Metsatervenduse OÜ kaebus mõista Eesti Vabariigilt välja hüvitis piiranguvööndite ja omandiõiguse piirangute talumise eest
Menetlusosalised
Kaebaja – Metsatervenduse OÜ, volitatud esindaja v.adv Indrek Veso Vastustaja – Keskkonnaministeerium, volitatud esindaja Džein Aunre
Asja läbivaatamine
04.09.2019 istung ja kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.02.2020 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Metsatervenduse OÜ-le kuulub kümme kinnistut: Pruuli kinnistu (83601:004:0290) Järvamaal Türi vallas, Piirikõrtsi kinnistu (77901:001:0062), Permuuda kinnistu (94302:001:0520) ja Suurvirna kinnistu (94302:001:0276) Valgamaal Valga vallas, UueVäljajüri kinnistu (71814:001:0039), Vana-Väljajüri kinnistu (71814:001:0020) ja Väljajüri kinnistu (71801:006:0024) Harjumaal Saku vallas, Via Villemi kinnistu (87901:001:0481) Põlvamaal Variora vallas, Keskvälja kinnistu (70201:001:0122) ja Reinumäe kinnistu (70201:001:0541) Lääne-Virumaal Vinni vallas. Nimetatud kinnistud on koormatud looduskaitseseadusest (LKS) tulenevate piiranguvööndi kitsendustega. Pruuli, Piirikõrtsi ja Via Villemi kinnistud on samaaegselt hõlmatud ka Natura-ala piiranguvööndisse.
2.Metsatervenduse OÜ esitas 12.02.2019 Keskkonnaministeeriumile nõude hüvitise maksmiseks piiranguvööndite talumise eest, milles nõudis 361,43 ha siseriiklike piirangualade talumise eest hüvitist summas 21 685,80 eurot (361,43 ha x 60 EUR/ha).
3.Keskkonnaministeerium vastas kaebaja nõudele 19.03.2019, teavitades, et nõutava hüvitise maksmist ei ole õigusaktidega ette nähtud, mistõttu seda maksta ei saa.
4.Tallinna Halduskohtus registreeriti 18.04.2019 Metsatervenduse OÜ kaebus, milles Metsatervenduse OÜ palus: 1) mõista Eesti Vabariigilt Metsatervenduse OÜ kasuks välja hüvitis 40 372,20 eurot kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta 224,29 ha piiranguvööndite talumise eest; 2) mõista Eesti Vabariigilt Metsatervenduse OÜ kasuks välja iga-aastane hüvitis omandiõiguse piirangute talumise eest 13 457,40 eurot aastas alates 19.04.2019 ja maksekohustusega iga aasta 19. aprilliks; 3) juhul, kui kohus leiab, et võrdse kohtlemise põhimõte ei kohaldu antud kahju hüvitise nõude puhul, siis määrata kohtul oma nägemuse järgi õiglane hüvitis looduskaitseliste piirangute (piiranguvööndite) talumise eest 224,29 ha ulatuses 3 aastat eest enne kaebuse esitamist ning edaspidi iga aasta alates 19.04.2019 ja maksekohustusega iga aasta 19. aprilliks. Metsatervenduse OÜ täpsustas 12.08.2019 menetlusdokumendis nõuet ning palub: 1) mõista Eesti Vabariigilt Metsatervenduse OÜ kasuks välja hüvitis 34 216,56 eurot kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta 204,4 ha kinnistute piiranguvööndite talumise eest; 2) mõista Eesti Vabariigilt Metsatervenduse OÜ kasuks välja iga-aastane hüvitis kinnistute piiranguvööndite piirangute talumise eest 12 264 eurot aastas alates 19.04.2019 ja maksekohustusega iga aasta
19.aprilliks; 3) juhul kui kohus leiab, et võrdse kohtlemise põhimõte ei kohaldu, määrata hüvitis kinnistute piiranguvööndite piirangute talumise eest 204,4 ha ulatuses 3 aasta eest enne kaebuse esitamist 19.04.2019 ja maksekohustusega iga aasta 19. aprilliks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Piiranguvööndi kaitsekohustuse rakendamisel kümnel kinnistul, ilma et makstaks omandi kasutamise ning valdamise takistamise eest õiglast võrdset hüvitist, on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduses (PS) sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Pruuli kinnistut (83601:004:0290) piirab ca 1 ha ulatuses Natura ala piiranguvöönd ning 10,61 ha ulatuses siseriiklik Türi piiranguvöönd. Piirikõrtsi kinnistut (77901:001:0062) piirab 1,2 ha ulatuses Natura ala piiranguvöönd ning 15,83 ha ulatuses siseriiklik Koiva piiranguvöönd. Via Villemi kinnistut (87901:001:0481) piirab 1,15 ha ulatuses Natura ala piiranguvöönd ning 2,7 ha ulatuses siseriiklik Võhandu jõe ürgoru piiranguvöönd. Eeltoodud kolme kinnistu puhul on olukord, kus kaebaja kinnistutel on ühed ja samad piirangud nii Natura alale jääva kinnistu osas kui ka siseriikliku piiranguvööndi osas. Seega eeltoodud kolme kinnistu puhul kehtivad ühe kinnistu lõikes nii Natura alal kui ka mitte-Natura alal täpselt ühed ja samad piirangud, mistõttu 2(7)
3-19-727 toimub kaebaja ebavõrdne kohtlemine ühe ja sama kinnistu piires. Natura alal oleva kinnistu osa eest saab kaebaja Natura hüvitist 60 EUR/ha, kuid mitte-Natura ala eest hüvitist ei saa, kuigi piirangud on samad ja see kujutab endast ebavõrdset kohtlemist. Uue-Väljajüri kinnistu, Vana-Väljajüri kinnistu ja Väljajüri kinnistu asuvad Nabala-Tuhala looduskaitseala Nabala piiranguvööndis, mis ei ole Natura ala. Samas Nabala-Tuhala piirangud on isegi karmimad kui Lahemaa rahvuspargi piirangud Natura alas. Permuuda kinnistut (Virna püsielupaik), Suurvirna kinnistut (Virna püsileupaik), Keskvälja kinnistut (Uljase püsielupaik), Reinumäe kinnistut (Uljaste püsielupaik) piiravad kogumis 182,42 ha ulatuses metsise püsielupaikade piiranguvööndid. 2) Piiranguvööndi piiranguid taluma pidavate Natura ala maaomanike ja kaebaja jaoks ei oma mitte mingit sisulist tähtsust, kust tuleb raha, mida makstakse Natura ala piiranguvööndi talumise eest. Oluline on siinkohal asjaolu, et Eesti Vabariik on omal äranägemisel otsustanud kasutada Euroopa Liidu raha selleks, et hüvitada Natura ala piiranguvööndi talumisel saamata jäävat tulu. Selle maksmine ei olnud Euroopa Liidu poolt ette nähtud kohustus. 3) Kõikide kinnistute piiranguvööndites kehtivad LKS § 31 piiranguvööndi piirangud kaitseeeskirjades sätestatud erisustega. Antud juhul kehtivad nii Natura ala maaomanikele kui kaebajale võimalus saada maamaksusoodustust ning võõrandada kinnistu riigile, kuid riik ei maksa erinvalt Natura alast kaebajale piiranguvööndi talumise eest hüvitist. Antud juhul on nii Natura ala kui ka kinnistute piiranguvööndi eesmärk üks ja sama. Seda enam, et kolme kinnistu puhul kehtivad ühel ja samal kinnistul mõlemad piiranguvööndid. Kuna ebavõrdsel kohtlemisel ei ole sisulist põhjendust ning ebavõrdne kohtlemine ei ole proportsionaalne, siis on kinnistute puhul võrdse hüvitise maksmata jätmisega tegemist ebavõrdse kohtlemisega. 6) Olukorras, kus riigil on üldistes huvides vajalik piirata üksikisiku omandipõhiõigust rohkem, kui see oleks konkreetse üksikisiku huve arvestades proportsionaalne, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta riive tasakaalustamiseks hüvitist. Seega on kaitstavad loodusväärtused saanud kinnistutel kasutuseelise piiranguvööndi kasutamisel, mille eest tuleb kasutuseelise realiseerimisel avalikkusel, s.o riigil maksta Natura alaga võrdset tasu. Täidetud on riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 14 (õigustloova aktiga tekitatud kahju) sätestatud kahju hüvitamise eeldused. 7) Juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, taotleb kaebaja kahju hüvitamist kohtu omal äranägemisel.
6.Keskkonnaministeerium palub jätta kaebus rahuldamata. 1) Loodusvarade ja ressursside säästmine ja säilitamine on PS § 53 kohaselt igaühe kohustus. Keskkonna väärtus inimese ja ühiskonna jaoks ei seisne üksnes tema kasutamise võimaluses, vaid juba pelgas olemasolus (nn eksisteerimisväärtus). Kaitset vajavad ka liigid, millel ei ole majanduslikku tähtsust. PS-s ei ole sätestatud igaühe kohustuse täitmise eest hüvitise maksmise kohustust. PS § 32 võimaldab omandipõhiõiguse piiramist looduskaitselistel eesmärkidel. PS §-st 32 ei tulene kohustust mõõdukate looduskaitseliste piirangute talumise hüvitamiseks. Üldjuhul on piiranguvööndis metsa majandamine lubatud, raietele on seatud üksnes vajalikud piirangud lähtuvalt kaitstavast loodusväärtusest (ajaline piirang, raie langi suuruse piirang, raie liigi piirang jne). Peale piiranguvööndi piirangute on kaebuses nimetatud kinnistutel piirangud ka lähtuvalt LKS §-s 35 nimetatud ranna või kalda kaitse vöönditest. Metsaraie on seadusega reguleeritud tegevus ja kinnistu omanikul ei ole õiguspärast ootust, et ta saab igal juhul kinnistul metsa raiuda. Metsast tulu teenimine ei ole piiranguteta realiseeritav õigus ning PS § 32 kaitsealasse ei kuulu lootus või võimalus vara saada. Seega ei saa kaebaja nõuda hüvitist metsamajandamisest saamata jäänud tulu eest. Kaebajal puudub õigus piiranguvööndi piirangute talumise eest hüvitise maksmise nõudmiseks olukorras, kus piirangud ei ole 3(7)
3-19-727 intensiivsed ning riigi poolt on ettenähtud leevendusmeede maamaksu soodustuse näol. Juhul, kui piirangud ei võimalda kinnistu sihtotstarbelist kasutamist, on võimalik kaebajal taotleda riigilt kinnistu omandamist LKS § 20 alusel. 2) Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, et looduskaitseliste piirangute talumisest on talle tekkinud kahju. Kaebaja ei ole märkinud, et ta ei saa metsa majandada. Metsaregistri metsateatiste väljavõtetest nähtuvalt ei ole piiranguvööndi piirangud kaebajale niivõrd koormavad, nagu kaebaja püüab üldsõnaliselt kaebuses muljet jätta. Võrreldes keelduvate märgetega on enamus raied metsateatistes lubava märkega. Kaebaja poolt välja toodud saamata jäänud tulu summa on meelevaldne. Kuivõrd raie võimalikkus selgub metsateatise menetluses, siis ei ole kaebaja poolt kogu piiranguvööndisse jääva ala pindala järgi arvutuse tegemine millegagi põhjendatud. 3) Kaitsekorra piirangud tagavad kaitstava liigi ja selle elu- või kasvukoha ning elupaigatüüpide soodsa seisundi. Seega on piirangud vastavuses kaitstaval alal kaitseväärtuse vajadusega ja erinevatel kaitstavatel aladel erinevad. Seetõttu on meelevaldne kaebaja võrdlus (kaebuse p-d 2.3, 2.4, 2.5 ja 2.10) Nabala-Tuhala looduskaitseala ja Lahemaa rahvuspargi ning metsise ja lendorava püsielupaiga piirangute osas, kuivõrd kaebaja on täiesti tähelepanuta jätnud võrreldavate kaitstavate alade kaitse-eesmärgid, millest tulenevalt piirangud kehtestatakse. Seetõttu ei ole nimetatud kaebuse väited asjassepuutuvad ja need tuleb jätta tähelepanuta. 4) Eksisteerivad erisused Natura 2000 võrgustiku alale jääva kinnistu ja ainult riigisisese kaitstava loodusobjekti piiranguvööndisse jääva kinnistu omanike vahel, mistõttu ei ole tegemist võrdsete gruppidega (haldusasi 3-14-50060). Kuivõrd tegemist ei ole võrdsete gruppidega, siis ei ole rikutud PS § 12 võrdse kohtlemise põhimõtet ja kaebaja ei saa nõuda Natura ala erametsamaa toetuse maksmist võrdse kohtlemise alusel. Natura 2000 võrgustiku moodustamise eesmärk on tagada Euroopa Liidus ühenduse tähtsusega elupaikade ja liikide soodne seisund ning sidus ökoloogiline võrgustik. Natura 2000 võrgustikku alade esitamisel on alade valikul liikmesriigi kaalutlusruum piiratud. Riigisiseselt loodusobjekti kaitse alla võtmise alused, valikukriteeriumid ja eesmärgid tulevad LKS-st. Eesmärgiks on säilitada Eesti looduse mitmekesisus ning tagada Eestis ohustatud liikide, nende elupaikade, maastike, üksikobjektide ja kultuuriväärtuste kaitse. Kaitsekordade planeerimisel tuleb lähtuda proportsionaalsusprintsiibist, piirata tuleb nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Juhul, kui kaitstaval loodusobjektil on kaitse-eesmärgiks seatud loodusväärtus hävinenud, siis riigisisese kaitstava loodusobjekti kaitse alt välja arvamiseks on riigil suurem kaalutlusruum kui Natura 2000 võrgustiku alast väljaarvamiseks ettepaneku tegemisel. Ka keskkonnamõjude hindamise lävend on Natura ala ja siseriikliku piiranguvööndi puhul erinev. Käesoleval ajal on koostamisel II kaitsekategooria linnuliikide kanakulli ja metsise elupaikade analüüs. Ekspertarvamuse valmimise järel on selge, kas on vajalik mõne olemasoleva püsielupaiga kaitse alt välja arvamine. 5) Euroopa Liidu tasandil otsustatakse, millistel tingimustel toetust makstakse. Samuti otsustatakse Euroopa Liidu tasandil toetuse edasimaksmine või maksmisest loobumine. Toetust on võimalik maksta Natura 2000 aladele ja looduskaitseliste piirangutega aladele, mis aitavad kaasa Natura 2000 võrgustiku sidususe tagamisele. 2017. a riigisiseselt meetme väljatöötamisel jõuti järeldusele, et 5% kriteeriumi alla kõik kaitstavad loodusobjektid väljaspool Natura 2000 võrgustikku ei mahu, seetõttu said valitud sihtkaitsevööndid, mille panus Natura eesmärkide täitmisele ja piirangud erametsaomanikele võrreldes piiranguvööndi piirangutega on suuremad. 6) RVastS järgi ei saa haldusorganit kohustada sooritama toimingut, antud juhul kohustada maksma hüvitist, mida seadus ette ei näe. Natura erametsamaa toetuse maksmine ei toimu automaatselt, vaid seda peab igal aastal taotlema ning toetuse saaja peab täitma õigusaktides ettenähtud tingimusi. Samuti ei ole konstantne toetuse summa, kuivõrd toetuse maksmise kord võimaldab seda muuta. Toetuse andmiseks või andmata jätmiseks tehakse iga kord otsus. Seega 4(7)
3-19-727 ei ole tegemist toetusega, kus toetuse saaja saab ise toetuse saamise osas olla passiivne. Toetuse summa võib muutuda või selle maksmine lõppeda Eesti maaelu arengukava 2014–2020 perioodi lõppemisel. Kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist ning isegi, kui kaebajale oleks kahju tekkinud, siis ei ole täidetud ülejäänud RVastS § 14 lõike 1 alusel nõude rahuldamise kohustuslikud tingimused. Kaebaja ei ole esitanud kaebuses põhjendusi, kuidas on täidetud RVastS § 14 lõike 1 alusel õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks olevad tingimused. Kuna kohus ei saa asuda seadusandja rolli, siis ei ole võimalik kaebusega saavutada eesmärki, mille kohaselt kaebaja taotleb hüvitise määramist kohtu äranägemisel. PS ei kohusta riiki igasugust omandiõiguse riivet kompenseerima.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebaja taotleb kahju hüvitist RvastS § 14 lg 1 alusel, kuna Vabariigi Valitsus ei ole andnud õigustloovat akti, mis ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks (12.08.2019 menetlusdokumendi p 1.22, tl 127). RVastS § 14 lg 1 sätestab avaliku võimu kandja vastutuse erijuhu üldisest kahjuhüvitamise kohustusest. Kahjuhüvitamise kohustust ei too kaasa iga juhtum, kus õigusvastase õigustloova akti või selle andmata jätmisega võib olla isikule kahju tekitatud (vt Riigikohtu 31.10.2013 otsus nr 3-3-1-84-12, p 13). RVastS § 14 lg 1 järgi peavad õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata; 2) isikule on tekkinud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6) isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.
8.Kohtu arvates on käesoleval juhul RVastS § 14 l-st 1 tulenevad kahju hüvitamise eeldused täitmata.
9.Esiteks ei ole kaebajale tekitatud kahju. Kaebaja näeb talle tekitatud kahjuna saamata jäänud toetust, mis oleks analoogne sellega, mida makstakse Maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus“ (edaspidi: määrus nr 39) alusel Natura 2000 ala looduskaitseliste piirangute eest või väljaspool Natura 2000 ala asuva LKS § 4 lg 1 p-s 1 või 4 nimetatud kaitstava loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuva metsaala eest. Määruse nr 39 § 2 kohaselt makstakse nn Natura-toetust looduskaitseliste piirangute järgimise eest. Õiguskantsler on oma 12.11.2018 vastuses MTÜ-le Eesti Erametsaliit (p-d 21 ja 22, tl 26 p) märkinud, et Natura toetuse näol ei ole tegemist hüvitisega saamata jäänud tulu eest. Õigusakti koostaja viitas määrust välja töötades küll eesmärgile hüvitada saamata jäänud tulu, kuid juba siis oli selge, et toetus seda tervikuna ei kata (samas). Õiguskantsler märkis, et toetuse suuruse üle otsustamisel on riigil avar otsustusruum ning PS ei kirjuta ette, kui palju tuleb isikule looduskaitseliste piirangute talumise eest toetust maksta. Asjakohane on siinjuures kohtu arvates vastustaja viide PS § 53-le, mille kohaselt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Kuna looduskeskkonna säästmise näol on tegemist igaühe põhikohustusega, mis laieneb lisaks füüsilistele isikutele ka juriidilistele isikutele, on asjakohatud kaebaja tehtud viited kohtupraktikale tehnorajatiste talumise tasu osas ning isikule vahistamisel tekitatud kahjuga (nt kaebuse p 2.19) või jutt kasutuseelisest, mida loodusväärtused kaebaja arvelt justkui saavad. Kohtu arvates on Natura toetuse näol, nagu mõiste isegi viitab, tegemist PS mõttes toetusega, mitte kahju hüvitamisega, vaatamata sellele, et Natura toetuse eesmärgiks on osaliselt korvata kahjusid (saamata jääv tulu), mis piirangute talumisega kinnistu omanikele kaasnevad. Igasuguste toetuste määramisel on riigil aga avar kaalutlusruum. Asjaolu, et EL ja Eesti riik koostöös on Natura aladele kohalduvate piirangute eest ette näinud toetuse, mida siseriiklikult 5(7)
3-19-727 kehtestatud looduskaitseliste piiranguvööndite osas ei maksta, ei tähenda, et sellega on tekitatud asjaomastele isikutele kahju. Vastava toetuse ettenägemise tõttu ei ole kaebaja varaline olukord piiranguvööndite osas kuidagi halvenenud. EL ega siseriiklikest õigusaktidest ei tulene kohustust ja sellele vastavat subjektiivset õigust nõuda toetuse maksmist mistahes looduskaitseliste piirangute talumise eest. Seetõttu ei saa väita, et riik oleks jätnud enda kohustuse täitmata. Kuna kaebajale ei ole tekkinud õiguspärast ootust toetust saada, ei saa kahju tekitamisest (saamata jäänud tulu) rääkida. Seega on täitmata RVastS § 14 lg-st 1 tulenev eeldus, et kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega.
10.Olukorras, kus EL on näinud ette vahendid EL direktiividest tulenevate kohustuste täitmiseks, ei tulene sellest liikmesriigi kohustust näha ette analoogsed siseriiklikud kompensatsioonimeetmed sarnastele piirangutele, mis tulenevad siseriiklikust õigusest. Riigi kohustus maksta toetust ei saa tuleneda pelgast faktist, et EL on mingi toetuse ette näinud, vaid vastav kohustus peaks tulenema PS-st, alamalseisvast siseriiklikust või EL õigusaktist. Vastavat kohustust piiranguvööndite kitsenduste kompenseerimiseks ühestki õigusaktist aga ei tulene. Kohus nõustub vastustajaga, et Natura toetust saavad isikud ja kaebaja ei ole võrdsetes olukordades. Isikud, kellele laienevad EL õigusest tulenevaid piirangud ja kellele kompenseeritakse piirangud (peamiselt) EL vahendite arvelt ei ole võrreldavas olukorras isikutega, kellele laienevad siseriiklikud piirangud ja kellele tuleks need piirangud hüvitada Eesti riigi eelarvest. Isegi kui võrdset olukorda möönda (kaebaja viide õiguskantsleri 08.05.2014 märgukirjale – kaebuse lisa 6), on vastustaja välja toonud olulised erinevused Natura ala ja siseriiklike kaitsekordade piirangute vahel (vastus kaebusele, p-d 12–15). Võrdse kohtlemise põhimõtte riive on PS kohaselt õigustatav, kui erineval kohtlemisel on mõistlik ja asjakohane põhjus. Sealjuures ei ole nõutav, et õigustloova akti andja peab suutma tõendada, et ühelgi juhul soodustuse mittesaaja ei satu ebasoodsasse olukorda. Piisavaks tuleb lugeda tuginemist erinevatele õiguslikele kategooriatele, nt Natura alade ja sihtkaitsevööndite erinevale õiguslikule režiimile võrreldes siseriikliku piiranguvööndiga. Eesmärgipäratu on seetõttu asuda analüüsima, kas piiranguvööndi kitsendused igal konkreetsel juhul on võrreldavad Natura ala piirangute või sihtkaitsevööndi piirangutega. Vaidlust ei saa olla selles, et õiguslikus mõttes on siseriiklikud piiranguvööndi kitsendused leebemad võrreldes Natura ala ja sihtkaitsevööndi piirangutega (vastustaja on haldusasjas esitanud vaidlusaluseid kinnistuid puudutavad metsateatised, millest nähtuvalt on kaebaja saanud teatud piirangutega metsi majandada). Tarvidust ei ole asuda analüüsima kaebaja väljatoodud üksikute kaitsealade kaitse-eeskirju.
11.Vastustaja on selgitanud, et Natura toetuste maksmise aluseks on Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud Eesti maaelu arengukava 2014–2020, mille koostamise aluseks omakorda on EL määrus nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta. Antud määruse art 30 lg 6 p b järgi võivad toetust saada direktiivide 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ kohaselt määratud Natura 2000 põllumajandus- ja metsaalad ja muud piiritletud looduskaitsealad, mille puhul põllumajandusele või metsadele kohaldatakse keskkonnapiiranguid seoses direktiivi 92/43/EMÜ art 10 (käsitleb Natura 2000 võrgustiku ökoloogilist sidusust) rakendamisega tingimusel, et kõnealused alad ei ületa maaelu arengu programmi kohta 5% Natura 2000 territooriumidest. Vastustaja toob välja, et kuna 5% kriteeriumi alla kõik kaitstavad loodusobjektid väljaspool Natura 2000 võrgustikku ei mahu, eelistati toetuste määramisel sihtkaitsevööndeid, mille panus Natura eesmärkide saavutamisele ning piirangud erametsamaaomanikele võrreldes piiranguvöönditega on suuremad (vastus kaebusele, p 16, tl 65). Ka sellega on vastustaja näidanud, et erineval kohtlemisel on mõistlik ja asjakohane põhjus. Riik on eelarvevahendite nappuse tingimustes eelistanud toetuste maksmisel kompenseerida intensiivsemaid piiranguid.
12.Riigikohus on leidnud 07.06.2019 otsuses asjas 3-16-1191 (p 9.4), et kui kohus rahuldab seadusandja tegevusetuse peale esitatud hüvitamiskaebuse, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kaebaja võrdse kohtlemise argumendile tuginevat käsitlust ei saa 6(7)
3-19-727 RvastS § 14 kohaldamisel kindlasti piisavaks ega ammendavaks pidada. Kuna Natura toetus on pelgalt üks meede, millega riik looduskaitselisi piiranguid kompenseerib (lisaks sellele laienevad isikule maamaksu soodustused ning isikul on võimalus võõrandada looduskaitseliste piirangutega kinnistud riigile LKS § 20 alusel), tuleks RvastS § 14 kohaldamisel hinnata kogu süsteemi tervikuna, st kas olemasolev meetmete süsteem kaitseb isikute õigusi piisavalt. Käesoleval juhul ei ole kaebaja välja toonud ega tõendanud, et olemasolev süsteem ei ole piisav ega taga tema õiguste kaitset. Seetõttu ei ole alust ka alternatiivse hüvitamisnõude rahuldamiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et väheintensiivsetele riivetele ei pea riik reageerima hüvitise või toetuse maksmisega.
13.Sõltumata sellest, kas nõustuda kaebaja väidetega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ja kahju hüvitamise eelduste täitmisest RvastS § 14 alusel, tuleks kaebaja nõue jätta osade kinnistute puhul rahuldamata ka seetõttu, et kaebaja on omandanud need teadlikult koos looduskaitseliste piirangutega. Keskvälja kinnistu omandamise lepingu (tl 167–168) p 2.1.4 kohaselt asub lepingu esemel Uljaste metsise püsielupaik ja selle piiranguvöönd. Permuuda kinnistu omandamise lepingus (tl 170–171) sisaldub teave (p 3.1.2), et kinnistu jääb tervikuna II kaitsekategooria liigi, metsis, Virna püsielupaiga piiranguvööndi territooriumile, Suurvirna (Rooni-Virna 3MT) kinnistu jääb osaliselt II kategooria liigi, metsis, Virna püsielupaiga piiranguvööndi ja osaliselt Virna püsielupaiga sihtkaitsevööndi territooriumile (samas). Piirikõrtsi kinnistu omandamise lepingus (tl 172–173) on kaebajat informeeritud (p 2.1.4), et kinnistu asub projekteeritava kaitseala piires. Nendel juhtudel on kaebaja teadlikult omandanud kinnistud, millel metsamajandamine on olnud piiratud või on piirangud olnud prognoositavad. Sellisena oli kaebajal tekkinud kahju võimalik vältida, mistõttu ei ole täidetud kahju hüvitamise üldine eeldus (RvastS § 7 lg 1). Ei ole usutav, et piirangud ei mõjutanud kinnistute hinda. LKS § 20 lg 11 kohaselt ei omanda riik kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist. Seadusandja on pidanud isiku teadlikkust piirangutest oluliseks. Vastustaja on välja toonud, et kaitsekord kinnistutel ei ole omandamise järel muutunud rangemaks. Kaebaja ei ole seda ka ümber lükanud.
14.Vastustaja on asjakohaselt viidanud olemasolevale kohtupraktikale. Haldusasjades nr 3-14-50060 ja 3-15-2771 ei ole kohtud sarnastel asjaoludel esitatud nõudeid aktsepteeritud. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et isikute erinevat kohtlemist õigustab nii piirangute erinev eeldatav ajaline kestus kui ka riigi fiskaalne huvi, sest kaebaja taotletavat hüvitist ei maksta samast rahastamisallikast (3-14-50060, p 17, 3-15-1771, p 20). Nimetatud kohtuasjades vaatlesid kohtud olemasolevat looduskaitseliste piirangute kompenseerimise süsteemi laiemalt ja hindasid selle isikute õiguste kaitseks piisavaks. Kaebaja käesolevas asjas välja toodud seisukohad ei ole aluseks senise kohtupraktika revideerimiseks, arvestades Natura alade ja siseriiklike piirangute (piiranguvöönd) õiguslike režiimide erinevust. Kaebaja viitab oma menetlusdokumentides läbivalt õiguskantsleri 08.05.2014 märgukirjale. Tegemist ei ole siiski jõustunud kohtuotsustega võrreldava õigusallikaga. Samuti tuleb silmas pidada, et tegemist on märgukirjaga, mitte õiguskantsleri ettepanekuga, millega õiguskantsler reageerib PS-vastasele olukorrale. Kohtule ei nähtu, et õiguskantsler Ülle Madise oleks väljendanud antud küsimuses samu seisukohti kui eelmine õiguskantsler Indrek Teder.
15.Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus tervikuna jätta rahuldamata. Vajalik ei ole analüüsida, kas täidetud on RvastS § 14 lg 1 muud nõuded (nt isiku kuulumine eriliselt kannatanud isikute rühma).
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad Keskkonnaministeeriumi võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.