X kaebus Maksu- ja Tolliameti 16.09.2020 otsuse nr 12.23/053016-3 tühistamise-, maksukontrolli lõpetamise teate nr 12.23/053016-4 tühistamise- ning vastava vaidlusega seonduva küsimuse uuesti läbivaatamise kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X; Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Jaanek Lips
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja taotlus tema ja maksuhalduri ametnike vaheliste- ehk ajavahemikul 01.07.2020 kuni 20.09.2020 toimunud telefonikõnede salvestuste väljanõudmiseks rahuldamata;
2.Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 30.09.2021. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 11.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse seonduvalt Maksu- ja Tolliameti 16.09.2020 otsusega nr 12.2-3/053016-3 ja maksukontrolli lõpetamise teatega nr 12.2-3/053016-4. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust Maksu-ja Tolliameti 16.09.2020 otsuse nr 12.2-3/053016-3 sundtäitmise keelamiseks.
2.Tallinna Halduskohtu 18.11.2020 määrusega jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohtu 29.12.2020 määrusega jäeti kaebus käiguta.
4.Kaebaja vastas käiguta jätmise määrusele 12.01.2021 märkides, et vastav maksukohustus peaks olema null ning et kõik parendustega seotud dokumendid on vastu võetud ja neile ka hinnang antud.
5.Tallinna Halduskohtu 19.01.2021 määrusega jäeti kaebus veel kord käiguta.
6.Kaebaja esitas 25.01.2021 maksekorralduse täiendava riigilõivu tasumise kohta.
7.Tallinna Halduskohtu 25.01.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse. Maksu- ja Tolliamet vastas kaebusele 25.02.2021.
8.Tallinna Halduskohtu 02.07.2021 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
9.Kaebaja leiab, et gaasitrassi ehitusega seotud kulu summas 1593,75 eurot on otsuses nr 12.23/053016-3 põhjendamatult arvestamata jäetud ja et tema suhtes rakendub TuMS § 15 lg 5 p 1 ja lg 6 ning et tal oli õigus korteri müügitulust maha arvata kinnistusisese gaasitrassi ehitusega seotud kulud. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks ei arvestatud kõikide tema poolt esitatud kuludokumentidega. Kaebaja maksukohustus peaks olema null.
10.Täiendavas 26.03.2021 seisukohas kinnitab kaebaja, et võõrandas korteriomandi 24.03.2017 st ajal, mil kaebaja eluase ei olnud antud üürile. MTA väitis aga, et kuna kaebajale kuulub korteriomand xxxxxxxxx, siis tuleb seda lugeda automaatselt kaebaja uueks elukohaks. TuMS sätestab imperatiivselt, et tulumaksust on vabastatud esimene võõrandamine ning kõik järgnevad maksustatakse. Kaebaja soetas korteri xxxxxxx karbi kujul, mida tõendab ka 19.12.2005 notariaalselt sõlmitud leping nr 12695. Korteris puudusid täielikult elamiseks vajaminevad elementaarsed asjad, põrandad, vaheseinad, vannituba, köök jne. Kaebaja ei vahetanud neid välja uute ja paremate asjade vastu. Seega tuleb lugeda eelpoolnimetatud asjad korteri soetamismaksumuse hulka. Jääb arusaamatuks, miks ei loetud kaebaja poolt tasutud gaasikatla, gaasitrassi, veetrassi, katuse parenduse ja korteris teostatud parendusi täies ulatuses vara soetamismaksumuse hulka. Tulumaksu määramise osas on maksuotsus motiveerimisvigadega ning olulised asjaolud ja tõendid on põhjendamatult kõrvale jäetud. MTA 16.09.2020 otsuse nr 12.23/053016-3 ja maksukontrolli lõpetamise teates nr 12.2-3/053016-4 sisalduv täiendava tulumaksu arvestamise metoodika on väär, sest soetamismaksumuses ei ole arvesse võetud vara omandamiseks ning parendamiseks ja täiendamiseks tehtud kulusid, sealhulgas makstud vahendustasusid ja lõive.
11.Kaebaja jääb 04.08.2021 seisukohas oma varasema positsiooni juurde, leides, et tulumaksuseaduse § 15 lg 5 p 1 on valesti tõlgendatud. Maksuhaldur on suurendanud maksumaksja maksukoormust enda paremal äranägemisel, kusjuures maksuhaldur on eiranud nii kehtivat seadust kui ka Riigikohtu lahendeid samalaadsete asjade otsustamisel.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
12.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Esmalt märgib vastustaja, et tema hinnangul on Xe kaebus 16.09.2020 otsust nr 12.2-3/053016-3 puudutavas osas õigesti menetlusse võetud, kuid
16.09.2020 teadet nr 12.2-3/053016-4 puudutavas osas mitte, sest 16.09.2020 teade nr 12.23/053016-4 on kaebajat soodustav haldusakt.
13.Vastustaja selgitab, et 14.03.2018 esitas kaebaja füüsilise isiku 2017 tuludeklaratsiooni. MTA koostas 28.03.2019 maksuotsuse nr 12.2-5/010410, mille kaebaja vaidlustas (haldusasi nr 3-19864). Jõustunud Tallinna Halduskohtu 30.06.2020 otsuse nr 3-19-864 kohaselt rahuldati X kaebus osaliselt. Osas, milles MTA jättis soetusmaksumust suurendavate kuludena arvestamata veetrassi ja gaasikatlamaja ehitusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulud, tuli arvestust korrigeerida. Viidatud kohtuotsuse p 18.4 kohaselt ei saanud kohus nende kulutuste täpset suurust (veetrass ja gaasikatel) välja arvutada. Kohus kohustas MTA-d koostöös kaebaja ja korteriühistuga vastav summa täiendavalt välja selgitada. 08.07.2020 korraldusega alustas MTA täiendavaks arvestuseks maksumenetlust, selgitamaks välja veetrassi ja gaasikatlamaja soetusmaksumuse täpsed summad. Selle arvestusega on kaebaja eelnevalt ka nõustunud (vt lisa 16.1). Käesoleva kaebuse esimeses versioonis (kaebuse lk 4) väidab kaebaja täna parendustele kulunud 53 831,6 euro suurust summat ja 12.01.2021 täienduses (lk 1) 26 260,87 euro suurust kulu. Tegu on vastuoluga.
14.Kaebuses tehtud etteheide gaasikatla ja gaasitrassi kulude arusaamatust eristamisest ning gaasitrassi väidetud kulu alusetust arvestamata jätmisest, ei ole põhjendatud. Väidetud gaasitrassi ehituse kulu (1593,75 eurot, vt lisa 1 otsuse lk 3 ja lisa 6 kaebaja taotluse 4 kulu kirje) osas selgus, et see kulu ei ole kaebaja tehtud (vt lisa 17-19). Kulu tegi N. H. ja jämedama gaasitoru eest maksis V. N. (vt lisa 19). MTA kontrollitud andmetel soovis kaebaja lülitada oma korteri soetusmaksumuse hulka põhjendamatult kulusid, mida ta tegelikult ise reaalselt ei kandnud. Kuna korteriomanikud paigutasid gaasikatlad ise oma korterisse, siis on MTA põhjendatult lähtunud kulude piiritlemisel kohtuotsuse nr 3-19-864 p-st 18.4, milles tuli hinnata veetrassi ja gaasikatla kuludega seonduvat. Kaebuse väited gaasitrassi osas väljuvad m.h kohtuotsuse nr 3-19-864 p-s 18.4 ette antud piiridest (hinnata veetrass ja gaasikatla kulusid). Muus osas maksuotsus jõustus.
15.MTA otsuses nr 12.2-3/053016-3 ei käsitleta kaebaja tulumaksu arvestust, vaid kaebaja 21.08.2020 esitatud taotlust (vt lisa 6), arvestada lisaks kohtuotsuse nr 3-19-864 p-s 18.4 viidatud kuludele (gaasikatla ja veetrassi kulud) ka 21.08.2020 taotletud (vt lisa 6) kuludega (katuse parandus, parendused, vallasvara, gaasitrass) soetusmaksumusena. Nimetatud kulud (26 260,87 €) jäeti arvestamata otsuses nr 12.2-3/053016-3 toodud põhjendustel ilma täiendava tulumaksu arvestuseta (MKS § 102 lg 1 p 2). Seetõttu on väär kaebaja etteheide, et otsuses nr 12.2-3/053016-3 sisalduv tulumaksu arvestus on vale.
16.Kaebaja on nõustunud veetrassi kulude arvestamisega summas 2766,24 eurot ja gaasikatla kuludega summas 1472,52 eurot. Selles osas vaidlust ei ole. Seetõttu on nõue teate nr 12.23/053016-4 muutmiseks kohtuotsuse nr 3-19-864 p-s 18.4 tõstatatud küsimuse raames, alusetu.
17.Alusetu on ka kaebaja hinnang, et vaidlustatud otsuse nr 12.2-3/053016-3 õiguslik alus (MKS § 102 lg 1 p 2) on vale. Vaidlustatud otsuses nr 12.2-3/053016-3 on piisava üksikasjalikkusega selgitatud senist menetluse käiku ja põhjuseid, miks kaebaja 21.08.2020 taotlus ei kuulunud rahuldamisele. Kaebusest puuduvad otsuses käsitletud asjaolusid ümber lükkavad argumendid. Nii teatest, kui ka otsusest selgub piisava üksikasjalikkusega, miks veetrassi ja gaasikatla kulusid arvestati soetusmaksumuse hulka, kuid kaebaja 21.08.2020 taotluses näidatud täiendavaid parenduskulusid mitte. Vastustajale jääb kaebuse 12.01.2021 täienduses esitatud avaldusest mulje, et kaebaja ei aktsepteeri jõustunud kohtulahendit nr 3-19-864, sest ta väidab, et kaebaja maksukohustus peaks olema null. MTA on hinnanud neid dokumente, mida kaebaja on esitanud. Hinnanguline kuluarvestus ei ole soetusmaksumusena käsitletav juba jõustunud kohtuotsuse nr 319-864 p-s 18.2 käsitletu kohaselt, rääkimata vallasvarast, mida kinnisvara soetusmaksumuse hulka
ei arvestata. Väidetud gaasitrassiga seotud kulusid ei ole kaebaja, lisaks põhjendamatult hilja esitatud tõenditele, reaalselt ise kandnud.
18.Vastustaja ei jaga kaebaja seisukohta, et tema suhtes rakendub TuMS § 15 lg 5 p 1 ja lg 6. Vastustaja on kaebaja sellesisulisele arvamusele vaidluse nr 3-19-864 raames juba vastu vaielnud. Kuna vaidluse nr 3-19-864 lõppedes oli lahtine üksnes küsimus veetrassi ja gaasikatla kulude soetusmaksumuse arvestuses, ei ole põhjendatud etteheide 16.09.2020 otsusele nr 12.2- 3/053016-3, et sellest ei selgu võõrandamisest saadud kasu arvutamise metoodika (müügihind, soetusmaksumus, vara soetamisega seotud kulud jne). Sellesisuline kulude arvestus ja metoodika on välja toodud teates nr 12.2-3/053016-4, lk 2. Ilmselt ei mõista kaebaja, et 16.09.2020 otsusega nr 12.2-3/0530163 lahendati vaid kaebaja täiendavate kulude arvestamisele suunatud 21.08.2020 taotlust.
19.Vastustaja leiab, et vaidlustatud 16.09.2020 otsus nr 12.2-3/053016-3 on põhjendatud ja kaebaja 21.08.2020 taotlus jõustunud maksuotsuse muutmiseks ei kuulu rahuldamisele. Kaebaja oli taotletud parendamiskulud jätnud esitamata oma enda hooletusest, mistõttu ei kuulunud maksukohustus 21.08.2020 taotluse alusel vähendamisele. Kaebaja ei ole ise kandnud 21.08.2020 taotluses näidatud gaasitrassi kulu summas 1593,75 eurot.
20.Vastustaja hinnangul ei ole taotlus kaebaja ja MTA ametnike vaheliste kõnede saalvestiste väljanõudmiseks MTA-lt ajavahemikul 01.07.2020-20.09.2020 põhjendatud. Jääb tabamatuks, mida kaebaja kõnede salvestustega reaalselt tõendada soovib. Vajab märkimist, et kaebaja taotletud vahemikust 01.07.2020-20.09.2020 pärinevad kõned ei ole enam säilinud, kuna 2020. aastal salvestatud MTA kontaktkeskuse kõnesid säilitatakse üksnes 90 päeva.
21.Täiendavas 06.09.2021 seisukohas jääb vastustaja seni avaldatud seisukohtade juurde. Kohustamisenõue ei ole põhjendatud. Kaebajale koostatud otsus ja teade on õiguspärased, selged ning motiveeritud. Halduskohus on juba 30.06.2020 otsuses nr 3-19-864 hinnanud alalise elukoha ja ühe elukoha võõrandmaise küsimust. Selle küsimuse üle vaidluse tõstatamine antud vaidluse raames ei ole kohane. Kaebajale ei olnud alust TuMS § 15 lg 5 p-s 1 ja lg 6 sätestatud tulumaksuvabastust kohaldada. Halduskohtu 30.06.2020 otsus nr 3-19-864 on selles osas põhjendatud ja jõustunud. Kaebaja väited valest tulumaksu arvestamise metoodikast on alusetud. Kaebaja on esitanud 26.03.2021 täienduses omapoolse arvutuskäigu, mis ei ole jälgitav ning 04.08.2021 seisukoha lisana osaliselt uusi ja osaliselt juba dubleerivaid tõendeid. Samas on vaieldava 16.09.2020 otsuse sisuks just asjaolu, kaebaja ei ole esitanud kuluarveid õigeaegselt, mille esitamist MTA kaebajalt eelnevalt nõudis ja mida kaebaja ei esitanud (MKS § 102 lg 1 p 2). Seega jäeti kaebaja taotlus 28.03.2019 maksuotsuse muutmiseks rahuldamata. Sellest tulenevalt ei ole uute tõendite kohtule esitamine ka antud vaidluses põhjendatud. Kuna vaidluse nr 3-19-864 lõppedes oli lahtine vaid küsimus veetrassi ja gaasikatla kulude soetusmaksumuse arvestusest, ei ole põhjendatud kaebuse täiendustes tehtud etteheide 16.09.2020 otsusele nr 12.2-3/053016-3, et sellest ei selgu võõrandamisest saadud kasu arvutamise metoodika.
22.Vastustaja rõhutab, et tegu ei ole kaebaja teise võimalusega 28.03.2019 maksuotsuse üle vaielda. See vaidlus lõppes 30.06.2020 otsusega nr 3-19-864. Vastustaja on veendunud, et teates nr 12.2-3/053016-4 esitatud metoodika on õige. Kaebaja alternatiivsed arvustukäigud ei kummuta teates nr 12.2-3/053016-4 näidatud arvestuse õigsust. Miks 21.02.2020 taotluses näidatud parendamise kulusid ei ole otsuse nr 12.2-3/053016-3 kohaselt arvesse võetud, on vastustaja hinnangul otsuses piisavalt põhjendatud. Kaebaja täiendatud avaldused, mis on suunatud vaidluse nr 3-19-864 põhisisu jätkamisele käesolevas vaidluses ja selle eesmärgil täiendavate tõendite esitamisele, ei ole asjakohased.
KOHTU PÕHJENDUSED
23.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti 16.09.2020 otsust nr 12.23/053016-3 ja maksukontrolli lõpetamise teadet nr 12.2-3/053016-4 ning taotletud nende tühistamist, samuti vastava vaidlusega seonduva küsimuse uuesti läbivaatamise kohustamist. Taoliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 25.01.2021 määrusega menetlusse võetud. Kaebaja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud.
24.Põhivaidlus väljendub siiski Maksu- ja Tolliameti 16.09.2020 otsuse nr 12.2-3/053016-3 ja maksukontrolli lõpetamise teate nr 12.2-3/053016-4 õiguspärasuse küsimuses. Vastava kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust on vaja hinnata ning kaaluda sel juhul kui vaidlustatud otsus nr 12.2-3/053016-3 ja maksukontrolli lõpetamise teade nr 12.2-3/053016-4 peaksid osutuma õigusvastasteks. 16.09.2020 otsuse nr 12.2-3/053016-3 ja maksukontrolli lõpetamise teate nr 12.23/053016-4 õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada ei saa. Vastustaja arvates on maksukontrolli lõpetamise teate nr 12.2-3/053016-4 vaidlustamist puudutavas osas kaebus ebaõigesti menetlusse võetud, sest kaebaja maksukohustus vähenes ning tegemist oli kaebaja jaoks soodsa haldusaktiga. Samas ei ole kaebuse kohta esitatud 25.02.2021 kirjaliku vastuse taotlusi kajastavas alajaotuses kaebuse (osaliselt) läbi vaatamata jätmist taotletud. Ka hiljem ei ole vastustaja nimetatud küsimust enam tõstatanud. Kaebuse nõuded on formuleeritud siiski kaebaja menetlusliku positsiooni pinnalt ning siinkohal peab kohus võimalikuks lähtuda endiselt kaebuse menetlusse võtmise määruses fikseeritust, mis ühtlasi tähendab ka seda, et kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmist ei saa põhjendatuks pidada. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi ka – HKMS) 151 lg 2 p 1 sõnastusele ei ole see ka otseselt kohustuslik. Arvestades aga asjaolu, et kokkuvõttes on vastustaja taotlenud kaebuse rahuldamata jätmist, siis võib asuda seisukohale, et kaebeõigusega seonduv menetluslik küsimus ei ole Maksu- ja Tolliameti jaoks enam olemuslik kui kaebus rahuldamata jääb. Antud juhul jääb kaebus rahuldamata ning seega kohus eelnevalt käsitatud kaebeõiguse ehk kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmise küsimust käesoleva lahendi resolutsioonis eraldi ei kajasta.
25.Maksu- ja Tolliameti 16.09.2020 otsuses nr 12.2-3/053016-3 on vastav menetluse käik välja toodud ning sisuliselt baseerub see Tallinna Halduskohtu 30.06.2020 otsusel haldusasjas nr 3-19864, millega rahuldati kaebaja taotlus osaliselt ning Maksu- ja Tolliameti 28.03.2019 maksuotsus nr 12.2-5/010410 tühistati osas, milles vastustaja jättis soetusmaksumust suurendavate kuludena arvestamata veetrassi ja gaasikatlamaja ehitusega seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. Maksuhalduril oli vaja koostöös kaebajaga ning korteriühistuga vastav summa täiendavalt välja selgitada. Nähtuvalt 16.09.2020 otsuse nr 12.2-3/053016-3 asjaolusid ning menetluse käiku kajastava alajaotuse punktist 2 oli nimetatud maksuotsuse tulemusel suurenenud kaebajale määratud ja tagasinõutud tulumaks kokku summas 6159 eurot ja 36 senti, sest X oli jätnud deklareerimata tulu, mis saadi xxxxxxxxx korteri võõrandamisest Tallinnas aastal 2017. Samuti ilmneb 16.09.2020 otsuse sama alajaotuse punktidest 5 ja 8, et lähtuvalt Tallinna Halduskohtu 30.06.2020 otsusest oli maksuhaldur andnud 08.07.2020 vastava korralduse, millega kohustati kaebajat esitama xxxxxx korteriomandi kuludokumente seonduvalt veetrasside ja gaasikatla ehitusega ning et kaebaja oli saatnud 21.08.2020 kinnituse, et ta nõustub sellega, et veetrasside ja gaasikatla kulude summa oli kokku 4238 eurot ja 76 senti. Haldusasja materjalide juures on maksuhalduri 14.08.2020 e-kiri, milles konstateeriti, et veetrassi ja gaasikatla kulud tuleksid (võiksid tulla) kokku 4238 eurot ja 76 senti. Samas nähtub nimetatud e-kirjast, et vastustaja aktsepteeris teataval määral ka kaebaja väiteid vastavate kulude jagunemise kohta erinevate korterite vahel, eeldades seejuures, et kaebaja on nimetatud kulutuste eest korteriühistule siiski (ära) tasunud. Sellist käsitlust või tõlgendust ei saa kaebaja jaoks ebasoodsaks pidada. 14.08.2020 e-kirjaga küsis maksuhaldur tagasisidet ja seda kas
kaebaja on kujunenud summaga nõus. Haldusasja materjali juurde on esitatud maksuhalduri ning kaebaja 21.08.2020 e-kirjavahetuses, milles on lisaks viitele eelneva veateate kohta osundatud lakooniliselt ehk ühe sõnaga siiski ka sellele, et kaebaja nõustub. Maksuhaldur on nimetatud nõustumisele tuginenud. Hiljem oli kaebaja esitanud veel täiendavalt kinnistusisese gaasitrassi ehitusega seotud dokumente summas 26260 eurot ja 87 senti, et neid korteri soetusmaksu juurde arvestada, mida vastustaja käsitas kui 28.03.2019 maksuotsuse muutmise taotlust vastavalt maksukorralduse seaduse § 102 lg 1 p 2, kuid see on eraldi teema ja ei seostu enam otseselt sellega, mis tulenes haldusasjas nr 3-19-864 tehtud Tallinna Halduskohtu 30.06.2020 otsuse resolutsiooni punktist 2 ning põhjendava osa punktist 18.4. ning mille kohaselt oli maksuhalduril vaja koostöös kaebajaga ning korteriühistuga veetrassi ja gaasikatlamaja ehitusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulude summa välja selgitada.
26.Mis puutub täiendavalt juurde esitatud dokumentidesse ehk sisuliselt 28.03.2019 maksuotsuse muutmise taotlusesse, siis seda maksuhaldur enam ei aktsepteerinud. Maksu- ja Tolliameti tõlgendusega, et tegemist pidi olema maksuotsuse muutmise taotlusega vastavalt maksukorralduse seaduse § 102 lg 1 p 2, võib samuti nõustuda. Seonduvalt eelnimetatuga püstitati Tallinna Halduskohtu 18.11.2020 määruse punktis 7 ja 29.12.2020 määruse punktis 4 küsimus sellest, et milline peaks olema paika jääva maksukohustuse suurus kaebaja arvates olukorras, kus ta tulumaksu vähendamisega (ainult) 847,75 euro ulatuses ei nõustu ja kas kaebaja soov 28.03.2019 maksuotsusega kindlaks määratud maksukohustust vähendada peaks lähtuma pelgalt haldusasjas nr 3-19-864 tehtud kohtuotsuse resolutsiooni punktist 2 ehk nendest argumentidest ja kuludokumentidest, mis olid esitatud enne maksuotsuse koostamist (ja mida käsitati haldusasja 319-864 menetlemise raames) või on kaebaja soovinud tugineda osaliselt täiesti uuetele asjaoludele ja tõenditele vastavalt MKS § 102 lg 1 p-le 2, mis eeldab ühtlasi ka maksuhalduri hinnangut vastavate tõendite hilisema esitamise lubatavusele. Kaebaja vastus eelnimetatud küsimusepüstitusele väljendus kokkuvõtlikult selles, et vastavat maksukohustust ei peaks üldse eksisteerima. Kaebaja vastusest ei saanud järeldada, et haldusasjas nr 3-19-864 tehtud kohtulahendi resolutsiooni punkti 2 täitmise käigus oleks tulnud vastava maksuotsusega kindlaks tehtud tulumaksukohustust vähendada mõnevõrra rohkem kui 847 eurot ja 75 senti (see olekski olnud vastuolus eelnevalt heaks kiidetud 14.08.2020 e-kirja põhjendustega), mis tähendab seda, et tegemist sai olla 28.03.2019 maksuotsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise taotlusega.
27.Lähtuvalt eeltoodust on vaja hinnata kas maksuhalduri keeldumine 28.03.2019 maksuotsuse nr 12.2-5/010410 muutmisest oli põhjendatud. Vastavalt maksukorralduse seaduse § 102 lg 1 p 2 saab maksukohustuse vähendamiseks maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada siis, kui (vastava) asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Vastustaja asus seisukohale, et tõendite esitamata jätmine oli põhjustatud kaebaja hooletusest ning tõendid esitati alles maksumenetluse lõppemisel ja kohtuotsuse jõustumisel. Maksuhalduri eelnimetatud seisukohaga võib nõustuda. Maksu- ja Tolliameti 16.09.2020 otsuse nr 12.2-3/053016-3 lehekülgedel 2 ja 3, on vastavat seisukoha piisavalt põhjendatud ning lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 ei pea kohus vajalikuks seda üle korrata, sest selles osas jääb kaebus rahuldamata. Siinkohal ei saa arvestamata jätta ka Tallinna Halduskohtu 30.06.2020 otsuse põhjendusi haldusasjas 3-19-864, milles asuti sisuliselt seisukohale, et vaidlustatud maksuotsus ja kindlaks määratud maksukohustus oli põhimõtteliselt õiguspärane, kuid veetrassi ja gaasikatlamaja ehitusega seotud ning dokumentaalselt tõendatud kulusid oli võimalik veel täpsustada ehk selles osas maksukohustust (võimalusel) vähendada. Nii see ongi toimunud. Käesoleva haldusasja raames ei saa 28.03.2019 maksuotsust enam ümber hinnata ning asuda seisukohale, et mingisugust maksukohustust kaebaja jaoks üldse ei esinenudki. Olenemata sellest, et vastustaja ei pidanud 2019. aasta maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist võimalikuks tingituna kaebaja hooletusest, on mingil määral hinnatud ka neid asjaolusid, mis kaebaja esile tõi
ning leitud korteriühistu juhatuse esimehe vastuse pinnalt, et gaasitrassi eest maksid teised isikud, mitte kaebaja. Nimetatud seisukoht haldusasja juurde esitatud materjalidega vastuolus ei ole.
28.Lähtuvalt eeltoodust ei olnud Maksu- ja Tolliameti 16.09.2020 otsuse nr 12.2-3/053016-3 tühistamiseks alust ning kaebus jääb selles osas rahuldamata. Mis puutub maksuhalduri 16.09.2020 teatesse nr 12.2-3/053016-4 kontrolli lõpetamise kohta, siis on see eelnevalt nimetatud otsusega 12.2-3/053016-3 olemuslikus seoses ning arvestades asjaolu, et võrreldes 28.03.2019 maksuotsuses kindlaks määratuga on kaebaja maksukohustus vähenenud, siis selles tähenduses on tegemist kaebaja jaoks soodsa otsustusega. Arvestades asjaolu, et 16.09.2020 otsus nr 12.2-3/053016-3 osutus õiguspäraseks haldusaktiks, ei ole sellega seoses oleva teate tühistamiseks alust. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 peab kohus võimalikuks ka selle haldusakti põhjendusi järgida ning nende üle kordamine ei ole tarvilik. Vaidlustatavate haldusaktide õiguspärasteks osutumise korral ei saa rahuldada ka vastupidisel eeldusel põhinevat kohustamisnõuet.
29.Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebaja on oma esialgse kaebuse tekstis taotlenud ajavahemikul 01.07.2020 - 20.09.2020 toimunud telefonikõnede salvestuste väljanõudmist, millest peaks järelduma, et ta toimis maksuhalduri ametnikelt saadud juhtnööride põhjal. Formaalselt vaadatuna on see taotlus lahendamata. Samas ei selgu kuidas need salvestused oleks pidanud mõjutama vaidlustatud haldusaktide osas antud hinnangut. Maksu- ja Tolliamet selgitas seonduvalt eelnimetatuga, et need salvestused ei ole enam säilinud, kuid mis puutub taotluse (võimalikku) sisulisse asjakohasusse, siis on vastustaja õigesti märkinud, et sellest ei selgu, mida oleks võinud olla võimalik nendega tõendada. Kohus nõustub eelnimetatud seisukohaga ning kaebaja taotlus salvestuste väljanõudmiseks jääb rahuldamata. Mis puutub 04.08.2021 esitatud ja perioodi 01.01.2017-23.04.2017 puudutava kaebaja konto väljavõttese, arvetesse ja muusse juurde lisatud materjali, siis on vastustaja pidanud seda dubleerivaks ning nende haldusasja juurde võtmist mittevajalikuks, kuid samas on kaebaja selle Tallinna Halduskohtu 02.07.2021 määruses antud tähtaja raames esitanud ning selle vastu võtmata jätmiseks ei ole alust. Küll aga ei muuda see materjal vaidlustatud haldusaktide osas kujunenud hinnangut ning sellest ei nähtu ka seda et veetrasside ja gaasikatla ehitusega seoses oleks kaebaja ise veel midagi täiendavalt tasunud ja et vastustaja oleks selle põhjendamatult arvestamata jätnud.
30.Lähtuvalt eeltoodust jääb kaebus tervikuna rahuldamata. HKMS § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.