Eesti Ornitoloogiaühingu kaebus Keskkonnaameti 26.03.2021 korralduse nr 1-3/21/130 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Eesti Ornitoloogiaühing, volitatud esindajad v.adv Piret Kergandberg ja adv Siim Vahtrus Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Signe Lehtme
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.04.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Keskkonnaameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Keskkonnaameti määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.04.2021 määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Esialgset õiguskaitset puudutavas osas on määrus lõplik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg 7). Kolmanda isiku kaasamist puudutavas osas võib määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 21 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet (KKA) andis 26.03.2021 korralduse nr 1-3/21/130, millega lubas 2021. aastal täiendava heidutusmeetmena suur-laukhane (Anser albifrons) ja valgepõsk-laglede (Branta leucopsis) küttimist väljaspool jahieeskirjas ette nähtud jahiaega Harjumaal, LääneVirumaal, Ida-Virumaal, Jõgevamaal ja Tartumaal korralduse lisas 1 nimetatud põllumassiividel 26. märtsist 30. aprillini (p 1.1). Nimetatud ajaperioodil on lubatud küttida kokku 1000 hanelist – 650 suur-laukhane ja 350 valgepõsk-lagle (p 1.2). Haneliste küttimiseks on lubatud hiilimis- ja varitsusjaht. Peibutiste, jahivibu ning pliihaavlite kasutamine jahil ei ole lubatud (p 1.4). Ühelt põllumassiivilt on lubatud korraga küttida kuni 2 isendit ja ööpäevas kuni 4 isendit (p 1.5). Põllumassiivil võib letaalset heidutust teha üks isik korraga (p 1.6) ning see isik peab täitma vormikohast jahipäevikut (p 1.7). Letaalset heidutust tegev isik on kohustatud tagama etteantud küttimismahtudest kinnipidamise ja esitama põllumassiivide küttimisandmed Keskkonnaametile (p 1.8). Põllumassiivi omanikku teavitatakse väike-laukhanede piirkonda
3-21-755 saabumisest SMS-iga, mille saamisel tuleb konkreetsel põllumassiivil haneliste letaalne heidutusjaht viivitamatult peatada (p 1.11). Samal moel teavitatakse põllumassiivi omanikku väike-laukhanede (Anser erythropus) piirkonnast lahkumisest ning heidutusjahi jätkamise lubamisest (p 1.12). Korraldus on antud hilisema muutmise ja/või kehtetuks tunnistamise kõrvaltingimusega (p 1.3). Korralduse põhjenduste kohaselt on haneliste arvukus pidevalt suurenenud ning sellest tulenevalt on suurenenud ka (eelkõige kevadrände ajal) hanede toitumise tõttu põllupidajatele tekitatud kahju, mis hüvitatakse vaid osaliselt (3200 eurot aastas ühe taotleja kohta). 2021. aastal rakendatakse haneliste heidutusjahti tulenevalt hanede ja laglede kaitse- ja ohjamiskavast aastateks 2021–2025 viies Eesti maakonnas, kus esineb viimase kolme aasta andmetel kõige rohkem haneliste tekitatud kahjustusi põllumajanduskultuuridele. Heidutusjahti rakendatakse Eestist läbi rändavatele suur-laukhanele ja valgepõsk-laglele selleks välja valitud põllumassiividel. Valgepõsk-lagle on lisatud Euroopa Liidu linnudirektiivi (2009/147/EÜ) I ja suur-laukhani II lisasse. Direktiivi II lisas loetletud liikidele võib jahti pidada vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ning I lisas loetletud liikidele erandkorras kahjustuse vältimise eesmärgil. Valgepõsk-lagle on Eestis kantud III kaitsekategooria liikide hulka, kellele võib jahti pidada väljaspool kaitsealasid. Haneliste segaparvede koosseisus võivad heidutusjahi aladele sattuda ka ohustatud ja kaitsealuse liigi väike-laukhane esindajad. Väike-laukhanede juhusliku küttimise vältimiseks tuleb nimetatud liigi esindajate põllumassiivile saabudes seal heidutusjaht viivitamatult lõpetada.
2.KKA muutis 26.03.2021 korraldust 01.04.2021 korraldusega nr 1-3/21/139, täiendades põllumassiivide loetelu, mille piires on 2021. a kevadperioodil lubatud haneliste letaalne heidutusjaht (korralduse lisa 1).
3.Eesti Ornitoloogiaühing esitas 08.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse KKA 26.03.2021 korralduse (muudetud 01.04.2021 korraldusega) tühistamiseks. EL linnudirektiivi art 7 lg 4 järgi peavad liikmesriigid mh tagama, et lindudele ei peeta jahti pesitsusaladele naasmise ajal (Eestis lindude kevadrände ajal). Kevadine linnujaht on nii Eesti kui ka EL õiguse kohaselt üldreeglina keelatud. Eesti on sisuliselt viimane oluline intensiivpõllumajanduse piirkonnas asuv hanede peatuspiirkond. Seetõttu sõltub siinsetest toitumisoludest väga palju nende liikide edukas jõudmine pesitsusaladele ja järgneva pesitsemise edukus. Varasematel aastatel on hanede tõrjumiseks põllumajanduslikelt maadelt kasutatud erinevaid mittesurmavaid heidutusvahendeid. Põllumajandustootjate survel tehti aastatel 2019 ja 2020 pilootprojekt-uuring, mille käigus kasutati kevadrände ajal haneliste põllumajanduskahjude ärahoidmiseks ka heidutusjahti. Uuringu tulemusena selgus, et suurem osa kevadrändel Eestit läbivatest hanedest viibib rohumaadel ja põldudel, mis ei ole kahjustuste suhtes tundlikud (vaid u 10–15% hanedest viibib tundlikel põldudel). Kevadrände ajal tundlikel põldudel lindude küttimisel ei olnud uuringute kohaselt kestvat ega ulatuslikku mõju ei hanede kohalolekule ega kartlikkusele ümbritseval alal. Jaht ei mõjutanud ka hanede esinemist samal põllul pärast jahti. KKA peadirektori 22.03.2021 käskkirjaga nr 1-1-/21/56 kinnitatud „Hanede ja laglede kaitse ja ohjamise tegevuskava 2021–2025“ kohaselt on põllumajandustootjatel kevadise heidutusjahi vastu küll suur huvi, ent selle mõju on lokaalse tähendusega ning mõju seatud eesmärkide suhtes ei ole tõestatud. Vastustaja on vaidlusaluse korralduse andmisel üheselt ja selgelt eksinud nii looduskaitseseaduse (LKS) kui ka linnudirektiivi rändlindude kevadist jahti reguleerivate sätete vastu. Kaebaja seisukohta, et heidutusjahi lubamiseks puuduvad sisulised õigustused, kinnitavad vastustaja tellitud teadusuuringud ning tegevuskava. Arvestamata on jäetud oluliste kaalutlustega, esmajoones sellega, et vaidlusaluse korraldusega ohustatakse haruldasi ja kaitsealuseid linnuliike. Vaidlusaluses korralduses puudub sisuline analüüs ning põhjendused, miks leiab KKA, et olukorra lahendamiseks ei leidu kevadisele heidutusjahile alternatiivseid, linnustikku vähem kahjustavaid meetmeid. 2(9)
3-21-755 Ühes kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse taotluses palus kaebaja peatada vaidlustatud korralduse kehtivuse 30-päevaseks tähtajaks. Kaebuse eesmärki – vältida ohustatud liikide isendite hukkumist heidutusjahi käigus – ei ole võimalik saavutada muul viisil kui vaidlusaluse korralduse kehtivuse peatamisega. Kuigi korraldus ei luba kaitsealuste ja ohustatud väike-laukhane ning taiga-rabahane jahtimist, ei ole välistatud nende liikide isendite surmamine. Kõnealuste liikide eristamine suur-laukhanest on jahipidajatele äärmiselt keeruline. On väga tõenäoline, et isegi kui heidutusjahil jäädakse 1000 isendi tapmise piiresse, on märkimisväärne osa tapetud isenditest ohustatud taiga-rabahaned. Samuti ei ole välistatud, et tapetud isendite hulka satub ka eriti ohustatud väike-laukhane isendeid. Lisaks eelkirjeldatud mõjudele toob heidutusjaht lisaks rändlindude surmamisele kaasa ka Eestis pesitsevate ning vaidlusaluse korralduse kehtivusajaks juba pesitsema asunud põllulindude häirimise nende jaoks kõige tundlikumal ajal, st pesitsusperioodil, ning mõju nende arvukusele. Erinevalt haneliste tekitatavatest kahjudest põllumeestele, ei ole ohustatud linnuliikide isendite hukkumist jm kahjusid linnustikule võimalik rahaliselt kompenseerida. Jahipidamisega tekitatav kahju nii ohustatud kui ka mitteohustatud hanelistele on pöördumatu. Põllumajandustootjatel on võimalik oma majanduslikke huve alternatiivsete meetmetega sama tõhusalt kaitsta ka vaidlusaluse korralduse kehtivuse peatamise korral.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 09.04.2021 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas HKMS § 252 lg 4 alusel vaidlustatud korralduste kehtivuse kuni 15.04.2021.
5.Keskkonnaamet palus 14.04.2021 kirjalikus seisukohas lahendada esialgse õiguskaitse taotlus sisuliselt ning jätta see rahuldamata. Lisaks taotles KKA, et kohus kaasaks kolmanda isikuna menetlusse Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK). Esialgse õiguskaitsega ei tohi muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks ning tuleb arvestada proportsionaalselt kõigi menetlusosaliste huve. Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus ning kohtu poolt valitud meede on selgelt ebaproportsionaalne. Kaebusel puuduvad eduväljavaated. Linnudirektiivi art 9 lg 1 p a kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada erandeid. Jahiseadusega ongi asjaomane erand kinnitatud ning KKA-le on antud õigus korraldada jahipidamist väljaspool jahiaega uluki tekitatud kahju vältimiseks. Heidutusjahi eesmärk on lindude peletamine tõsiste teraviljakahjude ärahoidmiseks ja vältimiseks ning eelistatud on kõik mitteletaalsed heidutusmeetmed. 2019. a kevadise letaalse heidutuse käigus kütiti 101 hanelist ning vaid kahel juhul oli hane liik määratud valesti. 2020. aastal kütiti kevadise heidutusjahi käigus 664 hanelist, sh 87 rabahane, kellest 13 olid taiga-rabahaned. Väike-laukhanesid KKA-le teadaolevalt 2020. aastal heidutusjahi käigus ei hukkunud. Seejuures oli 2020. aastal heidutusjaht lubatud kõikides maakondades. 26.03.2021 korralduse kehtivuse ajal ei ole ekslikult kütitud ühtki ohustatud hanelist (väike-laukhane või rabahane, sh taiga-rabahane). Letaalse heidutuse mõju ohustatud hanelistele on väike. Taiga-rabahanede küttimise tõenäosust vähendab ka see, et nad peatuvad kevadrändel reeglina Lääne-Eestis (s.o väljaspool korralduse rakenduspiirkonda). Arvestades haneliste looduslikku ja sügisesest jahist tingitud suremust, siis ei saa väita, et just kevadise letaalse heidutusega tekitataks looduskeskkonnale korvamatut kahju. Eeldatavalt alla 100 hanelise küttimisest tekkiv kahju ei ole proportsionaalselt võrreldav Eesti põllumajandusele tekkiva kahjuga. Põllumajandusele tekkivat kahju ei ole tänu kaebaja tegevusele seoses õiguskaitse rakendamisega võimalik riigi poolt ennetada, rääkimata täies mahus kompenseerimisest. Esialgse õiguskaitse kohaldamine riivaks oluliselt avalikku huvi,
3(9)
3-21-755 milleks on riigi kohustus LKS § 61 alusel kahju hüvitada. Haneliste kahjustuste arvutuslik suurus ulatub juba 1,2 miljoni euroni ning on jätkuvas kasvutrendis. Esialgse õiguskaitse rakendamisel tuleb kohtul arvestada ka kulutustega, mis on juba tehtud seoses letaalse heidutuse teostamisega (maaomanike kulutused jahimeeste palkamiseks, kütusega varustamiseks jne). Samuti tuleb arvestada kulutustega, mis kaasnevad ümberorienteerumisel mitteletaalsele heidutusele (peletusvahendite soetamine, hirmutajate palkamine). Arvestada tuleb ka kahjudega, mis uute mitteletaalsete meetmete rakendamise ja tööle hakkamiseni juurde tekivad, kui hanelised vahepeal segamatult põldudel uusi kahjustusi juurde tekitavad. Vaidlustatud korraldus on antud kooskõlas linnudirektiivi art 7 p 1 ja art 9 p-dega 1 ja 2, mis on siseriiklikku õigusesse üle võetud LKS § 55 lg-s 51. Sarnastel alustel korraldavad Euroopas kevadist heidutusjahti ka teised EL liikmesriigid, nt Rootsi, Belgia, Holland, Taani, Suurbritannia ja Saksamaa. Valgepõsk-laglega seotud kahjude suurenemise tõttu on liigile koostatud üleeuroopaline AEWA valgepõsk-lagle ohjamise tegevuskava, mis näeb ette meetmed kahjude vähendamiseks (sh kevadise letaalse heidutuse lubamise EL liikmesriikides EL linnudirektiivi erandi raames). Sarnastel põhimõtetel saab erandi raames rakendada kevadist heidutusjahti ka suur-laukhane puhul, kes on EL linnudirektiivi mõistes oluliselt leebema kaitsekorraga linnuliik. Valgepõsk-laglede arvukus on Euroopas viimase 30 aasta jooksul suurenenud 15 korda ning suur-laukhane populatsioon on kahekordistunud, ületades 1 000 000 isendi piiri. Seega on haneliste tekitatud kahjude suurenemine otseselt seotud ka nende linnuliikide arvukuse, mitte ainult põllupindade suurenemisega. Haneliste heidutusjaht ei too kaasa põllulindude häirimist pesitsusperioodil. Paljud põllulinnud ei ole hanede rände ajaks veel saabunud, pesitsemisest rääkimata. Suurel osal heidutuse põllumassiividel toimub aprillis põldude ettevalmistus külviks ja talikultuuride väetamine – nendel aladel on põllulindude pesitsemine võimatu. Aktiivne mitteletaalne haneliste heidutamine suurendab võrreldes letaalse heidutusega ka linnugripi ohu levimise tõenäosust.
6.Tallinna Halduskohus peatas 15.04.2021 määrusega vaidlustatud haldusaktide kehtivuse (v.a 26.03.2021 korralduse p 1.7 osas, mis puudutab jahipäeviku koopia saatmist KKA-le 15. maiks) kuni 30.04.2021 (resolutsiooni p 1). Halduskohus jättis rahuldamata vastustaja taotluse kaasata menetlusse kolmanda isikuna EPKK (resolutsiooni p 2). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb kohtul arvestada võimalusega, et hukkuda võivad lisaks vaidlustatud loaga küttida lubatud liikidele ka ohustatud liikide isendid, keda küttida pole lubatud. Kaebajal on seega esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebust ei ole alust pidada perspektiivituks. Vaidlustatud korralduse ja selle aluseks olevate uuringute põhjal ei ole kohus veendunud, et puuduvad teised rahuldavad vahendid linnudirektiivi art 9 lg 1 mõttes (alternatiivsed meetmed LKS § 55 lg 51 tähenduses). OÜ Rewild uuringud pigem ei kinnita kevadise letaalse heidutusjahi tõhusust võrreldes mitteletaalsete abinõudega, mida vastustaja sõnul tuleb samuti kohaldada, kuivõrd heidutusjaht on äärmuslik (viimane) abinõu. Kuigi uuringus on mööndud, et ökoloogilisest aspektist korralduses lubatud liikide heidutusjahiks välistusi ei ole, peaks vastustaja kaalutlusotsusest veenvalt nähtuma, miks tavapärase heidutuse asemel on lubatud letaalset heidutust. Selliseid põhjendusi korraldusest ei nähtu. Põllupidajatele tekkiv majanduslik kahju ei kaalu üles kütitavatele kaitstavatele liikidele tekkivaid ja hiljem kõrvaldamatuid kahjusid, arvestades, et letaalsel heidutusel ei pruugi olla suuremat mõju kui muudel heidutusmeetmetel. Põllupidajatele tekib varaline kahju eeldatavalt ka juhul, kui lubatud on letaalne heidutus. Vastustaja seisukohtade kohaselt tuleb põllupidajatel esmajärjekorras kasutada tavapäraseid heidutusmeetmeid. Seega ei mõjuta esialgse õiguskaitse kohaldamine põllupidajate tehtavaid kulutusi mitteletaalsele heidutusele. 4(9)
3-21-755 KKA taotlus EPKK kaasamiseks kolmanda isikuna ei ole põhjendatud. Asjas tehtava kohtulahendiga otsustatakse põllumajandustootjate õiguste üle, mitte EPKK subjektiivsete õiguste üle. Vastustaja pole viidanud, et seadus annaks nimetatud kojale õiguse oma liikmete huvides kohtusse pöörduda (HKMS § 44 lg-d 2 ja 3).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Keskkonnaamet palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 15.04.2021 määrus ning teha uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata ja kaasata menetlusse EPKK. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud kahjuliku tagajärje saabumise ohu olemasolu. Kahjuliku tagajärje ohuks on praegusel juhul väike-laukhane surmamine heidutuse käigus. Selle ohu realiseerumine on ülimalt vähetõenäoline. Vaidlustatud korraldusega on kehtestatud meetmed, mis tagavad ohustatud liikide isendite piisava kaitse. Kuivõrd mitteletaalset heidutust võib teha ajaliselt ja ruumiliselt piiramatult, põhjustab see nii lindudele kui ka inimestele suuremat häiringut kui mitteletaalne heidutus. Kaebust saab pidada perspektiivituks. OÜ Rewild tehtud uuringus on leitud, et heidutusjahi mõju võib avalduda alles mitme aasta pärast ning vajalik on jätkata uuringuid ja seiret aegreaandmete kogumiseks. Heidutusjaht võib teadlaste hinnangul olla põhjendatud tundlike kultuuridega põldudel suure hanearvukusega piirkondades. Rahuldava tulemuse annab erinevate heidutusmeetmete kombineeritud kasutamine. Letaalse heidutuse keelamine suurendab põllupidajate kulutusi haneliste heidutamisel.
Eesti Ornitoloogiaühing palub jätta määruskaebus rahuldamata.
Kuivõrd esineb reaalne oht, et heidutusjahi käigus surmatakse ohustatud liikide isendeid, on olemas esialgse õiguskaitse vajadus. Arvestades, et väike-laukhane populatsioon on väga väike (100–130 isendit), on iga üksiku isendi surmamine olulise negatiivse mõjuga. Jahi peatamise teavitussüsteemi toimimine eeldab Keskkonnaagentuuri poolt väike-laukhane isendite tuvastamist jahialal. KKA pole selgitanud, kuidas saab Keskkonnaagentuur usaldusväärse ülevaate väike-laukhane isendite paiknemisest üle Eesti. Arvestades, et GPS-GSM saatjaga on varustatud ainult üks väike-laukhani, saab selle kaudu teada vaid saatjaga varustatud isendiga koos rändavate isendite asukoha. Teiste väike-laukhanede asukoha väljaselgitamine sõltub harrastus-linnuvaatlejate aktiivsusest. Arvestades, et väike-laukhane ja suur-laukhane on ka asjatundjatel keeruline eristada, ei saa SMS-teavitussüsteemi ja sellel tuginevat jahipidamise peatamist pidada meetmeks, mis välistaks heidutusjahi käigus väike-laukhanede häirimise ja surmamise. Tõendite puudumine negatiivse mõju kohta ei tähenda negatiivse mõju puudumist. Vastustaja väited on kas paljasõnalised või vastuolus asjas esitatud tõenditega. Letaalne heidutus on linnudirektiivi ja LKS järgi lubatav vaid juhul, kui puuduvad teised rahuldavad meetmed, s.o letaalne heidutus peab olema tõhusam kui muud meetmed. OÜ Rewild 2019. ja 2020. a uuringute põhjal jõuti järeldusele, et letaalsel heidutusel ei ole ulatuslikumat ega olulisemat mõju hanede käitumisele ja kahjude ennetamisele kui mitte-letaalsel heidutusel. Kaebajale teadaolevalt ei ole nähtud ette uuringute ja sõltumatute vaatluste jätkamist, nagu on soovitatud OÜ Rewild uuringute aruannetes. Kuivõrd letaalne heitudus on lubatav vaid täiendava abinõuna lisaks muudele meetmetele, on KKA väited mitteletaalse heidutuse suuremast häirivast mõjust ja sellega kaasnevatest suurematest kuludest asjakohatud. Arvestades, et KKA korraldused anti mõni päev pärast taotluste esitamise tähtaja lõppemist, pole usutav, et KKA jõudis selle aja jooksul veenduda heidutusjahi tegelikus vajaduses enam kui kahe tuhandel põllumassiivil.
5(9)
3-21-755 Esialgse õiguskaitse meetmel ei ole märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi kolmandatele isikutele ega avalikele huvidele. Kuna vaidlusaluste korralduste kohaselt on heidutusjaht lubatud vaid täiendava heidutusmeetmena, kui muud meetmed ei ole tulemust andnud, ei saa heidutusjahi keelamise tõttu tekkida põllupidajatele lisakulutusi või lindudele ja teistele liikidele täiendavaid häiringuid. Haneliste tekitatavate kahjude koguulatus on põllumajandustoodangu väärtust arvestades äärmiselt väike (0,37%).
9.Arvamuse andmiseks kaasatud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda leiab, et KKA määruskaebus on põhjendatud. Keskkonnaameti korralduses sätestatud viisil ja korras heidutusmeetmena suur-laukhane ja valgepõsk-lagle küttimine on proportsionaalne, sh vajalik. Nii tegevuskavast kui ka uuringutest (OÜ Rewild, Mansson) järeldub, et letaalsetel heidutusmeetmetel on oma koht muude heidutusmeetmete seas ning suure intensiivsusega linnukahjude piirkondades, kus ei ole looduskaitselisi välistusi, on need ka põhjendatud. OÜ Rewild tehtud uuringust kohati ilmnev seisukoht, justkui letaalse heidutuse hirmutav mõju on küsitav, oli tingitud sellest, et samale põllule olid vahetult tulnud just uued haneliste parved. Mõne nädala jooksul õpivad linnud letaalset heidutust kartma. Põllulindudele põhjustab rändlindudest haneliste letaalne heidutamine 3–4 pauguga jahipüssist ühe päeva jooksul oluliselt vähem häiringuid kui mitteletaalsed heidutusmeetmed (liikuv inimene, koer, pauguti jne), mida kasutatakse ja tulebki kasutada märksa intensiivsemalt. Haneliste parved söövad pinnase oma maandumiskohtades lõpuks täielikult tühjaks ja hävitavad ka põllulindude varjumise alad (taimiku) ning pesad. Halduskohtu pakutud mitteletaalsed heidutusmeetmete efektiivsus on heidutusjahiga võrreldes oluliselt madalam – nende mõjuulatus on väiksem ning linnud harjuvad nendega kiiremini. Meetmete kompleksne rakendamine on tõhusam ja säästlikum. Kaebaja arvutus kahjude koguulatuse kohta on eksitav. Vaidlustatud korralduses nimetatud 1,2 miljonit eurot on registreeritud kahju. Paljud põllumehed oma kahjusid ei registreeri. Uuringute kohaselt võivad kahjud küündida 70 000 euroni aastas põllupidaja kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu 15.04.2021 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus.
11.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel peab kohus hindama kaebuse eduväljavaateid ning määruse ettenähtavaid tagajärgi isikule, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (HKMS § 249 lg 3; Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-119-17, p 15).
12.Kaebuse peamiseks eesmärgiks on vältida ohustatud linnuliikide kahjustamist, kellena kaebaja on nimetanud I kaitsekategooria liigi väike-laukhane ja ohustatud liigi taiga-rabahane. Hanede ja laglede kaitse ja ohjamise tegevuskava aastateks 2021–2025 kohaselt tuleb erinevate ohutegurite kumuleeruvat mõju arvestades pidada kevadist heidutusjahti kriitilise tähtsusega ohuteguriks, mis võib suunata väike-laukhane Fennoskandia haudeasurkonna hävimisele 20 aasta jooksul. Selleks, et vältida väike-laukhane juhuslikku sattumist kevadise heidutusjahi ohvriks, tuleb heidutusjaht välistada kõikides tõendatud ja regulaarsetes väike-laukhane peatuspiirkondades (lk 61). Vaidlustatud korraldusega on lubatud heidutusjaht aladel, kus väike-laukhaned teadaolevalt tavaliselt ei peatu, ning on kehtestatud teavitusmeede väikelaukhanede küttimise vältimiseks. Kaebaja on samas juhtinud tähelepanu sellele, et korraldusest 6(9)
3-21-755 ei selgu, kuidas saab Keskkonnaagentuur, kelle ülesanne haneliste seire eest vastutava asutusena on edastada teave KKA-le väike-laukhanede saabumisest heidutusjahi piirkonda, usaldusväärse teabe nimetatud liigi esindajate saabumisest. Kuivõrd väike- ja suur-laukhani ning ka rabahani on väliselt väga sarnased, on jahimehel neid eemalt raske eristada. Seetõttu ei saa välistada, et heidutusjahi käigus, millega lubatakse mh suur-laukhane küttimist, surmatakse ka väike-laukhanesid ja taiga-rabahanesid. Ka OÜ Rewild haneliste kevadise heidutusjahi 2020. a uuringus on välja toodud suur-laukhane küttimisest tingitud suhteline oht väike-laukhanedele ja taiga-rabahanedele, kuivõrd need liigid võivad liikuda ühes segaparves (p 5.1, lk 74). Vastustaja andmetel pole 2021. aasta ega ka varasemalt toimunud kevadise heidutusjahi käigus surmatud ühtegi väike-laukhane. See siiski ei välista kõnealuse ohu realiseerumist tulevikus. Ringkonnakohus märgib, et kuna väike-laukhane küttimise eest on ette nähtud rahatrahv, on võimalik, et selle kartuses ei ole mahalastud isenditest KKA-d teavitatud.1 Asjaolu, et väike-laukhanede looduslik suremus on oluliselt suurem kui jahipidamisest tingitud suremus, ei ole piisav alus pidada jahi mõju populatsioonile olematuks. Arvestada tuleb ka suremust põhjustavate tegurite kumulatiivset mõju. Kuigi ohustatud haneliste surmamise tõenäosus kevadjahi käigus ei ole väga suur – arvestades eeskätt väike-laukhane oluliselt väiksemat arvukust võrreldes suur-laukhanega – ning väikelaukhane küttimise vältimiseks on korralduses ette nähtud ka teavitusmeede, pole sellise ohu realiseerumise tõenäosus ka sedavõrd väike, et eitada esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu. Seega tuleb taotlust lahendades arvestada ka kaebuse eduväljavaateid ja kaaluda asjassepuutuvaid huve (Riigikohtu 11.12.2020 määrus asjas nr 3-20-605, p 14).
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga kaebuse perspektiivile. Kaebaja viitab korralduse vastuolule LKS § 55 lg-ga 51, mille kohaselt võib anda LKS § 55 lg-s 5 sätestatud loa, kui olukorra lahendamiseks ei ole alternatiivseid loomastikku ja linnustikku vähem kahjustavaid meetmeid. Nimetatud sättega on Eesti õigusesse üle võetud linnudirektiivi art 9, mille lõike 1 järgi võivad liikmesriigid teha erandeid artiklite 5–8 sätetest (sh jahipidamise keeld pesitsusaladele naasmise ajal) teiste rahuldavate lahenduste puudumisel mh vältimaks tõsist kahju viljasaagile. Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt tuleb kõnealust erandit tõlgendada kitsendavalt ning liikmesriigil tuleb tõendada, et selle kohaldamise tingimused on täidetud (nt otsus asjas C-76/08: Komisjon v Malta, p 48). Praeguse vaidluse kontekstis järeldub eelnevast, et KKA peab ära näitama, et tõsise kahju tekkimist viljasaagile ei ole võimalik vältida alternatiivsete, linnustikku vähem kahjustavate meetmetega. Vaidlustatud korraldusest selliseid põhjendusi ei nähtu. Riigikohtu praktika kohaselt on haldusorganil võimalik täiendada haldusakti põhjendusi ka kohtumenetluses, kui ta suudab tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal (29.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20). See, kas KKA poolt kohtumenetluses täiendavalt esitatud ja esitatavatest kaalutlustest lähtuti korralduse kehtestamisel, tuleb välja selgitada asja sisulise lahendamise käigus. KKA on selgitanud, et arvestas korralduse tegemisel eelnevalt viidatud tegevuskavas toodud põhimõtteid ning OÜ Rewild poolt 2019. ja 2020. a korraldatud uuringuid. OÜ Rewild haneliste kevadise heidutusjahi 2020. a uuringu kohaselt on mitmed uurimistööd näidanud, et hanesid on edukalt võimalik mitteletaalsete heidutusmeetmete abil põllumaadelt eemal hoida (p 2.3.2, lk 14). Uurimustes on täheldatud letaalse heidutuse suuremat efektiivsust võrreldes mitteletaalse heidutusega, kuid arvestades, et ka kõige efektiivsemad heidutusmeetmed ei vähenda lindude arvukust uuritud aladel täielikult ja igaveseks, siis tõenäoliselt on kõige kasulikum erinevaid heidutusmeetmeid kombineerida ja vaheldumisi kasutada (p 2.3.5, lk 19–20). OÜ Rewild Tegevuskava väike-laukhane Anser erythropus kaitse korraldamiseks Eestis 2009–2013, lk 17. Kättesaadav: https://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/laukhanekaitsekava.pdf.
7(9)
3-21-755 uuringuga ei tuvastatud heidutusjahil olulist mõju hanede arvukusele ja kartlikkusele; põldudel, kus oli toimunud jaht, kohati hanesid järgmisel päeval sama suure tõenäosusega kui põldudel, kus oli kasutatud tavaheidutust. Viimane võib siiski olla seletatav ka asjaoluga, et järgmisel päeval olid põllule saabunud uued haned, kes ei olnud heidutusjahti kogenud (p 4.5.1, lk 6364). OÜ Rewild 2019. aastal tehtud samasisulise uuringu aruandes on kokkuvõtlikult leitud, et toimisid nii mitteletaalne kui ka letaalne heidutusviis, millest viimane oli mõnevõrra tõhusam. Ringkonnakohus ei välista, et letaalse heidutuse mõju võib selgemalt avalduda alles mitme aasta pärast, kui on võimalik teha järeldusi hanede rändekäitumise muutumise kohta. Tegemist on aga üksnes oletusega, mitte reaalsete Eestis korraldatud uuringute tulemusel tehtud järeldusega. Uuringute järgi on ka mitteletaalsed meetmed tõhusad ning efektiivsuselt võrreldavad letaalse heidutusega. Ringkonnakohtul ei ole eeltoodu põhjal kindlat veendumust, et letaalsele heidutusele pole linnustikku vähem kahjustavaid alternatiive, mis aitavad samaväärselt viljakahju vähendada. Seni kohtule esitatud seisukohtade ja materjalide põhjal ei saa kaebuse eduväljavaateid kasinaks, veel vähem olematuks pidada.
14.Praeguses asjas põrkub avalik huvi linnustiku kaitse vastu põllupidajate huviga vähendada neile haneliste tekitatavaid kahjusid, mida riik hüvitab vaid osaliselt, 3200 euro ulatuses ühele isikule viljakushooaja kohta (LKS § 61 lg 3 p 4). Avaliku huvina võib näha ka riigi rahaliste vahendite kokkuhoidu haneliste tekitatud kahju hüvitisena makstavatelt summadelt, kuid selle tagamiseks on juba kehtestatud toetuse ülemmäär ning ringkonnakohtul puudub teave, et haneliste letaalse heidutuse lubamine annab märkimisväärse kokkuhoiu. Vaatamata sellele, et 2019. ja 2020. aastal on heidutusjaht olnud lubatud, on haneliste tekitatud kahju hüvitamiseks makstud summad nendel aastatel olnud märkimisväärselt suuremad kui varasematel aastatel. Seega tuleb kaaluda eelkõige looduskaitselisi ja põllupidajate huvisid. Vaidlustatud korralduse kohaselt on haneliste arvukus viimastel aastatel tõusnud ning sellest tulenevalt on suurenenud ka nende tekitatud kahju põllupidajatele. Haneliste tekitatavat kahju toodangule võib iseenesest pidada hanelistele atraktiivseid põllukultuure kasvatavate põllupidajate äririskiks, kuid siinkohal tuleb arvestada ka sellega, et põllumajandusliku tegevuse ümberkorraldamine hanekahjude vähendamiseks on võimalik ainult teatud ulatuses, kuna vähemalt 15% põllumaadest tuleb viljavahelduse tõttu kasvatada liblikõielisi (hernes, uba), mis on hanede ühed lemmikud (OÜ Rewild 2020. a uuring, p 2.5, lk 27). EPKK on oma seisukohas toonud välja, et halduskohtu määruses nimetatud mitteletaalsed meetmed ei ole praktikas väga tõhusaks osutunud. Samas pole ükski heidutusmeede 100% tõhus ning väga pikaajalise mõjuga. Uuringud pole näidanud, et heidutusjaht oleks oluliselt suurema efektiivsusega kui muud heidutusmeetmed. Meetmete tõhusust saavad kinnitada ainult teaduslike meetoditega korraldatavad uuringud, mis peavad olema haldusorgani käsutuses ajal, kui ta loa annab (vt kohtujuristi arvamus asjas C-900/19: One Voice ja Ligue pour la protection des oiseaux, p 67 ja Euroopa Liidu Kohtu otsus samas asjas, p-d 30–32; kohtujuristi arvamus asjas C‐88/19: Asociaţia „Alianța pentru combaterea abuzurilor“, p 58). Kuivõrd letaalne heidutus on lubatav vaid piiratud mahus ning täiendava meetmena mitteletaalsele heidutusele, tuleb põllupidajatel nii või teisiti teha kulutusi ka mitteletaalsetele heidutusvahenditele. Meetmete kombineeritud kasutamise vajaduse tõttu pole põhjust järeldada, et letaalse heidutuse lubamise korral oleks lindudele ja inimestele avalduvad häiringud märkimisväärselt väiksemad kui selle mittelubamise korral. Ehkki eriti ohustatud haneliste surmamise tõenäosus heidutusjahi käigus on võrdlemisi väike, on samas ka küsitav letaalse heidutuse suurem efektiivsus võrreldes mitteletaalsete heidutusvahenditega. Seda arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust pidada põllupidajate huvi viljakahjude vähendamiseks lisaks muudele meetmetele heidutusjahiga 8(9)
3-21-755 pidada olulisemaks avalikust huvist lindude kaitse vastu. Ringkonnakohus arvestab ka sellega, et heidutusjaht on vaidlustatud korraldusega lubatud kuni 30. aprillini ning on väheusutav, et järelejäänud päevade jooksul õnnestuks sellega viljakahjusid oluliselt vähendada. Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu sellele, et erandi tegemist ei tohi jätta viimasele minutile, kuna see ei pruugi võimaldada teostada tõhusat kontrolli erandi õiguspärasuse üle (vt Euroopa Liidu Kohtu otsus asjas C-60/05: WWF Italia jt, p-d 43–47). Selle nõude rikkumine ei tohi seada kohtulikku kaitset taotlevat isikut esialgse õiguskaitse üle otsustamisel halvemasse olukorda. Seega ei saa kaebaja kahjuks tugineda väitele, et heidutusjahi peatamise vastu räägivad põllumeeste juba tehtud kulutused heidutusjahile.
15.Eelneva põhjal on halduskohus põhjendatult rahuldanud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.
16.KKA on määruskaebuses palunud tühistada halduskohtu määrus tervikuna ning palunud kohtuasja menetlemise juurde kaasata ka EPKK. Ringkonnakohus mõistab määruskaebust selliselt, et KKA vaidlustab halduskohtu määrust ka kolmanda isiku kaasamata jätmise osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kohtuasjas ei otsustata EPKK subjektiivsete õiguste üle. Ka KKA ei ole sellele seisukohale vastu vaielnud. Ringkonnakohus küsis määruskaebuse lahendamiseks EPKK-lt arvamust. Ka halduskohus võib EPKK-le anda võimaluse esitada kaebuse kohta arvamus ja/või tema valduses olevat teavet ja tõendeid, kui kohus seda asja õigema lahendamise huvides vajalikuks peab. See ei eelda EPKK kolmanda isikuna menetlusse kaasamist. Kuivõrd EPKK-l ei ole menetlusosalise staatust, ei saa ta asjas tehtavat otsust vaidlustada ega vastaspoolelt oma menetluskulude hüvitamist nõuda. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.