O. P., A. O. ja A. B. kaebused Keila Linnavolikogu 26.11.2019 otsuse nr
„Keila Põhikooli ümberkorraldamine“ tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja I – O. P. Kaebaja II ‒ A. O., seaduslik esindaja K. O. Kaebaja III ‒ A. B., seaduslik esindaja A. B. Vastustaja ‒ Keila linn, volitatud esindaja vandeadvokaat Allar Jõks
Asja läbivaatamine
02.06.2020 kohtuistungil ja kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta O. P., A. O. ja A.B. kaebused rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.09.2020 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keila Linnavolikogu 26.11.2019 otsusega nr 28 „Keila Põhikooli ümberkorraldamine“ (edaspidi ka: otsus nr 28 või vaidlustatud otsus) liideti Keila Põhikool Keila Kooliga, lõpetati Keila Põhikooli tegevus 1. septembrist 2020, lõpetati alates 2020/2021. õppeaastast vastuvõtt Keila Põhikooli ning tagati Keila Põhikooli õpilastele võimalus jätkata vajadusel venekeelse põhihariduse omandamist Keila Koolis. Lisaks määras Keila Linnavolikogu eesti õppekeelega Keila Põhikooli osades klassides õppekeeleks vastavalt vajadusele vene keele järgmiselt: 2020/2021. õppeaastal 2.-9. klassis, 2021/2022. õppeaastal 3.-9. klassis, 2022/2023. õppeaastal 4.-9. klassis, 2023/2024. õppeaastal 5.-9. klassis, 2024/2025. õppeaastal 6.-9. klassis, 2025/2026. õppeaastal 7.-9. klassis, 2026/2027. õppeaastal 8.-9. klassis, 2027/2028. õppeaastal
9.klassis.
2.O. P., kes on ühe Keila Põhikooli õpilase ja kahe koolieelse lapse ema, esitas 22.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuse nr 28 tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamiseks (haldusasi 3-19-2409). Tallinna Halduskohus jättis 21.01.2020 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.02.2020 määrusega Tallinna Halduskohtu 22.12.2019 määruse muutmata.
3.Tallinna Halduskohtus registreeriti 27.12.2019 A. O. kaebus otsuse nr 28 osaliseks tühistamiseks (haldusasi 3-19-2432). Tallinna Halduskohus liitis 13.02.2020 määrusega haldusasjad 3-19-2409 ja 3-19-2432 ühte menetlusse, määrates haldusasja numbriks 3-19-2409.
4.Tallinna Halduskohus registreeris 31.12.2019 haldusasjana nr 3-19-2458 A. B. kaebuse otsuse nr 28 „Keila Põhikooli ümberkorraldamine“ osaliseks tühistamiseks. Tallinna Halduskohus liitis 06.04.2020 määrusega haldusasjad 3-19-2409 ja 3-19-2458 ühte menetlusse, määrates haldusasja numbriks 3-19-2409.
5.Asjas 3-19-2409 toimus 02.06.2020 kohtuistung, mille järel otsustas kohus poolte nõusolekul jätkata kirjaliku menetlusega. Kohus otsustas vaidlustatud otsuse kohta arvamust küsida Keila linna ümbritsevatelt kohalikelt omavalitsustelt (Harku vald, Lääne-Harju vald, Saue vald), samuti Haridus- ja Teadusministeeriumilt.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebajate seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.O. P. leiab, et otsus nr 28 on Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus ja seadusvastane ning laste õigusi jämedalt rikkuv. Lapse õigus ea- ja võimetekohasele haridusele tuleneb rahvusvahelisest õigusest (lapse õiguste konventsioon, Euroopa sotsiaalharta, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK), Euroopa Liidu põhiõiguste harta) ja Eesti õigusest (põhiseadus, tsiviilseadustiku üldosa seadus, lastekaitseseadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS).
6.1.1.Keila Linnavolikogu rikkus hea halduse tava, kui võttis vaatamata Keila Põhikooli hoolekogu vastuseisule vastu otsuse nr 28. Hoolekogu leidis, et linna lasteaiad ei valmista venekeelseid lapsi ette sellel tasemel, et nad võiksid jätkata õpinguid eesti keeles ning kui lapsel tekivad probleemid, tõrjutakse ta süsteemist välja. Keila Koolis pole sotsiaalala töötajaid ega logopeede, kes oleksid võimelised töötama venekeelsete lastega. Keila Kool töötab niigi täiskoormusega, on ülekoormatud ja ühendamine venekeelse põhikooliga ei tule kummalegi koolile kasuks. Ka linna poolt tellitud uurimusest selgus, et otstarbekas oleks alles jätta vene kool kui omaette objekt. Kaebaja ei usu lubadust, et Keila Põhikooli õpilastele tagatakse võimalus jätkata vajadusel venekeelse põhihariduse omandamist Keila Koolis. Praegu lubatakse, et Keila Põhikooli õpilased jäävad oma kooli hoonesse üheks aastaks. Kui nad viiakse
2(13)
3-19-2409 Keila Kooli hoonesse, võib eeldada, et venekeelse põhihariduse omandamise vajadus linna hinnangul kaob.
6.1.2.Kaebaja üks laps õpib Keila Põhikooli 4. klassis ning kaebaja koolieelikutest lapsed pidid samuti tulevikus astuma Keila Põhikooli 1. klassi. Vaidlusalune otsus rikub kaebaja laste emakeelelist enesesäilitamist ja identiteeti ja nende õigust rahvuskuuluvuse säilitamisele ja haridusele. Samuti on rikutud kaebaja otsustusõigust määrata tema alaealiste laste emakeelelist enesesäilitamist ja identiteeti.
6.1.3.PS § 37 lg-st 4 tulenevalt on muukeelne õpetus garanteeritud juhul, kui õppeasutus valib selle keele õppekeeleks. Suurele rahvusvähemusele emakeelse põhihariduse mittevõimaldamine tähendab ka rahvusliku identiteedi kaotamist, kuna tegemist võib olla sunniviisilise assimileerimise vahendiga. Kui koolis käib piisaval arvul õpilasi, et kooli üleval pidada ja õppeasutus otsustab valida õppekeeleks muu keele kui riigikeele, siis on riigil kohustus aktsepteerida sellist valikut ning sellist kooli üleval pidada. Riik ei tohi PS-st tulenevalt väita, et sellise kriitilise arvu õpilaste olemasolu korral peaksid nad moodustama erakooli ‒ erakooli moodustamise vajadus muutub vajalikuks siis, kui ei eksisteeri kriitilist arvu õpilasi või siis õppeasutuse pidaja on pidanud seda vajalikuks mõnel muul eesmärgil. Keila Põhikooli õpilaste arv (179 õpilast) ei ole kriitiline. Eestis on palju eestikeelseid koole, kus õpilaste arv on märksa väiksem (Eestis on 31 alla 20 õpilasega kooli, koolide mediaansuurus on 147 õpilast). Seetõttu koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt erinevaid koole. Väide, et Keila Põhikooli üleval pidamine on liiga kallis, on paljasõnaline. Keila linnapea ütles, et koolide liitumise eesmärgiks on, et Keilas ei oleks kahte kogukonda, s.t et Keilas vene kooli likvideerimisel ei ole majanduslik, vaid on rassistlik põhjus. Keila linnapea soov on likvideerida mitte ainult vene kool, vaid samuti vene kogukond sundassimileerimise teel.
6.1.4.Venekeelse kooli kaotamine on vastuolus vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooniga, kuna antud juhul ei ole vene rahvusvähemusel (kelle arv on piisav) võrdset õigust ega võrdseid võimalusi emakeelsele õppele põhihariduse osas (art 4 p 1, art 12 p 3). Regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta artikkel 8 c annab loetelu alternatiividest keskhariduse astmes vähemusrahvuste keeles õppeks. Antud artiklis eelistatakse keskhariduse kättesaadavaks tegemist rahvusvähemuse keeles. Harta selgitustes rõhutatakse, et arvesse tuleb võtta ka õpilaste ja nende vanemate soove. ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti art 13 lg 2 b sätestab, et paktist osavõtvad riigid tunnistavad, et selle õiguse täielikuks teostamiseks keskharidus tema mitmesugustes vormides, kaasa arvatud kutsealane tehniline keskharidus, peab olema avalik ja kõigi abinõude, sealhulgas tasuta hariduse järkjärgulise sisseseadmise teel kättesaadavaks muudetud. Nimetatud sättest järeldub, et ei saa eeldada, et vähemusrahvuste põhiharidus emakeeles on võimalik ainult erakoolides. ÜRO lapse õiguste konventsioon näeb ette, et lastele tuleb tagada tasuta võrdsete võimaluste printsiibile vastav haridus, mis on kättesaadav ja ei sisalda diskrimineerimist. ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsiooni artiklis 4 sätestatakse, et riigid rakendavad vastavaid meetmeid, et seal, kus see on teostatav, oleks vähemustesse kuuluvatel isikutel võimalik õppida oma emakeelt ning õppida oma emakeeles. OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi dokumendi artiklis 34 tagatakse, et riigid püüavad rahvusvähemustesse kuuluvatele isikutele tagada võimaluse õppida oma emakeelt või õppida emakeeles, sõltumata vajadusest õppida vastava riigi ametlikku keelt. Haagi soovitustega rahvusvähemuste õiguste kohta haridusele p-ga 12 kooskõlas uurimused näitavad ka, et algkoolis oleks parem, kui õpetus toimuks vähemuse keeles. UNESCO konventsiooni hariduses esineva diskrimineerimise vastu (millega Eesti ei ole liitunud) art 5 lg 1 c sätestab, et oluline on tunnustada rahvusvähemuste õigust haridusele oma emakeeles. Ilmekalt kajastavad eestikeelsele aineõppele üleminekuga seotud olukorda uuringute tulemused (professor Aleksander Pulveri ja professor Aaro Toomela uuring „Muukeelne laps Eesti 3(13)
3-19-2409 koolis“). Uuringutes nähtuvalt on arengutulemused sarnase võimekusega kakskeelsete rühmas, kes õpivad eesti õppekeelega koolikeskkonnas, märkimisväärselt kehvemad kui juhul, kui lapsed omandaksid hariduse oma emakeeles. Eriti puudutab see madalama akadeemilise tasemega õpilasi. Kõrge võimekusega mitmekeelsete potentsiaal ei realiseeru õpitulemustes ja keskmise võimekusega õpilased pigem liikusid madala akadeemilise tasemega gruppi. Vaidlustatud otsuse p-s 1 on märgitud, et Keila Põhikooli õpilastele tagatakse võimalus jätkata vajadusel venekeelse põhihariduse omandamist Keila Koolis. Seega puudub kaebajal võimalus vaidlustamiseks, kui Keila Kool otsustab, et puudub venekeelse põhihariduse omandamise vajadus.
6.1.5.Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 10.05.2001 otsuses nr 25781/94 Küpros vs Türgi pidas kohus Türgi ametivõimude tegevust EIÕK rikkumiseks, kuna Türgi võimud ei taganud Küprose põhjaosas Kreeka taustaga lastele võimalust omandada keskastme haridust kreeka keeles.
6.2.A.O. leiab, et otsus nr 28 on ebaseaduslik. Kaebaja soovib õppida alates 01.09.2020 venekeelses 1. klassis. Otsuses nr 28 ei ole toodud ühtegi põhjendust, miks peab alates 2020/2021. õppeaastast likvideerima venekeelse 1. klassi ja seega ei ole arusaadav, millistel kaalutlustel Keila Linnavolikogu tegi sellise otsuse. On täiesti põhjendamatu ka vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 1 osa, et venekeelse põhihariduse omandamist võib jätkata ainult vajadusel ning on täiesti põhjendamatu resolutsiooni p 1 osa, et määrata Keila Kooli põhikooli osades klassides õppekeeleks vene keel vastavalt vajadusele. Kaebaja ei valda eesti keelt ja seega ei ole võimeline õppima eestikeelses 1. klassis. Keila linn ei ole enne vaidlustatud otsuse tegemist kuulanud ära hoolekogu ega õpilasesinduse arvamust venekeelse põhihariduse andmise lõpetamise kohta. Keila linn ei ole vaidlustatud otsuses teinud otsust venekeelse põhihariduse lõpetamise kohta. Otsus toob kaasa ebavõrdse kohtlemise, kui vanemad lapsed, kes hakkasid õppima põhikoolis 2019. aastal ja varem, saavad võimaluse omandada põhiharidust emakeeles, nooremad lapsed, s.h A. O. enam ei saa. Vastustaja väited, et venekeelsed lapsed on valmis õppimiseks eesti keeles ja nemad osakavad eesti keelt vajalikul tasemel, ei vasta tõele. Vastupidi, enamik venekeelseid lapsi ei oska eesti keelt. Vaidlustatud otsus on õigusvastane seoses sellega, et otsus oli tehtud olukorras, kus venekeelsed lapsed ei ole valmis õppimiseks eesti keeles ja vastustaja ei ole eelnevalt rakendanud meetmeid tagamiseks, et lapsed oskaksid eesti keelt tasemel, mis võimaldaks nendel õppida eesti keeles. Seda tõendavad järgmised asjaolud. Keila kooli logopeed kutsus kaebajat 02.06.2020 vestlusele. Vestlusel logopeed tuvastas, et kaebaja eesti keele teadmised ei ole piisavad õppimiseks eesti keeles ja pakkus kaebajale kolm võimalust: 1) jääda lasteaeda veel üheks aastaks; 2) õppida 1. klassis kaks aastat; 3) minna õppima õpiraskustega õpilaste klassi. Samasugune olukord on ka veel kahel lapsel: A. B. ja L. D., kellele logopeed tegi samasuguse ettepaneku.
6.3.A. B. leiab, et otsus nr 28 on ebaseaduslik, kuna A. B. on ära võetud õigus ja võimalus omandada põhiharidus vene keeles. Kaebajal on õigus õppida Keila linnas. Asjaolu, et Paldiski linn või mingi teine linn on nõus sellega, et Keila lapsed õpiksid Paldiski koolis või teises linnas, ei tähenda seda, et sellega on Keila linn täitnud oma kohustust tagada koolikohustuslikule isikule, kelle elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil, võimaluse omandada põhiharidus munitsipaalkoolis.
7.Keila linn vaidleb kaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. 1) O. P. puudub ilmselgelt kaebeõigus. O. P. Keila Põhikoolis 4. klassis käiva vanema lapse, A. P., õpilastee jätkub alates 01.09.2020 Keila Koolis, kus ta saab jätkata õppimist vene keeles. Vaidlustatud otsuse p 1 kohaselt on alates järgmisest, 2020/2021. õppeaastast määratud Keila Kooli osades klassides, st alates teisest klassist, õppekeeleks vene keel. Järelikult puudub kaebajal puutumus otsusega nr 28. O. P. kaks nooremat last, K. (sündinud xx xx xxxx) ja A. 4(13)
3-19-2409 (sündinud xx xx xxxx), on koolieelikud, kes järgmisel õppeaastal ei jõua kooliikka. Otsus nr 28 ei saa seetõttu isegi teoreetiliselt O. P. nooremate laste õigusi puudutada, sest nemad ei alusta 2020/2021. õppeaastal kooliteed. Järelikult puudub kaebajal K.ja A. lapsevanemana otsene puutumus otsusega nr 28. A. O. puudub ilmselgelt kaebeõigus. A. O. elukohaks on kaebuses nimetatud aadress xxxxxxx. Kaebaja on sisse kirjutatud samale aadressile, kuhu on sisse kirjutatud ka kaebaja A.B. koos ema ja isaga (A. B. ja V. S.). Ehitisregistri andmetel on tegemist 3-toalise korteriga, mille suurus on 70,3 m2. Vastustajal on alus arvata, et kaebaja A. O. sissekirjutus on fiktiivne. Vastustajale teadaolevalt (Keila Põhikooli direktorilt saadud info kohaselt) on kaebaja tegelik elukoht Laitse/Ruila, st kogu perekond tervikuna ei ela Keila linnas. On äärmiselt ebausutav, et kaebaja kolis oma koolikaaslase koju. Kaebaja isa A. O. on 04.02.2020 end Keilast välja kirjutanud ja registreerinud end Saue valda. 2) Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-52-13 (p 26) rõhutanud, et riigi ja kohaliku omavalitsuse ülalpeetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes. Kolleegium selgitas, et riigil ei ole PS-st tulenevat kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda seal haridust rahvusvähemuse keeles. PGS § 21 lg 2 kohaselt on põhikooli õppekeel eesti keel. Põhikoolis või selle üksikutes klassides võib kooli hoolekogu ettepanekul munitsipaalkoolis valla- või linnavolikogu otsuse alusel olla õppekeel mis tahes keel. Riigikohus leidis asjas 3-3-1-52-13, et erinevate rahvusvaheliste konventsioonidega (mis langevad täiesti kokku kaebuses mainitutega) ei ole vastuolus PGS § 21 lg 3, milles see ei võimalda õppeasutusel valida endale õppekeelt. 3) Vastupidiselt kaebajate väidetule puudub Keila linnal kohustus pakkuda neile või nende lastele venekeelset haridust. Lastevanemate otsustusõigus kooli puudutavate muudatuste üle on piiratud, kui tegemist on munitsipaalkooliga PGS § 1 lg 2 järgi, sest nimetatud koolide ümberkujundamisel on kohalikul omavalitsusel oluline kaalutlusruum (vt Riigikohtu 18.06.2002 otsus asjas nr 3-3-1-37-02, p 9; vt ka PGS § 80). PS-st ega seadustest ei tulene kohalikule omavalitsusele kohustust pakkuda munitsipaalkoolide kaudu tasuta võõrkeelset üldharidust (vrd ka Riigikohtu 28.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 26). Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 2 kohaselt lähtub kohalik omavalitsus kohaliku elu juhtimisel ja korraldamisel valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestab valla või linna arengu iseärasusi. PGS § 6 p 3 kohaselt lähtub kool oma tegevuse korraldamisel riiklikes õppekavades väljendatud ühiskonna ootustest, õpilaste vajadustest ja huvidest, arvestades võimaluse korral õpilaste ja vanemate ettepanekuid ja piirkonna eripära. Seetõttu on võimalik, et kohalik omavalitsus peab elanikkonna vajadusi ja piirkonna iseärasusi silmas pidades otstarbekaks pakkuda kohustuslikult tagatud tasuta eestikeelse põhihariduse kõrval omal algatusel ka võõrkeelset põhiharidust, ent selle nõudmiseks puudub isikul subjektiivne õigus (vt ka PGS § 21 lg-d 2 ja 5). Kui kaebajad peavad siiski oluliseks õppida emakeeles ehk vene keeles, siis on ka selleks võimalus loodud. Tulenevalt Keila linna ja LääneHarju valla vahelisest kokkuleppest on Paldiski Vene Põhikool määratud PGS § 10 lg 3 alusel elukohajärgseks kooliks neile Keila lastele, kes soovivad kooliteed alustada vene keeles. 4) Vaidlustatud otsus sisaldab põhjendusi ja kaalutlusi, miks selline otsus tehti. Keila Põhikooli hoolekogu ja õpilasesindus on avaldanud arvamust kava kohta ühendada koolid selliselt, et esimesse klassi vene keeles õppida soovijaid ei võeta, aga kõik Keila Põhikooli õpilased saavad jätkata vene keeles õppimisega. Seetõttu on ebaõige A. O. seisukoht, et hoolekogult ja õpilasesinduselt venekeelse hariduse jätkamise osas seisukohta ei küsitud. Ebaõige on A. O. seisukoht, et vaidlustatud otsuses ei ole tehtud otsust venekeelse hariduse andmise lõpetamise kohta ja et otsus venekeelse hariduse lõpetamise kohta ilmus eelnõusse alles muudatusettepanekutes.
5(13)
3-19-2409 5) Ebaõige on O. P. väide, et Keila linn on jämedalt rikkunud hea halduse tava, sest ignoreeris Keila Põhikooli hoolekogu ja lastevanemate negatiivset arvamust kooli reorganiseerimise osas. Keila linn on vastavalt oma tegevusplaanile haridusvaldkonna ümberkujundamisel korraldanud lasteaiaõpetajatele ja ka juhtkondadele koolituse (SA Innove kaudu) toetamaks õpetajaid eesti keelest erineva kodukeelega laste toetamiseks eestikeelses keskkonnas (lasteaias eelkõige) toimetulemiseks ning nende paremaks kooliks ettevalmistamiseks; alustanud keeleringide tegevust munitsipaallasteaedades (esimesed ringitegevused toimusid 14. ja 16. jaanuaril 2020); toimib koostöö lasteaedade ja Keila Kooli vahel, vahetamaks informatsiooni kooliminevate laste kohta ja koolikorralduslikes küsimustes ning vestlused lapsevanematega. Ka on ebaõige väide, et Keila koolil ei ole sotsiaalala töötajaid ega logopeede, kes oleksid võimelised töötama venekeelsete lastega. Kõik Keila Põhikooli õpetajad ja tugispetsialistid, kes täna töötavad, lähevad üle Keila Kooli koosseisu. Keila Põhikooli liitmine ei kaota ära venekeelse hariduse andmist Keilas. 2.-9. klassi õpilaste jaoks ei toimu õppetöös mingit muutust ja järgmisel õppeaastal õpivad kõik need klassid samas koosseisus, samas hoones, samade õpetajatega. Seega on jätkuvalt olemas nii sotsiaalpedagoog kui ka logopeed, kes on võimelised venekeelsete lastega töötama. 6) Kaebuse kohaselt selgus ka linna poolt tellitud uurimusest, et otstarbekas oleks alles jätta vene kool kui omaette objekt. Selline järeldus on meelevaldne ja kontekstist välja rebitud. Civitta Eesti AS poolt 2019. aastal läbi viidud uuringus „Haridusasutuste ruumilised vajadused seoses õpilaste arvu suurenemisega ning kaasava õppe rakendamisega“ (edaspidi: Civitta Eesti AS uuring) on toodud välja kolm erinevat võimalikku lahendust: kaks esimest nägid ette, et Keila Põhikool jätkaks samas hoones samal kujul, kuid kolmas nägi ette kogu põhikooliealiste õpilaste õpikeskkonna läbikaalumist erinevatest aspektidest (uuringus on välja toodud 8 erinevat aspekti). Ruumiline lahendus leitakse uue õppehoone ehitamisega, ühendades nii Keila Põhikooli kui ka ajaloolise algklasside hoone koos neid kahte hoonet ühendava vaheosaga ning planeeritava juurdeehituse üheks tervikuks. Kolmandale variandile kui sobivaimale tugines ka volikogu otsus koolide ühendamiseks, kuivõrd see lahendus: 1) aitab lahendada probleeme muukeelse kogukonnaga, sh õpilaste integreerimine ühiskonda; 2) suurendab edasiõppimise võimalusi ning annab hiljem tööturul parema positsiooni ja rohkendab valikuid; 3) ja aitab leevendada kasvavat õpetajaskonna juurdekasvu puudumist. Kaebusest ei nähtu, et kolmanda variandi valikul on vastustaja kaalutlusõigust rikkunud. Ei kaebaja, hoolekogu ega kohus saa sellisel juhul teha kaalutlusotsust vastustaja asemel. 7) Koolide liitmine ei tähenda rahvusliku identiteedi kaotamist ega sunniviisilist assimileerimist. Keila Põhikooli ühendamine Keila Kooliga liitmise teel ei tähenda venekeelse põhihariduse mittevõimaldamist, sest oma emakeeles õpingute jätkamine on täna Keila Põhikoolis õppivatele lastele tagatud. Kui lapsevanemad soovivad oma last panna venekeelsesse kooli esimesse klassi, on Keila linnal olemas kokkulepe Lääne-Harju vallaga, et Paldiski Vene Põhikool on neile lastele elukohajärgseks munitsipaalkooliks. Kohaliku omavalitsuse kohustus ei ole pidada vähemusrahvuste koole ja vene keeles õppimise võimaluse on linn korraldanud kokkuleppe alusel teise omavalitsusega. Keila Kooli koosseisus õppimine ei muuda ühegi õpilase etnilist päritolu ega kujunda temast teise rahvuse esindajat. Õpilasel on jätkuvalt võimalik õppida emakeelt ja kirjandust, osaleda erinevates huviringides ja tegeleda oma rahvuslikku identiteeti toetavate ja säilitavate huvidega. Koolide liitmist, mille oluline eesmärk on kõikidele õpilastele nende emakeelest sõltumata kvaliteetse hariduse andmine, võrdsete võimaluste loomine õppetegevuses ja huvitegevuses osalemiseks ning edasiõppimiseks ja hiljem tööturule sisenemiseks, ei saa kuidagi pidada sunniviisiliseks assimileerimisvahendiks. Keila linnapea ei ole kutsunud üles venekeelset kogukonda Keilast likvideerima, vaid on koolide liitmist põhjendanud sooviga, et Keilas ei oleks kahte paralleelselt ja eri suunas liikuvat kogukonda, vaid kõik linnaelanikud on võrdsed, ühtemoodi teavitatud ja kaasatud ning tegutsemas meie ühistes huvides, k.a hariduse andmisel. 6(13)
3-19-2409 8) Kaebaja arvates on paljasõnaline vaidlustatud otsuse põhjendus, et Keila Põhikooli ülevalpidamine on liiga kallis. Selline väide on asjakohatu. Vaidlustatud otsuses on selgitatud, et 2019/2020. õppeaasta septembrikuu seisuga õpib Keila Põhikoolis vaid 179 õpilast, sh 119 õpilast väljastpoolt Keila linna (neist 76 Lääne-Harju vallast ja 22 Tallinnast, kus on olemas kohustus ja võimekus koolikoha pakkumiseks). Sellise õpilaste arvuga kooli pidamine ei ole mõistlik. Arvestades Keila Põhikooli õpilaste, sh eriliselt Keila linnaelanikest õpilaste, vähest arvu, on vastustaja arvates otstarbekas kaks kõrvuti asuvat kooli ümber korraldada üheks kooliks. Otsuse põhjendustes ei ole viidatud sellele, et Keila Põhikooli ülevalpidamine on liiga kallis ja ei ole esitatud seepärast ka numbrilisi näitajaid. On vaid rõhutatud seda, et taoliselt kooli pidamise jätkamine on ebamõistlik ning otstarbekas on kõrvuti ja ühendatud hoones tegutsevad koolid ümber korraldada üheks kooliks. 9) 02.06.2020 kohtuistungil kaebaja O. P. nõustajana esinenud M. R. on kohtuistungi järel postitanud Facebooki lehel seoses kohtuistungiga kommentaare, milles on kritiseerinud asja lahendavat kohtunikku ja kutsunud üles Keila Linnavalitsuse aknaid sisse lööma. HKMS § 28 lg 2 alusel tuleb kohtul kaebaja nõustajat hoiatada. 10) Asjassepuutumatu on O. P. viide EIK lahendile Küpros vs Türgi. Viidatud lahendis puudus Põhja-Küprosel elavatel kreeklastel võimalus emakeeles haridust omandada. Käesoleval juhul on kaebaja vanemal lapsel võimalik jätkata vene keeles õppimist Keila Koolis ja nooremal lapsel on võimalik alustada õpiteed vene keeles Paldiskis.
8.Saue vald märgib kirjalikus arvamuses, et Saue valla ja Keila linna vahel on toimunud läbi aastate mitmekülgne koostöö, sh on mitmed Saue vallas elavad ja vene õppekeelega kooli eelistanud õppurid saanud oma haridust omandada Keila Põhikoolis. Täna õpib koolis 12 Saue vallas elavat last, lisaks 1 Ukrainast Eestisse tööle tulnud vanemate laps. Seega on Keila Põhikooli pakutav haridusteenus olnud Saue valla jaoks väga oluline, mida kinnitab ka Saue Vallavolikogu 26.09.2019 otsus nr 50, millega Saue Vallavolikogu otsustas tasuda Saue vallas elavate õpilaste eest õppekoha tasu suuremal määral, kui seadus seda ette näeb. Saue vald tunnustab igakülgselt kohaliku omavalitsuse õigust korraldada ja korrastada oma territooriumil asuvat koolivõrku ning toetab Keila Linnavolikogu ja Keila Linnavalitsust nende otsustes. Vastavalt vaidlustatud otsusele saavad Keila Põhikoolis juba õppivad õpilased oma kooliteed jätkata Keila Koolis vene õppekeelega klassis. Leiame, et tulevikus eesti õppekeelest erineva õppekeelega koolis õppida soovivad Saue vallas elavad õpilased saavad valida kooliga kokkuleppel mõne teise vene õppekeelega kooli. Keila Põhikooli liitmine Keila Kooliga avaldab kindlasti mõju ka Saue vallale. Samas, arvestades Saue vallas elavate vene õppekeelega kooli eelistatavate laste vähesust ja Tallinna linna lähedust, kus on kooliga kokkuleppel võimalus saada venekeelset haridust, toetame Keila linna valikut oma haridusvõrgu korrastamisel.
9.Lääne-Harju Vallavalitsus märgib kirjalikus vastuses, et on teadlik otsusest nr 28, millega liidetakse Keila Põhikool Keila Kooliga ja lõpetatakse Keila Põhikooli tegevus 1. septembriks 2020, aga samuti selle otsusega seoses järk-järgult venekeelse põhihariduse andmise kaotamisest Keila linnas. Munitsipaalkoolivõrgu korraldamine on kohaliku omavalitsuse õigus ja kohustus, nagu ka selliste otsustuse kõikide asjaolude kaalumine. Lääne-Harju vald on teadlik, et osa Lääne-Harju valla õpilasi õpivad Keila Põhikoolis. Pigem on tegemist õpilastega, kes elavad külades või alevikes, mis on Keila linna lähipiirkonnas ja valik Keila Põhikooli kasuks on neil langenud just Keila linnaga ühendava mugavama ühistranspordi tõttu. LääneHarju vallas tegutseb vene õppekeelega Lääne-Harju Vallavalitsuse hallatav munitsipaalkool Paldiski Vene Põhikool. Kuigi Keila linna ja Lääne-Harju valla vahel kirjalikku kokkulepet venekeelse hariduse korraldamise osas ei ole (omavalitsuste juhtide tasemel on teemat arutatud suuliselt), on kõigile Keila Põhikoolis õppivatele Lääne-Harju valla lastele tagatud võimalus jätkata soovi korral haridusteed Paldiski Vene Põhikoolis. Samuti ei ole vabade kohtade 7(13)
3-19-2409 olemasolul takistust ka teiste omavalitsuste lastel omandada venekeelset haridust Paldiski Vene Põhikoolis. Käesoleval hetkel on koolil selline võimekus olemas. Lääne-Harju Vallavalitsuse arvates ei kaasne Keila Linnavolikogu otsusega liita Keila Põhikool Keila Kooliga ettenägematuid probleeme, mida ei ole piisavalt arvesse võetud või mida ei ole võimalik lahendada. Tõenäoliselt võib suureneda mingis ulatuses koolitranspordi kulu, kuid seda ei saa lugeda ettenägematuks või ületamatuks probleemiks.
10.Harku vald ei näe oma kirjalikus arvamuses, et Keila Põhikooli ja Keila Kooli liitmisest tingitud mõjud tooksid kaasa probleeme, mida ei ole piisavalt arvesse võetud. Harku Vallavalitsuse hinnangul ei saa tõlgendada PS § 37 lg-s 3 sätestatud lapsevanema valikuõigust selliselt, et kohalik omavalitsus peaks kindlustama kord lapsevanema või õpilase poolt valitud kooli püsimajäämise kuni lapse poolt kooli lõpetamiseni. Hariduse puhul on tegu sotsiaalse põhiõigusega, mida saab võimaldada kohaliku omavalitsuse ettenähtud võimaluste piires. Õigus haridusele ei anna õigust õppida kõike, mida soovitakse ja kus soovitakse.
11.Haridus- ja Teadusministeerium märgib kirjalikus arvamuses, et kohaliku omavalitsuse üksuse esmane ülesanne on tagada õppimisvõimalused oma territooriumil elavatele lastele ja alles seejärel ning võimaluse korral on võimalik õppimisvõimaluste tagamisel arvestada ka teiste kohaliku omavalitsuse üksuse laste vajadustega. Kuigi teised kohaliku omavalitsuse üksused osalevad PGS § 83 sätestatud tegevuskulu piirmäära ulatuses Keila Põhikooli tegevuskulude katmisel, ei kata teiste omavalitsusüksuste panus Keila linna Keila Põhikooli pidamise kulusid olulises mahus. Ministeeriumi arvates peab kooli pidaja kindlasti pidevalt hindama seda, milline on tema haldusterritooriumil otstarbekas ja jõukohane koolivõrk ning võtma seejuures arvesse nii õpilaste arvu, nende paiknemist haldusterritooriumil, riigi eraldatud toetusi, hariduse kvaliteeti jne. Muukeelse (munitsipaal)kooli pidamine ei ole ainus lahendus muukeelsele elanikkonnale hariduse pakkumisel kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil. Põhikoolis võib PGS § 21 lõikest 2 tulenevalt ka selle üksikutes klassides toimuda õppetöö muus keeles peale eesti keele. Arvestades muukeelsete õpilaste väikest arvu, kes elavad rahvastikuregistri andmetel Keila linnas, saab Keila linn kaaluda ka edaspidi võimalust, et viia õppetööd läbi eesti õppekeelega põhikoolis, mille üksikutes klassides toimub muukeelne õpe. PGS kohaselt on Haridus-ja Teadusministeeriumi ülesandeks kontrollida, et koolide liitmisel järgitakse õigusaktide nõudeid ja tagatakse igaühe põhiõigus haridusele. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad on kohtunud 26.11.2019 Keila linna esindajatega, kuulates ümberkorraldamise plaane ning andnd soovitusi. Koolide liitmine on sisult kaalutlusotsus, mille puhul hinnang ettevalmistuse piisavusele on tunnetuslik ja peab igal konkreetsel juhul arvestama ka kohalikke olusid, sh seda, millised võimalused on õpilasel piirkonnas kvaliteetse hariduse omandamiseks. Kuivõrd muudatused koolivõrgus tekitavad alati eriarvamusi, ei pruugi mõne huvirühma rahulolematus viidata sellele, et protsess ei oleks olnud piisavalt põhjalikult ette valmistatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebajad ei saa esitada kaebust teiste Keila Põhikooli õpilaste kaitseks. Seetõttu tuleb kaebaja II väited otsuses nr 28 toodud venekeelse õppe jätkumise üleminekuregulatsiooni kohta jätta tähelepanuta. Kohus jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et olukord, kus O. P. keskmine laps alustab põhihariduse omandamist järgmisel aastal, ei välista O. P. kaebeõigust. See küll vähendab võimaliku õiguste riive intensiivsust, kuna uue olukorraga kohanemiseks on jäetud pikem aeg. Kohtu arvates O. P. Keila Põhikoolis juba õppiva lapse õigusi ei rikuta, kuna vastavalt otsuses nr 28 sätestatud üleminekuregulatsioonile on tal võimalik jätkata Keila Koolis venekeelse õppekeelega klassis kuni põhikooli lõpuni. Seda, kas vastustaja kavatseb otsuses nr 28 sisalduvat võimalust „vastavalt vajadusele“ pahauskselt ära kasutada, ei ole käesoleva otsuse 8(13)
3-19-2409 tegemisel võimalik hinnata. Vastustaja on kinnitanud, et venekeelne õpe Keila Koolis jätkub ka siis, kui „vajadus“ piirneb mõne õpilasega. O. P. ja teistel huvitatud isikutel on legitiimne ootus, et antud lubadustest peetakse kinni. Õiguste rikkumise korral on võimalik neid hiljem kaitsta. Käesoleva haldusasja raames ei pea kohus vajalikuks asuda hindama, kas kaebaja II sissekirjutus Keila linnas on fiktiivne
13.Esmalt on vaidlus PS § 37 lg 4 tõlgendamise üle. PS § 37 lg 4 kohaselt on igaühel õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus. Eeltoodud normidele on Riigikohus andnud tõlgenduse, et riik ei ole PS kohaselt kohustatud pakkuma haridust muus keeles kui eesti keeles või ülal pidama vähemusrahvuse õppeasutusi (RKHKo 28.04.2014, 3-3-1-52-13, p 26). Viidatud lahendis nõustus Riigikohus ringkonnakohtu ja halduskohtuga, et kohalikud omavalitsused ei ole vähemusrahvuste kultuuriomavalitsused ning PGS alusel tegutsevad munitsipaalgümnaasiumid ei ole kultuuriomavalitsusasutused (vähemusrahvuse õppeasutused) vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse § 24 p 1 tähenduses. Riigikohtu halduskolleegium selgitas, et riigil ei ole PS-st tulenevat kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda seal haridust rahvusvähemuse keeles. Samuti nõustus Riigikohus madalama astme kohtute järeldusega, et riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes. On õige, et asjas 3-3-1-52-13 (riigikohtu numeratsioonis, haldusasja nr oli 3-12-422) oli vaidluse all venekeelne gümnaasiumiharidus. Siiski ei pidanud kohtud argumenteerimisel silmas ainult gümnaasiume, vaid ka põhikoole. Selgesõnaliselt on Tallinna Halduskohtu 06.07.2012 otsuse p-s 37 väljendatud: „Seejuures eksivad kaebajad, leides, et PGS või PS põhimõtteliselt eristab põhikooli- ja gümnaasiumiharidust või et põhiseadus ei tee vahet kohustusliku ja vabatahtliku hariduse vahel. Nii PS § 37 lõikest 4 kui §st 6 ning põhiseaduse mõttest tuleneb üheselt, et üldreeglina on avaliku võimu poolt antav haridus eestikeelne. Ka põhikooli õppekeeleks on PGS § 21 lg 2 kohaselt eesti keel, lihtsalt erandi tegemise võimalus on põhikoolide puhul antud kohaliku omavalitsuse volikogule, gümnaasiumi puhul aga otsustab selle Vabariigi Valitsus.“ Ka Riigikohus räägib asjas 3-3-152-13 „riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavatest õppeasutustest“, st nii gümnaasiumidest kui ka põhikoolidest. Seetõttu on vastustaja õigesti väitnud, et PS § 37 lg-st 4 ei tulene õigust nõuda riigi või kohaliku omavalitsuse poolt põhihariduse pakkumist muus keeles kui eesti keel. Kui ka toetada kaebajate seisukohta, et PS § 37 lg 4 teine lause („õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus“) kohalduks praegusele juhule, tuleks halduskohtu arvates „õppeasutuse“ all mõista ikkagi kooli pidajat, kelleks munitsipaalkoolide puhul on kohalik omavalitsus, mitte aga näiteks konkreetse õppeasutuse töötajaid (õpetajaid või kooli direktsiooni, kes on kohaliku omavalitsuse teenistujad) või õpilaste vanemaid. Vastav põhimõte on kajastatud ka PGS § 21 lg-s 2, mille kohaselt on põhikooli õppekeel eesti keel ning põhikoolis või selle üksikutes klassides võib kooli hoolekogu ettepanekul munitsipaalkoolis valla- või linnavolikogu otsuse alusel olla õppekeel mis tahes keel. Seega õigust valida õppekeelt munitsipaalkoolis lastevanematele PS ega ükski teine seadus ei anna. Selline õigus on üksnes vähemusrahvuse õppeasutustel, mis tegutsevad erakooli vormis.
14.Õigust nõuda riigi või kohaliku omavalitsuse poolt pakutavat haridust vene keeles ei tulene ka O. P. viidatud rahvusvahelistest lepingutest ja teistest aktidest. Rahvusvahelise õiguse normide analüüsi, kus on käsitletud peaaegu kõiki O. P.i viidatud rahvusvahelise õiguse instrumente, on teinud Tallinna Halduskohtu 06.07.2012 otsuses asjas 3-12-422 (p-d 41‒45). Kohus ei pea vajalikuks seda taasesitada ega üle korrata. Kohtu järeldused ei saa olla erinevad selle tõttu, et viidatud kohtuasjas oli vaidluse alla gümnaasiumiharidus. Rahvusvahelised lepingud jm aktid ei garanteeri osalisriikide elanikele õigust nõuda riigi poolt hariduse andmist (mh põhihariduse osas) oma emakeeles, kui see keel pole riigikeel.
15.Kooli tegevuse ümberkorraldamist reguleerib PGS § 80, mille kohaselt korraldab kooli ümber ja lõpetab kooli tegevuse kooli pidaja (st käesoleval juhul Keila linn), kuulates enne ära 9(13)
3-19-2409 hoolekogu ja õpilasesinduse arvamuse (lg 1). Kooli ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise otsusest tuleb Haridus- ja Teadusministeeriumi, kooli, vanemaid, õpilasi ja õpilaste elukohajärgseid valla- või linnavalitsusi teavitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt viis kuud enne uue õppeaasta algust (lg 3). Kool korraldatakse ümber või kooli tegevus lõpetatakse ajavahemikus 1. juulist sama aasta 31. augustini (lg 5). Kooli pidaja tagab tegevuse lõpetanud kooli õpilastele võimaluse jätkata õpinguid muus koolis (lg 9).
16.Asjas esitatud materjalidest nähtuvalt on Keila Põhikooli ja Keila Kooli liitmise küsimust käsitlenud nii Keila Põhikooli õpilasesindus (kd III, tl 124) kui ka Keila Põhikooli hoolekogu (kd II, tl 113). Keila Põhikooli õpilasesinduse arvates pakub koolide liitmine mitmeid uusi võimalusi keelepraktikaks, integreerimiseks ja huvitegevuseks. Muret väljendati seoses ebamäärase sõnastusega 2-9. klassis õppimisvõimaluste kohta, samuti ei toetatud seda, et 1. klassist alates kaob venekeelne õpe. Keila Põhikooli hoolekogu väljendas põhimõttelist vastuseisu koolide liitmisele. Kohtule nähtuvalt on vastustaja täitnud PGS § 80 lg-st 1 tuleneva nõude enne kooli ümberkorraldamist ära kuulata kooli hoolekogu ja õpilasesinduse arvamus. Ärakuulamine peab tagama, et otsuse langetamisel kaalutakse kooli õpilaste ja nende vanemate esindusorganite seisukohti koos muude asjas tähtsust omavate asjaoludega. Ärakuulamise põhimõtet ei ole rikutud pelgalt selletõttu, et Keila Põhikooli hoolekogu soovi säilitada Keila Põhikool iseseisva koolina ei võetud arvesse ning vastustaja otsustas koolide liitmise kasuks. Sellega ei ole vastustaja rikkunud hea halduse põhimõtet, kuna kohaliku omavalitsuse esinduskogul on õigus vastu võtta ka otsuseid, mis osas kogukonna liikmetes tekitavad vastuseisu. Keila Põhikooli vanematel oli võimalik väljendada oma arvamust ning Keila linna volikogul oli võimalik seda otsuse tegemisel arvesse võtta. Näiteks lisati pingete maandamiseks vaidlustatud otsusesse üleminekusäte, mis fikseeris Keila Põhikooli õpilaste õiguse jätkata õpinguid põhikooli lõpuni vene keeles. Kohus ei jaga kaebajate kriitikat selles osas, et Keila linn ei küsinud arvamust venekeelse hariduse lõpetamise kohta Keilas. Esitatud dokumentide pinnalt on selge, et nii Keila Põhikooli hoolekogu kui ka Keila Põhikooli õpilasesindus said aru, mis on otsuse nr 28 sisu ja tagajärjed ning neil oli võimalus oma arvamust väljendada. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks ärakuulamisõiguse osas menetlusreegleid rikkunud.
17.Vaidlustatud otsust ei saa lugeda ka sisuliselt põhjendamatuks. Otsuses nr 28 on tuginetud koolivõrgu korrastamise vajadusele. Vaidlustatud otsuses on välja toodud, et väiksearvulises Keila venekeelse õppega Keila Põhikoolis 179-st õpilasest vaid 1/3, s.o 60 õpilast on Keila linna elanikud. Sealjuures esimeses klassis õpib vaid 2 Keila linna last. Samuti võib lugeda, et Keila linnas on aastaid äärmiselt väike koolitusnõudlus venekeelseks põhikooliõppeks. Ette ei ole näha koolitusnõudluse märkimisväärset kasvu, mistõttu leiab vastustaja, et nii väikese koolitusnõudlusega on Keila linna venekeelse kooli pidamine ebamõistlik. Kohtule ei nähtu esitatud arutluskäigus kaalutlusvigu. Vastavaid vastustaja väiteid ei ole ka kaebajad ümber lükanud. PGS § 10 lg 1 kohaselt peab vald või linn tagama koolikohustuslikule isikule, kelle elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil, võimaluse omandada põhiharidus. Keila linn ei pea venekeelset kooli ülal pidama, kuna ümberkaudsete valdade elanikud eelistavad oma lapsi sinna kooli tuua. Muuhulgas õpib Keila Põhikoolis 76 last Lääne-Harju vallast ja 22 õpilast Tallinnast, kus on jätkuvalt võimalik venekeelset põhiharidust omandada. Seega Keila valla lähtekoht, arvestada eraldiseisva kooli ülalpidamisel üksnes Keila valla elanikega, on igati põhjendatud. Kohalikud omavalitused, kes pakuvad oma valla elanikele põhiharidust, ei pea tegelikult naabervalla kooli ülalpidamist finantseerima. Nii ongi üksnes Saue vald olnud nõus katma tegelikke kulusid, mis Saue valla laste Keila Põhikoolis õppimisega kaasnevad. Selline finantskohustuste kohalikule omavalitsusele panemine, lähtuvalt üksnes lastevanemate eelistustest kooli valikul, ei ole põhjendatud ning see viib olukorras, kus kohalik omavalitsus peab arvestama ka ümberkaudsete valdade lastevanemate soovidega laste kooli osas, kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõtte rikkumiseni. Koolide miinimumsuurust seadusega kehtestatud ei ole. Asjaolu, et eksisteerib koole, mille õpilaste arv on Keila Põhikoolist väiksem, 10(13)
3-19-2409 ei kohusta vastustajat Keila Põhikooli iseseisva asutusena jätkama, kuna koolivõrgu korrastamine on siiski iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada. Olukorrad kohalikes omavalitsustes võivad olla erinevad. Mõnes kohalikus omavalitsuses, kus elanike arv on väike või on vallal suur territoorium, võib olla möödapääsmatu ka väikese õpilaste arvuga kooli pidamine. Selline lähenemine ei pruugi olla aga põhjendatud suuremas omavalitsuses, kus õppeasutusi on mitmeid ning need paiknevad lähestikku. Küsimus koolivõrgu kujundamisest on küsimus ressursside otstarbekast kasutamisest, nagu Haridus- ja Teadusministeerium oma arvamuses välja toob. Olukorras, kus koolivõrk vajab täiendavaid rahalisi vahendeid, on kohalikul omavalitsusel õigus ja kohustus kaaluda, kuidas tagada optimaalne ressursside kasutamine. Kohtule ei nähtu, et Keila linn oleks ka sellest aspektist teinud meelevaldse otsuse, kui ühendas Keila Põhikooli Keila Kooliga.
18.Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks ignoreerinud Civitta Eesti AS uuringu tulemusi. Nimetatud uuringus pakuti välja 3 alternatiivset lahendust: 1) ruumiline lahendus juurdeehituse abil; 2) ruumiline lahendus juurdeehituse abil ning õpilaste vajadustest lähtuvalt; 3) ruumiline lahendus juurdeehituse abil ning õpilaste võrdsete võimaluste loomine. Kaks esimest alternatiivi nägid ette Keila Põhikooli jätkamise eraldis õppehoones senisel viisil, kolmas nägi ette koolide juhtimise ja arengu sünkroniseerimist, sh võimalusel koolide ühise juhtimise alla viimise. Vastustaja otsustas kolmanda variandi kasuks. Iga variandi puhul on uuringus ära toodud selle nõrkused ja tugevused. Ei ole õige väita, et uuringus oleks selgelt eelistatud kahte esimest varianti. Tõsi on, et kolmandal variandil on nii omad tugevused kui ka nõrkused. Positiivse küljena oli välja toodud, et muukeelsed õpilased saavad samaväärset tähelepanu ning täiendavad võimalused nii kaasaegse õpikeskkonna kui integreerumise ja ühistegevuste mõttes. Samuti muutuvad õpingute jätkamise võimalused gümnaasiumides/kutsehariduses ning ülikoolides kättesaadavamaks. Nõrkusena oli välja toodud mh võimalik õpilaste sildistamine ja see, et muukeelsete perede toetamine võib osutuda keeruliseks, samuti, et lahendus võib esmapilgul paista liiga kulukas või õpilaste kultuurilist identiteeti haavav ja hajutav ning suuremaid probleeme kaasa toov. Uuringus toodi seega välja neid probleeme, mida Keila Põhikooli hoolekogugi väljendas. Kohtu arvates on sellises olukorras erinevate alternatiivide vahel otsuse tegemine siiski kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses, kes tunneb kohalikku olukorda kõige paremini. Kas erineva kultuurilise taustaga õpilaste ühte kooli paigutamist võetakse integreerimise või assimileerimisena, sõltub mh õpilaste ja nende vanemate hoiakutest. Probleem on erinevat keelt kõnelevate noorte (ja mitte ainult noorte) väheses suhtlemises: elukondlikus, tööalases jms segregatsioonis, mida taastoodab eraldiseisev koolivõrk. Eesti hariduspoliitikas on seetõttu võetud omaks lähenemine, et võrdsed võimalused tulevikus hakkama saada Eesti riigis, kus riigikeel on eesti keel, tagab see, kui vene ja eesti taustaga õpilased õpivad koos ühes koolis. Ajas kasvavaks probleemiks on ka õpetajate leidmine venekeelsetesse koolidesse (puuduva õpetajate ettevalmistamise tõttu). Ka on oluline tagada, et venekeelsed lapsed saaksid sama kvaliteediga hariduse kui eesti keelt kõnelevad lapsed. On mõistetav, et kooli õppekeel tekitab lastevanemates erinevaid arvamusi, iseäranis erinevate õppekeelega koolide liitmine. Samas puudub kohtul alus pidada vastavat kohaliku omavalitsuse otsust seadusvastaseks. Euroopalikule kultuuriruumile, kuhu Eesti Vabariik kuulub, ei ole erinevate rahvuste sundassimileerimine ega nende identiteedi hävitamine omane. Kohtu arvates ei too vaidlustatud otsuse elluviimine sellist tagajärge kaasa.
19.Kaebajad on ka välja toonud, et üleminek eestikeelsele haridusele Keila linnas ei ole piisavalt ette valmistatud. Asjas 3-3-1-52-13 märkis Riigikohus, et kehtivas õiguses ei ole sätestatud kriteeriume, millele vastavuse korral oleks võimalik tõsikindlalt järeldada, et gümnaasium on eesti õppekeelele üleminekuks piisavalt valmis. Sellised kriteeriumid määrab seetõttu kindlaks haldusmenetlust läbiviiv haldusorgan (p 33). Kuna loastatav on muu keele peale eesti keele kasutamine põhikoolis õppekeelena (PGS § 21 lg 2), siis mingeid kriteeriume eestikeelesele õppele valmisoleku osas ei ole seaduses sätestatud ka põhihariduses. Seaduse 11(13)
3-19-2409 kohaselt saab teha erandi eestikeelsest õppest munitsipaalkoolides vastava valla-või linnavolikogu otsuse alusel. Samas sätestab PGS § 80 lg 9, et kooli pidaja tagab tegevuse lõpetanud kooli õpilastele võimaluse jätkata õpinguid muus koolis. Vastustaja on esitanud kohtule Keila Põhikooli ja Keila Kooli ühtse juhtimise alla (Keila Kooli) ühendamise ajakava september 2019 ‒ 1. september 2020 (kd II, tl 103‒104). Ajakavast nähtuvalt on muuhulgas korraldatud lasteaiaõpetajatele ja juhtkondadele koolitus, toetamaks õpetajaid eesti keelest erineva kodukeelega laste toetamiseks eestikeelses keskkonnas (eelkõige lasteaias) toimetulemiseks ning nende paremaks koolis ettevalmistamiseks (Keila linna lasteaedades ei ole muukeelsetele lastele eraldi rühmasid loodud), samuti viidi munitsipaallasteaedades läbi keeleringe. Toimus koostöö lasteaedade ja Keila Kooli vahel, vahetamaks informatsiooni kooliminevate laste kohta ja koolikorralduslikes küsimustes, ning korraldati vestlused lastevanematega. Toimusid kohtumised Haridus- ja Teadusministeeriumi ja SA Innove esindajatega jms. Kohtu võimalus hinnata, kas ettevalmistused olid piisavad, on piiratud. Kohtule nähtuvalt oli vastustajal väljatöötatud kava, mida riigis levima hakanud COVID-19 viiruse tõttu vastavalt võimalustele ka ellu viidi. Kas kõik lapsed said vajalikku tuge, ei ole kohtul võimalik välja selgitada. Siiski nähtub kohtule, et lasteaedasid ja kooli astuvaid lapsi valmistati ette selleks, et hakkama saada eestikeelses õppekeskkonnas. Vastustaja väitel planeeritakse esimesse klassi kaks õpetajat, kellest üks on eesti- ja vene- ja teine eestikeelne. Vastustaja on välja toonud ka selle, et kõik Keila Põhikooli õpetajad jätkavad Keila Kooli koosseisus, mistõttu ei muutu 2.-9. klassi õpilaste jaoks õppetöös midagi. Jätkuvalt on olemas ka sotsiaalpedagoog ja logopeed, kes on võimelised venekeelsete lastega töötama. On võimalik, et kõigile vastustaja kavandatud tegevustele vaatamata on lapsi, kelle oskused ei ole eestikeelsesse esimesse klassi astumiseks piisavad. Kohtu arvates ei ole vastavat valmisolekut arvatavasti kõigi laste puhul võimalik tagada, kuna see sõltub konkreetse lapse individuaalsetest omadustest ja võimetest, samuti ka tema vanemate tegevusest, st kas kasutatakse vastustaja poolt pakutavaid võimalusi. Seetõttu asjaolu, et kaebajate A. O. ja A. B. eesti keele oskus ei ole Keila Kooli esimesse klassi astumiseks piisav, ei näita, et vastustaja oleks jätnud vajaliku toe pakkumata. Vaidlust ei ole selles, et kõik Keila linna lapsevanemad on alates 26.11.2019 olnud teadlikud olukorra muutumisest ning on saanud end ja oma lapsi ette valmistada. Vastustaja on A. O. ja A. B. välja pakkunud ka võimalused, kuidas nad saaksid õppida Keila Koolis. Anti valida, kas jääda lasteaeda veel üheks aastaks, õppida 1. klassis kaks aastat või minna õppima õpiraskustega õpilaste klassi. Kohtu arvates ei saa öelda, et vastustaja oleks jätnud enda kohustuse täitmata. Neile, kes siiski soovivad last panna tingimata venekeelsesse kooli, on tagatud võimalus minna Lääne-Harju vallas asuvasse Paldiski kooli, mis asub Keilast ca 25 km kaugusel, st mitte ülemäära kaugel. Kokkuvõtvalt ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks koolide liitmisel jätnud enda kohustused hooletusse.
20.Kohus ei nõustu kaebaja II väitega, et vaidlustatud otsus toob kaasa õpilaste ebavõrdse kohtlemise, kuna vanemad lapsed, kes hakkasid õppima põhikoolis 2019. aastal ja varem, saavad võimaluse omandada põhiharidust emakeeles, nooremad lapsed, sh A. O. enam ei saa. Sellise lähenemise korral ei olekski koolivõrgus võimalik muudatusi teha. Kuna ei eksisteeri põhiõigust venekeelsele põhiharidusele, ei kohelda ka õpilasi vaidlustatud otsuse tõttu ebavõrdselt.
21.Kohus nõustub vastustajaga, et asjassepuutumatu on O. P. viide EIK lahendile Küpros vs Türgi. Lahendi asjaolud ‒ olukord okupeeritud Põhja-Küprosel, kus kreekakeelse keskhariduse puudumine oli üheks paljudest inimõiguste rikkumiste episoodidest ‒ on väga erinevad käesolevast kohtuasjast, mh tõdes viidatud kohtuasjas EIK, et konventsioonist ega selle protokollidest ei tulene, mis keeles peab inimõigus haridusele olema tagatud (otsuse p 277).
22.Kohus ei pea vajalikuks ega põhjendatuks kaebaja I nõustaja hoiatamist. Kohus usub, et nõustaja väljendas Facebookis enda isiklikku seisukohta. 12(13)
3-19-2409
23.Ülaltoodut arvestades jäävad kaebused rahuldamata.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti kaebajate kahjuks, jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad Keila linna võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) kohtunik Janek Laidvee
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.