Eeli Lääne kaebus Luunja Vallavolikogu 28. veebruari 2019. a määruse nr 12 ja 2. mai 2019. a otsuse nr 26 tühistamiseks ning Luunja valla kohustamiseks otsustada Luunja vallas Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine Lillevälja tee 20 alal reserveeritud elamumaa 50%, üldmaa 50% lahendusega või alternatiivselt Luunja Vallavolikogule ettekirjutuse tegemiseks Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Eeli Lääne, lepinguline esindaja vandeadvokaat Triin Biesinger Vastustaja – Luunja vald, lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Eeli Lääne 6. detsembri 2019. a taotlus kaebuse muutmiseks ning lugeda kaebus esitatuks Luunja Vallavolikogu 28. veebruari 2019. a määruse nr 12 ja 2. mai 2019. a otsuse nr 26 tühistamiseks ning Luunja valla kohustamiseks otsustada Luunja vallas Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine Lillevälja tee 20 alal reserveeritud elamumaa 50%, üldmaa 50% lahendusega või alternatiivselt Luunja Vallavolikogule ettekirjutuse tegemiseks Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamiseks.
2.Rahuldada Eeli Lääne kaebus osaliselt.
3.Jätta rahuldamata Eeli Lääne kaebus Luunja Vallavolikogu 28. veebruari 2019. a määruse nr 12 ja 2. mai 2019. a otsuse nr 26 tühistamiseks.
4.Jätta rahuldamata Eeli Lääne kaebus Luunja valla kohustamiseks otsustada Luunja vallas Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine Lillevälja tee 20 alal reserveeritud elamumaa 50%, üldmaa 50% lahendusega.
5.Rahuldada kaebaja alternatiivne nõue ja kohustada Luunja Vallavolikogu tegema uue otsuse Veibri küla Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt 9. maiks 2020.
6.Mõista Luunja vallalt Eeli Lääne kasuks välja menetluskulu 500 eurot.
3-19-1049
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. veebruaril 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Luunja Vallavolikogu võttis 28. veebruaril 2019. a vastu määruse nr 12, millega jättis kehtestamata Luunja vallas Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu Lillevälja tee 20 alal reserveeritud elamumaa 50%, üldmaa 50% lahendusega (tl-d 7-13).
2.Eeli Lääne (kaebaja) esitas 1. aprillil 2019 Luunja Vallavolikogu 28. veebruari 2019. a määruse peale vaide (tl-d 14-18), mille Luunja Vallavolikogu jättis 2. mai 2019. a vaideotsusega nr 26 rahuldamata (tl-d 20-24).
3.Tartu Halduskohtusse saabus 3. juunil 2019. a kaebaja kaebus Luunja Vallavolikogu
28.veebruari 2019. a määruse nr 12 „Luunja valla Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamata jätmine Lillevälja tee 20 alal“ ja 2. mai 2019. a otsuse nr 26 „Eeli Lääne 01.04.2019. a vaide läbivaatamine 28.02.2019. a Luunja Vallavolikogu määrusele nr 12“ tühistamiseks ning Luunja valla kohustamiseks otsustada Luunja vallas Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine Lillevälja tee 20 alal reserveeritud elamumaa 50%, üldmaa 50% lahendusega (tl-d 1-5).
4.Tartu Halduskohus võttis 11. juuni 2019. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Luunja valla ning kohustas vastustajat esitama kohtule kirjalik vastus kaebusele ja haldusmenetluse toimiku materjalid (tl 57).
5.Luunja vald esitas kohtule 26. juulil 2019. a vastuse kaebusele (tl-d 60-66). Vastustaja palub jätta läbi vaatamata kaebus osas, millega kaebaja taotleb Luunja Vallavolikogu 2. mai 2019. a vaideotsuse nr 26 tühistamist ning Luunja valla kohustamist otsustada Luunja vallas Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine Lillevälja tee 20 alal reserveeritud elamumaa 50%, üldmaa 50% lahendusega. Vastustaja põhjendab, et kaebaja on kohtult taotlenud definitiivset kohustamisotsust, mis ei ole diskretsiooniliste otsuste puhul võimalik. Kohus ei saa teostada vastustaja eest diskretsiooni ning valida erinevate planeerimislahenduste vahel. Kohustamisnõude lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ning selles osas ei ole võimalik saavutada taotletavat eesmärki. Samuti ei ole kaebaja välja toonud, millisel viisil rikub Luunja Vallavolikogu 2. mai 2019. a vaideotsus nr 26 kaebaja subjektiivseid õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult, mistõttu puudub
2(13)
3-19-1049
kaebajal vaideotsuse tühistamiseks kaebeõigus. Ülejäänud osas palub vastustaja kaebus rahuldamata jätta.
6.Luunja vald esitas kohtule 2. augustil 2019. a haldusmenetluse toimiku (tl-d 69-72, lisad on pabertoimikusse välja printimata).
7.Tartu Halduskohus otsustas 25. oktoobri 2019. a määrusega asja lahendada kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks tähtaja ning jättis Luunja valla vastuväite Tartu Halduskohtu 11. juuni 2019. a määrusele rahuldamata (tl-d 74-75).
8.Kaebaja esitas 6. detsembril 2019 kohtule täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekirja ning kuludokumendid (tl-d 77-87). Vastustaja esitas 20. detsembril 2019 vastuse kaebaja seisukohtadele ja menetluskulude kohta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja on taotlenud Luunja Vallavolikogu 28. veebruari 2019. a määruse nr 12 ja 2. mai 2019. a otsuse nr 26 tühistamist ning Luunja valla kohustamist otsustada Luunja vallas Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine Lillevälja tee 20 alal reserveeritud elamumaa 50%, üldmaa 50% lahendusega, väites järgmist:
9.1.Ala üldplaneeringu kehtestamata jätmine süvendab valla õigusvastast viivitust ning üldplaneeringu kehtestamine lükkub seetõttu jälle määramata ajaks edasi. Määrus on formaalselt õigusvastane. Omaniku hinnangul on ala üldplaneeringu vastuvõetud kujul kehtestamata jätmine omaniku suhtes sõnamurdlik ja vastuolus valla varasemate seisukohtadega, planeerimismenetluses toimunuga ja valla enda poolt väljapakutud kompromisslahendusega, samuti hea halduse ja õiguskindluse põhimõtetega. Valla põhjendused määruses on asjakohatud ja ebaõiged. Täielikult on jäetud arvestamata valla eelnevate seisukohtadega, mis ilmselgelt on tekitanud omanikule õigustatud ootust, ja omaniku huvidega. Otsitult lähtutakse vaid väidetavast avalikust huvist, milleks on valla hinnangul kohalike elanike vastuseis. Seda hoolimata asjaolust, et täpselt samale probleemile leiti planeerimismenetluse raames igati asjakohane, tasakaalustatud ja kõigi osapoolte huve mõistlikult arvestav lahendus, mis valla poolt vastu võeti, mis läbis edukalt maavanema järelevalvemenetluse ning ühel hetkel ka juba kehtestati.
9.2.Vahepeal ei ole muutunud miski, mis võiks planeerimisprotsessi tulemust mõjutada selliselt, et oleks põhjendatud jätta kehtestamata kompromisslahendus, mida vald ja maavanem on pidanud valla arengu ja eesmärkidega kooskõlas olevaks. Ala üldplaneeringu kehtestamata jätmine on esiteks õigusvastane ning teiseks süvendab ja pikendab veelgi valla õigusvastast viivitust ning üldplaneeringu kehtestamine lükkub jälle määramata ajaks edasi.
9.3.Käesoleval juhul ei ole kaebaja kui menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid 28. veebruari 2019. a volikogu istungil asja otsustamisel sisuliselt üldse käsitletud. Vaidlusaluse määruse vastuvõtmisel on rikutud kaebaja õigust vastuväidete esitamiseks ning ärakuulamiseks, mistõttu on vastu võetud määrus formaalselt õigusvastane. Vaideotsusega ei ole vastustaja seda rikkumist kõrvaldanud.
9.4.Vald on kinnitanud ala üldplaneeringu vastamist valla ruumilise arengu eesmärkidele. Samuti on vald ise pakkunud mõistliku ja proportsionaalse kompromisslahenduse maakasutuse osas, mille kehtestamine tasakaalustaks kõigi osapoole huve ning mida pidas õigeks ka maavanem. Ala üldplaneeringu kehtestamata jätmine ja valla sellekohased põhjendused on eeltooduga otseselt vastuolus. 3(13)
3-19-1049
9.5.Vald on varasemalt pidanud Lillevälja tee 20 ala vastuvõetud kujul valla ruumilise arengu eesmärkidele vastavaks (sh maakasutuse juhtotstarvete osas). Seega on asjakohatud ja ilmselgelt otsitud kehtestamata jätmise määruses esitatud väited, et olemasoleva maakasutuse juhtotstarbe säilitamise vajadus tuleneb valla ruumilise arengu põhimõtetest. Selline nn 50-50 lahendus oli valla enda nägemus aktsepteeritavast ja valla ruumilise arengu eesmärkidele vastavast maakasutusest, millega vald leidis mõistliku kompromisslahenduse erinevate huvide tasakaalustamiseks. Kaebaja taotles, et tegemist oleks 100% ulatuses elamumaaga, mistõttu riivas juba selline kompromisslahendus kaebaja huve oluliselt.
9.6.Maavanema järelevalvemenetluse raames saadetud 19. aprilli 2012. a kirja p-s 2 peetakse laste mängurajatiste ja piirkonna elanike kooskäimise koha rajamiseks piisavaks, kui üldkasutatavaks maaks määratletakse 50 % Lillevälja tee 20 maaüksusest.
9.7.Varasemalt alale kehtestatud üldmaa sihtotstarbel oli konkreetne põhjus ja eesmärk, mis on ajas osutunud ebavajalikuks ja ebaõigeks, seega on põhjendatud ala juhtotstarvet ala üldplaneeringuga kaasajastada. Vald on ka ise nentinud, et 2001. a detailplaneeringu osas puudub õigustatud ootus lahenduse kehtimajäämise suhtes. Kohalikud elanikud ei saa eeldada, et neid ümbritsev keskkond püsib muutumatuna, arvestada tuleb ka omaniku huvidega.
9.8.Vald on vastava maakasutusega Lillevälja tee 20 alal üldplaneeringu juba kehtestanud, kinnitades sellega veelkord enda arusaama, et tegemist on mõistliku ja kõigi osapoolte huve arvestava lahendusega. Samuti on vald 2017. a kehtestanud Andrese maaüksuse üldplaneeringu vastuvõetud ja maavanema poolt heakskiidetud kujul, aktsepteerides sellega kaudselt ka ala üldplaneeringu varasemas menetluses leitud lahendusi. Vaidlustatud määrus on eelnevaga vastuolus.
9.9.Vald nii üldplaneeringu vastuvõtmisega 2009. a kui ka selle kehtestamisega 2013. a üheselt kinnitanud, et Lillevälja tee 20 ala osas on nö 50-50 maakasutuse juhtotstarbed sobilikud ja kõigi osapoolte tasakaalustatud huve arvestades proportsionaalsed. Kuivõrd vald on ise nentinud, et kehtestamisel tehti vaid formaalne viga – motiveering oli puudulik – ja märkinud, et planeering tuleb lihtsalt uuesti motiveeritult kehtestada, siis on ilmselge, et vald hoidis antud küsimuses ühtset joont ja tekitas sellega kaebajale õigustatud ootust.
9.10.Määruses toodud blanketsed viited avalikule huvile ei ole asjakohased. Ala üldplaneeringu vastuvõtmise ja avalikustamise ajast kuni tänaseni ei ole objektiivselt midagi muutunud, samuti ei ole muutunud 50-50 kompromisslahenduse võimalikkus, millega saaks erinevaid huve tasakaalustada. Vald ei saa arvesse võtta mistahes võimalikke seisukohti, mis on esitatud pärast avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu aega. Kohalike elanike väidetav vastuseis on sisulises vastuolus nende eesmärkidega ja vald oleks pidanud seda kaalumisel arvestama. Vald ei saa võtta arvesse neid täiendavaid võimalikke seisukohti, mis on esitatud pärast avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu aega. Seetõttu on asjakohatu ja lubamatu tugineda määruse punktis 2.8 nimetatud 27. juuni 2017. a protokollile ja piirkonna elanike väidetavale täiendavale kinnitusele.
9.11.Ala üldplaneeringu kehtestamata jätmine ei tähenda, et kolmandad isikud (valla väidetud avalikkus) saaks kaebaja eraomandis olevat kinnistut kasutada. Seetõttu ei saa ala üldplaneering kuidagi kahjustada piirkonna elanike võimalusi ala kasutamiseks puhke- ja virgestustegevuseks, kuna senini vastav õiguslik võimalus üldse puudus. Ala üldplaneeringu kehtestamata jätmise tõttu ei ole kohalikel elanikel omaniku tahte vastaselt niikuinii võimalik vaatlusalust ala kasutada. Selline valla õigusvastane käitumine võib hoopis kaasa tuua kaebaja senisest aktiivsema vastuseisu ja viia reaalsete sammudeni oma eraomandi kaitsmise eesmärgil (mis välistavad külaelanike poolt ala kasutamise täielikult).
9.12.Määruse vastu võtmisega jätkas vald kohalduva planeerimisseaduse (PlanS) ja mitmete õiguspõhimõtete jämedat rikkumist ning kaebajale kahju tekitamist, samuti on määrus vastuolus Riigikohtu lahendiga. Riigikohtu otsusest ja PlanS § 45 p 2 johtuvalt oli valla
4(13)
3-19-1049
ainsaks seaduspäraseks võimaluseks kehtestada ala üldplaneering vastuvõetud kujul motiveerituna.
10.Luunja vald palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastuses kaebusele esitas Luunja vald järgmised väited:
10.1.Valed on kaebuses korduvalt esitatud väited selle kohta nagu Riigikohus oleks vastustaja diskretsiooni redutseerinud nullini. Vastupidiselt on Riigikohus lahendis nr 3-31-23-16, p-s 17 märkinud, et kaebajal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist. Tema kinnistute sihtotstarve on praegu maatulundusmaa ja üldmaa. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-2316 p-s 19 märkinud Lillevälja üldplaneeringu menetluses, et kohus ei saa selles asjas asuda hindama, kas planeering tuleb uuesti kehtestada vastuvõetud kujul. Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-23-16, p-s 21 märkinud, et vastavalt sellele tuleb planeering kas kehtestada muutmatult, kehtestada muudatustega või jätta kehtestamata. Lahendis nr 3-17643, p-s 12 märkis Riigikohus, et see asjaolu ei võtnud volikogult võimalust kaaluda ja põhjendada sama üldplaneeringu kehtestamist või kehtestamata jätmist uuesti ning ilma sisuliste ja vormiliste vigadeta.
10.2.Valed ja eksitavad on kaebaja väited selle kohta, et Riigikohus on andnud juhise, mille kohaselt tuleb teha kaebaja soovitud planeeringulahendus, kuid seda motiveerida põhjalikumalt.
10.3.Kaebaja ei saa nõuda varasemalt kehtestatud planeeringulahenduse kehtestamist täna, väites, et tegemist oli kõiki osapooli rahuldava asjakohase ning tasakaalustatud lahendusega (kaebuse p 8). Lahendis nr 3-3-1-23-16, p-s 14 märkis Riigikohus, et vastustaja on selles kohtuasjas möönnud, et ta kehtestas üldplaneeringu 28. märtsil 2013 läbimõtlematult. Seega polnud asjas nr 3-13-1018 tegemist mitte ainult põhjendamisveaga, vaid ka sisulise ja olulise kaalumisveaga. Välistada ei saa, et korrektse kaalumise ja põhjendamise korral oleks volikogu 2013. a kevadel teinud üldplaneeringu kohta teistsuguse otsuse. Niisuguses olukorras ei saa vastustajale ette heita oma vea tunnistamist ja püüdu seda parandada. Põhjendamiskohustust oluliselt rikkuva haldusakti pinnalt, mis on haldusorgani enda poolt kehtetuks tunnistatud, ei saa väita ega ka ette heita vastustajale teistsuguse otsuse tegemist korrektse kaalumise ja põhjendamise korral.
10.4.Kaebaja väidab seda, et avalik huvi puudub üleüldse. Vastustaja ei saa sellega mitte mingil juhul nõustuda. Andrese kinnistu detailplaneeringuga moodustati 67 väikeelamu krunti ja 9 ridaelamu krunti ning 1 ärimaa krunt. Valdav osa planeeringust on tänaseks ellu viidud, välja on ehitamata veel vaid 9 eramukrunti ja kokku on Andrese arenduse elamupiirkonda planeeritud 157 leibkonda. Arvestades keskmiseks leibkonna suuruseks 2,4 liiget, on perspektiivne elanike arv Andrese arenduse alal kokku umbes 377. 57% leibkondadest on ette nähtud ridaelamutesse, muus osas ühepereelamutesse. Olukorras, kus arendustegevus on realiseerunud ning elama asunud sedavõrd palju püsielanikke, kes on väljendanud oma vastasseisu Kaebaja poolt taotletava lahenduse osas, ei saa mitte kuidagi väita, et tegemist oleks puuduva avaliku huvi olukorraga.
10.5.Planeeringumenetluse käigus on seisukoha avaldanud 120 piirkonna elanikku, mida ei saa käsitleda piiritletud grupina, kes tegutseks isiklikest huvidest ajendatuna. Avaldatud tahe kätkeb avalikku huvi, mis on esitatud ühishüvede huvides. Asjaolu, et kolm elanikku 2016.a ei avaldanud Riigikohtu menetluses oma arvamust, ei tähenda seda, et neil ei oleks olnud huvi Kaebaja poolt nõutava planeeringulahenduse kehtestamata jätmise osas. Vastupidiselt, nimetatud maaomanikud pöördusid ka ise kohtusse. 13. mail 2013 esitasid Tarvo Laas, Andres Kulbin ja Andrus Ustav halduskohtule kaebuse 28. märtsi 2013. a
5(13)
3-19-1049
määruse tühistamiseks (haldusasi nr 3-13-1018), mistõttu nendele maaomanikele huvi puudumist kindlasti ette ei saa heita (vt Kaebuse punkt 9).
10.6.Kohalikud elanikud peavad Lillevälja 20 haljasala kogukondlikke väärtusi kandvaks ruumiliseks struktuuriks ja säilitamist vajavaks. Vastustaja nõustub piirkonna elanike seisukohtadega. Lisaks tuleb märkida, et Kaebaja ise on lubanud kohalikele elanikele arendada nimetatud maaüksusele avalikult kasutatava maa. Avaldatud tahe kätkeb avalikku huvi, mis on esitatud ühishüvede huvides. Seega ei saa nõustuda kaebuses väidetuga nagu puuduks avalik huvi.
10.7.Volikogu istungi protokollist nähtub, et arutatud on avaliku huviga seonduvaid aspekte, mistõttu puudub alus väita, et 4. veebruari 2019. a kirja ei arutatud või ei oleks volikogu liikmed varasemalt dokumentidega tutvunud. Seega ei ole maaomaniku väide ärakuulamisõiguse tagamata jätmise kohta põhjendatud.
10.8.Kaebaja väide, mille kohaselt puudub kohalikel elanikel õigustatud ootus elukeskkonna muutumatusele, ei ole põhjendatud.
10.9.Üldkasutataval maal on ka sotsiaalne mõõde, mitte ainult keskkonnaalane eesmärk või väärtus. Asjaolu, et esialgselt oli üldmaale planeeritud puurkaev, ei tähenda seda, et nimetatud maad ei oleks saanud sotsiaalsetel eesmärkidel kasutada. Kui võtta aluseks, et esialgu tagati üldkasutatav ala, mis on hea ruumiplaneerimise põhimõtete alus, siis praegune selle vähendamise soov 50% ulatuses ning arvestades kohaliku kogukonna vastuseisu oleks vastuolus nii hea ruumiplaneerimise kui ka PlanS põhimõtetega. Nimetatud seisukohta on väljendanud ka eksperdid. Vastustaja peab olulisena märkida seda, et maaomanik on arenduses oma kodu ostjatele lubanud üldkasutatava maa olemasolu just vaidlusalusel kohal, millest on eelduslikult tekkinud ka arenduses ostnud koduomanikele õigustatud ootus Kaebaja poolses sõna pidamises.
10.10.Samuti tuleb kehtestamisel lähtuda arengukavast ning muudest asjakohastest dokumentidest. Kaebaja poolt esitatud viisil toimides rikuks Vastustaja oluliselt uurimispõhimõtet - Vastustaja ei saa täna otsuse tegemisel eirata kõiki 10 aasta jooksul vastu võetud dokumente ja muutunud olukorda. Seega tuleb Volikogul võtta jätkuvalt arvesse suurt avalikku huvi, millise põhjendatust on ka kinnitanud eksperdid. Vastustaja on lähtunud oma otsuse tegemisel nii ekspertide arvamusest kui ka nii Luunja valla üldplaneeringust ja Tartumaa maakonnaplaneeringust.
10.11.Eesti Planeerijate Ühingu koostatud töös "Luunja valla Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu Lillevälja tee 20 alal ruumilise mõju analüüs" peetakse oluliseks välja tuua 1975. aastal Soome siseministeeriumi välja andnud elamualadel vabaaja alade kavandamise juhised (kehtivad senini), mis sätestavad, et: /../ puhkeala peab asuma vähemalt 500 meetri raadiuses ning 10 ha elamuala kohta kavandatakse 0,6-1,2 ha puhkeala /../ Juhis sätestab, et puhkeala peab sisaldama mänguväljakut, spordirajatisi ning liikumisvõimalusi. Veibri külas Tilia maaüksuse lõunaosa DP ala suurus on ligikaudu 6 ha, planeeritud elamuala suurus on 5,5 ha (0,5 ha võrra on planeeringuala laiendatud kohaliku Veibri tee maa-ala ümberplaneerimisele). Võttes aluseks eelkirjeldatud miinimumnormi, peaks 5,5 ha suuruse elamuala kohta planeerima vähemalt 3300 m2 puhkeala.
10.12.Rahandusministeeriumi poolt 2018. a välja antud Rohevõrgustiku planeerimisjuhend, mis annab suunised rohelise võrgustiku käsitlemiseks kohaliku omavalitsuse üldplaneeringutes ning kajastab olulisemaid planeerimise põhimõtteid ka teiste planeeringuliikide jaoks, sätestab pidepunktid puhkeotstarbelise rohevõrgusiku planeerimiseks linnalistes asulates: /../ lähipuhkeala suurus peab olema vähemalt 5000 m2; soovituslik elukoha kaugus lähipuhkealast on kuni 300 meetrit (ligikaudu 5 minuti tee jalgsi); lähipuhkeala soovituslik pindala on minimaalselt 40 m2 inimese kohta. Tilia maaüksuse lõunaosa detailplaneeringualale on kavandatud 23 üksikelamu krunti, arvestades leibkonna keskmiseks suuruseks 2,3 inimest tuleks DP elamuala kohta 6(13)
3-19-1049
planeerida vähemalt 2116 m2 puhkeotstarbelist maad /../ Vald on seisukohal, et detailplaneeringualale on arvestades eeltoodut kavandatud piisavalt suur üldkasutatava otstarbega maa-ala.
10.13.Isegi kui avalikkus ei saa Lillevälja 20 maa-ala kasutada, on 100% üldmaa ruumilise arengu seisukohast lähtudes tagatiseks, et säilib roheala. Arvestades piirkonna ehitustihedust on vajadus roheala järele vältimatu. Peale selle ei välista see võimalust maa omandamiseks valla poolt või muid kokkuleppeid maa avalikuks kasutamiseks. Asjaolu, et käesoleval ajal selliseid kokkuleppeid pole ei tähenda, et neid ei sõlmita tulevikus. Üldmaa puudumisel pole selliste kokkulepete sõlmimine võimalik ja sel juhul ei saa tagada avalikkuse huvi virgestusalade olemasoluks.
10.14.Riigikohus on lausa kahel korral märkinud seda, et vastustaja diskretsiooni ei ole kohtud redutseerinud. Seega on ebaõiged kaebaja väited nagu vastustajal puudus õigus teha muid otsustusi kui kehtestada kaebaja poolt ka täna taotletav lahend.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kohus selgitab esmalt seda, et 11. juuni 2019. a määrusega võttis kohus menetlusse E. Lääne kaebuse Luunja Vallavolikogu 28. veebruari 2019. a määruse nr 12 ja 2. mai 2019. a otsuse nr 26 tühistamiseks ning Luunja valla kohustamiseks otsustada Luunja vallas Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine Lillevälja tee 20 alal reserveeritud elamumaa 50%, üldmaa 50% lahendusega (tl 57). Samas on kaebaja 6. detsembril 2019 alternatiivselt taotlenud Luunja Vallavolikogule ettekirjutuse tegemist Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamiseks (tl 77). Sellise nõude on kaebaja esitanud juhuks, kui kohus tühistamiskaebust ei rahulda (tl 78). Vastustaja ei ole
12.Alternatiivse nõude esitamisel on tegemist kaebusele täiendava nõude esitamisega, mis on kaebuse muutmine halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 mõttes. HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal. Riigikohtu halduskolleegiumi 14. aprilli 2015. a kohtumääruse nr 3-31-7-15 p 14 kohaselt on kaebuse muutmise sätete eesmärk vältida uue kaebuse esitamise vajadust. Kohus leiab, et kaebaja taotlus lisada kaebusele alternatiivne nõue on lubatav ja kaebuse eesmärgi saavutamiseks ka otstarbekas. Alternatiivne nõue on esitatud tähtaegselt, kuna kohus andis 25. oktoobri 2019. a määrusega menetlusosalistele õiguse esitada täiendavaid menetlusdokumente hiljemalt 6. detsembril 2019 (tl 74).
13.Asja materjalidest nähtub, et kaebajale kuuluvad Luunja vallas Veibri külas Andrese ja Lillevälja tee 20 kinnistud. Ta on soovinud neile maatükkidele üldplaneeringu kehtestamist. Luunja Vallavolikogu kehtestaski 28. märtsil 2013 üldplaneeringu, kus oli ette nähtud Lillevälja tee 20 maaüksuse maakasutuse juhtotstarbena 50% elamumaa ja 50% üldkasutatav maa, ent tunnistas selle ise 15. augustil 2013 põhjendamispuuduste tõttu kehtetuks. E. Lääne esitatud kaebuse alusel kohustas Riigikohtu halduskolleegium 30. novembri 2016. a otsusega asjas nr 33-1-23-16 Luunja Vallavolikogu tegema uut otsust Veibri küla Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuste ala üldplaneeringu kehtestamise kohta hiljemalt 1. märtsiks 2017.
14.Tartu Ringkonnakohus leidis 8. märtsi 2019. a määruses asjas nr 3-18-2284, et Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-23-16 ja nr 3-17-643 arvesse võttes saab asuda seisukohale, et 7(13)
3-19-1049
Riigikohtu eesmärk oli, et vallavalikogu otsustaks uuesti küsimuse, kas 28. märtsil 2013 kehtestatud üldplaneering samasugusel kujul (50% elamumaa ja 50% sotsiaalmaa) uuesti kehtestada või mitte. Riigikohtu eesmärk ei olnud see, et vald hakkaks uuesti planeerimismenetlust läbi viima.
15.Tartu Ringkonnakohus leidis viidatud määruse p-des 8 ja 9, et käesolevaks ajaks on Riigikohtu otsus täidetud. Vallavolikogu on üldplaneeringu kehtestamise küsimuse uuesti lahendanud ning otsustanud jätta selle algsel kujul (50% üldmaa, 50% elamumaa) kehtestamata. Riigikohus on käesoleva asjaga seoses korduvalt väljendanud seisukohta, et kinnistuomanikul pole õigust dikteerida kohalikule omavalitsusele konkreetset planeeringulahendust (3-17-643, p 14; 3-3-1-23-16, p 17). Riigikohus on hilisemas lahendis selgelt öelnud, et volikogu võib jätta ka soovitud planeeringu kehtestamata.
16.Neid jõustunud kohtulahendeid arvesse võttes leiab kohus praeguses asjas, et nõustuda ei saa kaebajaga selles, et Riigikohtu otsusest ja PlanS § 45 p-st 2 johtuvalt oli vastustaja ainsaks seaduspäraseks võimaluseks kehtestada ala üldplaneering vastuvõetud kujul motiveerituna. Tõsi, planeerimismenetlus tuli tähtpäevaks lõpuni viia, kuid menetluse tulemus võis olla nii Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine kui ka kehtestamata jätmine Lillevälja tee 20 alal. Riigikohus on sõnaselgelt öelnud, et kui volikogu pidas otstarbekaks mõnd muud põhilahendust kui see, mis sisaldus juba vastuvõetud ja avaliku väljapaneku läbinud planeeringus, siis oleks tal tulnud jätta viidatud planeering kehtestamata ning seda otsust põhjendada (3-17-643, p 11).
17.Riigikohus on korduvalt selgitanud ka ulatusliku kaalutlusõigusega planeerimisotsuste kohtuliku kontrolli piire, märkides, et kohus ei teosta erinevate huvide kaalumist haldusorgani eest, ei muuda planeeringulahendust haldusorgani asemel ega otsusta planeeringulahenduse otstarbekuse üle (HKMS § 158 lg 3; nt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-23-16, nr 3-3-115-08, nr 3-3-1-8-02 jt). Planeerimismenetluses põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku. Küll aga nõustub kohus kaebajaga, et kaebajal on õigus nõuda vaidlusaluses määruses sisalduvate volikogu kaalutluste sisulist kohtulikku kontrolli. Samas saab kohus kontrollida üksnes seda, kas kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus pole ilmselgelt meelevaldne. Kaalutlusotsuste sisuline kontroll piirdub õiguse üldpõhimõtetest ja kaalutlusreeglitest kinnipidamisega (haldusmenetluse seaduse (HMS) §-d 4 ja 54). Mida laiem on haldusorganile antud kaalutlusõigus, seda raskemad ja selgemad vead peavad esinema kaalutlusvigade tuvastamiseks. Haldusakti tühistamist ei too kaasa sellised kaalutlusvead, mis kohtu hinnangul ei mõjuta lõpptulemust (Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-78-12, p 12; vrd ka Riigikohtu 11. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 20). Praeguses asjas ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks vaidlustatud määruse andmisel teinud kaalutlusvigu, mis tooksid kaasa haldusakti tühistamise. Kohtu hinnangul on vastustaja kaalutlused asjakohased ja kooskõlas Riigikohtu suunistega. Vastustaja on määruse p-s 2 üheksal lehel põhjendanud, millised on Lillevälja tee 20 kinnistu osas üldplaneeringu kehtestamata jätmise põhjendused. Kohus ei pea vajalikuks neid kaalutlusi ükshaaval üle korrata, sest nõustub nendega, ning keskendub vaid neile kaalutlustele, millele kaebaja on osundanud.
18.Kaebaja leiab, et vaidlustatud määruses toodud põhjendused on ebaratsionaalsed ja tegemist on olulise diskretsiooniveaga. Vald jättis mitmed väga olulised aspektid (nt kompromisslahendus) lihtsalt tähelepanuta, lähtus lubamatutest argumentidest (nt viited Andrese maaüksusega juba saavutatud juhtotstarbele ja kogu kaebaja varasemale arendusmahule) ning eirab kaebaja põhjendatud huve täielikult. Eraldi rõhutab kaebaja, et vaidlustatava määruse kõige põhimõttelisem (kaalutlus)viga seisneb selles, et valla ainsaks 8(13)
3-19-1049
sisuliseks kaalutluseks on põhjendus, et esineb väidetav avalik huvi selle suhtes, et Lillevälja tee 20 kinnistu juhtotstarbeks jääks üldmaa. Kohast kaalutlust – miks 2009. a vastuvõetud 50% üldmaa/50% elamumaa lahendus ei taga avalikke huve ega vasta ruumilise arengu põhimõtetele – vaidlustatud määruses kaebaja hinnangul ei sisaldu.
19.Kaebaja märgib õigesti, et vastustaja on üldplaneeringu kehtestamata jätmisel eelistanud tema huvidele ümberkaudsete kohalike elanike huve. Kohus on seisukohal, et vastustaja on seda tehes toiminud igati õiguspäraselt. Valla jätkusuutlik areng on keeruline, kui see ei arvesta valla elanike arvamusega elukeskkonna olulistes küsimustes. Luunja valla arengukavast lähtuvalt on planeerimises ja ehitustegevuses eesmärgiks muuhulgas kohaliku elanikkonna avalike huvide esiplaanile seadmine; samuti võetakse planeerimisel arvesse puhkealade vajadusi; planeerimistegevus on läbimõeldud ja terviklik ning suunatud kvaliteetse elukeskkonna tekkele.
20.Asja materjalidest nähtub, et planeeringumenetluse käigus on 30. novembril 2009 seisukoha avaldanud 120 piirkonna elanikku, mida ei saa käsitleda piiritletud grupina, kes tegutseks isiklikest huvidest ajendatuna (tl 70p, lisa 16 (toimikusse printimata)). Avaldatud tahe kätkeb avalikku huvi, mis on esitatud ühishüvede huvides. Vastustaja on nõustunud kohalike elanike seisukohtadega, kes peavad Lillevälja 20 haljasala kogukondlikke väärtusi kandvaks ruumiliseks struktuuriks ja säilitamist vajavaks. Volikogu on välja toonud, et asjaolu, et avalik huvi Lillevälja tee 20 üldplaneeringu maakasutuse juhtotstarbe määramise küsimuses ei ole ajas muutunud, kinnitab 27. juuni 2017. a protokoll, kus piirkonna elanikud kinnitavad, et jäävad oma 30. novembril 2009 esitatud seisukohtade juurde. Andrese kinnistu detailplaneeringuga moodustati 67 väikeelamu krunti, 9 ridaelamu krunti ja 1 ärimaa krunt. Valdav osa planeeringust on vastustaja sõnutsi tänaseks ellu viidud, välja on ehitamata veel vaid 9 eramukrunti – kokku on Andrese arenduse elamupiirkonda planeeritud 157 leibkonda (arvesse on võetud reaalselt rajatud ridaelamubokside arvu, detailplaneering bokside arvu ei määranud). Arvestades keskmiseks leibkonna suuruseks 2,4 liiget, on perspektiivne elanike arv Andrese arenduse alal umbes 377 (või 300 nagu leidsid Eesti Planeerijate Ühingu juhatuse liikmed, tl 71p, lisa 77, fail toimikusse välja printimata). Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus arendustegevus on realiseerunud ning elama on asunud sedavõrd palju püsielanikke, kes on väljendanud oma vastasseisu kaebaja poolt taotletava lahenduse osas, ei saa mitte kuidagi väita, et tegemist oleks puuduva avaliku huvi olukorraga.
21.Samas on vastustaja selgelt ja kohtu hinnangul õiguspäraselt viidanud ka kaebaja huvide kaalumisele, selgitades, et arvestab muuhulgas kaebaja Luunja vallas paiknenud maaüksustele erinevatel perioodidel kehtestatud planeeringuid ja nende tulemusena antud ehitusõigust. Ainuüksi 28. juuni 2001. a kehtestatud detailplaneeringuga moodustati 67 väikeelamu krunti ja 9 ridaelamu krunti ning 1 ärimaa krunt ja need moodustatud kinnistud on kaebaja poolt realiseeritud.
22.Kaebaja leiab, et avaliku huvi tegelikku puudumist näitab ka asjaolu, et haldusasjas nr 3-31-23-16 kaasas Riigikohus 28. oktoobri 2016. a kohtumäärusega menetlusse kolmandate isikutena Tarvo Laasi, Andres Kulbini ja Andrus Ustavi, kes antud lahenduse suhtes varasemalt erimeelsusel olid ning kellel võimaldati menetluses esitada oma seisukohti kuni 25. oktoobrini 2016, kuid seda ei tehtud. Kaebaja leiab, et kuna kolmandad isikud jätsid oma õiguse kasutamata, on selge, et nad ei olnud osa üldplaneeringu tühistamisest enam huvitatud. Kohtu hinnangul ei saa kassatsioonimenetluses oma seisukohtade esitamata jätmisest järeldada avaliku huvi puudumist. Nendel kolmel isikul võisid olla muud kaalukad põhjused (nt võimalikud menetluskulud, ajanappus, haigus vms) Riigikohtule mittevastamiseks.
9(13)
3-19-1049
23.Kohus nõustub vastustajaga, et isegi kui avalikkus ei saa Lillevälja 20 maa-ala kasutada, on 100% üldmaa ruumilise arengu seisukohast lähtudes tagatiseks, et säilib roheala. Arvestades piirkonna ehitustihedust, on vajadus roheala järele vältimatu. Peale selle ei välista see võimalust maa omandamiseks valla poolt või muid kokkuleppeid maa avalikuks kasutamiseks. Asjaolu, et selliseid kokkuleppeid praegu veel ei ole, ei tähenda, et neid ei sõlmita tulevikus. Üldmaa puudumisel ei ole selliste kokkulepete sõlmimine aga võimalik ja sel juhul ei saa tagada avalikkuse huvi virgestusalade olemasoluks. Kuigi sellist kaalutlust otsesõnu vaidlustatud määrus ei sisalda ning vastustaja on sellele viidanud vaidemenetluses.
24.Erinevalt kaebajast leiab kohus, et ala üldplaneeringu kehtestamata jätmisel on arvestatud kaebaja õigust vastuväidete esitamiseks ning ärakuulamiseks nagu HMS § 40 lg 1 seda ette näeb. Kaebaja leiab, et praegusel juhul ei ole tema kui menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid
28.veebruari 2019. a volikogu istungil asja otsustamisel sisuliselt üldse käsitletud.
25.Asja materjalidest nähtub, et 28. veebruaril 2019 toimus Luunja Vallavolikogu istung. Istungi protokollist nähtub, et päevakorra punkti nr 6 all oli arutlusel „Luunja valla Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamata jätmine Lillevälja tee 20 alal“ (tl 26). Kaebaja leiab, et päevakorra punkti nr 6 arutelu alt ei nähtu, et volinikud oleksid arvestanud ja arutanud enne otsustamist kaebaja poolt 4. veebruaril 2019 esitatud vastuväiteid või et tagatud oleks kaebaja ärakuulamisõigus. Kohtu hinnangul on protokoll selle teema osas tõesti napp. Märgitud on, et eesistuja pani hääletusele maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamata jätmise eelnõu; eelnõu määrusena kinnitamise poolt hääletas 11 volinikku, erapooletuid oli 2; otsustati maaüksuse ala üldplaneering kehtestamata jätta (tl 33). Samas nähtub vaidlustatud määruse p-st 1.6, et kaebaja 4. veebruari 2019. a vastuskirjale on tähelepanu pööratud, ning kaebaja vastuväited on markeeritud seitsmes alapunktis (tl-d 9, 9p). Vastustaja on eraldi alap-des 2.20-2.22 selgitanud, miks ta kaebaja seisukohtadega ei nõustu (tl-d 11p-13p). Vastustaja on ka varasema menetluse käigus kaebajat korduvalt ära kuulanud (nt 28. detsembri 2017. a protokoll, tl 71p, lisa 67, fail on toimikusse välja printimata). Seetõttu leiab kohus, et kaebaja on saanud igakülgselt kasutada oma õigusi üldplaneeringu koostamisel ja seeläbi olnud üldplaneeringu koostamisse kaasatud.
26.Pealegi ei ole kaebaja välja toonud, millise tema väite arutamata jätmine oleks võinud kaasa tuua käesolevas asjas teistsuguse lahenduse. Volikogu istungi protokollist nähtub, et arutatud on avaliku huviga seonduvaid aspekte, mistõttu puudub alus väita, et 4. veebruari 2019. a kirja ei arutatud või ei oleks volikogu liikmed varasemalt dokumentidega tutvunud. See, et ühele volikogu liikmele jäi avalik huvi kui õigusmõiste arusaamatuks, ei tähenda seda, et avaliku huvi aspekti ei arutatud.
27.Kohtu hinnangul on asjakohane ka kaalutlus, et Luunja valla üldplaneeringu üldine põhimõte näeb ette, et 10 krundi kohta võib vald nõuda 5000 m2 üldkasutatava maa planeerimist. Andrese kinnistu detailplaneeringu kehtestamisega on omavalitsus andnud ehitusõiguse 67 väikeelamule ja 9 ridaelamule, eeldusega, et 1,26 ha planeeringualast jääb üldkasutatavaks maaks. Üldmaa osakaal (Lillevälja tee 20 maa-ala) 2001. a kehtestatud Andrese kinnistu detailplaneeringu alast (26,6 ha) oli seega vaid 4,51% (1,2÷26,6). Võttes arvesse asjaolu, et detailplaneeritud elamuarenduse alla jäi kinnistust reaalselt ligi 17,7 ha (ülejäänud ala elamukruntideks ei jagatud) oli üldmaa osakaal Andrese kinnistu detailplaneeringuga kavandatud elamualast ca 6,8%. Kohus nõustub vastustajaga, et üldmaa osakaal Andrese kinnistu detailplaneeringu alal tervikuna ei olnud juba 2001. a ebaproportsionaalselt suur või kaebaja jaoks ebamõistlikult koormav. Kohus nõustub ka vastustaja järeldusega, et Andrese kinnistu detailplaneeringuga tagatud üldkasutatava ala muutmine Lillevälja tee 20 üldplaneeringuga oleks vastuolus Luunja vallas jätkuvalt kehtivate 10(13)
3-19-1049
ruumiplaneerimise üldiste põhimõtetega, mis puudutavad planeeringute järjepidevust ja kvaliteetse elukeskkonna planeerimist. Eeltoodu põhjal järeldub, et üldplaneeringuga detailplaneeringu, mis on suuremas osas juba ellu viidud, muutmine, peab olema väga tõsiselt põhjendatud, sest kehtivast Luunja valla üldplaneeringust tulenevate juhiste kohaselt tuleb lähtuda valla ruumilise arengu põhimõtetena varem kehtestatud planeeringutest.
28.Kaebaja leiab, et lubamatu oli määruse vastuvõtmisel arvestada asjaolude ja kaalutlustega, mis tuginevad pärast 2009. a läbi viidud õigusvastaste menetlustoimingute raames kogutule. Kohus selle väitega siiski ei nõustu. Kuigi Riigikohus selgitas oma määruses asjas nr 3-17-643, et valla otsus jätkata planeerimismenetlust veel ka pärast kohtuotsuses määratud tähtpäeva ning pöörduda tagasi planeeringu avaliku väljapaneku staadiumisse on Riigikohtu otsuse resolutsiooniga ilmselges vastuolus, sai vastustaja siiski arvesse võtta Eesti Planeerijate Ühingu ekspertgrupi arvamust (tl 71p, lisa 77 (fail on toimikusse välja printimata)), samuti argumente seoses elanike juurdevooluga vahepealsel perioodil. Kohus nõustub vastustajaga, et Riigikohtu otsus ei keelanud volikogul HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtte kohaldamist ja asjas tähtsust omavate asjaolude välja selgitamist, seda enam, et ruumiline planeerimine on ajas pidevalt muutuv. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaalutlusõiguse teostamisel tuleb haldusorganil muu hulgas arvestada ka muutunud asjaoludega (sh piirkonnas elanike arvu suurenemisega) ja seda eriti juhul, kui menetlus on kestnud pikka aega. 27. juuni 2017. a protokoll, kus piirkonna elanikud kinnitasid, et jäävad oma 30. novembri 2009. a esitatud seisukohtade juurde, kinnitas kohalikule omavalitsusele, et avalik huvi Lillevälja tee 20 üldplaneeringu maakasutuse juhtotstarvete määramise küsimuses ei ole ajas muutunud.
29.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Luunja Vallavolikogu 28. veebruari 2019. a määrus nr 12 on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja diskretsiooniotsus ebaratsionaalne ega riiva ebaproportsionaalselt kaebaja huve. Õiguspärase haldusakti tühistamiseks alus puudub ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
30.Käesoleval juhul vaidlustab kaebaja lisaks Luunja Vallavolikogu 28. veebruari 2019. a määrusele nr 12 ka Luunja Vallavolikogu 2. mai 2019. a vaideotsust nr 26. Kuna kohus ei tühista käesolevas asjas vaidemenetluse esemeks olevat haldusakti, jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus vaideotsuse tühistamiseks. Kohtu hinnangul ei ole vaidlustatud vaideotsus õigusvastane.
31.Lisaks tühistamisnõudele on kaebaja esitanud ka alternatiivse kohustamisnõude, selgitades, et isegi juhul, kui tühistamisnõue ei kuulu rahuldamisele, tuleks kohustamisnõue rahuldada. Kaebaja leiab, et arvestades, et üldplaneering tuli kehtestada juba 2007. aastaks, mida on rõhutatud ka Riigikohtu haldusasja nr 3-17-643 tehtud määruse p-s 13, ei saa olla mõistlikku vaidlust, et põhjendatud on kaebaja kohustamisnõue üldplaneeringu kehtestamiseks Lillevälja tee 20 alal. Kaebaja on palunud kohtul kohustamisnõuet rahuldavas ettekirjutuses määrata ka konkreetne ettekirjutuse täitmise tähtaeg, mille jooksul peab vastustaja üldplaneeringu antud vaidlusalusel alal kehtestama. Vastustaja on seisukohal, et määruse nr 12 kehtima jäämisel (s.o kaebuse rahuldamata jätmisel) lasub volikogul kohustus üldplaneeringu menetlust jätkata, et kehtestada üldplaneering.
32.Riigikohus on asjas nr 3-3-1-23-16, p-s 18 selgitanud, et planeeringust huvitatud isikul on õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. Riigikohus leidis juba 30. novembril 2016 otsust tehes, et Luunja vald on E. Lääne asjas seda õigust rikkunud. Kolleegium nõustus viidatud p-s kaebajaga, et planeerimismenetluse lõpule viimist takistavaid asjaolusid ei eksisteeri ning vastustaja oli juba kaebuse esitamise hetkeks ületanud mõistliku menetlusaja. 11(13)
3-19-1049
Sellest kohustamiskaebuse rahuldamiseks piisab. Riigikohus rõhutas viidatud otsuse p-s 21 ka seda, et omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti. Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksuse volikogu otsustama, kas vastuväited on põhjendatud. Vastavalt sellele tuleb planeering kas kehtestada muutmatult, kehtestada muudatustega või jätta kehtestamata.
33.Eelnevast tulenevalt ja arvestades valla varasemat viivitust, rahuldab kohus kohustamiskaebuse alternatiivse nõude osas, milles kaebaja on palunud kohtul kohustamisnõuet rahuldavas ettekirjutuses määrata ka konkreetne ettekirjutuse täitmise tähtaeg, mille jooksul peab vastustaja üldplaneeringu antud vaidlusalusel alal kehtestama. Kohus annab vastustajale tähtaja vaidlusaluse üldplaneeringu kehtestamise kohta uue otsuse tegemiseks hiljemalt 9. maiks 2020. Kuna rahuldamata jääb kaebaja tühistamisnõue, jääb rahuldamata ka kaebaja nõue Luunja valla kohustamiseks otsustada Luunja vallas Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine Lillevälja tee 20 alal reserveeritud elamumaa 50%, üldmaa 50% lahendusega.
34.Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, jagab kohus menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).
35.Kaebuse esitaja on käesolevas asjas kandnud menetluskulusid summas 2635,80 eurot, mille moodustavad kaebaja lepingulise esindaja kulud vastavalt arvetele nr 1910925, 1908729, 1906555, 1905464, 1905463 ja 19121046-1 ning mis hõlmavad vaideotsusega tutvumist ja kaebuse ning täiendava seisukoha koostamist, samuti vastustaja vastusega tutvumist. Tehtud töö sisu nähtub arvetele lisatud aruannetest (tl-d 82-87). Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt esitatud kulud pole põhjendatud ja palub kaebuse rahuldamisel jätta need kaebaja kanda.
36.Kohus nõustub vastustajaga selles, et 3. juuni 2019. a kaebuse seisukohad kattuvad suures osas kaebaja 1. aprilli 2019. a vaide argumentidega (tl 14-18). Vaidemenetluses kantud kulusid ei saa üldreeglina kohtumenetluses välja nõuda. Riigikohus on 13. jaanuari 2016. a otsuses asjas nr 3-3-1-76-15 (p 12 ja seal viidatud kohtupraktika) asunud selgelt seisukohale, et kuna vaidemenetlus on vabatahtlik ja kohtumenetluses kohtukulude jagamine üldteada, on kaebajal võimalik vältida kulutusi, mis seisnevad vaidemenetluse õigusabikuludes. Vaidemenetluse õigusabikulude hüvitamine oleks vastuolus vaidemenetluse olemusega – vaidemenetluse üks eesmärke on anda isikule võimalus kaitsta oma õigusi võimalikult lihtsas, kiires ja odavas menetluses. Sellest tulenevalt vähendab kohus põhjendatud menetluskulusid selles asjas 1500 euroni.
37.HKMS § 108 lõike 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kohus jätab kaebuse suures osas rahuldamata, jättes tühistamata nii E. Lääne kaebuse Luunja Vallavolikogu 28. veebruari 2019. a määruse nr 12 ja 2. mai 2019. a otsuse nr 26 tühistamiseks kui ka Luunja valla kohustamiseks otsustada Luunja vallas Veibri külas asuvate Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamine Lillevälja tee 20 alal reserveeritud elamumaa 50%, üldmaa 50% lahendusega, peab kohus põhjendatuks Luunja vallalt kaebaja kasuks välja mõista 500 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
12(13)
3-19-1049
Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu otsusega. Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon:
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Luunja valla apellatsioonkaebus osaliselt ja muuta Tartu Halduskohtu 09.01.2020. a otsuse resolutsiooni punkti viis ning sõnastada see järgmiselt: „Rahuldada kaebaja alternatiivne nõue ja kohustada Luunja Vallavolikogu tegema uue otsuse Veibri küla Andrese ja Lillevälja tee 20 maaüksuse ala üldplaneeringu kehtestamise kohta Lillevälja tee 20 alal nelja kuu jooksul alates käesolevas haldusasjas tehtud otsuse jõustumisest.”
2.Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 09.01.2020. a otsus muutmata.
3.Eeli Lääne vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.