Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel, Maili Lokk 09.12.2020, Tartu 3-20-2133
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 03.11.2020. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Xi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja – X, esindaja advokaat Andrei Matvejev Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.11.2020. a määrus muutmata.
2.Asendada määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 30.10.2020 Tartu Halduskohtule taotluse Xi kinnipidamiseks ja tema PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg-le 1. PPA selgitas, et X sündis 19.12.1983 Venemaal, ta on rahvuselt venelane ning Venemaa Föderatsiooni kodanik. Ta kolis pooleaastasena emaga Eestisse elama ning õppis Eestis kuni 5. klassini. Seejärel läks ta elama Venemaale vanaema juurde. Venemaal lõpetas ta 9. klassi. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet andis talle 18.12.1998. a otsusega alalise elamisloa Eestis, mis 01.06.2006 muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. PPA tunnistas 27.04.2020. a otsusega nr 15.3-3.4/308-4 Xi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, koostas sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja kohaldas isikule kolmeaastast sissesõidukeeldu. X vaidlustas eelnimetatud otsuse halduskohtus. Tartu Halduskohtu jättis
22.10.2020. a otsusega haldusasjas nr 3-20-915 kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. X esitas PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks, PPA algatas tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise menetluse, kuid peatas selle seoses poolelioleva haldusasjaga nr 3-20-915.
2.X vabanes 02.11.2020 Viru Vanglast. PPA pidas ta VSS § 15 lg 2 p-de 1-3 alusel samal päeval 48 tunniks kinni, kuivõrd isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. X on Eestis kriminaalkorras karistatud kuuel korral, millest kehtivad on kolm järgnevalt kirjeldatud kriminaalkaristust. Viru Maakohus tunnistas 19.05.2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-3899 Xi süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, kuna isik kehaliselt väärkohtles valu tekitavalt oma ema. Viru Maakohus tunnistas 24.10.2018. a otsusega kriminaalasjas nr 1-18-7799 Xi süüdi KarS § 216 lg 1 järgi, kuna ta kasutas ebaseaduslikult elektrienergiat. Viru Maakohus tunnistas 10.05.2019. otsusega kriminaalasjas nr 1-19-3553 isiku süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, kuna ta kehaliselt väärkohtles korduvalt valu tekitavalt oma elukaaslast, ning määras talle lõplikuks liitkaristuseks 1 aasta, 7 kuud ja 22 päeva vangistust. Xit on karistatud kümme korda ka väärteokorras, millest on kehtivad viis väärteokaristust, mh seoses isiku poolt korterisse kanepi toomisega ning ilma arsti ettekirjutuseta amfetamiini, karfentanüüli ja fentanüüli tarvitamisega.
3.PPA leidis, et X kujutab enda süütegudest tulenevalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ka Viru Vanglas läbi viidud riskihindamise põhjal on isik ohtlik avalikkusele, ühiskonna turvalisusele ja enda lähedastele isikutele. Oht on kõige tõenäolisem, kui isik tarvitab alkoholi ja kaotab probleemide ilmnemisel enesekontrolli. Xi suhtes esineb põgenemisoht vastavalt VSS § 68 p-le 4, mille kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud karistuseks vangistus. PPA ei tugine üksnes isiku karistatuse faktile, vaid kõikidele isikuga seonduvatele asjaoludele kogumis. Isiku korduvate süütegude toimepanek näitab isiku suhtumist Eesti riigi seadusandlusesse ning annab PPA-le aluse arvata, et vabaduses viibides ei täida ta vabatahtlikult kohustust lahkuda. Samuti esineb VSS § 68 p 6 kohaselt välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on PPA-le teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. Xil puudub kehtiv reisidokument ning Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja, millest nähtub, et isik ei soovi endale ise tagasipöördumistunnistust hankida, kuivõrd ei soovi Venemaa Föderatsiooni lahkuda. Isiku keeldumist kaasa aidata enda väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel saab tõlgendada kui soovimatust täita talle pandud lahkumiskohustust. PPA-l on alus arvata, et isik ei pruugi vabaduses viibides iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ja võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu puudub PPA-l võimalus väljasaatmise lõpule viimiseks 48 tunni jooksul. Seega on täidetatud VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud alus isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. PPA arvates nähtuvad eelnevast põhjused isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud alusel ning see kaalub üles isiku õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Xi osas ei ole põgenemisohust tingituna võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid.
4.Tartu Halduskohus andis 03.11.2020. a määrusega loa Xi kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks alates 03.11.2020. 04.11.2020 tegi halduskohus asjas täiendavalt kirjeldava ja põhjendava osaga määruse. Halduskohus märkis, et kohus annab loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks
kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alused ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted. Vastavalt VMS § 43 lg-le 1 peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks olema seaduslik alus. Sama paragrahv sätestab ka välismaalase ajutise Eestis viibimise seaduslikud alused. Kuna PPA tunnistas Xi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas kolmeaastast sissesõidukeeldu, siis puudub isikul Eestis viibimiseks õiguslik alus. Eestis viibimise õiguslikku alust ei tingi PPA 27.04.2020. a otsusega seonduv kohtuvaidlus (haldusasi nr 3-20-915), kuivõrd otsuse kehtivust või täitmist ei ole peatatud. Xi Eestis viibimise õiguslikuks aluseks ei ole ka isiku tähtajalise elamisloa taotluse menetlus, mille PPA seoses poolelioleva haldusasjaga peatas. VSS § 28 lg 3 kohaselt välismaalasel, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, ei ole lubatud Eestis viibida ning tema Eestis viibimine on ebaseaduslik, sõltumata viibimisaluse omamisest. Seega puudub Xil hetkel seaduslik alus riigis viibimiseks. VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. X peeti VSS § 15 lg 2 p-de 1-3 alusel kinni 02.11.2020 ning tema suhtes on olemas kehtiv ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 15 lg 1 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 alusel võib isikut kinni pidada eelkõige siis, kui esineb välismaalase põgenemise oht; välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Kõik eeltoodud alused ei pea esinema üheaegselt, isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks piisab ühe eelnimetatud aluse ilmnemisest. Käesolevas asjas taotles PPA Xi kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist kõigil kolmel alusel. PPA sisustas VSS § 15 lg 2 p-s 1 märgitud põgenemise ohtu VSS § 68 p-de 4 ja 6 kaudu. VSS § 68 p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. VSS § 68 p 6 sätestab, et põgenemise oht esineb, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 31.05.2017. a määrusest asjas nr 3-3-1-93-16 peab VSS § 68 p 4 ja 6 kohaldama koos VSS § 68 esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid.
5.Vaidlus puudub selles, et X on kriminaalkorras karistatud ning talle on mõistetud karistuseks vangistus. PPA leiadis, et isiku korduv süütegude toimepanek näitab tema suhtumist Eesti Vabariigi seadusandlusesse ning annab aluse arvata, et ta ei täida vabaduses viibides vabatahtlikult talle pandud kohustust lahkuda. Kohus nõustub PPA-ga, et isiku varasemat käitumist arvestades võib isik kujutada ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole veel VSS-is põgenemisohtu kinnitavaks asjaoluks. Võimalus pidada isikut kinni avaliku korra ja julgeolekuga seonduvatel põhjustel ei saa rajaneda direktiivil 2008/115/EÜ (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-357/09, p 70). Sellist alust ei ole sätestatud ka VSS §-s 68. PPA taotluses esitatud põhjendused ei näita veenvalt ära, kuidas isiku varasem käitumine kinnitab asjaolu, et ta võib põgeneda või hoiduda väljasaatmismenetlusest kõrvale või takistada seda. Üksnes asjaolu, et isik ei ole varasemalt õiguskorda järginud ja on pannud toime kuritegusid ei
tähenda, et isikul esineb põgenemise oht. Seega on PPA järeldus põgenemisohu kohta VSS § 68 p 4 alusel nõuetekohaselt sisustamata. Samuti ei kinnita põgenemisohu esinemist asjaolu, et Xi selgituste kohaselt ei soovi ta Venemaa Föderatsiooni lahkuda ning et ta ei aita kaasa endale väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele. Arvestades, et isik on pikaajaliselt viibinud Eestis ning et tal elavad Eestis lähedased, on mõistetav, miks ta Eestist lahkuda ei soovi. Isiku soovist Eestisse jääda ei saa järeldada, et ta kavatseb põgeneda või väljasaatmist takistada. Samuti ei saa isiku selgitust Eestisse jäämise tahte kohta käsitleda VSS § 68 p 6 mõttes teadaandena, et ta ei täida lahkumiskohustust ka siis, kui vaidlustatud haldusakti kohtumenetluses ei tühistata. Põgenemisohu hindamise näol on tegemist kohtuliku prognoosotsusega ning kohtu hinnangul ei ole PPA esitanud kohtule veenvaid kaalutlusi, mis kogumis võimaldaksid põgenemise ohtu pidada sedavõrd tõenäoliseks, et vajalik oleks sellel põhjusel isik kinnipidamiskeskusesse paigutada.
6.Kuigi isiku kinnipidamist ei õigusta põgenemise oht, on täidetud VSS § 15 lg 2 p-dele 2 ja 3 tuginemise eeldused. Xi kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on põhjendatud, kuna kohtule esitatud materjalid kinnitavad, et ta ei täida piisaval määral kaasaaitamiskohustust ning tal puuduvad Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. Vaidlus puudub selles, et Xil puudub kehtiv reisidokument. Isiku selgituste kohaselt esitas ta Venemaa Föderatsiooni saatkonnale taotluse passi saamiseks, kuid jättis taotlemise riigilõivu tasumise nõude tõttu pooleli. Kohus mõistab, et isikul võisid puududa rahalised vahendid passi taotlemiseks, kuid tal oli võimalik hankida endale seejärel tagasipöördumistunnistus. Arvestades, et X oli teadlik lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja sellest tulenevast kohustusest, pidi ta mõistma tagasipöördumistunnistuse taotlemise ja kaasaaitamiskohustus täitmise vajadust. PPA 27.04.2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 vaidlustamine ei anna isikule õigust loobuda kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Isik on aga teada andnud, et ei hangi endale ise eelnimetatud dokumenti, kuivõrd ei soovi Venemaa Föderatsiooni lahkuda. Kohus peab usutavaks, et kui isik oli võimeline esitama taotluse passi saamiseks, oli tal võimalik esitada ka taotlus tagasipöördumistunnistuse saamiseks. Xi väited selle kohta, et tagasipöördumiseks nõutud dokumentide saamiseks vajalike toimingute tegemata jätmise tingis arusaamisvõimetus ja haldusorganilt saadud ebakohased suunised, on paljasõnalised. Kohtuistungil ei ilmnenud, et isikul oleks raskusi küsimustest ja selgitustest arusaamisega määral, mis võiks viidata arusaamisvõime olulistele piirangutele. Lisaks tuleb arvestada, et Tartu Halduskohtu 07.05.2020. a määruse (haldusasi nr 3-20-807) alusel oli kaebajal riigi õigusabi korras esindaja, kellelt oleks ta saanud vajadusel oma kohustuste täpsemaks mõistmiseks abi paluda. Kohtu hinnangul kinnitab tagasipöördumistunnistuse taotlemisest keeldumine, et isik ei ole nimetatud dokumendi saamiseks teinud praeguseks hetkeks piisavalt Eesti ametivõimudega koostööd. Seega ei ole isik täitnud VSS § 264 lg 1 p-st 3 tulenevat kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt. Kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu saab PPA lisaks viimati nimetatud kinnipidamise alusele tugineda ka Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele kui isiku kinnipidamise alusele ehk VSS § 15 lg 2 p-le 3 (vt RKHK 16.06.2017. a määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). VSS § 15 lg 2 p-s 2 sätestatud kaasaaitamiskohustus on avatud sama seaduse § 264 lg 1 p-des 1-4, milles esitatakse mitteammendav loetelu kaasaaitamistoimingutest. VSS § 264 lg 1 p 3 näeb ette, et väljasaadetav on kohustatud aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele. Kohus möönab, et tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tuginemine eeldab samuti üldjuhul dokumentide taotlemise kohustuse täitmata jätmist ning on VSS § 15 lg 2 p 3 kohaldamise üheks täiendavaks eelduseks. Samas ei välista VSS § 15 lg 2 p 3 koosseisu täitmine samaaegselt ka VSS § 15 lg 2 p-le 2 tuginemist. Seadusandja ei ole
piirdunud VSS § 15 lg 2 p 2 puhul kaasaaitamiskohustusena üksnes VSS § 264 lg 1 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud alustega. Asjaolu, et kohustuse rikkumise tagajärjeks on selles asjas ka tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumine ei tähenda, et puudutatud isik oleks VSS § 15 lg 2 p-s 2 ja VSS § 264 lg 1 p-s 3 sätestatud kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Seetõttu saab PPA samaaegselt tugineda VSS § 15 lg 2 p-dele 2 ja 3, kui puudutatud isik dokumentide hankimisele nõuetekohaselt kaasa ei aita. Praegusel juhul ei oleks VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt tulemuslik. Järelevalvemeetmed baseeruvad usaldusel ja kuigi PPA taotluses kirjeldatud asjaolud ei kinnita isiku põgenemise ohtu, siis ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine isiku senist vähest koostöötahet arvestades põhjendatud. Kohus pole kohtuasja materjalide alusel veendunud, et muud järelevalvemeetmed täidaksid puudutatud isiku puhul praegu kinnipidamisega samaväärset eesmärki. Eeltoodut ei kaalu üles asjaolu, et isikul on Eestis elamiskoht ja lähedased. Seega on Xi paigutamine kinnipidamiskeskusesse põhjendatud ja proportsionaalne. Halduskohus märkis ka, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmisel tegutseb kohus piiratud informatsiooni alusel ning kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded ei saa olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul (vt RKHK 29.01.2015. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14). Kui väljasaatmismenetluse ajal asjaolud oluliselt muutuvad ning X täidab kinnipidamiskeskuses olles kaasaaitamiskohustust, siis ei ole PPA-l alust jätkata isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.X esitas Tartu Halduskohtu 04.11.2020. a määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu määruse tühistada ja teha uus lahend, millega jätta PPA taotlus tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest.
8.Määruskaebuses leitakse, et halduskohus kohaldas määruse tegemisel vääralt materiaalõigust ning rikkus menetlusõiguse norme. VSS § 15 lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada käesoleva paragrahvi lg-s 2 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht; välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Kohtuistungil seletas määruskaebuse esitaja, et vangistuses olles lõppes tal ära Vene Föderatsiooni passi kehtivus. Pass jäi välja andmata põhjusel, et määruskaebuse esitaja ei saanud tasuda riigilõivu. Kohus ei andnud sellele asjaolule hinnangut. Määruskaebuse esitaja pöördus ka PPA poole tähtajalise elamisloa väljaandmise taotlusega, kuid PPA peatas antud taotluse läbivaatamise kuni kohtulahendi jõustumiseni asjas 3-20-915. Samuti ei ole selge, milliseid kaasaaitamise kohustusi määruskaebuse esitaja rikkus või kavatseb rikkuda. Määruskaebuse esitaja on teinud kõik endast sõltuva selleks, et vormistada reisidokument (VF pass). Seda, et tal ei olnud raha riigilõivu tasumiseks, ei saa käsitleda kaasaaitamiskohustuse rikkumisena.
9.PPA ei esitanud asjas 3-20-915 teavet selle kohta, et määruskaebuse esitaja taotles tähtajalist elamisluba, kuid menetlus on peatatud. Lähtudes kohtuotsusest asjas nr 3-20-915, siis juhul kui
määruskaebuse esitaja oleks taotlenud tähtajalist elamisluba, puuduvad alused tema väljasaatmiseks.
10.Kohtumäärusega kohaldatud meede on ebaproportsionaalne. Määruskaebuse esitaja omandis on korter asukohaga Sõpruse 8b-32, Kohtla-Järve, mida kasutatakse tema eluasemena. Üksnes juhul, kui vabaduses viibides hakkaks määruskaebuse esitaja PPA ettekirjutusest kõrvale kalduma, võiks kinnipidamine olla põhjendatud. Hinnates kinnipidamise proportsionaalsust tuleb võtta arvesse ka seda, et määruskaebuse esitajal on tervisega probleemid ja tema tervise jaoks oleks proportsionaalne, kui ta viibiks vabaduses.
11.PPA leidis vastuses määruskaebusele, et neile jääb arusaamatuks määruskaebuse esitaja hinnang, et tema osas puudub kinnipidamise alus. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et isikul võisid puududa rahalised vahendid passi taotlemiseks, kuid tal oli võimalik hankida endale tagasipöördumistunnistus. Arvestades, et X oli teadlik lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja sellest tulenevast kohustusest, pidi ta mõistma tagasipöördumistunnistuse taotlemise ja kaasaaitamiskohustus täitmise vajadust. PPA 27.04.2020. a otsuse vaidlustamine ei anna isikule õigust loobuda kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Pealegi edastas Viru Vangla PPA-le kirja, millest nähtub, et isik ei soovigi endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ta ei soovi lahkuda Vene Föderatsiooni. Vastustaja hinnangul saab isiku keeldumist kaasa aidata enda väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele tõlgendada kui soovimatust täita talle pandud lahkumiskohustust. Soovimatus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki ei vabasta lahkumisettekirjutuse täitmisest. Vastustaja hinnangul annab isiku selline käitumine aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi ta iseseisvalt hakata enda väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. VSS § 15 lg 2 p-s 2 sätestatud kaasaaitamiskohustus on avatud sama seaduse § 264 lg 1 p-des 1-4. VSS § 264 lg 1 p 3 näeb ette, et väljasaadetav on kohustatud aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele. Vastustaja hinnangul kinnitab tagasipöördumistunnistuse taotlemisest keeldumine, et isik ei ole nimetatud dokumendi saamiseks teinud haldusorganiga piisavalt koostööd. Seega ei ole isik täitnud VSS § 264 lg 1 p-st 3 tulenevat kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt.
12.Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et praegusel juhul ei ole VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt tulemuslik. Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2020. a määruses haldusasjas nr 3-19-1274 leidnud, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema efektiivne – see peaks eesmärgipäraselt tagama lahkumiskohustuse täitmise. Teisisõnu ei oleks isiku kinnipidamine proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks sama tõhusalt võimalik saavutada leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega. Xi eelnev käitumine, st korduvate süütegude toimepanek (sealhulgas ka katseaja jooksul, kui tema suhtes olid rakendatud järelevalvemeetmed KarS § 74 lg-te 1 ja3 järgi) näitab isiku suhtumist Eesti riigi seadusandlusesse ning annab PPA-le aluse arvata, et vabaduses viibides ei täida isik vabatahtlikult talle pandud kohustust Eestist lahkuda. Leebemate järelevalvemeetmete rakendamine ei tagaks soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine.
13.Mis puudutab kaebaja terviseprobleeme, siis VSS § 269 kohaselt antakse raviabi kinnipidamiskeskuses kõigepealt perearsti tasemel. Vastavalt VSS § 269 lg-le tagatakse
väljasaadetavale tervisekontrolli ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus. VSS § 269 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab kinnipidamiskeskuses perearsti kvalifikatsiooniga isik vastavalt haiglavälise eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VSS § 269 lg 4 kohaselt VSS §269 lg-s 3 nimetatud isik on kohustatud regulaarselt jälgima väljasaadetava terviseseisundit ja suunama ta ravile, kui väljasaadetava terviseseisund ei võimalda kinnipidamist kinnipidamiskeskuses või tema Eestist väljasaatmist. Seega on tervishoiuteenuse osutamine kinnipidamiskeskuses tagatud täies mahus. Pealegi oleks vabaduses viibides tervishoiuteenuste kättesaadavus Xile raskendatud, kuna ta viibib Eestis ilma seadusliku aluseta ja seega ei omaks ta õigust tasuta plaanilisele arstiabile.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus märgib esmalt seda, et halduskohus lahendas PPA taotluse halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete (HKMS §-d 264-265) järgi. HKMS § 264 lg 4 kohaselt kui seadus ei sätesta teisiti, vaatab kohus taotluse läbi ja otsustab loa andmise viivitamata kirjaliku määrusega ainuisikuliselt lihtmenetluses. HKMS § 134 lg 2 p 7 kohaselt võib kohus, kui see aitab kaasa asja kiiremale lahendamisele, lihtmenetluses muu hulgas teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata HKMS §-s 169 sätestatud tingimustel. HKMS § 169 lg 2 kohaselt võib lihtmenetluses kohus teha otsuse esmalt avalikult teatavaks ilma kirjeldava ja põhjendava osata, muu hulgas kuulutada suuliselt üksnes kohtuotsuse resolutsiooni. Selline otsus tuleb tervikuna avalikult teatavaks teha 15 päeva jooksul resolutsiooni teatavakstegemisest arvates, välja arvatud juhul, kui pooled ja kolmandad isikud teatavad enne otsuse tervikuna teatavakstegemist kirjalikult või kohtuistungil, et nad loobuvad otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise õigusest. Ringkonnakohus leiab, et eelmainitud olukorras ei käsitleta kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse (või määruse) resolutsiooni ega ka hilisemat kirjeldava ja põhjendava osaga tehtud otsust eraldiseisvate otsustena, vaid ühe ja sama otsusena. Eeltoodust tulenevalt ei saa ka halduskohtu 03.11.2020 ja 04.11.2020. a määrusi käsitleda eraldiseisvate määrustena, vaid ühtse määrusena, mille põhjendused on esitatud 04.11.2020. a määrusena vormistatud dokumendis. Kuna halduskohtu määrus, millega anti PPA-le luba Xi paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse, omandas õigusliku jõu kohe selle teatavakstegemisel 03.11.2020, mitte alles 04.11.2020 selle täiendamisel kirjeldava ja põhjendava osaga, viitab ringkonnakohus selguse huvides järgnevalt vaid 03.11.2020. a määrusele ning tõlgendab kaebaja määruskaebust selliselt, et see on esitatud 03.11.2020. a määruse vaidlustamiseks.
15.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja halduskohtu 03.11.2020. a määrus tuleb jätta muutmata. Halduskohus leidis õigesti, et määruskaebuse esitaja ei täida piisaval määral kaasaaitamiskohustust ning tal puuduvad Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid, mistõttu on tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka ükski määruskaebuses esitatud väide halduskohtu järeldusi ümber. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 03.11.2020. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Nõustuda ei saa määruskaebuse esitaja väitega, et halduskohus kohaldas vääralt materiaalõigust ning rikkus menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti kohaldanud VSS § 23 lg-t 1 ja VSS § 15 lg 2 p-e 2 ja 3, tuvastades määruskaebuse esitaja suhtes esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused ning kinnipidamise kooskõla lg-s 1 nimetatud põhimõtetega. Samuti on Tartu Halduskohus vaidlusaluses määruses
ammendavalt põhjendanud määruskaebuse esitaja kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise vajalikkust ning hinnanud kinnipidamise proportsionaalsust.
17.Vaidlust ei ole selle üle, et Xil puudub Eestis viibimiseks õiguslik alus. Seetõttu esitas PPA halduskohtule taotluse saada luba Xi kinnipidamiseks ja tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vastavalt VSS § 23 lg-le 1. VSS § 23 lg 11 kohaselt annab halduskohus loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alused ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted. VSS § 15 lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud alusel, kui VSS-is sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § § 15 lg 2 võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-is sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemisoht ja/või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib. Vaidlusaluses määruses leidis halduskohus, et kuigi isiku kinnipidamist ei õigusta põgenemise oht, on tema kinnipidamise alusena täidetud VSS § 15 lg 2 p-dele 2 ja 3 tuginemise eeldused ning Xi kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on põhjendatud, kuna ta ei täida piisaval määral kaasaaitamiskohustust ning tal puuduvad Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid.
18.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud väitega, et halduskohus pole selgitanud ega kaalunud, milles seisneb kaasaaitamiskohustuse rikkumine ning igal juhul ei saa selleks pidada olukorda, kui isikul jääb passi saamiseks riigilõiv tasumata. VSS § 15 lg 2 p-s 2 sätestatud kaasaaitamiskohustus on avatud sama seaduse § 264 lg 1 p-des 1-4, milles esitatakse mitteammendav loetelu kaasaaitamistoimingutest. VSS § 264 lg 1 p 3 näeb ette, et väljasaadetav on kohustatud aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele. Halduskohus on Xi-poolset kaasaaitamiskohustuse rikkumist analüüsinud määruse p-des 11 ja 13 ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate põhjendustega. Halduskohus ei pidanud kaasaaitamiskohustuse rikkumiseks seda, et määruskaebuse esitajal jäi kodakondsusjärgse riigi pass saamata riigilõivu tasumata jätmise tõttu, vaid leidis, et kuigi isikul võisid puududa rahalised vahendid passi taotlemiseks, oli tal võimalik hankida endale seejärel tagasipöördumistunnistus, mida X aga ei teinud. Arvestades seda, et X oli teadlik lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja sellest talle tulenevast kohustusest lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki, pidi ta mõistma ka tagasipöördumistunnistuse taotlemise ja kaasaaitamiskohustuse täitmise vajadust. Vaidlust ei ole ka selles, et Viru Vangla edastas PPAle Xi 15.10.2020. a kirja, millest nähtub, et ta ei soovigi endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei taha lahkuda Eestist Vene Föderatsiooni. Tagasipöördumistunnistuse taotlemisest keeldumine näitab, et määruskaebuse esitaja ei ole nimetatud dokumendi saamiseks teinud PPA-ga koostööd ja ei ole seega täitnud VSS § 264 lg 1 p-st 3 tulenevat kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt. Eeltoodu alusel tuleb nõustuda PPA seisukohaga, et selline käitumine annab aluse arvata, et ka vabaduses viibides ei pruugi X iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning võib pigem hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma.
19.Lähtudes eeltoodust ja ka PPA poolt halduskohtule esitatud taotluses välja toodust nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et käesoleval juhul ei ole VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate
järelevalvemeetmete (elamine kindlaksmääratud elukohas, ilmumine määratud ajavahemike järel PPA-sse jne) kohaldamine määruskaebuse esitaja suhtes tõenäoliselt tulemuslik. Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2020. a määruses haldusasjas nr 3-19-1274 näiteks leidnud, et: „Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema efektiivne – see peaks eesmärgipäraselt tagama ka lahkumiskohustuse täitmise. Teisisõnu ei oleks isiku kinnipidamine proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks sama tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega.“ Xi eelnev käitumine, st korduvate süütegude toimepanek, sealhulgas katseaja jooksul ning oma ema suhtes Kohtla-Järvel Sõpruse 8b-32 asuvas korteris, mida määruskaebuse esitaja käsitleb määruskaebuses talle kuuluva eluasemena ja näeb ühe põhjusena (kindla elukoha olemasolu) selleks, miks teda ei oleks pidanud kinnipidamiskeskusesse paigutama, näitab tema suhtumist Eesti riigi seadusandlusesse ning annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei täida ta vabatahtlikult kohustust Eestist lahkuda. Xi varasem süstemaatiline seadusevastane käitumine ja sõltuvusprobleemid ei tekita tema suhtes usaldust, mis võiks anda põhjust eeldada, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks on saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega, mistõttu on tema kinnipidamiskeskusesse paigutamine igati proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks).
20.Mis puudutab määruskaebuse esitajal terviseprobleemide esinemist, siis ka need ei muuda tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist ebaproportsionaalseks, sest vastavalt VSS § 269 lg-le 1 tagatakse väljasaadetavale tervisekontrolli ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus. VSS § 269 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab kinnipidamiskeskuses perearsti kvalifikatsiooniga isik vastavalt haiglavälise eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VSS § 269 lg 4 kohaselt on VSS §269 lg-s 3 nimetatud isik kohustatud regulaarselt jälgima väljasaadetava terviseseisundit ja suunama väljasaadetava ravile, kui väljasaadetava terviseseisund ei võimalda kinnipidamist kinnipidamiskeskuses või tema Eestist väljasaatmist. Seega on tervishoiuteenuse osutamine ka kinnipidamiskeskuses tagatud täies mahus.
21.PPA 27.04.2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 õiguspärasuse kontrollimine ei ole käesoleva asja, vaid haldusasja nr 3-20-915 vaidluse esemeks. Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus määruskaebuse p-des 11-13 toodud väiteid ja seisukohta, et Xi riigist väljasaatmiseks puuduvad alused.
22.Kuna käesolevas asjas tuvastatud asjaolud oma kogumis on sellised, mis õigustavad määruskaebuse esitaja kinnipidamist, siis jääb esitatud määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu vaidlusalune määrus muutmata.
23.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.