Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. november 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-11-2971
Haldusasi
XX kaebus Eesti Vabariigi vastu kahjuhüvitise ja sellele lisanduvate viiviste väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. märtsi 2020. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Heidi RajamäeParik Vastustaja – Eesti Vabariik, esindaja Alar Must
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
7.septembri 2020. a kohtuistungil ja kirjalikus menetluses
ja
Eesti
Vabariigi
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Jätta Eesti Vabariigi vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 6. märtsi 2020. a otsuse haldusasjas nr 3-11-2971 resolutsiooni punktid 2 ja 3. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 4 jääb muutmata.
4.Teha tühistatud osas uus otsus. Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja: 1) kahjuhüvitis 49 527,85 eurot; 2) kahjuhüvitis summas, milles XX-lt mõistetakse välja teiste tsiviilasja nr 2-16-7090 menetlusosaliste menetluskulud tsiviilasjas nr 2-16-7090, arvates nende menetluskulude tasumise kohustuse tekkimisest; 3) hüvitise maksmisega viivitamise eest võlgnetavalt summalt seaduses (võlaõigusseaduse § 113 lg 1) ettenähtud määras viivis a. alates 28.11.2011 kuni võlgnevuse kohase täitmiseni 38 513,85 eurolt; b. alates 21.10.2019 kuni võlgnevuse kohase täitmiseni 11 014 eurolt; c. punktis 4.2 nimetatud summalt alates menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtumääruse jõustumisest.
5.Viivis on 20.11.2020 seisuga kokku 28 873,31 eurot.
6.Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja menetluskulud 9060,80 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3-11-2971
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21. detsembril 2020. Kui menetlusosalisele ei ole teadet kohtuotsuse teatavakstegemise aja kohta eelnevalt kätte toimetatud, hakkab kassatsioonitähtaeg kulgema kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus lahutas 31.12.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-03-693 XX ja YY vahelise abielu ning jagas ühisvara, jättes Tallinnas asuva XXX korteriomandi YY-le. Kohus mõistis YY-lt XX kasuks välja rahalise hüvitise 1 330 968 krooni, mida Tallinna Ringkonnakohus vähendas oma 30.06.2009 otsusega 400 000 krooni võrra – 930 968 kroonini. Otsused jõustusid 02.11.2009.
2.Harju Maakohus kohustas oma 12.01.2009 määrusega samas asjas panema Harju Maakohtu kinnistusosakonda tsiviilasjas nr 2-03-693 tehtud otsuse täitmise tagamiseks XXX korteriomandile käsutamise keelumärke XX kasuks. Kinnistusosakond kannet ei teinud.
3.XX esitas 07.01.2010 kohtutäiturile täitemenetluse algatamise avalduse tsiviilasjas nr 203-693 tehtud kohtuotsuse täitmiseks. YY võõrandas korteriomandi 12.01.2010 lepinguga oma emale CC-le. Ostuhind 2 030 000 krooni tasaarvestati YY kohustusega tasuda CC-le täitemenetluse esemeks oleva kokkuleppe järgne põhivõlg 1 092 107 krooni ning 888 516,14 krooni tasaarvestati täitemenetluse esemeks mitteoleva kohustusega tasuda CC-le viivist kohustuse täitmisega 2141 päeva võrra hilinemise eest. CC võõrandas 12.03.2010 korteriomandi oma pojapojale QQ-le.
4.XX esitas Justiitsministeeriumile 21.10.2011 taotluse hüvitada käsutamise keelumärke tegemata jätmisega tekitatud kahju 65 463,65 eurot. Justiitsministeerium jättis taotluse 28.11.2011 vastusega nr 17-5/13639 rahuldamata.
5.XX esitas 23.12.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis Eesti Vabariigilt Harju Maakohtu kinnistusosakonna ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju väljamõistmist summas 65 463,65 eurot ning viivist alates 28.11.2011. Menetluses vähendas kaebaja kahjunõuet ulatuses, milles YY oli kohtuotsusega pandud kohustuse täitnud, nõudes vastustajalt hüvitisena 65 394 eurot koos viivisega.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 11.07.2014 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 39 236,40 eurot ning viivise 8817,10 eurot tingimusel, et kaebaja loovutab tsiviilasjas nr 2-03-693 antud õiguse rahalisele hüvitisele YY 2(16)
3-11-2971 vastu Eesti Vabariigile. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18.06.2015 otsusega kaebaja ja Eesti Vabariigi apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsuse resolutsiooni, mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 38 522,14 eurot ja viivise 8260,79 eurot tingimusel, et kaebaja loovutab nõudeõiguse YY vastu Eesti Vabariigile.
7.Riigikohus jättis 15.03.2016 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-82-15 kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas vastustaja vastukassatsioonkaebuse osaliselt. Riigikohus tühistas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused osas, milles kohtud mõistsid vastustajalt välja kahjuhüvitise, viivise ja menetluskulud ning saatis asja tagasi halduskohtusse kahjuhüvitise suuruse otsustamiseks. Riigikohus oli seisukohal, et kaebaja jättis kasutamata tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid kahju vähendamiseks. Kuna otsuse tegemise aja seisuga oli kahju tekkimist võimalik Riigikohtu hinnangul jätkuvalt vähendada, peatas Riigikohus haldusasja menetluse, kuni lõpeb võimalik tsiviilasja menetlus (resolutsiooni p 4). Riigikohus kohaldas 60 päevaks esialgset õiguskaitset: otsuse alusel kanti kinnistusraamatusse korteriomandi käsutamise keelumärge kaebaja kasuks (resolutsiooni p 5). Tallinna Halduskohus tühistas esialgse õiguskaitse abinõu 19.05.2016 määrusega.
8.XX esitas Harju Maakohtule 04.05.2016 hagi YY, CC, QQ ja DD vastu, tuginedes kinnistusraamatu kannete ebaõigsusele (tsiviilasi nr 2-16-7090). Harju Maakohus jättis 28.02.2018 otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse 22.01.2019 otsusega rahuldamata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Riigikohus jättis 18.06.2019 otsusega asjas nr 2-16-7090 kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata, täpsustades ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kohtud leidsid, et kinnistusraamatu kanne ei ole ebaõige ja omandaja saab ka siis, kui asjaõiguslepingu sõlmis käsutamiseks õigustamata isik (YY), kinnisomandi või muu asjaõiguse omanikuks, kui ta omandab selle kinnistusraamatu kandele tuginedes heauskselt. CC omandas XXX korteriomandi YY-lt heauskselt. CC ei omandanud YY-lt korteriomandit tasuta tehinguga. Kuna CC oli omandanud XXX korteriomandi heauskselt, oli ta õigustatud seda kinnisasja ka edaspidi käsutama, sh võõrandama korteriomandi QQ-le. Kinnitust ei leidnud kaebaja alternatiivselt esitatud väited varjatud või heade kommetega vastuolus olevate tehingute sõlmimise kohta.
Kaebuse lõplikud nõuded nende täpsustamise järel on järgmised:
1) välja mõista Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks kahjuhüvitis (põhisumma 60 846 eurot ja kahju kindlakstegemiseks ja hüvitise saamiseks tehtud kulutused summas 2023 eurot) summas 62 869 eurot tingimusel, et kaebaja teeb oma tahteavalduse jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 203-693 tema kasuks YY-lt välja mõistetud rahalise hüvitise nõudeõiguse loovutamiseks Eesti Vabariigile ulatuses, milles need on kohtu poolt välja mõistetud kahjuhüvitise ja viivisega; 2) mõista Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja viivis punktis 1 nimetatud kohustuse täitmisega viivitamise eest võlgnetavalt summalt seaduses (võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1) ettenähtud määras alates 28.11.2011 kuni võlgnevuse kohase täitmiseni; 3) välja mõista Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks kahjuhüvitisena kahju vähendamisele suunatud tsiviilkohtumenetluse otsesed kulud summas 11 014 eurot ja kahju vähendamisele suunatud tsiviilkohtumenetluse vastaspoolte menetluskulud (summas, milles jõustunud kohtumäärusega tsiviilasjas 2-16-7090 mõistetakse XX-lt välja YY, CC, QQ ja DD kasuks menetluskulud) ja
3(16)
3-11-2971 sellelt seaduses (VÕS § 113 lg 1) ettenähtud määras viivis vastavalt alates 21.10.2019 ja alates vastava kohtulahendi jõustumisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. Kaebust põhjendatakse kokkuvõtlikult järgmiselt. Kinnistusosakond jättis õigusvastaselt Harju Maakohtu 12.01.2009 kohtuotsuse tagamise määruse menetlemata. Kaebajal on kahtlus, et kinnistusosakond tegutses CC kui selle osakonna endise töötaja huvides tahtlikult. Kohtuotsuse tagamise määruse täitmine on muutunud võimatuks, kuna korteriomand on võõrandatud kolmandale isikule. Kui registriosakond oleks kohtuotsuse tagamise määrust menetlenud, siis oleks kaebajal olnud võimalik kahju täies ulatuse vältida. Lisaks rahuldas registriosakond uue omanikukande avalduse ebaseaduslikult ilma kaebaja kui ühisomaniku nõusolekuta. YY käsutas korteriomandit täitemenetluse väliselt ja selline käsutus oli käsutuskeelu tõttu tühine. Kui registriosakond oleks keeldunud omanikukande tegemisest, oleks kaebaja saanud oma nõude YY vastu rahuldada täitemenetluses. Kinnistusosakonna käitumise õiguspärasust ning õigusrikkumise raskust tuleb hinnata vähemalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1 kohaldamisel. Kahju tekkimine ei olnud vastustajale ettenägematu ega ootamatu. Rikutud õigusnormide eesmärk oli kaebajat kaitsta. Kaebajal ei pidanud tekkima arusaama, et 12.01.2009 määruse täitmist tuleks jälgida. Kaebaja tegutses hagi tagamise osas ilma advokaadi abita. Kahju ei tekkinud kaebajast tulenevast asjaolust. Kaebaja esitas juba 2003. a-l kohtusse hagi korteriomandi ühisvarana tunnustamiseks ja jagamiseks ning esitas aegsasti hagi tagamise taotluse. Kaebaja ei ole kasutamata jätnud ühtegi kahju vähendamise võimalust. Nõuete esitamine CC ja QQ vastu poleks kahju ära hoidnud ja oleks menetluse kestust arvestades olnud ebamõistlik. Kahju kohese hüvitamise printsiibiga oleks vastuolus, kui kahju kannatanud isik peab kahju nõudmiseks tegelema aastate kaupa kahju vähendavate nõuete realiseerimisega riskantsetes kohtumenetlustes. Hagi CC ja QQ tehingu tagasivõtmiseks ei oleks saanud esitada, kuna QQ ei ole CC üld- ega eriõigusjärglane. YY ja CC vastu oleks võinud tehingu tagasivõitmise hagi esitada ja nõuda kahju hüvitamist CC-lt, aga kuivõrd CC-l puudub vara, millega antud võimalikku kohtulahendit täita, siis kahju ei oleks see tegevus vähendanud. Enne kohtu poolt tehingu tagasivõitmise korras müügilepingu tühistamist poleks kaebajal CC vastu rahalist nõuetki, mistõttu ei ole võimalik alustada pankrotimenetlust CC vastu, et oleks võimalik tema poolt QQ-le korteriomandi võõrandamise tagasivõitmine. Kahju vähendavaid abinõusid oleks pidanud kasutama riik. Asjaolu, et kaebaja nõue YY vastu muutus väärtusetuks, ei saa kaasa tuua riigi vastutuse vähendamist. Kaebaja hagi ei jäetud kohtuasjas nr 2-16-7090 rahuldamata selle tõttu, et nõude rahuldamine läinuks vastuollu ühisvara jagamise kohtuotsusega. Nõue ei olnud esitatud ebaõigesti ja tsiviilkolleegiumi otsus ei ole halduskohtule siduv. Lisaks on mistahes tsiviilasjas võimalik pahausksuse eeldus tõenditega ümber lükata ja kohtule tõendada heausksust. Kaebaja on üheselt tõendanud, et kohtute järeldus, et CC ei omandanud korterit ei tasuta ega ka pahauskselt, on ebaõige. Kaebaja motiiv tsiviilkohtumenetluses oli kahju vähendamine, mitte riigilt kahjuhüvitise saamine. Pärast Riigikohtu poolt soovitatud õiguskaitsevahendi kasutamist tuleks asi avada täies ulatuses. Riigikohtu 15.03.2016 otsuse p 21.4 seisukoht, et kaebaja lasi kahjul tekkida ka endast tulenevatel asjaoludel, kuna ta ei kasutanud kohast tsiviilõiguslikku õiguskaitsevahendit, mille abil oleks suure tõenäosusega saanud tekitatud kahju kõrvaldada, ei ole asja uuesti menetlevale 4(16)
3-11-2971 kohtule kohustuslik, kuna tegemist pole õiguse tõlgendamise ega kohaldamisega. Kaebaja kasutas Riigikohtu 15.03.2016 otsuse p-s 22 viidatud kahju vähendamise õiguskaitsevahendit ning esitas hagi vastavalt Riigikohtu juhistele, kuid tsiviilasi lõppes kaebaja kaotusega. Arvestades kohtu registriosakonna eriteadmisi ja kõrgendatud hoolsuskohustust, kinnistusraamatu ellukutsumise eesmärke, kohtumäärust kui õiguspärast ootust tekitavat kinnitust, ei saa kaebajal kahju tekkimisel olla mistahes osa ja riigivastutuse osas tuleb kohaldada kõrgendatud vastutust. Ka hinnang, et kahjuhüvitist tuleb vähendada 40%, ei ole uuele kohtukoosseisule kohustuslik, sest Riigikohus tühistas eelmised haldus- ja ringkonnakohtu otsused. Riigikohus pole kahjuhüvitise suuruse osas halduskohtule piiranguid seadnud. Riigikohtu 15.03.2016 otsuses esitatud õiguse tõlgendamine ja kohaldamine sisuliselt ei jäta halduskohtule muud võimalust, kui tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasus. Seega ei esine halduskohtule keeldu arvestada kaebuse alusena uusi õiguslikke argumente. Riigikohus järeldas, et registriosakond rahuldas omanikukande muutmise avalduse õigusvastaselt ka seetõttu, et ei küsinud omanikukande muutmisel kaebaja seisukohta ja andis ühisvara jagavale kohtuotsusele õigusvastaselt kujundusliku toime. Kaebajale on tekkinud kahju summas 62 869 eurot, millest 60 846 eurot on põhisumma ja 2023 eurot kahju kindlakstegemiseks ja hüvitise saamiseks tehtud kulutused. Lisaks taotleb kaebaja kahjuhüvitiselt viivise välja mõistmist alates Justiitsministeeriumilt vastuse saamisest 28.11.2011. Samuti on kaebajale praeguse menetluse käigus tekkinud täiendav kahju vähendamiseks tehtud kulutus summas ca 24 285 eurot VÕS § 128 lg 3 kohaselt, kuna kaebaja võttis ette kohtumenetluse YY, CC, QQ ja DD vastu korteriomandi tagasikandmiseks YY nimele, nagu Riigikohus juhendas. Kaebaja enda menetluskulud olid kokku 11 014 eurot ning maksimaalne kulu vastaspoolte menetluskuludele on 13 439,64 eurot. Täpne summa selgub tulevikus kohtulahendiga. Ka esitas kaebaja viivisenõude täiendavalt kahju vähendamiseks tehtud kulutuselt alates 10.02.2020 ning vastaspoole menetluskuludelt alates ajast, mil tsiviilasjas nr 2-16-7090 jõustub kohtulahend, millega need kulud kaebajalt välja mõistetakse.
10.Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlus on üksnes kahju ja väljamõistetava hüvitise suuruse osas ning muus osas on haldus- ja ringkonnakohtu otsused jõustunud. Kohtud ei ole kinnistusosakonna tegevust uue omanikukande tegemisel sisuliselt hinnanud ja tuvastanud tegevuse õigusvastasust, mistõttu tuleks jätta tähelepanuta kaebaja sellega seonduvad seisukohad. Tulenevalt Riigikohtu 15.03.2016 otsusest saab asja uuel läbivaatamisel olla vaidlus üksnes kahjuhüvitise suuruse üle 60% ulatuses. Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt tuleb asja uuel läbivaatamisel kaebaja kasuks väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel vähemalt 75%. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb veel arvestada, et kaebaja esitas õiguslikult kõlbmatu haginõude. Lisaks tehti kaebajale tsiviilasjas mitmeid kompromissettepanekuid, sh pakkusid kostjad (v.a YY) 13.09.2017 kohtuistungil kaebajale, et tasuvad YY võlgnevusest poole. Protokollist nähtuvalt keeldus kaebaja esindaja kompromissist, sest leidis, et halduskohtumenetluses olev asi muutuks sellisel juhul perspektiivituks. Seega ei olnud kaebaja eesmärk tsiviilasjas mitte kahju vähendamine, vaid riigilt maksimaalselt suure hüvitise saamine. Vastustaja hinnangul on alust kahjuhüvitist vähendada nullini. Kaebaja oleks pidanud taotlema enda korteriomandi ühisomanikuna kinnistusraamatusse sissekandmist või esitama ühisvara jagamise hagi kohe, kui lõppesid kaebaja ja YY abielulised 5(16)
3-11-2971 suhted. Ka oleks kaebaja pidanud kinnistusraamatu seisu kontrollima oluliselt varem kui 2007. või 2008. a-l. Lisaks saanuks kaebaja ühisvara jagamise menetluses taotleda kohustuse täitmist vastastikuse kohustusena nii, et korteriomand oleks YY lahusvarasse läinud üle samal ajal kompensatsiooni maksmisega. Kaebaja ei kontrollinud ca 1,5 aasta jooksul, kas 12.01.2009 hagi tagamise määrus on täidetud või mitte. Väited, et võimalikud protsessid CC ja QQ vastu poleks olnud kahju ärahoidvad ja nende kasutamine oleks olnud ebamõistlik, ei ole Riigikohtu seisukohti arvestades asjassepuutuvad. Täitemenetluses või pankrotimenetluses lähikondsete vahel tehtud tehingute tagasivõitmiseks ei pea võlausaldaja tõendama, et tehingu teinud pool teadis, et kahjustab tehinguga võlausaldaja huve. Lähikondse pahausksust eeldatakse. Tehingu tagasivõitmise aluseks on võlausaldaja huvide kahjustamine, mis võib seisneda ka võlausaldajate ebavõrdses kohtlemises, mitte ainult vara ärakinkimises. Asjaolu, et CC ei omandanud YY-lt korteriomandit tasuta tehinguga, ei näita, et tagasivõitmisel puudunuks perspektiiv. Riigikohus on 15.03.2016 otsuse p-s 21 käsitletud vara tagasivõitmise hagi ja p-s 22 käsitletud kande ebaõigsusele tuginevat õiguskaitsevahendit selgelt eristanud ja omistanud neile kahjuhüvitise vähendamise kontekstis erineva kaalu. Riigikohus pidas kohaseks õiguskaitsevahendiks tagasivõitmise hagi ning suunas kaebajat ebaõige kande parandamise nõudeõigusele tuginevat õiguskaitsevahendit kasutama ilmselgelt üksnes selle pärast, et tagasivõitmise hagi ei olnud kaebajal siis enam võimalik esitada. Kaebaja väited kahju tekkimise ettenähtavuse, objektiivse takistuse puudumise ja õiguste rikkumise raskuse kohta tuleb jätta tähelepanuta. Kohtud ei ole neil asjaoludel kahju vähendanud, samuti puudus selles osas vaidlus Riigikohtus. VÕS alusel kahju hüvitamisele tuginev tsiviilkohtute praktika ei ole riigivastutusele üheselt ülekantav. Vastustajal ei ole ka RVastS-st tulenevalt alust kõnealust nõuet omandada olukorras, kus vastustaja leiab, et kahjuhüvitis tuleks kaebajast tulenevatel asjaoludel vähendada nullini. Kaebaja nõue tsiviilasja nr 2-16-7090 menetluskulude hüvitamiseks on kaebuse muutmine, mis praeguses menetluse staadiumis, kus toimub üksnes kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramine, ei ole lubatav. Ka puudub tsiviilasja nr 2-16-7090 menetluskulude hüvitamiseks alus, sest kaebaja esitas õiguslikult kõlbmatu haginõude, mille tõttu oli kogu edasine menetlus perspektiivitu. Valdava osa menetluskulusid oleks kaebaja saanud tõenäoliselt vältida kompromissettepanekuga nõustumisel. Ka oleks kaebaja saanud kulusid suure tõenäosusega vältida, kui oleks esitanud Riigikohtu otsuse p-s 21 kirjeldatud tagasivõitmise hagiavalduse õigeaegselt. Kaebaja taotlus määrata, et tsiviilkohtumenetluse vastaspoole menetluskulude hüvitamise kohustus tuleb Eesti Vabariigil täita seitsme päeva jooksul alates tsiviilasjas 2-16-7090 tehtava kohtumääruse jõustumisest, on vastuolus HKMS § 168 lg-ga 11. Riigieelarvest väljamaksete menetlemine võtab ligikaudu kuu. Vastustaja tegi 29.10.2019 kaebajale ettepaneku kohtuvaidluse lõpetamiseks kompromissiga, mille kohaselt riik hüvitab kaebajale Harju Maakohtu kinnistusosakonna poolt õigusvastaselt tekitatud kahju koos menetluskuludega kokku summas 30 000 eurot. Kaebaja keeldus sellest. Vastustaja palub kohtul sellega menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel arvestada.
11.Tallinna Halduskohtu 30.03.2020 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, mõisteti Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis 38 513,85 eurot ja viivis kuni nõude täitmiseni (seisuga 06.03.2020 25 736,73 eurot). Eesti Vabariigilt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulud 6200,88 eurot. Hüvitise ja viivise maksmine seoti tingimusega, et kaebaja teeb tahteavalduse jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-03-693 tema kasuks YY-lt välja
6(16)
3-11-2971 mõistetud rahalise hüvitise nõudeõiguse loovutamiseks Eesti Vabariigile ulatuses, milles need on hõlmatud halduskohtu poolt välja mõistetud kahjuhüvitise ja viivisega. Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2016 otsuse resolutsioonist tuleneb halduskohtu arvates selgelt, et halduskohus ei pea asja teistkordsel menetlemisel asuma hindama kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste täidetust, mh asuma hindama põhjusliku seose olemasolu kinnistusosakonna õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel, millele Riigikohus oma otsuses kahtlust heitis (otsuse p 19.4). Riigikohtu otsuse resolutsioon on piisavalt selge. Kaebaja väited seoses kahju tekkimise ettenähtavusega, objektiivse takistuse puudumisega, õiguste rikkumise raskusega jms ei ole praeguses menetlusetapis enam asjakohased, sest kohtud ei ole neil asjaoludel kahjuhüvitist vähendanud, samuti puudus selles osas vaidlus Riigikohtus. Riigikohus asus seisukohale, et kohtud on õigesti leidnud, et esineb RVastS § 13 lg 1 p‐s 4 ja VÕS § 139 lg‐tes 1 ja 2 sätestatud alus kahjuhüvitise vähendamiseks vähemalt 40% ulatuses (otsuse p 21.5). Kaebaja lasi Riigikohtu hinnangul kahjul tekkida ka endast tulenevatel asjaoludel, kuna ta ei kasutanud kohast tsiviilõiguslikku õiguskaitsevahendit, mille abil oleks suure tõenäosusega saanud tekitatud kahju kõrvaldada. Otsuse p-s 26 märkis Riigikohus, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine võib tingida kahjuhüvitise suuruse vähendamise suuremas ulatuses kui üksnes 40%, sh võib tagasivõitmise nõude esitamata jätmine tingida kahjuhüvitise ulatuse vähendamise vähemalt 75%. Riigikohus märkis, et kaebuse rahuldamine ülejäänud hüvitise ulatuse osas sõltub kaebajapoolsest tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi kasutamisest. Välja mõistetava hüvitise suurus sõltub kaebaja edasisest tegevusest otsuse p-s 22 märgitud tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi kasutamisel. Tegevusetuse korral võib olla põhjendatud hüvitise vähendamine nullini. Halduskohus ei ole seotud varasemas menetluses hüvitise vähendamise proportsioonidega. Vastustaja väidet, et halduskohtu otsustusruum käib üksnes 25% hüvitise osas, toetab Riigikohtu otsuse tekst. Riigikohus ei andnud aga kohtutele siduvaid juhiseid hüvitise proportsioonide osas. Seda ei ole kohtuotsuse resolutsioonis tehtud. Riigikohtu soovitatud õiguskaitsevahendi edukuse korral oleks kahju üldse ära langenud. Riigikohtu otsust tuleb hinnata toimunud arengute valguses. Kuna Riigikohtu poolt viidatud õiguskaitsevahendi kasutamine ei toonud kaebajale edu, ei ole põhjendatud hüvitise vähendamine 25%-le või veelgi enam. Kohtute poolt tuvastatud hüvitise vähendamine 40% on põhjendatud, sest tagasivõitmise hagi esitamata jätmise argument hüvitise vähendamise alusena ei ole ära langenud. Riigikohus pidas seda hagi perspektiivikaks (otsuse p 21). Täitemenetluse seaduse (TMS) § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne. Seega oleks tehingu sooritanud isikud pidanud tõendama, et nad teadlikult ei kahjustanud teiste võlausaldajate (kaebaja) huve. Tagasivõitmise hagi heade väljavaadete poolt kõneleb kaebaja enda väidetu, et YY käsutas korterit (vähemasti osaliselt) täitemenetluse väliselt (YY oli käsutanud kaebaja väitel kogu korteriomandit, kuigi tal oli kohustus seda mitte teha). TMS § 194 ei välista tagasivõitmise hagi esitamist CC vastu. Kui YY ja CC vahel sõlmitud võõrandamistehing oleks tühistatud, ei oleks QQ saanud korteriomandit heauskselt omandada. Sellele viitas ka Riigikohus oma otsuses tsiviilasjas nr 216-7090 (p 17). Ka ringkonnakohus leidis samas asjas, et 12.01.2010 tehtud tehingud ning ka järgnevad tehingud oleksid kõigi eelduste kohaselt olnud täitemenetluses tagasivõidetavad (otsuse p 14.3). Hagi edukus ei ole siiski selge. Arvestades kohtute väljendatud seisukohti tsiviilasjas 2-16-7090 (nt tuvastati, et CC omandas korteriomandi heauskselt, CC ja QQ vahel eksisteerisid vähemalt osaliselt laenusuhted, käsutamise keelumärge oli kinnistusraamatusse CC kasuks seatud juba varem (23.04.2004), mitte vahetult enne kaebaja ja YY lahutuse asjas 7(16)
3-11-2971 kohtuotsuse jõustumist), ei saa välistada, et võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus oleks tagasivõitmise menetluses ümber lükatud ja kaebaja hagi siiski rahuldamata jäänud. Tagasivõitmise perspektiivitust ei näita see, et vastustaja ei nõustunud kaebajalt nõude ülevõtmisega. Vastustajal ei ole RVastS-st tulenevalt alust kõnealust nõuet omandada olukorras, kus vastustaja leiab, et kahjuhüvitis tuleks kaebajast tulenevatel asjaoludel vähendada nullini. Seetõttu ei ole põhjendatud hüvitise vähendamine 75% või enam. Kahjuhüvitise proportsiooni vähendamine ei oleks halduskohtu arvates kooskõlas ka põhiseaduslike väärtustega nagu õiglus ja õiguskindlus. Nimelt on vastustaja ja kohtud suunanud kaebajat esitama nõudeid, mis kahju vähendamist kaasa ei ole toonud, vaid on hoopis suurendanud kaebaja kulutusi, mis riigivastutuse nõude menetlemisel hüvitamisele ei kuulu. Menetlus hüvitise saamiseks on kestnud pikka aega ning on nõudnud kaebajalt suurel määral ressursse. Ekslik on vastustaja seisukoht, et kaebaja esitas tsiviilasjas nr 2-16-7090 kõlbmatu nõude. Kaebaja esitas hagi kujul, nagu Riigikohus kaebajat oma otsuses instrueeris, sh esitas kaebaja nõude kanda korteriomand tagasi YY omandisse, mitte üksnes kaebaja ja YY ühisomandisse. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust kaebaja poolt kompromissiga mittenõustumine tsiviilasjas nr 2-16-7090. Olukorras, kus kaebaja kasuks on kohtuotsusega välja mõistetud rahasumma, mille kohustatud pool on jätnud praktiliselt täies ulatuses tasumata, samas saades enda ainuomandisse korteriomandi, ei saa eeldada teiselt poolelt nõustumist nõude täitmisega pooles või veelgi väiksemas ulatuses. Hüvitise suurendamiseks tsiviilasjas nr 2-16-7090 kantud menetluskulude võrra ei ole alust. Tegemist ei ole kaebuse muutmisega. Riigikohus on 26.03.2015 määruses nr 3-3-1-86-14 (p 25) möönnud, et RVastS § 7 lg-test 3 ja 4 tulenevalt on avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel asjakohane ka VÕS § 128 lg-s 3 sätestatu. Nimetatud norm võimaldab otsese varalise kahjuna nõuda muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikke kulusid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Tsiviilasja menetluskulude näol ei ole tegu vaidluse eset silmas pidades kuludega kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamise risk jääb nende vahendite kasutaja kanda. Riigivastutus ei tähenda, et riik vastutab edutult lõppenud kohtumenetluses tsiviilõiguslike nõuete maksmapaneku eest. Puudub põhjuslik seos kahju suurenemise ja avaliku võimu kandja tegevuse vahel. Hüvitise suurust ei mõjuta omanikukande, millega YY ja CC avaldus uue omanikukande tegemiseks rahuldati, tegemine kinnistusraamatusse. Hüvitis tuleb seetõttu rahuldada samas proportsioonis, nagu selle mõistsid välja halduskohus ja ringkonnakohus asja esmakordsel arutamisel. Kohtutäitur Kristiina Feinmani 05.02.2020 õiendist täiteasjas 034/2010/48 nähtuvalt võlgneb võlgnik YY sissenõudjale XX-le 59 223,14 eurot. Lisaks põhivõlale on kohtud asja esimesel arutamisel pidanud põhjendatud kuludeks saamata jäänud tulu (intressi) perioodi 01.07.2010–21.11.2011 eest (s.o rahasumma tõenäolisest laekumisest kuni kahjunõude esitamiseni) kokku 1590,94 eurot ja kulusid kahju suuruse kindlakstegemise ja hüvitisenõude esitamiseks summas 2023 eurot. Viimati mainitud summat ei vähendanud ringkonnakohus proportsionaalselt nõude rahuldamise protsendiga, vaid mõistis selle tervikuna välja. Võttes aluseks ringkonnakohtu lähenemise, tuleb väljamõistmisele kuuluv summa leida järgmiselt: 59 223,14 + 1594,94 = 60 818,08. Seda summat tuleb vähendada 40% võrra (24 327,232), saades summaks 36 490,848. Sellele 8(16)
3-11-2971 summale tuleb liita 2023, st 36 490,848 + 2023 = 38 513,848. Seega kuulub Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks väljamõistmisele hüvitis 38 513,85 eurot. Halduskohus ja ringkonnakohus on viiviste määramise aja alguspunktina näinud 28.11.2011, s.o kuupäeva, millal Justiitsministeerium jättis XX kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Seega tuleb määrata viivis alates 28.11.2011 kuni XX nõude rahuldamiseni, kohtuotsuse tegemise seisuga 25 736,73 eurot. Kolmes kohtuastmes ja halduskohtus asja uuel läbivaatamisel tasutud kaebaja menetluskulud tuleb välja mõista 60% ulatuses. Asja uuel läbivaatamisel ei olnud kaebaja menetluskulud vajalikud tervikuna (5678 eurot), vaid 4000 euro ulatuses. Kaebuse uue tervikteksti esitamine ei olnud vajalik ning osa kaebaja väidetest väljuvad asja arutamise piiridest. Vajalikest menetluskuludest tuleb välja mõista asja uuel arutamisel seega 2400 eurot ning kogu kohtumenetluse jooksul kokku 6200,88 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.XX apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 06.03.2020 otsus osas, milles kaebust ei rahuldatud ja menetluskulusid kaebaja kasuks välja ei mõistetud, ja uue otsusega kaebus tervikuna rahuldada ja mõista kaebaja menetluskulud vastustajalt välja. Maakohtu registriosakond ei teavitanud puudutatud isikuid maakohtu hagi tagamise määruse täitmise võimatusest. Sellise teavitamise korral oleks kaebaja saanud oma hagi nõuet tsiviilasjas nr 2-03-693 muuta. Kaebaja ei teinud seda, usaldades maakohtu määrust. Hagi tagamise määrusest tulenes YY-le kinnistu käsutuskeeld, mida registriosakond omanikukannet muutes eiras. Uus omanikukanne tehti kaebaja kui ühisomaniku nõusolekuta. Kohtulahendid vara jagamise kohta jätsid korteriomandi YY-le vaid võlaõiguslikult (Riigikohtu 15.03.2016 lahendi nr 3-3-1-82-15 p 22.2). Riigikohtu otsusega saadeti asi halduskohtule uueks otsustamiseks kahjuhüvitise suuruse osas. Seega on varasemad kohtulahendid jõus üksnes osas, milles on otsustatud, et hüvitise väljamõistmine on põhjendatud. Teo õigusvastasust, kaebajale kahju tekkimist ja põhjuslikku seost nende vahel hindama enam ei pea. Riigikohtu lahendi seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel on HKMS § 223 lg 1 järgi siduvad alama astme kohtutele. Tõendite hindamise osas seisukohad siduvad ei ole. Seetõttu ei ole siduvad ka Riigikohtu seisukohad, kas ja kui palju oleks tulnud hüvitist vähendada. Kohtud ei ole andnud seni hinnangut RVastS § 13 lg 1 järgi kahju ettenähtavusele, objektiivse takistuse puudumisele ega õiguse rikkumise raskusele, vaid on tegelenud üksnes hüvitise vähendamisega RVastS § 13 lg 1 p 4 alusel. Kahju vähendavad tegevused oleks pidanud ette võtma vastustaja. Kahju vähendamiseks ei ole alust, sest vastustaja ei ole seda teinud. Riigikohtu praktika kohaselt tuleneb VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttest, et kui kahju tekitaja väidab kahju kandnud isiku nõude olevat väärtusliku, peab ta selle nõude üle võtma. Kui kahju tekitanud isik sellest keeldub, eeldatakse, et kannatanu nõue kolmanda isiku vastu on väärtusetu (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-49-07, p 16, ja 3-1-1-106-02, p 58). Kaebaja pakkus nõude ülevõtmist 2011. aastal. Sel ajal oli omanikul võimalik esitada TMS järgne tagasivõitmise nõue YY ja CC vastu, mis aegus 2013. aastal. Halduskohus leidis ekslikult, et see põhimõte ei ole riigivastutusõigusesse üle kantav. Halduskohtu seisukohta ei ole arusaadavalt põhjendatud. Hea usu põhimõte ja selle alusel nõude ülevõtmine ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega ja RVastS-s ei ole teistsugust regulatsiooni (RVastS § 7 lg 4). Riigi võimekus on üksikisiku võimekusest märksa
9(16)
3-11-2971 suurem, mistõttu on riigi poolt nõude ülevõtmine lihtsam. Kahjunõue tuleks seetõttu rahuldada tervikuna. Kaebajalt ei saanud VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel nõuda, et ta esitab tagasivõitmise hagi, sest see oleks olnud ebamõistlikult koormav (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-82-16, p 33). Hagi esitamine asjas nr 2-16-7090 läks kaebajale maksma ca 25 000 eurot ja menetlus kestus üle kolme aasta. Sellise riski võtmise ja kulutuste kandmise nõude seadmine kahjuhüvitise väljamõistmise eeldusena on ebaseaduslik. Halduskohus leidis ekslikult, et täitemenetluse raames kasutatav tagasivõitmise hagi oleks tõenduslikus mõttes kaebajale soodsam kui kinnistusraamatu kande ebaõigsusele tuginemine. Ka tsiviilasjas nr 2-16-7090 oli tõendamiskoormus CC-l. Kuna YY ja CC vaheline tehing oli tasaarvestav tehing, mis toimus turuhinnaga täitemenetluses, pole alust väitel, et tehing oli teiste võlausaldajate huve kahjustav. Võlausaldaja huve ei saa üldjuhul kahjustada see, kui kinnisasi müüakse turuhinnaga (Riigikohtu 15.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10, p 12). TMS § 195 lg 3 kohaselt võinuks CC nõuda tehingu tagasitäitmise tõttu omaenda nõude täitmist, mis kehtetuks tunnistatava tehinguga täideti. Pärast korteriomandi edasi võõrandamist oleks hüvitise saamine CC-lt olnud lootusetu tema varade väärtusetuse tõttu. QQ vastu ei oleks saanud esitada omanikukande ebaõigsusele tuginevat hagi, sest ta ei ole CC eri- ega üldõigusjärglane (TMS § 194 kohaselt võib tagasivõitmise hagi esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase suhtes pankrotiseaduse §-s 116 kehtestatud korras) ning CC omanikukanne ei oleks olnud ebaõige, vaid tagasivõitmise korral oleks tulnud tal anda nõusolek kande muutmiseks, selline kohustus ei lähe aga üle kandele toetunud ostjale. Tehingu kehtetuks tunnistamine kohtu poolt ei toonuks veel kaasa kaebaja nõude rahuldamist. Kaevatavas lahendis puudub hinnang sellele, milline oleks oletatava tehingu tagasivõitmise tulemusena sellise kohtulahendi täitmise perspektiiv. Nende protsesside pikkus, maksumus ja perspektiivitus viitab, et neid ei saa pidada mõistlikuks tegevuseks, mida kahju kannataja peaks kahjuhüvitise saamise eeldusena ise ette võtma. RVastS § 13 lg 1 näeb ette ka hüvitise suurendamise, mitte üksnes vähendamise. Hüvitise vähendamine tsiviilkohtumenetluses kahju vähendamiseks tagasivõitmise nõude ette võtmata jätmise tõttu on ebaseaduslik. Hüvitise suurust mõjutavate asjaolude arvestamisele ei ole takistust pelgalt seetõttu, et asja esmakordsel lahendamisel halduskohtus või ringkonnakohtus pole neid asjaolusid hinnatud. Arvestada tulnuks kohtu registriosakonna eriteadmisi ja kõrgendatud hoolsuskohustust, kinnistusraamatu eesmärki, maakohtu kohtumäärusega loodud õiguspärast ootust, kahju ettenähtavust registriosakonnale ja registriosakonna tegevuse ebaseaduslikkuse ilmselgust. Kaebaja tegutses hagi tagamisel advokaadi abita ja hagi tagamise määrus tehti pool aastat enne maakohtu otsust. Riigikohus suunas praeguses asjas kaebajat esitama hagi. Halduskohus leidis, et haginõue esitati õigesti ja kaebajale pole etteheidetav kompromissi sõlmimata jätmine. Selles olukorras tsiviilkohtumenetluse läbimiseks kulutatu välja mõistmata jätmine vastustajalt ei ole põhjendatud. VÕS § 128 lg 3 võimaldab otsese varalise kahjuna nõuda kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks tehtud kulutusi. See on kohaldatav ka riigivastutusele. Tsiviilkohtumenetlus asjas nr 2-16-7090 oli kaebaja tegevus kahju vähendamiseks. TsMS § 174 lg 11 alusel on keelatud tsiviilkohtumenetluse kulude nõudmine väljaspool menetluskulude jaotust kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil üksnes vastaspoolelt. Mistahes välistust, miks ei peaks kulutused antud tsiviilkohtumenetlusele olema võimalik arvestada kaebajale tekkinud kahju hulka, õigusnormides ei esine.
10(16)
3-11-2971 Halduskohus pidas ekslikult kaebaja menetluskulusid põhjendamatuks.
13.Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja ei saa nõuda kaebuse tervikuna rahuldamist. Asja esmakordsel läbivaatamisel rahuldasid halduskohus ja ringkonnakohus kaebuse osaliselt ja Riigikohus jättis 15.03.2016 otsusega kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Järelikult on Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2015 otsusega väljamõistetud summasid ületavas osas kaebaja nõuete rahuldamata jätmise kohta kaebus lõplikult lahendatud ja jõustunud. Riigikohus tühistas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioonid üksnes osas, millega kohtud mõistsid kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise, viivise ja menetluskulud. Ringkonnakohtu 18.06.2015 otsusega välja mõistetud summad olid hüvitise väljamõistmisel ülempiir (kahjuhüvitis, viivis ja menetluskulu halduskohtus ja ringkonnakohtus asja esimesel arutamisel kokku 49 777,41 eurot). Kaebaja saab vaidlustada halduskohtu otsust vaid 8,29 euro ulatuses. Läbi vaatamata tuleb jätta kaebaja hüvitisnõue ja viivisenõue tsiviilasjas nr 2-16-7090 kantud kulude eest. Halduskohus ei tohtinud neid nõudeid menetleda. Tegemist ei ole olemasoleva rahalise nõude suurendamisega, vaid uutel faktilistel asjaoludel põhinevate nõuetega. Kaebajal oleks tulnud esitada selleks kas uus kaebus või muuta kaebust. Seda ta ei ole teinud. Halduskohtu põhjendused nõude rahuldamata jätmise kohta on õiged, kui nõue läbi vaadata. RVastS § 13 lg-s 1 on toodud üksnes vastutuse piiramise, mitte aga laiendamise alused. Kuna kohtud ei ole RVastS § 13 lg 1 p-de 1–3 alusel kahjuhüvitist vähendanud, samuti puudus selles osas vaidlus Riigikohtus, siis ei saa kaebaja väited olla aluseks täiendava kahjuhüvitise väljamõistmisel, mistõttu tuleb need jätta tähelepanuta. Vastustaja ei saanud nõudeid YY vastu omandada olukorras, kus vastustaja on seisukohal, et kahjuhüvitis tuleks vähendada nullini.
14.Justiitsministeerium palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles mõisteti riigilt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis, viivis ja menetluskulud, ning uue otsusega jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kahjuhüvitist oleks tulnud vähendada nullini. Riigikohus eristas kande ebaõigsusele tuginevat õiguskaitsevahendit ja vara tagasivõitmise hagi ja andis neile erineva kaalu, leides, et tagasivõitmise nõude esitamata jätmine võib tingida kahjuhüvitise ulatuse vähendamise vähemalt 75% ning kaebuse rahuldamine ülejäänud hüvitise ulatuse osas (s.o 25%) sõltub kande ebaõigsusele tugineva õiguskaitsevahendi kasutamisest. Halduskohus eiras neid Riigikohtu juhiseid, pidades tagasivõitmise hagi esitamata jätmise argumenti Riigikohtuga võrreldes vähemkaalukaks. Kaebaja esitatud kande ebaõigsusele tugineva hagi rahuldamata jätmisest ei ole võimalik teha järeldusi õigeaegselt esitatud tagasivõitmise hagi perspektiivikuse kohta. Kaebaja poleks pidanud kande ebaõigsusele tuginevat hagi üldse esitama, kui oleks tagasivõitmise hagi õigeaegselt esitanud. Kaebaja kulutused suurenesid tema enda tegevusetuse tõttu oma õiguste kaitsel, mitte vastustaja või kohtute tegevuse tulemusel. Menetluse kestusega seotud argumendid ei oma tähtsust, sest kaebaja nõuab ka viivist. Halduskohus jättis tähelepanuta vastustaja varasemad väited hüvitise vähendamise aluseks olevate asjaolude kohta. Kaebaja jättis end ühisomanikuna pärast abielu lahutamist kinnistusraamatusse kandmata. Seetõttu osutus võimalikuks kohtutäituri poolt keelumärke sissekandmine ning kinnistu võõrandamine. Kaebaja nähtumine kinnistusraamatust oleks kahju ära hoidnud. Ühisvara jagamisel jättis kaebaja taotlemata vara arestist vabastamise ja 11(16)
3-11-2971 keelumärke kustutamise või kohtuotsuse täitmise viisina kohustuste täitmise vastastikkuste kohustustena, mis oleks samuti kahju ära hoidnud. Pärast ühisvara jagamise lõppu jättis kaebaja ca 1,5 a jooksul kontrollimata, kas 12.01.2009 hagi tagamise määrus on täidetud või mitte. See oleks võimaldanud astuda vajalikke samme kahju vältimiseks. Halduskohus jättis arvestamata ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2015 otsuses kahjuhüvitise vähendamisel aluseks võetud asjaolu – kaebajal olnuks võimalik juba enne 23.04.2004 keelumärke sissekandmist tsiviilasja nr 2-03-693 menetluse ajal kahju vältida, nt taotleda keelumärke või eelmärke kandmist kinnistusraamatusse. Kaebaja ei esitanud tsiviilasjas nr 2-16-7090 õiget nõuet, nõudes korteriomandi kandmist tagasi kaebaja ja YY ühisomandisse. Hüvitise määramisel oleks tulnud sellega arvestada.
15.XX palub jätta Justiitsministeeriumi vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Hüvitise vähendamise suuruse osas ei teinud Riigikohus asja uuesti arutavale kohtule ettekirjutusi ja Riigikohtu need seisukohad ei ole kohtutele kohustuslikud, sest need seisukohad ei ole õiguse tõlgendamise ja kohaldamise kohta (HKMS § 233 lg 1). Vastustaja pidanuks tagasivõitmise hagi esitamise ise ette võtma. Tagasivõitmise hagi olnuks perspektiivitu, mh seetõttu, et kinnistu võõrandati turuhinnaga. Tehingu kehtetuks tunnistamine ei oleks kaasa toonud nõude rahuldamist. Hagimenetluse kulud asjas nr 2-16-7090 ei tekkinud kaebajast tuleneval asjaolul. Kaebaja ei oleks hagi esitanud, kui vastustaja ei oleks tekitanud kahju, jätnud kahju hüvitamata ja seadnud hagi esitamist hüvitise maksmise eelduseks. Vastustaja väited kaebaja poolt kasutamata jäetud õiguskaitsevahendite kohta on ekslikud. Registriosakonna tegevust reguleerivate normide eesmärk oli kaebajale tekkinud olukorra vältimine. Seetõttu ei ole oluline, kuidas kaebaja nende normide kaitset vajavasse olukorda sattus. Kaebaja süüks ei saa panna seda, et ta ei olnud kantud kinnistusraamatusse ühisomanikuna. Harju Maakohtu 31.12.2008 otsusest asjas nr 2-03-693 nähtub, et YY-l olid vastuväited sellele, et korter on ühisomandis. Kaebajal ei olnud seetõttu võimalik muul viisil nõuda enda kinnistusraamatusse ühisomanikuna kandmist. Ühisvara jagamise menetluses ei oleks saanud kaebaja nõuda arestist vabastamist ja keelumärke kustutamist. Hagi tagamise määruse täitmise kontrollimine eeldanuks õigusteadmisi, mida kaebajal ei ole. Kaebaja ei teadnud, et kohtumäärusel ei ole tagajärgi ilma registrikandeta. Kuna riik on rikkunud õigusnorme, mis on loodud kaebaja õiguste kaitseks sellises olukorras, millisesse kaebaja sattus, ning kahju tekkis riigi tegevusetuse tagajärjel, siis on alusetu vähendada kahju selle tõttu, et kaebaja oli sellesse olukorda sattunud. Isiku õiguste kaitse kontrollikohustus lasub kohtutel ja registriosakonnal (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-48-04, p 14). Kaebaja esitas tsiviilasjas nr 2-16-7090 hagi nõude õigesti (kanda korteriomand tagasi YY omandisse, mitte üksnes kaebaja ja YY ühisomandisse).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Riigikohtu halduskolleegium selgitas 15.03.2016 otsuses, et kahju hüvitamise vähendamiseks on alust vähemalt 40% ulatuses (p 21.5), kuid tagasivõitmise nõude esitamata jätmine võib tingida kahjuhüvitise ulatuse vähendamise vähemalt 75% (p 26). Kaebuse rahuldamine ülejäänud hüvitise ulatuse osas sõltub kaebajapoolsest tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi kasutamisest (p 26). Riigikohus tühistas madalama astme kohtute otsused osas, millega kaebajale mõisteti välja kahjuhüvitis, viivis ja menetluskulud. 12(16)
3-11-2971
17.Ringkonnakohtu arvates ei ole asja läbivaatamine praeguses menetlusetapis hüvitise suuruse osas piiratud tekkinud kahju ühegi protsendiga. Riigikohus ei ole jätnud madalama astme kohtute lahendeid jõusse osas, milles kaebaja kaebus jäeti rahuldamata. Riigikohus ei jätnud 75% ulatuses hüvitamisnõuet rahuldamata, mistõttu ei ole ta keelanud hüvitamisnõuet rahuldada tervikuna või varasematest kohtulahenditest suuremas osas.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Riigikohtu otsuse resolutsioonist tulenevalt ei ole asja uuel lahendamisel võimalik pöörduda uuesti haldusorgani (maakohtu registriosakonna) tegevusetuse ja tegevuse õigusvastasuse, kaebajale seeläbi kahju tekkimise ning nende omavahelise põhjusliku seose juurde. Kahju tekkimise välistab või tekitatud kahju suurust vähendab üksnes see, kui kaebaja suudab tsiviilõiguslike õiguskaitsevahenditega kahju tekkimist vältida. Asja uuel läbivaatamisel on ilmne, et selliseid vahendeid kaebaja käsutuses ei ole ja kahju on talle tekkinud. Isegi kui Riigikohtu otsusega ei oleks neid küsimusi lõplikult lahendatud ja kohtuotsuse resolutsiooni tuleks kohtuotsuse põhjenduste valguses mõista nii, et asja uuel lahendamisel tuleb uuesti hinnata ka seda, kas kohtu registriosakond tegutses õiguspäraselt ja kahju tekkis vaid seetõttu, et kaebaja kasutas valesid õiguskaitsevahendeid või ei kasutanud õiguskaitsevahendeid õigeaegselt, nt ei nõudnud kinnistusraamatu kande muutmist kohe abieluliste suhete lõppedes, ei ole põhjust ringkonnakohtu varasemaid seisukohti ümber vaadata. Menetluse käigus ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis viitaks, et ringkonnakohtu seisukohad olid ekslikud. Registriosakonna ülesanne hagi tagamise määruse saamisel on hoolitseda selle eest, et kui määruse täitmine ei ole võimalik – kinnisasja käsutamise keelumärget ei ole võimalik kinnistusraamatusse kanda varasema keelumärke tõttu –, selgitab registriosakond sellist võimatust ja puudutatud isikute võimalust taotleda teistsuguste abinõude kohaldamist. Kaebajal on õigus, kui ta väidab, et hagi tagamise määruse täitmise võimatuse õigeaegse ilmnemise korral oleks tal olnud kasutada veel piisavalt võimalusi vara jagamise menetluses oma nõuet muuta ja oma varalisi õigusi kaitsta. Registriosakonnal ei olnud ka hagi tagamise määruse täitmata jätmise olukorras alust teha kinnisasja omandit muutvat kannet YY ja CC vahelise tehingu registrisse kandmise järel, mistõttu oli registriosakonna tegevus õigusvastane. Kahju ei oleks kaebajale tekkinud ja kaebaja ühisvara jagamisel varast ilma jäänud, kui registriosakond oleks käitunud õiguspäraselt. Kui registriosakond oleks käitunud õiguspäraselt, puudunuks kaebajal vajadus kasutada ükskõik milliseid muid täiendavaid õiguskaitsevahendeid oma vara kaitseks.
19.Riigikohtu seisukohad kohtuotsuse põhjendavas osas ei kujuta endast tõenditele antavat hinnangut. HKMS § 229 ei võimalda Riigikohtul tõendeid hinnata ja seetõttu saab Riigikohus tugineda üksnes madalama astme kohtute tuvastatud asjaoludele. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata ümber tõenditele varem antud hinnanguid.
20.Riigikohus selgitas praeguses asjas, et: „VÕS § 139 lg 2 sätestab kahjustatud isiku kohustuse vähendada temal lasuvat kahju, kui seda võis temalt mõistlikult oodata. Eelkõige peab kahju kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus olema kannatanu jaoks arusaadav ning tema tegevusetust võib õigustada mõjuv põhjus (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 21; 21. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-14-10, p 12). Tekkinud kahju vähendavaks mõistlikuks toiminguks saab mh pidada nt õiguskaitsevahendite kasutamist (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-15302, p 13). Selle kohustuse täitmata jätmisel vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles see soodustas kahju tekkimist (VÕS § 139 lg 1).“ Samuti selgitas Riigikohus, et kaebajalt oli mõistlik oodata, et ta oleks esitanud CC ja QQ vastu vara tagasivõitmise hagi. Tegemist oli kaebaja kasutuses olnud õiguskaitsevahendiga, mille kasutamisega kahju ärahoidmise võimalikkus pidi kaebaja jaoks olema arusaadav. Samuti ei olnud tema tegevusetuseks 13(16)
3-11-2971 mõjuvaid põhjusi. Kaebaja väidet, et tegemist oleks olnud kaebaja jaoks koormava menetlusega, ei saa pidada objektiivseks takistuseks, jätmaks kasutamata kohane õiguskaitsevahend, kõrvaldamaks talle tekitatud kahju. Seetõttu on alusetud kaebaja väited, et tsiviilkohtumenetlus vara tagasivõitmiseks oleks olnud tema jaoks üleliia koormav ning vastustaja oleks hea usu põhimõttest tulenevalt pidanud võtma kaebaja nõude üle.
21.Kahju hüvitamise ulatuse ja suuruse osas, välja arvatud tsiviilasjaga nr 2-16-7090 seotud kulud, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg 4 alusel korrata.
22.Kahjuhüvitist vähendavate asjaoludena saavad kõne alla tulla vaid need asjaolud, mis järgnevad haldusorgani õigusvastasele käitumisele. Seetõttu ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel oluline, kas kaebaja oleks saanud vältida sellisesse olukorda sattumist, kus tema õiguste kaitseks oleks olnud vajalik hagi tagamise määruse täitmine või kinnistusraamatusse tema nõusolekuta uue omanikukande tegemine. Hüvitise vähendamist võimaldava asjaolu – vara tagasivõitmise hagi esitamata jätmine – on Riigikohus praeguses haldusasjas juba tuvastanud. Hüvitise suuruse arvestamisel on piisavalt võetud arvesse maakohtu registriosakonna käitumise õigusvastasust ja faktilisi asjaolusid. Kaebajale oleks olnud äärmiselt tülikas vara tagasivõitmise hagi esitamine ja selle perspektiiv ei ole ilmne, kuid neid asjaolusid on halduskohus õigesti hinnanud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu varasemaid ega Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohti selles osas muuta. Vastustaja seisukoht, et kaebaja oleks pidanud kontrollima registriosakonna tegevust ja hagi tagamise määruse täitmist, ei ole põhjendatud. Toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks saanud registriosakonna tegevusetusest teada enne kahju tekkimist ja vara omanikukande muutmist. Maakohus ei selgitanud kaebajale hagi tagamise määruses ega ühisvara jagamise menetluses, et kaebaja peaks kohtumääruse täitmist ise kontrollima. Selles olukorras ei saa kaebajale ette heita sellist hooletust, mis õigustaks hüvitise vähendamist veelgi.
23.Viivise arvestamise osas ei ole halduskohus eksinud, arvestades kaebuse nõudeid.
24.Ringkonnakohus märkis praeguses asjas tehtud varasemas otsuses järgmist: „Riigikohus on 26.03.2015 määruses nr 3-3-1-86-14 (p 25) möönnud, et RVastS § 7 lg-test 3 ja 4 tulenevalt on avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel asjakohane ka VÕS § 128 lg-s 3 sätestatu. Nimetatud norm võimaldab otsese varalise kahjuna nõuda muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikke kulusid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 3 rakenduspraktikast lähtudes peavad sellise nõude rahuldamiseks olema täidetud kahju hüvitamise nõude maksmapaneku üldised eeldused ehk RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2 sätestatu. Erinevalt nõude kohtu kaudu maksmapanemisega seonduvatest kuludest (s.o alates kohtule esitatava hüvitamiskaebuse koostamisest), mille osas kehtib HKMS § 109 lg-st 7 tulenevalt eriregulatsioon, ei ole nõude kohtuväliselt maksmapanemise katsetega seonduvate kulude hüvitamise nõude esitamine kahju hüvitamise nõudena millegagi välistatud (vt täiendavalt Riigikohtu 09.02.2011 otsus nr 3-2-1-138-10, p-d 26-27; 14.10.2014 otsus nr 3-2-1-84-14, p 24). Kohtupraktikas (vt lahend nr 3-2-1-138-10, p 29) on leitud, et professionaalse õigusabi kasutamine juba kohtueelselt on üldjuhul mõistlik ning advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks (nt tehes kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid). Samuti pole põhjust eeldada, et kaebaja pidanuks olema suuteline iseseisvalt selgitama välja oma õiguste kaitse võimalused. Seega on halduskohus põhimõtteliselt õigesti mõistnud kaebaja kahjuna välja ka kahju kindlakstegemise kulud (I kd, 14(16)
3-11-2971 tl 61–62) ja kahju hüvitamise nõude esitamisega seonduvad õigusabikulud (I kd, tl 57–60).“ Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Riigikohtu 15.03.2016 otsusest ei nähtu, et need seisukohad olid ekslikud.
25.Samadel põhjustel on kaebajal võimalik nõuda hüvitist ka sellise varalise kahju eest, mis seisnes mõistlikes kuludes kahju vähendamiseks või ärahoidmiseks tsiviilkohtumenetluses hagi esitamiseks. Tähtsust ei oma, et TsMS § 174 lg 11 näeb ette, et menetlusosaline ei või menetluskulude kindlaksmääramise väliselt ega selle käigus määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Hagimenetluses tsiviilasjas nr 2-16-7090 ei olnud menetlusosaliseks Eesti Vabariik. Tsiviilkohtumenetluse kulude näol on just tegemist selliste kuludega, mida kahju kannatanud isik kannab kahju ärahoidmiseks või selle vähendamiseks. Kui nõuet kahju vähendamiseks ei ole võimalik esitada kahju põhjustaja vastu – primaarnõudeid kaebaja käsutuses registriosakonna vastu ei olnud –, saavad need kulud kahju vähendamiseks seonduda just kinnisasja omandiõiguse taastamiseks esitatavate õiguskaitsevahendite kasutamise kuludega. Kahju hüvitamist ei välista see, et kaebajal on tsiviilõiguslike nõuete esitamisel otsustusruum ja nõude edutuse korral ei pea jääma vastutus ebaõige nõude esitamise eest kahju põhjustajale. Praegusel juhul on Riigikohtu halduskolleegium suunanud kaebajat just sellise õiguskaitsevahendi kasutamisele. Kaebaja võis selle valguses eeldada, et hagi esitamine asjas nr 2-16-7090 on vajalik ja põhjendatud. Tsiviilasjas nr 2-26-7090 ei jäetud hagi rahuldamata pelgalt seetõttu, et kaebaja esitas hagis vale nõude ega nõudnud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse YY kui kinnisasja ainuomaniku kandmist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.06.2019 otsuse p-d 9 ja 11 jj). Isegi vale nõude esitamise korral tulnuks maakohtul ringkonnakohtu arvates kaebajale selgitada, millise nõude kaebaja peaks esitama, et järgida Riigikohtu halduskolleegiumi soovitust.
26.Kaebaja on esitanud nende kulude väljamõistmise nõude halduskohtule asja uuel läbivaatamisel. Varem ei olnud seda nõuet võimalik esitada, sest neid kulusid ei olnud veel kantud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist kaebuse muutmise nõudega, sest kaebaja on kogu kohtumenetluse kestel taotlenud maakohtu registriosakonna poolt talle tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 7 lg 3 kohaselt hüvitatakse avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahjuna otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsese varalise kahju hulka kuuluvad VÕS § 128 lg 3 kohaselt ka mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Tsiviilasjas nr 2-16-7090 kantud mõistlikud kulud kuuluvad kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks tehtud kulude hulka. HKMS § 49 lg 3 p 2 kohaselt ei loeta rahalise nõude suurendamist kaebuse muutmiseks.
27.Isegi kui kaebaja poolt selliste kulude hüvitamise nõudmine riigilt eeldaks kaebuse muutmist ega oleks hõlmatud HKMS § 49 lg 3 p-dega 1 ja 2, oli kaebaja sellekohase hüvitamisnõude esitanud õigeaegselt ja kaebuse muutmise vajadust oleks kohtul tulnud kaebajale selgitada. Puuduvad mõjuvad põhjused, miks tuleks selle nõudega pöörduda halduskohtu poole eraldi menetluses, sest menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt oleks olnud alus need nõuded praeguse kohtuasjaga liita. RVastS § 17 lg 1 teine lause ei ole erisus mitte kaebuse esitamise korra osas, vaid taotluse esitamise adressaadi osas (taotlus tuleb esitada Justiitsministeeriumile, mitte kahju tekitanud kohtule). Hüvitamiskaebuse esitamist otse halduskohtule see säte ei välista.
28.Tsiviilasjas nr 2-16-7090 ei ole menetluskulude suuruse kohta tehtud Harju Maakohtu 05.02.2020 määrus jõustunud. Seetõttu ei ole selge, kui suures summas kaebajalt menetluskulud teiste menetlusosaliste kasuks välja mõistetakse. Kaebaja menetluskulud selles kohtuasjas olid 15(16)
3-11-2971 11 014 eurot. Arvestades kohtuasja mahtu ja menetlust kolmes kohtuastmes, on need kulud ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud ning tuleb vastustajalt tervikuna välja mõista.
29.Vastustajalt tuleb välja mõista ka viivis tsiviilasjas kantud kuludelt. Viivist tuleb arvestada alates 21.10.2019 (kaebuse tervikteksti esitamise aeg). See on kooskõlas kohtupraktikaga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 08.05.2014 otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 51).
30.Kaebuse muudetud kujul suuremas ulatuses rahuldamise tõttu tuleb muuta halduskohtus uuel arutamisel kantud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega vajalike menetluskulude suuruse osas tervikuna, kuid leiab, et nende väljamõistmise proportsiooni tuleb muuta osas, mis puudutab halduskohtus asja uuel läbivaatamisel kantud menetluskulusid. Kuna varem kaebaja nõutud hüvitise suurus oli väiksem ega hõlmanud hagimenetluse kulusid, siis menetluskulude jaotus varasemate menetlusetappide osas on õige. Kaebaja kasuks tuleb välja mõista taotletud põhisummast ja tsiviilkohtumenetluse kuludest kokku 38 513,85 + 11 014 = 49 527,85 eurot ja lisaks tsiviilasjas lisanduvad menetluskulud, mis on kogu nõutud summast (84 802,64 eurot, kui eeldada Harju Maakohtu 05.03.2020 määruse asjas nr 2-16-7090 muutmata jäämist ja kaebajale lisanduvat kohustust tasuda teistele tsiviilasja menetlusosalistele 540 + 10 379,64 eurot) ca 71%. Põhjendatud menetluskulud halduskohtus asja uuel arutamisel 4000 eurot tuleb välja mõista 71% ulatuses, st 2840 eurot.
31.Apellatsioonimenetluses on kaebaja kandnud menetluskulusid 750 eurot riigilõivuna ja 2352 eurot esindajatasuna. Need kulud on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb välja mõista 71% ulatuses, st 2419,92 euro ulatuses. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.