Ametialased süüteod › Aususe kohustuse rikkumine

Kaitsjad

Paul Keres, Andri Rohtla (kokkuleppel) Natalia Lausmaa (RÕA asenduskaitsja)

Süüdistatav

MP, isikukood: XXXXXXXXX; elukoht: XXX; kodakontsus: Eesti; emakeel: eesti; haridus: XXX, töökoht: XXX. Kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

Rein Laid (RÕA)

Süüdistatav

ES, isikukood: XXXXXXXXXX; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht: XXX. Kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

Anu Toomemägi- Kivistik (RÕA)

Süüdistatav

TP, isikukood: XXXXXXXXXX; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht: XXX. Kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

Erki Kergandberg (kokkuleppel) Argo Küünemäe (RÕA asenduskaitsja)

Süüdistatav

ÜR, isikukood: XXXXXXXXXX; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht: XXX. Kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

Elmer Muna (kokkuleppel) Sven Sillar (RÕA asenduskaitsja)

Süüdistatav

TPR, isikukood: XXXXXXXXX; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariigi; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht: XXX. Kriminaal- ja

väärteokorras karistamata. Tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja

Andrei Svištš (kokkuleppel)

Süüdistatav

JP, sünniaeg:

XX.XX.XXXX;

elukoht: XXX; kodakondsus: Poola Vabariigi; emakeel: poola keel; haridus: XXX; töökoht: XXX. Kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

Indrek Västrik (RÕA)

Kannatanud

AS Tallinna Sadam TS Laevad OÜ

Lepingulised esindajad

Dmitri Teplõhh, Carel Kivimaa

Tsiviilkostjad

SH, K OÜ

Lepinguline esindaja

Toomas Pikamäe

Tsiviilkostja

B OÜ

Seaduslik esindaja

TPR

Tsiviilkostja ja 3. isik

MK

Lepinguline esindaja

Kristjan Tuul

Tsiviilkostja ja 3. isik

R

Seaduslik esindaja

SH

EK

Lepingulised esindajad

Aleksander Muru ja Joonas Põder

RESOLUTSIOON

Kohus mõistis Eesti Vabariigilt välja AK, TPR, TP, ÜR, JP, MP kasuks valitud kaitsjatele ja MK kasuks valitud esindajatele makstud tasu katteks kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulud.

Mõista välja Eesti Vabariigilt apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud järgmiselt: 5.1 AK kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 11 940,75 eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust jätta süüdistatava enda kanda. 5.2 TPR kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 13 732,5 eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust jätta süüdistatava enda kanda. Eesti Vabariigilt TPR kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitada B OÜ-le.

5.3 MK kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 10 302,65 eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osa kolmanda isiku ja tsiviilkostja esindaja makstud tasust jätta MK enda kanda. 5.4 TP kasuks apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulude hüvitamiseks välja 15 067 eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust jätta süüdistatava enda kanda. 5.5 ÜR kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 7 417,6 eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust ringkonnakohus jätab süüdistatava enda kanda. 5.6 SH ja K OÜ kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 2880 eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osa tsiviilkostjate valitud esindajale makstud tasust tuleb jätta tsiviilkostjate endi kanda. 5.7 AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 6090 eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osa kannatanute valitud esindajatele makstud tasust jätta kannatanute enda kanda.

Määrata riigi õigusabi korras õigusteenust osutanud advokaatidel apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud järgmiselt: 6.1 Advokaadibüroo LOJAL OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik poolt ESle osutatud riigi õigusabi eest 2371,68 eurot ning jätta see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. 6.2 Advokaadibüroo Valdma & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaat Indrek Västriku poolt JPle osutatud riigi õigusabi eest 1054,08 eurot ja jätta see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. 6.3 Advokaadibüroole HansaLaw makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaadi abi Rein Laid poolt MPle osutatud riigi õigusabi eest 1054,08 eurot ja jätta see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. Muus osas jätta MP apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBE KORD

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-9149: Jäeti rahuldamata kõik taotlused lõpetada menetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu;

menetlus süüteo aegumise tõttu; kvalifitseeriti TPR tegevus K OÜ, H AS ning TP ja ÜR episoodides ümber KarS § 296 lg 1 järgi ja lõpetati tema suhtes menetlus süütegude aegumise tõttu; - mõisteti TPR reisiparvlaevade episoodides KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – KarS § 22 lg 3 järgi õigeks; - mõisteti TPR KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi õigeks; - mõisteti JP KarS § 298 lg 2 p 3 järgi õigeks.

ESITATUD APELLATSIOONID

Prokuratuuri apellatsioon

tagamiseks, konfiskeerimise asendamise tagamiseks ja tsiviilhagi tagamiseks kohaldatud meetmete tühistamise, süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise ja menetluskulude otsused, niisamuti tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsuse.

Prokuratuur on seisukohal, et Harju Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõigust järgmistes asjaoludes: AK ja AKe ei ole Tallinna Sadama AS juhatuse liikmetena H AS-ga töövõtulepingut nr 05409, E AS-ga töövõtulepingut nr 1832908 ja ES OÜ-ga töövõtulepingut nr 05509 (sildumisteenus) sõlmides ja vastutasuna H AS esindaja ESlt, E AS ja ES OÜ esindajate ÜRlt ja TPlt altkäemaksu võttes ja viimaste poolt seda andes, täitnud ametiisiku ülesandeid; AK ja AK poolt eelpoolnimetatud töövõtulepingute sõlmimise eest altkäemaksu võtmine on kvalifitseeritav KarS §4023 lg 1 järgi ja on kohtuotsuse tegemise ajaks aegunud; ES, ÜR ja TP poolt eelpoolnimetatud töövõtulepingute sõlmimise eest altkäemaksu andmine on kvalifitseeritav KarS § 4024 lg 1 järgi ja on kohtuotsuse tegemise ajaks aegunud; TPR ei ole eelpoolnimetatud lepingute sõlmimise eest Tallinna Sadama AS juhatuse liikmetele AKle ja AKle H AS esindaja ES, E AS ja ES OÜ esindajate ÜR ja TP poolt altkäemaksu andmisele ja Tallinna Sadama AS-i juhatuse liikmete poolt altkäemaksu võtmisele kaasa aidanud, vaid on altkäemaksu vahendanud ja tema teod on kohtuotsuse tegemise ajaks aegunud; AK AS Tallinna Sadama juhatuse liikme ja TS Laevad OÜ nõukogu liikmena ei ole võtnud ja RS S.A esindaja JPlt ja SDTTS esindaja SATlt AKle andnud altkäemaksu; TPR ei ole kaasa aidanud AK poolt RS S. A esindaja JPlt ja SDTTS esindaja SATlt altkäemaksu võtmisele ja nende poolt AKle altkäemaksu andmisele; AK ei ole toime pannud rahapesu; TPR ei ole toime pannud rahapesu.

jättes 100%-lise osaluse endiselt Eesti Vabariigile. Sellise otsustuse põhjuseks on selgelt fakt, et Tallinna Sadama kaudu toimuv kauba- ja reisijatevedu on riigi jaoks strateegiline ülesanne, mida ei saa jätta üksnes erasektori hoolde. Ainult asjaolu, et riik on selle ülesande teostamiseks seadnud eesmärgiks taotleda ka kasumi teenimist ja kasvatamist, mida ülesanne selgelt võimaldab, ei muuda fakti, et kauba- ja reisijate veo teostamine Tallinna Sadama kaudu on jäetud 100% ulatuses riigi kontrolli alla.

on määrused kohased mõistmaks, et riigi äriühingu juhtorgani liikmetel on kohustus seista hea riigi huvide eest ja, et riigi huvide eest seismise kohustus toob kaasa avalik-õigusliku suhte riigi ja selle äriühingu juhtorgani liikmete vahel. 6.10 Kokkuvõttes on prokuratuur veendumusel, et Tallinna Sadama AS juhatuse liikmed, sõlmides sildumisteenuse lepinguid, mis on vältimatuks aluseks riigi seisukohast strateegiliseks reisijate- ja kaubaveoks, teostasid avalikku ülesannet ehk täitsid ametiisiku ülesandeid.

KarS § 81 lg 4 kohaselt arvutatakse jätkuva süüteo korral aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. KarS § 10 kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses. Alates 01.01.2015 arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo lõpuleviimisest. Prokuratuur märgib, et olgugi, et altkäemaksu võtmise kuriteokoosseis on oma tüübilt kärbitud tagajärjedelikt (KarS K § 294 p 10), mille toime panemise (lõpuleviimise) tuvastamiseks ei pea olema kindlaks tehtud, kas ebaõiguskokkuleppe pooled on asunud (sõlmitud) kokkulepet täitma, s.o ametialast tegu sooritama ja soodustust üle andma, tuleb aegumistähtaja kontrollimisel aluseks võtta altkäemaksukuriteo faktiline lõpetamine – soodustuse üleandmise või ametialase teo lõpetamine.

vahendustegudest. Prokuratuur on seisukohal, et TPR on nende tegude kaudu osutanud altkäemaksu võtmisele ja andmisele nii vaimset kui füüsilist kaasabi. Järgnevalt toob prokuratuur esile altkäemaksu andnud äriühingute kaupa, milline on olnud TPR teopanus altkäemaksu andmise ja võtmise korraldamisse ja, miks prokuratuur näeb selles kaasaaitamistegusid. H AS episood Süüdistuse kohaselt sõlmisid Tallinna Sadama AS juhatuse liikmed AK ja AK ning H AS esindaja ES ajavahemikul 2008 kuni 2009 täpselt tuvastamata ajal ja kohas Eesti Vabariigis ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt andis ES AKle ja AKle vara selle eest, et viimased kasutaksid ajavahemikul 2008 kuni 2015 august oma ametiseisundit ühiselt ja kooskõlastatud nii kooskõlas seadusega ja AS Tallinna Sadam kehtivate eeskirjadega, kuid vajadusel eiraksid nii seaduse kui AS-s Tallinna Sadam kehtivate eeskirjade nõudeid, kui see on vajalik H AS huvide tagamiseks. Eraldi oli süüdistuses väljatoodud otsustus (sõlmitud töövõtuleping nr 05409) sildumisteenuse osutaja AS H kohta, mille vastuvõtmise eest olid AK ja AK nõus vastu võtma ja võtsid TPR kaasabil vastu AS H esindaja poolt antud altkäemaksu.

Et H AS-i esindaja ES saanuks AKle ja AKle altkäemaksu anda ja viimased seda võtta:

saatis TPR sellekohaseid e-kirju KTle 10.05.2011, 24.05.2011, 06.06.2011 (kohtuotsuse p-id 745., 746.). Ajavahemikul 01.06.2011 kuni 26.08.2015 maksti H AS-i arvelduskontolt AKle ja AKle altkäemaksu kokku summas 195 569.70 eurot. AK osa altkäemaksu summast hoidis TPR B OÜ arvelduskontol ja käsutas vastavalt tema juhistele. TPR korraldas ajavahemikul 15.07.2009 kuni 04.05.2011 AKle mõeldud altkäemaksusumma edasikandmise A OÜ arvelduskontole ning 05.05.2011 kuni 26.08.2015 L OÜ arvelduskontole. E AS ja ES OÜ episood Süüdistuse kohaselt sõlmisid Tallinna Sadama AS juhatuse liikmed AK ja AK E AS, ES OÜ ja N OÜ esindajate TP ja ÜR ajavahemikul 2008 kuni 2009 tuvastamata kohas Eesti Vabariigis ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt andsid TP ja ÜR AKle ja AKle vara selle eest, et viimased kasutaksid ajavahemikul 2008 kuni 2015 august oma ametiseisundit ühiselt ja kooskõlastatud nii kooskõlas seadusega ja AS Tallinna Sadam kehtivate eeskirjadega, kuid vajadusel eiraksid nii seaduse kui AS-s Tallinna Sadam kehtivate eeskirjade nõudeid, kui see on vajalik E AS-i, ES OÜ ning N OÜ huvide tagamiseks. Eraldi oli süüdistuses väljatoodud otsustused (sõlmitud töövõtulepingud nr 1832908 ja nr 05509) sildumisteenuse osutaja E AS-i ja ES OÜ kohta, mille vastuvõtmise eest olid AK ja AK nõus vastu võtma ja võtsid vastu TPR kaasabil E AS-i ja ES esindajate poolt antud altkäemaksu.

Eeltoodud faktidest nähtuvalt tuvastas maakohus, et altkäemaksu võtmine AK ja AK poolt, niisamuti altkäemaksu andmine neile ES, ÜR ja TP poolt toimus TPR kaasabil B OÜ kaudu. Maakohus märkis, et sarnaselt H AS-ga, tasus E AS summad B OÜ arvelduskontole, millisele jäeti AKle mõeldud altkäemaksu summad ja AK altkäemaksuks mõeldud summad kandis TPR edasi A OÜ ja L OÜ arvelduskontodele.

9.13

Prokuratuur kordab, et alates 01.01.2015 kehtima hakanud KarS § 81 lg 1 ja 4 seadsid süüteo aegumistähtaja sõltuvusse eriosa vastava koosseisu spetsiifikaga. See tähendab, et formaalsetes deliktides, s.o eriosa koosseisudes, mille kohaselt on karistatav üksnes tegu, hakkab aegumistähtaeg kulgema nende koosseisude tunnuste realiseerimisest. Selliste deliktidena on käsitletavad ka altkäemaksu võtmine ja andmine. Seega hakkab nende koosseisude aegumistähtaeg kulgema altkäemaksu andmise ja/või vastuvõtmise faktidest. Kaasaaitaja teo aegumistähtaeg hakkab kulgema koos põhiteoga, ka jätkuva süüteo korral ehk hakkab kulgema altkäemaksu andmisest ja/või vastuvõtmisest. Eeltoodu kohaselt hakkasid TPR kaasaaitamistegude aegumistähtajad kulgema ühes täideviimistegudest, s.o altkäemaksu summade andmisest ja vastuvõtmisest 2015 II poolaastal (vt kohtuotsuse pp 754-756, 834-836).

10 Prokuratuur leiab, et AK on Tallinna Sadama AS juhatuse liikmena ja TS Laevad OÜ nõukogu liikmena võtnud Poola laevatehase esindajalt JPlt ja Türgi laevatehase esindajalt SATlt altkäemaksu ja viimased seda talle andnud. 10.1 Prokuratuur vaidlustab täies ulatuses Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse nn reisiparvlaevade episoodis. Prokuratuur ei nõustu kohtu seisukohaga, et AS Tallinna Sadama juhatuse liige ja TS Laevad OÜ nõukogu liige AK ei ole selles episoodis käsitletav ametiisikuna. Samas ei nõustu prokuratuur kohtuga ka selles, et AK ei ole ametiisiku ülesandeid täites võtnud Poola ega Türgi laevaehitusfirmade esindajatelt vastavalt JPlt ja SATlt altkäemaksu ega viimased talle seda andnud ning, et TPR pole Poola ja Türgi laevatehaste esindajatega maaklerlepinguid sõlmides kaasa aidanud AKle laevatehaste esindajatel altkäemaksu võtta ega laevatehaste esindajatel altkäemaksu anda. 10.2 Prokuratuur leiab, et kohtu järeldused sellest, et eelpoolnimetatud asjaoludes on võimalik täheldada altkäemaksu võtmise ja andmise ning neile kaasaitamise faktides hoopis varavastase kuriteo, s.o kas omastamise või kelmuse tunnuseid ei ole kooskõlas kohtu enda poolt uuritud ja ka kohtuotsuses kajastatud faktiliste asjaoludega. 10.3 AKle, TPRle ja JPle olid kokkuvõtlikult esitatud süüdistused selles, et AS Tallinna Sadama juhatuse liige ja TS Laevad OÜ nõukogu liige AK võttis ajavahemikul september 2014 kuni 26.08.2015 R Ltd esindaja TPR kaasabil Poola laevatehase RS S.A esindajalt JPlt ja Türgi laevatehase SDTTS esindajalt SATlt altkäemaksu. AK poolt TPR kaasabil altkäemaksu võtmine ja JP ning SAT poolt selle andmine toimus vastutasuna OÜ-ga TS Laevad 23.10.2014 RS SA-ga 2 parvlaeva ehituslepingu nr RSB72014/181/DH ja RSB72014/182/DH ning 16.10.2014 SDTT-ga omakorda 2 parvlaeva ehituslepingu nr SFN-POT-150PCU-NB26-REVO ja SFN-POT-150PCU-NB27-REVO sõlmimise eest. Altkäemaksu võtmise ja andmise korraldamiseks sõlmisid RS SA esindaja JP ja SDTT esindaja SAT vastavalt 11.12.2014 ja 24.11.2014 AK teadmisel ja heakskiidul R Limited esindaja TPRga tegelikkusele mittevastavad maaklerlepingud. Nende alusel lepiti kokku, et altkäemaksuna tasutakse AKle TPR esindatud äriühingu Hongkongi HSBC pangas asuva konto nr 817-609605-838 vahendusel 2% iga parvlaeva ehitusmaksumusest. Kokku lubas JP selliselt anda AKle altkäemaksu laevaehituslepingute eest 1 260 000 eurot, jõudis aga ajavahemikul 11.12.2014-21.04.2015 TPR poolt edastatud arvete alusel anda 378 000 eurot. SAT lubas selliselt anda AKle altkäemaksu 1 892 000 eurot, jõudis aga ajavahemikul 21.11.2014-26.08.2015 TPR poolt edastatud arvete alusel anda 1 148 670,56 eurot. R Limited kontole laekunud altkäemaksu summade ülekandmiseks ja kasutamiseks AK huvides ning heakskiidul vormistas TPR laenulepingud B OÜ või AB B.V-ga, aidates ka selle tegevusega kaasa AK poolt altkäemaksu võtmisele ja Poola ning Türgi laevatehaste esindajate poolt altkäemaksu andmisele. 10.4 Süüdistuse asjaolud, kui jätta kõrvale AK ametiisiku staatus, on kohtu nägemuse

kohaselt menetluse raames tuvastamist leidnud. Kohus ei ole sarnaselt prokuratuuriga leidnud vaidlust selles, et TS Laevad OÜ nõukogu liige AK on nii Poola kui ka Türgi laevaehitusfirmadega konkreetsetel ajahetkedel sõlminud laevaehituslepingud, et pea kuu või kaks hiljem on laevaehitusfirmad sõlminud AK poolt pakutud äriühinguga R näilised maaklerlepingud koos tingimusega tasuda maakler TPRle ehitatavate laevade hinnast 2% suurune vahendustasu, et maaklerlepingute alusel on R Limited laevaehitusfirmadele tegelikkusele mittevastavad arved eelnevalt nimetatud suurusjärkudes esitanud ja need ka viimaste poolt tasutud, niisamuti, et R Limited kontolt on laekunud rahasummad liikunud TPR korraldusel laenulepingute alusel B OÜ või AB B.V kontodele, et B OÜ on AK teadmisel ja juhiste alusel (kohus on tuvastanud AK varjatud osaluse B OÜ-s) tasunud R Limited kontolt rahade laekumisel arveid, millised on esitatud Hiiumaal Ungru resto ja külalistemaja ehitamise/renoveerimise eest. 10.5 Vaieldavaks peab maakohus seda, kas laevaehitusfirmadega olid sõlmitud TPR poolt maaklerlepingud AKle altkäemaksu andmise ja võtmise korraldamiseks, kas laevaehitusfirmade esindajad sõlmisid need vastutasuna laevaehituslepingute saamise eest. Prokuratuur leidis ja leiab endiselt, et nendes süüdistuse osades vaidlusi tekitanud küsimustele tuleb kohtumenetluses uuritud eriliigiliste tõendite alusel vastata jaatavalt. Prokuratuur on seisukohal, et kohus on tõendeid uurides eeltoodu ka tuvastanud, kuigi on neile asjaoludele andnud teise tõlgenduse, on näinud AK, TPR, JP ja SAT tegevuses laevaehituslepingute sõlmimise järgselt maaklerlepingute sõlmimise ja täitmise asjaoludes hoopis Tallinna Sadama AS-i ja TS Laevad OÜ suhtes varavastase, s.o omastamise või kelmuse tunnustele vastava kuriteo toimepanemist. 10.6 Prokuratuur on seisukohal, et kohus on selliste järelduste tegemisel jätnud sisuliselt tähelepanuta, kuidas said Poola ja Türgi laevatehased teada TS Laevad OÜ soovist soetada neli parvlaeva, millisel moel plaanis TS Laevad OÜ need neli parvlaeva soetada, kuidas laevaehituslepingud Poola ja Türgi laevatehasteni jõudsid, milliseid pingutusi olid laevatehaste esindajad valmis tegema ja tegidki selleks, et laevaehituslepingud endale saada. 10.7 Kohus on tuvastanud, et AS Tallinna Sadam alustas praamlaevade projektiga seoses eelläbirääkimiste pidamist 2014 augusti lõpus. 24.08.2014 e-kirja vahendusel sai Norra projekteerimisettevõtte L tegevdirektor TB teada AS-i Tallinna Sadam huvist lasta ehitada neli reisiparvlaeva, mis oleksid suutelised alustama 2016 augustist Eesti mandri ja saarte Saaremaa ja Hiiumaa vahel inimeste ja transpordivahendite aastaringset vedu. 3 päeva hiljem, s.o 27.08.2014 kohtusid AK ja TB, peale mida alustas viimane koheselt läbirääkimisi laevatehastega (T 32 lk 139-140). Nii näiteks kirjutas TB 29.08.2014 e-kirja Poola laevatehase Remontowa esindajale JPle andes teada, et AS Tallinna Sadam soovib omandada neli uut parvlaeva (T 31 lk 121-122). Poola laevatehase Remontowa ja Türgi laevatehase Sefine hinnapakkumised reisiparvlaevade ehitamiseks olid adresseeritud TBile, kes need hiljem eraldiseisvalt AKle edastas. Tähelepanuväärne oli kohtu jaoks, et kogu TBi tegevus pidi AK palvel jääma konfidentsiaalseks, ta pidi edastama laevatehaste pakkumised ainult AKle (T 24 lk 153-156, T 32 lk 172). 10.09.2014 e-kirjas Türgi kui ka Poola laevatehase esindajatele kinnitas TB, et eestlased on väga huvitatud parvlaevade hankimisest, soovitakse laevaehituslepingud sõlmida juba septembri lõpuks. Seda võis pidurdada vaid bürokraatia (nt otsus, kes ostab Eesti poolt laevad, kas Saaremaa Laevakompanii või TS Shipping OÜ vms). Kirjas soovis TB teada, millal oleksid laevatehased võimelised oma pakkumist kinnitama vastavalt tehnilisele spetsifikatsioonile, millal ollakse valmis koosolekuks eestlastega, kus neil on ettevalmistatud lepingupakkumised (T 33 lk 2-3; T 32 lk 182). Nii tuvastas kohus TBi järgemööda kasvava rolli parvlaevade ostmise korraldamisel. AK ja tema vahelisest kirjavahetusest 11. ja 12.09.2014 nähtus, kuidas AK andis aru, et SLK (Saaremaa

Laevakompanii) ei osale hankes, et laeva ostja on selgunud, lisaks ootas AK TBilt edasist tegevusplaani laevaehituslepingute hankimisel. 12.09.2014 vastas TB, et vastavalt kokkulepitule panevad nad ette tegevusplaani alates praegusest kuni laevaehituslepingu lõpetamiseni nelja parvlaeva jaoks. Tegevusplaani järgi, mille TB AKle esitas, arvestati laevaehitustehaseid Türgis, Poolas ja Soomes. TB esitas e-kirjas põhjaliku ülevaate vajalikest tegevustest, tähtaegadest ja osapoolte ülesannetest. L koostas tehnilise spetsifikatsiooni ja tootjate nimekirja, mille edastas AKle ja tegi selle ka kättesaadavaks kõigile laevatehastele. Tallinna Sadama AS pidi selles osas tagasisidet andma 19.09.2014ks. Muuhulgas selgitas TB AKle ka, et kui laevatehased on oma pakkumused edastanud, tuleb neid hinnata ja reastada. AK pidi siis otsustama, kas ta soovib jätkata edasist dialoogi ühe, kahe või kõigi kolme tehasega. L sai abistada selle hindamisel. Osapoolte vahel pidi TBi nägemuse kohaselt saavutatama kokkuleppe selle kohta, millist laevaehituslepingu näidist kasutada, kaasaarvatud makseplaanid, garantiid, jne. E-kirja kohaselt korraldas TB Türgi laevatehas koosoleku 23. septembril, Poola laevatehas 25. septembril ja Soome laevatehas 16. septembril. Tallinna Sadama esindajad pidid osalema kõigil koosolekutel, peale mida pidanuks AK otsustama, kellega ta tahab lõpule viia läbirääkimised. Selles etapis oleks Tallinna Sadama AS ülesandeks korraldada lepingu koosolek Tallinnas 30. septembril. Nimetatud kirjas küsis ka TB AKlt, kas viimane on nende varasema vestluse alusel otsustanud, kas ja kuidas sõlmida ehituslepingute järgselt maaklerlepingud. 10.8 Eeltoodud asjaolud toovad selgelt esile, kuidas oli TB omalt poolt välja valinud parvlaevade ehitamiseks laevatehased, korraldanud neilt hinnapakkumiste saamise, korraldanud laevatehaste esindajate poolt hinnapakkumiste esitlemise, laevatehaste tutvustamise ja paika pannud ajaliselt võimalused ehituslepingute sõlmimise osas läbirääkimiste pidamiseks, lepingute sõlmimiseks. TBi tegevus näitab üheselt valikut laevatehastest ja läbi korralduslike küsimuste lahendamise tellija kallutamist neid eelistama. Lisaks ja kõige olulisemalt, on TB AK valgustanud laevatehaste poolt pakutavast võimalusest sõlmida laevaehituslepingute järgselt AK poolt nimetatava isikuga maaklerlepingud, kellele makstaks 1-2% ehituslepingute maksumusest. Nii on TB kooskõlas laevatehaste esindajatega pakkunud AKle, ajal, mil viimane ega AS Tallinna Sadam polnud veel otsustanud, kellega ja millises mahus laevaehituslepingud sõlmida, välja mõtte kaasata laevaehitusprotsessi oma nägemuse kohaselt maakler ja andnud teada, et selliste lepingute sõlmimiseks on valitud laevatehased valmis. 10.9 Kohtumenetluse käigus uuritud tõenditest ja AK toimetamistest nähtub seega kõigepealt, et maakleri kaasamise võimalus protsessi ei ole olnud AKle teada, et seda oli pakkunud välja isik, kes oli omalt poolt juba ka teinud valiku, kes võiksid olla potentsiaalsed laevaehituslepingu saajad ehk oli juba kõrvale tõrjunud kõik teised võimalikud konkurendid. Seesama isik oli kooskõlas laevatehastega muutnud tellija jaoks lepingute sõlmimise läbirääkimised mugavamaks: korraldanud hinnapakkumiste kohese esitamise, korraldanud kohtumised laevatehastes koha peal, korraldanud laevatehaste esindajate valmisoleku oma pakkumisi kaitsta, neis olevad paremused esile tuua, korraldanud läbirääkimiste ajakava, esitanud laevaehituslepingute näidisprojekti jne. Ja nagu märgitud lõpuks valgustanud tellija esindajat sellest, et kõigele lisaks on laevaehitusfirmad valmis vastavalt tema soovidele sõlmima maaklerlepingud. Eeltoodud asjaoludega arvestas AK edasise korraldamisel. 10.10 Tellija esindaja AK kallutamine ehituslepinguid just Poola ja Türgi laevaehitusfirmadega sõlmima kinnistus laevatehaste esindajate tegevuses, kui selgus, et tellija otsustas neli parvlaeva soetada mitte ühelt laevatehaselt, vaid mitmelt. Siis anti AKle selgesõnaliselt teada, et uute hinnapakkumiste sisse on arvestatud tema jaoks võimalus saada laevaehituslepingute sõlmimise eest maaklerlepingu vahendusel vastutasu

2% iga laeva maksumusest. 10.11 Kohus on märkinud, et tema hinnangul oli AK see, kes andis TBi kaudu laevatehaste esindajatele teada, et viimased arvestaksid hinnapakkumiste tegemisel maakleritasuga. Samas on ta aga ka nentinud, et maaklerlepingute sõlmimise teema on üles võtnud suhtluses AKga TB. Niisamuti on kohus tuvastanud nt, et Poola laevatehases on arutusel olnud 2%-lise tasuga maaklerlepingu sõlmimise vajadus. Prokuratuur leiab, et kohtumenetluses uuritud tõendid kinnitavad nii AK kui ka laevaehitusfirmade esindajate poolt maaklerlepingute alusel rahasummade AK poolt ette antud isikule tasumise kokkuleppe olemasolu, sellega on nõustunud mõlemad osapooled. Prokuratuur on seisukohal, et selliste lepingute sõlmimise pakkumisega soovisid laevaehitusfirmade esindajad kindlustada endale laevaehituslepingute saamise ja AK vastutasuna selle eest võimaluse saada endale täiendav sissetulek. Prokuratuur ei tuvastanud kohtumenetluses uuritud tõendite alusel muid laevatehaste esindajate ja AK motiive maaklerlepingud sõlmida. 10.12 Laevaehituslepingute sõlmimise protsessi käiku vaadeldes tuleb tunnistada, et laevaehitusfirmad olid väga huvitatud laevaehituslepingute saamisest. Selleks olid nad valmis ka tellija esindajat ära ostma. Eeltoodu leidis kinnitust tellija esindaja poolt nimetatud suvalise äriühinguga laevatehaste jaoks tegelikkusele mittevastavate maaklerlepingute sõlmimise ja nende alusel esitatud tegelikkusele mittevastavate arvete tasumise faktidest. See asjaolu, et maaklerlepingud ei kajastanud tegelikke asjaolusid on kohtumenetluse käigus tõendatud, niisamuti, et laevatehased maaklerilt teenust ei saanud ega seda ka oodanud. Maaklerile omased toimingud/asjaajamise korraldasid ära teised, mitte maaklerlepingus märgitud isik. Seega tasusid laevatehased teadlikult maaklerlepingute alusel R LTD poolt esitatud tegelikkusele mittevastavaid arveid. 10.13 Prokuratuur kordab, et selliseks tegevuseks kallutas laevaehitusfirmade esindajaid laevaehituslepingute sõlmimiseni viinud asjaolud. Nad olid juhuslikult teada saanud (projekteerija TBi vahendusel), et Tallinna Sadama AS oli avaldanud soovi soetada korraga laevatehastelt neli parvlaeva. Iga keskmine inimene mõistab, et selline tehing ei saa olla laevatehaste jaoks igapäevane, et selline tehing võiks jätta laevaehitustehased ükskõikseks ja seda isegi siis, kui juhtumisi on tehastel muid töid ka tegemisel. JP on selgitanud, et ainuüksi Euroopas on ligi 14 firmat, kes tegelevad laevade ehitusega ehk seega olid kõik need firmad potentsiaalseteks konkurentideks TS Laevad OÜ poolt avaldatud tellimuse saamisel. Kohtuasjas uuritud tõendite kohaselt esitasid TBilt saadud informatsiooni alusel ja tema vahendusel Poola ja Türgi laevatehaste esindajad kiirelt ka nelja parvlaeva ehituse hinnapakkumised. Saades teada, et tellija oli vahepeal muutnud meelt, soovis jaotada laevade ehituse erinevate laevatehaste vahel, samas teades, et tellija oli uurinud laevade ehitamise võimalusi ja hindu teistelt konkureerivatelt laevatehastelt, esitasid Poola ja Türgi laevatehaste esindajad kiirelt ka uue pakkumised kahe parvlaeva ehitamise kohta, lisades sinna ka TBi soovituse kohaselt tellija esindaja soove järgida püüdvalt kaasatava maakleri tasu. 10.14 Prokuratuur rõhutab, et maakleritasu mõtte lisamine kahe parvlaeva ehituse hinnapakkumisse, pidi nii TBi kui ka laevaehitusfirmade esindajate nägemuses kallutama tellija esindajat nende kasuks mõtlema, panema neid eelistama. Nagu märgitud, ei ole AK olnud kursis asjaoluga, et laevaehituslepingute sõlmimisse või siis ka edasisse ehitusprotsessi võidaks kaasata ka asjaajajana maakler. Selle mõtte pakkus talle välja TB ajal, mil ei olnud veel tellija poolt otsustatud, kellega laevaehituslepingud sõlmitakse ehk ajal, mil just kaaluti, kellega laevaehituslepingud sõlmida. Nii on tellija esindajale antud laeva ehituse hinnapakkumise ja selle alusel ehituslepingu sõlmimisega kaasnevalt võimalus ise määrata sellesse protsessi maakler, kes sõlmiks laevaehitusfirmaga lepingu ja, kes saaks laevatehastelt nõuda sõlmitud maaklerlepingute alusel esitatud arvete alusel

nende tasumist. Selliselt on laevatehaste esindajad rõhutatult teinud tellija esindajale pakkumise võtta laevatehastelt laevaehituslepingute sõlmimise eest vastu raha. Nagu nähtub kohtuasjas uuritud tõenditest on maaklerlepingud AK sõbra ja äripartneri TPR esindatud juuksehooldustoodete müügiga tegeleva firma ja laevatehaste vahel sõlmitud, nende alusel töid laevatehastele tehtud ei ole, samas arved on esitatud ja raha ka nende alusel TPR firmale Hong Kongis asuvale pangakontole laekunud, rahasummad sealt TPR Eestis ja Hollandis asuvate äriühingute kontodele laekunud ja sealt omakorda AKga kooskõlastatult Ungru resto ja hotelli ehitamise tarbeks kasutatud. Nii on AK pidanudki sobivaks just Poola ja Türgi laevatehaste hinnapakkumisi vastavalt 2+2 parvlaeva soetamiseks. Muidugi võib märkida, et Poola ja Türgi laevatehased esitasid kõige odavamad pakkumised ja seetõttu need ka valituks osutusid, kuid see ei ole olnud määravaimaks asjaoluks. Ära ei tohi unustada, et laevade soetamiseks oli ministeeriumi poolt kehtestatud aeg ehk seega võinuks laevaehitusprotsessi lühiajalisuse tõttu ehitatavate laevade hind osutuda igal juhul kallimaks. Et AK valis ehitajateks just Poola ja Türgi laevaehitusfirmad, tulenes eelkõige sellest, et need pakkusid talle laevaehituslepingute sõlmimise järgselt maaklerlepingute sõlmimist ehk selliselt altkäemaksu. 10.15 Eeltoodud asjaolude valguses ei ole võimalik nõustuda kohtuga selles, et Poola ja Türgi laevatehaste esindajate tegevust maaklerlepingute alusel olematu teenuse eest esitatud arvete tasumisel võiks vaadelda üksnes kui AK, laevatehaste esindajate ja TPR poolt Tallinna Sadama AS või TS Laevad OÜ varade omastamist või Tallinna Sadama AS või TS Laevad OÜ suhtes toimepandud kelmust, kus siis AK oleks kelmuse täideviija ja laevatehaste esindajad ning TPR tema poolt toime pandud kelmuse kaasosalised või siis kaasaaitajad. 10.16 Kõigepealt ei ole kohane omastamise koosseisu asjaolusid arvestades rääkida AK, TPR ja laevatehaste esindajate poolt TS Laevad OÜ poolt laevaehitusprotsessi käigus laevatehaste poolt esitatud arvete tasumisel makstud rahasummade omastamisest. Teadaolevalt peab seadusandja omastamiseks KarS § 201 mõttes teise alternatiivina isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Tallinna Sadama AS poolt TS Laevad OÜ-le antud laenusumma ega TS Laevad OÜ poolt ehitusprotsessi käigus laevatehastele tehtud töö eest tasutud rahasummad ei ole olnud TS Laevad OÜ nõukogu liikmele AKle usaldatud, mida ta saanuks siis ebaseaduslikult pöörata enda või kolmanda isiku kasuks. Arveid tasudes on TS Laevad OÜ koos ülekandega andnud üle ka rahasumma omandiõiguse. TS Laevad OÜ on tasunud arved seaduslikult lepingu alusel, need on tasutud tegelikkuses tehtud töö eest. Kohtumenetluse käigus on selgunud, et vastavalt kokkuleppele esitas laevatehas tellijale arved tehtud töö eest etappide kaupa. TS Laevad OÜ poolt tasutud arved on kajastanud tegelikkust, laevatehased on nende alusel ka tellimuse osa täitnud. Niisiis on eeltoodud asjaolude alusel välistatud võimalus näha TS Laevad OÜ poolt tasutud arvete alusel laevatehase vahendusel või kaasabil TS Laevad OÜ varade omastamist. 10.17 Prokuratuur ei nõustu ka sellega, et AK, TPR ja laevatehaste esindajate tegevust eeltoodus võiks vaadelda nt kelmusena. KarS § 209 kohaselt peetakse kelmuseks teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Kohtu nägemuse kohaselt peaks siis AK olema loonud varalise kasu saamise eesmärgil Tallinna Sadama AS nõukogus ja TS Laevad OÜ juhatuses teadvalt ebaõige ettekujutuse tellitud laevade hinnast, sellesse oli laevatehaste poolt sisse arvestatud tulevikus sõlmitava maaklerlepingu maksumus, so 2% iga ehitatava laeva hinnast. Olles eksimuses ehitatavate laevade tegelikust hinnast, andis seega Tallinna Sadama AS TS Laevad OÜ-le laevade ostmiseks laenu suuremas summas kui vaja ja TS Laevad OÜ tasus laevatehastele nende poolt tehtud tööde eest suuremas

summas, kui tegelik tööde hind oli, tekitades selliselt endale varalise kahju. Sellise konstruktsiooni kohaselt määratlenuks kohus laevatehased kelmuse kaastäideviijatena või siis AK poolt toimepandud kelmusele kaasaaitajatena. Prokuratuur leiab, et kohtumenetluse raames uuritud tõendid ja neis tuvastatud faktilised asjaolud ei võimalda kinnitada AK poolt Tallinna Sadama AS nõukogu ja TS Laevad OÜ juhatuse eksimusse viimist Poola ja Türgi laevatehaste poolt vastavalt 2+2 parvlaevade maksumustes, faktis, et need on tegelikkuses ülehinnatud. AK on Tallinna Sadama AS nõukogus selgitanud üleminekul soetada korraga ühelt laevatehaselt nelja parvlaeva asemel kaks parvlaeva kahelt laevatehaselt, et selliselt võivad esialgsed nelja parvlaeva ehitamist puudutanud hinnapakkumised muutuda kallimaks. Niisamuti on hinnamuutusest suurenemise suunas juttu, kui AS Tallinna Sadam soovis projektis muuta parvlaeva tehnilisi näitajaid. Samas ei ole hinnapakkumisi küsides ega neid hinnates ei AK ega ka Tallinna Sadama AS nõukogu pidanud vajalikuks saada täpset ülevaadet, millistest komponentidest hinnapakkumises esitatud laeva hind koosneb. Nii ei ole ka põhjendatud rääkida AK poolt laevatehaste hinnapakkumisi tutvustades AS-i nõukogu eksimusse viimisest laevade maksumusest, kuivõrd see ei olnud antud laevade ehitusdetaile ja nende maksumist täpsustades, ehituskomponente avades esitatud ehk polnud esitatud täpselt andmeid, milliste osas saanuks AK koos laevatehaste esindajate või nende kaasabil Tallinna Sadama AS-i nõukogu ja TS Laevad OÜ juhatust eksitada. 10.18 Eelnev arutelu on aga prokuratuuri arvates ainetu, sest kohtumenetluse raames uuritud tõendites ei esine fakte selle kohta, et laevatehaste esindajad oleksid maaklerlepinguid sõlmides olnud ajendatud või valmis personaalselt tellija esindajale mistahes moel heameelt valmistama, nt aidata tal petta oma tööandjat, petta viimaselt välja täiendavad rahasummad tegelikkusele mittevastavate parvlaevade hindade alusel või siis lihtsalt inimkeeli varastada temalt koos AKga raha. Nagu märgitud on laevatehaste esindajad eelkõige olnud huvitatud ehituslepingute saamisest ja on selle eesmärgi saavutamiseks välja pakkunud neid kõige vähem kahjustada võiva lahenduse. Nimelt näiliselt kaasata laevaehituslepingute sõlmimisse ja ehitusprotsessi maakler, kelle rolli on tavapraktikas peetud võimalikuks ja vajalikuks ning sõlmitud maaklerlepingu alusel teha makseid, mida saab raamatupidamislikult põhjendada. Nii on laevatehaste poolt tagatud laevaehitusprotsessi käigus tehtavate maksete vähemalt näiline seaduslikkus, mida saanuks kahtluse alla seada üksnes siseinfot teades. 10.19 Laevatehased on olnud mitte lihtsalt huvitatud sellest, et saada TS Laevad OÜ-lt algselt nelja ja seejärel vähemalt kahe parvlaeva ehituslepingud, vaid ka tegid selle saamiseks ehituslepingute osas läbirääkinud AKle pakkumise vormistada peale ehituslepingute sõlmimist ka maaklerlepingud, milliste alusel oleks võimalik AKl võtta laevatehastelt vastu laevaehitusprotsessi raames teostatud tööde pealt 2%-list tasu oma ära nägemise järgsel viisil. Et sellega on AK olnud nõus hinnapakkumise läbirääkimiste ajal ja, et peale ehituslepingute sõlmimist ongi TPR sõlminud AK palvel laevatehastega maaklerlepingud, võtnud nende alusel vastu rahasummasid ja tasunud kokkuleppel AKga nende ühise Hiiumaa projekti eest, näitab AK nõustumist laevaehituslepingute sõlmimise eest raha vastu võtta ja selle vastu võtmist, niisamuti laevatehaste poolt altkäemaksu pakkumist ja selle andmist. Et selle tegevuse käigus võib näha teoreetiliselt tellija poolt ka AKle mõeldud altkäemaksu summa kinni maksmist, võimaldabki kahju hüvitamise hagi esitada, aga ei loo alust neis asjaoludes sedastada, nagu öeldud, üksnes tellija suhtes varavastase kuriteo toimepanemist. 11 Prokuratuur leiab, et TPR on kaasa aidanud Tallinna Sadama AS juhatuse liikmel ja TS Laevad OÜ nõukogu liikmele AKle võtta ja Poola laevatehase esindajale JPle ja Türgi laevatehase esindajale SATle anda altkäemaksu.

6.4 Prokuratuur märgib, et Harju Maakohus on otsuses tõendatuks lugenud TPR poolt Tallinna Sadama AS juhatuse liikme ja TS Laevad OÜ nõukogu liikme AK poolt Poola ja Türgi laevatehastelt näilike maaklerlepingute vahendusel ebaseaduslike rahasummade võtmise ja laevatehaste esindajate poolt talle ebaseaduslike rahasummade andmise kaasaaitamisteod. Kohus on näinud, et need teod ei ole toime pandud altkäemaksu võtmisele ja andmisele kaasaaitamistegudena, kuid need on TPR poolt toime pandud. Prokuratuur on eelnevalt selgitanud, miks ta ei nõustu maakohtuga selles, et AK ei ole võtnud laevatehaste esindajatelt ja viimased andnud laevaehituslepingute saamise eest altkäemaksu. Nii esitab prokuratuur oma seisukoha TPR kaasaaitamistegudele lähtudes eeltoodust. 6.5 TPR kaasaaitamisteod AK poolt altkäemaksu võtmisele ja Poola ja Türgi laevatehaste esindajate poolt selle andmisele on väljendunud tema poolt altkäemaksu andmiseks ja võtmiseks laevatehaste esindajatega üldsõnaliste või juba teiste isikute poolt täidetud või täidetavate ülesannetega maaklerlepingute sõlmimises, milles kajastatud teenuse osutamiseks TPRl teadmised ja oskused puudusid ja, mille osutamist laevatehased temalt tegelikkuses ei oodanudki. Laevatehaste esindajate suhtlus maaklerfirma esindaja TPRga seisnes viimase poolt arvete esitamises ja laevatehaste poolt nende tasumise korraldamises. Nii ongi TPR peale AKlt saadud infot, et Poola ja Türgi laevatehased on esitanud laevaehituse etapi eest TS Laevad OÜ-le arve, viimane on selle tasunud ja raha on Poola ja Türgi laevatehastele laekunud, laevatehastele R Ltd nimelt omakorda esitanud maaklerlepingu alusel arve summas 2% TS Laevad OÜ poolt tasutud arvest. TPR kaasas sellisesse protsessi R Ltd raamatupidaja ja kaasjuhi, pidas kirjavahetust laevatehaste esindajatega, et tagada tema poolt esitatud arvete jõudmine sobilikus vormis sihtkohta, jälgis arve tasumist laevatehaste poolt, palus AKl sekkuda, kui laevatehasele esitatud arve tasumine venis. Lisaks sellele kooskõlastas TPR enda äripartneri ja AKga seda, kuidas maaklerlepingute alusel laekunud rahasummad saaksid Eestisse, kuidas neid saaks siin kasutusse võtta. Selleks vormistas ta B OÜ ja R Ltd vahel laenulepinguid, B OÜ kontole laekunud rahaga tasus kooskõlastatult AKga Ungru resto ja hotelli ehitust. Et AK omas B OÜ-s varjatud osalust ja sai selliselt sinna laekunud rahasummade käsutamise üle otsustada, on kohtu poolt loetud uuritud tõendite alusel tuvastatuks. 6.6 Eelnevate asjaolude valguses on prokuratuuri arvates kinnitust leidnud TPRle esitatud süüdistus selles, et ta on osutanud AKle laevatehastele altkäemaksu võtmiseks ja laevatehastele AKle altkäemaksu andmiseks vaimset ja füüsilist kaasabi.

Prokuratuur on seisukohal, et nii AK kui ka TPR on toime pannud rahapesu ja nad tuleks ka selle süüdistuse etteheite alusel süüdi tunnistada. 7.1 Vaatamata kohtu poolt tuvastatud asjaoludele, mõistis ta AK ja TPR rahapesu süüdistuses õigeks ja seda eeskätt põhjusel, et kohus võttis süüdistusele hinnangu andmisel aluseks tõlgenduse, mille on rahapesu kuriteo koosseisule andnud Riigikohus oma lahendites nr 31-1-34-05, 3-1-1-68-10, 3-1-1-21-11 , 3-1-1-94-14 ja 3-1-1-24-17 (otsuse p-d 1870-1872, 1878). Seetõttu leidis maakohus oma lõppjärelduses, et AKle ja TPRle etteheidetav rahapesutegu: - neeldub altkäemaksukuriteo ebaõigussisus (p 1884) ja seda peamiselt seetõttu, et süüdistuses välja toodud altkäemaksukuriteo ja rahapesukuriteo kirjeldus langevad asjakohases osas kokku (p 1874-1877), - lisaks oli AK ja TPR tegevuse põhiliseks eesmärgiks altkäemaksu võtmise tulemusena teenitud kuritegeliku raha suunamine isiklikku tarbimisse ja seda vaatamata varjatud raha erakordsele kogusele (p-d 1879-1883). 7.2 Sellele, et süüdistatavate tegevuse põhieesmärk oli vara isiklikku tarbimisse suunamine ja vara kuritegeliku päritolu varjamine, oli üksnes kõrvaleesmärk, viitavad kohtu arvates

süüdistatavate tegevuses selliste ühingute kasutamine, mille puhul kohus tuvastas seose AK, AK ja TPRga (p 1881 alguses) ja üksikute asjade – ATV, merekaater, kinnistu, manöövervedu – ostmine ja/või arendamine; ka siis, kui see on tehtud varjatult (p 1881 lõpus). 7.3 Prokuratuur ei nõustu kohtuga selles, et AKle ja TPRle ei ole rahapesukuriteo toimepanemine süüksarvatav. Nii AK kui TPR teod vastasid rahapesu definitsioonidele, sest nende tegevused olid kantud eesmärgist varjata kuritegelikud saadud vara päritolu ja tegelikku omanikku ning moondada, hoida, kasutada ja üle kanda kuritegelikku raha, näidates seda kui legaalsest majandustegevuses laekunud raha. 7.4 Kohus pidas prokuratuuri käsitlusega mittenõustumisel oluliseks seda, et prokuratuuri tõlgendus võimaldaks rahapesus süüdi tunnistada ka varavastaseid ja majanduskuritegusid toime pannud isikuid, mis ei vastaks mh senisele kohtupraktikale (p 1885). Sellist väidet esitades, jättis kohus aga tähelepanuta asjaolu, et kuigi mõnes riigis on sobivad vaid mingit kindlat laadi eelkuriteod, on Eesti seadusandja valinud nn all crime approachlahenduse ehk kõlblik eelkuritegu on igasugune kuritegu. 7.5 Prokuratuur leiab, et kohus tugines AKa ja TPR rahapesusüüdistuse asjaoludes õigeks mõistes Riigikohtu praktikale põhjendamatult. Maakohus saanuks arvesse võtta, et Riigikohtu praktika ei ole materiaalõiguse küsimustes, kui need ei ole antud samas kohtuasjas, kohtutele siduvad ega saagi olla, sest kohus juhindub õiguse mõistmisel põhiseaduse § 3 esimese lause kohaselt üksnes põhiseadusest ja sellega kooskõlas olevatest seadustest. Riigikohtu tõlgendused on rahapesu definitsiooni ulatuslikult ja põhjendamatult kitsendanud. Prokuratuur leiab, et kui süüdistatavate tegu vastab rahapesukuriteo koosseisule, siis tuleks süüdistatavad muude (deliktistruktuurist tulenevate) eelduste esinemisel ka rahapesus süüdi tunnistada. Prokuratuur märgib, et koosseisutüübilt on KarS § 394 puhul tegemist blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada RahaPTS-s ja selle eel kehtinud õigusaktis olevate normide kaudu. Rahapesu toimepanemise takistamiseks loodud õigusnormid on ulatuslikult EL tasandil ühtlustatud. Ometi tekib erinevates EL riikides põhjendamatult erinevat kohaldamispraktikat. Rahvusvahelised hindajad on Eesti suhtes tehtud nn Moneyval rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmete kasutuselevõtu hindamisel asunud seisukohale, et Riigikohtu tõlgendus, mis on antud ülalloetletud kriminaalasjades ja millele käesolevalgi juhul maakohus jätkuvalt tugines, on teinud rahapesu kuriteo, iseäranis isepesu tuvastamise ja selle toimepanemise takistamise põhjendamatult keerukaks – redutseeritud on põhjendamatult koosseisu. Prokuratuuri hinnangul on varasemas Riigikohtu praktikas avaldatud seisukohad ajale jalgu jäänud, ei arvesta rahapesu vastu võitlemiseks loodud normistiku eesmärkidega piisavalt ega teinud seda ka arutatavate varjamistegude toimepanemise ajal. Hindajad tõid selgelt välja, et maakohtus poolehoidu leidnud rahapesu kuriteokoosseisu redutseerimine Riigikohtus, mis väljendus juhtmõttes, et mitte igasugune kuritegeliku raha kasutamine ei ole rahapesu (3-1-1-34-05) või, et rahapesukuriteolt nõutakse majanduse normaalse toimimise kahjustamise potentsiaali (31-1-68-10, 3-1-1-94-14), on põhjendamatud. 7.6 Prokuratuur selgitab puutuvalt väitega, et varjamistegusid pandi toime ühingute kaudu, millise seose kohus süüdistatavatega tuvastas, tuleb rahapesu koosseisu sedastamisel täiendavalt arvesse võtta, et varasemalt kohus nõustus sellega, et AKl oli B OÜ-s varjatud osalus (p 1576) ja AKl oli varjatud osalus A OÜ-s ja L OÜ-s (p 1358). Nii võimaldas osalus äriühingutes AKl ja AKl kontrollida ebaseaduslikult saadud rahade liikumist, koos TPRga otsustada ebaseaduslikult saadud rahasummade varjamistegude üle, mitte, et need asjaolud võinuks välistada rahapesu koosseisu. 7.7 Vaieldamatu on fakt, et iga eelkuriteo toimepanija, kes täiendavalt on otsustanud, oma kuritegelikul teel teenitud tulu varjata, lõppeesmärk on kriminaaltulu isiklikku kasutusse

võtmine. Käesolevas kaasuses on selgelt nähtav, et altkäemaksudena vastuvõetud tulu ei võetud AK või AK poolt vahetusse kasutusse, vaid enne seda tegi TPR AK ja AKga kooskõlastatult saadud rahaga näilikke tehinguid, loomaks mustrit, mis hiljem võimaldaks potentsiaalsete nõuete korral väita, et tegemist on legaalsete laekumistega. Altkäemaksuna laekunud rahasummade kohta tehtud tehingute juures ei tohi ka jätta märkimata, et nende tegemiseks puudus igasugune majanduslik põhjendus. Prokuratuur on seisukohal, et mingit muud põhjendust, kui vara päritolu varjamine ja selle legaliseerimine, ei ole võimalik järeldada faktidest, et altkäemaksuna saadud raha tuli enne selle kasutusele võttu varjatud selgitustega läbi kanda B OÜ, A OÜ, L OÜ, AB B.V. ja R Ltd kontodelt. 8 Kokkuvõttes palub prokuratuur ringkonnakohtul: 9 Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsus kriminaalasjas nr 1-17-9149: 9.1 AK suhtes H AS-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 05409, E AS-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 1832908 ja ES OÜ-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 05509 (sildumisteenus) käsitlevate asjaolude osas KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimises KarS § 4023 lg 1 järgi ja seejärel tema suhtes menetluse lõpetamises süüteo aegumise tõttu; 9.2 AK õigeks mõistmises KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi; 9.3 ES suhtes H AS-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 05409 (sildumisteenus) käsitlevate asjaolude osas KarS § 298 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimises KarS § 4024 lg 1 järgi ja seejärel tema suhtes menetluse lõpetamises süüteo aegumise tõttu; 9.4 TP suhtes E AS-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 1832908 ja ES OÜ-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 05509 (sildumisteenus) käsitlevate asjaolude osas KarS § 298 lg 2 p 2, 3 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimises KarS § 4024 lg 1 järgi ja seejärel tema suhtes menetluse lõpetamises süüteo aegumise tõttu; 9.5 ÜR suhtes E AS-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 1832908 ja ES OÜ-ga sõlmitud töövõtulepingut nr 05509 (sildumisteenus) käsitlevate asjaolude osas KarS § 298 lg 2 p 2, 3 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimises KarS § 4024 lg 1 järgi ja seejärel tema suhtes menetluse lõpetamises süüteo aegumise tõttu; 9.6 TPRle esitatud süüdistuse KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 2 p 2, 3 - § 22 lg 3 järgi (ES ning TP ja ÜR episoodides) ümberkvalifitseerimises KarS § 296 lg 1 järgi ja seejärel tema suhtes menetluse lõpetamises süütegude aegumise tõttu; 9.7 TPRle reisiparvlaevade episoodides esitatud süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 - KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 - KarS § 22 lg 3 järgi õigeks mõistmises; 9.8 TPR KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks mõistmises; 9.9 JP KarS § 298 lg 2 p 3 järgi õigeks mõistmises. 10 Tühistada kohtuotsusega osaliselt konfiskeerimise tagamiseks või asendamiseks, tsiviilhagi tagamiseks tühistatud arestimise, kohtuliku hüpoteegi seadmise ja käsutuskeelu seadmise otsused, niisamuti tagatis- ja deposiidikontole paigutatud rahade tagastamise otsused. Täpsemalt tühistada maakohtu poolt süüdistatavate varade suhtes kohaldatud järgnevate meetmete tühistamise otsused: 10.1 Harju Maakohtu 01.12.2015 määrusega nr 1-15-9673 konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud AKle kuuluv sularaha summas 9150 eurot, lähtuvalt KarS § 831; 10.2 Harju Maakohtu 01.12.2015 määrusega nr 1-15-9666 ning Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2015 määruse täpsustusega on Kars § 831 lg 1 ja KarS § 84 alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestitud AKle kuuluv sularaha summas 10 250 eurot; sularaha summas 181 500 eurot ja sularaha summas 131 600 eurot; 10.3 Harju Maakohtu 11.12.2015 määrusega nr 1-15-10150 KrMS § 142 lg 1 ja KarS § 83 2 lg 1 alusel laiendatud konfiskeerimise tagamiseks arestida Swedbank AS-is asuval

arvelduskontol nr EE562200221050586968 olevad rahalised vahendid summas 96 058,64 eurot; 10.4 Harju Maakohtu 28.11.2016 määrusega 1-16-5593 KarS § 831 lg 2 p 1, 2 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud kohtliku hüpoteek B OÜ (registri kood: XXXXXXX) kui kolmandale isikule kuuluvale varale summas 855 788 eurot järgmiselt: - B OÜ-le kuuluvale korteriomandile Tallinna linn, NNN (registriosa numbriga NNNNNN, Tartu Maakohtu kinnistusosakond) kohtulik hüpoteek summas 155 056 eurot Eesti Vabariigi kasuks ning korteriomandile Tallinna linn, RRR, mille reaalosaks on keldrikorrusel paiknev garaaž nr 101 (registriosa numbriga RRRRRRR, Tartu Maakohtu kinnistusosakond) summas 11 058 eurot Eesti Vabariigi kasuks; - B OÜ-le kuuluvale kinnisasjale registriosa numbriga XXXXXXX (asukohaga XXX) kohtulik hüpoteek summas 83 249 eurot Eesti Vabariigi kasuks; - B OÜ-le kuuluvale korteriomandile Tallinn, KKK (registriosa numbriga KKKKKK, Tartu Maakohtu kinnistusosakond) kohtulik hüpoteek summas 232 703 eurot Eesti Vabariigi kasuks; - B OÜ-le kuuluvale kinnisasjale registriosa numbriga XXXXXXX (asukohaga XXX) neljandasse jakku kohtulik hüpoteek summas 373 722 eurot Eesti Vabariigi kasuks; 10.5 Harju Maakohtu 03.07.2017 määrusega 1-17-5775 KarS § 832 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise tagamiseks arestitud kahtlustatava TPR vara - sularaha kogusummas 12 700 eurot; 10.6 Harju Maakohtu 25.09.2017 määrusega 1-17-8900 KrMS § 141 4 ja 142, TsMS § 377, 378 ja 388 ning AÕS § 73, § 325 ja § 363, samuti KarS 83 1 lg 1 ja 11, KrMS § 141 4 ja 142, TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel: - tsiviilhagi tagamiseks AK ja MK ühisomandis olevatele aadressil Tallinn, FFF (kinnistu nr FFFFFFFF) ja 3-328 (kinnistu nr XXXXXX) ja 3-260 (kinnistu nr XXXXXX) asuvatele kinnistutele (katastritunnus XXX) kolmandasse jakku seatud keelumärge AKle kuuluva osa käsutamiseks; - tsiviilhagi tagamiseks AK ja MK ühisomandis olevale aadressil XXX asuvale kinnistule nr XXXXX (katastritunnus XXX) kolmandasse jakku seatud keelumärge AKle kuuluva osa käsutamiseks; - tsiviilhagi tagamiseks AK ja MK ühisomandis olevale aadressitel XXX ja XXX asuvale XXX kinnistule nr XXXXX (maatükid katastritunnustega XXX, XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX) kolmandasse jakku seatud keelumärge AKle kuuluva osa käsutamiseks; - tsiviilhagi tagamiseks AK ja MK ühisomandis olevale aadressil XXX asuvale kinnistule XXXXXX (katastritunnus XXX) kolmandasse jakku seatud keelumärge AKle kuuluva osa käsutamiseks; - tsiviilhagi tagamiseks AKle, EKle (isikukood XXXXXXXXXXX) ja APle (isikukood XXXXXXXXXXX) kuuluvale aadressil XXX asuva kinnistu XXXXXXX (katastritunnus XXX) AKle kuuluvale 1⁄2 kinnistu mõttelisele osale seatud kohtulik hüpoteek Tallinna Sadam AS-i (äriregistri kood 10137319) kasuks 30 000 euro ulatuses; - konfiskeerimise tagamiseks AKle kuuluva vara, so Kaitsepolitseiameti valduses deposiitkontol nr EE691010052031694009 asuva R üle kantud raha summas 879 863,5 eurot arest. 11 Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 11.1 tunnistada süüdistatavad süüdi neile esitatud süüdistuse asjaolude ja kvalifikatsioonide alusel ning mõista neile karistused prokuratuuri süüdistuskõnes esitatud põhimõtete alusel;

11.2 konfiskeerimise, selle tagamiseks ja tsiviilhagi tagamiseks arestitud, kohtuliku hüpoteegi või keelumärkega kaetud või tagatis- või deposiitkontole kantud varade arvel rahuldada tsiviilhagi. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei nõustu tsiviilhagi läbi vaatama või jätab selle rahuldamata, siis konfiskeerida konfiskeerimise asendamise ja laiendatud konfiskeerimise korras riigi tuludesse süüdimõistetud faktides AK ja AK poolt saadud ebaseaduslikud summad; 11.3 välja mõista süüdistatavatelt menetluskulud ning sundraha. Kannatanud AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ apellatsioon 12 Apellandid ei nõustu maakohtu otsusega ning taotlevad: 12.1 Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p-d 21-23, millega kohus jättis kannatanute tsiviilhagi läbi vaatamata. Lahendada tsiviilhagi sisuliselt ja mõista tsiviilhagis nõutud kahjuhüvitised süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt välja. 12.2 Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p 24, millega vabastati aresti alt süüdistavate vara ja tühistati tsiviilhagi või konfiskeerimise tagamiseks rakendatud abinõud. 12.3 Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p-d 11, 14, 15, 16, millega kvalifitseeriti ümber AK, ES, TP ja ÜR tegevus erasektori altkäemaksu andmise ja võtmise süütegudeks ning lõpetati kriminaalmenetlus nimetatud isikute suhtes süüteo aegumise tõttu. Teha uus otsus, millega mõistetakse AK süüdi KarS § 294 lg 2 p 1, 3 ja 4 alusel ning ES, TP ja ÜR süüdi KarS § 298 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. 12.4 Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p 13, millega mõisteti MP õigeks ja teha uus otsus, millega mõistetakse MP KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi süüdi. 12.5 Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p 17, millega kvalifitseeriti TPR tegevus K OÜ, H AS ning TP ja ÜR episoodides ümber altkäemaksu vahendamise süüteoks ning lõpetati kriminaalmenetlus TPR suhtes süüteo aegumise tõttu. Teha uus otsus, millega mõistetakse TPR süüdi KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 - § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 - § 22 lg 3 alusel. 12.6 Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p 18, millega mõisteti TPR reisiparvlaevade episoodides õigeks ja teha uus otsus, millega mõistetakse TPR vastavas episoodis süüdi KarS § § 294 lg 2 p 1, 3, 4 - § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 - § 22 lg 3 alusel. 12.7 Tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse 26.8 osas, millega jäeti rahuldamata kannatanute taotlus hüvitada kannatanute menetluskulud 246 584,46 euro ulatuses. 12.8 Jätta Tallinna Sadam AS-i ja TS Laevad OÜ apellatsioonmenetluse menetluskulud solidaarselt AK õigusjärglase MK, AK, MP, TPR, äriühingu R Ltd, äriühingu B OÜ, SH, äriühingu K OÜ, ES, TP ja ÜR kanda ja mõista Tallinna Sadam AS-i ja TS Laevad OÜ menetluskulud nimetatud isikutelt välja. Alternatiivselt jätta kannatanute menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. 12.9 Mõista hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 13 Hoolimata kannatanute taotlustest ja selgitusest, mille järgi tulnuks tsiviilhagi ära lahendada ka õigeksmõistva otsuse või kriminaalmenetluse lõpetamise korral, jättis maakohus siiski tsiviilhagi läbi vaatamata. Kannatanud sellega ei nõustu järgmistel põhjustel. 13.1 Maakohus on jõudnud väära järelduseni, et tsiviilhagi läbi vaatamine ei ole võimalik tulenevalt TsMS § 423 lg 2 p-st 1. Maakohus leidis, et lisaks KrMS §-de 27 lg 4, § 296 2 lg 1 p 4 ja KrMS § 310 lg 2 koosmõjust tulenevale kohustusele hagi läbi vaatamata jätta

(millise tõlgendusega kannatanud ei nõustu. Maakohus on tõlgendanud TsMS § 423 lg 2 p 1 selliselt, et hagi võib läbi vaatamata jätta, kui tõenditest nähtuvalt ei ole kannatanudele kahju tekkinud ning seetõttu ei ole hageja õiguste rikkumine faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik. Vastav tõlgendus on väär. Nimetatud sätte raames tuleb eeldada hageja faktiväidete õigsust. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 371 (ja TsMS § 423) lg 2 p 1 raames ei saa kohtud hinnata tõendeid ega lahendada asja sisuliselt, s.o hagi menetlemine peab sättekohaldamiseks olema õiguslikult võimatu. Seega võib hagi läbi vaatamata jätta nimetatud sätte alusel üksnes juhul, kui hageja väited tõesena käsitledes ei ole võimalik, et hageja õigusi oleks rikutud. Kannatanute seisukoht on, et neile tekkis süüdistatavate tegevusega kahju. Kohus on samas leidnud, et kahju ei tekkinud, s.o kohus ei ole nimetatud sätet kohaldades eeldanud hageja faktiväidete õigsust, vaid andnud neile sisulise hinnangu ja asunud tsiviilhagi sisuliselt läbi vaatama ja tõendeid hindama (jättes seejuures esmatähtsad tõendid kogumist välja), kohaldades nimetatud normi seega vääralt. Faktiliselt tähendab seisukoht, et hagi on tõendamata, hagi rahuldamata jätmist, mitte seda, et tegu oleks perspektiivitud hagiga. Järelikult on TsMS § 423 lg 2 p 1 kohaselt võimalik hagi läbi vaadata, sest hageja faktiväidete õigsust arvestades on hagi menetlemine ja rahuldamine võimalik. 13.2 Kasu saamine omab tähendust üksnes ÄS § 2892 lg 3 raames; tegu on koosseisuga, millele kannatanud tuginevad alternatiivselt. Maakohus on omistanud vääralt tähenduse ka asjaolule, et ükski osapool ei ole tõendanud, kas ja millist kasu said altkäemaksu andjad. Eelduslikult jõudis kohus vastava järelduseni ÄS §-i 289 2 väära tõlgendamise kaudu. ÄS §-i 2892 lg 1 kohaselt oma mõju aktsiaseltsile ära kasutades juhatuse või nõukogu liiget või prokuristi aktsiaseltsi kahjuks tegutsema mõjutanud isik peab hüvitama aktsiaseltsile sellega tekitatud kahju. Vastav koosseis ei eelda seega, et mõjutaja saaks oma tegevusest kasu. ÄS § 2892 lg 3 kohaselt vastutavad lg-s 1 nimetatud isikutega solidaarselt ka isikud, kes said kahjustamisest kasu. Kasu saamine omab seega tähtsust üksnes solidaarvastutuse tekkimisel kolmandate isikutega, kes küll ise mõjutajad ei olnud, kuid said sellest kasu, samas ei oma kasu saamine tähtsust mõjutaja enda puhul. Kohtu tõlgendus on seega väär. Kasu saamine ei ole kannatanude tsiviilhagi rahuldamise eelduseks, tegu oli koosseisuga, millele kannatanud tuginesid alternatiivselt, ning seega on ka kohtu põhjendused vastavas osas asjakohatud. Kokkuvõttes, kannatanute nõuded põhinevad neile tekitatud kahju hüvitamises ja sellise nõude hindamise eelduseks ei ole kasu, mida kahju tekitajad võisid sellest saada. Seega on kohus ebaõigesti pidanud tsiviilhagi perspektiivi hindamisel küsimust, millist kasu kahju tekitajad said. 13.3 Kohtu hinnang perspektiivituse kohta tugineb osaliselt kohtu eksimusel. Vaidlustatav otsuse p-s 1918 väidab kohus, et kannatanud oma haginõuded esitanud läbivalt koos, ehk TS (Tallinna Sadam) ja TSL (TS Laevad) on justkui kõigi episoodide puhul käsitletud kaashagejatena. Selle alusel peab kohus vähemalt osaliselt hagi perspektiivituks (TSL-i puhul episoodides, mis ei puuduta parvlaevade hanget). See on faktiliselt vale. Nii 31.07.2017 hagis kui kannatanud kohtukõnes on kannatanud HTG, KKH ning ÜR ja TP episoodides taotlenud kahju hüvitamist ainult TS-le, mitte TSL-le. Parvlaevade episoodis on hagejateks nii TSL kui TS. 13.4 Kohtu hinnang perspektiivituse kohta läheb osaliselt vastuollu ka kohtu enda seisukohtadega. Parvlaevade episoodi puhul jõudis kohus järeldusele, et TSL-le on maaklerlepingute hinna ulatuses kahju tekkinud (otsuse p 1858). Seega on kohus kinnitanud, et vähemalt osaliselt on kannatanute tsiviilhagi õigustatud, kuid kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu jäeti hagi siiski läbi vaatamata. Selle kinnitusega läheb vastuollu kohtu hinnang, et hagi on perspektiivitu. 13.5 Tõenditest nähtuvalt on juhatuse liikmete sõlmitud lepingud ja nende muudatused olnud TS-le kahjulikud. Kohus ei ole esitanud ühtegi sisulist ja järgitavat põhjendust, miks

jäeti AJ ütlused ja nende alusmaterjal tõendikogumist välja, kuigi need otsesõnu kinnitavad TSle kahju põhjustamist. Samuti puuduvad adekvaatsed põhjendused KPMG arvamuste väljajätmise osas. Samas ei nõustu kannatanud ka kohtu seisukohaga, et pelgalt altkäemaksu andmisest ei piisa kahju tuvastamiseks. Saksa õiguskirjanduses ja -praktikas peetud põhjendatuks eeldust, et altkäemaksu võtmisel saab kahjuks pidada vähemalt altkäemaksu summat. Seda enam, on leitud, et ainuüksi altkäemaksu summa ulatuses kahju kompenseerimine ei ole tõenäoliselt piisav, kuna korruptiivset tehingut peetakse kallinenuks keskmiselt 300-400% ulatuses altkäemaksu summast. Vastaval põhjusel on kannatanud hinnanud kahju suuruseks altkäemaksu kahekordse summa, s.o 200%. Vähemalt samas ulatuses TS-le kahju põhjustamist kinnitas asjatundja AJ arvamused. Kuna kohus on tuvastanud erasektori altkäemaksu, on võimalik kahju tekkimist igal juhul eeldada. Olukorras, kus kahju tekkimist saab eeldada, kuid kahju suurust ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, on kohtul nii VÕS § 127 lg 6 kui TsMS § 233 alusel võimalik kahju summa määrata ka enda äranägemisel. Seega on asjakohatud kohtu põhjendused, mille järgi täpse kahjusumma tõendamata jätmine muudaks hagi perspektiivituks. Ainuüksi seetõttu on kohtu viited TsMS § 423 alusel hagi läbi vaatamata jätmisele kohatud. 14 Kanntanud leiavad, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine on Põhiseadusega ja EIÕK praktikaga vastuolus. 14.1 Maakohus jättis kannatanute tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS §-de 274 lg 4, § 296 2 lg 1 p 4, KrMS § 310 lg 2 alusel, sest süüdistatavate osas lõpetati kriminaalmenetlus kas süüteo aegumise või õigeksmõistmise tõttu. Kannatanud juhtisid kohtu tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikale, mille järgi on tegemist kannatanu konventsioonijärgsete õiguste rikkumisega olukorras, kus pärast pikaajalist kriminaalmenetlust otsustatakse asjakohase aegumistähtaja möödumise tõttu jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Kannatanud selgitasid ka seda, et EIK-i põhjenduste järgi ei ole sellises olukorras kannatanu põhiõiguste riivet võimalik paranda uue kohtumenetluse alustamisega tsiviilkohtus. Kuivõrd tegemist on kannatanute põhiõigust lubamatu riivega, oleks kohus pidanud riive kõrvaldamiseks tsiviilhagi sisuliselt läbi vaatama. Neist selgitustest hoolimata ja sealjuures otseselt vastuolus EIKi selgitustega leidis kohus, et kannatanute õigused on tagatud nende õigusega pöörduda tsiviilkohtusse (vt otsuse lk 341, p 1903). Lisaks leidis kohus, et kannatanute esile toodud EIK lahendites oli keskse osa menetlusaja kestvusel, mitte asjaolul, et tsiviilhagi tulnuks lahendada kriminaalmenetluse käigus. Kohtu väitel ei tule neist lahenditest kohustust kriminaalasja lõpetamise korral tsiviilhagi lahendada, mh seetõttu, et EIK mõistis kannatanutele neis asjades välja hüvitise ning muid õiguslikke tagajärgi otsustel ei olnud (vt otsuse lk 341, p 1904). Kohtu seisukohad on otseselt EIK-i juhiseid ja põhiseaduspärasuse kontrolli põhimõtteid eiravad. 14.2 Kohus pidanuks hagi läbi vaatama, sest süüdistatavad mõisteti alusetult õigeks. Kannatanud leiavad eelkõige, et tsiviilhagi tulnuks läbi vaadata seetõttu, et süüdistatavad on süüdi neile etteheidetud süütegudes ning tegude ümberkvalifitseerimine ja süüdistatute suhtles menetluste lõpetamine oli ebaõige. Kui kohus oleks süüdistuse lahendanud kooskõlas seaduse ja tõenditega, oleks süüdistatavad mõistetud süüdi ning tsiviilhagi ka sisuliselt lahendatud. 14.3 Ka õigeksmõistmiste ja kriminaalmenetluse lõpetamise olukorras oleks kohus pidanud tsiviilhagi sisuliselt läbi vaatama. EIK lahendite (EIKo 19.11.2009, 18527/02, Tonchev vs Bulgaaria, p-d 49, 52 ja 53; EIKo 22.01.2009, 23057/03, Dinchev vs Bulgaaria, p-d 4952) kohaselt pikaajalise kriminaalmenetluse lõpetamise korral aegumistähtaegade tõttu ja sel põhjusel kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine on kannatanu EIÕK artiklis 6(1) nimetatud kohtule tõhusa juurdepääsu põhiõiguse rikkumine. Sealjuures selgitas EIK otsesõnu, et seda riivet ei ole võimalik parandada uue

kohtumenetluse alustamisega tsiviilkohtus. Kannatanute hinnangul on seega maakohtu järeldused ja lõpplahendus ka seetõttu väärad – isegi kui süüdistatavad mõisteti õigeks põhjendatult, pidanuks siiski tsiviilhagi läbi vaatama. Kannatanud leiavad, et kriminaalmenetluse lõpetamisel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine on põhiseadusvastane ning kahjustab lubamatult kannatanute õigusi. Kohus on seejuures andnud ebaõige hinnangu EIK praktikast tulenevale. 14.4 Kuigi kriminaalmenetluse lõpetamise korral on kannatanutel võimalik pöörduda sama nõudega tsiviilkohtusse (KrMS § 2962 lg 3), ei taga see kannatanutele võrdväärset menetluslikku olukorda võrreldes käimasoleva kriminaalmenetlusega. Seda põhjusel, et mitme aasta jooksul peetud menetlust hakkaks algusest peale lahendama uus kohtukoosseis, kannatanute kriminaalmenetluses oma õiguste kaitseks kantud kulud muutuvad kasutuks ning kannatanute nõuet ei ole võimalik samaväärselt uues menetluses tagada. Seega ei ole kannatanute tsiviilkohtusse suunamine pärast seitsme aasta pikkust menetlust piisav, et tagada nende huvide ja põhiõiguste kaitse. KrMS-is aga puuduvad kohased abinõud, mille abil kannatanute põhiõiguse riivet leevendada. Seega oleks kriminaalmenetluse lõpetamisel kohus pidanud kohaldama meetmeid, mis tagaksid kannatanute nõuete sisulise lahendamise ja tagaksid kannatanute õigustatud huvid. 14.5 EIK praktika kohaselt on pikaajalises kriminaalmenetluses menetluse lõppemisel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine konventsiooni rikkumine. EIK leidis kohtuasjas Tonchev v. Bulgaaria, et kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed tsiviilkohtumenetluses, tähendab see kannatanu konventsiooni järgsete õiguste, eelkõige artikkel 6(1) rikkumist. Lisaks on ka Riigikohus asjades 3-1-1-6-11 (p 19.2); 3-1-1-53-13 (p. 14) tõdenud, et nt mõistliku menetlusaja möödumise alusel kriminaalmenetluse lõpetamise ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral uue tsiviilmenetluse algatamine võib tähendada kannatanu EIK-st tulenevate õiguste rikkumist. Seega, EIK praktika kohaselt on kannatanude konventsioonist tulenevaid õigusi kahjustav just olukord, kus tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata pärast pikaajalist menetlust. Maakohus otsustas neist põhjendustest hoolimata jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. 14.6 Maakohtu põhjendused EIK praktikaga arvestamata jätmisel on asjakohatud. Maakohus järeldas, et kuivõrd nimetatud EIK praktika keskne rõhk on menetlusaja kestvusel, mitte asjaolul, et tsiviilhagi tuleks lahendada kriminaalmenetluse käigus, on lahendid asjakohatud ja neist ei tulene kohustust kriminaalasja lõpetamise või õigeksmõistva kohtuotsuse korral tsiviilhag lahendada. Vastav järeldus on ebaloogiline ja selgelt väär. Eelviidatud kohtupraktika keskne rõhk on sellel, et pikaajalises menetluses tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel (mis tahes alusel) ilmneb EIK-st tulenevate õiguste, eelkõige artikkel 6 (1) riive, mida ei saa parandada uue kohtumenetluse alustamisega tsiviilkohtus. Asjaolu, et kriminaalmenetluse lõpetamise põhjuseks on mistahes muu põhjus, mh õigeksmõistmine, ei õigusta seega tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. 14.7 Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ning kannatanute suunamine tsiviilkohtusse uue menetluse algatamiseks riivaks ühtlasi kannatanute PS §-st 15 tulenevaid õigusi. On kohane rõhutada, et EIK artikkel 6 vastab PS §-le 15 ning eelnimetatud EIK järeldused on seetõttu ülekantavad ka PS §-st 15 tulenevatele kannatanute põhiõigustele. Seega on kannatanute hinnangul tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine otseselt põhiseadusega vastuolus. 14.8 Maakohus on vääralt järeldanud, et viidatud KrMS-i normid on põhiseadusega kooskõlas ja põhiseadusvastast lünka ei esine. Maakohus on oma järeldustes märkinud, et KrMS §-de 274 lg 4, § 296 2 lg 1 p 4 ja KrMS § 310 lg 2 on põhiseadusega kooskõlas ja seaduse lünka või muud alust antud koosseisude põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ei esine. Selline järeldus on väär. Kohus pidanuks leidma võimaluse, kuidas tagada tsiviilhagi lahendamine ja tsiviilhagi tagamise meetmete püsimajäämise. Eelnimetatud

lubamatu põhiõiguste riive kõrvaldamiseks peab kohus leidma kohase lahenduse. (vt. RKPJKm 3-4-1-14-10, p 12) Põhiseadusvastase olukorra vältimine on võimalik vaid tsiviilhagi sisulise lahendamisega. Kannatanute hinnangul on ainus kohane viis põhiseadusvastase olukorra vältimiseks tsiviilhagi sisuline lahendamine kõigi süüdistatavate ja tsiviilkostjate suhtes. See tähendab, et kohus peab põhiseadusega kooskõlalise lahenduse leidmiseks jätma kohaldamata KrMS § 2962 lg 1 p-i 4 ja § 310 lg 2, mille järgi tuleks kriminaalmenetluse lõpetamise või õigeksmõistva otsuse korral jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. 14.9 Kannatanute esindajad leiavad, et KrMS võimaldab seejuures kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtul otsustada tsiviilhagi lahendamine. Kuigi KrMS § 296 2 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2 järgi tuleks prima facie kriminaalmenetluse lõpetamisel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata, ei ole tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine tingimata kohustuslik. Nt näeb KrMS § 274 lg 4 ette, et kui tsiviilhagi jäi kriminaalmenetluse lõpetamisel läbi vaatamata, võib hagi esitada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. See annab mõista, et seadusandja eesmärgiks oli jätta kriminaalasja arutavale kohtu koosseisule võimalus otsustada tsiviilhagi edasi menetleda. Vastavas osas on ka Riigikohus asjas 3-1-1-6-11 tehtud otsuse p-s 19.2 öelnud, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine on kriminaalmenetluse lõpetamise tagajärg vaid „üldjuhul“. Seda enam, nagu märgitud, on Riigikohus andnud selgesõnalise juhise, et maakohus peaks sarnases olukorras kaaluma tsiviilhagi lahendamise võimalust. Seega on võimalik jätta kriminaalmenetluse lõpetamise korral tsiviilhagi kriminaalasja arutavale koosseisule lõpuni lahendamiseks. Ühtlasi tuleb jätta jõusse hagi tagamise abinõud, vastasel juhul saaks kannatanute õigused kahjustada. 14.10 Alternatiivse variandina on kohtutel võimalik saata tsiviilhagi lahendamise jätkamiseks tsiviilkohtusse. Kuivõrd riigikohtu juhistest tulenevalt on kohtutel ulatuslikud võimalused põhiseadusvastase olukorra vältimiseks, oleks kannatanute põhiõiguste kaitse vähemalt osaliselt tagatud ka juhul, kui kohus eraldab tsiviilhagi maakohtusse tsiviilkohtumenetluse korras menetlemiseks ja jätab hagi tagamise abinõud jõusse. Analoogia korras oleks võimalik lähtuda TsMS §-st 375, mis lubab haginõuded eraldada eraldi menetlusesse, kui kohus leiab, et see kiirendab asja läbivaatamist või lihtsustab menetlust. Ka kriminaalasjade puhul on võimalik eraldada kriminaalasjad teatud tingimustel KrMS § 216 korras ühisest menetlusest eraldi menetlusteks. Vastavalt KrMS §-le 381 lg 6 lähtutakse KrMS-s reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seega leiavad kannatanud, et kohus saab lähtuda nimetatud sätetest ning tõsta tsiviilhagi koos seda tagavate meetmetega kriminaalmenetlusest välja ehk eraldada lahendamiseks tsiviilkorras maakohtus. Vastaval juhul tuleb aga kindlasti jätta hagi tagamise meetmed jõusse, sest muidu ei ole nimetatud menetluslikul variandil eraldiseisvat otstarvet. 14.11 Kannatanud leiavad kokkuvõtlikult, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine tekitab lubamatu riive kannatanute kohtusse pöördumise ja kohtuliku kaitse põhiõigusele. Seega ei ole maakohtu põhjendused asjakohased. Sellest ülesaamiseks on kohus kohustatud leidma KrMS-le tõlgenduse, mis tagaks tsiviilhagi sisulise lahendamise. Kui kohtu hinnangul selline tõlgendus ei ole võimalik, peab kohus jätma KrMS-i sätted, mis näevad ette tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise, kohaldamata põhiseadusega vastuolu tõttu. Kohtul on võimalik vastav lünk mitmel viisil ületada (vt ülal), küll aga on oluline, et tsiviilhagi tagatised jääksid jõusse, vastasel juhul osutub tõenäoliselt kohtuotsuse täitmine võimatuks või väheneb täitmise ulatus oluliselt, s.o hageja õiguste rikkumine leiab tagatisi mitte jõusse jättes igal juhul aset, sõltumata sellest, kuidas kohus põhiseadusliku lünga ületab. 15 Kannatanud leiavad, et kohus peab leidma menetlusliku võimaluse tagatiste püsima jäämiseks. Maakohus märkis seonduvalt hagi tagamise abinõudega, et kriminaalasjas

vastuvõetud otsus annab kannatanutele kaebetähtaja jooksul võimaluse otsustus vastu võtta, mis tagab teoreetiliselt põhjendatuse korral ka hagi tagamise abinõude realiseerumise tsiviilkohtus. Seega on kohtu hinnangul kannatanute õiguste kaitse seadusega tagatud. Kohus märkis veel, et hüpoteekidega seotud järjekohad ei ole määravad ega väära õiguste kaitset, vaid on juba täitmisega seonduvad küsimused. Kannatanud selgitavad alljärgnevalt, et maakohtud põhjendused on asjakohatud. Lisaks tsiviilhagi sisulisele lahendamisele on vaja tagada ka tagatiste säilimine. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel üheks oluliseks kannatanuid kahjustavaks tulemuseks kahjunõuete tagamiseks rakendatud abinõude tühistamine. Sellega väheneksid oluliselt kannatanute võimalused tekitatud kahju hüvitatud saada. Seega, lisaks asjaolule, et kohus peab leidma viisi, kuidas põhiseaduslik lünk ületada, on kohtul kannatanute hinnangul kohustus leida ka efektiivne lahendus, kuidas tagada kannatanute õiguste kaitse tagatiste püsima jäämise raames. 16 Kannatanud on sarnaselt prokuratuuriga seisukohal, et süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteod on esimese astme kuriteod, süüdistatavad AK ja AK on KVS mõttes ametiisikud, millest tulenevalt ei ole süüdistatavatele etteheidetud teod aegunud. 17 Kannatanud vaidlustavad nende menetluskulude osalise hüvitamta jätmise. 17.1 Kannatanud taotlesid 07.02.2024 taotluses menetluskulude hüvitamist summas 485 760,46 (ilma käibemaksuta). Kannatanud on taotlenud menetluskulude hüvitamist perioodil 08.06.2017 kuni 07.02.2024 tehtud toimingute eest. Maakohus mõistis Eesti Vabariigilt kannatanute kasuks välja menetluskulud summas 239 176 eurot (ilma käibemaksuta). Selliselt jättis kohus kannatanute enda kanda kriminaalasja menetluse peale kulunud summast 246 584,46 eurot, mis moodustab ligikaudu 51% tegelikest kuludest (selles osas kannatanud kohtuotsust ei vaidlusta). Muus osas leiavad kannatanud, et ülejäänud menetluskulude hüvitamata jätmine ei ole põhjendatud. Kohus ei ole tervikuna menetluskulude hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kuigi kohus on kokkuvõtvalt menetluskulude summa kindlaksmääramise osas viidanud, et riigikohtu praktikas on peetud aktsepteeritavaks menetluskulude summa kindlaksmääramist ilma, et oleks vajalik üksikasjalikult analüüsida igale toimingule kulutatud aega, leiavad kannatanud, et viidatu ei ühti riigikohtu tegelike suunistega viidatud kohtulahendites. Nii on riigikohus leidnud vastupidi, et olukorras, kus menetluskulusid on tekkinud suures ulatuses, tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda üksnes konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta (RKKKm 3-1-138-16, p 70.) Eelnevast tulenevalt on kannatanud seisukohal, et kohtu järeldused suures ulatuses taotletud menetluskulude hüvitise vähendamisel ei saa piirduda lakooniliste järeldustega sellest, et kohus ei pea kulusid põhjendatuks, vaid peab vähemalt viitama, millest tingituna kulutused põhjendatud ei ole. Kriminaalasja materjalidega tutvumise ja tsiviilhagi koostamisega seotud kulud 17.2 Kohus on seoses kohtueelse menetlusega toimingutega nagu toimikutega ja süüdistusaktiga tutvumine, materjalide analüüsimine ning tsiviilhagi koostamine ja selle täiendamine pidanud hinnanguliseks ja põhjendatuks kulude hüvitamist kokku 245 tunni, so 34 300 euro ulatuses. Kannatanud on sellistele toimingutele kulunud toimingute eest kulude hüvitamist taotlenud 352,40 tunni ulatuses, seega on kohus viidatud toiminguteks kulunud töömahtu vähendanud 107,4 tunni ulatuses. Kohus ei ole kulude hüvitise vähendamist viidatud ulatuses põhjendanud. Kohus on kulude hüvitamata jätmist taotletud ulatuses põhjendanud sellega, et kuivõrd viidatud tööde hulgas on korduvalt tõstatud teemasid, millest osa on seotud ka büroosiseste nõupidamistega, on tegelik ajakulu

väiksem ning kohus taotletud mahuga ei nõustu ja rahuldab taotluse osaliselt. Kannatanu hinnangul ei ole võimalik sellisest kohtu seisukohast võimalik järeldada, millistel kaalutlustel mahu vähendamist põhjendatuks peeti. Võttes arvesse mh seda, et kannatanute esitatud tsiviilhagi on seotud pea kõigi süüdistuses käsitletud episoodide ja süüdistatavatega, siis ei ole kannatanute hinnangul põhjendatud ka asjaolu, miks nt sama sisuga töö osas on nt AK kaitsjate tegevuse puhul peetud põhjendatuks tööd mahus 254 tundi,76 kelle osas on kohus leidnud, et kõige suurem maht materjale puudutab just AKa. Kohtuotsusest ei selgu, millises ulatuses kulusid ja milliseid tegevusi on peetud põhjendamatuks (sh toimikuga tutvumise, materjalide analüüsimise ja tsiviilhagi koostamise seisukohalt). Kohtuistungiks ettevalmistamisega seotud kulud 17.3 Kohus on seoses kohtuistungiteks ettevalmistega leidnud, et nendeks tegevusteks (nagu tõendite analüüs, vastuväidete, seisukohtade koostamised ja analüüsid, töö kaitsjate tõenditega, tõendite läbivaatamised, sorteerimine, tunnistajate ettevalmistamine ja muu taolised tegevused, mis seonduvad kohtuistungi ettevalmistamisega), on põhjendatuks ajakuluks kokku 778,60 tunni, so 109 004 euro ulatuses. Kannatanud on kohtuistungiteks ettevalmistavate tegevustega seoses taotlenud menetluskulude hüvitamist 1557,20 tunni ulatuses, seega on kohus kohtuistungiks ettevalmistamisega seotud kulusid ilma põhjendamata vähendanud poole võrra ehk 778,60 tunni ulatuses. Kohus ei ole kulude hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kohus on viidatud kulutuste hüvitamist vähendades üksnes lakooniliselt sellele, et kohus on arvestanud tööde mahtu kirjelduste pinnalt hinnanguliselt ning rahuldab taotluse osaliselt. Selliselt ei ole kohtuotsus jälgitav ega selgu milliseid tegevusi ja/või millises ulatuses kohtuistungiteks ettevalmistamist kohus põhjendamatuks peab. Seega ei ole kannatanul võimalik kohtu seisukoha osas esitada ka sisulisi vastuväiteid. Kohtukõne koostamisega seotud kulud 17.4 Kohus on seoses kohtukõne ettevalmistamisega seotud toimingute, sh kohtukõne või teeside koostamiseks, kohtuvaidlusteks valmistumiseks ja sellekohaste tõendite analüüsimiseks vajalike kulutuste põhjendatud ajakuluks kokku pidanud 168,60 tunni, so 23 604 euro hüvitamist. Kannatanud on taotlenud kohtukõne koostamisega seotud kulutuste hüvitamist 337,20 tunni ulatuses. Seega on kohus kohtukõne koostamisega seotud kulusid vähendanud taaskord poole võrra, so 168,60 tunni ulatuses. Kohus ei ole kulude hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kannatanud juhivad tähelepanu, et kohtukõne koostamise ajal oli kohtuasja toimik äärmiselt mahukas ning koosnes 134 köitest ja üle 30 000 leheküljest. Kuivõrd kannatanute tsiviilhagi ja kohtukõne puudutab kõiki nelja episoodi ning kõne kujunes 113 lehekülje pikkuseks, on ajakulu 337,2 tundi mõistlik. Prokuratuuri, kohtu ja kliendiga suhtlemise kulud 17.5 Kohus on seoses prokuratuuri ja kohtuga suhtlemisel pidanud põhjendatuks kulude hüvitamist 8 tunni, so 1120 euro ulatuses. Kannatanud on kulutuste hüvitamist taotlenud 20,30 tunni ulatuses, seega on kohus kulusid vähendanud 12,30 tunni ulatuses. Kliendisuhtlusele kulunud aja osas on kohus pidanud põhjendatuks kulutuste hüvitamist 30 tunni, so 4200 euro ulatuses.80 Kannatanud on selliste kulutuste hüvitamist taotlenud 62,90 töötunni ulatuses, seega on kohus kulusid vähendanud 32,90 tunni ulatuses. Kohus ei ole kulude hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kohus on seoses menetlusasutustega suhtlemisega viidanud, et üldiselt peab kohus sellist ajakulu töö

sisulises kirjelduses siiski läbivalt põhjendatuks. Kannatanute hinnangul on selliselt vastuolu kohtu poolt kindlaks määratud hüvitisel, kuivõrd see on oluliselt väiksemas mahus kui tegelikult taotletu. Kannatanud leiavad, et võttes arvesse kogu kriminaalmenetluse kestust (tänaseks pea kaheksa aastat), ei ole põhjendatud järeldada, et selle raames kohtu ja prokuratuuriga suhtlemisele on sisuliselt kulunud iga aasta üksnes kokku tund aega. Sarnaselt ei ole võimalik järeldada millest tulenevalt on kohus vähendanud kliendiga suhtlemisele taotletud hüvitist. Kannatanud märgivad sedagi, et kuigi teiste menetlusosaliste puhul on kohus eraldi välja toonud millises osas menetlusosalise ja kliendi suhtlust mõistlikuks peab (nt TP kaitsekulude osas on kohus märkinud, et loeb kulutusi põhjendatuks osas, milles kohus järeldas, et tegemist oli nõupidamisega), siis ei ole kannatanute hüvitise taotluse vähendamisel kohus üleüldse vastavaid põhjendusi esitanud. Nii on kohus lakooniliselt viidanud vaid sellele, et rahuldab kannatanute taotluse osaliselt. Kannatanute hinnangul ei ole selliselt võimalik järeldada millistel põhjustel kohus kannatanute kulutusi vähendas. Kannatanute hinnangul, võttes arvesse kogu kriminaalmenetluse kestust ja asjaolu, et tsiviilhagi esitamiseks ja koostamiseks oli vajalik olulises ulatuses kliendiga konsulteerida faktiliste asjaolude ja võimalike tõendite kogumise osas, on kliendiga suhtlemise kulu 3,75 tundi aastas igati õigustatud. Seda eriti arvestades, et käesolevas asjas oli kohtuistungeid kokku 152 ning kliendiga suhtlemise hulka kuulus ka vastavatest kohtuistungitest ülevaate andmine. Büroosisesed arutelud ja hinnang ülejäänud töötundide osas 17.6 Kohus on leidnud, et kannatanute esitatud taotlus büroosiseste aruteludega (sh nõupidamiste, konsultatsioonide või kohtumiste osas teiste juristide/advokaatidega) seotud kulutuste hüvitamiseks 298.70 euro ulatuses tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Ülejäänud töötundide osas, milles kohtu hinnangul ei olnud tööde sisu või puutumus käesoleva menetlusega piisava täpsusega tuvastatav ning mida kohtul ei olnud võimalik hinnata, mahus 256,90 tundi, on kohus jätnud kulude hüvitise taotluse rahuldamata. Kohus ei ole kulude hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kannatanud on seisukohal, et esiteks on vältimatu sellises mahus kriminaalasja puhul õigusteenuse kvaliteedi seisukohalt teiste kolleegide kaasamine. Tööde jaotamine sellises mahus kriminaalasja raames aitab kaasa kulude kokkuhoidmisele ning võimaldab tagada kvaliteetse õigusteenuse osutamise. Kannatanud taotlevad viidatud kulude kogu ulatuses hüvitamist. Lisaks sellele ei ole jälgitavad kohtu järeldused selle kohta, milliseid konkreetseid muid kulusid kohus sellises ulatuses põhjendamatuks peab. Kohus on viidanud üksnes asjaolule, et üheks selliseks näiteks on kirjeldused „Poola sisendi analüüs“, kohtumised Tallinna Sadamas või väga lakoonilised sisukirjeldused. Selliselt ei ole võimalik kohtu põhjendustest järeldada, millised on ülejäänud lakoonilised sisukirjeldused, mida kohus põhjendamatute kuludena käsitleb ja millises ulatuses peaksid sellised sisukirjeldused sellisel juhul põhjendatud olema. Liiatigi märgivad kannatanud, et kohus on selliselt jätnud rahuldamata kulutuste hüvitamise taotluse 35 966 euro ulatuses, mille põhjendamata jätmisel peab kohus ka riigikohtu kehtiva praktika kohaselt võtma sisulise seisukoha. Muude kulutuste hüvitamata jätmine 17.7 Kohus on muude kulude osas summas 24 421.06 eurot, mille hulka on arvatud mh kulud äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete, kullerteenuste ja tõlgete eest, leidnud, et viidatud kulud tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Lisaks leidis kohus, et õigustamatud on kannatanute esitatud kulude hüvitamise taotlused, mis seonduvad Kennedys, Laszczuk i Wsponicy Spolka Komandytowa, FM Capital Partners AS ja Wardynski Partnersi arvetega. Kohus ei ole kulude hüvitamise vähendamist põhjendanud. Kannatanud on

kulutuste raames mh taotlenud äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete hüvitamist, kullerteenuse hüvitamist ja hüvitist tõlketööde eest. Kohus ei ole viidatud kulude hüvitamist mingil moel põhjendatud, vaid on märkinud üksnes, et jätab nimetatud kulutaotlused rahuldamata, mistõttu on viidatud osas kohtu otsustus täies ulatuses põhjendamata. Kannatanute hinnangul ei ole selline otsustus jälgitav juba seepärast, et nt TP puhul on kohus registri väljavõtete, sh äriregistrist päringute tegemist pidanud põhjendatuks. Viidatud kulud on KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses kriminaalmenetlusega tekkinud muudeks vajalikeks kuludeks. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt leiavad kannatanud, et kohus ei ole põhjendanud eelmärgitud kulude hüvitamise olulist vähendamist ja/või hüvitamata jätmist. 17.8 Kannatanud leiavad, et menetluskulud on kriminaalasja mahukust ja keerukust arvesse võttes mõistlikud. Kannatanud taotlevad eelviidatud osas Harju Maakohtu 27.06.2024 kohtuotsuse resolutsiooni pi 26.8 tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata kannatanute menetluskulude hüvitamise taotluse 246 584,46 euro ulatuses ja taotlevad menetluskulude hüvitamist tervikuna. Kuigi hüvitatavate menetluskulude väljamõistmisel on kohtul kaalutlusruum osas milles kohus annab hinnangu sellele, kas esindustoimingutele kulunud aeg on olnud mõistlik, peab selline otsustus menetluskulude suuruse vähendamisest ja riigi kanda jätmisest tuginema siiski kindlatele faktilistele asjaoludele. Käesoleval juhul on kohus valdavalt rikkunud oma põhjendamiskohustust hüvitavate kulude mõistlikkuse osas ning asunud üksnes lakoonilistele seisukohtadele sellest, et ta kulusid põhjendatuks ei pea. 18 Kannatanud vaidlevad kohtu järeldustele vastu, et süüdistatavate tegevusega ei ole kannatanutele kahju tekkinud. Kannatanud vaidlevad vastu kohtu seisukohale, mille järgi nn KKH, HTG ning ÜR ja TP episoodides ei ole tuvastatud vaatlusaluste lepingute kahjulikkust TS-le või AK ja AK poolseid konkreetseid vastusooritusi altkäemaksu saamise eest. Sellised kohtu järeldused eiravad menetluses esitatud tõendeid ja on mitmel juhul ka ebaloogilised ning vastuolus kohtu enda järeldustega. Kannatanute veendumusel tõendatud on, et süüdistatavate tegevusel oli selge ja otsene kahjulik mõju TS-le ning altkäemaksu andjad said altkäemaksu eest AKlt, AKlt ja MPlt vastusooritusi. Osaliselt on kohus TS-le kahju tekkimist eitanud seetõttu, et kohus jättis tõendikogumist välja asjatundja AJ (O OÜ) ütlused koos tema koostatud ekspertarvamustega, mis kahju tekkimist kinnitasid. Kohus on need tõendid jätnud tõendikogumist välja õigusvastaselt. KKH, HTG ning ÜR ja TP episoodides käsitletud lepingute sõlmimised ja nende erinevad muudatused olid TS-le kahjulikud ning käsitletavad AK, AK ja MP poolsete vastusooritustena, mida nad altkäemaksu eest altkäemaksu andjatele võimaldasid. Süüdistatav AK kaitsjate apellatsioon 19 Süüdistatav AK kaitsjad esitasid apellatsiooni, milles paluvad tühistada Harju maakohtu 27.06.2024 otsus osas, millega jäeti rahuldamata AK kaitsjate taotlused süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks SKHS § 5 lõige 1 punktide 1, 2, 3, 4, 5 ja 6 alusel. Kaitsjad leiavad, et AKle tuleb täies ulatuses hüvitada vara arestimisega, ametist kõrvaldamisega, ebamõistliku menetlusajaga, vabaduse võtmisega ning elukohast lahkumise keelu kohaldamisega tekitatud kahju. Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusega rahuldati üksnes osaliselt kaitsjate taotluse hüvitada SKHS § 5 lõike 1 punkti 5 alusel AKle tema vara arestimisega tekitatud varaline kahju. Ka taotluse hüvitada SKHS § 5 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel AKle tema kinnipidamise ja vahistamisega tekitatud kahju rahuldas kohus üksnes osaliselt. Kuigi kohus rahuldas kaitsjate taotluse mittevaralist kahju puudutavas osas, siis AK kinnipidamise ja vahistamisega tekitatud varalise kahju

hüvitamise taotluse jättis kohus täies ulatuses rahuldamata. Kõik ülejäänud taotlused jättis Harju Maakohus kogu ulatuses rahuldamata. Ühtlasi toetavad kaitsjad apellatsioonis eraldi oma 12.07.2024 määruskaebuses esitatud seisukohti seoses kriminaalasja lõpetamisega aegumise tõttu ja menetluskulude hüvitamisega. Kaitsjad jäävad apellatsioonis määruskaebuses esitatud seisukohtade juurde. 19.1 Vara arestimise osas kaitsjad märgivad, et kohtuotsuse kohaselt kuulub hüvitamisele raha arestimisega tekkinud kahju üksnes 89 904 euro ulatuses, mis on umbes kolmandik taotluses märgitud tegelikult tekkinud varalisest kahjust. Kaitsjate hinnangul alus taotluse ülejäänud osas rahuldamata jätmiseks puudus. AKle tuleb hüvitada tema sularaha ja pangakonto arestimisega tekitatud kogu varaline kahju. AKle kuulub hüvitamisele vara arestimisega tekitatud kahju, arvestades seaduses sätestatud 6% intressimäära. SKHS § 5 lõike 1 punkti 5 ja 10 lõike 1 alusel hüvitatakse pangakonto või raha arestimisega või äravõtmisega tekitatud kahju maksimaalselt summas, mis vastab arestitud või äravõetud rahasummalt arvestatud intressile kuus protsenti aastas. Seejuures puudub vaidlus, et SKHS § 5 lõike 1 punktis 5 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on täidetud ja AKle tuleb hüvitada tema vara arestimisega tekitatud kahju. Küll aga on kohtu hinnangul põhjendatud seaduses sätestatud 6% intressimäära asemel kohaldada intressimäärana üksnes 3%. Kaitsjate hinnangul intressimäära selliseks alandamiseks õiguslik alus puudus. Kohtu ainuke argument seaduses sätestatud 6% intressimäära alandamisel on kohtumenetluse ebatavaline pikkus. Arusaamatul kombel heidab kohus vara arestimisega tekitatud kahju taotluse lahendamisel AKle ette, et kriminaalasja arutamisel on süüdistatavatest, kaitsjatest ja esindajatest tingitud põhjustel edasi lükatud kokku 207 istungipäeva. Just sellele tuginedes on kohus asunud järeldusele, et AK ja tema kaitsjate poolt koostöö tegemise korral saanuks istungid toimuda ja kohus arestitud vara osas varasemalt seisukoha võtta, mistõttu on põhjendatud intressimäär üksnes 3%. Kohtu põhjendus intressimäära vähendamisel on ebaloogiline ning vastuolus tema enda koostatud ja esitatud arvutustega. AK ja tema kaitsjate käitumisele hinnangut andes on summeeritud ja omistatud AKle kõikide endiste süüdistatavate (sealhulgas parandamatu haiguse tõttu lahkunud AK), kaitsjate, tsiviilkostjate ja 3. isikute põhjustatud viivitused ja asutud seetõttu ebaõigele seisukohale justkui oleks AK ja tema kaitsjate tõttu edasi lükatud 207 istungipäeva. On lubamatu, et AK SKHK § 5 lõike 1 punkti 5 alusel esitatud taotluse lahendamist ja mõistetava hüvitise suurust hakkab dikteerima teiste menetlusosaliste käitumine. Vara arestimisega põhjustatud kahju hüvitamist piirata üksnes põhjusel, et kellegi teise tõttu on kriminaalmenetluse kestel istungeid edasi lükatud, ei ole lubatud. Vaadates kohtuotse lisas nr. 4 toodud tabelit edasilükatud kohtuistungitest nähtub üheselt, et konkreetselt AKle ja tema kaitsjatele on kohus ette heitnud istungite edasilükkumist maksimaalselt 18 korral. Eelnevat arvestades ei olnud intressimäära alandamine ja veel sedavõrd suures ulatuses ilmselgelt põhjendatud. Kui 207 päevane viivitus toonuks kohtu hinnangul kaasa intressimäära langemise 3% võrra, siis kohtu enda arvutuskäiku järgides pelgalt 18-päevane viivitus intressimäära vähendamist kaasa ei too. Seega ei esinenud ühtegi seaduslikku alust AKle mõistetava hüvitise arvutamisel arvessevõetava intressimäära vähendamiseks. AKle tema vara arestimisega tekitatud kahju kuulub SKHS § 10 lõike 1 alusel hüvitamisele, arvestades seaduses sätestatud 6% intressimäära. Ühtegi õiguslikku alust vastupidiseks seisukohaks ei ole. 19.2 AK rahalisi vahendeid arestiti kokku 419 409 euro ulatuses ja seda enam kui kaheksaks aastaks. Statistikaameti ostujõu kalkulaatori kohaselt on 2015. aastal AK arestitud vara 419 409 eurot 2024. aastal samaväärne ostujõu summaga 647 165 eurot (vt https://www.stat.ee/et/ostujou-kalkulaator). Ostujõu muutus on seega 227 756 eurot, mis tähendab, et arestitud summa ostujõud on aastatega drastiliselt vähenenud. Ei saa olla vaidlust, et 89 904 euro suurune hüvitis ei kompenseeri AKle vara arestimisega tegelikult

tekkinud kahju. Niivõrd väike kahjuhüvitis ei ole kooskõlas ka põhiseadusega. (vt nt RKÜKo 3-3-1-85-09, p 128) 19.3 AK ametist kõrvaldamine osas märgivad kaitsjad, et Harju Maakohtu 7.06.2024 otsusega jäeti rahuldamata kaitsjate taotlus hüvitada SKHS § 5 lõike 1 punkti 4 alusel AKle tema ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju. Kohus on SKHS § 5 lõike 1 punkti 4 grammatiliselt tõlgendades jõudnud seisukohale, et AKa ei ole menetluse kestel ametist kõrvaldatud, mistõttu taotluses välja toodud saamata jäänud töötasu ei kuulu hüvitamisele. Kaitsjad maakohtu seisukohaga ei nõustu. Erinevalt kohtu arusaamast ei ole kaitsjad hinnangul, et SKHS § 5 lõike 1 punktis 4 sätestatud ametist kõrvaldamine on käsitatav üksnes KrMS §-s 141 sätestatud toiminguna. AKga juhatuse esimehe lepingu lõpetamine oli otseses seoses tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse ja selle raames tehtud menetlustoimingutega, mistõttu kuulub lepingu ülesütlemise tagajärjel saamata jäänud töötasu hüvitamisele. 27.08.2015 vabastas Tallinna Sadama nõukogu AK seoses tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse ja temalt vabaduse võtmisega ametist. Sellega lõpetati AK ja AS Tallinna Sadam vahel 08.11.2014 sõlmitud leping, millega AK ametiaega juhatuse liikmena pikendati viieks aastaks. Ei ole võimalik väita, et kahju tekitajaks pole antud olukorras riik (nii kriminaalmenetlustoimingute tegijana kui ka riigivara valitsejana nõukogu kaudu) ja seda just AK suhtes kriminaalmenetluse alustamise ja selle raames sedavõrd ulatusliku mõjuga menetluslike toimingute tegemisega. Puudub vaidlus, et ametist vabastamise ainukeseks põhjuseks oli AK suhtes alustatud kriminaalmenetlus. Seega oli tegemist ametist kõrvaldamisega selle laiemas mõttes, sest AK ei saanud jätkata Tallinna Sadama juhatuse esimehe ametikohal tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse ning tema kahtlustatavana kinnipidamise ja sellele järgnenud üle neljakuulise vahistuse tagajärjel. Kuidas oleks AK saanud oma töökohustusi täita vahi all viibides, kus tal oli täielik suhtluspiirang, kohtuotsus ei selgita. Maakohtu tõlgendus SKHS § 5 lõike 1 punkti 4 rakendusalast muudab sätte alusel kahju hüvitamise sisuliselt võimatuks. Kohtu tõlgendust järgides poleks enamik kriminaalmenetlusse tõmmatud isikutel, kes on hiljem õigeks mõistetud või kelle suhtes on menetlus hiljem lõpetatud, võimalik tema ameti- või töösuhte lõppemisega tekitatud kahju hüvitamist nõuda. Ometi on see üks olulisemaid SKHS § 5 lõikes 1 sätestatud punkte, arvestades, et just isiku ametist kõrvaldamisega ja seetõttu oma igapäevase sissetuleku kaotamisega kannab isik kõige suuremat kahju. Selleks, et SKHS § 5 lõige 1 punkt 4 täidaks oma eesmärki ja kaitseks isiku PS §-des 14, 15 ning 25 sätestatud põhiõigusi, tuleb sätet tõlgendades mõista ametist kõrvaldamise meetmena mistahes menetleja kohaldatud meedet, sealhulgas kahtlustuse või süüdistuse esitamist, mille tagajärjena muutub isiku jaoks oma senisel ametikohal jätkamine osaliselt või täielikult võimatuks ja sellega kaasneb senise sissetuleku vähenemine. Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse punktis 2217 toob kohus taotluse rahuldamata jätmisel aga põhjenduseks Riigikohtu lahendi 3-1-1-34-16 punkti 17. Erinevalt Harju Maakohtu arusaamast ei välista nimetatud lahend AKle SKHS § 5 lõike 1 punkti 4 alusel kahju hüvitamist. Lisaks Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2024 lahendi nr 1-21-4033 punktis 359 on kohus sõnaselgelt öelnud, et ametist kõrvaldamisena ei ole käsitatav üksnes KrMS §-s 141 sätestatud meede ning SKHS § 5 lõige 1 punkt 4 sedavõrd kitsendav tõlgendamine oleks vastuolus põhiseadusega. Kusjuures ka Tallinna Ringkonnakohus viitas seejuures just samale Riigikohtu lahendile ja punktile, nagu ka Harju Maakohus AK taotluse rahuldamata jätmisel. Seega on Harju Maakohus Riigikohtu praktikat ebaõigesti tõlgendanud. Isiku kinnipidamisel ja seejärel vahistamisel 133 päevaks ta ilmselgelt oma ametikohustusi täita ei saa. Sel põhjusel ametist vabastamine kuulub seega SKHS § 5 lõige 1 punkti 4 kohaldamisalasse. Vastupidine seisukoht on vastuolus põhiseadusega. AKle tuleb hüvitada kogu taotluses toodud ametist

kõrvaldamisega tekitatud varaline kahju. 19.4 Ebamõistliku menetlusaja osas märgivad kaitsjad, et Maakohtu otsusega jäeti rahuldamata AK taotluse hüvitada talle mõistliku menetlusaja möödumisega tekitatud kahju. Kuna kohus leidis oma otsuse punktides 3.-3.2.9, et mõistlik menetlusaeg käesolevas kriminaalasjas ei ole veel möödunud, polnud kohtu hinnangul SKHS § 5 lõike 1 punkti 6 eeldused täidetud. Kaitsjad leiavad, et kohus eksilikult asus seisukohale, et mõistliku menetlusaja möödumise hindamisel on kohus seotud esitatud süüdistusega. Maakohus nentis, et käesolevas asjas on esitatud süüdistatavatele süüdistused I astme ametialastes kuritegudes (altkäemaks ja rahapesu). Kohus ei ole prokuratuuri õigusliku hinnanguga seotud, kuid menetluse mõistliku aja hindamise faasis ei anna kohus etteheidetavale teo kvalifikatsioonile hinnangut. Kaitsjad leiavad, et maakohus on seega mõistliku menetlusaja rikkumise eest hüvitise saamise taotluse lahendamisel analüüsinud valet kvalifikatsiooni, sest piirdus SKHS-i taotluse lahendamisel vaid süüdistusaktis esitatud andmetega, mitte selleks hetkeks reaalselt kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludele ja kvalifikatsioonidele. Aegunud süütegude menetlust, mis on tänaseks kestnud pea 9 aastat, ei saa mitte kuidagi lugeda mõistliku menetlusaja piiridesse jäävaks. Seetõttu vähemalt peale AKle etteheidetud süütegude aegumist on kindlasti aset leidnud mõistliku menetlusaja rikkumine. 19.5 Vabaduse võtmisega seonduvalt märgivad kaitsjad, et Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusega jättis kohus rahuldamata ka AK taotluse hüvitada talle alternatiivselt temalt vabaduse võtmisega tekitatud varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kohus on otsuse punktis 2232 viidanud Riigikohtu lahendi 3-1-1-34-16 punktis 17 kirjutatule, et töötasu kui saamata jäänud tulu hüvitamine võib SKHS-i alusel tulla kõne alla juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on vahistatud ja ta ei saa just temalt vabaduse võtmise tõttu teenistusülesandeid täita ning ta kaotab seetõttu sissetuleku. Sellele tuginedes on kohus asunud seisukohale, et AKle kahju hüvitamine ei ole võimalik, kuna vahistamise hetkeks oli AK ja AS Tallinna Sadam vaheline lepinguline suhe lõppenud, st põhjuslik seos vahistamise kohaldamise ja kahju tekkimise vahel puudub. Kaitsjad kohtu seisukohaga ei nõustu. AK peeti kahtlustatavana kinni 26.08.2015 ja Harju Maakohtu 28.08.2015 määruse alusel kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist. Tallinna Sadama nõukogu vabastas AK ametist 27.08.2015, st päev pärast tema kinnipidamist. Kohus on Riigikohtu praktikat grammatiliselt tõlgendades leidnud, et kuna AK ametist vabastamine toimus küll tema kinnipidamise järel, kuid siiski päev enne vahistamist, ei ole AKle tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol seotud tema vahistamisega ega kuulu seetõttu hüvitamisele. Harju Maakohtu seisukoht on ebaõige ja seda lausa mitmel põhjusel. Esiteks ei näe SKHS ette kahju hüvitamist üksnes vahistamise korral. SKHS § 5 lõike 1 punkti 1 alusel on isikul õigeksmõistmise või lõikes 1 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral õigus nõuda kahju hüvitamist, mis tekitati tema vahistamisega ning punkti 2 alusel õigus nõuda ka kahju hüvitamist, mis tekitati tema kahtlustatavana kinnipidamisega. Seega õigus saada kahju hüvitatud olukorras, kus isiku vahistamisele eelneb ka tema kinnipidamine, tuleb otsesõnu seadusest. Teiseks, Harju Maakohtu tõlgendus seadusest ja Riigikohtu praktikast kitsendab õigusvastaselt SKHS § 5 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise aluseid. Kohtu viidatud Riigikohtu seisukoht ei välista AKle hüvitise mõistmist vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaitsjad leiavad, et see, et lahendis 3-1-1-34-16 taotleti justnimelt vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist, ei muuda fakti, et seadus sätestab õigusliku aluse kahjuhüvitise nõudmiseks ka isiku eelnevalt kinnipidamise korral. Kahju hüvitamise õigust üksnes vahistamisega siduda oleks seega meelevaldne. Isegi, kui seadus omaette alust mh kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ette ei näeks, oleks tegemist

äärmiselt kitsendava tõlgendusega vahistamisega tekitatud kahju hüvitamisest. Kahju hüvitamine peab seega võimalik olema ka olukorras, kus vahistamisele on eelnenud isiku kinnipidamine, s.t sissetuleku kaotus ehk kahju on tekkinud isikult kriminaalmenetluse läbiviimiseks vabaduse võtmisega. Kohe peale AK kahtlustatavana kinnipidamist vabastati ta oma ametist. Juhatuse esimehe lepingu lõpetamine peale isikult vabaduse võtmist on seejuures paratamatu. Kinnipidamisasutuses viibides äriühingu juhatuse liige oma töökohustusi ilmselgelt täita ei saa. Kui AKa poleks kahtlustatavana kinni peetud ja kinnipidamise järgselt kohe ka vahistatud, oleks AK saanud AS Tallinna Sadam juhatuse esimehena oma kohustusi jätkata. Väita, et isiku vahistamisele vahetult eelnenud kinnipidamise järel ametist vabastamine ei ole seotud konkreetselt just isiku vahistamisega ja sellega tekitatud kahju ei kuulu seetõttu hüvitamisele, on seaduses sätestatud kahju hüvitamise kohustusest pahatahtlik kõrvale hoidmine. Kaitsjatele üllatavalt pole kohtu hinnangul võimalik ka eeldada, et AK oleks töösuhte jätkumise korral saanud järgnevatel kuudel samasugust tasu nagu varasemalt. Samas ei ole ei otsuses endas ega ka pea üheksa-aastase kriminaalmenetluse jooksul esile toodud ühtegi argumenti ega seatud kordagi kellegi poolt kahtluse alla, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral oleks AK oma ametit juhatuse liikme esimehena jätkanud. AKl oli sõlmitud tähtajaline juhatuse esimehe leping, mille järgi oleks tema töösuhe AS-iga Tallinna Sadam kestnud veel 2019. aasta novembrini. Samasuguse tasu maksmise kohustus oleks olnud AS-i Tallinna Sadam lepingust tulenev kohustus. Väita nüüd järsku, et eeldus lepingujärgse tasu saamiseks lepingus märgitud aja lõpuni puudub, ei põhine mitte ühelgi tõendil ega muul alusel. Kahju tekkimine on otseses põhjuslikus seoses tema kinnipidamisega ja sellele koheselt järgnenud vahistamisega. 19.6 Elukohast lahkumise keelu osas märgivad kaitsjad, et kohus jättis rahuldamata AK taotluse hüvitada talle alternatiivselt tema suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keeluga tekitatud varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kohtuotsuse punktis 2236 leidis kohus, et taotluses ei ole tõendatud konkreetset kahju ja selle ulatust. Punkti kohaselt puudub alus järeldada, et kohaldatud tõkend on olnud AKle töökoha leidmisel takistuseks või ta on pidanud taluma seoses kohaldatud tõkendiga ebameeldivusi. Kaitsjad kohtu seisukohaga ei nõustu. AK suhtes kohaldati elukohast lahkumise keeldu aastaks, s.t 365 päevaks. Enne tõkendi kohaldamist viibis AK 133 päeva kinnipidamisasutuses, tema juhatuse liikme esimehe leping AS-iga Tallinna Sadam öeldi päeva pealt üles ning tema pilt koos skandaalsete pealkirjadega sajandi ühest suurimast korruptsioonikahtlustusest oli pidevalt üle-eestiliste meediaväljaannete esiuudiseks. Ei saa olla kahtlust, et selline asi teeb võimalikud tööandjad äärmiselt ettevaatlikuks ja seda juba ainuüksi kuriteokahtlusega isiku tööle võtmisega kaasneva negatiivse mainekahju pärast, rääkimata muust võimalikust kahjust, mis varavastase kuriteo toimepanemises kahtlustatava inimese tööle võtmisega võib kaasneda. AKl ei õnnestunud peale kriminaalmenetluse alustamisest veel mitu aastat tööd leida. Seega ka elektroonilise järelevalve all olles ei õnnestunud tal ühelgi uuel ametikohal tööle asuda. Pole kahtlustki, et oma valdkonna tippspetsialisti ja varem niivõrd kõrgetel ametikohtadel töötanud isiku mitmeks aastaks tööturult eemale jäämine peab olema seotud tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse ja tema suhtes kohaldatud tõkenditega. Seejuures ongi tekkinud kahju ulatuseks töötasu, mida AK oleks oma ametikohal jätkates muidu teeninud. Arvestades, et AKl oli 2019. aasta novembrini sõlmitud fikseeritud töötasuga juhatuse liikme leping, siis muid täiendavaid tõendeid tekkinud kahju ulatuse tuvastamiseks esitama ei peagi. Kokkuvõttes jäävad kaitsjad seisukohale, et SKHS § 5 lõike 1 punkti 3 eeldused on täidetud ja AKle tuleb hüvitada elukohast lahkumise keeluga tekitatud varaline kahju. Süüdistatav TPR’i kaitsja apellatsioon

20 Süüdistatava kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse kahju hüvitamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 27.7 ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada TPR taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Samuti palub kaitsja jätta apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. 20.1 Harju Maakohtu menetluses oli kriminaalasi nr 1-17-9149, milles prokuratuur esitas TPRle süüdistuse KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ning KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – KarS § 22 lg 3 alusel (kaasaaitamine altkäemaksu andmisele kui ka võtmisele vähemalt teist korda, grupi poolt ja suures ulatuses), samuti KarS § 394 lg 2 p 1, 3 alusel (rahapesu grupi poolt ja suures ulatuses). Kaitsja taotles mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamist ning kriminaalmenetluse lõpetamise või TPR õigeksmõistmisel ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. Harju Maakohus jättis mõistliku menetlusaega puudutavad kaitsja taotlused rahuldamata, kuna kohus leidis, et menetluse mõistlik aeg ei olnud möödas. Samas leidis kohus, et põhjendamatuid riigile etteheidetavaid pikemaid seisakuid ei ole asjas jaatada võimalik. Kaitsja maakohtu sellise järeldusega ei nõustu. 20.2 Harju Maakohus on otsuse punktis 2238 väljendanud, et käesolevas menetluses puuduvad põhjendamatud riigile etteheidetavad pikemad seisakud. Samas on maakohus otsuse punktis 168 leidnud, et kohtu suur töökoormus, millest oli tingitud 29.09.2017 kohtusse jõudnud süüdistusakti menetlemine alles 2019. aastal, on riigivõimule etteheidetav. Seega on kohus tegelikult tuvastanud riigipoolse põhjendamatu viivituse vähemalt 1 aasta ja 3 kuu ulatuses, ent on kaitsja taotluse kahju hüvitamiseks jätnud rahuldamata rajanevalt selliste viivituste puudumisele. Selle kõige kõrval on maakohus jätnud tähelepanuta sellegi, et tegelik sisuline istung leidis aset alles 07.05.2019 ehk 1 aasta, 7 kuud ja 7 päeva pärast eelistungi toimumist. Selline viivitus on ilmselgelt etteheidetav riigile ning on põhjendamatu. Samale seisukohale on jõudnud käesolevas kriminaalasjas ka Tallinna Ringkonnakohus 12.07.2023 määruse punktis 47. Ringkonnakohus nõustus sealjuures maakohtule tehtud etteheitega seoses suutmatusega tagada kannatanu poolt tõendite kaitsjatele väljaandmist mõistliku aja jooksul. Samuti järeldas ringkonnakohus põhjendatult, et menetlus maakohtus ei ole olnud efektiivne. Seega on riigivõimule etteheidetav maakohtus peetud ebaefektiivne menetlus ning selles esinenud põhjendamatud viivitused. 20.3 Eeltoodule lisaks on kaitsja seisukohal, et kohus on otsuse põhjendustes vastuoluline osas, milles annab hinnangu kuriteo raskusele mõistliku menetlusaja hindamisel. Kohus on otsuse punktis 131 leidnud, et kohus arutab kriminaalasja esitatud süüdistusakti järgi. Kohus märgib seejärel, et ei ole prokuratuuri õigusliku hinnanguga seotud, kuid mingil põhjusel asub seejärel seisukohale, et menetluse mõistliku aja hindamise faasis ei anna kohus etteheidetavale teo kvalifikatsioonile hinnangut. Seega kohus on menetluse mõistliku aja tuvastamisel kuriteo raskust hinnates lähtunud süüdistusaktis kirjeldatud etteheitest ning lähtunud eeldusest, et hinnangu andmisel tuleb juhinduda sellest, et süüdistuses on heidetud ette esimese astme kuritegude toimepanemist. Seejärel on kohus hinnanud süüdistuses etteheidetavat tegu ning kvalifitseerinud selle ümber teise astme kuriteoks (otsuse punktid 1814-1815). Sealjuures on kohus reisiparvlaevade episoodis mõistnud TPR õigeks, leides, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei saanud olla avaliku- ega ka erasektori altkäemaks, vaid hoopiski võib-olla kelmus või omastamine, millest mõlemad on samuti teise astme süüteod (otsuse p 1859, 1863). Rahapesu süüdistuse osas leidis aga kohus, et süüdistuses kirjeldatud rahapesuna kirjeldatud asjaolud on hoopiski n-ö neeldunud väidetavates eelkuritegudes (s.o rahapesuna etteheidetav on kõrvaleesmärk või -tagajärg). Kaitsja on seisukohal, et kohtul tulnuks teha lahend, mis ei oleks osaliselt õigeksmõistev, vaid kohtul tulnuks lahendada süüdistus käsitledes kõiki süüdistatavale

etteheidetavaid tegusid II astme kuriteona (RK 1-20-470, p 23-27) ning lõpetada kogu menetlus tervikuna aegumise tõttu. Maakohus on menetluse mõistliku aja hindamisel jätnud seega tähelepanuta asjaolu, et valesti kvalifitseeritud süüdistus tingis oluliselt mahukama ning pikema menetluse. 20.4 Riigikohtu praktika kohaselt mõistliku menetlusaja hindamisel tuleb hinnata samuti asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumist (RK 3-1-1-63-13, p 9). Kaitsja on seisukohal, et maakohus on mõistliku menetlusaja hindamisel jätnud tähelepanuta prokuratuuri tegevusest tingitud kombineeritud mõju kogu kriminaalmenetlusele. Kaitsja veendumusel kriminaalasjade eraldamine võimaldanuks mõlemat süüteoepisoodi menetleda kiiremini ja efektiivsemalt. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et käesolevas kriminaalasjas ei olnuks reisparvlaevade episoodi eraldamisest menetluse kulgemisele positiivset mõju. Kohus on jäänud otsuse punktis 162 spekulatiivseks, järeldades, et esitatud süüdistuses episoodide põhjal kriminaalasjade eraldamisest ei oleks ajalist kokkuhoidu tulnud. Kohus üksnes nendib, et osa süüdistatavaid pidanuks osalema mitmes kohtumenetluses, mis oleks omakorda võinud tingida menetluste venimise ja suurendanud süüdistatavate kulusid, või et osa tõendeid tulnuks uurida mõlemas menetluses. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kaitsja väited menetluste eraldamise positiivsest mõjust ning sellega kasvavat tõenäosust ja võimalust menetleda mõlemat(!) episoodi tervikuna kiiremini. Kriminaalasjade eraldamisel oleks mõlemas kriminaalasjas vähem menetlusosalisi. Algse 17 menetlusosalise ja nende kaitsja/esindajatega oleks praamiepisoodiga kaasatud 5 ja operaatorite episoodiga 14. Kuna vahepeal H AS suhtes menetlus lõpetati ning VÕi suhtes menetlus eraldati kokkuleppemenetluse kohaldamiseks, oleks käesolevas menetluses 15 asemel operaatorite episoodis 12 ning praami episoodis 5 isikut. Ehk siis on ühemõtteliselt selge, et mõlemas episoodis oleks vähem menetlusosalisi, mis andnuks võimaluse planeerida istungeid efektiivsemalt ning ühes menetluses tekkinud viivitused ei oleks alati mõjutanud teist menetlust. 20.5 Maakohtu spekulatiivseid väiteid positiivsete mõjude puudumisest ei ole aga võimalik kuidagi kontrollida, kuna maakohtu põhjendused ei ole selles küsimuses jälgitavad. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et kohus on menetluse mõistliku aja hindamisel jõudnud põhjendamatule järeldusele, et kriminaalasjade eraldamine ei oleks menetluse kestvusele mõju avaldanud. Kohtul tulnuks vastavat meedet menetluse mõistliku aja tagamiseks rakendada vastavalt KrMS § 216 lg 4. 20.6 Prokuratuuri poolt süüdistuses esitatud vale kvalifikatsioon on tinginud põhjendamatult mahukama menetluse, mis on etteheidetav riigivõimule. Prokuratuur esitas kohtule alusetult süüdistuse I astme kuritegude osas, mistõttu suurendas prokuratuur täiesti ebavajalikult kriminaalmenetluses kohustuslikult osalevate isikute arvu. KrMS § 18 lg 1 kohaselt arutab maakohus esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnevas kohtukoosseisus. KrMS § 18 lg 2 kohaselt arutab kohtunik teise astme kuritegude kriminaalasju ainuisikuliselt. Eeltoodust tulenevalt, kui prokuratuur oleks juba kohtueelse menetluse lõppedes esitanud kohtule süüdistuse õige kvalifikatsiooniga, ei tulnuks maakohtul kaasata menetlusse kahte rahvakohtunikku ega varurahvakohtunikke ning kõigist (varu)rahvakohtunikest tingitud menetluse viibimised oleksid jäänud ära. Kaitsja rõhutab siinkohal, et selliseid viibimisi on olnud mitmeid ning loetleb apellatsioonis rahvakohtunike haigestumiste ning vahetuse tõttu ärajäänud istungeid. Üheselt on selge, et kui prokuratuur ei oleks esitanud kohtusse süüdistust I astme süüteos, polnuks (varu)rahvakohtunike tulnud kaasata ning käimasolev menetlus oleks osutunud ajaliselt vähemalt 8 ja pool kuud lühemaks. 20.7 Maakohus on jätnud arvestamata istungite planeerimisel kohtu poolt kavandatud liigpikad vaheajad. Kaitsja on seisukohal, et maakohus, planeerides istungite kava, on jätnud suveperioodidesse liigpikad pausid. Kaitsja leiab, et kohtu poolt sügiseti, talviti ja

kevaditi planeeritud lühemad vahenädalad olid pausideks mõistlikud. Ent alates 2019. aastast igasse suvesse planeeritud 2,5-3 kuu pikkused pausid on olnud ebamõistlikult pikad. Kaitsja leiab, et kohus pidanuks planeerima suveperioodideks istungite vaheajad lühemaks nii, et istungite vahele ei jääks pikemat perioodi kui 1 kuu. Riigivõimu poolse tegevuse tõttu on menetlusaja hindamisel kumulatiivne mõju menetluse liigsele kestvusele vähemalt 41,5 kuud. Esimesest eelistungist kuni põhiistungini kulus maakohtus põhjendamatult palju aega, tervelt 1 aasta 7 kuud ja 7 päeva. Kaitsja hinnangul taganuks kriminaalasjade eraldamine vähemalt 4 kuud kiirema menetluse. Kui prokuratuur ei oleks esitanud süüdistust I astme süüteo kvalifikatsiooni alusel, polnuks ükski episood mõjutatud rahvakohtunike sobimatusest või tervislikest põhjustest tingitud kohtukoosseisu vahetusest, mis pikendas menetlust vähemalt 8 ja pool kuud. Ning lõpetuseks – kui kohus oleks planeerinud lühemad suvevaheajad, oleks kogu menetlus samuti ligikaudu 9 kuud lühemaks osutunud. Kokku võetuna tähendanuks see aga vähemalt 40,5 kuud lühemat menetlust. Kaitsja leiab, et kohus ei saa jätta kumulatiivset mõju arvesse võtmata. Süüdistuse valel kvalifikatsioonil, rahvakohtunike kaasamisel, kriminaalasjade eraldamata jätmisel ja menetluskava ebaefektiivsel planeerimisel on olnud vahetu negatiivne mõju kogu menetluse kestvusele ning seda kogumis ulatuses, mis ületab 50 % kogu maakohtu menetluses kulunud aega. Sellisel viisil menetluse läbiviimine ei ole osutunud optimaalseks ning on kaitsja hinnangul TPR kriminaalmenetlusõigusi rikkuv. 20.8 Maakohus on TPR suhtes menetluse aja kulgemist hinnates ebaõigesti arvestanud menetlusosaliste käitumise ja sellest tuleneva mõjuga. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-14-14 punktis 648 sedastanud, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei saa süüdistatava või tema kaitsja menetlust takistavat käitumist omistada kaassüüdistatavatele ja nende kaitsjatele. Maakohus ei ole tehtud otsuses tuvastanud süüdistatavate ja kaitsjate vahelist kooskõlastatud tegevust maakohtu menetluse jooksul erinevatel juhtudel istungite edasilükkamise taotlemisel. Maakohus on seejuures tuvastanud, et kaitsjate esitatud taotlused ei ole olnud pahatahtlikud (otsuse p 152). Seega, ehkki maakohus on teinud põhjalikke arvutusi ning arvestusi, mida konkreetsel istungil tehti või mis põhjusel mõni istung ära jäi (kusjuures kaitsja ei nõustu kõigi kohtu järeldustega, ent lõpliku hinnangu andmisel ei ole üksikutes kohtades kohtu poolt tuvastatul määravat tähtsust), on kohtuotsuse lisas 4 kirjeldatud istungite edasilükkamised omistatavad TPRle üksnes ja ainult ulatuses, milles on need olnud põhjustatud TPRst või tema kaitsjast. Kohtul puudus seaduslik alus arvestada kõigi kaitsjate ja süüdistatavatega seotud asjaolusid ühiselt, rääkimata tsiviilkostjatest ja kolmandatest isikutest. Sellest tingituna on kohtuotsuse lisas 4 esitatud n-ö eristamisel olematu mõju menetlusaja kulgemisele osas, milles kohus põhistab menetluse viibimist „kaitsjatest, süüdisatavatest, tsiviilkostjatest ja kolmandatest isikutest“ tingituna ühiselt. Maakohus pidanuks arvestama üksnes TPRst ja tema kaitsjast tingitud menetluse viibimist, mida kogu menetluse ajalist mahtu silmas pidades on olnud täiesti olematul hulgal. 20.9 Kaitsja rõhutab, et teistest menetlusosalistest tingitud viivitused on kaudselt omistatavad üksnes riigivõimule, kuna menetlusosaliste paljusus ning sellest tingitud ka kõrgem tõenäosus, et mõne menetlusosalise tõttu leiab aset juhuslik istungi(te) edasilükkamine, on vahetus seoses sellest, mitut episoodi korraga menetletakse ning millise raskusastmega süüteokvalifikatsiooni süüdistuses ette heidetakse. Need valikud on olnud prokuratuuri valikud, mistõttu on menetlusosaliste paljususest tingitud üleüldine menetluse pikkus etteheidetav riigile. 20.10 Maakohus on otsuse punktis 176 leidnud, et R kaasatud esindajast tingitud paus kohtumenetluses oleks aset leidnud sõltumata ajahetkest, millal vastav kaasamine oleks aset leidnud. Kaitsja maakohtu sellise järeldusega ei nõustu. Kaitsja rõhutab käesoleval juhul üle asjaolu, et kohus ei lahendanud R 2019. aasta sügisel esitatud taotlust ligikaudu

kahe aasta vältel, mis tingis lõppastmes R esindaja menetlusse astumise kohtumenetluse kulgemise seisukohalt ebasoodsal hetkel, mis omakorda tingis ka menetlusse pausi. Selle kahe aasta vältel kuni R esindaja menetlusse astus oli vahepeal kaks suvepausi (2 ja pool kuud ning 3 kuud), e-postkastidega tutvumiseks kohtu poolt määratud aeg (1 kuu, 10 päeva), eriolukorrast tingitud istungitevaba aeg (2 kuud 5 päeva), AK haigestumine ja selle arutamisest tingitud paus kohtulikus uurimises (1 kuu 19 päeva), JP kaitsja vahetus (2 kuud 14 päeva), rahvakohtuniku haigestumine, kohtu muud ülesanded ja rahvakohtuniku puudumine (2 kuud), AK pärija menetlusse astumine (1 kuu, 16 päeva). Teisiti öeldes, 1 aasta, 11 kuu ja 14 päeva jooksul, mil kohus lihtsalt ei vaadanud tsiviilkostja esitatud taotlust läbi, oli perioode, mil tsiviilkostja esindaja oleks saanud tutvuda kriminaalasja materjalidega küll ja veel. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja seisukohal, et puudub alus väiteks, et R esindaja menetlusse astumisest tingitud viivitus menetluses ei ole riigivõimule etteheidetav. Periood 15.11.2021 kuni 11.01.2022 (1 kuu, 26 päeva), mil kohus andis R LTD esindajale aega kriminaalasja toimikuga tutvumiseks, on menetluses aset leidnud venimisena etteheidetav riigile. 20.11 Kriminaalmenetluse lõpetamisel ning TPR osalisel õigeksmõistmisel tuli maakohtul hinnata otsuses leitut arvestades menetluse mõistlikku aega uuesti. Kaitsja leiab, et iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et kui kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega, siis kohtul tuleb lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks ka menetluse lõpetamisele alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. Samas leiab kaitsja, et maakohus on kaitsja esitatud kahju hüvitamise taotlust lahendades rikkunud oluliselt menetlusõigust, kui jättis pärast esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist, samuti rahapesu etteheite väidetavas eelkuriteos neeldumise tuvastamist mõistliku menetlusaja kulgemise uuesti hindamata. Juhul, kui maakohus oleks arvestanud kahju hüvitamise taotluse lahendamisel kohtu enda poolt otsuses tuvastatut ning esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist, samuti kannatanute esitatud hagi ilmset perspektiivitust, tulnuks menetluse mõistliku aja osas jõuda ka teistsugusele järeldusele. 20.12 Ühtlasi leiab kaitsja, et isiku õigeksmõistmisel või kriminaalasja lõpetamisel tuleb isikule hüvitada menetluse mõistliku aja rikkumisel igasugune kahju, mitte üksnes selline kahju, mis oleks tingitud menetluse mõistliku aja ületamisest. Isikule tuleb hüvitada kahju nende kriminaalmenetluses esinevate perioodide eest, mil riigivõimu tegevusest või tegevusetusest tingituna kriminaalmenetluse kulgemine tervikuna viibib. Kaitsja rõhutab seejuures, et ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast leiab näiteid, mil menetluse mõistliku aja kulgemist hinnatakse näiteks ühe kohtuastme raames ning menetluse mõistliku aja rikkumist on võimalik tuvastada ka kitsamas vahemikus, kui vaid kogu menetluse kulgemist arvestades (vt nt Portington v Kreeka; 109/1997/893/1105, p 34). Viidatud EIK lahendi näitel on põhjendatud hinnata menetluse mõistliku aja kulgemist üksnes maakohtu menetluses. Ning kui võtta arvesse kõiki riigipoolsete otsuste või tegevusetuste tagajärgi kogu menetluse kulgemisele, on põhjendatud järeldada, et TPR õigust mõistlikule menetluse ajale on vähemalt maakohtu astmes rikutud. Käesoleval juhul tähendab see kaitsja hinnangul seda, et riigil on kohustus hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel kahju, mis on tekitatud ebamõistliku menetlusajaga ka siis, kui kohus peaks leidma, et menetluse mõistlik aeg tervikuna ei olnud veel möödunud, kuid riigi tegevuses on olnud ebavajalikke ja ebamõistlikke viivitusi, mis on tinginud menetlusaja põhjendamatu viibimise, näiteks eraldivõetuna ebamõistlikult pika maakohtu menetluse. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetlus põhjendamatult veninud vähemalt 41,5 kuud. Selle aja eest on riik kohustatud hüvitama süüdistatavale kahju. Kolmanda isiku, tsiviilkostja MK’i esindaja apellatsioon

21 Apellant taotleb Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse tühistamist järgmiselt:

põhjendust, miks koheldakse sarnases olukorras isikuid ebavõrdselt. Riigikohus on kinnitanud, et pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt pärijale üle tervikuna. Kuna pärija on pärandaja üldõigusjärglane, astub pärija pärandaja asemele kõigisse tema õigussuhetesse, sh lepingutesse või kohtumenetlustesse, mis üldõigusjärglust võimaldavad (RKTKo 2-18-18277, p 15.3). Nii läksid lisaks menetluslikule positsioonile MKle täiendavalt üle ka varalised ja mittevaralise kahju nõuded (RKKKo 3-1-1-57-10, p 27). Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et MK kaasati kriminaalmenetlusse menetlusosalisena üksnes põhjusel, et ta on AK pärija. Eeltoodud kohtupraktikat arvesse võttes on apellant seisukohal, et pärijal on õigus mõistliku menetlusaja osas esitada kaebus kogu menetluse kestuse peale. AK menetlusliku positsiooni üleminekuga hakkas MK suhtes mõistlik menetlusaeg kulgema alates AK kinnipidamisest, s.o 26.08.2015. 21.2 Ebaõige on maakohtu seisukoht, et MK kaasamise näol ei ole tegemist teise tsiviilkostja ega kolmanda isiku õiguste ülevõtmisega. AK asemele tuli kohtumenetlusse MK, kes on tema üldõigusjärglane. Maakohus on 23.09.2021 kohtumääruses, millega kaasati MK menetlusse, asunud seisukohale, et MK vastab tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara osas tsiviilkostja tunnustele ja konfiskeerimise tagamiseks arestitud sularaha osas kolmanda isiku tunnustele. Teisisõnu, võttes pärandi vastu, läksid MKle üle ka pärandvarana AK vastu esitatud nõuded (tsiviilhagi) ja kohustused seoses arestitud varaga. Eeltoodu alusel vastutab käesoleval ajal märgitud nõuete ehk arestitud varaga seotud kohustuste eest MK, kes selliselt vastab nii tsiviilkostja kui ka kolmanda isiku tunnustele, mistõttu tuleb ta menetluse kaasata tsiviilkostja ja kolmanda isikuna vastavalt KrMS § 39 lg 2 ja § 401 lg 2 (viidatud kohtumääruse lk 6). Apellant on AK pärija alates viimase surmast ehk 15.06.2021 (TsMS § 209 lg 1 mõistes). Sellest tulenevalt on tegemist teise tsiviilkostja ja kolmanda isiku (varasemalt süüdistatav AK) õiguste üle võtmisega. Seega MK astus AK asemel menetlusse ehk võttis AK õigused ja kohustused üle. 21.3 Täiendavalt sai MK’ile teatavakstema abikaasa AK suhtes läbiviidavast menetlusest, sõltumata sellest, et MK ei olnud kahtlustatav, 26.08.2015, kui Kaitsepolitseiamet toimetas läbiotsimist AK ja MK elukohas aadressil XXX. Selle toimingu käigus võeti muuhulgas kaasa elukohast leitud sularaha summas 9150 eurot. Läbiotsimisprotokolli kohaselt kuulub sularaha MK'le kui ka MK'le (26.08.2015 läbiotsimisprotokoll p 7 a i, iii, iv – kohtutoimik T36, lk 28-35). Selliselt on ebaõige maakohtu sedastatu, et Harju Maakohtu 01. detsembri 2015 määrusega arestitud sularaha ei oma puutuvust MK suhtes mõistliku menetlusaja hindamisele. Kolmanda isiku puhul tähistab menetlusaja algpunkti tavaliselt aga teadasaamine sellest, et mingi talle kuuluv ese võidakse teise isiku suhtes käimasoleva kriminaalmenetluse tulemusena konfiskeerida või selle väärtus temalt KarS § 84 alusel välja mõista. Enamasti saab menetlusaja kulgu kolmanda isiku suhtes jaatada hiljemalt hetkest, mil tema vara suhtes kohaldatakse konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid (RKKKm 3-1-1-4-17, p 33). Seega mõistliku menetlusaja kulgemisel tuleb arvestada kogu süüteomenetlust tervikuna sõltumata sellest, millises menetluslikus seisundis puudutatud isik oli (HMKo 1-16-10503, lk 69). Võttes arvesse nii AK ja MK teadmisi menetlustoimingust, langeb teadasaamise aeg 26.08.2015 kuupäevale. Selliselt on alust väita, et kriminaalmenetlus on MK suhtes kestnud üle 8 aasta 11 kuud ja 4 päeva (apellatsiooni esitamise seisuga). 21.4 Harju Maakohus rahuldas 28.10.2020. a määrusega süüdistatava AK kaitsjate taotluse ja lõpetas kriminaalmenetluse AK süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 ja KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel seoses tema parandamatult haigestumisega. KrMS § 199 lg 1 p 6 kohaldamisel on tegemist olukorraga, kus kohtul tuleb kaaluda, kas isik on üldse võimeline võtma osa kohtumenetlusest ning juhul, kui kohtule esitatud andmete pinnalt asub kohus seisukohale, et isiku tervislik seisund ei

võimalda tema süüküsimuse arutamist, tuleb menetlus lõpetada (vt TlnRnKm 17.12.2020 asjas 1-17-9149, p 19). Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom (RKKKo 1-16-4665, p 24). Eeltoodut arvesse võttes ei saanud maakohus AK süüküsimust kohtuotsuses lahendada. Maakohus on apellandi hinnangul lubamatult lahendanud AK suhtes süüküsimust. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega, milles analüüsiti AK käitumist ja tegevust süüdistuse kontekstis. Kohtulahendi põhiosas väljendab kohus korduvalt seisukohta, et AKle süüdistusaktis etteheidetavad teod on osaliselt tõendatud (vt kohtuotsuse p 1716) ning kuritegu tuvastatud ning järeldab, et AK käitumine vastab KarS § 402 3 lg 1 koosseisule. Teiste süüdistatavate suhtes on maakohus samuti lahendanud esmalt süüküsimuse ning seejärel kriminaalmenetluse süüteo aegumise tõttu lõpetanud. Selliselt on maakohtu tegevus vastuolus Riigikohtu praktikaga. (RKKKm 1-22-225, p 17; RKKKo 1-20-5182 ja 3-1-172-10). Seetõttu taotleb apellant jätta Harju Maakohtu otsuse põhjendustest välja 7. peatükk, milles kohus lahendas lubamatult AK suhtes süüküsimust. 21.5 Apellant esitab apellatsiooni menetluskulude osas, taotledes tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 26.9 osas, milles kohus jättis esindajatasu hüvitamise taotlused osaliselt rahuldamata. MK taotles kriminaalmenetluse kulude hüvitamist summas 70 242,70 eurot (s.t koos käibemaksuga summa). Kohtuotsusega mõistis kohus Eesti Vabariigilt MK kasuks välja summa 57 474,20 eurot ehk vähendas hüvitatavate menetluskulude summat ca 21 % võrra. Apellandi hinnangul ei ole kohus kohtuotsuses analüüsitavate tegevuste osas esitanud sisulisi põhjendusi, vaid on piirdunud üldsõnaliste tõdemustega, et kohtu hinnangul pole üks või teine toiming vajalik või põhjendatud. Samuti on kohtuotsus menetluskulude hüvitamata jätmise osas raskesti jälgitav, kuivõrd esile ei ole toodud konkreetset arvet ja toimingut. Kohus on lihtsalt üldsõnaliselt ja meelevaldselt hüvitatavate menetluskulude mahtu vähendanud. Seetõttu pole täpselt võimalik aru saada, millise arvestusmetoodika tulemusena on kohus oma järeldusteni jõudnud. Selliselt jättis maakohus hüvitamata menetluskulud 37,9 tunni osas, millised kulud olid seotud kaebemenetlusega (määruskaebustega tsiviilkostja menetlusse kaasamisega ja menetluse lõpetamise taotlusega seonduv). Apellandi hinnangul tulnuks viidatud menetluskulud tervikuna riigi kanda jätta. Kuivõrd tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata, tulnuks riigi kanda jätta 37,9 tunni ulatuses menetluskulusid. Apellandi hinnangul on vastavad kulud mõistlikud ja põhjendatud. Kokkuvõttes taotleb apellant täiendavalt menetluskulude hüvitamist summas 12 768,50 eurot. 21.6 MK taotles kriminaalmenetluse kulude hüvitamist, millised on seotud AK esindamisega summas 23 152,90 eurot (käibemaksuga), s.o 122 tundi. Kohtuotsusega mõistis kohus Eesti Vabariigilt MK kasuks välja AK esindamisega seonduvad kulud summa 11 144,70 eurot ehk vähendas hüvitatavate menetluskulude summat ca 48 % võrra. Menetluskulude osas, millised tekkisid AK esindamisega jättis maakohus rahuldamata 30,49 tunni ulatuses. Maakohus ei ole siinkohal välja toonud arvutuskäiku kulude põhjendatuse hindamiseks, mistõttu pole võimalik täpselt aru saada, milliseid arveid ja millises mahus on kohus põhjendatuks pidanud ja milliseid mitte. Apellandi hinnangul on menetluskulud vajalikud ja põhjendatud ning seotud konkreetse kriminaalasja menetlemisega. Eeltoodud apellatsiooni seisukohad kohalduvad ka AK esindamisega tekkinud menetluskulude osas. Kokkuvõtvalt on kriminaalmenetluse kulu kindlaksmääramine ja väljamõistmine sisuliselt käsitatav kriminaalmenetlusega kaasnenud kahju hüvitamisena, milleks seadusandja on sätestanud menetlusseadustikus erikorra (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-29-13, p 43.1). See tähendab muu hulgas, et menetluskulu hüvitamisel tuleb järgida ka võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise

põhimõtteid niivõrd, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erisusi (vt ka RKTKm nr 2 14-63261/149, p 12) (RKKKo 1-19-061, p 12). Maakohus ei ole võtnud arvesse kahju hüvitamise eesmärki, mille kohaselt tuleb menetlusosaline (apellant) asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu (kriminaalmenetlus) ei oleks esinenud. Kuivõrd kriminaalmenetlus lõppes apellandi jaoks soodsalt, tuleb riigil tervikuna menetluskulud hüvitada. Kokkuvõttes taotleb apellant tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 26.9 osas, milles kohus jättis esindajatasu hüvitamise taotluse osaliselt rahuldamata. Teha viidatud osas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks välja täiendavalt esindajatasu summas 12 008,20 eurot (23 152,90 – 11 144,70). Kokku taotleb apellant mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks välja esindajatasu kogusummas 24 776,70 (12 768,50 + 12 008,20) eurot (koos käibemaksuga). 21.7 Apellant vaidlustab maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 27.13 ja 27.14, millega jäeti rahuldamata apellandi taotlused: süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks vara arestimise eest, ja süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebamõistliku menetlusajaga. Apellant taotleb SKHS § 5 lg 1 p 5, lg 5, 6 ja § 10 lg 1 alusel kahju hüvitis sularaha 9150 euro äravõtmise eest perioodil 26.08.2015 kuni 29.07.2024 kuus protsenti aastas summas 4901,03 eurot. Edasiselt mõista riigilt MK kasuks välja sularahalt 9150 eurolt kahju hüvitis kuus protsenti aastas alates 30.07.2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt sularahalt 9150 eurolt kahju hüvitis kuus protsenti aastas kuni kohustuse kohase täitmiseni. SKHS § 10 lg 1 alusel välja mõistetavat kahju hüvitist (4901,03 eurot) suurendada SKHS § 9 lg 2 alusel 4969 euro võrra (2024.a seisuga) (14 119 – 9150) ning kokku taotletakse kahju hüvitamist summas 9870,03 eurot (4901,03 +4969). Maakohus jätnud arvesse võtmata apellandi seisukohad, mille kohaselt 26.08.2015 läbiotsimisel apellandi elukohast, aadressil Harju maakond, XXX leitud ja ära võetud sularaha kuulub MK ja MK'le. Seega kuulub sularaha apellandile, kellel on õigus SKHS § 5 lg 5 ja 6 alusel kahju hüvitise nõue esitada ning apellant on isikuks, kellele on õigus hüvitist saada. Seega esinevad asjaolud, millest nähtub, et arestimise hetkel tekkis kahju apellandile. Sisuliselt asub maakohus seisukohale, et kui AK oleks elus ning osaleks kriminaalmenetluses kolmanda isiku ja tsiviilkostjana, siis 27.06.2024 tehtud kohtuotsuse alusel oleks tal tekkinud õigus SKHS kahju hüvitamiseks. Seejärel on maakohtu seisukoht, et varaline nõue ei ole päritav. Maakohus on selliselt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Pärimisega läksid lisaks menetluslikule positsioonile MKle täiendavalt üle ka varalised (RKTKo 3-2-1-19-08, p 15) ja mittevaralise kahju nõuded (RKKKo 3-1-1-57-10, p 27). Riigikohus on märkinud, et VÕS § 130 lg 2 järgne mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul endal, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem. Selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, st selle nõude võivad esitada ka surnu pärijad (RKTKo 3-2-1-19-08, p 15 lg 2). Esindaja hinnangul kohaldub eeltoodu ka SKHS alusel esitatud nõuete puhul. MKl on varalise kahju hüvitamise nõudeõigus pärijana. Veelgi, hiljutises lahendis Riigikohus kinnitas, et (mitte)varalise kahju nõue on päritav (RKHKm 3- 21-2398, p 11). Eeltoodut arvesse võttes taotleb apellant alates 26.08.2015 sularaha 9150 euro äravõtmise eest kahju hüvitist kuus protsenti aastas, milline summa on apellatsiooni esitamise (29.07.2024) seisuga 4901,03 eurot. Edasiselt mõista riigilt MK kasuks välja sularahalt 9150 eurolt kahju hüvitis kuus protsenti aastas alates 30.07.2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt sularahalt 9150 eurolt kahju hüvitis kuus protsenti aastas kuni kohustuse kohase täitmiseni. SKHS § 9 lg 2 alusel taotleb apellant kahju hüvitise suuruse muutmist ehk suurendamist. Riigikohus on oma lahendis avanud inflatsioonikahju mõistet, mis annab aluse

inflatsioonist tingitud kahju hüvitamiseks. Riigikohus selgitas, et kui inflatsiooni tõttu on seadusega ettenähtud tasu ostujõud tegeliku väljamaksmise hetkel väiksem, kui see oleks olnud õigel ajal makstuna, on maa võõrandaja kandnud kahju. Samas lahendis Riigikohus on inflatsioonikahju arvutamiseks pidanud otstarbekaks tarbijahinnaindeksist lähtuvat Statistikaameti ostujõu kalkulaatorit (RKHKo 28.02.2023 nr 3-12-2486, p 53; EIK otsus asjas Czajkowska jt vs. Poola, nr 16651/05, p-d 60-62). EIK on kinnitanud, et varalise kahju hüvitamisel tuleb arvestada ka inflatsiooni (EIK otsused asjas Mideo vs Itaalia, 19169/02, p 68; Concominio Porta Rufina vs Itaalia, 14346/05, p 40). SKHS kontekstis puudub apellandi teadmiste kohaselt Eestis kohtupraktika, millist tulekski viidatud Riigikohtu ja EIK praktika valguses luua. Apellandi hinnangul on võimalik inflatsioonikahju korvata selliselt, et SKHS § 9 lg 2 alusel kahju hüvitise suurust muudetakse ehk suurendatakse. Seetõttu leiab apellant, et ülaltoodud kahjusummat tuleb suurendada, kuivõrd aastatega on summa, milline 2015. aastal ära võeti, ostujõud muutunud. Statistikaameti ostujõu kalkulaatori kohaselt on 2015. aasta 9150 euro ostujõud sama, mis 2024. aastal 14 119 eurot. Eeltoodut arvesse võttes taotleb esindaja SKHS § 10 lg 1 alusel välja mõistetava kahju hüvitise (4901,03 eurot) suurendamist SKHS § 9 lg 2 alusel 4969 euro võrra (2024.a seisuga) (14 119 – 9150) ning kokku taotletakse kahju hüvitamist summas 9870,03 eurot (4901,03 +4969). 21.8 Apellant taotleb SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel kahju hüvitist ebamõistliku menetlusaja eest iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmise brutokuupalga alusel. EIK praktika kohaselt on tsiviilhagejal õigus kriminaalmenetluses mõistlikule menetlusajale (EIK 28.01.2022 Framipek S.R.O. ja Afroracio Senica, A.S. vs Slovakkia, nr 51894/14, p 23-27). Seeläbi järeldab apellant, et vastav õigus rakendub ka tsiviilkostjale ning kolmandale isikule. Isiku õigus kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul tähendab õigust, et mõistliku ajaga saaksid otsustatud kõik selle kriminaalmenetluse esemesse kuuluvad isiku subjektiivseid õigusi puudutavad küsimused, sh konfiskeerimise ja ka tsiviilhagi küsimused, kui see on kriminaalasjas tekkinud (RKKK 3-1-1-4-17, p 30). Kuigi kriminaalmenetlus AK suhtes lõpetati, kaasati ta menetlusse siiski kolmanda isiku ja tsiviilkostjana. Samuti on tänaseni arestitud ja koormatud hulgaliselt apellandi vara. Seega tegelikkuses menetlus ei lõppenud, vaid jätkub tänaseni. Selliselt on võimalik kõneleda riigipoolsest eksimusest. Samuti läks AK menetluslik positsioon pärandiga apellandile üle. Vastasel juhul on tegemist põhiseadusega vastuolus oleva seaduselüngaga. Apellant on seisukohal, et kriminaalmenetlus kui ka vara arest on olnud ebamõistlikult pikk, ebaproportsionaalne ja isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud. SKHS § 11 lg 5 kohaselt on ebamõistliku menetlusaja korral mittevaralise kahju hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk. Kuivõrd hüvitis sõltub hetkest, mida peab kohus mõistliku menetlusaega ületavaks, ei ole võimalik esindajal määratleda täpsemalt kahju hüvitise suurust. Seega palub apellant määrata SKHS § 12 p 4 alusel õiglane hüvitis kohtu äranägemisel, kui esinevad alused SKHS § 11 lg 5 kohaldamiseks. Süüdistatav JP kaitsja Indrek Västrik’u apellatsioon 22 Apellant vaidlustab kohtuotsuse resolutsiooni p 26.7 (menetluskulude väljamõistmine) ning taotleb tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse p 26.7. osas, milles ei rahuldatud täies ulatuses taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, ning mõisteti menetluskulud välja osaliselt summas 68 000 eurot. Apellant palub teha uus otsus ja mõista Eesti Vabariigilt JP kasuks välja 384 385,87 eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu ja muude menetlusosalise vajalike kulude katteks. Eesti Vabariigilt JP kasuks välja mõistetud menetluskulu palub hüvitada need kandnud ettevõttele RH SA

NA (Ostrowiu 1, Gdansk Poola). Samuti palutakse jätta apellatsioonmenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda. 22.1 Kaitsja leiab, et seoses valitud kaitsjale väljamõistetud menetluskulu ja muude kulude hüvitamise osas on kohus oluliselt rikkunud eelnimetatud kriminaalmenetlusõiguse sätteid ning jätnud põhjendamatult välja mõistmata kaitsja poolt esitatud taotluse menetluskulude hüvitamiseks (valitud kaitsjale mõistliku suurusega tasu ja muude menetlusosaliste vajalike kulude väljamõistmiseks) täies ulatuses. Kohtuotsus ei ole eelnimetatud osas piisavalt põhjendatud. Kaitsja on seisukohal, et kohtu seisukoht ei ole piisavalt põhjendatud tunnitasu osas. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei saa lugeda mõistlikuks kulude hüvitamist tunnihinnaga 200 eurot. Samuti ei ole otsus põhjendatud kulude hüvitamata jätmise/vähendatud määras hüvitamise osas. Kaitsja poolt esitatud menetluskulude hüvitamise taotluses, lisatud arvetes ja spetsifikatsioonides on piisava selgusega kajastatud kulude vajadust ja põhjendatust. Kaistja jääb 23.02.2023 ja 08.02.2024 esitatud taotluse põhjenduste ja lisaks esitatud tõendite juurde seoses menetluskulude kandmisega, palub lugeda need käesoleva kaebuse osaks ja kaebuse rahuldamisel vastavalt muuta menetluskulude väljamõistmist (suurendades väljamõistetud summat taotluses esitatud summani). Kaitsja palub ringkonnakohtul need asjaolud ümber hinnata. 22.2 Kohus leidis otsuse p-s 2121, et SK&S advokaadid nõustanud ning esindanud JPt Poolas toimunud menetlustoimingute juures ning vahendanud Eestis toimunud kriminaalmenetlusega seonduvat infot JPle. Seejuures on SK&S advokaadid kandnud kriminaalmenetlusega seonduvaid reisikulusid, sh tasunud lennupiletite, rongipiletite ning hotellimajutuse eest. Kirjeldatud teenuste ning kantud kulude eest on advokaadibüroo SK&S esitanud RH SA-le ka arved. SK&S poolt osutatud õigusabi õigusabikulude summa on 163 723.38 eurot. Eeltoodud summale lisanduvad kulutused, mis tehti alates 2021. aastast, summas 10 000.32 eurot (käibemaksuga 12 300.40 eurot). Kohus jättis nimetatud kulutaotlused täielikult rahuldamata põhjusel, et nimetatud kulude põhjendatust ei ole võimalik kontrollida. Samuti on tegemist kuludega, mis on kantud väljaspool käesolevat kriminaalmenetlust. Kaitsja leiab, et nimetatud seisukoht ei ole põhjendatud. 23.02.2023 esitas kaitsja menetluskulude nimekirja koos SK&S arvete ja nende tõlgetega, sh seoses JP esindamisega Poolas koos spetsifikatsioonidega. Kaitsja palub nimetatud kulude põhjendatust ringkonnakohtul nimetatud dokumentide alusel üle kontrollida. Samuti leiab kaitsja, et et tegemist ei ole kuludega, mis on kantud väljaspool käesolevat kriminaalmenetlust. Kaistja jääb 23.02.2023 ja täiendatud 08.02.2024 esitatud menetluskulude hüvitamise taotluse põhjenduste juurde ning esitatud tõendite juurde, palub need põhjendused lugeda käesoleva kaebuse osaks ja vastavalt muuta menetluskulude väljamõistmist (suurendades väljamõistetud summat). Süüdistatavate ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik, AK kaitsjate Paul Keres ja Andri Rohtla, ÜR kaitsja Elmer Muna, TP kaitsja Erki Kergandberg, TPR kaitsja Andrei Svištš’i määruskaebused. 23 Esitatud määruskaebustes kokkuvõtlikult ning sisuliselt palutakse tühistada maakohtu resolutsiooni punktid, millistega kvalifitseeritakse ümber süüdistatavate tegevust järgnevalt: ES, ÜR ja TP osas KarS § 402 4 lg 1 järgi; TPR’i osas KarS § 296 lg 1 järgi; AK osas KarS § 4023 lg 1 järgi. Kaitsjad paluvad muuta kohtuotsuse resolutsiooni selliselt, et süüdistatavatele esitatud süüdistus või etteheidetav tegu (mitte tegevus) kvalifitseeritakse ümber eeltoodud paragrahvide järgi. Ühltasi paluvad kaitsjad jätta maakohtu otsusest välja põhejdnuste osa, millega lahendatakse süüdistatvate süüküsimus eelnimetatud kuritegudes. Süüdistatavate AK, ÜR, TP ning TPR kaitsjad vaidlustavad maakohtu poolt süüdistatavate kasuks nende poolt kantud menetluskulude osalist

väljamõistmist ning paluvad mõista Eesti Vabariigilt välja nende poolt kantud menetluskulud tervikuna järgmiselt: AK kasuks 453 179,22 eurot; TPR kasuks 346 010,56 eurot; ÜR kasuks 345 607,42 eurot; TP kasuks 807 029,46 eurot. 24 Kõik kaitsjad leiavad, et maakohus on kriminaalmenetlusõigust rikkudes hinnanud aegumise kohaldamisel süüdistatavate süü küsimust. Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuses on tuvastatud süüdistatatavate teokirjelduse vastavus erasektori altkäemaksule või altkäemaksu vahendamisele, mis II astme kuriteona on aegunud. Tegu tuvastades ja ümber kvalifitseerides asus kohus alusetult hindama süüküsimust, hoolimata sellest, et süüküsimuse hindamine on kriminaalmenetluse aegumisega lõpetamisel välistatud. Aegumine on KrMS § 199 lg 1 p 2; § 200 kohaselt on absoluutne menetlustakistus. Riigikohus on viitega KrMS § 274 lg-le 1, § 262 lg 1 ple 3, § 337 lg 2 p-le 1 ja § 361 lg 1 p-le 4 korduvalt kinnitanud, et nende normide kohaselt välistab KrMS § 199 lg 1 p-des 26 loetletud aluste olemasolu isiku süüküsimuse sisulise hindamise (välja arvatud KrMS § 199 lg-s 3 ja § 274 lg-s 2 ette nähtud erandjuhtudel). (vt nr 1-17-3615/13, p 21; nr 1-22225, p 17). Kohtuotsuse lugejale võib jääda väle mulje, et kohtuotsusega tunnistati süüdistatavad erasektori altläemaksu andmises, võtmises ja vahendamises süüdi, kuid kuritegude aegusmise tõttu pääsesid nad karistusest. Maakohtu otsusest nähtuvad põhjenduse ühtlasi rikkuvad ka süütuse presumptsiooni põhimõtet. Selliselt paluvad kõik kaitsjad ringkonnakohtult KrMS § 337 lg 1 p 3 kohaselt muuta esimese astme kohtu otsuse põhiosa, jättes välja selles esitatud põhejndusi, millistega lahendatakse süüdistatavate süüküsimus Enno Saare, ÜR ja TP osas KarS § 402 4 lg 1 järgi; TPR’i osas KarS § 296 lg 1 järgi; AK osas KarS § 4023 lg 1 järgi. Menetlus ringkonnakohtus 25 Tallinna Ringkonakohus määras kriminaalasja apellatsioonikorras lahendamiseks kirjalikus menetluses ning määras vastuseks esitatud apellatsioonidele seisukohtade ning taotluste esitamise täheajaks 31.01.2025. 26 Prokuratuur jäi esitatud vastuses oma apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde ning palus see rahuldada. 26.1 Vastuseks teistele apellatsioonide ning määruskaebustele märkis prokuratuur, et antud kohtuasja eripära ei võimalda hinnata selle arutamisele kulunud aega ebamõistlikuks, selliseks ei muutu see ka edasise kaebemenetluse raames. Selles asjas on selgelt võimalik näha etteheidetavate viivitustena ehk asja tavapärase käigu korral ebamõistliku või ebakohase ajakasutusena: - 1 aasta ja 3 kuu pikkust aega, mil süüdistusakt antud asjas jõudis kohtusse ja selle arutamisele püüti asuda alles 08.01.2019; -kohtukoosseisu eesistuja vahetumisest ajavahemikul 07.01.2019-16.02.2019 tingitud viivitust; - nn epostkastide vaidlusest tingitud osaline viivitus (täies ulatuses lükati eeltoodud põhjusel istungeid edasi 36-l korral); - uuest kohtukoosseisu vahetumisest tingitud viivitus, kohtu teised tööülesanded ja kohtukoosseisu liikmete haigestumised. Eeltoodud ajavahemikud kokku ei anna aga põhjust sedastada antud asjas mõistliku menetlusaja möödumise fakti. 26.2 Vastuseks argumentidele süüteomenetlusega tekitatud kahju osas leiab prokuratuur, et kuivõrd prokuratuuti käsitluse kohaselt AK süü altkäemaksu võtmises vastutasuna sildumisteenuse lepingu sõlmimise eest ja rahapesu toimepanemises, TPR süü nii altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamises kui ka rahapesus, ES süü sildumisteenuse lepingu saamise eest vastutasuna AKle ja AKle altkäemaksu andmise toimepanemises, on kinnitust leidnud ja need isikud tuleb selles osas süüdi tunnistada, siis kaob alus neile SKHS § 5 kohaselt hüvitist maksta. Prokuratuur leiab, et maakohus on otsuse p 128 õigesti selgitanud, miks ei ole MK

esindaja mõttekäik temale süüteomenetlusega kahju tekiamisest kohane. Nimelt selgitas maakohus, et 23.09.2021 määrusega kõrvaldas kohus AK menetlusest seoses tema surmaga ja kaasas MK tsiviilkostjana ja kolmanda isikuna menetlusse (K 28 lk 93-97). Seega mõistlik menetlusaeg hakkas MK suhtes kulgema tema enda kaasamisest ning asjaolu, millal alustati AK suhtes menetlust või teda menetlustoimingutele allutati, sh arestiti Harju Maakohtu 01.12.2015 määrusega sularaha, ei oma puutuvust MK suhtes mõistliku menetlusaja hindamisele. Maakohus selgitas, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas leitakse tsiviilkohtumenetluse kontekstis, et kui isik astub menetlusse õigusjärglasena, on tal õigus kaevata kogu menetluse pikkuse peale (EIK 29.03.2006 otsus Scordino vs Itaalia, p 220). Selline seisukoht ei ole siiski ülekantav kriminaalmenetlusele. AK oli kuni 17.12.2020 kriminaalasjas süüdistatav. Kriminaalmenetluses oli arestitud konkreetselt AKle kuuluv vara (mh olid keelumärked seatud AK osale ühisvarast ja äravõetud sularaha arestiti kui AKle kuuluv vara), seega ei puudutanud kriminaalmenetlus MK (tsiviilõigusi ja- kohustusi) vahetult. MK kaasati menetlusse 23.09.2021, kui AK kõrvaldati menetlusest seoses tema surmaga. Kriminaalasjas kaasatakse tsiviilkostja ja kolmas isik iseseisvate subjektidena, tegemist ei ole teise tsiviilkostja ega kolmanda isiku õiguste ülevõtmisega. Seega on mõistlik menetlusaeg MK suhtes kulgenud alates 23.09.2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni 2 aastat 9 kuud ja 4 päeva. Eeltoodud seisukoha muutmiseks puudub alus. Apellatsioonikaebuse väited pärija staatusest ei võrdsusta MK endise kahtlustatava/süüdistatava AK staatusega, talle ei ole ülekantavad kahtlustatava/süüdistatava õigused ja kohustused, niisamuti ei ole võimalik A ja MK elukohas toimunud läbiotsimistoimingu teostamisel rääkida MK allutamisest menetlustoimingule. Prokuratuur on seisukohal, et MK esindaja taotlused SKHS alusel rahuldamisele ei kuulu. MK esindaja loobus taotlemast AK suhtes kohtueelse menetluse ajal lisapiirangute kohaldamisega tekkinud kahju hüvitist. Küll aga endiselt taotleb ta hüvitist kohtuasja läbiviimiseks kulunud ebamõistliku menetlusaja eest, unustades endiselt fakti, et seadusandja ei võimalda SKHS alusel sellist taotlust rahuldada ja seda ka siis, kui antud asjas esinenuks fakt, et asja on menetletud MK suhtes ebamõistlikult kaua. Viimast ei tuvastanud ei maakohus ja seda ei kinnita prokuratuur asja edasist menetlusaega hinnates. Harju Maakohus selgitas otsuses, et ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamise eelduseks on SKHS § 5 lg 1 kohaselt esmalt see, et kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 1, 2, 5 alusel või mõistetakse isik õigeks. Seega kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p-de 3, 4, 6 ja 7 korral, ei tule tekitatud kahju hüvitamine kõne alla. Seadusandja on nimetatud valikut selgitanud KrMS § 199 lg 1 p 6 osas sellega, et menetluse lõpetamise korral süüdistatava parandamatult haigestumise korral ei ole võimalik kõneleda riigipoolsest eksimusest (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu seletuskiri 635 SE, Riigikogu XII koosseis). Seetõttu ei ole sellisel alusel menetluse lõpetamise korral võimalik taotleda ka kahju hüvitamist. Eeltooduga sarnaselt ei pea prokuratuur kohaseks muuta Harju Maakohtu seisukohta seoses vara arestimisega tekitatud kahju hüvitamata jätmisega. Selleks ei ole ka ainest, sest prokuratuur leiab, et kuivõrd AK süü nii sildumisteenuse lepingute eest vastutasuna TPR juhitud B OÜ kaudu kui ka laevaehitusfirmadelt TPR juhitud R Ltd kaudu altkäemaksu võtmise etteheited on tõendamist leidnud. Nende faktide tulemusena saadud kuritegelikud vahendid tuleb asenduskorras kas konfiskeerida või siis nendega katta kriminaalasjas Tallinna Sadama AS-i poolt esitatud tsiviilhagi nõue. Seega on põhjendatud sootuks konfiskeeridagi (muidugi sõltuvalt ringkonnakohtu seisukohast esitatud tsiviilhagi suhtes) 01.12.2015 Harju Maakohtu kohtumäärusega nr 1-15-9673 (jõustus 15.01.2016) konfiskeerimise tagamiseks arestitud AKle kuuluv vara: sularaha

summas 9150 eurot, mis 26.08.2015 leiti ja võeti ära AK elukohast, aadressil XXX. 26.3 Prokuratuur ei nõustu apellatsioonkaebustes toodud väidetega, et justkui on kohus lahendanud menetluskulude taotluse liialt üldistavalt, kulude loetelus toodud toimingute sisulist vajadust hindamata. Kohtuotsuses ei ole tõesti esile toodud igal isikul tekkinud menetluskulude loetelusid, niisamuti hinnatud ükshaaval loeteludest lähtuvalt neis esitatud kulude aluseks olnud toimingute vajadust ja põhjendatust, kuid otsuses on selgelt eristatav, kuidas kohus iga isiku puhul leidis, milline kulu oli põhjendatud, milline mitte ja millises ulatuses seetõttu ka hüvitatav. Arvestades, et prokuratuur taotleb süüdistatavate süüditunnistamist, leitakse apellatsioonivastuses, et süüdistatvate kasuks väljamõistetud menetluskulud peavad veelgi vähendatud olema. 27 Kannatanud esitasid kirjalikke seisukohti, millistes paluvad jätta rahuldamata süüdistatavate ja kaitsjate 12.07.2024 esitatud määruskaebused ning tsiviilkostja ja kolmanda isiku ning süüdistatavate 29.07.2024 apellatsioonkaebused. 27.1 Kannatanud paluvad võtta vastu ja arvestada apellatsiooni menetluses järgnevate kannatanute esitatud tõenditega, mille maakohus jättis tõendikogumist välja: a. AJ ja O OÜ 08.10.2020 koostatud arvamus „H AS-lt, ES OÜ-lt ja E AS-ilt sildumisteenuse sisse ostmise mõju AS-le Tallinna Sadam ja H ASi, ES OÜ-i ja E AS-i stividoriteenusteks vajalike AS Tallinna Sadam poolt osutatavate teenuste hindade mitte iga-aastase indekseerimise saamata jäänud tulu AS-le Tallinna Sadam“ ja selle 13.10.2022 koostatud lisa 1 (kohtutoimiku KD V1, tlk 1-25); b. AJ ja O OÜ 13.10.2022 koostatud arvamus „K OÜ-ga 13.02.2004 sõlmitud töövõtulepingu nr 0753104 hilisema muutmise mõju AS-ile Tallinna Sadam“ (kohtutoimiku KD V1, tlk 26- 36); c. Asjatundja AJ 19.10.2023 istungil antud ütlused (kohtutoimiku KD K47, tlk 1-34). d. KB OÜ poolt AS-i Tallinna Sadam kohta läbiviidud erikontrolli tulemused (kohtutoimiku KD V1, tlk 59-90); e. AJ ja O OÜ 18.10.2023 arvamus „Grant Thornton Baltic OÜ arvamuste Sildumisteenus Vanasadamas (04.11.2019) ja Sildumisteenus Paldiski Lõunasadamas (21.11.2019) kohta“ (kohtutoimiku KD V1, tlk 113-118). Määrata kindlaks AS Tallinna Sadam (registrikood 10137319) ja TS Laevad OÜ (registrikood 12678055) menetluskulud apellatsioonimenetluses summas 48 244 eurot (käibemaksuta). 27.2 Jätta AS Tallinna Sadam (registrikood 10137319) ja TS Laevad OÜ (registrikood 12678055) täiendavad apellatsioonimenetlusega seonduvad menetluskulud tsiviilhagi rahuldamise korral KrMS § 182 lg-te 2 ja 3 korral solidaarselt süüdistatavate kanda. Alternatiivselt, jätta menetluskulud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral KrMS § 182 lg 4 või kriminaalmenetluse lõpetamise korral, riigi kanda. 28 Süüdistatav AK kaitsjad esitasid kirjalikke seisukohti, millistes ei nõustu prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonkaebustes esitatud ebaõigete seisukohtadega ning jäävad oma kaitsekõnes ja määrusja apellatsioonkaebuses toodud seisukohtade juurde. 28.1 Juhul, kui Tallinna Ringkonnakohus vaatab prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonkaebused läbi, leiavad kaitsjad, et need tuleb jätta rahuldamata. Kokkuvõttes jäävad kaitsjad seisukohale, et AK ei olnud ametiisik ega täitnud avalikke ülesandeid. Mitte ükski seadus ega leping ei kohusta Tallinna Sadam AS-i osutama sadamateenust avaliku ülesandena, st Eesti Vabariigi või kohaliku omavalitsuse eest. Seega ühtegi avalikku ülesannet mitte kunagi AS-ile Tallinna Sadam delegeeritud olla ei saagi. Järelikult puudub igasugune võimalus käsitada sadamateenuse osutamist avaliku ülesande täitmisena ja AKa ametiisikuna, mistõttu ei ole ka võimalik süüdistatavale etteheidetavat tegu kvalifitseerida KarS § 294 järgi. 28.2 Kaitsjad on seisukohal, et AKle etteheidetavad teod on igal juhul aegunud ning kriminaalmenetluse lõpetamine AK suhtes oli õiguspärane.

28.3 Vastuseks prokuratuuri apellatsiooni väidetele AK õigeksmõistmise osas rahapesu süüdistuses märgivad kaitsjad, et prokuratuuri väide, justkui kitsendaks kehtiv Riigikohtu praktika liigselt rahapesu koosseisu, ei ole asjakohane. RahaPTS-i loomisel peeti rahapesu puhul silmas riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmist kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasugust kuritegelikult saadud vara kasutamist, mille käigus jääb varjatuks vara tegelik päritolu. Teisisõnu, mitte igasugune kuritegelikul teel saadud vara kasutamine ei ole ega tohigi olla käsitatav rahapesuna. Nii on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et vara tegeliku omaniku või päritolu varjamine on kuritegelikul teel saadud vara kasutamisele üldomane. Seetõttu ei ole selle tunnuse abil võimalik eristada rahapesu kuritegelikul teel saadud vara mis tahes muul viisil kasutamisest (RKKKo 3-1-134-05, p 24; RKKKo 3-1-1-68-10, p-d 14-15). Riigikohtu praktika üle ei anna seega alust kohtupraktikas paika pandud rahapesu olemust ümber kujundada, et AK rahapesu süüdistuses süüdi mõista. Nii Riigikohtu kui ka alama astmete kohtute juurdunud praktika kohaselt on AKle rahapesu etteheitmine selgelt välistatud. AK rahapesuna kirjeldatud käitumine on õiguslikult hinnatav üksnes väidetavate eelkuritegude mittekaristatava järelteona, millega põhjustatud ebaõigus neeldub eelkuritegudes. Vastupidine seisukoht pole kooskõlas ei kohtupraktika ega rahapesu kriminaliseerimise eesmärkidega. Kaitsjad järeldavad, et üldsõnalise rahapesu mõiste kitsendamine kohtupraktikas on olnud vajalik ja põhjendatud, seda mh isikute põhiõiguslike tagatiste kaitseks. Prokuratuuri kriitika Riigikohtu praktikale on asjakohatu. 28.4 Kaitsjad leiavad, et KrMS ei anna õigust tsiviilhagi sisuliseks läbivaatamiseks menetluse lõpetamise korral ning tsiviilhagi läbivaatamiseks puudub seaduslik alus. KrMS § 2962 lõige 1 punkti 4 ja KrMS § 310 lõike 2 puhul on tegemist kehtivate ja imperatiivsete normidega, millest tuleneb üheseltmõistetav kohustus jätta menetluse lõpetamise või õigeksmõistva otsuse korral tsiviilhagi läbi vaatamata. Kuna seadus sätestab kannatanu kaitseks täiendavaid õigusi ja tagatisi olukorraks, mil tema tsiviilhagi jäetakse kriminaalmenetluses vaatamata, ei saa rääkida ka kannatanu (konventsioonijärgsete) õiguste rikkumisest. Kui jaatada kannatanute seisukohta, et ka aegumise kohaldamisel tuleb kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi sisuliselt lahendada, tähendab see automaatselt, et kohus peab (vähemalt osaliselt) materiaalõigusliku hinnangu andma ka süüdistatavale etteheidetud tegudele. Sedasi toimides muutuks sisutühjaks KrMS § 274 lõikest 1, KrMS § 199 lõige 1 punktist 2 ning KarS §-st 81 tulenevad põhimõtted, mille kohaselt välistab arvatava kuriteo aegumine kriminaalmenetluse jätkamise. Kui süüdistatavale etteheidetud tegu aegub, tuleb selle menetlemine viivitamatult mis tahes eesmärgil lõpetada. Kannatanute meetod väidetavalt tekkinud kahju arvutamiseks (alkäemaksu kahekordne summa) tõendab vaid seda, et mingisugust kahju nad tegelikult tõendada pole suutnud ning väidetava altkäemaksu ja tekkinud kahju vahel puudub igasugune seos. Järelikult on hagi perspektiivitu ja tuleb jätta mh TsMS § 423 lõige 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata. 28.5 Hagi tagamise abinõude tühistamine oli kooskõlas kehtiva õigusega. KrMS § 206 lõige 1 punkt 2 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb tühistada muuhulgas kriminaalmenetluse tagamise vahendid, milleks on § 1414 lõike 1 järgi ka tsiviilhagi tagamiseks rakendatud abinõud. Kuna KrMS § 206 lõige 1 punkt 2 on imperatiivne säte, puudub kohtul kaalutlusõigust, kas jätta hagi tagamise abinõud hagi läbi vaatamata jätmisel kehtima või mitte. Kannatanute õigused on tagatud nende õigusega pöörduda tsiviilkohtusse ning taotleda seal mh soovitud hagi tagamise abinõude rakendamist. 28.6 Kannatanu on oma hagi põhjendamatult muutnud. Oma 31.07.2017 esitatud hagiavalduse resolutsiooni punktis 3 on kannatanu taotlenud mh AKlt solidaarselt välja mõista 562 136,86 eurot ning resolutsiooni punktis 5 solidaarselt välja mõista 590 032,52 eurot. Nimetatud summade kujunemiskäiku on selgitatud hagiavalduse punktides 141, 206

ja 207, mille kohaselt kannatanule tekitatud kahjuna käsitletakse altkäemaksuna üleantud rahasummade kahekordset ulatust. 13.09.2023 esitas kannatanu esindaja kaitsjatele tsiviilhagi lisad, millest nähtus, et kannatanu soovib oma tsiviilõigusliku nõude esitada hoopis teistel õiguslikel alustel ja kahju arvestamise põhimõtetel. Nimelt taotleti AJ ülekuulamist, tuginemaks järsku hoopis tema koostatud Oi ekspertarvamusele. Erinevalt varasemast on nüüd kannatanule tekkinud kahjuna käsitletud saamata jäänud tulu, mis on seotud kasutuslepingute indekseerimata jätmisega ja sildumisteenuse eest väidetavalt ülemääraselt makstud tasuga. Olemuslikult on tegemist aga kahe täiesti erineva nõudega. Tulenevalt TsMS § 376 lõikest 1 hagi sellisel kujul muutmine lubatud ei ole. Kannatanu uus saamata jäänud tulul põhinev nõue on käesolevaks hetkeks aga aegunud. TsÜS § 150 lõige 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Puudub vaidlus, et lepingud, millel kannatanu nõue põhineb, sõlmiti kõik vahemikus 2009-2014. Arvestades TsÜS § 150 lõike 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega, on kannatanu vastavasisuline nõue seega aegunud. 29 Süüdistatavate ES, JP, MP, TPR, ÜR, TP kaitsjad, kolmanda isiku, tsiviilkostja MK esindaja, tsiviilkostjate SH, K OÜ, B OÜ esindajad kokkvõtvalt paluvad jätta prokuratuuri ning kannatanute apellatsioonkaebused kas läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik, AK kaitsjad Paul Keres ja Andri Rohtla, ÜR kaitsja Elmer Muna, TP kaitsja Erki Kergandberg, TPR kaitsja Andrei Svištš, tsiviilkostja ja kolmas isik MK esindaja Kristjan Tuul jäävad nende poolt esitatud määrus- ja apellatsioonkaebuste juurde ning paluvad neid rahuldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

30 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsusega ning selle vaidlustamiseks esitatud apellatsioonide, määruskaebuste ja nendele esitatud vastustega, peab vajalikuks eelkõige vastata küsimusele, miks on menetlusse tähtajalistena võetud nii määruskaebused kui ka apellatsioonid. Osa kaitsjatest leiavad, et praeguses kriminaalasjas oleks pidanud maakohus menetlust lõpetava lahendi vormistama kohtumääruse, mitte kohtuotsusena. Kohtukolleegium selliste argumentidega ei nõustu. 30.1 Harju Maakohtu otsusega oli mh lahendatud AK süüküsimus KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi; MP süüküsimus KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi; TPR süüküsimus reisiparvlaevade episoodides KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – KarS § 22 lg 3 järgi; TPR süüküsimus KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi; JP süüküsimus KarS § 298 lg 2 p 3 järgi. Nende kuritegude toimepanemises olid süüdistatavad õigeks mõistetud. Ringkonnakohus kordab juba apellatsioonide kirjalikus menetluses arutamisele määramise määruses väljendatud seisukohta, et süüdistatavate õigeksmõistmine kuulub eksklusiivselt KrMS § 306 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste kataloogi, seega maakohus lahendas need küsimused õigesti kohtuotsusega. Nii prokuratuuri kui ka kannatanute apellatsioonides vaidlustatakse maakohtu poolt süüdistatavate tegevuse ümberkvalifitseerimist ning nende süüküsimust toimepandud kuritegudes. Selliseid otsustusi saab vaidlustada üksnes apellatsioonimenetluses. Sellest tulenevalt prokuratuuri, kannatanute, kolmanda isiku MK esindaja K. Tuule, aga ka süüdistatavate TPR, AK ning JP kaitsjate apellatsioonid on esitatud tähtaegselt ning ühtegi maakohtu otsuses tehtud otsustust (v.a kohtukulude osas) ei saa määruskaebekorras vaidlustada. 30.2 Tulenevalt KrMS § 383 lg-st 1 võib määruskaebusega vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses tehtud

kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud KrMS § 385 kohaselt. Kuigi KrMS § 189 lg-s 3 on erandlikult sätestatud võimalus vaidlustada väga piiratud ulatuses kohtukuludesse puutuvalt - määruskaebe korras ka kohtuotsust, on kõnealuse sätte näol tegemist ainsa ja otseselt seaduses sätestatud erandiga. Rohkem võimalusi kohtuotsuse määruskaebe korras vaidlustamiseks kriminaalmenetluse seadustikus ette ei nähta ja maakohtu otsuse kõiki ülejäänud küsimusi saab vaidlustada KrMS 11. peatükis ettenähtud apellatsioonimenetluse raames (RKKK 3-1-1-59-06, p 10). 30.3 Et Harju Maakohtu 27.06.2024 otsusele esitasid 12.07.2024 määruskaebused süüdistatavate ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik, AK kaitsjad Paul Keres ja Andri Rohtla, ÜR kaitsja Elmer Muna, TP kaitsja Erki Kergandberg, TPR kaitsja Andrei Svištš ka osas, mis puudutavad lisaks menetluskulude küsimusele ka maakohtu otsusest põhjenduste välja jätmise taotlusi, milliste lahendamine kuulub ringkonnakohtu poolt KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel otsusega lahendamise kataloogi, siis käsitleb ringkonnakohus nimetatud määruskaebusi apellatsioonidena. Avaliku või erasektori altkäemaks 31 Ringkonnakohus leiab, et praeguse kriminaalasja õige lahendamise seisukohalt esimene võtmeküsimus seisneb selles, kas süüdistatavad AK ja AK Tallinna Sadama AS juhatuse liikmetena H AS-ga töövõtulepingut nr 05409, E AS-ga töövõtulepingut nr 1832908 ja ES OÜ-ga töövõtulepingut nr 05509 (sildumisteenus) sõlmides ning AK Tallinna Sadama AS juhatuse liikme ja TS Laevad OÜ nõukogu liikmena Sadama AS-i ja TS Laevad OÜ poolt nelja parvlaeva soetamise ja ehitamise lepinguid sõlmides, omasid ametiseisundit avaliku ülesande täitmiseks KVS § 2 lg 1 ja KarS § 288 lg 1 tähenduses. Ametiisik korruptsioonivastase seaduse tähenduses on füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel (KVS § 2 lg 1). Kui vastata sellele küsimusele jaatavalt, on süüdistatavatele AKle ning AKle süüdistuses etteheidetud tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 järgi. Eitava vastuse korral tuleb leida vastus, kas süüdistatavatele AKle ja AKle etteheidetud tegevus on kvalifitseeritav muu paragrahvi, antud juhul KarS § 4023 lg 1 järgi. 31.1 Nii prokuratuur kui kannatanud toovad esmalt apellatsioonides välja maakohtuga mittenõustuvalt, et riigi 100% osalusega eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liige omab ametiseisundit sarnaselt sellise ettevõtte nõukogu liikmega. Vastuseks sellele seisukohale, märgib ringkonnakohus esmalt, et prokuratuur möönab ise, et „Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-98-15 võib järeldada, et kohus seadis sisuliselt riigi osalusega eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani liikme avaliku ülesande tuvastamise sõltuvusse sellest, kes nimetab juriidilise isiku juhatuse ametisse, kas nõukogu või asutaja- või liikmeõiguste teostaja. Seega võib järeldada, et kui riigi osalusega eraõigusliku isiku juhatuse nimetab ametisse nõukogu, siis ei teki riigi osaluse valitseja, asutaja- või liikmeõiguste teostaja ning juhatuse liikme vahel avalik-õiguslikku suhet; kui aga juhatuse valib asutaja- või liikmeõiguste teostaja (riigi mittetulundusühistus MTÜS § 19 lg 1 p 2, § 28 lg 2), siis tekib poolte vahel ka avalik-õiguslik suhe ning juhatuse tegevus on käsitatav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 ja KarS § 288 lg 1 mõttes“. Sellise käsitlusega, mis sisuliselt jaatab juhatuse avalik-õiguslikku suhet riigiga üksnes riigi mittetulundusühingutes, prokuratuur ei nõustu. 31.2 Kohtukolleegiumi veendumusel selgitas Riigikohus kõnealuses lahendis justnimelt, miks riigi osalusega eraõigusliku äriühingu puhul avalik-õiguslik suhe riigiga tekib ainult nõukogu liikmel. Seejuures kohtukolleegiumi veendumusel ei välista riigiosalusega

äriühingu nõukogu liikme avalik-õiguslik suhe riigiga aga kuidagi avaliku ülesande täitmist ka isikute poolt, kes ei ole eraõigusliku juriidilise isiku nõukogu liikmed. Riigikohus on selgitanud, et RVS § 80, mis sätestab nõuded riigi osalusega eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani liikmetele, laieneb riigi (osalusega) aktsiaseltsi puhul just (osaluse valitseja valitud) nõukogu liikmetele, sest vaid nemad valib ametisse riigi osaluse valitseja, samas kui juhatuse liikmed valib nõukogu (ÄS § 309 lg 1). Seetõttu tulenebki seadusest riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme kohustus järgida riigi huve. Riigi äriühingu juhtimisele kohaldub äriseadustik seega koos riigivaraseaduses sätestatud erisustega (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-2-14, p 31.1). (vt RKKKo nr 3-1-1-98-15 p 77) 31.3 Analoogselt riigi osalusega äriühingu nõukogu liikmega, on ka aktsiaseltsi juhatuse liikmel äriseadustikust tulenev hoolsus ja- lojaalsuskohustus aktsiaseltsi, mitte aktsionäri(de) eest. Samas on aga Riigikohus selgitanud, et riigi osalusega äriühingu juhtimisele kohaldub äriseadustik koos RVS-s sätestatud erisustega. RVS erisus seisnebki selles, et RVS § 80 lg 1 p 2 näeb otsesõnu ette riigi osaluse valitseja kohustuse kindlustada, et tema valitav nõukogu liige oleks võimeline tagama riigi kui aktsionäri huvide tõhusa kaitse. Riigikohus on selgitanud, et selle mõte seisneb selles, et nõukogu liikmel on riigi huvide kaitsmise kohustus. Sellise kohustuse vajalikkus tuleneb asjaolust, et riigil ei ole oma osaluse kui riigivara valitsemisel sarnast tegutsemisvabadust, nagu eraisikust aktsionäril, vaid ta peab täiendavalt tagama, et tema tegevus vastaks samal ajal ka riigivaraseaduses sätestatud nõuetele. (ibid p 76) Selliselt jõudiski Riigikohus järeldusele, et RVS § 80 lg 1 p-st 2 tulenevalt on riigiosaluse valitseja valitud riigi (osalusega) aktsiaseltsi nõukogu liikmel lisaks eraõiguslikule suhtele aktsiaseltsiga ka avalik-õiguslik õigussuhe riigiga. Viimati nimetatud õigussuhtest tuleneb nõukogu liikme kohustus kasutada talle äriseadustiku ja äriühingu põhikirjaga antud pädevust selleks, et tagada riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse, rikkumata samas nõukogu liikme kohustusi aktsiaseltsi ees. RVS § 80 lg 1 p 2 mõtte kohaselt peab riigiosaluse valitseja valitud nõukogu liige tegema kõik temalt mõistlikult eeldatava, et aktsiaseltsi nõukogu tegevus aitaks võimalikult suurel määral kaasa RVS § 76 lg 2 ja § 10 lg-te 1 ning 2 alusel kindlaks määratud riigi osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele, samuti RVS § 8 lg-s 1 ja §-s 9 sätestatud ülesannete täitmisele. 31.4 Et RVS ei anna riigi äriühingu osaluse valitsejale õigust valida riigi äriühingu juhatuse liiget ning AS Tallinna Sadam põhikirja kohaselt valib juhatuse koosseisu ja kutsub juhatuse liikme tagasi nõukogu, tulebki asuda seisukohale, et RVS-iga sätestatud erisused ei kohaldu eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikmetele, seega kohaldub üksnes ÄS-s sätestatu. Selliselt ei ole riigi osaluse valitseja valitud riigi (osalusega) aktsiaseltsi juhatuse liikmel lisaks eraõiguslikule suhtele aktsiaseltsiga ka avalik-õiguslikku õigussuhet riigiga. Maakohus märkis lisaks asjakohaselt, et ka alates 1. jaanuarist 2010 kehtetu REOS § 18 mõistes on riigi esindajaks ainult nõukogu liige, mitte juhatuse liige ning sama seaduse § 19 sätestas just riigi esindaja kohustused, seega mitte juhatuse liikme kohustused. See viide selgitab seadusandja tahet omada riigi kontrolli selle osalusega eraõigusliku juriidilise isiku üle üksnes läbi nõukogu, mis planeerib AS tegevust ja korraldab tema juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle (AS TS põhikiri p 4.2.1.) ning teeb otsuseid AS juhtimise ja tegevuse korraldamisel ning töö planeerimisel (ibid p 4.2.2). Kohtukolleegiumi veendumusel ei pea riik jätkuvalt ega soovi sekkuda riigi osalusega ASi igapäevasesse juhtimisse (ettevõtlusvabadusse), mis on juhatuse vastutusalaks. 31.5 Tuleb nõustuda seega maakohtu seisukohaga, et praegusel ajal kehtiva RVS § 5 lg-st 1, § 9 ja § 6 koostoimest nähtuvalt ei ole §-s 9 märgitud kohustusi pandud eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikmele. Seadusandja ei ole taolist vastutust juhatuse liikmele ette näinud ega ole see tuletatav eeltoodu alusel ka seadusest endast. Samas kordab aga

kohtukolleegium, et avaliku ülesande täitmine füüsilise isiku poolt ei sõltu sugugi tema täiendava avalik-õigusliku suhte olemasolust riigiga, nagu seda on riigi osalusega äriühingu nõukogu liikme puhul. Riigi osalusega eraõigusliku äriühingu nõukogu liiget eristab see, et tulenevalt RVS § 80 lg 1 p-st 2 on riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme kogu ametitegevus, mis vastab KVS § 2 lg-s 2 nimetatud otsuse või toimingu tunnustele – sh nõukogu otsuste tegemisel osalemine –, käsitatav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. Seejuures ei ole oluline, kas äriühingu üksiktegevus, millega seoses nõukogu liige oma ametipädevust kasutab, on vaadeldav avaliku ülesande täitmisena või mitte. Riigi huvi oma osaluse väärtuse säilimise ja suurendamise ning osaluse valitsemise eesmärkide saavutamise vastu võib mõjutada ka äriühingu selline tegevus, mis ise avaliku ülesande täitmisena käsitatav ei ole. Seega peab riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liige ka selliste otsuste langetamisel alati kontrollima riigi kui aktsionäri huvide riivet ja viimase olemasolul sellega arvestama (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p 84). Ringkonnakohus on seisukohal, et selliselt riigi osalusega äriühingu juhatuse liikmete puhul eelviidatud avalik-õiguslikust suhtest tulenev käsitlus avaliku ülesande täitmise tuvastamisel ei laiene. 32 Prokuratuur ja kannatanute esindajad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et avaliku ülesande sisustamisel prokuratuuri viited sadamaseadusele on asjakohatud. Maakohus sedastas, et sadamaseadus kehtib kõikide sadamate suhtes ega anna Tallinna Sadam AS-le avaliku ülesande täitmisel eristaatust. Tallinna Sadam AS põhitegevusalad ning valdkond ise ei anna Tallinna Sadam AS-le avalikku ülesannet ega avaliku ettevõtja eristaatuse tekkimise alust. 32.1 Kohtukolleegium maakohtu selliste põhjendustega ei nõustu ning leiab, et kõigile sadamaseadusega (SadS) reguleeritud sadamapidajatele ongi selle seaduse alusel delegeeritud avalik ülesanne sadamateenuste osutamiseks, olenemata konkreetse sadamapidaja äriühingu kuulumisest riigile või erakapitalile. Süüdistusest nähtub, et sadamaseaduse (jõustunud 10.07.2009 ning redaktsioonide kohaselt, mis kehtisid kuni käesoleva ajani) § 3 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on sadamateenuseks veesõiduki sildumise võimaldamine, lastimine ja lossimine. Sildumise, lastimise ja lossimise korraldamisega seotud ülesandeks on infrastruktuuriobjektide, sh ligipääsuteede ja –alade, hooldus. Sadamaseaduse § 3 lg 1 p 3 kohaselt on sadamateenuseks reisijate laevale mineku ja laevalt tuleku korraldamine. Reisijate laevale mineku ja laevalt tuleku korraldamisega seotud ülesandeks on infrastruktuuriobjektide, sh ligipääsuteede ja -alade hooldus. Süüdistuses järeldatakse, et lähtuvalt eeltoodust on sadamateenused ja nendega seotud ülesanded avalikuks ülesandeks. Hädaolukorra seaduse § 34 lg 2 p 9 (jõustunud 24.07.2009 kehtis kuni 31.06.2017) kohaselt on elutähtsaks teenuseks sadamate toimimine, mille korraldamise eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (eelnevalt oli nimetatud põhimõte toodud hädaolukorraks valmisoleku seaduse § 7 lg 2 p 2). Kohtukolleegium nõustub süüdistuse eeltoodud õigusliku hinnanguga, et sadamateenuste ning nende tagamisega seotud funktsioonide näol on tegemist avaliku ülesandega. 32.2 Asjaolu, et sadamad täidavad avalikku ülesannet sadamateenuste ning neid tagavate funktsioonide näol, ei tähenda aga automaatselt, et avalikku ülesannet täidavad ka sadamapidaja juhatuse liikmed. Kannatanud leidsid esitatud apellatsioonis lisaks, et avalikku ülesannet täitis ka TS hooldusosakonna juhatajana ka MP. 33 Järgmisena tulebki leida vastus küsimusele, kas AK, AK ja MP täitsid süüdistuses viidatud lepingute ning AK nelja parvlaeva ehituse ning soetamise lepingute sõlmimisel avalikku ülesannet, mis lubaks järeldada, et neil on selleks ametiseisund. KarS § 288 lg 1

kohaselt on ametiisik KarS eriosa tähenduses füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. KVS § 2 lg 2 p 1 kohaselt seisneb ametiseisund õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenevas õiguses ja kohustuses avaliku ülesande täitmisel: teha otsus, sealhulgas osaleda selle tegemises või selle sisulises suunamises. Maakohus leidis, et AS Tallinna Sadam ega süüdistatavad ei ole täitnud nende tehingute puhul avalikku ülesannet, kuna pole olemas ühtegi seadust, seadusest tulenevat õigusnormi või selles tulenevat tõlgendust, millest oleks tuletatav mingiski osas ning süüdistuse kontekstis tähtust omav riigi poolt AS-le Tallinna Sadam antud avalik ülesanne, mis annaks ettevõtjale (Tallinna Sadamale) sellise pädevuse või võimalused, mis ei ole omased teistele ettevõtjatele. 33.1 Ringkonnakohus sisuliselt nõustub prokuratuuri ning kannatanutega, et AS Tallinna Sadam on riigile strateegiliselt oluline taristuettevõte, mistõttu kuuluski AS Tallinna Sadam süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude toimepanemise ajal 100 % riigile, kuid leiab, et avaliku ülesande sisustamisel prokuratuuri viited üksnes AS Tallinna Sadam strateegilisele tähtsusele ei ole asjakohased. Kohtukolleegiumi veendumusel ei saa sisustada avaliku ülesande delegeerimist riigilt AS-le Tallinna Sadam juhatuse liikmetele ning hooldusosakonna juhatajale, tuginedes üksnes asjaolule, et Vabariigi Valitsuse korralduse 11.10.1996 nr 845-k alusel riik otsustas ümber kujundada riigiettevõtte „Tallinna Sadam“ aktsiaseltsiks Tallinna Sadam, jättes 100%-lise osaluse endiselt Eesti Vabariigile. Antud juhul ei tule vastata küsimusele, kas riigile kuuluv äriühing üleüldse täidab mingit avalikku ülesannet (nt sildumisteenus), vaid oluline on leida vastus küsimusele, kas on olemas õigusnorm, millest tulenevalt on võimalik järeldada, et AS Tallinna Sadam juhatuse liikmed ja hooldusosakonnajuhataja täitsid süüdistuse esemeks olevate lepingute sõlmimisel avalikku ülesannet ehk millisest õigusnormist lähtuvalt pidid nad tegutsema tavalise erasektori ettevõtte juhatuse liikmetest erinevalt, tagades avaliku ülesande täitmist. 33.2 Kohtukolleegium märgib, et esitatud apellatsioonis mõlema - AK ja AKa puudutavas osas prokuratuur „peab vajalikuks vaidlust jätkata“ üksnes kolme sildumisteenust võimaldava töövõtulepingu osas. Punktis 10 leiab prokuratuur erinevalt süüdistusaktist ning oma menetluslikust positsioonist maakohtus, et AK ja AK on Tallinna Sadama AS juhatuse liikmetena täitnud avalikke ülesandeid kolme järgneva sildumisteenust reguleeriva töövõtulepingu sõlmimisel. Nendeks lepinguteks on H AS-ga töövõtuleping nr 05409, E AS-ga töövõtuleping nr 1832908 ja ES OÜ-ga töövõtuleping nr 05509 (sildumisteenus). Prokuratuuri nägemuse kohaselt võtsid nad nende sõlmimisel vastutasuna altkäemaksu H AS esindaja ESlt, E AS ja ES OÜ esindajatelt ÜRlt ja TPlt. Lisaks leiab prokuratuur AK osas apellatsiooni p-s 11 jätkuvalt, et AK on Tallinna Sadama AS juhatuse liikme ja TS Laevad OÜ nõukogu liikmena TPR kaasabil RS S.A esindaja JPlt ja SDTTS esindaja SATlt altkäemaksu võttes täitnud ametiisiku ülesandeid. Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et selliselt nõustub prokuratuur sisuliselt maakohtuga selles, et ülejäänud süüdistuses nimetatud kümnete lepingute puhul AS TS juhatuse liikmed AK ja AK ning hooldusosakonna juhataja MP avalikku ülesannet ei täitnud, kuna tegemist oli igale tavalisele äriettevõttele omase igapäevase majandustegevusega. Samas eraldi põhjendusi, miks prokuratuur soovib jätkata vaidlust üksnes viidatud töövõtulepingute osas (mis kõik reguleerivad sildumisteenust) apellatsioonis ei leidu. Ringkonnakohtul on alust järeldada, et apellatsioonimenetlusest alates möönab ka prokuratuur, et just sildumisteenuse võimaldamine on SadS § 3 lg 1 p-st 1 tulenev avalik ülesanne, mida pidid süüdistatavad oma pädevuse piires tagama. Kannatanud leiavad jätkuvalt ning üldistavalt, et süüdistatavatele AKle ja AKle etteheidetavad teod on toime pandud avalikus sektoris.

Põhjendusi, miks MPle etteheidetud teod on toime pandud avalikus sektoris ehk millist avaliku ülesannet tema täitis, kannatanute apellatsioonist ei leidu, kuid kannatanud taotlevad erinevalt prokuratuurist ka MP süüditunnistamist KarS § 294 lg 2 p 3,4 järgi. 34 Ringkonnakohus peab vajalikuks välja tuua otsustused, milliste osas ei soovi prokuratuur vaidlust jätkata, ilmselt leides, et tegemist on igale äriettevõttele iseloomuliku tavapärase majandustegevusega, mille puhul ei täideta avalikku ülesannet: 34.1 MP ja AK poolt tehtud järgmised K OÜ-le soodsad ametialased otsused (K 1 lk 51): a) AS Tallinna Sadam ja K OÜ vahel riigihanke nr 11039 „Koristus- ja haljastusteenuste pakkumine AS Tallinna Sadam Muuga sadama territooriumil“ täitmiseks 13. veebruaril 2004 tähtajatult sõlmitud töövõtulepingu nr 0753104 muudatuste sõlmimine; b) AS Tallinna Sadam korraldatud riigihankel nr 134625 „Koristus- ja haljastustööde teostamine AS-i Tallinna Sadam Muuga sadama territooriumil“ pakkumuste hindamisel ja edukaks tunnistamisel, mille tulemusena 24. septembril 2012 sõlmiti AS Tallinna Sadam ja K OÜ vahel töövõtuleping nr 28912; c) AS Tallinna Sadam hankel "Muuga sadama haruraudteede, raudteeülesõidukohtade ja pöörmete hooldus“ pakkumuste hindamisel ja edukaks tunnistamisel, mille tulemusena 01. aprillil 2010 sõlmiti AS Tallinna Sadam ja K OÜ vahel töövõtuleping nr 08810. 34.2 AK ja AK poolt AS H AS-le soodsad ametialased otsused: a) 28. augusti 2001 lepingu nr 4481601 lisade 38, 39, 40, 41, 42, 43 sõlmimine; b) 01. augusti 2002 rendilepingu nr 4401602 lisade 24, 26, 27, 28, 29, 30, 31 sõlmimine; c) 20. aprilli 2009 üürilepingu nr 11109 sõlmimine; d) 03. mai 2010 üürilepingu nr 12110 ja lisade nr 2-7 sõlmimine; e) 18. märtsi 2011 üürilepingu nr 08011 sõlmimine. 34.3 AK ja AK poolt E AS-le soodsad ametialased otsused: a) 11. augustil 1997 rendilepingu nr 5402997 muutmine ja täitmine ning lisade nr 27, 28, 29, 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36 sõlmimine; b) 11. augustil 1997 koostöölepingu nr 5412997 muutmine ja täitmine ning lisade nr 18, 19 sõlmimine; c) 04. juunil 1998 rendilepingu nr 2432998 täitmine; d) 25. oktoobril 2001 rendilepingu nr 5462901 täitmine; e) 12. novembril 2002 äriruumi üürilepingu nr 6322902 muutmine, täitmine ning lisade nr 6, 7, 8, 9 sõlmimine; f) 11. aprillil 2003 äriruumi üürilepingu nr 1722903 muutmine ja täitmine ning lisa nr 6 sõlmimine; g) 12. juunil 2009 Hoonestusõiguse, reaalkoormatise, märke ja ostueesõiguse seadmise võlaõiguslik leping; h) 22. juunil 2010 töövõtulepingu nr 24110 (Paldiski lõunasadama koristustöö) sõlmimine; i) 17. juunil 2013 töövõtulepingu nr 19913 (Paldiski lõunasadama koristustööd) sõlmimine; j) 31. märtsil 2014 Hoonestusõiguse, reaalkoormatise, märke ja ostueesõiguse seadmise leping; Hoonestusõigusele hüpoteegi seadmise leping ning Asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused. 34.4 AK ja AK poolt ES OÜ-le soodsad ametialased otsused: a) 12. mail 2006 rendilepingu nr 1781606 muutmine; b) 16. oktoobril 2006 üürilepingu nr 3801606 muutmine ja lisade nr 4, 5 sõlmimine.

34.5 AK ja AK poolt AS Tallinna Sadam ja OÜ N vahel 05.11.2003 sõlmitud üürilepingu nr 5122903 muutmine. 34.6 Nähtuvalt eeltoodust, olid kõik viidatud otsustused, milliste osas prokuratuur ei pidanud vajalikuks vaidlust jätkata, seotud AS-i Tallinna Sadam tavapärase majandustegevusega, mis võib olla iseloomulik ükskõik millisele teisele äriettevõttele. Ringkonnakohus leiab samuti, et nende otsustuste osas ei täitnud ei Tallinna Sadam ega selle juhatuse liikmed AK, AK ja hooldusosakonna juhataja MP avalikku ülesannet, kuna ei ole ühtegi õigusakti ega -normi, mis annaks ettevõtjale sellise pädevuse või võimalused, mis ei ole omased teistele ettevõtjatele (vt RKKKo nr 3-1-1-98-15, p 67). Et AS Tallinna Sadam hooldusosakonna juhataja MPle heidetakse ette üksnes ettevõtte tavapärase majandustegevusega seotud otsustuste vastuvõtmist nn K OÜ-ga seotud episoodis, tuleb asuda seisukohale, et temale etteheidetud tegevust ei saa kvalifitseerida avalikus sektoris toime pandud altkäemaksu võtmisena KarS § 294 lg 2 p 3, 4 järgi. Kuigi kannatanud jätkasid apellatsioonimenetluses vaidlust süüdistatavatele kõigi etteheidetud altkäemaksu andmise/võtmise episoodide osas põhjusel, et tegemist on avalikus sektoris toimepandud kuritegudega, tähendab eeltoodu, et kannatanute apellatsioon jääb osas, mis puudutab igale äriühingule tavapärase majandustegevuse käigus altkäemaksukuritegude toimepanemist, edutuks. 35 Järgnevalt peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda just vaidlusalustel sildumisteenust tagavatel töövõtulepingutel, milliste erinevate rikkumistega sõlmimist heidetakse ette AS Tallinna Sadam juhatuse liikmetele AK ning AK. Kokkuvõtlikult sõlmis süüdistuse kohaselt AS Tallinna Sadam sildumise teenusega seoses järgmised lepingud: E AS töövõtuleping 1832908 (SA p-d 2.3.1.3.7 ja 3.1.2.1.7, T 4 lk 158-165), H AS töövõtuleping nr 05409 (T 6 lk 147-154) ja ES OÜ töövõtuleping nr 05509 (p 2.3.1.4.3, 3.1.2.2.3, T 4 lk 191-199). Sildumisteenusega seotud süüdistuse kohaselt on kokkuvõtlikult AKle ja AKle vastusooritusena etteheidetud järgmist: a) Otsustust, et AS Tallinna Sadam loobub ise sildumise teenuse osutamisest ja hakkab seda sisse ostma; b) Otsustust, et sildumise teenusepakkujateks saavad olema riigihanget ja tavahanget korraldamata, otselepingute alusel H AS, ES OÜ ja E AS; c) Lepingute sõlmimist kuluarvestusi tegemata, kahjumlikult AS-le Tallinna Sadam, sealjuures lepingumahu jätmist RHS sätestatud piirmäärast madalamaks: E AS-ga 65%, 75% ja 95% suurustes tasumäärades kokku leppides, kui kasumlikkuse piirmäär AS-le Tallinna Sadama oli vähem kui 65%. H AS-ga 75% suuruses tasumääras kokku leppides, kui kasumlikkuse piirmäär AS-le Tallinna Sadam olnuks 55%; ES OÜ-ga 75% suuruses tasumääras kokku leppides, kui kasumlikkuse piirmäär AS-le Tallinna Sadam olnuks 55%. 35.1 Sildumisteenust tagavate lepingute osas nõustus maakohus süüdistuses etteheidetuga üksnes selles, et sildumise teenuse sisseostu lepingute sõlmimiseks tulnuks korraldada AS Tallinna Sadam hankekorra järgi vähempakkumisega lihthange, samas süüdistuse etteheide RHS rikkumises on alusetu. Muus osas – nimelt selles, et otsustused olid vastu võetud juhatuse liikmete poolt nõukogu loata ning selles, et AK ja AK poolt süüdistuses märgitud tehingud üksikult või kogumis AS Tallinna Sadam äritegevuses olnuksid kahju(m)likud, maakohus süüdistusega ei nõustunud. 35.2 Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-21-8803/138 selgitanud, et olukorras, kus avaliku ülesande täitmine on delegeeritud /avaliku võimu kandja poolt/ eraõiguslikule isikule, saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku niisuguseid otsuseid ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu kandja või puudutatud kolmandate isikute (nt avaliku teenuse tarbijate) huve. Avalikku ülesannet täitva eraõigusliku isiku majandustegevuse korraldamine osas, mis ei mõjuta vahetult halduslepingu teise poole ega puudutatud kolmandate isikute õigusi, ei ole avaliku

ülesande täitmine KVS § 2 mõttes. Seda isegi mitte siis, kui eraõiguslik isik korraldab enda niisugust tegevust, mis on vajalik avaliku ülesande täitmiseks. /.../ Vastupidine seisukoht tähendaks ebaproportsionaalset sekkumist ettevõtlusvabadusse (p. 61). 35.3 Kõigile SadS-s kehtestatud nõuetele vastavatele Eesti sadamatele on avaliku võimu kandja ehk riigi poolt SadS § 3 lg 1 p 1 alusel delegeeritud avalik ülesanne veesõidukite sildumise võimaldamiseks. Puudub vaidlus, et AS Tallinna Sadam poolt oli veesõidukite sildumisteenus võimaldatud. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kõik SadS § 4 loetletud kohustused ei ole iseseisvalt avalikuks ülesandeks, vaid on korraldatava iseloomuga funktsioonid, mille eesmärk on tagada avaliku ülesande ehk sildumisteenuse võimaldamist sadama poolt. Maakohus märkis samuti asjakohaselt, et sadamateenused kui sellised olid täielikult tagatud ehk juhatuse liikmete poolt läbi erinevate lepingute jne korraldatud. Praeguses kriminaalasjas on vaidlusaluseks küsimuseks nende „korraldamise“ ehk lepingute sõlmimise/läbirääkimiste õiguspärasus ja seotus altkäemaksuga. Kõik prokuratuuri poolt viidatud (korraldatavad) kohustused olid täidetud ning nende teenuste eest tasumine (sadama osalus nt sildumisteenuse osutamisel) ei ole kuidagi seotud riigiabiga, vaid Tallinna Sadam AS majandas ennast ise. 35.4 Lisaks väärib märkimist ning selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, et erinevalt süüdistuses toodud etteheitest, et sildumise teenuse sisseostmine oli AK ja AK (ainu)otsustus, leidis maakohtus üheselt tõendamist, et sildumisteenuse sisseostmine oli heaks kiidetud AS Tallinna Sadam nõukogu poolt. Esimesena otsustati nõukogu heakskiidul sildumise teenusele üleminekut katsetada Paldiski Lõunasadamas seoses sildumiste vähenemisega ja sellest tulenevalt ebaproportsionaalse tasuga kaimadrustele. Järgnevalt nähtuvalt 16. detsembri 2008 Tallinna Sadama nõukogu protokolli p-st 2 oli planeeritud sildumise teenuse sisseostule üleminek Vanasadamas 2009. aastaks ning juhatusele anti suunis asuda kulude vähendamise eesmärgil mh Vanasadamas sildumisteenust sisse ostma (T 63 lk 119-120). Maakohus on sildumisteenuse sisseostuks AS Tallinna Sadam nõukogu poolt loa andmisega seonduvat põhjalikult käsitlenud, mistõttu ei pea kohtukolleegium maakohtu põhjendusi selles osas kordama. 35.5 Olukorras, kus kõik SadS § 3 sätestatud sadamateenused olid AS Tallinna Sadam poolt vaieldamatult tagatud, kus AS Tallinna Sadam poolt sildumisteenuse sisseostmine toimus nõukogu (kelle ülesandeks on mh teostada järelevalvet juhatuse tegevuse üle) heakskiidul, kus puuduvad andmed ning süüdistatavatele ei olegi ette heidetud, et sellega oleks puudutatud riigi ehk avaliku võimu kandja huve või riigile oleks tekkinud kahju, samuti pole kriminaalasjas etteheidetud ning puuduvad andmed, et kahju oleks tekitatud kolmandate isikutele või muul moel oleks puudutatud nende huve, ei ole võimalik väita, et süüdistatavad täitsid avalikku ülesannet. 36 Ringkonnakohtu veendumusel kohalduvad kohtupraktikas (vt RKKKo nr 1-21-8803 p-des 22, 61-62) kujunenud seisukohad täielikult ka vaidlusalusele süüdistuse etteheitele, mille kohaselt AK Tallinna Sadama AS juhatuse liikmena ja TS Laevad OÜ nõukogu liikmena, on võtnud Poola laevatehase RS S.A esindajalt JPlt ja Türgi laevatehase SDTTS esindajalt SATlt altkäemaksu ja viimased seda talle andnud nelja parvalaeva ehitamise ning soetamise eest just nendelt laevatehastelt. 36.1 Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et ühestki seadusest, õigusaktist või normist ei tulene avaliku ülesandena AS-le Tallinna Sadam või OÜ-le TS Laevad avaliku võimu kandja poolt antud kohustust soetada parvlaevad. Vaidlus puudub selles, et AS Tallinna Sadama nõukogu ise otsustas 16. juunil 2014 toimunud koosolekul kuulutada välja hanke Saaremaa ja Hiiumaa ning mandri vahelise liiniveo korraldamiseks sobivate parameetritega ühe kuni nelja parvlaeva soetamiseks AS-i Tallinna Sadama ja/või tema tütarettevõtja kaudu. Samuti otsustas nõukogu, et AS Tallinna Sadam ja/või tema

tütarettevõte osaleb peale parvlaevade maksumuste selgumist MKM-i poolt väljakuulutataval hankel Saaremaa ja Hiiumaa ning mandri vahelise avaliku liiniveo korraldamiseks (T 24 lk 86). AS-i Tallinna Sadam ainuaktsionär Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium otsustas 17. juunil 2014 parvlaevaliikluse korraldamise eesmärgil saarte ja mandri vahel tütarettevõtja asutamise AS-i Tallinna Sadama poolt. Tütarettevõtteks sai OÜ TS Laevad, mille põhitegevusalaks sai parvlaevaliikluse korraldamine mandri ja suursaarte vahel (T 24 lk 151). Poolte vahel ei ole ka vaidlust sellest, et 11.12.2014 on sõlmitud Eesti Vabariigi, keda esindas Majandus-ja Kommunikatsiooniministeerium, ja TS Laevad OÜ ning OÜ TS Shipping vahel sõitjaveo avaliku teenindamise leping Rohuküla-Heltermaa ja Virtsu- Kuivastu parvlaeva liinil. Lepingu objektiks on avaliku liiniveo teenuse teostamine (sh sõitjate-, sõidukite ja kaubaveo korraldamine ja teostamine) vedaja poolt reisiparvlaevadega RohukülaHeltermaa ning Virtsu-Kuivastu parvlaevaliinidel ajavahemikus 01. oktoober 2016 kuni 30. september 2026 (T 24 lk 186-250). Kokkuvõttes leiab kohtukolleegium, et avalik ülesanne oli riigi poolt 11.12.2014 antud AS Tallinna Sadam tütarettevõtte TS Laevad OÜ-le avaliku liiniveo teenuse tulevikus (ehk 2016 kuni 2026) teostamiseks. 36.2 Asjaolu, et riik (MKM näol) andis avaliku ülesandena TS Laevad OÜ-le sõitjaveo avaliku teenindamise Rohuküla-Heltermaa ja Virtsu-Kuivastu parvlaeva liinil selle tulemusena, et AS Tallinna Sadama nõukogu eelnevalt otsustas kuulutada välja hanke Saaremaa ja Hiiumaa ning mandri vahelise liiniveo korraldamiseks sobivate parameetritega ühe kuni nelja parvlaeva soetamiseks AS-i Tallinna Sadama ja/või tema tütarettevõtja kaudu, ei mõjuta kuidagi tõsiasja, et parvlaevade soetamine on siiski vaid abistava iseloomuga tegevus. Avalik ülesanne oli eelnimetatud avaliku liiniveo teenus. Märkida tuleb, et parvalaevade hange kukkuski läbi, mis ei teinud olematuks tulevikus tekkiva avaliku ülesande täitmise kohustust OÜ TS Laevad jaoks. Hankemenetluse läbikukkumise järel asuti otsima AS Tallinna Sadam nõukogu heakskiidul laevade hankimise teisi võimalusi. Vaidlus puudub selles, et MKM avaliku võimu kandjana ei kirjutanud kuidagi OÜ-le TS Laevad ette, milliste vahenditega peab delegeeritud avalik ülesanne olema täidetud. Vaidlus puudub ka selles, et OÜ TS Laevad pidi avaliku ülesande täitmiseks vajalikud vahendid (parvlaevad) hankima enda kulul. Laevade soetamiseks andis OÜ-le TS Laevad laenu emaettevõtte AS Tallinna Sadam. Selliselt tuleb järeldada, et asjaolu, et OÜ TS Laevad hankis avaliku ülesande täitmise jaoks vajalikud töövahendid (parvlaevad) oma kulul ise, ei mõjuta avaliku võimu kandja (riigi) ega hiljem korraldatud avaliku liiniveo teenuse raames selle tarbijate huve. Vaidlus puudub, et liiniveo teenus oli korraldatud. 36.3 Eeltoodust tulenevalt tuleb nõustuda maakohtu lõppjäreldusega, et AS Tallinna Sadam ega selle tütarettevõte TS Laevad OÜ ei täitnud parvlaevade hankimise protsessis ega ehituslepingute sõlmimisel avalikku ülesannet, AKl ei olnud laevaehitusettevõtetega suheldes/lepinguid sõlmides jms ametiseisundit ega olnud ta ametiisik, mistõttu ei ole täidetud KarS § 294 objektiivne koosseis. 37 Maakohus hindas seejärel, kas süüdistatavate tegevus altkäemaksu võtmisel ja andmisel võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule, lähtudes eeldusest, et süüdistatavad AK ja AK ei ole ametiisikud KVS § 2 lg 1 tähenduses. Samas sellele küsimusele vastuse otsimisel väljus maakohus põhjendamatult teokirjelduse piiridest oluliselt kaugemale ning ennekõike lahendas sisuliselt süüdistuses toodud etteheidete tõendatuse, lahendades peaaegu viimases järjekorras küsimuse, kas altkäemaks on toime pandud avalikus sektoris või mitte. Kohtukolleegiumi veendumusel oleks pidanud maakohus sarnaselt praeguse otsusega eelkõige lahendama küsimuse, kas AS Tallinna Sadam juhatuse liikmete ning hooldusosakonna juhataja näol on tegemist ametiisikutega KVS § 2 lg 1; KarS § 288 tähenduses ning seejärel alguses piirduma küsimuse lahendamisega, kas süüdistuses

toodud teokirjeldus võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus tuleb asuda seisukohale, et süüdistatavatele etteheidetud tegevus ei ole toime pandud avalikus sektoris, vastab süüdistuses toodud teokirjeldus altkäemaksu võtmisele ja andmisele erasektoris järgnevalt: AK, AK ja MP osas KarS § 4023 lg 1 järgi; ES, TP, JP ja ÜR osas KarS § 402 4 lg 1 järgi; TPR osas KarS § 4023 lg 1 – § 22 lg 3 ja KarS § 4024 lg 1 – § 22 lg 3 järgi. Aegumine 38 Järgmise küsimusena oleks maakohus pidanud kujundama seisukoha, kas süüdistatavatele etteheidetavad teod, mis on kvalifitseeritavad altkäemaksu andmisena ja võtmisena erasektoris, võivad olla aegunud. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt on aegumistähtaja saabumine absoluutne menetlustakistus. KrMS § 199 lg 1 p 2 kohaselt on kuriteo aegumistähtaja möödumine kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Varasemas kohtupraktikas on asutud seisukohale, et KrMS § 199 lg 1 p-des 2-6 loetletud aluste olemasolu välistab isiku süüküsimuse sisulise hindamise (välja arvatud KrMS § 199 lg-s 3 ja § 274 lg-s 2 ette nähtud erandjuhtudel) (vt RKKK nr 1-22-225, p 17). 38.1 Erasektoris nii altkäemaksu andmise kui ka võtmise eest ettenähtud sanktsioonid näevad karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega KarS § 4 lg 3 kohaselt on tegemist teise astme kuritegudega. KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteos, kui ei esine aegumise katkemise ega peatumise aluseid. Kuriteo aegumine katkeb KarS § 81 lg-s 5 nimetatud menetlustoimingute tegemisega. KarS § 81 lg 6 kohaselt kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti KarS § 81 lg-s 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Isikut ei tohi kuriteos siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81 lg-s 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg, seega teise astme kuriteo puhul 10-aastane tähtaeg. 38.2 Prokuratuur toob esitatud apellatsioonis välja, et maakohus on aegumistähtaja arvutamisel eksinud. Apellant juhib tähelepanu sellele, et absoluutse aegumistähtaja arvutamisel on maakohus põhjendamatult võtnud tähtaja arvutamise aluseks süüdistuses nimetatud ebaõiguskokkuleppe sõlmimise hetke. Apellant leiab maakohtuga mittenõustuvalt, et teo toimepanemise aja arvestamisel tuleb lähtuda teo faktilisest lõpetamisest – soodustuse üleandmise lõpetamisest (RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 1016; nr 3-1-1-31-14, p 15.1). Prokuratuur toob välja, et maakohus luges tuvastatuks, et sildumisteenuste osas võtsid AK ja AK TPR kaasabil ESlt, ÜRlt ja TPlt vastu soodustusi kuni 2015 augustikuuni (süüdistuse kohaselt kuni 26.08.2015), mis peaks olema aegumistähtaja arvutamise alguspunktiks. Kohtukolleegium prokuratuuri sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et prokuratuuri käsitluse kohaselt olid vaadeldavad kuriteod sisuliselt vältavateks kuritegudeks KarS § 81 lg 4 teise lause tähenduses, mis olid aastatel 2007 kuni 2008 sõlmitud ebaõiguskokkuleppe raames (süüdistatavatele soodsam süüdistuses toodud aastaarv) hõlmatud süüdistatavate ühtse tahtlusega ning lõppesid alles 26.08.2015, kui kriminaalasjas toimusid esimesed avalikud menetlustoimingud. Süüdistuse kohaselt nn parvlaevade ehituse episoodis oli ebaõiguskokkulepe sõlmitud hiljemalt 08.12.2014 ning altkäemaksuteod olid faktiliselt lõpetatud samuti 26.08.2015. Ringkonnakohus leiab, et altkäemaksu andmise/võtmise kuritegusid vältavate kuritegudena käsitleda ei saa, seega aegumistähtaja arvutamise alguspunktiks ei saa olla 26.08.2015. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul tegemist on jätkuva kuriteoga.

38.3 Prokuratuur toob apellatsioonis välja, et otsuses nr 3-1-1-14-14, p 1016 on Riigikohus selgitanud, et kuigi õiguslikult on tegu lõpule viidud juba (soodustuse) esimese osa üleandmisega, tuleb selle toimepanemise aja arvestamisel lähtuda teo faktilisest lõpetamisest, milleks on soodustuse üleandmise lõpetamine. Kohtukolleegiumi veendumusel on prokuratuur ekslikult lähtunud aegumistähtaja arvutamisel üksnes viidatud seisukohast, jättes sisuliselt tähelepanuta sama lahendi p-des 1020-1029 toodud seisukohad. Nendest tuleneb, et altkäemaksu võtmise või andmise toimepanemine on käsitletav jätkuva süüteona, kui on täidetud eeltoodud tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad (altkäemaksu)kokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine. /.../ Teo toimepanemise faktilise lõpetamise ajaks tuleb lugeda /.../ kuupäev, mil toimus viimane tuvastatud (altkäemaksu)kokkuleppe sõlmimine (ülekinnitamine) (vt otsuse punkt 1020). Sellest tulenevalt on vale prokuratuuri seisukoht, et kõigi altkäemaksutegude (v.a K OÜ-ga seotud episood) toimepanemise lõpetamiseks võib lugeda 26.08.2015, kus kriminaalasjas toimusid esimesed läbiotsimised. 38.4 Maakohus on seevastu aegumistähtaegade arvutamisel võtnud aluseks süüdistuses väljatoodud ebaõiguskokkulepete sõlmimise aja (süüdistuses nimetatud ajavahemik 2008 kuni 2009) ning asus seisukohale, et K OÜ, H AS ning TP ja ÜR (BMLG AS, E AS, ES OÜ) episoodides seadusest tulenev absoluutne aegumise tähtaeg II astme kuriteo puhul, millisteks on KarS § 4023-4 lg 1 ja § 296 lg 1, on saabunud hiljemalt 31.12.2018 aastal (süüdistuses on ebaõiguskokkulepe määratud aastaarvuna). Samuti asus maakohus seisukohale, et juhul, kui süüdistatavatele etteheidetavad teod (v.a parvlaevade episoodis) kvalifitseerida jätkuvalt avalikus sektoris altkäemaksu võtmiseks ja andmiseks, oleksid nende tegude absoluutsed aegumistähtajad saabunud hiljemalt 31.12.2023 aastal. Ringkonnakohus ei nõustu aegumistähtaja arvutamise alguspunkti osas ka maakohtuga. 38.5 Riigikohus on hilisemas otsuses nr 3-1-1-31-14, p 15.1 asunud seisukohale, et soodustuse esimese osa üleandmine ei mängi ebaõiguskokkuleppe sõlmise ehk kuriteo lõpuleviimise seisukohalt tähtsust. Kui kokkuleppe kohaselt peab isik ametiisikule soodustuse üle andma kunagi tulevikus, on mõõtuandev just ebaõiguskokkuleppe sõlmimine - tegu on juriidilises mõttes lõpule viidud juba sellise kokkuleppe sõlmimisega. Soodustuse tegelik hilisem vastuvõtmine ei loo juurde uut ebaõigust, mistõttu kujutab see vastuvõtmine endast varem toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe sõlmimine) faktilist lõpetamist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ongi ekslikult lähtunud süüdistuses nimetatud ebaõiguskokkulepete sõlmimise aegadest, jättes tähelepanuta asjaolu, et kuigi erinevad altkäemaksukokkulepped olid suunatud samade pädevate isikute poolt toimepandavatele sarnastele tegudele, mis olid hõlmatud sama tahtlusega, tuleb altkäemaksutegude lõpetamiseks lugeda viimast tuvastatud ebaõiguskokkuleppe (osateo) sõlmimist. Nõustuda tuleb maakohtuga siiski selles, et altkäemaksu andja poolt soodustuse üleandmise aeg ei mängi altkäemaksuteo lõpetamise õiguslikult seisukohalt tähtsust. 39 Et ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga varasemalt asunud seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud altkäemaksukuriteod ei ole toime pandud avalikus sektoris, omavad kuritegude aegumise tähtaja arvutamise seisukohalt seega tähtsust kõik etteheidetavad osateod, kuna erasektoris on altkäemaksukuritegu võimalik toime panna ka igapäevase majandustegevuse käigus. Järgnevalt tuvastab ringkonnakohus, milliste süüdistuses kirjeldatud erinevate episoodide osas viimaste tehingute näol võib jaatada ebaõiguskokkuleppe sõlmimist ning millal on nad sõlmitud.

39.1 Süüdistuse kohaselt toimus ebaõiguskokkulepete sõlmimine ning altkäemaksu andmine ja võtmine ajalises aspektis kokkuvõtlikult järgnevalt: a) K OÜ episood (AK, MP, SH, K OÜ ja TPR) AK ja MP poolt altkäemaksu võtmine ning SH ja K OÜ poolt altkäemaksu andmine ning TPR kaasaaitamistegu altkäemaksu andmisele ja võtmisele (süüdistuse punktid 2.1, 2.1.1, 2.1.2, 2.1.3, K1 lk 50pö-55) seisnes selles, et AK, MP ja SH on sõlminud 2007 aastal ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt annab SH K OÜ esindajana Tallinna Sadam AS juhatuse liikmele AKle ja hooldusosakonna juhatajale MPle vara selle eest, et MP ja AK kasutaksid oma ametiseisundit ühiselt ja kooskõlastatud nii kooskõlas seadusega ja AS Tallinna Sadam kehtivate eeskirjadega, kuid vajadusel eiraksid nii seaduse kui AS-s Tallinna Sadam kehtivate eeskirjade nõudeid kui see on vajalik OÜ K huvide tagamiseks. AK ja MP on taolise vara lubamise vastuvõtmise ja vastusooritusega nõustunud ning vara vastu võtnud. TPR on osutanud kaasabi altkäemaksu andmisele ja võtmisele. Taolise üldise ebaõiguskokkuleppe alusel andis K OÜ juhatuse liige SH perioodil 02. juuli 2007 kuni 29. november 2012 AKle ja MPle altkäemaksu kokku 209 989.89 eurot. Süüdistuse kohaselt oli viimane ebaõiguskokkuleppega hõlmatud töövõtuleping sõlmitud AS Tallinna Sadam ja K OÜ vahel riigihanke nr 134625 „Koristus- ja haljastustööde teostamine AS-i Tallinna Sadam Muuga sadama territooriumil“ raames 24.09.2012. Kohtukolleegiumi veendumusel tuleb see kuupäev lugeda aegumistähtaja arvutamise alguspunktiks nn K OÜ (MP ja SH) episoodis. b) H AS episood (AK, AK, ES, TPR, VÕ). AK poolt altkäemaksu võtmine ühiselt ja kooskõlastatult AKga AS H juhatuse liikmelt ESlt ning TPR kaasaaitamistegu altkäemaksu andmisele ja võtmisele (süüdistuse punktid 2.2, 2.2.1, 2.2.2, 2.2.3 (1-6), 2.2.4, 3.2, 3.2.1, 3.2.2, 3.2.2.1 (1- 6), 3.3, K 1 lk 55- 63, lk 106-117) seisnes selles, et AK, AK ja ES on sõlminud 2008. kuni 2009. aastani täpselt tuvastamata ajal ja kohas Eesti Vabariigis ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt annab ES H AS esindajana Tallinna Sadam AS juhatuse liikmetele AKle ja AKle vara selle eest, et AK ja AK kasutaksid ajavahemikul 2008 kuni 2015 august oma ametiseisundit ühiselt ja kooskõlastatud nii kooskõlas seadusega ja AS Tallinna Sadam kehtivate eeskirjadega, kuid vajadusel eiraksid nii seaduse kui AS-s Tallinna Sadam kehtivate eeskirjade nõudeid kui see on vajalik H AS huvide tagamiseks. Eraldi on süüdistuses väljatoodud otsustus, et sildumisteenuse osutajaks on AS H AS. AK ja AK on taolise vara lubamise vastuvõtmise ja vastusooritusega nõustunud ning vara vastu võtnud. TPR on osutanud kaasabi altkäemaksu andmisele ja võtmisele. Ajavahemikul 01. juuni 2011 kuni 26. august 2015 maksti H AS-i arvelduskontolt AKle ja AKle altkäemaksu kokku summas 195 569.70 eurot. AK osa altkäemaksu summat hoidis TPR B OÜ arvelduskontol ja käsutas vastavalt tema juhistele. TPR korraldas 15. juuli 2009 kuni 04. mai 2011 AKle mõeldud altkäemaksusumma edasikandmise A OÜ arvelduskontole ning 05. mai 2011 kuni 26. august 2015 L OÜ arvelduskontole. Süüdistuse kohaselt oli viimane ebaõiguskokkuleppega hõlmatud üürileping nr 08011 sõlmitud AS-i Tallinna Sadam ja AS-i H (ES isikus) vahel 18.03.2011. Ringkonnakohus märgib, et süüdistuse kohaselt on kõnealuses episoodis seda lepingut (nagu teisi lepinguid) H juhatuse liikme ES taotlusel hiljem pikendatud. Süüdistusest ei nähtu, et soodsate lepingute pikendamiseks olid sõlmitud eraldi uued ebaõiguskokkulepped. Vastupidi, süüdistuses toodud AS-le H soodsate lepingute automaatne pikendamine AS H taotluse alusel oli ette nähtud varasemalt sõlmitud lepingute tingimustes, seega olid hõlmatud esialgse ebaõiguskokkuleppega. Sellest tulenevalt tuleb kohtukolleegiumi veendumusel viimase üürilepingu nr 08011 sõlmimise kuupäev, milleks on 18.03.2011, lugeda aegumistähtaja arvutamise alguspunktiks nn HTG AS (ES) episoodis.

c) BMLG AS-i kuuluvate E AS, ES OÜ, N OÜ episoodid (AK, AK, ÜR, TP, TPR). AK ja AK poolt altkäemaksu võtmine ning BMLG AS ja E AS nõukogu liikme TP ning BMLG AS kontserni kuuluvate ettevõtete E AS, ES OÜ ning N OÜ juhatuse liikme ÜR poolt altkäemaksu andmine ning TPR ja VÕi kaasaaitamistegu altkäemaksu andmisele ja võtmisele (süüdistuse punktid 2.3, 2.3.1, 2.3.1.1, 2.3.1.2, 2.3.1.3 (1- 11), 2.3.1.4 (1-3), 2.3.1.5, 2.3.1.5.1, 2.3.2, 3.1, 3.1.1, 3.1.2, 3.1.2.1 (1- 11), 3.1.2.2 (1-3), 3.1.2.3, 3.1.2.3.1, 3.1.3, 3.3, K1 lk 63-78, 90-105pö, 113 pö-117) seisnes selles, et AK, AK, TP ja ÜR on sõlminud ajavahemikul 2008 kuni 2009 tuvastamata kohas Eesti Vabariigis ebaõiguskokkuleppe, mille kohaselt annavad TP ja ÜR Tallinna Sadam AS juhatuse liikmetele AKle ja AKle vara selle eest, et AK ja AK kasutaksid ajavahemikul 2008 kuni 2015. aasta august oma ametiseisundit ühiselt ja kooskõlastatud nii kooskõlas seadusega ja AS Tallinna Sadam kehtivate eeskirjadega, kuid vajadusel eiraksid nii seaduse kui AS-s Tallinna Sadam kehtivate eeskirjade nõudeid, kui see on vajalik BMLG AS kontserni kuuluvate ettevõttete E AS-il, ES OÜ ning N OÜ huvide tagamiseks. AK ja AK on taolise vara lubamise vastuvõtmise ja vastusooritusega nõustunud ning vara vastu võtnud. TPR ja VÕ on osutanud kaasabi altkäemaksu andmisele ja võtmisele. Ajavahemikul 01. september 2009 kuni 26. august 2015 maksti AS E arvelduskontolt B OÜ arvelduskontole AKle ja AKle altkäemaksu kokku summas 219 543.19 eurot. AK osa altkäemaksu summast hoidis TPR B OÜ arvelduskontol ja käsutas vastavalt tema juhistele. TPR korraldas 15. juunist 2009 kuni 04. maini 2011 AKle mõeldud altkäemaksusumma edasikandmise A OÜ arvelduskontole ning 05. maist 2011 kuni 26. augustini 2015 L OÜ arvelduskontole. TP ja ÜR ajavahemikul 2008 kuni august 2015 on maksnud AKle altkäemaksu sularahas kokku summas 30 762.62 eurot ja AKle altkäemaksu sularahas kokku summas 33 962.62 eurot. Lisaks seisneb altkäemaksu andmine eraldi AKle TP poolt 16.02.2010 mootorsaani VentureLite koos lisadega kokku summas 152 500 krooni (9 746.53 eurot) ja 27.10.2014 100 000 euro laenu andmises. Selles episoodis on süüdistuse kohaselt AK ja AK poolt E AS-le (TP isikus) viimane soodne otsus tehtud 31. märtsil 2014 Hoonestusõiguse, reaalkoormatise, märke ja ostueesõiguse seadmise lepingu; Hoonestusõigusele hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ning Asjaõiguslepingud ja kinnistamisavalduste tegemisega. AK ja AK poolt on ES OÜ-le (ÜR isikus) viimane soodne otsus tehtud 23.02.2009 töövõtulepingu (sildumisteenus) nr 05509 sõlmimisega ning selle 06. juunil 2014 lisa nr 3 sõlmimisega, millega sai ES OÜ õiguse teenuse osutamiseks täiendavalt kahel kail. AK ja AK poolt OÜ-le N (ÜR isikus) oli viimane soodne otsustus tehtud 02.03.2015 üürilepingu nr 5122903 (sõlmitud 05.11.2003) lisa nr 7 sõlmimisega, millega mh muudeti 05.11.2003 sõlmitud üürileping nr 5122903 tähtajatuks. Eeltoodust tulenevalt nn BMLG AS kontserni puudutavas episoodis tuleb TP osas aegumistähtaega arvutada alates 31.03.2014 ning ÜR ja AK osas alates 02.03.2015. d) Nelja parvlaeva soetamise episood (AK, JP, TPR). AK poolt altkäemaksu võtmine ning JP poolt altkäemaksu andmine ning TPR kaasaaitamistegu altkäemaksu andmisele ja võtmisele (süüdistuse punktid 2.4, 2.4.1, 2.4.2, 2.4.3, 2.4.4, 2.4.5, 4.1, 4.2, 4.3, K 1 lk 78- 84, 128-131) seisnes kokkuvõtvalt selles, et AK ja JP sõlmisid alates oktoober 2014 kuni 08.12.2014 ebaõiguskokkuleppe selle kohta, et OÜ TS Laevad sõlmis 2014 oktoobris laevade ehituslepingud Poola ettevõttega RS S.A. ning lepingu täitmine kujuneks tõrgeteta. Altkäemaksu andmiseks sõlmisid 11.12.2014 R Ltd, TPR esinduses ning RS S.A., keda esindas JP näiliku maaklerlepingu, millise alusel kuulus tasumisele 1 260 000 eurot (s.o 2% summast 63 000 000, mille pidi

laevade soetamise eest tasuma OÜ TS Laevad). TPR koostas seejärel R Ltd nimelt arved, milliste alusel RS S.A. tasus R arvelduskontole kokku 378 000 eurot. Süüdistuse kohaselt sõlmisid AK ja SAT alates oktoober 2014 kuni 24.11.2014 ebaõiguskokkuleppe selle kohta, et OÜ TS Laevad sõlmis 2014 oktoobris laevade ehituslepingud Türgi ettevõttega SDTTS. ning lepingu täitmine kujuneks tõrgeteta. Altkäemaksu andmiseks sõlmisid 21.11.2014 R ltd, TPR esinduses ning SDTTS näiliku maaklerlepingu, millise alusel kuulus tasumisele 1 260 000 eurot (s.o 2% summast 63 000 000, mille pidi laevade soetamise eest tasuma OÜ TS Laevad). TPR koostas seejärel R Ltd nimelt arved, milliste alusel Türgi laevatehas tasus R arvelduskontole kokku 378 000 eurot. SDTTS. esindaja SA SAT lubas AKle maksta altkäemaksu ning AK nõustus altkäemaksu saamisega kokku summas 1 892 000 eurot (1 000 000+892 000, millest 892 000 on 2% 44 600 000-st). SDTTS. arvelduskontolt kanti ajavahemikul 21.11.2014-26.08.2015 üle R arvelduskontole AKle mõeldud altkäemaksu summas 1 148 670.56 eurot. TPR ja AK vahelise kokkuleppe kohaselt toimub AKle altkäemaksuks mõeldud summade edasine ülekandmine ning nende kasutamine ja käsutamine vastavalt AK korraldustele TPR poolt ning samuti toimetati need summad osaliselt Eesti Vabariiki TPR ja AK ühise tegutsemise tulemusel. Selles episoodis on TPR vahendusega AK ja JP vahel ebaõiguskokkuleppe sõlmimise viimaseks tähtajaks näidatud 08.12.2014, millist kuupäeva tulebki lugeda aegumistähtaja arvutamise alguspunktiks nende isikute osas. 39.2 KarS § 81 lg 1 p 2, lg 6 kohaselt teise astme kuriteo aegumistähtajaks on viis aastat ning absoluutseks aegumistähtajaks kümme aastat kuriteo lõpuleviimisest. Erasektoris toimepanedud altkäemaksu andmine ja võtmine on teise astme kuriteod. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et praeguses kriminaalasjas möödus AK, AK, TPR ja ÜR osas erasektoris altkäemaksu andmise ja võtmise esitatud süüdistuses absoluutne aegumistähtaeg hiljemalt 02.03.2025. Teiste süüdistatavate osas möödus absoluutne aegumistähtaeg veel varem. MP, TPR ja JP altkäemaksukuritegudes õigeksmõistmisega seonduv 39.3 K OÜ poolt altkäemaksu andmisega seotud episoodis mõisteti maakohtu otsusega MP õigeks KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi temale esitatud süüdistuse tõendamatuse tõttu. Ringkonnakohus märgib, et praeguses kriminaalasjas on esitatud ka kannatanute apellatsioon, milles mh vaidlustatakse MP õigeksmõistmist KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi, palutakse tõendite ümberhindamist ning leitakse, et MP on süüdi avalikus sektoris toimepandud altkäemaksu võtmises. Ringkonnakohus eespool leidis, et AS Tallinna Sadam hooldusosakonna juhataja MP ei olnud sarnaselt AK ja AKga ametiisikuks KVS § 2 lg 1 ja KarS § 288 lg 1 tähenduses. Samuti tuvastas ringkonnakohus, et MP osas süüdistuses toodud teokirjeldus vastab erasektoris altkäemaksu võtmise kuriteokoosseisule, mis on II. astme kuritegu. Samas ringkonnakohus on eespool sedastanud, et nn K OÜ (MP) episoodis tuleb lugeda aegumistähtaja arvutamise alguspunktiks 24.09.2012, seega selles episoodis on aegumistähtaeg möödunud 24.09.2022. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et maakohus oleks pidanud juba otsuse esmajärjekorras analüüsima süüdistatavatele etteheidetud kuritegude kvalifikatsiooni õigsust põhjusel, et see oli vaidluse üheks olulisemaks esemeks, millest sõltus aegumistähtaeg. Aegumistähtaja möödumine kriminaalasjas on absoluutseks menetlustakistuseks ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud KrMS § 199 lg 3; 274 lg 2 sätestatud juhtudel. Kuriteo aegumistähtaja möödumisel tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel olenemata menetlusstaadiumist /.../ Asja sisulist lahendamist

saab menetleja/kohus jätkata alles seejärel, kui ta leiab, et süütegu ei ole aegunud, või tuvastab, et see on küll aegunud, aga kahtlustatav/süüdistatav taotleb menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil. (vt. RKKK nt 1-24-5818/9, p 8). MP ei ole taotlenud menetluse jätkamist enda rehabiliteerimise eesmärgil KrMS § 199 lg 3, § 274 lg 2 p 1 alusel ei maakohtus ega oma apellatsioonivastuses. Selle tulemusena puuduvad ringkonnakohtul volitused MP süüküsimuse ümberhindamiseks ka kannatanu apellatsiooni alusel. Selles osas kuulub seega maakohtu MP KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi õigeksmõistev otsus tühistamisele, MPle etteheidetud tegevus ümberkvalifitseerimisele KarS § 4023 lg 1 järgi ning kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetamisele temale etteheidetud süüteo aegumistähtaja möödumise tõttu. 39.4 Altkäemaksu andmisega seotud nn reisiparvlaevade episoodides mõisteti maakohtu otsusega TPR õigeks KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – KarS § 22 lg 3 järgi ning JP õigeks KarS § 298 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistustes kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohus tõendite hindamise tulemusena tuvastas, et nende isikute puhul tegemist ei ole altkäemaksuga avalikus sektoris (I astme kuritegu) ning asus analüüsima, kas tegemist võib olla altkäemaksuga erasektoris (II astme kuritegu), mille käigus tuvastas, et isikute tegevus võib vastata hoopis omastamise või kelmuse koosseisudele. Põhjusel, et maakohtu poolt tuvastatu ei lähe kokku süüdistuse faktilise kirjeldusega (altkäemaksu andmine, vahendus ja võtmine), asus maakohus seisukohale, et kohtul ei ole võimalik süüdistuse piiridest väljumata süüdistatavaid omastamises või kelmuses süüdi tunnistada, mistõttu kuuluvad nad õigeksmõistmisele. Ringkonnakohus kordab sarnaselt juba eeltooduga, et maakohus eksis, kui asus lahendama süüdistatavatele etteheidetud tegude tõendatuse ning süüküsimust enne aegumistähtaja möödumise küsimuse lahendamist vastavalt esitatud süüdistuses toodud teokirjeldusele. Praeguses kriminaalasjas ei taotlenud TPR ega JP menetluse jätkamist enda rehabiliteerimise eesmärgil KrMS § 199 lg 3; § 274 lg 2 p 1 alusel ei maakohtus ega apellatsioonivastustes. Ringkonnakohus leidis sarnaselt maakohtuga, et TPR ja JP nn parvlaevade epsioodis süüdistuses etteheidetu ei ole toime pandud avalikus sektoris. Süüdistuses kirjeldatu vastab aga erasektoris toime pandud altkäemaksukuritegudele, milliste aegumistähtaeg on möödunud. Selliselt ei oleks pidanud maakohus lahendama TPR ja JP süüküsimust neile etteheidetud kuritegudes, vaid kriminaalmenetlust nende suhtes lõpetama süüteo aegumistähtaja möödumise tõttu. Aegumistähtaja möödumine on absoluutne menetlustakistus ka ringkonnakohtule. Maakohtu TPR õigeksmõistev otsus reisiparvlaevade episoodides KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – KarS § 22 lg 3 kuulub selles osas tühistamisele, temale etteheidetud tegevus ümberkvalifitseerimisele KarS § 4023 lg 1 - KarS § 22 lg 3; KarS § 402 4 lg 1 - KarS § 22 lg 3 järgi ning kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetamisele temale etteheidetud süüteo aegumistähtaja möödumise tõttu. Samuti JP õigeksmõistev kohtuotsus KarS § 298 lg 2 p 3 järgi kuulub tühistamisele, temale etteheidetud tegevus ümberkvalifitseerimisele KarS § 4024 lg 1 järgi ning kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetamisele temale etteheidetud süüteo aegumistähtaja 08.12.2024 möödumise tõttu. 39.5 Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium samuti maakohtu resolutsiooni järeldusega, mille osas tõendite hindamise ning TPR süüküsimuse lahendamise tulemusena kvalifitseeriti TPR tegevus K OÜ, H AS ning TP ja ÜR episoodides ümber KarS § 296 lg 1 järgi ja lõpetati tema suhtes menetlus süütegude aegumise tõttu. Selles osas on maakohtu otsus samuti vaidlustatud prokuratuuri apellatsioonis, milles leitakse, et TPR on aidanud kaasa AKl ja AKl ESlt, ÜRlt ja TPlt altkäemaksu võtta ja viimastel seda anda, mitte altkäemaksu vahendanud. Kuigi selles episoodis ringkonnakohtu lõppjäreldus aegumise osas ei muutu, tuleb märkida, et maakohtu otsus on vastuoluline, kuna altkäemaksu vahendus KarS § 296 lg 1 tähenduses on karistatav üksnes avalikus sektoris

toimepanduna. Olukorras, kus maakohus leidis, et altkäemaksukuriteod on toime pandud erasektoris, ei saanud maakohus TPR tegevuse ümber kvalifitseerida avalikus sektoris toimepandud altkäemaksu vahendamisena. Maakohus oleks pidanud enne tõendite sisulist hindamist tuvastama, kas TPRle nendes episoodides etteheidetud teokirjeldus on subsumeeritav erasektoris toimepandud altkäemaksu andmise ja võtmise kaasaitamisena ning kvalifitseerida tema tegevust ümber KarS § 4023 lg 1 - KarS § 22 lg 3; KarS § 4024 lg 1 - KarS § 22 lg 3 järgi. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses toodud teokirjeldus TPR osas vastab mitte pelgalt altkäemaksude vahendamisele, vaid nende andmise ja võtmise kaasaaitamisele. Selline veendumus lähtub eelkõige asjaolust, et ilma TPR ainelise ning vaimse kaasabita ei oleks altkäemaksu kuritegude toimepanemine süüdistuses kirjeldatud viisil üldse võimalik. Kohtukolleegium märgib, et altkäemaksu andmine ning võtmine on võimalik nii teoreetiliselt, kui ka praktiliselt ilma vahendaja osaluseta. Praeguses teokirjelduses oli TPR kõikides episoodides keskfiguuriks, kus altkäemaksudena makstav raha laekus tema kontrolli all oleva B OÜ arveldusarvele tema osalusel eelnevalt sõlmitud näilike lepingute alusel. Seejärel oli raha edasi makstud vastavalt AK ja AK korraldustele. Kui praeguses kriminaalasjas TPR osalus ära mõelda, siis ei oleks altkäemaksude andmine ja võtmine süüdistatavate poolt üldse võimalik. Selliselt on süüdistuses kirjeldatud tegevus TPR osas vaadeldav altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamisena. Et vaidlusalustes episoodides absoluutne aegumistähtaeg on möödunud 02.03.2025 kuulub kriminaalmenetlus selles osas lõpetamisele, maakohtu otsus aga tühistamisele TPR tegevuse ümberkvalifitseerimise osas KarS § 296 lg 1 järgi. Tema tegevus ka selles episoodis on kvalifitseeritav KarS § 4023 lg 1 - KarS § 22 lg 3; KarS § 402 4 lg 1 - KarS § 22 lg 3 järgi. Rahapesu 40 Prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsust ka osas, millega kohus mõistis AK ja TPR rahapesu süüdistuses õigeks põhjusel, et süüdistusele hinnangu andmisel võttis maakohus aluseks tõlgenduse, mille on rahapesu kuriteo koosseisule andnud Riigikohus oma lahendites nr 3-1-1-34-05, 3-1-1-68-10, 3-1-1-21-11 , 3-1-1-94-14 ja 3-1-1-24-17 (otsuse p-d 1870-1872, 1878). Prokuratuur leiab, et kohus tugines AKa ja TPR rahapesusüüdistuse asjaoludes õigeks mõistes Riigikohtu praktikale põhjendamatult. Riigikohtu tõlgendused on rahapesu definitsiooni ulatuslikult ja põhjendamatult kitsendanud. Prokuratuur leiab kokkuvõtvalt, et kui süüdistatavate tegu vastab rahapesukuriteo koosseisule, siis tuleks süüdistatavad muude (deliktistruktuurist tulenevate) eelduste esinemisel ka rahapesus süüdi tunnistada. Apellant leiab, et Eesti viidatud kohtupraktikas kinnistunud arusaam, et kuritegeliku raha suunamine isiklikku tarbimisse ei moodusta rahapesu süüteokoosseisu on aegunud ega arvesta EL tasandil omaksvõetud kohaldamispraktikaga, mis on otsesõnu väljendatud ka Eesti Vabariigi suhtes läbi viidud Moneyval hindamise 2022. aasta raportis. Raportis on mh välja toodud, et rahapesu kuriteokoosseisu redutseerimine Riigikohtus, mis väljendus juhtmõttes, et mitte igasugune kuritegeliku raha kasutamine ei ole rahapesu (3-1-1-34-05) või, et rahapesukuriteolt nõutakse majanduse normaalse toimimise kahjustamise potentsiaali (31-1-68-10, 3-1-1-94-14), on põhjendamatud. Kohtukolleegium apellandi sellise kriitikaga ei nõustu ning vastuseks apellatsioonile märgib järgmist. 40.1 Erinevalt erasektoris toime pandud altkäemaksukuriteost ei ole AKle ja TPRle etteheidetud rahapesu süüdistus veel aegunud. AKle on etteheidetud isikute grupis suures ulatuses rahapesu toimepanemist KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi ajavahemikul 2005-2008 AS DBT esindajalt ja 2009-26.08.2015 ja ajavahemikul H AS ning ja BMLG AS kontserniga seotud isikutelt saadud altkäemaksu summade kuritegeliku päritolu ja tegeliku omaniku

varjamises (süüdistuse punktid 3.4, 3.4.1, 3.4.2, 3.4.2.1, 3.4.2.3, 3.4.3, 3.4.4, 3.4.5). TPRle etteheidetud isikute grupis suures ulatuses rahapesu toimepanemist KarS § KarS § 394 lg 2 p 1,3 ajavahemikul 01.06.2007 kuni 26.08.2015, mis seisnes Türgi ettevõttelt SDTT. A.S., RS S.A., K OÜ, H AS ning ja BMLG AS kontserniga seotud isikutelt saadud altkäemaksu summade kuritegeliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamises (süüdistuse punktid 2.5, 2.5.1, 2.5.2, 2.5.2.1, 2.5.2.2, 2.5.2.3, 2.5.3, 2.5.3.1, 2.5.3.2, 2.5.4). Et tegemist on esimese astme kuriteoga, mille toimepanemise eest on ettenähtud karistuseks kaks kuni kümme aastat vangistust, on KarS § 81 lg 1 p 1; lg 6 kohaselt selle absoluutseks aegumistähtajaks viisteist aastat. Nähtuvalt eeltoodust praeguseks ajaks on aegunud AKle etteheidetud nn AS DBT esindajalt saadud altkäemaksust saadud vara rahapesuepisood, kuna selles episoodis absoluutne aegumistähtaeg on möödunud hiljemalt 2023. aastal. Teistes AK ja TPRga seotud rahapesuepisoodides peetakse süüdistuse kohaselt rahapesu lõpuleviimiseks 26.08.2015 põhjusel, et osa altkäemaksudena B OÜ ning parvlaevade episoodi puhul R Ltd arvelduskontodele laekunud rahast hoiti jätkuvalt nimetatud äriühingute arveldusarvetel ning maksti AKle kui lõpptarbijatele vastavalt viimase korraldustele TPR poolt. AK osas H AS ja E AS episoodides kanti altkäemaksudena saadud osa TPR poolt näilike tehingute alusel edasi vastavalt A OÜ ja L OÜ arvelduskontodele, mis olid AK kontrolli all, kes suunas seejärel osa rahast enda või oma lähedaste lõpptarbimisse. Selles osas nõustub kohtukolleegium prokuratuuri käsitlusega, et süüdistuses kirjeldatud olukorras rahapesu on vältav kuritegu, mille lõpuleviimine saabus kriminaalasjas esimeste avalike menetlustoimingute tegemisega. Rahapesu absoluutne aegumistähtaeg möödub seega 26.08.2030. 40.2 Rahapesu osas kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt isiku süüditunnistamine selles kuriteos eeldab, et kohus tuvastab kuritegeliku tegevuse (eelkuriteo) rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 4 lg 1 tähenduses. Niisiis kujutab eelkuritegu endast rahapesu koosseisulist tunnust, sest ilma eelkuriteota ei ole võimalik rahapesust KarS § 394 lg 1 mõttes kõneleda. Kui eelkuritegu on tuvastatud varasema süüditunnistava kohtuotsusega või kui eelkuritegu menetletakse rahapesuga samas menetluses, peab nii süüdistus kui ka süüditunnistav kohtuotsus eelkuriteo osas vastama seadusest ja kohtupraktikast tulenevatele süüdistuse täpsust ja kohtuotsuse põhistatust puudutatavatele nõuetele. Samas on Riigikohus leidnud, et isiku süüditunnistamine rahapesus ei eelda varasemat jõustunud süüditunnistavat otsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-9710). /.../ Ka rahvusvahelises õiguses on tunnustatud, et eelkuriteo kindlakstegemisel ei pea alati tuginema süüditunnistavale kohtuotsusele, vaid selle tuvastab rahapesuasja menetlev kohus. Sellisel juhul peab rahapesu kohta esitatud süüdistus vastama eelkuriteo osas samasugustele nõuetele, nagu on esitatud muudele koosseisuelementidele e eelkuritegu puudutavad asjaolud on vaja süüdistuses välja tuua. Rahapesuasja menetlev kohus peab ülejäänud koosseisutunnuste kõrval tegema otsuses kindlaks eelkuriteo asetleidmise (RKKKo nr 3-1-1-94-14, p 170). Eeltoodust tulenevalt ei olnud maakohtul muud alternatiivi, kui tuvastada rahapesu eelkuriteona altkäemaksu võtmine AK ja K poolt. Et altkäemaksu võtmist ei saa olla ilma selle andmiseta, tuli maakohtul tuvastada ka altkäemaksu andmine teiste süüdistatavate poolt ning TPR tegevus, mis on süüdistuse kohaselt kvalifitseeritud nii altkäemaksu andmisele, kui ka võtmisele kaasaaitamisena. Maakohus pidi seda tegema olenemata asjaolust, et altkäemaksu kuriteod erasektoris on 2. astme kuriteod ning olid maakohtu järelduste kohaselt kohtuotsuse tegemise ajaks juba aegunud. 40.3 Selle tulemusena, et maakohus on kriminaalasja sisulisel lahendamisel kohtuotsuses esimeses järjekorras alustanud süüdistatavatele etteheidetud altkäemaksukuriteo tõendatuse tuvastamisega, jõudis maakohus veenva ja jälgitva järelduseni, et rahapesu

eelkuriteoks on altkäemaksu andmine AKle ning AKle. Lisaks sedastab ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et süüdistusaktis kirjeldatud rahapesu eelkuriteod (v.a DBT episood) ja altkäemaksu süüdistuses altkäemaksu andmise viis ning jõudmine AK ja AKni, on kattuvad. Lisaks maakohus tuvastas, et ülekannete keskseks eesmärgiks oli raha jõudmine AK ja AKni. Tuvastatud tehingud süüdistust läbivate osaühingutega olid seotud pangaülekannetega läbi erinevate äriühingute ja äriühingute tegelikule majandustegevusele mittevastavad, kuid ülekannete teostamisel oli vaid üks eesmärk – raha jõudmine AKni ja AKni. TPR tegevus oli suunatud selle eesmärgi täitmisele. Selliselt tuvastas maakohus nõuetekohaselt rahapesu koosseisulise tunnusena ehk eelkuriteona altkäemaksukuritegu. 40.4 Süüdistuse kohaselt pandi rahapesu süüdistatavate poolt toime ajavahemikul 2005 kuni 2015. Rahapesu KarS § 394 on viiteline kuriteokoosseis, mille definitsiooni sisustatakse Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) erinevate redaktsioonide kehtimise ajal nendes sisaldunud normide kaudu. Riigikohus ongi oma praktikat rahapesu asjades kujundanud lähtuvalt ajakohastest RahaPTS redaktsioonidest, hinnates seejuures rahapesu ajas muutuvat definitsiooni koosmõjus RahaPTS teiste asjakohaste normidega. Direktiiv (EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu 23.10.2018. Direktiiv (EL) 2018/1673 tuli Eesti õigusesse üle võtta 2020. aasta 3. detsembriks. Kohtukolleegium märgib, et ainuüksi rahapesu enda definitsioon on erinevates redaktsioonides muutunud ning alles „2017.a lõpus jõustunud RahaPTS § 4 lõikes 1 sätestatud rahapesu definitsioon vastab AMLD-direktiivide, teiste rahvusvaheliste õigusaktide ja ka EL direktiivi 2018/1673 nõuetele ega eelda enam kriminaaltulu omandamise, valdamise või kasutamise korral lisa eesmärki. Piisab vaid sellest, kui selle saamisel on teada, et vara on saadud kuritegelikust tegevusest“1. 40.5 Prokuratuuri apellatsiooni rahapesu puudutavas osas viidatakse põhiargumendina Moneyvyal 2022 raportile, mille kohaselt Riigikohtu tõlgendus, mis on antud kriminaalasjades nr. 3-1-1-34-05, 3-1-1-68-10, 3-1-1-21-11, 3-1-1-94-14 ja 3-1-1-24-17, on teinud rahapesu kuriteo, iseäranis isepesu tuvastamise ja selle toimepanemise takistamise põhjendamatult keerukaks – redutseeritud on põhjendamatult koosseisu2. Prokuratuuri apellatsioonis väljendatud kriitika Riigikohtu praktika aadressil puudutab seega ajaperioodi enne Direktiivi (EL) 2018/1673 vastuvõtmist ning selle ülevõtmist Eesti õigusesse. Märkida tuleb, et enne Direktiivi (EL) 2018/1673 vastuvõtmist ei ole rahvusvahelised õigusaktid nõudnud, et riigid sätestaksid kuriteona ka isiku enda teenitud kuritegeliku vara pesemise (isepesu ehk self-laundering). Vastupidi, Varssavi konventsiooni artikli 9 lõike 2 punkt b sätestab, et osalisriigid ei pea rahapesukuriteo koosseisu kohaldama nendele, kes on eelkuriteo toimepanijad3. Kuigi Riigikohus on pidanud teoreetiliselt võimalikuks, et isikut karistatakse samaaegselt nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest (RKKKo nr 3-1-1-34-05, p. 22), siiski on Riigikohtu praktikas rahapesukoosseisu tõlgendatud väga kitsendavalt eriti olukordades, kus rahapesu pannakse toime eelkuriteo toimepanijate poolt. 40.6 Praeguse vaidluse esemeks ongi asjaolu, kas altkäemaksuna saadud vara kuritegeliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamiseks selle läbi näilikke tehingute suunamine AK ja AK enda lõpptarbimisse (isepesu), moodustas ka kuni 2015 (k.a.) rahapesu kuriteokoosseisu. Kohtukolleegiumi veendumusel vastas maakohus sellele küsimusele

M. Kärner, Direktiiv (EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil, - Juridica 2019/7, lk 520,

Eesti Vabariigi suhtes läbi viidud Moneyval hindamise 2022. aasta raport, avaldatud veebilehel https://www.coe.int/en/web/moneyval/jurisdictions/estonia (07.2024)

Euroopa Nõukogu rahapesu ning kriminaaltulu avastamist, arestimist ja konfiskeerimist ning terrorismi rahastamist käsitlev konventsioon (CETS nr 198). – RT II 2009, 10, 24.

õigesti eitavalt. Maakohus tuvastas õigesti, et etteheidetud rahapesu skeemi kaasatud äriühingud ei olnud juhuslikud ega fiktiivsed, vaid kohus on mõlemal juhul tuvastanud otsesed seosed AK (A OÜ ja L OÜ) ning AKga (B OÜ) ning kaasaaitaja süüdistusega TPRga (B OÜ, R.I.C.H. Group Tranding OÜ, AB). See kehtis nii K OÜ, H AS, E AS poolt B OÜ-le teostatud ülekannete puhul, mis pidid jõudma AKni, kui ka B OÜ-st edasi A OÜ-sse ja L OÜ-sse ülekannete tegemisel, mis pidid jõudma AKni. Sama kehtis ka R Ltd ülekannete kohta B OÜ-sse ja DBT AS ülekannete kohta A OÜ-sse. B OÜ arvelt AK ja A OÜ ja L OÜ arvelt AK kulude katmine oli vahetult seotud vara jõudmisega lõpptarbimisse. Ühegi tehingu eesmärgiks ei olnud ebaseadusliku tulu legaalsesse majandusse suunamine. Äriühingute kasutamine näilikeks tehinguteks ja pangaülekanneteks oli kõigest kõrvaleesmärk, mis pidi tagama TPR kaasabil raha jõudmise AKle ja AKle. Sealjuures on nt millegi ostmine või raha paigutamine millegi ostmisesse selle lõpptarbimisse suunamine. Selliselt ongi maakohus jõudnud kehtiva kohtupraktikaga riimuva järelduseni, et praeguses olukorras, kus vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavate toimingute puhul üksnes kõrvaleesmärk (RKKKo nr 3-1-1-34-05, p 25), kuritegelikul teel saadud vara suunati lihtsalt AK ja AK vahetusse lõpptarbimisse (ibid), etteheidetavat rahapesukuritegu ei ole võimalik eelkuriteost sisuliselt eristada, kuna altkäemaksu andmise viis ja rahapesu kirjeldus on kattuvad (RKKKo nr 3-1-1-21-11. p 13), ei ole võimalik rääkida rahapesu toimepanemisest süüdistatavate poolt. 40.7 Et ringkonnakohus on eespool sedastanud, et süüdistuse kohaselt oli rahapesu toimepanemine lõpuleviidud 26.08.2015, Eesti Vabariigil tekkis kohustus Direktiiv (EL) 2018/1673 Eesti õigusesse üle võtta 2020. aasta 3. detsembriks, ei ole prokuratuuri kriitika sellest, et Riigikohtu praktika rahapesu asjades on EL õigusega vastuolus, põhjendatud. Lisaks märkida tuleb, et Euroopa Liidu õigusele ei saa tugineda siis, kui see eeldaks riigisisese normi sõnastuslikest piiridest väljumist süüdistatava kahjuks. Sel juhul jääb primaarseks seaduse tekst ning grammatiline tõlgendus, isegi kui see tähendab, et kohaldatakse karistusõigusnormi, mis on liidu õigusega vastuolus. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et direktiiv ei saa iseenesest ja sõltumata riigisisest seadusest kaasa tuua isiku kriminaalvastutuse kindlaksmääramist ega raskendamist (EKo 20.12.2017, C102/16, Vaditrans, p 56)4. Sellest tulenevalt tuleb lähtuda rahapesu kuriteokooseisu sisustamisel kuni 26.08.2015 sellele kohtupraktikas omaksvõetud tõlgendusest. Lõpetuseks märkida tuleb, et erialakirjanduses on samuti asutud seisukohale, et ka peale 2017 lõpus jõustunud RahaPTS muudatusi (kus mh RahaPTS § 4 lõikes 1 sätestatud rahapesu definitsioon vastab EL direktiivi 2018/1673 nõuetele), on küsitav, kas edasises kohtupraktikas eelistatakse rahapesu grammatilist tõlgendamist seni valitsenud kitsendavale teleoloogilisele tõlgendamisele5. 40.8 Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et rahapesu kuriteokoosseis ei ole täidetud ning AK ja TPR tuli KrMS § 309 lg 2 alusel neile esitatud rahapesusüüdistustes KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks mõista. Tsiviilhagi 41 Kannatanud Tallinna Sadam AS ja TS Laevad OÜ vaidlustasid maakohtu poolt tsiviilhagi läbivaatamata jätmist seoses süüdistatavate osalise õigeksmõistmise ning kriminaalasja lõpetamisega aegumistähtaja möödumise tõttu. Kannatanud leiavad, et tsiviilhagi tuleb igal juhul lahendada sisuliselt samas menetluses, kuna tsiviilhagi läbivaatamata jätmine nii pika menetluse järel on põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste konventsiooniga

M .Kärner, Riigikohus karistusõiguse tõlgendajana, - Juridica 2022/9-10, lk 630. Ibid.

vastuolus. Kohtukolleegium kannatanute esindajate sellise seisukohaga ei nõustu järgmistel põhjustel. 41.1 Kannatanute esindajad on seisukohal, et kriminaalasjas väidetavalt aset leidnud põhiseadusevastase olukorra vältimiseks oleks pidanud maakohus jätma kohaldamata KrMS § 2962 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2, mille järgi tuleks kriminaalmenetluse lõpetamise või õigeksmõistva otsuse korral jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ning kannatanute suunamine tsiviilkohtusse uue menetluse algatamiseks riivab kannatanute PS §-st 15 tulenevaid õigusi. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on sellele argumendile põhjalikult vastanud otsuse p-s 9.2 (alapunktid 1892 – 1906). Esitatud apellatsioonis kannatanute esindajad üksnes kordavad maakohtus juba esitatud seisukohti, et KrMS §-des 2962 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2 esinevat põhiseadusvastast lünka kõrvaldab kohus juhul, kui vaatab tsiviilhagid sisuliselt läbi ning jätab vaidlusalused normid seega kohaldamata. Lisaks maakohtu põhjendustele, et praeguses olukorras põhiseadusvastast lünka ei esine, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. 41.2 Kuigi maakohus asus seisukohale, et kaitsjad ei taotle otsesõnu KrMS § 296 2 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2 kohaldamise osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist, tähendavad nende taotlused viidatud sätete kohaldamata jätmiseks sisuliselt põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlust. Ringkonnakohus kokkuvõtvalt leiab, et KrMS § 2962 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2 on kannatanute jaoks asjassepuutuvad, kuna viidatud norme tuleb asja lahendamisel kohaldada ning mõlemad normid on kannatanute jaoks otsustava tähendusega, kuivõrd piiravad kannatanute õigust nende tsiviilhagi lahendamisele kriminaalmenetluse raames (nende kohaldamata jätmise korral oleks pidanud maakohus kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi sisuliselt lahendama). PS §-st 11 tulenevalt peab kohus otsustama, kas õigusi ja vabadusi on piiratud kooskõlas põhiseadusega ja kas need piirangud on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega moonuta piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Ehk teisisõnu antud olukorras tuleb otsustada, kas kannatanute õiguse piiramine tsiviilhagi sisuliseks lahendamiseks kriminaalmenetluse raames õigeksmõistva kohtuotsuse raames või kriminaalmenetluse lõpetamise järgselt on proportsionaalne. Võimaliku põhiseadusvastasuse hindamisel tuleb kaaluda, kas õiguskord võimaldab alternatiivseid lahendusi, mis viiksid põhiseaduspärase lahenduseni, samas arvestada tuleb EIK-st tulenevate inimõigustega. Sellised lahendused on Eesti õiguskorras vaieldamatult olemas. Esmalt kohtukolleegium märgib, et KrMS pakub mehhanismi, kui tekkib oht, et tsiviilhagi ei ole võimaik läbi vaadata mõistliku aja jooksul (vt KrMS § 310 lg 3,4). Siiski viidatud normide alusel tsiviilhagi eraldi läbivaatamine kriminaalmenetluses on võimalik üksnes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise järgselt. Õigeksmõistmise ning kriminaalmenetluse lõpetamise korral (KrMS § 199 lg 1 p 2-6) võimaldab riik tsiviilhagi läbivaatamist üksnes TsMS-s sätestatud korras. KrMS § 274 lg 4 kohaselt kui tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse lõpetamisel läbi vaatamata, võib hagi esitada TsMS sätestatud korras. Sama puudutab ka tsiviilhagi esitamist süüdistatavate õigeksmõistmise korral. Selliselt on täielikult tagatud kannatanute PS §-st 15 tulenev õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, seega vaidlusalused KrMS § 2962 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2 ei ole PS §-ga 15 vastuolus ning nende kohaldamine on põhiseaduspärane. 41.3 Kannatanud seovad lisaks eelviidatud normide väidetavat põhiseadusvastasust oma EIK art-st 6 tuleneva õigusega asja arutamisele mõistliku menetlusaja jooksul. Alustuseks kohtukolleegium, andmata siinkohal lõpphinnangu praeguse menetluse mõistlikule tähtajale, kuna selles osas on maakohtu otsus (resolutsiooni p-d 1-10) vaidlustatud teiste menetlusosaliste poolt seoses nõuetega SKHS korras, märgib, et erinevalt süüdistatavatest ja kolmandast isikust kannatanud on esmakordselt mõistliku menetlusaja küsimust

tõstatanud alles apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kriminaalmenetluse lõpetamine süüdistatavate suhtes seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ei vabasta kohut kohustusest kujundada seisukoht tsiviilhagi mõistliku aja jooksul lahendamise perspektiivikuse osas ning sellise hindamise tulemusena vajadusel tsiviilhagi lahendada samas menetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-6-11, p 19.2). Sarnaselt juba eeltooduga tähendab see siiski seda, et tsiviilhagi saab maakohus sisuliselt lahendada üksnes siis, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid KrMS § 199 lg 1 p 2-6 tähenduses ega süüdistatavate õigeksmõistmist. Praeguses kriminaalasjas tuleb asuda seisukohale, et arvestades asja keerukust ja mahtu, süüdistatavatele etteheidetud kuritegude raskust (osa süüdistatud I. astme kuriteos), kaebajate ning riigivõimu käitumist menetluses ning olulisust, mis on kaebajate jaoks konkreetses menetluses kaalul, kannatanud sisuliselt nõustusid maakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud. Et mõistlik menetlusaeg sõltubki iga konkreetse kriminaalasja eeltoodud asjaoludest, mis oli vandeadvokaatide poolt esindatud kannatanutele kogu aeg teada, tuleb asuda seisukohale, et kannatanute argumendid nende põhiõiguse riivest asja arutamisele mõistliku menetlusaja jooksul on põhjendamatud. Kannatanud langetasid teadlikult otsustuse panna oma nõuded maksma väga mahukas kriminaalasjas. Arvestades süüküsimust puudutavate episoodide arvu, tõendite mahtu, süüdistatavate ringi jpm võis tegelikult eeldada, et süüdistatavate süüküsimuse lahendamine võtab keskmisest rohkem aega. Lisaks ei saa kannatanu kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitades eeldada, et see kindlasti süüdistatava süüdi tunnistamise tõttu rahuldatakse. Kannatanu peab arvestama ka võimalusega, et teatud juhtudel võidakse tema hagi jätta ka läbi vaatamata. Pole välistatud, et teatud juhtudel võidakse tsiviilkohtumenetluses kannatanu hagi kiiremini läbi vaadata, sest seal ei ole erinevalt kriminaalmenetlusest keskseks küsimuseks süüdistatava süüküsimus. Kohtukolleegium leiab, et kannatanute poolt viidatud EIK kohtulahend asjas Dinchev vs Bulgaaria ei ole antud juhul asjakohane ega võrreldav, kuivõrd praeguses väga mahukas kriminaalasjas kannatanud on riigi omandis olevad äriühingud, kelle huve esindavad kohtumenetluses vandeadvokaadid. 41.4 Kohtukolleegium leiab, et kannatanute apellatsioon on oma sisult ka vastuoluline. Juriidilistest isikutest kannatanud ühelt poolt väidavad, et altkäemaksukuriteod on toime pandud avalikus sektoris, kuna AS Tallinna Sadam ning TS Laevad OÜ on riigi äriühingud ning strateegilised ettevõtted. Teiselt poolt väidavad kannatanud, et nemad on põhiõiguste kandjad ning nende põhiõigusi on rikutud. Põhiseaduse § 9 lg 2 kohaselt põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et kooskõlas PS § 9 lg-ga 2 riigi äriühingu puhul ei ole põhjust ettevõtlusvabadust ja selle riiveid määratleda vähemalt mitte sedavõrd laialt. PS § 31 eesmärk ei ole kaitsta riigi äriühingut riigi poolt riigi äriühingu tegevuse kohta antavate mittesiduvate õiguslike hinnangute eest. Riigi äriühing on aktsiaselts, mille kõik aktsiad kuuluvad riigile, või osaühing, mille ainuke osa kuulub riigile (riigivaraseaduse § 3 lg 1 p 1). Riigil on sellises äriühingus ainuotsustusõigus. Riigivaraseaduse § 10 lg 1 kohaselt on riigivara valitsemise eesmärgiks lisaks riigivõimu teostamisele ja avaliku ülesande täitmisele ka tulu saamine ja reservi säilitamine. Riigi äriühingu asutamise eesmärgiks on sageli tegutsemine strateegilistes valdkondades. Ka riigi äriühingu dividende makstakse riigieelarvesse, millega omakorda rahastatakse riigi seadusest tulenevaid ülesandeid (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 15. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-57-10, p 15). Seega asutatakse riigi äriühinguid avalike huvide, mitte nende endi ärihuvide teenimiseks. Sel

põhjusel ei vaja riigi äriühing kaitset riigi igasuguse tegevuse eest, mis võib ebasoodsalt tema ettevõtlust mõjutada (RHKKo nr 3-3-1-65-16, p. 19.2). Sarnasele seisukohale on asunud Riigikohus ka kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11 (p 19.2). Selliselt sisuliselt leitakse eelviidatud kohtupraktikas, et põhiõiguste kandjateks ei ole üksnes riik ning avalikõiguslikud juriidilised isikud, vaid ka eraõiguslikud juriidilised isikud, mis on riigi omandis. 41.5 Et riigile kuuluv äriühing ei saa olla põhiõiguste kandja, jäävad edutuks kannatanute esindajate argumendid sellest, et tsiviilhagide hilisem lahendamine eraldi tsiviilkohutmenetluses võib kaasa tuua nende põhiõiguse riivet asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Eeltoodust tulenevalt jääb edutuks kannatanute apellatsioonitaotlus lahendada tsiviilhagi sisuliselt ja mõista tsiviilhagis nõutud kahjuhüvitised süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt välja. 41.6 Jättes muutmata maakohtu otsuse kannatanute tsiviilhagi läbivaatama jätmise osas, jätab ringkonnakohus tähelepanuta kannatanute apellatsiooni ning sellele esitatud vastuväidete osad, mis puudutavad argumente, kas ja kuidas on kannatanute nõue tõendatud. 42 Kannatanud paluvad tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse resolutsiooni p 24, millega vabastati aresti alt süüdistavate vara ja tühistati tsiviilhagi või konfiskeerimise tagamiseks rakendatud abinõud. Kannatanud argumenteerivad oma taotlust asjaoluga, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel üheks oluliseks kannatanuid kahjustavaks tulemuseks on kahjunõuete tagamiseks rakendatud abinõude tühistamine. Sellega väheneksid oluliselt kannatanute võimalused tekitatud kahju hüvitatud saada. Seega, lisaks asjaolule, et kohus peab leidma viisi, kuidas põhiseaduslik lünk ületada, on kohtul kannatanute hinnangul kohustus leida ka efektiivne lahendus, kuidas tagada kannatanute õiguste kaitse tagatiste püsima jäämise raames. 42.1 Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga eespool sedastanud, et olukorras, kus kohus on seoses süüdistatavate osalise õigeksmõistmisega ning kriminaalmenetluse lõpetamisega kuriteo aegumise tõttu jätnud tsiviilhagid läbi vaatamata, põhiseadusliku lünka ei esine. KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgitakse kohaldatud tõkendi või muu kriminaalmenetluse tagamise vahendi tühistamine. KrMS § 314 p 4 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas esitatakse tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise meetmete tühistamine. Selliselt puudusid maakohtul viidatud otsustuste tegemisel alternatiivid. Maakohus on seejuures asjakohaselt märkinud, et praeguses kriminaalasjas kuni kohtuotsuse jõustumiseni on kannatanutel võimalik oma nõuet tagada tsiviilkohtumenetluse korras. Kohtukolleegium märgib maakohtuga nõustuvalt, et erinevalt kriminaalmenetlust tagavast vahistamisest, mis tühistatakse kohtuotsuse tegemisel ning vahistatu vabastatakse viivitamatult, teised kriminaalmenetlust tagavad abinõud (antud juhul vara arestid ja kohtulikud hüpoteegid) jäävad kehtima kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Ka antud olukorras, kannatanute esindajatele on hästi teada, et arvestades praeguse kriminaalasja keerukust ja mahtu, võib kuluda alates maakohtu otsuse tegemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni prognoositavalt 1,5 kuni 2 aastat. Ainetu on seega kannatanute jätkavalt passiivne positsioon, et oma nõuet tuleb igal juhul maksma panna kriminaalmenetluse raames, vaatamata praegusele objektiivsele olukorrale, et kriminaalmenetlus II. astme kuriteo puhul kuulub lõpetamisele aegumistähtaja möödumise tõttu ning rahapesu süüdistuses kuuluvad süüdistatavad õigeksmõistmisele. Kannatanud, kes ei ole põhiõiguste kandjad, peavad arvestama ohuga, et selline õigusjärelm ei muutu ka edaspidi ning võimalusega, et neil oli ja jätkuvalt on õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse tsiviilkohtupidamise korras, millist nad on siiani ignoreerinud.

Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlused 43 Harju maakohtu otsusega hüvitati AKle SKHS § 5 lg 1 p 5 ja § 11 lg-te 1 ja 2 alusel raha arestimisega tekkinud varaline kahju 89 904 eurot; hüvitati AKle SKHS § 5 lg 1 p 1, 2 ja § 11 lg 4 alusel vahistamisega ja kahtlustatavana kinnipidamisega tekkinud mittevaraline kahju 8303,19 eurot. Jäeti rahuldamata AK SKHS § 9 lg 2 alusel esitatud taotlus hüvitise suurendamiseks. Jäeti rahuldamata AK taotlus süüteomenetluses tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ametist kõrvaldamise eest. Jäeti rahuldamata AK taotlus süüteomenetluses tekitatud varalise- ja mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebamõistliku menetlusajaga. Jäeti rahuldamata AK taotlus süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks elukohast lahkumise keelu seadmisega põhjustatud kahju eest. AK kaitsjad leivad, et AKle tuleb täies ulatuses hüvitada vara arestimisega, ametist kõrvaldamisega, ebamõistliku menetlusajaga, vabaduse võtmisega ning elukohast lahkumise keelu kohaldamisega tekitatud kahju. Kaitsjate arvates jättis Harju Maakohus osa süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlustest rahuldamata alusetult. 43.1 Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et esitatud apellatsioonis AK kaitsjad ei too selgelt sõnastatud taotlusena välja millist uut otsust peaks ringkonnakohus tegema juhul, kui tühistab Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata AK kaitsjate taotlused süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks SKHS § 5 lõige 1 punktide 1, 2, 3, 4, 5 ja 6 alusel. Apellatsiooni sisust siiski on aru saada, et kaitsjad paluvad rahuldada maakohtus esitatud kahju hüvitamise taotlused täies ulatuses, kuigi ühtegi taotletavat kahju hüvitamise summat apellatsioonist endast ei leidu. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonimenetlus ei ole oma sisult maakohtu menetluse kordamine, vaid võimalike vigade parandamise menetlus, seega kaebajate selgelt väljendatud taotlused (sh taotletavate summade osas) üheskoos taotluste aluseks olevate põhjendustega, millistes osundatakse maakohtu poolt tehtud vigadele, peavad sisalduma apellatsioonis. 43.2 Varalise kahju osas kriminaalasja materjalidest nähtub, et AK kaitsjad esitasid maakohtule taotluse SKHS § 5 lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 alusel hüvitada AKle tema rahaliste vahendite äravõtmisega ja arestimisega tekitatud kahju 255 465.76 euro ulatuses; SKHS § 5 lõike 1 punkti 4 koosmõjus SKHS § 9 lõikega 2 hüvitada AKle ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju 630 700 eurot; SKHS § 5 lg 6 kohaselt ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud kahju 511 234 euro ulatuses. Juhul kui kohus jätab taotluse hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 4 alusel saamata jäänud töötasu rahuldamata, palub kaitsja alternatiivselt välja mõista vabaduse võtmisega tekitatud kahju SKHS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel koos hüvitise suurendamisega summas 630 700 eurot. Alternatiivselt paluvad kaitsjad rahuldada AK taotluse hüvitada talle tema suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keeluga tekitatud varaline kahju saamata jäänud tulu näol summas 105 600 eurot. 43.3 Vara arestimisega seoses märgivad kaitsjad, et maakohus põhjendamatult hüvitas süüdistatavale raha arestimisega tekkinud kahju üksnes 89 904 euro ulatuses, mis on umbes kolmandik taotluses märgitud tegelikult tekkinud varalisest kahjust. Maakohus kohaldas SKHS § 10 lg 1 sätestatud 6% intressimäära asemel 3%, saades selliselt sularaha ning pangakonto arestimisega tekitatud kahjuhüvitise suuruseks kokku 108 783,43 eurot. Kaitsjate arvates põhjendas maakohus oma intressi vähendamise otsustust ebaõigesti asjaoluga, et süüdistatavate, kaitsjate ja esindajate tõttu lükati istungeid edasi kokku 207 päeva ulatuses. Kaitsjad juhivad tähelepanu, et 207 ära jäänud istungipäevast on AKle või kaitsjatele kohtu enda poolt koostatud arvutustabeli alusel etteheidetavad vaid 18 päeva. Selliselt intressi langetamine poole võrra on selgelt ebaproportsionaalne.

43.4 Kohtukolleegium kaitsjate selliste argumentidega ei nõustu ning sissejuhatavalt märgib järgmist. SKHS § 10 lg 1 kohaselt hüvitatakse pangakonto või raha arestimise või äravõtmisega tekitatud kahju maksimaalselt summas, mis vastab arestitud või äravõetud rahasummalt arvestatud intressile 6% aastas. Ringkonnakohus toob välja SKHS-i seletuskirjas märgitu, mille kohaselt kujutab sularaha arestimisel ette nähtav hüvitis endast valuraha, mis peab hüvitama isikule kriminaalmenetluses kohaldatud meetme liigset intensiivsust. SKHS § 10 lg-s 1 sätestatud piirmäär on aga vajalik selleks, et riik saaks tegutseda ilma, et talle kaasneks sellega ülemäära suur eelarveline koormus. Üldjuhul on tegemist olukordadega, kus kriminaalmenetluses on isiku põhiõigusi väga intensiivselt piiravat meedet rakendatud õiguspäraselt. Sellises olukorras peab hüvitis olema õiglane (seletuskirjas on viidatud Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2009. a otsusele asjas nr 3-3-160-09, p 84). Veel selgub seletuskirjast, et süüteomenetluse läbiviimisel ei saa riigi tegevuse aluseks olevate õigusnormide eesmärgiks pidada varalise kahju hüvitamist. Nende õigusnormide esmaseks eesmärgiks on eelkõige tõendusteabe kogumine. Kahju hüvitamise aluseks on ex post vaatlusviis, st oluline on tagantjärele hinnangu andmine. Kuigi kahju võib olla tekkinud õiguspärase tegevusega, ei tähenda see, et tekkinud kahju ei tuleks üldse hüvitada. Arvestades süüteomenetluses selle meetmega kaasnevat erakordselt piiravat iseloomu, tuleb selline kahju hüvitada põhiseaduse § 32 kohaselt üksnes õiglases, mitte täies ulatuses (Riigikohtu üldkogu 30. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-15-10, p 49)6. Selliselt on kaitsjad asunud oma apellatsioonis põhimõtteliselt ekslikule seisukohale, et AKle kuulub hüvitamisele temal tegelikult tekkinud varaline kahju täies ulatuses. Kuna kahtlustataval ja süüdistataval lasub kohustus taluda tema suhtes õiguspäraselt rakendatud meetmeid, siis sellest tulenevalt hüvitatakse üksnes see kahju, mis on isiku talumiskohustuse suhtes ilmselt ülemäärane. Kohtukolleegium peab lõpetuseks vajalikuks märkida ka seda, et kaitsjate apellatsioonis tehtud viited EIK (nr 14346/05 Condominio Porta Rufina v. Italy, p 40; EIK 19169/02 Mideo v. Italy, p 68) ning Riigikohtu lahenditele (RKHKo 3-12-2486/130, p 53) on asjakohatud, kuna käsitlevad isikule avaliku võimu poolt õigusvastase kahju tekitamist (kus kõik kaasused on seotud maa võõrandamisega) ning hüvitamise ulatust. Praeguses asjas tekkis kahju süüdistatavale riigi õiguspäraselt kohaldatud meetmete tulemusena süüteomenetluses. 43.5 Kohtukolleegiumi veendumusel raha arestimisega tekkinud varalise kahju õiglase hüvitise tuvastamisel on maakohus ainuvõimalikult õigesti arvesse võtnud mitte üksnes SKHS § 10 lg 1 sätestatu, vaid ka sama paragrahvi lõiget 2, mis kehtestab absoluutse summana väljendatud ülemmäära varalise kahju hüvitamiseks, mis kehtib ka lg-s 1 sätestatud piirmäära suhtes. Sätestatud ülemmäär on 48-kordne Eesti keskmine brutokuupalk7. Maakohus märkis õigesti, et 2023. aasta II kvartali keskmine brutokuupalk oli Statistikaameti andmete kohaselt 1873 eurot, seega on hüvitise ülemmääraks 89 904 eurot. Siinkohal väärib märkimist, et 3% intress arestitud summadest on 108 783,43 eurot ning ületab seega SKHS § 10 lg-s 2 sätestatud 89 904 euro piirmäära. Selliselt lähtus maakohus õiglase hüvitise tuvastamisel õigesti asjaolust, et arvestades süüdistatava enda käitumist kohtumenetluses ei kuulu kohaldamisele SKHS § 9 lg-s 2 sätestatud võimalus hüvitise maksimumsumma suurendamiseks. Antud juhul ei mängi mingit rolli kaitsjate poolt toodud proportsionaalsuse argument, et nende käitumisest tingituna istungid on ära jäänud kõigest 18 korral 207-st. 43.6 AK kaitsjate poolt esitatud süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlusest ning esitatud apellatsioonist jääb mulje, et kaitsjad sisuliselt taotlevad iga nende poolt viidatud SKHS § 5 lg-s 1 aluse eest eraldi SKHS § 10 lg 2 kohaselt maksimaalset hüvitise ülemmäära, mida paluvad omakorda suurendada SKHS § 9 lg 2 alusel. Sellist kaitsjate

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus 635 SE, seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 32-35. Ibid, lk 35.

eksliku arusaama võimaliku hüvitise absoluutsest ülemmäärast kinnitabki nende poolt toodud mõttekäik, et AKle peab olema hüvitatud tema poolt kantud tegelik kahju täies ulatuses. Nagu kohtukolleegium eespool on märkinud, selline kaitsjate arusaam ei vasta ei SKHS ega PS § 32 mõttele. Kohtukolleegium möönab, et SKHS § 5 lg-s 1 toodud alused võivad esineda süüdistatava jaoks sõltuvalt konkreetse kriminaalasjas keerukusest ja mahust nii eraldi, kui ka koos. Üldiseks varalise kahju hüvitamise piirmääraks, jääb aga olenemata aluste arvust 48-kordne Eesti keskmine brutokuupalk, mida on omakorda võimalik nii vähendada, kui ka suurendada tingimusel, et hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Maakohus seoses raha ning arveldusarvete arestimisega ongi AK kasuks Eesti Vabariigilt välja mõistnud maksimaalselt võimaliku hüvitise. Kohtukolleegium nõustub maakohtu tõdemusega, et hüvitise suurendamiseks kaitsjad kaalukaid argumente pole välja toonud. Maakohus on aga lisaks AK ning tema kaitsjate menetluses käitumisele antud hinnangule õigesti arvesse võtnud ka asjaolu, et AKle kuuluva arestitud kinnisvara väärtus on aastate jooksul kasvanud peaaegu 100%, mis omakorda oluliselt maandab temale tegelikult tekkinud kahju suurust, seega ka väljamõistmisele kuuluv hüvitis maksimumpiirmääras ei kuulu täiendavale suurendamisele. 43.7 Maakohus jättis rahuldamata AK kaitsjate poolt esitatud varalise kahju hüvitamise taotlused ka teistel SKHS § 5 lg 1 toodud alusel. Maakohus asus seisukohale, et seoses ametist kõrvaldamisega, väidetavalt ebamõistliku menetlusajaga, vahistamisega, elukohast lahkumise keelu kohaldamisega ei ole AKle riigile etteheidetavat varalist kahju üldse tekitatud. Kohtukolleegium seejuures märgib, et maakohus ei oleks saanud ilma SKHS § 10 lg-s 2 sätestatud piirmäära põhjendatud suurendamiseta täiendavalt hüvitist ka Eesti Vabariigilt välja mõista. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus kaebajate väiteid, kas riigile etteheidetav varaline kahju võis süüdistataval täiendavalt tekkida SKHS § 5 lg 1 p 1 (vahistamisega), 3 (elukohast lahkumise keeluga), 4 (ametist kõrvaldamisega) ja 6 (ebamõistliku menetlusajaga). Jaatava vastuse korral kohtukolleegium otsustab, kas ning mil määral kuulub suurendamisele maakohtu poolt väljamõistmisele määratud maksimaalne kahjuhüvitis. 43.8 Seoses AK ametist kõrvaldamisega märgivad kaitsjad esitatud apellatsioonis, et erinevalt maakohtu arusaamast ei ole kaitsjate hinnangul SKHS § 5 lõike 1 punktis 4 sätestatud ametist kõrvaldamine käsitatav üksnes KrMS §-s 141 sätestatud toiminguna. AKga juhatuse esimehe lepingu lõpetamine oli otseses seoses tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse ja selle raames tehtud menetlustoimingutega, mistõttu kuulub lepingu ülesütlemise tagajärjel saamata jäänud töötasu hüvitamisele. Kohtukolleegium iseenesest nõustub kaitsjate seisukohaga, et teatud olukordades SKHS § 5 lg 1 p 4 nimetatud ametist kõrvaldamise all ei tule alati mõista kitsalt KrMS §-s 141 nimetatud toimingut. Oma sellise mõttekäigu toetuseks kaitsjad ise viitavad oma apellatsioonis Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 1-21-4033/203 (p 359), milles kohus luges sisuliselt võrdseks KrMS §-st 141 ning § 381 lg-st 3 tulenevat mõju ametiisikule. Praeguses kriminaalasjas sellist olukorda ei ole, kuna AK ei pidanud ametit, kus tema tööandjal (antud juhul AS Tallinna Sadam nõukogul) oleks tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise korral tekkinud seadusest või mõnest muust õigusaktist tulenev kohustus AK AS Tallinna Sadam juhatuse liikme lepingu peatamiseks või ülesütlemiseks, millist võiks lugeda võrreldavaks ametist kõrvaldamisega. Praeguses kriminaalasjas vaidlus puudub, et kriminaalmenetlus kui selline ning AK kinnipidamine kuriteos kahtlustatavana on olnud õiguspärased. Kriminaalasjas esimesed avalikud menetlustoimingud olid teostatud 26.08.2015. Sel kuupäeval sai AS Tallinna Sadam nõukogu teada, et kriminaalmenetlusele

on allutatud AK. Järgmisel päeval 27.08.2015 AS Tallinna Sadam nõukogu kutsus AK juhatuse liikme kohalt tagasi. Seejuures väärib märkimist, et AK kuriteos kahtlustatavana oli Harju Maakohtu poolt vahistatud sellest järgneval päeval ehk 28.08.2025 (vt. süüdistusakti p. 16.2, lk 22). Selliselt otsitud ning alusetu on kaitsjate argument, et AK oli AS Tallinna Sadam nõukogu poolt juhatuse liikme kohalt 27.08.2015 tagasi kutsutud seoses tema vahistamisega. 27.08.2015 ei olnud AK vahistatud ning AS Tallinna Sadam nõukogule ei olnud teada, kas teda järgmisel päeval vahistatakse või mitte. AKga juhatuse liikme lepingu ülesütlemise otsus oli tehtud AS Tallinna Sadam nõukogu enda algatusel olukorras, kus veel puudusid objektiivsed andmed, et AK ei saa edaspidi pikema aja jooksul juhatuse liikme kohustusi täita. Samuti puudus õigusnorm, mis kohustaks AS Tallinna Sadam nõukogu AKga juhatuse liikme leping üles ütelda. Lõpetuseks eraldi rõhutada tuleb, et ÄS § 309 lg 3 kohaselt võib nõukogu juhatuse liikme tagasi kutsuda sõltumata põhjusest. Selliselt praeguses olukorras tuleb asuda maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et AK ei olnud SKHS § 5 lg 1 p 4 tähenduses ametist kõrvaldatud ning temal ei ole riigile etteheidetavat kahju tekkinud. 43.9 Esitatud apellatsioonis AK kaitsjad paluvad SKHS § 5 lg 6 kohaselt hüvitada AKle ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega tekitatud varaline kahju 511 234 euro ulatuses. Kaitsjad argumenteerivad miks nad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et praeguses kriminaalasjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate ka sellise taotluse ning põhjendustega järgnevatel põhjendustel. Esmalt märkida tuleb, et kaitsjad ei vaidlusta kummaski apellatsioonina (12.07.2024 ja 29.07.2024) käsitletavas kaebuses maakohtu otsuse resolutsiooni p. 1, millega maakohus jättis rahuldamata AK kaitsjate taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks AK süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 ning KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Ringkonnakohtu veendumusel peavad kaitsjate apellatsioonis toodud põhjendused olemuslikult haakuma nende apellatsiooni põhitaotlustega. Alternatiivseid apellatsioonitaotlusi AK kaitsjate kaebustes ei ole. Mõistliku menetlusaja möödumise küsimust tõstetakse üksnes varalise kahjunõude väljamõistmise kontekstis. Apellatsioonidest nähtuvalt ei soovi kaitsjad maakohtu otsustuste muutmist osas, millega maakohus lõpetas menetluse AK suhtes seoses aegumisega KarS § 4023 lg 1 järgi ning mõistis AK õigeks KarS § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi. Et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt mõistliku menetlusaja möödumise küsimus kuulub kohtuotsuse tegemisel alati lahendamisele esmajärjekorras (vt nt RKKKo nr 1-17-3371/311, p 56) ning alles seejärel asutakse kriminaalasja lahendama sisuliselt, toob mõistliku menetlusaja möödumise jaatamine põhimõtteliselt teise õigusjärelmi, mis praeguses kriminaalasjas ei ole apellatsioonidest nähtuvalt süüdistatav AK huvides. Sellele vaatamata ning nõustumata kaitsjate argumentidega mõistliku menetlusaja möödumise osas, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. 43.9.1 Maakohus ongi praeguses kriminaalasjas õigesti esmajärjekorras lahendanud kõigi süüdistatavate kaitsjate taotlusi kriminaalasja lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, milliseid jättis rahuldamata. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KrMS § 274 lg 1; § 2742 lg 1, 2 koosmõjust tuleneb, et kriminaalmenetlus lõpetatakse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu üksnes süüdistatava nõusolekul ning seda samuti juhul, kui kohtuliku arutamise käigus tuvastatakse KrMS § 199 lg 1 p-des 2-8 sätestatud kriminaalmenetlust välistav asjaolu. Eeltoodu tähendab, et mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalasjas lõpetamise otsustuse tegemisel ei pea kohus lähtuma mitte eeskätt asjaolust, kas süütegu võib olla aegunud, vaid eelkõige süüdistatava nõusolekust kriminaalasja lõpetamiseks ning KrMS § 2052 sätestatud

asjaoludest, millisteks on võimaluse puudumine kriminaalasi lahendada mõistliku menetlusaja jooksul, kuriteo raskus, kriminaalasja keerukus ja mahukus ning kriminaalmenetluse senine käik. Kohtukolleegium juhib seejuures tähelepanu, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. (Vt RKKKo nr 1-17-3371/311, p 59; nr. 1-16-6179/111, p 87) Et maakohus lahendas süüdistatavate vastavasisulisi taotlusi kohtuotsuse tegemisel peale eemaldumist nõupidamistuppa kohtuvaidluse järel, ei saanud väidetav rikkumine maakohtus enam süveneda. 43.9.2 Ainuõige on maakohtu seisukoht, et mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalasja lõpetamise taotlust lahendades on kohus seotud esitatud süüdistusega. Et mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalasja lõpetamise küsimus lahendatakse alati esmajärjekorras (vt RKKKo nr 1-17-3371/311, p 56), ei saa kohus selle lahendamise käigus anda etteruttavalt hinnangut süüdistatavate käitumise kvalifikatsiooni õigsusele, kuna see küsimus kuulub KrMS § 306 kataloogi. Vastamine küsimustele, kas süüdistatavatele etteheidetud altkäemaksuteod on toime pandud avalikus või erasektoris, tähendab süüdistuses kirjeldatud teole karistusõigusliku hinnangu andmist. Seda saab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt teha alles pärast kohtulikku arutamist kohtuotsuses (vt mutatis mutandis RKKK 18.06.2010, nr 3-1-1-43-10, p 12), mitte KrMS § 2742 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (vt. mutatis mutandis RKKKo nr 1-231763/24, p 27). Selliselt on põhjendamatud kõigi süüdistatavate kaitsjate seisukohad, et mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise taotluste lahendamisel lähtus maakohus süüdistusaktis näidatud valest kvalifikatsioonist ning oleks pidanud lähtuma hiljem tuvastatud erasektoris toimepandud altkäemaksu kvalifikatsioonist. 43.9.3 Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, et praeguses kriminaalasjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud ka praegu. Käesolevas asjas on süüdistatavatele esitatud süüdistused I astme kuritegudes (altkäemaks ja rahapesu). Kohtukolleegiumi veendumusel ei mõjuta praeguses kriminaalasjas mõistliku menetlusajale antud hinnangut ka kohtuliku arutamise tulemusena süüdistatavate tegevusele antud kvalifikatsiooni muutumine altkäemaksukuritegude osas ega nende kuritegude aegumine. Kolmele süüdistatavale oli samuti esitatud süüdistus rahapesus, mis on I astme kuritegu. Ringkonnakohus on eespool sedastanud, et rahapesu süüdistusele karistusõigusliku hinnangu andmine eeldab eelkuritegude tuvastamist, millisteks on praeguses kriminaalasja raames teiste süüdistatavate poolt erasektoris altkäemaksude andmine AKle ning AKle ning TPR poolt kaasaaitamine nii altkäemaksude andmisele, kui ka võtmisele. Sama kriminaalmenetluse raames eelkuritegude tuvastamine sisuliselt eeldab ka selles osas tõendite hindamist ning kõigi süüdistatavate käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmist. Selliselt arvestades praeguse kriminaalasja keerukust ja mahtu, süüdistatavate arvu ning neile etteheidetud kuritegude raskust, kaebajate ning riigivõimu käitumist menetluses ning olulisust, mis on kaebajate jaoks konkreetses menetluses kaalul, tuleb asuda maakohtuga nõustuvale seisukohale, et mõistlik menetlusaeg ei ole praeguses kriminaalasjas möödunud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu ammendavate põhjendustega (maakohtu otsuse p-d 121197, lk 46-62) selles osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium kokkuvõtteks märgib vaid, et kaitsjate poolt apellatsioonides väljatoodud riigile

etteheidetavad viivitused menetluses kokku 88 istungipäeva ulatuses8 ei ole ebaproportsionaalsed ega süüdistatavate õigusi ülemäära riivavad olukorras, kus tegemist on keskmisest oluliselt keerulisema ning mahukama kriminaalasjaga, kus kolmanda isiku ja kaitsepoole käitumisest on ära jäänud kokku 207 istungipäeva. Seejuures tagajärjetuks jäävad AK kaitsjate (aga ka teiste kaitsjate) seisukohad, et 207 istungipäeva ärajäämisest AKle ning tema kaitsjatele on etteheidetav vaid 18. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt mõistlik menetlusaeg sõltub konkreetse kriminaalasja eripärast, kus arvestada tuleb mitte üksiku eraldivõetud süüdistatava käitumisega, vaid paljude eeltoodud tegurite mõjuga kokku. 43.9.4 Et ringkonnakohus leiab maakohtuga nõusutvalt, et praeguses kriminaalasjas pole mõistlik menetlusaeg möödunud, ei kuulu rahuldamisele kaitsjate taotlus Eesti Vabariigilt AK kasuks temale tekitatud varalise kahjuhüvitise väljamõistmine SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel.

43.10 Kaitsjad leiavad lisaks, et AKle on varaline kahju tekitatud temalt vabaduse võtmisega ning see kahju kuulub hüvitamisele SKHS § 5 lg 1 p 1,2 alusel. Tegemist on siiski alternatiivse kahjunõudega juhul, kui kohtud leiavad, et kahju pole AKle tekitatud ametist kõrvaldamisega. Kaitsjad argumenteerivad maakohtu seisukohaga mittenõustumist sellega, et maakohus viitas üksnes vahistamisele, kuigi AKle kahju on tekitatud juba kinnipidamisega SKHS § 5 lg 1 p 2 kohaselt. Kaitsjad rõhutavad, et kohe peale AK kahtlustatavana kinnipidamist vabastati ta oma ametist. Vabaduse võtmise tagajärjel kaotas AK oma senise sissetuleku, mistõttu lepingu ülesütlemisega tekitatud varaline kahju saamata jäänud tulu näol kuulub hüvitamisele. Kahju tekkimine on otseses põhjuslikus seoses tema kinnipidamisega ja sellele koheselt järgnenud vahistamisega. Kohtukolleegium kaitsjate selliste argumentidega ei nõustu ning vastuseks märgib järgmist. 43.10.1

Ringkonnakohus on eespool vastuseks kaitsjate väidetele AK ametist kõrvaldamise osas märkinud, et ÄS § 309 lg 3 kohaselt võib nõukogu juhatuse liikme tagasi kutsuda sõltumata põhjusest. Praeguses kriminaalasjas on rahapesu süüdistuse eelkuriteona tuvastamist leidnud, et AK on vastutasuks oma AS Tallinna Sadam juhatuse liikme positsiooni kuritarvitusele saanud kaassüüdistatavatelt altkäemaksu neile soodsate otsuse tegemise eest. Selles osas kriminaalmenetlus on lõpetatud aegumise tõttu. Nagu ringkonnakohus on eespool sedastanud, AS Tallinna Sadam nõukogu on AK juhatuse liikme lepingu üles ütelnud kiinipidamisele järgneval päeval s.o. 27.08.2015, kui nõukogule ei olnud teada, kas AK 28.08.2015 vahistatakse või mitte. Selliselt ei ole AK vahistamine põhjuslikus seoses AS Tallinna Sadam nõukogu poolt tema juhatuse liikme lepingu ülesütlemisega, seega ei ole AKle vahistamisega SKHS § 5 lg 1 p 1 tähenduses varalist kahju tekitatud.

43.10.2

AKle tema kinnipidamisega väidetavalt tekitatud kahju osas SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel tuleb märkida, et tema lepingu ülesütlemine AS Tallinna Sadam nõukogu poolt võib olla küll seotud praeguse kriminaalmenetlusega, kuid seejuures väita ei saa, et

riigivõimu viivitusena on käsitlevad kokku 88 istungi ärajäämine, millest kohtule on etteheidetavad 53 ja prokuratuurile 35. Viivituste all arvestatud: kohtuliku arutamise alguse aja määramine pea üle 1 aasta ja 3 kuu peale süüdistusakti kohtusse saabumist, kohtukoosseisu eesistuja vahetusest tingitud viivitus, nn e-postkastide vaidlusest tingitud osaline viivitus ja kohtukoosseisu vahetumisest tingitud viivitus, kohtu teised tööülesanded ja kohtukoosseisu liikmete haigestumised.

juhatuse lepingu ülesütlemine on seotud just tema kinnipidamisega. Puudavad mistahes alused väita, et AK juhatuse liikme lepingut ei oleks üles öeldud AS Tallinna Sadam nõukogu poolt ka ilma tema kinnipidamiseta. Et ÄS § 309 lg 3 kohaselt võib nõukogu juhatuse liikme tagasi kutsuda sõltumata põhjusest, asuda tuleb seisukohale, et AK kinnipidamine ei ole põhjuslikus seoses tema juhatuse liikme lepingu ülesütlemisega, seega pole AKle riigi poolt SKHS § 5 lg 1 p 2 tähenduses kahju tekitatud.

43.11 Kaitsjad vaidlustavad maakohtu otsuse ka osas, millega kohus jättis rahuldamata AK taotluse hüvitada talle alternatiivselt tema suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keeluga tekitatud varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kaitsjad leiavad apellatsioonis, et ei saa olla kahtlust, et käimasolev kriminaalmenetlus ning vahistamise järgselt kohaldatud elukohast lahkumise keeld tegi võimalikud tööandjad äärmiselt ettevaatlikuks ja seda juba ainuüksi kuriteokahtlusega isiku tööle võtmisega kaasneva negatiivse mainekahju pärast. Kaitsjate arvates pole kahtlustki, et oma valdkonna tippspetsialisti ja varem niivõrd kõrgetel ametikohtadel töötanud isiku mitmeks aastaks tööturult eemale jäämine peab olema seotud tema suhtes alustatud kriminaalmenetluse ja tema suhtes kohaldatud tõkenditega. Seejuures ongi tekkinud kahju ulatuseks töötasu, mida AK oleks oma ametikohal jätkates muidu teeninud. Kohtukolleegium kaitsjate sellise nõudega ja selle aluseks olevate põhjendustega ei nõustu ning vastuseks neile märgib järgmist. Esiteks märkida tuleb, et kriminaalmenetlusega kaasneb kahtlustataval/süüdistataval tema suhtes õiguspäraselt kohaldatud meetmete talumiskohustus. Hüvitamisele kuulub üksnes kahju, mis on isiku talumiskohustuse suhtes ilmselt ülemäärane. Teiseks nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et selline kahju ei saa olla pelgalt hüpoteetiline ning peab olema tõendatud. Märkida tuleb sedagi, et kaitsjate apellatsioon AKl elukohast lahkumise keelu tõttu tekkinud varalise kahju osas on vastuoluline. Ühest küljest väidavad kaitsjad apellatsioonis, et kahju on AKl tekkinud seoses AS Tallinna Sadam juhatuse liikme kohalt vabastamisega ning taotletakse kahju hüvitamist saamata jäänud juhatuse liikme tasu ulatuses, teiselt poolt argumenteeritakse, et kahju on tekkinud sellest, et seoses AK suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keeluga ei soovinud tööandjad teda tööle võtta. Mõlemad sellised kaitseväited jäävad edutuks. Kohtukolleegium märgib, et AK oli juhatuse liikme positsioonilt vabastatud oluliselt varem, kui tema suhtes oli kohaldatud elukohast lahkumise keeld, seega selle tõkendi ning juhatuse liikme lepingu ülesütlemise vahel puudub mistahes põhjuslik seos. Ringkonnakohus märgib sedagi, et käimasoleva kriminaalmenetlusega ei kaasne alati kahtlustatava suhtes tõkendi kohaldamist. Võib möönda, et AKl võis olla raskusi töö leidmisega seoses tema suhtes käimasoleva kriminaalmenetlusega. Seejuures puuduvad aga igasugused tõendid, et takistuseks töö leidmisel oli AK jaoks just tema suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keelu näol. Selliselt tuleb asuda seisukohale, et maakohus jättis samuti õigesti rahuldamata AK varalise kahjunõude SKHS § 5 lg 1 p 4 alusel.

44 Süüdistatav TPR’i kaitsja palub esitatud apellatsioonis (29.07.2024) tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 27.7, millega jäeti rahuldamata TPR kaitsja taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada TPR taotlus kohtu õiglasel äranägemisel mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kriminaalasjas mõistliku menetlusaja möödumisega. Kohtukolleegium kaitsja apellatsioonitaotluse ning selle aluseks olevate argumentidega ei nõustu ning

sissejuhatavalt märgib, et sarnaselt AK kaitsjate apellatsiooniga ei vaidlusta ka TPR kaitsja maakohtu otsuse resolutsiooni p. 6, millega maakohus jättis rahuldamata TPR kaitsja taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses TPR süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 – § 22 lg 3, KarS § 298 lg 2 p-de 2 ja 3 – § 22 lg 3 ning KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi mõistliku menetlusaja möödumisega. Kohtukolleegiumi veendumusel praeguses menetluses mõistliku menetlusaja möödumise jaatamine tooks kaasa põhimõtteliselt teistsuguse õigusjärelmi, millist kaitsja oma 12.07.2024 esitatud apellatsioonis (määruskaebuse nime all) ei taotle. Tegemist pole alternatiivse taotlusega, vaid kahe apellatsiooni (12.07 ja 29.07.2024) omavahel vastuolus olevate taotlustega. 12.07.2024 esitatud kaebuses taotletakse sisuliselt otsusest põhjenduste välja jätmist osas, milles kohus lahendas TPR suhtes süüküsimust ning vaidlustatakse menetluskulude otsustuse. 29.07.2024 apellatsioonis taotletakse üksnes ebamõistliku menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, taotlemata seejuures kriminaalasja lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Ringkonnakohus on eespool asunud seisukohale, et praeguses kriminaalasjas ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud, mistõttu ei kuulu TPR apellatsioonitaotlus rahuldamisele. Jäädes selle seisukoha juurde (käesoleva otsuse p.43.9) peab kohtukolleegium vajalikuks märkida vastuseks TPR kaitsja apellatsioonis toodud argumentidele järgmist. 44.1 Põhjendamatud on kaitsja argumendid sellest, et valesti kvalifitseeritud süüdistus tingis oluliselt mahukama ning pikema menetluse, mis on etteheidetav riigile. Kohtukolleegium on juba eespool maakohtuga nõustuvalt sedastanud, et mõistliku mentlusaja küsimuse otsustamisel on kohus seotud esitatud süüdistusega. Praeguses kriminaalasjas ka apellatsioonimenetluses käib vaidlus jätkuvalt selle üle, kas altkäemaksukuriteod on toime pandud avalikus või erasektoris ning kas osa süüdistatavatest on süüdi ka rahapesu toimepanemises. Mõlemad süüteod on I astme kuriteod. Nii prokuratuur, kui ka kannatanud on maakohtu otsust selles osas vaidlustanud. Prognoositav on, et vaidlus süüdistatavate tegevuse kvalifikatsiooni üle jätkub ka kassatsiooniastmes. Selliselt ainetu on kaitsja mõttearendus teemal, et tegemist on algusest peale süüdistatavate riigi poolt valesti kvalifitseeritud tegevusega, mis õige kvalifitseerimise korral oleks leidnud palju kiirema ning efektiivsema lahenduse. 44.2 Ei põhine seadusel ega kehtival kohtupraktikal kaitsja apellatsioonis toodud mõttekäik, et maakohus oleks pidanud mõistliku menetlusaja möödumise küsimust hindama kaks korda – kohtuotsuse alguses lähtuvalt süüdistuse tekstist ning teist korda kohtuotsuse lõpus tulenevalt süüdistatavate tegevusele kohtu poolt antud karistusõiguslikust hinnangust. Valitseva menetlusliku paradigma kohaselt antakse hinnang menetlusaja mõistlikkusele KrMS §-des 2742; § 2052 toodud asjaolusid arvestades alati enne kohtu poolt süüdistatavate tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmist. Nõustumine kaitsja seisukohaga oleks toonud kaasa olukorra, kus prokuratuur oleks vältinud keeruliste õiguslike vaidlustega mahukate kriminaalasjade kohtusse saatmist. Kohtukolleegiumi veendumusel oleks selline kaitsja poolt taotletav tagajärg vastuolus õigusriigi toimimise põhimõtetega ning oluliselt suurendaks riski, et keeruliste õigusvaidlustega kriminaalasjades kahtlustatavad/süüdistatavad jääksid karistuseta. Kohtukolleegium ühtlasi märgib, et praeguses kriminaalasjas ei oleks mõistliku menetlusaja kahekordne hindamine menetlustulemust muutnud, kuna osa süüdistatavaid jätkuvalt süüdistatakse I astme kuriteo toimepanemises ehk rahapesus, mille eelkuriteoks on samas kriminaalasjas uurimise all olnud altkäemaksukuriteod. 44.3 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et nn parvlaevade episoodi eraldamine teiseks kriminaalasjas võimaldanuks mõlemat kriminaalasja menetleda kiiremini ja

efektiivsemalt. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalasjade eraldamist reguleerib KrMS § 216 lg 2, mille kohaselt kriminaalasjadest, milles isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises, võidakse eraldada kriminaalasi kahtlustatava või süüdistatava suhtes või jätta selline kriminaalasi ühendamata, kui: 1) isiku asukoht on teadmata või ta hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale või ta kannab vabadusekaotuslikku karistust välisriigis või esineb muu asjaolu, miks teda ei ole võimalik mõistliku aja jooksul menetlustoimingutele allutada; 2) isik on välisriigi kodanik ja viibib välisriigis; 3) isik pärast kohtueelse menetluse lõpuleviimist taotleb kriminaalasja lahendamist lühimenetluses või kokkuleppemenetluses ning lühimenetluse või kokkuleppemenetluse kohaldamine ei ole võimalik vastavalt § 233 lõike 2 punktis 2 või § 239 lõike 2 punktis 3 nimetatud asjaolu tõttu. Esitatud apellatsioonis kaitsja ei viita ühelegi eeltoodud alustest ning praeguses kriminaalasjas pole neid ka esinenud. Põhjendamatu on kaitsja viide KrMS § 216 lg-s 4 toodud alusele, et kriminaalasjast võib eraldada kriminaalasja ühe või mitme kuriteo osas, kui see on vajalik kuriteo aegumise vältimiseks või mõistliku menetlusaja tagamiseks. Ringkonnakohus on eespool sedastanud, et praeguses kriminaalasjas käib jätkuvalt vaidlus süüdistatavatele etteheidetud tegevuse õige kvalifikatsiooni üle, millest sõltub aegumistähtaja saabumine altkäemaksukuritegude osas. Lisaks sellele karistusõiguslikule etteheidele süüdistatakse AK ning TPR’i jätkuvalt rahapesu toimepanemises, mis on kvalifitseeritav KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi ning on I astme kuritegu, mis kohtukolleegiumi veendumusel aegub 26.08.2030. 44.4 Esitatud apellatsioonis kaitsja viitab Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohale, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei saa süüdistatava või tema kaitsja menetlust takistavat käitumist omistada kaassüüdistatavatele ja nende kaitsjatele. Iseenesest ei ole küll välistatud mitme süüdistatava või kaitsja koordineeritud käitumine menetluse viivitamiseks, ent sellist kooskõlastatust ei saa eeldada (RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 648). Ringkonnakohtu veendumusel ei ole praeguses kriminaalasjas viidatud lahend asjakohane, kuna mõistliku menetlusasja hindamisel maakohus polegi kaitsjatele ega süüdistatavatele teadlikku menetluse takistamist ette heitnud. Kohtukolleegiumi veendumusel kaitsjate poolt menetluse takistamine on tahtlik süüline tegevus, mis on advokaadi kutseeetikaga vastuolus ning oleks pidanud kaasa tooma advokaadi suhtes aukohtumenetluse. Sellist olukorda praeguses kriminaalasjas ei ole. Maakohus on üksnes tuvastanud kriminaalmenetluses riigipoolsest käitumisest tingitud viivitusi, milliseid oli kokku 88 ning süüdistatavate, kaitsjate, tsiviilkostjate ja kolmandate isikute käitumisest põhjustatud viivitusi 207 korral. KrMS §-st 2052 ning kehtivast kohtupraktikast tulenevalt hinnatakse mõistliku menetlusaja hindamisel kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku, asjaosaliste käitumist menetluses ning huve, mis on nende jaoks kaalul. Selliselt ei ole hindamise objektiks mõne eraldivõetud süüdistatava ja/ või tema kaitsja käitumine menetluses. Ringkonnakohus kordab, et praeguses menetluses ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud, mistõttu ei kuulu rahuldamisele ka TPR SKHS § 5 lg 1 p 6; § 11 lg 1 alusel tehtud taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks.

45 Kolmanda isiku, tsiviilkostja MK osas jättis Harju maakohus rahuldamata MK taotluse süüteomenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks suhtluspiiranguste seadmise eest; jättis rahuldamata MK taotluse süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks AK vara arestimise eest; jättis rahuldamata MK taotluse süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebamõistliku menetlusajaga. Kolmanda isiku, tsiviilkostja MK esindaja maakohtu sellise otsustusega ei nõustu ning palub esitatud apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 27.13, milles kohus

jättis MK taotluse süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks vara arestimise eest rahuldamata. Apellant palub teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada SKHS § 5 lg 1 p 5, lg 5, 6 ja § 10 lg 1 alusel kahju hüvitis sularaha 9150 euro äravõtmise eest perioodil 26.08.2015 kuni 29.07.2024 kuus protsenti aastas summas 4901,03 eurot ning mõista kahjusumma Eesti Vabariigilt MK kasuks välja. Edasiselt mõista riigilt MK kasuks välja sularahalt 9150 eurolt kahju hüvitis kuus protsenti aastas alates 30.07.2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt sularahalt 9150 eurolt kahju hüvitis kuus protsenti aastas kuni kohustuse kohase täitmiseni. SKHS § 10 lg 1 alusel välja mõistetavat kahju hüvitist (4901,03 eurot) suurendada SKHS § 9 lg 2 alusel 4969 euro võrra (2024.a seisuga) (14 119 – 9150) ning kokku mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks välja kahju summas 9870,03 eurot (4901,03 +4969). Apellant samuti palub tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 17.14, milles kohus jättis MK taotluse ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks välja ebamõistliku menetlusaja eest hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmise brutokuupalga alusel. SKHS § 12 p 4 alusel palub apellant määrata õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. 45.1 Vara arestimisega tekitatud kahjunõudega seoses märgib apellant, et maakohus jättis tähelepanuta kolmanda isiku, tsiviilkostja esindaja väite, et 26.08.2015 läbiotsimisel apellandi elukohast, aadressil Harju maakond, XXX leitud ja ära võetud ning arestitud sularaha kuulub MKle ja MKule, seega MK on isikuks, kellel on SKHS § 5 lg 5 ja 6 alusel õigus kahjuhüvitis saada. Apellant juhib tähelepanu, et 26.08.2015 toimunud läbiotsimise käigus on MK andnud läbiotsimise protokolli jaoks korduvalt selgitusi, et tema ja AK kodu läbiotsimisel leitud sularaha summas kokku 9150 eurot kuulub temale ja MKule. Ringkonnakohus apellandi selliste põhjendustega ei nõustu ning vastuseks märgib järgmist. Harju Maakohtu 1. detsembri 2015. a määrusega arestiti KrMS § 142 lg 1, KarS § 83, § 831 lg 1 alusel konfiskeerimise tagamiseks kahtlustatavale AKle kuuluv vara sularaha summas 9 150 eurot. Selliselt nimetatud rahasumma arestiti AKle, mitte MKle või MKule kuuluva varana. Nimetatud rahasumma jäi arestituks AKle kuuluva varana ka peale tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist seoses tema parandamatu haigestumisega 28. oktoobri 2020 kohtumäärusega KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel. Harju Maakohtu 23.09.2021 määrusega kõrvaldati AK seoses surmaga menetlusest ning menetlusse kaasati tsiviilkostja/kolmanda isikuna AK üldõigusjärglasena MK. Kohus jättis aresti alla kõik Harju Maakohtu 25.09.2017 määrusega 1-17-8900 AKlt tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ja jättis muutmata Harju Maakohtu 05.03.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu (AS-il Tallinna Sadam keelata väljamakse tegemine AKle) ning selgitas, et nende osas võetakse otsused vastu kohtulahendis (K 28 lk 93-97). Alates 24.09.2021 astus kohtumenetlusse 3. isiku ning tsiviilkostja esindajaks advokaat Kristjan Tuul (KIS kirje nr. 885-s). Väärib eraldi märkimist, et MK enda 3.isikuna menetlusse kaasamisega ei nõustunud, vaidlustas 23.09.2021 määruse advokaadist esindaja vahendusel ning esimese alternatiivina palus kõrvaldada MK kolmanda isikuna kriminaalmenetlusest nr 1-17-9149; alternatiivselt kõrvaldada MK tsiviilkostjana kriminaalmenetlusest nr 1-17-9149. Tallinna Ringkonnakohus jättis 08.10.2021 MK huvides esitatud määruskaebuse läbi vaatamata. 45.2 Ringkonnakohus selgitab, et KrMS § 40 ja 402 kohaselt on tsiviilkostjal ja 3. isikul õigus esitada tõendeid, taotlusi ja kaebusi ning kohustus ilmuma kohtu kutsel ja osalema menetlustoimingutes, alluma kohtu korraldustele. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest MK esindaja advokaat K. Tuul ei ole taotlenud MK ülekuulamist, mille käigus MK oleks saanud selgitada kõnealuse 9150 euro päritolu asjaolusid ning vajadusel esitada täiendavaid tõendeid oma väidete õigsuse kohta. MK ei ole kohtumenetluses ütlusi

andunud ega teisi tõendeid 9150 euro päritolu kohta esitanud. MK esindaja poolt viidatud Allan ja MK elukoha läbiotsimise protokoll on küll tõend, kuid see protokoll tõendab vaid Allan ja MK elukohast vaidlusaluse sularaha leidmise ja äravõtmise fakti, millest nähtub MK avaldus, et leitud sularaha kuulub temale ja MKule. Kohtukolleegiumi veendumusel selline menetlustoimingu juures viibiva isiku menetluslik avaldus ei evi iseseisva tõendi väärtust, mille alusel saaks jaatada sularaha omandiõiguse kuulumist temale. Pealegi, praeguses kriminaalasjas ning AK vara arestimise kohtumenetluses nr. 1-15-9673 jõustunud kohtumäärusega on tuvastatud järgmist. AKle esitatud kahtlustuse (hilisema süüdistuse) kohaselt anti talle ÜR poolt 1. juunil 2015. a AK elukohas Harju maakonnas, XXX altkäemaksuna 12 800 eurot. AK elukohas XXX 26.08.2015 toimunud läbiotsimist kajastava läbiotsimisprotokolli kohaselt leiti seifist ning võeti ära sularaha kogusummas 9 150 eurot. Määruskaebuses märgitakse, et tegemist on valdavalt MKle ja MKule kuuluva rahaga. Samas on maakohus asjakohaselt märkinud, et kohtule on esitatud ka AK ja tema abikaasa MK pangakontode väljavõtted, millest nähtuvad kahtlustatava ja tema abikaasa sissetulekud ja väljaminekud, millistest nähtub ka asjaolu, et AK ja tema abikaasa on viimati oma arvelduskontodelt võtnud sularaha välja aastal 2011. Läbiotsimisprotokolli kohaselt on MK märkinud, et 3 600 euro puhul on tegemist tema rahaga ning 4 100 euro puhul on tegemist MKu kogutud rahaga, kuhu ka tema on aeg-ajalt raha lisanud. Kuna aga MK pangakontode väljavõttest nähtuvalt ei ole ta sularaha välja võtnud alates 2011. aastast, jääb kriminaalkolleegiumile selgusetuks väidetavalt MKle kuuluva ja tema poolt lisatud sularaha päritolu. Ka MKu pangakonto väljavõttest nähtub, et ta on mitme aasta jooksul enda kontolt välja võtnud vaid 20 eurot. Puuduvad andmed MKul sularahaliste sissetulekute kohta (kaitsja esitas kohtuistungil üksnes paljasõnalise väite, nagu pärineks osa M nime kandnud ümbrikus olevast rahast motorolleri müügist). Seega on ebatõenäoline, et MK on saanud vaidlusaluse rahasumma koguda. Ümbrikutele käsikirjaliselt kirjutatud eesnimedest ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi ümbrikutes oleva sularaha omanike ega päritolu kohta. 45.3 Et praeguses kriminaalasjas kolmas isik ei ole ühtegi tõendit raha päritolu kohta kohtule esitanud ning tema esindaja ei pidanud isegi vajalikuks taotleda tema ristküsitlemist kohtumenetluses, jäävad edutuks apellandi argumendid sellest, et A ja MK elukohast, aadressil XXX leitud ja ära võetud ning arestitud sularaha 9150 eurot kuulub MKle. Nimetatud summa on arestitud AKle kuuluva varana, seega selle arestimisega pole MKle SKHS § 5 lg 1 p 5 tähenduses hüvitamisele kuuluvat kahju tekitatud. 45.4 Apellant palub SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks välja ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahjuhüvitis. Ringkonnakohus märgib, et sellise kahjuhüvitise väljamõistmise eeltingimuseks on kriminaalmenetluse mõistliku aja möödumine. Kohtukolleegium on varasemalt leidnud, et mõistlik menetlusaeg ei ole kriminaalasjas möödunud praegugi. Eespool on samuti leitud, et menetluse käigus A ja MK elukohast äravõetud ning arestinud raha ei kuulunud MKle, seega ei olnud ta menetlusele allutatud 26.08.2015. MK kaasati kolmanda isikuna ja tsiviilkostjana menetlusse Harju Maakohtu määrusega 23.09.2021. Selliselt jäävad edutuks apellandi argumendid, et kriminaalmenetlusega on MKle tekitatud kahju, mis kuulub hüvitamisele SKHS § 5 lg 1 p 6 alusel. Süüdistatavate kaitsjate ja kolmanda isiku esindaja taotlused maakohtu otsusest põhjenduste osa väljajätmisest

Süüdistatavate AK, TPR, ÜR, ES, TP kaitsjad paluvad jätta maakohtu otsuse põhjendustest välja osa, milles maakohus lubamatult käsitleb eelnimetatud süüdistatavate süüküsimust. Kolmanda isiku, tsiviilkostja MK esindaja samuti taotleb jätta Harju

Maakohtu otsuse põhjendustest välja 7. peatükk, milles kohus lahendab AK suhtes süüküsimust. Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et tsiviilkostja MKl on KrMS § 318 lg-st 2 tulenev õigus esitada tsiviilhagisse või avalik-õiguslikku nõudeavaldusse puutuva apellatsiooni, mis tähendab, et tulenevalt tema üldõigusjärglasest on tal õigus vaidlustada maakohtu otsust ka osas, milles on tuvastatud kuriteo toimepanemine AK poolt. Ühtlasi märkida tuleb, et kõik apellandid taotlevad neid puudutavate maakohtu põhjenduste altkäemaksukuritegude toimepanemise osas väljajätmist põhjusel, et süüdistuses on ebaõigesti kvalifitseeritud süüdistatavate tegevusi avalikus sektoris toime pandud altkäemaksude andmise ja võtmisena. Erasektoris toime pandud altkäemaksu kuriteod on aegunud. Aegumine on absoluutne menetlustaksitus, mistõttu ei oleks maakohus tohtinud süüdistatavate süüküsimust nende kuritegude toimepanemises lahendada. 46.1 Ringkonnakohus leiab, et kaitsjate ja tsiviilkostja esindaja eelviidatud seisukohaga võib nõustuda vaid osaliselt. Süüteo aegumine on tõepoolest absoluutne menetlustakistus, mille saabumisel tuleb menetlus lõpetada, andmata seejuures süüdistatavate tegevusele karistusõiguslikku hinnangut. Praeguses kriminaalasjas sellist olukorda ei ole saabunud, kuna kohtuotsuse tegemise hetkel kahte süüdistatavat jätkuvalt süüdistati rahapesu toimepanemises, mis ei ole aegunud ning mille eelkuriteoks on altkäemaksukuriteod. Kohtukolleegium seejuures märgib, et apellantide poolt viidatud süüdistatavate osas ei ole maakohus nende süü küsimust altkäemaksu võtmises ja andmises lahendanud. Maakohus on tõendite nende kogumis hindamise tulemusena üksnes tuvastanud süüdistuses toodud faktiliste asjaolude paikapidavust, mis ei ole vaadeldav süü küsimuse lahendamisena. Maakohus ei ole jõudnud deliktistruktuuri kohaselt süüdistatavatele etteheidetud altkäemaksukuritegude objektiivse koosseisu realiseerimise hindamisest kaugemale. Nii, näiteks MP osas leidis maakohus juba tema käitumises objektiivse kooseisu realiseerimise hindamisel, et temale etteheidetud süüdistus ei ole tõendamist leidnud, mistõttu kuulub ta õigeksmõistmisele. Ringkonnakohus on eespool selgitanud, et altkäemaksukuritegude toimepanemise tuvastamine on eeltingimuseks andmaks süüdistatavate käitumisele karistusõiguslik hinnang rahapesu süüdistust puudutavas osas. Menetledes samas kriminaalasjas nii altkäemaksukuriteo, kui ka rahapesu süüdistust, tuvastas maakohus seega nõuetekohaselt rahapesu koosseisulise tunnusena ehk eelkuriteona altkäemaksukuriteo. Järgnevalt hindab kohtukolleegium, kas süüdistuse kohaselt mõni altkäemaksu andmise ja võtmise episoodidest ei ole etteheidetav rahapesu eelkuriteona. Juhul, kui mõni altkäemaksuepisoodidest ei ole süüdistuse kohaselt vaadeldav rahapesu eelkuriteona, tuleb ringkonnakohtul selles episoodis maakohtu poolt toodud põhjendused selle kuriteoepisoodi aegumise tõttu KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsusest välja jätta. 46.2 Rahapesu toimepanemine oli süüdistuse kohaselt etteheidetud AKle, AKle, TPRle ja VÕile. 15. mail 2019 eraldati kriminaalasi süüdistatav VÕi suhtes kokkuleppemenetluse kohaldamiseks (kohtuotsus jõustunud). 28. oktoobri 2020 kohtumäärusega lõpetati kriminaalmenetlus AK suhtes seoses tema parandamatu haigestumisega KrMS § 199 lg 1 p 6 alusel. Altkäemaksukuritegude ja rahapesu süüdistuste tekstide analüüsist ning võrdlusest nähtub, et rahapesu süüdistuse eelkuritegudeks on nimetatud eranditult kõik süüdistatavatele etteheidetud altkäemaksukuriteod kokkuvõtvalt järgmiselt. 46.2.1 TPRle ja AKle on alust ette heita isikute grupis rahapesu toimepanemises osalemist, kohtueelses menetluses tuvastamata kohas Eesti Vabariigis ajavahemikul 01.06.2007 kuni 26.08.2015, mis seisnes Türgi ettevõttelt SDTT. A.S., RS S.A., K OÜ, H AS ning ja BMLG AS kontserniga seotud isikutelt saadud altkäemaksu summade kuritegelikku päritolu ja tegelikku omaniku varjamises. Süüdistuse punkti „2.1“alusel sai AK ja MP altkäemaksu SHlt. Süüdistuse punktide „2.2“ ja „2.3“ alusel said AK ja AK

altkäemaksu ÜRlt ning TPlt ning ESlt. Süüdistusepunkti „2.4“ kohaselt sai AK altkäemaksu Türgi ja Poola laevatehase esindajatelt. 46.2.2 AK on saanud ajavahemikul 2009- 2015 kuritegelikku vara, mis on antud talle altkäemaksuna ESlt, ÜRlt ja TPt (süüdistuse punktid I-III). Lisaks on AK saanud kuritegelikul teel vara ajavahemikul 2005-2008 AS DBT esindajalt. Eelpool nimetatud kuritegelikul teel saadud vara kuritegeliku päritolu ning tegeliku omaniku varjamine on toimunud ühiselt ja kooskõlastatult AK poolt KTga ja AAga ajavahemikul 20052015 ning VÕiga ajavahemikul 2011-2015, TPRga 2009-2015. 46.3 Eelviidatust tulenevalt kohtukolleegium asub seisukohale, et süüdistatavate tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel rahapesu osas pidi maakohus tuvastama rahapesu eelkuritegudena eranditult kõik süüdistuses etteheidetud altkäemaksukuritegude episoodid ning seda vaatamata asjaolule, et need olid maakohtu otsuse tegemise ajaks juba aegunud. Sama kriminaalasja raames menetletava eelkuriteo tuvastamine ei ole ringkonnakohtu veendumusel võimalik ilma süüdistatavate poolt eelkuriteo objektiivse koosseisu realiseerimise tuvastamiseta. Eelkuriteo objektiivse koosseisu realiseerimise tuvastamine eeldab kriminaalasjas uuritud tõendite hindamist, mida maakohus ongi nõuetekohaselt teinud. Selliselt jäävad rahuldamata apellantide poolt esitatud taotlused jätta maakohtu otsuse põhjendustest välja osa, millega maakohus tuvastas süüdistatavate poolt altkäemaksukuritegude toimepanemise. Maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskulude vaidlustamine 47 Maakohtu otsusega menetluskulude osalise hüvitamise osas süüdistatavatele ei nõustunud AK, TPR, TP, ÜR, JP kaitsjad. Samuti vaidlustasid maakohtu otsuse menetluskulude osalise hüvitamise osas kannatanud AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ. Maakohtu otsus menetluskulude osalise hüvitamise osas on vaidlustatud ka 3.isiku, tsiviilkostja MK esindaja poolt. Kohtukolleegium märgib, ES kaitsja maakohtu poolt ES osas tehtud menetluskulude otsustust ei vaidlustanud. Kõigi apellantide taotluseks on hüvitada neile kriminaalasjas tekkinud menetluskulud taotletud ulatuses täielikult. Apellandid toovad riimuvalt välja, et KrMS § 181 lõike 1, KrMS § 183 lõike 1 ja KrMS § 182 lõike 5 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse ja kriminaalmenetluse lõpetamise korral kriminaalmenetluse menetluskulud ja tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik. Ringkonnakohus vastuseks süüdistatavate kaitsjate, kannatanute esindajate ning 3.isiku, tsiviilkostja esindaja apellatsioonidele menetluskulude osas sissejuhatavalt toob välja, et kohtupraktikas kinnistunud arusaamade kohaselt valitud kaitsjale/esindajale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). Viidatud seisukohale tuginevalt leiab kohtukolleegium, et põhimõtteliselt on vale kaitsjate ning esindajate arusaam, et sõltuvalt menetlustulemusest kuuluvad isikule soodsa lahendi puhul hüvitamisele temal menetluse käigus tegelikult tekkinud menetluskulud täies ulatuses. Lisaks tähele tuleb panna, et Riigikohtu praktikas on peetud aktsepteeritavaks menetluskulude summa kindlaksmääramist ilma, et oleks vajalik üksikasjalikult analüüsida igale toimingule kulutatud aega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-38-16; nr 3-1-114-14 p 1069; nr 1-17-7111; nr 1 17 9149/250; 1-19-31). Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Lisaks tuleb käesolevas asjas kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel arvestada ka KrMS § 175 lg-ga 2, mille kohaselt arvestatakse juhul, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, menetluskulude hulka neile

makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (RKKK 1-20-5182; 1-21-8988; 3-1-1-22-17; 1-19-31). Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (RKKK nr 1-16-2411/1118, p 14). Seejuures on Riigikohus selgitanud, et asjaolu, et isik otsustab kasutada õigust mitmele kaitsjale, ei tähenda, et riik oleks kohustatud talle hüvitama kõigile kaitsjatele makstud tasu (RKKK 1-18-158, p 90). Kohtukolleegiumi veendumusel nagu ka tõendite hindamise puhul, lasub poolte taotletud menetluskulude põhjendatuse esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses menetluskulude põhjendatusele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes samade tasutaotluste alusel maakohtuga võrreldes erineva otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele põhjendustele peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt menetluskulude põhjendatuse hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest. (Vt mutatis mutandis nt RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 7). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on otsuse tegemisel hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kindlaksmääramise osas eeltoodud põhimõtetest kinni pidanud. Need põhimõtted on kohaldatavad kõigi menetluskulude otsustust vaidlustanud menetlusosaliste osas, mistõttu ei pea ringkonnakohus alljärgnevalt vastuseks apellatsioonidele neid kordama. Lisaks ei korda kohtukolleegium analoogseid seisukohti vastuseks iga apellandi sarnastele argumentidele ühe või teise kululiigi ning ajakulu põhjendatuse ja mõistlikkuse osas. 48 AK kaitsjad Paul Keres ja Andri Rohtla paluvad esitatud apellatsioonis tühistada Harju Maakohtu otsuse p. 26.1, millega maakohus mõistis Eesti Vabariigilt AK kasuks välja 181 165.44 eurot (koos käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista AK kasuks välja kõik õigusteenuse osutamise käigus tegelikult tekkinud kulud, st 453 179,22 eurot. 48.1 Kaitsjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas kaebe- ja taandamismenetlustes kulunud ajakulu 363,7 tunni ulatuses on põhjendamatu põhjusel, et kõik selle raames tehtud taotlused ja toimingud jäid tagajärjetuks. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest kaebemenetluste ajakuluks on näidatud 323 tundi ning taandamistaotluste ajakuluks 40,7 tundi. Kaitsjad toovad välja, et ei saa olla mõeldav kohtupraktika, kus menetluskulude hüvitamine on sõltuvusse seatud üksnes kaitsetoimingu tagajärje ja edukusega. Kohtukolleegium iseenesest nõustub kaitsjate seisukohaga, et menetluskulude hüvitamise otsustus alati ei sõltu üksnes kaitsetoimingu edukusest ja tagajärjest. Siiski kaebemenetluste osas tähele tuleb panna, et KrMS § 187 lg 2 kohaselt kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Kui rahuldamata jäetud määruskaebus on esitatud kahtlustatava, süüdistatava või kolmanda isiku huvides, otsustatakse määruskaebuse lahendamise menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel, juhindudes käesoleva seadustiku §-des 180–184, 1871 ja 188 sätestatust. Õigeksmõistva otsuse ning kriminaalasja lõpetamise korral üldjuhul hüvitab menetluskulud mõistlikus ulatuses riik. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt valitud kaitsjale tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud. Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa pidada argumente põhjendatuks (RKKK 3-1-1-58-15; 3-1-1-79-14). Viidatud säte ning Riigikohtu praktika koosmõju kohaselt ka õigeksmõistva otsuse ning kriminaalmenetluse lõpetamise puhul ei

kuulu hüvitamisele mitte kõik süüdistataval tekkinud menetluskulud, vaid üksnes mõistlikus suuruses need, mille tegemise vajadus tulenes süüdistatava kaitsehuvidest. Advokaadist kaitsja on seotud oma kaitsealuse menetlusliku positsiooniga. AdvS § 44 lg 1 p 1 kohaselt advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse. Praeguses menetluses ei ole kaitsjatele oma menetlusõiguste kuritarvitamist etteheidetud, seega osalise õigeksmõistva ning osaliselt kriminaalmenetlust lõpetava otsusega kaasnevad menetluskulud peavad olema mõistlikus suuruses välja mõistetud Eesti Vabariigilt ka juhul, kui kaitsetoimingud ise on olnud edutud. Maakohus eksis, kui jättis menetluslikult edutute taandamistaotluste lahendamise ning erinevate määruskaebemenetlustega seotud menetluskulud süüdistatava enda kanda. Selline otsustus on vastuolus KrMS § 181 lg 1; § 183 lg 1 sätestatuga. Kohtukolleegium leiab, et praeguses kriminaalasjas on põhjendatud edututes kaebemenetlustes ning taandustaotlustes tehtud kaitsetoimingute eest Eesti Vabariigilt välja mõista 10 % taotletud kaitsekuludest. Sellisel juhul kaitsjate mõistlikuks ajakuluks edututes kaebemenetlustes ning taandamistaotluste esitamises tuleb lugeda kokku 36,37 tundi. Maakohtu poolt aktsepteeritud AK kaitsjate keskmine tunnitasu on 122.90 eurot. Selliselt kuulub AKle hüvitamisele lisaks menetluskulu summas 4 469,9 eurot, millele lisandub käibemaks (22%) 983,37 eurot, kokku 5 453,24 eurot. 48.2 Kaitsjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et täielikult põhjendamatuks tuleb lugeda ajakulu, mis oli seotud kaitsjate kohtumiste ja nõupidamistega kolleegide, teiste kaitsjate, esindajate ja muude isikutega ning seda kokku 136 tunni ulatuses (otsuse p. 2032). AK kaitsjate poolt maakohtule esitatud taotluse ning arvete kohaselt moodustasid konsultatsioonid teiste kaitsjate/esindajate vahel 58,3 tundi; konsultatsioonid teiste isikutega 4,2 tundi; kohtumised/nõupidamised, millede puhul ei selgu kellega 73,5 tundi. AdvS § 40 lg 1 kohaselt õigusteenus on kutsetegevusena õigusnõustamine, isiku esindamine või kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine. Viidatud „muu õigustoimingu“ tegemise all tuleks mõista AdvS § 41 lg-1 sätestatud pädevusi, mille hulka ei kuulu konsultatsioonid teiste advokaatidega. Maakohus on asjakohaselt ära märkinud kõigi kaitsjate ja esindajate osas, et arvetes on kajastatud erinevaid kirjeid, nt „kohtumine“, „Telefonivestlus“, „Telefonisuhtlus“, „Nõupidamine“, “Suhtlus“, kuid ei ole avatud kohtumiste, nõupidamiste ja vestluste sisu ega seost õigusteenuse osutamisega. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu poolt viidatud AdvS § 40 antud tõlgendusega, et õigusteenusena on käsitletav mitte igasugune arutamine või omavaheline kohtumine, vaid konkreetselt õigusnõustamine (hetkel ainult konsultatsioonide kontekstis käsitletuna). Ei ole kahtluseks, et kliendi huvides võib olla samas kriminaalmenetluses erinevate kaitsepositsioonide omavaheline kooskõlastamine. Kaitsepositsioonide kooskõlastamist ei saa siiski vaadelda õigusteenusena AdvS § 40 lg 1 tähenduses, kuna tegemist pole õigusnõustamise ega advokaadi pädevuse kataloogis loetletud tegevusega. Versiooni, et „kohtumiste, telefonivestluste ning nõupidamiste“ all tuleb mõista menetluslike positsioonide omavahelist kooskõlastamist esitasid AK kaitsjad alles apellatsioonimenetluses. Et kaitsjad ei vaevunud kuludokumentides täpsemalt avama nõupidamiste, kohtumiste ja telefonivestluste sisu ning nende kuulumist AdvS sätestatud õigusteenuse definitsiooni alla, jääb rahuldamata AK kaitsjate taotlus mõista tema kasuks välja menetluskulud, mis olid seotud kaitsjate kohtumiste, nõupidamiste ja vestlustega kolleegide, teiste kaitsjate, esindajate ja muude isikutega kokku 136 tunni ulatuses. 48.3 Kaitsjad ei nõustu maakohtu otsustusega jätta täies ulatuses rahuldamata asjatundja arvamusega seotud kulud, st kulud 25,2 tunni ulatuses põhjusel, et kohus pole ühtegi asjatundja arvamust otsuse tegemisel arvesse võtnud, mistõttu on kohtu hinnangul tegemist põhjendamatu kuluga. Kohtukolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt

tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. AdvS § 41 lg 1 p 2 kohaselt advokaat on pädev koguma tõendeid, mis tähendab, et tõend peab olema kohtule esitatud ning uuritud KrMS § 63 lg 1 kohaselt. Ükski asjatundja pole maakohtus ütlusi andnud ning seda ei väida ka kaitsjad. Juhul, kui asjatundja arvamus mingite asjaolude kohta oli kaitsjate poolt kogutud, ei tähenda, et sellisel arvamusel on tõendi kvaliteet KrMS § 63 tähenduses. Samuti ei selgu kaitsjate apellatsioonist, kuidas on kulunud sellise arvamuse kogumiseks just advokaadi aega 25,2 tunni ulatuses. Sellest tulenevalt nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et tegemist ei ole põhjendatud ning hüvitamisele kuuluva menetluskuluga. 48.4 Kaitsjad vaidlustavad maakohtu otsustust, mille kohaselt maakohus pidas põhjendatuks kohtueelse menetlusega, toimikuga tutvumisega, kaitseakti ja tsiviilhagiga seotud kaitsetegevusi vaid osaliselt. Kohus pidas põhjendatuks erinevaid kohtueelse menetluse tegevusi nagu teabenõuete ja määrustega tutvumist, tööd erinevate taotlustega, õiguslike analüüside koostamist ja kohtupraktika analüüsimist kokku 96 tunni ulatuses. Toimikuga tutvumise põhjendatuks ajakuluks pidas maakohus 50 tundi. Kaitseaktiga töötamise, materjalide analüüsi ning tsiviilhagiga seonduva osas pidas kohus hinnanguliseks ja põhjendatuks ajakuluks kokku 82 tundi. Täiendavate materjalide (epostkastid, kannatanutelt nõutud tõendid, materjalid) osas aga 25 tundi. Viidatud ajakulu hindamise vaidlustamisel kaitsjad jätsid tähelepanuta maakohtu seisukohta, et suure osaga materjalidest on kaitsjad juba tutvunud erinevate prokuratuuri taotluste lahendamise (vahistamised, vara arestimised) ning muude eeluurimistoimingute (läbiotsimised, ülekuulamised, vaatlused, määruste tutvustamised) käigus, mistõttu kulus maakohtu veendumusel AK kaitsjatel selle võrra vähem aega kriminaaltoimikuga tutvumisele eeluurimise lõpuleviimise järgselt. Tähele tuleb panna, et kaitsjate ajakulu mõistlikkuse tuvastamisel maakohus pidas põhjendamatuteks tõkendite ja arestide üksnes teistkordseid vaidlustamisi (otsuse p. 2010). Ülekuulamistel jm menetlustoimingute (läbiotsimised, ülekuulamised, vaatlused, määruste tutvustamised) juuresviibitud aega arvestas maakohus täielikult põhjendatuks (otsuse p. 1998). Selliselt on põhjendamatu kaitsjate seisukoht, et 50 tunnise tutvumise ajakuluga ei ole füüsiliselt võimalik tutvuda kriminaalasjaga, mille maht eeluurimise lõpuleviimise järgselt oli ligi 70 köidet. Väga suures osas olid eeluurimisel kogutud materjalid kaitsjatele hästi tuttavad juba varasematest menetlustoimingutest, mistõttu ei pidanud nendega tutvumisele täiendavalt aega kuluma. Esitatud apellatsioonist ei leidu põhjendusi, miks kaitsjad ei nõustu maakohtu otsustusega pidada kaitseaktiga töötamise, materjalide analüüsi ning tsiviilhagiga töötamise põhjendatuks ajakuluks kokku 82 tundi; eeluurimisel määrustega tutvumise, taotluste tegemise, õiguslike analüüside koostamise ja kohtupraktika analüüsimise ajakuluks 96 tundi ning täiendavate materjalide läbitöötamise ajakuluks 25 tundi. Samas märkida tuleb, et viidatud eeluurimisel tehtud põhjendatuks loetud ajakulu arvestamine (82+96+25=203) lükkab aga ümber kaitsjate samas lõigus toodud mõttekäiku, et 50 tunnine kriminaalasja materjalidega tutvumiseaeg on selgelt ebapiisav kriminaalasja toimikute mõttega läbi töötamiseks ja analüüsimiseks. 48.5 Kaitsjad taotlesid menetluskulude hüvitamist kohtuistungiteks ettevalmistamise, sh tunnistajate ettevalmistamiseks tehtud tööde eest kokku 719,9 tunni ulatuses. Kohtus üle kuulatud tunnistajate ettevalmistamisele kulunud aega pidas kohus põhjendatuks. Küll aga ei pidanud kohus kaitsjate väljatoodud ulatuses põhjendatuks muid kohtuistungite ettevalmistusteks tehtud kaitsetoiminguid, vaid leidis, et kohtuistungite ettevalmistamine oli põhjendatud üksnes 324 tunni ulatuses. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et istungite ettevalmistamiseks kulunud aega on vähendatud 395,9 tunni võrra ning

vastuargumendina toovad välja, et istungiteks ettevalmistamine ei saa olla hõlmatud toimiku tutvumisega, mille ajakulu on kaitsjad samuti vaidlustanud. Ringkonnakohus on eespool märkinud, et suulises menetluses kriminaalasja kohtuliku arutamise tulemina menetluskulude põhjendatuse esmase hindamise kohustus lasub esimese astme kohtul. Kaitsjate apellatsioonist ei nähtu argumenteeritud põhjendusi, miks kaitsjad ei nõustu maakohtu järeldusega, et kohtuistungiteks ettevalmistamisele kulunud mõistlikuks ajakuluks tuleb lugeda 324 tundi. Arvestades asjaoluga, et kaitsjad on lisaks kohtuistungiteks ettevalmistamisele (324 tundi) toimikuga tutvunud eeluurimise lõpuleviimisel (50 tundi) ning analüüsinud eeluurimisel kriminaalasja erinevaid aspekte 203 tunni ulatuses, mis objektiivselt vähendab samade kaitsjate vajadust kriminaalasjaga täiendavaks tutvumiseks, selle analüüsimiseks ning istungiteks ettevalmistamiseks, tuleb nõustuda maakohtuga, et kohtuistungiteks ettevalmistamise mõistlik ajakulu piirdub 324 tunniga. 48.6 Kaitsjad leiavad, et AKle tuleb hüvitada kõikide kaitsjate kõikidel istungitel osalemisega tekkinud kulud ning ei nõustu maakohtu seisukohaga, et AKle hüvitatakse kulu üksnes ühe kaitsja kohtuistungil viibitud aja eest, mis on 477 tundi. Kaitsjate selline seisukoht ja taotlus on vastusolus seaduse ning üheselt väljakujunenud kohtupraktikaga. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada KrMS § 175 lg-ga 2, ehk kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, menetluskulude hulka arvestatakse neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (vt ka RKKK 120-5182; 1-21-8988; 3-1-1-22-17; 1-19-31; 1-16-2411; 1-18-158, p 90). Asjaolu, et isikul võib olla KrMS § 42 lg 2 kohaselt kuni kolm kaitsjat eeltoodud põhimõtet kuidagi ei mõjuta. 48.7 Esitatud apellatsioonis toovad kaitsjad välja, et kaitsekõne, sh SKHS ja menetluskulude taotluse osas on kaitsjad teinud töötunde 284,8 tunni ulatuses. Maakohus luges mõistlikuks ja põhjendatuks ajakuluks üksnes 132 tundi. Kaitsjad sellise töötundide vähendamisega ei nõustu ning märgivad, et maakohus on otsuse p-s 2008 kaitsekõnesid kiitnud, tuues välja, et kaitsekõned olid argumenteeritud, korrektselt ülesehitatud ja vastasid hea kohtupraktika tavale. Kohtukolleegium leiab, et väljaspool kahtlust, et mahukate kriminaalasja materjalide läbitöötamisel ning vajaliku menetlusdokumendi (sh kaitsekõne) koostamisel sõltub valmistatava menetlusdokumendi kvaliteet olulisel määral selle ettevalmistamisele kulunud ajast. Samas menetlusökonoomia nõudest tulenevalt ei saa igat menetlusdokumenti koostada, parandada ning parendada tasemeni, kui selle tegijale tundub, et dokument on lõpuks perfektne. Hüvitamisele kuulub üksnes see ajakulu, mis on mõistlik. Praegusel juhul 83-leheküljelise kaitsekõne koostamisele kulus maakohtu arvates kaitsjatel 16,5 tööpäeva (132 tundi), mis tähendab, et ühel päeval koostati 5 lehekülge kaitsekõne teksti. Seevastu kaitsjad sisuliselt leiavad, et ühel päeval ei jõudunud nad kirjutada rohkem kui 2,3 lehekülge kaitsekõnet, mis teeb kaitsekõne ühe lehekülje hinnaks 421,7 eurot (ilma käibemaksuta). Selline ajakulu ega hind kuidagi ei tundu põhjendatud ega mõistlik. Kohtukolleegium lisaks märgib, et kaitsjate taotluses toodud ajakulu ei tundu samuti mõistlik olukorras, kus advokaat P. Keres on olnud AK kaitsja nii eeluurimisel, kui ka kohtumenetluses ning kaitsekõnes toodud seisukohti on olulises osas kujundanud ning avaldanud juba kohtumenetluse käigus. Maakohtu arvestus, et kaitsekõne, SKHS ja menetluskulude taotluse osas on kaitsjate mõistlikuks ja põhjendatuks ajakuluks 132 tundi, on seega korrektne ning tühistamisele ei kuulu. 48.8 Kaitsjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hüvitamisele ei kuulu ka muud kulud, mis kaasnesid kriminaalmenetlusega. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on pidanud alusetult põhjendamatuks ajakirjandusega suhtlemisele kulunud ajakulu 2,6 tundi, COVID-19 pandeemia ajal 3,3-tunnist ajakulu veendumisele, et kohtupidamine ei kahjusta

kaitsjate ega teiste kohtupidamises osalejate tervist. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulu hulka ka menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga leiab, et nimetatud tegevustel puudub sisuline puutumus kaitsetegevusega kriminaalasja menetluses, need tegevused ei ole hõlmatud AdvS § 40 lg 1 toodud õigusteenuse definitsiooniga ega ka vajalikud KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, mistõttu ei kuulu vastavasisulised taotlused rahuldamisele. 48.9 Kohtuasja kronoloogia koostamisele kulunud 17,9 tunnist ajakulu on jätnud maakohus arvestamata korduvate kaebemenetluste tasutaotluste lahendamise raames põhjusel, et need menetlused on olnud edutud. Kohtukolleegium on eespool asunud seisukohale, et edutute kaebemenetlustega seotud kulud tuleb siiski AKle osaliselt hüvitada, mistõttu kriminaalasjas kronoloogia koostamine, mis oli vajalik mõistliku menetlusaja möödumise küsimuse lahendamisel, on hõlmatud Eesti Vabariigilt AK kasuks täiendavalt väljamõistetava summaga. 48.10 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et põhjendatuks tuleb pidada kogu ajakulu, mis kaitsjatel läks kohtuistungi protokollide parandamise taotluste koostamiseks. Maakohus on mõistlikuks ajakuluks selles osas lugenud 5 tundi. Et kaitsjad esitatud apellatsioonis ei too ühtegi täiendavat argumenti, miks mõistlik ajakulu kohtuistungi protokollide parandamise taotluste koostamiseks pidi olema suurem, tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et selles osas ajakulu kuni 5 tundi võib lugeda mõistlikuks. 48.11 Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et AK osas kaitsjal kriminaalmenetlusele tervikuna kulunud mõistlikuks ning põhjendatud ajaks tuleb lugeda 1228,2 tundi, mille tunnihind on taotluste kohaselt 122,9 eurot. Sellele lisandub ringkonnakohtu poolt arvestatav ajakulu, mis on seotud edutute kaebe- ja taandusmenetlustega 36,37 tunni ulatuses. 49 TPR kaitsja A. Svištš palub tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 26.6, milles kohus jättis kaitsjatasu hüvitamise taotluse osaliselt rahuldamata ning mõistis välja Eesti Vabariigilt TPR kasuks välja 161 442.24 eurot (ilma käibemaksuta) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsja palub teha tühistatud osas uus otsustus, millega mõista Eesti Vabariigilt TPR kasuks välja tegelikult kantud kaitsjatasu summas 346 010,56 eurot. Kohtukolleegium sissejuhatavalt märgib, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hüvitamisele alati ei kuulu süüdistataval tegelikult tekkinud menetluskulu, vaid see menetluskulude osa, mida tuleb lugeda mõistlikuks. Ühtlasi kohtukolleegium märgib, et vastuseks TPR apellatsioonile ei korda kohus samu asjassepuutuvaid seisukohti, mis olid antud eespool AK menetluskulude osas (vt. nõupidamised teiste kaitsjatega, istungiteks ettevalmistamisele kulunud aja mõistlikkuse hindamine, kaitsekõne koostamisele kulunud aja mõistlikkuse hindamine). Vastuseks kaitsja ülejäänud argumentidele süüdistatavale menetluskulude hüvitamise osas, märgib kohtukolleegium järgmist. 49.1 Esimese argumendina kaitsja toob välja, et TPR valitud kaitsjate kaitsetasumäär on olnud ajas muutuv ning juhib tähelepanu, et alates 2019 aastast, kui TPR asus kaitsma vandeadvokaat A. Svištš oli tasumäär 135 €/h ning alates septembrist 2022 tasumääraks on 165 €/h. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud viimased tasumäärad, mis on kohtupraktikas aktsepteeritavad, tähelepanuta ning arvutas põhjendamatult hüvitamisele kuuluvat menetluskulu väiksema kaitsetasumäära alusel. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et maakohus on täiel määral arvestanud (p. 2027), et TPR kaitsjate tunnitasu määr aastatel 2015-juuni 2019 on vastavalt arvetele varieeruv 120, 100, 110, 140 150. Hiljem ei ole arvetel näidatud tunnihinda, küll on hind tuvastatav tegevuste kirjelduses ajakulu arvestuses, mis teeb hilisemaks tunnihinnaks vastavalt

arvetele 135 €/h ning seejärel 165 €/h. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on määranud mõistikuks keskmiseks kaitsjatasu tunnihinnaks kriminaalasja kogu menetlusperioodi eest kuni maakohtu otsuseni 135 €/h (vt otsuse p 2017). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline terve kriminaalasja menetluse kaitsjatasu keskmise tasumäära tuvastamine on mõistlik, nagu ka mõistlik on kaitsjatasumäär 135€/h. Selliselt põhjendamatu on kaitsja taotlus, et alates septembrist 2022 oleks pidanud maakohus mõistma kaitsjatasu välja vastavalt tegelikule kaitsjatasu määrale, mis on 165 €/ h. 49.2 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt hüvitati TPRle „kohtueelse menetlusega seotud kulud“ üksnes 50 tunni eest. Ringkonnakohtu veendumusel kaitsja selline seisukoht on ebaõnnestunult formuleeritud ega rajane kriminaalasja materjalidel. TPR osas kohtueelses menetluses tekkinud ajakuluna on maakohus tegelikult arvestanud kaitsja menetlustoimingute juures viibimist (konfiskeerimismääruse tutvustamine, sh juhtudel, kui lisandusid veel nõupidamised) kokku 53,4 tunni ulatuses, õiguslike analüüside tegemist ja tõendite kogumist 35 tunni ulatuses, kaitseakti koostamist 30,85, täiendavate materjalide analüüsimist 25 tunni ulatuses (otsuse p. 2093). Kaitsja poolt viidatud 50 tundi on maakohus lisaks pidanud mõistlikuks ajakuluks sarnaselt AKga kriminaalasja toimikuga tutvumise eest. Kohtukolleegium sarnaselt juba AK osas tooduga leiab, et kuni 50-tunnist ajakulu kriminaaltoimikuga tutvumise eest tuleb pidada mõistlikuks. 49.3 TPR kaitsja samuti ei nõustu, et maakohus jättis täielikult rahuldamata kaebemenetluste ja taandamistaotluste lahendamisega seotud kulud põhjusel, et need on olnud edutud. Kordamata sel teemal varasemalt käesolevas otsuses juba toodud põhjendusi (AK osas p. 48.1) kohtukolleegium leiab, et kaebemenetluse ning taandamistaotluste lahendamisega seotud kulud kuuluvad hüvitamisele 10% ulatuses. Esitatud apellatsioonis kaitsja selles osas ajakulu ulatust välja ei too. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest taotles kaitsja kulude hüvitamist kaebemenetluste osas (s.h tutvumise eest teiste menetlusosaliste kaebustega) 35.06 tunni ulatuses ning taandamistaotluste osas 0.75 tunni ulatuses, mis tähendab, et mõistlikuks ajakuluks tuleb lugeda 3,58 tundi. Selliselt kuulub TPR kasuks väljamõistmisele lisaks menetluskulu summas 483,43 eurot. 49.4 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga (otsuse p. 2089), et põhjendatuks ei peeta kliendile erinevate kuude kokkuvõtete tegemist. Kaitsja samuti ei nõustu, et kohtumisi kliendiga on maakohus lugenud põhjendatuks vaid osaliselt. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus rahuldas kaitsja kliendiga kohtumisi käsitleva taotluse osas, millistel juhtudel on võimalik tegevuste kirjeldustest järeldada, et tegemist oli õigusnõustamisega. Kaitsja vaidleb sellele vastu ning rõhutab, et vajalikud olid eranditult kõik kohtumised TPRga, kuna suhtlus kliendiga ja talle kuude kokkuvõtete tegemine teenib kvaliteetse õigusteenuse osutamise eesmärki ning on seotud konkreetse kriminaalasjaga. Selles osas märgib kohtukolleegium, et kliendi jaoks „erinevate kuude kokkuvõtete tegemist“ ning selle kliendile tutvustamist on võimatu hinnata õigusteenusena AdvS § 40 tähenduses. Kokkuvõtete tegemine süüdistatava jaoks võib olla viimase poolt lepinguliselt kaitsjalt nõutud, mis aga ei tähenda, et selline kulu on tegelikult ka mõistlik KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. 49.5 Maakohus ei lugenud põhjendatuks kaitsja poolt tõendite nimekirja numeratsiooni kohtutoimikuga vastavusse viimist 7.05 tunni ulatuses. Kaitsja sellega ei nõustu ning leiab, et tegemist on vajaliku ajakuluga. Kohtukolleegium möönab, et tõendite nimekirja numeratsiooni kohtutoimikuga kooskõlla viimise näol tegemist on kaitsja jaoks kriminaalasja materjalides kiirema orienteerimise huvides vajaliku tegevusega, mis aga oma lihtsakoelisuse tõttu ei kvalifitseeru eraldi mõistlikuks ajakuluks ning peab olema

hõlmatud kohtuistungiteks ettevalmistamise ajakuluga. Maakohus on alates 2020 aastast kohtuistungiteks ettevalmistamise eest kaitsja poolt taotletavast 206.05-tunnisest ajakulust lugenud põhjendatuks 160 tundi. Ringkonnakohus nõustub sellise maakohtu arvestusega ning leiab, et selle ajakuluga on kaetud ka tõendite nimekirja numeratsiooni kohtutoimikuga vastavusse viimine. 49.6 Kaitsja vaidlustab maakohtu otsustust osas, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata õigusteenuse osutamisega seotud erinevate tegevuste eest esitatud tasutaotlusi. Sellisteks tegevusteks on kohtueelse menetluse materjalidega tutvumine, õiguslikud analüüsid, e-postkastidega toimetamine, istungiteks ettevalmistamine, kaitsekõne koostamine. Kordamata juba eespool väljendatud seisukohti märgib kohtukolleegium, et maakohus on rahuldanud tasutaotlusi lähtuvalt nende põhjendatusest ning mõistlikkusest. Maakohus on asjakohaselt ära märkinud ning menetluskulude põhjendatuse üle otsustamisel arvestanud sellega, et kõige suurem nii süüdistuse, kui ka kriminaaltoimiku materjalide maht puudutab vaieldamatult AK, AKa ja TPR. Maakohus on seega õigustatult sarnaselt AKga lugenud TPR osas põhjendatud ning mõistlikuks kaitsja ajakuluks 1163,90 tundi, mille hinnaühik on 135€/h. Sellele lisandub ringkonnakohtu poolt arvestatav ajakulu, mis on seotud edutute kaebe- ja taandusmenetlustega 3,58 tunni ulatuses. 50 TP kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg palub tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega jäeti TP kanda ligikaudu 67% tema õigusabikuludest ning teha uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt TP kasuks välja lisaks maakohtu lahendiga hüvitatule veel 543 446,94 eurot (sh käibemaks). Kaitsja sedastab, et TPl oli kriminaalasja menetluse peale kulunud 08.02.2024 seisuga 807 029,46 eurot (sh käibemaks), mille hüvitamist ta taotleb. Kohtukolleegium kaitsja sellise taotlusega ei nõustu ning sissejuhatavalt märgib järgmist. Maakohus on igat süüdistatavat puudutavate kriminaalasja materjalide, tõendite ning süüdistuse mahu liigitanud tinglikult kolmeks ning tuvastanud (otsuse p 1999), et erinevalt AK, AKa ja TPR puudutavast mahust, puudutab TPt ning ÜR väiksem osa. Kohtukolleegium sellise maakohtu järeldusega nõustub ning märgib, et kaitsja selles osas vastuargumente välja ei too. Sellest tulenevalt on mõistlik ja loogiline, et TP kaitsele kulunud aeg ning temal tekkinud menetluskulud peavad olema väiksemad, kui AKl ja TPRl. Ometi see nii ei ole. Maakohus luges põhjendatuks kaitse ajakuluks TP osas 1345,10 tundi9, mis on teiste süüdistatavatega võrreldes suurim. Samuti on teistest suurem kaitsja poolt taotletud ning maakohtu poolt kohaldatud keskmine tunnihind, milleks on 160 €/t. Järgnevalt vaatab kohtukolleegium üle, kas esineb aluseid TP kaitsja apellatsioonitaotluse osaliseks rahuldamiseks. 50.1 Põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et kohus oleks pidanud lähtuma ning menetluskulude põhjendatuse ning mõistlikkuse tuvastamisel võtma aluseks ajas suureneva õigusteenuse tunnihinda. Kohtukolleegiumi veendumusel maakohtu poolt põhjendatuks loetud keskmine õigusteenuse tunnihind 160 €/t on mõistlik. 50.2 Põhjendatud on maakohtu järeldus, et TPt puudutavas osas on eeluurimise lõpuleviimisel kriminaalasja materjalidega tutvumise ajakulu on 40 tundi, mis on 10 tunni võrra väiksem võrreldes AK ja TPR kaitse ajakuluga. 50.3 Maakohus on vähendanud AS Tallinna Sadam e-postkastidega kaitsja tutvumise ajakulu 25 tunnini, arvestamata e-postkastide läbitöötamiseks kulunud tegelikku mahtu. Kaitsja sellise vähendamisega ei nõustu. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja poolt viidatud e-postkastide sisu on vaieldamatult väga suur, kuid tasu hüvitamise taotlusest ega kaitsja kaebusest ei nähtu, miks oli kaitsjal vaja tutvuda Tallinna Sadama e-postkastide sisuga tervikuna, rääkimata kõigi kirjade läbitöötamisest. Oma kaitsealusega nõu pidanud

Võrdluseks: AK osas 1228,2 tundi ning TPR osas 1163,9 tundi.

kaitsjal pidi olema selge, mis kirju ta postkastidest otsib, seega puudus igasugune mõistlik vajadus AS Tallinna Sadam postkastide sisuga tutvumiseks ning nende läbitöötamiseks tervikuna. 50.4 Praeguses otsuses varasemalt toodud põhimõtteid arvestades, ei kuulu ümberhindamisele maakohtu poolt 1) kaitsja ja TP vahelistele nõupidamistele ajakulu mõistlikkusele antud hinnang (14 tundi); 2) kaitsjate omavaheliste nõupidamiste ajakulu arvestamata jätmine; 3) kohtuistungite protokolli parandamise ajakulu mõistlikkuse antud hinnang (15 tindi); 4) kaitsja menetlejatega (politsei, prokuratuur, kohus) suhtlemisele ajakulu mõistlikkusele antud hinnang (8 tundi), 5) kohtuistungiteks ettevalmistamisele ajakulu mõistlikkusele antud hinnang10; 6) kaitsekõne, menetluskulude taotluse koostamisele ning kohtuvaidlusteks ettevalmistumisele ajakulu mõistlikkusele antud hinnang (85 tundi). 50.5 Osalisele rahuldamisele kuulub maakohtu poolt täielikult arvestamata jäetud ajakulu, mis on seotud edututeks jäänud kaebe- ning taandamismenetlustega. Selles osas on kaitsja näidanud ajakuluks 434,2 tundi. Sarnaselt teiste kaitsjate poolt esitatud taotlustega, ringkonnakohus loeb põhjendatud ajakuluks sellest 10% ehk 43,42 tundi. Selliselt kuulub TP kasuks väljamõistmisele lisaks menetluskulu summas kokku 8475,6 eurot. 51 ÜR kaitsja vandeadvokaat Elmer Muna palub tühistada Harju Maakohtu otsus osas, millega jäeti ÜR kanda ligikaudu 58% tema õigusabikuludest ning teha uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt ÜR kasuks välja lisaks maakohtu lahendiga hüvitatule veel 199 115,73 eurot (sh käibemaks). Kaitsja sedastab, et ÜRl kulus kriminaalasja kohtueelses ja esimese astme menetluses õigusabikulude peale kokku 345 607,42 eurot (sh käibemaks), mille hüvitamist täies mahus ta taotleb. Ringkonnakohus märgib, et sarnaselt TPt puudutava osaga, maakohus on asunud seisukohale, et ÜR puudutab võrreldes AK, AK ja TPRga nii väiksem süüdistuse, kui ka kriminaalasja materjalide ning tõendite maht. Ringkonnakohus nõustub sellise maakohtu järeldusega ning seda ei ole kaitsja apellatsioonis eraldi vaidlustatud. Ometi maakohtule esitatud menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt ületavad ÜR menetluskulud nt. TPR kaitsja poolt taotletud kulusid. Maakohus õigustatult ei nõustunud sellise menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamisega ning luges põhjendatuks ajakuluks kokku 800.43 tundi, mille põhjendatud keskmine tunnihind on 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus märgib, et ÜR kaitsja poolt esitatud apellatsioonis sisuliselt korratakse samu seisukohti, mis TP huvides esitatud apellatsioonis ning mõlema kaebuse sisu ning argumendid on peaaegu identsed, mistõttu ei korda ringkonnakohus vastuseks ÜR kaitsja apellatsioonile varasemalt toodud põhjendusi. 51.1 Põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et kohus oleks pidanud lähtuma ning menetluskulude põhjendatuse ning mõistlikkuse tuvastamisel võtma aluseks ajas suureneva õigusteenuse tunnihinda. Kohtukolleegiumi veendumusel ongi maakohus seda teinud, kui tuvastas keskmise mõistliku õigusteenuse tunnihinna kriminaalasja terve menetlusaja kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ÜR osas põhjendatuks loetud keskmine õigusteenuse tunnihind 150 €/t (millele lisandub käibemaks) on mõistlik. 51.2 Põhjendatud on maakohtu järeldus, et ÜR puudutavas osas on eeluurimise lõpuleviimisel kriminaalasja materjalidega tutvumise ajakulu analoogselt TPga 40 tundi, mis on 10 tunni võrra väiksem võrreldes AK ja TPR kaitse ajakuluga. 51.3 Ringkonnakohtu poolt ülaltoodud põhimõtteid arvestades, ei kuulu ümberhindamisele maakohtu poolt 1) kaitsja poolt AS Tallinna Sadam e-postkastidega tutvumise ajakulu (25 tundi); 2) kaitsja ja TP vahelistele nõupidamistele ajakulu mõistlikkusele antud hinnang

Maakohus andis hinnangut koos kohtuistungitel osalemisele ja kohtuistungiteks ettevalmistamisele, pidades mõistlikuks ajakuluks 600 tundi.

(23 tundi); 3) kaitsjate omavaheliste nõupidamiste ajakulu arvestamata jätmine; 4) kohtuistungite protokolli parandamise ajakulu mõistlikkuse antud hinnang (15 tundi); 5) kaitsja menetlejatega (politsei, prokuratuur, kohus) suhtlemisele ajakulu mõistlikkusele antud hinnang (8 tundi), 6) kohtuistungiteks ettevalmistamisele ajakulu mõistlikkusele antud hinnang11; 7) kaitsekõne, menetluskulude taotluse koostamisele ning kohtuvaidlusteks ettevalmistumisele ajakulu mõistlikkusele antud hinnang (42 tundi). 51.4 Sarnaselt teiste kaitsjatega on osaliselt põhjendatud ÜR kaitsja apellatsiooni osa, milles vaidlustatakse maakohtu poolt täies ulatuses tasutaotluste rahuldamata jätmist, mis olid seotud edutute taotluste ning kaebuste lahendamisega. Maakohus ei pidanud põhjendatuks hüvitada kaebemenetluste eest sh teiste kaitsjate poolt esitatud, (ühistaotlused), mõistliku menetlusega seotud taotlused ja kaebused (201,2 tundi); taandamised (3,45 tundi) ehk kokku tasutoaltusi 204,65 tunni eest. Sarnaselt teiste kaitsjate poolt selles osas esitatud taotluste lahendamisega, ringkonnakohus loeb põhjendatud ajakuluks sellest 10% ehk 20,46 tundi. Selliselt kuulub ÜR kasuks eesti Vabariigilt väljamõistmisele lisaks menetluskulu summas 3069,75 eurot, millele lisandub käibemaks 22% ehk kokku 3 745,1 eurot. 52 JP kaitsja vandeadvokaat Indrek Västrik palub tühistada Harju Maakohtu 27.06.2024 otsuse p 26.7 osas, millega ei rahuldatud tema taotlust menetluskulude väljamõistmiseks tervikuna, ning mõisteti menetluskulud välja osaliselt summas 68 000 eurot. Kaitsja palub teha uus otsus ja mõista Eesti Vabariigilt JP kasuks välja 384 385,87 eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale tegelikult makstud tasu ja muude menetlusosalise vajalike kulude katteks. Ringkonnakohus kaitsja sellise apellatsioonitaotluse rahuldamisega ei nõustu ning märgib maakohtuga nõustuvalt, et võrreldes teiste süüdistatavatega kõige väiksemad süüdistuse, kriminaalasja materjalide ning tõendite mahud puudutavad SHt, MPt ja JPt. Mainitud isikutest menetluskulude otsustust vaidlustas üksnes JP kaitsja. Sisulistest argumentidest nähtub kaitsja apellatsioonist, et ta ei nõustu maakohtu otsustusega hinnata tema tunnitasu väiksemaks kui 200 eurot ja lisaks jätta täielikult rahuldamata Poola advokaadibüroo SK&S advokaatide poolt JP nõustamise ning esindnamisega seotud kulude hüvitamise taotlusi. Ülejäänud osas nähtub kaitsja kaebusest, et ta ei nõustu JPle hüvitamisele kuuluvate menetluskulude summaga, kuna tegelikult kantud menetluskulude vähendamine pole maakohtu poolt piisavalt põhjendatud. 52.1 Maakohus on ära märkinud, et JP kaitsjate õigusteenuse tunnihind on olnud läbivalt 200 eurot alates 30.11.2015. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et sellist õigusteenuse tunnihinda alates 2015 aastast ei saa pidada mõistlikuks. Nähtuvalt valitsevast kohtupraktikast advokaadi õigusteenuse tunnihinda alates 200 eurot on hakatud aktsepteerima kõige varasemalt 2023 aastast. Selliselt maakohtu poolt õigusteenuse keskmiseks kriminaalmenetlust läbivaks tunnihinnaks määratud 160 eurot on mõistlik kaitsjatasu arvestuse aluseks olev summa. 52.2 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et praeguses kriminaalasjas hüvitamisele ei kuulu Poola advokaadibüroo SK&S advokaatide täiendavad õigusteenused JPle. Lisaks maakohtu põhjendustele selles osas märkida tuleb, et vaidlus puudub, et JPl oli kogu kriminaalmenetluse vältel nii määratud, kui ka lepinguline Eesti kaitsja olemas. Vaidlus puudub ka selles, et JPle oli tagatud vajalik tõlketeenus. Et KrMS § 175 lg 2 kohaselt, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu, ei kuulu hüvitamisele teiste advokaatide poolt süüdistatavale osutatud

Kohus arvestas ettevalmistust ja kohtuistungitel viibitud mahtu hinnanguliselt ning koos, kuna need toimingud olid koos kajastatud arvetes. Maakohus pidas põhjendatuks 470 tundi.

õigusteenused. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et tuvastatav ei ole ka Poola advokaatide teiste kulude (reisi- ning hotellikulude) seos praeguse kriminaalasjaga ega selliste kulude põhjendatus. 52.3 Osaliselt nõustuda tuleb kaitsjaga selles, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsja edutuks jäänud taotluste ning kaebuste lahendamisega seotud tasutaotlusi. Need taotlused kuuluvad osalisele rahuldamisele. JP osas maakohus jätis täielikult rahuldamata kulud, mis on tekkinud seoses kaebemenetlusega (69,25 tundi). Sarnaselt teiste kaitsjatega selles osas esitatud taotluste lahendamisega, ringkonnakohus loeb põhjendatud ajakuluks sellest 10% ehk 6,9 tundi. Selliselt kuulub JP kasuks Eesti Vabariigilt väljamõistmisele lisaks menetluskulu summas 1108 eurot (ilma käibemaksuta). 53 Kolmanda isiku MK esindaja vandeadvokaat Kristjan Tuul palub tühistada Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 26.9 osas, milles kohus jättis esindajatasu hüvitamise taotluse osaliselt rahuldamata ning teha viidatud osas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt MK kasuks välja AK esindajatasu kogusummas 24 776,70 eurot. Kohtuotsusega mõistis kohus Eesti Vabariigilt MK kasuks välja AK esindamisega seonduvad kulud summas 11 144,70 eurot ehk vähendas hüvitatavate menetluskulude summat ca 48 % võrra. Esindaja leiab viitega Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-29-13 (p 43.1), et kriminaalmenetluse kulu kindlaksmääramine ja väljamõistmine on sisuliselt käsitatav kriminaalmenetlusega kaasnenud kahju hüvitamisena, milleks seadusandja on sätestanud menetlusseadustikus erikorra. See tähendab muu hulgas, et menetluskulu hüvitamisel tuleb järgida ka võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise põhimõtteid niivõrd, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erisusi. Kohtukolleegium kaitsja toodud mõttearendusega ei nõustu ning märgib, et seadusandja ongi sätestanud KrMS-is kriminaalmenetluskulude hüvitamise erikorra, mis on põhimõtteliselt erinev võlaõigusseaduses sätestatud kahju hüvitamise regulatsioonist. Ekslik on esindaja viide ka Riigikohtu üldkogu otsusele põhiseaduslikkuse järelevalveasjas nr 3-4-1-29-13, milles käsitletakse menetluskulude hüvitamist tsiviilkohtumenetluses. Kohtukolleegium kordab, et kriminaalmenetluses kuuluvad hüvitamisele KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt üksnes mõistlikus suuruses kaitsja/esindaja tasu ja muud vajalikud menetluskulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Lisaks ei saa menetluskulude väljamõistmist käsitleda kriminaalmenetlusega kaasnenud kahju hüvitamisena, kuna seadusandja on süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks näinud ette eriregulatsiooni SKHS näol, milline ei reguleeri menetluskulude hüvitamist. Selliselt on põhimõtteliselt vale esindaja etteheide, et maakohus ei ole võtnud arvesse kahju hüvitamise eesmärki, mille kohaselt tuleb menetlusosaline (apellant) asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu (kriminaalmenetlus) ei oleks esinenud. 53.1 MK esindaja märgib, et menetluskulude osas, millised tekkisid seoses AK esindamisega jättis maakohus rahuldamata tasutaotluse 30,39 tunni ulatuses. Apellant leiab, et maakohtu otsusest ei selgu milliseid arveid ja millises mahus on kohus põhjendatuks pidanud ja milliseid mitte. Kohtukolleegium esindaja sellise etteheitega ei nõustu ning märgib, et viidatud tasutaotlus on seotud määruskaebuse koostamisega Harju Maakohtu 28.10.2020 määrusele, sellega seotud kirjavahetuse, küsimuste arutamise, istungite edasilükkamise taotluse lahendamisega. Tasutaotlus jäi maakohtu poolt täielikult rahuldamata, kuna viidatud kaebe- ning taotluste esitamise toimingud olid edutud (p. 2154). Kohtukolleegium märgib, et MKl on menetluskulud tekkinud mitte seoses 28.10.2020 maakohtu määruse, vaid Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2020 määruse vaidlustamisega. 17.12.2020 ringkonnakohtu määrusega olid MKl määrusekaebemenetluses tekkinud kulud Eesti Vabariigilt tema kasuks välja mõistetud.

Riigikohtusse määruskaebuse esitamise kulud moodustasid 2973,10 (koos käibemaksuga) ning jäid MK kanda, kuna Riigikohus ei võtnud määruskaebust menetlusse. Ringkonnakohus leiab maakohtust erinevalt, et viidatud Riigikohtusse määruskaebuse esitamise näol oli tegemist põhjendatud ning vajaliku õigusteenuse osutamisega, mis oma edutu menetlustulemuse tõttu kuulub osalisele rahuldamisele. Sarnaselt teiste kaitsjate poolt selles osas esitatud taotluste lahendamisega, ringkonnakohus loeb põhjendatuks hüvitada sellest kulust MKle 10% ehk 297,31 eurot. Kohtukolleegium nõustub maakohuga selles, et põhjendamatutena hüvitamisele ei kuulu menetluskulud, mis on tekkinud seoses kirjavahetuse, küsimuste arutamise ning istungite edasilükkamise taotluste tegemisega. 53.2 MK esindaja ei nõustu otsusega AKt puudutavas osas, et maakohus pidas esindaja ettevalmistusega seotud tegevuste eest 25,37 tunni asemel põhjendatud ajakuluks 10 tundi. Ringkonnakohtu veendumusel on maakohtu põhjendused sellise otsustuse tegemiseks veenvad. Nimelt arvestas maakohus, et AK kaitsjad on varasemalt kaitseakti koostamiseks kriminaalasjas materjalidega juba tutvunud. Samuti tutvusid kriminaalasjas materjalidega ka MK esindajad. Selliselt põhjendamatu lisaks istungiteks ettevalmistamisele kulunud aeg 25,37 tunni ulatuses. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et mõistlikuks ajakuluks tuleb lugeda 10 tundi, mis hõlmab materjalidega täiendavat tutvumist, tõendite analüüsi tunnistajate küsitlemiseks ettevalmistamisel, küsimuste koostamist. 53.3 Esindaja toob apellatsioonis välja, et AK esindajate kohtuistungil viibitud tegeliku ajakulu 44,68 tunni asemel on maakohus ekslikult arvestanud 41,24 tundi. Maakohus on asunud seisukohale, et põhjendatud menetluskulude hulka loeb ta täielikult ühe AK esindaja kohtuistungitel viibitud ajakulu, mis on 41,24 tundi. Apellant rõhutab, et AK esindajad ei ole topelt ühe ja sama kohtuistungi eest menetluskulude hüvitamist taotlenud. Ringkonnakohus märgib, et 13.09.2021 maakohtule esitatud esindajate tasutaotlust koos arvete ning teenuste spetsifikatsiooniga KIS-i registreeritud kannetest kahetsusväärselt ei leidu. Kriminaalasja materjalide kohtutoimikust (28-K, lk 19-36) nähtub, et Aivar ja Marko Pilv ei ole tõesti topelt ühel ja samal kohtuistungil osalemise eest menetluskulude hüvitamist taotlenud. Ringkonnakohus on AK esindajate poolt esitatud spetsifikatsiooni alusel tuvastanud, et esindajate tegelik kohtuistungitest osalemise ajakulu moodustab hoopis 43,75 tundi. Maakohus jättis põhjendatult arvestamata taotletud ajakulu 1 h 25 min, mis oli kulunud COVID-19 tervisenõuete kontrollimisele ning sel teemal nõupidamistele teiste kaitsjatega. Et maakohus on asunud õigele seisukohale, et põhjendatud menetluskulude hulka loeb ta täielikult ühe AK esindaja kohtuistungitel viibitud ajakulu, tuleb praeguse otsusega ära parandada ajakulu arvutamisel tehtud viga. Täiendavale hüvitamisele MKle kuulub AK esindajate maakohtu istungitel osalemise 2,5tunnise ajakulu eest 482,3 eurot12. 54 Kolmas isik MK taotles kriminaalmenetluse kulude hüvitamist summas 70 242,70 eurot (s.t koos käibemaksuga). Kohtuotsusega mõistis kohus Eesti Vabariigilt MK kasuks välja summa 57 474,20 eurot ehk vähendas hüvitatavate menetluskulude summat ca 21 % võrra. Apellant sellise otsustusega ei nõustu ning taotleb MKl kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamist tervikuna. 54.1 Apellandi arvates jättis maakohus põhjendamatult arvestamata pärimisega seonduvad toimingud 1 tunni ulatuses. Apellant toob välja, et seoses MK poolt pärandvara vastuvõtmisega pidi ta selle nimekirjaga tutvuma ning pidama nõu pärimisjuristiga MK vastutuse ulatuse osas. Seoses toodud põhjendustega jääb ka ringkonnakohtule arusaamatuks, kuidas AK pärandvara nimekiri on seotud konkreetse kriminaalmenetlusega ning miks peab vandeadvokaat pidama nõu pärimisjuristiga.

2,51 x 157,5 + 22%

Loetelu varast, mis oli AKle kuuluva varana kriminaalmenetluses arestitud ning selle arestimise alus oli esindajale kogu aeg teada. MK poolt pärandi vastuvõtmise otsus ei saanud kuidagi mõjutada selle vara suhtes kriminaalmenetluses tehtavaid otsustusi. 54.2 Lähtudes praeguses otsuses eeltoodud menetluskulude kindlaksmääramise ning hüvitamise põhimõtetest ei kuulu MKl tekkinud menetluskulude osas ümberhindamisele maakohtu poolt 1) kohtuistungite ettevalmistuse eest põhjendatuks ja mõistlikuks peetud ajakulu (42 tundi); 2) kliendiga suhtlemise eest mõistlikuks peetud ajakulu (4 tundi); teiste kaitsjatega nõupidamiste eest mõistlikuks peetud ajakulu (1,5 tundi). 54.3 Tagajärjetuks jäävad esindaja väited, et hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda tuleb mitte maakohtu poolt (kohtuistungiprotokollides) fikseeritud kohtuistungite kestvuse ajast, vaid tema poolt esitatud spetsifikatsioonides näidatud ajakulust. Võimatu on nõustuda esindaja argumendiga, et õigusteenusena hinnata tuleb ka aega, mis kulub tal kohtusaali minemiseks, asjade kokkupanemiseks kohtusaalis, kohtusaalist lahkumiseks ning vahepealseks suhtluseks kolleegidega. Ringkonnakohus ei saa jätta märkimata, et vandeadvokaat K. Tuul on praeguses kriminaalasjas ainuke menetlusosaline, kes kirjeldatud viisil on näidanud kohtuistungitele kulunud aega tegelikust arvestatavalt pikemana. 54.4 Esindaja K. Tuul ei ole oma kaebuses eraldi vaidlustanud maakohtu otsustust, millega kohus jättis täielikult arvestamata MK osas kaebemenetlusega seotult 37,9 tundi (määruskaebustega tsiviilkostja menetlusse kaasamisega ja menetluse lõpetamise taotlusega seonduv). KrMS § 331 lg 3 kohaselt ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Et MK ei ole süüdistatav jääb ringkonnakohus esitatud apellatsiooni piiridesse, seega ei kuulu ümberhindamisele maakohtu järeldus tema poolt edutute kaebemenetlustega seotud kulude arvestamata jätmine. 55 Kannatanud taotlesid perioodil 08.06.2017 kuni 07.02.2024 tehtud toimingute eest menetluskulude hüvitamist summas 485 760,46 (ilma käibemaksuta). Maakohus mõistis Eesti Vabariigilt KrMS § 182 lg 5; § 183 lg 1 alusel kannatanute kasuks välja menetluskulud summas 239 176 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus jättis kannatanute enda kanda kriminaalasja menetluse peale kulunud summast 246 584,46 eurot. Kannatanud leiavad, et menetluskulude osaline hüvitamata jätmine ei ole põhjendatud. Oma seisukoha toetuseks viitavad kannatanute esindajad Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-38-16 (p 70), mille kohaselt iseäranis suurte kaitsja- ja esindajatasudega kriminaalasjade puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja/esindaja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-163-13, p 22.) Kohtukolleegium leiab kannatanute esindajatega mittenõustuvalt, et maakohus on viidatud menetluskulude mõistlikkuse hindamise põhimõtetega otsuse tegemisel täiel määral arvestanud ning põhjendatult suhtunud esitatud menetluskulude hüvitamise taotlustesse piisavalt kriitiliselt. Märkida tuleb, et maakohus on iga taotletava kululiigi täielikku ja osalise arvestamise või arvestamata jätmist läbivalt kohtuotsuses põhjendanud ning vastuseid, miks mõnda kululiiki hüvitatakse vaid osaliselt või jäetakse hüvitamata tuleb otsida mitte ainult konkreetset menetlusosalist puudutavast osast, vaid eelkõige menetluskulude hüvitamise põhimõtteid kirjeldavast kohtuotsuse osast (p 1982 – 2028).

55.1 Lähtudes nii maakohtu, kui ka praeguses otsuses toodud menetluskulude kindlaksmääramise ning hüvitamise põhimõtetest ei kuulu ümberhindamisele maakohtu poolt kannatanute osas 1) kriminaalasja materjalidega tutvumise ja tsiviilhagi koostamisega seotud mõistlikeks peetud kulud 245 töötunni eest; 2) kohtuistungiks ettevalmistamisega seotud mõistlikud kulud 778,60 töötunni eest; 3) kohtukõne koostamisega seotud mõistlikud kulud 168,60 tunni eest; 4) prokuratuuri, kohtu ja kliendiga suhtlemise mõistlikud kulud kokku 38 tunni eest; 5) büroosiseste arutelude ja muude kulude arvestamata jätmine. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega täielikult ning ei pea vajalikuks neid korrata. 56 Maakohtu menetluses lepingulised kaitsjad olid lisaks ka süüdistatavad ESl ning MPl. ES kaitsja maakohtu otsust menetluskulude osas vaidlustanud ei ole ning MP kaitsja ei ole maakohtu otsust üldse vaidlustanud. MP osas jättis maakohus täielikult rahuldamata kaitsja taotluse seoses määruskaebemenetlustega, kuivõrd need jäid edutuks. ES osas sellist otsustust ei tehtud. MP puudutavate taotluste kohaselt määruskaebemenetlustega seotud ajakuluks on näidatud 12,84 tundi. MP lepingulise kaitsja mõistlikuks tunnihinnaks hindas maakohus 120 eurot. KrMS § 331 lg 3 kohaselt ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on KrMS § 181 lg 1; § 183 lg 1 oluliselt rikkunud, kui jättis täielikult rahuldamata edutute määruskaebemenetlustega seotud menetluskulude hüvitamise taotlusi. Sarnaselt teiste kaitsjate poolt selles osas esitatud taotluste lahendamisega, ringkonnakohus loeb põhjendatuks hüvitada süüdistatav MPle 10%

määruskaebusmenetlustega seotud kuludest, mis on 188 eurot . Apellatsioonimenetluse kokkuvõtte 57 Kohtukolleegiumi veendumusel oleks pidanud maakohus esmajärjekorras lahendama küsimuse, kas AS Tallinna Sadam juhatuse liikmete ning hooldusosakonna juhataja näol on tegemist ametiisikutega KVS § 2 lg 1; KarS § 288 tähenduses ning seejärel alguses piirduma küsimuse lahendamisega, kas süüdistuses toodud teokirjeldus võib vastata mõnele teisele kuriteokoosseisule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse lõpus toodud järeldustega, et AS Tallinna Sadam juhatuse liikmed AK ning AK (samuti TS Laevad OÜ juhatuse liikmena) ning AS Tallinna Sadam hooldusosakonna juhataja MP ei täitnud süüdistuses kirjeldatud funktsioonide teostamisel avalikku ülesannet, seega ei olnud ametiisikuteks KVS § 2 lg 1; KarS § 288 tähenduses. Süüdistuses toodud teokirjeldus vastab altkäemaksu võtmisele ja andmisele erasektoris järgnevalt: AK, AK ja MP osas KarS § 4023 lg 1 järgi; ES, TP, JP ja ÜR osas KarS § 402 4 lg 1 järgi; TPR osas KarS § 4023 lg 1 – § 22 lg 3 ja KarS § 4024 lg 1 – § 22 lg 3 järgi. 58 Järgmise küsimusena oleks maakohus pidanud kujundama seisukoha, kas süüdistatavatele etteheidetavad teod, mis on kvalifitseeritavad altkäemaksu andmisena ja võtmisena erasektoris, võivad olla aegunud. Ringkonnakohus asub seisukohale, et praeguses kriminaalasjas möödus AK, AK, TPR ja ÜR osas erasektoris altkäemaksu andmise ja võtmise esitatud süüdistuses absoluutne aegumistähtaeg hiljemalt 02.03.2025. Teiste süüdistatavate osas möödus absoluutne aegumistähtaeg veel varem. 59 K OÜ poolt altkäemaksu andmisega seotud episoodis mõisteti maakohtu otsusega MP õigeks KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi temale esitatud süüdistuse tõendamatuse tõttu. Selles episoodis on aegumistähtaeg möödunud 24.09.2022. Et aegumistähtaja saabumine on

120 x 12,84 x 10% + 22%

absoluutne menetlustakistus, ringkonnakohus tühistab maakohtu MP õigeksmõistva otsuse KarS § 294 lg 2 p 3 ja 4 järgi ning teeb uue otsuse, millega kvalifitseerib MPle etteheidetud tegevuse KarS § 4023 lg 1 järgi ning lõpetab kriminaalmenetluse tema suhtes KrMS § 199 lg 1 p 2; § 274 lg 1 alusel. 60 Altkäemaksu andmisega seotud nn reisiparvlaevade episoodides mõisteti maakohtu otsusega TPR õigeks KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – KarS § 22 lg 3 järgi ning JP õigeks KarS § 298 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistustes kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et TPR ja JP nn parvlaevade episoodis süüdistuses etteheidetu ei ole toime pandud avalikus sektoris. Süüdistuses kirjeldatu vastab erasektoris toime pandud altkäemaksukuritegudele, milliste aegumistähtaeg on möödunud 08.12.2024. Et aegumistähtaja saabumine on absoluutne menetlustakistus, ringkonnakohus tühistab maakohtu TPR’i õigeksmõistva kohtuotsuse KarS § 294 lg 2 p 1, 3, 4 – KarS § 22 lg 3 ja KarS § 298 lg 2 p 2, 3 – KarS § 22 lg 3 järgi ning teeb uue otsuse, millega kvalifitseerib TPRle etteheidetud tegevuse KarS § 402 3 lg 1 - KarS § 22 lg 3; KarS § 4024 lg 1 - KarS § 22 lg 3 järgi ning lõpetab kriminaalmenetluse TPR suhtes KrMS § 199 lg 1 p 2; § 274 lg 1 alusel. Samuti tühistab ringkonnakohus JP õigeksmõistva kohtuotsuse KarS § 298 lg 2 p 3 järgi ning teeb uue otsuse, millega kvalifitseerib JPle etteheidetud tegevuse KarS § 4024 lg 1 järgi ja lõpetab kriminaalmenetluse tema suhtes KrMS § 199 lg 1 p 2; § 274 lg 1 alusel. 61 Maakohtu otsusega kvalifitseeriti TPR tegevus K OÜ, H AS ning TP ja ÜR episoodides ümber KarS § 296 lg 1 järgi ning lõpetati kriminaalmenetlus tema suhtes süütegude aegumise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu selles osas maakohtu poolt TPR tegevusele antud kvalifikatsiooniga, tühistab selles osas maakohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega kvalifitseerib TPRle etteheidetud tegevuse KarS § 4023 lg 1 - KarS § 22 lg 3; KarS § 4024 lg 1 - KarS § 22 lg 3 järgi ning lõpetab kriminaalmenetluse tema suhtes KrMS § 199 lg 1 p 2; § 274 lg 1 alusel. 62 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et AKle ja TPRle etteheidetud rahapesu kuriteokoosseis ei ole täidetud ning AK ja TPR tuli KrMS § 309 lg 2 alusel neile esitatud rahapesusüüdistustes KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks mõista. Ühtlasi ei nõustu ringkonnakohus süüdistatavate kaitsjate ning MK esindajaga selles, et maakohtu otsusest tuleb välja jätta põhjenduste osa, milles maakohus käsitleb rahapesu eelkuritegudena altkäemaksukuritegude toimepanemist süüdistatavate poolt. AK ja TPR tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel rahapesu osas pidi maakohus tuvastama rahapesu eelkuritegudena eranditult kõik süüdistuses etteheidetud altkäemaksukuritegude episoodid ning seda vaatamata asjaolule, et need olid maakohtu otsuse tegemise ajaks juba aegunud. 63 Ringkonnakohus jätab rahuldamata kannatanute apellatsiooni, milles paluti tühistada maakohtu otsus osas tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega vaadata tsiviilhagi sisuliselt läbi ning rahuldada see. 64 Ringkonnakohus jätab rahuldamata süüdistatavate kaitsjate ja kolmanda isiku esindaja apellatsioonitaotlused, millistes palutakse tühistada maakohtu otsustus süüteomenetluses tekitatud kahju osalise hüvitamise ning hüvitamata jätmise osas. 65 Ringkonnakohus rahuldab osaliselt süüdistatavate kaitsjate ja kolmanda isiku MK esindaja apellatsioonitaotlusi, milles palutakse tühistada maakohtu otsus menetluskulude väljamõistmise osas ning välja mõista süüdistatavate ja kolmanda isiku pool kriminaalmenetluses tegelikult kantud menetluskulud. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega: 65.1 Mõistab Eesti Vabariigilt AK kasuks välja 186 618,68 eurot (koos käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks;

65.2 Mõistab Eesti Vabariigilt TPR kasuks välja 161 925,54 eurot (ilma käibemaksuta) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Riigilt TPR kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitada OÜ-le B; 65.3 Mõistab Eesti Vabariigilt TP kasuks välja 272 057,58 eurot (koos käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks; 65.4 Mõistab Eesti Vabariigilt ÜR kasuks välja 150 236,79 eurot (koos käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks; 65.5 Mõistab Eesti Vabariigilt JP kasuks välja 69 108 eurot (ilma käibemaksuta) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Eesti Vabariigilt JP kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitada RH SA NA (Ostrowiu 1, Gdansk Poola); 65.6 Mõistab Eesti Vabariigilt MK kasuks välja AK ja MK valitud esindajatele makstud tasu katteks kokku 69 398,51 eurot (koos käibemaksuga); 65.7 Mõistab Eesti Vabariigilt MP kasuks välja 24 585,56 eurot (koos käibemaksuga) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu käteks. 66 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p-st 3; § 340 lg 4 p-st 6 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 27. juuni 2024. a kohtuotsuse osaliselt ning tühistatud osas teeb uue otsuse. Apellatsioonimenetluse kulud 67 Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamise taotluste osas ringkonnakohus sissejuhatavalt selgitab, et varasemalt viidatud menetluskulude mõistlikus suuruses kindlaksmääramise ning hüvitamise põhimõtted kehtivad täiel määral ka apellatsioonimenetluses, mistõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks neid korrata. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et Riigikohtu avaldatud seisukoha kohaselt peab põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama kaebuse esitaja ning et riigilt isiku kasuks on alust mõista välja üksnes see osa kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasust, mis on seotud prokuratuuri apellatsiooni menetlemisega (RKKK nr 1-21-1421, p 151, nr 1-20-2438, p 58). Samuti tuleb tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel arvesse võtta seda, kas kaebuse argumente on saatnud edu (RKKK 1-18-4590, p 47 ja 48) ning kuivõrd kaitsja või esindaja koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (RKKK 1-203926, 23). Menetluskulude mõistlikkuse hindamisel ringkonnakohus võtab arvesse asjaolu, et apellatsioonimenetluses seisneb vaidluse kese eelkõige õiguslikus küsimuses, millest sõltub apellatsioonimenetluse tulemus, seega süüdistatavate kaitsjate ning 3.isiku esindaja apellatsioonid jäid kriminaalasja väga suurt mahtu arvestades mõistliku pikkuse ja sisuga menetlusdokumendi piiridesse. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude mõistlikku ulatust mõjutab olulisel määral asjaolu, et prokuratuur ja kannatanud vaidlustasid maakohtu otsust tervikuna, suures osas nõustudes seejuures maakohtu põhjendustega süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude paikapidavuses, kuid vaidlustades maakohtu poolt süüdistatavate tegevusele antud juriidilist hinnangut. Selle tulemusena pidid kaitsjad kummutama apellatsioonivastustes ka maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ning vastuseks kannatanute apellatsioonile vaidlema vastu ka argumentidele, miks ei kuulu tsiviilhagi läbivaatamisele või rahuldamisele. Siiski menetluskulude mõistlikus ulatuses kindlaksmääramise otsustamisel kõigi apellantide osas tähele tuleb panna, et esitatud apellatsioonivastustes suures osas korratakse samu seisukohti, mis olid menetlusosaliste poolt maakohtus kohtuvaidluste käigus juba välja toodud, seega ei ole põhjendatud mahult võrdlemisi pikki (ca 45 lk) apellatsioonimenetluses esitatud seisukohti käsitleda väga aeganõudvaks tööks. Lisaks juhib ringkonnakohus nii kaitsjate, kui ka kannatanute tähelepanu kohtupraktikas kinnistunud valdavale arusaamale, et juhul, kui esimene astme kohus jätab tsiviilhagi läbi

vaatamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik apellatsioonikohtuna tsiviilhagi esmakordselt sisuliselt läbi vaadata. Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi rahuldamise või rahuldamata jätmise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt. RKKKo nr. 3-1-1-42-08). Sellest tulenevalt hinnanguliselt ei arvesta ringkonnakohus kaitsjate ja kolmanda isiku esindaja apellatsioonivastuste ajakulu, milles käsitletakse tsiviilhagi sisulist poolt. Veel apellatsioonimenetluses tekkinud mõistliku ajakulu hindamisel tuleb arvestada, et kõige suurem maht materjale jätkuvalt puudutab AKa, TPR ning 3.isiku MK. Samal ajal on sellest väiksem osa ÜRl ja TPl. Sellest omakorda väiksem maht on ESl. Kõige väiksemad mahud puudutavad SHt, MPt ja JPt. Lõpetuseks kohtukolleegium märgib sedagi, et teatud kululiikide osas (nt. tutvumine maakohtu otsusega ning selle analüüs) ei saa ringkonnakohus määrata põhjendatuks suuremat ajakulu, kui taotluses on ära näidatud, seetõttu võib ühe või teise õigusteenuse ajakulu pikkuse mõistlikkusele antud hinnang alljärgnevalt erinevate süüdistatavate osas erineda. 68 31.01.2025 esitasid AK kaitsjad Paul Keres ja Andri Rohtla Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotlevad kaitsjad välja mõista menetluskulud summas 33 894,35 eurot. Taotlusele lisatud spetsifikatsioonide kohaselt koosneb summa osalemisest kohtuotsuse kuulutamisel (1 h), otsusega tutvumisest, suhtlusest kolleegide ja kliendiga (2 h), kohtuistungil otsuse kuulutamisel osalemisest ja sellele järgnenud arutelu kliendiga (1 h), kokkuvõtliku seisukoha edastamisest (1,5 h), kohtuotsuse lugemisest, analüüsist aegumise kohta (5 h), apellatsioonkaebuse kirjutamisest (9 h + 8 h), määruskaebuse koostamisest (7,5 h + 4 h + 3,2 h + 3 h), tööst määruskaebusega, analüüsist (3 h), apellatsioonkaebuse kirjutamisest (9 h + 3 h + 4 h + 4 h + 4 h + 0,8 h), tööst kaebusega, saatmisest kohtule (1 h), suhtlusest kliendiga, kliendi arvamuse ülevaatusest (1 h), kirjaliku seisukoha koostamisest suulise menetluse osas, seisukoha esitamisest (2 h), määruskaebuse koostamisest Tallinna Ringkonnakohtu määrusele ja selle esitamisest (6 h), tööst prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonkaebustega (6 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (5 h), apellatsioonkaebuste vastuse osas õigusliku seisukoha kujundamisest, suhtlusest kaitsjatega (3 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (9 h), tööst apellatsioonkaebustega, kohtupraktika analüüsist, apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (8 h), prokuratuuri apellatsioonkaebuse täiendavast analüüsist (3 h), apellatsioonkaebuste täiendavast analüüsist, tööst kohtutoimikuga, seisukoha koostamisest (6 h), kannatanu apellatsioonkaebuse täiendavast analüüsist (3 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (7,3 h + 7 h), õigusliku positsiooni analüüsist kirjaliku seisukoha koostamiseks vastaspoole apellatsioonkaebustele (3 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (7 h), tööst apellatsiooni vastustega (6 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (7,8 h + 7,5 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest, tööst kohtutoimikuga (4,8 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (6 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest, suhtlusest kaitsjatega (5 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (3,5 h), tööst apellatsiooni vastusega (8 h), apellatsioonmenetluse seisukoha koostamisest (7 h + 7 h). Seega on kulunud apellatsioonimenetluses kokku 212,9 h. Keskmiseks tunnitasu suuruseks on taotluse kohaselt 130,50 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud AKle. 68.1 Advokaadi töötunni hinda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks. Küll aga pole täielikult põhjendatud kaitsjate poolt taotletud ajakulu. Ringkonnakohus kokkuvõtvalt peab apellatsioonimenetluses vajalikuks ning mõistlikuks ajakuluks: 1) maakohtuotsuse kuulutamisel ning sellega tutvumisel kulunud aega kokku 6 tunni ulatuses, 2) kliendi nõustamisele kulunud aega kokku 3 tundi, 3) 12.07.2024

määruskaebuse ettevalmistamisele ja koostamisele kulunud aega kokku 16 tundi, 4) apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aega kokku 16 tundi; 5) Tallinna Ringkonnakohtu määrusele määruskaebuse koostamisele ja esitamisele kulunud aega kokku 2 tundi; 6) prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonkaebustega töötamisele ning apellatsioonivastuse ja apellatsioonimenetluse seisukoha koostamisele kulunud aega kokku 32 tundi. Kohtukolleegium märgib, et ülejäänud tasutaotluses kajastatud toimingud nagu suhtus kolleegidega, kohtupraktika analüüs jne. on hõlmatud eelviidatud tööga. Selliselt peab ringkonnakohus AK osas mõistilkuks ning vajalikuks ühe kaitsja ajakuluks kokku 75 tundi. 68.2 Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista AK kasuks välja apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 11 940,75 eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust ringkonnakohus jätab süüdistatava enda kanda. 69 31.01.2025 esitas TPR kaitsja Andrei Svištš Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb kaitsja välja mõista menetluskulud kokku summas 33 671,25 eurot. Taotlusele lisatud spetsifikatsioonide kohaselt koosneb summa telefoninõupidamisest (0,2 h), otsusega tutvumisest (1,6 h), osalemisest kohtuistungil (0,75 h), otsusega tutvumisest (2,2 h), otsuse analüüsist (4,2 h), otsuse analüüsist, telefoninõupidamisest kliendiga (6,7 h), otsuse analüüsist, vaidlustamisvajaduse ja -perspektiivide hindamisest (5,2 h), otsuse analüüsist, vaidlustamise perspektiivi analüüsist (6,7 h), nõupidamisest seonduvalt apelleerimise vajadusega (1 h), otsuse analüüsist, ettevalmistustest kaebuse koostamiseks (2,8 h), otsuse analüüsist, menetluskulude põhjendatuse analüüsist, ettevalmistustest määruskaebuse koostamiseks (5,18 h), telefoninõupidamisest kliendiga, vaidlustamisega seonduvast arutelust, perspektiivide selgitusest (0,6 h), määruskaebuse koostamisest (2,2 h + 2,2 h + 6,2 h), SKHS osas täiendavast analüüsist, e-kirjavahetusest kliendiga, telefoninõupidamisest kliendiga (1,78 h), määruskaebuse koostamisest, kohtule edastamisest (0,65 h + 0,9 h), SKHS ja mõistliku menetlusaja osas otsuse ja kohtupraktika analüüsist (5,1 h), telefoninõupidamisest kliendiga seoses SKHS osas apellatsiooni esitamisega (0,45 h), apellatsiooni koostamisest (5,2 h + 3,5 h), apellatsiooni koostamisest, EIK praktikaga täiendamisest (1,28 h), apellatsiooni koostamisest, kohtule edastamisest (3,87 h), prokuratuuri apellatsioonkaebusega tutvumisest, esmasest analüüsist (2,62 h), prokuratuuri apellatsiooni analüüsist (0,65 h), kannatanu apellatsioonkaebuse esmasest analüüsist (1,88 h), kaebetähtajaga seonduvast täiendavast analüüsist, süüdistatava seisukoha koostamisest (2,55 h), e-kirjavahetusest kohtuga, töökava planeerimisest (0,2 h), telefoninõupidamisest kliendiga, seisukoha kujundamisest ja koostamisest, kohtule edastamisest (0,95 h), e-kirjavahetusest kliendiga seoses korraldava määruse ja kavandatava tegevusega (0,2 h), prokuröri apellatsioonkaebuse analüüsist, otsuse analüüsist (6,82 h), prokuratuuri apellatsioonkaebuse analüüsist, maakohtu otsuse analüüsist (2,8 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (2,5 h + 1,03 h + 2,13 h), apellatsioonkaebuste analüüsist, ettevalmistusest seisukoha kujundamiseks (1,28 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (1,4 h + 1,15 h + 2,5 h + 3,5 h), apellatsioonide analüüsist (1,42 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (3,5 h + 3,5 h), apellatsioonide analüüsist, vastuse koostamiseks ettevalmistustest, otsuse analüüsist (4,55 h), apellatsioonidele vastuse koostamiseks apellatsioonide analüüsist, argumentide struktureerimisest, analüüsist (7,18 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (3,5 h), apellatsioonide analüüsist, ettevalmistustest vastuse koostamiseks (6,12 h), apellatsioonide analüüsist, seisukoha

koostamisest (4,82 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (3 h), apellatsioonidele vastuse koostamisest (5,12 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (3 h), apellatsioonidele seisukoha koostamisest (4,28 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (3,5 h), apellatsioonide osas seisukoha koostamisest (4,36 h), seisukoha koostamisest (1,5 h + 4,2 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (2 h + 3,5 h), seisukoha koostamisest (4,32 h + 3 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (3,5 h + 3,5 h), seisukoha koostamisest, telefoninõupidamisest kliendiga (7,25 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonidele seisukoha koostamisest (1,3 h), seisukoha koostamisest, menetluskulude nimekirja koostamisest (6,5 h). Seega on kulunud apellatsioonimenetluses kokku 203,04 h. Tunnitasu suuruseks on taotluse kohaselt 165 eurot, alates 01.10.2024 195 eurot ning juristi tegevuste eest 120 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud B OÜ-le ning TPR taotleb tema kasuks välja mõistetavad kulud hüvitada B OÜ-le. 69.1 Advokaadi töötunni hinda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks ning ringkonnakohus määrab TPR osas apellatsioonimenetluses keskmiseks mõistlikuks tunnihinnaks 175 eurot. Samuti on mõistlik taotluses ning spetsifikatsioonis ära näidatud jurist Annabel Võerahansu töö tunnihind 120 eurot. Küll aga pole täielikult põhjendatud advokaadi ja juristi ajakulu. Kaitsjal on sisuliselt maakohtu otsuse analüüsi ja selle vaidlustamise perspektiivi hindamisele kulunud kokku ca 36 tundi. Kuigi maakohtu otsus on mahukas ja sellega tutvumine ning analüüs võtab tõesti tavapärasest enam aega, ei ole tuvastatav, palju kulus viidatud ajast vaidlustamisvajaduse ja -perspektiivide hindamisele, küll aga ei saa seda pidada põhjendatuks sellises mahus (taotluses on seda korduvalt välja toodud erinevates sõnastustes). Samuti jääb selgusetuks, mida hõlmavad endas taotluses välja toodud ettevalmistavad toimingud nii kaebuse, kui seisukoha koostamiseks, mis on välja toodud veel täiendavalt vaidlustamisvajaduse hindamisele, materjalide analüüsile ja tutvumisele. Seega ei saa pidada neid põhjendatuks. Ringkonnakohus kokkuvõtvalt peab apellatsioonimenetluses vajalikuks ning mõistlikuks ajakuluks: 1) maakohtuotsuse kuulutamisel ning sellega tutvumisel kulunud aega kokku 15 tunni ulatuses, 2) kliendi nõustamisele kulunud aega kokku 3 tundi, 3) 12.07.2024 määruskaebuse ettevalmistamisele ja koostamisele kulunud aega kokku 16 tundi, 4) apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aega kokku 16 tundi; 5) Tallinna Ringkonnakohtu määrusele määruskaebuse koostamisele ja esitamisele kulunud aega kokku 1,5 tundi; 6) prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonkaebustega töötamisele, analüüsimisele ning apellatsioonivastuse ja apellatsioonimenetluse seisukoha koostamisele kulunud aega kokku 32 tundi, millest juristi osa on 16 tundi 14. Kohtukolleegium märgib, et ülejäänud tasutaotluses kajastatud toimingud nagu kohtupraktika analüüsid, telefoninõupidamised jne. on hõlmatud eelviidatud tööga. Selliselt peab ringkonnakohus TPR osas mõistilkuks ning vajalikuks kaitsja ajakuluks kokku 67,5 tundi ning juristi ajakuluks 16 tundi. 69.2 Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista TPR kasuks välja apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 13 732,5 eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust ringkonnakohus jätab süüdistatava enda kanda. 70 Kolmanda isiku ja tsiviilkostja MK esindaja Kristjan Tuul on esitanud Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb esindaja välja mõista menetluskulud kokku summas 12 625,33 eurot. Taotluse kohaselt koosneb summa 27.06 kohtuistungil osalemisest (0,68 h), kliendisuhtlusest kohtuotsuse osas (0,25 h), kohtuotsuse ja lisadega tutvumisest (28,6 h),

16 tundi x 120 €

kliendisuhtlusest kohtuotsuse ja apellatsiooni esitamise osas (0,1 h), apellatsiooni koostamisest (14,4 h), kohtupraktika otsimisest ja tutvumisest (1,5 h), kliendisuhtlusest apellatsiooni osas (0,4 h), prokuratuuri apellatsiooniga tutvumisest (1,6 h), vastuse koostamisest prokuratuuri apellatsioonile (1,25 h), kannatanute apellatsiooniga tutvumisest (3,47 h), vastuse koostamisest kannatanu apellatsioonile (0,75 h), kliendisuhtlusest apellatsioonide osas (0,12 h), prokuratuuri ja kannatanute apellatsiooniga tutvumisest, analüüsist (2,8 h), tõenditega ja apellatsioonis viidatud dokumentidega osaliselt tutvumisest, kontrollimisest (3,6 h), vastuväidete ja seisukohtade koostamisest apellatsioonidele (13,8 h), menetluskulude nimekirja koostamisest (0,5 h), kliendisuhtlusest (0,1 h). Seega on kulunud apellatsioonimenetluses kokku 73,92 h. Tunnitasu suuruseks on taotluse kohaselt 140 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud MKle. 70.1 Advokaadi töötunni hinda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks. Arvestades praeguses otsuses kriminaalmenetluskulude kindlaksmääramise ning hüvitamise põhimõtteid, loeb ringkonnakohus mõistlikuks ning põhjendatuks maakohtuotsuse kuulutamisel ning sellega tutvumisel kulunud aega kokku 15 tunni ulatuses. Mõistlikud ning vajalikud on ülejäänud kaitsja poolt spetsifikatsioonis toodud kaitsetoimingud ning neile kulunud aeg. Selliselt MK osas mõistlikuks õigusteenuse ajakuluks apellatsioonimenetluses tuleb lugeda 60,32 tundi. 70.2 Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista MK kasuks välja apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 8 444,8 eurot, millele lisandub käibemaks, seega kokku 10 302,65 eurot. Ülejäänud osa kolmanda isiku ja tsiviilkostja esindaja makstud tasust ringkonnakohus jätab MK enda kanda. 71 12.07.2024 määruskaebuses on TP kaitsja Erki Kergandberg taotlenud 27.06.2024 kohtulahendi kuulutamisel osalemise, kohtulahendiga tutvumise, kliendiga nõupidamise ning määruskaebuse koostamisele eest kokku 81,75 tunni ulatuses menetluskulude hüvitamist. Tunnihind on taotluse kohaselt 190 eurot. Seega on TPl tekkinud kulusid 18 949,65 euro (sh 3417,15 eurot käibemaks) ulatuses. Kaebusele lisatud arve TP nimele summas 18 949,65 eurot. Lisaks esitas TP kaitsja Erki Kergandberg Tallinna Ringkonnakohtule 31.01.2025 taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotletakse välja mõista menetluskulud kokku summas 47 519 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt koosneb summa prokuratuuri ja AS-i Tallinna Sadama kaebustega tutvumisest ja esialgsest analüüsist ning sellega seonduvatest vajalikest kaitseülesannetest, sh kommunikatsioonist kliendiga (17 h), kommunikatsioonist kohtu ja teiste menetlusosalistega ning korralduslikke küsimusi puudutavate menetlusdokumentidega tutvumisest (6,25 h), prokuratuuri ja AS-i Tallinna Sadam kaebuste osas seisukoha ja sellega seonduvate menetluskulude hüvitamise taotluse koostamisest (181,75 h). Kokku on kulunud apellatsioonimenetluses 205 tundi. Tunnitasu suuruseks on taotluse kohaselt 190 eurot (millele lisandub käibemaks). Õigusteenuse arved on esitatud TPle. 71.1 Ringkonnakohtu hinnangul saab taotletavat tunnihinda arvestades kohtuasja keerukust, pidada mõistlikuks. Küll aga ei ole põhjendatud taotletud ulatuses ajakulu. Arvestades TPle esitatud süüdistuse ning teda puudutavate materjalide mahtu peab ringkonnakohus vajalikuks ning mõistlikuks ajakuluks 1) kohtulahendi kuulutamisel osalemise, kohtulahendiga tutvumise osas (15 tundi), kliendiga nõupidamise (2 tundi) ning määruskaebuse koostamise (16 tundi) osas kokku 33 tunni ulatuses. Tallinna Ringkonnakohtule 31.01.2025 esitatud taotluse alusel loeb kohtukolleegium lisaks vajalikuks ning mõistlikuks ajakuluks prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonkaebustega töötamisele, analüüsimisele ning apellatsioonimenetluse seisukoha koostamisele kulunud

aega 32 tundi. TP osas peab ringkonnakohus õigusteenuse mõistlikuks ajakuluks kokku 65 tundi. 71.2 Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista TP kasuks välja apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulude hüvitamiseks välja 15 067 eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust ringkonnakohus jätab süüdistatava enda kanda. 72 12.07.2024 määruskaebuses on ÜR kaitsja Elmer Munal 27.06.2024 kohtulahendi kuulutamisel osalemisele, kohtulahendiga tutvumisele, kliendiga nõupidamisele ning menetlusdokumendi koostamisele kulunud kokku 41,75 tundi tunnihinnaga 190 eurot tunnis (koos käibemaksuga on tunnihind 231,80 eurot). Seega kokku on ÜRl tekkinud kulusid 9677,65 euro (sh 1745,15 eurot käibemaks) ulatuses. Seejuures viitab kaitsja, et kulude maksmise kohustuste tekkimist tõendab kaebusele lisatud arve (lisa 1), mida aga lisatud pole. Kuivõrd ringkonnakohtule esitatud taotlusele ei ole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist ega kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus 12.07.2024 esitatud taotluse osas seisukohta võtta ja see tuleb jätta rahuldamata (RKKK 1-19-766/28, p 17). 31.01.2025 esitas ÜR kaitsja Elmer Muna Tallinna Ringkonnakohtule täiendava taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotletakse välja mõista menetluskulud kokku summas 18 138,35 eurot. Taotluse kohaselt koosneb summa prokuratuuri ja AS-i Tallinna Sadama kaebustega tutvumisest ja esialgsest analüüsist ning sellega seonduvatest vajalikest kaitsetoimingutest, sh kommunikatsioonist kliendiga (11,5 h), kommunikatsioonist kohtu ja teiste menetlusosalistega ning korralduslikke küsimusi puudutavate menetlusdokumentidega tutvumisest (3,75 h), prokuratuuri ja AS-i Tallinna Sadam kaebuste osas seisukoha ja sellega seonduvate menetluskulude hüvitamise taotluse koostamisest (63 h). Kokku on kulunud apellatsioonimenetluses 78,25 tundi. Tunnitasu suuruseks on taotluse kohaselt 190 eurot (millele lisandub käibemaks). Õigusteenuse arved on esitatud ÜRle. 72.1 Ringkonnakohtu hinnangul saab taotletavat tunnihinda arvestades kohtuasja keerukust, pidada mõistlikuks. Küll aga ei ole põhjendatud taotletud ulatuses ajakulu. Selle taotluse alusel peab ringkonnakohus mõistlikuks ajakuluks kliendi nõustamist 2 tunni ulatuses ning prokuratuuri ja kannatanute apellatsioonide osas seisukoha koostamist 32 tunni ulatuses. 72.2 Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista ÜR kasuks välja apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 7 417,6 eurot (sh käibemaks). Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjatele makstud tasust ringkonnakohus jätab süüdistatava enda kanda. 73 23.07.2024 on ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik esitatud taotluse maakohtu lahendiga tutvumise (13 h 45 min) ja määruskaebuse koostamise eest (5 h) riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks koefitsiendi 1,5 kohaldamisega summas 1581,12 eurot (sh käibemaks 285,12 eurot). Kaitsja on taotlenud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra § 2 lg 1 alusel tasu suurendamist 200% võrra seoses asja erakordselt suure töömahuga. Samuti on kaitsja esitanud ringkonnakohtule Eesti Advokatuuri esildise, milles kinnitatakse, et advokaadil on õigus taotleda koefitsiendi 1,5 kohaldamist. 31.01.2025 on ES kaitsja Anu Toomemägi-Kivistik esitatud täiendava tasu taotluse apellatsioonidega tutvumise ja seisukoha koostamise (8 h) eest riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks koefitsiendi 1,5 kohaldamisega summas 790,56 eurot (sh käibemaks 142,56 eurot). Seega kokku taotleb kaitsja hüvitada riigi õigusabi

osutamise eest 2371,68 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlused on põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele. 73.1 Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus Advokaadibüroo LOJAL OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik poolt ESle osutatud riigi õigusabi eest 2371,68 eurot ning jätab see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. 74 21.10.2024 on JP kaitsja Indrek Västrik esitanud taotluse kohtuotsusega tutvumise (90 min) ja apellatsioonkaebuse koostamise (60 min) eest riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks koefitsiendi 2 kohaldamisega summas 439,20 eurot (sh käibemaks 79,20 eurot). Kaitsja on esitanud ringkonnakohtule Eesti Advokatuuri esildise, milles kinnitatakse, et advokaadil on õigus taotleda koefitsiendi 2 kohaldamist. 31.01.2025 on JP kaitsja Indrek Västrik esitanud täiendava taotluse kohtuistungiks ettevalmistamise, apellatsioonkaebusega varasema tutvumise ja vastuse (240 min) eest riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks koefitsiendi 1 kohaldamise ja 100% mahu suurendamisega summas 702,72 eurot (sh käibemaks 126,72 eurot). Seega kokku taotleb kaitsja hüvitada riigi õigusabi osutamise eest 1141,92 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlused on põhjendatud osaliselt, nimelt on kaitsja taotlusel märgitud toiming ettevalmistamine kohtuistungiks, mida ei saa pidada põhjendatud kuluks, kuivõrd asja arutati apellatsioonimenetluses kirjalikus menetluses, seega polnud vajalik kaitsjal istungiks ette valmistada. Sellest tulenevalt vähendab kohtukolleegium mõistlikuks loetava tasu määra 72 (30 min) euro võrra ning loeb mõistlikuks tasu suuruseks 1054,08 eurot (sh käibemaks). Tekkinud menetluskulu jääb KrMS § 185 lg 2 kohaselt riigi kanda. 74.1 Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus Advokaadibüroo Valdma & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses vandeadvokaat Indrek Västriku poolt JPle osutatud riigi õigusabi eest 1054,08 eurot ja jätab see menetluskulu riigi kanda. 75 31.01.2025 on MP riigi õigusabi korras määratud kaitsja Rein Laid esitanud taotluse apellatsioonile vastuse koostamise (3 h) ning vastuse täiendamise ja kohtule esitamise (3 h) eest tasu väljamõistmiseks koefitsiendi 2 kohaldamisega summas 1054,08 eurot (sh käibemaks 190,08 eurot). Kaitsja on esitanud ringkonnakohtule Eesti Advokatuuri esildise, milles kinnitatakse, et advokaadil on õigus taotleda koefitsiendi 2 kohaldamist. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. 75.1 31.01.2025 on MP lepingule kaitsja Vahur Kivistik esitanud Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb kaitsja välja mõista menetluskulud kokku summas 1317,60 eurot (sh käibemaks 237,60 eurot). Taotlusele lisatud spetsifikatsioonist nähtub, et nimetatud õigusabi hõlmab maakohtu otsusega tutvumist (2 h), seisukoha koostamist apellatsioonkaebusele (2 h), seisukoha analüüsist ja täiendamisest (1 h) ning seisukoha täiendamisest (1 h). Seega on kulunud apellatsioonimenetluses 6 tundi. Tunnitasu suuruseks on taotluse kohaselt 180 eurot. Õigusteenuse arve on väljastatud süüdistatav MPle. Ringkonnakohus leiab, et MP lepingulise kaitsja tasutaotlus rahuldamisele ei kuulu. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 30.01.2024 lubas maakohus osaleda juba kohtuliku vaidluse staadiumil MP kaitsjana vandeadvokaat V. Kivistiku. Samas ei ole MP loobunud riigi õigusabi korras määratud sama advokaadibüroo R. Laidi teenustest. Juba maakohus selgitas otsuses, et kuigi kohus lubas kaitsja Kivistikul osaleda 30.01.2024 istungil, siis ei tähenda see, et kohus peab põhjendatuks ka sellega seoses täiendavate kulude hüvitamist. Isikul võib menetluses olla kuni kolm kaitsjat. Seega on isiku vaba tahe, mitu kaitsjat tema eest menetluses osaleb. MPle oli määratud kaitsja riigi õigusabi korras, kes samuti viibis

kohtuistungil ja esindas MPt, sh osales kohtuvaidlustes. Ringkonnakohus märgib, et sarnaselt maakohtu menetluses toimunuga ka apellatsioonimenetluses on MP huvides ühise apellatsioonivastuse koostanud ja allkirjastanud advokaadid R. Laid ja V. Kivistik koos. KrMS § 175 lg 2 kohaselt, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Et MP ei ole talle riigi poolt määratud kaitsjast loobunud, kuuluvad riigi poolt kandmisele üksnes riigi õigusabi korras määratud kaitsja kulud. 75.2 Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus määrab Advokaadibüroole HansaLaw makstava riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses vandeadvokaadi abi Rein Laid poolt MPle osutatud riigi õigusabi eest 1054,08 eurot ja jätab see menetluskulu riigi kanda. Muus osas jätab ringkonnakohus MP apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema enda kanda. 76 31.01.2025 esitas tsiviilkostjate SH ja K OÜ esindaja Toomas Pikamäe Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb esindaja välja mõista menetluskulud kokku summas 12 819 eurot. Taotlusele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt koosneb summa kohtuotsuse kuulutamisel osalemisest (0,5 h), maakohtu otsuse esmasest ülevaatusest, telefoninõupidamisest kliendiga (1,85 h), maakohtu otsuse analüüsist (2,25 h), kohtupraktika analüüsist kohtuotsuse põhjendava osa vaidlustamise osas (1,75 h), TPR kaitsja määruskaebuse ja prokuratuuri vastuse analüüsist, maakohtu otsuse analüüsist (1,75 h), prokuratuuri apellatsiooni ja kannatanute apellatsiooni esmasest ülevaatusest (1,75 h), kannatanute ja prokuröri apellatsioonkaebuste ning kohtupraktika analüüsist (2,5 h), e-toimikust menetlusdokumentide kogumisest ja ülevaatusest (1,75 h), prokuröri, süüdistatavate, esindajate seisukohtade analüüsist (2,75 h), vastuse koostamisest kannatanute apellatsioonkaebusele seoses apellatsioonkaebuse tähtaegsusega (5,25 h), Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2024 määruse ülevaatusest, e-kiri kliendile (0,55 h), tutvumisest kriminaalasja materjalidega kuni 25.10.2024 (5,5 h), kriminaalasja materjalidega tutvumisest, analüüsist (1,5 h), apellatsioonimenetluse seisukohtade õiguslikust analüüsist (2,5 h), kriminaalasja materjalide õiguslikust analüüsist (3,25 h + 3,5 h + 2,25 h + 1,5 h), seisukoha koostamisest kriminaalasja apellatsioonimenetluses (1,25 h + 3,75 h + 2,5 h + 3,25 h + 4,5 h), seisukoha koostamisest apellatsioonimenetluses (4,25 h + 6,5 h + 3 h), seisukoha koostamisest (1,25 h + 4,25 h + 3,75 h). Seega on kulunud apellatsioonimenetluses kokku 80 tundi ja 54 minutit. Tunnitasu suuruseks on taotluse kohaselt 160 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud K OÜ-le. 76.1 Advokaadi töötunni hinda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks. Küll aga pole põhjendatud ajakulu. Jääb selgusetuks, milles seisneb lisaks apellatsioonimenetluses esitatud dokumentidega tutvumisele ja analüüsile kulunud ajale ka kriminaalasja materjalide õiguslik analüüs. Võttes arvesse, et esindaja on osalenud asja arutamisel ka maakohtus oleks kriminaalasja materjali analüüsile kulunud aja eest tulnud taotleda kulude hüvitamist eelkõige maakohtult. Lisaks maakohtu otsuse ja teiste menetlusosaliste kaebuste, seisukohtade analüüsile ei saa pidada põhjendatuks veel täiendavat materjali analüüsi taotluses toodud ulatuses. Mööda ei saa vaadata asjaolust, et maakohtu otsusega jäi kannatanute poolt esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata. Ringkonnakohus on eespool juhtinud tähelepanu kohtupraktikas kinnistunud valdavale arusaamale, et juhul, kui esimene astme kohus jätab tsiviilhagi läbi vaatamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik apellatsioonikohtuna tsiviilhagi esmakordselt sisuliselt läbi vaadata (vt. RKKKo nr. 3-1-1-42-08). Tsiviilkostjate esindaja on sellest teadlik ning toob isegi oma apellatsioonivastuses välja, et ringkonnakohus ei saa kannatanute tsiviilhagi ise

lahendada ja see tuleb olukorras, kus ringkonnakohus peaks leidma, et tsiviilhagi on jäetud ebaõigesti läbi vaatamata, saata tagasi maakohtule lahendamiseks. See tähendab, et tsiviilkostjate esindaja töö taandus apellatsioonimenetluses suures osas oma varasemate seisukohtade kordamisele. Sisutühjad on tsiviilkostjate esindaja apellatsioonivastuses esitatud seisukohad, millistes esindaja vaidleb vastu kohtuotsuse järeldustele nt riigihanke nr 110309 tulemusena sõlmitud hankelepingu tühisuse osas. Tsiviilkostjad SH ja K OÜ ei ole iseseisvat apellatsiooni esitanud. Lõppkokkuvõttes järeldab tsiviilkostjate esindaja ise asjakohaselt, et kohtuotsuse resolutsioon on tsiviilkostjatele sobiv. Käesoleva kriminaalasja apellatsioonmenetluses on tsiviilkostjate ülesanne vaielda vastu kannatanute tsiviilhagile tsiviilkostjaid puudutavas osas ja saavutada selle läbi vaatamata jätmine. Sellest tulenevalt ringkonnakohus arvestab põhjendatuna maakohtu otsusega tutvumisele ning selle analüüsimisele tehtud ajakulu 4 tundi, kliendi nõustamist 1 tunni ulatuses, teiste menetlusosaliste apellatsioonide ning apellatsioonivastustega tutvumisele ning analüüsimisele kulunud aega 3 tundi ning apellatsioonimenetluses tsiviilkostja sisukohtade (s.h. apellatsiooni tähtaegsuse osas) koostamisele kulunud aega 10 tunni ulatuses, seega kokku 18 tundi. 76.2 Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista SH ja K OÜ kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 2880 eurot (käibemaksu ei lisandu). Ülejäänud osa tsiviilkostjate valitud esindajale makstud tasust tuleb jätta tsiviilkostjate endi kanda. 77 31.01.2025 on kannatanute AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ esindajad Dmitri Teplõhh ja Carel Kivimaa esitanud Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotlevad esindajad välja mõista menetluskulud kokku summas 48 244 eurot. Taotlusele lisatud spetsifikatsiooni ei pea ringkonnakohus vajalikuks selle suure mahu tõttu taasesitada, kuid märgib, et kannatanute esindajate taotluse kohaselt on neil kulunud apellatsioonimenetluses kokku 319,5 tundi. Maakohtu otsusega tutvumiseks ning selle analüüsiks on esindajatel kulunud enam kui 40 tundi. Apellatsiooni koostamise, täiendamise jm sellega seonduvatele toimingutele ca 116 tundi. Teiste menetlusosaliste kaebustega seotud toimingutele, nendele seisukohtade koostamisele ja seisukohtade koostamiseks seonduvatele toimingutele on taotluse kohaselt kulunud ca 129 tundi. Tunnitasu suuruseks on spetsifikatsioonist nähutvalt 140 eurot. 77.1 Advokaadi töötunni hinda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada mõistlikuks. Küll aga pole põhjendatud taotluses ning spetsifikatsioonis näidatud ajakulu. Esmalt tuleb märkida, et kannatanud on küll esitanud apellatsiooni, milles vaidlustatakse maakohtu poolt süüdistatavate käitumisele antud juriidilist hinnangut, kuid seejuures tähele tuleb panna, et apellatsioonis suures osas nõustutakse maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga. Veel väärib märkimist, et kannatanud sisuliselt dubleerisid prokuratuuri tööd osas, milles esitati iseseisev apellatsioon, millega vaidlustatakse süüdistatavate tegevusele antud juriidiline hinnang. Kohtukolleegium leiab, et kannatanute esindajad oleksid pidanud keskenduma maakohtu poolt AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ tsiviilhagide läbivaatamata jätmise küsimusele, kus kannatanute apellatsiooni edu saatmise korral oleks apellatsioonimenetluse tulemuseks olnud kriminaalasja saatmine maakohtule tsiviilhagide sisuliseks lahendamiseks (vt. RKKKo nr. 3-1-1-42-08). Suures osas oma apellatsioonist kannatanud aga tarbetult käsitlesid tsiviilhagide sisulise lahenduse seisukohalt tähtsaid faktilisi ning õiguslikke asjaolusid ning argumenteerisid, miks peaks ringkonnakohus kannatanute tsiviilhagid rahuldama, mis jääb kehtiva kohtupraktika kohaselt apellatsioonimenetluses edutuks olukorras, kus maakohus pole tsiviilhagisid sisuliselt lahendanud. Arvestades eeltoodud ringkonnakohus loeb kannatanute esindajate osas põhjendatuks ajakuluks: 1) maakohtuotsuse kuulutamisel ning sellega tutvumisel kulunud

aega kokku 10 tunni ulatuses, 2) kliendi nõustamisele kulunud aega kokku 1,5 tundi, 3) apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aega kokku 16 tundi; 4) teiste apellantide kaebuste läbitöötamisele ning ja apellatsioonimenetluses seisukoha koostamisele kulunud aega kokku 16 tundi, seega kokku 43,5 tundi. Kohtukolleegium märgib, et ülejäänud tasutaotluses ning spetsifikatsioonis kajastatud toimingud nagu kohtupraktika analüüs, täiendav õiguslik analüüs jms. on hõlmatud eelviidatud tööga. KrMS § 175 lg 1 p 1; § 185 lg 2 teise lause kohaselt kuuluvad kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud mõistliku suurusega menetluskulud välja mõistmisele Eesti Vabariigilt. 77.2 Eeltoodust tulenevalt tuleb Eesti Vabariigilt mõista AS Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 6090 eurot (käibemaksu ei lisandu). Ülejäänud osa kannatanute valitud esindajatele makstud tasust tuleb jätta kannatanute enda kanda. Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.