Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 31. detsember 2020, Tallinn 3-20-2133 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiskeskuses kinni pidamise tähtaja pikendamiseks.
RESOLUTSIOON
1.Pikendada XX kinnipidamiskeskuses kinni pidamise tähtaega kuni kinni pidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 30. aprillini 2021.
2.Määrata haldusasjas nr 3-20-2133 Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakonna vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi poolt XX osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 100 eurot ja 80 senti, sh käibemaks. Edasikaebamise kord: käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HkMS § 265 lg 5, § 204).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.XX (edaspidi „puudutatud isik“) on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes vabanes Viru vanglast 2. novembril 2020 ning kellel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi „PPA“) 27. aprilli 2020 otsusega tunnistati kehtetuks tema pikaajalise elaniku elamisluba, samas tehti talle lahkumisettekirjutus ja kehtestati kolmeaastane sissesõidukeeld. Eelviidatud otsus on kohtus vaidlustatud (haldusasi 3-20-915), ent otsuse kehtivust ega täitmist peatatud ei ole. Puudutatud isikut on karistatud kriminaalkorras kokku 6 ja väärteokorras 10 korral. Tartu Halduskohus andis 3. novembri 2020 määrusega PPA-le loa puudutatud isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.
PPA esitas taotluse puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks neljaks kuuks. PPA hinnangul esinevad väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi „VSS“) § 15 lg 2 punktides 1—3 nimetatud kinnipidamise alused. Esiteks on PPA seisukohal, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemise oht VSS § 68 punkti 4 tähenduses, pidades silmas, et teda on kuuel korral karistatud kriminaalkorras, tal puudub sissetulek ning ta võib vabaduses jätkata suhtlemist kuritegeliku taustaga isikutega. PPA leiab, et puudutatud isik on valmis õiguskorda rikkuma ning edasised rikkumised võivad seonduda ka lahkumiskohustuse mittetäitmisega. Samuti leiab PPA, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemise oht VSS § 68 punkti 6 tähenduses, kuna ta on avaldanud, et ei soovi Eestist lahkuda. Teiseks on PPA seisukohal, et puudutatud isiku puhul esinevad VSS § 15 lg 2 punktides 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused, kuna ühelt poolt puudub tal kehtiv reisidokument ning ta ei ole ei vanglas viibides ega ka kinnipidamiskeskuses viibimise kahekuulise perioodi jooksul teinud iseseisvalt midagi endale vajalike dokumentide muretsemiseks. PPA hinnangul ei ole puudutatud isiku põgenemisohu tõttu võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid.
3.Puudutatud isik palub PPA taotluse rahuldamata jätta, märkides esiteks, et nagu juba Tartu Halduskohus tema kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmise kohta tehtud määruses märkis, ei esine tema puhul põgenemise ohtu. Ta selgitas, et tal on korter, kus ta saab elada. Samuti ei nõustu ta PPA etteheitega kaasaaitamiskohustuse rikkumise kohta, kuna ta taotles vanglas viibides Venemaa Föderatsiooni passi, ent menetlus jäi pooleli üksnes põhjusel, et tal ei olnud vahendeid riigilõivu tasumiseks. Puudutatud isik leiab, et tema kinnipidamine on ebaproportsionaalne ning väide, et leebemad järelevalvemeetmed ei ole tõhusad, tugineb vaid PPA oletusel.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Leian, et PPA taotlus tuleb rahuldada. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel käesoleval ajal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Tema välja saatmine kodakondsusriiki ei ole hetkel võimalik, kuna tal puudub selleks vajalik reisidokument, samas ei ole tema välja saatmine perspektiivitu.
5.Samamoodi nagu puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise ajal, esinevad käesoleval ajal jätkuvalt VSS § 15 lg 2 punktides 2 ja 3 sätestatud alused tema kinni pidamiseks. VSS § 15 lg 2 punktidest 2 ja 3 tuleneb, et „[v]älismaalast võib kinni pidada, kui [leebemate] järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui [...] välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid [...]“. Käesoleval juhul on ilmne, et sisuliselt ainuke asjaolu, mis takistab puudutatud isiku väljasaatmist, on see, et tal ei ole kehtivat reisidokumenti. Sellise dokumendi muretsemiseks vajalike toimingute tegemine on Eestis ebaseaduslikult viibiva välismaalase kohustus vastavalt VSS § 264 lg 1 punktile 3. Tegemist on VSS § 15 lg 2 punktis 2 osutatud kaasaaitamiskohustusega. VSS § 264 lg 1 punkti 3 tuleb mõista nii, et välismaalane peab tegema kõik temast mõistlikult sõltuva selleks, et vajalikud dokumendid võimalikult kiiresti saada. Välismaalase kaasaaitamiskohustust ei vähenda see, et tal on isiklikel põhjustel vähene huvi Eestist lahkuda ega ka see, et põhimõtteliselt on väljasaatmiseks vajalikud dokumendid võimalik talle hankida ka muul moel, ilma et ta selleks ise midagi teeks. Kiireim ja lihtsaim võimalus väljasaatmiseks vajaliku dokumendi saamiseks oleks see, kui välismaalane seda ise taotleks. Seega peaks puudutatud isik VSS § 264 lg 1 punktis 3 sätestatud kohustuse täitmiseks taotlema ise oma kodakondsusriigi tagasipöördumistunnistust. Seda ta teinud ei ole. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise olulisust ei vähenda see, et varem vanglas viibides püüdis ta taotleda passi, ent see menetlus jäi väidetavalt pooleli riigilõivu tasumata jätmise tõttu. PPA-l on õigus selles, et käesoleval ajal ei soovi puudutatud isik eeskätt tagasipöördumistunnistust taotleda, kuna mõistab et seeläbi on tal võimalik enda välja saatmist edasi lükata. Nagu vastustaja ka kohtuistungil selgitas, on Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine aeganõudev tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest. Seda ajakulu saaks vältida, kui puudutatud isik ise dokumenti taotleks. Kuna ta seda ei tee, ei täida ta kaasaaitamiskohustust. Õige on ka PPA seisukoht, et vabaduses viibides oleks puudutatud isiku motivatsioon kaasaaitamiskohustust täita veelgi väiksem. Muuhulgas võib ta vabaduses viibides hakata kõrvale hoidma ka neist toimingutest, mis on vajalikud Venemaa Föderatsioonile tema tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamiseks. Selliseks toiminguks võib olla näiteks kohtumine Venemaa konsulaartöötajaga. Nõustun PPA seisukohaga, et asjaolu, et puudutatud isikul on Eestis elukoht, kuhu elama asuda, ei ole antud juhul sedavõrd kaalukas, et tingiks tema vabastamise. PPA on taotluses samas selgitanud, et puudutatud isikul ei ole tugevaid sotsiaalseid ega perekondlikke sidemeid ning varasem korduv süütegude toime panemine õigustab kahtlust, et vabaduses viibides asub puudutatud isik enda välja saatmist rohkem takistama ja kaasaaitamiskohustust veelgi vähem täitma.
6.Nõustun PPA järeldusega, et puudutatud isiku suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus. VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab teatud usaldust isiku vastu. Korduvalt nii kriminaal- kui väärteokorras karistatud isiku usaldamiseks ei ole üldjuhul põhjust. On tõsi, et toime pandud süütegude eest on puudutatud isik oma karistused kandnud, ent see ei välista tema umbusaldamist sellistes olukordades, kus haldusorganil või kohtul on kaalutlusõiguse alusel õigus
tema usaldusväärsust hinnata. Kõnealusteks leebemateks järelevalvemeetmeteks saaksid kõne alla tulla eeskätt VSS § 10 lg 2 p 1 ja 2 sätestatud kohustused elada kindlaksmääratud elukohas ja ilmuda määratud ajavahemike järel Politsei- ja Piirivalveametisse registreerimisele. Nende meetmete kohaldamine on võimalik kui isiku tausta, sh. sotsiaalseid ja perekondlikke sidemeid ja varasemat käitumist silmas pidades on põhjust arvata, et isik peab oma sõna ning tõepoolest elab lubatud kohas nii, et ta on sealt vajadusel kättesaadav ning ilmub ettenähtud aegadel PPA-sse. Puudutatud isik oma varasema käitumise tõttu sellist usaldust kahjuks ei vääri. Lisaks varasemale kuritegelikule käitumisele, mis õigustab puudutatud isiku umbusaldamist, on PPA usutavalt esile toonud ka selle, et vabaduses viibides võib puudutatud isik hakata suhtlema kuritegeliku taustaga isikutega ning sellest tulenevalt võivad veelgi langeda tema edaspidise õiguskuuleka käitumise võimalused. Seda ohtu suurendab puudutatud isiku enda poolt kohtuistungil öeldu, et tal on psüühikahäired ning ta vajab pidevalt kellegi abi. Neil asjaoludel on usutav, et sattudes halba seltskonda, on puudutatud isik pigem kergesti mõjutatav. Ma ei nõustu ka puudutatud isiku seisukohaga, et enne tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist oleks tulnud talle vähemalt anda võimalus olla vabaduses ja näidata, et suudab alluda muudele järelevalvemeetmetele. Puudutatud isiku varasemast käitumisest ja kaasaaitamiskohustuse rikkumisest tingitud ebausaldusväärsust saaks ta ise kahandada, asudes kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitma, eeskätt taotledes ise endale väljasaatmiseks vajalikku reisidokumenti. Ilmselgelt on ainus põhjus, miks puudutatud isik seda ei tee, tema soovimatus Eestist lahkuda. Neil asjaoludel on usutav, et mida rohkem on puudutatud isikul võimalik kaasaaitamiskohustuse rikkumisega enda välja saatmist takistada, seda rohkem ta seda teeb. On ilmne, et vabaduses viibides on need võimalused suuremad.
7.Kuigi eeltoodust piisaks puudutatud isiku kinni pidamiseks, märgin siiski, et erinevalt Tartu Halduskohtu 3. novembri 2020 määruses võetud seisukohast leian, et käesoleval juhul esineb ka puudutatud isiku põgenemise oht. Riigikohtu otsust haldusasjas 3-3-1-93-16, millele Tartu Halduskohus viitas, ei saa minu meelest mõista nii, et PPA peaks VSS § 68 p 4 sätestatud asjaolu esinemise korral (st kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus) üksikasjalikult ära näitama, milles põgenemise oht täpselt seisneb või kuhu isik põgeneda võiks. Viidatud Riigikohtu otsuse asjaolud olid käesoleva asja omadega võrreldes ka teistsugused, nimelt oli Riigikohtu otsuses käsitletud juhtumi puhul isikut karistatud teadaolevalt ühel korral ning samuti võttis Riigikohus arvesse asjaolu, et isik oli vahepeal viibinud vabaduses ja polnud kuhugi põgenenud. Antud juhul on PPA esile toonud, et puudutatud isikut on erinevate süütegude eest karistatud väga mitmel korral. Süütegude korduv toime panemine õigustab järeldust, et isik ei suuda või ei soovi õiguskuulekalt käituda ning seetõttu on tema puhul keskmisest suurem võimalus, et ta ka väljasaatmisega seotud kohustusi rikkuma hakkab ja eelkõige end väljasaatmise korraldamiseks vajalike toimingute vältimiseks varjama asub. VSS § 68 esimest ja teist lauset, ei saa minu meelest tõlgendada nii, nagu tuleks üldjuhul VVS § 68 punktis 4 nimetatud tingimusele vastava isiku puhul eeldada, et põgenemisohtu ei esine. Selline tõlgendus oleks selges vastuolus selle sätte sõnastusega. Vastupidi, korduv või vangistusega karistatus loob eelduse, et isiku puhul esineb põgenemisoht, ent PPA või kohus peavad seda eeldust mõistlikul määral kontrollima, võttes arvesse sellist põgenemise ohtu välistada või oluliselt kahandada võivaid muid asjaolusid, nagu näiteks puudutatud isiku tugevad sotsiaalsed ja perekondlikud sidemed, kindla töö- ja elukoha olemasolu, varasem käitumine, mille pinnalt võib eeldada, et puudutatud isik hoolimata kuritegelikust taustast end väljasaatmise eest varjama ei asu jne. Käesoleval juhul on PPA minu hinnangul piisavalt veenvalt ära näidanud, et puudutatud isiku varasemas käitumises ja tema taustas ei ole midagi sellist, mis VSS § 68 punktis 4 sätestatud tingimustele vastavusele vaatamata põgenemise ohu kahtluse alla seaks. Seejuures on PPA taotluses viidanud puudutatud isiku tugevate perekonnasidemete ja sissetuleku puudumisele. Teisisõnu on PPA taotluses puudutatud isiku põgenemise ohu seisukohast olulisi muid asjaolusid kaalunud ning minu meelest kokkuvõttes õigele järeldusele jõudnud, et põgenemise oht esineb. Ka põgenemise ohu seisukohast võiks vastuargumendiks olla see, kui isik oleks ise nõuetekohaselt täitnud kaasaaitamiskohustust, mida puudutatud isik antud juhul teinud ei ole.
8.Eeltoodut kokku võttes leian, et PPA on põhjendatult asunud seisukohale, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning esineb alus puudutatud isiku jätkuvaks kinni pidamiseks. Eeskätt kaasaaitamiskohustuse rikkumine viitab üheselt isiku soovile enda väljasaatmist takistada ning selles olukorras ei ole tema vabastamine võimalik. Juhul kui isik reisidokumendi saamiseks vajalikud sammud edaspidi kinnipidamiskeskuses viibides teeb (eelkõige ise dokumenti taotleb), saab rääkida olukorra muutumisest ning sel juhul tuleb puudutatud isiku edaspidise kinni pidamise lubatavust uuesti hinnata. Kõike eeltoodut arvesse võttes ja juhindudes VSS § 25 lõikest 1, pikendan kinnipidamise tähtaega kuni neljaks kuuks ehk kuni 30. aprillini 2121. Isiku väljasaatmise võimaluse tekkimisel tuleb isik viivitamata Eestist välja saata.
9.Puudutatud isikut esindas riigi õigusabi korras advokaat Andrei Matvejev, kes esitas vahetult pärast kohtuistungit taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks summas 100,80 eurot (sh. käibemaks), mis hõlmab kohtuistungiks ettevalmistamist, sh suhtlust puudutatud isikuga (30 minutit) ning kohtuistungil osalemist (40 minutit). Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lõikest 7 ja justiitsministri 26. juuli 2016. määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 11 lõikest 1 , leian, et taotletav riigi õigusabi tasu suurus on põhjendatud. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.