Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk 05.11.2020, Tartu 3-18-2420 Xi kaebus Viru Vangla vastu 13.12.2018. a vaideotsuse nr 6-12/588-2 tühistamise, kaebajale pikema voodi andmiseks kohustamise ja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 17.12.2019. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.12.2019. a otsus muutmata ning kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 05.11.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 20.09.2018 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 6-16/186-1, mille kohaselt tekitas vangla kaebajale kahju sellega, et alates vanglasse saabumisest 11.10.2016 magab kaebaja voodites, mis on lühemad kui tema ning ei võimalda täielikku väljasirutamist. Kaebaja nõudis õiglast hüvitist piinamise, alandamise, hirmu tekitamise, füüsilise ja vaimse tervise teadliku kahjustamise ning töövõime rikkumise eest. Viru Vangla jättis 15.11.2018. a otsusega nr 6-16/186-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et kaebaja kinnipidamistingimused ei ole inimväärikust alandavad. Kuna ei leidnud tuvastamist, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel
kahju tekkinud, siis puuduvad alused mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.
Kinnipeetav X esitas Viru Vanglale taotluse anda talle pikem voodi. Viru Vangla jättis 09.11.2018. a otsusega nr 6-10/36771-2 taotluse rahuldamata. X esitas 15.11.2018 vangla otsuse peale vaide, mille Viru Vangla jättis 13.12.2018. a vaideotsusega nr 6-12/588-2 rahuldamata.
3.X esitas 09.12.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-18-2313), milles palus Viru Vanglalt välja mõista kaebajale tekitatud mittevaraline kahju õiglases ulatuses. Kaebuse kohaselt saabus kaebaja Viru Vanglasse 11.10.2016 ning on rohkem kui kaks aastat maganud voodites, mis on lühemad kui tema. Kaebaja on juhtinud probleemile vanglaametnike tähelepanu ja taotlenud pikemat voodit. Kaebajal ei ole võimalik magades end välja sirutada, tal on krooniline seljavalu, unetus ja krambid jalgades, psüühikahäire seoses vangla suhtumise, unetuse ja valudega, osaline töövõimekaotus. Kaebaja hinnangul on vangla tekitanud kaebajale tervisehäired ja alandanud tema väärikust.
4.X esitas 26.12.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-18-2420), milles palus Viru Vangla 13.12.2018. a vaideotsuse nr 6-12/588-2 tühistada ja kohustada vanglat väljastama kaebaja pikkusele vastav voodi. See peaks olema vähemalt 210 cm pikk. Kaebuse kohaselt on kaebaja alates Viru Vanglasse saabumisest maganud voodites, mis on lühemad kui kaebaja. Kaebaja pikkus on kaks meetrit. Kaebaja esitas vanglale taotluse voodi ja kaebaja mõõtmiseks, kuid vangla ei ole sellele reageerinud. Kaebaja kannatab pideva seljavalu, unehäirete ja psüühiliste probleemide all, sest on rohkem kui kaks aastat maganud voodites, mis on lühemad kui tema.
5.Tartu Halduskohus liitis 18.10.2019. a määrusega haldusasjad nr 3-18-2313 ja nr 3-18-2420 ühte menetlusse. Liidetud kohtuasja numbriks jäi 3-18-2420.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 17.12.2019. a otsusega kaebuse tühistamis- ja kohustamisnõude osas. Halduskohus tühistas Viru Vangla 13.12.2018. a vaideotsuse nr 6-12/588-2 ja kohustas vastustajat kaebaja taotlust pikema voodi saamiseks uuesti läbi vaatama (resolutsiooni p 1). Halduskohus jättis kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamata (resolutsiooni p 2). Halduskohus selgitas, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 p 1 järgi kuulub kambri sisustusse ühe- või kahekordne voodi. Täpsemaid nõudeid voodile õigusaktid ei sätesta. Kui nõudeid kinnipidamistingimustele ei ole täpselt määratud, siis tuleb järgida vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 1 tulenevat põhimõtet, mille järgi kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kohtupraktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka konkreetse kinnipeetava terviseseisundit ning selles kontekstis ei ole otsustavat tähendust sellel, kas kinnipidamistingimused vastavad üldistele nõuetele. Kinnipeetava tervist kahjustavatesse elamistingimustesse paigutamise õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole alati vajalik selle tuvastamine, kas isikule on vangla selle toimingu tagajärjel juba tervisekahjustus tekkinud. Õigusvastane võib olla ka vangla selline tegevus, mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava tervisele (RKHK 05.12.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-57-12, p-d 11-12). Halduskohus märkis, et asjas on esitatud järgmised tõendid:
6.1.Fotod voodist (tl 130-136). Tegemist on kahekorruselise metallist nariga, millest kaebaja kasutab alumist nari. Voodipõhja pikkus on 194-195 cm ja seda piirab ühes otsas metallist põiktoru, teises otsas piire puudub. Nari paikneb nii, et see ulatub ühest kambri seinast teiseni,
nari ja seina vahel on mõned sentimeetrid. Nari on kinnitatud seina külge.
6.3.Viru Vangla kirjalikud vastused kaebajale (tl 85-86). Neist ühes on öeldud, et voodi pikkus on 1,99 m ja teises, et voodi pikkus on 2,0 m.
6.4.Perearst T. Eriku selgitus (tl 141). Selle järgi peaks üldlevinud arusaama kohaselt voodi pikkus olema vähemalt 20 cm pikem, kui sellel magaja, et unekvaliteet oleks täisväärtuslik. Mittetäisväärtuslik uni võib pikemas perspektiivis tekitada kognitiivset düsfunktsiooni ning ebamugavas asendis magamine tingituna voodi mittevastavatest mõõtmetest võib süvendada dokumenteeritud liigese- ja lülisambavaevusi.
6.5.Kaebaja tervisekaart (kaebaja esitatud väljavõte tl 84, vastustaja esitatud tervisekaart ajavahemiku 25.05.2015 - 13.10.2019 kohta tl 92-129). Tervisekaardilt nähtuvad järgmised andmed: - kaebaja pikkus on 1,98 m (11.10.2016) kuni 2,0 m (25.05.2015, 16.02.2016); - 25.05.2015 avaldas kaebaja vanglasse saabudes, et tal on krooniline depressioon ja liigesevalud. Kaebaja tarvitas perearsti poolt määratud ravimeid Amitriptylini (antidepressant) ja Diclofenac (valuvaigisti); - 19.10.2015 esineb tervisekaardis esimest korda märge alaselja valu kohta. 22.10.2015.a anamneesis on märgitud, et kaebajal oli 20 aastat tagasi seljatrauma, nüüd on seljavalud. 23.10.2015 teostati röntgenuuringud; - järgmised kanded seoses seljavaluga algavad 13.04.2016. Kaebaja selgituse järgi oli 20 aastat tagasi seljatrauma, valusid leevendavad venitus-lõdvestusharjutused. 02.09.2016 teostati röntgenuuringud. 07.09.2016 märkis arst, et kaebaja ei soovi hetkel mingit ravimit (on olemas); - 11.10.2016 saabus kaebaja Viru Vanglasse. Terviseprobleemidena märgiti liigesepõletik, depressioon, seljavalud; - 05.12.2016 viibis kaebaja neuroloog N. Neglasoni vastuvõtul. Diagnoos: M47 spondüloos e. lülijäikus. Otsus: võimlemismatt, ravikehakultuur, Diclofenac injektsioon vajadusel, radikuliidi vöö vajadusel; - 03.02.2017 väljastati kaebajale seljaortoos; - 17.04.2017 viibis kaebaja neuroloog N. Neglasoni vastuvõtul. Diagnoos: M47 spondüloos e. lülijäikus. Kaasnev: M41 skolioos e. vildakselgsus. Otsus: ravikehakultuur, vajadusel Xefo rapid (valuvaigisti); - 08.06.2017 viibis kaebaja ortopeed M. Uudekülli vastuvõtul. Kaebaja kurtis seljavalu ja selgitas arstile, et seljaprobleemid ja samad kaebused esinevad 10 aastat, seni pole sellega tegelenud, nüüd hakkas vanglas olles tegelema. Kaebaja enda hinnangul ta operatsiooni ei vaja, tegeleb ravivõimlemisega. Diagnoos: M41 skolioos e. vildakselgsus; - 13.06.2017 kanne võimlemismati väljastamise kohta. Võimlemismati ja ravikehakultuuri määras neuroloog 05.12.2016, kuna med.osakonnas ei olnud vabu võimlemismatte, ei ole kaebaja seda seni saanud; - pärast 08.06.2017 ei ole kaebaja kuni 25.09.2018 seljavalu üle kurtnud; - 25.09.2018 ja 09.10.2018 pöördus kaebaja uuesti arsti poole seljavaluga. 01.10.2018 teostati röntgenuuring; - 08.01.2019, 29.01.2019 ja 02.02.2019 pöördus kaebaja seljavaluga, viimasel korral ütles, et alaseljavalu on olnud aastaid ja viimasel ajal on valud tugevamaks läinud; - 22.03.2019 viibis Ida-Viru Keskhaiglas neuroloogi vastuvõtul, uuring kompuutertomograafia toimus 08.10.2019 ja korduvvastuvõtt 11.10.2019; - kaebaja kurtis arstile lühikese voodi üle 16.12.2016, 03.10.2018, 09.10.2018, 24.10.2018 ja 13.10.2019.
6.6.Kaebaja tervisekaardis kajastub kolm uuringut seoses kaebaja seljahaigusega, nende andmed on järgmised: 23.10.2015 Rinnaosas on Th 8. kuni L1. ulatuses väikese kumerusega sinistroskolioos, samas suhteline kumerselgsus. Rinnalülid on selgete kontuuridega, tavalise
üldkujuga, nihkumiseta. Th 9. kuni Th11. korpustel on kerge kiilukuju (vana) ja väikesed servmised osteofüüdid, nende vahelistes iv diskides minimaalne skleroos, piiridel väikesed sündesmofüüdid. Destruktiivseid ja koldelisi lülimuutusi ei tähelda. 02.09.2016 Viis nimmelüli, paremale suunatud skoliootiline hoiak, L/S piirialal lordoos rõhutatud. Lülikorpuste kuju on olulise muutuseta, piirplaatide kontuur selge. L5/S1 lülivahe on dorsaalpiiril suhteliselt kitsas, kraniaalsemate lülivahede kõrgus tavaline. Perispondülaarseid pehmekoelisi lisavarje ei tule esile. Fassettliigesed ealised. Kokkuvõte: nähtava luulise patoloogiata, ei välista L5/S1 algavat iv diskopaatiat. 08.10.2019 Lordoos säilinud, skolioos paremale. Lülikehade kuju, kõrgus ja struktuur tavapärased. Esinevad vähesed erinevat laadi degeneratiivsed muutused. L5/S1 tasemel on i/v diski vähene kummumine, mis on tihedas kontaktis durakoti ventraalse kontuuriga. Spinaalkanal ja neuroforaamenid olulise ahenemiseta.
6.7.Tervisekaardilt nähtuvad kaebaja pöördumised seoses psüühikahäiretega:26.05.2015, 14.07.2015, 13.08.2015, 15.09.2015 ja 23.02.2016 viibis kaebaja psühhiaatrite A. Koti ja T. Kadastiku vastuvõtul, arstid määrasid kaebajale ravi; - kaebaja pöördus uuesti psüühiliste probleemidega 25.05.2018 ja 20.09.2018 ning seostas oma psüühilisi probleeme õhupuudusega (astma); - 08.03.2019 viibis kaebaja psühhiaater O. Toomla vastuvõtul. Kaebajal on astma ja pidev õhupuudus ning see mõjub psüühikale. Pikemat aega hirmud, näiteks järjekordse astmahoo ees. Astma on olnud umbes 2 aastat.
7.Halduskohtu hinnangul näitasid andmed, et kaebajal esinevad haiguslikud muutused selgroos (skolioos, lordoos ja diskopaatia), mis põhjustavad valu. Kaebaja seisund ei ole tõsine, kuna kirurgilist ravi ei ole vajalikuks peetud. Kaebaja seisundit leevendavad ja parandavad valuvaigistid, ravivõimlemine ja ortoos.
8.Kaebaja ja vastustaja vaidlesid haldusmenetluses selle üle, kui pikk on kaebaja ja kui pikk on tema kasutada olev voodi. Kaebaja pikkust on mõõdetud korduvalt ja tulemused erinevad 2 cm võrra. Asja lahendamisel ei oma määravat tähtsust kaebaja täpne pikkus, piisab teadmisest, et kaebaja pikkus on 1,98 kuni 2,0 m. Vastustaja väitis kohtueelses menetluses kaebajale, et tema voodi pikkus on 199 või 200 cm. Kohtumenetluses pildistas vastustaja voodile asetatud mõõdulinti. Ühel fotol (tl 132) ei ole mõõtmistulemus selgelt näha. Teisel fotol, kus mõõdeti ülemist nari, on mõõtmistulemus 194 cm (tl 133). Katmata nari foto (tl 136) põhjal on ülemise ja alumise nari pikkus sama. Eeltoodu tähendab, et voodi on kaebajast lühem.
9.Kaebaja esitas tõendina perearst T. Eriku selgituse, mille kohaselt on soovitav, et voodi oleks inimesest 20 cm võrra pikem. Halduskohus leidis, et eeltoodud selgitus on käsitletav tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg-s 2 ja § 293 lg-s 2 nimetatud eriteadmistega isiku arvamusena. T. Erik on kantud arstina tervishoiutöötajate registrisse ja tema eriala on peremeditsiin. Kaebaja selgituse kohaselt on tegemist tema perearstiga vabaduses ja halduskohtul puudub alus selles kahelda.
10.Halduskohus juhtis vastustaja tähelepanu võimalusele esitada tõendeid oma väite kohta, et kaebajaga ligikaudu sama pika voodi kasutamine ei saa tervisehäireid põhjustada. Vastustaja seda ei teinud, kuid märkis, et eeltoodu kindlakstegemiseks saab määrata ekspertiisi. Halduskohus tõlgendas seda avaldust taotlusena ekspertiisi korraldamiseks kuid leidis, et ei pea ekspertiisi määramist vajalikuks. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on eksperdi arvamuse küsimine kohtu õigus, mitte kohustus ning ekspertiisi määramise eeldus on, et selgitamist vajavad asjas tähtsad ja eriteadmisi nõudvad asjaolud. Praeguses asjas on kohtul võimalik lähtuda tervisekaardi andmetest ja kaebaja esitatud arsti arvamusest. Tervisekaardile on kanded teinud
meditsiinitöötajad ja arsti arvamus juba on eriteadmistega isiku arvamus. Vastustaja ei ole samuti täpsemalt põhjendanud, miks ei ole olemasolevad tõendid tema hinnangul piisavad või usaldusväärsed.
11.Halduskohus leidis, et valu tugevust tajub iga inimene subjektiivselt, seetõttu ei ole võimalik kinnitada ega ümber lükata kaebaja väidet, et vangistuses on tema seljavalu tugevamaks muutunud. Tervisekaardi andmetel on kaebaja kurtnud seljavalu üle pidevalt, valu tugevamaks muutumist hakkas kaebaja väitma 07.11.2016. Esineb ka pikem periood, kus kaebaja seljavalu üle ei kurtnud. Kaebaja seljavalud muutusid uuesti häirivaks 25.09.2018 ning pärast seda on kaebaja pidevalt pöördunud seljavaluga meditsiinitöötajate poole. Halduskohus luges üldiselt teadaolevaks, et haiguste tekkimist ja kulgu (sh süvenemist) põhjustavad mitmed tegurid ning harva on võimalik seda seostada ühe kindla teguriga. Samuti on enamasti võimatu mõne teguri mõju täielikult välistada. Arvestades otsuses viidatud perearsti arvamust, ei saa voodi pikkuse mõju kaebaja seljaprobleemidele iseenesest välistada.
12.Kokkuvõttes tuleneb eeltoodust, et vastustaja ei ole kaebaja pikema voodi saamise taotluse lahendamisel asjaolusid õigesti välja selgitanud ja kaalutlusõigust kohaselt teostanud. Andmed kaebaja ja voodi pikkuste suhte kohta olid valed.
13.HKMS § 41 lg 3 kohaselt võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 4 sätestab, et kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Kohus ei saa siiski teha vastustajale konkreetset ettekirjutust, kuidas tuleks kaebaja taotlus pikema voodi saamiseks lahendada. Palju sõltub asjaoludest. Vastustaja nimetas võimalust eemaldada voodit ühest otsast piirav põiktoru. See võib olla lahendus, kuid ei pruugi olla piisav, kuna fotodelt on näha, et voodi paikneb väga tihedalt kambri seinte vahel. Lahenduseks võib olla ka voodi ümberpaigutamine kambris või kaebaja paigutamine teise kambrisse või vanglasse, kus ta saab kasutada pikemat voodit. Võimalik, et olukorra lahendamiseks on veel võimalusi. Milline võimalikest lahendustest on sobivaim, seda tuleb kaalutlusõiguse alusel otsustada vastustajal. Halduskohus ei teosta kaalutlusõigust haldusorgani eest, kuid soovitab parima lahenduse leidmiseks kaasata otsustamisse arst. Halduskohus tühistas seega vastustaja 13.12.2018. a vaideotsuse nr 6-12/588-2 ning kohustas Viru Vanglat kaebaja taotlust pikema voodi saamiseks uuesti läbi vaatama.
14.Kahju hüvitamise nõude osas viitas halduskohus RVastS § 7 lg-le 1, mis sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja tugines algses hüvitamiskaebuses kahju tekitamisele väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise tõttu. Väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes tagastas halduskohus kaebuse 27.05.2019. a määrusega ja see määrus on jõustunud. Seetõttu lahendab halduskohus käesolevas otsuses üksnes tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet.
15.Kahju hüvitamise nõude rahuldamise esimeseks eelduseks on see, et kaebajal tekkis
mittevaraline kahju. Kaebaja väitel seisnes kahju selles, et tema seljahaigus süvenes ning tal tekkisid psüühikahäired. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebajal sellise kahju tekkimine tõendatud. Kaebaja seljahaiguse osas ei ole tema seisund tervisekaardis ära toodud ajavahemiku jooksul oluliselt muutunud. Kohtuotsuses kirjeldatud uuringutest kahe viimase tulemused suuresti kattuvad. Arstide poolt kaebajale antud soovitused ei ole ajas samuti oluliselt muutunud. Ainsaks viiteks olukorra halvenemisele on see, et 17.04.2017 määras arst varasema käsimüügis oleva valuvaigisti asemele retseptiravimi. Halduskohus luges üldiselt teadaolevaks, et retseptiravimist valuvaigistid on tugevama ja/või spetsiifilisema toimega kui need, mis on kättesaadavad käsimüügis. Tervisekaardi andmed ei kinnita ka seda, et kaebaja psüühiline tervis oleks vangistuse kestel oluliselt muutunud. Kaebaja avalduse põhjal olid tal psüühikahäired juba vabaduses ning ta tarvitas antidepressante. Vangistuses otsis kaebaja seoses psüühikahäiretega abi kahel korral. Esimene kord oli ajavahemikul mai 2015 - veebruar 2016 ja sel ajal viibis kaebaja Tallinna Vanglas, mistõttu ei saa sellel pöördumisel olla seost kaebaja etteheidetega tema magamistingimustele Viru Vanglas ja sellest väidetavalt tekkinud psüühikahäiretele. Kaebaja hakkas uuesti oma psüühika üle kurtma siis, kui tal tekkis astma. Kaebaja seostas pöördumisi õhupuuduse ja hingamisraskustega. 08.03.2019 leidis psühhiaater, et probleemi lahendus peitub võimalikus astma korrektsioonis. Seega ei ole ka sellel pöördumisel seost küsimusega, kui pikk on kaebaja voodi. Kui kahju tekkimine kaebajal tervise kahjustumise läbi ei ole tõendatud, siis ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik ning halduskohus ei uurinud seetõttu muude hüvitamiskaebuse rahuldamise eelduste täidetust. Halduskohus jättis eeltoodu tõttu kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
16.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub kohustada vastustajat väljastama kaebajale temast 20 cm pikem voodi, tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja mõista kaebajale õiglane hüvitis tervise kahjustamise eest. Kaebuse kohaselt ei ole X nõus sellega, et halduskohus jättis vangla otsustada, millisel viisil tema taotlus seoses magamisasemega lahendatakse. Vangla valetas kohtule voodi pikkuse kohta ning pole ka pärast halduskohtu otsust sellega seoses midagi ette võtnud. Ka võimalik põiktoru eemaldamine ei pruugi probleemi lahendada. Kuna vangla pole tahtnud kolme aasta jooksul probleemi lahendada, siis jättes sellise suhtumisega vastustajale õiguse seda oma äranägemise järgi teha, tähendab sisuliselt probleemi lahendamata jätmist. Seega peaks vanglat kohustama konkreetselt väljastama kaebajale temast 20 cm pikem voodi. Samuti jättis halduskohus alusetult rahuldamata kahju hüvitamise nõude. Kaebaja juhtis vangla meditsiiniosakonna tähelepanu korduvalt lühikese voodi probleemile ja sellest tingitud seljavaludele. Leiti, et see on olmeprobleem ja meditsiiniosakond seda lahendada ei saa. Seljavalu vastu pakuti valuvaigistit, mis probleemi ei lahenda. Alates 11.10.206 kannatas kaebaja lühikese voodi tõttu seljavalusid kogu aeg ja ilmselt ei pandud kõiki kaebusi tervisekaardile kirja. Kahju tekkimine on tõendatud, kuna perearst kinnitas, et lühikeses voodis magamine tekitab selja- ja liigeseprobleeme.
17.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja viitas 17.01.2020 ringkonnakohtule esitatud vastusele kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohta, milles vangla andis teada, et kaebaja voodilt on eemaldatud metallist toru, mis füüsiliselt piiras magamisaseme pikkust. Vastusele lisatud õiendist nähtuvat arvestades on kaebaja voodi pikkuse küsimus kaebaja jaoks positiivselt lahendatud ning sisuliselt saab vaidlus toimuda veel vaid kahjunõude rahuldamata jätmise üle.
Halduskohtu poolt kinnipeetava kahjunõude rahuldamata jätmine oli õiguspärane. Halduskohus hindas põhjalikult kaebaja terviseandmeid ega tuvastanud, et kaebajale oleks vanglas oleva voodi pikkusest tulenevalt tekkinud mittevaraline kahju. Kahju ja põhjusliku seose puudumine välistavad RVastS § 7 lg 1 järgi kahju hüvitamise. Kuna halduskohus ei tuvastanud, et kaebajal oleks akuutseid terviseprobleeme, mis on tingitud voodi pikkusest, tuli jätta kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohus leiab, et Xi poolt esitatud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
19.Kaebaja heidab halduskohtule ette, et halduskohus jättis kohustamisnõuet rahuldades ebaõigesti vastustaja otsustada, millisel viisil tema taotlus seoses magamisasemega lahendatakse ja leiab, et vanglat oleks tulnud konkreetselt kohustada andma kaebajale temast 20 cm pikem voodi. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole esitatud kohustamisnõuet rahuldades ebaõigesti käitunud ja kohustas Viru Vanglat põhjendatult kaebaja taotlust pikema voodi saamiseks uuesti läbi vaatama. Vaidlusaluse otsuse põhjendava osa p-s 11 selgitas ja põhjendas halduskohus piisavalt, miks ta teeb vastustajale just sellise ettekirjutuse, viidates õigesti RVastS § 6 lg-le 4, mis sätestab, et kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Ringkonnakohus märgib, et kohus võib iseenesest teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta, kuid seda vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda (RVastS § 6 lg 5). RVastS § 6 lg 5 kohaldamisel tuleb aga silmas pidada, et selline kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede ja definitiivne ettekirjutus välistab haldusorgani poolt asjaolude täiendava kaalumise. Definitiivse ettekirjutuse tegemisel peab kohus seega olema veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani, menetlusosalise kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik. Käesoleval juhul ei ole aga sellise olukorraga tegemist ja vastustajal oli kaebaja taotluse lahendamisel ulatuslik kaalutlusõigus olemas ning halduskohus märkis seetõttu oma otsuses põhjendatult, et ta ei saa vastustajale teha konkreetset ettekirjutust, kuna kohtul on keeruline hinnata neid kõiki asjaolusid ja võtta arvesse kõiki kriteeriume, mida saab ja peab hindama ning arvesse võtma Viru Vangla. Ka senises kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (RKHK 28.04.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-5-15, 28.04.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-52-13 ja 25.09.2008. a otsus asjas nr 3-3-115-08). Ka sellest tulenevalt selgitas halduskohus õigesti, et ei saa teha vastustajale konkreetset ettekirjutust, kuidas tuleks kaebaja taotlus pikema voodi saamiseks lahendada, sest HKMS § 158 lg 3 järgi ei saa kohus teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.
20.Kaebaja kahju hüvitamise nõue on esitatud RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste
kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Niisiis peab mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema esmalt tuvastatud, et haldusorgan on süüliselt põhjustanud kaebaja mõne RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve kahjustamise. Juhul, kui juba see eeldus ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kaebusest nähtuvalt seisnes kaebajale tekkinud mittevaraline kahju väidetavalt selles, et kaebaja seljahaigus süvenes ning tal tekkisid psüühikahäired tulenevalt sellest, et alates Viru Vanglasse saabumisest 11.10.2016 magas kaebaja voodites, mis on lühemad kui tema ning ei võimaldanud täielikku väljasirutamist. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebajal sellise kahju tekkimine tõendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellise seisukohaga, sest vaidlusaluse otsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus asjas kogutud ning ka 17.12.2019. a otsuses kirjeldatud tõendeid kogumis ja jõudis nende alusel igati põhjendatud järeldusele, et kaebaja seljahaiguse osas ei ole tema seisund Viru Vanglasse saabumisest alates oluliselt muutunud ning ka arstide poolt kaebajale antud soovitused seljavalu leevendamiseks ei ole ajas oluliselt muutunud. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses väidetu, et ta juhtis vangla meditsiiniosakonna tähelepanu korduvalt lühikese voodi probleemile ja sellest tingitud seljavaludele, kuid meditsiiniosakonnas leiti, et see on olmeprobleem ja nemad seda lahendada ei saa, ei tõenda kuidagi seda, et kaebajal oleks tema poolt väidetud tervisekahju tekkinud. Kinnipeetavale sobiva voodi võimaldamine ei ole ilmselt probleem, millega peaks vanglas tegelema meditsiiniosakond. Kaebaja tervisekaardi andmetest nähtuvalt on Viru Vanglas aga järjepidevalt kaebaja seljavalude probleemiga tegeletud – võimaldatud talle uuringuid, määratud vastav ravi, väljastatud võimlemismatt harjutuste tegemiseks jne. Arvestades kaebaja tervisekaardi sisu, mahtu ja sissekannete ajalist järgnevust ei ole usutav kaebaja väide, et ilmselt ei pandud kõiki tema kaebusi tervisekaardile kirja. Samuti ei saa kahju tekkimist tõendatuks lugeda üksnes perearst T. Eriku selgitustega kaebajale saadetud e-meilis (tl 79p-80). Nimetatud kirjas ei kinnita perearst, et lühikeses voodis magamine tekitab kaebajale selja- ja liigeseprobleeme, vaid selgitab, et ebamugavas asendis magamine tingituna voodi mittevastavatest mõõtmetest võib süvendada dokumenteeritud liiges- ja lülisambavaevusi. Arvestades asjaolu, et kaebaja seljavalud ei tekkinud pärast tema paigutamist vanglasse, s.h Viru Vanglasse, vaid pärinevad aastakümnete tagusest seljatraumast ning kaebaja seisund ei ole selles osas tervisekaardis ära toodud ajavahemiku jooksul (25.05.2015-13.10.2019) oluliselt muutunud, siis jättis halduskohus põhjendatult esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamata.
21.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Riigikohtu lahend 24.11.2021
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused osas, milles kohustati vastustajat kaebaja taotlust pikema voodi saamiseks uuesti läbi vaatama.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada Viru Vanglat tagama kaebajale vähemalt 210 cm pikkune voodi.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 45 eurot.