Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X.i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Istungil osalenud isikud
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Anton Gontšarov Isik, kelle kinnipidamist taotletakse – vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev
X.,
esindaja
Kohtuistungisekretär Lii Miina Asja läbivaatamine
Tõlk Alla Lašmanova Lihtmenetluses, kohtuistungil 3. novembril 2020
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus.
2.Anda luba X.i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 3. novembrist 2020 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 204 lg 1, § 265 lg 5).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 30. oktoobril 2020 Tartu Halduskohtule taotluse saada luba X.i kinnipidamiseks ja tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg-le 1.
1.1.X. sündis 19. detsembril 1983 Venemaal, ta on rahvuselt venelane ning Venemaa Föderatsiooni kodanik. Ta kolis pooleaastasena emaga Eestisse elama ning õppis Eestis kuni
5.klassini. Seejärel läks ta elama Venemaale vanaema juurde. Venemaal lõpetas ta 9. klassi. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (alates 1. jaanuarist 2010 PPA) andis talle 18. detsembri
1998. a otsusega alalise elamisloa Eestis, mis seoses 1. juunil 2006 jõustunud välismaalaste seaduse muudatusega muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. PPA tunnistas
27.aprilli 2020. a otsusega nr 15.3-3.4/308-4 X.i pikaajalise elaniku elamisloa nr EL33N982225 kehtetuks, koostas sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja kohaldas isikule kolmeaastast sissesõidukeeldu. X. vaidlustas eelnimetatud otsuse Tartu Halduskohtus. Tartu Halduskohtu jättis 22. oktoobri 2020. a otsusega haldusasjas nr 3-20-915 kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Otsus ei ole jõustunud.
1.2.X. esitas PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks, PPA algatas tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise menetluse, kuid peatas selle seoses poolelioleva haldusasjaga nr 3-20-915.
1.3.X. vabanes 2. novembril 2020 Viru Vanglast. PPA pidas ta VSS § 15 lg 2 p-de 1-3 alusel samal päeval 48 tunniks kinni, kuivõrd isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus.
1.4.X. on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud kuuel korral, millest kehtivad on kolm järgnevalt kirjeldatud kriminaalkaristust. Viru Maakohus tunnistas 19. mai 2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-3899 X.i süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, kuna isik kehaliselt väärkohtles valu tekitavalt oma ema. Viru Maakohus tunnistas 24. oktoobri 2018. a otsusega kriminaalasjas nr 1-18-7799 X.i süüdi KarS § 216 lg 1 järgi, kuna ta kasutas ebaseaduslikult elektrienergiat. Viru Maakohus tunnistas 10. mai 2019. otsusega kriminaalasjas nr 1-19-3553 isiku süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, kuna ta kehaliselt väärkohtles korduvalt valu tekitavalt oma elukaaslast, ning määras talle lõplikuks liitkaristuseks 1 aasta, 7 kuud ja 22 päeva vangistust.
1.5.X.it on karistatud kümme korda väärteokorras, millest on kehtivad viis väärteokaristust mh seoses isiku poolt korterisse kanepi toomisega ning ilma arsti ettekirjutuseta amfetamiini, karfentanüüli ja fentanüüli tarvitamisega.
1.6.X. kujutab enda süütegudest tulenevalt tõsist ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ka Viru Vanglas läbi viidud riskihindamise põhjal on isik ohtlik avalikkusele, ühiskonna turvalisusele ja enda lähedastele isikutele. Oht on kõige tõenäolisem, kui isik tarvitab alkoholi ja kaotab probleemide ilmnemisel enesekontrolli.
1.7.X.i suhtes esineb põgenemisoht vastavalt VSS § 68 p-le 4, mille kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud karistuseks vangistus. PPA ei tugine üksnes isiku karistatuse faktile, vaid kõikidele isikuga seonduvatele asjaoludele kogumis. Isiku korduvate süütegude toimepanek näitab isiku suhtumist Eesti riigi seadusandlusesse ning annab PPA-le aluse arvata, et vabaduses viibides ei täida isik vabatahtlikult talle pandud kohustust lahkuda.
1.8.Samuti esineb VSS § 68 p 6 kohaselt välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. X.il puudub kehtiv reisidokument ning Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja, millest nähtub, et isik ei soovi endale ise tagasipöördumistunnistust hankida, kuivõrd ei soovi Venemaa Föderatsiooni lahkuda. Isiku keeldumist kaasa aidata endale väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel saab tõlgendada kui soovimatust talle pandud lahkumiskohustust täita. PPA-l on alus arvata, et isik ei pruugi vabaduses viibides iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ja võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu puudub PPA-l võimalus väljasaatmise lõpule viimiseks 48 tunni jooksul. Seega on täidetatud VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud alus isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.
1.9.Eelnevast nähtuvalt esinevad isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud alusel ning eeltoodu kaalub üles isiku õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. X.i osas ei ole põgenemisohust tingituna võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid.
2.PPA asus 3. novembril 2020 toimunud kohtuistungil seisukohale, et põgenemisohu olemasolu kinnitab isiku varasem käitumine, sh katseajal uue kuriteo toimepanemine. Isik on selgelt keeldunud tagasipöördumistunnistuse taotlemisest ega ole valmis koostööks PPA-ga. X. on selgelt väljendanud, et ei soovi Eestist lahkuda. Venemaa Föderatsiooni passi ei ole puudutatud isikule väljastatud.
3.X. selgitas kohtuistungil, et põgenemisohtu ei esine ning et tal puuduvad ka reisimist võimaldavad dokumendid. Isik on esitanud tähtajalise elamisloa taotluse. Tal on Eestis korter ja ema ning jääb arusaamatuks, miks ta ei või Eestisse jääda. Isikul on raske psüühikahäire, mis raskendab tema arusaamisvõimet. Vangla sotsiaaltöötaja selgitas talle, et ta peaks avalduses kirjutama, et ei soovi Venemaa Föderatsiooni sõita, kuna tal on kohtuvaidlus pooleli. Ta esitas Venemaa Föderatsiooni saatkonnale taotluse passi saamiseks, kuid ei saanud maksta sellelt riigilõivu.
KOHTU SEISUKOHT
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt taotluse loa saamiseks esitab selleks volitatud haldusorgan (s.o PPA) kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.
5.VSS § 23 lg 1 sätestab, et kui väljasaadetavat on vaja VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel ja lg-s 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. VSS § 23 lg 11 sätestab, et halduskohus annab loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alused ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted.
6.Vastavalt VMS § 43 lg-le 1 peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks olema seaduslik alus. Sama paragrahv sätestab ka välismaalase ajutise Eestis viibimise seaduslikud alused. Kuna PPA tunnistas 27. aprilli 2020. a otsusega nr 15.3-3.4/308-4 X.i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub alates isiku vanglast vabanemisest sundtäitmisele, ja kohaldas isikule kolmeaastast sissesõidukeeldu, siis puudub isikul Eestis viibimiseks õiguslik alus. Eestis viibimise õiguslikku alust ei tingi PPA 27. aprilli 2020. a otsusega nr 15.3-3.4/308-4 seonduv kohtuvaidlus, s.o haldusasi nr 3-20-915, kuivõrd otsuse kehtivust või täitmist ei ole esialgse õiguskaitse korras peatatud. X.i Eestis viibimise õiguslikuks aluseks ei ole ka isiku tähtajalise elamisloa taotluse menetlus, mille PPA on seoses poolelioleva haldusasjaga nr 3-20-915 peatanud. VSS § 28 lg 3 kohaselt välismaalasel, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, ei ole lubatud Eestis viibida ning tema Eestis viibimine on ebaseaduslik, sõltumata viibimisaluse omamisest. Seega puudub X.il hetkel seaduslik alus riigis viibimiseks.
7.Kohus ei kontrolli isiku väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmisel PPA 27. aprilli 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 õiguspärasust, sest see pole käesoleva haldusasja, vaid haldusasja nr 3-20-915 vaidluse esemeks. Kui isik ei ole rahul eelnimetatud haldusasjas Tartu Halduskohtu 22. oktoobril 2020 tehtud otsusega, millega kohus jättis X.i kaebuse PPA 27. aprilli 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 peale rahuldamata, on tal võimalik esitada Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 23. novembril 2020 apellatsioonkaebus. Samuti on võimalik vaidlustada eelnimetatud kohtuasja raames esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise otsustust.
8.VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. X. peeti VSS § 15 lg 2 p-de 1-3 alusel kinni 2. novembril 2020 ning tema suhtes on olemas kehtiv ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Seega on isik väljasaadetav.
9.VSS § 15 lg 1 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 alusel võib isikut kinni pidada eelkõige siis, kui esineb välismaalase põgenemise oht; välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Kõik eeltoodud alused ei pea esinema üheaegselt, isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks piisab ühe eelnimetatud aluse ilmnemisest. Käesolevas asjas taotleb PPA X.i kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist kõigil kolmel eeltoodud alusel.
10.PPA sisustab VSS § 15 lg 2 p-s 1 märgitud põgenemise ohtu VSS § 68 p-de 4 ja 6 kaudu. VSS § 68 p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. VSS § 68 p 6 sätestab, et põgenemise oht esineb, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Riigikohtu halduskolleegiumi 31. mai 2017. a määruse asjas nr 3-3-1-93-16 p-st 13 tulenevalt peab VSS § 68 p-de 4 ja 6 kohaldama koos VSS § 68 esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1, samuti direktiivi 2013/33/EL art 8 lg-ga 2. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda "konkreetsel juhul" ehk "igat juhtumit eraldi hinnates", kui leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15, p 61).
10.1.Vaidlus puudub selles, et X. on kriminaalkorras karistatud ning talle on mõistetud karistuseks vangistus (vt käesoleva määruse p 1.3). PPA leiab, et isiku korduv süütegude toimepanek näitab isiku suhtumist Eesti Vabariigi seadusandlusesse ning annab aluse arvata, et ta ei täida vabaduses viibides vabatahtlikult talle pandud kohustust lahkuda. Kohus nõustub PPA-ga, et isiku varasemat käitumist arvestades võib isik kujutada ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses põgenemisohtu kinnitavaks asjaoluks. Võimalus pidada isikut kinni avaliku korra ja julgeolekuga seonduvatel põhjustel ei saa rajaneda direktiivil 2008/115/EÜ (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-357/09, p 70). Sellist alust ei ole sätestatud ka VVS §-s 68. PPA taotluses esitatud põhjendused on abstraktsed ning ei näita veenvalt ära, kuidas isiku varasem käitumine kinnitab asjaolu, et ta võib põgeneda või hoiduda väljasaatmismenetlusest kõrvale või takistada seda. Üksnes asjaolu, et isik ei ole varasemalt õiguskorda järginud ja on pannud toime kuritegusid ei tähenda, et isikul esineb põgenemise oht. Seega on PPA järeldus põgenemisohu kohta VSS § 68 p 4 alusel nõuetekohaselt sisustamata ja väheveenev.
10.2.Samuti ei kinnita põgenemisohu esinemist asjaolu, et X.i selgituste kohaselt ei soovi ta Venemaa Föderatsiooni lahkuda ning et ta ei aita kaasa endale väljasaatmiseks vajalike
dokumentide hankimisel. Arvestades, et isik on pikaajaliselt viibinud Eestis ning et tal elavad Eestis lähedased, on mõistetav, miks ta Eestist lahkuda ei soovi. Isik on Eestist lahkumise vältimiseks vaidlustanud kohtus PPA 27. aprilli 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 ning tal on võimalik eeltoodud otsusega seonduvat kohtuvaidlust apellatsiooniastmes jätkata, taotledes sealjuures uuesti ka esialgse õiguskaitse kohaldamist. Isiku soovist Eestisse jääda ei saa järeldada, et ta kavatseb põgeneda või väljasaatmist takistada. Samuti ei saa isiku selgitust Eestisse jäämise tahte kohta käsitleda VSS § 68 p 6 mõttes teadaandena, et ta ei täida lahkumiskohustust ka siis, kui vaidlustatud haldusakti kohtumenetluses ei tühistata.
10.3.Põgenemisohu hindamise näol on tegemist kohtuliku prognoosotsusega ning kohtu hinnangul ei ole PPA esitanud kohtule veenvaid kaalutlusi, mis kogumis võimaldaksid põgenemise ohtu pidada sedavõrd tõenäoliseks, et vajalik oleks sellel põhjusel isik kinnipidamiskeskusesse paigutada.
11.Kuigi isiku kinnipidamist ei õigusta põgenemise oht, on täidetud VSS § 15 lg 2 p-dele 2 ja 3 tuginemise eeldused. X.i kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on põhjendatud, kuna kohtule esitatud materjalid kinnitavad, et ta ei täida piisaval määral kaasaaitamiskohustust ning tal puuduvad Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. Vaidlus puudub selles, et X.il puudub kehtiv reisidokument. Isiku selgituste kohaselt esitas ta Venemaa Föderatsiooni saatkonnale taotluse passi saamiseks, kuid jättis taotlemise riigilõivu tasumise nõude tõttu pooleli. Kohus mõistab, et isikul võisid puududa rahalised vahendid passi taotlemiseks, kuid tal oli võimalik hankida endale seejärel tagasipöördumistunnistus. Arvestades, et X. oli teadlik lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja sellest tulenevast kohustusest, pidi ta mõistma tagasipöördumistunnistuse taotlemise ja kaasaaitamiskohustus täitmise vajadust. PPA 27. aprilli 2020. a otsuse nr 15.3-3.4/308-4 vaidlustamine ei anna isikule õigust loobuda kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Isik on aga teada andnud, et ei hangi endale ise eelnimetatud dokumenti, kuivõrd ei soovi Venemaa Föderatsiooni lahkuda. Kohus peab usutavaks, et kui isik oli võimeline esitama taotluse passi saamiseks, oli tal võimalik esitada ka taotlus tagasipöördumistunnistuse saamiseks. X.i väited selle kohta, et tagasipöördumiseks nõutud dokumentide saamiseks vajalike toimingute tegemata jätmise tingis arusaamisvõimetus ja haldusorganilt saadud ebakohased suunised, on paljasõnalised. Kohtuistungil ei ilmnenud, et isikul oleks raskusi küsimustest ja selgitustest arusaamisega määral, mis võiks viidata arusaamisvõime olulistele piirangutele. Lisaks tuleb arvestada, et Tartu Halduskohtu 7. mai 2020. a määruse (haldusasi nr 3-20-807) alusel oli kaebajal riigi õigusabi korras esindaja, kellelt oleks ta saanud vajadusel oma kohustuste täpsemaks mõistmiseks abi paluda. Kohtu hinnangul kinnitab tagasipöördumistunnistuse taotlemisest keeldumine, et isik ei ole nimetatud dokumendi saamiseks teinud praeguseks hetkeks piisavalt Eesti ametivõimudega koostööd. Seega ei ole isik täitnud VSS § 264 lg 1 p-st 3 tulenevat kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt.
12.Kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu saab PPA lisaks viimati nimetatud kinnipidamise alusele tugineda ka Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele kui isiku kinnipidamise alusele ehk VSS § 15 lg 2 p-le 3 (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 16. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11).
13.Kohus peab vajalikuks selgitada, et VSS § 15 lg 2 p-s 2 sätestatud kaasaaitamiskohustus on avatud sama seaduse § 264 lg 1 p-des 1-4, milles on esitatud mitteammendav loetelu kaasaaitamistoimingutest. VSS § 264 lg 1 p 3 näeb ette, et väljasaadetav on kohustatud aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele. Kohus möönab, et tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tuginemine eeldab samuti üldjuhul
dokumentide taotlemise kohustuse täitmata jätmist ning on VSS § 15 lg 2 p 3 kohaldamise üheks täiendavaks eelduseks. Samas ei välista VSS § 15 lg 2 p 3 koosseisu täitmine samaaegselt ka VSS § 15 lg 2 p-le 2 tuginemist. Seadusandja ei ole piirdunud VSS § 15 lg 2 p 2 puhul kaasaaitamiskohustusena üksnes VSS § 264 lg 1 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud alustega. Asjaolu, et kohustuse rikkumise tagajärjeks on selles asjas ka tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumine ei tähenda, et puudutatud isik oleks VSS § 15 lg 2 p-s 2 ja VSS § 264 lg 1 p-s 3 sätestatud kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Seetõttu on kohus seisukohal, et PPA saab samaaegselt tugineda VSS § 15 lg 2 p-dele 2 ja 3, kui puudutatud isik dokumentide hankimisele nõuetekohaselt kaasa ei aita.
14.Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt tulemuslik. Järelevalvemeetmed baseeruvad usaldusel ja kuigi PPA taotluses kirjeldatud asjaolud ei kinnita isiku põgenemise ohtu, siis ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine isiku senist vähest koostöötahet arvestades põhjendatud. Kohus pole kohtuasja materjalide alusel veendunud, et muud järelevalvemeetmed täidaksid puudutatud isiku puhul praegu kinnipidamisega samaväärset eesmärki. Eeltoodut ei kaalu üles asjaolu, et isikul on Eestis elamiskoht ja lähedased. Seega leiab kohus, et X.i paigutamine kinnipidamiskeskusesse on põhjendatud ja proportsionaalne.
15.Kohus märgib, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmisel tegutseb kohus piiratud informatsiooni alusel ning kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded ei saa olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14). Kohus rõhutab, et kui väljasaatmismenetluse ajal asjaolud oluliselt muutuvad ning X. täidab kinnipidamiskeskuses olles kaasaaitamiskohustust, siis ei ole PPA-l alust jätkata isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses.
16.Eelnevat arvestades on kohtu hinnangul põhjendatud X.i paigutamine kinnipidamiskeskusesse. Kohus rahuldab PPA taotluse ning annab loa paigutada X. kinnipidamiskeskusesse alates 3. novembrist 2020 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.