Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-915 8. veebruar 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsuse tühistamiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triinu Moora Tartu Ringkonnakohtu 4. detsembri 2020. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. detsembri 2020. a määrus.
3.Keelata Politsei- ja Piirivalveametil X Eestist väljasaatmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-20-915.
4.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 27. aprillil 2020 otsuse nr 15.3-3.4/308-4, millega tunnistas X (kaebaja) pikaajalise elaniku elamisloa alates 27. aprillist 2020 kehtetuks (resolutsiooni p 1), tegi kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks väljasaatmisega Venemaale, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel (resolutsiooni p 2), ning kohaldas talle sissesõidukeeldu kolmeks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3).
2.Kaebaja esitas 7. mail 2020 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus PPA
27.aprilli 2020. a otsus tühistada ning kohaldada esialgset õiguskaitset.
3.Tartu Halduskohus jättis 18. juuni 2020. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 15. oktoobril 2020 uue esialgse õiguskaitse taotluse.
5.Tartu Halduskohus jättis 22. oktoobri 2020. a otsusega nii kaebuse kui ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
6.Kaebaja vabanes 2. novembril 2020 vanglast. Alates 3. novembrist 2020 peetakse teda kohtu loal kinni kinnipidamiskeskuses (haldusasi nr 3-20-2133).
7.Kaebaja esitas 23. novembril 2020 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Samuti palus ta esialgse õiguskaitse korras peatada PPA 27. aprilli 2020. a otsuse
3-20-915 kehtivus elamisloa kehtetuks tunnistamise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas ning peatada lahkumisettekirjutuse täitmine kuni kohtuasja lahendava otsuse jõustumiseni. Kaebaja hinnangul raskendavad Eestis viibimise õigusliku aluse puudumine ja lahkumisettekirjutus tal oluliselt menetlusõiguste kasutamist, kohtumenetluses osalemist ning advokaadi ja perega suhtlemist. Kuna kaebajal pole Venemaal elukohta ega sidevahendeid, ei oleks võimalik talle menetlusdokumente kätte toimetada. Samuti ei saaks ta osaleda kohtuistungitel. Kuna Venemaal pole tal sissetulekuid ega sotsiaalgarantiisid, ähvardab teda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise keeluga) vastuolus olev kohtlemine. Sissesõidukeeld võib takistada tal uue elamisloa taotlemist.
8.PPA esitas ringkonnakohtule seisukoha, milles palus jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. PPA märkis, et kaebaja ei ole oma taotluses täpsustanud, kes on tema perekond Eestis, kellega ta ei saa pärast väljasaatmist suhelda. PPA andmetel elab Eestis kaebaja ema, kuid täisealise lapse ja vanema suhe ei ole käsitatav perekonnana EIÕK art 8 tähenduses. PPA-le teadaolevalt ei suhtle kaebaja oma emaga ning talle on ema kaitseks kohaldatud lähenemiskeeldu. Väljasaatmise korral on kaebajal võimalik ema ja kohtuga suhelda infotehnoloogiliste vahendite kaudu. Menetlusõiguste kasutamine on küll raskendatud, kuid kaebajal on kohtuvaidluses esindaja. Kaebaja on varem Venemaal sugulaste juures elanud ning kaks aastat samas riigis metsatöödel töötanud. Seega ei ole tal varasemale kogemusele tuginedes keeruline Venemaal elukohta leida. Asjaoludest, et kaebajal ei ole Venemaal sissetulekuid ja sotsiaalsed garantiisid, ei tulene, et teda ähvardaksid EIÕK art-s 3 nimetatud tagajärjed. Halduskohus on andnud haldusasjas nr 3-20-2133 loa kaebaja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse. Selle asja materjalidest nähtub, et kaebajal ei ole kehtivat reisidokumenti. PPA taotleb tagasivõtulepingu alusel kaebajale reisidokumendi väljastamist. Senise praktika kohaselt võib reisidokumendi saamiseni kuluda 7–17 kuud. Nii sel kui ka eespool nimetatud põhjustel on kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus ennatlik. Kohtupraktikas on leitud, et kui kohus on isiku väljasaatmise esialgse õiguskaitse korras keelanud ning väljasaatmise üle peetav kohtumenetlus võib kesta üle poole aasta, ei ole isiku väljasaatmine sel ajavahemikul perspektiivikas ning tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine ei ole põhjendatud. Kui kohus kohaldab kaebaja suhtes esialgset õiguskaitset, läheb see vastuollu määrusega, milles kohus leidis, et kaebaja tuleb väljasaatmise tagamiseks kinnipidamiskeskusesse paigutada.
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 4. detsembri 2020. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav, kui kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Võttes arvesse, et kohus on andnud loa paigutada kaebaja kinnipidamiskeskusesse, kaebajal ei ole reisidokumenti ning PPA väite kohaselt võib tagasivõtulepingu alusel kaebajale reisidokumendi väljastamiseni kuluda 7–17 kuud, tuleb nõustuda PPA väitega, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus on ennatlik. Kuna kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav. Kui apellatsioonkaebuse saab pärast puuduste kõrvaldamist menetlusse võtta, lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse suure tõenäosusega enne reisidokumendi väljastamiseks kuluva tähtaja möödumist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja esitas 21. detsembril 2020 määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu
4.detsembri 2020. a määrus tühistada ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Määruskaebuse kohaselt ei saa PPA väide selle kohta, kui palju aega kulub reisidokumendi väljastamiseks, olla esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise aluseks. PPA ei saa prognoosida teise riigi ametiasutuste töökiirust. Kui esialgse õiguskaitse taotlus jäetakse sellisel põhjusel rahuldamata, võivad kaebaja põhiõigused jääda kaitseta, sest ta võidakse riigist PPA väidetust varem välja saata. Halduskohus märkis oma otsuses ekslikult, et kaebaja pole esitanud tähtajalise elamisloa taotlust. PPA 2(6)
3-20-915 on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise kuni selle kohtumenetluse lõpuni peatanud, kuid pole kohtule seda teavet esitanud. Kuna kaebajal puudub esialgne õiguskaitse ja PPA on tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise peatanud, on kaebaja sunnitud viibima tahtevastaselt kinnipidamiskeskuses. Esialgse õiguskaitse kohaldamise kaalumisel tuleks arvesse võtta, et kaebajal on raske puue (skisofreenia).
11.Vastustaja märkis 21. jaanuari 2021. a vastuses, et kaebaja ei ole Riigikohtule esitatud määruskaebuses toonud välja uusi asjaolusid võrreldes varasemates esialgse õiguskaitse taotlustes esitatuga. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde ja palub jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Määruskaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu määrus tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1 ja § 234). Kolleegium teeb asjas uue määruse (HKMS § 230 lg 5 p 5 ja § 238 lg 2).
13.Kolleegium käsitleb esmalt esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmist ja esialgse õiguskaitse vajaduse hindamist ringkonnakohtus (I) ning teeb seejärel esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta uue määruse (II). I
14.Halduskohus jättis kaebaja 15. oktoobril 2020 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse
22.oktoobri 2020. a otsusega rahuldamata. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuses kaks eraldi taotlust: tühistada halduskohtu otsus ja kohaldada esialgset õiguskaitset. Ringkonnakohus tõlgendas kaebaja apellatsioonkaebust nii, et kaebaja ei vaidlustanud halduskohtu otsust osas, millega kohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, vaid ta esitas ringkonnakohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse. Võttes arvesse, et haldusasja menetlus oli halduskohtus lõppenud, on selline tõlgendus mõistlik. Seepärast on ringkonnakohtu 4. detsembri 2020. a määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebus lubatav (HKMS § 252 lg 7; vrd Riigikohtu määrus nr 3-19-681/25, p 12).
15.Ringkonnakohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, leides, et taotlus on ennatlik, mistõttu puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Kolleegiumi hinnangul tuleb esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise korral jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Sel põhjusel taotluse rahuldamata jätmine ei takista isiku uue esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamist, kui olukord on vahepeal muutunud. Küll aga võib kohus jätta läbi vaatamata korduva samasisulise taotluse, kui olukord on püsinud muutumatuna (HKMS § 55 lg 3). Kuna ringkonnakohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ekslikult läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada.
16.Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Ringkonnakohus tugines kolmele asjaolule: kaebaja viibib kinnipidamiskeskuses, tal ei ole reisidokumenti ning PPA väitel võib reisidokumendi hankimiseks kuluda 7–17 kuud. Kolleegium mõistab ringkonnakohtu seisukohta nii, et ringkonnakohtu hinnangul ei ähvarda kaebajat praegu kahjuliku tagajärje oht.
3(6)
3-20-915 Kolleegiumi praktika kohaselt ei pea kohus kahjulike tagajärgede saabumise ohuga arvestama üksnes juhul, kui ta on veendunud, et selliste tagajärgede saabumine on välistatud või äärmiselt vähetõenäoline (nt otsus asjas nr 3-3-1-67-01, p 3). Kaebaja jaoks seisneb kahjuliku ja hiljem raskesti kõrvaldatava tagajärje oht selles, et ta võidakse riigist välja saata. Seda ohtu ei saa pidada vähetõenäoliseks. Pole põhjust kahelda, et niipea kui reisidokument väljastatakse, saadetaks kaebaja riigist välja. Samas pole kaebajal võimalik reisidokumendi saabumise aega prognoosida. PPA selgituste valguses on tõenäoline, aga pole piisavalt kindel, et reisidokument ei saabu enne seitsme kuu möödumist. Seepärast on kaebaja õigesti osutanud sellele, et reisidokumendi saabumise eeldatav aeg ei mõjuta tema esmase õiguskaitse vajadust. Kuna reisidokumendi puudumine on ainus kaebaja väljasaatmist takistav asjaolu, mõjutab reisidokumentide saabumise aeg üksnes kaebaja väljasaatmise aega, kuid ei vähenda tema väljasaatmise tõenäosust. Ka asjaolu, et kaebaja viibib kinnipidamiskeskuses, ei vähenda väljasaatmise tõenäosust. Esialgse õiguskaitse taotlus võib olla ennatlik nt juhul, kui isikul on tähtajaline ajutine viibimisalus, mille tõttu ei ole väljasaatmine pikema aja jooksul võimalik või tõenäoline (vt nt kolleegiumi otsus nr 3-16-2123/38, p 18), või kui tal on võimalik muul moel piisava kindlusega prognoosida, millal muutub väljasaatmine tõenäoliseks. Kui isikule on määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, puudub tal esialgse õiguskaitse vajadus kuni selle tähtaja saabumiseni, kuid see ei takista esialgse õiguskaitse taotluse esitamist, et ära hoida hilisemat väljasaatmist (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 73 lg 1). II
17.Kolleegium peab kaebaja tõhusa õiguskaitse huvides vajalikuks teha esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta uue määruse.
18.HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega oluliselt raskendatuks või võimatuks osutuda, võttes arvesse avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi, kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
19.Kolleegium peab praeguses asjas esialgse õiguskaitse kohaldamist vajalikuks. Kaebus ei ole lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas perspektiivitu. Kaebaja on elanud valdava osa oma elust Eestis. Toimikust nähtub, et kaebajal on süütegude toimepanemine kujunenud käitumismustriks. Pidades silmas, et ta kandis vanglakaristust esimest korda, karistusaja pikkus oli liitkaristusena veidi vähem kui üks aasta ja kaheksa kuud ning tal ei olnud vanglas distsiplinaarrikkumisi, ei ole siiski ilmselge, et kaebajast lähtuv oht oleks piisavalt tõsine, et õigustada tema riigist väljasaatmist. Tegeliku ja piisavalt tõsise ohu hindamiseks on vaja asjaolusid kogumis põhjalikult analüüsida. Kaebaja võimalus viibida Eestis ja oma kohtumenetluse juures kaaluvad praegusel juhul üles avaliku huvi vaidlustatud otsus täita (vrd Riigikohtu määrus nr 3-17-1545/68, p 7).
20.Kolleegium on rõhutanud, et kohtul tuleb kohaldatava esialgse õiguskaitse abinõu valikul silmas pidada, et valik oleks proportsionaalne kõigi menetlusosaliste suhtes. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid nii palju, kui see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Haldusakti täitmine ei tohi muutuda lõplikult võimatuks. Lahkumisettekirjutuse puhul tuleb silmas pidada, et riigil on kohustus võtta lahkumisettekirjutuse täitmiseks tarvitusele kõik vajalikud meetmed, kui vabatahtliku lahkumise tähtaega ei ole määratud (vt määrus nr 3-20-349/51, p 11).
4(6)
3-20-915
21.Kaebaja taotles esialgset õiguskaitset esiteks selleks, et ta saaks viibida kohtumenetluse ajal Eestis. Kohtumäärus, millega peatatakse lahkumisettekirjutuse sunniviisiline täitmine, võimaldab isikul ajutiselt Eestis viibida. Seega ei ole vaja peatada elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ega lahkumisettekirjutuse kehtivust, vaid piisab lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise peatamisest (vrd Riigikohtu määrus nr 3-20-349/51, p 12.1).
22.Kaebaja taotles ka sissesõidukeelu kehtivuse peatamist, et tal oleks võimalik saada uus elamisluba. Ta on esitanud PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse, kuid selle menetlus on seoses praeguse kohtuasjaga peatatud. Välismaalaste seaduse § 126 lg 1 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalase suhtes kehtib sissesõidukeeld (vrd Euroopa Kohtu otsus C-82/16: K. A. jt, p 57). Seega avaldab sissesõidukeeld kaebajale õiguslikku mõju sõltumata lahkumiskohustuse täitmise ajast. Kaebajale kohaldati sissesõidukeeld Schengeni alale kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel. Nimetatud norme kohaldatakse juhul, kui isikule on tehtud lahkumisettekirjutus ning selles pole määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Lahkumisettekirjutuse kehtivuse korral kehtib ka lahkumisettekirjutuses kohaldatud sissesõidukeeld, kui selles pole määratud teisiti. Ka kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld hakkas kehtima üldkorras ning üksnes sissesõidukeelu kohaldamisaja arvestus sõltub sellest, millal lahkumiskohustus täidetakse.
23.Kaebaja õiguste kaitseks piisab lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise peatamisest kohtumenetluse ajaks. Kaebaja väljasaatmise keelamine kohtumenetluse ajaks ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi. Selliselt kohaldatud esialgne õiguskaitse ei takista PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks (vt ka Riigikohtu määrus nr 3-20-349/51, p 13). Sissesõidukeelu kehtivuse peatamine ei ole põhjendatud. Seda, kas kaebajal on õigus saada tähtajaline elamisluba, on mõistlik otsustada siis, kui kohtumenetluse tulemusel on selgunud, kas vaidlusalused lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-17-1545/81, p-d 19 ja 36).
24.PPA väitis ringkonnakohtule esitatud seisukohas, et kui kohus keelab kohtumenetluse ajaks kaebaja väljasaatmise, siis läheb see vastuollu määrusega, millega kohus andis loa kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, sest kaebaja väljasaatmine ei oleks kohtumenetluse ajal perspektiivikas. Ringkonnakohus sellele väitele ei vastanud, kuid võttis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmisel arvesse, et kaebaja viibib kinnipidamiskeskuses. Kolleegium on oma praktikas selgitanud, et ainuüksi seetõttu, et kohus on lahkumisettekirjutuse täitmise esialgse õiguskaitse korras peatanud, ei tule isikut kinnipidamiskeskusest vabastada (määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). Samamoodi ei takista asjaolu, et isik viibib kohtu loal kinnipidamiskeskuses, isiku väljasaatmise üle peetava kohtumenetluse käigus esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vastasel juhul ei oleks kinnipidamiskeskuses viibivatele isikutele tagatud sama tõhus õiguskaitse kui vabaduses viibivatele isikutele, kes on vaidlustanud lahkumisettekirjutuse (vt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ art 13 lg 2). Seda, kas isiku kinnipidamine on eesmärgipärane ja proportsionaalne, kontrollib kohus isiku kinnipidamiseks loa andmise menetluses.
25.Eeltoodu alusel rahuldab kolleegium esialgse õiguskaitse taotluse ning keelab PPA
27.aprilli 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 resolutsiooni p-s 2 nimetatud lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise, st kaebaja Eestist väljasaatmise, kuni kohtumenetluse lõpuni käesolevas haldusasjas (HKMS § 251 lg 1 p 1 ja § 249 lg 4). 5(6)
3-20-915
26.Esialgse õiguskaitse määrus jõustub selle teatavakstegemisel (HKMS § 252 lg 3).
27.Riigikohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.