Politseija Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Birgit Siim Puudutatud isik XX, esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29.04.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX taotlus riigilõivust vabastamiseks läbi vaatamata.
2.Jätta XX taotlus Politsei- ja Piirivalveametilt tähtajalise elamisloa taotlust ja selle lahendamist puudutavate andmete väljanõudmise kohta rahuldamata.
3.Jätta XX määruskaebus rahuldamata, muuta Tallinna Halduskohtu 29.04.2021 määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5 ning § 235 lg-d 1 ja 3).
1.Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 27.04.2020 otsusega puudutatud isikule väljastatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ning tegi talle lahkumisettekirjutuse ja kehtestas kolmeaastase sissesõidukeelu. Puudutatud isik vaidlustas PPA otsuse kohtus (haldusasi 3-20-915), ent otsuse kehtivust ega täitmist ei ole peatatud. Puudutatud isik vabanes Viru Vanglast 02.11.2020 ja tal puudub Eestis
3-20-2133 viibimiseks seaduslik alus. Puudutatud isikut on karistatud kriminaalkorras 6 ja väärteokorras 10 korral.
2.Tartu Halduskohus andis 03.11.2020 määrusega PPA-le loa puudutatud isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. Isikul ei ole Eestis viibimiseks õiguslikku alust. Üksnes asjaolu, et isik ei ole varem õiguskorda järginud ja on pannud toime kuritegusid, ei tähenda, et isikust lähtub põgenemise oht. Seega on PPA järeldus põgenemisohu kohta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 4 alusel nõuetekohaselt sisustamata ja väheveenev. Isikut on õigus kinni pidada VSS § 15 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Isik ei täida piisaval määral kaasaaitamiskohustust ning tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. Isik esitas Venemaa Föderatsiooni saatkonnale taotluse passi saamiseks, kuid jättis taotlemise riigilõivu tasumise nõude tõttu pooleli. Isikul oli võimalik hankida endale seejärel tagasipöördumistunnistus. Isik pidi mõistma tagasipöördumistunnistuse taotlemise ja kaasaaitamiskohustuse täitmise vajadust. PPA 27.04.2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 vaidlustamine ei anna isikule õigust loobuda kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Isik on teada andnud, et ei hangi endale ise eelnimetatud dokumenti, kuivõrd ei soovi Venemaa Föderatsiooni lahkuda. Kui isik oli võimeline esitama taotluse passi saamiseks, oli tal võimalik esitada ka taotlus tagasipöördumistunnistuse saamiseks. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole tõenäoliselt tulemuslik. kinnipidamine on taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne abinõu.
Isiku
3.Tartu Ringkonnakohus jättis 09.12.2020 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata.
4.PPA esitas 28.12.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks pikendada isiku kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaega VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 alusel kokkuvõtlikult alljärgnevatel põhjendustel. 1) isikust lähtub põgenemisoht; 2) kui isik viibiks vabaduses, ei taotleks ta endale vajalikke dokumente. Isik keeldus tagasipöördumistunnistuse taotlemisest. Isik ei ole ka kinnipidamiskeskuses viibimise ajal kaasaaitamiskohustust täitnud. PPA on isiku dokumenteerimiseks edastanud tagasivõtutaotluse Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile, kuid vastust ei ole saabunud; 3) leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik kohaldada. Seejuures puudub isikul reisidokument, mida saaks hoiule võtta. Isiku kinnipidamine on proportsionaalne meede, kuna sellega tagatakse isiku kättesaadavus väljasaatmise lõpuni.
5.Tallinna Halduskohus pikendas 31.12.2020 määrusega isiku kinnipidamiskeskuses viibimise aega kuni 30.04.2021 kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) isikut võib kinni pidada VSS § 15 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Isikut ei saa välja saata põhjusel, et tal puudub kehtiv reisidokument. Dokumendi hankimine on puudutatud isiku enda kohustus (VSS § 264 lg 1 p 3). Isiku kaasaaitamiskohustust ei vähenda see, et tal ei ole huvi Eestist lahkuda. Isikul on võimalus taotleda tagasipöördumistunnistust, mida ta ei tee tõenäoliselt sellepärast, et lükata enda väljasaatmist edasi. Kui isik viibiks vabaduses, oleks tema motivatsioon taotleda tagasipöördumistunnistust veelgi väiksem. Seejuures võib isik hakata hoidma kõrvale väljasaatmistoimingutest. Asjaolu, et isikul on elukoht, kuhu elama asuda, ei ole väga kaalukas. Isikul ei ole Eestiga tugevaid sotsiaalseid ja perekondlikke sidemeid. Teda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Viimati märgitu võib kinnitada seda, et isik võib hakata takistama enda väljasaatmist;
2(7)
3-20-2133 2) leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine poleks tõhus. Isikut on korduvalt karistatud. Meetmete kohaldamine on võimalik, kui isiku tausta, sotsiaalseid ja perekondlikke sidemeid ja varasemat käitumist silmas pidades on põhjust arvata, et ta peab oma sõna ning tõepoolest elab lubatud kohas nii, et ta on sealt vajadusel kättesaadav ning ilmub ettenähtud aegadel PPA-sse. Vabaduses viibides võib isik hakata suhtlema kuritegeliku taustaga isikutega ja seeläbi võib väheneda ka tema õiguskuulekas käitumine. Seda ohtu suurendab puudutatud isiku kohtuistungil öeldu, et tal on psüühikahäired ning ta vajab pidevalt kellegi abi. Nõustuda ei saa puudutatud isiku seisukohaga, et enne tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist oleks tulnud talle vähemalt anda võimalus olla vabaduses ja näidata, et ta suudab alluda muudele järelevalvemeetmetele. Puudutatud isiku varasemast käitumisest ja kaasaaitamiskohustuse rikkumisest tingitud ebausaldusväärsust saaks ta ise kahandada, asudes kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitma; 3) nõustuda ei saa Tartu Halduskohtu 03.11.2020 määruses võetud seisukohaga, et põgenemisohtu ei esine. Viide Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-93-16 ei olnud asjakohane. Süütegude korduv toime panemine õigustab järeldust, et isik ei suuda või ei soovi õiguskuulekalt käituda ning seetõttu on tema puhul keskmisest suurem võimalus, et ta ka väljasaatmisega seotud kohustusi rikkuma hakkab ja eelkõige end väljasaatmise korraldamiseks vajalike toimingute vältimiseks varjama asub. PPA on piisavalt veenvalt ära näidanud, et puudutatud isiku varasemas käitumises ja tema taustas ei ole midagi sellist, mis VSS § 68 p-s 4 sätestatud tingimustele vastavusele vaatamata põgenemise ohu kahtluse alla seaks. Isikul puuduvad tugevad perekonnasidemed ja sissetulek.
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 01.02.2021 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata.
7.PPA esitas 23.04.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 alusel kokkuvõtlikult alljärgnevatel põhjendustel: 1) puudutatud isik on välismaalane, kellel puudub pärast vangistust seaduslik alus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks; 2) esineb põgenemisoht; 3) puudutatud isik ei täida kaasaaitamiskohustust ja tal puudub kehtiv reisidokument. Vanglas viibides anti puudutatud isikule võimalus taotleda tagasipöördumistunnistust, kuid kuna isik ei soovi Venemaale minna, ei pidanud isik reisidokumendi taotlemist vajalikuks. Kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine kinnipidamiskeskuses viibimise ajal annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning ta võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu puudub PPA-l võimalus väljasaatmist lõpule viia; 4) puudutatud isik ei oma kehtivat reisidokumenti, mis võimaldaks teda Eesti Vabariigist välja saata kodakondsusjärgsesse riiki. Isiku Venemaa Föderatsiooni pass kehtis 05.12.1997– 05.12.2002. Vanglas viibides ei ole puudutatud isik astunud samme reisidokumendi taotlemiseks. PPA hinnangul annab isiku selline käitumine aluse arvata, et isik ei soovi teha koostööd PPA-ga oma lahkumiskohustuse täitmiseks. PPA sai 08.03.2021 Venemaa Föderatsioonilt vastuse seoses puudutatud isikuga, milles VF pikendab vastamistähtaega 60 päeva võrra. PPA on 24.02.2021 ja 22.04.2021 saatnud Venemaa Föderatsioonile taotluse korraldada intervjuu või vestlus. PPA ei ole saanud selle ettepaneku kohta tagasisidet ega vastuseid; 5) VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada, kuna esineb tema põgenemise oht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Arvestades kõiki 3(7)
3-20-2133 isikuga seonduvaid asjaolusid, puudub PPA-l alus isiku usaldamiseks. Olukorras, kus PPA-l ei ole võimalik isiku suhtes rakendada kõige mõjusamat järelevalvemeedet, milleks on reisidokumendi hoiule võtmine, leiab PPA, et teiste leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi olla tulemuslik, tagamaks lahkumiskohustuse täitmine. Isiku varasemat käitumist arvesse võttes on eluliselt usutav, et kui isik vabastatakse kinnipidamiskeskusest, hakkab ta end ametivõimude eest varjama eesmärgiga takistada oma väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki.
8.Tallinna Halduskohus pikendas 29.04.2021 määrusega isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 28.08.2021 alljärgnevatel põhjendustel: 1) PPA oleks VSS § 68 p-s 4 sätestatud asjaolu esinemise korral pidanud üksikasjalikult ära näitama, milles põgenemise oht täpsemalt seisneb või kuhu isik võiks põgeneda. VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise eeldus ei ole täidetud; 2) VSS § 15 lg 2 p 2 lubab isikut kinni pidada juhul, kui ta ei täida kaasaaitamiskohustust. Tallinna Halduskohus on 30.12.2020 määruse punktis 5 leidnud, et välismaalase kaasaaitamiskohustust ei vähenda see, et tal on isiklikel põhjustel vähene huvi Eestist lahkuda ega ka see, et põhimõtteliselt on väljasaatmiseks vajalikud dokumendid võimalik talle hankida ka muul moel, ilma et ta selleks ise midagi teeks. Kiireim ja lihtsaim võimalus väljasaatmiseks vajaliku dokumendi saamiseks oleks see, kui välismaalane seda ise taotleks. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise olulisust ei vähenda see, et varem vanglas viibides püüdis ta taotleda passi, ent see menetlus jäi väidetavalt pooleli riigilõivu tasumata jätmise tõttu. PPA-l on õigus selles, et praegusel ajal ei soovi puudutatud isik tagasipöördumistunnistust taotleda, kuna mõistab, et seeläbi on tal võimalik lükata enda välja saatmist edasi. Vabaduses viibides oleks puudutatud isiku motivatsioon kaasaaitamiskohustust täita veelgi väiksem. Isik võib vabaduses viibides hakata kõrvale hoidma ka neist toimingutest, mis on vajalikud tema tagasivõtmiseks Venemaa Föderatsioonile esitatud taotluse lahendamiseks. Selliseks toiminguks võib olla näiteks kohtumine Venemaa konsulaartöötajaga. Eestis elukoha olemasolu ei ole antud juhul sedavõrd kaalukas, et tingiks tema vabastamise. Isikul ei ole Eestis tugevaid sotsiaalseid ega perekondlikke sidemeid ning varasem korduv süütegude toime panemine õigustab kahtlust, et vabaduses viibides asub puudutatud isik enda välja saatmist rohkem takistama ja kaasaaitamiskohustust veelgi vähem täitma. Tegelikkusele ei vasta seejuures isiku esindaja kohtuistungil väljendatu, mille kohaselt peaks isik dokumentide taotlemiseks minema Venemaa Föderatsiooni saatkonda. PPA selgitas, et on nõus vajadusel isiku saatkonda toimetama ning rahaliste vahendite puudumisel tasuma ka passi taotlemiseks vajaliku riigilõivu. Kuna asjaolud ei ole määruse tegemise seisuga muutunud, on PPA taotluses põhjendatult tuginenud halduskohtu määrusele; 3) kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine kinnipidamiskeskuses viibimise ajal annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning ta võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei saa PPA väljasaatmist lõpule viia. Eelduslikult ei toeta ka isiku isiklikud, majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Eestiga seda, et isik oleks vabaduses viibides motiveeritud kaasaaitamiskohustust täitma. Venemaa Föderatsioon on vastanud, et pikendab vastamistähtaega isiku tagasivõtutaotlusele 60 päeva võrra ning PPA on 24.02.2021 ja 22.04.2021 saatnud Venemaa Föderatsioonile taotluse korraldada intervjuu või vestlus Venemaa Föderatsiooni kodaniku ja Venemaa Föderatsiooni saatkonna vahel, et selgitada välja puudutatud isiku isikusamasus ja kodakondsus kuid vastust pole saadud. Isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused; 4) leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine pole praegusel juhul põhjendatud, kuna eelduslikult ei aita need tagada kaasaaitamiskohustuse täitmist. Isikut on korduvalt karistatud, tal puudub kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta. Vabaduses viibides võib isik hakata suhtlema kuritegeliku taustaga isikutega ja seeläbi võib väheneda ka tema õiguskuulekas 4(7)
3-20-2133 käitumine. Seda ohtu suurendab puudutatud isiku kohtuistungil öeldu, et tal on psüühikahäired ning ta vajab sellega seoses abi. Ilmselgelt on ainus põhjus, miks isik ei soovi kaasaaitamiskohustust täita see, et ta ei soovi Eestist lahkuda. Seejuures on otsitud isiku selgitus, mille kohaselt ei soovi ta passi taotleda põhjusel et tema välja saatmine oleks hetkel vastuolus haldusasjas nr 3-20-915 tehtud esialgse õiguskaitse määrusega. PPA selgitas istungil, et kuni vaidlus ei ole lõppenud ja esialgne õiguskaitse kehtib, teda välja ei saadeta. Passi taotlemine ei ole seega iseseisvaks aluseks isiku välja saatmisel ning tegemist on otsitud põhjendusega; 5) isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Isiku kinnipidamistähtaja pikendamine aitab tagada, et isik oleks kättesaadav väljasaatmismenetluse lõpuni viimiseni. Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis ei saa valitud abinõu pidada ülemääraseks, võttes arvesse isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis. Isikul puuduvad Eesti Vabariigis VSS § 29 lg-s 4 loetletud perekonnaliikmed (ühes perekonnas elav abikaasa, alaealine laps või vanem, kui välismaalane on alaealine). Nüüdseks on isik viibinud kinnipidamiskeskuses VSS alusel ca 6 kuud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.XX palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus, uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada määruskaebuse esitaja riigilõivu tasumisest kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) PPA peab kohtule selgitama, kas puudutatud isik pärast 01.01.2020 esitanud PPA-le ajutise elamisloa taotluse ning jaatava vastuse korral, kas taotluse kohta on tehtud otsus. Tartu Halduskohtu selgitas 22.10.2020 määruses, et kui puudutatud isik taotlenuks tähtajalise elamisloa väljaandmist, ei esinenuks tema väljasaatmise aluseid. Määruskaebuse esitaja ei teatanud esindajale tähtaegselt sellest, et enne kohtuotsuse tegemist taotles ta tähtajalise elamisloa andmist, kuid tema taotluse alusel algatatud haldusmenetlus oli peatatud kuni asjas nr 3-20-915 lõppotsuse tegemiseni. Arvestades Tartu Halduskohtu 27.04.2020 otsuses kajastatut, ei esine alust tema väljasaatmiseks kuni tähtajalise elamisloa taotluse lahendamiseni. Seega ei ole määruskaebuse esitaja kohustatud tegelema aktiivselt tema väljasaatmisele suunatud dokumentide vormistamisega kuni asjas 3-20-915 kohtuotsuse jõustumise ja tähtajalise elamisloa taotluse lahendamiseni. Lähtudes sellest ei ole PPA etteheited kaasaaitamise kohustuse rikkumise kohta põhjendatud; 3) põgenemisohtu ei esine. Puudutatud isik allus kriminaalmenetluses menetleja korraldustele ja ei hoidnud karistuse kandmisest kõrvale; 4) Riigikohtu 08.02.2021 määrus asjas nr 3-20-915 kinnitab, et isik ei kavatse vabaduses olles põgeneda ja kaasaaitamiskohustust rikkuda; 5) isik taotles vanglas Venemaa Föderatsiooni konsulaadilt passi, kuid see nurjus riigilõivu tasumise kohustuse tõttu. Vabaduses viibides tegeleks isik aktiivselt passi vormistamisega.
10.PPA palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) PPA on puudutatud isikule edastanud tõendid ja vastused elamisloa taotlemise menetluses ning need peaksid olema ka määruskaebuse esitaja esindajal olemas. PPA võttis tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks menetlusse; 2) Riigikohtu 08.02.2021 määrus, millega keelati esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku väljasaatmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-20-915 ei takista PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks (Riigikohtu 13.11.2020 määrus asjas nr 3-20-349, p 13); 5(7)
3-20-2133 3) kaasaaitamiskohustuse rikkumise olulisust ei vähenda see, et varem vanglas viibides isik ühel korral püüdis taotleda passi, ent see menetlus jäi väidetavalt pooleli riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Isik ei soovi tagasipöördumistunnistust taotleda, kuna mõistab, et seeläbi on tal võimalik lükata enda väljasaatmist edasi; 4) 17.05.2021 vastas isik kinnipidamiskeskuse õigusnõustajale, et ta ei soovi ankeeti täita, sest teab, et kui ta selle ära täidab, saadab PPA selle koheselt Venemaa saatkonda ning kohtuistungil võib hakata PPA esindaja rääkima, et isik on loobunud oma seisukohast, on hakanud end dokumenteerima ja soovib lahkuda Venemaale, kuigi ta tegelikult ei soovi Venemaale naasta. Isik on eiranud VSS § 264 lg 1 p-st 3 tulenevat kaasaaitamiskohustust. Seadus ei võimalda isikul valida kaasaaitamiskohustuse täitmise ajahetke; 5) eelduslikult ei toeta isiku isiklikud, majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Eestiga seda, et isik oleks vabaduses viibides motiveeritud kaasaaitamiskohustust täitma. Vabaduses viibides võib isik hakata suhtlema kuritegeliku taustaga isikutega ja seeläbi võib väheneda isiku õiguskuulekas käitumine. Seda ohtu suurendab puudutatud isiku psüühikahäire ning ta vajab sellega seoses abi. Ilmselgelt on ainus põhjus, miks isik ei soovi kaasaaitamiskohustust täita, see, et ta ei soovi Eestist lahkuda; 4) isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks ei pea olema eelnevalt katsetatud leebemaid järelevalvemeetmeid (Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-1274). Isikul on iga hetk võimalik asuda kaasaaitamiskohustust täitma ning kinnipidamiskeskuses viibides abistavad teda PPA töötajad ning õigusnõustaja, tema jaoks korraldatakse mugavalt vajalikud kohtumised või telefonikõned Venemaa saatkonna ametnikuga ning muu vajalik, näiteks riigilõivu tasumine. Kuivõrd isik pole pärast vanglast vabanemist midagi enda dokumenteerimise lihtsustamiseks teinud ning keeldub kinnipidamiskeskuses passi taotlemise ankeeti täitmast, annab isiku selline käitumine aluse arvata, et ka vabaduses viibides ei pruugi isik iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning ta võib hakata väljasaatmismenetlusest üldse kõrvale hoidma, kuna ei soovi Venemaale naasta ning ei näe praegu üldse mõtet enese dokumenteerimiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt on haldusasjas määruskaebuse esitamine riigilõivuvaba. Kuna määruskaebuse esitajal puudus vajadus esitada menetlusabi taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks, jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse läbi vaatamata.
12.Puudutatud isiku taotlus nõuda PPA-lt välja ajutise elamisloa taotlust ja selle lahendamist puudutavad andmed jääb rahuldamata, kuna PPA on vastuses määruskaebusele sellekohased andmed esitanud (vastus määruskaebusele lk-d 2 ja 4) ning lisaks on puudutatud isik ja tema esindaja nendest asjaoludest olnud juba varem teadlikud (vt Tartu Halduskohtu 03.11.2020 määrus asjas nr 3-20-2133, p 6 ja Riigikohtu 08.02.2021 määrus asjas nr 3-20-915, p 22).
13.Määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Halduskohus on andnud loa puudutatud isiku kinnipidamiseks VSS § 15 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Kohtupraktika kohaselt eeldab VSS § 15 lg 2 p-le 3 tuginemine muu hulgas seda, et isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-2417, p 11). VSS § 15 lg 2 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine peaks seega seonduma mõne teise kohustuse (VSS § 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peaks olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 6(7)
3-20-2133 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-181771, p 9).
15.PPA väitel on puudutatud isik rikkunud kaasaaitamiskohustust sellega, et olles Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel puudub kehtiv reisidokument, keeldub ta pädevalt välisriigi ametiasutuselt taotlemast tagasipöördumistunnistust (viimati keeldus 17.05.2021 passi taotlemise ankeedi täitmisest).
16.Tagasipöördumistunnistuse taotlemisest keeldumine näitab, et määruskaebuse esitaja ei ole nimetatud dokumendi saamiseks teinud PPA-ga koostööd ja ei ole seega täitnud VSS § 264 lg 1 p-st 3 tulenevat kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt (Tartu Ringkonnakohtu 09.12.2020 määrus asjas nr 3-20-2133, p 18). Kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist ei õigusta puudutatud isiku tahe mitte lahkuda enda kodakondsusjärgsesse riiki. Vabaduses viibimine vähendaks eelduslikult tagasipöördumistunnistuse taotlemise tõenäosust veelgi, kuna isikul puuduks igasugune motivatsioon astuda samme Eestist lahkumiseks. Viimati märgitut eriti olukorras, kus isik on korduvalt väljendanud tahet Eestist mitte lahkuda. Vabaduses viibides võib olla suurem tõenäosus, et isik jätab kaasaaitamiskohustuse täitmata ning ta võib takistada enda riigist väljasaatmist muu hulgas seeläbi, et ta hakkab väljasaatmistoimingutest kõrvale hoidma. Eelduslikult ei toeta ka isiku isiklikud, majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed Eestiga seda, et isik oleks vabaduses olles motiveeritud kaasaaitamiskohustust täitma (Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2020 määrus asjas nr 3-20-2133, p 11).
17.Ringkonnakohus nõustub PPA seisukohaga, et seadus ei võimalda puudutatud isikul valida kaasaaitamiskohustuse täitmise ajahetke.
18.Ainuüksi see, et Riigikohus on lahkumisettekirjutuse täitmise esialgse õiguskaitse korras peatanud, ei anna alust isiku kinnipidamiskeskusest vabastamiseks (Riigikohtu 08.02.2021 määrus asjas nr 3-20-915, p 24). Esialgset õiguskaitset ei kohaldanud Riigikohus kinnipidamise vältimiseks, vaid puudutatud isiku kohtumenetluse ajal Venemaale toimetamise vältimiseks. Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine ei välista täitmist tagavate meetmete nagu kinnipidamiskeskusesse paigutamise kohaldamist eesmärgiga hankida tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid.
19.Puudutatud isik on esitanud tähtajalise elamisloa taotluse, mille menetluse on PPA 10.08.2020 kirjaga nr 15.3-3.1/2257-1 peatanud. Puudutatud isikule ei ole Eestis tähtajalist elamisluba senini antud. Puudutatud isiku kinnipidamist eespool viidatud olukorras on varasemas menetluses peetud võimalikuks (vt Tartu Ringkonnakohtu 09.12.2020 määrus asjas nr 3-20-2133, p 18).
20.Ringkonnakohus jääb Tartu Ringkonnakohtu 09.12.2020 määruse asjas nr 3-20-2133 p-s 18 märgitu juurde, et puudutatud isiku eelnev käitumine (süütegude korduv toimepanemine, sh katseajal), tema väljendatud tahe Eestist mitte lahkuda ja sõltuvusprobleemid tekitavad põhjendatud kahtluse, et leebemad järelevalvemeetmed ei aita taotletavat eesmärki sama efektiivselt saavutada kui kinnipidamiskeskuses viibimine. Sellest tulenevalt on tema kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes. Isiku enda võimuses on astuda samme nõutavate dokumentide saamiseks ning seeläbi vähendada enda kinnipidamiskeskuses viibimise aega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2020 määrus asjas nr 3-20-2133, p 12).
21.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus XX määruskaebuse halduskohtu määruse peale rahuldamata. Muuta tuleb halduskohtu põhjendusi VSS § 15 lg 2 p 2 osas. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.