Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 28. aprill 2020, Tartu 3-18-1423
Haldusasi
Kullaketraja OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14. mai 2018. a otsuse nr 12-6/18/466 osaliseks tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2019. a otsus Kullaketraja OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Kullaketraja OÜ Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet Kaasatud haldusorgan Maaeluministeerium
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2019. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 28. mai 2020).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kullaketraja OÜ taotles 22. mai 2017. a taotlusega nr 110171111511 mahepõllumajandusega jätkamise toetust põldudele nr 402 ja nr 110-2, millel deklareeris kasvatatava põllumajanduskultuurina „muu köögivili: sigur valge ristiku allakülviga“. Kohapealses kontrollis leidis Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), et eelnimetatud põldudel kasvas harilik sigur, mis põlluraamatu kannete kohaselt oli külvatud 7. juunil 2016. PRIA jättis 14. mai 2018. a otsusega nr 12-6/18/466 rahuldamata mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse (resolutsiooni p 2); lõpetas ennetähtaegselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse (resolutsiooni p 3); nõudis tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse (resolutsiooni p 4); nägi ette kohustuse maksta toetusraha tagasi 60 kalendripäeva jooksul (resolutsiooni p 5) ja tasaarvestuse muude toetustega (resolutsiooni p 6); selgitas viivise arvestamist (resolutsiooni p 7) ja otsuse sundtäitmisele andmise korda (resolutsiooni p 8).
Otsusest nähtub, et toetust vähendatakse taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse võrra (maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 24; Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6). Mõlema põllu osas märgiti, et toetust ei arvestata põllu või selle osa kohta, kui kohapealse kontrolli käigus eest leitud kultuur ei ole mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamiseks toetusõiguslik (määruse nr 53 § 8 lg 1). PRIA jättis 18. juuni 2018. a vaideotsusega nr 12-4/18/108-1 Kullaketraja OÜ vaide rahuldamata.
2.Kullaketraja OÜ esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus eelnevalt nimetatud otsus tühistada kaebajat puudutavas osas ning kohustada PRIA-t andma uus haldusakt, millega kaebaja taotlus rahuldatakse. Veel palus kaebaja tunnistada põhiseadusevastaseks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 114. Kaebuse põhjendused on järgmised.
2.1.Köögiviljade loetelu ei ole kehtestatud määrusega. Lähtuda tuleb taimede üldtunnustatud omadustest. Köögiviljana on toetusõiguslik igasuguse siguri kasvatamine. Siguri alaliigi tuvastamine ei oma toetusõiguslikkuse seisukohalt sisulist tähendust. PRIA ja Põllumajandusamet (PMA) varasematel aastatel samadel põldudel läbi viidud kontrollidel tuvastasid kasvava kultuurina „sigur“. Sigur on mitmeaastane taim.
2.2.Euroopa Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2017/1925, 12. oktoober 2017, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisas on grupp 7 (lk 90-91) – köögivili ning söödavad juured ja mugulad – ning CN koodiga 0705 29 00 on klassifitseeritud kõik muud siguri sordid (lisaks eraldi CN koodiga klassifitseeritud salatsigurile). Ka Maksu- ja Tolliameti kodulehel leitava kombineeritud nomenklatuuri kohaselt on kõik siguri perekonna liigid köögiviljad. Seega EL nomenklatuuris lähtutakse sigurist kui köögiviljast.
2.3.Trükis „Abiks taotleja“ on juhendmaterjal toetustaotlusele kultuuride lühendite märkimiseks, mitte õigusakti alusel kehtestatud loetelu. Loetelule puudub ka viide määruses nr 53. Loetelu ei saa tuua kaasa toetusõiguslikkuse kadumist kultuuri kasvatajale. Lisakaristus tuleb jätta kohaldamata, kuna köögiviljade mittekasvatamine ei ole tõendatud.
3.Tartu Halduskohus jättis 28. veebruari 2019. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused on järgmised.
3.1.Põllumajanduskultuuride nimekirja kehtestamine ei ole õigusvastane. Tegemist on halduse siseaktiga. See võimaldab taotlejate ühetaolist kohtlemist toetusõiguslike kultuuride märkimisel.
3.2.Salatsiguri kasvatamist kõnealustel põldudel pole tuvastatud. Kaebaja pole väitnud, et kasvatanuks salatsigurit. Üksnes kasvatatava kultuuri deklareerimine (muu) köögiviljana ega kaebaja arusaam siguri köögiviljana kasvatamisest ei kinnita kasvatatava kultuuri kuulumist köögiviljade alla. Tartu Ringkonnakohus leidis 29. mai 2018. a otsuses nr 3-17-1086 (p 22), et praeguse vaidluse kaebaja ei ole kasvatanud sigurit köögiviljana. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks hakanud vahepeal muud siguri liiki kasvatama, vaid kinnitas kohtuistungil, et pärast
7.juunit 2016 muud kultuuri neile põldudele külvanud ei ole. Praeguses haldusasjas kohtuistungil mainitud kasutusviis – lehtede kasutamine salatiks – on vaid üks võimalikest ning kohtule teadaolevalt ja erinevatest veebiotsingutest nähtuvalt ei ole hariliku siguri lehtede kasutamine igapäevaselt köögiviljana levinud. Siguri kasvatamine seemnete ja inuliini tootmiseks ei ole toiduks tarvitatava köögivilja kasvatamine.
3.3.Hariliku siguri maitse- ja ravimtaimede loetelust välja arvamine ministri määrusega ei saa viia järeldusele, et see taim peaks olema toetusõiguslik mõnes muus kategoorias. Olukorras, kus harilik sigur ei kvalifitseeru määruse nr 53 lg 1 p 3 alla köögivilja ega ravim- või maitsetaimena, ei ole võimalik paigutada seda ühtegi muusse samas lõikes sätestatud ühikumääragruppi. Olukorras, kus kaebaja on seisukohal, et kasvatab sigurit (sõltumata selle liigist) köögiviljana, ei ole sama kultuuri põhjendatud käsitada näiteks tehnilise kultuurina (p 4) või kõnealuseid põlde
rohumaana (p-d 5-7). Seejuures ei ole määrav kaebaja väide, et ta on kõiki mahepõllumajanduse nõudeid täitnud. Selles ei ole praeguse asja vaidluse sisu.
3.4.Usaldusväärne ei ole tugineda hariliku siguri määratlemisel köögiviljana ning kõiki siguri liike ühetaoliselt käsitades kaebaja viidatud allikana vikipeediale. Erinevad veebiotsingud võimaldavad teha järelduse salatsiguri ja hariliku siguri selgest eristamisest. Asjakohane ei ole lähtuda tollitariifistiku klassifikatsioonist. Tegemist on praeguses vaidluses kohalduvatest õigusaktidest erineva eesmärgi ja reguleerimisalaga õigusaktiga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Kullaketraja OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles ta palub kohtuotsus tühistada ja kaebus uue otsusega rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kohus kohaldas ebaõigesti määruse nr 53 § 8 lg-t 1, § 24 ja § 25 lg-t 2 ning Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg-t 6, art 19 lg-d 2 ja 3. Kohus jättis arvestamata kaebaja viited õigusaktidele, millest nähtuvalt on sigur köögivili. Puudub õiguslik alus järelduseks, et sama kultuur ei või olla toetatav mitmes erinevas toetuskategoorias.
4.2.Nõustuda ei saa seisukohaga, et PRIA-l on pädevus kehtestada köögiviljade loetelu. Toetusõiguslikkust piiratakse siseaktiga. Leitavad on loetelu erinevad, samas vastandlikud versioonid. Sellega on rikutud hea halduse tava ning selguse ja üheseltmõistetavuse printsiipi.
4.3.Meelevaldne on kohtu järeldus, et tegemist ei ole siguri köögiviljana kasvatamisega. Tegemist oli tehnilise täpsustusega, kui kontrolli käigus märgiti kasvatatavaks kultuuriks siguri asemel harilik sigur. Kaebaja täitis mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõudeid, kuid siiski jäeti toetus määramata ning rakendati lisakaristust toetussummaga võrdses ulatuses ja nõuti tagasi varem makstud toetus.
4.4.Arusaamatu on, kuidas ja mis alusel kohus leidis, et kaebaja kasvatas harilikku sigarit. Puudub metoodika siguri erinevate liikide eristamiseks. Kuna kogu siguri perekond on köögivili, ei oma liigi või sordi täpsem määramine tähtsust. Alles istungil tõi vastustaja välja, et haldusorgan ise määrab toetusgrupi, mitte taotleja.
5.PRIA palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.„Abiks taotlejale“ koostatakse eraldi igaks taotlusaastaks. PRIA ei ole vastutav kaebaja subjektiivse suutmatuse eest dokumentidega ja toetuse saamiseks kehtestatud nõuetega tutvumisel. Põllumajanduskultuuride loetelus märgitud „muu köögivili“ tähendab mujal nimetamata, avamaal või madala katte all kasvavat köögivilja, mitte mistahes põllumajanduskultuuri. Harilik sigur valge ristiku allakülviga ei ole köögivili ega kvalifitseeru köögiviljaks ka „muu köögivilja“ mõttes. Mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks sobilikke köögiviljakultuure ei määra kindlaks kaebaja, nagu ta tundub arvavat.
5.2.Kaebaja väide, et ta on täitnud kõiki mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõudeid, ei oma antud juhul tähtsust, sest selle üle puudub vaidlus.
5.3.Vaides ei märgitud, et kasvatatav kultuur tuleks paigutada mistahes muusse määruse nr 53 § 4 lg 1 p-des 1-7 toodud ühikumääragruppi. Seega on nende asjaolude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Vaideotsuses (p 7) selgitati, et toetuse arvutamine toimub põllumajanduskultuuri rühmade siseselt, mitte ei väidetud seda esmakordselt kohtuistungil, nagu kaebaja väidab.
5.4.Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 19 lg 2 kohustab PRIA-t üle 50%-lise pinnaerinevuse korral kohaldama lisakaristust. Tegemist ei ole kaalutlusnormiga.
6.Tartu Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020. a määrusega kaasati asjas arvamust andva haldusorganina Maaeluministeerium ning kohustati ministeeriumit andma arvamus kaebaja seisukohtadele ning ringkonnakohtu poolt määruses esitatud küsimustele.
7.Maaeluministeeriumi 2. märtsi 2020. a vastuses esitati järgmised seisukohad.
7.1.Ravim- ja maitsetaimede kasvatamise korral on toetuse ühikumäärad kõrgemad seetõttu, et kompenseerida peamiselt käsitsi tööd nõudvate ajamahukate ja kulukate agrotehniliste võtete kasutamine (nt istanduse rajamine külvamise või ettekasvatatud istikute istutamise teel, taimede kasvatamine vagudes, ridades või peenardes ning nende harimine ja niitmine). Valdaval enamusel tootjatest on ravim- ja maitsetaimede kasvatamiseks kasutatava põllumaa suurus 0,01 kuni 7 ha, kuid on ka suurtel pindadel ravim- ja maitsetaimede kasvatajaid (suurim pind koguni 156 ha). PRIA hinnangul ei tehtud suurtel pindadel käsitsitööd, sh ei eemaldatud umbrohtu käsitsi, vaid tehti põllumajandustehnikat kasutades minimaalsed põllutööd, et maa oleks piisavas põllumajanduskorras. Sellisel juhul olid hektari kohta tehtavad kulud oluliselt väiksemad kui käsitsi tehtud töö puhul.
7.2.Määrus nr 53 muudatusega jäeti ravim- ja maitsetaimede loetelust välja harilik kurgirohi, kõrvenõges, harilik orashein, harilik sigur ja harilik võilill. Selle üheks ajendiks oli olukord, kus teatud tootjatel oli motivatsioon kasvatada neid taimi suurtel pindadel sihtotstarbetult, tegemata selleks erilisi kulutusi, kuid saades samal ajal suurt tulu. Kui lisakulud ja saamata jäänud tulu jäävad väiksemaks kui toetusega kompenseeritav summa, tekib vastuolu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 (Määrus nr 1305/2013) artikliga 29, mille kohaselt tuleb toetuse saajale hüvitada tegelikud kulud. Senisel viisil toetuse maksmise jätkamine oleks toonud kaasa vastuolu nende normidega.
7.3.Määrus nr 1305/2013 art-s 11 on ette nähtud liikmesriikidele võimalus toetusmeetmeid programmiperioodi jooksul muuta.
7.4.„Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ mahepõllumajanduse meetme eelarve on piiratud, kuid mahepõllumajanduslik tootmine on järjepidevalt laienenud. Seetõttu on Maaeluministeerium sunnitud igal aastal eelarvesse vahendeid juurde otsima või toetuse ühikumäärasid vähendama. Võrreldes 2013. aastaga kasvas 2017. aastal ravim- ja maitsetaimede kasvupind 30 hektarilt rohkem kui 570-le hektarile. Sellises olukorras ei ole põhjendatud jätkata põllumajandusmaal selliste taimede kasvatamise toetamist, mis on looduses laialt levinud ning mida võib korjata mitteharitavatelt aladelt. Kui ebaproportsionaalselt suur osa mahepõllumajanduse meetme vahenditest kasutatakse ravim- ja maitsetaimede suurtel pindadel kasvatamise hüvitamiseks, tekitab see olukorra, kus edaspidi tuleks toetuse ühikumäärasid veel rohkem vähendada. See võib kaasa tuua üleüldise mahepõllumajanduse konkurentsivõime languse.
7.5.Hariliku siguri väljajätmine ravim- ja maitsetaimede loetelust ei tähenda, et seda tuli pärast väljajätmist käsitada köögiviljana. Seda tuli endiselt käsitada ravim- ja maitsetaimena, kuid mitte toetusõigusliku ravim- ja maitsetaimena Määruse nr 53 mõttes.
7.6.Harilik sigur ja salatsigur on erinevad taimed nii välimuselt kui kasutusotstarbelt. Harilik sigur on Eestis levinud lääne- ja põhjaosa lubjarikastel aladel, kasvab peamiselt umbrohuna kuivadel teeservadel, niitudel, elamut ümbruses ja prahipaikadel, on võimalik kasvatada ka kultuurtaimena. Tema erinevuse tõttu salatsigurist (lehti kasutatakse toiduks) on see ka pärast Määrusest nr 53 väljajätmist käsitatav ravim- ja maitsetaimena, mitte köögiviljana.
7.7.Kasvatades harilikku sigurit segamini koos teiste heintaimedega on selline kooslus käsitatav rohumaana, millele saab taotleda mahepõllumajandusega seotud toetust sõltumata sellest, et see maa ei ole enam toetusõiguslik ravim- ja maitsetaimede kasvatamise maana.
7.8.PRIA poolt internetis avaldatud dokumendi „Abiks taotlejale pindalapõhiste otsetoetuste taotlemisel 2017“ lisal 1 „Põlumajanduskultuuride loetelu“, milles oli ravim- ja maitsetaimede nimekirjas ka harilik sigur, on statistiline ning andmeid korrastav ja süstematiseeriv eesmärk ning see on ka toetuse taotlejat abistav juhendmaterjal. Tegemist ei ole õigustloova aktiga. Sellega ei määrata kindlaks põllumajanduskultuure, mille kohta on võimalik toetust taotleda. Toetusõiguslikud põllumajanduskultuurid määratakse kindlaks konkreetset toetusmeedet reguleeriva määrusega ning sellest lähtub ka PRIA. „Põllumajanduskultuuride loetelu“ on koostatud vastavalt Statistikaameti veebilehel avaldatud põllumajandusmaa kasutamise
klassifikaatorile ja kujutab endast põllumajandustootjatelt saadud teabe põhjal koostatud koondülevaadet kasvatatavatest põllumajanduskultuuridest.
7.9.PRIA antud „Põllumajanduskultuuride loetelu“, kus oli harilik sigur jätkuvalt maitse- ja ravimtaimede nimekirjas ning Määruse nr 53, kust oli alates 28. aprillist 2017 harilik sigur ravimja maitsetaimede loetelust välja jäetud, ei ole omavahel vastuolus, kuna nad on olemuslikult erinevad dokumendid. „Põllumajanduskultuuride loetelu“ sisaldab kõiki põllumajanduskultuure, mida pindalapõhiste otsetoetuste ja maaelu arengukava toetuste raames kasvatatakse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
9.Asjas on vaidlus tõusetunud sellest, et alates 28. aprillist 2017 muudeti Määruse nr 53 lisa „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“ selliselt, et sellest loetelust jäeti muuhulgas välja harilik sigur. Kaebaja oli enda põldudel kasvatanud sigurit ning tulenevalt määruse muutmisest ei saanud ta seetõttu PRIA-lt enam mahepõllumajandusega jätkamise toetust siguri kasvatamiseks. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest jääb PRIA poolt antud haldusaktide olemus selles asjas mõnevõrra ebaselgeks. Kaebusest on jälgitav, et PRIA tegi kõigepealt 19. veebruaril 2018 taotluse rahuldamata jätmise otsuse ning seejärel kaebaja algatatud vaidemenetluse kestel tegi 14. mail 2018 uue otsuse, millega tunnistas varasema otsuse kehtetuks, kuid jättis kaebaja taotluse siiski rahuldamata (tl 1p). Esialgset haldusakti, st 19. veebruari 2018. a otsust, asja materjalides ei ole. Ebaselgeks jääb hilisemast otsusest ka see, miks esialgne otsus kehtetuks tunnistati (vt tl 6p8). Sellegipoolest pole poolte vahel vaidlust selles, et vaidluse põhiküsimuseks on see, kas kaebaja oli siguri kasvatamise eest õigustatud toetust saama või mitte. Seetõttu ringkonnakohus pikemalt haldusaktide omavaheliste seoste küsimusel ei peatu.
10.Maaeluministeeriumi ülal toodud seisukohtadest nähtub, et alates 28. aprillist 2017 hariliku siguri Määruse nr 53 lisast „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“ väljajätmise põhjuseks oli kokkuvõtlikult see, et võrreldes 2013. aastaga oli 2017. aastaks Eestis väga järsult tõusnud ravimja maitsetaimede kasvupind – 30 hektarilt 570 hektarile. Samal ajal esines ravim- ja maitsetaimede kasvatajaid, kes kasvatasid neid taimi suurtel pindaladel (suurim 156 hektaril) ning ei teinud nende kasvatamiseks käsitsi tööd, vaid tegid tehnikaga üksnes minimaalseid põllutöid, et maa oleks piisavas põllumajanduskorras. Osade taimede, sh hariliku siguri ravim- ja maitsetaimede loetelust väljajätmise eesmärgiks oli vältida olukorda, kus teatud tootjad kasvatavad neid taimi suurtel pindadel sihtotstarbetult, tegemata selleks erilisi kulutusi, kuid saades samal ajal toetustest suurt tulu. See oleks vastuolus toetuste eesmärkidega, milleks on mahetootmiseks tehtavate lisakulutuste kompenseerimine. Ringkonnakohtu arvates on need põhjendused veenvad ning hariliku siguri väljajätmist Määruse nr 53 lisast pole alust pidada põhiseadusevastaseks. Muudatuste eesmärk – vältida toetuste maksmist isikutele, kelle tehtavad kulutused on tegelikult väiksed ning kes seega nii suuri toetusi ei vaja – on legitiimne. Selle eesmärgi jaoks tehtud muudatus Määruses nr 53 on proportsionaalne, sest aitab seda eesmärki saavutada ja puuduvad tõhusamad võimalused selle eesmärgi saavutamiseks. Kaebajat ei koormata ka ülemäära, sest nagu Maaeluministeerium on oma selgitustes välja toonud, on kaebajal võimalik siguri kasvatamiseks kasutatavale põllule jätkuvalt taotleda mahepõllumajandusega jätkamise toetust rohumaa eest ning samuti saaks ta taotleda ühtset pindalatoetust.
11.Ehkki ringkonnakohus möönab, et kaebaja jaoks oli Määruse nr 53 muutumine ebasoodne, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjust pidada regulatsiooni muutumist vastuolus olevaks ka õiguspärase ootuse põhimõttega. Maaeluministeerium on oma selgitustes viidanud, et määruse (EL) nr 1305/2013 art-s 11 on liikmesriigile jäetud võimalus rahastamiskõlblikkuse muutmiseks. Seega oli asjakohastes õigusaktides nähtud ette võimalus, et programmiperioodi jooksul võidakse rahastamise aluseid muuta ning kaebajal puudus põhjus eeldada, et seda võimalust ei kasutata.
12.Seega pole alust pidada Määruse nr 53 alates 28. aprillist 2017 jõustunud muudatusi ja hariliku siguri ravim- ja maitsetaimede loetelust väljaarvamist põhiseadusevastaseks. Ning kuna neid muudatusi pole alust pidada põhiseadusevastaseks, ei saa õigusvastaseks pidada ka vaidlustatud PRIA otsust.
13.Kaebaja apellatsioonkaebuse argumendid ei anna samuti alust kaebuse rahuldamiseks.
14.Kaebaja on nii haldus- kui kohtumenetluses valinud positsiooni, et tema kasvatatav sigur ei ole ravim- või maitsetaim, vaid hoopis köögivili. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Maaeluministeerium on ülal esitatud seisukohtades selgitanud, et ka pärast Määruse nr 53 muutmist on harilik sigur jätkuvalt ravim- ja maitsetaim, kuid mitte toetusõiguslik ravim- ja maitsetaim Määruse nr 53 mõttes. Ringkonnakohus ei näe alust sellele seisukohale vastuvaidlemiseks. Kuivõrd selge on, et taime omadused ei saanud muutuda, siis pole alust väita, et ainuüksi hariliku siguri ravim- ja maitsetaimede loetelust väljajätmisega muutus see taim köögiviljana käsitatavaks. Põhjendatud on järeldada, et harilik sigur jäi endiselt ravim- ja maitsetaimeks, lihtsalt Määruse nr 53 lisas toodud nimekirjast väljajätmine tähendas seda, et see taim polnud enam toetusõiguslik.
15.Kaebaja on oma arvamuse kinnitamiseks viidanud erinevatele allikatele ja Euroopa Liidu õigusaktidele, millest tulenevalt tuleks tema arvates harilikku sigurit käsitada köögiviljana. Ringkonnakohus on seisukohal, et otsustuspädevus toetust saavate ravim- ja maitsetaimede määratlemiseks ning vajadusel nende muutmiseks on riigil (vt ülal p 11) ning seetõttu ei ole määrav see, et internetist on võimalik leida allikaid, mis võimaldaksid hariliku siguri määratlemise köögiviljana. Lähtuda tuleb siseriiklikult paika pandud toetatavate ravim- ja maitsetaimede nimekirjast. Kaebaja viidatud EL-i õigusaktid (nt määrus tariifi- ja statistikanomenklatuuri muutmise ning ühtse tollitariifistiku kohta), millest väidetavalt järeldub, et kogu sigurite perekond on kvalifitseeritav köögiviljaks, ei käsitle siguri liike mahetoetuste määramise kontekstis ning ei ole seega asjakohased. Mõned kaebaja viidatud EL-i õigusaktid võivad seonduda küll põllumajandusega, kuid mitte mahetootmisega seonduvate toetustega. Seetõttu ringkonnakohus neil aktidel lähemalt ei peatu.
16.Lisaks nähtub Maaeluministeeriumi selgitustest veenvalt, et harilik sigur ja salatsigur on oma omadustelt ja kasutusviisidelt väga erinevad taimed. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia (A. Raal, Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn: 2010, lk 197-198) andmetel on hariliku siguri droogiks juur ja ürt, seda kasutatakse tänapäeval meditsiinis isutuse ja seedehäirete korral ning ka välispidiselt mitmete nahahaiguste puhul; samuti on selle mahla soovitatav juua kehvveresuse korral; vanasti kasutati selle juuri kohvisegudes. Salatsiguri puhul kasutatakse selle lehti toiduks, enamasti salatite valmistamiseks ja maitsestamiseks ning hautatult (L. Meensalu, „Peenralt potti“, Maalehe Raamat 2008).
17.Seoses kaebaja väitega, et harilik sigur tuleks kvalifitseerida köögiviljaks, peab ringkonnakohus oluliseks sedagi, et kaebaja ei ole tegelikult kohtumenetluse kestel esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et ta tõepoolest kasutab või turustab harilikku sigurit köögiviljana. Halduskohtu istungil on kaebaja seaduslik esindaja küll väitnud, et ta soovis kasvatada sigurit seemne tootmiseks, salatilehtedeks ja inuliini tootmiseks (tl 71p), kuid tõendeid selle kohta, et kaebaja tõepoolest harilikku sigurit köögiviljana kasutas või turustas, ei ole.
18.Eelnevat arvestades ei oma tähtsust kaebaja arutlus selle üle, et PRIA-l puudub metoodika siguri liikide eristamiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et ta kasvatas salatsigurit (mis on köögivili), vaid ta püüab väita, et kõik sigurid tuleks lugeda köögiviljaks. Ta ei ole tõendanud ega väitnud seda, et ta kasvatas siiski salatsigurit, mistõttu puudub alus kahelda, et vastustaja oleks kasvatatud kultuuri tuvastamisel eksinud.
19.Kaebaja on jätkuvalt apellatsioonkaebuses korranud ka väidet, et varasematel aastatel märkis ta kultuurina lihtsalt siguri, ning seda PRIA poolt aktsepteeriti. Samas jätab ta tähelepanuta selle, et PRIA on talle juba selgitanud, et tegelikult deklareeris ta eelmisel, 2016. aastal kultuurina ikkagi hariliku siguri (tl 30). See asjaolu kinnitab ka seda, et kaebaja kasvatas harilikku sigurit ka 2017. aastal, sest ta oli ise öelnud, et põldudel kasvas sama kultuur mis varem (tl 30-30p).
20.Kaebaja leiab, et puudub igasugune põhjendus, miks ei ole Määrusega nr 53 kehtestatud ka köögiviljade loetelu. Asjaolu, et Määruse nr 53 lisana on kehtestatud vaid ravim- ja maitsetaimede loetelu ning ei ole kehtestatud köögiviljade loetelu, ei tähenda, et kaebajaga oleks käitutud õigusvastaselt. Nagu eelnevalt selgitatud, on harilik sigur ka pärast ravim- ja maitsetaimede loetelust väljaarvamist kvalifitseeritav ravim- ja maitsetaimena, kuid mitte toetusõigusliku ravim- ja maitsetaimena Määruse nr 53 mõttes. Pole ka alust arvata, et sellise loetelu kehtestamisel oleks harilik sigur kvalifitseeritav köögiviljaks. Eelnevalt (p-s 16) on refereeritud Maaeluministeeriumi selgitusi hariliku siguri omaduste kohta ning ringkonnakohus ei näe alust vastu vaidlemaks sellele, et oma omadustelt on harilik sigur ravim- ja maitsetaim, mitte aga köögivili.
21.Kaebaja arutlus, et üks ja seesama taim võiks olla toetatav mitmes kategoorias (st nii ravim- ja maitsetaimede kui köögiviljade kategoorias) lähtub jätkuvalt eeldusest, et harilik sigurit tuleks käsitada köögiviljana. Määruse nr 53 asjakohane regulatsioon ning Maaeluministeeriumi selgitused kaebaja nägemust ei toeta. Ka ringkonnakohus ei näe aluseid sellega nõustumiseks. Ainuüksi kaebaja soov toetust saada ei õigusta õigusaktide meelevaldset tõlgendamist.
22.Samuti on kaebaja välja toonud, et PRIA poolt avaldatud dokumendi „Abiks taotlejale pindalapõhiste otsetoetuste taotlemisel 2017“ lisal 1 „Põllumajanduskultuuride loetelu“ on mitmeid versioone ja nende seostamine konkreetse taotlusperioodiga võimatu. Võimalik on aru saada, et see on öeldud vastuseks PRIA seisukohale, et kaebaja pidi toetusetaotluse esitamisel lähtuma sellest loetelust. Ringkonnakohus möönab, et lihtsalt internetiotsinguga võis selle dokumendi erinevates versioonides olla keeruline orienteeruda, kuid ainuüksi see asjaolu ei ole aluseks kaebuse rahuldamisele. Käesolevaks ajaks on kõnealune „Põllumajanduskultuuride loetelu“ veebiaadressilt, kus see oli olemas veel ringkonnakohtu 5. veebruari 2020. a määruse tegemise ajal (http://www.pria.ee/docs/resources/10332.pdf?) maha võetud, kuid eeldada võib, et 2017. aastal, kui kaebaja toetust taotles, pidi see dokument olema siiski leitav.
23.Samuti möönab ringkonnakohus, et isikutel võis olla keeruline orienteeruda hariliku siguri toetusõiguslikkuses, sest toetuse taotlemise ajal oli viidatud PRIA dokumendi „Abiks taotlejale pindalapõhiste otsetoetuste taotlemisel 2017“ lisas 1 „Põllumajanduskultuuride loetelu“ defineeritud harilik sigur ravim- ja maitsetaimede loetelus. Samal ajal, nagu eelnevalt märgitud, alates 28. aprillist 2017 Määruse nr 53 lisas enam ravim- ja maitsetaimede loetelus harilikku sigurit ei olnud. Ei ole välistatud, et mõne isiku jaoks võis selline olukord olla eksitav, seda enam, et PRIA on selgitanud, et kasvatatav põllumajanduskultuur tuligi vastavalt tema poolt kehtestatud „Põllumajanduskultuuride loetelule“ (tl 45). Käesoleval juhul ei ole see siiski kaebuse rahuldamise aluseks, sest pole alust arvata, et kaebaja juhindus ekslikult „Põllumajanduskultuuride loetelust“ ja sealsest jaotusest, mille järgi oli harilik sigur kantud ravim- ja maitsetaimede hulka. Nimelt nähtub asja materjalidest, et kaebaja oli ise märkinud kasvatatava põllumajanduskultuurina „muu köögivili: sigur, valge ristiku allakülviga“ (tl 2). Seega lähtus kaebaja juba toetusetaotlust esitades ekslikust nägemusest, et tema poolt kasvatatav harilik sigur on köögiviljade alla kuuluv ning järelikult ei lähtunud ta PRIA „Põllumajanduskultuuride loetelust“, kus harilik sigur oli veel ravim- ja maitsetaimede alla kuuluv.
24.Siinkohal märgib ringkonnakohus, et ei jaga halduskohtu seisukohta, mille järgi on PRIA avaldatud dokumendi „Abiks taotlejale“ lisa 1 „Põllumajanduskultuuride loetelu“ siseakt. Siseakti keskseks tunnuseks on selle suunatus haldusorganile endale, st see on järgitav eeskätt haldusorgani enda poolt tema ülesannete täitmisel. Käesoleval juhul pidid „Põllumajanduskultuuride loetelu“ arvestama aga ka toetuste taotlejad, sest maaeluministri toetuse taotlemise ajal kehtinud 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ lisa 1 „Pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse“ blankett nägi sealse tabeli p-s 9 ette, et kasvatatav põllumajanduskultuur tuli märkida dokumendi „Abiks taotlejale” lisas 1 toodud põllumajanduskultuuride loetelu kohaselt. Samas ei tähendanud see, et dokumendi „Abiks taotlejale lisa 1 „Põllumajanduskultuuride loetelu“ oli regulatiivse tähendusega. Ringkonnakohus mõistab seda dokumenti selliselt, et selles oli üksnes kajastatud ja klassifitseeritud võimalikud põllumajanduskultuurid, kuid see, kas põllumajanduskultuur, sh ravim- ja maitsetaimed, olid toetusõiguslikud, tulenes Määrusest nr 53. Seega tegemist oli küll dokumendiga, mida pidid taotluse esitajad silmas pidama, kuid otseselt regulatiivset jõudu see nende suhtes ei omanud. Selliselt on dokumendi „Abiks taotlejale“ lisa 1 „Põllumajanduskultuuride loetelu“ tähendust selgitanud oma 2. märtsi 2020. a vastuses ka Maaeluministeerium.
25.Kaebaja väide, et ta on kõiki mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõudeid täitnud ja seega on ta õigustatud toetust saama, ei arvesta sellega, et ta ei ole kasvatanud taimi, mille eest toetust määratakse – sigur ei ole köögivili ning samuti pole ta ka alates 2017. a aprillist ravim- ja maitsetaim, mille eest toetust määratakse.
26.Asjaolu, et toetuste taotlemisel oli võimalik kasutada lahtrit „Muu köögivili“, mida kaebaja ka kasutas, lisades sinna täpsustuse „sigur“, ei tähenda, et harilik sigur tuleb lugeda köögiviljaks. Vastupidisel juhul saaks toetuse taotleja PRIA-le ette kirjutada, millena tuleb tema kasvatatavat taime kvalifitseerida. Ilmselgelt oleks see ebamõistlik.
27.Ringkonnakohus viitab siinkohal ka sellele, et kaebajal on PRIA-ga siguri kasvatamisega seotud vaidlusi olnud ka varem. Nimelt jäeti nähtuvalt Tartu Ringkonnakohtu 29. mai 2018. a jõustunud otsusest asjas nr 3-17-1086 rahuldamata teiste kaebajate seas ka OÜ Kullaketraja kaebus PRIA otsusele, millega jäeti rahuldamata toetusetaotlus hariliku siguri kasvatamise eest
põhjendusel, et 2016. aastal kasvatas kaebaja harilikku sigurit loomasöödaks ja seega mitte ravimvõi maitsetaimena. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine ka käesoleva vaidluse puhul asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et kaebaja kasutab ja turustab sigurit väidetud eesmärgil, st köögiviljana. Maaeluministeeriumi seisukoht, mille järgi osad tootjad kasvatavad suurtel pindadel ravim- ja maitsetaimi sihtotstarbetult ning ei tee selleks käsitsi tööd ega suuri kulutusi, millest tulenevalt ei olnud neile põhjendatud maksta toetust ravim- ja maitsetaimede kasvatamise eest, võib olla laiendatav ka kaebajale. Ei ole ka välistatud, et kaebaja poolt toetusetaotluse esitamisel siguri kvalifitseerimine köögiviljana oli põhjustatud just sellest, et eelnevalt oli kaebajal luhtunud üritus saada hariliku siguri eest toetust ravim- ja maitsetaimede klassis.
28.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus tühistamata. Kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv 15 eurot) jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.