Keskkonnaõigus › Looduskaitse

3-19-727

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(16)

3-19-727 3) Natura ala toetuse eesmärk on hüvitada piirangute tõttu saamata jäänud tulu, mitte maksta toetust piirangute järgimise eest. See tuleneb Eesti maaelu arengukavast (MAK) 2007–2013 (lk 201) ja MAK-st 2014–2020 (lk 274). Maaomaniku jaoks ei ole tähtsust rahastamise allikal, sest piirangute ulatus ega kestus sellest ei sõltu. Oluline on, et Eesti on otsustanud kasutada Euroopa Liidu raha selleks, et hüvitada Natura ala piiranguvööndi talumisel saamata jäävat tulu. Selle maksmine ei olnud Euroopa Liidu poolt ette nähtud kohustus. Seega ei saa finantseerimise allikat kasutada võrdlusgruppide erineva kohtlemise õigustamisel. 4) Keskkonnaministeerium viitas 19.03.2019 kirjas, et tegemist on erineva tasandi, eesmärgi ja õigusliku alusega looduskaitsega. Jääb aga selgusetuks, mis on sisuline erinevus Natura ala piirangute ja kaebajale kohalduvate piirangute vahel. Ebavõrdse kohtlemise aluseks ei saa olla see, kui lihtne on piirangute kehtetuks tunnistamine – see toimub mõlemal juhul siis, kui kaitstavat loodusobjekti enam ei eksisteeri. Oluline on piirangute ühetaolisus. Kaebaja ju soovibki hüvitist vaid selle aja eest, mil piirangud kehtivad. 5) Olukorras, kus riigil on üldistes huvides vajalik piirata üksikisiku omandipõhiõigust rohkem, kui see oleks üksikisiku huve arvestades proportsionaalne, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta riive tasakaalustamiseks hüvitist (Riigikohtu 31.03.2011 otsus nr 3-3-1-69-09, p 63). Seega on kaitstavad loodusväärtused saanud kaebaja kinnistutel kasutuseelise piiranguvööndi kasutamisel, mille eest tuleb kasutuseelise realiseerimisel avalikkusel, s.o riigil maksta Natura alaga võrdset tasu. Kaebaja omandiõiguse riive on ebaproportsionaalne ja selle saab kõrvaldada õiglase hüvitise maksmisega. Vastustaja on kinnitanud 10.09.2018 õiguskantslerile saadetud kirjas, et Natura ala toetuste sarnast toetust tuleb maksta ka Natura 2000 võrgustikku mittekuuluvate riigisiseste kaitstavate loodusobjektide piiranguvööndites. Sama tuleneb ka looduskaitse arengukavast aastani 2020 (p 2.7). Sarnaselt hüvitatakse isikule nt tehnovõrgu talumisega kaasnev omandiõiguse riive (vt Riigikohtu 17.04.2012 otsus nr 3-4-1-25-11). 6) Õiguskantsler on 12.11.2018 vastuses välja toonud, et erisus on keskkonnamõju hindamise (KMH) vajaduses, kuid selline vahetegu on kunstlik. Tegelikult ei ole kummalgi juhul piiranguvööndis olulise keskkonnamõjuga tegevus lubatud. Ettevaatusprintsiipi arvestades tuleks mõlema piiranguvööndi tegevuste planeerimisel läbi viia KMH. 7) Täidetud on riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 14 (õigustloova aktiga tekitatud kahju) sätestatud kahju hüvitamise eeldused (vt Riigikohtu 31.10.2013 otsus nr 3-3-1-84-12, p 13). Riik on jätnud andmata õigusakti, millega kaebajat koheldakse looduskaitseliste piirangute talumisel võrdselt isikuga, kelle piirangud tulenevad Natura alast. PS § 12 on otsekohalduv. Kaebaja peab taluma Natura alaga võrdväärseid piiranguid ja need piirangud on ebaproportsionaalselt suured, nii et nende eest hüvitise maksmine on õigustatud. Riik on sisuliselt ebavõrdset kohtlemist tunnistanud. 8) Kui kohtu hinnangul ei ole tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, taotleb kaebaja kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamist, arvestades kaebaja omandiõiguse ebaproportsionaalset riivet (vrd Riigikohtu 16.06.2016 määrus nr 3-2-1-180-15, p 39). Kaebajale tuleb tagada hüvitisega samasugune seisund võrreldes sellega, kui kaebaja oleks saanud oma kinnistut kasutada looduskaitseliste piiranguteta.

3-19-727 lubatud, raietele on seatud üksnes vajalikud piirangud lähtuvalt kaitstavast loodusväärtusest (raie langi suuruse ja raie liigi piirang jne). Peale piiranguvööndi piirangute on kaebuses nimetatud kinnistutel piirangud ka lähtuvalt LKS §-s 35 nimetatud ranna või kalda kaitsevöönditest. Metsaraie on seadusega reguleeritud tegevus ja kinnistu omanikul ei ole õiguspärast ootust, et ta saab igal juhul oma kinnistul metsa raiuda. Metsast tulu teenimine ei ole piiranguteta realiseeritav õigus. PS § 32 kaitsealasse ei kuulu lootus või võimalus vara saada. Seega ei saa kaebaja nõuda hüvitist metsamajandamisest saamata jäänud tulu eest. Kaebajal puudub õigus piiranguvööndi piirangute talumise eest hüvitise nõudmiseks olukorras, kus piirangud ei ole intensiivsed ja riik on ette näinud leevendusmeetme maamaksu soodustuse näol. Kui piirangud ei võimalda kinnistu sihtotstarbelist kasutamist, on kaebajal võimalik taotleda riigilt kinnistu omandamist LKS § 20 alusel. Kaebajale saaks hüvitada reaalse tekkinud kahju, kuid mitte oletuslikku saamata jäänud tulu. 2) Kaebaja ei ole tõendanud, et looduskaitseliste piirangute talumisest on talle tekkinud kahju. Kaebaja ei väida, et ta ei saa metsa majandada. Metsaregistri metsateatiste väljavõtetest nähtuvalt ei ole piiranguvööndi piirangud kaebajale nii koormavad, nagu kaebaja püüab muljet jätta. Enamus raied on metsateatistes lubava märkega. Kaebaja ei ole metsateatisi vaidlustanud. Saamata jäänud tulu summa on meelevaldne. Kuna raie võimalikkus selgub metsateatise menetluses, ei ole kogu piiranguvööndisse jääva ala pindala järgi arvutuse tegemine põhjendatud. 3) Kaitsekorra piirangud tagavad kaitstava liigi ja selle elu- või kasvukoha ning elupaigatüüpide soodsa seisundi. Seega on piirangud vastavuses kaitstaval alal kaitseväärtuse vajadusega ja erinevatel kaitstavatel aladel erinevad. Seetõttu on kaebuses toodud Nabala-Tuhala looduskaitseala ja Lahemaa rahvuspargi ning metsise ja lendorava püsielupaiga piirangute võrdlus meelevaldne, kuna kaebaja on jätnud tähelepanuta võrreldavate kaitstavate alade kaitseeesmärgid. Need kaebuse väited tuleb jätta arvestamata. 4) Erisuste tõttu Natura alale jääva kinnistu ja ainult riigisisese kaitstava loodusobjekti piiranguvööndisse jääva kinnistu omanike vahel ei ole tegemist võrdsete gruppidega. Järelikult kaebaja ei saa nõuda Natura ala erametsamaa toetuse maksmist võrdse kohtlemise põhimõtte alusel. Seda leidsid kohtud haldusasjas nr 3-14-50060. Natura ala moodustamise alused tulenevad direktiivi 92/43/EMÜ art-st 3 ja selle eesmärk on tagada Euroopa Liidus ühenduse tähtsusega elupaikade ja liikide soodne seisund ning sidus ökoloogiline võrgustik. Natura alade esitamisel on liikmesriigi kaalutlusruum piiratud, sest kriteeriumid on paika pandud Euroopa Liidu tasandil. Riigisiseselt loodusobjekti kaitse alla võtmise alused, valikukriteeriumid ja eesmärgid tulevad LKS-st. Eesmärgiks on säilitada Eesti looduse mitmekesisus ning tagada Eestis ohustatud liikide, nende elupaikade, maastike, üksikobjektide ja kultuuriväärtuste kaitse. Kaitsekordade planeerimisel tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Kui kaitstaval loodusobjektil on kaitse-eesmärgiks seatud loodusväärtus hävinenud, on riigisisese kaitstava loodusobjekti kaitse alt väljaarvamiseks riigil suurem kaalutlusruum kui Natura alast väljaarvamiseks ettepaneku tegemisel. Ka KMH lävend on Natura ala ja riigisisese piiranguvööndi puhul erinev. 5) Euroopa Liidu tasandil otsustatakse, millistel tingimustel Natura ala toetust makstakse või sellest loobutakse. Toetust on võimalik maksta Natura aladele ja Euroopa Liidu õigusaktidega määratletud mahus ka looduskaitseliste piirangutega aladele, mis aitavad kaasa Natura 2000 võrgustiku sidususe tagamisele. 2017. a-l jõuti riigisiseste meetmete väljatöötamisel järeldusele, et kõik kaitstavad loodusobjektid väljaspool Natura 2000 võrgustikku ei mahu 5% kriteeriumi alla, seetõttu valiti toetamiseks sihtkaitsevööndid, mille panus Natura eesmärkide täitmisele ja piirangud erametsaomanikele on suuremad, võrreldes piiranguvööndi

4(16)

3-19-727 piirangutega. Kaebaja nõutava hüvitise maksmisel tuleb arvestada ka riigi fiskaalset huvi, sest seda ei makstaks samast rahastamisallikast kui Natura ala toetust. 6) RVastS järgi ei saa haldusorganit kohustada sooritama toimingut, praegusel juhul kohustada maksma hüvitist, mida seadus ette ei näe. Natura erametsamaa toetuse maksmine ei toimu automaatselt, vaid seda peab igal aastal taotlema ja toetuse saaja peab täitma õigusaktides ettenähtud tingimusi. Ka toetuse summa võib muutuda, sest toetuse maksmise kord võimaldab seda muuta. Toetuse andmiseks või andmata jätmiseks tehakse iga kord otsus. Seega ei ole tegemist toetusega, kus toetuse saaja saab ise olla passiivne. Toetuse summa võib muutuda või selle maksmine lõppeda MAK 2014–2020 perioodi lõppemisel. 7) Kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Kui kaebajale olekski kahju tekkinud, ei ole täidetud ülejäänud RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud nõude rahuldamise eeldused. 8) Kuna kohus ei saa asuda seadusandja rolli, siis ei saa taotleda hüvitise määramist kohtu äranägemisel. PS ei kohusta riiki igasugust omandiõiguse riivet kompenseerima. Vastustaja peab looduskaitseliste piirangute kompenseerimist põhimõtteliselt põhjendatuks, kuid riigil ei ole selleks seni olnud vahendeid. Looduskaitse ei tohi riigi jaoks kujuneda ülemäära keeruliseks või suisa võimatuks.

5(16)

3-19-727 kahju tekitamisest (saamata jäänud tulust) rääkida. Seega on täitmata RVastS § 14 lg-st 1 tulenev eeldus, et kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega. 4) Sellest, et Euroopa Liit on näinud ette vahendid direktiividest tulenevate kohustuste täitmiseks, ei tulene liikmesriigi kohustust näha ette analoogsed riigisisesed kompensatsioonimeetmed sarnastele piirangutele, mis tulenevad riigisisesest õigusest. Kohustust kompenseerida piiranguvööndite kitsendusi ei tulene ühestki õigusaktist. Natura toetust saavad isikud ja kaebaja ei ole võrdses olukorras. Isikud, kellele laienevad Euroopa Liidu õigusest tulenevaid piirangud ja kellele kompenseeritakse piirangud (peamiselt) Euroopa Liidu vahendite arvelt, ei ole võrreldavas olukorras isikutega, kellele laienevad riigisisesed piirangud ja kellele tuleks need piirangud hüvitada Eesti riigi eelarvest. Isegi kui võrdset olukorda möönda (kaebaja viide õiguskantsleri 08.05.2014 märgukirjale – kaebuse lisa 6), on vastustaja välja toonud olulised erinevused Natura ala ja riigisiseste kaitsekordade piirangute vahel (vastus kaebusele, p-d 12–15). Võrdse kohtlemise põhimõtte riive on PS kohaselt õigustatav, kui erineval kohtlemisel on mõistlik ja asjakohane põhjus. Sealjuures ei ole nõutav, et õigustloova akti andja peab suutma tõendada, et soodustuse mittesaaja ei satu ühelgi juhul ebasoodsasse olukorda. Piisavaks tuleb lugeda tuginemist erinevatele õiguslikele kategooriatele, nt Natura alade ja sihtkaitsevööndite erinevale õiguslikule režiimile, võrreldes riigisisese piiranguvööndiga. Seetõttu ei ole eesmärgipärane analüüsida, kas piiranguvööndi kitsendused on igal konkreetsel juhul võrreldavad Natura ala piirangute või sihtkaitsevööndi piirangutega. Õiguslikus mõttes on riigisisesed piiranguvööndi kitsendused Natura ala ja sihtkaitsevööndi piirangutega võrreldes leebemad (metsateatiste järgi on kaebaja saanud teatud piirangutega metsi majandada). Puudub tarvidus analüüsida kaebaja väljatoodud üksikute kaitsealade kaitse-eeskirju. 5) Natura toetuste maksmise aluseks on Euroopa Komisjoni kinnitatud MAK 2014–2020, mille koostamise aluseks on omakorda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta. Selle määruse art 30 lg 6 p b järgi võivad toetust saada direktiivide 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ kohaselt määratud Natura põllumajandus- ja metsaalad ning muud piiritletud looduskaitsealad, mille puhul põllumajandusele või metsadele kohaldatakse keskkonnapiiranguid seoses direktiivi 92/43/EMÜ art 10 (käsitleb Natura 2000 võrgustiku ökoloogilist sidusust) rakendamisega tingimusel, et kõnealused alad ei ületa maaelu arengu programmi kohta 5% Natura 2000 territooriumidest. Kuna 5% kriteeriumi alla ei mahu kõik kaitstavad loodusobjektid väljaspool Natura ala, eelistati vastustaja sõnul toetuste määramisel sihtkaitsevööndeid, mille panus Natura 2000 eesmärkide saavutamisse ja piirangud erametsamaaomanikele võrreldes piiranguvöönditega on suuremad (vastus kaebusele, p 16, tl 65). Seega erineval kohtlemisel on mõistlik ja asjakohane põhjus. Riik on eelarvevahendite nappuse tingimustes eelistanud toetuste maksmisel kompenseerida intensiivsemaid piiranguid. 6) Riigikohus leidis 07.06.2019 otsuses nr 3-16-1191 (p 9.4), et kui kohus rahuldab seadusandja tegevusetuse peale esitatud hüvitamiskaebuse, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kaebaja võrdse kohtlemise argumendile tuginevat käsitlust ei saa pidada RVastS § 14 kohaldamisel piisavaks. Kuna Natura toetus on pelgalt üks meede, millega riik kompenseerib looduskaitselisi piiranguid (lisaks sellele laienevad isikule maamaksu soodustused ning isikul on võimalus võõrandada looduskaitseliste piirangutega kinnistud riigile LKS § 20 alusel), tuleks RVastS § 14 kohaldamisel hinnata kogu süsteemi tervikuna, st kas olemasolev meetmete süsteem kaitseb isikute õigusi piisavalt. Praegusel juhul ei ole kaebaja välja toonud ega tõendanud, et olemasolev süsteem ei ole piisav ega taga tema õiguste kaitset. Seetõttu ei ole alust ka alternatiivse hüvitamisnõude rahuldamiseks. Väheintensiivsetele riivetele ei pea riik reageerima hüvitise või toetuse maksmisega.

6(16)

3-19-727 7) Sõltumata sellest, kas nõustuda kaebaja väidetega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ja kahju hüvitamise eelduste täidetusest RVastS § 14 alusel, tuleks kaebaja nõue jätta Keskvälja, Permuuda, Suurvirna ja Piirikõrtsi kinnistute puhul rahuldamata ka seetõttu, et kaebaja on omandanud need teadlikult koos looduskaitseliste piirangutega, st on teadnud, et seal on metsamajandamine piiratud või on piirangud olnud prognoositavad. Sellisena oli kaebajal võimalik tekkinud kahju vältida, mistõttu ei ole täidetud kahju hüvitamise üldine eeldus (RVastS § 7 lg 1). Ei ole usutav, et piirangud ei mõjutanud kinnistute hinda. LKS § 20 lg 1 1 kohaselt ei omanda riik kinnisasja selles paragrahvis sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist. Seadusandja on pidanud oluliseks isiku teadlikkust piirangutest. Vastustaja on välja toonud, et kaitsekord kinnistutel ei ole omandamise järel muutunud rangemaks. Kaebaja ei ole seda väidet ümber lükanud. 8) Vastustaja seisukohti toetab ka senine kohtupraktika (haldusasjad nr 3-14-50060 ja 3-152771). Neis asjades leiti, et isikute erinevat kohtlemist õigustab nii piirangute erinev eeldatav ajaline kestus kui ka riigi fiskaalne huvi, sest kaebaja taotletavat hüvitist ei maksta samast rahastamisallikast. Kohtud hindasid looduskaitseliste piirangute kompenseerimise süsteemi laiemalt ja pidasid seda isikute õiguste kaitseks piisavaks. Kaebaja seisukohad ei ole aluseks senise kohtupraktika muutmiseks, arvestades Natura alade ja riigisiseste piirangute (piiranguvöönd) õiguslike režiimide erinevust. Õiguskantsleri 08.05.2014 märgukiri ei ole jõustunud kohtuotsustega võrreldav õigusallikas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7(16)

3-19-727 4) Riik on tekitanud ebavõrdse olukorra, kus Euroopa Liidu eraldatud raha on hakatud kasutama üksnes Natura alaga seotud toetuste maksmiseks. Enne, kui Natura alad Eestisse tekkisid, olid kõik looduskaitselisi piiranguid taluvad maaomanikud võrdses seisus. Määrus nr 1305/2013 ei kohusta toetust andma vööndipõhiselt ja selles pole nimetatud Natura 2000 piiranguvööndit. 5) Halduskohtu otsusest ei ole täpselt aru saada, kas kohtu hinnangul kaebaja ja Natura ala piiranguvööndi taluja ei ole samas olukorras või on nad samas olukorras, kuid nende ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik põhjus. Kaebaja arvates on tegemist võrreldavate gruppidega, keda tuleb kohelda sarnaselt. Ei ole tähtsust, kas piirangu kehtestamine ja lõpetamine otsustatakse Euroopa Liidu või Eesti tasandil, sest see ei mõjuta piirangu olemust ja selle talumist. Ka kaitsekohustuse eeldatav lõppemine või selle kehtetuks tunnistamise keerukus ei saa olla võrdse kohtlemise hindamise kriteerium, sest Natura alal makstakse hüvitist ainult piirangute kehtivuse ajal ning sama soovib kaebaja ka riigisiseste piirangutega seonduvalt. Ka KMH nõutavus sõltuvalt sellest, kas tegemist on Natura alaga või riigisiseste piirangutega, ei saa olla mõistlik eristamise kriteerium, sest praktikas toob see kaebajale kaasa sama tulemuse – olulise keskkonnamõjuga majanduslikult tasuvat tegevust ei ole võimalik kinnistutel planeerida ning iga planeeritavat tegevust tuleb eraldi hinnata. Vastustaja väide Natura ala piiranguvööndi madalamast KMH lävendist on hüpoteetiline ega ole asjakohane metsamaa piiranguvööndite puhul. Kaebajale ei ole teada ühtki sisulist tegevust, mis oleks mõlemal juhul lubatud, kuid Natura ala puhul tuleks teha KMH. 6) Kohtute seisukohad asjades 3-14-50060 ja 3-15-2771 ei välista kaebuse rahuldamist. Vastustaja ei saa enam tugineda sellele, et rahastamise allikas on erinev või riigil on riigisisese hüvitise mittemaksmiseks fiskaalne huvi. Määruse nr 39 alusel makstakse praegu sihtkaitsevööndi hüvitist ka väljapoole Natura ala jäävat püsielupaika ja kaitseala sihtkaitsevööndit taluma pidavatele maaomanikele. Ka Natura ala toetuste puhul maksab riik 25% summast riigieelarvest. Varasemates haldusasjades ei lahendanud kohtud praeguse vaidlusega täpselt samasugust küsimust ning neis lahendites on tehtud vastuolulisi järeldusi. 7) Mõlemad grupid saavad maamaksu soodustust. Kaebaja ei saa oma kinnistuid riigile võõrandada, sest seal saab osaliselt teha uuendusraiet. Seega on kaebaja sarnases olukorras isikuga, kelle kinnistul on Natura ala. Toetust/hüvitist makstakse aga vaid ühele grupile. 8) Kaebaja selgitas halduskohtule, et kui kohtu arvates ei ole tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, taotleb kaebaja alternatiivselt omandiõiguse ebaproportsionaalse piiramisega tekitatud kahju hüvitamist. Seda nõuet ei ole üldse käsitletud. Kaebaja tugineb selle nõude esitamisel PS §-le 32 ning RVastS § 14 lg-le 1, arvestades ka Riigikohtu otsuseid nr 33-1-69-09 (p 63) ja 3-3-1-84-12 (p 23). Sarnaselt põhinõudega on ka selle nõude rahuldamise eelduseks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine. 9) Praeguses asjas on piiratud kaebaja omandiõigust, mis tuleb PS § 32 järgi hüvitada (vrd Riigikohtu seisukoht otsuses nr 3-4-1-25-11, p 50). Kaebaja on tõendanud Maaülikooli teaduri Allar Padari hinnanguga, et kaebajale on tekkinud ja tekib ka edaspidi igal aastal kahju 13 102,03 eurot aastas. Kahju tekitati sellega, et avalik võim ei ole PS §-i 32 rikkudes välja töötanud õigusakte, mille alusel hüvitatakse riigisisese piiranguvööndi talumine. Põhjuslik seos väljendub selles, et kohase õigusakti välja töötamata jätmise tõttu kannab kaebaja iga-aastaselt kahju, sest ei saa oma kinnistuid vabalt majandada. PS § 32 on otsekohalduv, sest kohustab maksma hüvitist omandiõiguse ebaproportsionaalse riive korral (sarnaselt nt tehnorajatiste talumisega). Kaebaja ei pea taluma PS §-dest 5 ja 53 tulenevaid kohustusi, mille sisustavad LKS § 31 ja kaitse-eeskirjad, ilma õiglase hüvitiseta olukorras, kus ainuke leevendav meede on 50% suurune maamaksusoodustus. Kaebajale kohalduvad piirangud on selle soodustusega võrreldes ebaproportsionaalselt karmid. Kaebaja ei saa temale kuuluvaid kinnistuid riigile 8(16)

3-19-727 võõrandada. Kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma, kuna riigisiseste piiranguvööndite talujatele ei maksta hüvitist. 10) Halduskohus heitis kaebajale ette, et kaebaja ostis neli kinnistut, teades, et seal on looduskaitselised piirangud, kuid ei ole võtnud ülejäänud kuue kinnistu kohta mingit seisukohta. Kaebaja omandas tegelikult viis kinnistut ilma looduskaitseliste piiranguteta. Kõik 10 kinnistut on aga soetatud enne 2008. a-t, kui hakati maksma hüvitist piirangute talumise eest Natura alal. Riik hakkas hüvitist maksma vaid Natura alale jäävate kinnistutega seonduvalt, tekitades sellega teadlikult kaebajale kahju. Selline kahju pidi olema vastustajale ettenähtav. Kaebaja seisukohti toetavad Riigikohtu seisukohad asjades nr 3-4-1-25-11 ja 3-2-1-180-15, mis puudutavad tehnorajatise talumiskohustust.

3-19-727 alal on looduskaitselised piirangud oma olemuselt ulatuslikumad, kuna tegevuste mõju tuleb hinnata ka Natura ala terviklikkusele. Määruse nr 1305/2013 art 30 lg 6 p b võimaldab toetust maksta ka muudele piiritletud looduskaitsealadele, mille puhul põllumajandusele või metsadele kohaldatakse keskkonnapiiranguid seoses direktiivi 92/43/EMÜ art 10 rakendamisega tingimusel, et kõnealused alad ei ületa ühe maaelu arengu programmi kohta 5% Natura 2000 territoriaalsesse kohaldamisalasse kuuluvatest aladest. Vastustaja on selgitanud, miks riigisiseste kaitstavate alade piiranguvöönditele eelistati meetme kasutamist sihtkaitsevööndites. Metsaelupaikade looduslikku arengut ja kaitset saab tagada eeskätt sihtkaitsevööndis. 5) Natura võrgustiku alal tuleb ala eesmärgiks seatud loodusväärtuse soodne seisund tagada ja selle kahjustamist vältida, seega on kaitse eesmärgiks seatud loodusväärtuse seisundi kahjustumisel kohustus see taastada. Riigisiseselt kaitstava loodusväärtuse kaitsel on riigil avaram kaalutlusruum ja kaitse all olevat ala, kus loodusväärtus on kaitse eesmärgiks seatud, ei pea igal juhul kaitse all hoidma, kui selle seisund on halvenenud ja taastamine oleks ebamõistlikult koormav ning ka muud lahendused tagaksid kaitstava loodusväärtuse soodsa seisundi säilimise, nt kaitstava loodusväärtuse esinduslikuma ala kaitse alla võtmine, üksikute isendite ümberistutamine/ümberasustamine, LKS liigikaitse sätete rakendamine. 6) Oluline erinevus on Natura võrgustiku alal mõju hindamise madalam lävend ja ka see, et mõju tuleb hinnata Natura võrgustiku ala terviklikkusele. Kaebaja on seisukohal, et reaalses elus ei oma Natura alal mõju hindamise madalam lävend tähtsust. Tegelikult tuleb Natura alal kavandatud tegevuste mõju hinnata koosmõjus teiste kavade ja plaanidega, st ka väheolulise mõjuga tegevuse kavandamisel võib mõju hindamisel selguda, et koosmõjus teiste kavade ja plaanidega avaldab kavandatud tegevus negatiivset mõju Natura ala kaitse eesmärgile või ala terviklikkusele. Riigikohtus esitas otsuse nr 3-17-740 p-s 25 oma nägemuse sellest, kuidas peaks Keskkonnaamet kaitseala valitsejana kooskõlastusi andes tegutsema. Seega on asjakohatud väited, et Natura võrgustiku alal ei ole täiendavaid lisategevusi või piiranguid kavandatud tegevustele. 7) Eesti looduskaitsealuste alade kaitse eesmärgina loetletakse tavapäraselt erinevaid liike, elupaiku ja muid väärtusi, mille kaitseks ala on loodud. Direktiivi 92/43/EMÜ ja sellest tulenevalt ka Natura hindamise tähenduses on kaitse eesmärk seevastu laiem, hõlmates ka kaitstava väärtuse seisundit (esinduslikkust), mis tuleb saavutada või säilitada. Seega võib Natura alal olla kaitse eesmärgiks ka mõne elupaigatüübi seisundi parandamine, mis võib seisneda näiteks elupaigatüübi pindala suurendamises. 8) Kohtute seisukohti haldusasjades nr 3-14-50060 ja 3-15-2771 saab arvestada ka praeguses asjas. Ka praeguses vaidluses on gruppide vahel erinevused (piirangute eesmärk ja kestuse püsivus, mõju hindamine) ning oluline on riigi fiskaalne huvi. Kuigi ka väljaspool Natura võrgustiku ala võiks olla kompensatsiooni maksmise võimalus, ei pea see olema samasugune nagu Natura alal, kuna piiranguvööndi piirangud ei takista kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. PS-st ei tulene kohustust igasuguste piirangute kompenseerimiseks. Hetkel ei ole riigil selleks vahendeid ja seetõttu on vajalikuks peetud toetuste maksmist Euroopa Liidu vahenditest. Nii on tagatud intensiivsete looduskaitseliste piirangutega aladele toetuse maksmine. Riigi osalus on nende toetuste puhul 25%, kuid kaebaja taotleb riigilt 100% toetuse maksmist. Kaebaja on jätnud kasutamata võimaluse teistsuguse kompensatsiooni kasutamiseks (kinnistu omandamine riigile). Kaebaja on küll märkinud, et kuna uuendusraie on teatud osas lubatud, siis riik kinnistuid ei omanda, kuid ei ole reaalselt omandamist taotlenud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-19-727

3-19-727 Nii Natura alasid kui ka riigisiseselt kaitse alla võetud loodusobjekte kaitstakse kas kaitsealade, hoiualade, püsielupaikade või looduse üksikobjektidena. Looduskaitseliste piirangute sisu, sh metsamajandamise lubatavus konkreetsel alal sõltub eeskätt seal kaitstava loodusobjekti tüübist ja sellele rakenduvast kaitsekorrast, mitte asjaolust, kas kaitstav loodusobjekt kuulub Natura 2000 võrgustikku või mitte. Seetõttu loeb ringkonnakohus üheks võrreldavaks grupiks eraõiguslikud isikud, kelle omandis on Natura alal asuv metsamaa ja selle kaitserežiim on piiranguvöönd. Teise võrreldava grupi moodustavad eraõiguslikud isikud, kellele kuulub metsamaa ja selle kaitserežiim on piiranguvöönd, kuid see kinnistu ei asu Natura alal. Võrreldavate gruppide erinev kohtlemine seisneb selles, et grupp, kelle metsamaa asub Natura alal ja kaitserežiim on piiranguvöönd, saab toetust. Määruse nr 39 § 2 järgi on toetatavaks tegevuseks Natura alal asuval erametsamaal ühe kalendriaasta jooksul looduskaitseliste piirangute järgimine ning § 3 lg 2 järgi hõlmab Natura toetus piiranguvööndis asuvat metsaala. Seevastu grupile, kelle metsamaa ei asu Natura alal ja kaitserežiim on piiranguvöönd, ei ole õigustloovas aktis sarnast toetust ette nähtud.

3-19-727 Kaitse-eeskirjade järgi ei ole ühelgi kümnest kinnistust majandustegevus keelatud. Pruuli kinnistu asub osaliselt Türi maastikukaitseala piiranguvööndis, kus on lubatud uuendusraie langi suurusega kuni 1,0 ha või suurusega kuni 2 ha laiusega kuni 30 meetrit ning turberaie, mille puhul tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus (Vabariigi Valitsuse 26.11.2010 määruse nr 161 „Türi maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ § 1 lg 2 ja § 4 lg 9). UueVäljajüri, Vana-Väljajüri ja Väljajüri kinnistud asuvad osaliselt Nabala-Tuhala looduskaitseala piiranguvööndis, kus on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud lageraie langi pindalaga kuni 2 ha ja turberaie langi pindalaga kuni 5 ha, kusjuures tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus (Vabariigi Valitsuse 17.11.2014 määruse nr 168 „Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ § 15 p 5). Reinumäe kinnistul asub kaebuse kohaselt metsise püsielupaik (Uljaste). Sellel kinnistul on lubatud lage- ja turberaie 1. septembrist 31. jaanuarini, arvestades raielangi suuruse ja kujuga seotud piiranguid ning piiranguid metsa vanuselisele koosseisule ja raielangi kujule (Vabariigi Valitsuse 13.01.2005 määruse nr 1 „Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine“ § 4 lg-d 7 ja 8). Osa Reinumäe kinnistu metsise püsielupaiga piiranguvööndist kattub lendorava püsielupaiga sihtkaitsevööndiga, mille eest on kaebajal võimalik taotleda toetust määruse nr 39 alusel. Permuuda, Suurvirna ja Keskvälja kinnistu puhul kehtivad Reinumäe kinnistuga sarnased piirangud, sest ka seal asuvad metsise püsielupaigad. Osa Via-Villemi kinnistu metsamaast jääb Võhandu jõe ürgoru kaitsealale, mis on kaitse alla võetud 04.02.1964 ja mille puhul pole metsa majandamist samuti täielikult keelatud1 (vt ka LKS § 91 lg 4). Piirikõrtsi kinnistu jääb osaliselt Koiva-Mustajõe maastikukaitsealale, mille piiranguvööndis on keelatud vaid uuendusraie, v.a turberaie (Vabariigi Valitsuse 06.10.2005 määruse nr 259 „Koiva-Mustajõue maastikukaitseala kaitseeeskiri“ § 13 lg 1 ja § 14 p 7). Osaliselt jäävad Piirikõrtsi kinnistule veel Malluste männikud, mis on kaitse alla võetud 16.04.1974 ja mille osas kehtib samuti vana kaitsekord koos LKS § 91 lg-ga 4. Ka kaebaja ise hindab, et saab kõnealuseid kinnistuid majandada kokku vähemalt 50% ulatuses (vt ka A. Padari eksperthinnang, kaebaja 13.08.2019 seisukoha lisa 4). Leevendusmeetmetena on sõltuvalt piirangu intensiivsusest õigusaktides ette nähtud maamaksusoodustus või -vabastus (maamaksuseaduse § 4 lg-d 1 ja 2), samuti sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravate piirangutega maa riigile omandamine (LKS § 20). Ulatuslikumad leevendusmeetmed on ette nähtud rangemate piirangute korral. Lisaks saab riik riigisiseselt kaitstavate loodusobjektide puhul LKS §-s 13 sätestatud korras kaitse alla võtmise otsuse kehtetuks tunnistada või loodusobjektiga seotud kohustuste ulatust muuta. Vastustaja on selgitanud, et alates 2015. a-st on kaitse alt välja arvatud 18 riigisisest kaitseala, üks LKS § 10 lg 2 alusel kaitse alla võetud püsielupaik, 102 LKS § 50 lg 2 kohast püsielupaika ja 105 kaitstavat loodusobjekti (vt 24.05.2019 vastuse p 14 ja lisa 3). Metsamaa puhul vähendab ka see võimalus piirangute intensiivsust, kuna mets püsib n-ö raieküps aastaid. Lisaks tuleb märkida, et Piirikõrtsi, Via-Villemi, Permuuda, Suurvirna ja Keskvälja kinnistud on kaebaja omandanud teadmisega, et neil kehtivad looduskaitselised piirangud (kaebaja 25.09.2019 seisukoha p 1.3). Neile kohalduvad piirangud ei ole muutunud rangemaks (vastustaja 16.10.2019 vastuse p 3). Vastustaja märgib õigesti, et sellises olukorras on kaebaja kui metsa varumisega tegelev ettevõte võtnud äririski, et neil kinnistutel ei ole tal võimalik teha metsaraiet maksimaalselt võimalikus või soovitud mahus. Ringkonnakohus peab usutavaks, et piirangud kinnistul asuva metsa majandamisele kajastusid ka nende kinnistute ostuhinnas. See vähendab kõnealuse viie kinnistu osas oluliselt kaebaja õiguste riive intensiivsust.

http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main#HTTPOx5y0o9yhpCYRFoHADIynB3eClOoUj

13(16)

3-19-727

3-19-727 Natura ala erametsamaaomanikele makstakse toetust alates 2008. a-st. Toimiku materjalidest nähtuvalt on nii Maaelu- kui ka Keskkonnaministeeriumi esindajad viimastel aastatel korduvalt möönnud, et toetusskeemi tuleks laiendada ka neile metsamaade omanikele, kelle kinnistul asuvad üksnes LKS alusel kaitstavad loodusobjektid. Reaalse sammuna on alates 01.01.2017 määruses nr 39 Natura alaga sarnaste toetuste skeemiga hõlmatud riigisiseseid loodusobjekti sihtkaitsevööndi piiranguid taluvad erametsamaaomanikud. Tuleb siiski tähele panna, et ka neid 01.01.2017 lisandunud sihtkaitsevööndi piirangute talumise toetusi rahastatakse valdavas osas Euroopa Liidu fondidest. Olukorras, kus Euroopa Liidu fondidest ei ole võimalik maksta toetusi kõigile LKS alusel piiranguid taluvatele erametsamaaomanikele (nn 5% piirang, mida halduskohus selgitas põhjalikumalt otsuse p-s 11), hõlmati vastustaja selgituse kohaselt toetuse saamiseks õigustatud isikute ringi esialgu täiendavalt need, kelle metsamaa kuulub sihtkaitsevööndisse kui üldjuhul rangema kaitserežiimiga alale. Keskkonnaminister on 10.09.2018 kirjas (kaebuse lisa 8) märkinud, et piiranguvööndisse, kus ei ole määruse nr 39 alusel makstavat toetusmeedet, jääb 13 700 ha erametsamaad. Seega on ilmne, et toetuse saajate ringi edasist laiendamist isikutele, kelle metsamaa kuulub piiranguvööndisse, on piiranud eeskätt Eesti riigi rahalised võimalused.

3-19-727 on raie võimalik registreeritud metsateatise alusel (MS § 37 lg 3, § 41 lg-d 7 ja 8). Seega ei sõltu kaebaja võimalus oma kinnistutel metsa majandada pelgalt LKS-st tulenevatest piirangutest. Toimikust nähtuvalt on kaebajal vaidlusalustel kinnistutel varasematel aastatel raiet osaliselt lubatud ja osaliselt keelatud (vt vastustaja 24.05.2019 vastuse lisa 2; sh puudutab nimetatud vastuse p 8 kohaselt osa keelduvaid otsuseid ka sihtkaitsevööndis asuvaid metsaeraldisi). Lisaks, isegi kui vaidlusalustel kinnistutel piiranguvööndis kasvav mets on n-ö raieküps juba praegu, võib selle realiseerimine hetkel lubatust suuremas mahus olla võimalik ka tulevikus. Pole välistatud, et kaebaja kinnistuid puudutavad raiepiirangud aastate jooksul leevenevad või arvatakse mõni kinnistu piiranguvööndist sootuks välja. Näiteks Malluste männiku ja Võhandu jõe ürgorgu puudutavad vanad kaitse-eeskirjad tuleb üle vaadata hiljemalt 2023. a alguseks (vt LKS § 91 lg 1). Samuti on vastustaja 24.05.2019 vastuses selgitanud, et on võtnud tööplaani metsise elupaikade analüüsimise, mille tulemusel on võimalik vähemesinduslike paikade kaitse alt väljaarvamine. Nagu eespool on selgitatud, on viimastel aastatel kaitse alt välja arvatud terve rida loodusobjekte.

(allkirjastatud digitaalselt)

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.