Andmekogud ja avalik teave › Avalik teave

3-19-2110 üleandmise kriminaalasja nr 1-17-9149 süüdistatavatele (sh nende kaitsjatele) kuni 13.12.2019 (k.a). Keeld ei laienenud e-kirjadele, millega kaitsjatel oli olnud võimalik kuni 13.11.2019 tutvuda. Kohus juhtis menetlusosaliste tähelepanu sellele (määruse resolutsiooni p 2), et kui menetlusosalised EÕK kohaldamist ei vaidlusta või ei esita halduskohtule taotlust EÕK tühistamiseks või muutmiseks, rakendub EÕK kuni HKMS § 249 lg-s 4 sätestatud tähtpäevani. HKMS § 249 lg-st 4 tulenevalt kehtib EÕK määrusest tulenev õigus, kohustus või keeld kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamiseni. Menetlusosalised ei vaidlustanud Tallinna Halduskohtu 13.11.2019 määrust.

3-19-2110 tutvuda võimalike lisatõenditega või nendega mitte tutvuda, ja seetõttu tuleb sellekohased vaidlused lahendada kriminaalmenetluse raamides.

4) Olukorras, kus kriminaalmenetlusega seotud asjaolusid tuleb paralleelselt vaielda lisaks maakohtule ka halduskohtus, on see koormav nii menetlusosalistele, prokuratuurile kui kohtusüsteemile. Käesoleval juhul on andmete avaldamise küsimus aga maakohtus ja ringkonnakohtus tegelikkuses juba arutluse all olnud ja selles osas on maakohus ja ringkonnakohus seisukoha võtnud. Olukord, kus sama küsimust võivad arutada nii maakohus kui ka halduskohus, kes võivad asuda erinevatele seisukohtadele, kahjustab ka õigusselguse põhimõtet.

3(6)

3-19-2110 selles osas üllatuslik ning vastuolus sellega, mida vastustaja on esitanud kriminaalasjas 1-179149. 3) Prokuratuuri viidatud lahend 3-1-1-116-04 käsitleb andmesubjekti esitatud ligipääsutaotlust oma isikuandmetele keset kriminaalmenetlust. Nimetatud lahend kõneleb andmesubjektide subjektiivsete õiguste teostamisest kriminaalmenetluses 2004. aastal. Võrreldes 2004. aastaga on tänaseks Eestis kohalduv andmekaitseõigus läbinud väga suured muudatused nii viimase 15 aasta jooksul ilmunud Euroopa Kohtu praktikast kui ka Euroopa Liidu andmekaitsereformist tulenevalt. Seega ei oleks nimetatud Riigikohtu otsus asjakohane ka juhul, kui küsimuse all oleks isikuandmete avaldamine isikule, kellele need kuuluvad. Teiseks on siinkohal kaebuse ese ka olemuslikult teine – kaebaja ei taotle ligipääsu oma ärisaladusele ja siseteabele, vaid soovib, et Riigiprokuratuur selle teabega ringikäimisel arvestaks kaebaja põhiõigustega ning osutaks neile kaitset, et vältida kaebajale kahju tekkimine. 4) Riigiprokuratuuri väide, et andmete avaldamise küsimuse osas on maakohus ja ringkonnakohus juba seisukoha võtnud, ei vasta tõele. Ringkonnakohus ei võtnud sisulist seisukohta selle osas, kas andmete avaldamine kaitsjatele on õiguspärane või mitte, vaid seal on piirdutud määruskaebajate kaebeõiguse küsimusega. Ka esitatud kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtupoolset sisulist analüüsi materjalide väljastamise kohta kaitsjatele ei ole toimunud. 5) Eesti kriminaalmenetlusõiguses kehtib n-ö kahe toimiku põhimõte, st asja lahendav kohus ei näe kohtueelses menetluses kogutud materjale. Kohus tutvub vaid tõenditega, mida kohtule on tõenditena esitatud. KrMS sätestab tõendite vahetu uurimise põhimõtte. Kohus keeldub muude tõendite vastuvõtmisest, mida talle ei ole vastavalt kriminaalmenetluses tõendite esitamise korrale esitatud. Kohus tutvub tõenditega, mida pooled on talle esitanud tõendina süüküsimuse või tsiviilhagi tõendamiseks. Seega ei saa maakohus tutvuda kõigi andmekandjatega, vaid tutvub nende üksikute e-kirjade või dokumentidega, mida pooled talle andmekandjatelt esitavad. Kogu andmekandja kohtule esitamine ei ole mõeldav – tegemist ei ole asjakohase tõendiga ja kohus seda vastu ei võta – olgugi, et ilmselgelt püüavad kaitsjad kohtule esitada nii palju andmekandjate materjale kui võimalik (mis on kaebaja hinnangul üks kaitsjate motiiv andmekandjate kättesaamisel – kohut koormata asjassepuutumatute, kuid pealtnäha oluliste tõenditega ja nii menetlust venitada kuni mõistliku menetlusaja möödumiseni). Kohtule ei saa esitada ka kõiki andmekandjaid „tutvumiseks“ vaid selleks, et ta saaks otsustada, mis tõendeid kaitsjatele esitada ja mida mitte. Korra juba kohtule esitatuna on see toimiku osa ja kohus peab sellega otsuse tegemisel arvestama. Kohus ei saa üleandmise ulatuse osas teha sisulist otsust, seda saab teha vaid andmevaldaja ehk Prokuratuur. Maakohus saaks teha vaid otsuse sellise üldistusastmega, mis on võimalik, arvestades, et (a) kohtul ei ole võimalik tutvuda üleantavate tõenditega, (b) kohtul on üldteadmine tõendamiseseme üldistest küsimustest ja pooltevahelistest suhetest. Seega saab kohus teha vaid määruse, millega otsustatakse üleandmise viis ja üldtingimused (kas kõik andmekandjad, osaliselt, kaetuna, aga mitte üksiku dokumendi kaupa). Täpselt sellisena on kohus ka oma 29.10.2019 protokollilise määruse teinud: ta on vaid sedastanud, et dokumendid tuleb üle anda, nägemata, millega tegu. Ka kaebaja kaebeõigus antud küsimuses kriminaalmenetluses on juba olemuslikult piiratud vaid üldiste küsimustega: kas tegemist on üldse toimikuga, mida tuleb tutvustada ja kas selline üleandmine on üldse lubatud. Andmekandjate üleandmise ja tutvustamise osas saab lõpliku otsustuse teha prokuratuur (küll maakohtu üldistele suunistele tuginedes), ent selle otsuse üle ei saa teha kohtulikku järelevalvet maakohus (kuna tema vaidlusaluseid tõendeid ei näe).

4(6)

3-19-2110

KOHTU PÕHJENDUSED

3-19-2110 vastustaja argumentidega. Halduskohus ei saa sekkuda vaidlusesse, kas konkreetsel teabel on mingis kriminaalasjas tõendi väärtus ning kas see tõend tuleb menetlusosalisele avaldada. Paralleelne menetlus erinevates kohtuharudes koos edasikaebevõimalusega muudab kohtupidamise kriminaalasjades ebaselgeks ja ebatõhusaks.

(allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee Kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.