Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
18. oktoober 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-755
Haldusasi
Eesti Ornitoloogiaühingu kaebus Keskkonnaameti
26.märtsi 2021. a korralduse nr 1-3/21/130 (muudetud Keskkonnaameti 1. aprilli 2021. a korraldusega nr 13/21/139) tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24. mai 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – Eesti Ornitoloogiaühing, esindajad v.adv Piret Kergandberg ja adv Siim Vahtrus Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme
Menetluse alus ringkonnakohtus
Keskkonnaameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Keskkonnaameti määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 24. mai 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-755 resolutsiooni punkt 2 ja teha menetluskulude osas uus määrus, millega tagastada Eesti Ornitoloogiaühingu kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt haldusasjas nr 3-21-755 tasutud riigilõiv 30 (kolmkümmend) eurot (viitenumber 00721003791941) maksjale Advokaadibüroo WALLESS OÜ-le (registrikood 14024560) ning muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Kaebaja menetluskulud määruskaebuse menetluses jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Keskkonnaamet (KeA) lubas 26.03.2021 korraldusega nr 1-3/21/130 täiendava heidutusmeetmena väljaspool jahiaega Harjumaal, Lääne-Virumaal, Ida-Virumaal, Jõgevamaal ja Tartumaal küttida kokku 1000 hanelist (650 suur-laukhane, 350 valgepõsk-laglet) korralduse lisas 1 nimetatud põllumassiividel ajavahemikul 26.03.2021–30.04.2021. KeA 01.04.2021
3-21-755 korraldusega nr 1-3/21/139 täiendati põllumassiivide loetelu, millel on 2021. a kevadperioodil lubatud haneliste letaalne heidutusjaht.
2.Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) esitas Tallinna Halduskohtule 08.04.2021 kaebuse KeA 26.03.2021 korralduse nr 1-3/21/130 (muudetud 01.04.2021 korraldusega nr 1-3/21/139) tühistamiseks. Kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni põhikirjaliseks eesmärgiks on Eesti linnustiku uurimine, tutvustamine ja kaitsmine ning vaidlusalune korraldus, millega lubatakse põhjendamatut ja õigusvastast hanede ja laglede jahti, ohustab nende eesmärkide saavutamist. Korralduse täitmisega võib mh kaasneda pöördumatu kahju äärmiselt ohustatud väike-laukhane ja ohustatud taiga-rabahane populatsioonidele, sest praktikas ei ole võimalik mõistlikult tagada, et heidutusjahi käigus ei hukkuks ka need teiste hanelistega koos rändavad ohustatud liigid. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses HKMS § 252 lg 4 alusel peatada KeA 26.03.2021 korralduse kehtivus 30 päevaks. Korralduse piiratud kehtivusaega arvestades ei ole kaebuse eesmärki võimalik saavutada muul viisil kui esialgse õiguskaitse rakendamisega.
3.Tallinna Halduskohus võttis 09.04.2021 määrusega EOÜ kaebuse menetlusse ja peatas HKMS § 252 lg 4 alusel KeA 26.03.2021 korralduse kehtivuse ajutiselt kuni 15.04.2021. Tallinna Halduskohus peatas 15.04.2021 määrusega KeA 26.03.2021 korralduse kehtivuse kuni 30.04.2021. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.04.2021 määrusega Tallinna Halduskohtu 15.04.2021 määruse muutmata.
4.Tallinna Halduskohus küsis 04.05.2021 menetlusosaliste seisukohta menetluse jätkamise kohta, sest tühistamiskaebus muutus vaidlustatud korralduse kehtivusaja lõppemisega ainetuks.
5.Eesti Ornitoloogiaühing palus 20.05.2021 seisukohas lõpetada haldusasja menetlus ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3231 eurot. KeA 26.03.2021 korralduse kehtivuse ajalise piiratuse tõttu ei ole selle tühistamine enam võimalik ning kaebaja ei pea otstarbekaks jätkata menetlust õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Menetlus tuleb lõpetada analoogia korras HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ja jätta menetluskulud HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda. Kuigi vaidlus ei jõudnud kaebuse sisulise arutamiseni, pidasid nii haldus- kui ka ringkonnakohus kaebust perspektiivikaks. Seega oli kaebuse esitamine põhjendatud kaebaja kui keskkonnaorganisatsiooni esindatava avaliku huvi kaitseks. Kaebaja menetluskuludeks on riigilõiv 30 eurot ja esindajakulu 3195 eurot, mis vastab esindaja 17,75 töötunnile tunnihinnaga 180 eurot (sh käibemaks).
6.Keskkonnaamet palus 20.05.2021 seisukohas jätta menetluskulud poolte endi kanda. HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise korral ei pea vastustaja HKMS § 108 lg 6 järgi menetluskulusid kandma, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. KeA 26.03.2021 korralduse kehtetuks muutumine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (vrd Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10). Üksnes sellest, et kohtud pidasid esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel kaebust perspektiivikaks, ei saa järeldada, et kaebus oleks tulnud rahuldada. HKMS § 108 lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale õigusvastase haldustegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud. Kui HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamine ei olnud tingitud ühestki vastustaja tegevusest pärast kaebuse esitamist, tuleb menetluskulud jaotada HKMS § 108 lg 4 järgi ehk jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p 10).
7.Tallinna Halduskohus lõpetas 24.05.2021 määrusega haldusasja menetluse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2030 eurot (resolutsiooni p 2). Vaidlustatud haldusaktide kehtivus on lõppenud ja neil ei säili mingit mõju ega praktilist tähendust, mistõttu 2(6)
3-21-755 ei ole nende ületühistamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Halduskohus nõustus kaebajaga, et üleminek õigusvastasuse tuvastamisele oleks praegusel juhul ebaotstarbekas, sest KeA saab vajaduse korral uues haldusmenetluses enne järgmist haneliste kevadrännet kõik osapooled pärast teaduslike andmete täiendamist ära kuulata ning kaaluda letaalse heidutuse lubatavust. Menetlust ei ole otstarbekas jätkata üksnes põhjusel, et teha otsus ühe osapoole kasuks ning rakendada seejärel HKMS § 108 lg-t 1. Seega tuleb menetlus analoogia korras lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel (vt Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 11; 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, p 12). Viidatud lahenditest ei tulene, et haldusakti kehtivuse lõppemise korral HKMS § 152 lg 1 p 4 analoogia alusel menetluse lõpetamisel ei oleks HKMS § 108 lg 6 kohaldatav. Haldusakti lühikesest kehtivusajast tulenevalt saavutas kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamisega oma kaebuse eesmärgi, kuid seda põhjusel, et kaebust ei olnud alust pidada perspektiivituks ning kaebajal esines esialgse õiguskaitse vajadus ja asjas ei esinenud esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist õigustavaid kaalukamaid huve. Kaebaja pöördus kohtusse keskkonnaorganisatsioonina avaliku huvi kaitseks ja seega oleks ebaõiglane jätta kulud üksnes kaebaja kanda isegi juhul, kui HKMS § 108 lg 6 ei kohalduks. KeA-lt tuleb mõista välja kaebaja tasutud riigilõiv 30 eurot ning põhjendatud ja vajalikud esindajakulud, mille suurus on vaidluse keskmist keerukust, asja mahtu ja esialgse õiguskaitse menetlusega piirdumist arvestades 2000 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Keskkonnaamet palub 04.06.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 24.05.2021 määruse resolutsiooni p 2 ja uue määrusega jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus on ekslikult samastanud haldusakti kehtivuse lõppemise ja kehtetuks tunnistamise. HKMS § 108 lg 6 alusel saab vastustajalt menetluskulud välja mõista vaid juhul, kui vaidlustatud haldusaktide kehtivuse lõppemine on tingitud vastustaja tegevusest. Vastustaja ei pea kandma menetluskulusid, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega, vaid muude asjaoludega (nt oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega kohtusse pöördumist, avalikkuse tugev vastuseis). Seos kaebuse esitamise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise vahel võib ilmneda näiteks siis, kui haldusorgan hakkab haldusakti vaidlustamise tõttu asjaolusid täiendavalt uurima ning tunnistab haldusakti kehtetuks asjaolude tõttu, mis tegelikkuses eksisteerisid juba haldusakti andmise ajal ja mida haldusorgan oleks haldusakti andmise ajal pidanud teadma, kuid uurimiskohustuse rikkumise tõttu nendega ei arvestanud. Menetluskulude kandmisest vabanemiseks tuleb vastustajal ära näidata, et haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2020 määrus nr 3-19-1997, p 15). Praeguses asjas ei ole vaidlust, et KeA 26.03.2021 korraldus kehtis kuni 30.04.2021, mistõttu ei olnud selle kehtivuse lõppemine seotud kaebuse esitamisega, kuna korraldus oleks kaebuse esitamisest olenemata kaotanud kehtivuse 30.04.2021. Halduskohus ei saanud Riigikohtu 28.10.2020 määruses nr 3-20-580 mingite seisukohtade puudumisest järeldada, et vastustajalt saab menetluskulud mõista välja HKMS § 108 lg 6 alusel, vaid järeldused tulnuks siduda konkreetse üksikjuhtumi asjaoludega (vt ka õiguskantsleri 26.05.2021 kiri nr 7-4/210389/2103596 p 6). Kuna HKMS § 108 lg 6 eesmärk on hüvitada haldusorgani õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (vt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12) ning vastustaja korralduse õigusvastasus jäi tuvastamata, ei saanud menetluskulusid HKMS § 108 lg 6 alusel vastustajalt välja mõista.
9.Eesti Ornitoloogiaühing palub 14.10.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Halduskohus tugines menetluskulude vastustajalt väljamõistmisel õiguspäraselt Riigikohtu 28.10.2020 määrusele nr 3-20-580. Kui analoogia korras HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaldamisel peaksid menetluskulude jaotusele kehtima muud reeglid kui tavapäraselt rakenduv HKMS 3(6)
3-21-755 § 108 lg 6, oleks Riigikohus pidanud seda lahendis selgelt väljendama, kuid ei ole seda teinud. Halduskohus järeldas põhjendatult, et menetluskulude jaotamisel tuleb juhinduda HKMS § 108 lg-st 6 ning mõistis õigesti kaebaja menetluskulud (osaliselt) vastustajalt välja. Kui nõustuda vastustaja tõlgendusega, et tema ei pea menetluskulusid kandma, kuna haldusakti kehtivuse lõppemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, siis tähendaks see, et piiratud kehtivusajaga haldusaktide üle peetavates vaidlustes jääksid tühistamiskaebuse menetluse lõpetamisel alati menetluskulud kaebaja kanda, sõltumata kaebuse põhjendatusest, või tuleks kohtumenetlust jätkata tuvastamisnõudega ainuüksi menetluskulude õiglase jaotuse tagamiseks. Esimesel juhul oleks tegemist olulise takistusega õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel ja teine lahendus oleks vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Eesmärgipärane on tõlgendada HKMS § 108 lg-t 6 viisil, et selle alusel on võimalik mõista vastustajalt menetluskulud välja ka siis, kui menetlus lõpetatakse haldusakti kehtivuse lõppemise tõttu. Vajaduse korral saab kohus piirata välja mõistetavaid kulusid HKMS § 108 lg 11 analoogia alusel (nt jätta täiesti põhjendamatu kaebuse puhul menetluskulud kaebaja enda kanda, kaebuse osalise põhjendatuse korral mõista kulud vastustajalt välja osaliselt ning põhjendatud kaebuse korral mõista vastustajalt välja kõik kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud). Praeguses vaidluses leidsid kohtud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel, et kaebus on perspektiivikas (vt ka Tallinna Halduskohtu 15.04.2021 määruse p 2.4.4 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 määruse p 13), mistõttu oli põhjendatud mõista HKMS § 108 lg 6 alusel kaebaja menetluskulud vastustajalt välja, ilma neid HKMS § 108 lg 11 analoogia alusel vähendamata. Kaebaja palub täiendavalt mõista tema kasuks vastustajalt välja määruskaebusele vastamisega seotud menetluskulu 540 eurot (koos käibemaksuga summa).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Halduskohus lõpetas haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, sest kaebaja ei pidanud pärast KeA 26.03.2021 korralduse nr 1-3/21/130 (muudetud 01.04.2021 korraldusega nr 1-3/21/139) kehtivusaja lõppemist otstarbekaks jätkata HKMS § 152 lg 2 alusel menetlust vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Kuna määruskaebus puudutab üksnes menetluskulude jaotust, siis ei analüüsi ringkonnakohus, kas halduskohus lõpetas menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel õiguspäraselt.
11.HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse lõpetamise korral peab menetluskulud HKMS § 108 lg 6 kohaselt kandma vastustaja, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. HKMS § 108 lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (vt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Vastustaja ei peaks HKMS § 108 lg 6 alusel kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega (st tegemist ei olnud sisuliselt kaebuse õigeksvõtmisega), vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist (nt Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2021 määrus nr 3-21-259, p 9; 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p 10; 11.08.2020 määrus nr 3-19-1997, p 15; 07.02.2020 määrus nr 3-19-2125, p 13; Tartu Ringkonnakohtu 09.07.2020 määrus nr 3-20538, p 15).
12.Praegusel juhul pöördus EOÜ kui keskkonnaorganisatsioon kaebusega halduskohtusse avaliku huvi kaitseks (HKMS § 44 lg 2, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 30 lg 2) ning taotles KeA 26.03.2021 korralduse tühistamist. Kaebuse peamiseks eesmärgiks oli hoida ära vaidlustatud haldusaktiga lubatud haneliste küttimine 26.03.2021–30.04.2021, et vältida selle 4(6)
3-21-755 käigus ohustatud linnuliikide kahjustamist. Kuna korraldus kehtis väga lühikest aega, siis sõltus selle eesmärgi saavutamise võimalikkus esialgse õiguskaitse kohaldamisest (s.o korralduse kehtivuse peatamisest HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel). Kuna Tallinna Halduskohtu 09.04.2021 ja 15.04.2021 määrustega peatati KeA 26.03.2021 korralduse kehtivus kuni 30.04.2021 ehk selle kehtivusaja möödumiseni ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.04.2021 määrusega KeA määruskaebuse rahuldamata, siis saavutas kaebaja oma kaebusega taotletud eesmärgi. Kaebaja 19.05.2021 taotluse kohaselt tuleb menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda, sest kohtud hindasid tema kaebuse perspektiivikaks. KeA vaidles 20.05.2021 seisukohas menetluse lõpetamise kohta menetluskulude HKMS § 108 lg 6 alusel tema kanda jätmisele vastu, sest vaidlustatud haldusakti kehtivuse lõppemine ei olnud seotud vastustaja tegevusega.
13.Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud halduskohus jätta kaebaja menetluskulusid HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda, sest nagu eespool viidatud lahendites märgitud, eeldab nimetatud sätte kohaldamine, et vastustaja on oma tegevusega sisuliselt kaebuse õigeks võtnud. Teistsugust järeldust ei saa teha asjaolust, et Riigikohus ei ole 28.10.2020 määruses nr 3-20580 eraldi käsitlenud, millise sätte alusel tuleks HKMS § 152 lg 1 p 4 analoogia korras rakendamisel jagada menetluskulud. Ehkki esialgse õiguskaitse kohaldamine olukorras, kus kaebaja saavutaks seeläbi kaebuse eesmärgi juba enne asja sisulist läbivaatamist, eeldab mh seda, et kohus on hinnanud kaebuse edulootuse küllaltki suureks, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine siiski võrdsustatav vaidluse sisulise lahendamisega (s.o kaebuse rahuldamisega). Samamoodi ei oleks kohtul võimalik otsustada kaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse üle menetluskulude väljamõistmise (sh nende HKMS § 108 lg 11 alusel piiramise) käigus, sest see eeldaks kaebuse sisulist läbivaatamist. Kuivõrd kaebajal oli võimalik minna pärast vaidlustatud haldusakti kehtivuse lõppemist tühistamisnõudelt üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele ning saavutada kaebuse rahuldamise korral enda menetluskulude hüvitamine, ei ole põhjust rääkida kohtusse pöördumise õiguse piiramisest. Kuigi menetluse jätkamine olnuks menetlusosaliste ja kohtute jaoks mõistagi koormavam, võrreldes menetluse lõpetamisega, ei anna see siiski alust mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulusid, ilma et eelnevalt oleks tuvastatud, kas kaebus on üldse sisuliselt põhjendatud.
14.Ühegi praeguses vaidluses tehtud kohtulahendiga ei ole tuvastatud KeA 26.03.2021 korralduse õigusvastasust ja vastustaja ei ole ka ise teinud ühtegi toimingut ega andnud ühtegi akti, millest võiks järeldada tema nõustumist kaebaja hinnanguga vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse suhtes. Muu hulgas ei saa sellist järeldust teha KeA 18.05.2021 e-kirja põhjal, milles kaebajale selgitati, et kohtute suuniseid arvestades kavatseb vastustaja enne haneliste kevadise heidutusjahi (taas)lubamist põhjalikult analüüsida teiste Euroopa riikide uuringuid või vajadusel ja võimalusel tellida täiendava uuringu, et täpsustada erinevate heidutusmeetmete mõju nii rändel põldudel peatuvatele kui ka põldudel pesitsevatele lindudele. Kuigi kirjast nähtub KeA kavatsus koguda võimaliku järgmise sarnase haldusakti andmiseks senisest mõnevõrra rohkem teaduslikku teavet, ei järeldu sellest, et vastustaja oleks nõustunud kohtute eelhinnanguga, et KeA 26.03.2021 korraldus on antud ebapiisavate andmete põhjal ja seega õigusvastaselt, vaid kirjas avaldatu oli suunatud üksnes tulevikku.
15.Vaatamata sellele, et Tallinna Halduskohus märkis 04.05.2021 kohtunõudes, et vastustaja saab edaspidi vältida 2021. a-l tehtud viga ja korraldada kevadjahi üle otsustamise viisil, mis arvestaks ka võimaliku kaebuse esitamisega (s.o teha otsuse piisavalt varakult ja huvitatud keskkonnaorganisatsioone kaasates) ning halduskohus ei pidanud HKMS § 152 lg 2 alusel tuvastamiskaebusele üleminekut otstarbekaks, ei saanud kaebaja selle kohtunõude põhjal siiski eeldada, et menetluse lõpetamise korral jäävad menetluskulud vastustaja kanda (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p 13).
5(6)
3-21-755
16.Kuna HKMS § 108 lg 6 ei ole praeguses asjas kohaldatav, pidanuks halduskohus jätma menetluskulud HKMS § 108 lg 4 alusel kaebaja kanda. Kaebaja menetluskulude vastustajalt välja mõistmise aluseks ei saa olla kohtu hinnang, et kulude kaebaja enda kanda jätmine oleks ebaõiglane, vaid menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmiseks peab alati olema seaduslik alus. HKMS § 108 lg 11 võimaldab äärmise ebaõigluse motiivil üksnes jätta vastaspoole kulud kohustatud poolelt välja mõistmata, kuid mitte vastupidi. Halduskohus on lisaks eksinud, mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja asjas tasutud riigilõivu, sest HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise korral tuleb tasutud riigilõiv kaebajale HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel tagastada.
17.Eelneva põhjal tuleb KeA määruskaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 24.05.2021 määruse resolutsiooni p 2 tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega tagastab EOÜ kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt Advokaadibüroo WALLESS OÜ poolt 08.04.2021 tasutud riigilõivu 30 eurot HKMS § 104 lg 5 p 4 ja lg 8 alusel selle maksnud isikule ning jätab muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja esindajakulud jäävad tema enda kanda HKMS § 108 lg 4 alusel ja vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
18.Kaebaja on palunud mõista vastustajalt tema kasuks täiendavalt välja määruskaebuse menetlusega seotud esindajakulud 540 eurot (sh käibemaks 90 eurot), mis vastab esindajate 3 töötunnile tunnihinnaga 150 eurot (ilma käibemaksuta). Kulude kandmise kohustuse tekkimine on advokaadibüroo arvega nõuetekohaselt tõendatud. Kuna ringkonnakohus rahuldas KeA määruskaebuse ja jättis kaebaja esindajakulud HKMS § 108 lg 4 alusel tema enda kanda, siis jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel ka määruskaebuse menetlusega seotud esindajakulud kaebaja enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.