2.X esitas 25.01.2021 Vabariigi Presidendile oma seisukohad seoses prokuratuuri taotlusega.
3.Vabariigi President võttis 26.01.2021 vastu otsuse nr 694, millega andis nõusoleku süüdistusakti koostamiseks.
X
4.X esitas 29.01.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Presidendi 26.01.2021 otsuse nr 694 tühistamise nõudes. Koos kaebusega esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus nimetatud otsuse kehtivuse või täitmise peatamiseks.
4.1.Kaebaja märkis esmalt, et Vabariigi Presidendi otsuse näol on tegemist halduse üksikaktiga, antud juhul otsusega, millega Vabariigi President on andnud prokuratuurile nõusoleku X süüdistusakti koostamiseks. Kaebaja leidis, viidates Riigikohtu 14.04.2009 otsuse 3-3-1-59-07 punktile 20, et halduskohus peaks olema pädev asja arutama.
4.2.Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Vabariigi Presidendi otsuse tulemusel peatatakse kaebaja ametikohustuse täitmine, mis toob omakorda kaasa kaebajale isiklikke tagajärgi, sh nii majanduslikke kui ka vaimseid, mille tagajärgi ei pruugi olla võimalik hiljem kõrvaldada. Esialgset õiguskaitset kohaldamata säilib prokuratuuril õigus esitada käesoleva kaebuse arutamise vältel kaebajale süüdistus. Süüdistuse esitamine oleks pöördumatu õiguslik asjaolu, mida ei ole võimalik ümber pöörata ning seega olematuks muuta. Käesolevas asjas ei ole küsimust selles, kas tagajärjed saabuvad või nende saabumise tõenäosus, kuivõrd tagajärje saabumine (ametikohustuste täitmise peatumine ning sellega kaasnevad tagajärjed) on seadusega sätestatud ning tagajärje saabumine ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata seega paratamatu. Kaebaja hinnangul ei ole käesolev kaebus ilmselgelt perspektiivitu või vähese edulootusega. Vabariigi Presidendi otsuses esinevad jämedad diskretsioonivead ning tulenevalt sellest ei ole Vabariigi Presidendi otsus õiguspärane.
5.Tallinna Halduskohus küsis 01.02.2021 kohtunõudega halduskohtumenetluse seadustiku § 252 lg 1 alusel õiguskaitse taotluse osas ka Vabariigi Presidendilt sellekohast arvamust.
6.Vabariigi President palus 05.02.2021 seisukohas tagastada või jätta läbi vaatamata X kaebus Eesti Vabariigi Presidendi 26.01.2021 otsuse nr 694 “Nõusoleku andmine süüdistusakti koostamiseks X” tühistamise nõudes ja jätta koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
6.1.Põhiseaduse (PS) § 153 lg 1 sätestab esimese ja teise astme kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise erikorra, mille kohaselt saab kohtunikku kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. KrMS § 376 lg 3 kohaselt saab kohtuniku kohta süüdistusakti koostada ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Tulenevalt KrMS § 378 lg 6 esitab Riigikohus Vabariigi Presidendile kirjaliku ettepaneku anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks riigi peaprokuröri taotluses nimetatud isiku kohta, välja arvatud juhul, kui süüdistuse esitamine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu. KrMS § 377 lg 6 sätestab, et Vabariigi President annab oma nõusoleku menetlustoimingu tegemiseks või tagastab taotluse 10 päeva jooksul alates taotluse saamisest. Üksnes taotluse tagastamist tuleb Vabariigi Presidendil põhjendada.
6.2.Riigikohus tuvastas, et puudusid KrMS § 378 lg-s 6 sätestatud asjaolud, mis takistaksid riigi peaprokuröri taotluse rahuldamist. Ei tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kaebaja suhtes on kriminaalmenetlust alustatud ja ettepaneku tegemist Vabariigi Presidendile taotletakse selleks, et kahjustada kaebaja kui kohtuniku erapooletust ning sõltumatust. Samuti ei sedastanud Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, mis osutaksid kallutatud ja ebaobjektiivsele uurimisele või soovile mõjutada kaebaja kui kohtuniku otsustusi tema kutsetegevuse raames. Senise kriminaalmenetluse käigus tekkinud kahtlustused vajavad Riigikohtu hinnangul õiglase kohtumenetluse tagamiseks menetluse jätkamist, mille vältimatuks eeltingimuseks on süüdistusakti koostamine kaebaja suhtes. Riigikohus esitas Vabariigi Presidendile oma 19.01.2021 kirjaga nr 77/20-479 kirjaliku ettepaneku anda nõusolek kaebaja kohta süüdistusakti koostamiseks.
6.3.Kaebaja esitas 25.01.2021 Vabariigi Presidendi Kantseleile tema poolt varasemalt Riigikohtu üldkogule esitatud seisukohad koos Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2021 kohtumäärusega kriminaalasjas nr xxxxxx. Ka mainitud seisukoha põhjal puudub alus kahelda Riigikohtu ettepaneku põhjendatuses ja õiguspärasuses. Kaebaja ei ole ka oma kaebuses osundanud ühelegi asjaolule, mis põhjal võiks Riigikohtu üldkogu ettepanekut või otsust pidada sisuliselt defektseks. Vastustaja leiab, et otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks alus puudub. Otsus on tehtud süüteomenetluse raames ja käsitletav erandliku süüteomenetluse menetlustoiminguna, mille rakendamisel juhindub Vabariigi President üksnes PS § 153 ja KrMS 14 peatükis sätestatust. Vastustaja peab seetõttu ebaõigeks kaebaja seisukohta, mille kohaselt otsuse suhtes kohalduvad haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid. Otsus ei ole kaebaja suhtes süüteomenetluse alustamise ega selle lõpetamise lahendiks. Otsuse olemuslikuks eesmärgiks on kaebajale kui kohtunikule süüteomenetluses süüdistuse esitamise võimaldamine ja kohtunikult mainitud põhjusel tema immuniteedi äravõtmine riigi peaprokuröri taotlusel ja Riigikohtu kaalutud ettepanekul. Otsus on seega olemuslikult menetluslik toiming kaebajat puudutavas süüteomenetluses, millel muu iseseisev tähendus või süüteomenetlusest lahus seisev eesmärk puudub. Riigikohus on oma varasemas praktikas osundanud sellele, et kriminaalmenetlus on riigivõimu spetsiifiline teostamine, mis on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest – haldustegevusest – eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud (RK 3-3-1-15-10).
6.4.Kaebaja toetub oma käsitluses otsusest kui haldusaktist ka Riigikohtu 14.04.2009 otsuse nr 33-1-59-07 punktile 20. Vastustaja kaebaja peab kõnealust seisukohta põhjendamatuks ja asjasse mitte puutuvaks. Riigikohtu vaatlusalusest lahendist ei järeldu loogiliselt see, et otsuse näol on tegemist haldusaktiga HMS § 51 lg 1 tähenduses, mille õiguspärasus oleks halduskohtus vaidlustatav.
6.5.Pöördumatuid negatiivseid tagajärgi otsus kaebajale vastustaja hinnangul kaasa ei too ega saa tuua. Vastupidi, viidates ka Riigikohtu üldkogu ettepanekus sisalduvale seisukohale, senise kriminaalmenetluse käigus tekkinud kahtlustused kaebaja suhtes vajavad õiglase kohtumenetluse tagamiseks menetluse jätkamist, mille vältimatuks eeltingimuseks on süüdistusakti koostamine kaebaja suhtes.
6.6.Vastustaja leiab, et kaebajal puudub praegusel juhul seadusekohane kaebeõigus, kuivõrd kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Seetõttu leiab vastustaja, et kaebus tuleks kaebajale tagastada (HKMS § 121 lg 1 p 1) või jätta see läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1). Mainitud asjaoludel puudub ka alus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks või selle rahuldamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
8.Vastustaja on esialgse õiguskaitse taotlusele vastamisel leidnud, et kaebus tuleks tagastada, sest selle lahendamine ei saa (arvestades asjaolusid) halduskohtu pädevusse kuuluda. Vastustaja eelnimetatud seisukohaga tuleb nõustuda. Halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse kaebus määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu
pädevuses. Kaebuse tagastamisel selgitab kohus võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda (HKMS § 121 lg 3).
9.HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Käesoleval juhul on kaebaja õiguste kaitseks teistsugune menetluskord sisuliselt olemas, mis tähendab seda, et kaebuse menetlemine halduskohtu pädevusse kuuluda ei saa. Vaidlustatud otsus baseerub kriminaalmenetluse seadustiku
14.peatüki sätetel, millega on ette nähtud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri, Riigikohtu esimehe ja kohtuniku kohta süüdistusakti koostamise ja mõnede menetlustoimingute tegemise erikord. Vastavalt KrMS § 376 lõikele 3 saab kohtuniku kohta süüdistusakti koostada ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Riigikohus esitab tulenevalt KrMS § 378 lg 6 Vabariigi Presidendile kirjaliku ettepaneku anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks riigi peaprokuröri taotluses nimetatud isiku kohta, välja arvatud juhul, kui süüdistuse esitamine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu. KrMS § 377 lg 6 sätestab, et Vabariigi President annab oma nõusoleku menetlustoimingu tegemiseks või tagastab taotluse 10 päeva jooksul alates taotluse saamisest. Üksnes taotluse tagastamist tuleb Vabariigi Presidendil põhjendada. KrMS § 378 lg 5 kohaselt tutvub Vabariigi President kriminaaltoimiku materjalidega vajaduse korral, kuid ei kontrolli ega hinda tõendeid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 381 lg 2 kohaselt jõustub Vabariigi Presidendi otsus anda kohtuniku kohta süüdistusakti koostamiseks nõusolek selle allakirjutamisega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 381 lg 4 kohaselt, olukorras, kus Vabariigi President on andnud nõusoleku koostada sama paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isiku kohta süüdistusakt, menetletakse kriminaalasja kriminaalmenetluse seadustikuga ettenähtud üldkorras. Seega on kaebajal, kui ta uurimisasutise või prokuratuuri tegevusega ei nõustu, võimalik kaitsta oma õigusi edaspidiselt kriminaalmenetluse seadustiku vastavate sätete alusel ja seda veel ka enne süüdistusakti koostamist (KrMS § 228 lg 1), esitades vajaduse korral hiljem kaebuse vastavale maakohtule (KrMS § 230).
10.Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus antud juhul halduskohtu pädevuse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastada.
11.X. on tuginenud kaebuse esitamisel (teataval määral) ka Riigikohtu üldkogu 14.04.2009 otsusele kohtuasjas 3-3-1-59-07 ja iseäranis selle punktile 20, milles on selgitatud, et eelnimetatud kohtuasjas kaebuse esitanud isik polnud seadnud kahtluse alla Vabariigi Presidendi vastavasisulist otsust anda nõusolek tema kriminaalvastutusele võtmiseks ega tema ametikohustuste täitmise peatamise õiguspärasust, kuid asjaolu, et Vabariigi Presidendi otsust ei vaidlustatud, ei takista tal oma väidetavalt rikutud õiguse kaitsmist halduskohtus. Samas ei olnud selles kohtuasjas vaidluse all Vabariigi Presidendi otsus, vaid justiitsministri käskkiri kohtunikule töötasu maksmise peatamise kohta, kusjuures eelosundatud lahendi resolutsiooni punktiga 1 tunnistati sellise õigustloova akti andmata jätmine, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset hüvitust kohtunikule, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud, põhiseadusega vastuolus olevaks. Esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatuse kontekstis viitab see aga sellele, et sissetulekute osas seonduvalt ametikohustuste täitmise vahepealse peatamisega kaebaja jaoks pöördumatult negatiivseid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi siiski tekkida ei saaks ning õiguskaitse vajadus oleks küllaltki küsitav. Antud juhul nimetatud asjaolu aga enam väga tähenduslikuks pidada ei saa, sest õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata eelkõige seetõttu, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
12.Halduskohtumenetluse seadustiku § 104 lg 5 p 2 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, välja arvatud juhul, kui kaebuse tagastamine toimub sama seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kaebuselt
tasutavaks riigilõivuks oli 15 eurot. Käesoleval juhul tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, mistõttu kuulub kaebuselt tasutud 15 euro suurune riigilõiv määruse jõustumisel tagastamisele. Esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu HKMS § 104 lg 5 p 2 alusel tagastada ei saa.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.