Määruse avalikult teatavaks- 24. august 2021, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-20-2133
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Katri Bergmann ja Ege-Lii Luik Puudutatud isik X, esindaja advokaat Andrei Matvejev
Asja läbivaatamine
Lihtmenetluses; 23.08.2021 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti 23.08.2021 taotlus. Pikendada Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 24.12.2021 (kaasa arvatud). Määrata haldusasjas nr 3-20-2133 Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakonna vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi poolt Xile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 61 eurot ja 20 senti (sh käibemaks).
SELGITUSED
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5 ja § 204 lg 1). Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1). Sekretäril saata määrus menetlusosalistele (esindajate kaudu).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 27.04.2020 otsusega puudutatud isikule väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa
3-20-2133 kehtetuks ning talle tehti lahkumisettekirjutus ja kehtestati kolmeaastane sissesõidukeeld. Puudutatud isik vaidlustas PPA otsuse kohtus (haldusasi nr 3-20-915), ent otsuse kehtivust ega täitmist ei ole peatatud. Puudutatud isik vabanes Viru vanglast 02.11.2020 ja tal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Puudutatud isikut on karistatud kriminaalkorras 6 ja väärteokorras 10 korral.
2.Tartu Halduskohtu 03.11.2020 määrusega anti PPA-le luba puudutatud isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.
3.PPA esitas 28.12.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks pikendada isiku kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaega VSS § 15 lg 2 p-de 1-3 alusel. Tallinna Halduskohtu 31.12.2020 määrusega pikendati isiku kinnipidamiskeskuses viibimise aega kuni 30.04.2021. Puudutatud isik esitas Tallinna Halduskohtu 31.12.2020 määrusele määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2021 määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata, kuid muudeti Tallinna Halduskohtu 31.12.2020 määruse põhjendusi vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2021 määruse põhjendustele.
4.PPA esitas 23.04.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks 4 kuu võrra väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 lg 2 alusel, sest isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 punktides 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. Tallinna Halduskohtu 29.04.2021 määrusega pikendati Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28.08.2021 (k.a.).
5.PPA esitas 23.08.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks 4 kuu võrra VSS § 25 lg 2 alusel, kuivõrd isiku suhtes esineb VSS § 15 lg-s 1 põhimõte ja § 15 lg 2 p-des 1-3 sätestatud kinnipidamise alused. Taotluse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised: X on välismaalane ning tal puudub välismaalaste seaduse (VMS) § 43 mõistes seaduslik alus Eestis viibimiseks peale vangistusest vabanemist. PPA menetluses olev Xi tähtajalise elamisloa taotlus ei anna isikule viibimisalust Eesti Vabariigis. Puudutatud isiku põgenemisoht on piisavalt tõenäoline, mistõttu esineb VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus. Seejuures võib põgenemisoht seisneda selles, et isik hakkab end riigisiseselt varjama eesmärgiga vältida enda väljasaatmist. Isiku pikaajaline viibimine ja elamine Eestis ning soovimatus Eestist lahkuda on asjaolud, mis suurendavad põgenemise ohtu. Lisaks ei ole vaidlust selles, et isik on kuuel korral kriminaalkorras karistatud toimepandud süütegude eest (vt VSS § 68 p 4). Süütegude korduv toime panemine õigustab järeldust, et isik ei suuda või ei soovi õiguskuulekalt käituda ning seetõttu on tema puhul keskmisest suurem võimalus, et ta ka väljasaatmisega seotud kohustusi rikkuma hakkab, eelkõige end väljasaatmise korraldamiseks vajalike toimingute vältimiseks varjama asub. Isikul puudub Eestis kindel sissetulek. Kui puudutatud isik viibib vabaduses ja on materiaalsetes raskustes, võib ta jätkata süütegude toimepanemisega ja kuritegeliku taustaga isikutega suhtlemist. Isiku varasem käitumine näitab tema suhtumist kehtivasse seadusandlusesse ning annab alust arvata, et isik on ka tulevikus võimeline toime panema seadusrikkumisi, milleks antud juhul võib olla lahkumiskohustuse mittetäitmine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2020 määrus nr 3-191274, p 12). Asjaolu, et isik sai Venemaa Föderatsioonilt positiivse tagasivõtu vastuse suurendab isikust tulenevat põgenemisohtu, kuna isik ei ole motiveeritud Eestist lahkuma ja on väljendanud soovimatust lahkuda Venemaale. Arvestades Schengeni sisest liikumisvabadust ning piirikontrolli puudumist liikmesriikide vahel, ei oleks isiku omavolilise Eestist lahkumise korral tema liikumine sisuliselt takistatud. Isikul puudub reisidokument. Viru Vangla on PPAle edastanud kirja, millest nähtub, et isik ei soovi ise endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni (vrd VSS § 68 p 6). Isik ei ole asunud endale dokumenti 2(7)
3-20-2133 taotlema või PPA-d abistama endale dokumendi hankimiseks ka kinnipidamiskeskuses viibimise jooksul. Isiku keeldumist kaasa aidata endale väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel saab tõlgendada kui soovimatust täita talle pandud lahkumiskohustust. Soovimatus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki ei vabasta ettekirjutuse täitmisest.
Puudutatud isik ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust (vt VSS § 264 lg 1 p 3; Tallinna Ringkonnakohtu 09.12.2020 määrus nr 3-20-2133, p 18) ning tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid, mistõttu esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemisohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 13). Arvestades kõiki isikuga seotud asjaolusid puudub PPA-l alus isiku usaldamiseks. Olukorras, kus PPA-l ei ole võimalik isiku suhtes rakendada kõige mõjusamat järelevalvemeedet, milleks on reisidokumendi hoiule võtmine, ei pruugi teiste järelevalvemeetmete kohaldamine olla tulemuslik, et tagada lahkumiskohustuse täitmine. On eluliselt usutav, et kui isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest, siis hakkab ta end varjama ametivõimude eest eesmärgiga takistada oma väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki. Puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamine kinnipidamiskeskuses ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Kinnipidamise tähtaja pikendamine aitab tagada, et isik oleks kättesaadav väljasaatmismenetluse lõpuni viimiseni. Isikul puuduvad Eestis VSS § 29 lg 4 kohaselt perekonnaliikmed. Käesolevaks ajaks on isik viibinud kinnipidamiskeskuses ca 10 kuud.
6.Puudutatud isik selgitas 23.08.2021 kohtuistungil, et vaidleb PPA taotlusele vastu. Isik selgitas, et ta ei ole kinnipidamiskeskuses viibides taotlenud endale reisidokumenti, kuigi PPA on talle selgitanud selle taotlemise vajadust. Isik ei soovi Venemaale minna, kuivõrd seal ei ole tal lähedasi ega tuttavaid. Isikul on Eestis oma korter, kus ta saaks elada kuni haldusasja nr 320915 menetluse lõppemiseni. Puudutatud isiku esindaja lisas, et haldusasjas nr 3-20-915 on isiku ema esitanud avalduse, milles kinnitab, et kui isik jääb Eestisse, siis on ta nõus teda toetama ja abistama. Kui isik saadetakse Eestist välja, siis kuidas ta saab osaleda haldusasja nr 3-20-915 menetluses. Veelgi enam, mis saab tähtajalise elamisloa taotluse menetlusest. 7. PPA esindaja selgitas 23.08.2021 kohtuistungil, et Venemaa Föderatsioon on rahuldanud puudutatud isiku tagasivõtu palve ning põhimõtteliselt on võimalik isik 10 päeva jooksul Eestist välja saata. Väljasaatmist aga takistab haldusasjas nr 3-20-915 kohaldatud esialgne õiguskaitse.
KOHTU PÕHJENDUSED
Haldustoiminguks loa andmine
8.Kohus leiab, et PPA taotlus tuleb rahuldada (HKMS § 264 lg-d 1, 3, 5 ja 6, § 265 lg 1; VSS § 25 lg 2, § 15 lg 1 ja lg 2 p 1, § 68 p 6).
9.PPA hinnangul esineb kinnipidamiseks alus, kuivõrd puudutatud isikul puudub reisidokument ning isik on rikkunud kaasaaitamiskohustust (VSS § 15 lg 2 p-d 2-3).
3(7)
3-20-2133
10.VSS § 15 lg 2 p 3 sätestab välismaalase kinnipidamise alusena juhu, kui välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Nimetatud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lõikega 1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-24-17, p 11).
11.Direktiivi art 15 lg 6 kohaselt ei tohi liikmesriigid lõikes 5 osutatud ajavahemikku pikendada, välja arvatud piiratud ajavahemiku puhul, mis ei ületa siseriikliku õiguse kohaselt veel kahteteist kuud, kui hoolimata nende mõistlikest jõupingutustest on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on: a) asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumine või b) kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimise viibimine.
12.Euroopa Kohus on selgitanud, et mõiste „koostöö puudumine“ direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 6 tähenduses eeldab, et ametiasutus, kes langetab otsust kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas, uurib ühelt poolt selle kodaniku käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas viimane on keeldunud pädevate ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise elluviimisega, ja teiselt poolt uurib võimalust, et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine kauem, kui ette nähtud; kui viimase väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel muul põhjusel, ei saa tuvastada asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse vahel põhjuslikku seost ja seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu otsus asjas C-146/14, p 82). Lisaks nõuab direktiiv 2008/115 artikli 15 lõige 6, et enne asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumise hindamist peab asjaomane ametiasutus olema võimeline näitama, et hoolimata nende mõistlikest jõupingutustest kestab väljasaatmine ettenähtust kauem, mis põhikohtuasja puhul eeldab seda, et kõnealune liikmesriik on teinud ja teeb jätkuvalt aktiivselt pingutusi selle nimel, et asjaomase kodaniku isikut tõendavad dokumendid väljastatakse (Euroopa Kohtu otsuse asjas nr C-146/14, p 83).
13.Vaidlus puudub selles, et Tallinna Ringkonnakohus on oma 28.06.2021 määruse punktides 16-17 analüüsinud reisidokumentide puudumise fakti koos kaasaaitamiskohustuse rikkumisega ning leidnud, et puudutatud isik ei ole teinud koostööd PPA-ga ega täitnud seega VSS § 264 lg 1 p-st 3 tulenevat kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt. Samuti ei ole vaidlust selles, et käesoleval juhul puudub puudutatud isikul jätkuvalt reisidokument ning 23.08.2021 istungil on puudutatud isik kinnitanud, et kinnipidamiskeskuses viibimise ajal on talle selgitatud vajadust taotleda reisidokumenti, kuid ta ei soovi seda teha, sest vastasel juhul saadetakse ta Eestist välja; puudutatud isik aga Eestist lahkuda ei soovi (23.08.2021 istungi helisalvestis 15:36:54).
14.On selge, et olukorras, kus puudutatud isik ei asu vabatahtlikult reisidokumenti taotlema, vaid PPA-l tuleb seda teha tema eest (käesoleval juhul tuginedes Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse tagasivõtulepingule), kestab väljasaatmine ettenähtust kauem. Asjas on tõendatud, et PPA on teinud mõistlikke jõupingutusi selle nimel, et Vene Föderatsioon väljastaks puudutatud isikule reisidokumenti. Nähtuvalt PPA 23.08.2021 taotlusest on PPA esitanud isiku dokumenteerimiseks Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile tagasivõtutaotluse ning 15.07.2021 sai PPA Venemaa Föderatsioonilt vastuse, milles rahuldati puudutatud isiku tagasivõtu palve.
4(7)
3-20-2133
15.Vastavalt tagasivõtulepingu art 2 lõikele 2 pärast seda kui Vene Föderatsioon on tagasivõtutaotluse heaks kiitnud, väljastab Vene Föderatsiooni pädev diplomaatiline või konsulaaresindus vastavalt vajadusele ja ilma viivituseta ning tagasivõetava isiku tahtest sõltumata isiku tagasipöördumiseks vajaliku reisidokumendi, mille kehtivusaeg on 30 kalendripäeva; kui mingil põhjusel ei saa asjaomast isikut kõnealuse reisidokumendi kehtivusaja jooksul üle anda, väljastab Vene Föderatsiooni diplomaatiline või konsulaaresindus viivitamata uue sama kehtivusajaga reisidokumendi.
16.Käesoleval juhul on PPA 23.08.2021 kohtuistungil selgitanud, et kui haldusasjas nr 3-20915 ei ole enam kohaldatud esialgset õiguskaitset, siis saab isiku umbes 10 päeva jooksul Eestist välja saata (23.08.2021 kohtuistungi helisalvestis 15:17:47). Eelnevast järeldub, et reisidokumendi puudumine või koostöö puudumine ei ole enam põhjuslikus seoses puudutatud isiku väljasaatmisega, mistõttu kinnipidamise pikendamiseks VSS § 15 lg 2 punktide 2 ja 3 kohaselt alust ei ole.
17.Küll aga nõustub kohus PPA-ga, et esineb piisavalt intensiivne põgenemisoht, mis annab aluse isiku jätkuvaks kinnipidamiseks VSS § 15 lg 2 punkti 1 kohaselt.
18.Vastavalt VSS § 15 lg 2 punktile 1 võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht. VSS § 68 punkti 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on PPA või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.
19.Tallinna Ringkonnakohus on oma 29.01.2021 määruse nr 3-20-1913 punktis 21 märkinud järgmist: „VSS § 68 p-s 6 sätestatud asjaolu hindamisel ei oma sisulist tähtsust, millistel põhjustel on isik oma käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust, vaid oluline on üksnes see, kas on alust arvata, et välismaalase hoiakud või käitumine on muutunud. /.../ Hoolimata pooleli olevast kohtumenetlusest, võimalusest elada pere juures ning perekonna toetusest, ei viita XX käitumine pärast vanglast vabanemist sellele, et tema hoiakud lahkumiskohustuse täitmise osas on muutunud. /.../“
20.Ka käesoleval juhul on isik väljendanud nii Viru Vanglale (PPA taotlus, lk 6, esimene lõik) kui ka 23.08.2021 kohtuistungil soovimatust täita lahkumiskohustust (23.08.2021 kohtuistungi helisalvestis 15:32:13). On arusaadav, et kui isik on pikaajaliselt elanud Eestis, siis ei soovi ta lahkuda välisriiki, kus tal puudub elukoht või lähedased. Samas ei ole vaidluse all asjaolu, et isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Varasemalt on kohtud asunud seisukohale, et isik ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust, millega on ta raskendanud väljasaatmismenetlust. Praegusel juhul ei ole isiku meelsus lahkumiskohustuse täitmise osas muutunud. Kohus nõustub PPA-ga, et soovimatus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki ei vabasta isikut ettekirjutuse täitmisest. Oma subjektiivseid õigusi saab isik kaitsta lahkumisettekirjutust vaidlustades, mida isik on ka teinud (haldusasi nr 3-20-915). Seejuures on esialgse õiguskaitse korras tagatud, et isik saab viibida haldusasja nr 3-20-915 arutamise juures. Põgenemisohtu ei maanda ka isikul elukoha olemasolu, kuivõrd isiku varasemast käitumisest tulenevalt ei tekita tema väited elukohas viibimisest piisavalt usaldust. Põgenemisohtu pigem suurendab asjaolu, et Vene Föderatsioon on rahuldanud isiku tagasivõtu palve ning väljasaatmine sõltub praegust üksnes haldusasja nr 3-20-915 edasisest menetlusest ja selles kohaldatud esialgsest õiguskaitsest. Kuigi puudutatud isikul elab Eestis ema, siiski ei nähtu asja materjalidest, et neil oleks sedavõrd lähedased perekondlikud suhted, mis annaks alust arvata, et vabaduses viibides ei hoiaks puudutatud isik väljasaatmise menetlusest kõrvale.
Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vaheline tagasivõtuleping (ELT L 129, 17.5.2007, lk 40).
5(7)
3-20-2133 Põgenemisohu esinemine ei tähenda tingimata, et puudutatud isik lahkuks välisriiki, vaid piisab ka sellest, kui riigisiseselt varjab puudutatud isik ennast PPA eest.
21.Kuivõrd kohus on leidnud, et isiku suhtes esineb põgenemisoht VSS § 68 p 6 tähenduses, siis puudub vajadus asuda eraldi hindama põgenemisohtu VSS § 68 punkti 4 tähenduses. 22. Kohus nõustub PPA-ga, et leebemate järelevalvemeetmete (VSS § 10) kohaldamine võimalik ei ole. Tallinna Ringkonnakohus on oma 28.06.2021 määruse punktis 20 leidnud, et ringkonnakohus jääb Tartu Ringkonnakohtu 09.12.2020 määruse asjas nr 3-20-2133 p-s 18 märgitu juurde, et puudutatud isiku eelnev käitumine (süütegude korduv toimepanemine, sh katseajal), tema väljendatud tahe Eestist mitte lahkuda ja sõltuvusprobleemid tekitavad põhjendatud kahtluse, et leebemad järelevalvemeetmed ei aita taotletavat eesmärki sama efektiivselt saavutada kui kinnipidamiskeskuses viibimine. Käesoleval juhul asjaolud selles osas muutunud ei ole, mistõttu nõustub kohus Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga.
23.Kohtuistungil on puudutatud isiku esindaja selgitanud, et haldusasjas nr 3-20-915 on puudutatud isiku ema esitanud kohtule avalduse, milles kinnitab, et kui puudutatud isik jääb Eestisse elama, siis on ta nõus teda toetama ja tema eest hoolitsema. Kuigi puudutatud isiku esindaja ei saanud vastavat tõendit kohtule esitada, siis ei olnud selle asjaolu osas istungil vaidlust. Samas selgitas kohus 23.08.2021 istungil puudutatud isiku esindajale, et võtab selle info teadmiseks. Sellest lähtuvalt leiab kohus, et eeldades esitatud väite õigsust, ei annaks see alust PPA taotluse rahuldamata jätmiseks. Viidatud teave viitab sellele, et puudutatud isiku ja tema ema vahelised suhted võivad olla paranenud. Samas ei väära see fakti, et puudutatud isikut ei saa usaldada ega tema väidet mitte kõrvale hoiduda väljasaatmise menetlusest pidada usaldusväärseks. Seda põhjusel, et kohtuistungil on puudutatud isik selgelt öelnud, et ta ei soovi Eestist lahkuda. Lisaks on kinnitanud isik, et ta ei tahtnud kinnipidamiskeskuses viibides taotleda endale reisidokumenti, et vältida Venemaale väljasaatmist. Toodust järeldub selgelt, et puudutatud isik on valmis tegema kõik selleks, et takistada enda väljasaatmist Eesti Vabariigist. Sisuliselt tähendab see seda, et olukorras, kus kohaldataks näiteks järelevalvemeetmena elamist kindlaksmääratud elukohas (VSS § 10 lg 1 p 1) ei ole välistatud, et isik asuks ennast varjama ega oleks enam PPA-le väljasaatmise menetluses kättesaadav. Seega sõltumata asjaolust, et isiku ja tema ema suhted võivad olla paranenud, esineb jätkuvalt sedavõrd intensiivne põgenemisoht, mis välistab leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise (VSS § 10). 24. Kohus nõustub PPA-ga, et isiku kinnipidamise tähtaja pikendamine on proportsionaalne meede. Võttes arvesse asjaolu, et Vene Föderatsioon on rahuldanud isiku tagasivõtu palve, mistõttu on isiku väljasaatmine väga tõenäoline. PPA esindaja sõnul viibib väljasaatmine üksnes seetõttu, et haldusasjas nr 3-20-915 on kohaldatud esialgset õiguskaitset, mis keelab isiku riigist väljasaatmise. Samas nähtub kohtu infosüsteemist, et haldusasjas nr 3-20-915 on 21.06.2021 esitatud Riigikohtule kassatsioonkaebus, mille menetlusse võtmise küsimust veel otsustatud ei ole. PPA esindaja selgitas 23.08.2021 istungil, et juhul, kui Riigikohus peaks kassatsioonkaebust menetlusse mitte võtma, siis on isiku väljasaatmine võimalik 10 päeva jooksul. Arvestades aga, et olukorras, kus kassatsioonkaebust asutakse sisuliselt arutama, siis võib menetlus kesta rohkem kui 4 kuud, mistõttu rahuldab kohus PPA taotluse maksimaalses seaduses sätestatud ulatuses. Riigi õigusabi tasu
25.Puudutatud isikut esindas riigi õigusabi korras advokaat A. Matvejev, kes esitas vahetult pärast kohtuistungit taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks summas 61 eurot ja 20 senti (sh käibemaks), mis hõlmab kohtuistungil osalemist (42 minutit). Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 11 lõikest 1, leiab kohus, et taotletav riigi õigusabi tasu suurus on põhjendatud. 6(7)
3-20-2133
(allkirjastatud digitaalselt) Anu Maria Brenner
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.