Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.11.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1183
Haldusasi
OÜ Multiforce kaebus Maksu- ja Tolliameti 03.06.2020 korralduse nr 14-1/14392-1 ja nr 141/14393-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Multiforce, esindaja vandeadvokaat Helmut Pikmets Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Margo Karu
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.03.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
ning
OÜ
Multiforce
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.03.2021 otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2, millega halduskohus rahuldas OÜ Multiforce kaebuse ning tühistas Maksu- ja Tolliameti 03.06.2020 korralduse nr 14-1/14392-1 ja nr 14-1/14393-1 tervikuna. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Multiforce kaebus osaliselt ning tühistada Maksu- ja Tolliameti 03.06.2020 korraldus nr 14-1/14392-1 ja nr 141/14393-1 punkti 7 osas.
3.Jätta OÜ Multiforce apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.03.2021 otsus ka menetluskulude taotlust puudutavas osas. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Multiforce kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud 2128,75 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.12.2021. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-20-1183 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) andis 03.06.2020 korralduse nr 14-1/14392-1 ja nr 141/14393-1, millega kohustas OÜ-d Multiforce andma teavet ja esitama dokumendid Venemaa Föderatsiooni (edaspidi: Venemaa) maksuhalduri poolt rahvusvahelise ametiabi korras tehtud pöördumises esitatud teabevahetuse taotluse rahuldamiseks. Korralduse kohaselt pöördus Venemaa maksuhaldur OECD maksuasjades vastastikuse haldusabi konventsiooni (edaspidi: konventsioon) alusel rahvusvahelise ametiabi korras MTA poole seoses Venemaa äriühingu ZAO Arktikservis ja OÜ Multiforce majandustegevuse kontrolliga, taotledes täiendavaid tõendeid nimetatud ühingute vahel toimunud tehingute kohta ajavahemikul 01.01.2016– 31.12.2018. OÜ Multiforce esindusõiguslikku isikut kohustati andma järgmist teavet ja esitama järgmised dokumendid:
1.Kuidas seotud omavahel ZAO ARKTIKSERVIS (3AO AРКТИКСЕРВИС) ja Multiforce OÜ?
2.Kas nimetatud äriühingute vahel on sõlmitud lepingud; kui jah, siis esitada nimetatud lepingud ning palume vastata kes lepingud allkirjastasid?
3.Millist kaupa (lisage kaupade nimekiri), millise summa eest ja millises koguses soetas ja Multiforce OÜ Venemaa äriühingu ZAO ARKTIKSERVIS poolt?
4.Millisele aadressile kaup toimetati (täpne aadress)? Kes (nimeliselt) võttis kauba vastu ja kes üle andis?
5.Kellele (nimeliselt) realiseeriti edasi ostetud kauba?
6.Palun esitama dokumendid: a. ZAO ARKTIKSERVIS (3AO AРКТИКСЕРВИС) ja Multiforce OÜ vahelisi tehinguid tõendavad dokumendid (lepingud). b. ZAO ARKTIKSERVIS (3AO AРКТИКСЕРВИС) ja Multiforce OÜ vahelised tasumist tõendavad dokumendid (maksekorraldused). c. Nimetatud tehingutega seotud raamatupidamisdokumendid (raamatupidamiskonto väljatrükk). d. Muud tehingutega seotud dokumendid (arved, CMR, spetsifikatsioonid, realisatsioon).
7.Palun edastage: a. Multiforce OÜ pangakonto nr EE550000009320035073 väljavõtte ajavahemikul 01.01.2016 kuni 31.12.2018. b. Palun edastage kõikide isikute andmed, kellel on õigus või oli õigus kasutada eelpoolnimetatud pangakontot. c. Palun edastage isiku(te) andmed, kes avas nimetatud pangakonto. 2(12)
3-20-1183
2.OÜ Multiforce esitas 17.06.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA korralduse nr 141/14392-1 ja nr 14-1/14393-1 tühistamiseks. Konventsiooni alusel osutatava rahvusvahelise haldusabi esemeks teabevahetuse raames ei saa olla teave majandustegevuse kohta tervikuna ja teabevahetus peab piirduma konventsiooniga hõlmatud maksudega. Kuigi korralduse kohaselt on Venemaa maksuhaldur väidetavalt ammendunud kõik riigisisesed võimalused informatsiooni saamiseks, võib kaebajalt korraldusega nõutud teabe ja dokumentide kirjelduse põhjal järeldada, et Venemaa maksuhalduri kontroll ei puuduta konventsiooni art-ga 2 hõlmatud konkreetset maksuobjekti, vaid nimetatud äriühingute majandustegevust tervikuna. Taotluse saanud riik ei saa sellele vastamisel rikkuda riigisisese õigusega antud õigusi ega tagatisi ega saa vahetada teavet, mis ei ole kättesaadav tema enda seaduste või halduspraktika alusel. Eesti riigisisese õiguse kohaselt ei oleks MTA saanud nõuda kolmandalt isikult teabe ja dokumentide esitamist majandustegevuse kohta tervikuna, nimetamata nõutava teabe või dokumentide seost konkreetse kontrollitava maksuobjektiga. Korralduse põhjendused ei vasta MKS § 46 nõuetele. Venemaa maksuhalduri taotluse rahuldamise eelduste olemasolu ja nende kontrollimist ei ole vastustaja korralduses põhjendanud. Korraldusest ei selgu, kas ja kuidas laieneb Venemaa maksujurisdiktsioon kolmandate riikide (Eesti ja muud riigid peale Venemaa, kust on pärit kaebaja tehingupartnerid) residentide majandustegevusele ja nendevahelistele tehingutele. Eesti riigisisese õiguse kohaselt ei oleks MTA saanud nõuda analoogilise teabe ja tõendite esitamist kolmandate riikide residentide omavaheliste majandussuhete kohta. Kaebaja 27.01.2021 ja 08.02.2021 esitatud dokumentaalsetest tõenditest (Venemaa maksuhalduri enda poolt ZAO-le Arktikservis 24.09.2019 esitatud teabepäring ja sellele 02.10.2019 esitatud vastus) nähtub, et korralduses viidatud Venemaa maksuhalduri väidetavad kinnitused ei vasta tõele. Tõele ei vasta korralduse põhjendus, et ZAO Arktikservis väidetavalt ei esitanud maksukontrolli raames teavet ja dokumente kaebajaga tehtud tehingute kohta. Korralduse p-s 5 kaebajalt küsitud teave selle kohta, kellele müüs kaebaja edasi ZAO-lt Arktikservis ostetud kaubad, on samuti asjakohatu. ZAO Arktikservis kui kalapüügiga tegelev suurettevõte ja suurmaksumaksja esitas juba 2019. a-l maksumenetluses tõendid kauba olemasolu, selle ekspordi ja transportimise kohta kolmandate riikide sadamatesse kaebajale, mistõttu väide kauba puudumisest juba esimeses tehinguahelas (ehk kaebaja ja ZAO Arktikservis tehingus) on ebapädev ja ilmselgelt otsitud. Korralduse p-s 7 nõutav teave kaebaja pangakontodel tehtud tehingute ajaloo kohta aastatel 2016–2018 on ilmselgelt ebaproportsionaalne ja Venemaal toimuva maksukontrolli jaoks ebavajalik, kuna ZAO Arktikservis esitas maksumenetluses enda pangakonto väljavõtted. Kaebaja pangakontode väljavõtted näitavad samas kogu kaebaja majandustegevust, sh seda, millise hinnaga müüb kaebaja kaupa edasi enda klientidele. ZAO-lt Arktikservis nõuti teavet ja dokumente aastate 2017–2018 kohta, kaebajalt seevastu nõutakse korraldusega teabe ja dokumentide esitamist ka 2016. a kohta. Samuti küsitakse kaebajalt infot oma pangakonto avamise ja allkirjaõiguslike isikute kohta ehk veelgi varasema aja kohta (kaebaja on asutatud 29.03.2011 ja omab sellest ajast ka pangakontosid). Venemaa maksukoodeksi § 113 järgi on maksunõude esitamise aegumise tähtaeg kolm aastat maksurikkumise toimepanemisest. See omakorda seab kahtluse alla kaebajalt korraldusega nõutava teabe asjakohasuse kuni juunini 2017 (teavet nõuti 03.06.2020). Korralduse põhjendus, et Venemaa maksuhalduri võimalused saada teavet riigisiseselt on väidetavalt ammendatud, ei vasta tõele. Kohtuasja materjalidest selgub, et vastustaja ei olnud korralduse andmisel selles veendunud ja tugines vaid Venemaa maksuhalduri sellekohasele kinnitusele. Kaebajale teadaolevalt kuulub ZAO Arktikservis eristaatusega suurte maksumaksjate kategooriasse ja talle laieneb Venemaal maksukuulekuse kõrgendatud 3(12)
3-20-1183 standard (sellest sõltuvad ka majandustegevuse teostamisel kohaldatavad eelised ja maksusoodustused), mis omakorda tähendab seda, et äriühing ei saanud niisama jätta Venemaa maksuhaldurile andmed esitamata. Väide, et ZAO Arktikservis ei esitanud Venemaa maksuhaldurile andmeid kaebajaga tehtud tehingute kohta, ei ole seetõttu usutav. Korraldus on põhjendamatu ja vastuoluline. Esineb vastuolu korralduse täitmise tähtaja küsimuses ja tegemist ei ole kirjaveaga. Nimelt kohustatakse korralduse esimesel lehel kaebajat teabe ja dokumentide esitamiseks 15 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates. Korralduse teisel lehel on korralduse täitmise tähtajaks märgitud 29.06.2020. Kuna korralduse täitmise tähtajast kinnipidamine on korraldusega pandud kohustuse nõuetekohase täitmise kriteeriumiks, siis võib korraldus osutuda ka tühiseks haldusaktiks HMS § 63 lg 2 p 5 alusel, kuna sellega on kaebajale pandud vastukäivad kohustused.
3.MTA palus jätta kaebus rahuldamata.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 08.03.2021 otsusega kaebuse, tühistas MTA 03.06.2020 korralduse nr 14-1/14392-1 ja 14-1/14393-1 ning mõistis MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 5515 eurot. MTA korraldus on õigusvastane ja tuleb tühistada, sest MTA ei ole piisava põhjalikkusega kontrollinud Venemaa maksuhalduri esitatud rahvusvahelise ametiabi taotluse vastavust konventsiooni ja riigisisese õiguse sätetele. Korraldus ei ole kooskõlas MKS § 61 lg-ga 2. Konventsiooni (art 18 lg 1 p f, art 21 lg 2 p g) ja riigisiseste seaduse sätete (MKS § 61 lg 2) koostoimest tuleneb, et Eesti maksuhaldur peab välisriigi taotluse saamisel olema veendunud selles, et Venemaa maksuhaldur on teabe saamiseks kasutanud ära kõik riigisisesed võimalused ning küsitav teave on Venemaa õiguse alusel lubatav. Taotluses sisalduv informatsioon või sellele lisatud dokumendid peavad võimaldama taotluse saanud riigi asutusel veenduda ka selles, et taotletava teabe nõudmine on taotluse saanud riigi territooriumil kehtiva õiguse kohaselt lubatav ja halduspraktikaga kooskõlas. Venemaa maksuhalduri päringutes toodud teave ei ole piisav, et MTA-l saanuks tekkida veendumus selles, et küsitud informatsioon on Venemaa riigisisese õiguse alusel lubatav ning et informatsiooni edastamine on kooskõlas ka Eesti riigisisese õigusega. Päringutes on mh kirjeldatud andmeid, mida Venemaa maksuhalduril on olnud võimalik koguda ning milliseid andmeid sellest tulenevalt Venemaa maksuhaldur soovib kontrollida, samuti on toodud viide kontrollitava maksu osas. Seos kontrollitava maksu ja nõutava teabe osas on seega äratuntav. Päringutes sisalduvad ka Venemaa maksuhalduri üldised kinnitused, et päring vastab konventsiooni sätetele, sh on Venemaa maksuhaldur kinnitanud, et küsitud informatsioon on riigisisese õiguse alusel sellisel kujul lubatav ning ammendatud on võimalused küsitava teabe kättesaamiseks riigisiseselt. Samas ei ole päringule lisatud mistahes dokumente ega toodud ka viiteid riigisisestele õigusaktidele, mis eelkirjeldatut kinnitaks. Olukorras, kus puuduvad kinnitused vastavate eelduste täidetuse kohta ning Eesti maksuhalduril ei ole ka pärast täpsustavate andmete küsimist vajalikke tõendeid, tulnuks MTA-l abitaotluse täitmisest keelduda, kuni abi taotlev riik on asjakohase informatsiooni esitanud. Praegusel juhul ei ole MKS § 61 lg-s 2 sätestatud eelduse esinemine kontrollitav. Asja materjalidest nähtuvalt on MTA 07.07.2020 esitanud Venemaa maksuhaldurile täiendava päringu, milles palub edastada MTA-le täiendavalt ettekirjutuse vms asjakohase dokumendi, mille Venemaa maksuhaldur on saatnud maksumaksjale dokumentide ja informatsiooni esitamiseks (kohtule esitatud 10.02.2021). Kohtuistungil selgitas MTA esindaja, et sellele päringule ei ole Venemaa maksuhaldur siiani vastanud. See viitab asjaolule, et MTA-l ei ole olnud täit kindlust, et päringute puhul on täidetud konventsioonist ja riigisisesest õigusest tulenevad eeldused päringu lubatavuse osas. 4(12)
3-20-1183 Kaebaja on esitanud ZAO Arktikservis saadetud dokumendid (08.02.2021 menetlusdokumendi lisad), millest nähtub, et Venemaa maksuhaldur on äriühingult ZAO Arktikservis küsinud dokumente, mis on puutumuses praeguses asjas Eesti maksuhaldurile saadetud päringuga. Viidatud dokumentidest nähtub, et Venemaa maksuhalduri menetlus hõlmab perioodi 2017–2018, samas kui siinses asjas saadetud rahvusvahelise ametiabi päringus küsitakse andmeid ka 2016. a kohta. Kaebaja viitab ka, et Vene maksukoodeksi sätete kohaselt ei ole 2016. a maksukohustuse kontrollimine aegumise tõttu enam võimalik. Ehkki kaebaja esitatud dokumentide põhjal ei saa üheselt järeldada, et Venemaa maksuhalduri poolt ei ole 2016. a osas kontrolli üldse alustanud (nt mõne teise menetluse raames) ning kaebaja väited ei ole aegumise osas konkreetsetele sätetele viitamata jätmise tõttu lõpuni kontrollitavad, viitab eeltoodu veel kord Venemaa maksuhalduri päringus toodud kinnituste osas täiendavate tõendite kogumise vajadusele, et veenduda päringu vastavuses konventsiooni ja riigisiseste sätetega. MTA ei ole kohtumenetluse käigus esitanud dokumente ega selgitusi, mis kaebaja väited ümber lükkaksid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.MTA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta OÜ Multiforce kaebus rahuldamata. MTA palub arvestada ka oma varasemate seisukohtadega. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud konventsiooni art 18 lg 1 p-i f ja art 21 lg 2 p-i g. Kohus on jätnud tähelepanuta konventsiooni art 21 lg 2 p-i g kolmanda lause „välja arvatud kui nendele meetmetele tuginemine oleks ebaproportsionaalselt keeruline“. See tingimus võimaldab MTA-l kaaluda võimalust jätta abi taotlenud liikmesriigi poole pöördumata ning asuda abitaotlust lahendama. Halduskohtu otsuses avaldatud seisukohad viiksid olukorrani, kust MTA peaks iga kord abitaotluse saamisel küsima üle, kas haldusabi taotlus siiski vastab vastava riigi seadustele ja halduspraktikale. Selline lähenemine ei ole konventsiooni eesmärgiks. Majanduse üleilmastumisega on maksuhalduritel maksukohustuse õigeks määramiseks vaja vahetada omavahel senisest enam maksualast teavet. Maksude tasumisest kõrvalehoidumine ja maksustamise vältimine põhjustab eelarvekahju ja rikub õiglase maksustamise põhimõtet. Maksualane teabevahetus ja halduskoostöö maksunõuete sissenõudmisel põhineb nii EL maksualase teabevahetuse ja halduskoostöö direktiividel kui ka konventsioonil. Tallinna Ringkonnakohtu praktikast tuleneb, et taotluse saanud maksuhaldur eeldab, et teabetaotlus, mis talle on esitatud, on kooskõlas taotluse esitanud asutuse liikmesriigi õigusega ja see teave on sellele asutusele uurimise tarvis vajalik. Kuigi ringkonnakohtu praktika puudutab EL direktiivide kohaldamist, saab maksuhaldur analoogia korras eeldada, et abitaotlus, mis talle on esitatud, on kooskõlas taotluse esitanud asutuse liikmesriigi õigusega ja see teave on sellele asutusele uurimise tarvis vajalik. Liikmesriigid lähtuvad haldusabi taotluse lahendamisel n-ö vastastikusest usalduspõhimõttest. MTA ei nõustu halduskohtu esitatud hinnanguga seoses MTA 07.07.2020 täiendava päringuga Venemaa maksuhaldurile. MTA 07.07.2020 täiendav päring on esitatud pärast kohtule kaebuse esitamist. MTA soovib menetlusosalisena esitada vastuväiteid põhjendavaid asjaolusid ja tõendeid vastavalt HKMS § 56 lg-s 1 sätestatule. MTA ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et MTA peab esitama dokumente või selgitusi, mis kaebaja väiteid 2016. a maksustamisperioodi kontrolli ja aegumise osas ümber lükkaksid. MTA ei pea abitaotluse lahendamisel kontrollima haldusabi taotleva riigi maksu määramise aegumisega seonduvaid asjaolusid. Kontrolliperioodi ja aegumise osas võib MTA lähtuda liikmesriikide vahelisest usalduspõhimõttest. Tallinna Ringkonnakohtu praktikas on jaatatud võimalust küsida maksumaksjalt teavet kontrolliperioodist väljapoole jäävast aja kohta ja 2016. a 5(12)
3-20-1183 maksustamisperioodi võimaliku aegumise osas on MTA-l võimalik küsida dokumente perioodi kohta, mis väljuvad MKS § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtajast. Nii Venemaa maksuhalduri haldusabi taotlusest kui ka MTA vaidlustatud korraldusest nähtuvad kaebaja seosed ZAO Arktikservis maksumenetlusega. Kaebaja ei ole kohtumenetluses eitanud, et ta on ajavahemikul 2016–2018 teinud majandustehinguid ZAOga Arktikservis. Venemaa maksuhalduri abitaotluse asjaoludest tulenevalt on Eesti kohtupraktika mõistes tegemist n-ö tavapärase ostja ja müüja maksustamisega, kus kolmandalt isikult soovitakse teavet. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole Venemaa maksuhalduril kohustust esitada kaebajale täpselt samu küsimusi, nagu on eelnevalt esitatud ZAO-le Arktikservis. Seega puudub vajadus veenduda, kas Venemaa maksuhaldur on esitanud ZAO-le Arktikservis samad küsimused. Venemaa abitaotluses tulenevatele asjaoludele saab vastata ainult kaebaja, sest teavet küsitakse kaebaja ja ZAO Arktikservis vaheliste majandustehingute kohta. Kaebajalt kui kolmandalt isikult saab Venemaa maksuhaldur teavet nõuda ainult MTA-le abitaotluse esitamisega. Seega on õige Venemaa maksuhalduri kinnitus, et Venemaa maksuhaldur on ammendunud riigisisesed võimalused informatsiooni kogumiseks.
6.OÜ Multiforce palub jätta MTA apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes mh halduskohtu otsuse põhjendustega.
7.OÜ Multiforce palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 ning teha selles osas uus otsus, millega mõista MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud täies ulatuses. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Halduskohus vähendas väljamõistetavaid menetluskulusid 78% võrra argumentidel, mis ei peegelda adekvaatselt vaidluse keerukust ja kaebaja esindajate poolt tehtud töö mahtu, sh seoses tõendite kogumisega vastustaja poolt haldusmenetluses välja selgitamata jäetud asjaolude kontrollimiseks.
8.MTA palub jätta OÜ Multiforce apellatsioonkaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus lahendab esmalt vastustaja apellatsioonkaebuse (I), seejärel annab hinnangu kaebaja apellatsioonkaebusele (II) ning viimaks jagab menetluskulud (III). I
10.MKS § 511 lg 1 sätestab, et MTA osuab rahvusvahelist ametiabi nende riikide pädevatele asutustele, kes kuuluvad Euroopa Liitu või kellega kehtib Eestil vastavasisuline välisleping. Rahvusvahelist ametiabi taotletakse ja osutatakse välislepingu alusel ning Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud korras ja ulatuses (MKS § 511 lg 3). Konventsiooni art 4 lg 1 kohaselt vahetavad konventsiooniosalised teavet, mis on konventsiooniga hõlmatud makse käsitlevate riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohane. Art 5 lg 1 sätestab, et abi taotleva riigi palvel esitab taotluse saanud riik art-s 4 nimetatud teabe, mis puudutab teatud isikuid või tehinguid. Art 5 lg 2 järgi võtab taotluse saanud riik juhul, kui tema maksuandmed ei ole piisavad teabenõude täitmiseks, meetmeid, et anda abi taotlevale riigile soovitud teavet. Konventsiooni art-ga 18 nähakse ette, millist teavet peab abi taotlev riik abitaotluses esitama. Art 18 lg 1 p f kohaselt tuleb abitaotluses märkida, kas see on abi taotleva riigi seaduste ja halduspraktikaga kooskõlas ja kas see on art 21 lg 2 p g nõudeid silmas pidades õigustatud. Art 21 lg 2 p g näeb ette, et konventsiooni ei tõlgendata taotluse saanud riigi kohustusena osutada haldusabi, kui abi taotlev riik ei ole võtnud kõiki oma
6(12)
3-20-1183 seaduste ja halduspraktikaga võimaldatud asjakohaseid meetmeid, välja arvatud, kui nendele meetmetele tuginemine oleks ebaproportsionaalselt keeruline.
11.Konventsiooni art 21 lg 1 sätestab ka, et konventsioon ei mõjuta isikutele taotluse saanud riigi seaduste või halduspraktikaga antud õigusi ja tagatisi ning art 21 lg 2 p c kohaselt võib riik keelduda ka teabe andmisest, mis ei ole kättesaadav tema enda või abi taotleva riigi seaduste või halduspraktika kohaselt. Eestis näeb MKS § 61 lg 1 maksuhaldurile ette õiguse nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. MKS § 61 lg 2 järgi tuleb enne kolmandalt isikult teabe nõudmist teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist.
12.Halduskohus leidis, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja tuleb tühistada, sest MTA ei kontrollinud piisava põhjalikkusega Venemaa maksuhalduri poolt esitatud rahvusvahelise ametiabi taotluse vastavust konventsiooni ja riigisisese õiguse sätetele. Halduskohtu hinnangul ei ole korraldus kooskõlas MKS § 61 lg-ga 2. Ringkonnakohus halduskohtu sellise järeldusega ei nõustu.
13.Tallinna Ringkonnakohus on kohtuasjas nr 3-20-172 hinnanud, kuivõrd peab MTA Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise ametiabi raames maksukohustuslaselt teabe nõudmise korral kontrollima, kas talle esitatud teabetaotlus on kooskõlas taotluse esitanud asutuse liikmesriigi õigusega ja kas on ammendatud abi taotleva riigi enda võimalused teabe saamiseks. Ringkonnakohus leidis Euroopa Kohtu praktikale tuginedes, et taotluse saanud maksuhaldur võib eeldada abi taotleva riigi sellekohaste kinnituste õigsust, sest taotluse saanud asutusel ei ole üldjuhul põhjalikke teadmisi faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, mis esinevad taotluse esitanud liikmesriigis (vt Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2020 otsus asjas nr 3-20-172, p 18 ja seal viidatud Euroopa Kohtu praktika). Kuigi õige on kaebaja märkus, et Euroopa Kohtu praktika alusel ei saa tõlgendada OECD konventsiooni sätteid, ei ole välistatud samadest põhimõtetest lähtumine ka konventsiooni kohaldamisel, kui seda toetavad konventsiooni eesmärgid ja OECD enda suunised. Konventsiooni preambuli kohaselt on mh vaja suurendada maksuhaldurite koostööd, sest isikute, kapitali, kaupade ja teenuste rahvusvahelise liikumise areng on suurendanud maksustamise vältimise ja maksudest hoidumise võimalusi. Kuigi 2010. a protokolliga muudetud konventsiooni seletuskirja1 kohaselt on konventsiooni alusel teabe vahetamisel oluline tagada riigisisese õiguse alusel ka maksumaksjate õiguste kaitse, ei tohiks seda siiski teha viisil, mis kahjustab konventsiooni eesmärke, s.t konventsiooniga liitunud riigid ei tohiks põhjendamatult haldusabi andmist takistada ega sellega viivitada (vt seletuskirja lk 2, p 8, ja lk 4–5, p 24). Konventsiooni art 18 lg 1 p f kohta on seletuskirjas selgitatud, et selle eesmärk on võimaldada taotluse saanud riigil taotleva riigi õigust ja halduspraktikat uurimata hinnata, mida taotlusega teha (vt seletuskirja lk 25, p 172). Art 21 lg 2 p g kohta on seletuskirjas märgitud, et konventsiooniga endale võetud kohustusi silmas pidades tuleks seda alust taotluse täitmisest keeldumiseks kasutada üksnes siis, kui on piisav põhjus eeldada, et abi taotleval riigil endal on veel käepäraseid võimalusi tegutsemiseks. Teabenõuete puhul võiks riigid aga sellel alusel väga harva abi andmisest keelduda, sest tavaliselt tuleb eeldada, et taotlejariik on riigisisesed võimalused ammendanud ning tema taotluse on tinginud raskused teabe hankimisel (vt seletuskirja lk 30, p-d 201–203). Ringkonnakohtu hinnangul võib sellest järeldada, et ka konventsiooni alusel ametiabi andmisel peaksid riigid üldjuhul lähtuma pigem vastastikusest usaldusest ning abitaotluse saanud riik võib eeldada taotleva riigi kinnituste õigsust. Kättesaadav OECD veebilehel https://www.oecd.org/ctp/exchange-of-tax-information/Explanatory_Report_ENG_%2015_04_2010.pdf
7(12)
3-20-1183
14.Praeguses asjas on Venemaa maksuhaldur oma päringutes kinnitanud, et ammendas riigisiseselt kõik võimalused küsitava teabe saamiseks. On tõsi, et päringutes ei ole täpsemalt selgitatud, milliseid võimalusi teabe saamiseks üldse kasutati. Seetõttu jääb arusaamatuks ka vaidlustatud korralduses esitatud põhjendus, et kontrollitav Venemaa äriühing ei ole Venemaa maksuhaldurile tehingute kohta nimetatud äriühinguga teavet edastanud. MTA esindaja möönis ka 10.02.2021 istungil, et see väide ei ole päris õige (istungi protokoll kell 14:37:33). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vormilise puudusega, mis ei ole siiski iseseisvalt korralduse tühistamise alus (vt ka Riigikohtu 14.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-90-13, p 11). Samas on Venemaa maksuhalduri päringutes märgitud, millise maksu tasumist ja milliseid tehinguid kontrollitakse. Samuti on küllaltki üksikasjalikult selgitatud, millised kahtlused on Venemaa maksuhalduril seoses kontrollitava maksukohustuslase ja tema tehingutega seoses tekkinud ning kuidas küsitav teave sellega seotud on. Ringkonnakohus nõustub MTA hinnanguga (vt vastus kaebusele, p 4.16), et ametiabi taotlusest nähtub ka teave selle kohta, missugused on maksumenetluse käigus juba välja selgitatud faktilised asjaolud ning sellest tulenevalt võis järeldada, et Venemaa maksuhaldur on maksumenetluse käigus tehingute kohta ka osaliselt teavet saanud. Ringkonnakohus leiab seega, et päringute põhjal ei pidanud MTA-l tekkima kahtlust, et abitaotlus ja Venemaa maksuhalduri kinnitused ei ole põhjendatud.
15.Kaebaja leiab, et kuna on tõendatud, et Venemaa maksuhaldur on 2019. a sügisel ZAO-lt Arktikservis teavet ja dokumente küsinud ning viimane on neid ka maksuhaldurile edastanud, ei olnud alust sama teavet kaebajalt küsida. Samuti on kaebaja arvates sellega lükatud ümber Venemaa maksuhalduri väide, et ta on ammendanud riigisisesed võimalused teabe saamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul see nii ei ole. Riigikohtu halduskolleegium on mitmel korral selgitanud, kuidas tuleks mõista MKS § 61 lg-s 2 sätestatud piirangut, et enne teabe nõudmist tuleb pöörduda teabe saamiseks maksukohustuslase poole. Riigikohtu seisukoha järgi ei tule seda nõuet mõista konkreetsete kokkulangevate küsimuste tasandil ning lubatud on küsida kolmandalt isikult teavet ka selleks, et võrrelda seda maksukohustuslaselt endalt saadud andmetega (30.03.2011 otsus asjas nr 3-3-1-98-10, p 19). Samuti ei piira MKS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue maksuhalduri õigust nõuda kolmandalt isikult teavet ja dokumente, mida kontrollitaval maksukohustuslasel ei saagi olla (14.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-90-13, p 11). Kuna kaebaja esitatud tõendite kohaselt on Venemaa maksuhaldur küsinud kaebajaga tehtud tehingute kohta teavet ja dokumente ka ZAO-lt Arktikservis, on järelikult MKS § 61 lg 2 nõue ka täidetud. Ei saa eeldada, et MTA peab enne ametiabi osutamist täpsemalt välja selgitama, millises osas on abi taotleva riigi maksuhaldur maksukohustuslaselt endalt teavet saanud ja millises osas oleks seda vaja täiendada või üle kontrollida.
16.Ringkonnakohtu hinnangul võis MTA korraldusega küsida teavet ka 2016. a kohta. Isegi kui vastab tõele kaebaja väide, et maksunõude esitamise aegumise tähtaeg on praegusel juhul kolm aastat väidetava maksurikkumise toimepanemisest, ei välista see maksuhalduri õigust küsida andmeid ka sellele eelneva ajavahemiku kohta, kui need omavad tähtsust aegumistähtaja piiresse jääva maksukohustuse väljaselgitamisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.09.2016 otsus asjas nr 3-14-52679, p-d 12 ja 13). MTA ei pidanud ise hakkama kindlaks tegema, millised maksukohustuse määramise aegumistähtajad on Venemaa õigusaktides sätestatud. Samuti ei olnud MTA-l kohustust täpsemalt uurida, milliste aastate kohta on Venemaa maksuhaldur ZAO-lt Arktikservis teavet küsinud. Seetõttu ei ole MTA-l ka kohustust lükata tõendite abil ümber kaebaja väidet, et Venemaa maksuhaldur ei ole 2016. a osas ZAO Arktikservis üle kontrolli alustanud.
17.Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et MKS § 61 lg 1 esimeses lauses on maksuhaldurile antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes toimuvas maksumenetluses. Sobiv kriteerium 8(12)
3-20-1183 kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks on teabe seos maksumenetlusega (24.05.2011 otsus asjas nr 3-3-1-24-11, p 13). Riigikohtu seisukoha järgi puudub maksuhalduril kohustus põhjendada, milliseid konkreetseid asjaolusid ta soovib kindlaks teha ning kuidas on kaebajalt nõutud teave ja dokumendid konkreetselt seotud maksukohustuslase kontrollimisega (14.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-90-13, p 11). Samas peab maksuhaldur selgitama, milles seisneb nõutava teabe seos maksumenetlusega, kui seos ei ole pelgalt nõutava teabe iseloomust äratuntav (nt teabe nõudmine kontrollitava maksukohustuslasega tehtud tehingute kohta, Riigikohtu 26.09.2018 otsus asjas nr 3-16-2324, p 11). Riigikohtu seisukohast võib aru saada, et välistatud ei ole selle selgituse esitamine ka alles kohtumenetluses, kusjuures vajaduse korral võib maksuhaldur taotleda ka kaebaja toimikule ja menetlustoimingutele juurdepääsu õiguse piiramist HKMS §-de 79 ja 88 alusel (samas).
18.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vaidlusalusest korraldusest on arusaadav, millise maksumenetlusega seoses kaebajalt teavet nõutakse. See seos on nähtav ka Venemaa maksuhalduri abitaotlustest. Seose äratuntavust kontrollitava maksu ja nõutava teabe vahel möönis ka halduskohus. Samas ei järeldu sellest, et automaatselt tuleb pidada põhjendatuks kogu korralduses nimetatud teabe esitamist. Kaebaja arvates on küsitav eeskätt korralduse pdes 5 (kellele ZAO-lt Arktikservis ostetud kaup edasi müüdi) ja 7 (esitada kaebaja pangakonto väljavõte vahemikus 01.01.2016–31.12.2018 ning isikute andmed, kes pangakonto avas ning kellel on või oli õigus seda kasutada) nõutud teabe ja dokumentide asjakohasus. Vastustaja on vastuses kaebusele (p-d 4.8) korralduse p-ga 5 seoses selgitanud, et kontrollimaks kaebaja ja ZAO Arktikservis vaheliste tehingute maksustamist, on vajalik kontrollida ka seda, kas kaebaja on kauba edasi müünud. Sellise info küsimine maksukontrollides aitab tavapäraselt ümber lükata kahtluse, et kaup puudus tegelikult juba esimeses tehinguahelas ning see omakorda võib mõjutada ZAO Arktikservis maksustamist. Ringkonnakohtu hinnangul on see selgitus kooskõlas Venemaa maksuhalduri abitaotluses märgituga ning see on ka piisav väitmaks, et korralduse p-s 5 nimetatud teabe küsimine on põhjendatud. Korralduse p 7 kohta on MTA selgitanud (vastus kaebusele, p 4.10), et pangakonto väljavõte annab Venemaa maksuhaldurile võimaluse hinnata, kuidas toimusid tasumised ZAO Arktikservis ja kaebaja vahel. Teadmata täpset rahade liikumise kuupäeva, ei ole võimalik välja küsida konkreetseid ülekandeid ning seetõttu oli vajalik pangakonto väljavõte kogu tehingute toimumise perioodi kohta. Vastustaja ei ole siiski selgitanud, kuidas seostub ZAO Arktikservis maksumenetlusega nõue esitada isikute andmed, kes on kaebaja pangakonto avanud või kellel on õigus pangakontot kasutada. Kuigi Venemaa maksuhalduri abitaotluse põhjal võib aimata, milliste asjaolude kindlaks tegemiseks võib maksuhaldur sellist teavet vajada, ei ole ringkonnakohtu hinnangul sellises ulatuses teabe kaebajalt nõudmine põhjendatud. Arvestades, et kaebaja ei ole Venemaal toimuvas maksumenetluses maksukohustuslane ning kontrolli all ei ole tema majandustegevus, vaid üksnes tehingud ZAO-ga Arktikservis, on korralduse p-s 7 nõutud teabe esitamise kohustus ebaproportsionaalne. Vastustaja ei saanud küsida andmeid pangakonto avanud või selle kasutamise õigust omanud isikute kohta. Samuti ei ole põhjendatud kaebaja pangakonto kolme aasta väljavõtte nõudmine täies mahus.
19.Kaebaja on kaebuses esitanud ka seisukoha, et kuna vaidlustatud korralduses on kaebajale määratud kaks erinevat teabe esitamise tähtaega ja sellega on kaebajale pandud vastukäivad kohustused, võib see osutuda HMS § 63 lg 2 p 5 alusel tühiseks. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole siiski sellise puudusega, mis tingiks korralduse tühisuse või oleks alus selle tühistamiseks. Korralduses on mh märgitud, et kui see jääb arusaamatuks või soovitakse nõutava teabe kohta täpsustavaid küsimusi esitada, saab e-posti teel pöörduda korralduse koostaja poole. Samuti on korralduses juhitud tähelepanu sellele, et kui korralduse täitmiseks 9(12)
3-20-1183 antud tähtaeg ei sobi, on võimalik taotleda selle pikendamist. Seetõttu ei nähtu ringkonnakohtule, et ekslikult kahe erineva teabe esitamise tähtaja määramise tõttu ei oleks kaebajal olnud võimalik korraldusega pandud kohustust täita (vt ka Riigikohtu 17.11.2020 otsus asjas nr 3-18-1725, p-d 16–17).
20.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus MTA apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab MTA 03.06.2020 korralduse nr 14-1/14392-1 ja nr 14-1/14393-1 punkti 7 osas. II
21.Kaebaja taotles halduskohtus menetluskulude hüvitamist 24 865,8 eurot, millest 15 eurot moodustas riigilõiv ja 24 850,80 eurot (koos käibemaksuga) õigusabikulud. Taotlusele lisatud arvetest nähtuvalt oli kaebajale õigusteenuseid osutatud kokku 113,7 töötundi. Halduskohus leidis asja materjalide mahukust ja keerukust hinnates, et täies mahus õigusabiteenuse eest tasutu väljamõistmine ei ole põhjendatud. Seejuures ei pidanud halduskohus õigeks jätta vastustaja kanda määruskaebuste esitamisega seotud kulusid. Samuti ei olnud halduskohtu arvates õigustatud mõista vastustajalt välja kahe advokaadi osutatud teenuse tasu (sh nende büroosiseste nõupidamistega seotud kulud). Halduskohtu hinnangul oli põhjendatud esindajakulu 5500 eurot. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et vaidlus on olnud keskmisest keerulisem nii materiaalkui ka menetlusõiguse seisukohalt. Vaidlus nõudis kaebajalt rahvusvahelise lepingu kohaldamise eelduste kontrollimist ja selle tõlgendamise ja kohaldamise rahvusvahelise praktika uurimist, mis ei kuulu enamiku Eestis tegutsevate õigusnõustajate igapäevase töö hulka. Kaebaja oli sunnitud kaebeõiguse teostamiseks koguma välisriigist täiendavaid tõendeid, mis vastustaja jättis õigusvastaselt menetluses kogumata ja mis kokkuvõttes tõid kaasa asjaolude õige väljaselgitamise ja kaebuse rahuldamise. Kuna kohus piiras kaebaja õigust tutvuda haldusasja materjalidega, olid kaebaja esitatud määruskaebused ainus viis kaitsta oma menetlusõigusi. Kohus ei tuvastanud, et asjas esitatud määruskaebused ei olnud vajalikud. Kohus mõistis kaebaja kasuks välja vaid 22% õigusabikuludest, s.t ca 25 töötunni eest, mis ei ole adekvaatses vastavuses menetlustoimingutega ja tööga, mida kaebaja pidi kaebeõiguse teostamiseks tegema. Kohtupraktika kohaselt võivad väljamõistetavad õigusabikulud koosneda mitme advokaadi kuludest, kui advokaatide tööülesanded ei ole kattuvad. Kaebajale õigusabi osutanud advokaatide ülesanded olid funktsionaalselt erinevad, mis tuleneb ka õigusabi arvetest.
22.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 109 lõike 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtul tuleb vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks analüüsida läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse või vastuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu 18.05.2009 määrus nr 3-3-1-2809, p 11; 15.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 32.1). Kohtul on menetluskulude põhjendatusele hinnangu andmisel suur kaalutlusruum ning kõrgema astme kohus sekkub sellesse vaid siis, kui kulusid vähendanud kohus on kaalumisel ilmselgelt eksinud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2021 otsus asjas nr 3-18-164, p 18). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arvestades asja mahukust ja keerukust, on kaebaja menetluskulud ülepaisutatud. Sisu poolest ei ole tegemist mahuka asjaga ning vaidluse all on eeskätt õiguslikud küsimused OECD konventsiooni tõlgendamisest. Ka asjaolu, et OECD konventsiooni kohaldamist puudutavaid vaidlusi esineb harva ning kaebaja pidi oma väiteid mh mõne oma tehingupartnerilt saadud dokumendiga tõendama, ei muuda vaidlust oluliselt mahukamaks ega keerukamaks. Praegune kohtuasi puudutab suuresti MKS § 61 kohaldamist 10(12)
3-20-1183 ning selles osas on tegemist pigem tavapärase maksuõigusliku vaidlusega. Õige on ka halduskohtu hinnang, et põhjendatud ei ole sellises mahus kahe esindaja menetluskulude vastustaja kanda jätmine. Seejuures ei kinnita õigusabiteenuste arved üheselt kaebaja väidet, et esindajate tööülesanded olid erinevad (vt nt esindajate tööülesannete kirjeldusi 30.06.2020 arvel, dtl 237–238). Ka ei saa pidada õigustatuks arvetel kajastatud mahus büroosiseste nõupidamistega seotud kulude vastustajalt väljamõistmist. Kaebaja taotles halduskohtult ka 13.08.2020, 25.01.2021 ja 03.02.2021 määruste vaidlustamisega seotud kulude (vt dtl 240–244, 250–252) vastustajalt väljamõistmist. Ringkonnakohtu hinnangul oli õige ka halduskohtu hinnang, et määruskaebuste esitamisega seotud kulude väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud. Kuigi halduskohus ei põhjendanud oma sellekohast hinnangut, sai ta arvestada asjaoluga, et halduskohtu 13.08.2020 määruse peale esitatud määruskaebuse jättis ringkonnakohus 07.12.2020 rahuldamata. Halduskohus oli 13.08.2020 määrusega piiranud kaebaja juurdepääsu MTA esitatud lisadele (Venemaa maksuhalduri päringud). Kaebaja esitas 14.01.2021 ja 27.01.2021 halduskohtule taotlused MTA lisadega tutvumiseks, millest esimese jättis halduskohus 25.01.2021 määrusega läbi vaatamata ja teise 03.02.2021 määrusega rahuldamata. Seega puudutasid 25.01.2021 ja 03.02.2021 määruste vaidlustamiseks esitatud määruskaebused sarnaselt varasemaga kaebaja toimikule juurdepääsu piiramise küsimust, kusjuures halduskohtu määrused olid ajendatud kaebaja enda esitatud taotlustest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et ka nende määruskaebuste esitamisega seotud kulude vastustajalt väljamõistmine ei ole põhjendatud. Sealjuures jättis ringkonnakohus 09.06.2021 määrusega mõlemad määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ka määruskaebuste esitamisega seotud kulud on ülepaisutatud. Kaebaja halduskohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et määruskaebuste esitamisega seotud kulud on ca 11 000 eurot koos käibemaksuga (vt arved dtl 240–244, dtl 250–252), s.t peaaegu pool kogu kaebaja menetluskuludest. III
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).
24.Kuna ringkonnakohus muutis halduskohtu lahendit ja tühistas MTA korralduse vaid osaliselt, tuleb muuta ka halduskohtu otsusega määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus tühistas MTA korralduse p 7 osas. Korralduse punkt 7 sisaldas kolme erinevat teabe esitamise nõuet. Kogu korraldus sisaldas aga koos alajaotustega kokku 13 küsimust või dokumentide esitamise nõuet. Seega tühistas ringkonnakohus korralduse hinnanguliselt veerandi ulatuses. Vastustajalt tuleb seega kaebaja kasuks välja mõista halduskohtus kantud menetluskulud 1378,75 eurot. Muus osas jäävad halduskohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
25.Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, jäävad menetlusosaliste apellatsioonkaebuse esitamisega seotud kulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1). Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista kulud, mis seonduvad vastustaja apellatsioonkaebusele vastamisega. Kaebaja taotleb apellatsioonimenetluses õigusabikulu 7923,60 eurot väljamõistmist. Menetluskulude nimekirja lisade kohaselt on selle hulka osaliselt arvestatud ka 03.02.2021 11(12)
3-20-1183 määruskaebuse koostamisega seotud kulud 598,80 eurot (vt 05.05.2021 arvel 16.02.2021 toimingud). Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, ei ole selle vastustajalt väljamõistmine põhjendatud. Lisaks tuleb taotletud summast maha arvestada kulu, mis on seotud kaebaja apellatsioonkaebusega. Sellisteks toiminguteks võib 05.05.2021 arvel pidada 07.04.2020 0,60 h pikkust toimingut ja 07.04.2021 2,40 h pikkust toimingut, s.t kokku 633,6 eurot. Kuna 05.11.2021 arvel on kajastatud kohtukõne teeside koostamise maht tervikuna, kuid teesidest hinnanguliselt ca 30% puudutab kaebaja apellatsioonkaebust, arvestab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebusega seotud kuluna 1886,4 eurot koos käibemaksuga. Õigusabiteenuse arvete põhjal võib vastustaja apellatsioonkaebusele vastamisega seonduvaks pidada seega menetluskulu 5882,4 eurot (05.05.2021 arvel märgitust 867,6 eurot, 29.06.2021 arve tervikuna, 05.11.2021 arvel märgitust 1886,4 eurot). Ringkonnakohus leiab, et ka kaebaja apellatsioonimenetlusega seotud kulud on ülepaisutatud ja jääb selles osas oma eeltoodud põhjenduste juurde. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja põhjendatud menetluskulud 3000 eurot koos käibemaksuga. Kuna ringkonnakohus rahuldas MTA apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas MTA korralduse hinnanguliselt veerandi ulatuses, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud kulu 750 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.