Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

isik, kes soovib menetlusabi saada, tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

Hagi on kostjate vastu esitatud 04.05.2016 (I kd lk 1-14). Hagi kohaselt abiellusid hageja ja XXX (kostja 1) 22.04.08, nende abielu lahutati ja nende ühisvara jagati tsiviilasjas nr 2-03-693, menetlus kestis 2003 -2010. Kostja 1 ja XXX(kostja 2, XXX) sõlmisid abielu ja ühisvara jagamise menetluse ajal 17.02.04 notariaalselt tõestatud laenulepingu, mis väidetavalt põhines eelnevalt, abielu ajal antud laenudel ja lihtkirjalikel laenulepingutel. Ühe lihtkirjaliku laenulepingu 12.11.1997 455000 krooni laenamise kohta tähtajaga 12.11.2007 (ja ilma intressita) esitas kostja 1 ühisvara jagamise kohtumenetluses. Kostja 1 väitis abielulahutuse kohtumenetluses (asja nr 2-03-693), et need võlgnevused, mis on kostja 2 ees, on perekonnale võetud kohustused. Selliselt lootis kostja 1 eeldatavalt, et saab muuta hageja osa ühisvaras olematuks. Märgitu ei leidnud aga tsiviilasja nr 2-03-696 tõendamist. Mingeid tõendeid, mis kinnitaks laenu reaalset ülekandmist, polnud. Kostja 2 ei saanud ka laenu anda, sest tal vastav vara või sissetulek. Jaanuaris 2008 väljastas kostja 2 kinnituskirja, mis ei ole kooskõlas ei 12.11.1997 laenulepingu ega 17.02.2004 notariaalse lepinguga (Kokkulepe). Nimetatud 17.02.2004 notariaalse lepingu järgi võlgnes kostja 1 kostjale 2 laenusumma 1 092 107 krooni intressiga 0,035% päevas ning laenu tagasimaksmise tähtaeg oli vaid 2 nädalat (01. märts 2004). Kostja 1 allus selle notariaalselt tõestatud lepinguga kohesele sundtäitmisele. Koheselt alustati ka täitemenetlust. XXX, registriosa nr 2838101 kinnistusraamatu väljavõttest on näha, et kohtutäitur oli arestinud hageja ja kostja 1 ühisomandis olnud korteriomandi 19.03.2004. Harju Maakohtu 31.12.2008 otsusega asjas nr 2-03-693 (kus jagati ühisvara) mõisteti XXXilt XXXi kasuks välja 1 330 968 krooni (85 064,36 eurot) ning jäeti korteriomand aadressiga XXXi omandisse. Tallinna Ringkonnakohus tühistas oma 30.06.2009. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt, vähendades XXXilt XXXi kasuks väljamõistetavat hüvitist 400 000 krooni võrra ja XXXi kasuks mõisteti XXXilt välja enamsaadud ühisvara arvelt hüvitis 930 968 krooni (59 499,70 eurot), korteriomand jäi XXXile. Kohtuotsus jõustus 02.11.2009 Riigikohtult menetlusloa mittesaamisega. Nimetatud ühisvara ja abielulahutuse kohtuasjas tegi Harju Maakohus 12.01.2009. a määruse millega kohustas Harju Maakohtu kinnistusosakonda panema 31.12.2008. a kohtuotsuse täitmise tagamiseks XXX nimel olevale korteriomandile aadressiga XXX käsutamise keelumärke hageja kasuks. Kohtumäärus oli kostjale 1 kätte toimetatud, samuti edastas kohus määruse kinnistusosakonnale. Seega ei olnud kostjal I õigus asja käsutada ja kohtu keeldu rikkuv käsutus on seadusest tulenevalt tühine. Hageja andis kostjale 1 tähtaja kohtuotsuse vabatahtlikult täitmiseks, mida kostja 1 ei täitnud, 19.01.2010 esitas hageja täitedokumendi, Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2009. a jõustunud

otsuse, millest tulenes hageja nõudeõigus kostja 1 vastu summas 930 968 krooni, täitmiseks kohtutäituri Kristiina Feinmanile 07.01.2010. Täitemenetlus nr 034/2010/48 on algatatud 19.01.2010 ning kohtutäitur on 29.07.2011 tõendis asunud seisukohale, et vara puudumise tõttu ei saa võlausaldaja ehk hageja nõuet rahuldada (196,95 eurot). Täituril on õnnestunud nõuet rahuldada vaid 276,55 euro ulatuses. Selgus, et kinnistusosakond oli hagi tagamise määruse jätnud menetlemata ning kostja 1 oli 12.01.2010 sõlminud tehingu kinnisasja võõrandamiseks kostjale 2 täitemenetluses, võõrandamistehing on lisatud. Kohtutäitur Kaire Põltsi menetluses oli täitemenetlus nr 032/2004/415, milles oli sissenõudjaks XXX ning võlgnikuks XXX, kes on XXXi poeg. Täitemenetluses oli täitedokumendiks XXXi ja XXXi vaheline 17.02.2004. a notariaalne „Kokkulepe“, mis oli sõlmitud XXXi ja XXXi ühisvara kohtuvaidluse ajal. „Kokkulepe“ sisaldas XXXi ja XXXi kokkulepet selle kohta, et XXXi poolt XXXilt perioodil 22.11.2000. a kuni 31.12.2001. a lihtkirjalike laenulepingute alusel laenatud raha, kokku 1 092 107 krooni, kuulus tasumisele 01.03.2004. a (11 päeva pärast kokkuleppe sõlmimist) ning XXX nõustus sundtäitmisele allumisega. Täiteasjaga varem tegelenud kohtutäituri Reet Vokk 19.03.2004. a taotluse alusel oli Harju Maakohtu kinnistusosakond kandnud kõnealuse korteriomandi registriosa III jakku käsutamise keelumärke, st täitur oli arestinud XXXi ja XXXi jagamata ühisvara. Märge oli kinnistusosakonna poolt registriossa ka sisse kantud 23.04.2004. Seega käsutas kostja 1 käsutuskeeldu rikkudes kinnisasja täitemenetluses, ilma enampakkumiseta ja hageja nõusolekuta. Kohtu registriosakonnal oli käsutuskeeld teada ja neil puudus õiguslik alus kande tegemiseks kahel alusel: kohtu poolt seatud keelust tulenevalt ja hageja nõusoleku puudumise tõttu. Kohtuotsus, millega jäeti ühisvarasse kuuluva kinnisasja ühele abikaasale, ei ole kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega, s.t et kostja 1 kohta oleks tulnud pärast maakohtu otsuse jõustumist teha uus kanne, milles oleks tulnud märkida, et ta on ainuomanik, hoolimata ka sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (AÕS § 70 lg 6). Antud juhul ei saanud aga sellist kannet ka teha, sest XXXi nõusolekut kande muutmiseks ei olnud ning sellise nõusoleku andmise kohustuse tuvastamist ei kajasta ka ühisvara jagamise kohtuasja otsused. Hageja ja kostja 1 osas tehtud otsuse nr 2-03-693 alusel ei ole kinnistusraamatusse kannet tehtud (ei saagi teha ilma hageja nõusolekuta) ja omandisuhe ei ole muutunud. Kinnistusraamatusse tehti omandisuhteid muutvad kanded tehingu alusel. TMS § 102 lg 6 kohaselt on TMS § 106 juhtumil müük täitemenetluses võlaõiguslik tehing. Kostja 1 sõlmis tehingu kinnisasja võõrandamiseks kostjale 2 täitemenetluses 12.01.2010, mil tuli kohaldada enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 17 lg 2. Kuigi PKS § 17 lg 2 esimeses lauses sätestatu rikkumine iseenesest kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja kohta tehtud käsutustehingu (asjaõiguslepingu) tühisust, tuleb arvestada sellega, et kui asjaõiguslepingut ei sõlminud käsutamiseks õigustatud isik, ei ole sellel kehtiva käsutuse tagajärgi ja asjaõiguslepingu alusel tehtud kanne on ebaõige. Kande ebaõigsusele tuginedes on hagejal

õigus saavutada kohtulahend, millega kinnistu kantakse tagasi kostja 1 nimele ning selle arvelt saaks hageja nõude rahuldada. Hageja esitab kinnistusraamatu ebaõigete kannete parandamise nõuded (AÕS § 65 lg 1). Kinnistusraamatu seis ja vaidlusalused kanded Kinnistusraamatu registriosa nr 2838101 kehtivad kanded: Vastavalt I jao kandele nr 1 on kinnisasi korteriomand, elamumaa 100%, Harju maakond, XXX. 1150 m2. 1106/6803 mõttelist osa kinnistust ja reaalosa eluruum nr. 3, mille üldpind on 110,60 m2 ja mille tähistus plaanil on 3. Kaasomandi teostamine on kitsendatud korteriomandite nr 2837901, 2838001, 2838201, 2838301, 2838401, 2838501, 2838601, 2838701 koosseisu kuuluvate reaalosadega seotud õigustega. II jaos on kehtiva kandena omanik XXX (kostja 3). Kinnistusraamatu kanne on tehtud 12.03.2010 05.03.2010 kinnistamisavalduse alusel. III jaos on kehtivate kannetena:

Kinnistusraamatu registriosa nr 2838101 kehtivad kanded, mis on ebaõiged ja mille kustutamist hageja nõuab. II jaos on kehtiva kandena omanik XXX. Kinnistusraamatu kanne on tehtud 12.03.2010 05.03.2010 kinnistamisavalduse alusel. III jaos on kehtivate kannetena järgmised kanded:

Hageja on isikuks, kellele kuulub kinnistusraamatusse kantav õigus, mille kohta tehtud kanne on ebaõige. Kostja 1 kohta ei tehtud pärast ühisvara jagamist kinnistusraamatusse kannet, mille kohaselt oleks ta kinnisasja suhtes ainuomanik. Kostja 1 oleks saanud antud kinnisasja käsutada iseseivalt vaid ainuomaniku kandele tuginedes või hageja kui puudutatud isiku nõusolekul. Kostjal 1 poleks olnud võimalik saavutada enda kandmist ainuomanikuna kinnistusraamatusse, sest ühisvara jagamise kohtuotsusega ei tuvastatud hageja kohustust anda omanikukande muutmiseks nõusolek. Kostja 1 ei saa tugineda ainuomandile, sest antud kinnisasi oli/on hageja ja kostja 1 ühisvaras ja antud varaühisus ei ole lõppenud. Kuivõrd kostja 1 ei olnud õigustatud isik ühisvarasse kuuluva kinnisasja käsutamiseks ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks, ei ole sellel kehtiva käsutuse tagajärgi ja asjaõiguslepingu alusel tehtud kanne on ebaõige. Kostjad ei ole heauskselt omandanud asjaõigusi. Hageja on seisukohal, et kostjad 2,3,4 ei ole omandanud kinnistusraamatusse kantud asjaõigusi heauskselt. Kostja 1 on kostja 2 poeg. Kostja 3 on kostja 1 ja hageja poeg ja kostja 2 lapselaps. Kostja 4 on kostja 2 abikaasa. Hageja on seisukohal, et ebaõigete kannetega tekkinud kinnisomandi ja piiratud asjaõiguste omanikud on isikud, kes teadsid või pidid teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged ja nad ei saanud omandada tehinguga kinnisomandit või piiratud asjaõigust kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes. Kostja 1 ema ehk kostja 2 teadis, et kostja 1 oli abielus ning et kinnistu kuulus ühisvarasse hagejaga, mille käsutamiseks olnuks vaja ka hageja nõusolekut. Antud asjaolu, et hageja ja kostja 1 olid abielus, sh ajal, kui omandati korteriomand XXX, on kostja 1 poolt esitatud tsiviilasjas nr 2-03-693. Antud tsiviilasjas jagasid hageja ja kostja 1 ühisvara, kus kostja 1 esitas tõendeid selle kohta, et kostja II andis kostjale I laenu „perekonna huvides“ Seega kostja 2 ei saanud kinnisasja heauskseks omanikuks, sest ta teadis korteriomandi varaühisusest. Arvestades, et kostja 2 ei olnud heauskne omanik, ei olnud tal kehtivat käsutusõigust ka kinnistu võõrandamisel oma lapselapsele, kostjale 3. Kinnistusraamatu kandest ja 12.01.2010 tehingust nähtuvalt kostja 2 teadis seda, et kinnistusraamatu kannet muudetud pole ja tegemist on endiselt ühisvaraga. Kostja 2 tugines/tugineb XXXi ainuomandile ainult kohtuotsuse alusel, mille alusel kannet tehtud polnud. Seadus ei sätesta mistahes heausksust kohtulahendi täidetavuse lootuse suhtes. Asjaolu, et kostja 2 ei teadnud, et antud kohtuotsuse alusel kannet teha ei saa või et see tulnuks enne tehingut teha, ei oma tähtsust, kuivõrd seaduse mittetundmine ei vabasta selle täitmistest. Kostja 2 võttis tehingu tegemisel seega informeeritud ja teadliku riski. 12.01.2010 tehingus toodult on viidatud, et korteriomand on kostja 1 lahusvara kohtuotsuse alusel. Seega võttis kostja 2 teadliku riski selles osas, mis puutub antud kohtuotsuse täitmisse kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks. Kostja 2 on hageja ja kostja 1 laps ja kostja 2 lapselaps. Tema võis korteriomandi omanikuks saada vaid heauskse omandamise kaudu. Kostja 3 teadis, et nende vanemad olid abielus ja teadis, et kostja 2 on tema vanaema, kes pidi teadma, et ta on kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse katud ebaõigele kandele tuginedes. Kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega.

Arvestades, et kostja 2 ei olnud heauskne omanik, ei olnud tal kehtivat käsutusõigust ka kinnistu võõrandamisel oma lapselapsele ehk kostjale 3 ja kostja 3 ei omandanud heauskselt omandit. Kostja 3 omand ei oleks heauskne ka siis, kui tegemist ei oleks olnud tasuta tehinguga, vaid see oleks näinud nn tavapärase tsiviilkäibe tehinguna, sest kostja 3 pidi teadma nii kostja 1 kui ka kostja 2 käsutusõiguse puudumisest, sest kostja 3 pidi teadma vanemate abielust ja sellesama kinkena saadud korteriomandi kuulumisest ühisvarasse. Kostja 2 omandas kostjale 3 kinketehinguga kostjalt 3 enda kasuks isikliku kasutusõiguse. Arvestades, et kostja 2 pidi teadma enda käsutusõiguse puudumisest ja kostja 3 pidi seda teadma, ei saanud kostja 2 omandada isiklikku kasutusõigust mõlemal eeltoodud puudusel, s.o nii enda teadmisest tulenevalt kui ka kostja 3 teadmisest tulenevalt. Kostja 4 on kostja 2 abikaasa. Abikaasale saab omistada teadmise, et abikaasa laps, kostja1, oli abielus hagejaga ja neil on ühine laps - kostja 3. Kostja 4 sai isikliku kasutusõiguse tehinguga, kus kostja 2 kinkis kostjale 3 osa, mille võrra suurendati XXX korteriomandit. Tasuta võõrandamistehingust ei tulene majanduslikku sisu, miks isiklik kasutusõigus kostja 4 kasuks seatakse. Veelgi enam, 05.11.2010 tehingus on kostja 2 kui muutuva osa võõrandaja kinnitanud (p 2.1.2), et antud osale ei ole lepingu sõlmimiseni lepingu eset 1 koormatud (sh ka mitte kinnistusraamatusse mittesissekandekohustuslike kolmandate isikute õigustega nagu näiteks üüri-, rendi- või muud kasutuslepingud). Kostja 4 ei ole antud kasutusõigust saanud heauskselt. Arvestades, et kostja 3 on saanud korteriomandi tasuta, tuleneb tema kohustus nõusolek anda ka hea usu põhimõttest. Sama hea usu põhimõttest tulenev kohustus kehtib ka teiste kostjate suhtes. Hageja lisab hagi alternatiivse alusena, et kostja 2 ja 3 on omandiõiguse saanud fiktiivsete ehk varjatud tehingute (nii võlaõiguslikud kui ka asjaõiguslikud tehingud) alusel, mille eesmärk ei olnud omandi saamine, vaid hagejalt omandi äravõtmine. Fiktiivsusele viitavad muuhulgas laenude ebaselgus ja tõendamatus, tegutsemine ühisvara jagamise kohtuprotsessi ajal, lõpuks laenu vastu korteriomandi võtmine ja selle kohene edasikinkimine lähikondsele. Sellised võlaõiguslikud ja asjaõiguslikud lepingud on tühised heade kommete vastasuse tõttu. Ebaõiged kanded rikuvad hageja õigusi. Harju Maakohtu 31.12.2008 ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2009 otsustega asjas nr 2-03693 mõisteti kostjalt 1 hageja kasuks välja 930 968 krooni (59 499,70 eurot ning jäeti korteriomand aadressiga XXX kostja I omandisse). Antud kohtuasjas määrati hageja ja kostja I varaliste õigused ja kohustused varaühisuse lõpetamisel. Hageja õigust tagas kostja 1 keeld ja seadusest tulenev käsutuse lubamatus. Hageja ei anna kostjale 1 varaühisuse lõpetamiseks nõusolekut kuni kostja 1 on rahuldanud täielikult antud kohtuasjas määratud kostja 1 kohustuse hageja ees summas 59 499,70 eurot ja tasunud selle täitmisega viivitamise eest viivist. Kohtuasjas nr 2-03-693 jõustunud lahendist tulenevad hageja ja kostja 1 vastastikused kohustused, seega võib hageja oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni kostja 1 täidab oma kohustuse samaaegselt. Käesolevas asjas saab üheselt tuvastada, et XXXil ei ole kohustust anda nõusolekut omanikukande muutmiseks vastavalt asjas nr 2-03-693 tehtud otsusele kanda XXX

sisse korteriomandi registriossa nr 2838101 ainuomanikuna, kui XXX ei tasu XXXile sama kohtuotsuse järgi võlgnetavat summat. Ebaõige omaniku kannete kustutamine ja kinnistusraamatusse ühisomanike kohta kande tegemine võimaldab hageja õiguste kaitse. Registriosa nr 2838101 kinnisasjaga tehtud tehingud ja nähtuvate kannete võlaõiguslik sisu. 12.01.2010. a võõrandas kostja 1 ühisvara esemeks oleva ning kohtu poolt käsutamise keelumärkega korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn, notariaalselt tõestatud tehinguga kostjale 2 (lisa 11). Tehingu osapoolteks olid kostja I müüjana, kostja II ostja/sissenõudjana, Swedbank AS hüpoteegipidajana ja Harju tööpiirkonna kohtutäitur Kaire Põlts, kelle menetluses oli eelnimetatud täitemenetlus nr 032/2004/415 (milles oli sissenõudjaks kostja 2 ja võlgnikuks kostja 1 ning täitedokumendiks 17.02.2004. a notariaalne kokkulepe). Antud tehingu alusel tehti 12.01.2010 kinnistamisavaldus kinnistusraamatusse registriossa nr 2838101 kannete tegemiseks. Kanded tehti 19.01.2010 ja omanikuna kanti II jakku, kande all 2, XXX ﴾isikukood XXX﴿. Antud kanne on ebaõige. 05.03.2010 kinkis kostja 2 registriosa nr 2838101 korteriomandi kostjale 3. Antud tehingu alusel tehti 05.03.2010 kinnistamisavaldus kinnistusraamatusse registriossa nr 2838101 kannete tegemiseks. Kanded tehti 12.03.2010 ja omanikuna kanti II jakku kande all 3 kostja III. Sama tehinguga ja kinnistamisavaldusega kinnistati 12.03.2010 registriossa nr 2838101 III jakku 3. kandena isiklik kasutusõigus XXXi ﴾isikukood XXX﴿ kasuks. Antud kanded on ebaõiged. 05.11.2010 sõlmisid kostja 2, kostja 3, kostja 4 ja Swedbank AS korteriomandite reaalosade ja mõtteliste osade muutmise kokkulepe, muutuva osa kinke ning korteriomandile isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu. Antud tehingu tulemusena kostja 2 ja kostja 3 muutsid neile kuuluvate korteriomandite reaalosade ja mõtteliste osade suurust vastavalt lepingule lisatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 22.10.2010. a kinnitatud plaanile ja eksplikatsioonile. Antud kanded on ebaõiged. Hüpoteegid Hüpoteegi kanded on nõus hüpoteegipidaja kustutama, kui sellega nõustuvad kinnisasja omanikud. IV jaos on kehtivate kannetena sisse kantud järgmised kanded:

hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kanne asub järjekohalt III jakku 3. jooksva numbri all sisse kantud kande ees. 12.07.2010 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 20.07.2010. Summas 260 000,00 EEK. Hageja avaldab, et ta on nõus hüpoteekide kustutamisega. Kostja 1 ühisomanikuna on kohustatud andma nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks. Tahteavalduste andmise kohustus Puudutatud isikutel on kohustus anda tahteavaldus ebaõigete kinnistusraamatu nõuete muutmiseks ja kustutamiseks. Hageja pöördus kõigi kinnistusraamatusse kantud isikute poole ettepanekuga kohtuväliselt ennistada eelnev olukord. Hagi nõudes toodud kannete osas kostja I keeldus asja lahendamisest kohtuväliselt, kostjad 2, 3 ja 4 ei ole vastanud. 02.12.2016 täpsustas hageja oma väiteid (I kd lk 44-50). Alternatiivsed asjaolud Hageja on hagis esitanud alternatiivsete asjaoludena, et kostja 2 ja 3 on omandiõiguse saanud fiktiivsete ehk varjatud tehingute (nii võlaõiguslikud kui ka asjaõiguslikud tehingud) alusel, mille eesmärk ei olnud omandi saamine, vaid hagejalt omandi äravõtmine. Fiktiivsusele viitavad laenude ebaselgus ja tõendamatus, tegutsemine ühisvara jagamise kohtuprotsessi ajal, lõpuks laenu vastu korteriomandi võtmine ja selle kohene edasikinkimine lähikondsele. Sellised võlaõiguslikud ja asjaõiguslikud lepingud on tühised heade kommete vastasuse tõttu. Harju Maakohus oma 31.12.2008 ja Ringkonnakohus otsusega 30.06.09 otsusega leidsid et laenu võtmine XXX, XXX ja XXXilt perekonna huvides, sh XXX korteri soetamiseks, on tõendamata. Seega määratleti kohtute poolt hageja ja kostja I abielusuhete lõppemise ajaga poolte varalised suhted. Kohtud ei tunnustanud ühisvarasse kuuluvaks kostja I kohustusi, sh oma ema, kostja II ees summas 455 000 krooni. Nii on kostja 1 on püüdnud eesmärgiga saada ühisvara jagamisel endale suuremat osa, esitades ühisvarana laenukohustusi, mida kohus ei ole lugenud ühisvarasse kuuluvate kohustustena. Harju Maakohus oma 31.12.2008. a otsusega tuvastas, et hageja ja kostja abielusuhted lõppesid 10.11.2000. 12.01.2009 tegi Harju Maakohus XXX taotlusel määruse, millega seati kohtuotsuse täitmise tagamiseks korteriomandile XXX, registriosa nr 2838191, käsutamise keelumärge hageja kasuks, mis esitati 13.01.2009. a kinnistusosakonnale (kell 11.50). 12.01.2009. a Harju Maakohtu määrusega tagati kohtuotsuse täitmine, mis teenis eesmärki, et varaühisus lõpetatakse vastastikuste kohustuste samaaegsel täitmisel. Antud kohtumäärusest oli kostja 1 teadlik.

Pärast abieluliste suhete lõppemist on kostja 1 ja kostja 2 loonud hulgaliselt laenukohustusi kostjale 1 kostja 2 ees. Hageja on seisukohal, et kostja 1 ja kostja 2 on allpool toodud võlaõiguslikud suhted loonud näiliselt, eesmärgiga luua täitedokument, ning selle alusel anda hagejale ja kostjale 1 kuuluv omand õigusvastaselt üle kostjale 2. Hageja on seisukohal, et laenulepingud on näilised ja nende sõlmimise eesmärk oli vaid täitedokumendi loomine. Näiliselt loodud täitedokumendi alusel alustatud täitemenetlus ei toimunud tegeliku võla tasumiseks. Kostja 1 tunnustas enda võlgnevust kostja 2 ees ja varjas tegelikke asjaolusid kohtutäituri ees, eesmärgiga jätta hageja ilma talle kuuluvast omandist ja mitte tasuda omandi kaotuse eest kohtuotsusega määratud hüvitist. Fiktiivsusele viitavad muuhulgas laenude ebaselgus ja tõendamatus, tegutsemine ühisvara jagamise kohtuprotsessi ajal, lõpuks laenu vastu korteriomandi võtmine ja selle kohene edasikinkimine lähikondsele. Sellised võlaõiguslikud ja asjaõiguslikud lepingud on tühised heade kommete vastasuse ja näilisuse tõttu, sest nende tegemise eesmärk on suunatud hagejale kahju tekitamisele. Kostja 1 käsutas omandit, mis oli kohtu poolt keelatud ja ei olnud tema ainuomandis. Kostja 1 tegutses teadvalt kohtu keeldu rikkudes. 17.02.2004. a on kostja I ja kostja II sõlminud notariaalse kokkuleppe, milles kostja I laenusaajana ja kostja II laenuandjana kinnitavad (kokkuleppe p 1.1.) et: Laenuandja ja Laenusaaja vahel on sõlmitud alljärgnevad lihtkirjalikud laenulepingud, millede alusel Laenuandja laenas Laenusaajale järgmised rahasummad: kahekümne teisel novembril kahe tuhandendal aastal (22.11.2000.a) sõlmitud laenuleping laenusummaga kümme tuhat (10 000.-) krooni; kahekümne kolmandal novembril kahe tuhandendal aastal (23.11.2000.a) sõlmitud laenuleping laenusummaga nelisada kakskümmend neli tuhat viissada seitse krooni ja kuuskümmend senti (424 507 krooni ja 60 senti) kahekümne seitsmendal novembril kahe tuhandendal aastal (27.11.2000.a) sõlmitud laenuleping laenusummaga kolmsada tuhat (300 000.-) krooni; kolmekümnendal novembril kahe tuhandendal aastal (30.11.2000.a) sõlmitud laenuleping laenusummaga kakssada tuhat (200 000.-) krooni; kahekümne üheksandal jaanuaril kahe tuhande esimesel aastal (29.01.2001.a) sõlmitud laenuleping laenusummaga viisteist tuhat (15 000.-) krooni; kahekümne teisel veebruaril kahe tuhande esimesel aastal (22.02.2001.a) sõlmitud laenuleping laenusummaga kakskümmend viis tuhat (25 000.-) krooni; viiendal märtsil kahe tuhande esimesel aastal (05.03.2001.a) sõlmitud laenuleping laenusummaga seitsekümmend viis tuhat (75 000.-) krooni; kahekümne teisel mail kahe tuhande esimesel aastal (22.05.2001.a) sõlmitud laenuleping laenusummaga kakskümmend tuhat (20 000.-) krooni; kahekümne kuuendal juunil kahe tuhande esimesel aastal (26.06.2001.a) sõlmitud laenuleping laenusummaga viis tuhat (5 000.-) krooni; kolmekümne esimesel detsembril kahe tuhande esimesel aastal (31.12.2001.a) sõlmitud laenuleping laenusummaga seitseteist tuhat kuussada (17 600.-) krooni. Laenuandja on käesoleva lepingu punkti üks üks üks (1.1.1.) alapunktides nimetatud lihtkirjalike laenulepingute alusel laenanud Laenusaajale ajavahemikus kahekümne teisest novembrist kahe tuhandendal aastal (22.11.2000.a) kuni kolmekümne esimese detsembrini kahe tuhande esimesel aastal (31.12.2001.a) kokku üks miljon üheksakümmend kaks tuhat ükssada seitse (1 092 107.-) krooni, millist summat ei ole Laenusaaja käesoleva lepingu sõlmimiseni Laenuandjale tasunud. Laenuandja ja Laenusaaja avaldavad, et käesoleva lepingu punkti üks üks üks (1.1.1.) alapunktides nimetatud lihtkirjalikud laenulepingud on kehtivad, neid ei ole muudetud ega lõpetatud, Laenusaaja ei ole nimetatud lepingutest tulenevaid võlgnevusi kellelegi üle kandnud ega Laenuandja ei ole nimetatud lepingutest tulenevaid nõudeid kellelegi loovutanud. Käesoleva lepingu punkti üks üks üks (1.1.1.) alapunktides nimetatud lepingute sisu on neile teada ning nad loobuvad nimetatud lepingute ettelugemisest ja käesolevale notariaalaktile lisamisest.

Laenusaaja avaldab, et ei vaidlusta käesoleva lepingu punkti üks üks üks (1.1.1.) alapunktides toodud lihtkirjalike laenulepingute alusel tekkinud käesolevas lepingus toodud võlgnevus t.

Arvestades, et kostja 2 algatas 17.02.2004 sõlmitud notariaalse kokkuleppe alusel täitemenetluse kostja I vastu võlgnevuse sissenõudmiseks, mille tulemusel omandas kostja II vara, mis kuulus hageja ja kostja I ühisvarasse, leiab hageja, et ülaltoodud võlasuhted ei ole reaalsed ning nendega sooviti tekitada õigusnäivus nõuete olemasolust. Osa omandist käsutati täitemenetluses ja täitemenetluse väliselt samade võlasuhete raames, tasuti intress ja viivis. Ka kostja 1 ja AS Hansapank Liisingu vahelisest liisingulepingust (hoopis XXX liisimiseks) tulenevad väidetavad laenusuhted kostja 1 ja kostja 2 vahel, ei ole usutavad ega veenvad, kuna kostja 1 maksis liisinguandjale vaid 275082,72 krooni. Kui kostja 2 (eelnevalt väitis), et laenas raha kostjale 1 korteri väljaostuks, siis hiljem (14.03.17) on väitnud, et kostja 1 vaid kasutas korterit (II kd lk 183-184, 28.03.17). Kostjal 2 ja kostjal 3 ei ole õigust nõuda hagejalt hüvitist ja seada kinnistusraamatu kannete kustutamine ja uute tegemine sõltuvusse vastavalt hüvitise maksmisega kostja 1 poolt kostjale 2 ja hageja poolt kostjale 3. Kostja 1 ja kosta 2 vahel pole 12.01.2010 tehingus raha liikunud. Kostja 3 rikastub ise hageja arvel (III kd lk 32-34, 26.06.17). Hageja nõue tema ja kostja 1 kandmiseks kinnistusraamatusse vaidlusaluse korteriomandi ühisomanikena, pole aegunud. Hageja palub (III kd lk 44-46, 27.11.2017) Kohustada XXX ́it (isikukood XXX) ja XXXit ﴾isikukood XXX﴿ andma nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) kinnistu, mille kinnistusraamatu registriosa nr on 2838101, teise jao omanikukande, mille kohaselt on XXX (isikukood XXX) viidatud korteriomandi omanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse korteriomandi ühisomanikena kinnistusraamatusse XXX ﴾isikukood XXX﴿ ja XXX ﴾isikukood XXX﴿. Kohustada XXX ́it ﴾isikukood XXX﴿ andma nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) kinnistu, mille kinnistusraamatu registriosa nr on 2838101, kolmanda jao kolmanda kande, mille kohaselt XXXil ﴾isikukood XXX﴿ on viidatud korteriomandi isiklik tähtajatu kasutusõigus, mille kustutamiseks piisab õigustatud isiku surma tõendamisest, kustutamiseks ja samuti kinnistusraamatu registriosa nr 2838101 III jao 3. kande kanne järjekoha suhte kohta: III jao 3. kande järjekoht on IV jao 2. kande järel, kustutamiseks. Kohustada

XXX

﴾isikukood

XXX)

andma

nõusolek

(kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) kinnistusraamatu registriosa nr 2838101 kolmanda jao neljanda kande, mille kohaselt XXXl ﴾isikukood XXX﴿ on isiklik tähtajatu kasutusõigus, mille kustutamiseks piisab õigustatud isiku surma tõendamisest, kustutamiseks. Kohustada XXX ﴾isikukood XXX﴿ andma nõusolek

(kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) kinnistusraamatu registriosa nr 2838101 neljanda jao esimese ja teise kande, mille kohaselt on hüpoteek summas nelisada seitsekümmend kaks tuhat krooni, intressimääraga kuusteist protsenti ﴾16%﴿ aastas ja kõrvalnõuetega kakssada tuhat ﴾200 000﴿ krooni ning omaniku allumisega kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks aktsiaseltsi Hansapank ﴾äriregistrikood 10060701) ja hüpoteek summas 260 000,00 krooni Swedbank AS ﴾registrikood 10060701﴿ kasuks, kinnistu igakordne omanik on kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, kanne asub järjekohalt III jakku 3.jooksva numbri all sisse kantud kande ees, kustutamiseks. Menetluskulud palub jätta kostjate kanda.

KOSTJATE VASTUVÄITED

Kostja 1 vastuväited hagile (I kd lk 182-193, 01.08.2016) XXX palus hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi on perspektiivitu. XXX nõuded on aegunud, isegi kui nõuded pole aegunud, tuleb jätta hagi rahuldamata, kuna XXX nõuded on põhjendamatud. XXX poolt vaidlustatud kinnistusraamatu kanded on õiged ja nende parandamiseks puudub alus. XXX ei ole KRS § 341 lg 1 tähenduses puudutatud isikuks, kelle nõusoleku andmist saaks XXX hageda. Korteriomandi asukohaga XXX (registriosa nr 2838101) kehtivad kanded XXX osas puuduvad, ta ei ole kantud kinnistu registriossa kinnistu omanikuna ega ka hüpoteegipidajana. Seega ei ole XXX isikuks, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust XXX taotletavad kanded kahjustaksid ning kellelt XXX on õigustatud AÕS § 65 lg 1 ja KRS § 341 lg 1 alusel nõusolekut taotlema. XXX osundab sellele, et kinnisasjal lasuv hüpoteek on seotud kinnisasjaga, mitte kinnisasja igakordse omanikuga. XXX leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole XXX nõuet õiguslikult võimalik rahuldada, ja kohustada XXXt andma nõusolekut XXXi kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ning XXXile kuuluvale kinnistule Swedbank AS-i kasuks seatud hüpoteegi kustutamiseks. Vastavate nõusolekute andmiseks kohustamise korral ei saaks kinnistusosakond vaatamata sellekohasele kohtulahendile hageja soovitud kandeid teha ning kannete tegemine eeldab KRS 341 lg 1 kohaste puudutatud isikute nõusolekuid. XXX ei soovi enda ja XXX ühisomanikena kinnistusraamatusse kandmist. XXX hinnangul on kinnistusraamatu kanded õiged ning XXX korteriomandi omandiõigus ei kuulu enam XXXle. XXX leiab, et enda õiguste üle (sh kinnisasjadega seoses) saab otsustada ja õiguste olemasolu korral neid teostada üksnes XXX ise, mitte muu isik (nt XXX) tema asemel. XXX on seisukohal, et hageja nõuete rahuldamine ja XXX kohustamine KRS § 341 lg 1 tähenduses

puudutatud isiku nõusolekute andmiseks ei saa õiguslikult viia XXX ja XXX ühisomanikena kinnistusraamatusse kandmiseni ja XXXle nö sundomandiõiguse tekkimiseni. Hagi rahuldamine ja XXX ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmine on Harju Maakohtu 31.12.2008. a kohtuotsusest tulenevalt välistatud. Isegi kui eeldada XXX väidete õigsust, so et kinnistusraamatu kanded XXX (kostja 2) ning XXX (kostja 2) omandiõiguse kohta on ebaõiged, ei ole hageja XXX korteriomandi ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmine võimalik. Harju Maakohtu 31.12.2008. a kohtuotsusega jättis kohus hageja ja XXX ühisvara jagamise käigus XXX korteriomandi XXX ainuomandisse ning vastav kohtuotsus jõustus 02.11.2009. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et vastav kohtuotsus ei ole omandiõigust kujundava toimega ning eeldada, et XXX korteriomand kuulub jätkuvalt hageja ja XXX ühisomandisse (millega XXX ei nõustu), on hageja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmine sellegipoolest välistatud. Arvestades, et XXX korteriomand on kohtuotsusega jagatud (so kohtuotsus asendab kaasomandi jagamise kokkulepet), puudub alates vastava lahendi jõustumisest XXXl õigus vastavale korteriomandile ning õigus nõuda enda korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kandmist. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele (sh XXXle) kohustuslik. Seega oleks XXX korteriomandi omandiõiguse kohta tehtud kanne saanud XXX subjektiivseid õigusi rikkuda üksnes kuni vastava kohtuotsuse jõustumiseni (millega XXX nõudeõigus lõppes), mitte aga peale seda. XXXleiab ka seda, et isegi juhul, kui XXX ainuomandiõiguse kohta oleks kohtuotsuse alusel tulnud kinnistusraamatusse teha veelkordne samasisuline kanne (millega XXX ei nõustu), tuleneks 31.12.2008. a kohtuotsusest õigusliku järelmina, et XXXl on subjektiivne õigus enda ainuomanikuna uuesti kinnistusraamatusse kandmiseks. Juhul, kui selleks oleks vajalik XXX nõusolek (millega XXX samuti ei nõustu), oleks seega hoopis XXXl kohustus anda nõusolek XXX ainuomandiõiguse uuesti kinnistusraamatusse kandmiseks, mitte aga nõuda enda ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmist. Ebaõiged XXX väited, nagu oleks tal õigus XXX ainuomanikuna uuesti kinnistusraamatusse kandmiseks tahtevalduse andmisest keelduda, kuni talle ei ole täies ulatuses tasutud kohtuotsusega väljamõistetud kompensatsiooni. XXX leiab, et kohtuotsusega ei ole määratud kindlaks kohtuotsuse täitmise viisi ja korda vastavalt TsMS § 445 lg-le 1, sh ei ole XXX korteriomandi XXX ainuomandisse jätmist seatud sõltuvusse XXXle rahalise hüvitise maksmisest nö vastastikuse kohustusena. Kohus ei saanudki kohtuotsuse täitmise viisi ja korda vastavalt kindlaks määrata, kuna TsMS § 445 lg 1 kohaselt oli selleks vajalik poole taotlus, kuid XXX ei esitanud taotlust korteriomandi XXX ainuomandisse jätmise sõltuvusse seadmiseks XXXle rahalise hüvitise tasumisest. Jõustunud kohtuotsus on pooletele kohustuslik ning seda ka osas, milles ta ei sea korteriomandi XXX ainuomandisse jätmist mingitest asjaoludest sõltuvusse. Seega ei riku vaidlustatud kinnistusraamatu kanded hageja subjektiivseid õigusi. XXX korteriomand on muutnud, so tegemist ei ole enam sama asjaga, milline kuulus XXX ja XXX ühisomandisse. XXX on ise esile toonud, muutus 05.11.2010 tehingu alusel XXX korteriomandi koosseis. Vastava tehinguga kinkis S.-L. XXXH. XXXle kuuluva korteriomandi juurde veel ühe toa reaalosa suurusega 21,6 m2. Vastava kinke tulemusena on XXX korteriomandi suuruseks 89 m2 asemel 110,6 m2. See korteriomandi osa

pole ei XXX ja XXX ühisomandisse kuulunud. XXX nõude rahuldamine viiks selleni, et XXX ja XXXs aaksid omandiõiguse asjale, milline ei ole nende omandisse kuulunud (so teisele asjale) ning ühtlasi rikastuksid seeläbi alusetult. XXX nõude puhul tuleb kohaldada aegumist ning jätta XXX hagi aegumise tõttu rahuldamata. XXX ja XXX abielu sõlmiti hagi asjaolude kohaselt 22.04.1989 ning abielu lahutamise ja ühisvara jagamise kohtumenetlus kestis 2003-2010. XXX kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 04.09.2000. Nii on XXX väidete õigsust eeldades selle kinnistu kohta tehtud omanikukanne juba alates 04.09.2000 (so ca 16 aasta jooksul) katkematult ebaõige. Isegi kui XXX ei oleks kinnistu ühisvarasse omandamisest teadnud (milline asjaolu ei ole eluliselt usutav), pidi XXX vastava kinnistu ühisvara hulka kuulumisest olema teadlik hiljemalt alates 2004. a. Nimelt esitas XXX poolte abielu lahutamise ja ühisvara jagamise kohtuvaidluses 06.01.2004. a vastuväite, mille kohaselt leidis, et abikaasade ühisvara kuulub ka XXX korteriomand ja nõudis selle jagamist. TsÜS § 149 järgi on kande parandamise nõude kui seadusest tuleneva nõude aeugmine kümme aastat selle sissenõutavaks muutumisest. Eeltoodust tulenevalt ning arvestades, et XXX nõue kinnistusraamatu kannete parandamiseks muutus sissenõutavaks hiljemalt 06.01.2004 (so üle 12 aasta tagasi), leiab XXX, et XXX nõue kinnistusraamatu kannete parandamiseks on aegunud ja tuleb aegumise tõttu jätta nõue rahuldamata. Olukorras, kus XXX nõue enda ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks on aegunud (so XXX ei saa enam kinnistusraamatusse ühisomanikuna kanda), ei saa vastavat kinnistut koormavate hüpoteekide kanded XXX õigusi rikkuda ning XXX nõue tuleb ka vastavas osas rahuldamata jätta. Isegi juhul, kui käsutustehingu sõlmimine kostja 1 ja kostja 2 vahel oleks eeldanud XXX nõusolekut, on käsutustehing siiski sõlmitud ilmselgelt heauskselt. Korteriomandit koormavad hüpoteegid saaksid XXX õigusi rikkuda üksnes eeldusel, et XXXl on õigus korteriomandi omandiõiguse kohta tehtud kande parandamiseks ja enda korteriomandi ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Juhul, kui korteriomandi omandiõiguse kanne on õige, ei saa ka hüpoteekide kanded XXX õigusi rikkuda. XXXpoolt sõlmitud XXX korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepinguga ei ole XXXseotud, kuid XXXleiab, et kuivõrd XXX sai XXX korteriomandi omanikuks, siis ei saa edasised käsutused XXX õigusi rikkuda. Ei ole õige, et kostjate 1, 2 vahel täitemenetluses sõlmitud XXX korteriomandi võõrandamise käsutustehing on tühine, kuna tegemist on kohtu keeldu rikkuva käsutusega. Õiged ega tõendatud pole ka alternatiivsed väited, et kostjad 2 ja 3 on omandiõiguse saanud varjatud tehingutega ning sellised võlaõiguslikud ja asjaõiguslikud lepingud on tühised heade kommete vastasuse tõttu. Käsutustehing ei ole Harju Maakohtu 12.01.2009. a kohtumääruse tõttu tühine. Harju Maakohtu 12.01.2009 kohtumääruse puhul ei ole tegemist isikuliselt XXXle suunatud käsutamist keelava kohtumäärusega. Harju Maakohtu 12.01.2009 kohtumääruses toodud käsutuskeeldu kinnistusraamatusse ei kantud. Isegi kui käsutustehingu aluseks olev kohustustehing oleks näilik, ei muudaks see võlaõigusliku lepingu täitmiseks sõlmitud asjaõiguslepingut näilikuks. Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava

tehingu (võlaõiguslepingu) kehtivusest. Käsutusena on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta reeglina õiguslikult neutraalne ja ei saa seetõttu olla vastuolus heade kommetega ja sel põhjusel tühine. Harju Maakohtu 31.12.2008 kohtuotsusega jäeti XXX korteriomand XXX ainuomandisse. Seega ei olnud XXXl ühisvara jagamise tulemusena enam subjektiivset õigust XXX omandile ning kellelgi ei olnud vajadust ega võimalust temalt ära võtta vara, millele tal enam kohtuotsuse kohaselt niikuinii õigust ei olnud. Tehingu osapooltel kohtuotsusest tulenevalt mistahes alus kahelda selles, et korteriomand kuulub XXX ainuomandisse. XXX ja XXX vahel sõlmitud korteriomandi võõrandamise tehing on tavaline käibetehing, millel on majanduslik sisu. Korteriomand võõrandati täitemenetluse käigus sundtäitmisele kuuluvate võlgnevuste täitmiseks (so korteriomandi väärtusega loeti võlgnevused kattuvas ulatuses tasutuks). Täitedokumendi pole kunstlikult loodud ja XXXl oli XXX vastu laenulepingutest tulenevad nõuded. XXX vanemad (kostjad 2 ja 4) abistasid pika aja vältel pidevalt nii XXXt kui ka tema perekonda, sh erinevate esemete ja kinnisvara soetamisel, kuivõrd XXXl ja noorel perel endal piisavad vahendid puudusid. Nii tasus XXX XXX korteriomandi omandamise omafinantseeringu katteks 455000 krooni ning XXX kinnistu ostu finantseerimiseks 250 000 eurot, samuti andis laenu XXX kinnistu ostuks võetud laenu kustutamiseks jne. XXXle ja ta perele antud olulisemad rahalised vahendid anti laenuna ning nende kohta vormistati ka nõuetekohased laenulepingud. Laenulepingute aluseks olevad summad ka reaalselt üle kantud. Kuigi XXX väidetest võib oletada, justkui lähisugulaste vahel ei tohiks laenusuhteid esineda (sh vanemad ei tohiks lastele laenatud raha tagastamist nõuda) ja et sellised laenusuhted on ebaharilikud, ei ole selline oletus tegeliku praktikaga kooskõlas ega põhjendatud. Täisealistel lähisugulastel ei ole üldjuhul õiguslikku kohustust üksteist ülal pidada või rahaliselt toetada ning lähisugulaste vahelised laenud on praktikas tavapärased. Ebaõige on ka XXX väide, et XXX poolt 2008. a jaanuaris kohtule väljastatud kinnituskiri ei ole kooskõlas 12.11.1997 laenulepinguga ja 17.02.2004 notariaalse lepinguga Kohtule esitatud kinnituskirjas on S.-L. XXX kajastanud üksnes neid laenukohustusi, millised XXX subjektiivsel hinnangul omasid ühisvara jagamise seisukohast tähtsust ehk millised olid perekonna huvides võetud kohustused. Seega ei kajasta vastav kinnituskiri XXX poolt isiklikult võetud laenukohustusi, millised moodustavad suurema osa notariaalses laenulepingus toodud kohustustest. Seega ei pea kinnituskirjas ja laenulepingus toodud laenud täies ulatuses kokku langema ehk laenukohustused moodustuvad nii notariaalses laenulepingus kui ka kinnituskirjas toodud laenukohustustest. XXX oli käsutuslepingu sõlmimiseks õigustatud isik. Olukorras, kus kohus jätab ühisvara jagamisel vara selle abikaasa ainuomandisse, kelle kohta on kinnistusraamatus juba tehtud ainuomandiõiguse kanne, tuleb ühisvara jagavat kohtuotsust käsitleda kujunduslikuna. Sellisel juhul on omandiõiguse tekke mõlemad eeldused - ühisomandi lõpetamine ning ainuomandiõiguse kinnistamine – täidetud, mistõttu veelkordne (samasisuline) kinnistamine oleks põhjendamatu ning ebamõistlik. XXX ühisvara jagamise kohtuotsusega XXX korteriomandi ainuomanikuks ning oli ainuomanikuna õigustatud korteriomandit käsutama. Isegi juhul, kui XXXl oleks käsutusõigus puudunud, on kanded heauskse omandamisega õigeks muutunud. Nagu XXX on esile toonud, oli XXX korteriomandi käsutustehing kehtiv ning XXX oli korteriomandi ainuomanikuna käsutamiseks õigustatud isik.

XXX seisukohal, et isegi juhul, kui XXXl olekski käsutusõigus puudunud, nagu hageja on väitnud, on XXX vaidlustatud kinnistusraamatu kanded nii kinnistu kui ka piiratud asjaõiguste heauskse omandamisega õigeks muutunud. Kehtib omandajate heausksuse eelduis. XXX korteriomandi võõrandamisega seotud asjaolud kinnitavad üheselt tehingutes osalenud isikute heausksust. Esiteks oli kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna kantud XXX ning kinnistusraamatusse ei olnud kantud ühtegi vastuväidet. Teiseks oli Harju Maakohtu 31.12.2008. a kohtuotsusega jäetud kõnealune korteriomand XXX ainuomandisse. XXXt eadis, et ta on kohtuotsuse järgselt korteriomandi ainuomanik ega kahelnud enda ainuomandiõiguses. Kõnealuse kohtuotsuse alusel tuvastas ka XXX käsutustehingut tõestanud notar, et käsutatav vara kuulub lahusvarana XXX ainuomandisse. Olukorras, kus isegi notar õigusteadmistega isikuna ei kahelnud XXX ainuomandiõiguse olemasolus, puudus õigusteadmisteta isikutel mistahes alus selles kahelda. Kolmandaks oli korteriomandi täitemenetluses XXXle võõrandamise puhul tegemist käibetehinguga ehk ehtsa tehinguga, mida teevad tavaliselt käibes osalevad sarnased isikud. Seega ei ole tegemist lähisugulaste vahelise tasuta tehinguga, mille puhul oleks omandaja heausksuses alust kahelda. Olukorras, kus juba XXX omandas korteriomandi heauskselt, on kinnistusraamatu kanded sellega õigeks muutunud ning XXXl puudub õigus nõuda kinnistusraamatu kannete parandamist. XXX heausksust kinnitab asjaolu, et XXXkinkis lisaks kõnealusele korteriomandile XXXle lisaks veel täiendava toa (so suurendas oluliselt enda arvel korteriomandit). Võib eeldada, et pahauskselt käituv isik, kes soovib vara nö kõrvaldada, ei suurenda veel vabatahtlikult oma vara arvel nö õigusliku riski all olevat korteriomandit. Kuna kinnistusraamatu kanne korteriomandi omandiõiguse kohta on õige, puudub alus ka hüpoteegikannete parandamiseks. Hüpoteegikanded saaksid XXX õigusi rikkuda üksnes juhul, kui XXXl oleks õigus enda XXX korteriomandi ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Muul juhul XXXl hüpoteegikannete parandamise õigus puudub ning seega ei ole XXX nõudeid hüpoteegikannete parandamiseks võimalik iseseisvalt (so sõltumata kinnistu omandiõiguse kande parandamisest) rahuldada. Seega on XXX vaidlustatud kinnistusraamatu kanded õiged ning puudub alus ka hüpoteegikannete parandamiseks. Kostjate 2, 3, 4 vastuväited hagile Kostjad 2, 3, 4esitasid hagile vastuse, milles palusid jätta hagi rahuldamata (01.08.2016, I kd lk 197-207). Hageja poolt vaidlustatud kinnistusraamatu kande aluseks olnud tehing tehti ajal, mil jõustunud kohtulahendiga oli vaidlusalune kinnistu jäetud kostja 1 ainuomandisse. Seega enne kohtulahendi jõustumist oli kostja 1 ainuomanikuna kantud kinnistusraamatusse, kuid hageja ühisomandiõigus tulenes seadusest, sest tegemist oli ühisvaraga. Pärast ühisvara jagava kohtulahendi jõustumist hageja seadusest tulenev õigus nõuda enda ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmist lõppes. Pärast 31.12.2008 Harju Maakohtu otsuse jõustumist ei oleks hageja saanud enam nõuda PKS § 28 lg 4 enda kandmist ühisomanikuna kinnistusraamtusse, sest tema seadusest tulenev nõudeõigus oli jõustunud kohtulahendiga lõppenud.

Sellest tulenevalt on käsutustehing, millega kostja 1 võõrandas täitemenetluses kinnistu kostjale 2, kehtiv, kuna käsutuseks ei olnud hageja nõusolek vajalik. Eespooltoodut toetab ka õiguspraktika. Kui isik läheb notariaalset tehingut tegema kinnistuga, siis notar arvestab võimalusega, et kinnistusraamatusse võib olla kantud vaid üks abikaasadest ja seepärast kontrollitakse, kas isik võib võõrandatava kinnistu olla soetanud abielu ajal ehk siis ühisvarana. Kui notar jõuab selgusele, et tegemist on ühisvaraga, siis on loomulikult tarvis ka teise abikaasa nõusolekut. Samas kui notarile esitatakse jõustunud kohtuotsus, millega ühisvara on jagatud, siis notar tõestab tehingu ilma abikaasa nõusolekuta, sest kui ühisvara on jagatud, ei ole ju notaril põhjust abikaasa nõusolekut küsida. See kehtib üksnes juhul kui abikaasa ei ole omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Kostja 1 ja kostja 2 vahel 12.01.2010 sõlmitud lepingus on notar märkinud, et müüja (kostja 1) perekonnaseis ja asjaolu, et lepingu ese kuulub tema lahusvara hulka, on kontrollitud kostja 1 avalduse ja tema poolt esitatud Harju Maakohtu 31.12.2008 tsiviilasjas 2-03-697 tehtud kohtuotsuse alusel, samuti rahvastikuregistri andmete põhjal. Igapäevases notariaalpraktikas ei nõuaks üksi notar, et müüja laseks tema kasuks kinnistusraamatus juba tehtud kannet korrata jõustunud kohtuotsuse alusel. Hageja osales kostjaga 1 kohtumenetluses, saavutas lahendi, mis on sündinud vaidluses läbi erinevate kohtuastmete ning alles nüüd avaldab hageja arvamust, et tegelikkuses ei olnud seda lahendit võimalik täita. Hageja ei põhjenda, miks ei peaks saama täita tema ja kostja 1 ühisvara jagamise vaidluses tehtud kohtuotsust ühisvara jagamise kohta. See, et otsuses ei ole eraldi tuvastatud hageja kohustust anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks, ei ole sisuline põhjus. Kui kohus otsuses ühisvara jagas, siis sellega on sisuliselt tuvastatud ka osapoolte tahteavaldused kinnistusraamatu vastavate kannete muutmiseks. Samas ei ole see oluline, sest kinnistusraamatus ei olnudki ühtegi kannet, mida oleks olnud tarvis muuta. Hageja poolt väidetu oleks õige siis, kui kinnistusraamatusse oleks ühisomanikena kantud nii kostja 1 kui ka hageja ning pärast ühisvara jagava kohtuotsuse jõustumist sooviks kostja 1 saavutada hageja kustutamist kinnistusraamatust. Seda aga käesoleval aja teha ei ole vaja ega ole ka võimalik ja seetõttu ei olnud asja lahendanud maakohtul ja ringkonnakohtul vajalik kohtuotsuse resolutsiooni lisada tahteavaldusteks kohustamisega seonduvat. Hageja ja kostja I abielu lahutati 31.12.2008 Harju Maakohtu otsusega, mis jõustus 02.11.2009. Vaidlusaluse kinnistuga seoses on kohus otsustanud, et see jääb kostja 1 ainuomandisse. Hageja eksitab kohut sellega, nagu oleks Riigikohus 15.03.2016 otsuses tuvastanud, et kinnisasi oli hageja ja kostja 1 ühisvaras ning, et antud varaühisus ei ole muutunud. Hageja on märkinud, et Riigikohtus on seda märkinud otsuse p-s 22.2. See ei vasta tõele. Riigikohus on märkinud, et vaidlusalune kinnistu oli hageja ja kostja 1 ühisomandis, samas ei ole Riigikohus märkinud selles punktis, et varaühisus ei ole lõppenud. Kostjad leiavad, et viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse 15.03.2016 seisukohad ei ole käesolevasse asjas täiel määral üle kantavad. Viidatud otsus ei ole tehtud samade poolte vahel ja seega ei ole otsuse seisukohad käesolevat asja läbivaatavale kohtule siduvad TsMS § 693 lg 2 mõttes. Käesolevas asjas ei vaadata läbi haldusasja nr 3-11-2971. Kostjad ei nõustu hageja väitega, et kostja 1 ja Kostja 2 vahelise käsutustehingu on tühine, nagu oleks see vastuolus Harju Maakohtu 12.01.2009 määruse käsutuskeeluga. Harju Maakohtu 12.01.2009 määrus ei ole kohtu poolt kellegi suhtes käsutuskeeldu sätestav määrus, nagu ekslikult märgib hageja, vaid tegemist on hagi tagamise määrusega, millega seatakse

kinnistusraamatusse käsutamise keelemärge. See on oluline vahe, sest määrustel on erinevad adressaadid. Ühel juhul oleks kohustatud isikuks konkreetne isik, kelle suhtes käsutuskeeld seatakse, teisel juhul on kohustatud isikuks registripidaja, kes peab käsutuskeelu registrisse kandma. Nendel määrustel on ka erinevad õiguslikud alused, ühel juhul on selleks vara arestimine ning vastava käsutuskeelu nähtavaks tegemine vararegistris (TsMS § 378 lg 1 p 2), teisel juhul aga menetlusosalisel teatavate tehingute tegemise keelamine (TsMS § 378 lg 1 p 3). Hageja taotlus ise sellise abinõue kohaldamist. Hageja ei taotlenud kohtult TsMS § 378 lg 1 p 3 alusel teatud tehingute keelamist, milline määrus olekski suunatud kostjale 1. Hageja poolt valitud hagi tagamise abinõu oleks kostja 1 suhtes rakendunud ikkagi sellest hetkest, millal see saab sisse kantud kinnistusraamatusse. Pealegi taolist kohtumäärust ei saadetagi teisele menetlusosalisele enne, kui hagi tagamise määrus on täidetud. Antud juhul ei olnud kohtumäärust saadetud isegi kostjale 1, veel vähem said sellest teadlikud olla aga kostjad 2, 3,

võõrandamisõigust omavaks isikuks ka tehingu tõestanud notar. Sellises olukorras ei saa mingil juhul pidada kostjat 2 pahauskseks. Samadel kaalutlustel ei saa pidada pahauskseks ka kostjaid 3 ja 4 Kinnistut, mille osas taotleb hageja enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmist ei ole enam olemas. Käesolevas asjas vaidluse all oleva kinnistu nr 2838101 korteriomandi reaalosa uueks suurseks on 110,6m2 ning mõttelise osa suuruseks 1106/6803. Enne seda oli vaidlusaluse kinnistu reaalosa suuruseks 89m2 ning mõttelise osa suuruseks 890/6803. Sellises koosseisus kinnistu ei ole kunagi kuulunud hageja ja kostja I ühisomandisse. VÕS § 1032 lg 1 2. lause näeb ette, et kui asja enam ei ole, siis on üleandjal asja väärtuse hüvitamise nõue. Seega kui isegi eeldada, et hagejal oleks õigus nõuda kinnistu tagastamist, siis tuleks jätta hageja nõue rahuldamata VÕS § 1032 lg 1 2. lause alusel, kuivõrd kinnistu ei ole endisel kujul säilinud. Võlaõiguslikud ja asjaõiguslikud lepingud ei ole tühised heade kommete vastasuse tõttu. Laenud on dokumenteeritud. Tehingute alusel on kinnistu võõrandatud kostja 1 poolt oma emale seejärel oma lapselapsele ehk siis XXX ja XXX ühisele lapsele. Kostjate meelest on lausa kohatu pidada seda heade kommetega vastuolus olevaks. Arusaamatuks jääb, kuidas on selline lähikondsele edasikinkimine heade kommetega vastuolus, kuivõrd kostja 3 on ka hageja enda suhtes lähikondne. Mis puutub hageja väidetesse “temalt omandi äravõtmise” kohta, siis omandit ei ole hagejalt ära võtnud mitte kostjad vaid hageja on omandi kaotanud ühisvara jagamise tulemusena kohtumenetluses. Hagejat ei saa kanda kinnistusraamatusse kanda kinnistu ühisomanikena, sest jõustunud kohtuotsusega on kinnistu jäetud kostja 1 ainuomandisse. Lisaks märkisid kostjad 2-4 (II kd lk 54, 02.12.16, II kd lk 82-85, 01.02.17) seonduvalt ühisvara jagamise otsusega, et poolte enda asi on otsustada, kas kohustused täidetakse üheaegselt või ei (VÕS § 110, 111). Kohtuotsus jõustus. Õige pole hageja väide, et kostjal 1 oli teada vaidlusalune hagi tagamise määrus, kuna kostja tutvus 29.01.09 toimikuga, see pole õige, sest määrust toimikus polnud, sest ilmselt oli see täitmisel kinnistusosakonnas. On üldteada, et hagi tagamise määrust ei saadeta enne vastaspoolele ega lisata toimikusse enne kui see on täidetud või kui on ilmnenud täitmise võimatus. Kostjal 2 pöördus käesoleva menetluse käigus kinnistusosakonna poole ja talle teatati (II kd lk 60), et mingit vastust hagi tagamise määrusele ei läinudki, seda ei saanud menetleda, sest puudus kinnistamisavaldus ja see määrus jäeti tähelepanuta. Ilma kinnistamisavalduseta täidekase määrus siis, kui määruses on vastav märge. Seda, et vanavanemad kingivad lapselapsele korteri, on tavaline praktika ja eelkõige oli selleks põhjuseks asjaolu, et kostjal 3 oli sündinud 2009.a. septembris laps ja noor pere otsis elamiseks kohta. Laenulepingud, millele hageja tugineb, ei ole rahatud. Nende lepingute järgi on kas laenusummad koheselt üle antud või üle kantud. Lisaks võttis kostja 1 laenu 30.11.99 S. XXX ́ult 150 000 kr, mille tagastas kostja 2 kostja 1 eest, makstes laenu ja intresse. Lisaks oli kostja 2 andnud kostjale 1 laenu 12.11.97 ja kostja 1 ostis kostjalt 2 12.11.97 XXX asuva korteri; 455 000 kr ostuhinnast vormistasid nad laenuna, ülejäänud ostuhinna tasumiseks kasutas kostja 1 krediidiasutuse abi.

Perekonnaliikmete vahelised lepingud ei ole fiktiivsed, nagu hageja väidab. Laenusuhted sugulaste vahel põhinevad usaldusel, need on loogilised ja usutavad ja pigem oleks ebaloogiline, kui kostja 2 oleks kinkinud raha nii suurtes summades kostjale 1. Ei ole õige hageja väide, et juba ühisvara jagamise käigus olid laenusuhted fiktiivsed; laenusuhted olid ka enne seda, kui hageja ja kostja 1 ühisvara jagamise menetlus algas. Seega ei vasta tõele väide, et laenusuhted olid näilised, rahatud. Lisaks märkisid kostjad 2-4 (III kd lk 18-21, 29.05.17), et ühisomanikena pole võimalik hagejat ja kostjat 1 kanda kinnistusraamatusse, sest korteriomandit pole võimalik enam jagada, sest see on jagatud kohtuotsusega asjas nr 2-03-693. Nii pole kannet võimalik enam muuta aastaid hiljem enne kande tegemist jõustunud kohtulahendi alusel. Tehingud pole tühised. Kostjad 2-4 märgivad alternatiivselt juhuks, kui kohus peaks hagi rahuldama, et sellisel juhul TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1034 lg 3, § 111 lg 1 järgi tuleb maksta vastavalt hüvist, st siduda kostjate tahteavalduste andmise kohustus hageja kohustusega maksta hüvitist. Kostja 1 müüs korteriomandi kostjale 2 203000 kr ehk 129740,65 € eest vastavalt lepingule ja see, müügihind tasaarvestati kostja 2 nõudega kostja 1 vastu, ei oma tähtsust. Seni on kostjal 2 õigus keelduda tahteavalduse andmisest kande kustutamiseks ja uute tegemiseks, kuni kostja 1 pole kostjale tasunud ostuhinda 129740,65 €. Seega on kostjal 2 õigus nõuda, et otsuse resolutsioonis kohustataks kostjat 2 kande muutmiseks nõusolekut andma vaid juhul kui kostja 1 samaaegselt tagastab kostjale 2 129740,65 €. Kostja 3 omandas korterimandi kinkelepinguga, mis pole tühine. Märgitud korteriomandi koosseis muutus 05.11.2010, st on suurem 21,6m2 võrra ja sellist korteriomandit, mis on nüüd kinnistusraamatus, ei ole kunagi hagejale ega kostjale 1 kuulunudki. Praeguse korteriomandi pindala on 110,6m2 ja selle korteriomandi turuväärtus on hetkel 257 000 €. Kui hageja oli ühisomanik, oli korteri pindala 89m2. Seega on korteri väärtus suurenenud 50191,68 € võrra (257000-257000/110,6*89). Seega juhul, kui kohus peaks hagi rahuldama, rikastub hageja kostja 3 arvel ning seetõttu on kostjal 3 õigus keelduda VÕS § 111 lg 1, 110 lg 1 järgi tahteavalduse andmisest kinnistusraamatu kannete kustutamiseks ja uute tegemiseks seni kuni hageja pole hüvitanud kostjale 3 50191,68 €. Seega on kostjal 3 õigus nõuda, et otsuse resolutsioonis kohustataks kostjat 3 kande muutmise nõusolekut andma vaid juhul kui hageja tasub kostjale 3 50191,68 €. Varasemas kohtu- ja notariaalpraktikas pole kunagi siis, kui ühisvara on otsusega jagatud ja kinnisasi jäetud sellele, kelle nimel ta juba oli kinnistusraamatus, seda nn üle kinnistatud. Kostjate 2-4 arvates muutus ühisvara jagamise otsusega kinnistusraamatu kanne, mille järgi oli kostja 1 kinnistusraamatus korteromandi omanik, õigeks. Kostjad 2-4 palusid kohaldada nõudele, mille eesmärgiks on kanda korteriomandi ühisomanikena sisse hageja ja kostja 1, aegumist (kohtuistung 13.09.2017,III kd lk 36). Menetluskulud paluvad jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused Hageja ja kostja 1 ehk XXX ́i abielu lahutati ja ühisvaraks olev korteriomand nr

2838101, XXXjagati tsiviilasjas nr 2-03-693 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2009 otsusega jäi korteriomand XXXi ́le ning mõisteti temalt XXX ́i kasuks välja 59499,70 €, otsus jõustus 02.11.2009. Selles puudus vaidlus ja seda kinnitavad kohtule esitatud Tallinna Ringkonnakohtu vastav otsus ning ka Riigikohtu määrus, millega poolte kassatsioonkaebusi menetlusse ei võetud (I kd lk 26-32, 208-209). Vaidlus puudus selles, et märgitud korteriomand nr 2838101 oli hageja ja XXX vahelise abielu ajal vaid XXX nimel kinnistusraamatus (omanikuna oli kantud kinnistusraamatusse vaid XXX, I kd lk 24) ja pärast ühisvara jagamise otsuse jõustumist ei ole tehtud tema kohta uut ainuomaniku kannet (märgitu nähtub ka kinnistusraamatu väljavõtteist, I kd lk 24). Kuna ühisvara, sh korteriomandi jagamise kohtuotsus ei lõpeta omandit, vaid selleks on jätkuvalt vajalik uue omaniku ehk selle isiku, kellele otsustas kohus asja jätta, ainuomaniku kanne kinnistusraamatusse ja teise poole tahteavaldus vastava kande tegemiseks, ehk et kostja 1 kohta tulnuks pärast maakohtu otsuse jõustumist teha uus kanne, millest tulnuks märkida, et ta on ainuomanik, sõltumata sellest, et ta oli varem ainsana kantud kinnistusraamatusse selle korteriomandi nr 2838101 omanikuna (AÕS § 70 lg 6). Seega leiab kohus, et käesolevas asjas ei saanud kostja 1 ehk XXX üksnes asjas nr 2-03-693 tehtud kohtuotsusega korteriomandi nr 2838101 ainuomanikuks. Seega on ebaõiged kostjate vastuväited ja õige hageja väide, et korteriomandi nr 2838101 käsutamiseks pärast ühisvara jagamise otsuse jõustumist oli vajalik hageja nõusolek tollel ajal kehtinud PKS § 17 lg 2 I lausest tuleneva keelu mõtte järgi ning ebaõiged kostjate vastupidised väited. Nimetatud sätte kohaselt käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel. Seega pidi 12.01.2010, kui XXX võõrandas ja andis nõusoleku märgitud korteriomandi omandi üleandmiseks kostjale 2 ehk emale, olema ka hageja nõusolek, mida polnud. Selles puudus ka vaidlus. Kostja 2 ehk XXX kanti kinnistusraamatusse vaidlusaluse korteriomandi 2838101 omanikuna 19.01.2010, mis nähtub kinnistusraamatust. Vaidlus puudus selles, et kostja 1 võõrandas kostjale 2 korteriomandi nr 2838101 müügilepinguga 12.01.2010 (I kd lk 40), sealjuures osalesid selles tehingus nii AS Swedbank, kes oli hüpoteegipidaja, kohtutäitur K. Põlts, kelle menetluses oli täiteasi nr 032/2004/415, kus sissenõudjaks oli oma nõudega kostja 2 kostja 1 vastu täitedokumendiga, milleks oli nn laenuleping „Kokkulepe“ 17.02.2004 (notariaalselt tõestatud, I kd lk 16). Selle täitedokumendi alusel võlgnes kostja 1 kostjale 21092107 krooni intressiga 0,035% päevas (laenu tagastamise aeg 2 01.03.04). Nii võõrandas kostja 1 korteriomandi nr 2838101 kostjale 2 ning sõlmis kostjaga 2 asjaõiguslepingu (käsutas) selle korteriomandi nr 2838101 omandi üleandmiseks kostjale 2 ilma hageja nõusolekuta tollel ajal kehtinud PKS § 17 lg 2 vastaselt ehk ilma, et selleks oleks olnud hageja nõusolek. Seega, kuna kostjal 1 ei olnud korteriomandi nr 2838101 võõrandamisel ja käsutamisel kostjale 2 hageja ehk käsutamiseks õigustatud isiku nõusolekut PKS § 17 lg 2 järgi, ei ole XXX ́i poolt korteriomandi nr 2838101 käsutamisel 12.01.2010 sõlmitud lepinguga kehtivat õiguslikku tagajärge ja kanne, millega kostja 2 kanti korteriomandi nr 2838101 omanikuna kinnistusaamatusse, ei ole õige.

Kostja 3 ehk XXX on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi nr 2838101 (XXX,) omanikuna kandega 12.03.2010 vastavalt 05.03.2010 kinnistamisavalduse alusel. Vaidlust pole selles, et märgitud korteriomandi nr 2838101 sai kostja 3 kinke teel kostjalt 2 ehk vanaemalt vastavalt 05.03.2010 notariaalselt tõestatud lepingule (I kd lk 88). Vaidlust pole selles, et XXX on XXXi ja hageja poeg. Hageja leiab, et XXX (kostja 3) ei ole heauskne korteriomandi nr 2838101 omanik, kuna sai selle kinke teel ehk tasuta lähikondselt ehk vanaemalt ja et kostja 3 ei saanud kinke ajal tugineda kinnistusraamatusse kantud kostja 2 kohta tehtud omanikukande õigsusele. Järgnevalt kontrollib kohus, kas kostja 3 oli korteriomandit nr 28381010 omandades heauskne. Heausksust lähikondsete vahelises tasuta tehingus ei saa eeldada. AÕS § 56 lg 1 sätestab, et kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse ning lg 2 sätestab, et kui kinnistusraamatusse kantud õigus kustutatakse, siis eeldatakse, et õigus on lõppenud. AÕS § 561 lg 1 sätestab, et kui isik tehinguga omandab kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged, lg 2 sätestab, et kui isiku kinnistusraamatusse kantud õiguse käsutamise õigust on kindla isiku kasuks piiratud, on piirang omandaja suhtes kehtiv vaid juhul, kui see on kantud kinnistusraamatusse või kui omandaja on käsutuspiirangu olemasolust teadlik või peab sellest teadlik olema. Kohus tegi 12.01.2009 asjas nr 2-03-697 hagi tagamise määruse, millega määras, et panna tuleb 31.12.2008 otsuse täitmise tagamiseks tsiviilasjas nr 2-03-697 XXXi korteriomandile XXX, Tallinn, registriosa nr 2838101, käsutamise keelumärge XXX kasuks (I kd 33). Selles puudus vaidlus, samuti puudus vaidlus selles, et märgitud keelumärget kinnistusraamatusse ei kantud, kuigi see saabus kinnistusosakonnale 13.01.2009 kl 11.50, mis nähtub osakonna vastavast registreeringumärkest (I kd lk 33). Seda ei nähtu ka kinnistusraamatu väljavõtteist (I kd lk 24). Seega ei olnud kinnistusraamatust nähtuvalt AÕS § 63 lg 1 p 3 ja lg 2 järgi korteriomandil nr 28381010 käsutamise keelumärget, mille kohaselt ei võinuks kinnistusraamatusse kantud isik ehk kostja 2 ega ka kostja 1 korteriomandit käsutada. Hagi tagamise määrus ei ole suunatud selle sisust nähtuvalt XXXile TsMS § 378 lg 1 p 3 järgi. Seda, et hagi tagamise määrus oleks mingil põhjusel olnud saadetud kostjale 3, ei ole vaidluses ka tõstatatud. Lisaks ei olnud kostja 3 ka tsiviilasja nr 2-03.697 kostja, kellele hagi tagamise määrus tulnuks saata TsMS § 378 lg 1 p 3 järgi. Ka ei nähtu kinnistusraamatust, et sinna oleks kantud AÕS § 63 lg 1 p 2 alusel vastuväide ebaõige kande muutmise või kustutamise nõude tagamiseks. Eeltoodu alusel leiab kohus, et AÕS § 56.1 lg 1 lause I poole lg 2 järgi ei olnud kinnistusraamatusse kantud mingit vastuväidet ebaõige kande parandamise/kustutamise tagamiseks või õiguse käsutamise piirangut hageja kasuks, mis oleks kostja 3 suhtes kehtiv ning hagi tagamise määrusest 12.01.2009 ehk kohtu seatud kinnistu käsutuspiirangu olemasolust ei olnud ega pidanud kostja 3 olema teadlik.

Järgnevalt vaatleb kohus kas kostja 3 võis olla teadlik, et kostja 2 kasuks tehtud omanikuanne on vale. Kostja 3 seletustest nähtuvalt sai ta ühisvara jagamise protsessist teada käesoleva menetluse käigus. Ta seletas kohtule, et vanemad hoidsid teda sellest protsessist eemale, et vara jagamisega ta kokku ei puutunud ja tema teada sai ka vara jagatud ning lisaks seletas ta, et teda kui noort inimest see ka ei huvitanud. Seda, et vanemad olid abielus, ta teadis, kuid millal vanemate abielu lõppes, seda ta ei teadnud, sest ema kolis ära XXX korterist elamast 2000.a. Kostja seletas, et selles korteris on ta elanud, sündinud, korteri kinkis talle vanaema. Samas seletas ta, et miski ei viidanud sellele, et vanaema ei või ega saa olla korteriomandi omanik. Seletustest nähtuvalt oli vaidlusalune kinketehing tema esimene notari juures tehtud tehing. Seletuste kohaselt oli ta sellel ajal kui tehing tehti, 20-aastane, tema laps oli alles sündinud, st 2009.a. septembris ning ta õppis ja käis tööl. Kostja seletas, et tema arvamust mööda tuli ettepanek korter talle kinkida isalt, sest isa oli soovinud, et korter jääks talle ja see oli kostja 3 seletuste kohaselt ka ilmne, kuna tal oli väike laps (sündinud 20.09.2009, I kd lk 62). Lisaks seletas ta, et oli kokkulepe, et vanaema annab veel teisest korterist 1 toa juurde. Seda, millal oli juttu kinkelepingu tegemisest, ta ei mäletanud. Hagiavaldusest nähtuvalt kestis ühisvara ja abielu lahutuse protsess 2003-2010, ehk osa selle menetluse ajast oli kostja 3 alaealine, sest ta sai 18-aastaseks 18.09.2007. Seletuste kohaselt on tal keskharidus, tal on tööstaaži 9 aastat ning ta töötab informaatika alal. Kostja seletas ka, et suhted vanematega on neutraalsed. Arvestades, asjaolu, et kostja oli enamvähem pool ajast kui vanemad vaidlesid kohtus ühisvara jagamise üle alaealine, kostja 3 seletusi selles, et 1) vanemad hoidsid teda ühisvara jagamise protsessist eemale, 2) tema teada sai vara jagatud, 3) ühisvara jagamise vaidlusest sai ta teada siiski käesoleva menetluse käigus 4) isa soov oli talle korter kinkida, 5) vanema kinkis talle korteri, 6) miski ei viidanud sellele, et korter ei või kuuluda vanaemale, 7) tehingu tegemise ajal oli ta vaid 20aastane, 8) tehing oli tema esimene notari juures tehtud tehing, leiab kohus, et kostja 3 elukogemus, vanus, teadmised olid sellised, mille tõttu ei saanud ega võinudki ta seada kahtluse alla seda, et kostja 2 ehk vanaema, kes talle korteri kingib, ei või korterit talle kinkida, sest vanaema ei ole selle korteriomandi omanik seetõttu, et isa ja vanaema vaheliste võlasuhete tõttu on korteriomand võõrandatud vanaemale ilma hageja ehk ema nõusolekuta ja seetõttu on vanaema kohta tehtud kanne ka vale ning et ühisvara jagamise otsus vanemate ühisvara jagamise kohta tegelikult vanemate varaühisust sellele korteriomandile ei lõpetanud. Kohtul puudub alus kahelda selles, et kostja 3 sai vanemate varaliste suhete tegelikust seisust, st ka sellest, et isa ei ole ära maksnud emale ühisvara jagamise otsusega väljamõistetud summat, teada käesoleva kohtumenetluse käigus, kui talle on saadetud käesoleva kohtuasja materjalid, sj ka kohtuotsus. Nimelt pole eluliselt usutav, et vanemad (hageja ja kostja 1) oleksid kohtuvaidluse käigus kostjat 3 informeerinud kõikidest ühisvarasse puutuvast tehioludest ja selle tulemist (korteriomandi ühisomand abikaasade vahel ei lõppe kohtuotsusega), arvestades asjaolu, et vähemalt pool vaidluse ajast oli kostja ka alaealine.

Kohtul puudub igasugune alus arvata, et kostja 3, saades kingitusena vanemalt vaidlusaluse korteriomandi, kus ta oli lapsena elanud, oli teadlik ja pidi olema teadlik sellest, et selline kinketehing tema ja vanaema vahel, arvestades tema elukogemust, vanust ja esmast notari juures tehtud tehingut, on ema (hageja) omandiõigusi rikkuv tehing ja et kostja 2 (vanaema) kohta tehtud omaniku kanne kinnistusraamatus on ebaõige. Kinkeleping, millega vanavanemad kingivad lapselapsele omi asju, sj korteriomandeid, ei ole ühiskonnas tavapäratu, pigemini on see tavapärane, et vanavanemad soosivad oma lapselapsi ega võõranda kinnisasju tasu eest neile. Nimetud kaalutlustel leiab kohus, et vaidluselane kinkeleping, mille sõlmisid kostja 2, 3 omavahel, ei ole heade kommetega vastuolus ega tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi ning seda tehingut ei ole võimalik pidada ka kuidagi näilikuks TsÜS 89 lg 1 järgi (soov jätte mulje kinkelepingut), selles mõttes, et justkui poleks kostja 2 tahtnudki kostjale 3 korteriomandit kinkida. Kohus leiab, et kostja 3 on tõendanud, et omandades kostjalt 2 kinke teel 05.02.2010 sõlmitud tehingu alusel aluse korteriomandi nr 2838101, oli AÕS§ 56.1 lg 1 järgi heauskne ja seetõttu tuleb tema kohta tehtud omanikukanne, mis on sisse kantud märgitud tehingu alusel vastavalt 12.03.2010 (I kd lk 24, kanne 3) lugeda AÕS § 561 lg 1 alusel õigeks. Seega on kostja 3 omandanud korteriomandi nr 2838101 heauskselt ja on selle korteriomandi omanik ning seega ei ole võimalik hagejal tugineda sellele, et see on VÕS § 6 lg 2 järgi ei saa nn AÕS § 56.1 lg 1 tulenevat kostja 3 suhtes hea usu põhimõttest tulenevalt kuidagi kohaldada. Asjaolu, kus oli registreeritud kostja 3 elukoht, ei oma siinkohal mingit tähtsust ning kohus vastavale tõendile (III kd lk 63) hinnangut ei anna. AÕS § 65 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, võib nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab, lg 3 sätestab, et

mille kohaselt on vastavalt kostjal 3 isiklik tähtajatu kasutusõigus, mille kustutamiseks piisab õigustatud isiku surma tõendamisest, kustutamiseks ja samuti kinnistusaamatu registriosa 2838101 III jao 3. kande järjekorra suhte kohta: III jao 3. kande järjekoht on IV jao kande järel, kustutamiseks. Samuti jääb rahuldamata hageja nõue kostja 4 vastu kohustamaks teda andma nõusolek korteriomandi nr 2838101 kolmanda jao neljanda kande, mille kohaselt on kostjal 4 isiklik tähtajatu kasutusõigus, mille kustutamiseks piisab õigustatud isiku surma tõendamisest, kustutamiseks. Kuna kostja 3 on korteriomandi omanik ja tema kohta tehtud kannet ei saa hageja nõude alusel kustutada ega hagejat ja kostjat 1 kinnistusraamatusse ühisomanikena kanda, ei riku AÕS § 65 lg 1 järgi hageja õigusi ka neljanda jao I, II kanded, millede kohaselt sinna seatud hüpoteek summas 472000 krooni, intressimääraga 16% aastas ja kõrvalnõuetega 200000 krooni ning omaniku allumisega kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks AS Hansapank (äriregistrikood 10060701) kasuks ja ka hüpoteek summas 260000 krooni Swedbank AS (äriregistrikood 10060701) kasuks ja mille kohaselt kinnistu igakordne omanik on kohustatud alluma kohesele sundtäimisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks ja kus kanne asub järjekohal III jaos, 3. jooksva numbri all sisse kantud kande ees. Seega jääb rahuldamata hageja nõue kostja 1 vastu kohustamaks teda anda nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr 2838101 neljanda jao I, II kande, mille kohaselt on hüpoteek summas 472000 krooni, intressimääraga 16% aastas ja kõrvalnõuetega 200000 krooni ning omaniku allumisega kohesele sundtäimisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks AS Hansapank (äriregistrikood 10060701) ja hüpoteek summas 260000 kooni Swedbank AS (äriregistrikood 10060701) kasuks, kinnistu igakordne omanik on kohustatud alluma kohesele sundtäimisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, kanne asub järjekohal III jaos, 3. jooksva numbri all sisse kantud kande ees, kustutamiseks. Kuna hagi jääb ülaltoodud motiividel rahuldamata, siis puudub vajadus anda hinnang kostja 1, 2 vahelistele võlasuhetele, sh sellele, kas need on heade kommetega vastuolus või ei, näilikud või ei, ja selle kohta esitatud tõenditele (laenulepingud, maksekorraldused, I kd 21-22, II lk 86113, 115-117, 121-121, 142, 153, 162, XXX korteri müügileping, II kd lk 118, XXX 30 ehitise mõttelise osa müügileping, II kd lk 159-161, hooneregistri õiend, II kd lk 163-164, XXX 32-4 korteri müügileping, II kd lk 166-169, kostja 1 ja Hansa Liising Eesti AS vaheline vara üleandmisakt, II kd lk 170, Hansa Liising Eesti AS tõend ja maksekorraldus, II kd lk 171172, AS Swedbank selgitus kohtule, II kd lk 201-202, XXX 30 asuva kinnistu nr 26520 müügileping Ühisliising AS-le, II kd lk 221-224, Liisinglepingu nr 0012135L maksegraafik, III kd 8-9 ja Hansa Liising Eesti kiri 01.12.03, III kd lk 10, maksekorraldus III kd lk 12, Swedbank AS poolt kohtule tõend 15.05.17, III kd lk 1314), täitedokumendile (notariaalselt tõestanud „Kokkulepe“, I kd lk 16-20, K. Feinmanni tõend hageja nõude rahuldamise ulatusest, I kd lk 35, 37). Kuna hagi jäi rahuldamata ülaltoodu motiividel, siis ei ole ei ole vaja anda hinnangut väidetele sellest, kas kostja 2 oli korteriomandit omandades ja kinnistusraamatu kandele, millest nähtus

vaid omanikuna XXX, tuginedes heauskne ja kostja 2 sellekohastele seletustele. Samadel kaalutlustel, ei anna kohus hinnangut sellele, milliseid avaldusi esitas kostja 2 hageja ja kostja 1 vahelises ühisvara jagamise vaidluses ega ka selles menetluses esitatud avaldusele (04.01.08 avaldus, I kd 23). Ka ei ole vaja hagi rahuldamata jätmise tõttu anda hinnangut hageja poolt kostjatele tehtud kohtuvälisele ettepanekule (I kd lk 65-68), isikliku kasutusõiguse seadmise lepingutele (I kd lk 88-96), kostja 3 ja 4 vahelisele nn ühe toa kinkelepingule 05.11.2010 (I kd lk 73), ehitise/korteriplaanidele ja eplikatsioonidele (I kd lk 81-85), panga nõusolekule hüpoteegi kustutamiseks (I kd lk 98, 14.04.16), kostja 1 vastuse lisadele (XXX vastus ühisvara jagamisele hagile, I kd lk 195-196, XXX taotlusele hagi tagamiseks asjas nr 2-03693, I kd lk 210), tsiviilasja nr 2-03-693 toimiku teadete lehel olevale kandele hagi tagamise määruse saatmise kohta kinnistusraamatusse ning toimikuga tutvumise kohta kostja 1 esindaja poolt (I kd lk 36), kohtutäitur R. Vokk ́i taotlusele käsutamise keelumärke sisseandmiseks vaidlusalusele korteriomandile kostja 2 kasuks (I kd lk 54) ega ka tõendina esitatud Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-82-15, kuivõrd puudutab hageja nõudeid teise menetlusosalise ehk riigi, mitte käesoleva menetluse kostjate, vastu kahju hüvitamiseks (I kd lk 55-63). Ka ei ole vaja anda hinnangut nendele poolte väidetele ja selle kohta esitatud tõendile (hindamisakt III kd lk 23-26) osas, kas hageja võiks rikastuda ning millises ulatuses ja kelle arvelt, juhul kui kanda hageja ja kostja 1 nimele korteriomand, mis on nüüd kinnistusraamatu andmete kohaselt suurem (110,60 m2) võrreldes hageja ja kostja 1 ühisvaraks oleva korteriomandi suurusega (89m2). Seetõttu ei ole vaja anda ka poolte väidetele sellest, kas siduda vastavate kannete kustutamise ning hageja ja kostja 1 kohta ühisomaniku kande tegemise nõusoleku andmise kohustus hüvitise saamisega hagejalt. Samuti ei ole vaja anda hinnangut poolte väidetele notariaalpraktikast ning selle kohta esitatud tõendile (III kd lk 27). Lisaks ei ole vaja hinnata poolte väiteid sellest, kas hageja nõue kostja 1 vastu hageja kandmiseks kinnistusraamatusse koos kostjaga korteriomandi ühisomanikuna on aegunud, lõppenud hageja ja kostja 1 vahel tehtud otsuse nr 2-03-396 jõustumisega. Hagi tagamise tühistamine Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 386 lg 4 järgi tühistada käesolevas asjas 06.05.2016 (I kd lk 16) tehtud hagi tagamine, millega seati korteriomandile nr 2838101 selle käsutamise keelumärge XXX ́i kasuks. Hagi tagamise tühistamine jõustub lahendi jõustumisel. Menetluskulude jaotus Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad TsMS § 162 lg 1, 2 alusel hageja menetluskulud tema enda kanda ning kostjate menetluskulud jäävad hageja kanda. Kohus määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse mõistliku aja jooksul arvates lahendi jõustumisest.

/digitaalne allkiri/ Kohtunik

Kohtulahendi põhjendusi muudetud Tallinna ringkonnakohtu 22.01.2019 kohtulahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.