VA jt kaebus Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ p 5 alap-i 1 tühistamiseks osas, mis seab läbi põdenud isikule karantiini vabastuse täiendavaks tingimuseks 180päevalise piirangu
1.Vabariigi Valitsus kehtestas 28.05.2021 korraldusega nr 212 „Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ (korraldus nr 212) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 3 ja § 28 lg 8 alusel isikute karantiinis viibimise nõuded, et vältida ja tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 levikut haiguskoldest väljapoole. Korralduse p 3 kohaselt on lähikontaktsel ehk isikul, kes elab haigega (s.o isikuga, kellel on diagnoositud COVID-19 haigus või kellel tervishoiuteenuse osutaja tehtud SARS-CoV-2 RTPCR või SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tulemus on positiivne) koos, viibib temaga püsivalt samas viibimiskohas või on muul viisil olnud haigega lähikontaktis, keelatud oma elukohast või püsivast viibimiskohast lahkuda 10-kalendripäevase perioodi jooksul. Korralduse p 5 näeb ette, et lähikontaktse karantiininõuet ei kohaldata sellise lähikontaktse suhtes, kes on: 1) COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva; 2) läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 21) läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud maksimaalse kaitse ja saanud pärast kuuri läbimist täiendava vaktsiinidoosi ning täiendavast vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta; 3) võrdsustatud vaktsineerituga. Vaktsineerituga võrdsustatuks loetakse isikut, kes on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või kes on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemise või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta. Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse 14 kalendripäeva jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes alapunktis 1 sätestatut.
2.VA, LV, JS, HP, JN, HK, AV, KH, PL, AK, KL, IH, EH, VK, TH, KV, AO, LO, TA, TP, AS, IT, KK, TT ja KR esitasid 05.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 212 p 5 alap-i 1 tühistamiseks osas, mis seab läbi põdenud isikule karantiini vabastuse täiendavaks tingimuseks 180-päevalise piirangu diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamisest. Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse nõudega peatada kohtumenetluse ajaks korralduse nr 212 täitmine osas, mis seab kaebajatele kui läbi põdenud isikutele karantiini vabastuse täiendavaks tingimuseks 180-päevase piirangu. LV, HP, JN, AV, KL, TH, TA ja KK on COVID-19 haiguse läbi põdenud, kuid läbipõdemisest on möödas rohkem kui 180 päeva. Läbipõdemine on tõendatud positiivse SARS-CoV-2 testiga. Ülejäänud kaebajatel on veres antikehad, mille tase ületab referentsväärtust. Kaebajad leiavad, et läbi põdenud isikute karantiini sulgemine õigusliku aluseta ja vajaduseta on niivõrd intensiivne õiguste riive, et see tuleb lõpetada kohe, kui on olemas ilmselged tõendid. Täna on teada, et läbipõdenuid ei pea panema karantiini. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadust kinnitab asjaolu, et vaidlus praeguses haldusasjas võib kesta pikka aega. Seega tuleb kaebajatel eelduslikult taluda neile korraldusest õigusvastaselt tulenevaid piiranguid väga pika aja jooksul. Karantiini nõuded kehtivad varsti juba kaks aastat. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada viivitamata, kuna puudub igasugune mõistuspärane põhjendus kaebajate suhtes karantiinikohutuse kehtestamiseks. Prof KF arvutuste põhjal on vaktsineerimiskuuri lõpetanud isikutel tõenäosus uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda neli korda väiksem kui isikutel, kes ei ole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Haigust läbi põdenud isikutel on samas 2(8)
3-21-2554 tõenäosus uuesti haigestuda üheksa korda väiksem. Seega on ilmne, et puudub alus kehtestada läbipõdenud isikutele rangemaid meetmeid kui vaktsineeritud isikutele. Vastustajal ei saa tekkida esialgse õiguskaitse kohaldamisest ühtegi negatiivset tagajärge, kuna kaebajad on ilmselgelt vähem nakkusohtlikud kui vaktsineeritud isikud, kes ei pea karantiini jääma. Antikehade olemasolu tõendab SARS-CoV-2 viirusega kokkupuute tulemusel immuunsuse tekkimist. Tulenevalt teaduslikest uuringutest on kaebuse rahuldamine perspektiivikas. Prof IL on avalikult teatanud, et antikehade olemasolul võiks inimestele anda nn koroonapassi ning teadusnõukoda kavatseb vastava soovituse ka vastustajale teha.
3.Tallinna Halduskohus peatas 12.11.2021 määruse resolutsiooni p-ga 7 esialgse õiguskaitse korras LV, JN, AV, KL, TH, TA ja KK osas korralduse nr 212 p 5 alap-i 1 kehtivuse järgmise piirangu osas: „ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva“ kuni praeguses kohtuasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Ülejäänud kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse jättis kohus rahuldamata. Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus, sest nad peavad kaevatava korralduse tõttu taluma kohtumenetluse ajal intensiivseid riiveid oma põhiseaduslikele õigustele ja vabadustele, mis muudavad nende tavapärast elu. Seetõttu sõltub nende heaolu esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise tulemusest. COVID-19 haiguse läbipõdemine on SARS-CoV-2 testiga tuvastatud LV-l, HP-l, JN-l, AV-l, KL-l, TH-l, TA-l ja KK-l. Halduskohus võttis sellises olukorras esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta seisukoha 08.10.2021 määruses nr 3-21-2245 ja jääb nende põhjenduste juurde. Tallinna Ringkonnakohus nõustus 09.11.2021 määruses nr 3-21-2245 halduskohtuga, et uuringud, millele halduskohus on viidanud, osutavad sellele, et COVID-19 haiguse läbipõdenutel võib olla immuunsus koroonaviiruse vastu ka pärast seda, kui haigestumisest on möödunud kuus kuud, ja see võib olla tõhusam kui mõnel vaktsineeritud inimesel (p 16) ning pidas esialgse õiguskaitse kohaldamist õigustatuks nende isikute suhtes, kelle puhul on COVID-19 haiguse läbipõdemine SARS-CoV-2 testiga tuvastatud, kuid diagnoosi kinnitamise kuupäevast on möödunud rohkem kui 180 päeva (p 18). Avaliku huvi osas leidis ringkonnakohus, et inimeste elu ja tervis ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine on kaalukad õigushüved ning kehtestatud piirangutel on mitu eesmärki: kaitsta inimeste elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. Samas ei õigusta kirjeldatud avalik huvi viiruse leviku seisukohalt võrdväärses olukorras olevate inimeste ebavõrdset kohtlemist (p-d 20 ja 21). Ringkonnakohus pidas kaebuse eduväljavaateid pigem suureks, arvestades piirangute kehtestamise õigusliku aluse võimalikku puudumist ja teadusandmete ebaselgust piirangute kehtestamise õigustamiseks. COVID-19 haiguse läbi põdenud inimeste korduv haigestumus on Eestis äärmiselt madal. Seega puudub alus arvata, et isikute suhtes, kelle puhul on läbipõdemine SARS-CoV-2 testiga tuvastatud ja kelle diagnoosi kinnitamise kuupäevast on möödunud enam kui 180 päeva, võrdne kohtlemine vaktsineeritutega ohustaks inimeste elu ja tervist ning tervishoiusüsteemi toimimist. Kuna LV, HP, JN, AV, KL, TH, TA ja KK on COVID-19 haiguse läbipõdemise tulemusel omandanud immuunsuse, puudub nende osas avalik huvi, mis räägiks esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Avalikes huvides on ka põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise välistamine. Puudub alus kehtestada COVID-19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele, sest esiteks on mõlemal grupil tekkinud immuunsus ning teiseks näitab siseriiklik empiiriline kogemus, et läbipõdenud on vaktsineeritutest uue haigestumise eest isegi paremini kaitstud. 3(8)
3-21-2554
4.Vabariigi Valitsus esitas Tallinna Ringkonnakohtule 22.11.2021 määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 12.11.2021 määruse resolutsiooni p 7 osas, milles kohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse, ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
5.HP esitas Tallinna Halduskohtule 29.11.2021 taotluse 12.11.2021 määruse resolutsiooni parandamiseks. Halduskohus on ekslikult jätnud resolutsiooni p-st 7 välja HP nime, kuigi määruse põhjendustes on hinnatud esialgse õiguskaitse kohaldamist ka tema suhtes. HP on sarnases olukorras teiste kaebajatega, kelle suhtes halduskohus rahuldas 12.11.2021 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse.
6.Tallinna Halduskohus peatas 02.12.2021 määrusega esialgse õiguskaitse korras HP osas Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 p 5 alap 1 kehtivuse järgmise piirangu osas: „ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva“. HP esialgse õiguskaitse taotluse ekslik rahuldamata jätmine ei ole ilmne ebatäpsus, mida saab parandada vigade parandamise määrusega. Eksimuse saab kõrvaldada selliselt, et kohus muudab HKMS § 253 lg 1 alusel HP osas oma 12.11.2021 määrust. HP-l on COVID-19 haiguse läbipõdemine SARS-CoV-2 testiga tuvastatud ning kohus jääb 12.11.2021 määruses väljendatud seisukoha juurde, mille järgi puudub alus kehtestada COVID19 haiguse läbi põdenud isikute suhtes rangemaid meetmeid kui vaktsineeritutele. On teada, et immuunsus saavutatakse haiguse läbipõdemise või vaktsineerimise tulemusel. Seejuures näib COVID-19 läbipõdemine andvat tõhusama kaitse kui vaktsineerimine. Tallinna Ringkonnakohus nõustus 09.11.2021 määruses nr 3-21-2245 halduskohtu sellise järeldusega ja pidas esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjendatuks. COVID-19 läbipõdenud inimeste korduv haigestumus on Eestis äärmiselt madal. COVID-19 haigusesse kolmanda laine ajal nakatunutest on Terviseameti andmetel varem haiguse läbipõdenute arv oluliselt väiksem kui eelnevalt vaktsineeritute arv (vastavalt 623 ja 27 342, sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 24 833); sümptomaatilise COVID-19 haiguse tõttu hospidaliseeritutest on varem haiguse läbipõdenuid ja eelnevalt vaktsineerituid vastavalt 0 ja 1 007 (sh lõpetatud vaktsineerimiskuuriga 922, vt Terviseameti 10.11.2021 vastus kohtunõudele). Seega puudub alus arvata, et isikute, kelle COVID-19 haiguse läbipõdemine on SARSCoV-2 testiga tuvastatud ning kelle diagnoosi kinnitamise kuupäevast on möödunud rohkem kui 180 päeva, võrdne kohtlemine vaktsineeritutega ohustaks inimeste elu ja tervist ning tervishoiusüsteemi toimimist.
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 13.12.2021 määrusega Vabariigi Valitsuse 22.11.2021 määruskaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 12.11.2021 määruse resolutsiooni p 7 osas, millega halduskohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse ning tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis LV, JN, AV, KL, TH, TA ja KK esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Vabariigi Valitsus palub 17.12.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 02.12.2021 määrus ja teha uus määrus, millega jätta HP esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebuse kohaselt on HP suur restoranide ja meelelahutusasutuste (teatrite, kinode, spaade) külastaja, samuti osales ta keelekursustel, kuid eeltoodud tegevuste tõttu on HP-l suur oht jääda karantiini. Ühtki neist põhjendustest ei saa pidada piisavaks, et kohaldada esialgset õiguskaitset. 4(8)
3-21-2554 Kaebajal on võimalik nautida kultuuri veebi vahendusel, tellida restoranist toitu koju, osaleda veebipõhistel treeningutel või keelekursustel jne. Võrreldes vaidlustatud korraldustest tulenevate eesmärkidega – ohjeldada kriisi ja peatada COVID-19 levik – on kaebaja väidetav õiguste rikkumine vähese intensiivsusega ega kaalu üles avalikku huvi, kolmandate isikute tervise ja elu kaitset ning tervishoiusüsteemi toimepidevust. Halduskohus ei ole neid asjaolusid üldse hinnanud. Halduskohus jättis arvestamata ettevaatuspõhimõttega, mille kohaselt tuleb COVID-19 haiguse puhul esialgse õiguskaitse kohaldamisel eeskätt lähtuda avalikest huvidest ja kahtluste tekkimisel eelistada pigem lahendusi, mis on eeldatavasti suunatud nakkushaiguse tõrjumisele ja sellega võitlemisele ning aitavad tagada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse. Halduskohus ei arvestanud asjaoluga, et tavapärase elurütmi juurde naasmiseks on vaja saavutada võimalikult laialdane vaktsineerituse tase. Vaktsineerimine kaitseb raskelt haigestumise eest ning vähendab oluliselt nakatumisriski, mistõttu on ka võimalikult suure hulga inimeste vaktsineerimine avalikes huvides. Riik on teinud kõigile tasuta kättesaadavaks võimaluse end vaktsineerida ning sel moel vabaneda väidetavalt diskrimineerivatest ja ülemäärastest piirangutest. Kaebaja ei väida, et ta ei saa vaktsineerida tervislikel põhjustel. Vaktsineeritutele ja vaktsineerimata läbipõdenutele erinevate piirangute kehtestamine on põhjendatud. Tänase parima teadusteadmise põhjal saab väita, et COVID-19 haiguse mõju vaktsineeritud isikutele ja vaktsineerimata isikutele on väga erinev: vaktsineeritud isikud nakatuvad COVID-19 haigusesse vähem kui vaktsineerimata isikud; kui vaktsineeritud isikud COVID-19 haigusesse nakatuvad, põevad nad seda kergemalt läbi; kui vaktsineeritud isikud on COVID-19 haigusega nakatunud ja vajavad haiglaravi, viibivad nad võrreldes vaktsineerimata isikutega haiglas vähem aega; kui vaktsineeritud isikud on COVID-19 haigusega nakatunud ja põevad seda raskelt läbi, siis vajavad nad vaktsineerimata isikutega võrreldes märkimisväärselt lühemat aega intensiivravi; vaktsineeritud isikud COVID-19 levitavad haigust edasi vähem kui vaktsineerimata isikud. Halduskohus jättis arvestamata need Tallinna Ringkonnakohtu lahendid esialgse õiguskaitse küsimuses, mis toetavad vastustaja, mitte kaebaja seisukohti.
9.HP palub 21.12.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Puudub avalik huvi, mis räägib esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu. Kaebaja on COVID-19 läbi põdenud ja antikehade arv tema veres ületab normväärtust. Mitmed tõendid kinnitavad, et läbipõdemine annab tõhusama kaitse kui vaktsineerimine, sest oht uuesti COVID-19 haigusesse nakatuda on väiksem kui vaktsineeritul. Kui avalik huvi ka esineb, ei õigusta see viiruse leviku seisukohalt võrdväärses olukorras olevate inimeste erinevat kohtlemist. Läbipõdenud inimeste korduv haigestumine on olnud äärmiselt madal. HP on 32-aastane terve inimene, kes ei kuulu COVID-19 riskigruppi. Praegu leviva Omicroni tüve vastu ei ole vaktsiinid kuigi efektiivsed, sh ei pruugi vajalikku kaitset pakkuda tõhustusdoos. Kaebaja jaoks on esialgne õiguskaitse oluline, sest karantiini korral jääks kaebaja töö ja täienduskoolitus pausile ning ta peaks pühade ajal viibima üksi. Omicroni tüve kiire leviku tõttu on oht jääda karantiini keskmisest suurem. Alternatiivselt võiks kohaldada esialgset õiguskaitset 12 või vähemalt 10 kuuks, nagu ringkonnakohus tegi 09.11.2021 määruses nr 321-2245 (kaebaja sai positiivse PCR-testi tulemuse 09.03.2021).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5(8)
3-21-2554
10.Määruskaebuse võib HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 ls 3 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
11.Vaidlustatud 02.12.2021 määrusega kohaldas Tallinna Halduskohus esialgset õiguskaitset ühe kaebaja – HP – suhtes. Teiste kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse lahendas halduskohus 12.11.2021 määrusega (resolutsiooni p 7), mille Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13.12.2021 määrusega LV, JN, AV, KL, TH, TA ja KK osas. See määrus on esindaja vahendusel kättesaadav ka HP-le. HP on LV, JN, AV, KL, TH, TA ja KK-ga sarnases olukorras ehk COVID-19 haiguse läbi põdenud isik, kelle läbipõdemine on tuvastatud SARS-CoV-2 testiga, kuid kellel on läbipõdemisest möödunud rohkem kui 180 päeva. Nimetatud isikud on esitanud ühise kaebuse üldjoontes samade väidetega. Halduskohus viitas HP kohta tehtud 02.12.2021 määruses, et jääb oma 12.11.2021 määruses võetud seisukohtade juurde. Vabariigi Valitsuse 17.12.2021 määruskaebuse väited on sarnased 22.11.2021 määruskaebuse väidetega. Seetõttu tugineb ringkonnakohus praeguses määruses samuti oma sarnastel asjaoludel tehtud 13.12.2021 määruse põhjendustele (koos edasiste viidetega teistele avalikult kättesaadavate lahenditele) neid kõiki üle kordamata.
12.Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on vältida tagajärgi, mis raskendavad kaebuse eesmärgi saavutamist või muudavad selle võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema eesmärgipärane ja proportsionaalne.
13.Ringkonnakohus selgitas 13.12.2021 määruses, et kuigi kaebajad on esitanud üksnes korralduse nr 212 p 5 alap-i 1 osalise tühistamise nõude, ei piira see kohtu võimalust rakendada kaebajate õiguste kaitsmiseks muu hulgas sellist laadi esialgse õiguskaitse abinõu, mis pikendab läbipõdenu karantiinivabastust teatud tähtajani. Kui esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise vastu räägib ülekaalukas avalik huvi, saab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine olla põhjendatud üksnes tingimusel, et kaebusel on head eduväljavaated. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (p-d 8–9; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2412, p-d 9– 12 ja 02.12.2021 määrus nr 3-21-2432, p-d 9–12). Ringkonnakohus on jätkuvalt samal seisukohal.
14.HP-l on esialgse õiguskaitse vajadus. Korraldusest nr 212 tulenev karantiinikohustus piirab tema põhiõigusi (sh liikumisvabadust ja üldist vabadusõigust) ning kohtumenetluse ajal karantiinis viibimisega tõenäoliselt kaasnevaid tagajärgi ei oleks võimalik asjas tehtava kohtuotsusega kõrvaldada. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista hilisema kahjunõude esitamise võimalikkus, sest see ei kõrvalda õiguste piiramisest tekkinud tagajärgi ning kahju väljaselgitamine on raskendatud ja tooks tõenäoliselt kaasa vajaduse algatada täiendav kohtuvaidlus (nt Riigikohtu 21.12.2001 määrus nr 3-3-1-67-01, p 5).
15.Kaebust ei ole alust pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuid selle eduväljavaated pole ka ülekaalukalt head. HP on COVID-19 haiguse läbi põdenud, ent läbipõdemisest on möödas enam kui 180 päeva. Kaebaja on teinud 14.10.2021 antikehade testi, mille kohaselt on kaebaja 6(8)
3-21-2554 veres antikehade arv 263,3 AU7ml, mis ületab referentsväärtust (< 50 AU/ml). Kuigi antikehad kinnitavad, et kaebaja on COVID-19 haiguse läbi põdenud, puudub praegu üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu (vt viited Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-s 22). Kaebaja väited tema nakkusohutusest seonduvalt haiguse läbipõdemisega on seega selles kontekstis vähemalt vaieldavad. Seda, kas õiguslik alus vaidlustatud korralduse andmiseks on olnud piisavalt määratletud või mitte, tuleb kohtul hinnata haldusasja sisulisel läbivaatamisel, kuid korraldust ei ole alust pidada ilmselgelt õigusvastaseks (vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 23; Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrus nr 3-21-2412, p-d 14–15 ja 02.12.2021 määrus nr 3-21-2432, p-d 14–15).
16.Kaebaja väidab enda ebavõrdset kohtlemist võrreldes vaktsineeritud inimestega. Ringkonnakohus möönab, et selline küsimus võib tõepoolest tõusetuda vaktsineeritud ja haiguse tõendatult läbi põdenud isikute võrdlemisel, kui võtta aluseks üksnes halduskohtu määruses viidatud allikad. Ringkonnakohus jääb siiski 02.12.2021 määrustes nr 3-21-2412 ja 3-21-2432 toodud seisukohale, et pidevalt täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed ei võimalda praegu üldistavalt väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda neid isikute gruppe erinevalt. Ringkonnakohtu põhjalikum analüüs on esitatud 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 16‒ 21 ja 02.12.2021 määruse nr 3-21-2432 p-des 16‒21. Võrdse kohtlemise argumendiga ei saa kaebaja nõuda sisuliselt enda nakkusohutuks tunnistamist olukorras, kus tema omandatud nn loomuliku immuunsuse kestus on teadmata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2021 määrus nr 3-21-2554, p-d 12–13). Ringkonnakohus lisab, et EL-s on praeguseks otsustatud alates 01.02.2022 lühendada ka vaktsineerimistõendi kehtivusaega ühelt aastalt üheksale kuule ning selliselt soovitatakse liikmesriikidel vaktsineerimistõendi kehtivusaeg määrata ka riigisiseselt.1 Läbipõdemistõendi 180-päevase kehtivuse pikendamist seevastu ei ole peetud EL-s jätkuvalt vajalikuks ka uuenevate teadusandmete valguses.
17.Praeguse vaidluse kontekstis asjakohase üksikisiku ja avaliku huvi kaalumise osas viitab ringkonnakohus enda 02.12.2021 määruse nr 3-21-2412 p-des 23‒25 ja 02.12.2021 määruse nr 3-21-2432 p-des 23‒25 esitatud seisukohtadele, millele ringkonnakohus tugines ka 13.12.2021 määruses. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid kaalukaid asjaolusid, mis annaks aluse asuda tema õiguste ja avalike huvide kaalumisel teistsugusele seisukohale kui ülejäänud kaebajate osas. Kaebaja ei ole väitnud, et karantiini jäämise korral kaotaks ta töö ja sissetuleku. Kultuuri nautida ja keelekursustel osaleda on ajutiselt (s.o karantiini ajal) võimalik ka veebikanalite vahendusel, nagu vastustaja on õigesti märkinud. Avalikes huvides on ka võimalikult suure hulga inimeste vaktsineerimine. Seisukohta, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel on vastanduvate huvide kaalumisel lubatud arvestada ka vaktsineerimise võimalusega, kinnitas Riigikohus 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p-d 29–31 ja 36). Kaebaja ei väida, et vaktsineerimine oleks tema puhul meditsiinilistel põhjustel välistatud.
Vt Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2021/2288, 21.12.2021, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/953 lisa seoses ELi digitaalse COVID-tõendi vormis välja antud ja esmase vaktsineerimiskuuri läbimist kinnitavate vaktsineerimistõendite kehtivusajaga; vt ka https://www.err.ee/1608438986/ulemkogu-otsustas-luhendada-koroonapassi-kehtivust-uheksale-kuule; https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/et/IP_21_6837
7(8)
3-21-2554
18.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Vabariigi Valitsuse määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 02.12.2021 määruse ning teeb uue määruse, millega jätab HP esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.