Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. jaanuar 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-18-984
Haldusasi
AS Eesti Elekter kaebus Põhja-Pärnumaa Vallavalitsuse 3. mai 2018. a korralduse nr 197 ja 4. mai 2018. a ehitusloa nr 1812271/09678 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. septembri 2019. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – AS Eesti Elekter, esindaja v.adv Silja Holsmer Vastustaja – Põhja-Pärnumaa vald, esindaja Ahti Randmere Kolmas isik – Elering AS, esindajad v.adv Triin Kaurov ja v.adv Merli Mäesalu
Menetluse alus ringkonnakohtus
AS Eesti Elekter apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta AS Eesti Elekter apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
13.septembri 2019. a otsuse haldusasjas nr 3-18-984 resolutsiooni punkt 2 muutmata.
Mõista AS-lt Eesti Elekter (registrikood 10951819) Elering AS-i (registrikood 11022625) kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude katteks 244,80 eurot (kakssada nelikümmend neli eurot 80 senti).
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 17. veebruaril 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse
3-18-984 menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põhja-Pärnumaa Vallavalitsus väljastas 03.05.2018 korraldusega nr 197 Elering AS-le 04.05.2018 ehitusloa nr 1812271/09678 330kV alajaama (ehitusprojekt House & Designe OÜ töö nr 18003-1) rajamiseks Metsakülas Sopi alajaama kinnistule (registriosa nr 11315050; katastritunnus 63801:001:0038; pindala 15 620 m2; sihtotstarve 100% tootmismaa). Korralduse kohaselt on alale Vändra Vallavolikogu 05.07.2016 määrusega nr 11 kehtestatud osaline teemaplaneering „Tootsi Suursoo ala ja tuulepargi teemaplaneering“ (TP) ning püstitatava rajatise kasutusotstarve on 110kV ja kõrgema pingega trafoalajaam (kood 22145).
2.AS Eesti Elekter esitas Tallinna Halduskohtule 18.05.2018 kaebuse Põhja-Pärnumaa Vallavalitsuse 03.05.2018 korralduse nr 197 ja selle alusel Elering AS-le väljastatud 04.05.2018 ehitusloa nr 1812271/09678 tühistamiseks. Kaebaja on huvitatud Tootsi tuulepargi rajamisest ning on esitanud selleks Vändra vallale (Põhja-Pärnumaa valla õiguseellane) ehitusloa taotluse. Kaebajale sai 03.04.2018 ajakirjanduse vahendusel teatavaks, et Elering AS on asunud AS-ga Eesti Energia sõlmitud liitumislepingu alusel ehitama Tootsi tuulepargiga liitumiseks Sopi alajaama ning sellega seotud elektriliini. Vaidlustatud haldusaktid on oluliste kaalutlusvigadega ning Elering AS-le ehitusloa andmisega on rikutud kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele ja ausale konkurentsile. Vändra Vallavalitsuse 14.03.2017 korraldusest nr 51 nähtub, et AS Eesti Energia on esitanud projekteerimistingimuste taotluse tuulepargile võrguteenuse osutamiseks vajaliku lülitusalajaama projekteerimiseks. Olukorras, kus AS-l Eesti Energia võimaldatakse rajada Tootsi tuulepargi elektrivõrguga liitumiseks alajaam enne, kui lahenenud on Tootsi tuulepargi kinnistu omandamise küsimus, luuakse AS-le Eesti Energia täiendav eelis teiste tuulepargi rajamisest huvitatud isikute ees, kuigi selles osas tuleks säilitada olemasolev olukord (vt nt haldusasi nr 3-17-2225). Tootsi tuulepargi TP seletuskirja p 3.3 näeb planeeringualale ette ühe alajaama ehitamise, kust lähtub elektri ülekandesüsteem (kaabel või õhuliin) kuni liitumiseni põhivõrguga. Seega välistab Sopi alajaama Elering AS poolt väljaehitamine kaebaja võimaluse rajada planeeringualale tulevikus ise alajaam. Kaebajaga ühte kontserni kuuluval ettevõttel on liitumispunkt juba välja ehitatud Sindi alajaamas ning Tootsi tuulepargi liitumiseks võrguga on kaebajal vajalik rajada koos tuulikutega tuulepargi alale hoopis 20/110kV jaotusalajaam, mis hakkaks kuuluma kaebajale, mitte Elering AS-le. Seega kui kaebaja peaks osutuma Tootsi tuulepargi arendajaks, siis ei oleks tal enam võimalik Sopi alajaama kinnistule kui TP-s määratud ainsale alajaama asukohale enda alajaama rajada, kuna sinna oleks juba rajatud 330kV trafoalajaam. Kuna TP seletuskirjas on selgitatud, et elektri ülekandesüsteem liitumiseni põhivõrguga väljaspool planeeringuala ei ole 2(10)
3-18-984 TP-ga lahendatud, näeb TP seega ette planeeringualale jaotusalajaama ja mitte põhivõrguga liitumise alajaama rajamise. TP seletuskirja p 4.1.5 kohaselt toimub tuulikute ja põhivõrguga liitumise tehnovõrgu väljaehitamine alles pärast kogu planeeringuala läbivate avalikuks kasutamiseks planeeritud teede ehitamist ja avalikuks kasutamiseks määramist, mistõttu ei ole enne Tootsi tuulepargi omandiküsimuse lahendamist võimalik asuda ühe isiku huvides välja ehitama alajaama kui tehnovõrgu kõige olulisemat ja kesksemat osa. Samuti on TP seletuskirja p 4.1.5 kohaselt kõigi rajatiste väljaehitamise kohustus tuulepargi arendajal, kes on ka tuulepargi igakordseks omanikuks (vt TP seletuskirja p 4.1.9). Eelnevast järeldub, et ehitusloa andmine Tootsi tuulepargi alajaama rajamiseks enne omandiküsimuse lahendamist on vastuolus TP-ga.
3.Põhja-Pärnumaa vald palus 11.102018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Tootsi tuulepargi alajaama asukohaks on TP-s märgitud Vändra metskond 81 katastriüksus, kusjuures alajaama püstitamiseks moodustatakse iseseisev ehitise alust ja selle teenindamiseks vajalikku maad hõlmav maaüksus. Alajaama asukohta on TP kohaselt lubatud muuta ja seda ei käsitata planeeringulahenduse muutmisena. Vändra Vallavalitsuse 14.03.2017 korraldusega nr 51 Eesti Energia AS-le väljastatud projekteerimistingimused anti lülitusalajaama, mitte Tootsi tuulepargi jaotusalajaama projekteerimiseks. Kuna ehitusseadustiku (EhS) §-s 44 sätestatud ehitusloa andmisest keeldumise aluseid ei esinenud, puudus vastustajal alus keelduda Elering AS-le ehitusloa väljastamisest. Kuna vaidlustatud haldusaktid ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi, tuleks kaebus jätta HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.
4.Elering AS palus 04.10.2018 seisukohas jätta kaebus rahuldamata. Elering AS on kogu Eesti territooriumi ulatuses põhivõrguettevõtjaks, kes peab elektrituruseaduse § 65 lg 1 p 1 kohaselt asjakohase taotluse alusel ühendama nõuetekohase elektripaigaldise liitumispunktis võrguga. Eesti Energia AS esitas Elering AS-le Vabariigi Valitsuse 26.06.2003 määruse nr 184 „Võrgueeskiri“ § 32 kohase liitumistaotluse ning Elering AS-l puudus õiguslik alust taotlust mitte menetleda või jätta see rahuldamata. Sellest tulenevalt sõlmisid Eesti Energia AS ja Elering AS 2016. a-l liitumislepingu Sopi alajaama kui liitumispunkti projekteerimiseks ja ehitamiseks. Sopi alajaama kinnistule rajatakse põhivõrguga liitumise alajaam (lülitusalajaam), milles puuduvad jõutrafod ehk tegemist ei ole trafoalajaamaga (vt välisjaotla projekti p 1.2). Projekteerimistingimused ja ehitusluba ongi väljastatud lülitusalajaama rajamiseks. Kuna tuulepargis genereeritav pinge ei ühildu lülitusalajaama pingega, tuleb genereeritava pinge tõstmiseks täiendavalt ehitada trafoalajaam, mis ühendaks kahte erineva pingega elektrivõrku läbi sobiva jõutrafo. Täiendava trafoalajaama (s.o Tootsi tuulepargi alajaama) ehitamine on liituja kohustus. Segadust võis tekitada asjaolu, et vaidlustatud korralduses ja ehitusloas on rajatise kasutusotstarbeks „110kV ja kõrgema pingega trafoalajaam“, kuid see on tingitud asjaolust, et majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisas on alajaama kui rajatise kasutamise otstarbeks antud vaid üks valik, s.o „110kV ja kõrgema pingega trafoalajaam“ (kood 22145). Tuulepargi liitumine põhivõrguga on vajalik sõltumata sellest, kes hakkab seal elektrienergiat tootma. Lülitusalajaama ehitamine tuulepargi lähedale on tavapärane praktika ja reeglina on ka liituja huvitatud sellest, et alajaam asuks tema tootmisseadmele võimalikult lähedal. TP seletuskirja p 3.3 kohaselt ei olnud TP eesmärgiks lahendada põhivõrgu alajaamaga seonduvat, vaid selle planeeringuga kavandati üksnes trafoalajaama lahendus. Lülitusalajaama rajamiseks väljastaski Vändra Vallavalitsus 14.03.2017 korraldusega nr 51 projekteerimistingimused. Ka riigihalduse ministri 29.03.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/74 kehtestatud Pärnu maakonna planeeringu tuuleenergeetika teemaplaneeringu seletuskirja p 3.2 kohaselt paikneb tuulepark olemasoleva alajaama vahetus läheduses ning sellisel juhul on tuulepargi alajaam (20/110kV või 20/330kV) mõistlik ehitada olemasoleva 110kV või 330kV alajaama kõrvale või lähedale. Seega ei saanud kaebajale olla üllatav, et põhivõrguga liitumine võib toimuda ka tuulepargi lähedal ja liitumiseks on vajalik 3(10)
3-18-984 rajada tuuleparki täiendav lülitusalajaam. Sopi lülitusalajaam ongi paigutatud selliselt, et see asuks võimalikult tuulepargi keskel ning oleks sobiv kõigile Tootsi tuuleparki potentsiaalselt arendada soovivatele isikutele. Sopi alajaama kinnistu ei ole Tootsi tuulepargi enampakkumise koosseisus, mistõttu ei saaks kaebaja selle kinnistu omanikuks isegi juhul, kui ta peaks osutuma tuulepargi arendajaks. Eeltoodud põhjustel ei saa Elering AS-le väljastatud ehitusluba rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi (mh ei takista see kaebaja soovitud jaotusalajaama püstitamist Tootsi tuulepargi alale või Sindi alajaama liitumislepingu muutmist).
5.AS Eesti Elekter leidis 15.07.2019 täiendavas seisukohas, et vastustaja seisukohad on olnud vastandlikud, sest ühelt poolt viidatakse, et tegemist on TP järgse alajaamaga, kuid teisalt nõustutakse kolmanda isikuga, et tegemist on hoopis TP välise lülitusalajaamaga. Vaidlustatud korraldusest ja vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ei olnud kaebajal võimalik aru saada, kas ehitusluba on antud Tootsi tuulepargi alajaama või lülitusalajaama ehitamiseks. Praeguseks on selgunud, et vaidlustatud haldusaktidega ei ole Elering AS-le antud ehitusõigust Tootsi tuulepargi alajaama püstitamiseks ning kaebajal on jätkuvalt võimalik saada ehitusluba Tootsi tuulepargi alajaama ehitamiseks. Kui vastustaja oleks korrektselt täitnud põhjendamisja selgitamiskohustust, poleks kaebajal olnud üldse põhjust kohtusse pöörduda. Kui kohus jätab kaebuse rahuldamata, tuleks menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 61 alusel vastustaja kanda.
6.Põhja-Pärnumaa Vallavalitsus väljastas Elering AS-i püstitatud Sopi 330kV alajaama kasutamiseks 30.07.2019 kasutusloa nr 1912371/11530.
7.Tallinna Halduskohus jättis 13.09.2019 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 3000 eurot (resolutsiooni p 2). Kuna vastustaja on väljastanud vaidlusalusele alajaamale 30.07.2019 kasutusloa, siis on vaidlustatud ehitusluba ammendunud ja selle tühistamise nõue ei ole enam eesmärgipärane. Samas ei ole alust jätta kaebus läbi vaatamata, vaid see tuleb lahendada sisuliselt. Vastustaja lähtus ehitusloa andmisel sellest, et keeldumiseks puudusid EhS §-s 44 sätestatud alused, ning kaebaja ei ole samuti ühelegi sellisele alusele viidanud. Ehitusloa peale ei saa esitada populaarkaebust ning pole arusaadav, kuidas rikub kolmandale isikule väljastatud ehitusluba kaebaja õigusi. Õiguste rikkumist HKMS tähenduses ei kujuta pelgalt asjaolu, et kaebaja soovib ka ise tegeleda Tootsi tuulepargi arendamisega ja kui tema peaks osutuma tuulepargi arendajaks, siis ei oleks tal enam võimalik Sopi alajaama kinnistule alajaama rajada. Samas ei olnud vastustajal EhS § 44 alusel võimalik jätta ehitusluba andmata ainuüksi põhjusel, et pole teada, kes saab Tootsi tuulepargi arendajaks. Tuulepargi maa-ala omandamise seisukohast on kõik tuulepargi rajamisest huvitatud isikud samas seisus. Võimalike hilisemate arengute osas on kolmas isik selgitanud, et rajatud lülitusalajaama puhul on tegemist TP välise alajaamaga, mille püstitamine ei piira kaebaja soovitud alajaama ehitamist. Sama on kinnitanud vastustaja ja 15.07.2019 seisukohast nähtuvalt möönab seda ka kaebaja ise. Kuigi vastustaja oleks võinud vaidlusalust korraldust motiveerida põhjalikumalt ja vastustaja avaldatud seisukohti on põhjust hinnata vastuolulisteks, ei anna see siiski alust vaidlustatud haldusakte tühistada või tunnistada neid õigusvastaseks. Kaebuse rahuldamiseks ei ole alust eelkõige põhjusel, et kaebaja ei ole kolmanda isikuga samaaegselt taotlenud konkureerivat ehitusluba alajaama rajamiseks Sopi alajaama kinnistule ning kolmandale isikule ehitusloa väljastamine ei riku kaebaja õigusi. Küll aga saab kaebaja seisukohti mingil määral arvestada kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmisel. Elering AS on taotlenud õigusabikulude hüvitamist summas 10 098 eurot (sh käibemaks). Asja mahtu ja keerukusastet arvestades on taotletud kulu mõnevõrra ülemäärane, kuid nende HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel kaebajalt tervikuna välja mõistmata jätmiseks pole alust, sest tegemist ei ole haldusorganiga ning vaidlus on kolmanda isiku jaoks oluline.
4(10)
3-18-984
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.AS Eesti Elekter palub 14.10.2019 apellatsioonkaebuses (täiendatud 12.12.2019 ja 19.12.2019) tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 ning teha menetluskulude jaotuse osas asjas uus otsus, millega jätta kolmanda isiku menetluskulud vastustaja kanda ja mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Kuna vaidlusalune alajaam on valminud ja sellele on väljastatud kasutusluba, ei vaidlusta apellant halduskohtu otsust osas, milles jäeti vaidlustatud haldusaktid tühistamata. Halduskohus ei ole menetluskulude jaotamisel arvestanud HKMS § 108 lg-t 61. Elering AS selgitas kohtumenetluses, et vaidlusalune ehitusluba on antud üksnes põhivõrguga liitumise alajaama rajamiseks, mis ei ole TP-s ettenähtud tuulepargi alajaam. Vastustaja seisukohad on olnud vastuolulised, sest ühelt poolt viidati, et tegemist on TP-s ettenähtud alajaamaga, kuid teiselt poolt nõustuti kolmanda isikuga, et tegemist on lülitusalajaamaga. Apellandil ei olnud vaidlustatud korralduses ja vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest võimalik aru saada, kas vaidlusalune ehitusluba puudutab TP-s ettenähtud või TP välist ehitist. Kuna TP näeb ette ainult ühe alajaama püstitamise ning korralduses viidati TP-le, võis apellant eeldada, et korraldus puudutab Tootsi tuulepargi alajaama. Vaidlustatud korraldus oli seetõttu oluliste põhjendamispuudustega, mis muutis haldusakti sisulise õiguspärasuse ja selle vaidlustamise vajaduse hindamise kaebaja jaoks oluliselt keerukamaks. Sellises olukorras on menetluskulude kaebaja kanda jätmine ebaõiglane (vt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 30). Isegi kui HKMS § 108 lg 61 kohaldamine ei oleks põhjendatud, on apellandilt kolmanda isiku menetluskulude 3000 euro ulatuses väljamõistmine alusetu, sest Elering AS on riigile kuuluv äriühing, kes osutab võrguteenust avaliku teenusena ja kellel on olemas eraldi juriidiline talitus seitsme töötajaga. Alajaama rajamisega seonduv on osa Elering AS-i tavapärasest tegevusest, mistõttu ei saanud praegune vaidlus väljuda kolmanda isiku igapäevase tegevuse raamidest ega tingida vajadust kasutada välist õigusabi. Vaidluse sisu ja mahtu arvestades on kolmanda isiku menetluskulud ka ülepaisutatud. Kahe advokaadi kasutamiseks puudus igasugune vajadus ja esindajate tunnitasu suurus (170 eurot + käibemaks) on põhjendamatult kõrge, võrreldes nt apellandi esindajate tunnitasu suurusega (130 eurot + käibemaks) nii praeguses kui ka teistes sarnastes Tootsi tuuleparki puudutavates haldusasjades. Kolmanda isiku esindajate ajakulu esimeses kohtuastmes (kokku 49,5 tundi) ületab kordades apellandi esindaja ajakulu (14 tundi). Kolmanda isiku esindajate ajakulu ei saa ühelgi juhul ületada apellandi esindaja ajakulu, vaid peaks olema vähemalt poole väiksem. Elering AS põhjendatud menetluskulud ei saa ületada 1000 eurot. Apellatsiooniastmes esitas kolmas isik taotluse menetluskulude hüvitamiseks pärast ringkonnakohtu määratud tähtaja möödumist, mistõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata.
9.Põhja-Pärnumaa vald vaidleb 17.10.2019 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega menetluskulude jaotuse osas.
10.Elering AS leiab 07.11.2019 seisukohas, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 108 lg 61 ei ole kohaldatav, sest halduskohus ei ole jätnud vaidlustatud haldusakti tühistamata kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, vaid eelkõige põhjusel, et kolmanda isiku ehitusloa taotluse rahuldamine ei saanud rikkuda apellandi õigusi. Tühistamisnõude osas on halduskohtu otsus jõustunud. Menetluskulude väljamõistmise otsustamisel tuleb mh arvestada, kas kaebaja pidi ette nägema, et kaebus on põhjendamatu (vt Riigikohtu 18.12.2003 otsus nr 3-3-1-75-03, p 9). Kolmas isik on praegusel juhul kandnud põhjendamatu kaebuse tõttu menetluskulusid, mis tuleb kaebajalt tema kasuks välja mõista.
5(10)
3-18-984 Kolmas isik ei ole haldusorgan ja menetluskulude väljamõistmise piirangud tema suhtes ei kohaldu (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2018 määrus nr 3-18-927, p 14). Vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas (nt Riigikohtu 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 32). Mitme esindaja kasutamise vajaduse tingis praegusel juhul asja keerukus ning esindajate ülesanded olid jagatud vastavalt kaebuse asjaoludele. Valdavalt (65%) täitis kolmanda isiku esindamise ülesandeid üks esindaja. Seevastu esindab kaebajat advokaat, kes on teda esindanud kuues Tootsi tuulepargiga seotud vaidluses (haldusasjad nr 3-16-2532, 3-17-280, 3-16-2635, 3-17-2225, 3-18-927 ja 318-984). On ilmne, et sarnastes vaidlustes juba varasemalt osalenud esindajal kulub vaidluse asjaoludega tutvumiseks ja menetlusdokumendi koostamiseks seetõttu vähem aega ning seda on menetluskulude väljamõistmisel arvestatud ka kohtupraktikas (nt Riigikohtu 01.11.2005 otsus nr 3-3-1-49-05, p 17-18, 21; Tartu Ringkonnakohtu 17.12.2015 otsus nr 3-14-417, p 31). Seega on asjakohatu seisukoht, et kolmanda isiku esindajate ajakulu esimeses kohtuastmes ei tohi ületada apellandi esindaja ajakulu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et AS Eesti Elekter apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
12.Apellant ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud osas, milles tema kaebus Põhja-Pärnumaa Vallavalitsuse 03.05.2018 korraldusega nr 197 Elering AS-le väljastatud 04.05.2018 ehitusloa nr 1812271/09678 tühistamiseks jäeti rahuldamata, vaid apellatsiooniastmes on vaidlus üksnes selle üle, kas halduskohus pidanuks asjaoludest tulenevalt jätma menetluskulud HKMS § 108 lg 61 alusel vastustaja kanda ning kas apellandilt kolmanda isiku kasuks välja mõistetud 3000 euro suurused menetluskulud olid HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalikud ja põhjendatud. I
13.HKMS § 108 lg 1 sätestab üldreegli, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Erandina näeb HKMS § 108 lg 61 ette, et tühistamiskaebuse esitamisega seotud kaebaja menetluskulud võidakse jätta vastustaja kanda, kui kohus jätab oluliste põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata eelkõige kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan juhindus haldusakti andmisel. Enne kõnealuse sätte lisamist 01.01.2018 jõustunud HKMS muudatustega eeldas menetluskulude vastustaja kanda jätmine, et kohus tunnistaks põhjendamispuudustega haldusakti õigusvastaseks (vt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 25; 04.12.2017 otsus nr 3-15-873, p 29), kuid kehtiva normistiku järgi ei ole see enam vajalik. Sätte lähtekohaks on tõdemus, et põhjendusteta haldusakti haldusmenetluse seaduse § 58 alusel jõusse jätmine, lähtudes kohtumenetluses esitatud põhjendustest, riivab põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust ning muudab kaebaja jaoks kohtumenetluse tulemuse (sh menetluskulude kandmise riski) prognoosimise keerukamaks, kuna üldjuhul tuleks oluliste põhjendamisvigadega haldusakt siiski tühistada, kui põhjenduste puudumise tõttu pole võimalik kontrollida selle materiaalset õiguspärasust. Haldusakti andmise aluseks olnud põhjenduste kohtumenetluses tagantjärele esitamine, isegi kui kohtul on võimalik veenduda, et neist põhjendustest lähtuti juba haldusakti andmise ajal, ei muuda olematuks, et põhjendusteta haldusakt oli selle andmise hetkel formaalselt õigusvastane (vt haldusmenetluse seaduse § 56). Menetluskulude HKMS § 108 lg 61 alusel vastustaja kanda jätmist ei tingi siiski mitte iga põhjendamispuudus haldusaktis, vaid põhjendamisviga peaks olema sedavõrd oluline, et ilma kohtumenetluses esile toodud põhjendusteta (millest juhinduti küll juba haldusakti andmisel, kuid mis olid haldusaktis kajastamata) tuleks vaidlustatud haldusakt selle oluliste 6(10)
3-18-984 põhjendamispuuduste tõttu ilmselt tühistada (vt ka Riigikogu XIII koosseisu 496 SE seletuskiri, lk 17-18).
14.Praegusel juhul halduskohus küll möönis, et vastustaja võinuks 03.05.2018 korraldust nr 197 põhjalikumalt motiveerida, kuid tugines kaebuse rahuldamata jätmisel siiski esmajoones sellele, et kaebaja ei ole viidanud ühelegi EhS §-s 44 loetletud alusele, mis võimaldanuks jätta kolmanda isiku taotletud ehitusloa andmata, ja asjaoludest ei nähtu kaebaja õiguste rikkumist. Apellant on rõhutanud, et kaebusega kohtusse pöördumise tingis see, et vaidlustatud ehitusloast ja vastustaja selgitustest polnud võimalik aru saada, et kõnealust ehitusluba ei väljastatud mitte Tootsi tuulepargi TP-s ettenähtud jaotusalajaama, vaid hoopis TP-s kajastamata lülitusalajaama ehitamiseks. Apellandi hinnangul rikkunuks jaotusalajaama püstitamiseks ehitusloa andmine tema õigusi, sest ta on olnud huvitatud Tootsi tuulepargi rajamisest ja on esitanud selleks ka ehitusloa taotluse, kuid Tootsi tuulepargi TP (I kd, tl 10-39) seletuskirja p 3.3 kohaselt on alale lubatud püstitada ainult üks alajaam. Põhja-Pärnumaa Vallavalitsus on väljastanud AS-le Eesti Elekter 29.05.2019 ehitusloa nr 1912271/13552 (I kd, tl 186-188) Tootsi tuulepargi ehitamiseks ja 18.06.2019 korraldusega nr 197 (I kd, tl 190-191) ka projekteerimistingimused trafoalajaama ja selle juurde kuuluva kuni 35kV õhuliini rajamiseks Vändra metskond 81 kinnistule. Kuna Tootsi tuulepargi kinnistu (registriosa nr 5730650) enampakkumine toimub 18.02.2020 (vt AT nr 1559203), siis on apellandil jätkuvalt võimalik saada tuulepargi arendajaks. Ringkonnakohus on siiski selgitanud, et samale kinnistule ei ole iseenesest välistatud ka erinevatele taotlejatele mitme ehitusloa andmine, sest ehitusõiguse realiseerimine sõltub taotleja ja omaniku vahelistest õigussuhetest (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2018 otsus nr 3-16-2515, p 26 – I kd, tl 178184). Seega ei muudaks kolmandale isikule ehitusloa andmine apellandi jaoks põhimõtteliselt võimatuks saavutada ka temale samasisulise ehitusloa väljastamine. Arvestades, et kolmas isik asus praegusel juhul ehitusõigust viivitamata realiseerima (ehitamise alustamise teatis esitati 08.05.2018 – I kd, tl 129), ei saaks apellandi kaebeõigust siiski välistada juhul, kui püstitatava ehitise näol oleks tegemist Tootsi tuulepargi TP-s märgitud alajaamaga. Seega tuleb eelkõige kontrollida, kas apellant võis vaidlustatud ehitusloa ja vastustaja selgituste põhjal järeldada, et ehitusluba anti Tootsi tuulepargi jaotusalajaama ehitamiseks.
15.Ringkonnakohus möönab, et vaidlustatud korralduses sisalduv konkretiseerimata viide, et alale on kehtestatud osaliselt Tootsi tuulepargi TP, ei võimalda üheselt mõista, kas ehitusluba antakse TP seletuskirja p-s 3.3 nimetatud jaotusalajaama ehitamiseks või mingi muu alajaama püstitamiseks. Ebaselgust süvendab see, et korralduses on rajatise kasutusotstarbeks märgitud 110kV ja kõrgema pingega trafoalajaam (kood 22145). Eeltoodule vaatamata saaks HKMS § 108 lg 61 kohaldamine olla põhjendatud üksnes juhul, kui vaidlustatud haldusakt ei saanud olla arusaadav ka apellandile kui Tootsi tuulepargi rajamist ja tuulepargi elektrivõrguga liitumist puudutavate küsimustega kursis olevale isikule.
16.Ringkonnakohus leiab, et kui apellant oleks piisavalt süvenenud ehitusloa väljastamise aluseks olnud dokumentide sisusse, siis oleks talle pidanud selguma, et ehitusloa esemeks on TP väline lülitusalajaam, mitte TP-s ettenähtud jaotusalajaam. TP kaardi ja seletuskirja p-s 3.2 sisalduva tabeli 3.2.2 kohaselt oli alajaama ehitamine nähtud ette Vändra metskond 81 maaüksusele (katastritunnus 27601:005:0052), kuid ehitusluba anti alajaama püstitamiseks Sopi alajaama kinnistule (katastritunnus 63801:001:0038). Kuigi TP seletuskirja p 3.2 võimaldab alajaama asukohta ka muuta (ja seda ei loeta planeeringulahenduse muutmiseks), ei ole sellele korralduses tuginetud. TP seletuskirja p-s 3.3 on lisaks rõhutatud, et TP-s ei lahendata elektri ülekandesüsteemi liitumiseni põhivõrguga, mis planeeritakse või projekteeritakse eraldi. Ka riigihalduse ministri 29.03.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/74 kehtestatud Pärnu maakonna planeeringu tuuleenergeetika teemaplaneeringu seletuskirja p-st 3.2 nähtub, et tuulikuparkides kogutakse toodetav elekter (üldjuhul pingel 20kV) kokku tuulikupargi alajaamas, kus tõstetakse 7(10)
3-18-984 pinge võrguga liitumiseks liitumispunktiga samale pingele (liitumine toimub üldjuhul pingel 110kV või 330kV). Seejuures paiknevad elektrituulikute arenduspiirkonnad olemasolevatest võimalikest liitumispunktidest väga erineval kaugusel, mistõttu võib olla asjakohane ehitada tuulikupargi võrku liitmiseks olemasolevale kõrgepinge liinile ka uus alajaam (liitumispunkt).
17.Apellandile 04.05.2018 edastatud (I kd, tl 105) dokumentatsioonist (vt välisjaotla projekti p 1.2 – I kd, tl 107-116) nähtub üheselt, et ehitusprojekt ei käsitle tuulikupargi trafoalajaama püstitamist, vaid põhivõrguga liitumist võimaldava lülitusalajaama ehitamist. Ka ehitusprojekti koostamise aluseks olnud Vändra Vallavalitsuse 14.03.2017 korraldusega nr 51 (I kd, tl 66-67) väljastatud projekteerimistingimused on antud selgelt võrguteenuse osutamiseks vajaliku 330kV lülitusalajaama projekteerimiseks Vändra metskond 32 maaüksusele (katastritunnus 92901:001:0263). Kuigi ka projekteerimistingimustes on viidatud, et TP järgi ei loeta alajaama asukoha muutmist planeeringu muutmiseks ja rajatise kasutamise otstarbeks on märgitud mh „110kV ja kõrgema pingega trafoalajaam“, pidi apellandile kui vastava valdkonna ettevõtjale olema teada, milline vahe on jaotusalajaamal ja lülitusalajaamal ning ka asjaolu, et majandusja taristuministri 02.06.2015 määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ ei võimalda erinevat tüüpi kõrgepinge alajaamu nende kasutusotstarbe järgi eristada, vaid nende kõigi puhul viidatakse koodile 22145. Muu hulgas ilmneb aga juba AS Eesti Elekter esmasest kaebusest (nt p-d 2.1.3, 2.1.6–2.1.8, 2.1.13), et apellant tegelikkuses mõistis, et ehitatav Sopi alajaam ei ole tuulikupargis toodetava elektrienergia kogumiseks ettenähtud jaotusalajaam, vaid tegemist on hoopis lülitusalajaamaga, mis on vajalik Tootsi tuulepargile võrguteenuse osutamiseks. Nii on apellant kaebuses rõhutanud, et kui tema peaks osutuma tuulepargi arendajaks, siis ei oleks Sopi liitumispunkti ehitamine üldse vajalik, sest tal on juba välja ehitatud liitumispunkt Sindi 110kV alajaamas. Olukorras, kus 20/110kV või 20/330kV jaotusalajaama ehitamine Tootsi tuulepargi alale on igal juhul vajalik, olenemata sellest, kes osutub tuulepargi arendajaks, ning TP-s oli selgelt märgitud, et planeering ei käsitle põhivõrguga liitumist, ei saanud apellant mõistlikult järeldada, et pärast Sopi alajaama ehitamist ei olegi alale enam võimalik rajada TP-s ettenähtud tuulepargi alajaama. Seega, kuigi vastustaja viited ja seisukohad on erinevates dokumentides olnud osaliselt eksitavad, ei olnud apellandile enne kohtusse pöördumist tegelikult arusaamatu, millise iseloomuga ehitise püstitamiseks ehitusluba anti. Olukorras, kus apellandil oli kaebuse esitamise seisuga piisavalt teavet, mille alusel hinnata oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumise vajalikkust ja kaebuse eduväljavaateid, ei ole menetluskulude HKMS § 108 lg 61 järgi vastustaja kanda jätmiseks alust. II
18.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ka osas, milles on vaidlustatud kolmanda isiku kasuks välja mõistetud menetluskulude suurust ja põhjendatust. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuna Elering AS ei ole praeguses vaidluses käsitatav haldusorganina, siis ei ole asjakohane tugineda kohtupraktikale, mis puudutab haldusorgani kasuks välise õigusabi kulude väljamõistmise põhjendatust. Asjaolu, et kolmas isik on riigi äriühing, kelle koosseisus on ka juriidiline talitus, ei anna alust võrdsustada teda haldusorganiga (nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2018 määrus nr 3-18-927, p 14; 07.04.2015 määrus nr 3-13-1612).
19.Kuna kolmas isik osales menetluses vastustaja poolel ja kaebus jäi rahuldamata, pidi kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 järgi kandma kaebaja. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab halduskohus siiski välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Elering AS taotles menetluskulude väljamõistmist summas 10 268 eurot (I kd, tl 196-201p; II kd, tl 8-10p) ja halduskohus mõistis kaebajalt kolmanda isiku menetluskulude katteks välja 3000 eurot. Väljamõistetavate esindajakulude suuruse määratlemiseks ei pidanud halduskohus asuma üksikasjalikult hindama, milline ajahulk võis konkreetsel esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks. Üksikute menetlusdokumentide analüüsimise asemel tuleb 8(10)
3-18-984 õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada eelkõige läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust (sh toimingute rohkust). Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane (nt Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16). Vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust seegi, mitu advokaati isikut esindas (nt Riigikohtu 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 32), vaid õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud. Mõistlikku põhjust ei ole eeldada, et kaks esindajat üksnes dubleerivad teineteise tööd. Kõrgema astme kohtul on põhjust muuta väljamõistetud esindajakulude ulatust üksnes juhul, kui madalama astme kohus on teinud ilmselge diskretsioonivea (nt Riigikohtu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56).
20.Ringkonnakohtu arvates ei võimalda praeguse asja materjalid järeldada, et halduskohus oleks kolmanda isiku vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel ilmselgelt eksinud. Kuigi kolmanda isiku esindajakulude suurus (10 268 eurot) ja menetlusdokumentide koostamiseks kulutatud aeg (50,5 töötundi) ületasid oluliselt kaebaja esindajakulude suurust (2184 eurot) ja kulutatud aega (14 töötundi), samuti ületab kolmanda isiku esindajate tunnitasu suurus (170 eurot + KM) oluliselt kaebaja esindaja tunnitasu suurust (130 eurot + KM), on halduskohus nende asjaoludega sisuliselt arvestanud, mõistes kolmanda isiku poolt kantud menetluskulud kaebajalt välja üksnes 29,2% ulatuses ja jättes need muus osas kolmanda isiku enda kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa vaidluse iseloomu ja mahtu arvestades pidada apellandilt 3000 euro suuruse menetluskulu väljamõistmist ülemääraseks ning nimetatud summa on samas n-ö suurusjärgus apellandi enda esindajakuludega esimese astme kohtus. Kolmas isik on apellatsioonkaebuse kohta esitatud seisukohas põhjendatult viidanud, et kuna paljud Tootsi tuulepargiga seotud küsimused on apellandi esindajale tuttavad juba mitmetest varasematest vaidlustest, võibki see olla üheks põhjuseks, miks olid kaebaja menetluskulud oluliselt väiksemad. Puudub reegel, et kolmanda isiku kasuks välja mõistetavad menetluskulud ei tohi ühelgi juhul ületada kaebaja menetluskulude suurust. III
21.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb AS Eesti Elekter apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.09.2019 otsuse haldusasjas nr 3-18-984 resolutsiooni p 2 muutmata.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et AS Eesti Elekter on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 22) ja kandnud apellatsiooniastmes esindajakulusid 340 eurot (II kd, tl 32-34p). Kulude kandmine ja nende seos praeguse vaidluse menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Põhja-Pärnumaa vald ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. Kolmas isik Elering AS on palunud mõista apellatsioonimenetluses kantud esindajakulude katteks apellandilt välja 244,80 eurot (II kd, tl 35-37p). Kulude kandmine seoses praeguse vaidluse menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuigi kolmas isik esitas taotluse menetluskulude väljamõistmiseks alles 13.12.2019 ehk ringkonnakohtu 11.11.2019 9(10)
3-18-984 määrusega antud tähtaega (12.12.2019) rikkudes, ei saa ringkonnakohus HKMS § 51 lg-st 4 tulenevalt jätta seda taotlust arvestamata, sest see ei põhjustaks asja lahendamise viibimist (nt Riigikohtu 03.03.2014 otsus nr 3‐3‐1‐65‐13, p 31). Ringkonnakohtu hinnangul on kolmanda isiku apellatsiooniastme menetluskulud täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud (HKMS 109 lg 6). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis peab kolmanda isiku menetluskulud kandma apellant (HKMS § 108 lg-d 1 ja 8). Seega tuleb apellandilt mõista kolmanda isiku kasuks välja tema taotletud summa tervikuna.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.