XX kaebus tuvastada Paide linna viivituse õigusvastasus ja kohustada maksma toimetulekutoetust
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12. aprilli 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Paide linn, esindaja Oliver Raal
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12. aprilli 2021. a määruse peale haldusasjas nr 3-21-704.
Rahuldada XX määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. aprilli 2021. a määrus haldusasjas nr 3-21-704 ja teha uus määrus, millega rahuldada XX esialgse õiguskaitse taotlus.
Kohustada Paide linna maksma XX-le (isikukood XXXXXXXXXXX) 2021. a märtsi eest toimetulekutoetust 281,81 eurot (kakssada kaheksakümmend üks eurot 81 senti).
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas Paide Linnavalitsusele 22.02.2021 taotluse toimetulekutoetuse saamiseks 2021. a veebruari eest. Paide Linnavalitsus jättis 03.03.2021 otsusega taotlejale toimetulekutoetuse sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg 2 alusel koosmõjus SHS § 134 lg-ga 7 määramata, sest perekonna sissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist ületas perekonna arvestuslikku toimetulekupiiri (330 eurot) 5904,11 euro ulatuses. Otsuse kohaselt kuulub isikule Tallinnas
3-21-704 XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX), mille üürimine, rentimine või müümine tagab temale või perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule 23.03.2021 kaebuse Paide Linnavalitsuse 03.03.2021 otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks maksta 2021. a veebruari eest kaebajale toimetulekutoetust 90,72 eurot (haldusasi nr 3-21-626).
3.XX esitas Paide Linnavalitsusele 17.03.2021 taotluse toimetulekutoetuse saamiseks 2021. a märtsi eest ning täiendavad dokumendid 22.03.2021. Paide Linnavalitsus teavitas 25.03.2021 e-kirjaga taotlejat, et edastas tema toimetulekutoetuse taotluse seisukoha saamiseks Sotsiaalkindlustusameti kohaliku omavalitsuse nõustamistalitusele.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 04.04.2021 kaebuse (haldusasi nr 3-21-704), milles palus tunnistada õigusvastaseks Paide linna viivitus toimetulekutoetuse taotluse lahendamisel ja kohustada vastustajat esialgse õiguskaitse korras maksma toimetulekutoetust 331,81 eurot. Kuivõrd kaebaja esitas viimased nõutud dokumendid 22.03.2021, pidanuks vastustaja SHS § 134 lg 2 kohaselt tegema taotluse kohta otsuse hiljemalt 29.03.2021 ja kandma toetuse kaebajale üle hiljemalt 01.04.2021, kuid taotlus on senini lahendamata.
5.Paide linn palus 08.04.2021 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata, sest see tähendaks asja sisulist lahendamist ning toimetulekutoetus ei ole määrava tähtsusega sissetulekuks, milleta ei oleks tagatud kaebaja ja tema alaealise lapse igapäevane toimetulek. Kuna sotsiaaltöötajal tekkis ebakindlus SHS § 134 lg 4 tõlgendamisel, siis taotleti 22.03.2021 e-kirjaga Sotsiaalkindlustusametilt juhtumipõhist nõustamist. Toimetulekutoetuse määramine on kaalutlusotsus ja sotsiaaltöötaja võib jätta toetuse määramata või vähendada toetuse summat, kui esineb SHS § 134 lg-s 4 toodud asjaolusid. Kaebaja antud selgitused ei olnud piisavad, et veenduda toetuse saaja abivajaduses. Taotleja on menetluse käigus korduvalt muutunud toetuse määramise otsustamiseks kaalukaid asjaolusid, mistõttu on taotluse lahendamine paratamatult viibinud. Pangakontodel olevad rahasummad on oluliselt vähenenud (väidetavalt maksti tagasi võlgnevusi), XXX kinnisasi on vahetanud 09.03.2021 omanikku (uueks omanikuks on kaebaja lapse ema) ja muudetud kinnistut koormavat hüpoteeki (kaebaja ettevõtte A OÜ kasuks), tagantjärele on sõlmitud lapse emaga kokkulepe, et lapsega seotud kulud kantakse võrdselt ja kumbki ei esita teisele rahalisi nõudeid kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kaebaja pangakontode väljavõttest ei nähtu üüri ja kommunaalkulude tasumist ega toidukaupluses kulutuste tegemist. Vastustajal on põhjendatud kahtlus, et taotlejal on veel sissetulekuid, millest ta katab igapäevaseid kulutusi, kuid mida ta ei ole taotluses märkinud. Kaebaja poolt kohtule esitatud andmed loovad isiku majandusliku seisu hindamiseks erineva konteksti. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja pole alates 2019. a-st leidnud võimetekohast tööd.
6.Tallinna Halduskohus jättis 12.04.2021 määrusega XX esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, kuna kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Taotletud esialgse õiguskaitse meetme rakendamine tähendaks praegusel juhul põhivaidluse ette ära otsustamist, sest vaidlus käib selle üle, kas kaebajal on õigus saada toimetulekutoetust. Seega tuleb hinnata, kas esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine võib tuua kaasa selliseid pöördumatuid tagajärgi, mis siiski õigustaks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-159-14, p 19). SHS § 131 lg 1 kohaselt on toimetulekutoetuse eesmärk leevendada abi vajavate isikute ja perekondade materiaalset puudust, tagades neile minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Seega tuleb hinnata, kas esineb oht kaebaja ja temaga koos elava alaealise lapse esmavajaduste (nt elukoht ja piisav toit) rahuldamisele.
2(6)
3-21-704 Kaebaja ja tema alaealine laps elavad korteris, mis kuulub lapse emapoolsetele vanavanematele. Seetõttu on vähetõenäoline, et kaebajat ja tema alaealist last võiks rahalise kitsikuse olukorras ähvardada üürimaksete viibimise korral elukohast väljatõstmine. Selle kasuks kõneleb asjaolu, et korteri omanikud on kaebajale juba vastu tulnud ja vähendanud üüri 50 euro võrra. Vanemate kokkuleppest nähtuvalt kannavad kaebaja ja lapse ema lapse eest kulutusi võrdselt, kusjuures lapsetoetuse saajaks on lapse ema, kes on kohustatud panustama selle summa lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Seetõttu ei nähtu selliseid pöördumatuid ja raskeid tagajärgi, mis võiksid ohustada kaebaja või temaga koos elava alaealise lapse põhivajaduste rahuldamist. Ka ei tulene taotlusest, et toimetulekutoetus oleks kriitiliselt vajalik näiteks toidu ostmiseks, vaid kohtule näib, et elementaarsed põhivajadused on võimalik rahuldada kaebaja muude vahendite arvelt. Kaebaja toimetulekut soodustab seegi, et vastustaja on avaldanud valmisolekut toetada kaebajat vajaduse korral võlanõustamise, toiduabi või muude sobilike abimeetmetega.
7.XX palub 15.04.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohus ei ole kaebaja esitatud tõenditega piisavalt arvestanud. Üürikorteri omanikel on põhjendatud ootus teenida korteri väljaüürimisest tulu. Kuna tegu on lapse vanavanematega, siis on nad nõustunud teatud määral vastu tulema, vähendades märtsikuu üüri tavapärase 200 euro asemel 150 euroni, kuid tuleb arvestada, et korter on soetatud pangalaenuga ning seda tasutakse üüritulust. Samuti on omanike peres vaid üks töötav isik. Kui kaebaja ei suuda üüri- ja kommunaalkulusid tasuda, soovivad omanikud üürilepingu lõpetada. Tegemist on aga niigi Paide keskmisest turuhinnast soodsama korteriga. Kuigi võib nõustuda, et lapse elukoha küsimuses leitaks ilmselt lahendus, siis kaebaja ees ei ole korteriomanikel mingeid kohustusi. Jääb arusaamatuks, mida on halduskohus pidanud silmas kaebaja muude vahendite all, millest ta saab rahuldada perekonna esmavajadused. Kaebajal ei ole kindlat sissetulekut, millest katta perekonna kulud toidule, esmatarbekaupadele, ravimitele, sidevahendi kasutamisele. Toidupanga abi katab teatava toiduvajaduse, kuid ei aita rahuldada teisi baasvajadusi. Kaebajal puuduvad hetkel vahendid nii märtsikuu kommunaalkulude kui ka aprillikuu üüri tasumiseks (tähtajad vastavalt 30.04.2021 ja 10.05.2021). Kuna kaebajal ei ole võlgnevusi, siis ei vaja ta võlanõustamise teenust. Toidupanga abi kavatseb kaebaja kasutada.
8.Tallinna Halduskohus liitis 16.04.2021 määrusega haldusasjad nr 3-21-626 ja nr 3-21704 ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-21-626).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Määruskaebuse kiiremaks lahendamiseks ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda vastustajalt täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
10.Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Kaebus ei tohi seejuures olla ilmselgelt perspektiivitu. Faktilised ja õiguslikud asjaolud võivad aga esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal olla veel ebaselged. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg‐te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste 3(6)
3-21-704 tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20605, p 11). Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist, kuid sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine tekitada avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-5914, p 19).
11.Halduskohus on iseenesest õigesti märkinud, et kui esialgse õiguskaitse korras kohustada vastustajat maksma kaebajale toimetulekutoetust, saavutaks kaebaja sisuliselt oma eesmärgi juba enne asja sisulist läbivaatamist. Samas tuleb arvestada, et toimetulekutoetuse eesmärk ongi leevendada abi vajava isiku või perekonna materiaalset puudust ning tagada neile minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 1). Samuti määratakse toimetulekutoetus üksnes jooksvaks kuuks ning taotlus tuleb lahendada ja toetus maksta välja kiiresti ning toetust ei määrata tagasiulatuvalt (SHS § 134 lg-d 1, 2 ja 6). Toetuse maksmisega tagatakse isikule või perekonnale minimaalne asendussissetulek, mis võimaldab jooksvalt katta kõige põhilisemad vajadused. Kuna äärmise materiaalse puuduse korral esineb tõsine oht, et riivatud saavad ka muud põhiõigused, siis võibki sellistel juhtudel olla põhjendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine, olenemata sellest, et see tähendaks asja vähemasti osaliselt ette ära otsustamist.
12.Ringkonnakohus selgitab lisaks, et toimetulekutoetuse määramine ei ole kaalutlusotsus, vaid juhul, kui kohalik omavalitsus tuvastab, et taotleja vastab toimetulekutoetuse saamiseks SHS § 131 lg-s 2 sätestatud tingimustele ning SHS § 132 lg-s 7 ja § 134 lg-s 4 sätestatud toimetulekutoetuse määramata jätmist või selle vähendamist tingivaid asjaolusid ei esine, siis ei saa jätta toimetulekutoetust määramata.
13.SHS § 131 lg 2 järgi on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. SHS § 131 lg 3 alusel on 2021. a riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p-ga 3 kehtestatud üksi elava isiku või perekonna esimese liikme toimetulekupiiriks 150 eurot kalendrikuus. SHS § 131 lg-st 5 tulenevalt on perekonna iga lapse toimetulekupiir 120% perekonna esimese liikme toimetulekupiirist (s.o 180 eurot kuus). Kuna XX elab lapsega kahekesi, on perekonna toimetulekupiiriks 330 eurot kuus. SHS § 133 lg 1 näeb ette, et toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Kaebaja esitatud pangakontode väljavõtete kohaselt oli tema 01.02.2021–28.02.2021 (st 17.03.2021 taotlusele eelnenud kuu) netosissetulekuks 11.02.2021 sularahas sisse makstud 500 eurot ja kohtutäituri poolt 18.02.2021 tagastatud 50 eurot. Kaebajaga ei saa nõustuda, et kohtutäituri poolt tagastatud raha ei saa lugeda tema sissetulekuks, sest SHS § 133 lg-d 2–3 ei anna selliseks välistamiseks alust ning puuduvad andmed, et tegemist olnuks konkreetse kulu või kahju katmiseks makstud hüvitisega (SHS § 133 lg 3 p 2). Kui nõustuda, et pangakontole makstud 500 eurot oli lähedaste toetus (kuivõrd 2021. a märtsis on kaebaja ema kandnud toetuse otse pangakontole, siis on võimalik eeldada, et vähemasti osaliselt toetas ema kaebajat ka eelmisel kuul, ehkki selle kohta puuduvad otsesed tõendid), siis võib selle SHS § 133 lg 3 p 3 alusel arvata 165 euro ulatuses perekonna sissetulekust maha. Kuigi kaebaja on A OÜ (registrikood XXXXXXXX) ainuosanik, ei nähtu, et ta oleks saanud äriühingust mingit tulu, samuti ei ole tema pangakontol enam suuremaid rahasummasid. Seega oli perekonna netosissetulek 2021. a veebruaris kokku 385 eurot. 4(6)
3-21-704
14.SHS § 133 lg-te 1, 5 ja 7 kohaselt arvestatakse üksnes jooksval kuul tasumisele kuuluvaid eluasemekulusid. Kaebaja on esitanud andmed, et tema üüritava Soo tn 12-19 korteri omanikud on nõustunud 2021. a märtsis vähendama üürisummat 150 euroni ja kaebaja on selle 16.03.2021 maksekorraldusega nr 1005 tasunud. Kuna XX ja OO või CC ei ole esimese või teise astme sugulased, siis ei ole üüri SHS § 133 lg 8 alusel arvesse võtmata jätmiseks alust. Olenemata sellest, et kaebajaga koos elav laps on üürileandjate lapselaps, ei saa teda käsitada üürnikuna. Kuigi vastustajal näib olevat selline kahtlus, ei ole siiski tuvastatud, et XX ja temaga koos elava lapse ema moodustaksid ühe perekonna. Rahvastikuregistri andmetel on lapse emal kaebajast erinev elukoht. Samuti on kaebaja esitanud 08.03.2021 maksekorralduse nr 539, mille kohaselt on ta tasunud X KÜ arve nr 19/02 alusel 149,63 eurot, ja 08.03.2021 maksekorralduse nr 1004, mille kohaselt on ta tasunud AS-le Eesti Energia 37,18 eurot. Kommunaalmaksete kohta 2021. a märtsis esitatud arveid ei ole kaebaja ega vastustaja kohtule esitanud, kuigi lisatud kirjavahetusest nähtuvalt edastati need vastustajale 22.03.2021 e-kirjadega. Korteriühistu arve puudumise tõttu ei ole võimalik üksikasjalikult hinnata eluasemekulude suuruse vastavust Paide Linnavolikogu 21.12.2017 määruse nr 44 „Kulude piirmäärad toimetulekutoetuse arvestamiseks“ §-s 3 sätestatud piirmääradele. Siiski saab märkida, et vähemasti üürisumma ja elektrienergia kulu ei ületa määruse § 3 p-des 1 ja 7 sätestatud piirmäärasid (üüri normkulu on 153 eurot: 18 m2 + 18 m2 + 15 m2 = 51 m2 × 3 eurot/m2 = 153 eurot; elektrienergia normkulu on 42 eurot: 28 + 14 = 42 eurot). Tõenäoliseks võib pidada, et ka 149,63 euro suurused muud kommunaalkulud jäävad kehtestatud piirmäärade raamesse. Seega olid perekonna eluasemekulud 2021. a märtsis kokku 336,81 eurot.
15.Eeltoodud andmete ja seni esitatud tõendite põhjal jäi kaebaja perekonna netosissetulek 2021. a märtsis pärast eluasemekulude mahaarvamist 281,81 euro võrra allapoole kehtestatud toimetulekupiiri [330 – (385 – 336,81 = 48,19) = 281,81]. SHS § 134 lg-s 4 sätestatud aluseid toimetulekutoetuse määramata jätmiseks või toimetulekutoetuse summa vähendamiseks seniste tõendite põhjal ei esine. Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla, et kaebaja on registreeritud töötuna ja puuduvad andmed, et kaebaja oleks mõjuva põhjuseta keeldunud temale pakutud sobivast tööst või iseseisvat toimetulekut soodustavast sotsiaalteenusest. Elatisega seonduvat on kaebaja asjakohaselt põhjendanud ja esitanud selle kohta ka vanemate kokkuleppe. Tähtsust ei oma asjaolu, et kokkulepe on kirjalikult vormistatud tagantjärele ja üksnes vastustaja nõudel, sest see ei muuda kokkulepet olematuks. Kui vanemad täidavad lapse ülalpidamise kohustust ja osalevad lapse kasvatamises võrdselt, siis ei pea ülalpidamiskohustuse täitmine toimuma elatise maksmise teel (vt perekonnaseaduse § 100 lg-d 2 ja 3).
16.Vastustaja on viidanud ka SHS § 134 lg 4 p-s 7 nimetatud alusele, mille kohaselt võib toimetulekutoetuse jätta määramata või selle summat vähendada mh juhul, kui taotleja omandis oleva vara üürimine või müümine tagab perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid. Seejuures on vastustaja viidanud Tallinnas XXX asuvale kinnistule. Kinnistusraamatu andmetest nähtub, et XXX kinnistu omanikuks oli kuni 28.01.2016 YY ja 28.01.2016– 11.03.2021 oli kinnistu omanik XX. Kinnistu uueks omanikuks on alates 11.03.2021 kaebaja lapse ema HH. Ehitisregistrist nähtuvalt on XXX kinnistu hoonestatud ja sellel paikneb 1972. a-l püstitatud üksikelamu (suletud netopinnaga 126,1 m2). Kinnistule varasemalt panga kasuks seatud hüpoteekide kaebaja äriühingule A OÜ ülekandmist 25.02.2020 on kaebaja mõistlikult selgitanud ning see pole ka ajaliselt seostatav viimase võõrandamistehinguga, mis toimus rohkem kui aasta hiljem. Kaebaja on 11.04.2021 menetlusdokumendis märkinud, et kinnistu on lapse emale kingitud, mitte müüdud, ning seal elavad jätkuvalt kaebaja ema ja vanaema.
17.Ringkonnakohus märgib kokkuvõtlikult, et kuigi kaebaja taotluste lahendamisel selgunud asjaolud äratavad osaliselt kahtlusi (nt kodukülastuse ajal viibis korteris mh lapse ema, kelle 5(6)
3-21-704 vanematelt korterit üüritakse ning samas on kaebaja kinkinud temale kuuluva kinnistu lapse emale, mis võib viidata, et tegelikkuses moodustavad XX, CC ja nende ühine laps ühe perekonna; samuti jääb arusaamatuks, miks kasutas kaebaja pangakontol varasemalt olnud rahasummasid RR-lt võetud laenu ennetähtaegseks tagastamiseks olukorras, kus talle pidi olema perekonna sissetulekute vähenemine või puudumine ettenähtav), tuleb siiski arvestada, et toimetulekutoetuse määramata jätmise aluseks ei saa olla ainuüksi kahtlused või eeldus, et kaebaja varjab enda sissetulekuid. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 21 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on hüvitise saaja kohustatud esitama kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed ning asjassepuutuvad dokumendid ja muud tõendid, samuti teavitama viivitamata hüvitise saamise õigust ja hüvitise andmist mõjutavatest asjaoludest ja nende muutumisest. Hüvitise andmisega seotud kohustuse rikkumise korral nõutakse hüvitisena makstud rahasumma täielikult või osaliselt tagasi (SÜS § 22 lg 4 ja § 31 lg 1). Kuna vastustaja ei ole kaebaja taotlust seni lahendanud ning taotluse lahendamise oluline viibimine võib kahjustada kaebaja ja tema alaealise lapse igapäevast toimetulekut, samuti ei võimalda esitatud andmed üheselt järeldada, et kaebaja ei vasta toimetulekutoetuse saamise tingimustele või esinevad toetuse määramata jätmist või vähendamist tingivad asjaolud, on kaebajal ringkonnakohtu hinnangul kaalukas esialgse õiguskaitse vajadus ning taotlus tuleb rahuldada.
18.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus XX määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 12.04.2021 määruse. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega rahuldab XX esialgse õiguskaitse taotluse ja kohustab vastustajat maksma kaebajale 2021. a märtsi eest toimetulekutoetust 281,81 eurot.
19.Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kui XX kaebus jääb rahuldamata, siis tuleb kaebajal esialgse õiguskaitse määruse ja selle alusel antud haldusakti alusel saadu HKMS § 254 lg 2 kohaselt tagastada vastavalt võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatule. Menetlusosalist võidakse esialgse õiguskaitse määruse või selle alusel antud haldusakti alusel saadu tagastamiseks kohustada nii asjas tehtavas kohtuotsuses kui ka eraldi määruses.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.