Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 10.09.2020, Tartu 3-18-1062 Marju Silveti kaebus Tartu Linnavalitsuse 08.05.2018. a korralduse nr 486 tühistamiseks ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise õigusvastaseks tunnistamiseks Tartu Halduskohtu 29.07.2019. a otsus Marju Silveti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – Marju Silvet Vastustaja – Tartu linn Kolmas isik – OÜ Avaare Kinnisvara, esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbi vaatamata Marju Silveti taotlus kaasata menetlusse Keskkonnaamet.
2.Jätta rahuldamata Marju Silveti taotlused veeloa väljanõudmiseks ning apellatsioonkaebuse lisadena esitatud dokumentide ja fotode asja juurde võtmiseks.
3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.07.2019. a otsus muutmata ning Marju Silveti poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.
4.Mõista Marju Silvetilt OÜ Avaare Kinnisvara kasuks välja 600 (kuussada) eurot apellatsioonimenetluse kulude katteks. Ülejäänud osas jätta kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 10.09.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1).
Tartu Linnavalitsuse 11.11.2014. a korraldusega nr 1178 algatati Ihaste tee 2b krundi ja lähiala detailplaneeringu koostamine, kinnitati lähteseisukohad ning otsustati jätta algatamata keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH). Tartu Linnavalitsuse 13.06.2017. a korraldusega nr 609 võeti vastu Ihaste tee 2b krundi ja lähiala detailplaneering ning suunati avalikule väljapanekule. Ettepanekuid ega vastuväiteid avaliku väljapaneku ajal ei esitatud.
2.Tartu Linnavalitsus kehtestas 08.05.2018. a korraldusega nr 486 Ihaste tee 2b krundi ja lähiala detailplaneeringu.
3.Marju Silvet esitas 29.05.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Linnavalitsuse 08.05.2018. a korralduse nr 486 tühistada ning tunnistada keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise õigusvastaseks. Kaebuse kohaselt kaasneks detailplaneeringu elluviimisega suur negatiivne keskkonnamõju nii Ropka-Ihaste kaitsealal esinevate loodusväärtuste säilimisele kui ka väljaspool seda kaitseala esinevatele kaitsealustele liikidele. Kaebaja esitas kaebuse nii avalike kui ka isiklike õiguste kaitseks.
4.Tartu Halduskohus tagastas 11.06.2018. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Tartu Ringkonnakohus tühistas 21.12.2018. a määrusega halduskohtu määruse osas, mis puudutas populaarkaebuse tagastamist. Tartu Halduskohus võttis 10.04.2019. a määrusega kaebuse (populaarkaebus) menetlusse.
5.Tartu Halduskohus jättis 29.07.2019. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et vastustaja jättis õiguspäraselt KSH algatamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt: KSH on kohustuslik üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Tartu Linnavalitsus andis 11.11.2014. a korralduses nr 1178 eelhinnangu olulise keskkonnamõju olemasolu kohta leides, et kavandatav tegevus ei ole keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) mõistes olulise keskkonnamõjuga ja detailplaneeringule ei ole vajalik keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine. Vastustaja tugines ka Keskkonnaameti 13.09.2013. a kirjas nr JT 6-8/13/20480-2 (I kd, tl 100) toodud seisukohale, et teadaolevast infost lähtudes ei kaasne planeeritud tegevusega olulist keskkonnamõju ja KSH algatamine ei ole eeldatavalt vajalik ning keskkonnatingimustega ja liikide kaitsega arvestamine on võimalik planeerimisseaduse § 9 lg 2 p 8 kohaselt planeerimismenetluse käigus. Vastustajal oli KSH vajalikkuse üle otsustamisel kaalutlusõigus. Vastustaja lähtus keskkonnamõju olulisuse hindamisel KeHJS § 6 lg-s 3 nimetatud kriteeriumitest ja tugines Keskkonnaameti, kui looduskaitse alal kompetentse asutuse seisukohale ning andmetele kaitsealuste liikide esinemise kohta detailplaneeringu alal. Samuti ei piirne detailplaneeringu ala vahetult Natura alaga, sest Ropka-Ihaste looduskaitseala ei ole tervikuna Natura ala (I kd, tl 165-166). Selle looduskaitseala Anne piiranguvöönd, mis piirneb detailplaneeringu alaga, ei kuulu Natura 2000 võrgustikku. Natura alad jäävad detailplaneeringu alast ca 500-600 m kaugusele. Natura alade kaugust ja detailplaneeringuga kavandatavat (elurajoon) arvestades leidis vastustaja õigesti, et mõju Natura aladele ei esine. Tartu Linnavolikogu kehtestas 14.09.2017. a otsusega nr 494 Tartu linna üldplaneeringu 2030+, mille raames viidi läbi ka KSH. Üldplaneering näeb vaidlusalusele detailplaneeringu alale ette kortermajade ehitamise. Kaebaja osales linna üldplaneeringu menetluses ning vaidlustas kohtus üldplaneeringu kehtestamise otsuse, soovides uue KSH läbiviimist. Jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-17-2085 on Tartu Linnavolikogu 14.09.2017. a otsus nr 494 osaliselt tühistatud
(Ropka silda ja selle ühendusteed puudutavas osas). Muus osas on tegemist kehtiva haldusaktiga, mis näeb vaidlusalusele alale ette segahoonestusala. Üldplaneeringu menetluses kaebaja hoonestuse osas vastuväiteid ei esitanud. Kaebajal oli võimalik kaasa rääkida ka detailplaneeringu menetluses, mida ta ei ole teinud. Detailplaneeringu algatamisel KSH algatamata jätmine ei välista seda, et hilisemas menetlusstaadiumis hinnatakse KSH vajadus ümber ning see viiakse siiski läbi. Halduskohtu hinnangul sellist vajadust praeguses asjas ei nähtunud. Kaebaja väitis, et Keskkonnaamet ei ole bioloogide esitatud kaitsealuste liikide levikuandmeid EELIS-e andmebaasi kandnud, kuid ta ei ole tõendanud, et enne detailplaneeringu kehtestamist oleks esitatud taotlusi andmebaasi täiendamiseks vaidlusaluse planeeringuala osas ja need taotlused jäeti Keskkonnaameti või vastustaja poolt tähelepanuta. Vastustaja tugines planeeringualaseid otsuseid tehes seega õigesti olemasolevatele andmetele. Kaebaja soovis kaebusega kaitsta vaidlusalusel detailplaneeringu alal ja selle vahetuses läheduses väidetavalt esinevaid järgmisi isendeid: harilik vingerjas, laululuik, arusisalik, rabakonn ja rohukonn. Kaebaja esitas 31.05.2018 Keskkonnaministeeriumile ettepaneku kaitseala loomiseks (muu hulgas vaidlusalusel planeeringualal). Keskkonnaministeerium keeldus 24.09.2018. a vastuses nr 8-12/18/3688-3 (I kd, tl 144) kaitseala moodustamise menetluse alustamisest. Keskkonnaministeeriumi vastuse kohaselt on vingerja elupaiga säilimine Emajões piisavalt tagatud ning laululuik (II kaitsekategooria) sel alal ei pesitse, samuti ei ole ala Eesti mastaabis oluliseks rändepeatuspaigaks. Arusisalik, rabakonn ja rohukonn ei ole I kaitsekategooria liigid, kelle kõik elupaigad tuleks kaitse alla võtta (looduskaitseseadus § 48 lg 1). Olemasolevad kaitsealused rabakonna ja rohukonna elupaigad jäävad Ropka-Ihaste looduskaitsealale. Halduskohtu hinnangul ei ole vastustaja oma tegevusega looduskaitseseadust rikkunud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja palub apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 29.07.2019. a otsuse tervikuna tühistada ja teha uus otsus ning rahuldada kõik taotlused, mille ta esitas juba halduskohtule. Kaebaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, hindas ebaõigesti tõendeid ja rikkus oluliselt kohtumenetluse normi.
6.1.Halduskohus jättis suure osa kaebaja poolt 21.-22.07.2019 esitatud tõenditest asja materjalide juurde võtmata. Kaebaja poolt 21.07.2019 esitatud fotod tõendavad, millised muutused on Anne luhal toimunud 2018-2019. a. 6.2 Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et elurajooni ehitamisega detailplaneeringu alale ei esine mõju Natura aladele. Arendaja tegevuse tulemusena Anne luha ojade ja kraavide muutmisel ja pinnase täitmisel on ilmsiks tulnud kahjulik keskkonnamõju sellest alast ülesvoolu jäävale Natura võrgustikku kuuluvale Anne loodusalale ja kavandatavale Kalda tee pehme koeratubaka püsielupaigale.
6.3.Tartu Ringkonnakohtu 21.02.2019. a otsusega haldusasjas nr 3-17-2085 on tõendatud, et Tartu linna üldplaneeringu menetlemise käigus läbi viidud KSH ei võtnud arvesse Ihastesse uue elurajooni rajamisega kaasnevaid keskkonnamõjusid. Kuna juba üldplaneeringu menetlemisel KSH koostajad ei arvestanud Ihaste uue elurajooni negatiivsete keskkonnamõjudega, siis oleks tulnud vaidlusaluse detailplaneeringu menetlemisel läbi viia selle arenduse KSH.
6.4.Ihaste tee 2b ja lähiala detailplaneering on vastuolus Tartu linna üldplaneeringu 2030+ põhimõtetega. Tegelikkuses esineb detailplaneeringualal vee-elupaikadele ja nendega seotud
kaitstavatele kala- ja putukaliikidele negatiivne mõju. Suur mõju on ka kahepaiksetele ja roomajatele Anne luhal.
6.5.Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses ka kolmanda isiku menetlusse kaasamist ja otsuses kaebajalt kolmanda isiku kasuks kohtukulude väljamõistmist.
6.6.Kaebaja esitas 04.08.2020 ringkonnakohtule avalduse, milles märgib, et vastavalt veeseaduse (VeeS) §-le 175 on vajalik veeluba, kui langetatakse vooluveekogu olemasolevat veetaset rohkem kui 0,3 meetrit. Seega, enne planeeringualal veekogude süvendamiseks ja vee ümberjuhtimiseks oleks pidanud vastustajal olema veeluba ja kaebaja taotleb selle vastustajalt väljanõudmist. Samuti taotleb kaebaja ringkonnakohtult uuesti Keskkonnaameti kaasamist menetlusse.
6.7.Kaebaja märgib 10.08.2020 ringkonnakohtule esitatud avalduses, et halduskohtul oli küll õigus kaasata menetlusse kolmanda isikuna Avaare Kinnisvara OÜ, kuid arvamuse andmiseks ei olnud kolmandal isikul mingit vajadust palgata endale vandeadvokaati ja teha kulutusi õigusabile. Seetõttu ei kuulu nende poolt nõutud kulud praeguses asjas kohtukuludena väljamõistmisele. Kui ringkonnakohus leiab siiski mingi seadusesätte, mille kohaselt kuuluksid kolmanda isiku kulud menetlusosalistelt väljamõistmisele, siis palub kaebaja jätta see seadusesäte kohaldamata ning saata asi riigikohtule, et kontrollitaks selle vastavust Põhiseadusele. Põhiseaduse mõttega on vastuolus, kui planeeringute seaduslikkuse kontrollimisel ähvardatakse kaebajat suurte menetluskuludega. Igaühel peaks olema võimalik saada kaitset riigivõimu omavoli eest.
7.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väited tuginevad üksnes kaebaja subjektiivsele hinnangule ja on täielikult tõendamata. Vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata eelkõige lähtudes neist asjaoludest, mis olid teada ja olemas juba detailplaneeringu koostamise ja kehtestamise ajal. Kaebaja poolt esitatud tõendid on valdavalt koostatud pärast detailplaneeringu kehtestamist. Arusaamatuks jääb, mida kaebaja soovib apellatsioonkaebusega koos esitatud tõenditega tõendada. Apellatsioonkaebusele lisatud fotod ei ole tehtud planeeringualast ning neil puudub seos praeguse vaidlusega. Kaebaja väited Anne loodusala veetaseme mõjutustest seoses planeeringu realiseerimisega on tõendamata ja ka eluliselt ebausutavad. Kaebaja teeb 21.02.2019. a otsusest haldusasjas nr 3-17-2085 meelevaldseid järeldusi. Väär on kaebaja väide, et uue üldplaneeringu koostamise ajal ei olnud teada vaidlusaluse planeeringuga kavandatav tegevus ning seega ei saanud sellega üldplaneeringu menetluse jooksul koostatud keskkonna strateegilises aruandes ka arvestada. Detailplaneeringu koostamise algatamine ja lähteseisukohtade kinnitamine ning keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine otsustati enne uue Tartu linna üldplaneeringu koostamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise ning lähteseisukohtade kinnitamise otsustamist. Vaidlusaluse planeeringuala võimalik elamuarendus on olnud teada juba vähemalt 2008. a, mil alale nähti ette konkreetsem hoonestuskava. Praegu kehtiva üldplaneeringu menetluse jooksul arvestati kõigi detailplaneeringutega, mis olid algatatud enne uue üldplaneeringu koostamise algatamist.
8.Kolmas isik palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kogu apellatsioonkaebus on üles ehitatud uutele asjaoludele ja tõenditele. Kaebaja esitatud fotod ei ole tehtud Natura aladest, mistõttu ei saa nendega tõendada ka võimalikke mõjutusi
Natura aladele. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väited selle kohta, justkui oleks kraavide rajamine planeeringualal uueks asjaoluks, mille keskkonnamõjud ilmnesid alles kohtumenetluse käigus. Vastustaja arvestas piisavalt planeerimismenetluses kraavide võimalike mõjudega. Kaebaja ei ole menetluse käigus varem kordagi viidanud, et planeeringus ette nähtud kraavide lahendusel võiks olla oluline keskkonnamõju. Kaebaja on seni välja toonud üksnes ehitustegevuse võimaliku negatiivse mõju teatud liikidele. Kuivõrd kraavide rajamine oli planeeringulahenduses ette nähtud, oleks saanud võimalikele negatiivsetele mõjudele viidata juba esialgses kaebuses. Seega on asjakohatud kaebaja viited, nagu oleks ta saanud võimalikust kraavidega seotud keskkonnamõjust teada alles 2019. a. Kaebaja väide, nagu oleks veetase planeeringuala lähistel langenud just planeeringus sätestatud kraavide rajamise tõttu, on paljasõnaline ning väär. Veetaseme langus Emajõe äärsetel aladel on seotud Emajõe veetasemega, mille kõikumise aastaamplituud võib olla 1,2-2,6 meetrit. Seega on märjemate ning kuivemate aegade vaheldumine Emajõe lähipiirkonnas tavapärane. Riigi ilmateenistuse andmetel oli Emajõe veetase 2018. a südasuvel 70 cm, 2019. a samal ajal aga 26 cm. Seega oli veetaseme vahe 44 cm, mis vastab kaebaja ligikaudsele hinnangule kraavide ja tiikide veetaseme languse kohta (pool meetrit). Kaebaja viidatud mõju Anne loodusalale ei ole eluliselt usutav, kuivõrd kraavide süsteemi ei ole võrreldes varasemaga muudetud. Samuti ei ole muutunud vee vastuvõtmise võimekus ega muud asjaolud, mis võiks avaldada mõju 500 meetri kaugusel asuvale ning mitme sõidutee ja kraavidega detailplaneeringu alast eraldatud Anne loodusala veerežiimile. Ekslik on kaebaja seisukoht, et linna üldplaneeringu järgi oleks pidanud vaidlusaluse detailplaneeringu menetluses läbi viima kahepaiksete elupaiga- ja rändeteede uuringu. Üldplaneeringus sätestatud nõue on mõeldud Ihaste teeäärsete kortermajade ehitamiseks, mis piirnevad vahetult Ropka-Ihaste loodusalaga, mis on Natura 2000 alaks. Ihaste põik osas ei ole nimetatud meetmete kasutamist üldplaneeringus ette nähtud. Kuivõrd OÜ Avaare Kinnisvara on planeeringust huvitatud isik ning planeeringu kehtestamise otsuse adressaat, otsustatakse praeguses kohtuasjas vaieldamatult ka tema õiguste ja kohustuste üle. Kolmas isik on menetlusse kaasatud õiguspäraselt ning kaebajal, kelle kaebust ei rahuldata, tuleb kanda ka kolmanda isiku menetluskulud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus jätab kõigepealt läbi vaatamata kaebaja poolt 04.08.2020. a avalduses esitatud korduva taotluse Keskkonnaameti kaasamiseks. Kuna Tartu Ringkonnakohus jättis juba 10.07.2020. a määrusega rahuldamata apellatsioonkaebuses esitatud kaebaja taotluse kaasata menetlusse Keskkonnaamet, siis on 04.08.2020. a avalduses esitatud samasisuline taotlus korduv HKMS § 55 lg 3 mõistes ja jääb läbi vaatamata.
10.04.08.2020. a avalduses leiab kaebaja, et planeeringualal veekogude süvendamiseks ja vee ümberjuhtimiseks oleks pidanud vastustajal olema veeluba ja ta taotleb selle vastustajalt väljanõudmist. Kaebaja poolt viidatud veeseaduse § 175 lg 1 sätestab, et veekogu veetaseme alandamine on tegevus, millega langetatakse vooluveekogu olemasolevat veetaset rohkem kui 0,3 meetrit. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et veekogu veetaseme alandamise tingimused määratakse veeloas. Kaebaja tõi avalduses samuti välja, et tema hinnangul on planeeringualal läbi viidud tegevused veeseaduse § 187 lg 1 p-des 8 ja 16 sätestatud tegevused. Veeseaduse § 187 p-d 8 ja 16 sätestavad, et kui käesoleva seaduse §-s 188 ei ole sätestatud teisiti, siis on veeluba kohustuslik, kui süvendatakse veekogu või paigutatakse veekogu põhja süvenduspinnast mahuga alates 100 kuupmeetrit ja/või kui rajatakse üle ühe hektari või likvideeritakse üle 0,1 hektari suuruse pindalaga seisuveekogu või märgala, välja arvatud maavara kaevandamisel tekkiv veekogu. Vaidlusaluse detailplaneeringu seletuskirja p-s 2.3 on
märgitud, et piki Ihaste põik tänava põhjakülge kulgeb Tartu linna sademeveekraav, kuhu suubub reformimata riigimaal piki Kalda tee 49 kinnistut kulgev kraav ning sama kinnistu siseselt kulgev 1500 mm läbimõõduga sademevee toru. Ihaste põik tänava lõunaküljel paikneb kuivendajate kogujakraav, mis suubub samuti eelpool nimetatud kraavi, mille eesmärgipäraseks toimimiseks on vajalik selle regulaarne hooldamine. Vastavalt detailplaneeringu seletuskirja p-le 3.8.1. nähakse planeeringuga ette piki Ihaste põik tänava põhjakülge kulgeva sademeveekraavi ümbertõstmine. Detailplaneeringu seletuskirjast nähtuvalt ei ole detailplaneeringu alal veekogusid, vaid kraavid, mida vastavalt veeseaduse § 3 lg 4 p-le 2 ei käsitleta veekogudena ning mille korrastamine ei vajanud seega ka veeseaduse §-de 186 ja 187 järgi erikasutusõigusega veeluba. Samuti tuleb arvestada seda, et Keskkonnaamet on vaidlusaluse detailplaneeringu kooskõlastanud ning juhul, kui kavandatavateks tegevusteks planeeringualal oleks olnud vajalik veeseaduses välja toodud veeluba, siis oleks Keskkonnaamet nimetatud asjaolu ka kooskõlastuses välja toonud. Eeltoodu alusel ei pea ringkonnakohus nimetatud tõendi (veeluba) kogumise vajadust põhjendatuks ja jätab kaebaja sellekohase taotluse rahuldamata.
11.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei eksinud ringkonnakohtu arvates vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel. Halduskohus on igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse põhjendustega ja järeldustega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Põhjendatud ei ole kaebaja arvamus, et halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid ja rikkus oluliselt menetlusnormi sellega, kui jättis vaidlusaluse otsusega tema poolt 21.-22.07.2019 esitatud materjalid asja juurde võtmata. Asja materjalidest nähtuvalt (II kd, tl 1-167) esitas kaebaja 21.-22.07.2019 halduskohtule avalduse koos lisadega (dokumendid ja 113 fotot) ning taotles nende asja juurde võtmist uute tõenditena. Halduskohus ei rahuldanud 29.07.2019. a otsusega esitatud taotlust ja märkis, et kaebaja tõi põhjendusena, miks ta ei saanud uusi väiteid ja tõendeid varem esitada, välja selle, et oli varem hõivatud maakohtus arutusel olnud tsiviilasjadega, mida ei saa aga lugeda mõjuvaks põhjuseks. Kaebaja ei saa valida endale meelepärast aega enda poolt kaebuse esitamisega alustatud halduskohtumenetluses osalemiseks. Halduskohus on juba 09.05.2019. a kohtumääruses märkinud, et asja saab menetleda olemasolevate materjalide põhjal ning täiendavate dokumentide ja seisukohtade esitamiseks puudub vajadus. Kaebaja on täiendavad menetlusdokumendid ja seisukohad esitanud ka hilinenult, kuna talle anti selleks võimalus 31.01.2019. a määrusega ja selles märgitud tähtajaks oli 21.02.2019. Asja materjalidest nähtuvalt (I kd, tl 84-85) tegi halduskohus viidatud 31.01.2019. a määruse kaebuse menetlusse võtmise staadiumis, sest sellega anti menetlusosalistele võimalus uute seisukohtade ja taotluste esitamiseks selleks, et halduskohus saaks otsustada kaebuse menetlusse võtmise üle ka osas, mille ulatuses ringkonnakohus 21.12.2018. a määrusega halduskohtu varasema kaebuse tervikuna tagastamise määruse osaliselt tühistas. Vaidlust ei ole selles, et M. Silvet koos halduskohtule esitatud kaebusega ühtegi tõendit ei esitanud. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja sai halduskohtu 31.01.2019. a määruse kätte 05.02.2019, kuid 21.02.2019 ta täiendavaid seisukohti või taotlusi, s.h uusi tõendeid, halduskohtule ei esitanud. 10.04.2019. a määrusega (I kd, tl 105) võttis halduskohus M. Silveti kaebuse
(populaarkaebuse osa) menetlusse ja andis vastustajale ning kolmandale isikule tähtaja kaebusele vastamiseks. 09.05.2019. a määrusega (I kd, lk 173) määrati asi lahendamiseks kirjalikus menetluses ja halduskohus andis menetlusosalistele tähtaja menetluskulude taotluse esitamiseks. Muude täiendavate dokumentide ja seisukohtade esitamiseks halduskohus menetlusosalistele uut tähtaega ei andnud, märkides, et võimalus nende esitamiseks anti juba 31.01.2019. a ja 10.04.2019. a määrustega. Eeltoodust järeldub, et halduskohus ei andnud kaebajale eelmenetluses uut tähtaega tõendite esitamiseks. Samas tuleb HKMS § 38 lg 1 p 8 kohaselt juba kaebuses märkida ja koos sellega esitada tõendid, mis kinnitavad kaebaja poolt väidetavaid asjaolusid. HKMS § 62 lg 1 sätestab, et juhul, kui kohus ei korralda istungit ega ole andnud tähtaega eelmenetluses tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks, võib tõendeid esitada ka pärast eelmenetluse lõppu, kuid üksnes eeldusel, et see ei põhjusta asja lahendamise viibimist. Nagu juba märgitud, esitas M. Silvet halduskohtule taotluse uute tõendite asja juurde võtmiseks koos nende tõenditega alles 21.07.2019 ehk pärast eelmenetluse lõppu, sest kohtuotsuse teatavakstegemise aja (29.07.2019) teatas halduskohus menetlusosalistele juba 09.05.2019. a määrusega. Kuna kaebaja esitas uued tõendid nädal enne asjas kohtulahendi teatavakstegemist, siis nende esitamine nii hilja oleks põhjustanud ilmselgelt asja lahendamise viibimise ja otsuse teatavakstegemise edasilükkamise, mistõttu ei olnud eeldus esitada tõendeid ka pärast eelmenetluse lõppu kaebaja puhul täidetud. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab menetlusosaline ka põhistama. Selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et põhjendust, mille kohaselt ei saanud kaebaja halduskohtule varem täiendavaid seisukohti ja tõendeid esitada seetõttu, et ta tegeles sel ajal maakohtus arutusel olnud tsiviilasjadega, ei saa lugeda mõjuvaks põhjuseks tõendite halduskohtule esitamiseks vahetult enne kohtulahendi tegemist. Arvestades seda, et kaebaja ei esitanud tõendeid halduskohtule koos kaebusega ega ka halduskohtu poolt 31.01.2019. a määruses märgitud tähtajaks 21.02.2019 ning täidetud ei olnud ka eeldus esitada tõendid pärast eelmenetluse lõppu, jättis halduskohus põhjendatult rahuldamata kaebaja 21.-22.07.2019. a avalduses toodud taotluse võtta asja juurde uute tõenditena avalduse lisad (dokumendid ja 113 fotot). Samasisulise taotluse esitas M. Silvet ka apellatsioonkaebuses ringkonnakohtule. HKMS § 198 lg 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta, asjaolule või tõendile ei saanud halduskohtus tugineda kohtupoolse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu või kui asjaolule või tõendile ei saanud varem viidata muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks. Ühtegi eelnimetatud alust kaebaja poolt halduskohtule hilinenult esitatud ja halduskohtu poolt seetõttu õigesti asja materjalide juurde võtmata jäetud tõendite (dokumendid ja 113 fotot) vastuvõtmiseks ja hindamiseks apellatsioonikohtus ei esine, mistõttu ei rahulda ka ringkonnakohus M. Silveti taotlust nende asja juurde võtmiseks. Kuna ringkonnakohus ei võta eelnimetatud uusi tõendeid asja materjalide juurde, jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka nende tõenditega seonduvad apellatsioonkaebuse väited.
13.Käesoleva vaidluse põhisisuks on see, kas vastustaja oleks pidanud elamurajooni detailplaneeringu raames viima läbi KSH. Kaebaja leidis, et KSH oleks pidanud algatama põhjusel, et planeeringul on mõju Natura alale. Asja materjalidest nähtuvalt on kaalutlused vaidlustatud detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise osas toodud Tartu Linnavalitsuse 11.11.2014. a korralduses nr 1178 (I kd, tl 46-48). Viidatud korralduses märgitakse, et linnavalitsus küsis detailplaneeringu elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise vajalikkuse üle otsustamiseks seisukohta
Keskkonnaametilt. Keskkonnaameti 13.09.2013. a kirjaga nr JT 6-8/13/20480-2 esitatud seisukoht oli, et lähtudes teadaolevast infost ei kaasne nende hinnangul tegevusega eeldatavalt olulist keskkonnamõju ning KSH algatamine ei ole eeldatavalt vajalik ning keskkonnatingimustega ja liikide kaitsega arvestamine on võimalik planeerimisseaduse § 9 lg 2 p 8 kohaselt planeeringumenetluse käigus. Enne planeeringu kehtestamist andis Keskkonnaamet selleks tingimusliku nõusoleku (tingimuseks oli, et planeeringusse kantakse kooskõlastamise kirjas toodud Keskkonnaameti seisukoht). Vastustaja jõudis keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise osas otsuse tegemisel järeldusele, et keskkonnakahju ei teki. Sarnasele seisukohale jõudis Keskkonnaamet, kooskõlastades keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise. Eeltoodu tõttu on ebaõige kaebaja seisukoht, et kuna Tartu linna üldplaneeringu KSH-s ei hinnatud elurajooni keskkonnamõjusid, tuli seda tingimata teha detailplaneeringu menetluses. KSH läbiviimise kohustuslikud alused ning alused, millal tuleb KSH läbiviimise üle otsustamiseks teha eelhinnang, sätestab KeHJS. KSH läbiviimise kohta otsustab kohalik omavalitsus KeHJS-ga kooskõlas iga planeerimisetapi osas eraldi, kas KSH tuleb läbi viia või ei. KeHJS järgi ei sõltu KSH läbiviimise vajadus kuidagi varasema planeeringuetapi KSH-st. Seega on halduskohus vaidlusaluses otsuses õigesti leidnud, et KSH läbiviimise osas on vastustaja poolt korrektselt teostatud eelhinnang ning õiguspäraselt leitud, et KSH tuleb vaidlusaluse detailplaneeringu puhul jätta algatamata. Vastustaja lähtus KSH vajalikkuse üle otsustamisel õiguspäraselt ka Keskkonnaameti kui looduskaitse alal kompetentse asutuse seisukohast, samuti Natura ala kaugusest planeeringualast ning planeeringuga kavandatavast tegevusest. Viidatud korraldus nr 1178 sisaldab vastavalt KeHJS eelhinnangut võimaliku olulise keskkonnamõju selgitamiseks ning eelhinnangu tulemusena leiti, et kavandatava tegevuse elluviimine toob kaasa taimkatte vähenemise ja taimede elupaikade vähenemise ning planeeringu käigus tuleb selgitada alal kasvavate III kaitsekategooria liikide kaitse korraldamine, kuid planeeritavad tegevused ei too eeldatavalt kaasa olulist keskkonnamõju KeHJS mõistes. Eelhinnangu tulemusena ei ole tuvastatud ka võimalikku negatiivset mõju Natura 2000 aladele nende kauguse tõttu planeeringualast.
14.Vaidlust ei ole selle üle, et detailplaneeringu ala paikneb Annelinna linnaosas. Planeeringualast lõunas, teisel pool Ihaste teed on Ropka-Ihaste looduskaitseala, Ropka-Ihaste linnuala, Ropka-Ihaste loodusala ja Anne loodusala. Ropka-Ihaste loodusala ja Ropka-Ihaste linnuala kattuvad. Natura 2000 alad Ropka-Ihaste linnu/loodusala ja Anne loodusala paiknevad planeeringualast ca 0,5 km kaugusel. Ropka-Ihaste looduskaitseala koosseisu kuuluv Anne piiranguvöönd ei ole Natura 2000 koosseisus, mistõttu ei ole õige kaebaja väide, et vaidlusalune planeeringuala piirneb vahetult Natura 2000 aladega. Natura 2000 alade ja planeeringuala vahele jäävad näiteks ka igapäevases kasutuses olevad kõvakattega sõiduteed.
15.Kaebaja väide, et uue Tartu linna üldplaneeringu koostamise ajal ei olnud teada vaidlusaluse detailplaneeringuga kavandatav tegevus ning seega ei saanud planeeritud arendusega arvestada ka üldplaneeringu menetluse jooksul koostatud KSH-s, on samuti ebaõige. Ihaste tee 2b krundi ja lähiala detailplaneeringu koostamise algatamine ja lähteseisukohtade kinnitamine ning KSH algatamata jätmine toimus ajaliselt varem (Tartu Linnavalitsuse 11.11.2014. a korraldus nr 1178), kui Tartu Linnavolikogu otsustas uue Tartu linna üldplaneeringu koostamise ja KSH algatamise ning kinnitas lähteseisukohad (Tartu Linnavolikogu 18.12.2014. a otsus nr 160). Lisaks eeltoodule selgitas vastustaja juba halduskohtumenetluses, et konkreetsem hoonestuskava antud alale oli ette nähtud juba 2008. a alates. Korralduses nr 1178 on samuti märgitud, et detailplaneeringuala asub alal, millele aastatel 2007-2008 korraldati rahvusvaheline arhitektuurivõistlus Europan 9 ning selle võidutöö näeb planeeritavale alale ette 1-5 korruselise liigendatud hoonestuse. Vaidlusalune detailplaneering algatati eelmise Tartu
linna üldplaneeringu kehtivuse ajal ja ka eelmine üldplaneeringu järgi oli vaidlusaluse planeeringuala juhtotstarbeks „segahoonestusala", mis tähendas elamu- ja ärimaad ning lubatud korruselisus hoonetele oli kuni 8 korrust. Vaidlusaluse planeeringuala võimalik elamuarendus oli seega vastustajale teada juba vähemalt 2008. a alates ning vastustaja selgituste kohaselt on hetkel kehtiva üldplaneeringu menetluses arvestatud kõigi detailplaneeringutega, mis olid algatatud enne uue linna üldplaneeringu koostamise algatamist. Ekslik on kaebaja seisukoht, et kehtiva üldplaneeringu järgi oleks pidanud detailplaneeringu menetluses läbi viima ka kahepaiksete elupaiga- ja rändeteede uuringu ning töötama välja leevendavad või kompenseerivad meetmed. Tartu linna üldplaneeringus sätestatud sellekohane nõue on mõeldud Ihaste tee äärde kortermajade ehitamiseks, mis piirnevad vahetult Ropka-Ihaste loodusalaga, mis on Natura 2000 ala. Ihaste põik tänava osas ei ole nimetatud meetmete kasutamist üldplaneeringus ette nähtud.
16.Kaebaja poolt alles apellatsioonkaebuses esitatud väited Anne loodusala veetaseme mõjutustest seoses planeeringu elluviimisega on tõendamata. Planeeringulahenduse põhikaardilt nähtuvad planeeritavad veekogud(truubid) ning planeeritud kraaviperved. Planeeringu seletuskirja p-s 2.3 on esitatud planeeringuala hüdrogeoloogiline ja hüdroloogiline analüüs. Seega oli Keskkonnaametil juba omapoolset kooskõlastust andes teada, millised kraavid planeeringualal plaanis on ning Keskkonnaamet sai kooskõlastust andes selle infoga arvestada. Keskkonnaamet selgitas, et arvestas KSH algatamata jätmise osas kooskõlastuse andmisel planeeringualal asuvate kaitsealuste taimedega, registreeritud elupaigatüübiga (lamminiit) ning ka planeeringualaga piirnevate aladega. Kuna kraavide loomine oli ette nähtud juba planeerimisdokumentides (detailplaneeringu seletuskiri ja joonised), siis on asjakohatud kaebaja väited, et ka vastustaja ei ole saanud kraavide võimalike mõjudega planeerimismenetluses arvestada. Tõendamata on kaebaja väited, et rajatud kraavid on kuivendanud Anne luha ja Anne loodusala. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et veetase konkreetses piirkonnas sõltub pigem kliimast ja selle elementide (õhutemperatuur, sademed jms) aastaajalisest muutumisest. Emajõe lähedal asuvate alade (s.h ka kraavide ja tiikide) veerohkus sõltub ka Emajõe veetasemest ja seega on märjemate ning kuivemate aegade vaheldumine Emajõe lähipiirkonnas ilmselt tavapärane. Kaebaja väitis, et veetase on 2018. a kevade ja suvega võrreldes 2019. a langenud ligi pool meetrit. Riigi ilmateenistuse andmetel on Emajõe veetase olnud 2018. a südasuvel 70 cm, 2019. a samal ajal aga 26 cm (II kd, tl 198-199). Seega on kahel aastal olnud veetaseme vahe 44 cm, mis vastab kaebaja ligikaudsele hinnangule kraavide ja tiikide veetaseme languse kohta. Võimalik veetaseme langus kraavides ja Emajõe lähialadel ei pruugi seetõttu olla tingitud mitte detailplaneeringus sätestatud kraavide rajamisest, vaid üldisest Emajõe veetaseme langusest. Samuti ei ole kraavide süsteemi planeeringulahenduses võrreldes varasemaga oluliselt muudetud, sest juba enne planeeringu kehtestamist oli planeeringualal kaks kraavi kummalgi pool Ihaste põik tänavat ning asja materjalidest nähtuvalt rajati need kraavid detailplaneeringu elluviimise käigus lihtsalt teise asukohta, mistõttu ei ole tegemist uute täiendavate kraavidega, nagu väidab kaebaja. Seega ei ole detailplaneeringuga seoses tõenäoliselt muutunud vee vastuvõtmise võimekus ega muud asjaolud, mis võiksid avaldada mõju planeeringualast 500 meetri kaugusel asuvale ning mitme sõidutee ja kraavidega planeeringualast eraldatud Anne loodusala veerežiimile. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka kaebaja seisukoht, et kuna planeeringu elluviimisel on ulatuslikud ala veerežiimi mõjutavad tagajärjed, oleks detailplaneeringu koostamisel tulnud ette näha ehitustehnoloogilised lahendused ja täiendavad leevendusmeetmed (nt hüdrotõkete rajamine). Tartu linna üldplaneering näeb selliste meetmete kasutamise ette üksnes Anne loodusalaga vahetult külgneva tootmismaa edasisel arendamisel, mitte loodusalast 500 meetri kaugusel asuva elamurajooni arendamisel.
17.Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses, et juba Tartu Ringkonnakohtu 21.02.2019. a otsusega haldusasjas nr 3-17-2085 on tõendatud, et Tartu linna üldplaneeringu menetlemise käigus läbi viidud KSH ei võtnud arvesse Ihastesse uue elurajooni rajamisega kaasnevaid keskkonnamõjusid. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja teinud nimetatud kohtuotsusest meelevaldseid järeldusi, sest viidatud lahendis analüüsis kohus peamiselt Natura 2000 aladel või selle vahetus läheduses planeeritavate tegevuste mõju Natura 2000 aladele. Vaidlusalune planeeringuala on Natura 2000 aladest aga umbes 500 m kaugusel ning planeeringuala ja Natura 2000 alade vahele jäävad asfalteeritud sõidu- ja kergliiklusteed. Samuti asus ringkonnakohus eelnimetatud kohtuasjas seisukohale, et Tartu linna kehtiva üldplaneeringu juurde kuuluv KSH oli õiguspärane, v.a Ropka silla osas. Kuna otsus haldusasjas nr 3-17-2085 on jõustunud, siis nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et läbi käesoleva menetluse ei saa kaebaja enam uuesti vaidlustada Tartu linna üldplaneeringu juurde kuuluvat KSH-d.
18.M. Silvet vaidlustab apellatsioonimenetluses ka kolmanda isiku menetlusse kaasamist halduskohtu poolt ja otsuses kaebajalt kolmanda isiku kasuks kohtukulude väljamõistmist ning leiab, et seadusesäte, mille kohaselt kuuluvad kolmanda isiku kulud kaebajalt väljamõistmisele, tuleb jätta kohaldamata ning saata asi edasi Riigikohtule, et seal kontrollitaks selle sätte vastavust Põhiseadusele. Asja materjalidest nähtuvalt (I kd, tl 105) kaasas halduskohus OÜ Avaare Kinnisvara kolmanda isikuna menetlusse 10.04.2019. a määrusega ning kolmanda isiku kaasamise osas oli nimetatud määrus edasikaevatav (HKMS § 21 lg 3). M. Silvet sai viidatud määruse kätte 16.04.2019 (I kd, tl 119), kuid ei vaidlustanud halduskohtu 10.04.2019. a määrust. Seega on tegemist jõustunud halduskohtu määrusega, mida ei ole võimalik vaidlustada apellatsioonkaebuses ja seetõttu ringkonnakohus rohkem kolmanda isiku kaasamise küsimusel ei peatu.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, mistõttu tehti otsus kaebaja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud igal juhul kanda kaebajal. HKMS § 108 lg 8 järgi hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kuna OÜ Avaare Kinnisvara osales menetluses vastustaja poolel, tuleb kaebajal hüvitada ka kolmanda isiku menetluskulud. OÜ Avaare Kinnisvara esitas 11.07.2019 halduskohtule taotluse kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks summas 2100 eurot. Halduskohus kohaldas aga HKMS § 108 lg-t 11, mis sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Halduskohus leidis, et kolmanda isiku menetluskulude täies ulatuses väljamõistmine kaebajalt oleks tema suhtes ebaõiglane, kuna tegemist on füüsilise isikuga, kes pöördus kohtusse avalikes huvides, samas kui kolmanda isiku näol on tegemist kinnisvaraarendajaga, kes peab oma valdkonnas tegutsedes arvestama ka teatud riskide ja kuludega. Halduskohus märkis veel, et kolmanda isiku menetluskulude täies ulatuses väljamõistmine võib saada takistuseks avalikes huvides kaebuse esitamisel, kui isik peab kaaluma, kas loobuda avalikes huvides kaebuse esitamisest seonduvalt suurte menetluskulude võimaliku kandmisega või mitte. Samas ei pidanud halduskohus põhjendatuks jätta menetluskulud täies ulatuses kaebajalt välja mõistmata, sest kolmas isik on siiski kulusid kandnud ja pidanud M. Silveti esitatud kaebuse tõttu kohtu nõuetele vastama. Samuti jättis kaebaja oma arvamuse ja vastuväited esitamata detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus, kuigi oli sellel ajal teadlik, et ka Tartu linna üldplaneering 2030+ nägi vaidlusalusele alale ette hoonestuse. Halduskohus pidas põhjendatuks ja mõistlikuks mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud summas 1000 eurot. Kolmas isik ei ole vaidlustanud halduskohtu otsustust vähendada HKMS § 108 lg 11 alusel talle kaebajalt väljamõistetavate kulude suurust.
Seega säte, mis reguleerib otseselt kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmist kaebajalt või vastustajalt, on HKMS § 108 lg 8. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust jätta HKMS § 108 lg-t 8 kohaldamata ega alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, sest ilmselgelt ei ole tegemist Põhiseadusega vastuolus oleva menetlusseadustiku sättega seda enam, et kohtupraktikas on juba ammu asutud seisukohale, et õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ning tulemus peab olema õiglane ja peetud seda põhimõtet kohaldatavaks ka kolmanda isiku kasuks väljamõistetavate menetluskulude vähendamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.04.2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07, p 22). Seda põhimõtet järgis ka halduskohus ja ringkonnakohus ei pea halduskohtu poolt kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõistetud summat (1000 eurot) ka ülemäära suureks, arvestades käesoleva kohtuasja mahtu ning halduskohtu vaidlustatud otsuse p-s 7.2 toodud motiive.
20.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 29.07.2019. a otsuse muutmata.
21.Kolmas isik OÜ Avaare Kinnisvara esitas apellatsioonimenetluses samuti taotluse kaebajalt menetluskulude väljamõistmiseks ja seda summas 1540 eurot (ilma käibemaksuta). Taotluse kohaselt tegi kolmas isik kulutusi õigusabile ning õigusabi osutamisele apellatsioonimenetluses kulus aega 11 tundi hinnaga 140 eurot tund. Halduskohtu vaidlustatud otsusest nähtuvalt taotles kolmas isik halduskohtumenetluses 2100 euro väljamõistmist kaebajalt 15 tunni õigusabiteenuse osutamise eest hinnaga 140 eurot tund. Võrreldes halduskohtumenetluse ja apellatsioonimenetluse mahtu kolmanda isiku jaoks, ei saa ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonimenetluses kaebajalt nõutavaid menetluskulusid summas 1540 eurot lugeda tervikuna mõistlikeks ja põhjendatud kuludeks HKMS § 109 lg 6 mõttes. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada kaebajalt kolmanda isiku kasuks väljamõistetavat summat ning peab mõistlikuks ja põhjendatuks mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 600 eurot. Ülejäänud osas jäävad apellatsioonimenetluse kulud OÜ Avaare Kinnisvara enda kanda.
22.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud, s.o tasutud riigilõiv, kaebaja enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.