Rahvastik › Isikut tõendavad dokumendid

3-20-1455 Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(11)

3-20-1455 (optsiooni) alusel. Kaebaja vanaemale väljastati kodakondsuse tunnistus nr 2332. Sellega koos võeti Eesti kodakondsusesse vastu ka kaebaja isa. Y-le väljastati ka pass nr 1870. Y tahtis naasta lastega Eestisse ja oli lisatud koos lastega Eestisse sõitvate optantide nimistusse ehk ešeloni nimekirja, mis pidi lahkuma Amaviri raudteejaamast Moskvasse. Eeldatavasti olude sunnil nagu kohalike võimude tehtud takistused ja sund ning vajaliku koguse vagunite puudumine, Y lastega ešeloni koosseisus Moskvassse ei jõudnud. Krasnodari kraist, kuhu jääb ka Armavir, ei toimunud 1920. a teisel poolel evakuatsioone. Y ega tema lapsed ei ole kunagi esitanud avaldust Eesti kodakondsusest vabastamiseks, samuti ei ole neilt kodakondsust kunagi ära võetud. Eesti kodakondsuse kaotamine ei olnud võimalik automaatselt teise kodakondsusesse astudes. Vastavalt tol ajal kehtinud siseriiklikule õigusele ja halduspraktikale loeti opteerujad Eesti kodanikeks kodakondsuse tunnistuse väljastamise hetkest, millele eelnes opteerumistaotlejate põhjalik taustakontroll. Tartu rahulepingu artikkel IV ega tol ajal kehtinud kodakondsuse seadus ei näinud opteerumise tingimusena ette Venemaa piiridest lahkumist ega Eestisse naasmist. Tartu rahulepingu artikliga IV võtsid Eesti ja Venemaa kohustuse lubada pärast opteerumist elada teise riigi kodanikul oma riigi territooriumil vähemalt ühe aasta. Lahkumisklauslil oli eeskätt varaline tähendus ja see ei mõjutanud kodakondsust. PPA on otsuses ebaõigesti tuginenud muu hulgas Venemaa poolsetele dokumentidele ja tõlgendustele ning teinud seejuures Tartu Ülikooli analüüsist ja tollasest halduspraktikast ebaõigeid järeldusi. Samuti tugineb PPA ebaõigesti 2016.–2018. a kohtupraktikale, mil puudus terviklik ülevaade ajalooliste dokumentide ja halduspraktika kohta. Tartu rahulepingu näol on tegemist riikidevahelise rahvusvahelise lepinguga, millest ei saa tulla kodanikele otsekohalduvaid õigusi ja kohustusi. Rahulepingu artiklis IV ettenähtud tingimusi ei kehtestatud ka ühegi siseriikliku õigusaktiga. PPA halduspraktika on olnud muutlik. Aastatel 2003–2015 luges PPA kodakondsuse omandanuks ka need optandid, kes Eestisse elama ei asunud. Alates 2015. aastast hakkas PPA arvestama asjaolu, kas optant asus pärast kodakondsustunnistuse väljaandmist Eestisse. Väidetav lahkumiskohustus opteerumistingimusena kaotas igal juhul kehtivuse tulenevalt Tartu rahulepingu artiklist XIII Läti ja Venemaa vahel sõlmitud rahulepingu ratifitseerimisel 1920. aasta oktoobris. Nimetatud rahuleping ei sisaldanud lahkumiskohustust ja kuna Tartu rahulepingu artikli XIII kohaselt tuli teistele riikidele või kodanikele antud õigused laiendada ilma erikokkuleppeta täiel määral Eestile ja tema kodanikele, ei saanud Y Eestisse mittenaasmine tema kodakondsust mõjutada. Kaebaja taotleb tunnistada Tartu rahulepingu artikkel IV põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see seab Eesti kodakondsusesse opteerumise tingimuseks Venemaalt lahkumise ja/või Eestisse naasmise. Tartu rahulepingu artikkel IV on vastuolus põhiseaduse §-dega 8, 10 ja 12, mistõttu tuleb see jätta kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

3(11)

3-20-1455 Tartu rahulepingu artikkel IV sätestab järgmist: „Eesti territooriumil elavatel mitte Eesti soost isikutel, kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on õigus Venemaa kodakondsust opteerida ühe aasta jooksul selle traktaadi ratifitseerimise päevast arvates, kusjuures mehe kodakondsuse järele käivad lapsed alla kaheksateistkümne aasta ja naine, kui abikaasade vahel ei järgne kokkulepet selles asjas. Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optatsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma, kuid hoiavad alal õigused liikumata varanduse peale ja on õigustatud kaasa võtma oma liikuva varanduse. Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust. Selle ja teise poole valitsus on õigustatud keelduma neid oma kodakondsusesse vastu võtmast. Märkus. Kahtluse korral mõistetakse Eesti soost isikute all isikuid, kes ise või kelle vanemad olid praegu Eestit moodustaval territooriumil kogukondade või seisusliste asutuste hingekirjades.“ Kaebaja isa ja vanaema õigus Eesti kodakondsusele tulenes Tartu rahulepingu artiklist IV, kuna see on ainus dokument, kus Eesti kodakondsuse opteerimise võimalus oli sätestatud. Maanõukogu 1918. a määrus ega kodakondsuse seadused sellist alust ette ei näinud. Rahulepingu artikkel IV seab Eesti kodakondsust opteerida soovivale isikule kaht liiki tingimusi: tingimused, millele peab vastama optandi isik (Venemaa territooriumil elamine, Eesti päritolu, vanus) ja tingimus, mille optant peab kodakondsuse saamiseks täitma (Venemaalt lahkumine). Enne lahkumist ei olnud kodakondsuse opteerimise protsess veel lõpule viidud. Järeldust kinnitab TÜ analüüsis tõdetu, et Kodakondsuse Opteerimise Komisjoni otsus oli pigem tingimuslik kodakondsuse andmine (lk 54) ja arvestades ka, et optante kontrolliti Eestis veel täiendavalt ja vähesel määral saadeti tagasi ka Narva karantiinist (TÜ analüüsi lk 18–19), ei saanud kodakondsuses täielikult kindel olla kuni Eestisse naasmiseni. Kummagi riigi eesmärk ei olnud luua märkimisväärset oma kodanikkonda teise lepingupoole territooriumile (vt Riigikohtu 02.03.2018 otsuse nr 3-16-1810 p 11). Kui lahkumisklausel ei omanud kodakondsusele mõju, ei oleks seda sellisena rahulepingus sätestatud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsuse nr 3-16-1452 p 12 ja 17.08.2017 otsuse nr 3-16-1271 p 10). Kui pooled oleksid soovinud lahkumisklauslile anda ainult varalise tähenduse, oleks see nii ka sõnastatud. Rahuleping ei sätesta otsesõnu, et opteerijad pidid kodakondsuse saamiseks tingimata saabuma Eestisse. Grammatilisest tõlgendusest lähtuvalt saaks järeldada, et kodakondsuse saamise tingimus oli täidetud Venemaalt mistahes muusse riiki lahkumisel. Arvestades aga kaebaja esitatud kodakondsuse tunnistuse näidist (kaebuse lisa 4), ei nähtu sellest võimalust lahkuda Venemaalt mõnda muusse riiki peale Eesti Vabariigi. Seega tuleb järeldada, et normi eesmärk oli Eesti optantide saabumine Eesti Vabariiki, mis on kooskõlas ka Riigikohtu 02.03.2018 otsuse nr 3-16-1810 p-ga 11. Puuduvad tõendid ja väited selle kohta, et kaebaja vanaema oleks üldse Venemaalt lahkunud, sh mõnda teise riiki peale Eesti. Kaebaja tõlgendab rahulepingu artiklit IV ekslikult isikut kohustavana. Venemaalt lahkumise ja konkludentselt sellega Eestisse asumise suunis ei olnud optandi kohustus, mille täitmata jätmist oleks taganud sanktsioon. Venemaalt lahkumine ja Eestisse asumine oli kodakondsuse saamise tingimus sarnaselt Eesti päritolule ja vanusele. Seega ei sätestatud rahulepinguga optandile kohustusi, vaid seati tingimused, mille täitmisel oli õigus Eesti kodakondsus saada. Nõustudes kaebaja väitega, et Tartu rahulepingu artiklist IV ei saa tulla üksikisikutele õigusi, muutuks Tartu rahulepingu artikkel IV sisutuks. Kaebaja vanaemal puudunuks Venemaal

4(11)

3-20-1455 viibides õiguslik alus kodakondsuse saamise menetlust isegi alustada ehk kodakondsust opteerida. Kaebaja isa ega vanaema ei saa lugeda kodanikeks neile kodakondsustunnistuse väljastamise hetkest. Kodakondsustunnistus ei olnud haldusakt, mille alusel omandas optant kodakondsuse, vaid esialgne Eesti riigi poolne nõusolek isiku kodakondsusesse vastuvõtmise võimalikkuse kohta (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.08.2017 otsuse nr 3-16-1271 p 10, 28.02.2020 otsuse nr 3-16-1452 p 12 ja otsuse nr 3-16-2684 p 13). Kaebaja viidatud 1922. aasta kodakondsuse seaduse § 4 kohaldub viitega §-le 3 Eesti piires elanud isikutele, kes soovisid kodanikeks saada, kuid ei vastanud § 1 lg 3 tingimusele. Kaebaja isa ja vanaema sinna gruppi ei kuulunud. 1938. aasta kodakondsuse seaduse §-s 2 nimetatud kodakondsustunnistus anti naturalisatsiooni (vt § 6) või teadaande (vt § 25) korras Eesti kodakondsusesse astunuile ning ka sellesse gruppi kaebaja isa ega vanaema ei kuulunud. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, justkui viidi enne kodakondsuse tunnistuse väljaandmist optandi suhtes läbi niivõrd põhjalik taustakontroll, et kaebaja isa ja vanaema said kodakondsustunnistuse väljastamisega Eesti kodakondsuse. TÜ analüüsist tuleneb selgelt, et optante kontrolliti pärast Eestisse saabumist veel korduvalt (Narva karantiinis ja elukohas kaitsepolitsei poolt). Seejuures võeti Narva karantiinis avastatud valedel alustel kodakondsustunnistuse saanud isikutelt need ära ja kodakondsuse saamiseks pidid nad esitama uue taotluse Siseministeeriumile (vt TÜ analüüsi lk 18–19). Politseilist kontrolli viidi läbi ka 1930. aastatel Eestisse asuda soovinud optantide suhtes ja samal ajal ei antud ka Venemaal algsetele optantidele valimatult Eestisse sõiduks passe (TÜ analüüsi lk 29–30). Halduspraktika (kirjavahetuse) näited ei ole tänases mõttes õigus- või haldusaktid, millest saaks riigile tekkida kohustus neis avaldatut järgida või millest tuleneks isikutele subjektiivsed õigused ja õigustatud ootus (vt Haldusmenetluse käsiraamat, lk 262 p 9.1.3.9). Veel 1936. aastal oli Venemaale jäänud optantide õiguslik seisund lahtine. Venemaale jäänud optantide nimetamine kodanikeks võis olla kantud soovist kaitsta Venemaale jäänud rahvuskaaslasi vara kaotamise (TÜ analüüsi lk 24), sundkollektiviseerimise (TÜ analüüsi lk 27) ja üleüldiselt kohaliku võimu omavoli eest (kaebaja 30.10.2020 menetlusdokumendi lisa 4). Isikule õiguse loomiseks on vajalik poliitiline seisukoht viia õigusakti või haldusakti vormi. Ei nähtu, et kaebaja vanaemale ja isale oleks saanud tekkida õigustatud ootus opteerimise alusel kodakondsuse saamiseks või selle tunnustamiseks. Arvestades, et ka osa hilisemast kirjavahetusest oli salajane (kaebaja 05.08.2020 menetlusdokumendi lisa 13), ei ole tõenäoline, et optandid oleksid olnud kirjavahetusest ja Venemaale jäänud optantide kodanikeks nimetamisest teadlikud. Õigustloova akti normi mõtet mittejärgiva ebaseadusliku halduspraktika edasiseks kohaldamiseks puudub kaebajal subjektiivne õigus. 1922. a kodakondsuse seaduse § 2 lg 2 ja § 5 sõnastus viitab, et seaduse kehtima hakkamise ajaks oli planeeritud, et Tartu rahulepingu artikliga IV sätestatud opteerimisprotsess on lõpule viidud. § 2 lg 2 sätestas, et kodanikud on isikud, kes on rahvusvaheliste lepingute põhjal kodanikuks tunnistatud. Paragrahv 5 sätestas lihtsustatud korras kodakondsuse omandamise võimaluse kodakondsuseta Eesti soost endistele Vene riigi alamatele, sh välismaal viibivatele isikutele. See säte võis kohalduda ka Venemaale jäänud optantidele, kelle kohta Venemaa oli andnud kinnituse, et Vene riigi kodanikud nad ei ole (TÜ analüüsi lk 15), kuid kes ei olnud Venemaalt lahkunud. Eelnev viitab sellele, et Venemaale jäänud optante ei peetud siiski Eesti kodanikeks ja soovi korral oli neil võimalus kodakondsus saada lihtsustatud korras. Põhjalik 1920.–1940. a optante puudutava kirjavahetuse ülevaade ei lükka ümber viimaste aastate järjekindlat kohtupraktikat, et Tartu rahulepingu artikli IV kohaselt tuli Eesti 5(11)

3-20-1455 kodakondsust opteerinud isikul kodakondsuse saamiseks Venemaalt lahkuda. Asjaolu, et TÜ analüüsis on mõnes kohas kasutatud optandi kohta sõna „kodanik“, ei tähenda, et analüüs oleks üheselt tuvastanud kodakondsuse omandamise optantide poolt enne Venemaalt lahkumist. Kohus ei saa tuvastada kodakondsusesse kuulumist selle põhjal, kas konkreetsel isikul oli lihtne, keeruline või koguni võimatu täita kodakondsuse saamise tingimusi. Sellega asuks kohus seadusandliku võimu asemel kehtestama tagantjärele erisusi, mida toonane normistik ei sisaldanud (Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2018 otsuse nr 3-16-1452 p 13 ja 17.08.2017 otsuse nr 3-16-1271 p 11). Seadusandjal on soovi korral võimalik selline hindamiskohustus haldusorganile seada analoogselt ReprS § 2 lg-le 2, mis kohustab hindama ka isiku reaalset võimalust Eestisse naasmiseks. PPA halduspraktika on olnud pärast taasiseseisvumist muutlik. Selline praktika ei anna kaebajale õigust kodakondsusele, samuti ei ole kaebajal õigust nõuda enda suhtes varasema ebaõige halduspraktika kohaldamist (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-29-06 p 12 ja seal viidatud praktika). Õiguskantsler on kinnitanud, et õigustatud ootus Eesti kodakondsusele puudub neil optantide järeltulijatel, kes ei ole kodakondsust taotlenud ega Eesti kodaniku isikutunnistust saanud. Kaebaja on elanud Eestis alates 1998. aastast ega ole varem Eesti kodaniku isikutunnistust taotlenud. Optandid ei saanud Tartu rahulepingu artikli XIII ja Läti-Venemaa vahel sõlmitud rahulepingu alusel nõuda, et Eesti lahkumistingimust ei kohaldaks või pikendaks opteerijale antud tähtaega. Artikkel XIII ei kajasta Eesti riigi deklaratsiooni ega saa mõjutada riigi ja Eesti kodanike või eestlastest optantide vahelisi õigussuhteid, sest see sisaldab Venemaa deklaratsiooni. Kuna kaebaja, tema isa ega vanaema ei omandanud rahulepingu artikli IV alusel kodakondsust, ei ole rikutud PS §-st 8 tulenevat põhiõigust. Põhiseadus ei näe ette, et ka opteerumine oleks päritav ning PS § 8 lg 1 kaitseala sünnijärgsele kodakondsusele ulatuks ka võimalikule sünnijärgsele opteerija staatusele. Väidetav vastuolu õigusselguse põhimõttega ei muuda Tartu rahulepingu artiklis IV sätestatud lahkumistingimust põhiseadusega vastuolus olevaks. Tartu rahulepingu artiklist IV tuleneb selgelt, et artikli tingimustele vastavad isikud võisid Eesti kodakondsust teatud tähtaja jooksul opteerida ja neil tuli teatud tähtaja jooksul Venemaalt lahkuda. PS §-st 12 tulenevat võrdsusõigust ei ole rikutud. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt ei tulene võrdse kohtlemise printsiibist, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-29-06 p 12 ja seal viidatud praktika). Asjaolu, et osade Eestisse naasmata optantide järeltulijate õiguslik olukord on varasema eksliku halduspraktika tõttu võrdsustatud sünnijärgsete kodanikega, ei anna viidatud Riigikohtu praktika kohaselt kaebajale õigust nõuda ka enda suhtes sarnase eksliku praktika kohaldamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-20-1455 Juridica 2020, nr 9). Halduskohtu käsitlus, et rahulepingu artiklist IV sai tulla optantidele lisakohustus kodakondsuse omandamiseks, on ekslik. Selline tingimus on sisult sama kohustusega. Välisriigist lahkumise kohustust (rääkimata Eestisse naasmise kohustusest) ei kehtestatud ühegi siseriikliku aktiga. Halduskohus tõlgendas Tartu rahulepingu artiklit IV ekslikult. Selle tekstist ei tulene, et Venemaalt lahkumine on kodakondsuse omandamise tingimus. Selline tagajärg peaks olema selge lepingust või mõnest avalikust juhisest optantidele. Sellist juhist ei ole ja 12.07.1921 selgitas välisminister vastupidi, et kodakondsusest ilmajäämist Venemaalt mittelahkumisega ei kaasne. Venemaalt lahkumise kohustus oli faktiline sündmus, mis pidi järgnema kodakondsuse otsuse jõustumisele. Seda kinnitab ka praktiline tegelikkus – ilma Eesti kodanikuks olemata ei oleks optant saanudki ju Venemaalt üleüldse lahkuda (sh Eestisse tulla), sest Venemaalt väljasõiduluba eeldas Eesti kodakondsusesse vastuvõetuks kvalifitseerumist. Eestisse naasmise kohustust ei kehtestatud ühegi siseriikliku õigusaktiga. Lahkumisklauslil ei olnud ainult varaline tähendus. Lahkumisklauslis oli ette nähtud kodakondsuse valimise tagajärg, milles riigid vastastikku kokku leppisid. Nimelt ei soovinud riigid (eeskätt Eesti) toona välismaalasi püsivalt elama oma riigi territooriumile (ehkki Venemaa asus hiljem Eesti kodakondsusesse opteerunute lahkumist takistama). Tartu rahulepingu art-ga IV võtsid riigid vastastikku kohustuse lubada võõrriigi kodanikul elada oma riigi territooriumil teatud aja pärast opteerumist. TÜ analüüsis (lk 13) märgiti, et lahkumisklausel ei mõjutanud kodakondsust ega ole käsitatav optsiooni paratamatu tingimusena. Tartu rahulepingu art IV reguleeris riikidevahelist opteerumise korda, sh riikidevahelist kokkulepet opteerumise tagajärje kohta. Samuti reserveerisid riigid vastastikku õiguse ise otsustada, keda nad oma riigi kodakondsusesse vastu võtavad. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et Eesti riik tegi 1920. a-l otsuse võtta kaebaja vanaema koos lastega vastu Eesti kodakondsusesse. Halduskohus ei hinnanud ajaloolisi allikaid ja tugines ekslikult Riigikohtu 2018. a otsusele. Selle järel avaldati TÜ analüüs. Ajaloolised andmed kinnitavad üheselt, et Eesti riik pidas Eestisse mittenaasnud optante jätkuvalt Eesti kodanikeks nii 1922. kui 1938. a kodakondsuse seaduse alusel. Eesti riigi halduspraktika on olnud üheselt selge alates 08.09.1922 siseminister K. Einbundi vastusest välisministrile ja Eesti saadikule Moskvas – ka Venemaale jäänud optante loeti Eesti kodanikeks (vt ka J. Valge, Sisseränne Eestisse, eriti eestlastele mõeldes. Looming, 2021 veebruar). Otsustus selle üle, kes kuuluvad riigi kodakondsusse, on riigi enda pädevuses. Eesti riik oli kaebaja vanaema koos lastega Eesti kodakondsusse vastu võtnud (1922. a kodakondsuse seaduse § 2 lg 2). Kaebaja vanaemale koos lastega on väljastatud 15.07.1920 kodakondsuse tunnistus, s.o dokument, millest nähtuvalt on nad kodakondsusesse vastu võetud. Sellel tunnistusel ei olnud märgitud lisatingimusi. Kaebaja vanaemale oli lisaks väljastatud ka Eesti kodaniku pass. Sedasi antud kodakondsust ei olnud võimalik automaatselt kaotada. Puudub hilisem haldusakt, millega oleks kaebaja vanaemalt ja isalt kodakondsus ära võetud. Asjaolu, et teatud juhtudel teostati Eestisse jõudes ka teistkordset kontrolli, ei muuda fakti, et isik oli Eesti kodakondsusesse vastu võetud. Sellistel juhtudel, kui selgus pettuse teel kodakondsustunnistuse saamine, anti kodakondsuse äravõtmise kohta siseministri korraldus, nagu selgitati TÜ analüüsis (lk 18). TÜ analüüs kinnitab, et Eesti riik ei pidanud kodakondsuse automaatset kaotamist võimalikuks (lk 30). Kodakondsus ei saanud olla tingimuslik.

7(11)

3-20-1455 Halduskohus tõlgendas ebaõigesti Tartu rahulepingu art-t XIII. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et Tartu rahulepingu art-st IV tuleneb opteerumistingimusena väidetav lahkumiskohustus (millega kaebaja mingil juhul ei nõustu), siis kaotas väidetav opteerumistingimus Tartu rahulepingu I artikli XIII kaudu kehtivuse hiljemalt 1920. a oktoobris, kui Läti ja Venemaa vahel sõlmitud rahuleping ratifitseeriti. Tartu rahulepingu art XIII kohaselt pidi juhul, kui mõni teine Venemaast eralduv riik sõlmib Venemaaga rahulepingu Eestist soodsamatel tingimustel, need soodsamad tingimused automaatselt laienema ka Eestile ja tema kodanikele. Läti ja Venemaa vaheline Riia rahuleping (mis ratifitseeriti 1920. a oktoobris) ei sisaldanud Läti optantide Venemaalt lahkumise kohustust ja oli seega Tartu rahulepingust soodsam. Toonane halduspraktika kinnitab üheselt, et Eesti valitsus kohaldas Eesti kodakondsuse kindlakstegemisel Tartu rahulepingu art IV koosmõjus art-ga XIII. Ka Venemaa kodakondsusesse opteerunutelt ei nõutud Venemaale naasmist ning neid peeti Vene kodanikeks ka Eestisse elama jäädes. Halduskohus jättis ekslikult algatamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Eesti riik oli kaebaja vanaema koos lastega Eesti kodakondsusesse vastu võtnud (väljastanud kodakondsuse tunnistuse ja passi), mis tekitas kaebaja perel ja kaebajal selgelt õiguspärase ootuse Eesti kodakondsuse püsimajäämisele. Ka halduspraktika kinnitas sellise ootuse õiguspärasust (vt välisministri 12.07.1921 kiri). Kodakondsuse tunnistus väljastati isikutele, kelle esitatud opteerumistaotlust Eesti riik tunnustas. Põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamisel on oluline ka arvesse võtta, et riik ei saa panna üksikisikutele otsekohalduvaid kohustusi, mille täitmist riik ise ei saa garanteerida. Venemaa tegi sealt lahkuda soovijatele arvukalt takistusi.

PPA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

1920-ndate aastate õiguskirjanduses on leitud, et rahvusvaheline leping sai ratifitseerimisega siseseaduse jõu. Põhjalik 1920.-1940. a optante puudutava kirjavahetuse ülevaade ei lükka ümber viimaste aastate järjekindlat kohtupraktikat, et Tartu rahulepingu artikli IV kohaselt tuli Eesti kodakondsust opteerinud isikul kodakondsuse saamiseks Venemaalt lahkuda. Halduskohus ei ole jätnud halduspraktikat ega ajaloolisi allikaid tähelepanuta. Asjaolu, et TÜ analüüs tehti enne 2018. a Riigikohtu lahendit, ei anna alust arvata, et Riigikohtul ei olnud otsuse tegemiseks piisavalt tõendeid. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et komisjoni otsus oli pigem tingimuslik kodakondsuse andmine ja arvestades ka, et optante kontrolliti Eestis veel täiendavalt ja vähesel määral saadeti tagasi ka Narva karantiinist (TÜ analüüsi lk 18–19), ei saanud kodakondsuses täielikult kindel olla kuni Eestisse naasmiseni. Tartu rahuleping ei ole vaidlustatud osas põhiseadusevastane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(11)

3-20-1455

3-20-1455 Isegi kui asuda seisukohale, et kodakondsuse saamise tingimusi ei saanud välislepinguga kokku leppida, vaid seda oleks tulnud teha seadusega, ei oleks kaebuse rahuldamine võimalik, sest seaduses opteerumise kaudu kodakondsuse saamise alus sellisel kujul, mis võimaldaks kaebajat pidada sünnijärgseks Eesti kodanikuks, puudus. Tartu rahulepingut ei ole võimalik kohaldada vaid osaliselt, lubades sellega sätestada kodakondsuse opteerimise võimaluse, kuid mitte kõiki selle tingimusi, sh elukohanõuet. Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja väited, et rahvusvahelise lepinguga ei saanud kodakondsuse omandamise tingimusi kindlaks määrata. Kui jätta Tartu rahulepingu kodakondsuse optsiooni puudutav regulatsioon tähelepanuta, ei oleks kaebaja eesmärgi saavutamine võimalik tõhusamalt.

3-20-1455 lahkumisel nende elukoha aladelt, ka pärast üheaastase tähtaja möödumist –, jäi sellise õiguspärase ootuse püsima jäämiseks ja kaebajale jätkuvaks laienemiseks täitmata kodakondsuse lõpliku omandamise oluline tingimus naasta elama Eestisse. Y ei teinud seda esimesel mõistlikul võimalusel pärast Venemaa ametivõimude poolt takistuste tegemise lõpetamist.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.