M. P., M. S., E. T., H. A., R. M., B. K., R. K., T. O., V. O. ja Alam-Pedja Arendus OÜ kaebus Muhu Vallavalitsuse 28.08.2020 korraldusega 184 kehtestatud Võiküla Vahtra ja Haaviku katastriüksuste detailplaneeringu tühistamiseks ning 16.09.2020 korraldusega nr 208 väljastatud ehitusloa nr 2012271/31091 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitajad: M. P., M. S., E. T., H. A., R. M., B. K., R. K., T. O., V. O. ja Alam-Pedja Arendus OÜ Kaebuse esitajate esindaja: advokaat Kirke Treial Vastustaja: Muhu vald Vastustaja esindajad: v.adv Martin Triipan ja v.adv Kaisa Laidvee Kolmas isik: Solarpartner OÜ Kolmanda isiku seaduslik esindaja: Mikk Saar
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kaebajate taotlus jätta vastustaja 19.04.2021 esitatud seisukohas toodud uued asjaolud ja põhistused kohtuotsuse tegemisel arvesse võtmata.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. juuni 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Muhu Vallavalitsuse 28.08.2020 korraldusega nr 184 kehtestas Muhu vald Võiküla Vahtra ja Haaviku katastriüksuste detailplaneeringu. Muhu vald väljastas 16.09.2020 korraldusega nr 208 ehitusloa nr 2012271/31091 Muhu vald Võiküla Vahtra ja Haaviku katastriüksustele päikeseelektrijaama ja selle tootmiseks vajalike ehitiste rajamiseks.
2.28.09.2020 esitasid M. P., M. S., E. T., H. A., R. M., B. K., R. K., T. O., V. O. ja Alam-Pedja Arendus OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse Muhu Vallavalitsuse 28.08.2020 korraldusega nr 184 kehtestatud Võiküla Vahtra ja Haaviku katastriüksuste detailplaneeringu tühistamiseks ning 16.09.2020 korraldusega nr 208 väljastatud ehitusloa nr 2012271/31091 tühistamiseks. Ühes kaebusega esitasid kaebajad kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid peatada 16.09.2020 korraldusega nr 208 väljastatud ehitusloa nr 2012271/31091 kehtivuse.
3.Tallinna Halduskohtu 29.09.2020 määrusega otsustas kohus võtta kaebuse menetlusse. 09.10.2020 määrusega otsustas kohus jätta kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. 27.10.2020 määrusega jättis kohus rahuldamata ka kaebajate korduva esialgse õiguskaitse taotluse. 30.03.2021 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
4.1.M. P. (kaebaja I) kuulub Saare maakonnas Muhu vallas Võikülas asuv Kadakamarja kinnistu (katastritunnus xxxxxxxxxx (kaasomand M. S.), M. S. (kaebaja II) kuulub Saare maakonnas Muhu vallas Võikülas asuv Kadakamarja kinnistu (katastritunnus xxxxxxxxxx) (kaasomand M. P.), E. T. (kaebaja III) kuulub Saare maakonnas Muhu vallas asuv Jüri kinnistu (katastritunnused xxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx), H. A. (kaebaja IV) kuulub Saare maakonnas Muhu vallas Võikülas asuv Panga-Kivirahu kinnistu (katastritunnus xxxxxxxxxxxx), R. M. (kaebaja V) kuulub Saare maakonnas Muhu vallas Võikülas asuv Nigula kinnistu (katastritunnus xxxxxxxxxxxxx), B. K. (kaebaja VI) kuulub Saare maakonnas Muhu vallas Võikülas asuv Pärdi-Jürna kinnistu (katastritunnus xxxxxxxxxxx) (ühisomand R. K.), R. K. (kaebaja VII) kuulub Saare maakonnas Muhu vallas Võikülas asuv Pärdi-Jürna kinnistu (katastritunnus xxxxxxxxxxxx) (ühisomand B. K.), T. O. (kaebaja VIII) kuulub Saare maakonnas Muhu vallas Võikülas asuv Lauri kinnistu (katastritunnus xxxxxxxxxx) (ühisomand
V. O.), V. O. (kaebaja IX) kuulub Saare maakonnas Muhu vallas Võikülas asuv Lauri kinnistu (katastritunnus xxxxxxxxxxxx) (ühisomand T. O.), Alam-Pedja Arendus OÜle (kaebaja X) kuulub Saare maakonnas Muhu vallas Võikülas asuv Roo kinnistu (katastritunnus 47801:001:0788) hoonestusõigus.
4.2.Muhu Vallavolikogu algatas oma 16.01.2020 otsusega nr 129 Võiküla Vahtra (katastritunnus 47801:008:0100) ja Haaviku (katastritunnus 47801:008:0099) katastriüksuste detailplaneeringu päiksepargi ja selle toimimiseks vajalike ehitiste rajamiseks ning maa sihtotstarbe muutmiseks tootmismaaks (detailplaneering/DP). DP menetluse jooksul esitasid Muhu Vallavalitsusele (edaspidi vald või vastustaja või vallavalitsus) arvamusi ja ettepanekuid mitmed kohalikud elanikud, sh 02.04.2020 Kadakamarja kinnistu omanik M. P. (kaebaja I) ning puudutatud isikud, sh Rahandusministeerium, Keskkonnaamet, Muinsuskaitseamet, Elektrilevi OÜ. Vaatamata kohalike elanike ja puudutatud isikute poolt esitatud vastuväidetele ning vastuolule Saare maakonnaplaneeringu 2030+ ja Muhu valla üldplaneeringuga otsustas Muhu Vallavalitsus 28.08.2020 korraldusega nr 184 (Korraldus nr 184, I kd tl 12-15) kehtestada Võiküla Vahtra ja Haaviku katastriüksuste detailplaneeringu (Võiküla Vahtra ja Haaviku DP, I kd, tl 16-51p). Ootamata ära detailplaneeringu kehtestamise korralduse nr 184 vaidlustamise tähtaja möödumist, väljastas Muhu Vallavalitsus 16.09.2020 korraldusega nr 208 (Korraldus nr 208, I kd, tl 53) ehitusloa nr 2012271/31091 Võikülas Vahtra ja Haaviku maaüksustele päikseelektrijaama püstitamiseks (ehitusluba) (ehitusluba nr 2012271/31091, I kd tl 54-56).
4.3.Kaebajad on seisukohal, et Võiküla Vahtra ja Haaviku katastriüksuste DP ei ole kooskõlas planeerimisseaduse eesmärgi ja sätetega, on vastuolus Muhu valla üldplaneeringuga (nii käesoleval hetkel kehtiva üldplaneeringuga (kehtestatud 17.10.2008) kui ka tulevikus kehtestada plaanitava üldplaneeringuga (Muhu Vallavolikogu otsus nr 140) ning Saare maakonnaplaneeringuga 2030+ (kehtestatud 27.04.2018).
4.3.1.Kehtiva üldplaneeringu seletuskirja juurde lisatud kaardilt (https://www.muhu.ee/documents/22617526/22859895/2008+Muhu_vald_parem_221008.pg/ 515f48d4-691c-4955-8cbd-cbd3f6786f97?t=1551950166749 ) nähtub, et Võiküla Vahtra ja Haaviku katastriüksused paiknevad väärtuslike põllumaade alal, mida on vald ka oma korralduses nr 184 kinnitanud. Seletuskirja kohaselt olemasolevaid ja endiseid põllu-, heinaja karjamaid ümber ajalooliste külasüdamete ei hoonestata. Kehtivas üldplaneeringus on selgelt sätestatud, et planeeringukaartidel on toodud olemasolev ja perspektiivne ehk reserveeritav maakasutus (lk. 13, p. 3), üldplaneeringu sisukorra 3. peatükk kannab pealkirja „Maakasutus- ja ehitustingimused ning alused detailplaneeringute koostamiseks vastavalt maakasutuse juhtfunktsioonile“ p. 3.12. räägib põllu- ja metsamajandusmaast ehk ühest maakasutuse juhtfunktsiooni alaliigist. Detailplaneeringu alused kinnistud asuvad kehtiva üldplaneeringu kohaselt väärtuslikel põllumaadel, maade juhtotstarbeks on seega põllumajandusmaa. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kaebajad vastustaja väitega sellest, et Vahtra ja Haaviku katastriüksustele ei ole määratud juhtfunktsiooni ehk maakasutuse tingimusi. Vastustaja on ka ise vastuses kinnitanud, et kinnistutel asuvad üldplaneeringu kaardi kohaselt põllu- ja rohumaad, osaliselt väärtuslikud põllumaad. Seega ei saa vaidluse all olla asjaolu, et Haaviku ja Vahtra katastriüksustele on juhtfunktsioon (põllumajandusmaa) määratud.
Eelduslikult ei ole üldplaneeringu koostamisel olnud eesmärgiks keelustada miljööväärtuslikes ning väärtuslike põllumaade piirkonnas vaid hoonete, vaid üleüldiselt mistahes hoonete ja rajatiste ehitamist. Ka asjaõigusseaduse § 241 lg 1 kohaselt on hoonestusõigus tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. Ehitis on EhS § 3 lg 2 kohaselt hoone või rajatis. Seega juriidiliselt ei hõlma mõiste hoonestamine ainult hoonete, vaid ka rajatiste ehitamist, mistõttu ei ole detailplaneeringu alale lubatud püstitada ei ehitisi ega ka rajatisi. Mõiste „hoonestamine“ tõlgendamisel käesolevas kontekstis omab tähendust ka detailplaneeringu seletuskirja p. 4.4., mis räägib krundi hoonestusala piiritlemisest (seega ka detailplaneeringus kasutatakse mõisteid hoonestusala ja hoonestamine, kuigi päiksepargi näol on tegemist rajatisega). Muuhulgas on punktis 4.4. märgitud, et lisaks päiksepaneelidele rajatakse planeeringualale ka alajaam, mis oma olemuselt vastab hoone kriteeriumidele (alajaama on väliskeskkonnast eraldatud ehitis, millel on katus, seinad ja siseruum).
4.3.2.Uue üldplaneeringu punktis 3 on märgitud ehitustegevust üldjuhul välistavad alad milledeks on: väärtuslikud põllumajandusmaad, kohaliku tähtsusega põllumajandusmaad, ilusa vaatega alad. Kui tutvuda uue üldplaneeringu juurde lisatud joonisega 17, nähtub, et Haaviku ja Vahtra katastriüksused asuvad kohaliku tähtsusega põllumajandusmaa, põllu/metsamajandusmaa (haritav maa, metsamaa, looduslik rohumaa, muu maa) alal, tootmismaad antud piirkonda uue üldplaneeringuga plaanitud ei ole (Vt ka uue üldplaneeringu p 5.13 ja KSH p 7.16.2). Lisaks on uue üldplaneeringu seletuskirjas välja toodud, et Võiküla asub väärtusliku maastikuga alal, mille säilitamiseks on üldplaneeringus eraldi välja toodud tingimused. Täiendavalt on Võiküla uue üldplaneeringu seletuskirjas ära märgitud ka kui ilusa vaatega ala, kus liigeldes avanevad kaunid vaated külasüdant ümbritsevale põllumajandusmaastikule, kadastikule, rannikualale ja merele. Ehitustegevus on nimetatud aladel üldjuhul välistatud, lubatud on see põhjendatud juhtudel, nt tee rajamine, väljakujunenud ajaloolise asustusmustri ja külamiljööga arvestava üksikelamu ehitamine arvestades ala väärtust, iseloomu ja avanevaid vaateid punktis (seletuskirja punkt 5.1.1.).
4.3.3.27.04.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/94 kehtestas riigihalduse minister Saare maakonnaplaneeringu 2030+ (maakonnaplaneering), mille seletuskirja punkt 3.2.1. kohaselt väärtuslikule põllumajandusmaale (kus asuvad Vahtra ja Haaviku katastriüksused) võib ehitada ning selle sihtotstarvet muuta üksnes avalikes huvides. Punktis 3.1.1. on kirjas, et saarte traditsioonilise maastikupildi säilitamiseks on määrava tähtsusega pärandkoosluste (loopealsed, puisniidud, rannaniidud, aruniidud) jätkuv majandamine ja vajadusel taastamine. Põllu-, heinaja karjamaad on vajalik hoida kasutuses.
4.3.4.Kaebajad toovad veel välja, et üldplaneeringu seletuskirjast nähtub selgelt, et miljööväärtusliku ja väärtusliku maastiku alana käsitletakse üldplaneeringus Võiküla tervikuna (p. 6.1., 5.1.1.), eraldi pole välja toodud Võiküla erinevaid piirkondi. Nii üldplaneeringus (p. 5.1) kui ka Saare maakonnaplaneeringu 2030+ on märgitud Võiküla tervikuna I klassi alaks (kõige väärtuslikum, maakondliku ja/või võimaliku riikliku tähtsusega ala), mh on esteetiline ja looduslik väärtus Võiküla kadakaväljadel, Võiküla kadastikel ja rannaniitudel (I kd, tl 71, p 2). Kehtiva üldplaneeringu kaardil asub Võiküla rohelise joonega ümbritsetud alas, mis kaardi legendi kohaselt tähendab „Väärtuslikke maastikke“. Maakonnaplaneeringu teemakaardi kohaselt on samuti terve Võiküla tähistatud kui väärtuslik maastik (I kd, tl 81). Väärtuslike
maastike kasutustingimused on sätestatud teemaplaneeringu punktis 2.2.1. Seega on detailplaneering üld – ja maakonnaplaneeringus sätestatud kasutustingimustega vastuolus.
4.3.5.Kehtiva üldplaneeringu ehitusplaneeringu kaardilt 2 nähtub, et kinnistud asuvad elamuehituse piirangualas (kehtiva üldplaneeringu seletuskirja p 1.3.3) kohaselt on keelatud tuuleparkide rajamine elamuehitust välistavatel aladel, seega eelduslikult ka teiste massiivsete rajatiste, sh päiksepargi, rajamine pole sobiv) ning kinnistute vahetuses läheduses on ranna või kalda piiranguvöönd. Uue üldplaneeringu maakasutusplaani jooniselt 1 selgub, et Haaviku kinnistut läbib looduskaitseseaduse kohane mereranna piiranguvöönd ja ehituskeeluvöönd. Looduskaitseseaduse (LKS) § 34 kohaselt on muuhulgas ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine. LKS § 38 lg-st 3 juhinduvalt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.
4.3.6.Kaebajad ei nõustu vastustajaga selles, et kinnistud ei asu kõrge viljelusväärtusega põllumaal, sest antud alal on mulla boniteet alla maakonna keskmise (maakonna keskmine boniteet 35, kuid kinnistutel 30-31). Isegi, kui vastustaja hinnangul ei paikne kinnistud Saare maakonnaplaneeringu 2030+ teemaplaneeringu mõistes väärtuslikel põllumajandusmaadel, asuvad kinnistud kehtiva detailplaneeringu kohaselt väärtuslikel põllumajandusmaadel. Üldplaneeringu seletuskirja p. 5.2. reguleerib väärtuslike põllumaade kasutustingimusi üleüldiselt ning vaidluse all ei ole asjaolu, et üldplaneeringu kohaselt asuvad kinnistud väärtuslikel põllumajandusmaadel, mistõttu kohalduvad kõik nimetatud punktis toodud tingimused (sh tingimus, et kõrge viljelusväärtusega põllumaad tuleb võimalikult kasutuses hoida haritava maana) ka detailplaneeringuga hõlmatud kinnistutele. Maakonnaplaneeringu seletuskirja p. 6.8.3. sätestab, et päikeseparke väärtuslikule põllumajandusmaale ja kohaliku tähtsusega põllumajandusmaale üldjuhul rajada ei ole lubatud. Uue üldplaneeringu kaardi kohaselt asuvad kinnistud kohaliku tähtsusega põllumajandusmaal, seletuskirja p. 5.13. sätestab, et tehnorajatisi üldjuhul sinna ehitada ei ole lubatud. Seega ei ole detailplaneering kooskõlas ei kehtiva ega uue üldplaneeringu ning maakonnaplaneeringu maakasutustingimustega.
4.3.7.Vastustaja oma vastuses välja toonud väljavõtte Saare maakonnaplaneeringu 2030+ seletuskirja jooniselt 13, mis valla hinnangul peaks kinnitama, et Võiküla Haaviku ja Vahtra katastriüksused on sobivad päiksepargi rajamiseks. Kaebajate hinnangul ei saa üldise maakonnaplaneeringu kaardi põhjal (mis on koostatud väikses mõõtkavas ja üldistavalt) järeldust teha, et kõnealustele kinnistutele on päiksepargi rajamine sobiv. Kuivõrd maakonnaplaneering on üldisem, tuleb lähtuda Muhu valla üldplaneeringust. Kaebajad on seisukoha punktis 12 selgitanud, et nii maakonnaplaneeringu kui ka uue üldplaneeringu kohaselt kohaliku tähtsusega põllumajandusmaale (kus asuvad Vahtra ja Haaviku katastriüksused) päikseparke üldjuhul rajada ei ole lubatud. Seega tuleb jätta valla vastav vastuväide tähelepanuta.
4.4.Lisaks eelpooltoodule asub detailplaneeringuga hõlmatud maa-alal ka ehitismälestise Võiküla munakivitee (kultuurimälestiste registri nr 27286) kaitsevööndis. Kaebajate hinnangul ei ole 5,01 ha suurusele maa-alale 6270 päiksepaneeli paigaldamine kooskõlas maakonnaplaneeringus, üldplaneeringus ning muinsuskaitseseaduses sätestatud
põhimõtetega (ettevaatuspõhimõte, alguspäraste vaadete säilimine, piirkonna identiteedi ja eripära säilimine). Massiivse päiksepargi rajamine tekitab visuaalse reostuse (muinsuskaitse all oleva munakivitee kõrvale rajatakse tootmisüksus), mis rikub Võiküla traditsioonilist miljööväärtust ja kauneid vaateid. Lisaks ei ole välistatud, et päiksepargi ehitamise käigus võivad ehitamiseks ja ehitusmaterjalide transportimiseks kasutatavad masinad vigastada munakiviteed.
4.5.Kaebajad leiavad tuginedes KeHJS § 6 lg 2 p 3, 22 ja § 33 lg 2 p 3, et käesoleval juhul oleks tulnud anda keskkonnamõju hindamise eelhinnang, mida Muhu vald ei teinud.
4.6.Kaebajad toovad välja, et detailplaneeringuga hõlmatud maa-alal kasvab kaitsealune taimeliik hall käpp (Orchis militaris). Keskkonnaameti 02.09.2020 vastusest nr 7-9/20/13570-2 (Keskkonnaameti 02.09.2020 vastus I kd, tl 82-83) selgub, et hall käpp on III kaitsekategooria käpaline, mille kaitse tuleneb looduskaitseseaduse (LKS) § 55 lg-st 8: keelatud III kaitsekategooria taimede, seente ja selgrootute loomade hävitamine ja loodusest korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas. Keskkonnaamet on oma vastuses selgitanud, et ehitusloa menetluse käigus tuleb välja selgitada kaitsealuste hall käppade täpne asukoht (teostada inventuur) ning vastavalt sellele valida päikesepaneelidele sobiv asukoht, mis ei lähe vastuollu LKS § 55 lg-ga 8. Tehtava inventuuri andmed tuleb edastada Keskkonnaametile, kes kannab need Keskkonnaregistrisse. Käesoleval juhul ei ole vastustaja kaebajatele teadaolevalt Keskkonnaameti ettekirjutust täitnud ning inventuuri teostanud. Muhu Vallavalitsus on oma korraldusega nr 208 väljastanud ehitusloa nr 2012271/31091, arvesse võtmata Keskkonnaameti vastuses nr 7-9/20/13570-2 antud korraldusi. Kokkuvõtlikult on vastutaja jätnud nii detailplaneeringu kui ka ehitusloa menetluses välja selgitamata, kui suur keskkonnamõju võib olla päiksepargi rajamisel detailplaneeringuga hõlmatud maa-alal kaitsealustele liikidele ning ajaloolis-kultuuriliselt väärtuslikule loodusmaastikule üleüldiselt.
4.7.Kaebajad leiavad, et vastustaja on teinud kaalutlusvea leides, et tegemist ei ole üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. Kaebajad on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist PlanS § 142 lg 1 punktides 1 ja 3 sätestatud olukorraga - Haaviku ja Vahtra detailplaneeringuga muudetakse oluliselt Muhu valla üldplaneeringut ning muudetakse ulatuslikult üldplaneeringuga ja maakonnaplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarvet. Lisaks on detailplaneering vastuolus Muhu valla üldplaneeringus ja Saare maakonnaplaneeringus sätestatud põhimõtetega. Seejuures tuleb rõhutada, et Muhu vald Haaviku ja Vahtra detailplaneeringu kehtestamisel PlanS §-is 142 sätestatud tavapärasest detailplaneeringu menetlusest erinevat menetluskorda ei järginud. Samal seisukohal on olnud planeerimismenetluses ka Rahandusministeerium (I kd, tl 87-89). Käesoleval juhul ei ole Muhu Vallavalitsus Haaviku ja Vahtra detailplaneeringu kehtestamisel põhjendanud, kas ja mis ulatuses esineb detailplaneeringu kehtestamiseks ja üldplaneeringu muutmiseks kaalukas avalik huvi. Muhu vald ei ole kaalutlusotsuse tegemisel välja toonud, miks kaalub arendaja erahuvi päiksepargi rajamiseks üles avaliku huvi miljööväärtusliku (muinsuskaitse kaitsevöönd ja kaitsealused liigid) piirkonna säilimiseks.
Ka Rahandusministeerium leidis oma arvamuses, et vald pole selgitanud, kas ja kuidas on tagatud avalik huvi eramaale päikesepaneelide paigaldamisega (I kd, tl 87-89). Ühe argumendina on vald kogukonna huvi põhjendanud taastuvenergia toetuse maksmisega. Kaebajad märgivad, et ka käesolevaks hetkeks ei ole kaebajatele teadaolevalt arendaja jätkuvalt Võiküla Seltsiga kokkulepet toetuse maksmiseks sõlminud. Lisaks tuleb rõhutada, et Võiküla Selts ei esinda kohalikke huve, sest seltsi kuulub vaid kaks liiget (kohalikku elanikku). Vastupidiselt Võiküla Seltsile esindavad aga kaebajad menetluses planeeringuala piiril paikenvast 19 majapidamisest 7 majapidamist. Tegelikkuses oli ja on detailplaneeringu kehtestamise vastu oluliselt suurem osa kohalikke elanikke, kuid kes ei ole soovinud kohtumenetluses osaleda. Mis puudutab avalikku kasutusse antava tee rajamist, siis kaebajatele teadaolevalt ei ole vald arendajaga kokkulepet või lepingut sõlminud, kas ja mis tingimustel plaanitakse avalikku kasutusse antav tee rajada, mistõttu puudub kohalikel elanikel kindlus, kas ja üldse avalikes huvides tee kinnistule rajatakse.
4.8.Arusaamatutel põhjustel ei olnud käesoleval juhul planeeringumenetluses täidetud PlanS § 9 lg-s ja § 11 lg-s sätestatud avalikkuse ja teabe kättesaadavuse põhimõte. Nimelt ei olnud Muhu valla dokumendiregistris avalikult kättesaadavad märkega AvTS § 35 lg 1 p 12 Keskkonnaameti poolt koostatud dokument (nr 7- 6/205-1 (Võiküla Vahtra ja Haaviku katastriüksuste detailplaneeringu kohta arvamuse andmine), Maanteeameti poolt koostatud dokument nr 7-6/198-1 (Võiküla Vahtra ja Haaviku kinnistute detailplaneeringu kooskõlastamine), Muinsuskaitseameti poolt 18.05.2020 esitatud arvamus nr 5.1-17.6/305-1. Alles pärast seda, kui kaebaja I pöördus valla poole, selgitas vald, et tegemist oli eksitusega ning nimetatud dokumendid tehti dokumendiregistris nähtavaks (I kd, tl 90 ja selle pöördel). Seega on vald rikkunud planeerimismenetluse üht olulisemat, avalikkuse, põhimõtet.
4.9.Kaebajad on seisukohal, et detailplaneeringu kehtestamine rikub kaebajate omandiõigust, sest päiksepargi rajamisega kaasneb oluline varjav mõju kaebajatele kuuluvatelt kinnistutelt avanevatele vaadetele. Detailplaneeringu seletuskirja kohaselt planeeritakse kokku detailplaneeringu alal ca 6000-7000 päikesepaneeli (seletuskirja lk 8), päiksepaneelide maksimaalne lubatud kõrgus on 2,8 m ja alajaama maksimaalne kõrgus 3,5 m, detailplaneeringuga hõlmatud maa-ala suuruseks on 5,01 ha (50 100 m2) ( seletuskirja lk 7). Niivõrd mastaapse tehnorajatise ehitamine vähendab kaebajate kinnistute turuväärtust (Muhu vallas asuv Võiküla on just eelkõige tuntud oma puutumatu looduse, ilusate vaadete ning kultuurilis-ajaloolise tähtsusega asukoha poolest). Lisaks on planeerimisseaduses sätestatud põhimõtted (mis kaitsevad ka kaebajate õigusi ja huve), mille kohaselt peab kohalikku huvi väljendav planeering lähtuma kohalikest huvidest ning planeeringuga tuleb luua eeldused kasutajasõbraliku ning turvalise elukeskkonna ja kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise struktuuri olemasoluks ja säilitamiseks ning esteetilise miljöö arenguks, säilitades olemasolevaid väärtusi. Veelgi enam, kaebajatel on nii kehtiva kui ka uue Muhu valla üldplaneeringu kohaselt õiguspärane ootus eeldada, et Võikülasse kui väärtusliku (sh ilusa, miljööväärtusliku) vaatega alale, ei rajata tehnorajatisi. Nii Muhu valla üldplaneeringus kui ka Saare Maakonnaplaneeringus 2030+ on välja toodud, et väärtuslikke maa-alasid (sh kohaliku
tähtsusega põllumaid) ei hoonestata ning nimetatud piirkonnas tuleb säilitada olemasolevaid vaateid ja looduskeskkonda.
4.10.Muhu Vallavalitsus on 16.09.2020 korraldusega nr 208 väljastanud ehitusloa nr 2012271/31091 (vt I kd, tl 53-65), mis rikub kaebajate subjektiivseid õigusi (õigus kohasele menetlusele, omandiõigus, planeerimisseadusest ja üldplaneeringust tulenevad kaebajate õigused). Muhu vald ei kaasanud ehitusloa menetlusse puudutatud isikutena kohalikke elanikke, kes olid detailplaneeringu menetluses oma seisukohti avaldanud (EhS § 42 lg 6 kohaselt pädev asutus kaasab menetlusse kinnisasja omaniku, kui taotlust ei ole esitanud omanik, ja vajaduse korral kinnisasjaga piirneva kinnisasja omaniku). Kaebajate hinnangul ei ole vastutaja selline käitumine kooskõlas hea halduse tava põhimõttega. Vastustaja ei kaasanud ka kaebajaid ehitusloa menetlusse ning väljastas ehitusloa hea halduse tava põhimõttega vastuolus olevalt liiga vara, mis rikub kaebajate õigust kohasele menetlusele.
4.11.Mis puudutab ehitusloa sisulist vastuolu õigusaktidega, siis kaebajad on põhjalikult kirjeldanud, miks Haaviku ja Vahtra detailplaneering ei ole kooskõlas õigusaktides ning üldplaneeringus ja maakonnaplaneeringus sätestatud põhimõtetega, mistõttu oleks pidanud Muhu Vallavalitsus tuginevalt EhS § 44 punktidele 1, 4 ja 10 keelduma ehitusloa väljastamisest. Lisaks selgus pärast detailplaneeringu kehtestamist, et detailplaneeringu alal kasvab III kaitsekategooriasse kuuluv hall käpp, millest tulenevalt kohustas Keskkonnaamet vastustajat tegema inventuuri ning inventuuri andmed tuli edastada Keskkonnaametile, mida vastustaja enne ehitusloa väljastamist kaebajatele teadaolevalt ei teinud. Kokkuvõtlikult on kaebajad samadel põhjendustel, mis on toodud välja kaebuses detailplaneeringu õigusvastasuse osas, seisukohal, et vastustaja poolt väljastatud ehitusluba rikub nii kaebajate omandiõigust (loodusvaadete varjamine) kui ka õigusaktidest, Muhu valla üldplaneeringust ja Saare maakonnaplaneeringust tulenevaid kaebajate subjektiivseid õigusi (õiguspärane ootus, et miljööväärtuslikele aladele ei rajata massiivseid tehnorajatisi), millest tulenevalt paluvad kaebajad kohtul ehitusloa tühistada.
4.12.Kaebajad märgivad, et kummastaval kombel nõustub vald küll kaebajatega, et päiksepargil võib olla visuaalne mõju maastikule ja vaadetele, kuid on siiski seisukohal, et päiksepark Võiküla ilusaid vaateid ei piira ning vaateid piiravad ka juba praegu ulatusliku visuaalse mõjuga tehnoloogilised rajatised. Kaebajad vastustajaga ei nõustu ja esitavad kohtule fotod kinnistutelt, kust nähtuvad kaunid loodus- ja merevaated ning puutumata loodus (lisa 1 – fotod kinnistutest fotode tegemise asukohtadega). Lisa 1 fotodelt on näha, kuidas tee pealt tehtud piltidelt avanevad kaunid vaated kõnealustelt kinnistutelt merele ja loodusele, muuhulgas nähtuvad vaated külale (sh kaebajatele kuuluvatele kinnistutele), mistõttu on väär vastustaja väide „/.../ sedavõrd väikesed rajatised ei saa põhjustada mitusada meetrit eemal asuvatele kinnistutele varjavat mõju“.
4.13.Kaebajad toovad välja, et kinnistud asuvad Suure väina püsiühenduse trassikoridori alal. Kui trassikoridor plaanitakse rajada läbi Võiküla ja Vahtra kinnistute, näitab see veelgi enam, et antud piirkonda päikseparki rajada ei ole lubatud, kuivõrd kõnealune ala on reserveeritud mandriga püsiühenduse loomiseks, mille kasutamise osas on sätestatud eritingimused. Kehtiva üldplaneeringu juurde lisatud kaardilt nähtuvalt on kõnealuste kinnistute maa reserveeritud
trassikoridori alaks (https://www.muhu.ee/documents/22617526/22859895/2008+Muhu_vald_parem_221008.pn g/515f48d4-691c-4955-8cbd-cbd3f6786f97?t=1551950166749 ). Kinnistute aluse maa sihtotstarbe, maakasutuse muutmine ja suurte investeeringute tegemine on vastuolus Muhu valla uue üldplaneeringu (vt p 6.7.6. lk 59 p 1-3) ja Saare maakonnaplaneeringuga (vt I kd tl 42-43).
4.14.KeHJS § 33 lg 2 p-ist 3 tulenevalt oleks vastustaja pidanud käesoleval juhul detailplaneeringu menetluses keskkonnamõju eelhinnangu andma, kuivõrd Võiküla, Vahtra ja Haaviku detailplaneeringu näol on tegemist üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga või on tegemist muu tegevusega, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju (KeHJS § 6 lg 2 p 22). Keskkonnamõju oleks vald pidanud hindama seetõttu, et detailplaneeringu alal kasvab III kategooria kaitsealune liik hall käpp, millest vastupidiselt vastustaja poolt väidetule oli vald teadlik Keskkonnaameti looduskaitsespetsialisti Allar Liivi kinnitusel ka detailplaneeringu menetluses. Vastustaja etteheited selle kohta justkui oleks kaebajad pahatahtlikult vallale kaitsealuse liigi esinemisest detailplaneeringu alal teavitamata jätnud, on alusetud. Keskkonnamõju eelhinnangu andmine oli vajalik lisaks põhjusel, et hinnata, kas ja mis ulatuses võib massiivse päiksepargi rajamisega kaasneda loodusele ja loomadele mõju päiksepaneelide peegeldusest. Seda vald käesoleval juhul hinnanud ja kaalunud ei ole. Päiksepargi rajamisest võib keskkonnamõju kaasneda ka kultuuripärandile, KeHJS § 22 kohaselt keskkonnamõju võib olla oluline muuhulgas, kui see võib seada ohtu kultuuripärandi. Kaebajad on menetluses välja toonud, et päiksepargi rajamine mõjutab negatiivselt munakivitee kui kultuurimälestise vaadeldavust ja mälestiselt avanevate algupäraste vaadete säilimist, mida vald oleks pidanud kaaluma ja hindama detailplaneeringu andmisel, mida vastustaja teinud ei ole. Lisaks on riskiks munakivitee kahjustamine ehitustööde käigus, millega on ka kohus nõustunud 09.10.2020 kohtumääruses (määruse p 9). Siinjuures märgivad kaebajad, et vastustaja poolt viidatud täiendav tagatis – lepingu sõlmimine arendajaga, millega arendaja kohustub mälestise rikkumise puhul tegema taastamis- ja korrastustööd – ei anna piisavat kindlust, et mälestist ei kahjustata ehitustööde käigus. Kaebajate hinnangul esineb suur tõenäosus, et munakivitee kahjustamise korral teed korda ei tehta või tehakse seda ebakvaliteetselt, võttes arvesse varasemalt antud piirkonnas teostatud ehitustöid.
4.15.Kaebajad toovad välja, et Rahandusministeerium on nõustunud vastustaja seisukohtadega, st ministeerium ei ole kujundanud täiendavat seisukohta detailplaneeringu õiguspärasuse osas, vaid seda otsustab käesoleval juhul kohus.
4.16.Kaebajate hinnangul näitab ka asjaolu, et kolmas isik ei ole käesoleva kohtumenetluse ajal talle väljastatud ehitusluba nr 2012271/31091 realiseerima hakanud (kaebajatele teadaolevalt ei ole ehitustegevusega alustatud detailplaneeringu alal) ka arendaja ja vastustaja enda kahtlust selles suhtes, kas detailplaneering ja ehitusluba väljastati õiguspäraselt.
4.17.Kaebajad paluvad vastustajalt välja mõista menetluskulud so riigilõivud kokku summas 450 eurot ja lepingulise esindaja kulu 5 850 eurot (sh käibemaks) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (III kd, tl 6-19).
4.18.Kuivõrd vastustaja poolt kohtule 19.04.2021 esitatud seisukoht sisaldab uusi asjaolusid (sh on dokumendi juurde esitatud uute lisadena lisa 1, lisa 2, lisa 3, lisa 4, lisa 5, mida vastustaja pole varasemalt menetluses esitanud ehk tegemist on uute asjaolude/dokumentidega), paluvad kaebajad jätta vastustaja 19.04.2021 seisukohas toodud uued asjaolud ja põhistused (kohtule hilinenult esitatud, tähtaeg oli 12.04.2021) kohtuotsuse tegemisel arvesse võtmata.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED
5.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.1.Vastustaja on seisukohal, et Vahtra ja Haaviku kinnistute detailplaneeringu menetlus on nõuetekohaselt läbi viidud ning kehtestatud detailplaneering on õiguspärane ja kooskõlas kõikide kõrgemalseisvate planeeringutega. Vaidlustatud otsused ei riku ka kuidagi kaebajate subjektiivseid õigusi.
5.2.Vastustaja leiab, et detailplaneering ei ole vastuolus kehtiva Muhu valla üldplaneeringuga ja põhjendab seda järgnevaga:
5.2.1.Muhu valla kehtiva üldplaneeringu kaardi (II kd, tl 44) järgi on vaidlusalused Vahtra ja Haaviku kinnistud tavalised põllu-, rohumaa, muu lageda haljasala maa kinnistud. Ühtlasi kuuluvad kinnistud osaliselt väärtuslike põllumaade hulka. Üldplaneeringuga ei ole nende kinnistute alale määratud maakasutuse juhtfunktsiooni ehk maakasutuse üle otsustamine ongi jäetud iga üksikjuhtumi puhul kaalutlemiseks ja otsustamiseks. Üldplaneeringuga ei sätestata, mis funktsioonil kinnistuid tulevikus kasutama peab ning üldplaneering ei näe seega ka ette piiranguid sihtotstarbe muutmiseks. Kehtiva üldplaneeringu kaardi legendis on loetletud maakasutuse juhtfunktsioonid ja kaardil eraldi tähistatud vastavat juhtfunktsiooni kandvad alad. Vaidlusalused kinnistud ei asu ühegi maakasutuse juhtfunktsiooniga alal. Sealjuures on ka oluline tähele panna, et viidatud loetelus ei olegi eraldi põllu- ega metsamajandusmaad ega ka väärtuslikku põllumaad. Selliseid perspektiivseid alasid ei ole peetud vajalikuks üldplaneeringuga ette näha. Üldplaneeringu peatükis 3.12 on sõnaselgelt välja toodud, et valdav osa Muhu vallast on põllu- ja metsamajandus- ehk maatulundusmaa ning põllu- ja metsamajandusmaa täiendavaks reserveerimiseks puudub seega vajadus. Sellest lähtuvalt ei olegi tulevikku suunatult sellist maa juhtotstarvet määratud. Seda ei ole kaebajad ka suutnud ümber lükata. See aga tähendabki, et üldplaneeringuga ei sätestatud, mis funktsioonil kinnistuid tulevikus kasutama peab ning üldplaneeringust ei ole võimalik tuletada mingisuguseid piiranguid sihtotstarbe muutmisele. Kaebaja on püüdnud tuletada maa juhtotstarvet osaliselt läbi selle, et kinnistud asuvad osaliselt väärtuslikel põllumaadel ja järelikult on juhtotstarve läbi selle põllumajandusmaa. Selline käsitlus ei ole õige. PlanS § 75 lg 4 sätestab, et maakasutuse juhtotstarve on üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. Vastustaja hinnangul ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kehtiv üldplaneering ei sätestanud Vahtra ja Haaviku kinnistutele eraldi maakasutuse juhtotstarvet. PlanS § 75 lg 1 p 14 kohaselt lahendatakse üldplaneeringuga väärtuslike põllumajandusmaade, rohealade, maastike, maastiku üksikelementide ja looduskoosluste määramine ning nende kaitse- ja kasutustingimuste seadmine. PlanS § 75 lg 1 p 18 kohaselt lahendatakse ÜP-ga ka planeeringuala üldiste kasutus- ja ehitustingimuste, sealhulgas projekteerimistingimuste
andmise aluseks olevate tingimuste, maakasutuse juhtotstarbe määramine. Seega on üldplaneeringu üheks ülesandeks tõesti maakasutuse juhtotstarbe määramine. Samuti on võimalik eraldi määrata väärtuslikud põllumajandusmaad ja seada nendele aladele kaitse- ja kasutustingimused, kuid see ei ole samastatav maakasutuse juhtotstarbe määramisega. Kehtiva üldplaneeringu kaardi pinnalt on ilmselge, et maakasutuse juhtfunktsiooni, mis peaks määrama maa edasise või perspektiivse kasutuse, antud kinnistutele määratud ei ole ning seda ei ole võimalik tuletada ka sellest, et kinnistud asuvad osaliselt väärtuslike põllumaade alal.
5.2.2.Vastustaja märgib, et kaebajad jätavad tähelepanuta, et üldplaneering reguleerib kinnistute hoonestamist. Hoonestamine tähendab kinnistule hoonete ehitamist. EhS § 3 lg 2 järgi jagunevad ehitised hooneteks ja rajatisteks. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Vaidlusaluse detailplaneeringuga on kinnistutele kavandatud päiksepargi rajamine. Vaidlust ei saa olla asjaolu üle, et päikesepargi rajatised ei ole hooned ehk vaidlusaluse detailplaneeringuga ei kavandata kinnistute hoonestamist. Vastustaja üldplaneeringu koostamist korraldava ja planeerimisalast pädevust omava haldusorganina kinnitab, et üldplaneeringus sätestatud hoonestamise piirangu eesmärk ei olnud välistada igasugust ehitustegevust nendel kinnistutel. Vastasel juhul olekski üldplaneeringusse seatud sõnaselge keeld väärtuslikele põllumaadele ehitiste püstitamiseks. Sellist keeldu üldplaneering ei sisalda. Range ehituskeelu seadmine oleks tähendanud, et välistatud oleks ka teede ning elektri- ja sideliinide rajamine väärtuslikule põllumaale. See ei oleks aga juba Võiküla alternatiivse juurdepääsutee rajamise vajadust silmas pidades otstarbekas. Vastustaja on ka jätkuvalt seisukohal, et hoonestamise mõiste viitab siiski hoonete ehitamisele, aga mitte rajatiste rajamisele.
5.2.3.Teiseks on oluline, et üldplaneering määrab miljööväärtuslikud hoonestusalad kindlaks täpsemalt, kui küla täpsusega. Üldplaneeringu kaardi kohaselt on miljööväärtuslik hoonestusala tähistatud roosa piirjoonega. Üldplaneeringu kaardilt nähtub selgelt, et detailplaneeringuala jääb Võiküla miljööväärtuslikust hoonestusalast välja (II kd, tl 46). Miljööväärtuslik hoonestusala lõppeb enne Võiküla alajaama kinnistut (47801:008:0060), mis kajastub üldplaneeringu kaardil lilla värviga (tootmismaa). Seega ei kohaldu sellele alale ka üldplaneeringust tulenevad miljööväärtusliku hoonestusala ehitus- ja kasutustingimused. Vastustaja on kaalunud päikesepargi asukoha sobivust, sh selle võimalikku mõju väärtuslikele maastikele ning asunud seisukohale, et negatiivne mõju puudub. Väärtuslike maastike olemus ja kasutustingimused ei kattu miljööväärtuslike aladega ning neid tuleb eristada. Kaebajad ei ole samas ka endiselt põhjendanud, kuidas rikub planeeringuga kavandatu küla traditsioonilist maastikustruktuuri. Kuivõrd detailplaneeringuala asub Võiküla miljööväärtuslikust alast väljaspool, ei kohaldu antud alale miljööväärtusliku hoonestusala ehitus- ja kasutustingimused. Detailplaneering ei ole vastuolus Saare maakonnaplaneeringus 2030+ nimetatud tingimustega maastike säilitamiseks ega üldplaneeringust tulenevate piirangutega miljööväärtuslikele aladele.
5.2.4.Valla üldplaneeringu seletuskirja ptk-s 5.2 tuuakse välja väärtuslike põllumaade kaitseja kasutamistingimused. Vastustaja leiab, et vaidlusalune detailplaneering järgib viidatud üldplaneeringus seatud tingimusi ega ole ka selles osas üldplaneeringuga vastuolus. Vastustaja
hinnangul on ala päikesepargi rajamiseks sobilik ning detailplaneeringu lahendus tasakaalustab parimal viisil antud asukohas erinevad maakasutuse võimalusi. Vastustaja rõhutab, et päikesepargi rajamine Vahtra ja Haaviku kinnistutele ei ole kuidagi vastuolus väärtusliku põllumaa kasutustingimustega. Tuleb tähele panna, et mitte kogu väärtuslikku põllumaad ei loeta kõrge viljelusväärtusega põllumaaks, samuti on oluline eristada kehtivas ja uues üldplaneeringus kasutatavaid termineid. Vastustaja on võimalikke mõjusid hinnanud ning jõudnud seisukohale, et küla ja Võiküla munakivitee poolt kõrghaljastusega ning maastikul domineeriva Võiküla alajaamaga varjatud päikesepark ei saa kuidagi ohustada piirkonnale iseloomulikke ilusaid vaateid, miljööd, pärandkultuuri ja traditsioonilist külaarhitektuuri. Kaebajad viitavad oma seisukohas maakonnaplaneeringu seletuskirja punktile 6.8.3., mis väidetavalt sätestab, et tehnorajatisi väärtuslikule põllumajandusmaale ja kohaliku tähtsusega põllumajandusmaale üldjuhul rajada ei ole lubatud. Esitatud viide on ebaõige, ilmselt on kaebajad soovinud viidatud uuele Muhu valla üldplaneeringule. Siiski tuleb tähele panna, et esiteks ei ole tegemist range keeluga, vaid haldusorganil on võimalik kaalutlusotsusega teha erandeid konkreetsest olukorrast ja asukohast lähtuvalt, kui see on põhjendatud. Teiseks on tegu uue üldplaneeringu regulatsiooniga, mida ei ole veel kehtestatud. Detailplaneering on vastu võetud kehtiva üldplaneeringu alusel. Vastustaja rõhutab, et valitud päikesepargi asukoht vastab igati maakonnaplaneeringu põhimõttele, mille kohaselt päikeseparkide rajamiseks sobilikena tuleb käsitleda elektriliinide ja alajaamade vahetus läheduses asuvaid lagedaid ja vähemetsaseid alasid. Samal ajal on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et ka üldplaneeringust ei tulene keeldu antud asukohta päikeseparki rajada. Seda ei ole kaebajad tegelikult ka suutnud ümber lükata.
5.2.5.Vastustaja leiab, et DP alale ei laiene ehitamise piirangud. Üldplaneeringu p 1.3 3) kohaselt on tuuleparkide arendamine on võimalik vaid väljaspool väärtuslikke maastikke paiknevatel ja/või elamuehitust välistavatel aladel (vt elamumaa pt 1.1.). Esiteks räägib üldplaneering sõnaselgelt tuuleparkide arendamisest, mitte aga päikesepaneelide paigaldamisest, seega on kaebaja väited juba seetõttu täiesti asjakohatud. Tuuleparkide ja päikeseparkide mõjud ja mõjude ulatus on oluliselt erinev ning neid ei saa samastada ega võrrelda. Teiseks ütleb üldplaneering vastupidiselt kaebaja poolt väidetule, et tuuleparkide arendamine on võimalik just elamuehitust välistavatel aladel.
5.3.Vastustaja leiab, et detailplaneering on kooskõlas ka menetluses oleva üldplaneeringuga ja põhjendab seda järgnevalt:
5.3.1.Vastustaja rõhutab, et tegemist on menetluses oleva üldplaneeringuga, mille lõplik lahendus ei ole veel teada ning mida ei ole veel kehtestatud. Seega ei saaks vastuolu menetluses oleva üldplaneeringuga olla määravaks detailplaneeringu õiguspärasuse hindamisel. Siiski on vastustaja seisukohal, et sellist vastuolu ka ei esine ning detailplaneering on menetluses oleva üldplaneeringuga kooskõlas. Muhu valla uue üldplaneeringu maakasutusplaani (II kd, tl 101) kohaselt asuvad vaidlusalused kinnistud osaliselt kohaliku tähtsusega põllumajandusmaade alal. Üldplaneeringu seletuskirja (II kd, tl 59-100p) ptk 5.13 kohaselt on kohaliku tähtsusega põllumajandusmaade määramise eesmärk toetada külamaastiku ja põldude struktuuri säilitamist ja tagada nende kasutamine põllumajanduslikuks tegevuseks. Seletuskirja kohaselt tehnorajatisi (mastid, väiketuulikud jne) üldjuhul ei ehitata. Seletuskirja ptk-s 6.8.3 tuuakse välja, et Muhu vallas on Eesti parim
potentsiaal päikeseenergia tootmiseks. Päikeseparkide rajamiseks sobilikena käsitletakse elektriliinide ja alajaamade vahetuses läheduses asuvaid lagedaid ja vähemetsaseid alasid. Väärtuslikule põllumajandusmaale ja kohaliku tähtsusega põllumajandusmaale ei ole üldjuhul päikeseparke rajada lubatud. Kaalutlusotsuse alusel, konkreetsest olukorrast ja asukohast lähtuvalt võib teha erandeid, kui see on kohaliku kogukonna huvides. Üldplaneeringust tulenevalt ei ole seega päikeseparkide rajamine kohaliku väärtusega põllumajandusmaadele välistatud. Üldplaneeringu seletuskirja järgi on kohalikule omavalitsusele jäetud kaalutlusõigus päikeseparkide rajamist antud aladele lubada. Vastustaja on antud asukoha sobivust päikesepargi rajamiseks detailplaneeringu menetluses kaalunud ning on seisukohal, et Vahtra ja Haaviku kinnistud on planeeritud tegevuseks sobivad.
5.3.2.Samuti on vastustaja seisukohal, et päikesepargi rajamine antud asukohta on kohaliku kogukonna huvides. Detailplaneeringu seletuskirja ptk 4.11 kohaselt tasub päikeseelektrijaama omanik Võiküla Seltsile ühe 50 kW liitumisvõimsusega päikeseelektrijaama toodangust saadava taastuvenergia toetuse kogu toetuse perioodi vältel. Elering AS poolt makstav taastuvenergia toetus makstakse Võiküla Seltsile neli korda aastas. Lisaks jäetakse kinnistu idapiiri ja rajatise alla jääva ala vahele 7 m laiune koridor perspektiivse avalikus kasutuses tee rajamise jaoks, millele seatakse servituut Muhu valla kasuks (ptk 4.6), et tagada avalikult kasutatav läbipääs.
5.3.3.Vastustaja hinnangul on asjakohatu kaebajate väide, et uue üldplaneeringuga tootmismaad antud piirkonda ei plaanita. Uue üldplaneeringu maakasutusplaanil on vaid väga vähestes asukohtades määratud maadele planeeritav otstarve, seega ei näita selle puudumine, et antud alal ei olekski võimalik tulevikus näha ette olemasolevast teistsugust sihtotstarvet ja tegevust. Üldplaneeringu maakasutusplaanil on erinevate värvidega välja toodud planeeritavad keskuse, äri- ja tootmise, sadama, jäätmekäitluse, puhke- ja virgestusrajatiste ja supelranna maa-alad. Need on määratud üksikutesse spetsiifilistesse kohtadesse valla piires, ülejäänud osas on maakasutus jäetud vabaks ning konkreetseid juhtotstarbeid ette nähtud ei ole, sh ei ole ühtegi planeeritavat maakasutust ette nähtud ka Vahtra ja Haaviku kinnistutele. Üldplaneeringu seletuskirja (ptk 5.7) kohaselt on väljaspool juhtotstarbega maa-alasid (kus ehitustegevus on lubatud), hoonestatud külakeskustes või nende vahetus läheduses äri- ja tootmistegevuse planeerimisel ja ehitamisel olulisim tingimus säilitada kvaliteetne elukeskkond. Vastustaja on seisukohal, et päikesepargi rajamine Vahtra ja Haaviku kinnistutele vastab tootmistegevuse planeerimise tingimustele väljaspool juhtotstarbega maa-alasid. Vastustaja selgitab, et erinevad planeeringud kasutavad erinevaid väärtuslike maade määratlusi ning need ei ole läbivalt kattuvad. Kehtivas üldplaneeringus on kasutusel väärtuslike põllumaade mõiste. Uues üldplaneeringus on maad jaotatud kohaliku tähtsusega põllumajandusmaadeks ja väärtuslikeks põllumajandusmaadeks. Sealjuures on väärtuslikud põllumajandusmaad sellised, millel on kaalutud keskmine boniteet on võrdne maakonna põllumajandusmaa kaalutud keskmise boniteediga (35 hindepunkti) või sellest suurem ning mille määramisel oli aluseks maakonnaplaneeringu koostamise käigus määratud põllumajandusmaa kaalutud keskmine boniteet maakonnas. Samas kohaliku tähtsusega põllumajandusmaad boniteedi hindamisest ei lähtu ning nende kasutamise tingimused on ka oluliselt leebemad, kuivõrd nende eesmärk on lihtsalt toetada saarele omase külamaastiku ja põldude struktuuri säilitamist. Maakonnaplaneeringus on määratletud väärtuslikud põllumajandusmaad, mille boniteet on kõrgem kui 35. Maakonnaplaneeringu väärtusliku põllumaa määratlus läheb seega kokku uue Muhu valla üldplaneeringu väärtuslike põllumajandusmaade määratlusega, kuid ei hõlma endas
kohaliku tähtsusega põllumajandusmaid. Maakonnaplaneeringu tähenduses väärtuslikke põllumaid Võiküla piirkonnas ei asu ning kaebajate poolt esile toodud põhimõtted seal seetõttu ka ei kohaldu. Samal ajal aga tuuakse KSH aruande eelnõus viitega Saare maakonnaplaneeringule 2030+ välja, et päikeseparkide rajamiseks sobilikena tuleb käsitleda elektriliinide ja alajaamade vahetus läheduses asuvaid lagedaid ja vähemetsaseid alasid (ptk 7.16.2). Vahtra ja Haaviku kinnistud vastavad antud määratlusele ning on seega maakonnaplaneeringu järgi sobilikud päikeseparkide rajamiseks. Uue üldplaneeringu KSH aruandes tuuakse lisaks välja, et Muhu vallas on väga head päikesetingimused päikeseenergia tootmiseks. Päikeseparkide rajamine ja kasutuselevõtt aitab suurendada taastuvenergiaallikate kasutuselevõtu osakaalu ja vähendada taastumatute energiaallikate kasutamist. Uus üldplaneering ega kehtiv üldplaneering ja maakonnaplaneering ei keela vaidlusalusele alale päikesepargi rajamist ning vastustaja on erinevaid huve ja päikesepargi võimalikke mõjusid kaaludes jõudnud järeldusele, et antud asukohta päikesepargi rajamine on võimalik ja omab positiivset mõju.
5.3.4.Vastustaja selgitab, et uue üldplaneeringu maakasutusplaanil on Võiküla juures küll välja toodud ilusa vaatega ala, kuid see ala ei kata tervet Võiküla piirkonda. Maakasutusplaani kohaselt on ilusa vaatega ala määratletud helesinise viirutusega ning see paikneb vaidlusalusest detailplaneeringualast lõunas, jäädes ka Võiküla külasüdamest lõunasse. Samas on vastustaja seisukohal, et päikesepark ka ei piira vaateid. Vastustaja on põhimõtteliselt nõus, et päikesepargil võib olla oluline visuaalne mõju maastikule ja vaadetele ning seda tuleb seetõttu detailplaneeringu menetluses kaaluda. Antud juhul on aga päikesepargile valitud selline asukoht, kus visuaalsed ja muud mõjud on võimalikult väikesed ega tekita üleliigseid häiringuid. Visuaalset mõju tuleb hinnata konkreetse asukoha ja lahenduse põhiselt. Päikesepargi ja tee vahel paikneb kõrghaljastus, mis muudab pargi vaadeldavuse teelt väheseks. Samuti on vaade pargile piiratud külasüdame poolt. Planeeringuala on mere poole langeva reljeefiga ning Võiküla tee on kõrge teetammiga, mis omakorda muudab päikesepargi visuaalse mõju väiksemaks ning see ei sulge vaadet mere poole. Seega ei ole antud asukohas selliseid negatiivseid visuaalseid mõjusid nagu kaebajad on püüdnud vihjata. Eeltoodule tuginevalt ei ole vastustaja hinnangul alust väita, et päikesepargi rajamine Vahtra ja Haaviku kinnistutele kahjustaks kuidagi traditsioonilist maastikustruktuuri ja vaateid maastikuelementidele. Kaebajad on planeeringutest esile toonud vaid erinevatele aladele kehtivad tingimused, toomata samas isegi välja, et detailplaneeringuga kavandatav tegevus nende tingimustega kuidagi vastuolus oleks ja esitamata ka sellekohaseid põhjendusi.
5.3.5.Vastustaja toob välja, et tähtsust ei oma kaebajate poolt välja toodud asjaolu, et uue üldplaneeringu järgi läbib Haaviku kinnistut looduskaitseseaduse kohane mereranna piiranguvöönd ja ehituskeeluvöönd. Detailplaneering on kehtestatud ja ehitusluba väljastatud siiski kehtiva üldplaneeringu alusel ja sellega kooskõlas ehk see arvestab kehtivat ehituskeeluvööndi piiri. On küll õige, et uues planeeringus ehituskeeluvööndit laiendatakse ning seda korduva üleujutusega ala tõttu, kuid tegemist ei olnud detailplaneeringu kehtestamise ja ehitusloa väljastamise hetkel olemasoleva piiranguga.
5.4.Vastustaja leiab, et detailplaneering on kooskõlas Saare maakonnaplaneeringuga 2030+. Võikülas ei asu väärtuslikke põllumaid Saare maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu mõistes, sh ei kuulu nende hulka vaidlusalused Vahtra ja Haaviku kinnistud. Seetõttu on ebaõiged ja kohut eksitavad kaebajate viited väärtuslikule põllumajandusmaale seatavatele tingimustele
seoses ehitamise ja sihtotstarbe muutmisega. Kaebajate poolt viidatud kitsendused ei kehti aladel, mis jäävad väljapoole teemaplaneeringus määratud väärtuslikke põlde, nagu seda on Vahtra ja Haaviku kinnistud. Kehtivas Muhu valla üldplaneeringus määratud väärtuslikud põllumaad ei ühti Saare maakonnaplaneeringus mõistega „väärtuslikud põllumajandusmaad“ ja teemaplaneeringus mõistega „väärtuslikud põllu(maa)d“ tähistatud maadega. Saare maakonnaplaneeringu 2030+ seletuskirja kohaselt on Saare maakonnas hulgaliselt päikeseparkide rajamiseks sobivaid maad–alasid, mis on lagedad ja ei kuulu väärtuslike põllumajandusmaade hulka. Päikeseparkide rajamiseks sobilikena käsitletakse maakonnaplaneeringu kohaselt elektriliinide ja alajaamade vahetus läheduses asuvaid lagedaid ja vähemetsaseid alasid. Sellele määratlusele vastab ka detailplaneeringuala. Samuti on detailplaneeringuala maakonnaplaneeringu joonisel 13 käsitletudki kui päikesepargi rajamiseks sobilik ala.
5.5.Muinsuskaitsealaseid mõjusid on detailplaneeringumenetluses piisavalt hinnatud Vastustaja on muinsuskaitselisi aspekte detailplaneeringu menetluses selgelt hinnanud ja kooskõlastanud lahenduse ka Muinsuskaitseameti kui pädeva asutusega. Muinsuskaitseamet on esitanud tingimused, millega detailplaneeringu lahenduse puhul arvestati. Sellega on vastustaja hinnangul ka piisavalt tagatud mälestise säilimine ja kaitse. Ka Muinsuskaitseamet on olnud seisukohal, et seatud tingimuste järgimise korral ei esine mälestisele negatiivset mõju. Käesoleval hetkel puudub igasugune põhjus väita, et detailplaneeringu realiseerimine omab mälestisele negatiivset mõju. Kaebajate vastupidine väide on oletuslik ning ebaõige.
5.6.Keskkonnamõju on detailplaneeringu menetluses kohaselt hinnatud
5.6.1.Detailplaneeringuga kavandatav tegevus ei kuulu KeHJS § 6 lg-s 1 loetletud olulise keskkonnamõjuga tegevuste hulka, mille puhul oleks kohustuslik keskkonnamõju hindamise (KMH) läbiviimine. KeHJS § 6 lg 2 p 3 sätestab, et kui kavandatav tegevus ei kuulu § 6 lõikes 1 nimetatute hulka, peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas energeetika valdkonna tegevusel on oluline keskkonnamõju. Täpsema loetelu energeetika valdkonna tegevustest, mille puhul on kohustuslik eelhinnangu andmine, sätestab Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 § 2. Detailplaneeringuga kavandatud päikesepargi rajamine ei lähe ühegi määruse nr 224 §-s 2 loetletud tegevuse alla. Seega ei olnud eelhinnangu andmine vajalik ega nõutav. Samuti ei ole tegemist üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga, mis võiks tingida vajaduse eelhinnangu andmiseks. Vastustaja hinnangul hinnati detailplaneeringu menetluses keskkonnamõjusid piisava põhjalikkusega. Detailplaneeringualal ei asunud ühtegi looduskaitseseaduse (LKS) § 4 kohast kaitstavat loodusobjekti, samuti ei ole alal tuvastatud (inventeeritud) kaitsealuste liikide esinemist. Seda kinnitas ka Keskkonnaamet pädeva asutusena oma 15.04.2020 kirjas nr 62/20/5292-2 ja 02.09.2020 kirjas nr 7-9/20/13570-2.
5.6.2.Kaebajad tõid kaebuses välja, et alalt on leitud III kaitsekategooria taimeliik hall käpp (Orchis militaris). Vastustaja selgitas juba EÕK vastuses, et ainus teadaolev info selle liigi väidetava esinemise kohta planeeringualal pärineb ühelt kaebajalt. Samuti ei olnud vastustajale enne ehitusloa väljastamist edastatud Keskkonnaameti 02.09.2020 kirja ei Keskkonnaameti ega ka ühegi kaebaja poolt. Vastustaja saigi seetõttu viidatud kirjast teadlikuks käesoleva kohtumenetluse raames. Detailplaneeringu kehtestamise hetkel ei olnud vastustajal kinnitatud
infot võimalikust halli käpa leiukohast planeeringualal ning ka Keskkonnaamet oli oma 15.04.2020 kirjaga kinnitanud, et detailplaneering eeldatavasti kaitsealustele liikidele mõju ei avalda. Samuti rõhutab vastustaja veel, et ükski kaebaja ei ole detailplaneeringu menetluse jooksul, sealhulgas detailplaneeringu avaliku väljapaneku jooksul ega avalikul arutelul, vastustajat antud liigi leiust teavitanud.
5.6.3.Vastustaja on seisukohal, et ka halli käpa esinemine alal (juhul kui hallkäpp maa-alal üldse esineb) ei välista detailplaneeringu elluviimist. Seda on kinnitanud ka EOKK juhatuse liige oma kirjas. Kolmanda kategooria kaitsealuse liigi esinemine planeeringualal ei ole asjaolu, mille alusel peaks vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise süsteemi seadusele algatama keskkonnamõju strateegilist hindamist või koostama keskkonnamõju eelhinnangu. Lisaks rõhutab vastustaja ka, et arendaja on kohustatud täitma LKS § 48 lg-st 4 tulenevat isendikaitse nõuet ning seda tuleb ehituse planeerimisel ja ehitustegevuse läbiviimisel silmas pidada. Samas on vastustaja seisukohal, et olukorras, kus liigi esinemine alal ei ole tegelikult tõsikindlat kinnitust saanud ning detailplaneeringu realiseerimisega ei ohustataks halli käpa säilimist, ei oleks põhjendatud ehitusloa kehtetuks tunnistamine. Vastustaja selgitab, et õige on detailplaneeringus väljatoodu, et selle realiseerimine ei avalda suurt survet looduskeskkonnale ega põhjusta elustiku mitmekesisuse vähenemist. Kaebajad on antud hinnangule vastukaaluks toonud välja ka detailplaneeringu seletuskirjas toodud viite Eesti Keskkonnastrateegiale aastani 2030. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et Eesti Keskkonnastrateegia aastani 2030 räägib üldisemal tasemel taastuvenergia osakaalu suurenemisest ja põhimõttelisest võimalusest, et see võib riiklikul tasemel avaldada survet looduskeskkonnale.
5.7.Vastustaja on seisukohal, et ta ei ole teinud kaalutlusviga detailplaneeringu kehtestamisel.
5.7.1.Tegemist ei ole üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. Vastustaja on vastavad põhjendused esitanud ka planeeringumenetluses. Detailplaneeringuga ei toimu üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe muutmist. Antud detailplaneeringu algatamisel hindas Muhu Vallavolikogu selle vastavust üldplaneeringule ning asus seisukohale, et tulenevalt planeeritava tegevuse iseloomust, väikesest alast ning tootmise vähesest mõjust naaberaladele, ei ole tegemist ka muu olulise või ulatusliku üldplaneeringu muutmisega. Seega ei ole tegu üldplaneeringu põhilahendust muutva detailplaneeringuga ning kavandatav tegevus on kooskõlas Muhu valla üldplaneeringu põhimõtetega. Detailplaneeringuga tehtav muudatus maatulundusmaa sihtotstarbega alade osas ei ole territoriaalses mõttes ulatuslik. Vastustaja on selgitanud oma vastuskirjas Rahandusministeeriumile, et Rahandusministeeriumi seisukohad põhinevad planeeringudokumentide ebakorrektsel tõlgendusel ning ebaõigetel lähteandmetel. Vastustaja selgitustele järgnevalt ei ole Rahandusministeerium detailplaneeringu menetluses täiendavaid seisukohti esitanud, millest tuleneb, et Rahandusministeerium nõustus vastustaja selgitustega ning pidas neid piisavaks.
5.7.2.Vastustaja rõhutab, et üldplaneeringu seletuskirja ptk-s 6.8.3 tuuakse välja, et Muhu vallas on keskmisest väiksemast pilvisusest ja suuremast albeedost tingituna Eesti parim potentsiaal päikeseenergia tootmiseks. Päikeseparkide rajamiseks sobilikena käsitletakse elektriliinide ja alajaamade vahetuses läheduses asuvaid lagedaid ja vähemetsaseid alasid.
5.7.4.Vahtra ja Haaviku kinnistud ei ole põllumajandusmaana hetkel väärtuslikud, tegemist on madala boniteediga ning söötis maadega, mida ei ole pikalt põllumajanduslikul eesmärgil kasutatud. Kinnistud asuvad olemasoleva Võiküla alajaama tootmismaa otstarbega kinnistu kõrval ehk päikesepargi rajamiseks sobivas asukohas. Võiküla alajaam mõjutab juba praegusel hetkel miljööd ning vaateid antud piirkonnas. Kaebajad on küll viidanud, et ei ole välistatud võimalus, et tulevikus enam Võikülas alajaama ei asu, kuid antud seisukoht on paljasõnaline. Kaebajad on muuhulgas jätnud tähelepanuta, et üldplaneeringu peatükis 6.8.1 on välja toodud, et teatud tingimustel on võimalik demonteerida Tusti alajaam, mistõttu Võiküla alajaam jääb alles. Vastustaja on detailplaneeringu menetluses päikesepargi rajamiseks parimat asukohta kaalunud ning on jätkuvalt seisukohal, et Vahtra ja Haaviku kinnistud on planeeritud tegevuseks sobivad, sh alajaama läheduse tõttu.
5.7.5.Ühtlasi on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et päikesepargi rajamine on kohaliku kogukonna huvides, kuivõrd arendaja maksab Võiküla Seltsile edasi taastuvenergia toetuse. Kaebajad on viidanud, et vastavat kokkulepet ei ole endiselt sõlmitud. Vastustajale teadaolevalt ei ole kokkuleppe sõlmimine viibinud arendaja tõttu, vaid Võiküla Seltsi tõttu. Vastustajale teadaolevalt on arendaja teinud Võiküla Seltsile ettepaneku toetuse suuruse ja maksmise korra osas. Lisaks on kaebajad väitnud, et Võiküla Selts ei esinda kohalikke huve, sest seltsi kuulub üksnes kaks liiget (kohalikku elanikku). Vastustaja hinnangul on taoline seisukoht ebaõige. Võiküla Seltsi kuulub tegelikult neli liiget ning selts on lisaks rohketele muudele kohalikku külaelu puudutavatele tegevustele aastaid esindanud Võiküla elanikke näiteks vaidluses seoses Toomi maaüksuse detailplaneeringuga, mis puudutab tuulegeneraatorite püstitamist piirkonda. Samuti on Võiküla Selts käesoleva päikesepargi detailplaneeringu menetluse käigus vahendanud vastustajale mitmete Võiküla elanike arvamusi planeeringulahenduse kohta. Samuti on Võiküla Selts ainus külaelanikke ühendav juriidiline isik, kellele oleks arendajal võimalik toetust maksta. Ühtlasi on tähelepanuväärne, et ettepaneku päikesepargi tulude jagamiseks tegid Võiküla küla elanikud detailplaneeringu avalikul arutelul ning keegi ei väljendanud vastuseisu mõttele, et toetus kantaks Võiküla Seltsile. Seega on eelduslikult ka Võiküla küla elanikud arusaamal, et Võiküla Seltsi võib pidada küla elanike huve esindavaks usaldusväärseks
5.7.6.Ühtlasi väidavad kaebajad, et tegelik vastuseis vaidlusalusele detailplaneeringule on suurem, kui kaebajate ring käesolevas asjas. Selline väide on põhjendamatu ja tõendamata. Laialdasele vastuseisule ei viita ei detailplaneeringu avaliku väljapanek, mille käigus planeeringulahenduse osas ühtegi ettepanekut ei esitatud, ega ka avaliku väljapaneku tulemuste avalik arutelu.
5.7.7.Perspektiivse tee koridori osas rõhutab vastustaja, et põhjendamatu on eeldada, et teed ei rajata või ei anta avalikku kasutusse. Vastav tingimus on sätestatud detailplaneeringu seletuskirjas ja elluviimise kavas, mille järgi tuleb servituut seada enne kasutusloa taotluse esitamist. Olukorras, kus päikesepark jääb mingil põhjusel rajamata ehk detailplaneering ellu viimata, puudub ka vajadus juurdepääsuservituudi seadmiseks.
5.7.8.Lõpetuseks märgib vastustaja, et kaebajate väide, et asjaolu, et ehitust ei ole kohtumenetluse ajal alustatud, näitab, et arendaja ja vastustaja kahtlevad ka ise detailplaneeringu ja ehitusloa õiguspärasuses, on täiesti alusetu ja pahatahtlik. Esmalt rõhutab
vastustaja, et ei saa kontrollida seda, mis hetkel arendaja otsustab ehitama hakata, mistõttu ei saa arendaja tegevuse pinnalt teha mingisuguseid järeldusi vastustaja hinnangute kohta. Teiseks on vastustajale teadaolevalt ehitustegevuse algus viibinud peamiselt selle tõttu, et oodatakse detailide transportimiseks sobivaimat aega, et hoida ära Võiküla munakivitee kahjustamine. Põhjendamatu on teha arendaja senisest tegevusest või tegevusetusest sedavõrd kaugeleulatuvaid ja ebaõigeid järeldusi, seda eriti vastustaja seisukohtade osas. Vastustaja on jätkuvalt veendunud, et detailplaneering ja selle alusel väljastatud ehitusluba on õiguspärased.
5.8.Vastustaja leiab, et ta ei ole rikkunud detailplaneeringu menetluses avalikkuse põhimõtet. On küll õige, et kaebajate poolt viidatud haldusorganite kirjade originaalid ei olnud mingil perioodil avalikus dokumendiregistris nähtavad. Vastustaja selgitas kaebajatele, et tegemist oli eksitusega ning see parandati kohe, kui kaebajad sellele tähelepanu juhtisid. Samal ajal aga tuleb tähele panna, et viidatud haldusorganite kirjades sisaldunud arvamused ja kooskõlastused olid planeeringumaterjalide hulgas detailplaneeringu kooskõlastuste tabelis kaebajatele siiski kättesaadavad ja nähtavad, sh avalikul väljapanekul.
5.9.Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud ehitusluba on õiguspärane. Vastustaja on välja toonud, et detailplaneering on kooskõlas kõrgemalseisvate planeeringutega ning ka menetluses oleva uue üldplaneeringuga. Samuti on vastustaja seisukohal, et kaebajate subjektiivsete õiguste riivet detailplaneeringu realiseerimisel ei esine. Ainus subjektiivse õiguse riive, millele kaebajad viitavad, on päikesepargi rajamisega kaasnev väidetav oluline varjav mõju kaebajatele kuuluvatelt kinnistutelt avanevatele vaadetele. Vastustaja rõhutab, et kaebajate kinnistud asuvad detailplaneeringu alast sedavõrd kaugel ning alade vahel paikneb kõrghaljastus, mistõttu negatiivseid mõjusid, sh varjavat mõju kaebajatele esineda ei saa. Nagu viidatud, vähendab lisaks kinnistute kaugusele võimalikke mõjusid ka kõrghaljastus. Panga-Kivirahu kinnistust Vahtra kinnistu suunal asub mets ning ka Pärdi-Jürna kinnistul (ja selle kõrvalkinnistul) paikneb Vahtra kinnistu suunal kõrghaljastus. Seega puuduvad täielikult tegelikkuses mõlemalt lähimalt kaebajate kinnistult vaated Vahtra kinnistu suunal (II kd tl 46, 51-58), mistõttu ei saa rääkida varjavast mõjust kinnistult avanevatele vaadetele. Samuti ei ole kuidagi rikutud kaebajate menetluslikke õigusi. Seadusest tulenevalt kohustust kaebajaid ehitusloa menetlusse kaasata ei olnud (vt EhS § 42 lg 6 ja lg 7). Ühegi kaebaja kinnistu ei piirne detailplaneeringualaga. Kõige lähemad kaebajate kinnistud asuvad detailplaneeringualast ligikaudu 250 meetri kaugusel. Seadusest tulenevalt kaasatakse ka kinnisasjaga piirneva kinnistu omanik menetlusse vaid vajaduse korral. Detailplaneeringu menetluses olid mõned kaebajad enne detailplaneeringu vastuvõtmist esitanud omapoolseid seisukohti ning vastustaja oli nende seisukohtade osas esitanud oma vastused. Ühtlasi on detailplaneeringu lahendust enne selle vastuvõtmist esitatud arvamuste põhjal kohalike elanike huvides mitmes aspektis muudetud (vt ka kaebuse lisa 2 arvamuste tabel). Detailplaneeringu avalikul väljapanekul ei laekunud kaebajatelt ühtegi kirjalikku vastuväidet ega seisukohta. Detailplaneeringu avalikul arutelul said mitmed enne detailplaneeringu vastuvõtmist tõstatatud ja arutelul tõusetunud küsimused läbi arutatud ja vastatud. Osas, milles kaebajad avalikul arutelul küsimusi või vastulauseid ei esitanud (hall käpp), ei olnud neid võimalik ka käsitleda. Kaebajate menetluslikud õigused on olnud kaitstud, menetlus on nõuetekohaselt läbi viidud ja kaebajad on olnud ära kuulatud. Kaebajate õiguste riivet menetluses ei tuvastatud ja takistusi ehitusloa väljastamiseks ei olnud. Seetõttu ei ole ka põhjendatud kaebajate viide, justkui oleks vastustaja pidanud ehitusloa väljastamisega ootama. Sellist nõuet seadusest ei tulene.
Vastustaja rõhutab ka, et kaebajad ei esinda kõikide ega isegi suure osa Võiküla küla elanike arvamust. Planeeringuala piirist 1 kilomeetri raadiuses asub ligikaudu 70 maaüksust kokku 19 majapidamisega. Kaebajatele kuulub nendest 8 maaüksust 7 majapidamisega. Kaebajad ei esinda kindlasti kohalike maaomanike ja elanike enamuse arvamust. Vastustaja tuvastas ehitusloa väljastamisel, et ehitusloa andmisest keeldumise aluseid ei esine, sh ei rikuta ehitusloaga kaebajate õigusi.
5.10.Vastustaja on seisukohal, et päikesepargil puudub oluline negatiivne visuaalne mõju. Kaebajad on esitanud fotod kinnistutelt, millest kaebajate arvates nähtuvad kaunid loodus- ja merevaated ning puutumata loodus. Kaebajate 12.04.2021 seisukoha lisa 1 foto puhul, mis näitlikustab vaadet küla suunas, on paraku tegemist ülessuurendatud fotodega, mis sisuliselt jätavad ebaõige mulje hoonete lähedusest planeeringualale. Käesoleva täiendava seisukoha juurde on vastustaja esitanud samast asukohast tehtud foto (III kd, tl 59) küla suunas, mis on tehtud sama vaatenurgaga, mis inimsilmal (46°, mis vastab 35 mm sensoriga kaamera objektiivi fookuskaugusele 55 mm). Fotolt on näha, et planeeringuala ning kaebajate poolt väljatoodud hoonete vahele jääb kõrghaljastus. Seega ei saa päikesepark tegelikult kaebajate visuaalseid vaateid rikkuda ega halvendada. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et ainus lähedalasuv hoone, mille juurest ei ole vaade päikesepargi alale varjatud, asub Mäe katastriüksusel. Viidatud maa-ala omanik ei kuulu aga kaebajate hulka ega ole ka detailplaneeringu osas arvamust avaldanud. Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et päikesepark ei too kaasa täiendavaid negatiivseid visuaalseid mõjusid. Vastustaja seisukoha kinnitamiseks on vastustaja lisanud ka ringvaatega video (III kd, tl 60) Võiküla alajaama masti juurest. Lisaks on kaebajate poolt esitatud foto vaatega munakiviteelt merele. Vastustaja märgib, et foto tegemiseks on valitud asukoht, kus tee ja planeeringuala vahele jääks võimalikult vähe põõsastikku. Antud piirkonda on tegelikkuses kavandatud juurdepääsutee planeeringualale. Vastustaja esitab ülevaatliku video (19.04.2021 vastuse lisa 3, KIS dok 27s, III kd, tl 61), mis on filmitud mööda Võiküla munakiviteed alajaama poolt põhja suunas liikudes vaatega planeeringuala poole. Vastustaja hinnangul on võimalik videost näha, et avatud vaade teelt planeeringualale on väga erandlik. Reaalsuses ei ole päikesepaneelide ala Võiküla munakiviteelt praktiliselt üldse võimalik näha. Vastustaja selgitab ühtlasi, et lisaks on kaebajate poolt esitatud fotod pildistatud suunaga planeeringualalt mere poole. On selge, et taolisel juhul on päikesepargi ala heinamaa poolt loomulikult nähtav, kuid nimetatud maa on eramaa, kus puuduvad avalikud teed. See tähendab, et maad ei saa pidada avalikult kasutatavaks alaks, kuhu külaelanik või turist võiks üldjuhul sattuda. Planeeringualast mere pool on ainsaks avalikult kasutatavaks alaks kallasrada, sealt aga ei avane kadastiku tõttu vaadet ei heinamaale ega ka päikesepaneelide alale (III kd, tl 62-63).
5.11.Vastustaja hinnangul ei järeldu sellest, et vaidlusalused kinnistud asuvad Suure väina püsiühenduse trassikoridori alal aga kuidagi, et ala on seda enam päikesepargi rajamiseks ebasobiv. Kaebajate väited tuginevad peamiseks Muhu valla uue üldplaneeringu regulatsiooni tõlgendusele. Vastustaja rõhutab, et uut üldplaneeringut ei ole veel kehtestatud ning seetõttu ei olnud seal sätestatu detailplaneeringu koostamisel kohustuslikuks siduvaks aluseks. Samal ajal selgitab vastustaja aga, et Vahtra ja Haaviku kinnistutel säilib üldplaneeringu kohane maakasutus. Vastustaja selgitab ühtlasi, et planeeringu algatamisel konsulteeris arendaja toonase Maanteeametiga, kes andis kavandatavale tegevusele heakskiidu ning kooskõlastas detailplaneeringu. Detailplaneeringu seletuskirjas on sätestatud, et juhul kui püsiühenduse rajamiseks osutub valituks lõunapoolne sillatrass või tunnelitrass, tekib arendajal kohustus
vajadusel päikesepark osaliselt või täielikult demonteerida enne selle ekspluatatsiooniaja lõppu. Seega saab vastavat investeeringut pidada arendaja enda äririskiks. Küll aga ei ole põhjust väita, et kavandatav tegevus oleks kuidagi vastuolus Muhu valla üldplaneeringu või ka Saare maakonnaplaneeringuga nagu väidavad kaebajad.
5.12.Menetluskulude osas vastustajal vastuväited puuduvad.
5.13.Kaebajad on esitanud vastuväite vastustaja 19.04.2021 menetlusdokumendi osas. Vastustaja poolt 19.04.2021 esitatud menetlusdokument oli vastuseks kaebaja 12.04.2021 menetlusdokumendile ning keskenduski just kaebaja poolt 12.04.2021 dokumendis esitatud väidetele ja tõenditele vastamisele. Vastustaja dokument ei sisaldanud eraldiseisvaid uusi väiteid ega taotlusi. Kohus nägigi ette kaks tähtaega selleks, et võimaldada vastustajal kaebaja täiendavas seisukohas esitatud argumentidele omakorda vastata. Seda ongi vastustaja teinud. Ka vastustaja poolt esitatud lisad on esitatud vastusena kaebaja enda poolt 12.04.2021 esitatud tõenditele ja väidetele seoses võimaliku negatiivse visuaalse mõjuga. Vastustaja palub jätta kaebaja vastuväite tähelepanuta.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
6.Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.1.Solarpartner OÜ (tekkinud Energiapartner OÜ jagunemisel) selgitab, et kinnistu omanik, kinnitab, et soovib antud kinnistutele rajada päikeseelektrijaama. Töödega ei alustatud 2020 aasta sügisel vältimaks sügisetest vihmadest kahjustusi Võiküla munakivi teele. Kolmas isik soovib tööd teostada ajal, mil teele ja loodusele on teostamise ökoloogiline jalajälg väikseim. Päikesepargi rajamisel kasutatakse vaiasid ning sellest tulenevalt säilitatakse olemasolev taimestik. Samas on maakasutusest lähtuvalt lubatud territooriumil ka põllumajandustegevus, mis võib muuta rohkemgi olemasolevat taimestikku, ja vaateid kui kavandatav ehitustegevus.
6.2.Kolmas isik on eriarvamusel kaebajatega seoses vaadete rikkumisega. Võiküla maanteelt vaatega meresuunas kasvab Vahtra ja Haaviku kinnistul 90% ulatuses mets, seega varjab antud mets päikesepargi ning merevaadet, mida teepealt niigi ei ole ega saa rajatav päikesepark varjata. Viidatud merevaate pildid on tehtud Vahtra ja Haaviku kinnistult, mis ei ole antud avalikku kasutusse.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Taotluste lahendamine HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebajad leiavad oma 20.04.2021 menetlusdokumendis, et vastustaja poolt kohtule 19.04.2021 esitatud seisukoht sisaldab uusi asjaolusid (sh on dokumendi juurde esitatud uute lisadena lisa 1, lisa 2, lisa 3, lisa 4, lisa 5, mida vastustaja pole varasemalt menetluses esitanud ehk tegemist on uute asjaolude/dokumentidega). Seega paluvad kaebajad jätta vastustaja 19.04.2021 seisukohas toodud uued asjaolud ja põhistused (kohtule hilinenult esitatud, tähtaeg oli 12.04.2021) kohtuotsuse tegemisel arvesse võtmata.
Vastustaja vaidleb kaebajate taotluse vastu ning märgib, et vastustaja dokument ei sisaldanud eraldiseisvaid uusi väiteid ega taotlusi. Kohus nägigi ette kaks tähtaega selleks, et võimaldada vastustajal kaebajate täiendavas seisukohas esitatud argumentidele omakorda vastata. Seda ongi vastustaja teinud. Kohus märgib, et määras oma 30.03.2021 määrusega asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse. Ühtlasi andis kohus menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide Tallinna Halduskohtule esitamiseks aega kuni 19.04.2021. Uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus (sh menetluskulude hüvitamise taotlus) tuli esitada nii, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu so 12.04.2021. Kohus leiab, et kaebajate taotlus jätta vastustaja 19.04.2021 esitatud seisukohad ja tõendid arvesse võtmata on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus selgitab, et kirjaliku menetluse määramise määruses määrataksegi kaks tähtaega just nimelt selleks, et teine pool saaks uutele asjaoludele täiendavalt vastata ja omapoolsed seisukohad ja tõendid esitada. Käesoleval juhul on vastustaja põhjendatult välja toonud, et tema 19.04.2021 esitatud menetlusdokument ei sisalda uusi asjaolusid ja taotlus, vaid vastab kaebaja 12.04.2021 esitatud seisukohtadele (koos väiteid kinnitavate tõenditega).
KOHTUOTSUS
8.Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.
9.Käesolevas asjas on vaidluse esemeks Muhu Vallavalitsuse 28.08.2020 korraldusega 184 kehtestatud Võiküla Vahtra ja Haaviku katastriüksuste detailplaneeringu (DP) ning 16.09.2020 korraldusega nr 208 väljastatud ehitusloa nr 2012271/31091 õiguspärasus. Vaidlustatud DP on kehtestatud ning ehitusluba väljastatud Võiküla Vahtra ja Haaviku katastriüksustele (katastritunnused 47801:008:0100 ja 47801:008:0099) päikeseelektrijaama ja selle tootmiseks vajalike ehitiste rajamiseks ning päikeseelektrijaama aluse maa sihtotstarbe muutmiseks maatulundusmaast (100%) tootmismaaks (100%). Kaebuse esitajad on esitanud kaebuse DP-le nii populaarkaebusena kui ka subjektiivsete õiguste rikkumise kaebusena. Kohus käsitleb alljärgnevalt esmalt populaarkaebuse väiteid (I) ja teiseks subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil esitatud väiteid (II) ning viimaseks võtab seisukoha ehitusloa õiguspärasuse osas (III) ning lõpetuseks jagab menetluskulud (IV). I
10.Esmaseks vaidlusküsimuseks on poolte vahel see, kas kehtestatud DP vastab kehtivale Muhu valla üldplaneeringule (Muhu ÜP). Kaebajad leiavad, et DP-ga muudetakse Muhu ÜP-ga alale määratud juhtfunktsiooni, millest tulenevalt on tegemist ka üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. Vastustaja kaebajatega ei nõustu ning on seisukohal, et DP on Muhu ÜP-ga kooskõlas ning tegemist ei ole üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga.
10.1.Kohus märgib esmalt, et Saare maakonnas Võikülas asuvad Haaviku ja Vahtra kinnistud asuvad alal, kus kehtib Muhu ÜP (kehtestatud Muhu Vallavolikogu 17.10.2008 määrusega nr 29). Viidatud Muhu ÜP seletuskirja kohaselt tuleb detailplaneeringu koostamise kohustuseta
aladel detailplaneering koostada kui soovitakse katastriüksuse sihtotstarbe muutmist tootmisvõi laohoonete või tehnoehitise maaks (vt Muhu ÜP seletuskirja lk 11-12 Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.muhu.ee/documents/22617526/22859895/2008+%C3%9CP+seletuskiri.pdf/883f 97d2-f5a4-4a41-a46a-47ec5421157f ). Käesoleval juhul on vastavat nõuet järgitud ja detailplaneering koostatud.
10.2.Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et Saare maakonnas Võikülas asuvad Haaviku ja Vahtra kinnistud jäävad suures osas Muhu ÜP põhikaardi legendi kohaselt väärtuslikule põllumaale - tähistatud kaardi legendi osas õrnroosa täpid sees (Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.muhu.ee/documents/22617526/22859895/2008+Muhu_vald_parem_221008.png/ 515f48d4-691c-4955-8cbd-cbd3f6786f97?t=1551950166749 ). Muhu ÜP ehitusplaneeringu kaardi kohaselt on tegemist aluskaardi (põhikaardi) kohaselt põllu, rohumaa, muu lageda haljasala, lage raba alaga. Ehitusplaneeringu kaardil ei ole Haaviku ja Vahtra kinnistuid tähistatud kui väärtuslikku põllumaad. (Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.muhu.ee/documents/22617526/22859895/2008+Muhu_ehitusp_parem_221008.p df/74cf160c-7e58-44fd-a4c9-73b79cfa9d32 ) Kohus leiab, et seejuures ei Muhu ÜP põhikaardi ega ehitusplaneeringu kaardi kohaselt ei ole määratud eraldi Haaviku ja Vahtra kinnistute osas ühtegi maakasutuse juhtfunktsiooni. Nimelt on Muhu ÜP põhikaardil eraldi välja toodud maakasutuse juhtfunktsioonid. Haaviku ja Vahtra kinnistud ei ole ühegi juhtfunktsiooni värviga kaetud. Muhu ÜP seletuskirjas on ptk 3.12 välja toodud, et põllu-ja metsamajandusmaa on põllunduse, aianduse, karjakasvatuse ja aretustegevusega seotud maa ning metsakasvatuse ja selle teenindamisega seotud maa. Valdav osa Muhu vallast on põllu- ja metsamajandus- ehk maatulundusmaa. Põllu-ja metsamajandusmaa täiendavaks reserveerimiseks puudub seega vajadus. Põllu- ja metsamajandusmaastike hooldus on suure tähtsusega külade üldilme kujundamisel. (Muhu ÜP seletuskirja lk 22, arvutivõrgus kättesaadav: https://www.muhu.ee/documents/22617526/22859895/2008+%C3%9CP+seletuskiri.pdf/883f 97d2-f5a4-4a41-a46a-47ec5421157f ) Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Muhu ÜP-s on kajastatud põllu-ja metsamajandusmaa osas kehtiv olukord ÜP kehtestamise seisuga, mitte ei ole määratud vastavat maakasutuse juhtfunktsiooni selles osas nagu leiavad kaebajad. Planeerimisseaduse (PlanS) § 142 lg 1 sätestab, et kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse detailplaneeringuga muutmine on: 1) üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine; 2) üldplaneeringuga määratud hoonestuse kõrguspiirangu ületamine, krundi minimaalsuuruse vähendamine, detailplaneeringu kohustuslike alade ja juhtude muutmine; 3) muu kohaliku omavalitsuse üksuse hinnangul oluline või ulatuslik üldplaneeringu muutmine. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole muudetud DP ala maakasutuse juhtfunktsiooni, ei ole tegemist ka Muhu ÜP-d muutva DP-ga. Vastav asjaolu on õigesti kajastatud nii DP kehtestamise otsuses, kui ka DP seletuskirjas, kus on märgitud, et Muhu valla ÜP-ga ei ole Vahtra ja Haaviku maaüksustele reserveeritud ühtegi maakasutuse juhtfunktsiooni ning tulenevalt planeeritava tegevuse iseloomust, väikesest alast ning tootmise vähesest mõjust naaberaladele, ei ole tegemist Muhu ÜP põhilahendust muutva DP-ga.
10.3.Vaidlust ei ole ka selles, et Võiküla, kus Haaviku ja Vahtra kinnistud asuvad, on määratud miljööväärtusliku hoonestusalana ning väärtusliku maastikuna (vt kehtiva Muhu ÜP seletuskirja p 4.1 ja 5.1). Küll aga nähtub Muhu ÜP põhikaardilt ja ehitusplaneeringu kaardilt, et Haaviku ja Vahtra kinnistud jäävad väljapoole roosa piirjoonega tähtistatud ala ehk need jäävad välja miljööväärtuslikust hoonestusalast. Arvestades, et Muhu ÜP seletuskirja ja kaarti tuleb vaadata koosmõjus, leiab kohus, et Haaviku ja Vahtra kinnistud ei asu miljööväärtuslikul hoonestusalal nagu leiavad ekslikult kaebajad. Kaebajad väidavad veel, et DP on vastuolus Muhu ÜP-ga, kuna viimase seletuskirjas on märgitud, et olemasolevaid ja endiseid põllu-, heina- ja karjamaid ümber külasüdamete ei hoonestata (vt Muhu ÜP seletuskirja 4 ptk „Miljööväärtuslike hoonestusalade ehitus- ja kasutustingimused“ p 4.1. alapunkt 6). Kohus on seisukohal, et viidatud Muhu ÜP punkt kohaldub konkreetselt miljööväärtuslikule hoonestusalale. Vahtra ja Haaviku kinnistud sellel alal ei asu, millest tulenevalt see neile ei kohaldu. Isegi kui asuda seisukohale, et kinnistud asuvad sisuliselt külasüdame ümber ja ülalviidatud punkt kohalduks ka vaidlusalustele kinnistutele, millega kohus ei nõustu, leiab kohus vaatamata oma esialgse õiguskaitse määruses märgitule, et ligi 5 ha maa-ala katmine päikesepaneelidega 30 aastaks on kohtu arvates võrreldav oma mõjult maa-ala hoonestamisega, et päikesepaneelide rajamist ei saa lõppastmes ehitusseaduse (EhS) mõttes käsitleda hoonestamisena. Kohus analüüsides õiguslikku regulatsiooni nõustub pärast asjaolude kaalumist vastustaja seisukohaga selles, et üldplaneering reguleerib üksnes kinnistute hoonestamist, mitte aga rajatiste rajamist. Hoonestamine tähendab kinnistule hoonete ehitamist. EhS § 3 lg 2 järgi jagunevad ehitised hooneteks ja rajatisteks. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Vaidlusaluse detailplaneeringuga on kinnistutele kavandatud päiksepargi rajamine. Kohus nõustub vastustajaga selles, et päikesepargi rajatised ei ole hooned ehk vaidlusaluse detailplaneeringuga ei kavandata kinnistute hoonestamist. Järelikult ei ole DP Muhu ÜP seletuskirja 4 ptk „Miljööväärtuslike hoonestusalade ehitus- ja kasutustingimused“ p
4.1.alapunktiga 6 vastuolus. Vastustaja on põhjalikult selgitanud ka vastuses kaebusele, miks ta leiab, et DP on kooskõlas Muhu ÜP p-ga 5.2., mis käsitleb väärtuslike põllumaade kaitse- ja kasutamistingimusi. Kohus nõustub nende põhjendustega tuues lühidalt välja vastustaja seisukohad: a) Väärtuslikke põllumaid üldjuhul ei hoonestata – antud juhul aga kinnistutele hooneid ei kavandata. Samuti toob vastustaja välja, et isegi hoonete osas on tingimus paindlik ehk teatud juhtudel on võimalik isegi hoonete rajamine. b) Kõrge viljelusväärtusega põllumaad tuleb võimalikult kasutuses hoida haritava maana – Vahtra ja Haaviku kinnistutel ei asu kõrge viljelusväärtusega põllumaad. Antud alal on boniteet alla maakonna keskmise. Maakonna põllumajandusmaa keskmine boniteet on 35 hindepunkti, Vahtra ja Haaviku kinnistutel on see näitaja 30-31 (Muhu ÜP lisad 4 – 5). c) Hoida maad avatuna (vältida võsa teket, niita), eriti maanteedega külgnevaid ja külade vahetus läheduses asuvaid põlde – käesoleval hetkel on vaidlusalune maa söötis ja põllumajanduslikust kasutusest väljas. Detailplaneeringu lahenduse realiseerimisel maa-ala hooldamiseks kinnistut vastavalt vajadusele kas niidetakse või karjatatakse seal lambaid ehk maad kasutatakse samaaegselt ka põllumajanduslikul otstarbel. Päikesepaneelide vahelise ala niitmisega välditakse võsa teket ning hoitakse sellega maastikku avatuna ja samaaegselt säilitatakse maa põllumajandusliku kasutuse võimalikkus (vt detailplaneeringu ptk 4.5). Seega aitab detailplaneeringu realiseerimine maa avatuna hoidmisele kaasa.
d) Vältida põldude struktuuri lihtsustamist, säilitada metsatukad, üksikud puud, kiviaiad ja – vared – detailplaneeringuga nähakse ette, et säilib olemasolev rohumaa, samuti jäetakse alles munakivitee kaitsevööndis (30m) olemasolev võsa ja puud, välja arvatud mõned üksikud kõrgemad päikesepargile olulist varju tekitavad puud (vt detailplaneeringu ptk 4.3). Lisaks säilitatakse planeeringuala läbiv madal kiviaed (vt detailplaneeringu ptk 4.5). Eeltoodust tulenevalt järgib vaidlusalune detailplaneering üldplaneeringus seatud tingimusi ega ole ka selles osas üldplaneeringuga vastuolus.
10.4.Kohus on seisukohal, et kinnistud asuvad siiski väärtusliku maastiku alal (ÜP kaardil roheline piirjoon). ÜP seletuskirja kohaselt nimetatakse väärtuslikuks maastikuks maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga määratletud ala, millel on ümbritsevast suurem kultuurilis-ajalooline, esteetiline, looduslik, identiteedi- või puhkeväärtus. Saare maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused” on Muhu vallas väärtuslike maastikena määratletud 6 ala (vt tabel 2, sh Võiküla). Üldplaneeringuga väärtuslike maastike piire ei muudetud, küll aga täpsustati nende sisemist struktuuri miljööväärtuslike külade (vt pt 4.1.), vaatamisväärsuste (vt pt 5.3.) ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavate loodusobjektide (vt pt 5.4.) määratlemisega. (vt ÜP seletuskirja lk 32-34). Haaviku ja Vahtra kinnistud ei asu Muhu ÜP põhikaardi kohaselt ühelgi ülalnimetatud alal. Seega ei tulene sellest, et kinnistud asuvad väärtusliku maastiku alal kinnistutele täiendavaid piiranguid, mis võiks välistada DP alale päikesepargi rajamise.
10.5.Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajad suutnud veenvalt ära näidata DP vastuolu Muhu ÜPga ning DP ei ole sel põhjusel ka õigusvastane ning tühistamisele ei kuulu.
11.Teiseks vaidlusküsimuseks on poolte vahel see, kas kehtestatud DP vastab uuele menetluses olevale (vastu võetud Muhu Vallavolikogu 30.07.2020 otsusega nr 140, kuid kehtestamata) Muhu üldplaneeringule ning kas vastustaja pidi sellega üldse arvestama või mitte.
11.1.Kohus möönab, et kuigi tegemist ei ole kehtestatud üldplaneeringuga, siis tuli vastustajal käesoleval juhul arvestades vaidluse iseloomu arvestada ka selles välja öeldud põhimõtetega detailplaneeringu menetlemisel ja kehtestamisel. Samas ei saa vastuolu menetluses oleva üldplaneeringuga, juhul kui see esineb, olla määravaks detailplaneeringu õiguspärasuse hindamisel, kuivõrd tegemist ei ole veel kehtiva haldusaktiga. Riigikohus on oma 08.08.2016 lahendis nr 3-3-1-88-15 selgitanud, et koostamisel olevat üldplaneeringut ei tule detailplaneeringu kehtestamisel järgida kui õigusakti. Samas ei ole kohalikul omavalitsusel keelatud planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 12). Mitme planeerimismenetluse samaaegsel läbiviimisel peavad pädevad asutused püüdma planeeringute omavahelist vastuolu vältida. Kui arutusel olevas teises asjakohases planeeringus on piisavalt selgelt väljendatud olulised avalikud või erahuvid ning kehtiv õigus seda ei välista, peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtestamisel ka neid huve, nagu kõiki muid olulisi asjaolusid, silmas pidama (p 23). Seega saab kohus käesoleval juhul kontrollida, kas vastustaja on vastavaid asjaolusid arvestanud.
Kohtule esitatud asja materjalidest nähtub, et Muhu valla uue üldplaneeringu maakasutusplaani (II kd, tl 101) kohaselt asuvad vaidlusalused kinnistud osaliselt kohaliku tähtsusega põllumajandusmaade alal. Uue üldplaneeringu seletuskirja (II kd, tl 59-100p) ptk 5.13 (II kd, tl 77p-78) kohaselt on kohaliku tähtsusega põllumajandusmaade määramise eesmärk toetada külamaastiku ja põldude struktuuri säilitamist ja tagada nende kasutamine põllumajanduslikuks tegevuseks. Seletuskirja kohaselt tehnorajatisi (mastid, väiketuulikud jne) üldjuhul ei ehitata. Seletuskirja ptk-s 6.8.3 (II kd, tl 89p) tuuakse välja, et Muhu vallas on Eesti parim potentsiaal päikeseenergia tootmiseks. Päikeseparkide rajamiseks sobilikena käsitletakse elektriliinide ja alajaamade vahetuses läheduses asuvaid lagedaid ja vähemetsaseid alasid. Väärtuslikule põllumajandusmaale ja kohaliku tähtsusega põllumajandusmaale üldjuhul päikeseparke rajada ei ole lubatud. Kaalutlusotsuse alusel, konkreetsest olukorrast ja asukohast lähtuvalt võib teha erandeid, kui see on kohaliku kogukonna huvides. Eeltoodust nähtub, et uuest üldplaneeringust tulenevalt päikeseparkide rajamine ei ole kohaliku väärtusega põllumajandusmaadele välistatud. Üldplaneeringu seletuskirja järgi on kohalikule omavalitsusele jäetud kaalutlusõigus päikeseparkide rajamist antud aladele lubada. Vastustaja ongi välja toonud, et Vahtra ja Haaviku kinnistud põllumajandusmaana ei ole täna väärtuslikud, tegemist on madala boniteediga ning söötis maadega, mida ei ole pikalt põllumajanduslikul eesmärgil kasutatud. Kaebajad ei ole eeltoodud asjaolusid ümber lükanud. Vaidlust ei ole ka selles, et kinnistud paiknevad olemasoleva Võiküla alajaama tootmismaa otstarbega kinnistu kõrval, seega päikesepargi rajamiseks sobivas asukohas uue üldplaneeringu seletuskirja kohaselt. Kohus nõustub vastustajaga selles, et Võiküla alajaam mõjutab juba praegu miljööd ning vaateid antud piirkonnas, mistõttu on vastustaja jõudnud kohasele järeldusele, et päikesepargi rajamine ei oma kinnistutele negatiivset mõju. Kinnistud asuvad Võiküla küla südamest ja lähimatest elamutest piisavalt kaugel, et mitte avaldada elukeskkonnale ja miljööväärtuslikule külale olulist negatiivset mõju. Vastustaja on antud asukoha sobivust päikesepargi rajamiseks detailplaneeringu menetluses kaalunud ning on seisukohal, et Vahtra ja Haaviku kinnistud on planeeritud tegevuseks sobivad. Lisaks on vastustaja välja toonud, et päikesepargi rajamine antud asukohta on kohaliku kogukonna huvides ja seda nii külaseltsile taastuvenergia toetuse maksmise kui ka perspektiivse tee (mis antakse avalikku kasutusse) rajamiseks seatava servituudi näol. Mis puudutab vaadete küsimust, siis on vastustaja põhjendatult välja toonud, et uue üldplaneeringu maakasutusplaanil on Võiküla juures küll välja toodud ilusa vaatega ala, kuid see ala ei kata tervet Võiküla piirkonda. Maakasutusplaani kohaselt on ilusa vaatega ala määratletud helesinise viirutusega ning see paikneb vaidlusalusest detailplaneeringualast lõunas, jäädes ka Võiküla külasüdamest lõunasse (kättesaadav arvutivõrgus: https://www.muhu.ee/documents/22617537/28426510/2020-0709_Muhu_maakasutusplaan.pdf/01e6dee5-8e2e-4d84-bfdb-71580a0b3f25 või II kd, tl 101). Kohus leiab, et sisuliselt on õige ka vastustaja seisukoht, et päikesepark ei piira vaateid ning ei kahjusta traditsioonilist maastikustruktuuri ja vaateid maastikuelementidele. Päikesepaneelide maksimaalne kõrgus on detailplaneeringu kohaselt 2,8 meetrit. Detailplaneeringuala äärde on arendaja vastutulekuna kohalike elanike poolt detailplaneeringumenetluses esitatud arvamusele jätnud ka ligi 30 meetri ulatuses kõrghaljastusega puhvertsooni, mistõttu ei ole päikeseparki tee pealt sisuliselt näha (vt Võiküla Vahtra ja Haaviku katastriüksuste detailplaneeringu kohta esitatud arvamused tabel, I kd, tl 33-40p). Võiküla küla poolt vaadatuna on lähematel kinnistutel pargi suunal samuti kõrghaljastus, mis vaateid pargile piirab (II kd, tl 51-58). Samuti jääb päikesepark Võiküla poolt vaadelduna olemasoleva Võiküla alajaama taha. Seega teatud
ulatuses domineerivad sellesuunalisi vaateid küla poolt juba praegu ulatusliku visuaalse mõjuga tehnoloogilised rajatised (II kd, 237-238). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et antud juhul ei ole vastustaja teinud sellist kaalutlusviga seoses menetluses oleva üldplaneeringu seisukohtade arvestamisel, mis võiks kaasa tuua detailplaneeringu õigusvastasuse ja selle tühistamise. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et detailplaneeringu menetluses ei avaldanud keegi arvamust, et DP lahendus ei vasta uuele Muhu valla üldplaneeringule, millest tulenevalt ei pidanud vastustaja antud küsimusel ka pikemalt peatuma ega esitama otsuses selle kohta omapoolseid seisukohti. Vastava väite DP vastuolust menetluses oleva Muhu üldplaneeringuga on kaebajad esitanud alles kohtumenetluses.
12.Kolmandaks vaidlusküsimuseks on poolte vahel see, kas kehtestatud DP vastab kehtivale Saare maakonnaplaneeringule 2030+
12.1.Asjas on tõendamist leidnud, et detailplaneeringuga kavandatakse päikesepaneele Saare maakonnaplaneeringuga 2030+ määratud väärtuslikule maastikule vastavalt joonisele 2 „Ruumilised väärtused“ tähistatud pruuni punktiirjoonega (II kd, tl 239) (vt ka 27.04.2018 riigihalduse ministri käskkiri nr 1.1-4/94, millega kehtestati Saare maakonnaplaneeringu https://maakonnaplaneering.ee/saare-maakona2030+, kättesaadav arvutivõrgus: teemaplaneering). Saare maakonnaplaneeringu seletuskirja kohaselt on väärtuslik maastik maakonna teemaplaneeringuga määratletud ala, millel on ümbritsevast suurem kultuurilis-ajalooline, esteetiline, looduslik, identiteedi- või puhkeväärtus. Samuti on õige kaebajate väide selles, et Võiküla kuulub I klassi väärtuslike maade hulka. Täpsemalt on Saare maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused” seletuskirjas märgitud, et Võiküla osas kohalduvad kultuurilis-ajaloolise ja identiteediväärtusega maastike maakasutustingimused ja esteetilise ja puhkeväärtusega maastike maakasutustingimused. Kohus analüüsinud nimetatud tingimusi leiab, et nimetatud tingimused ei välista päikesepargi rajamist, vaid kohalikul omavalitsusel tuli haldusmenetluses kontrollida, kas päikesepargi rajamine on vastavate nõuetega kooskõlas. Kohus leiab, et kaebajad ei ole välja toonud, milles antud juhul vastav vastuolu Saare maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga täpselt seisneb (vt Saare maakonnaplaneeringu teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused” seletuskiri lk 8-10). Nagu vastustaja on ka põhjendatult välja toonud, on ta võimalikke mõjusid hinnanud ning jõudnud seisukohale, et küla ja Võiküla munakivitee poolt kõrghaljastusega ning maastikul domineeriva Võiküla alajaamaga varjatud päikesepark ei saa kuidagi ohustada piirkonnale iseloomulikke ilusaid vaateid, miljööd, pärandkultuuri ja traditsioonilist külaarhitektuuri.
12.2.Mis puudutab aga kaebajate väidet sellest, et Haaviku ja Vahtra kinnistute näol on tegemist ka Saare maakonnaplaneeringuga 2030+ väärtusliku põllumaaga, siis selles osas on kaebajate väide ebaõige. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et Saare maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ teemakaardil (kaebuse lisa 6, I kd, tl 81) ja Saare maakonnaplaneeringu joonisel 2 „Ruumilised väärtused“ (vastustaja vastuse lisa 15, II kd, tl 239) on väärtuslikud põllud määratud kollase värviga.
Nii kaardilt „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ kui ka jooniselt „Ruumilised väärtused“ nähtub, et Võikülas väärtuslikke põllumaid Saare maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu mõistes ei asu, sh ei kuulu nende hulka vaidlusalused Vahtra ja Haaviku kinnistud. Seetõttu on ebaõiged kaebajate viited väärtuslikule põllumajandusmaale seatavatele tingimustele seoses ehitamise ja sihtotstarbe muutmisega. Kaebajate poolt viidatud kitsendused ei kehti aladel, mis jäävad väljapoole teemaplaneeringus määratud väärtuslikke põlde, nagu seda on Vahtra ja Haaviku kinnistud. Järelikult ei ole õiged ka kaebajate väited DP vastuolust Saare maakonnaplaneeringuga. Lisaks on vastustaja õigesti välja toonud, et kehtivas Muhu valla üldplaneeringus määratud väärtuslikud põllumaad ei ühti Saare maakonnaplaneeringus mõistega „väärtuslikud põllumajandusmaad“ ja teemaplaneeringus mõistega „väärtuslikud põllu(maa)d“ tähistatud maadega (vrdl seletuskirjad). Veel viitasid kaebajad maakonnaplaneeringu seletuskirja punktile 6.8.3., mis väidetavalt sätestab, et tehnorajatisi väärtuslikule põllumajandusmaale ja kohaliku tähtsusega põllumajandusmaale üldjuhul rajada ei ole lubatud. Esitatud viide on ebaõige, kuivõrd sellist punkti Saare maakonnaplaneeringus ei ole, millest tulenevalt jätab kohus vastava väite tähelepanuta. Kohus märgib, et Saare maakonnaplaneeringu seletuskirja p 4.2.3 on märgitud, et Saare maakonnas on keskmisest väiksemast pilvisusest ja suuremast albeedost (Albeedo on mingi pinna valguse peegeldumise näitaja) tingituna Eesti parim potentsiaal päikeseenergia tootmiseks (joonis 12). 2016. aasta alguseks on maakonnas siiski vaid 23 päikeseenergia tootjat koguvõimsusega ligikaudu 500 kW, neist 19 on mikrotootjad. Samal ajal on Saaremaal tuhandetes hektarites päikeseparkide rajamiseks sobivaid maad–alasid, mis on lagedad ja ei kuulu väärtuslike põllumajandusmaade hulka (joonis 13). Määravaks teguriks üle 50 kW võimsusega päikeseparkide rajamisel on piisava tugevuse ja võimsusega elektriliinide ning alajaamade olemasolu ja kaugus neist. Päikeseenergeetika arendamise põhimõtete osas on maakonnaplaneeringus välja toodud, et majanduslikel ja visuaalsetel kaalutlustel on päikeseparke kõige mõistlikum rajada hoonete katustele ja olemasolevatele ning endistele tööstusaladele, kus on olemas sobivad liitumisvõimalused. Päikeseparkide rajamiseks sobilikena tuleb käsitleda elektriliinide ja alajaamade vahetus läheduses asuvaid lagedaid ja vähemetsaseid alasid. Haaviku ja Vahtra kinnistud vastavad neile tingimustele. Need asuvad alajaama läheduses ning tegemist on lageda ja vähemetsase alaga, mis ei kuulu väärtuslike põllumajandusmaade hulka. Seega nähtub Saare maakonnaplaneeringu seletuskirjast ning selle joonistest, et vaidlusalune DP on kooskõlas Saare maakonnaplaneeringuga ning kaebajate vastupidised väited ei ole põhjendatud. Põhjendamatud ja vastuolus kaebaja enda seisukohtadega on ka kaebajate väited, et maakonnaplaneeringuga ei pidanudki üldse arvestama ja lähtuda tuleb üksnes Muhu ÜP-st ja uuest Muhust ÜP-st, mis kaebajate arvates välistavad päikesepargi rajamise Vahtra ja Haaviku kinnistutele. Nende seisukohtadega kohus eelpool toodud põhjustel ei nõustunud.
12.3.Vaidlust ei ole selles, et planeeringuala asub Saare maakonnaplaneeringus 2030+ määratletud võimaliku Suure väina püsiühenduse trassikoridori alal. Vastav asjaolu on märgitud ka Muhu valla ÜP kaardile ja ehitusplaneeringu kaardile. Lisaks nähtub Saare maakonnaplaneeringust, et kinnistud asuvad konfliktialal. Kaebajad teevad sellest kohtu arvates ebaõige järelduse, et kui trassikoridor plaanitakse rajada läbi Võiküla ja Vahtra kinnistute, näitab see veelgi enam, et antud piirkonda päikseparki rajada ei ole lubatud, kuivõrd kõnealune
ala on reserveeritud mandriga püsiühenduse loomiseks ja selle kasutamise osas on sätestatud eritingimused. Kaebajad viitavad siinkohal Saare Maakonnaplaneeringu p 4.1.1. alapunktile püsiühenduse trasside ala kasutamise põhimõtted, mille kohaselt püsiühenduse trasside alal säilib kehtiva üldplaneeringu kohane maakasutus koos sellel lubatud tegevustega kuni püsiühenduse täpsema asukoha määramiseni. Üldplaneeringus mittekajastuvate teede, tehnovõrkude ja -rajatiste asukoha määramisel püsiühenduse trasside alal teeb omavalitsus koostööd Maanteeametiga. Üldplaneeringuga seatakse kasutus- ja ehitustingimused sh projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused, millega välditakse ulatuslikke investeeringuid püsiühenduse trasside aladele (vt Saare Maakonnaplaneeringu seletuskirja 4243). Kohus ei nõustu kaebajatega, et vaidlustatud detailplaneering on eeltoodud põhimõtetega vastuolus. Tegemist on kehtivas Muhu ÜP-s mittekajastuva tehnorajatisega. Selle asukoha määramisel on tehtud koostööd Maanteeametiga. Maanteeamet on oma 27.04.2020 kirjaga nr 15-2/20/3457-3 kooskõlastanud detailplaneeringu tingimusega, et detailplaneeringu seletuskirja lisatakse, et juhul, kui püsiühenduse elluviimine toimub detailplaneeringuga hõlmatud alal, on arendajal kohustus oma kuludega päikeseelektrijaam ümber tõsta või likvideerida püsiühenduse rajamiseks vajalikul maa-alal (vt I kd, tl 40). Vastav Maanteeameti arvamus on võetud arvesse ja DP seletuskirja on vastav muudatus sisse viidud (vt DP seletuskiri I kd, tl 25p). Seega on tegemist vastava investeeringu näol arendaja enda äririskiga ja vajadusel on püsiühenduse trassikoridor tagatud. Kohus nõustub vastustajaga selles, et vaatamata sellele, et maa sihtotstarvet muudetakse, säilib sisuliselt ka senise maakasutuse võimalus, seda nii paralleelselt päikesepargi kasutamise ajal (näiteks lambakasvatuse näol, lisaks tuleb ala igal juhul hooldada (niita), mille tulemusena säilitab maa oma põllumajandusliku väärtuse – vt DP seletuskirja p 5 I kd, tl 26p). Kohus ei nõustu kaebajate hinnanguga, et eeltoodust saaks järeldada, et ala ei ole päikesepargi rajamiseks sobiv. Lisaks tuginevad kaebajate väited peamiselt Muhu valla uue üldplaneeringu regulatsiooni tõlgendusel (vt uue Muhu ÜP p 6.7.6.) koosmõjus Saare maakonnaplaneeringuga. Uut üldplaneeringut ei ole veel kehtestatud ning seetõttu ei olnud seal sätestatu detailplaneeringu koostamisel kohustuslikuks siduvaks aluseks. Kohus leiab, et vastustajal oli antud juhul kaalutlusõigus, millises osas arvestada uut menetluses olevat üldplaneeringut. Kui vastustaja pidas võimalikuks kõiki asjaolusid kogumis arvestades jätta lähtumata menetluses oleva uue Muhu ÜP-st ja lähtuda kehtivast ÜP-st ja Saare maakonnaplaneeringust, siis vastav õigus oli vastustajal olemas. Lisaks ei ole DP menetluse käigus vastavat küsimust keegi tõstatanud, millest tulenevalt puudus vastustajal kohustus neid asjaolusid ka detailplaneeringu kehtestamise otsuses pikemalt käsitleda. DP vastuolu maakonnaplaneeringuga kohus kaebuses esitatud väidete pinnalt ei tuvastanud.
13.Neljandaks vaidlevad pooled selle üle, kas DP on vastuolus muinsuskaitsealaste piirangutega.
13.1.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et planeeringuala jääb osaliselt Kuivastu-Võiküla tee nr 4780019 kaitsevööndisse ja et Võiküla munakivitee on riiklikult kaitstav ehitismälestis. Kaebajad on välja toonud, et päikesepargi rajamine ei ole kooskõlas muinsuskaitseseaduses sätestatud põhimõtetega (ettevaatuspõhimõte, algupäraste vaadete säilimine, piirkonna identiteedi ja eripära säilitamine) ning välistatud ei ole munakivitee vigastamine päikesepargi ehitusel.
Kohtu arvates leiavad kaebajad ekslikult, et DP on vastuolus muinsuskaitsealaste piirangutega. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et detailplaneeringus on peatükis 4.9.3 (vt I kd, tl 24 ja selle pöördel) käsitletud piisavalt muinsuskaitselisi piiranguid tagamaks muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 14 lg 2 ja § 3 lg 1, lg 2 ja lg 4 sätestatud nõuete täitmine. Muinsuskaitseamet on esitanud oma seisukohad detailplaneeringule 18.05.2020 kirjaga nr 5.117.6/305-1 (I kd, tl 118-119p). Muinsuskaitseameti seisukohtade pinnalt on täiendatud detailplaneeringu lahendust vajalike tingimustega, et tagada munakivitee kui mälestise säilimine.
13.2.Kohus nõustub vastustajaga, et Muinsuskaitseamet on pädev asutus hindama seda, kas planeeringulahendus on kooskõlas muinsuskaitseseadusest tulenevate põhimõtetega. Muinsuskaitseamet on planeeringu kooskõlastanud. Kaebajad ei ole välja toonud selliseid asjaolusid ega esitanud kohtule tõendeid, mille põhjal võiks asuda vastupidisele seisukohale. Vastustaja on veenvalt ära näidanud, et päikesepargi rajamine Vahtra ja Haaviku kinnistutele ei ohusta mälestise vaadeldavust ega sellelt avanevate algupäraste vaadete säilimist. Vastustaja on välja toonud, et päikesepargi rajamine vaidlusalusesse asukohta ei mõjuta vaateid negatiivselt ega oma ka muus osas negatiivset visuaalset mõju. Üldjuhul ei ole päikesepark Võiküla munakiviteelt üldse vaadeldav, kuivõrd tee ja päikesepargi vahale jääb 30 m kõrghaljastuse riba (mille üle vaidlus puudub). Alad, kust päikesepark munakiviteelt näha on, paiknevad uue kavandatud mahasõidu ääres ja olemasoleva Võiküla alajaama lähedal, mis on juba iseenesest oluliselt suurema visuaalse mõjuga kui päikesepark ning mõjutab juba täna miljööd ja vaateid selles asukohas. (vt ka video vastustaja 19.04.2021 vastuse lisa 4). Arvestades kõike eeltoodut leiab kohus, et DP ei ole vastuolus muinsuskaitseseaduses toodud nõuetega ega riku algupäraste vaadete säilimist, piirkonna identiteedi ja eripära säilitamise põhimõtteid. Kaebajate väited võimalikust tee rikkumisest seoses päikesepargi rajamise ja kasutamisega ja selle hilisemast mitte korda tegemisest olukorras, kus tee säilimise (ja ka võimaliku parandamise) tagamiseks on sõlmitud vastav leping (vt II kd, tl 240-242p ) on oletuslikud ega saa kaasa tuua DP õigusvastasust ega ka tühistamist. Lisaks on DP-s veel seatud tingimus, et kõik raskeveokiga tehtavad sõidud Kuivastu-Võiküla teel peab eelnevalt kooskõlastama Muhu Vallavalitsusega, mis täiendavalt aitab vältida Kuivastu-Võiküla tee kahjustamist (vt DP p 4.9.4, I kd, tl 25). Eeltoodud meetmetega on vastustaja kohtu arvates piisavalt arvestanud ka MuKS tuleneva ettevaatusprintsiibiga, mille rikkumist kaebajad vastustajale ette heitsid.
14.Viiendaks vaidlusküsimuseks on poolte vahel see, kas keskkonnamõju on DP menetluses kohaselt hinnatud või mitte.
14.1.Kohus märgib esmalt, et vaidlust ei ole selles, et päikesepargi rajamise näol ei ole tegemist KeHJS § 6 lg 1 sätestatud ühegi olulise keskkonnamõjuga tegevusega, millisel juhul on kohustuslik läbi viia keskkonnamõju hindamine (vt ka KeHJS § 3 lg 1).
14.2.Küll aga vaidlevad pooled selle üle, kas käesoleval juhul tuli lähtudes KeHJS § 6 lg 2 p 3 ja p 22 alusel läbi viia keskkonnamõju hindamine. KeHJS § 6 lg 2 sätestab, et kui kavandatav tegevus ei kuulu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatute hulka, peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas järgmiste valdkondade tegevusel on oluline keskkonnamõju: p 3: energeetika; p 22: muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju.
Kaebajad viitavad siinkohal KeHJS § 22, mis sätestab, et keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada mõjuala keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Kaebajad leiavadki, et päikesepargi rajamine põhjustab pöördumatuid muutusi keskkonnas ning seab ohtu kultuuripärandi. Kohus kaebajate eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Esiteks ei too kavandatud kohas päikesepargi rajamine kaasa mingeid pöördumatuid tagajärgi keskkonnale. Kaebajad ei ole ka ise ära näidanud, milles need pöördumatud tagajärjed keskkonnale seisnevad. Vastupidi ala saab hooldatud ning sellega välditakse ala võsastumist ning säilitatakse ala senise kasutamise võimalus. Mis puudutab kultuurpärandi säilimist, siis on kaebajad eelkõige viidanud jällegi vaadetega seotud küsimusele. Samas selles osas on kohus juba eelpool märkinud, et Haaviku ja Vahtra kinnistud ei asu miljööväärtuslikul hoonestusalal ning käsitlenud põhjalikumalt vaadetega seotud teemasid, millest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks vastavaid seisukohti korrata. Seega ei pidanud vastustaja teostama ka keskkonnamõjude hindamist lähtudes eelviidatud sätetest.
14.3.Kohus ei nõustu kaebajatega ka selles, et keskkonnamõju strateegilise hindamise vajalikkuse hindamine oleks tulnud läbi viia lähtudes KeHJS § 33 lg 2 p 3, mis sätestab, et keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise vajalikkust tuleb kaaluda ja anda selle kohta eelhinnang, kui koostatakse detailplaneering planeerimisseaduse § 142 lõike 1 punktis 1 või 3 sätestatud juhul. Kohus on käesoleva otsuse p 10 võtnud seisukoha, et vaidlustatud DP ei ole Muhu ÜP-d muutev DP ning jääb selle seisukoha juurde. Järelikult on kaebajate väited eelhinnangu koostamise vajalikkuse kohta eelviidatud alusel põhjendamatud.
14.4.Viimaseks leidsid kaebajad, et vald oleks pidanud keskkonnamõju hindama seetõttu, et DP alal kasvab III kategooria kaitsealune liik hall käpp, millest oli vald kaebajate seisukoha kohaselt teadlik ka DP menetluses. Kohus märgib, et nõustub vastustajaga selles, et kolmanda kategooria kaitsealuse liigi esinemine planeeringualal ei ole asjaolu, mille alusel peaks vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise süsteemi seadusele algatama keskkonnamõju strateegilist hindamist või koostama keskkonnamõju eelhinnangu. Vastustaja on põhjendatult viidanud, et selle on välja toonud ka EOKK juhatuse liige Ulvi Selgis oma 10.08.2020 kirjas kaebajale I (kaebuse vastuse lisa 17, II kd, tl 243-246p): „Samuti ei piisa halli käpa leiust keskkonnamõju hindamise algatamiseks, selleks vajalikud juhud on seaduses väga selgelt paika pandud.“ Kaebajad ei ole välja toonud ka sellist õiguslikku alust, millest lähtuvalt oleks vastustaja pidanud DP menetluses lähtudes võimalikust halli käpa olemasolust DP alal algatama keskkonna mõjude hindamise või algatama keskkonnamõju strateegilist hindamist või koostama keskkonnamõju eelhinnangu. Teiseks leiab kohus, et kaebajate väited sellest, et vald oli juba DP menetluses teadlik III kategooria kaitsealusel liigi hall käpa esinemisest DP alal, on tõendamata ja paljasõnalised ega saa kaasa tuua DP tühistamist. Kohus märgib, et DP kehtestati 28.08.2020 korraldusega nr 184. Keskkonnaamet oli oma 15.04.2020 kirjaga (I kd, tl 116-117) kinnitanud, et detailplaneering eeldatavasti kaitsealustele liikidele mõju ei avalda. Keskkonnaameti 02.09.2020 kirja nr 79/20/13570-2 ei olnud vastustajale samuti edastatud ning seda on kinnitanud kaebajatele ka Keskkonnaamet (Keskkonnaameti 02.09.2020 vastus jäi Muhu Vallavalitsusele edastamata dokumendihaldussüsteemi rikke tõttu, millest Keskkonnaamet teadlik ei olnud – vt I kd, tl 163). Lisaks on 02.09.2020 kiri koostatud peale DP kehtestamist, millest tulenevalt ei saanudki vastustaja seda kuidagi arvesse võtta.
15.Kuuendaks vaidlusküsimuseks on see, kas vastustaja on ületanud kaalutlusõiguse piire ja teinud kaalutlusvea DP kehtestamisel.
15.1.Esmalt väidavad kaebajad, et kuivõrd DP-ga muudetakse oluliselt Muhu valla ÜP-s määratud maakasutuse juhtfunktsiooni, siis on vastustaja teinud kaalutlusvea selles, et ei ole käsitlenud DP-d kui ÜP-d muutvalt detailplaneeringut viidates PlanS § 142 lg 1 p 1 ja p 3. Nagu kohus juba eelpool märkis, siis kohus ei nõustu kaebajate väitega selles, et tegemist on Muhu valla ÜP-d muutva DP-ga, kuivõrd Muhu valla ÜP-s ei ole määratud vaidlusaluste kinnitute osas maakasutuse juhtfunktsiooni, vaid ÜP-s on kaardistatud põllu-ja metsamajandusmaa osas kehtiv olukord ÜP kehtestamise seisuga (vt eelpool otsuse p 10). Järelikult ei saanud vastustaja selles osas teha ka kaalutlusviga.
15.2.Teiseks viitasid kaebajad PlanS § 142 lg 1 p-le 3, mille kohaselt tuleb kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduse muutmisena detailplaneeringuga käsitleda ka muud kohaliku omavalitsuse üksuse hinnangul olulist või ulatuslikku üldplaneeringu muutmist. Kaebajad leiavadki, et tegemist on Muhu valla ÜP ulatusliku muutmisega, kuna DP on vastuolus ÜP-s sätestatud põhimõtetega -ehitiste rajamine ei ole põllumaadele lubatud. Tegemist ei ole ka väikese alaga ning päikesepargi rajamisega kaasne oluline mõju naaberaladele – kaasneb visuaalne reostus, millega kaob miljööväärtuslik ja ilus vaade. Kohus on antud küsimust, mis puudutab vaateid ning miljööväärtuslikku ala käsitlenud juba eelpool punktis, kus kaebajad väitsid DP vastuolu Muhu valla ÜP-ga ja ka Saare maakonnaplaneeringuga ning Muinsuskaitsealaste piirangutega ega pea vajalikuks vastavaid seisukohti korrata. Kuivõrd kohus ei tuvastanud eelpool DP vastuolu Muhu valla ÜP-ga, siis ei saa kohtu hinnangul asuda ka seisukohale, et käesoleval juhul on tegemist PlanS 142 lg 1 p 3 sätestatud olukorraga. Kohus leiab, et kaebajad ei ole suutnud veenvalt ära näidata, milles seisneb see oluline või ulatuslik üldplaneeringu muutmine arvestades ala suurust ja planeeritava tegevuse iseloomu. Viie hektari suurusel maa-alal päikesepargi loomine ei ole arvestades seda, et Muhu vallast on territoriaalses mõttes suurem osa maatulundusmaa, ulatuslik muudatus. Samuti ei ole kohtule selge, milles seisneb see oluline mõju naaberaladele.
15.3.Kohus ei nõustu kaebajatega ka selles, et vastustaja ei ole arvestanud piisavalt avalike huvidega ja külaelanike huvidega ning sellest tulenevalt on teinud kaalutlusvea. Kohus on seisukohal, et vastustaja on toonud õigesti välja avalike huvide osas esiteks selle, et Muhu valla ÜP seletuskirja ptk-s 6.8.3 tuuakse välja, et Muhu vallas on keskmisest väiksemast pilvisusest ja suuremast albeedost tingituna Eesti parim potentsiaal päikeseenergia tootmiseks. Päikeseparkide rajamiseks sobilikena käsitletakse elektriliinide ja alajaamade vahetuses läheduses asuvaid lagedaid ja vähemetsaseid alasid. Seega on juba Muhu valla ÜP-s sätestatud avaliku huvina päikeseenergia tootmine ja määratud ära selleks ka sobivate paikadena alajaamade ja elektriliinide lähedus, millised mõlemad kriteeriumid on käesoleval juhul täidetud. Kohus leiab, et asjakohane on ka vastustaja seisukoht selles, et Vahtra ja Haaviku kinnistud ei ole põllumajandusmaana hetkel väärtuslikud, tegemist on madala boniteediga ning söötis maadega, mida ei ole pikalt põllumajanduslikul eesmärgil kasutatud. Päikesepargi rajamine aitab lisaks ära hoida ala võsastumist ja sellega säilitatakse maa põllumajanduslik väärtus.
Vastustaja on ümber lükanud ka kaebajate väite sellest, et tulevikus ei pruugi enam Võikülas alajaama asuda. Üldplaneeringu peatükis 6.8.1 on välja toodud, et teatud tingimustel on võimalik demonteerida Tusti alajaam, mistõttu Võiküla alajaam jääb alles. Vastustaja on kohtu arvates ka piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et päikesepargi rajamine on kohaliku kogukonna huvides, kuivõrd arendaja maksab Võiküla Seltsile edasi taastuvenergia toetuse (vt I kd, tl 25 DP p 4.11). Kohus ei nõustu kaebajatega ka selles, et Võiküla Selts ei esinda kohalikke huve, sest seltsi kuulub üksnes kaks liiget (kohalikku elanikku). Vastustaja on ära näidanud, et Võiküla Seltsi on lisaks rohketele muudele kohalikku külaelu puudutavatele tegevustele aastaid esindanud Võiküla elanikke. Samuti on Võiküla Selts ainus külaelanikke ühendav juriidiline isik, kellele oleks arendajal võimalik toetust maksta. Kaebajate väide suuremast vastuseisust päikesepargile kui ainult kaebajate poolt esitatu, on tõendamata. Laialdasele vastuseisule ei viita ei detailplaneeringu avalik väljapanek, mille käigus planeeringulahenduse osas ühtegi ettepanekut ei esitatud, ega ka avaliku väljapaneku tulemuste avalik arutelu. Mis puudutab tee rajamist, siis on vastustaja asjakohaselt välja toonud, et see tingimus on sätestatud detailplaneeringu seletuskirjas ja elluviimise kavas, mille järgi tuleb servituut seada enne kasutusloa taotluse esitamist (vt I kd, tl 25 DP p 4.11). Olukorras, kus päikesepark jääb mingil põhjusel rajamata ehk detailplaneering ellu viimata, puudub ka vajadus juurdepääsuservituudi seadmiseks. Seega ei ole kaebajate väited tee võimalikust mitte rajamisest DP õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased ega põhjendatud. Kohus leiab, et vastustaja on piisavalt kaalunud avalikke huve ja erahuve DP kehtestamisel ning kaebajate vastupidised väited on põhjendamatud. Kohus toob välja, et kaebajad ei ole ka ära näidanud, milles seisneb see täiendav avalik huvi, mida vastustaja oleks pidanud DP kehtestamisel kaaluma või arvestama ning mida ei ole DP-s sätestatud.
16.Seitsmendaks leidsid kaebajad, et vastustaja rikkus planeerimismenetluse avalikkuse põhimõtet DP menetluses. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kuigi vaidlust ei ole selles, et Muhu dokumendiregistris ei olnud Keskkonnaameti ja Maanteeameti ning Muinsuskaitseameti arvamused DP kooskõlastamise kohta avalikult kättesaadavad kuni A. T. sellele oma 16.09.2020 (I kd, tl 90) kirjaga tähelapanu juhtis, siis tegemist ei ole sellise menetlusveaga, mis võiks kaasa tuua DP tühistamise (vt ka HMS § 58). Vastutaja on välja toonud, et nimetatud seisukohad olid kättesaadavad planeeringumaterjalide hulgas detailplaneeringu kooskõlastuste tabelis, sh avalikul väljapanekul.
17.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud DP on õiguspärane ja esitatud populaarkaebuse alusel tühistamisele ei kuulu. II
18.Kaebajad leiavad, et nii detailplaneering kui ka ehitusluba rikuvad ka kaebajate subjektiivseid õigusi – kaebajate omandiõigust. Kaebajad on seisukohal, et detailplaneeringu kehtestamine rikub kaebajate omandiõigust, sest päiksepargi rajamisega kaasneb oluline varjav mõju kaebajatele kuuluvatelt kinnistutelt avanevatele vaadetele. Kaebajad on küll õigesti välja toonud, et kaebajate subjektiivsed õigused võivad tuleneda mh seadustest (nt muinsuskaitseseadus, planeerimisseadus) ning planeeringust (sh Muhu valla
üldplaneeringust ja Saare maakonnaplaneeringust 2030+), kuid arvestades kohtu poolt eelpool tuvastatud asjaolusid leiab kohus, et käesoleval juhul ei riku DP kaebajate subjektiivseid õigusi. Kohus ei tuvastanud DP vastuolu muinsuskaitseseaduse, planeerimisseaduse, Muhu ÜP-ga ega ka Saare maakonnaplaneeringuga. Eeltoodust tulenevalt on kaebajate väited ka viidatud aktidest tulenevatelele kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumisele asjakohatud. Kaebajad ei ole mingeid muid subjektiivseid õigusi peale vaate säilimise välja toonud. Kohus peab siinkohal nõustuma vastustajaga ning leiab, et kuivõrd kaebajate kinnistud asuvad detailplaneeringu alast sedavõrd kaugel ning alade vahel paikneb kõrghaljastus, siis sellest tuleneval negatiivseid mõjusid, sh varjavat mõju kaebajatele esineda ei saa. Vahtra kinnistu piirist on kõige lähemate kaebajate kinnistute piiri lähima punktini ligikaudu 250 meetrit. PärdiJürna kinnistul ja Panga-Kivirahu kinnistul paiknevad hooned asuvad Vahtra kinnistu piirist ligikaudu 300 meetri kaugusel. Kaebajad 1 ja 2 asuvad detailplaneeringu alast rohkem kui 850 meetri kaugusel ning nende kinnistute vahele jääb sisuliselt terve Võiküla küla, mistõttu ei ole nende puhul varjava mõju või muu subjektiivse õiguse riive esinemine üldse võimalik. DP alusel soovitakse püstitada päikesepaneelid, mille maksimaalne kõrgus on detailplaneeringu kohaselt 2,8 meetrit, seega on ilmselge, et sedavõrd väikese kõrgusega rajatised ei saa põhjustada mitusada meetrit eemal asuvatele kinnistutele varjavat mõju sh varjata vaateid.
19.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud DP on õiguspärane ja esitatud subjektiivsete õiguste väidetava rikkumise kaebuse alusel samuti tühistamisele ei kuulu. III
20.Kaebajad on seisukohal, et vaidlustatud ehitusluba tuleb tühistada, sest esiteks andis vastustaja ehitusloa välja enne DP vaidlustamise tähtaja möödumist ning teiseks seetõttu, et vastustaja ei kaasanud kaebuse esitajaid ehitusloa menetlusse. Kohus leiab, et kaebajate väide kiirustatud ehitusloa menetlusest ei ole asjakohane, kuna EhS § 42 lg 5 sätestab, et pädev asutus annab ehitusloa 30 päeva jooksul taotluse esitamise päevast arvates. Seega tuli peale ehitusloa taotluse saamist vastustajal otsustada ehitusloa väljastamise üle 30 päeva jooksul. Seaduses sätestatud menetlustähtaja järgimist ei saa vastustajale kuidagi ette heita. Kusagilt ei tulene ka nõuet, et enne ehitusloa taotluse lahendamist peaks kohalik omavalitsus ära ootama detailplaneeringu kehtestamise otsuse jõustumise. Eeltoodust tulenevalt ei tingi kaebajate vastavad väited ehitusloa õigusvastasust ega ka tühistamist.
21.Kohus ei nõustu kaebajatega ka selles, et vastustaja rikkus kaasamiskohustust. EhS § 42 lg 6 kohaselt kaasab pädev asutus menetlusse vajaduse korral kinnisasjaga piirneva kinnisasja omaniku ning EhS § 42 lg 7 kohaselt esitatakse ehitusloa eelnõu vajadusel arvamuse avaldamiseks isikule, kelle õigusi või huve võib ehitis või ehitamine puudutada. Seadusest tulenevalt on seega ilmne, et kohustust kaebajaid ehitusloa menetlusse kaasata ei olnud, kuivõrd ühegi kaebaja kinnistu ei piirne detailplaneeringualaga. Kõige lähemad kaebajate kinnistud asuvad detailplaneeringualast ligikaudu 250 meetri kaugusel. Seadusest tulenevalt kaasatakse ka kinnisasjaga piirneva kinnistu omanik menetlusse vaid vajaduse korral. Veelgi kaugemal asuvate kinnistute omanike kaasamine on samuti vajaduspõhine ning sõltub sellest, kas ehtis võib nende õigusi puudutada. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule, et kaebajate subjektiivseid õigusi oleks ehitusluba võinud puudutada, mistõttu neid ka ehitusloa menetlusse kaasata ei tulnud.
22.Kaebajad leiavad veel, et ehitusluba on õigusvastane ja tuleb tühistada samadel põhjustel, mis DP, kuna Haaviku ja Vahtra detailplaneering ei ole kooskõlas õigusaktidega ning
üldplaneeringus ja maakonnaplaneeringus sätestatud põhimõtetega, mistõttu oleks pidanud Muhu Vallavalitsus tuginevalt EhS § 44 punktidele 1, 4 ja 10 keelduma ehitusloa väljastamisest. Kohus kaebajate seisukohaga ei nõustu. Kohus on eelpool leidnud, et DP ei ole vastuolus ei õigusaktide, Muhu ÜP ega Saare maakonnaplaneeringuga. Järelikult ei ole õige ka kaebajate väide sellest, et vastustaja oleks pidanud EhS § 44 p 1, 4 ja 10 alusel keelduma ehitusloa väljastamisest ning kohtul tuleks ehitusluba eelviidatud alusel tühistada.
23.Küsimuses, mis puudutab kaebajate väidet, et vastustaja oli teadlik III kategooria kaitsealusel liigi hall käpa esinemisest DP alal enne ehitusloa väljastamist, märgib kohus järgmist. Esiteks ei ole kaitsealuse liigi esinemine DP alal aluseks keelduda ehitusloa väljastamisest EhS § 44 mõttes ning sellest tulenevalt ei pidanud vastustaja ka ehitusloa andmisest keelduma. Kaitsealuse liigi isendi kaitse tuleneb otse seadusest (LKS § 55 lg 8) ning seda ei pea eraldi ka ehitusloas (ega ka planeeringus) fikseerima. Kolmandal isikul on vaatamata ehitusloa saamisele seadusest tulenev kohustus igal juhul järgida looduskaitseseaduse nõudeid ja lähtuda oma tegevuste teostamisel looduskaitsealuste liikide kaitse põhimõttest. Seoses Allar Liivi poolse telefoni teel vastustaja teavitamisega kaitsealuse liigi võimalikust esinemisest DP alal on vastustaja põhjendatult välja toonud, et Keskkonnaameti esindaja Allar Liiv andis telefoni teel küll nõuande viia läbi kaitsealuse liigi inventeerimine, kuid ei andnud ega saanudki anda mingeid juhiseid ehitusloa menetluseks, sest selleks hetkeks ei olnud Keskkonnaamet Allar Liivi väitel vastuskirja veel koostatud (see oli koostamisel) (vt I kd, tl 163). Järelikult ei saanudki olla vastustaja teadlik, et Keskkonnaamet hiljem sellised suunised esitaks ega pidanud nendega ehitusloa väljastamisel arvestama või seadma ehitusloale mingeid kõrvaltingimusi.
24.Kaebajad leidsid veel, et asjaolu, et kolmas isik ei ole käesoleva kohtumenetluse ajal talle väljastatud ehitusluba nr 2012271/31091 realiseerima hakanud (kaebajatele teadaolevalt ei ole ehitustegevusega alustatud detailplaneeringu alal), näitab ka arendaja ja vastustaja enda kahtlust selles suhtes, kas detailplaneering ja ehitusluba väljastati õiguspäraselt. Kohus ei nõustu siinkohal kaebajate seisukohaga. Esiteks ei saa arendaja tegevus/tegevusetus DP ja ehitusloa realiseerimisel kuidagi mõjutada ei DP ega ehitusloa õiguspärasust ega mõjutada ka vastustaja seisukohti. Nagu kohus ka oma esialgse õiguskaitse määrustes märkis, siis ehitustegevusega alustamine kohtumenetluse ajal on äririsk. Kolmandal isikul on igal juhul õigus sellega arvestada ning sellest lähtuvalt oma tegevusi planeerida. See ei mõjuta ei DP ega ehitusloa õiguspärasust ega näita ka mingit kahtlust selles suhtes, kas vaidlustatud aktid on õiguspärased või mitte. Nii kolmas isik kui vastustaja on kohtumenetluses kinnitanud, et vastavad kaebajate väited on alusetud.
24.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ehitusluba on õiguspärane ja kaebuse esitatud väidete pinnalt tühistamisele ei kuulu. IV
25.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebajate kahjuks. Sama paragrahvi lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.
Vastustaja ja kolmas isik ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.