Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
11. märts 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-242
Haldusasi
XX kaebus Maksu- ja Tolliameti tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 2020. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 2020. a määruse peale haldusasjas nr 3-20-242.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-242 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu menetluses oli XX hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti (MTA) kaudu) vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagi aluseks oli MTA teenistuja poolt 27.10.2002 põhjustatud liiklusõnnetusega hagejale teenistusülesannete täitmise ajal tekitatud tervisekahjustused.
2.Harju Maakohus lõpetas 15.09.2014 määrusega tsiviilasja nr 2-08-29561 menetluse ning kinnitas XX ja Eesti Vabariigi (MTA kaudu) vahel 12.09.2014 sõlmitud kompromissi, mille kohaselt maksab MTA XX-le liiklusõnnetusega tekitatud tervisekahjustuste eest mittevaralise kahju hüvitist 20 000 eurot (p 2) ja varalise kahju hüvitist 16 595 eurot, mis vastab XX nelja
3-20-242 aasta ametipalgale (p 3). Kompromissi p 6 kohaselt kinnitab XX, et loeb p-s 3 nimetatud summa tasumisega kogu tekkinud kahju kaetuks ning loobub varalise kahju igakuiste maksete nõudest. Pooled on kompromissi p-s 7 leppinud kokku, et kompromissi sõlmimine lahendab tsiviilasja nr 2-08-29561 esemeks olevad nõuded ammendavalt ja lõplikult ning XX kinnitab tingimusteta ja tagasivõtmatult, et tal ei ole Eesti Vabariigi vastu 27.10.2002 toimunud liiklusõnnetusest tulenevaid olemasolevaid ega tulevikus tekkida võivaid nõudeid ega pretensioone ning ta loeb nimetatud liiklusõnnetusest tulenevad vaidlused lõplikult lahendatuks. Maakohtu määrus jõustus 23.09.2014.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 07.02.2020 kaebuse, milles palus mõista MTA-lt tema kasuks välja varalise kahju (saamata jäänud palgatulu) hüvitise perioodi 01.01.2015– 31.12.2019 eest summas 63 620,25 eurot ja igakuiselt makstava hüvitise alates 01.01.2020, samuti hüvitise vajalike ravikulude ja vajaduste suurenemisest tingitud kulude katteks vastavalt esitatavatele taotlustele ja arvetele. Lisaks palus kaebaja mõista MTA-lt ja Rahandusministeeriumilt solidaarselt välja sihilikult inimväärikust alandava, diskrimineeriva, psüühilise piinamise, ebaausa menetluse, õigusvastase ja pahauskse tegevusega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitis 3000 eurot. Tsiviilasjas nr 2-15-6449 on tuvastatud, et kaebajal esinevad traumajärgsed häired, mistõttu on temal tuvastatud 100% töövõime kaotus 27.10.2002 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjeks. Kui MTA teine teenistuja ei oleks kaebajale tervisekahjustust põhjustanud, saaks kaebaja ise teenida palgatulu ja saada sellest majanduslikku kasu. Pöördumatu tervisekahjustuse tõttu tekib tal igakuiselt kahju saamata jäänud palgatulu näol. MTA on õigusvastaselt keeldunud kaebajale tekitatud varalise kahju eest perioodilise hüvitise maksmisest. Kahju hüvitamise kohustus ei tulene liiklusõnnetusest (eraõigussuhe), vaid avalik-õiguslikust teenistussuhtest (st kaebaja ja teine MTA ametnik täitsid liiklusõnnetuse toimumise ajal teenistusülesandeid). Seega ei põhine perioodilise hüvitise maksmise nõue tehingul (st tsiviilasjas kinnitatud kompromisslepingul), vaid riigivastutuse seadusel. Tsiviilasjas nr 2-08-29561 jõustunud kohtulahend ei välista kahju hüvitamise kaebuse esitamist halduskohtule (vt haldusasi nr 3-16-336) ning vastupidist ei tulene ka Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2018 määrusest nr 3-18-1750. Riik kuritarvitas oma õigusi tsiviilasjas nr 2-08-29561, määrates kaebajale kohtu algatusel eestkostja ja asendades kaebaja tahteavalduse eestkostja nõusolekuga kaebaja õigusi kahjustava kompromissi sõlmimiseks.
4.Tallinna Halduskohus lõpetas 20.02.2020 määrusega haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel, sest Harju Maakohtu 15.09.2014 määrusega nr 2-08-29561 on lõplikult lahendatud kõik 27.10.2002 liiklusõnnetusest tulenevad nii eraõiguslikud kui ka avalik-õiguslikud ja nii olemasolevad kui ka tulevikus tekkida võivad XX nõuded Eesti Vabariigi vastu. Kuivõrd praeguse kaebuse puhul on tegemist sama vaidluse esemega, tuleb haldusasja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel lõpetada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX palub 04.03.2020 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja saata asi halduskohtule menetlemiseks. Halduskohus leidis ebaõigesti ja meelevaldselt ning uurimispõhimõtet rikkudes, et tegemist on sama kaebuse esemega. Puudub mõistlik põhjendus, miks toimub kaebajale kui ametnikule kahju hüvitamine ainult seonduvalt liiklusõnnetusega (eraõigussuhe) ning seda ebaõiglases ulatuses ja kallutatult toimunud tsiviilkohtumenetluses. Kohtuliku kompromissi sõlmimine ei välista sama kahjujuhtumiga seoses täiendavate nõuete esitamist osas, mis ei olnud kompromissiga hõlmatud. Tsiviilasjas nr 2-08-29561 jõustunud kohtulahend hõlmab üksnes liiklusõnnetusega seotud tervisekahju hüvitamist, kuid praegune 2(4)
3-20-242 kaebus hõlmab tööõnnetuse tagajärjel saamata jäänud tulu hüvitamist. Tsiviilasjas nr 2-0829561 kinnitatud kompromissis toodud asjaoludel ühekordse hüvitise maksmisega ei saa ükski mõistlik isik eeldada, et sellega on kaetud kogu kaebajale tekkinud varaline kahju. Vastupidine oleks vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega (võlaõigusseaduse §-d 6 ja 7). Kuivõrd ühegi kohtulahendiga ei ole kaebaja kasuks mõistetud riigilt välja perioodilist kahjuhüvitist, siis puudub jõustunud kohtulahend, millega riik oleks maksnud kaebajale mingeid hüvitisi seoses tööõnnetusega. Riigi vastutust ei välista hüvitise maksmine eraõigussuhtes. Tegemist on uue nõudega ka sellel põhjusel, et kompromisslepingu sõlmimisega võrreldes on teadaolevad asjaolud muutunud. Kompromissi sõlmimisel arvestati kohtuarstliku ekspertiisiga tuvastatud töövõime kaotust 50%, kuid Harju Maakohtu 26.08.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-6449 tuvastati, et kaebaja töövõime kaotus on 100%. Kompromissi sõlmimisel lähtuti varalise kahju suuruse määramisel kaebaja teenistusest vabastamise aja (2004. a) ametipalgast (333 eurot kuus), kuid praeguseks on elukallidus ja sissetulekud oluliselt tõusnud (sh alampalk 540 eurot kuus ja keskmine brutokuupalk ligi 1700 eurot). Riik kui tööandja ei ole kaebajat senini teavitanud võimalikest saadaolevatest hüvitistest. Kohtud on korduvalt keeldunud kaebaja kaebuste menetlemisest (vt haldusasjad nr 3-18-1750 ja nr 3-19-1503), jättes samas selgitamata, milliseid tõhusaid õiguskaitsevahendeid saab ta kasutada, et saavutada tekitatud varalise kahju hüvitamist. Haldusasjas nr 3-16-336 on kaebajale selgitatud, et kui ta ei ole rahul hüvitise suurusega, siis on tal õigus kompromiss üles öelda / sellest taganeda täitemenetluses, kuid isik ei pea algatama riigi vastu täitemenetlust, vaid riigil on endal kohustus tagada isiku põhiõigused ja hüvitada temale tekitatud kahju. Haldusasjad nr 3-18-1750 ja nr 3-19-1503 kinnitavad, et riigisisene normistik avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamiseks on puudulik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
7.XX on esitanud juba haldusasjades nr 3-18-1750 ja nr 3-19-1503 halduskohtule muu hulgas nõuded mõista MTA-lt tema kasuks välja hüvitised (sh perioodiliselt makstavad hüvitised) 27.10.2002 toimunud tööõnnetuse tõttu saamata jäänud palgatulu katteks, leides, et tsiviilasjas nr 2-08-29561 kinnitatud kompromiss ei hõlmanud XX võimalikke avalikõiguslikke nõudeid Eesti Vabariigi vastu. Tallinna Ringkonnakohus on nii 03.12.2018 määruses nr 3-18-1750 (jõustus Riigikohtu 23.04.2019 määrusega) kui ka 02.10.2019 määruses nr 3-191503 (jõustus Riigikohtu 26.11.2019 määrusega) kokkuvõtlikult leidnud, et tsiviilasjas nr 2-0829561 kinnitatud kompromiss sisaldas kokkulepet nii eraõiguslike kui ka avalik-õiguslike (sh teenistussuhtest tulenevate) nõuete lahendamise kohta, sest vastasel korral poleks 27.10.2002 sündmusest tekkivate nõuete osas olnud lõplikku selgust, ning kuna kompromiss on jätkuvalt kehtiv, siis on see kaebajale edasistest nõuetest loobumise osas siduv.
8.Ringkonnakohus jääb eeltoodud määrustes väljendatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid üle korrata. Olenemata sellest, et kaebaja õiguslikud põhjendused on kaebustes olnud osaliselt erinevad, omab esmajoones tähtsust see, et kõik tema kahjunõuded seonduvad 27.10.2002 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjuga (sh töövõimetuse tõttu saamata jäänud palgatuluga), mis olid hõlmatud Harju Maakohtu 15.09.2014 määrusega nr 208-29561 kinnitatud kompromissiga. Seejuures välistab kompromiss ka esitatud mittevaralise 3(4)
3-20-242 kahju hüvitamise nõude menetlemise, sest selle sisuliseks aluseks võib pidada asjaolu, et MTA ja Rahandusministeerium on jätkuvalt keeldunud kaebajale täiendavate hüvitiste maksmisest (sh ei ole koostanud kahju hüvitamist võimaldavat korda). Seega on halduskohus XX 07.02.2020 kaebuse menetluse HKMS § 152 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel õigesti lõpetanud.
9.Kuna kaebaja on kompromissi sõlmimisel nõustunud sellega, et makstavate hüvitistega loetakse kaetuks kogu temale 27.10.2002 toimunud liiklusõnnetusest tekkinud kahju ning tal puuduvad igasugused täiendavad nõuded tekitatud kahju eest vastutava isiku (Eesti Vabariigi) vastu, ei ole alust väita, et kaebajale kompromissiga kokkulepitust suuremate kahjuhüvitiste saamiseks esitatud kaebuste osas menetluse lõpetamine kinnitab, et avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamise normistik on puudulik. Asjaolu, et praeguseks tõusnud elukallidust ja sissetulekute taset arvestades on kompromissi alusel makstud hüvitis kaebaja hinnangul ebamõistlikult väike, ei tähenda samuti, et suurema hüvitise nõuet ei saaks pidada HKMS § 43 lg 1 p 2 tähenduses korduvaks (vt ka HKMS § 49 lg 3 p 2). Esitatud kahjunõue oleks kompromissiga hõlmatud ka siis, kui kompromissi sõlmimisel arvesse võetud asjaolud oleksid hiljem osutunud ekslikeks, sest see ei mõjutaks vahetult kompromissi kehtivust. Lisaks tuleb märkida, et erinevalt kaebuses väidetust lähtuti kompromissi p 2 kohaselt hüvitise suuruse määramisel selgelt asjaolust, et kaebajal on arstliku ekspertiisiga tuvastatud 100% töövõimetus, mitte ei võetud aluseks, et kaebaja töövõime kaotus on üksnes 50%.
10.Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.02.2020 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.