Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-915 26. jaanuar 2022 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque ja Nele Parrest X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsuse tühistamiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triinu Moora Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2021. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebaja 8. juuli 2021. a avaldusele lisatud tõendid.
2.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2021. a otsus ja Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2020. a otsus lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 27. aprilli 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 punktid 2 ja 3 (s.o lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas).
4.Tagastada kautsjon.
5.Jätta vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus läbi vaatamata.
6.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) on 1983. aastal sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik. Ta asus Eestisse koos emaga elama kuue kuu vanusena. Tal oli alates 1998. aastast Eestis elamiseks alaline elamisluba, mis loeti pärast 2006. aasta seadusemuudatust pikaajalise elaniku elamisloaks. Ta õppis põhikooli ajal mõned aastad Venemaal ning töötas seal hiljem metsatöödel.
2.Maakohus tunnistas 2019. a otsusega kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Mõistetud karistus liideti 2018. a kohtuotsusega mõistetud karistusega ja osaliselt ära kantud üldkasuliku töö tundidega. Kaebajale mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud 22 päeva vangistust. Kaebaja vangistus algas 11. märtsil 2019 ning lõppes 2. novembril 2020.
3.Viru Vangla tegi 25. märtsil 2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) ettepaneku tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, teha talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kohaldada sissesõidukeeldu.
3-20-915
4.PPA alustas 25. märtsil 2020 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust. Kaebajale saadetud teatises märgiti, et koos elamisloa kehtetuks tunnistamisega võidakse teha lahkumisettekirjutus ning kohaldada sissesõidukeeldu.
5.Kaebaja esitas 13. aprillil 2020 oma seisukoha, milles palus elamisloa alles jätta. Ta märkis muu hulgas, et ta on elanud kogu oma teadliku elu Eestis, Venemaal tal sugulasi pole, ta saab alates 2005. aastast psühhiaatrilist ravi, tal on „töövõimetuse raske grupp“, samuti on ta immuunpuudulikkuse viiruse kandja.
6.PPA tegi 27. aprillil 2020 otsuse nr 15.3-3.4/308-4, millega tunnistas välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks (p 1) ning tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1 ja § 72 lg 2 p 4 alusel lahkumisettekirjutuse kaebaja väljasaatmiseks Venemaa Föderatsiooni, mis sundtäidetakse kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2). Sama otsusega kohaldati kaebajale VSS § 74 lg-te 2 ja 3 alusel sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). Otsuse põhjendused on järgmised: 1) VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib tunnistada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust reguleeriva direktiivi 2003/109 art 12 lg 1 näeb ette, et pikaajalise elaniku võib välja saata üksnes siis, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule; 2) kaebajast tuleneb oht avalikule korrale, sest ta on mitmel korral kahjustanud karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid. Teda on kriminaalkorras karistatud kuuel korral, tal on kolm kehtivat kriminaalkaristust. Väärtegude eest on teda karistatud kümnel korral, kehtivaid väärteokaristusi on viis; 3) kaebajast tuleneb ka oht riigi julgeolekule. Teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud esimese ja teise astme tahtlike kuritegude eest, sh isikuvastaste kuritegude eest. Viimase kuriteo eest karistati teda reaalse vangistusega. PPA-l puudub veendumus, et kaebaja on pärast vangistuse lõppemist õiguskuulekas, sest varasemate karistuste mõjul ei ole kaebaja kuritegude toimepanemisest loobunud. Viimased kuriteod pani ta toime katseajal. Samuti on ta varem rikkunud käitumiskontrolliga määratud kohustusi; 4) kaebajast lähtuv oht on tegelik ja jätkuv. Vangla esitatud iseloomustuse kohaselt on kaebaja käitunud vanglas hästi: ta alustas sõltuvusteemalise sotsiaalprogrammi läbimisega, töötas, käitus rahulikult ning distsiplinaarkaristusi polnud. Ta avaldas soovi saada vabanedes abi rehabilitatsioonikeskusest. Olenemata heast käitumisest vanglas, puudub PPA-l veendumus, et kaebaja käitub vabaduses samamoodi, nagu ta on käitunud vanglas. Kaebaja viibib küll vangistuses esimest korda, kuid tal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis. Samuti nähtub nii maakohtu määrusest, karistusregistrist kui ka vangla ettepanekust, et kaebajal on probleeme narkootikumidega ning tal on diagnoositud alkoholisõltuvus, mis on kuritegude toimepanemise soodustegur. Ta pani viimased kuriteod toime katseajal. Õiguskuulekalt elatud perioodid on ajas lühemaks muutunud. Vabaduses viibides jätkab kaebaja varavastaste, isikuvastaste ja üldohtlike süütegude toimepanemist; 5) kaebajast lähtuv oht on piisavalt tõsine. See seisneb raskete isikuvastaste kuritegude ning üldohtlike ja varavastaste süütegude toimepanemises. Ta on toime pannud teise astme isikuvastaseid (s.o tervisevastaseid) süütegusid: kehalise väärkohtlemise eest on teda kriminaalkorras karistatud neljal korral. Mitmel juhul toimus kehaline väärkohtlemine lähisuhtes, millest järeldub, et kaebaja ei austa ega väärtusta peresuhteid. Kaebajale on vägivalla kasutamise tõttu kohaldatud ema suhtes lähenemiskeeld ning ta on korduvalt oma elukaaslase suhtes vägivalda kasutanud. Seega on kaebaja impulsiivne, hoolimatu ja lahendab konflikte vägivallaga. Lisaks on kaebaja lõhkeaineseadeldise ja selle olulise osa ebaseadusliku käitlemisega pannud toime esimese astme üldohtliku kuriteo. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras grupis süstemaatiliselt varguse toimepanemise eest, millest järeldub, et 2(10)
3-20-915 ta võib olla teiste poolt mõjutatav. Seda on väitnud ka kaebaja endine elukaaslane. Samuti on kaebajat karistatud elektrienergia ebaseadusliku kasutamise eest. Kaebaja on karistustest hoolimata jätkanud seadusevastast käitumist ning on viimased kuriteod pannud toime katseajal. Tema süütegude laad näitab hoolimatust teiste inimeste elu, tervise ja vara suhtes. Arvestades, et nimetatud süüteod on toime pandud korduvalt, kujutab kaebaja endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule; 6) kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja sellega kaasnev väljasaatmine on proportsionaalne. Kaebajal puudub Eestis pere. Emaga ei ole tal erakordset sõltuvussuhet. Kaebaja väljasaatmisel ei muutu tema võimalused lähedastega suhelda, võrreldes ajaga, mil ta on vangistuses. Kaebaja pole teinud püüdlusi lõimuda Eesti ühiskonda: eesti keele oskus puudub ning ta pole soovinud taotleda Eesti kodakondsust. Vene keele oskus ja Venemaal elamise kogemus loovad head eeldused kodakondsusjärgses riigis lõimumiseks. Tal on võimalik seal tööle asuda ning vajalikku ravi saada. Temast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule on kaalukam kui soov elada Eestis; 7) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tõttu puudub kaebajal pärast vanglast vabanemist Eestis viibimiseks seaduslik alus. Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele tehakse lahkumisettekirjutus (VSS § 7 lg 1). VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt võib lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebajale tehtav lahkumisettekirjutus tuleb pärast tema vanglast vabanemist kohe sundtäita, et välistada uute kuritegude toimepanemine; 8) VSS § 74 lg 2 kohaselt kohaldatakse välismaalasele, kellele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, sissesõidukeeldu viieks aastaks. Kui see osutub kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvesse võttes ebaproportsionaalseks, võib VSS § 74 lg 3 alusel kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eestiga ja asjaolu, et siin elab tema ema, on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus PPA 27. aprilli 2020. a otsuse tühistada. Kaebaja hinnangul on otsus ebaproportsionaalne. Elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei saa piirduda üksnes oletusega, et puudub alus uskuda, et isik muudab oma elustiili ja rohkem kuritegusid toime ei pane. PPA seisukoht kaebaja ohtlikkuse kohta on vastuolus vangla järeldustega. Kaebaja ei ole ohtlik avalikule korrale ega riigi julgeolekule. Otsuses ei ole arvestatud kaebajale soodsaid asjaolusid: kaebaja on elanud kogu oma teadliku elu Eestis ning tema käitumine vanglas kinnitab, et ta on otsustanud oma käitumist parandada. PPA oleks pidanud andma kaebajale võimaluse näidata, et ta suudab pärast vanglakaristuse kandmist ka vabaduses õiguskuulekalt elada. Kaebaja põeb raskekujulist skisofreeniat ning on nakatunud immuunpuudulikkuse viirusega, mistõttu peab ta eluspüsimiseks iga päev ravimeid võtma. Ta on kogu oma teadliku elu Eestis elanud, siin elab ka tema Eesti kodakondsust omav ema. Talle kuulub Eestis korter.
8.Tartu Halduskohus jättis 22. oktoobri 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused on järgmised: 1) vastustaja on otsuse tegemise õiguslikud alused ja asjassepuutuvad faktilised asjaolud korrektselt esile toonud ning kaalutlusõigust korrektselt teostanud. Kohus nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega ega korda neid; 2) vastustaja andis haldusmenetluse käigus kaebajale võimaluse oma seisukoha avaldamiseks, sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise küsimuses. Kaebaja vastuväiteid on vaidlustatud otsuses käsitletud; 3) kaebajal on võimalik saada vajalikku ravi ka Venemaal. Ravi saamise üksikasjalike tingimuste hindamine väljub kohtu uurimiskohustuse piiridest. Praeguses asjas ei esine seoses kaebaja tervisliku seisundi ja ravivõimalustega erandlikke asjaolusid, mis välistaksid lahkumisettekirjutuse tegemise;
3(10)
3-20-915 4) vastustaja on piisava põhjalikkusega kaalunud nii kaebaja toime pandud süütegusid kui ka tema ohtlikkust avalikule korrale. Vaidlustatud otsus ei põhine üksnes süütegude eest mõistetud karistustel, vaid arvesse on võetud süütegude liiki ja laadi ning süütegude toimepanemise korduvust; 5) puudub vajadus analüüsida, kas vastustaja on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel õigesti arvestanud VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaoludega ja neid õigesti kaalunud, sest haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja tähtajalist elamisluba taotlenud.
9.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.
10.Tartu Ringkonnakohus jättis 20. mai 2021. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis halduskohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt: 1) halduskohus leidis õigesti, et vastustaja on kaebaja toime pandud süütegusid ja ohtlikkust avalikule korrale piisava põhjalikkusega kaalunud; 2) kaebajal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis, ta ei ole mõistetud karistustest järeldusi teinud, on viimased kuriteod toime pannud katseajal ning õiguskuulekalt elatud perioodid on ajas lühemaks muutunud. Eeltoodu viitab sellele, et kaebajast lähtuv oht on hoolimata heast käitumisest vanglas siiski piisavalt tõsine. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et vangla iseloomustuse järgi on kaebaja poolt üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 56% ning vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 54%, st üle keskmise. Samuti on ringkonnakohtu jaoks märkimisväärne asjaolu, et vangla, prokuratuur, maa- ega ringkonnakohus ei toetanud kaebaja ennetähtaegset vangistusest vabastamist, asudes seisukohale, et kaebajat iseloomustavad negatiivsed asjaolud, nagu korduv karistatus, kuriteo toimepanemise asjaolud, uue kuriteo toimepanemine katseaja jooksul, alkoholisõltuvus, halb suhtlusringkond, võlgade olemasolu, töökoha, omandatud eriala ja lähedase toetuse puudumine, vägivaldne käitumine probleemide lahendamisel, kaaluvad positiivsed asjaolud üles. Vastustaja tõi otsuses esile, et narkootikumidega seotud probleemid ja diagnoositud alkoholisõltuvus on kaebaja puhul kuritegude soodusteguriks. Võttes arvesse kaebaja korduvaid narkootikumidega seotud väärtegusid, on ringkonnakohtul alus arvata, et narkootikumidega seotud probleemid kallutavad kaebajat käituma kuritegelikult ka tulevikus. Seega asus PPA põhjendatult seisukohale, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule on tegelik ja jätkuv; 3) kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne. Vastustaja on kaebajast lähtuvat ohtu hinnates kaalunud ka VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolusid. Sihtriigis sugulaste, elukoha ja sotsiaaltoetuste puudumine ei saa olla avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtu kujutavale isikule elamisloa alles jätmise põhjenduseks. Kaebajal puudub pärast vanglast vabanemist ka Eestis elukoht. Tal ei ole peale ema, kelle turvalisus on kaebajaga suheldes ohustatud, ühtegi sugulast ka Eestis. Emal on võimalik kaebajat Venemaal külastada. Kaebaja saab suhelda emaga sidevahendeid kasutades. Kaebajal ei oleks ka Eestis töökohta, ema on tema materiaalsest toetamisest keeldunud, kaebaja peaks end Eesti Töötukassas arvele võtma; 4) halduskohtu arutlus tähtajalise elamisloa taotlemise ja VMS § 241 lg-s 3 sätestatud asjaolude omavahelistest seostest on asjakohatu, sest tähtajalise elamisloa taotlemine ei saanud mõjutada kohtu kontrollikohustust ega vastustaja kaalutlusi kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel; 5) vastustaja on lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud kõiki olulisi asjaolusid ning lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine on põhjendatud. Kaebaja saab vajalikku ravi ka Venemaal. Kaebaja pole väitnud, et pärast lahkumisettekirjutuse tegemist oleksid ilmnenud asjaolud, mis tingivad kaebaja ohuhinnangu ülevaatamise; 6) kaebajale määratud sissesõidukeeld kolmeks aastaks on proportsionaalne. Kaebaja on ekslikult väitnud, et sissesõidukeeldu kohaldati viieks aastaks. Mõjuvaid põhjuseid sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks, tühistamiseks või peatamiseks ei esine; 4(10)
3-20-915 7) kaebaja on haldusmenetluses nõuetekohaselt ära kuulatud.
11.Riigikohus keelas 8. veebruari 2021. a määrusega PPA-l kaebaja Eestist väljasaatmise kuni praeguses haldusasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse väited on järgmised: 1) vaatamata sellele, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud, ei tulene temast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Karistuste arhiveerimisest tuleneb, et isik on talle mõistetud karistuse täielikult ära kandnud. Kaebaja on ka viimase, 2019. aastal toime pandud kuriteo eest mõistetud karistuse ära kandnud. Kaebajal on raske psüühikahäire, mis võib olla tema sooritatud süütegude põhjuseks. Kuna kaebaja viibib pärast vangistusest vabastamist kinnipidamiskeskuses, ei saa väita, et tema käitumine ei ole muutunud õiguskuulekamaks ning ta on ka edaspidi ohtlik avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Mis tahes õigusvastase teo toimepanemine ei õigusta välismaalase riigist väljasaatmist. Kaebaja käitumisest vanglas nähtub, et ta on teinud oma käitumise parandamiseks pingutusi, kuid vastustaja ja kohtud pole seda kaalumisel arvesse võtnud. Ringkonnakohus oleks pidanud andma hinnangu kaebaja käitumisele vangistuse ajal ja pärast vangistusest vabanemist; 2) vastustaja ei võrrelnud kaebajat iseloomustavaid asjaolusid haldusasjas nr 3-17-1545 kirjeldatud asjaoludega. Kaebaja ei ole toime pannud nii raskeid kuritegusid nagu tolles asjas kaebuse esitanud isik. Tegemist on kaalutlusvea ja ebavõrdse kohtlemisega; 3) kaebaja on esitanud tähtajalise elamisloa taotluse, kuid PPA on selle menetlemise põhjendamatult peatanud; 4) kohtud on toonitanud, et kaebajale on kehtestatud lähenemiskeeld emale, kuid on jäetud tähelepanuta, et ema külastab teda kinnipidamiskeskuses, tasub kaebaja korteriga seotud arveid ja on valmis kaebajat ka edaspidi abistama. Tegemist on kaalumisveaga; 5) kaebaja ei pruugi saada Venemaal ellujäämiseks vajalikku abi, sest tal puuduvad seal sugulased, elukoht ja toetused. Dokumentide legaliseerimine ja toetuste taotlemine võtaks aega. Kaebajal on psüühikahäire; 6) sissesõidukeelu kohaldamine on ebaproportsionaalne.
13.PPA teatas, et jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kaebaja esitas kassatsioonimenetluses kaebaja ema kirja ja psühhiaatri väljastatud tõendi. Kuna kaebaja ei soovi nende tõenditega tõendada ringkonnakohtu-poolset menetlusõiguse normi rikkumist, tuleb tõendid tagastada (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229 lg-d 2 ja 3).
15.Kassatsioonkaebus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt rahuldada (HKMS § 230 lg 1). Kolleegium tühistab ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ning rahuldab kaebuse lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas (HKMS § 230 lg 5 p 5). PPA otsus jääb jõusse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas. I
16.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Selle sätte kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. 5(10)
3-20-915 Nagu kolleegium on varem selgitanud, tuleb pikaajalise elaniku elamisloaga seotud riigisisese õiguse sätteid kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eeskätt direktiiviga 2003/109 (vt otsus nr 3-17-1545/81, p-d 17–19). Kuigi nii direktiivi art 12 lg 1 eestikeelses tekstis kui ka VMS § 241 lg 1 p-s 2 on kasutatud sõnastust „oht avalikule korrale ja (riigi) julgeolekule“, on kolleegium asunud seisukohale, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks võib piisata ka üksnes ohust avalikule korrale (samas, p 24). Samas lahendis asus kolleegium direktiivi 2003/109 art 12 lg-st 1 tulenevalt seisukohale, et VMS § 241 lg 1 p 2 võimaldab tunnistada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. Seevastu lahkumisettekirjutuse saab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha üksnes juhul, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (p-d 18 ja 19). Praeguses asjas on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasuse hindamisel määrav tähtsus sellel, kas kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale direktiivi 2003/109 art 9 lg 3 tähenduses. Lahkumisettekirjutus saab olla õiguspärane juhul, kui oht on tegelik ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109 art 12 lg 1 tähenduses. Kolleegium on märkinud, et VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi (otsus nr 3-17-1545/81, p 26).
17.Kaebajast lähtuv oht on PPA hinnangul tingitud kaebaja toime pandud süütegudest. PPA otsuse ja asja materjalide hulka kuuluva karistusregistri teate kohaselt oli kaebajal 25. märtsi 2020. a seisuga kolm kehtivat ja kolm arhiveeritud kriminaalkaristust ning viis kehtivat ja viis arhiveeritud väärteokaristust. Arhiveeritud karistuste kohaselt tunnistati kaebaja esimest korda kriminaalkorras süüdi 2009. aastal KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi selles, et ta oli koos kaaslasega varastanud kaupluse müügisaalist panni. Kaebajale mõisteti karistuseks 2 kuud vangistust, kuid karistust vähendati 1/3 võrra ning karistuseks mõisteti 1 kuu 10 päeva vangistust tingimisi kolmeaastase katseajaga. Teist korda tunnistati kaebaja 2013. aastal KarS § 415 lg 1 alusel süüdi põhjusel, et ta oli soetanud 2011. aastal ebaseaduslikult kolm elektridetonaatorit (s.t lõhkeseadeldise olulist osa) ja andnud need kolmandale isikule hoiule. Kaebajale mõisteti rahaline karistus 192 eurot. Kolmandal korral tunnistati kaebaja 2015. aastal kokkuleppemenetluse korras süüdi KarS § 121 järgi selles, et ta oli visanud keraamilise kruusi meditsiiniõe suunas, tabades sellega kannatanu peapiirkonda. Kaebajale mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga 120 tundi tähtajaga kuus kuud. Kaebaja rikkus kontrollnõudeid (tarvitas alkoholi), kuid karistuse ärakandmata osa täitmisele ei pööratud. Kehtivate kriminaalkaristuste kohaselt tunnistati kaebaja esimest korda kokkuleppemenetluse korras süüdi 2017. aastal KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et ta oli löönud, tõuganud ja raputanud oma ema, tekitades talle füüsilist valu ja kehavigastusi. Kaebajale mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust tingimisi üheaastase katseajaga. Ema kaitseks kohaldati üheks aastaks lähenemiskeeld. Teisel korral tunnistati kaebaja 2018. aastal kokkuleppemenetluse korras süüdi KarS § 216 lg 1 järgi selles, et ta kasutas elektrit võrku ebaseadusliku lülitumise teel. Kaebajale mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust, millele liideti eelmine karistus, liitkaristuseks 1 aasta vangistust. Karistus asendati üldkasuliku tööga 360 tundi tähtajaga 18 kuud ning teda kohustati järgima kontrollnõudeid. Viimasel korral tunnistati kaebaja 2019. aastal kokkuleppemenetluse korras süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et ta oli kahel korral, 2018. a oktoobris ja 2019. a märtsis, tekitanud füüsilist valu ja kehavigastusi oma elukaaslasele (lõi teda korduvalt, sh kruvikeerajaga jalga, ning pihustas pipragaasi silma). Ühe episoodi eest mõisteti kaebajale karistuseks 5 kuud vangistust, teise eest 6 kuud vangistust. Karistuste
6(10)
3-20-915 liitmise ja osaliselt ärakantud karistuse mahaarvamise tulemusel mõisteti kaebajale lõplikuks liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud 22 päeva vangistust. Väärtegude eest oli kaebajat karistatud kokku kümnel korral. Kehtivaid väärteokaristusi oli kaebajal aastatel 2016–2019 viis. Esimesel korral määrati kaebajale liiklusseaduse alusel rahatrahv 12 eurot sõidutee vales kohas ületamise eest. Järgmisel neljal korral mõisteti kaebaja süüdi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 lg 1 alusel: kolmel korral narkootilise aine eelneva tarvitamise eest ilma arsti ettekirjutuseta ning ühel korral kanepi-laadse aine enda korterisse toomise eest. Kaebajale määrati rahatrahv vastavalt 80, 200, 600 ja 600 eurot. Arhiveeritud väärtegude eest oli kaebajat karistatud kahel korral KarS § 218 lg 1 (varavastane süütegu väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu) ja NPALS § 151 lg 1 alusel ning ühel korral liiklusseaduse alusel.
18.Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei võimalda direktiiv 2003/109 pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda ega pikaajalist elanikku riigist välja saata ainuüksi seetõttu, et teda on kriminaalkorras karistatud, nt üle aastane vangistus mõistetud (vt liidetud asjad nr C-503/19 ja C-592/19, p 42; C-636/16, p 28). VMS § 241 lg 3 kohaselt tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvesse võtta erinevaid asjaolusid, sh välismaalase toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi. PPA ei teinud vaidlustatud otsust üksnes kaebaja karistatuse faktile tuginedes, vaid võttis arvesse süütegude arvu, laadi, korduvust ning süütegude vahelise õiguskuuleka käitumise perioode. PPA võis kaebajast lähtuva ohu sisustamisel kasutada ka karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmeid (karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1). Need andmed on asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks.
19.Kolleegium nõustub PPA ja kohtutega, et kaebaja toime pandud süütegude arvukuse, õiguskuuleka käitumise lühikeste perioodide ja elutingimuste tõttu ei saa pidada vähetõenäoliseks, et oma endisesse elukeskkonda naastes võib kaebaja toime panna mõne uue õigusrikkumise. Seepärast jagab kolleegium PPA ja kohtute seisukohta, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et PPA ei ole teinud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalumisvigu. Seega on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus õiguspärane ning kaebus jääb selles osas rahuldamata.
20.Siiski ei nähtu PPA otsusest, et kaebajast lähtuv oht avalikule korrale oleks tema väljasaatmiseks piisavalt tõsine.
21.PPA otsuse kohaselt seisneb kaebajast lähtuv piisavalt tõsine oht teise astme isikuvastaste kuritegude ja varavastaste süütegude ning esimese astme üldohtlike süütegude toimepanemises. Ta on süüdi mõistetud raskete kuritegude eest. Kaebaja on karistustest hoolimata jätkanud seadusvastast käitumist ning viimased kuriteod on sooritatud katseajal. Tema süütegude laad näitab hoolimatust teiste inimeste elu, tervise ja vara suhtes ning süüteod on toime pandud korduvalt. Otsuse kohaselt puudub PPA-l veendumus, et peale vangistuse lõppemist on kaebaja edaspidi õiguskuulekas.
22.Kolleegiumi hinnangul on PPA lähtunud ekslikult arusaamast, et pikaajaline elanik võib jääda riiki elama üksnes juhul, kui ta on edaspidi õiguskuulekas. Sellisel juhul kattuks „oht“ avalikule korrale „piisavalt tõsise ohuga“ avalikule korrale. Selleks, et tagada pikaajalisele elanikule tugevdatud kaitse väljasaatmise eest (s.t võimalus anda pikka aega Eestis elanud välismaalasele tähtajaline elamisluba), peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist võimaldav ohulävend eristuma ohulävendist, mille puhul on võimalik teha pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutus. Kolleegium 7(10)
3-20-915 on ka varem rõhutanud, et PPA-l tuleb esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud (otsus nr 3-18-89/51, p 12). Ka ainuüksi asjaolust, et kohus ei vabastanud kaebajat vangistusest tingimisi enne tähtaega, ei saa teha järeldust, et kaebajast lähtub piisavalt tõsine oht avalikule korrale, mis õigustaks lahkumisettekirjutuse tegemist. Tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-09-3703/83, p 9). Küll aga on isiku vangistusest tingimisi vabastamine signaal, et isikust lähtuv oht võib olla olulisel määral vähenenud.
23.Kolleegium ei nõustu PPA hinnanguga kaebaja süütegudele. PPA on tuginenud küll süütegude laadile, kuid on omistanud kõigile süütegudele võrdse kaalu, võtmata arvesse süüteo raskust. Hinnang süüteo raskusele väljendub mõistetud karistuses. Seepärast tuleb juhtudel, mil isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule seisneb tema toime pandud süütegudes, võtta muu hulgas arvesse ka isikule mõistetud karistuse määra (vt nt otsus nr 3-18-89/51, p-d 17 ja 19). Kaebaja süüteod ei ole olnud rasked ega aja jooksul raskemateks muutunud. Kaebaja kõige raskem karistus on olnud 8 kuud vangistust. Talle mõistetud karistused on olnud enamasti süüteokoosseisus sätestatud karistusmäära miinimumi lähedased või jäänud alla keskmist karistusmäära. Ainsaks esimese astme kuriteoks oli 2013. a mõistetud kustunud karistus lõhkeseadeldise olulise osa ebaseadusliku käitlemise eest, mille eest võib määrata rahalise karistuse või kahe- kuni kümneaastase vangistuse (KarS § 415 lg 1). Kaebajale mõisteti rahaline karistus 192 eurot. Reaalne vangistus mõisteti kaebajale esimest korda viimati toime pandud kuriteo eest liitkaristusena. Kuna vangistuse üks peamisi eesmärke on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele (vangistusseaduse § 6 lg 1), on võimalik eeldada, et isiku ohtlikkus on pärast vanglakaristuse kandmist vähenenud. Kaebaja käitumine vanglas oli laitmatu. Isik, kes suudab korrektselt käituda vangistuse režiimile allutatuna, ei pruugi käituda samamoodi vabaduses. PPA tõi otsuses esile, et kaebaja võib olla vabaduses teiste poolt mõjutatav. Siiski ei selgu otsusest, mis annab PPA hinnangul konkreetse aluse arvata, et ka pärast vangistuses viibimist pole kaebaja hoiakud ja suhtumine muutunud paremuse poole, või milliste asjaolude tõttu ei ole uute süütegude toimepanemise risk vangistuse kandmisele vaatamata vähenenud.
24.PPA on omistanud kõigile kaebaja süütegudele võrdse kaalu ka sõltumata nende toimepanemise ajast. Mida rohkem aega on karistuste kustumisest möödunud, seda väiksem on nende osatähtsus isiku ohtlikkuse hindamisel.
25.Kolleegium on leidnud, et isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks (otsus nr 3-18-89/51, p 25). Ainuüksi kaebaja väited ei osuta sellele, et teda ei oleks võimalik tervisliku seisundi tõttu riigist välja saata (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-353/16, p-d 41-44 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 7. detsembri 2021. a otsus asjas nr 57467/15, Savran vs. Taani (eelkõige p 143) koos viidetega varasemale kohtupraktikale). Kaebaja on küll rõhutanud, et tal on diagnoositud skisofreenia, kuid PPA ega kohtud ei ole kaebaja tervisliku seisundi tõsiduse kohta tõendeid kogunud. Ka kaebaja esindaja pole seda õigel ajal teinud. Kolleegiumi hinnangul tulnuks kaebaja terviseandmeid võtta arvesse mitte üksnes tema väljasaatmise võimalikkuse, vaid ka temast lähtuva ohu hindamisel. Kui haiguse nõuetekohane ravi aitab isikul süütegude toimepanemisest hoiduda ning ta allutab end ravile, vähendab see eelduslikult süütegude toimepanemise tõenäosust ning seeläbi ka isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale.
8(10)
3-20-915
26.Kolleegium ei jaga ka PPA ja kohtute seisukohta, et toime pandud süütegude tõttu kujutab kaebaja endast ohtu riigi julgeolekule. PPA sisustas ohtu riigi julgeolekule seeläbi, et kaebajat on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, ning viitas VMS § 124 lg 2 p-le 9 ja lg-le 3 ning § 237 lg-le 4. VMS § 237 lg 4 kohaselt kohaldatakse pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisel põhjusel, et isik kujutab endast ohtu riigi julgeolekule, VMS §-s 124 sätestatut. VMS § 124 lg-st 3 ja lg 2 p-st 9 tulenevalt käsitatakse asjaolu, et välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, ohuna riigi julgeolekule (vrd käesoleva otsuse p 18). Kuigi VMS § 237 lg 4 ei reguleeri pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, oleks mõeldav tõlgendada samamoodi ka VMS § 241 lg 1 p 2. Siiski tuleb ka selles küsimuses kohaldada välismaalaste seadust kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hõlmab avalik julgeolek nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut, mistõttu võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. Euroopa Kohus on leidnud, et ka võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud kuritegevuse või terrorismi vastu kuulub selle mõiste alla (vt nt C-82/16, p 91). Kaebaja toime pandud süüteod ei kuulu eespool kirjeldatud tegevuste hulka. II
27.Eeltoodust järeldub, et vaidlustatud PPA otsuses ja kohtute seisukohtades nimetatud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule direktiivi 2003/109 art 12 lg 1 tähenduses. Seepärast tuleb PPA 27. aprilli 2020. a otsus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas tühistada.
28.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtud jätsid praeguses asjas põhjendamatult istungi korraldamata. Kaebaja taotles nii halduskohtus kui ka apellatsioonimenetluses istungi korraldamist, kuid see taotlus jäeti HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel rahuldamata. Halduskohus leidis, et vaidluse all on üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebaja pole oma taotlust põhistanud ja olulised asjaolud on võimalik välja selgitada ka ilma istungita. Asjas ei olnud siiski vaidluse all üksnes õigusküsimused (vt käesoleva otsuse p 25). Samuti ei võtnud kumbki kohus arvesse kaebaja jaoks kaalul olevaid õigushüvesid, kuigi kohaldatud säte seda nõudis.
29.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt andis Tallinna Halduskohus 22. detsembri 2021. a määrusega haldusasjas nr 3-20-2133 PPA-le loa kaebaja kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamiseks kuni 22. aprillini 2022 või kinnipidamise aluste äralangemiseni. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
11.jaanuari 2022. a määrusega kaebaja määruskaebuse ning vabastas ta kinnipidamiskeskusest. See määrus ei ole siiski veel jõustunud. Kaebajat on kinni peetud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise eesmärgil. Seoses lahkumisettekirjutuse tühistamisega on kaebaja kinnipidamise alus ära langenud, mistõttu tuleb kaebaja kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada.
30.Kuna kaebaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
31.Kautsjon tuleb tagastada vandeadvokaadi abi Andrei nr EE881010562011834007 (HKMS § 107 lg 4 ja § 285 lg 1).
Matvejevi
arveldusarvele
9(10)
3-20-915
32.Vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev esitas 6. jaanuaril 2022 Riigikohtule riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse. Taotluse kohaselt on riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toiminguks kassatsioonkaebuse koostamine, mis toimus 21. juunil 2021. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 3 kohaselt esitab advokaat riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse kohtumenetluses igas kohtuastmes kolme kuu jooksul pärast riigi õigusabi toimingu tegemist, kuid hiljemalt vastava menetluse lõpus. Kuna taotlus on esitatud hilinenult, tuleb see jätta läbi vaatamata (RÕS § 22 lg 5).
33.Riigikohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.