P.T.i kaebus Eesti Vabariigi vastu kahju hüvitise ja sellele lisanduvate viiviste väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – P.T., volitatud esindaja v.adv Heidi Rajamäe-Parik Vastustaja – Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu), volitatud esindaja Alar Must
Asja läbivaatamine
13.11.2019 istungil ja kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada P.T.i kaebus osaliselt.
2.Mõista Eesti Vabariigilt P.T.i kasuks välja kahjuhüvitis 38 513,85 eurot ja viivis kuni nõude täitmiseni (06.03.2020 seisuga 25 736,73 eurot).
3.Mõista Eesti Vabariigilt P.T.i kasuks välja menetluskulud summas 6200,88 eurot.
4.Mõista resolutsiooni punktis 2 märgitud kahjuhüvitis ja viivis P.T.i kasuks välja tingimusel, et ta teeb omapoolse tahteavalduse jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-03-693 tema kasuks M.H.ilt (isikukood xxxxxxxxxx) välja mõistetud rahalise hüvitise nõudeõiguse loovutamiseks Eesti Vabariigile ulatuses, milles need on hõlmatud resolutsiooni punktiga 2 välja mõistetud kahjuhüvitise ja viivisega.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.04.2020 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-11-2971 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus lahutas 31.12.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-03-693 P.T.i ja M.H.i vahelise abielu ning jagas ühisvara, jättes Tallinnas asuva xxxxxxx korteriomandi M.H.ile. Kohus mõistis M.H.ilt kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise 1 330 968 krooni, mida Tallinna Ringkonnakohus vähendas oma 30.06.2009 otsusega 400 000 krooni võrra – 930 968 kroonini. Otsused jõustusid 02.11.2009.
2.Harju Maakohus kohustas oma 12.01.2009 määrusega panema Harju Maakohtu kinnistusosakonda tsiviilasjas nr 2-03-693 tehtud otsuse täitmise tagamiseks xxxxxxxxx korteriomandile käsutamise keelumärke P.T.i kasuks. Kinnistusosakond kannet ei teinud.
3.P.T. esitas 07.01.2010 kohtutäiturile täitemenetluse algatamise avalduse tsiviilasjas nr 2-03693 tehtud kohtuotsuse täitmiseks. M.H. võõrandas korteriomandi 12.01.2010 lepinguga S.-L. H. Ostuhind 2 030 000 krooni tasaarvestati M.H.i kohustusega tasuda S.-L. H. täitemenetluse esemeks oleva kokkuleppe järgne põhivõlg 1 092 107 krooni ning 888 516,14 krooni tasaarvestati täitemenetluse esemeks mitteoleva kohustusega tasuda S.-L. H. viivist kohustuse täitmisega 2141 päeva võrra hilinemise eest. S.-L. H. võõrandas 12.03.2010 korteriomandi oma pojapojale H. H.le.
4.Kaebaja esitas Justiitsministeeriumile 21.10.2011 taotluse hüvitada käsutamise keelumärke tegemata jätmisega tekitatud kahju 65 463,65 eurot. Justiitsministeerium jättis taotluse 28.11.2011 vastusega nr 17-5/13639 rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 23.12.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis Eesti Vabariigilt Harju Maakohtu kinnistusosakonna ebaseadusliku tegevusega tekitatud kahju väljamõistmist summas 65 463,65 eurot ning viivist alates 28.11.2011. Menetluses vähendas kaebaja kahjunõuet ulatuses, milles M.H. oli kohtuotsusega pandud kohustuse täitnud, nõudes vastustajalt hüvitisena 65 394 eurot koos viivisega.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 11.07.2014 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 39 236,40 eurot ning viivise 8817,10 eurot tingimusel, et kaebaja loovutab tsiviilasjas nr 2-03-693 antud õiguse rahalisele hüvitisele M.H.i vastu Eesti Vabariigile. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18.06.2015 otsusega kaebaja ja Eesti Vabariigi apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsuse resolutsiooni, mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 38 522,14 eurot ja viivise 8260,79 eurot tingimusel, et kaebaja loovutab nõudeõiguse M.H.i vastu Eesti Vabariigile.
7.Riigikohus jättis 15.03.2016 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-82-15 kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas vastustaja vastukassatsioonkaebuse osaliselt. Riigikohus tühistas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused osas, milles kohtud mõistsid vastustajalt välja kahjuhüvitise, viivise ja menetluskulud ning saatis asja tagasi halduskohtusse kahjuhüvitise suuruse otsustamiseks. Riigikohus oli seisukohal, et kaebaja jättis kasutamata tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid kahju vähendamiseks. Kuna otsuse tegemise aja seisuga oli kahju tekkimist võimalik Riigikohtu hinnangul jätkuvalt vähendada, peatas Riigikohus haldusasja menetluse, kuni lõpeb võimalik tsiviilasja menetlus (resolutsiooni p 4). Riigikohus kohaldas 60 päevaks esialgset õiguskaitset: otsuse alusel kanti kinnistusraamatusse korteriomandi
2(12)
3-11-2971 käsutamise keelumärge kaebaja kasuks (resolutsiooni p 5). Tallinna Halduskohus tühistas esialgse õiguskaitse abinõu 19.05.2016 määrusega.
8.Kaebaja esitas Harju Maakohtule 04.05.2016 hagi M.H.i, S.-L. H.i, H. H.i ja T. T. vastu, tuginedes kinnistusraamatu kannete ebaõigsusele (tsiviilasi nr 2-16-7090). Harju Maakohus jättis 28.02.2018 otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsusele esitatud apellatsioonkaebuse 22.01.2019 otsusega rahuldamata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Riigikohus jättis oma 18.06.2019 otsusega kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata, kuid täpsustas ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
9.Tallinna Halduskohus uuendas 27.06.2019 määrusega haldusasja 3-11-2971 menetluse. Asjas toimus 13.11.2019 eelistung, mille pidamise järel otsustas kohus poolte nõusolekul jätkata kirjalikus menetluses.
10.Kaebuse 21.10.2019 tervikteksti ja 10.02.2020 nõude täpsustamise kohaselt on kaebuse lõplikeks nõueteks: 1) välja mõista Eesti Vabariigilt P.T.i kasuks kahjuhüvitis (põhisumma 60 846 eurot ja kahju kindlakstegemiseks ja hüvitise saamiseks tehtud kulutused summas 2023 eurot) summas 62 869 eurot; 2) mõista punktis 1 märgitud kahjuhüvitis ja viivis P.T.i kasuks välja tingimusel, et ta teeb omapoolse tahteavalduse jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-03-693 tema kasuks M.H.ilt (isikukood xxxxxxxxxx) välja mõistetud rahalise hüvitise nõudeõiguse loovutamiseks Eesti Vabariigile ulatuses, milles need on hõlmatud resolutsiooni punktiga 1 välja mõistetud kahjuhüvitise ja viivisega; 3) mõista Eesti Vabariigilt P.T.i kasuks välja viivis punktis 1 nimetatud kohustuse täitmisega viivitamise eest võlgnetavalt summalt seaduses (VÕS § 113 lg 1) ettenähtud määras alates 28.11.2011 kuni võlgnevuse kohase täitmiseni; 4) välja mõista Eesti Vabariigilt P.T.i kasuks kahjuhüvitis (kahju vähendamisele suunatud tsiviilkohtumenetluse otsesed kulud) summas 11 014 eurot; 5) mõista Eesti Vabariigilt P.T.i kasuks välja viivis punktis 4 nimetatud kohustuse täitmisega viivitamise eest võlgnetavalt summalt seaduses (VÕS § 113 lg 1) ettenähtud määras alates 21.10.2019 kuni võlgnevuse kohase täitmiseni; 6) välja mõista Eesti Vabariigilt P.T.i kasuks kahjuhüvitis (kahju vähendamisele suunatud tsiviilkohtumenetluse vastaspoolte menetluskulud) summas, milles jõustunud kohtumäärusega tsiviilasjas 2-16-7090 mõistetakse P.T.ilt välja M.H.i, S.-L. H., H. H. ja T. T. kasuks menetluskulud.; 7) mõista Eesti Vabariigilt P.T.i kasuks välja viivis punktis 6 nimetatud kohustuse täitmisega viivitamise eest võlgnetavalt summalt seaduses (VÕS § 113 lg 1) ettenähtud määras alates P.T.i kohustuse tasuda kohtuasjas nr 2-16-7090 kostjate menetluskulud sissenõutavaks muutumisest (vastava kohtulahendi jõustumisest) kuni võlgnevuse kohase täitmiseni; 8) määrata menetluskulude jaotus, mille kohaselt kõik menetluskulud jäävad vastustaja kanda ja mõista vastustajalt kaebaja menetluskulud välja vastavalt menetluses esitatud taotlustele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kinnistusosakond jättis õigusvastaselt Harju Maakohtu 12.01.2009 kohtuotsuse tagamise määruse menetlemata. Kaebajal on kahtlus, et kinnistusosakond tegutses S.-L. H. kui selle osakonna endise töötaja huvides tahtlikult. Kohtuotsuse tagamise määruse täitmine on 3(12)
3-11-2971 muutunud võimatuks, kuna korteriomand on võõrandatud kolmandale isikule. Kui registriosakond oleks kohtuotsuse tagamise määrust menetlenud, siis oleks kaebajal olnud võimalik kahju täies ulatuse vältida. Lisaks rahuldas registriosakond uue omanikukande avalduse ebaseaduslikult ilma kaebaja kui ühisomaniku nõusolekuta. 2) Peale kaebaja poolt Riigikohtu poolt soovitatud õiguskaitsevahendi kasutamist tuleks asi avada täies ulatuses. Kinnistusosakonna käitumise õiguspärasust ning õigusrikkumise raskust tuleb hinnata vähemalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1 kohaldamisel. Kahju tekkimine ei olnud vastustajale ettenägematu ega ootamatu. Rikutud õigusnormide kaitse-eesmärgiks oli kaebajat tekkinud kahju eest kaitsta. Vastustajal puudub alus tugineda mistahes objektiivsele takistusele kaebaja õiguste täitmisel. Kaebaja õiguste rikkumise raskust ilmestab rikutud õigusnormide hulk. 3) Kaebajal ei pidanud tekkima arusaama, et 12.01.2009 määruse täitmist tuleks jälgida. Kaebaja tegutses hagi tagamise osas ilma advokaadi abita. 4) Kahju vältimine ega vähendamine ei ole ega ei oleks olnud võimalik. Kahju ei tekkinud kaebajast tulenevast asjaolust. Kaebaja esitas juba 2003. a kohtusse hagi korteriomandi ühisvarana tunnustamiseks ja jagamiseks ning esitas aegsasti hagi tagamise taotluse. Kaebaja ei ole kasutamata jätnud ühtegi kahju vähendamise võimalust. Võimalikud protsessid S.-L. H. ja H. H. vastu poleks olnud kahju ärahoidvad ja nende kasutamine oleks olnud protsesside pikkusest ja perspektiivitusest tulenevalt ebamõistlik. 5) Kahju väidetavalt vähendavaid tegevusi oleks pidanud ette võtma riik. Kahju kohese hüvitamise printsiibiga oleks vastuolus, kui kahju kannatanud isik peab kahju nõudmiseks tegelema aastate kaupa kahju vähendavate nõuete realiseerimisega riskantsetes kohtumenetlustes. Kuna vastustaja sellest loobus, tuleb lähtuda sellest, et nii nõue M.H.i vastu kui ka antud nõudeõigusega seotud õiguskaitsevahendid on väärtusetud. 6) Asjaolu, et kaebaja nõue M.H.i vastu muutus väärtusetuks, ei saa kuidagi kaasa tuua seda, et kaebaja peaks käsitlema riiki vähem kahju tekitanuna. 7) Kaebaja osa kohta kahju tekkimisel saab arvestada vaid tagasivõitmise hagi esitamata jätmist ja Riigikohtu 15.03.2016 otsuse p-s 22 nimetatud hagi esitamist. Hagi S.-L. H. ja H. H. tehingu tagasivõtmiseks ei oleks saanud esitada, kuna H. H. ei ole S.-L. H. üld- ega eriõigusjärglane. M.H.i ja S.-L. H. vastu oleks võinud tehingu tagasivõitmise hagi esitada ja nõuda kahju hüvitamist S.-L. H., aga kuivõrd S.-L. H. puudub vara, millega antud võimalikku kohtulahendit täita, siis kahju ei oleks see tegevus vähendanud. Enne kohtu poolt tehingu tagasivõitmise korras müügilepingu tühistamist poleks kaebajal S.-L. H.i vastu rahalist nõuetki, mistõttu ei ole võimalik alustada pankrotimenetlust S.-L. H. vastu, et oleks võimalik tema poolt H. H.le korteriomandi võõrandamise tagasivõitmine. 8) Riigikohtu 15.03.2016 otsuse p-s 21.4 olev seisukoht, et kaebaja lasi kahjul tekkida ka endast tulenevatel asjaoludel, kuna ta ei kasutanud kohast tsiviilõiguslikku õiguskaitsevahendit, mille abil oleks suure tõenäosusega saanud tekitatud kahju kõrvaldada, ei ole uuele halduskohtu koosseisule kohustuslik, kuna tegemist pole õiguse tõlgendamise ega kohaldamisega. Kaebaja kasutas Riigikohtu 15.03.2016 otsuse p-s 22 viidatud kahju vähendamise õiguskaitsevahendit ning esitas hagi vastavalt riigikohtu juhistele, kuid tsiviilasi lõppes kaebaja kaotusega. Kaebaja leiab, et arvestades kohtu registriosakonna eriteadmisi ja kõrgendatud hoolsuskohustust, kinnistusraamatu ellukutsumise eesmärke, kohtumäärust kui õiguspärast ootust tekitavat kinnitust ning võrreldes seda kaebaja kui õigusteadmisteta tavakodaniku arusaamadega, samuti registriosakonnale kohtuotsuse tagamise määruse näol edastatud kõrgendatud ohu märki, ei saa kaebajal kahju tekkimisel olla mistahes osa ja riigivastutuse osas tuleb kohaldada kõrgendatud vastutust.
4(12)
3-11-2971 9) Kaebaja ei kaotanud kohtuasja 2-16-7090 selle tõttu, et nõude rahuldamine läinuks vastuollu ühisvara jagamise kohtuotsusega. Nõue ei olnud esitatud ebaõigesti ja tsiviilkolleegiumi otsus ei ole halduskohtule siduv. Lisaks on mistahes tsiviilasjas võimalik pahausksuse eeldus tõenditega ümber lükata ja kohtule tõendada heausksust. Kaebaja on üheselt tõendanud, et kohtute järeldus, et S.-L. H. ei omandanud korterit ei tasuta ega ka pahauskselt, on ebaõige. 10) Kaebaja motiiviks tsiviilkohtumenetluses oli kahju vähendamine, mitte riigilt kahjuhüvitise saamine. Seejuures vastustaja ise andis selge indikatsiooni, et ta ei nõustu kompromissi korral üldse kahju hüvitama. Vastustaja keeldus sama tsiviilasja raames pakutud kompromisspakkumisest, mille järgi oleks vastustajal tulnud tasuda üksnes 19 833 eurot. 11) Ka hinnang, et kahjuhüvitist tuleb vähendada 40%, ei ole uuele kohtukoosseisule kohustuslik, kuivõrd Riigikohus tühistas eelmised haldus- ja ringkonnakohtu otsused. Riigikohus pole kahjuhüvitise suuruse osas halduskohtule piiranguid seadnud. 12) Riigikohtu 15.03.2016 otsuses esitatud õiguse tõlgendamine ja kohaldamine sisuliselt ei jäta halduskohtule muud võimalust, kui tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasus. Seega ei esine halduskohtule keeldu arvestada kaebuse alusena uusi õiguslikke argumente. Ka Riigikohus järeldas, et registriosakond rahuldas omanikukande muutmise avalduse õigusvastaselt ka seetõttu, et ei küsinud omanikukande muutmisel kaebaja seisukohta ja andis ühisvara jagavale kohtuotsusele õigusvastaselt kujundusliku toime. 13) Kaebajale on tekkinud kahju summas 62 869 eurot, millest 60 846 eurot on põhisumma ja 2023 eurot kahju kindlakstegemiseks ja hüvitise saamiseks tehtud kulutused. Lisaks taotleb kaebaja kahjuhüvitiselt viivise välja mõistmist alates Justiitsministeeriumilt vastuse saamisest 28.11.2011. Samuti on kaebajale käesoleva menetluse käigus tekkinud täiendav kahju vähendamiseks tehtud kulutus summas ca 24 285 eurot VÕS § 128 lg 3 kohaselt, kuna kaebaja võttis ette kohtumenetluse M.H.i, S.-L. H.i, H. H.i ja T. T. vastu korteriomandi tagasikandmiseks M.H.i nimele, nagu Riigikohus juhendas. Kaebaja enda menetluskulud olid kokku 11 014 eurot ning maksimaalne kulu vastaspoolte menetluskuludele on 13 439,64 eurot. Täpne summa selgub tulevikus kohtulahendiga. Ka esitas kaebaja viivisenõude täiendavalt kahju vähendamiseks tehtud kulutuselt alates 10.02.2020 ning vastaspoole menetluskuludelt alates ajast, mil tsiviilasjas nr 2-16-7090 jõustub kohtulahend, millega need kulud kaebajalt välja mõistetakse.
12.Justiitsministeerium palub jätta kaebuse rahuldamata. 1) Vaidlus on üksnes kahju ja väljamõistetava hüvitise suuruse osas ning muus osas on haldusja ringkonnakohtu otsused jõustunud. Kohtud ei ole kinnistusosakonna tegevust uue omanikukande tegemisel sisuliselt hinnanud ja tuvastanud tegevuse õigusvastasuse, mistõttu tuleks jätta tähelepanuta kaebaja sellega seonduvad seisukohad. 2) Tulenevalt Riigikohtu 15.03.2016 otsusest saab asja uuel läbivaatamisel olla vaidlus üksnes kahjuhüvitise suuruse üle 60% ulatuses. Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt tuleb asja uuel läbivaatamisel kaebaja kasuks väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel vähemalt 75%. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb veel arvestada, et kaebaja esitas õiguslikult kõlbmatu haginõude. Lisaks tehti kaebajale tsiviilasjas mitmeid kompromissettepanekuid, sh pakkusid kostjad (v.a M.H.) 13.09.2017 kohtuistungil kaebajale, et tasuvad M.H.i võlgnevusest pool. Protokollist nähtuvalt keeldus kaebaja esindaja kompromissist, sest leidis, et halduskohtumenetluses olev asi muutuks sellisel juhul perspektiivituks. Seega ei olnud kaebaja eesmärgiks tsiviilasjas mitte kahju vähendamine, vaid riigilt maksimaalselt suure hüvitise saamine. Vastustaja hinnangul on alust kahjuhüvitist vähendada nullini.
5(12)
3-11-2971 3) Kaebaja oleks pidanud taotlema enda korteriomandi ühisomanikuna kinnistusraamatusse sissekandmist või esitama ühisvara jagamise hagi kohe, kui lõppesid kaebaja ja M.H.i abielulised suhted. Ka oleks kaebaja pidanud kinnistusraamatu seisu kontrollima oluliselt varem kui 2007. või 2008. a. Lisaks saanuks kaebaja ühisvara jagamise menetluses taotleda kohustuse täitmist vastastikuse kohustusena selliselt, et korteriomand oleks M.H.i lahusvarasse läinud üle samal ajal kompensatsiooni maksmisega. Kaebaja ei kontrollinud ca 1,5 aasta jooksul, kas 12.01.2009 hagi tagamise määrus on täidetud või mitte. 4) Väited, et võimalikud protsessid S.-L. H. ja H. H. vastu poleks olnud kahju ärahoidvad ja nende kasutamine oleks olnud ebamõistlik, ei ole Riigikohtu seisukohti arvestades asjassepuutuvad. Täitemenetluses või pankrotimenetluses lähikondsete vahel tehtud tehingute tagasivõitmiseks ei pea võlausaldaja tõendama, et tehingu teinud pool teadis, et kahjustab tehinguga võlausaldaja huve, lähikondse pahausksust eeldatakse. Tehingu tagasivõitmise aluseks on võlausaldaja huvide kahjustamine, mis võib seisneda ka võlausaldajate ebavõrdses kohtlemises, mitte ainult vara ärakinkimises. Asjaolu, et S.-L. H. ei omandanud M.H.ilt korteriomandit tasuta tehinguga, ei näita mingil viisil, et tagasivõitmisel puudunuks perspektiiv. Riigikohus on 15.03.2016 otsuse p-s 21 käsitletud vara tagasivõitmise hagi ja p-s 22 käsitletud kande ebaõigsusele tuginevat õiguskaitsevahendit selgelt eristanud ja omistanud neile kahjuhüvitise vähendamise kontekstis erineva kaalu. Riigikohus pidas kohaseks õiguskaitsevahendiks tagasivõitmise hagi ning suunas kaebajat ebaõige kande parandamise nõudeõigusele tuginevat õiguskaitsevahendit kasutama ilmselgelt üksnes selle pärast, et tagasivõitmise hagi ei olnud kaebajal siis enam võimalik esitada. 5) Vastustaja palub jätta tähelepanuta kaebaja väited seoses kahju tekkimise ettenähtavuse, objektiivse takistuse puudumise ja õiguste rikkumise raskuse kohta, sest kohtud ei ole neil asjaoludel kahju vähendanud, samuti puudus selles osas vaidlus Riigikohtus. 6) VÕS-i alusel kahju hüvitamisele tuginev tsiviilkohtute praktika ei ole avalikku õigusesse ja riigivastutusele üksüheselt ülekantav. Vastustajal ei ole ka RVastS tulenevalt alust kõnealust nõuet omandada olukorras, kus vastustaja leiab, et kahjuhüvitis tuleks kaebajast tulenevatel asjaoludel vähendada nullini. 7) Kaebaja nõue tsiviilasja nr 2-16-7090 menetluskulude hüvitamiseks on kaebuse muutmine, mis praeguses menetluse staadiumis, kus toimub üksnes kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramine, ei ole lubatav. Ka puudub tsiviilasja nr 2-16-7090 menetluskulude hüvitamiseks alus, sest kaebaja esitas õiguslikult kõlbmatu haginõude, mille tõttu oli kogu edasine menetlus perspektiivitu. Valdava osa menetluskulusid oleks kaebaja saanud tõenäoliselt vältida kompromissettepanekuga nõustumisel. Ka oleks kaebaja saanud kulusid suure tõenäosusega vältida, kui oleks Riigikohtu otsuse p-s 21 kirjeldatud tagasivõitmise hagiavalduse õigeaegselt esitanud. 8) Kaebaja taotlus määrata, et tsiviilkohtumenetluse vastaspoole menetluskulude hüvitamise kohustus tuleb Eesti Vabariigil täita 7 päeva jooksul alates tsiviilasjas 2-16-7090 tehtava nimetatud kohtumääruse jõustumisest, on vastuolus HKMS § 168 lg-ga 11 ning tuleb arvestada, et riigieelarvest väljamaksete menetlemine võtab ligikaudu kuu. 9) Vastustaja tegi 29.10.2019 kaebajale ettepaneku kohtuvaidluse lõpetamiseks kompromissiga, mille kohaselt riik hüvitab P.T.ile Harju Maakohtu kinnistusosakonna poolt õigusvastaselt tekitatud kahju koos menetluskuludega kokku summas 30 000 eurot. Kaebaja keeldus sellest. Vastustaja palub kohtul sellega arvestada menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel.
KOHTU PÕHJENDUSED
6(12)
3-11-2971
13.Riigikohus 15.03.2016 otsusega nr 3-3-1-82-15: 1) jättis kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1), rahuldas Eesti Vabariigi vastukassatsioonkaebuse osaliselt (resolutsiooni p 2), 3) tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2015. a otsuse resolutsiooni punktid 1–3 ja Tallinna Halduskohtu 11. juuli 2014. a otsuse resolutsiooni punktid 1–3 osas, millega kohtud mõistsid P. T. kasuks välja kahjuhüvitise, viivise ja menetluskulud ning saatis asja kahjuhüvitise suuruse otsustamiseks tagasi Tallinna Halduskohtule (resolutsiooni p 3). Riigikohtu 15.03.2016 resolutsioonist tuleneb halduskohtu arvates selgelt, et halduskohus ei pea asja teistkordsel menetlemisel asuma hindama kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste täidetust, mh asuma hindama põhjusliku seose olemasolu kinnistusosakonna õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel, millele Riigikohus oma otsuses kahtlust heitis (otsuse p 19.4). Kuna Riigikohus lõppastmes lähtus põhjusliku seose olemasolu osas kohtute poolt tuvastatust (kuna kassatsiooniastmes selle üle ei vaieldud) ning Riigikohtu otsuse resolutsioon on sõnastatud piisavalt selgelt ‒ saata asi kahjuhüvitise suuruse otsustamiseks tagasi Tallinna Halduskohtule ‒ tuleb halduskohtul Riigikohtu seatud piirides püsida. See tähendab, et halduskohus ei hakka enam analüüsima kahju hüvitamise eelduste täidetust. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja väited seoses kahju tekkimise ettenähtavuse, objektiivse takistuse puudumise, õiguste rikkumise raskuse jms kohta ei ole praeguses menetlusetapis enam asjakohased, sest kohtud ei ole neil asjaoludel kahjuhüvitist vähendanud, samuti puudus selles osas vaidlus Riigikohtus. Seetõttu tuleb kaebaja vastavad väited jätta tähelepanuta.
14.Erinevates kohtuastmetes on peamiseks vaidlusaluseks teemaks olnud see, millist tähtsust hüvitise määramisel ‒ eeskätt hüvitise vähendamise mõttes ‒ omab tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebaja poolt. Halduskohus otsustas 11.07.2014 otsusega vähendada väljamõistetavat hüvitist 40 protsendi võrra, kuna kaebaja ei olnud kohtu hinnangul kasutanud kogu kohtumenetluse vältel ühtegi oma huvide kaitseks võimalikku tsiviilõiguslikku meedet – alates tagasivõitmise hagi esitamisest kuni pankrotiavalduse esitamiseni M.H.i vastu (otsuse p 35). Ringkonnakohus leidis 18.06.2015 otsuse p-s 15, et „ /.../asjaolusid arvestades ei oleks võimalik vara tagasivõitmise hagi või pankrotiavalduse esitamine olnud ilmselt kuigi perspektiivikas. Seevastu tuleb oluliseks pidada, et tsiviilasjast nr 2-03-693 nähtuvalt lõppesid P.T.i ja M.H.i abielulised suhted juba 2000. aastal ning hagi abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks esitati 28.11.2003. Seega olnuks P.T.il juba enne 23.04.2004 keelumärke sissekandmist olnud võimalik astuda tsiviilasja nr 2-03-693 menetluse ajal samme, et tagada oma õiguste tõhus kaitse (nt taotleda keelumärke või eelmärke kandmist kinnistusraamatusse) ja vältida seeläbi kahju tekkimist. Kaebaja ei ole selliseid võimalusi kasutanud, esitades hagi tagamise avalduse alles pärast maakohtu otsuse tegemist, mistõttu esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks.“ 15.03.2016 otsusest nähtuvalt pidas Riigikohus tagasivõitmise hagi esitamist perspektiivikaks (otsuse p 21). Riigikohtu seisukoha kohaselt lasi kaebaja kahjul tekkida ka endast tulenevatel asjaoludel, kuna ta ei kasutanud kohast tsiviilõiguslikku õiguskaitsevahendit, mille abil oleks suure tõenäosusega saanud tekitatud kahju kõrvaldada (otsuse p 21.4). Riigikohus asus seisukohale, et kohtud on õigesti leidnud, et esineb RVastS § 13 lg 1 p‐s 4 ja VÕS § 139 lg‐tes 1 ja 2 sätestatud alus kahjuhüvitise suuruse vähendamiseks vähemalt 40% ulatuses (otsuse p 21.5). Otsuse p-s 26 märkis Riigikohus, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine võib tingida kahjuhüvitise suuruse vähendamise suuremas ulatuses kui üksnes 40%, sh võib tagasivõitmise nõude esitamata jätmine tingida kahjuhüvitise ulatuse vähendamise vähemalt 75%. Riigikohus märkis, et kaebuse rahuldamine ülejäänud hüvitise ulatuse osas sõltub kaebajapoolsest tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi kasutamisest vastavalt otsuse p-le 22.
15.Riigikohus asus viidatud otsuse p-s 22 seisukohale, et suure tõenäosusega ei pruugi ka otsuse tegemise ajal olla kahju täielikult tekkinud, sest kaebajal võib endiselt olla võimalik enda tegevusega kahju ära hoida. Riigikohus leidis, et kande ebaõigsusele tuginedes võib kaebajal olla õigus saavutada kohtulahend, millega kinnistu kantakse tagasi M.H.i nimele ning selle arvel 7(12)
3-11-2971 saaks kaebaja nõude rahuldada. Riigikohus andis kaebajale ka täiendavaid selgitusi võimaliku kande ebaõigsusele tugineva nõudeõiguse kohta (p 22.4). Saab teha järelduse, et Riigikohus suunas kaebajat esitama hagi M.H.i ja S.-L. H. vastu. Riigikohus tõi otsesõnu välja, et välja mõistetava kahjuhüvitise suurus sõltub kaebaja edaspidisest tegevusest (otsuse p 27). Täiendavalt pidas Riigikohus kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia tagamiseks vajalikuks ise peatada asja menetlus kuni maakohtu võimaliku menetluse lõppemiseni. Riigikohus hoiatas, et kui kaebaja jätab otsuse jõustumisest 60 päeva jooksul otsuse p-s 22 märgitud tsiviilõigusliku õiguskaitsevahendi kasutamata või ta peaks oma õigusi kuritarvitama, annab see aluse kahjuhüvitise nõude vähendamiseks, sh kuni nullini (otsuse p 28). Kolleegium pidas vajalikuks omal algatusel kohaldada ka esialgset õiguskaitset, et vältida maakohtusse hagi esitamisega kaebaja õiguste kaitsmise raskendamist ja seeläbi kahju ärahoidmise või vähendamise võimaluse lõplikku minetamist. Kolleegium seadis esialgse õiguskaitse abinõuna kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnisomandi käsutamise keelumärke kaebaja kasuks. Seega suunas Riigikohus kaebajat hagi esitama. Hagi esitamata jätmisel eksisteerinuks kaebaja jaoks reaalne risk jääda hüvitisest sootuks ilma.
16.Kaebaja pöördus vastavalt Riigikohtu juhistele 04.05.2016 hagiavaldusega M.H.i, S.-L. H., H. H. ja T. T. vastu maakohtusse (tsiviilasi 2-16-7090) ebaõigete kinnistusraamatu kannete parandamiseks tahteavalduste andmise kohustamiseks. Harju maakohus jättis kaebaja hagi 28.02.2018 otsusega rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.01.2019 otsusega Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Riigikohus jättis 18.06.2019 otsusega ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täpsustas otsuse õiguslikke põhjendusi. Kokkuvõtvalt leidsid kohtud tsiviilasjas 2-16-7090, et kinnistusraamatu kanne ei ole ebaõige ja omandaja saab ka siis, kui asjaõiguslepingu sõlmis käsutamiseks õigustamata isik (antud juhul M.H.), kinnisomandi või muu asjaõiguse omanikuks, kui ta omandab selle kinnistusraamatu kandele tuginedes heauskselt. Kohtud tuvastasid, et S.-L. H. omandas xxxxxxxx korteriomandi M.H.ilt heauskselt. Samuti leidsid kohtud, et S.-L. H. ei omandanud M.H.ilt korteriomandit tasuta tehinguga. Kuivõrd S.-L. H. oli omandanud xxxxxxx korteriomandi heauskselt, oli ta õigustatud seda kinnisasja kohtute arvates ka edaspidi käsutama, sh võõrandama korteriomandi H. H. Kinnitust ei leidnud kaebaja alternatiivselt esitatud väited varjatud või heade kommetega vastuolus olevate tehingute sõlmimise kohta.
17.Peale tsiviilasjas 2-16-7090 kohtuotsuse jõustumist ja haldusasjas menetluse uuendamist tuleb kohtul hinnata seda, milline mõju on kaebaja jaoks edutult lõppenud tsiviilasja 2-16-7090 menetlusel käesolevas haldusasjas hüvitise kindlaksmääramisele. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole seotud varasemas menetluses hüvitise vähendamise proportsioonidega ning kohus on vaba täiendavalt selgunud asjaolusid arvestades hüvitise suurust uuesti otsustama. Vastustaja väidab sisuliselt, et halduskohtu otsustusruum saab käia üksnes 25% hüvitise osas, kuna juba tagasivõitmise hagi esitamata jätmine tingib Riigikohtu hinnangul hüvitise vähendamise „vähemalt 75%“. Tuleb tõdeda, et vastustaja väiteid toetab Riigikohtu otsuse tekst. Siiski leiab halduskohus, et Riigikohus ei andnud asja uueks arutamiseks saates kohtutele siduvaid juhised hüvitise proportsioonide osas, kuna vastasel korral oleks Riigikohus selle ka resolutsioonis fikseerinud. Halduskohtus sisustab Riigikohtu väljendatud seisukohti eelkõige selles kontekstis, et Riigikohus pidas oma otsuse p-s 22 viidatud õiguskaitsevahendi kasutamist perspektiivikaks. Selle õiguskaitsevahendi edukaks osutumise korral oleks hüvitise määramine ja seega riigivastutus tervikuna ära langenud. Kuna Riigikohus suunas kaebajat kasutama õiguskaitsevahendit, mis viimasele edu ei toonud, vaid tõi kaasa täiendavaid kulusid, tuleb halduskohtu arvates Riigikohtu otsust hinnata Riigikohtu otsuse järel toimunud arengute valguses.
18.Kohtu arvates oleks põhjendatud ja õiglane jätta kehtima väljamõistetud hüvitis proportsioonis, nagu selle määrasid halduskohus ja ringkonnakohus asja esmakordsel arutamisel, st hüvitise nõue tuleb rahuldada 60% ulatuses. Kuna Riigikohtu poolt viidatud 8(12)
3-11-2971 õiguskaitsevahendi kasutamine ei toonud kaebajale edu, ei ole põhjendatud hüvitise vähendamine 25%-le või veelgi enam. Kohtute poolt tuvastatud 40% hüvitise vähendamist peab halduskohus põhjendatuks seetõttu, et tagasivõitmise hagi esitamata jätmise argument hüvitise vähendamise alusena ei ole ära langenud. Tuleb tõdeda, et erinevad kohtud on selles osas esitanud erinevaid seisukohti. Ringkonnakohus näiteks ei pidanud tagasivõitmise hagi kuigi perspektiivikaks, samal ajal kui halduskohus ja iseäranis Riigikohus on seda teinud (vt nt Riigikohtu otsuse p 21). Esitatud asjaolude pinnalt ei ole halduskohtu arvates põhjust pidada tagasivõitmise hagi esitamist ilmselgelt perspektiivituks, nagu väidab kaebaja. Riigikohus on osutanud ja ka vastustaja on välja toonud, et täitemenetluse raames kasutatavad õiguskaitsevahendid oleks tõenduslikus mõttes olnud kaebajale soodsamad kui kinnistusraamatu kande ebaõigsusele tuginemine. Täitemenetluse seaduse (TMS) § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne. Seega oleks tehingu sooritanud isikud pidanud tõendama, et nad teadlikult ei kahjustanud teiste võlausaldajate (kaebaja) huve. Tagasivõitmise hagi heade väljavaadete poolt kõneleb kaebaja enda väidetu, et M.H. käsutas korterit (vähemasti osaliselt) täitemenetluse väliselt (M.H. oli käsutanud kaebaja väitel kogu korteriomandit, kuigi tal oli kohustus seda mitte teha, viivised ei olnud täitemenetluse esemeks). Halduskohtu arvates ei välista TMS regulatsioon (sh TMS § 194) tagasivõitmise hagi esitamist S.-L H. vastu. Juhul, kui M.H.i ja S.-L. H. vahel sõlmitud võõrandamistehing oleks tühistatud, ei oleks H. H. saanud korteriomandit heauskselt omandada, kuna S.L- H. ja H. H. olid sugulased ja tehing oli toimunud tasuta. Sellele viitas ka Riigikohus oma otsuses tsiviilasjas 2-16-7090 (p 17). Ka ringkonnakohus leidis samas asjas, et 12.01.2010 tehtud tehingud ning ka järgnevad tehingud oleksid kõigi eelduste kohaselt olnud täitemenetluses tagasivõidetavad (otsuse p 14.3). On ka selge, et lõplikku tõde tagasivõitmise hagi edukusest ei ole käesolevas menetluses võimalik välja selgitada. Arvestades kohtute väljendatud seisukohti tsiviilasjas 2-16-7090 (nt tuvastati, et S.-L H. omandas korteriomandi heauskselt, S.-L H. ja H. H. vahel eksisteerisid vähemalt osaliselt laenusuhted, käsutamise keelumärge oli kinnistusraamatusse S.-L. H. kasuks seatud juba varem (23.04.2004), mitte vahetult enne kaebaja ja M.H.i lahutuse asjas kohtuotsuse jõustumist), ei saa välistada, et võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus oleks tagasivõitmise menetluses ümber lükatud ja kaebaja hagi siiski rahuldamata jäänud. Selletõttu ei pea kohus põhjendatuks vähendada hüvitist Riigikohtu viidatud suuruses (75%) või veelgi enam. Kahjuhüvitise proportsiooni vähendamine ei oleks halduskohtu arvates kooskõlas ka põhiseaduslike väärtustega nagu õiglus ja õiguskindlus. Nimelt on vastustaja ja kohtud suunanud kaebajat esitama nõudeid, mis kahju vähendamist kaasa ei ole toonud, vaid on hoopis suurendanud kaebaja kulutusi, mis riigivastutuse nõude menetlemisel hüvitamisele ei kuulu. Samuti arvestab kohus sellega, et menetlus hüvitise saamiseks on kestnud pikka aega ning on nõudnud kaebajalt suurel määral ressursse. Hüvitise vähendamisel, mis on eelkõige kohtu diskretsiooniline otsus ega põhine konkreetsetele arvutustele, saab kohtu arvates seda asjaolu arvesse võtta. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja esitas tsiviilasjas 2-16-7090 kõlbmatu nõude. Kaebaja esitas hagi kujul, nagu Riigikohus kaebajat oma otsuses instrueeris, sh esitas kaebaja nõude kanda korteriomand tagasi M.H.i omandisse, mitte üksnes kaebaja ja M.H.i ühisomandisse. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et tagasivõitmise perspektiivitust näitab vastustaja soovimatus nõue üle võtta. Kohus nõustub vastustajaga, et võlaõigusseaduse alusel kahju hüvitamisele tuginev tsiviilkohtute praktika ei ole avalikku õigusesse ja riigivastutusele üksüheselt üle kantav. Kohus nõustub ka sellega, et vastustajal ei ole RVastS-st tulenevalt alust kõnealust nõuet omandada olukorras, kus vastustaja leiab, et kahjuhüvitis tuleks kaebajast tulenevatel asjaoludel vähendada nullini.
9(12)
3-11-2971 Kohus ei nõustu vastustajaga, et hüvitist tuleb vähendada seetõttu, et kaebaja ei ole olnud nõus kompromissi sõlmima, sh tsiviilasja 2-16-7090 raames. Kohtule nähtuvalt on pooled omavahel korduvalt püüdnud kompromissi leida, kuid see ei ole õnnestunud. Kohtu arvates ei ole kaebajale etteheidetav kompromissiga mittenõustumine tsiviilasjas 2-16-7090. Kompromissiga oleks alust nõustuda siis, kui vaidlusalune nõue on (vähemasti osaliselt) vaieldav. Olukorras, kus kaebaja kasuks on kohtuotsusega välja mõistetud rahasumma, mille kohustatud pool on jätnud praktiliselt täies ulatuses tasumata, samas saades enda ainuomandisse korteriomandi, ei saa eeldada teiselt poolelt nõustumist nõude täitmisega pooles või veelgi väiksemas ulatuses. Puudub alus sedastada, et kaebajat kannustas soov saada riigilt võimalikult suur hüvitis.
19.Kohtu hinnangul ei ole ka alust väljamõistmisele kuuluvat hüvitist suurendada, nagu on taotlenud kaebaja.
19.1.Kaebaja on soovinud hüvitamisnõuet suurendada tsiviilasjas 2-16-7090 kantud kohtukulude võrra. HKMS § 49 lg 3 p 2 kohaselt ei loeta kaebuse muutmiseks rahalise nõude suurendamist või vähendamist. Nõude suurendamine (tsiviilasja kohtukulud) ei ole kohtu hinnangul käsitatav kaebuse muutmisena. Kaebaja käsitab täiendavaid kulusid osana talle tekkinud kahjust. Kohtu arvates ei eelda nõude suurendamine kaebuse muutmist, uue hüvitamisnõude lisamine ei annaks kaebuse menetlemisele midagi juurde. Vastav kaebaja taotlus tuleb aga jätta rahuldamata, kuna seda ei võimalda RVastS. Riigikohus on 26.03.2015 määruses nr 3-3-1-86-14 (p 25) möönnud, et RVastS § 7 lg-test 3 ja 4 tulenevalt on avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel asjakohane ka VÕS § 128 lg-s 3 sätestatu. Nimetatud norm võimaldab otsese varalise kahjuna nõuda muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikke kulusid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Tsiviilasja menetluskulude näol ei ole halduskohtu arvates tegu käesoleva vaidluse eset silmas pidades kuludega kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Riigivastutuse nõue on tõepoolest kaudses seoses primaarnõudega M.H.i vastu. Seda sel moel, et kui M.H. oma nõude kaebaja ees täidaks, langeks ära riigivastutuse kohaldamine (hüvitist tuleks vähendada nullini sõltumata sellest, et riik jättis õigusvastaselt kaebaja kandetaotluse menetlemata). Kuid see ei tähenda, et riik on muutunud koos M.H.iga solidaarvõlgnikuks ning riik vastutab M.H.iga samadel alustel tema nõude täitmise eest. Tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamise risk jääb nende vahendite kasutaja kanda. Riigivastutus ei tähenda, et riik vastutab edutult lõppenud kohtumenetluses tsiviilõiguslike nõuete maksmapaneku eest. Kohtu arvates puudub põhjuslik seos kahju suurenemise ja avaliku võimu kandja tegevuse vahel. Seetõttu ei saa nõuda käesolevas haldusasjas tsiviilasjas 2-167090 kantud menetluskulude hüvitamist.
19.2.Kaebaja viitab ka sellele, et talle on kahju tekitatud uue omanikukande, millega M.H.i ja S.-L. H. avaldus uue omanikukande tegemiseks rahuldati, ebaseadusliku kandmisega kinnistusraamatusse (kaebuse p 3.2). Sellist kannet ei oleks kaebaja arvates tohtinud teha sõltumata kohtuotsuse tagamise määruse menetlemisest. Registripidajal puudus kaebaja hinnangul õigus ühisvara jagamise kohtuotsuste alusel kaebaja endise abikaasa M.H.i nimel olnud korteriomandit käsitleda tema lahusvarana. Esiteks märgib kohus, et kaebaja viidatud hüvitamise aluse täiendav analüüsimine ei annaks asja uuel arutamisel midagi juurde, kuna juba on tuvastatud, et kinnistusosakond käitus õigusvastaselt ning kahjuhüvitist vähendati, sest kaebaja ei kasutanud õiguskaitsevahendeid. Samad argumendid kehtivad ka omanikukande õigsuse puhul. Kohus ei nõustu siiski kaebajaga selles, et kinnistusosakonna pädevuses oleks ning kinnistusosakond suudaks ka faktiliselt kontrollida ja tuvastada, kas kinnisasja võõrandamine konkreetsel juhul on kooskõlas täitemenetluse regulatsiooni ja põhimõtetega. Lisaks osutab kohus sellele, et tsiviilasjas 2-16-7090 kontrolliti kaebaja väiteid kannete ebaõigsuse osas ning kaebaja hagi jäeti rahuldamata. Samuti on Riigikohus analüüsinud käesolevas asjas kaebaja väiteid seoses käsutuskeelumärke õigusliku tähendusega (otsuse p-d 10(12)
3-11-2971 19 ja 20). Riigikohus kaebaja väidetega ei nõustunud. Seega ei mõjuta kaebaja toodud argument käesolevas asjas väljamõistmisele kuuluvat hüvitist.
20.Ülaltoodud kaalutlusi arvestades peab kohus põhjendatuks mõista välja hüvitis samade proportsioonide alusel, nagu seda tegid halduskohus ja ringkonnakohus asja esmakordsel arutamisel. Kaebaja 10.02.2020 menetlusdokumendile lisatud kohtutäitur Kristiina Feinmani 05.02.2020 õiendist täiteasjas 034/2010/48 nähtuvalt võlgneb võlgnik M.H. sissenõudjale P.T.ile 59 223,14 eurot. Lisaks põhivõlale on kohtud asja esimesel arutamisel pidanud põhjendatud kuludeks saamata jäänud tulu (intressi) perioodi 01.07.2010–21.11.2011 eest (s.o rahasumma tõenäolisest laekumisest kuni kahjunõude esitamiseni) kokku 1590,94 eurot ja kulusid kahju suuruse kindlakstegemise ja hüvitisenõude esitamiseks summas 2023 eurot. Viimati mainitud summat ei vähendanud ringkonnakohus proportsionaalselt nõude rahuldamise protsendiga, vaid mõistis selle tervikuna välja. Võttes aluseks ringkonnakohtu lähenemise, tuleb väljamõistmisele kuuluv summa leida järgmiselt: 59 223,14 + 1594,94 = 60 818,08. Seda summat tuleb vähendada 40% võrra (24 327,232), saades summaks 36 490,848. Sellele summale tuleb liita 2023, st 36 490,848 + 2023 = 38 513,848. Seega kuulub Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja mõistmisele hüvitis summas 38 513,85 eurot.
22.Lisaks hüvitise põhisummale on kohtud pidanud põhjendatuks kaebaja kasuks välja mõista viivis. Halduskohus ja ringkonnakohus on viiviste määramise aja alguspunktina näinud 28.11.2011, s.o kuupäeva, millal Justiitsministeerium jättis P.T.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Seega tuleb määrata viivis alates 28.11.2011 kuni P.T.i nõude rahuldamiseni. Kohus teeb kindlaks viivise suuruse käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga, s.o 06.03.2020. Kohus kasutab viivise arvestamisel viivisekalkulaatorit (https://www.viivisekalkulaator.ee/). Viivisekalkulaatorit on tsiviilkohtute praktikas tunnustatud viiviste arvutamise usaldusväärse abivahendina. Kasutades lähteandmetena summat 38 513,85 ning perioodina 28.11.2011‒06.03.2020, tuleb viivisesummaks 25 736,73 eurot.
23.Kohtul tuleb kindlaks teha ka väljamõistmisele kuuluvad menetluskulud. Selgitada tuleb nii asja esimesel arutamisel kantud menetluskulud, samuti menetluskulud, mis on tekkinud peale asja menetlemise uuendamist. Kuna halduskohus lähtub kaebuse rahuldamisel samadest proportsioonidest kui asja esmakordsel arutamisel, kuuluvad nii esmakordsel arutamisel kui ka menetluse uuendamise järel väljamõistmisele kaebaja põhjendatud menetluskulud 60% ulatuses. Tallinna Halduskohus mõistis 11.07.2014 otsusega vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskuluna 2469,48 eurot. Tallinna Ringkonnakohus mõistis 18.06.2015 otsusega apellatsiooniastmes kantud menetluskuludena välja 525 eurot. Riigikohus ei mõistnud välja menetluskulusid, kuna saatis asja uueks lahendamiseks halduskohtule. Halduskohtu arvates tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista ka 60% kassatsioonimenetluses kantud menetluskuludest, kuna lõppastmes kuulub kaebaja nõue rahuldamisele 60% ulatuses. Kaebaja on 25.01.2016 taotluse kohaselt kandnud kassatsiooniastmes menetluskulusid summas 1344 eurot. Arvestades sellest maha 40% (537,6 eurot), tuleb kassatsiooniastmes väljamõistetavaks kuluks lugeda 1344 ‒ 537,6 = 806,4 eurot. Seega asja esmakordsel arutamisel väljamõistetav menetluskulu on 2469,48 + 525 + 806,4 = 3800,88 eurot. Peale menetluse uuendamist on kaebaja menetluskulud kaebaja 31.01.2020 menetluskulude nimekirja kohaselt 5678 eurot. Vastustaja 05.02.2020 vastuväidete kohaselt on menetluskulude suurus osaliselt ülepaisutatud. Vastustaja ei nõustu kaebuse tervikteksti koostamise kuludega. Arvestades asja uue läbivaatamise ulatust ja et kohus küsis kaebajalt üksnes seisukohta menetluse jätkamise osas ning võimaldas täiendada väiteid seoses tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamisega, ei olnud kaebuse tervikteksti koostamine põhjendatud. Samuti ei ole vastustaja nõus hüvitama kompromissiläbirääkimiste pidamisega seotud kulu, sh menetlustähtaja pikendamise taotlemise, vastustajaga peetud telefonikõne ja kirjavahetusega 11(12)
3-11-2971 seotud kulusid. Tegemist ei ole vajalike menetluskuludega HKMS 109 lg 6 tähenduses. Tuleb arvestada ka, et kaebaja sisulist kompromissipakkumist ei teinud (pakkumine oli hüvitada nõue kogu ulatuses, sh menetluskulud). Arvestades 27.06.2019 kohtu nõude alusel kaebaja poolt esitatud menetlusdokumentide, sh kaebuse tervikteksti sisu (valdavalt varemesitatut kordavad või asja uue arutamise piirest väljuvad väited ja seisukohad) aktsepteerib vastustaja koostamisega seotud kulu kokku maksimaalselt 5 tunni ulatuses. Arusaamatu on kulu „ÄR ja KR päringud 8 € (M. O.)“ sisu ja seos käesoleva asja menetlusega. Olulisel määral on üle paisutatud ka 10.01.2020 menetlusdokumendi koostamise kulu. Kokku aktsepteerib vastustaja kaebaja menetluskulusid asja uuel arutamisel 12,75 tunni, s.o 2142 euro (koos km-ga) ulatuses (12,75 x 168). Kohus nõustub osaliselt vastustaja kriitikaga. Kohtu arvates uue kaebuse tervikteksti esitamine ei olnud vajalik, ka on kaebaja esitanud asja uuel arutamise piiridest väljuvaid ning asjassepuutumatuid väiteid. Kohus peab asja uue arutamise põhjendatud menetluskuluks 4000 eurot, millest tuleb maha arvestada 40% (1600 eurot), st asja uuel arutamisel on põhjendatud menetluskuluks 2400 eurot. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks kokku mõista menetluskuludena välja 3800,88 + 2400 = 6200,88 eurot. Summa sisaldab käibemaksu. Muus osas jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Janek Laidvee
OSALISELT
TÜHISTATUD
KOHTUOTSUSEGA.
TALLINNA
RINGKONNAKOHTU
20.11.2020
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.