Kullaketraja OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14. mai 2018. a otsuse nr 12-6/18/466 osaliseks tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Kullaketraja OÜ, volitatud esindaja Henno Nurmsalu esindajad Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Angelika Tõnsing Haldusasi
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 19. veebruaril 2019
RESOLUTSIOON
1.Jätta Kullaketraja OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1. aprillil 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kullaketraja OÜ (kaebaja) esitas 22. mail 2017 pindalatoetuse taotluse ja maksetaotluse nr 110171111511, millega taotles mahepõllumajandusega jätkamise toetust põldudele nr 402 ja nr 110-2. Nendel põldudel deklareeris kaebaja kasvatatava põllumajanduskultuurina „muu köögivili: sigur, valge ristiku allakülviga“.
2.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) viis 19.-21. juulil 2017 kaebaja põllumajanduslikus majapidamises läbi kohapealse kontrolli. Kohapealse kontrolli käigus leidis PRIA, et põldudel nr 402 ja nr 110-2 kasvas harilik sigur, mis põlluraamatu kannete kohaselt oli põldudele külvatud 7. juunil 2016. Kaebaja põllumajanduslikus majapidamises viis 6. septembril 2017 kohapealse kontrolli läbi ka Põllumajandusamet (PMA), kes samuti tuvastas põldudel, millel kasvatavaks kultuuriks oli deklareeritud sigur, hariliku siguri kasvatamise.
3.PRIA tegi 19. veebruaril 2018 otsuse nr 12-6/18/314 „2017. aastal taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluste rahuldamata jätmine, kohustuse ennetähtaegne lõpetamine ja toetuse tagasinõudmine". Kaebaja vaidlustas otsuse 21. märtsil 2018 vaidega. PRIA pikendas vaideotsuse tegemise tähtaega kuni 25. maini 2018. PRIA jättis 21. mai 2018. a vaideotsusega nr 12-4/18/86-1 kaebaja 21. märtsil esitatud vaide rahuldamata, kuna 19. veebruari 2018. a otsus nr 12-6/18/314 oli juba kehtetuks tunnistatud.
4.PRIA tegi kaheksa taotleja, sh Kullaketraja OÜ osas 14. mail 2018 otsuse nr 126/18/466, millega: 1) tunnistas kehtetuks 19. veebruari 2018. a otsuse nr 12-6/18/314 (resolutsiooni p 1); 2) jättis rahuldamata mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse (resolutsiooni p 2); 3) lõpetas ennetähtaegselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse (resolutsiooni p 3); 4) nõudis tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse (resolutsiooni p 4); 5) kohustas maksma tagasinõutava toetusraha tagasi 60 kalendripäeva jooksul alates otsuse tegemise päevast (Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 112 lg 1) (resolutsiooni p 5); 6) tasaarvestas tagasimaksmata toetusraha mistahes PRIA makstava toetusmaksega, millele taotlejal tekib õigus seoses PRIA-le esitatud toetustaotlustega alates otsuse tegemisest (ELÜPS § 112 lg-d 2 ja 4, komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 908/2014 art 28) (resolutsiooni p 6); 7) otsustas arvestada viivist 0,1 protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest, kui toetuse saaja ei maksa toetust otsuse punktis 5 nimetatud tähtaja jooksul tagasi ja toetusraha ei saa otsuse punkti 6 kohaselt tasaarvestada (ELÜPS § 114 lg 1) (resolutsiooni p 7). Samuti oli otsuses märgitud otsuse tähtaegselt täitmata jätmise korral selle sundtäitmisele andmise kord (resolutsiooni p 8). Otsuse põhjenduste kohaselt tingis otsuse tegemise erinevus taotletud ja kindlaksmääratud pindala vahel (maaeluministri 30.04.2015 määruses nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 24; Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6. Toetust ei arvestata põllu või selle osa kohta, kuna kohapealse kontrolli käigus eestleitud kultuur ei ole mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamiseks toetusõiguslik (määrus nr 53 § 8 lg 1). Kui taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus kultuurigrupis on suurem kui 50% kindlaksmääratud pindalast, jäetakse taotlus kultuurigrupis rahuldamata (määrus nr 53 § 25 lg 2; määrus nr 640/2014 art 19 lg-d 2 ja 3).
5.Kaebaja esitas PRIA 14. mai 2018. a otsuse nr 12-6/18/466 peale 25. mail 2018 vaide, paludes tunnistada nimetatud otsus kehtetuks kaebajat puudutavas osas ja teha uus otsus, millega kaebaja taotlus rahuldataks ja jäetaks lisakaristus kohaldamata. Kaebaja palus, juhul kui vaie jäetakse rahuldamata, viivisemäära vähendada.
2(11)
3-18-1423
6.PRIA jättis 18. juuni 2018. a vaideotsusega nr 12-4/18/108-1 vaide rahuldamata, põhjendades oma otsust järgmiselt.
6.1.Harilik sigur ei ole toetatav köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede toetusmääragrupis.
6.2.PRIA-l puudub alus kahelda PMA poolt 6. septembril 2017 läbi viidud kontrolli tulemustes, mille käigus tuvastati kaebaja põllumajanduslikus majapidamises vaidlusalustel põldudel hariliku siguri kasvatamine.
6.3.Kuigi määruse nr 53 lisas on toodud üksnes ravim- ja maitsetaimede loetelu, peab pindalatoetuse taotluse ja maksetaotluse põldude loetelu veerus nr 9 märkima kultuuri vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule. Selles veerus märgitakse kasvatatav põllumajanduskultuur „Abiks taotlejale“ lisas 1 toodud põllumajanduskultuuride loetelude kohaselt. Köögiviljana, mille kasvatamise eest makstakse toetust 600 euro suuruses ühikumääras, on määratletud salatisigur.
6.4.Et põldude nr 402 ja nr 110-2 puhul ei olnud tegemist „köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede” toetusmääragrupi jaoks toetusõiguslike põldudega, oli PRIA teinud nimetatud toetusmääragrupis kindlaks null hektarit. PRIA on õigustatult jätnud vaidlusaluste põldude eest toetuse maksmata, kuna PRIA ja PMA kohapealses kontrollis kindlaks tehtud kasvatatav põllumajanduskultuur ja kultuurigrupp erineb 2017. aasta pindalatoetuste taotlusele ja maksetaotlusele märgitud kultuurist ja kultuurigrupist. Kuna taotletud ja kindlaksmääratud pinna erinevus on toetusmääragrupis olnud suurem kui 50% kindlaksmääratud pinnast, siis jäeti taotlus kõnesolevas kultuurigrupis õiguspäraselt rahuldamata vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 19 lg-le 2 ja kohaldati õiguspäraselt lisakaristust sama määruse artikli 19 lg-le 3. Seoses artikli 19 lg-s 2 sätestatud lisakaristusega ning vaide esitaja taotlusega jätta lisakaristus kohaldamata, märgib PRIA, et nimetatud artiklis on sätestatud toetuse ebaõige taotlemise, sh lisakaristuse juhtumitele rakenduva toetuse vähendamise kord, mis on selles artiklis kindlaks määratud imperatiivselt. Samuti puudub PRIA-l seadusest tulenev alus ja põhjus loobuda viivisenõudest või seda vähendada.
7.Kullaketraja OÜ esitas 18. juulil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada PRIA 14. mai 2018. a otsuse nr 12-6/18/466 kaebajat puudutavas osas ning kohustada PRIA-t andma uut haldusakti, millega kaebaja taotlus rahuldatakse. Kaebaja palub tunnistada põhiseadusevastaseks ELÜPS § 114.
8.Kohus võttis kaebuse 6. augusti 2018. a määrusega menetlusse. Vastustaja esitas 11. septembril 2018 vastuse kaebusele. Kohus teavitas 14. jaanuari 2019. a määrusega menetlusosalisi kohtukoossesiu muutumisest ning vaatas haldusasja läbi 19. veebruaril 2019 toimunud kohtuistungil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja esitab kaebuses järgmised väited.
9.1.Kaebaja taotles esitatud taotlusel toetust siguri kui köögivilja kasvatamise eest. Seetõttu ei oma tähendust, et harilik sigur on välja jäetud ravim- ja maitsetaimede loetelust.
3(11)
3-18-1423
9.2.Köögiviljade loetelu, millele PRIA osutab, ei ole kehtestatud määrusega, seega tuleb lähtuda taimede üldtunnustatud omadustest. Varasematel aastatel on kaebaja märkinud taotlustel kasvatatava kultuurina siguri. Kuigi kaebaja selgitas vaides, miks määratletud kultuur on ekslikult tuvastatud hariliku sigurina, on PRIA vaideotsuses põhjendamatult asunud seisukohale, et kaebaja ei vaidlustanud kohapealse kontrolli tulemusi. Vaide p 4 viimase lausega on kaebaja sõnaselgelt seadnud kahtluse alla nii PMA kui ka PRIA kontrolli tulemused. Kuna köögiviljana on toetusõiguslik igasuguse siguri kasvatamine, ei oma siguri alaliigi tuvastamine toetusõiguslikkuse seisukohalt ka sisulist tähendust.
9.3.Kontrolli käigus ei ole tuvastatud PMA poolt kasvava kultuuri muutmise aluseid ja kultuuri on muudetud põhjendamatult, sest kogu perekond sigur koos kõigi (ala)liikidega on toetusõiguslik köögiviljana. Samuti on PRIA ja PMA varasematel aastatel samadel põldudel läbi viinud kontrollid ja tuvastanud kasvava kultuurina „sigur“. Kuna sigur on mitmeaastane taim, siis järelikult kasvas ka varasemate kontrollide ajal seal kultuurina „sigur“, ja seetõttu on arusaamatu 2017. a kontrolli ajal kultuuri täpsustamine nii PRIA kui PMA poolt.
9.4.Kaebaja viitab Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele (EL) 2017/1925, 12. oktoober 2017, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa. Eelviidatud lisas on grupp 7 (lk 90-91) – köögivili ning söödavad juured ja mugulad – ning CN koodiga 0705 29 00 on klassifitseeritud kõik muud siguri sordid (lisaks eraldi CN koodiga klassifitseeritud salatsigurile). Ka Maksu- ja Tolliameti kodulehel leitava kombineeritud nomenklatuuri kohaselt on kõik siguri perekonna liigid köögiviljad. Eeltoodu tõendab, et ka EL nomenklatuuris lähtutatakse igasugusest sigurist kui köögiviljast.
9.5.PRIA on selgitanud, et toetusõiguslik on köögiviljana üksnes lehtsigur ehk salatisigur, kuid ei ole põhjendanud oma arvamust viitega kehtivale õigusele või botaanikale. PRIA viitab vaideotsuses, et köögiviljade nimekiri on tuvastatav trükise „Abiks taotleja“ lisas. Tegemist on sisuliselt juhendmaterjaliga toetustaotlusele kultuuride lühendite märkimiseks, mitte õigusakti alusel kehtestatud loeteluga. Samuti puudub nimetatud loetelule igasugune viide määruses nr
53.Võrdlusena on ravim- ja maitsetaimede loetelu kehtestatud määruse lisana. Seega on PRIA kohustatud lähtuma vastavast määruseandja tahtest ja mitte ise asuma piirama kultuuride loetelu, millele toetust mingis toetusgrupis antakse. Pidevalt muutuv ja õigusaktina kehtestamata nimekiri ei saa tuua kaasa toetusõiguslikkuse kadumist mingi kultuuri kasvatajale. Samal põhjusel tuleb jätta kohaldamata lisakaristus vastavalt vaideotsuse p-s 7 nimetatule, kuna köögiviljade mittekasvatamine ei ole tõendatud.
9.6.Kaebaja palub kaebuse rahuldamata jätmise korral vähendada kohtul viivisemäära mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ja tunnistada ELÜPS § 114 põhiseadusevastaseks. Kaebaja hinnangul on viivisemäär 0,1% päevas ehk 36,5% aastas ebamõistlikult kõrge.
10.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
10.1.Maaeluministri 19. aprillil 2017. a määrusega nr 35 „Maaeluministri määruste muutmine“ on kehtestatud määruse nr 53 lisa „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“ uues sõnastuses, kus on harilik sigur loetelust üldse välja jäetud. Seega ei ole harilik sigur toetatav köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede toetusmääragrupis.
10.2.Vastustaja hinnangul ei ole põldude nr 402 ja 110-2 puhul tegemist „köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede” toetusmääragrupi jaoks toetusõiguslike põldudega, mistõttu on
4(11)
3-18-1423
PRIA õiguspäraselt teinud nimetatud toetusmääragrupis kindlaks 0,00 hektarit taotluse rahuldamata.
ja jätnud
10.3.Kaebaja väide, et kuna määrusega nr 53 ei ole köögiviljade loetelu kehtestatud, tuleb lähtuda taimede üldtunnustatud omadustest ja seega on köögiviljana toetusõiguslik igasuguse siguri kasvatamine, on väär. Pindalatoetuste taotlusele ja maksetaotlusele, mis on kehtestatud maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ lisana 1, tuleb kasvatatav põllumajanduskultuur märkida vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule (kättesaadav PRIA kodulehelt veebiaadressil: http://www.pria.ee/docs/resources/10332.pdf?) Seda on selgitatud taotluse põldude loetelu vormil PT50A, mille kohaselt tuleb veergu nr 9 märkida kasvatatav põllumajanduskultuur „Abiks taotlejale“ lisas 1 toodud põllumajanduskultuuride loetelu kohaselt.
10.4.Kaebaja väide, mille kohaselt „varasematel aastatel on kaebaja märkinud taotlusel kasvatatava kultuurina „sigur“ on ebaõige. Kaebaja on 2016. aastal esitatud pindalatoetuste taotlusel ja maksetaotlusel deklareerinud samadel vaidlusalustel põldudel kasvatatava põllumajanduskultuurina „hariliku siguri“, mille kasvatamise eest sai 2016. aastal toetust taotleda ravim- ja maitsetaimede ühikumääragrupis, ent mis on määruse nr 53 lisas olevast ravim- ja maitsetaimede loetelust alates 2017. aastast välja jäetud.
10.5.Taotleja on tutvunud kontrollaruandes esitatud maakasutuse faktilise kirjeldusega (nii PMA kui PRIA aruannetega) ja kinnitanud, et märkusi ei ole. Juhtumiks, kui kohapealses kontrollis kindlaks määratud asjaolud ei vasta osaliselt või täielikult taotleja tegelikule maakasutusele või erinevad muul viisil tegelikest asjaoludest, on taotlejatele ette nähtud kontrollitulemuste osas pretensiooni esitamise võimalus kontrollaruande kättesaamisest 15 kalendripäeva jooksul. Kaebaja ei ole ka kontrollaruande kättesaamise järgselt esitanud pretensiooni selle kohta, et vaidlusaluste põldude osas on maakasutuse iseloom kohapealses kontrollis ebaõigesti tuvastatud.
10.6.PRIA on õigustatult jätnud vaidlusaluste põldude eest kaebajale toetuse maksmata, kuna PRIA ja PMA kohapealses kontrollis kindlaks tehtud kasvatatav põllumajanduskultuur ja kultuurigrupp erineb 2017. aasta pindalatoetuste taotlusel ja maksetaotlusele märgitud kultuurist ja kultuurigrupist. Kuna taotletud ja kindlaksmääratud pinna erinevus on toetusmääragrupis olnud suurem kui 50% kindlaksmääratud pinnast, jäeti taotlus kõnesolevas kultuurigrupis õiguspäraselt rahuldamata vastavalt komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 19 lõikele 2 ja kohaldati õiguspäraselt lisakaristust sama määruse artikli 19 lõikele 3.
10.7.ELÜPS § 114 ei saa pidada põhiseadusvastaseks. Vaatamata asjaolule, et viivise kohaldamine tagasinõutavatelt toetussummadelt, sealhulgas toetusraha tagasimaksmise ajatamise korral, on imperatiivne säte ning viivisenõude kohaldamata jätmise või selle vähendamise võimalust seadus ette ei näe, ei too ELÜPS §-s 114 sätestatud viivisemäär tingimata kaasa ebaproportsionaalselt koormavat viivisekohustust. Kõnealune viivisemäär aitab motiveerida toetuse taotlejaid toetust tähtpäevaks tagastama ning aitab kaitsta riigi rahalisi huve ja saavutada kahju hüvitamise eesmärki. Kui kohtumenetluse käigus selgub PRIA 14. mai 2018. a otsuse nr 12-6/18/466 õiguspärasus, siis on kaebaja saanud toetuse oma mittenõuetekohase tegevuse tõttu ning seega on nii tagasinõue kui seadusest tulenev kohustus viivist maksta õigustatud. Kui kohus rahuldab kaebaja kaebuse ja PRIA otsus tühistatakse, siis ei rakendu kaebaja suhtes toetuse tagasimaksmise kohustus ega ka ELÜPS § 114 lg-st 1 tulenev viivise maksmise kohustus. 5(11)
3-18-1423
KOHTU SEISUKOHT
11.Vaidlustatud otsusega jättis vastustaja rahuldamata kaebaja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse (resolutsiooni p 2); lõpetas ennetähtaegselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse (resolutsiooni p 3) ning nõudis tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse (resolutsiooni p 4), nähes ette ka tasaarvestuse muudetoetustega (p 6). Mahepõllumajandusega jätkamise toetus on Euroopa Liidu eelarvest Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kaudu rahastatav ja Eesti riigi eelarvest kaasfinantseeritav Eesti maaelu arengukavas 2014-2020 ettenähtud toetus. Mahepõllumajandusega jätkamise toetust makstakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 artikkel 29 ja Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (edaspidi ELÜPS) 6. peatüki 1. jao sätete alusel. Selle toetuseliigiga seonduvat on täpsemalt reguleeritud maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruses nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53).
12.Kaebaja esitas 22. mail 2017 pindalatoetuste taotluse nr 110171111511, millega taotles mahepõllumajandusega jätkamise toetust põldudele nr 402 ja nr 110-2. Nimetatud põldudel deklareeris kaebaja kasvatatava põllumajanduskultuurina „muu köögivili: sigur, valge ristiku allakülviga“ (tl 35p).
13.Otsusest nähtub, et toetust vähendatakse taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse võrra (määrus nr 53 § 24; Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014 art 18 lg 6). Mõlema põllu osas on otsuses märgitud, et toetust ei arvestata põllu või selle osa kohta, kui kohapealse kontrolli käigus eest leitud kultuur ei ole mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamiseks toetusõiguslik (määrus nr 53 § 8 lg 1). Määruse nr 53 § 8 lg 1 p 1 kohaselt on toetusõiguslik maa taotleja kasutatav ja mahepõllumajanduse registrisse kantud kokku vähemalt 1,00 hektari suurune põllumaa, millel kasvatatakse teravilja, kaunvilja, rühvelkultuuri, õlikultuuri, kiukultuuri, muud tehnilist kultuuri (põllukultuur), köögivilja, maasikat või määruse lisas nimetatud ravim- või maitsetaimi. Määruse nr 53 § 4 lg 1 p 3 kohaselt on köögivilja, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise korral mahepõllumajandusega jätkamise toetuse ühikumäär ühe hektari maa kohta kohustuseaastas 600 eurot. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 artikli 19 lg 1 sätestab, et kui pindalatoetuskava või – meetme alusel toetuse saamiseks deklareeritud pindala ületab artikli 17 lõikes 1 osutatud põllumajanduskultuuri rühma puhul artikli 18 kohaselt kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui kõnealune erinevus on suurem kui 3% või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud pindalast. Asjaomasele põllukultuurirühmale ei anta toetust, kui erinevus on üle 50% kindlaksmääratud pindalast. Praegusel juhul on kontrolli tulemusena välja selgitatud erinevus täies ulatuses ning toetusõiguslikuks on määratud 0,00 hektarit. ELÜPS § 111 lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, osaliselt või täielikult selles normis viidatud Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel tagasi.
14.Kokkuvõtvalt seisneb käesolev vaidlus selles, kas kaebaja kasvatas vaidlusalustel põldudel sigurit määruse nr 53 tähenduses köögiviljana, mille puhul on ta õigustatud saama
6(11)
3-18-1423
mahepõllumajandusega jätkamise toetust köögiviljade, maasika ning ravim- ja maitsetaimede kasvatamise ühikumääragrupis, s.o 600 eurot hektari kohta.
15.Vastustaja on seisukohal, et toetusõiguslik kultuur määruse nr 53 § 4 lg 1 p 3 tähenduses ei ole kehtiva õiguse järgi mitte igasugune siguri liik (sh harilik sigur), vaid salatsigur, mille kasvatamine pole aga vastustaja arvates tuvastatud. Kaebaja on oma väidetes vastuoluline, märkides kord, et tema arvates tuleb mistahes siguri liiki käsitleda köögiviljana, teisalt heidab vastustajale ette ebaselgust erinevate siguri liikide eristamise metoodika osas.
16.PRIA tuvastas kaebaja põllumajanduslikus majapidamises 19.-21. juulil 2017 läbi viidud kohapealse kontrolli käigus põldude nr 402 ja nr 110-2 osas, millele oli taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetust, et taotlusandmetest tulenev toetusmääragrupp ei vastanud eestleitud toetusmääragrupile (kontrollaruanne nr 170096; tl 18-20). Taotlusel oli märgitud „muu köögivili: sigur, valge ristiku allakülviga“, kuid kontrollimisel leiti kasvamas harilik sigur, mis põlluraamatu kannete kohaselt oli külvatud 7. juunil 2016. Ka PMA 6. septembri 2017. a kohapealse kontrolli protokollist nr KP-1719292 nähtub, et põldudel, millel on kasvatatavaks kultuuriks märgitud sigur, on tuvastatud hariliku siguri kasvatamine (tl 16-17).
17.Kaebaja väitel märkis ta taotlusel kasvatatava kultuuri, valides võimaliku valikuna „muu köögivili“, kusjuures sigurit valikus ei olnudki. Kaebaja hinnangul näitab see, et tegemist on lahtise nimekirjaga, kuhu võiks kuuluda ka siguri mistahes sort.
18.Vastustaja selgituste järgi peab taotleja pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse põldude loetelu veerus nr 9 märkima kultuuri vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule (tl 36). Pindalatoetuse taotluse ja maksetaotluse vorm PT50 oli kehtestatud maaeluministri 17. aprilli 2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ lisana 1. Tabelina vormistatud lisa (taotluse vorm) 9. veerus „Kasvatatav põllumajanduskultuur või kesa tüüp vastavalt põllumajanduskultuuride loetelule“ on allmärkuse nr 9 all kirjas „- märgitakse kasvatatav põllumajanduskultuur „Abiks taotlejale” lisas 1 toodud põllumajanduskultuuride loetelu kohaselt. Vajadusel täpsustatakse kultuure (nt segavilja, teraviljade segu, ’ravim- ja maitsetaimede segu muude põllumajanduskultuuridega’ jne korral).“ Taotluse esitamise ajal (22. mail 2017) taotlusvormil viidatud põllumajanduskultuuride loetelus (/http://www.pria.ee/docs/resources/8271.pdf) on köögiviljade all nimetatud salatsigur.
19.Kaebaja on seisukohal, et sellise loetelu andmiseks puudus volitusnorm ning tegemist ei ole korrakohaselt kehtestatud õigusaktiga. Kohus ei pea sellise nimekirja kehtestamist õigusvastaseks. Kohtu hinnangul on tegemist halduse siseaktiga, mille kehtestamiseks sisemise töökorralduse ja asjaajamise reguleerimiseks on haldusorganil endal pädevus. Tegemist ei ole pelgalt loeteluga, mis kvalifitseeriks teatud taimed muuhulgas köögiviljadena, vaid loetelu sisaldab ka selgitused iga kultuuri perekonna/sugukonna, maakasutustüübi, ja otstarbe või kasutusviisi märkimiseks, samuti põhjalikumaid selgitusi erinevate liikide puhul. Taoline siseaktiga kehtestatud loetelu võimaldab taotlejate ühetaolise kohtlemise toetusõiguslike kultuuride märkimisel. 7(11)
3-18-1423
20.Kaebaja väitel on loetelu kohaldatavat redaktsiooni keeruline leida. Vastustaja veebilehel http://www.pria.ee/et/ asuv otsinguvõimalus („Otsi PRIA.ee-st“) võimaldab siiski jõuda otsitavate loeteludeni1, sh kaebaja taotluse esitamise ajal kehtinud versioonile (/http://www.pria.ee/docs/resources/8271.pdf), mis kohaldub ka konkreetse toetusvooru raames.
21.Vaidlustatud otsus on tehtud olukorras, kus kehtiv õigus ei sätestanud enam maitse- ja ravimtaimede loetelus toetusõigusliku taimena harilikku sigurit, kuid eeltoodud loetelu nägi köögiviljade loetelus ette salatsiguri. Vastustaja on kontrollimistulemuste ning asjas kogutud tõendite (sh põlluraamatu kanded) põhjal jõudnud järeldusele, et salatsiguri kasvatamist kaebaja kõnealustel põldudel pole tuvastatud. PRIA on vaideotsuses märkinud, et taimed on tuvastatud visuaalse vaatluse käigus, kusjuures salatsigur ja harilik sigur on väga erinevad taimed ning visuaalse vaatluse käigus eristatavad (tl 13p, punkt 5).
22.Ka kaebaja ise pole väitnud, et kasvatanuks just salatsigurit. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et on pidevalt kasvatanud kõnealustel põldudel sigurit ning peab seda sordist (liigist) sõltumata köögiviljaks. Üksnes kasvatatava kultuuri deklareerimine (muu) köögiviljana ega kaebaja arusaam siguri köögiviljana kasvatamisest ei kinnita kohtu hinnangul tegelikult veel kasvatatava kultuuri kuulumist köögiviljade alla. Vastustaja on põlluraamatu kannete järgi välja selgitanud 7. juunil 2016 hariliku siguri külvamise. Kaebaja on märkinud, et sigur on mitmeaastane taim ning pidanud 2017. aastal PMA ja PRIA poolt kultuuri täpsustamist arusaamatuks. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja ise on väitnud järjekindlalt sama kultuuri kasvatamist ning tõendatud on hariliku siguri külvamine, on vastustaja teinud kohtu arvates põhjendatult järelduse, et kasvatatav kultuur oli harilik, mitte aga salatsigur, ning et kaebaja ei kasvatanud salatsigurit kui toetusõiguslikku köögivilja. Kohtuistungil esitatud põlluraamatu koopia, millel on märgitud küll lihtsalt siguri külv valge ristiku allkülviga (tl 68 ja 70), ei tõenda usaldusväärselt, et külvatud kultuur olnuks salatsigur. Esitatud koopiad, millel on küll märgitud „sigur“, mitte „harilik sigur“ ei tõenda kaebaja väidet nagu oleks PRIA kontroll-lehel ekslikult põlluraamatu kannetele tuginedes kultuuri määratlenud. Kontroll-lehel (tl 19p) on PRIA märkinud eestleitud kultuurina hariliku siguri valge ristiku allakülviga ning põlluraamatule tuginedes fikseerinud vaid kultuuride külviaja, täpsustamata põlluraamatus nimetatud külvatud kultuuri. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega nagu poleks ta PMA ja PRIA kontrolli tulemust kasvatatava kultuuri tuvastamisel vaidlustanud. Kaebaja rõhutab, et on vaide p 4 viimases lauses sõnaselgelt seadnud kahtluse alla nii PMA kui PRIA kontrolli tulemused. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on nii PMA kui ka PRIA kontrolli aruannetega tutvudes kinnitanud, et tal ei ole märkusi. Kaebaja ei ole ka kasutanud. PRIA kontrollaruandel sõnaselgelt märgitud võimalust esitada 15 päeva jooksul pretensioon kontrolli läbiviimise või tulemuste kohta (tl 19). Kaebaja poolt kohtuistungil esitatud väide, et ta ei teadnud, et lisaks põldude mõõtmisele kontrollitakse ka seal kasvavat kultuuri ning see saab määravaks toetuse andmise jätkamisel, ei õigusta kasvatatava kultuuri osas vajalike korrektuuride tegemata jätmist, kui kaebaja kultuuri (harilik sigur) märkimist ekslikuks pidas.
23.Kaebaja seaduslik esindaja selgitas kohtuistungil, et turustab kasvatatava kultuuri seemneid, värskeid lehti salatiks ning juuri inuliini tootmiseks. Kaebaja selline selgitus viib järeldusele, et kasvatatavat kultuuri püütakse toota võimalikult tulutoovalt mitmel otstarbel ning üheks väidetavaks müügiartikliks on siguri lehed. Samas on Tartu Ringkonnakohus 2016.
aastat puudutavas vaidluses leidnud jõustunud 29. mai 2018. a otsuses haldusasjas nr 3-17-1086 (p 22), et praeguse vaidluse kaebaja ei ole kasvatanud sigurit köögiviljana, s.o toiduainena kasutamiseks. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks tegelikult hakanud vahepeal muud siguri liiki kasvatama, vaid kinnitas kohtuistungil, et pärast 7. juunit 2016 muud kultuuri neile põldudele külvanud ei ole. Praeguses haldusasjas kohtuistungil mainitud kasutusviis – lehtede kasutamine salatiks – on vaid üks võimalikest ning kohtule teadaolevalt ning erinevatest veebiotsingutest nähtuvalt ei ole hariliku siguri lehtede kasutamine igapäevaselt köögiviljana levinud. Siguri kasvatamine seemnete ja inuliini tootmiseks ei ole toiduks tarvitatava köögivilja kasvatamine. Äriregistrile esitatud kaebaja 1. märtsi 2017. a – 28. veebruari 2018. a majandusaasta aruandest ei nähtu sel ajavahemikul kaebajal ka mingit müügitulu.
24.Vastustustaja osundab põhjendatult, et kaebaja on varasemalt, kui harilik sigur kuulus toetusõiguslike maitse- ja ravimtaimede loetelusse, deklareerinud kasvatatava kultuurina harilikku sigurit (8. mai 2016. a taotlus, tl 42-46). Alates 2017. aastast kehtiva muudetud nimekirja järgi harilik sigur enam toetusõiguslik kultuur ei ole. Põllumajanduskultuuri kvalifitseerimine toetuse maksmisel ning seejuures ka mõne kultuuri nimekirjast välja arvamine on määrusandja pädevuses (viidatud otsus asjas nr 3-17-1086, p 22). Kohus ei nõustu kaebaja väitega nagu oleks vastustaja määruse andja tahet eirates asunud ise piirama toetusõiguslike kultuuride ringi. Hariliku siguri maitse- ja ravimtaimede loetelust välja arvamine ministri määrusega ei saa viia ka järeldusele, et see taim peaks olema toetusõiguslik mõnes muus kategoorias. Kohus ei nõustu ka kaebaja kohtuistungil esitatud väitega nagu pidanuks vastustaja, märgates taotlusel väidetavalt esklikku kannet (siguri määratlemine köögiviljana) juhtima taotleja toetust taotlema muus määruse nr 53 lg-s 1 loetletud toetusmääragrupis. Kohus nõustub vastustaja kohtuistungil antud selgitustega, et olukorras, kus harilik sigur ei kvalifitseeru määruse nr 53 lg 1 p 3 alla ei köögivilja ega ravim- või maitsetaimena, ei ole ka võimalik paigutada teda ühtegi muusse samas lõikes sätestatud ühikumääragruppi. Olukorras, kus kaebaja on järjekindlal seisukohal, et kasvatab sigurit (sõltumata selle liigist) köögiviljana, ei ole sama kultuuri põhjendatud käsitada näiteks tehnilise kultuurina (p 4) või kõnealuseid põlde rohumaana (p-d 5-7). Seejuures ei ole määrav kaebaja väidetu, et ta on kõiki mahepõllumajanduse nõudeid täitnud. Selles ei ole praeguse asja vaidluse sisu.
25.Kohtu hinnangul ei ole eelnevat arvestades usaldusväärne tugineda hariliku siguri määratlemisel köögiviljana ning kõiki siguri liike ühetaoliselt käsitades kaebaja poolt viidatud allikana vikipeediale.2 Erinevad veebiotsingud3, sh kaebja enda viidatud vikipeedia, võimaldavad teha ka järelduse salatsiguri ja hariliku siguri selgest eristamisest. Erinevad veebilehed annavad ka vastuolulist teavet siguri kasutusotstarbest. Kohus on aktsepteerinud vastustaja pädevust kehtestada taotleja võrdse kohtlemise tagamiseks köögiviljade loetelu.
26.Kaebaja, väites, et kõik siguri sordid on köögiviljad, viitab ka Euroopa Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2017/1925, 12. oktoober 2017, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisale. Kaebaja rõhutab, et viidatud lisas on grupp 7 (lk 90-91) – köögivili ning söödavad juured ja mugulad – ning CN koodiga 0705 29 00 on klassifitseeritud kõik muud siguri liigid (lisaks eraldi CN koodiga klassifitseeritud salatsigurile). Kohus ei pea tollitariifistiku klassifikatsioonist lähtumist asjakohaseks – tegemist on praeguses vaidluses
Vikipeedia on mitmekeelne veebipõhine vaba sisuga entsüklopeedia, mida kirjutavad ühiselt paljud vabatahtlikud; https://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia
www.google.ee
9(11)
3-18-1423
kohalduvatest õigusaktidest erineva eesmärgi ja reguleerimisalaga õigusaktiga. Erinevate valdkondade õigusaktides võidakse käsitleda mõisteid autonoomselt, kui õiguskorras puudub mingi mõiste legaaldefinitsioon. Isegi mõne taime käsitamine köögiviljana kas tavatähenduses või mõne muu valdkonna õigusaktides ei tähenda alati seda, et taime tuleks köögiviljana käsitada ka mahepõllumajandusega jätkamise toetuse andmise kontekstis.
27.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vastustaja on põhjendatult jätnud kaebaja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse rahuldamata ja otsustanud toetuse tagasinõudmise. Vaidlustatud otsus on kohtu hinnangul materiaalselt õiguspärane. Otsuses koostoimes selle vaidlustamiseks esitatud vaiet lahendava vaideotsusega on esitatud piisavad õiguslikud ja faktilised asjaolud ning põhjendused, kuidas vastustaja on kohaldatava tagajärjeni jõudnud. Kaebajale on olnud tagatud võimalus esitada kontrollimenetluses oma seisukohti (tl 19), samuti tagab võimaluse vastuväidete ja täiendavate seisukohtade esitamiseks kohustuslik vaidemenetlus. Vaide esitamine ei asenda täielikult küll ärakuulamist haldusmenetluses, kuid võimaldab isikul esitada neid seisukohti ja tõendeid, mis tema arvates on olulised ebaõige haldusotsuse tagajärgede kõrvaldamiseks. Kaebaja on seda võimalust kasutanud, seejuures esindajana professionaalse õigusabi osutajat kaasates. Kohtu hinnangul ei esine ka muid vormiega menetlusnõuete rikkumisi, mis võiks tingida vaidlustatud otsuse tühistamise.
28.Kaebaja palub kaebuse rahuldamata jätmise ja vaidlustatud otsuse tühistamata jätmise korral vähendada vähemalt viivisemäära ning jätta põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata ELÜPS § 114. Vastustaja on tõepoolest vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 7 sätestanud, et kui toetuse saaja ei maksa toetust sama otsuse punktis 5 nimetatud tähtaja jooksul tagasi ja toetusraha ei saa otsuse punkti 6 kohaselt tasaarvestada, arvestada viivist 0,1 protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Samas on märgitud, et teavet toetusraha tagasimakse tegemise päevaks kogunenud viiviste kohta saab vajadusel otsuses nimetatud PRIA telefoninumbrilt. Vaidlustatud otsusega ei ole seega määratud kaebajale tasumisele kuuluvat viivisesummat, vaid üksnes tagajärg, mida tagasimaksega viivitamise ja/või tasaarvestuse võimatuse korral kohaldatakse. Vaidlustatud otsus on tehtud kaheksa taotleja (sh kaebaja) kohta ning viivise tasumist ette nägev otsuse resolutsiooni p 7 on üldise iseloomuga. Vastustaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et viivis nõutaks selle määramisel sisse eraldi dokumendiga. ELÜPS § 114 lg 1, mis sätestab ülal nimetatud viivisemäära, oleks põhiseaduspärasuse kontrollimisel asjassepuutuvaks normiks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 tähenduses, juhul, kui vastav täitedokument näeks ette kaebajale tasumiseks määratud summa (Riigikohtu 8. mai 2018. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nt 5-17-43, p 38 ja seal viidatud praktika). Kohus ei pea praeguses asjas põhjendatuks lahendada küsimust viivisemäära vähendamiseks ega näe alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ka selles osas.
29.Kohtu hinnangul puuduvad alused vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks otsuse tühistamise nõude osas. Kuna kohustamisnõude rahuldamine oleks võimalik üksnes juhul, kui vaidlustatud haldusakt osutunuks õigusvastaseks ja kohus selle tühistaks, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks (riigivastutuse seadus § 6 lg 1). Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD
30.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. 10(11)
3-18-1423
Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ja esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille järgi on õigusabile tehtud kulutused 462 eurot. Need kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ls-st 1 tulenevalt kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.