Toomas Pajumägi kaebus Tartu Vangla 6. mai 2019. a otsuse nr 6-24/1710-2 ja 4. juuli 2019. a vaideotsuse nr 1-11/157-2 tühistamiseks ja taotluse uueks lahendamiseks kohustamiseks Kaebaja Toomas Pajumägi Vastustaja Tartu Vangla Kirjalik menetlus
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Toomas Pajumägi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. novembril (k.a) 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Toomas Pajumägi (kaebaja) esitas 26. märtsil 2019 Tartu Vanglale taotluse, milles palus alustada tema kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamise menetluse.
3-19-1327
2.Tartu Vangla keeldus 6. mai 2019. a otsusega nr 6-24/1710-2 avavanglasse paigutamise menetluse alustamisest. Vangla leidis, et kuna kaebajale määratud 5 aasta, 8 kuu ja 21 päeva pikkusest karistusest on ära kantud ainult aasta, ei saa vangla veel hinnata kaebaja sobivust avavanglasse.
3.Kaebaja esitas 30. mail 2019 vangla otsusele vaide, mille vangla jättis 4. juuli 2019. a vaideotsusega nr 1-11/157-2 rahuldamata. Vaideotsuses märkis vastustaja, et arvestades ära kantud karistusaja lühikest pikkust ning vaide esitaja varasemat käitumist ning võttes aluseks katseaegadel kuriteo toimepanemist, siis ei ole vanglal tekkinud veel kindlat veendumust isiku usaldusväärsuses. Varasemalt on kaebajale antud korduvalt võimalus muuta oma käitumist, kuid kaebaja on jätkanud joobes juhtimist. Kaebajale määrati kokku 5 aasta, 8 kuu ja 21 päevane karistus, millest on taotluse esitamise ajaks ära kantud üks aasta. Vangla ei saa nii lühikese karistusaja möödumisel hinnata isiku sobivust avavanglasse paigutamiseks. Lisaks tuleb arvestada, et isikule kohaldati 12. novembri 2018. a käskkirjaga ka täiendavaid julgeolekuabinõusid kaaskinnipeetava ründamise eest. Seega on otstarbekas jätkata praegu kaebaja kinnipidamist kinnises vanglas.
4.Kaebaja esitas 11. juulil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub avavanglasse paigutamise menetluse alustamisest keeldumise otsuse ning vaideotsuse tühistada ning kohustada vanglat taotlus uuesti läbi vaadata.
5.Tartu Halduskohus võttis 12. augusti 2019. a määrusega kaebuse menetlusse ja määras
12.septembri 2019. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja on seisukohal, et ta tuleks ümber paigutada avavanglasse, kuna tema individuaalne täitmiskava (ITK) näeb selle võimaluse ette alates 1. aprillist 2019. Vangla on ebaõigesti keeldunud avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamisest ning seeläbi vähendanud kaebaja võimalusi töötada ning suhelda lihtsamini pereliikmetega. Otsus ei ole piisavalt motiveeritud ning vastustaja põhjendused on pealiskaudsed. Kaebaja ei nõustu, et ta on avavanglasse paigutamiseks liiga lühikest aega karistust kandnud. Enda vigade mõistmiseks ei pea aastaid vangistuses veetma. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tinginud intsidenti kaebaja kahetseb ning märgib, et tegemist ei olnud vaenuliku valu tekitamise eesmärgiga kaaskinnipeetavale. Kaebaja püüdis lahendada olukorda rahumeelselt ning üritas saada kontakti vanglaametnikega, kuid see soovitud viisil ei õnnestunud. Kaaskinnipeetavaga tekkis omavaheline konflikt, mis viis teise isiku tõukamiseni. Muid negatiivseid sündmusi pole kinnipidamise ajal esinenud. Avavanglasse paigutamine aitaks kaasa kaebaja taasühiskonnastamise eesmärgi saavutamisele ning võimaldaks kaebajal teha tööd ning olla perekonnale lähemal. Vanglas viibides on kaebaja korduvalt väljendanud tahet tööd teha. Seega ei ole avavanglasse paigutamise eesmärgiks esmajoones enda elutingimuste parandamine, vaid tahe on suunatud oma kohustuste paremale täitmisele. Vangistuse raames on kaebaja läbinud vajalikud sotsiaalprogrammid ning mõistnud alkoholi negatiivse mõju osakaalu oma senistes tegevustes. Individuaalses täitmiskavas kajastatud avavanglasse paigutamise võimaluse tekkimise kuupäev ei ole vangla vastusest tulenevalt seega oluline ega motiveeri kinnipeetavaid. Vangla tõlgendab VangS § 20 lg 1 valesti, individuaalse täitmiskava põhine avavanglasse paigutamise alus ei hõlma 18 kuu reeglit. Kaebajale on teada juhtumid, kus avavanglasse on paigutatud isikuid, kes on kinnises vanglas kandnud karistust üksnes 9 kuud.
3-19-1327
7.Vastustaja on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Vastustaja hinnangul on keeldumise näol tegemist menetlustoiminguga, mitte haldusaktiga ning selle tühistamine ei ole võimalik. Seetõttu ei ole tühistamisnõue lubatav. Arvestades, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus enda ümberpaigutamist nõuda, siis ei muuda ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmise otsus tema olukorda. Karistuse kandmine jätkub senises kohas. VangS § 20 lg-s 1 sätestatud ajaline kriteerium ei olnud otsuse tegemise ajaks täidetud. Nimetatud kriteerium ei ole ka lähiajal täidetav. Seni, kuni avavanglasse paigutamise formaalsed eeldused on täitmata, ei saa vangla ümberpaigutamise menetlust alustada.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamata jätmise õiguspärasus. Kaebaja hinnangul on kõik tingimused tema ümberpaigutamiseks täidetud ja menetlus tulnuks alustada.
9.Vangla hinnangul on isiku avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmine menetlustoiming, mitte haldusakt ning seetõttu on tühistamisnõue lubamatu. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kinnipeetava paigutamine kinnisest vanglast avavanglasse mõjutab olulisel määral kinnipeetava õigusi ja kohustusi, sest avavanglasse paigutamise korral allutatakse isik senisega võrreldes teistsugusele kinnipidamisrežiimile. Avavangla kinnipidamisrežiim on kinnise vangla režiimiga võrreldes oluliselt leebem. Kohtu hinnangul on kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine seetõttu regulatiivse iseloomuga ja oma õiguslikelt tagajärgedelt sarnane kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise otsusega, mida Riigikohus on käsitlenud haldusaktina haldusmenetluse seaduse § 51 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) otsuseid asjades nr 3-3-1-76-10 ja 3-3-1-10-11). Menetluse alustamisest keeldumist, millega sisuliselt keeldutakse haldusakti andmisest tuleb käsitleda samuti haldusaktina. Sarnaselt käsitletakse kohtupraktikas ka näiteks detailplaneeringu algatamisest keeldumist haldusaktina (vt RKHK 24. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-51-07). Seetõttu on kaebaja põhjendatult esitanud tühistamis- ja kohustamisnõude.
10.VangS § 20 ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust valida enda kinnipidamiskohta ja taotleda ümberpaigutamist kinnise vangla avavanglaosakonda. Küll aga on kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ning tingimuste täitmise korral kaaluks isiku ümberpaigutamist avavanglasse (vt ka RKHK 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 18). Seega on kaebajal õigus nõuetekohasele menetlusele.
11.VangS § 20 lg 1 sätestab, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. VangS § 20 lg-st 1 ja justiitsministri 25. märtsi 2018. a määruse nr 9 (edaspidi Täitmisplaan) § 17 lg 1 p-st 3 tulenevalt on avavanglasse ümberpaigutamise üheks sisuliseks tingimuseks, et esineb piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi ehk kinnipeetav peab olema usaldusväärne. Isiku usaldusväärsuse hindamine on oluline aga alles siis, kui teised eeldused ümberpaigutamiseks on täidetud.
3-19-1327
12.VangS § 20 lg 1 kohaselt on üheks kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise eelduseks, et kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. VangS § 20 lg 3 alusel kehtestatud Täitmisplaan § 17 lg 1 täpsustab erinevatel alustel avavanglasse paigutamise korda. Ka üksnes täitmiskava alusel avavanglasse ümberpaigutamise korral tuleb lähtuda aga VangS § 20 lg-s 1 sätestatud tähtaegadest. Riigikohtu hinnangul ei võimalda VangS § 20 lg 1 teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi ehk VangS § 20 lg-s 1 sätestatud ajalist kriteeriumi (vt RKHK 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 19 ja 20).
13.Kaebajat karistati 5 aasta, 8 kuu ja 21 päeva pikkuse vanglakaristusega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja karistusaja algus ja lõpp on vastavalt 5. mai 2018 ning 26. jaanuar 2024. Taotluse esitamise hetkel ja vaidlustatud otsuse tegemise ajal ületas kaebaja ärakandmata vangistus seega 18 kuud ning ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ühte aastat. Seega ei olnud VangS § 20 lg-s 1 sätestatud ajaline kriteerium täidetud ning kaebajat ei oleks saanud ka teiste kriteeriumite sisulise täitmise korral avavanglasse ümber paigutada. Seega on vangla õigesti keeldunud kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamist.
14.Kohtu hinnangul oleks ka eelnimetatud ajalise kriteeriumi täitmise korral kaheldav isiku avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamine, sest vanglal tõi otsuses ja vaideotsuses esile asjakohased põhjused, mis võimaldavad kahelda isiku piisavas usaldusväärsuses otsuse tegemise hetkel. Kohus asus 5. augusti 2019. a määruses samas asjas seisukohale, et kaebaja varasem käitumine, sh käitumine karistuse kandmise ajal kinnises vanglas, ei kinnita hetkel, et uute õigusrikkumiste toimepanemise tõenäosus on sedavõrd väike, et on tekkinud piisav usaldus kinnipeetava suhtes. Kohus jääb selle seisukoha juurde. Kaebajat on kohtute infosüsteemi andmete kohaselt korduvalt kriminaalkorras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, kusjuures isik ei omanud ka vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust (vt nt kriminaalasi nr 1-18-3894). Nimetatud kuriteod viitavad kaebaja süstemaatilisele tegevusele, millest nähtub omakorda isiku suhtumine õiguskorda ning vähene vastutusvõime. Vangla vaideotsuse kohaselt on kaebajal olnud vangistuse kestel konflikte ka teiste kinnipeetavatega ning novembris 2018 kohaldati kaebajale seetõttu täiendavaid julgeolekuabinõusid. Nimetatud asjaolu viitab, et kaebajal on raskusi distsipliini järgimisega ka kinnises vanglas. Kaebaja varasem käitumismuster nii väljaspool vanglat kui vanglas näitab tema negatiivset suhtumist õiguskorda. Asjaolu, et kaebaja hinnangul soodustaks ümberpaigutamine tema suhtlemisvõimalusi lähedastega ning võimaldaks paremini töötada, ei ole ümberpaigutamise vajaduse ja sisuliste eelduste täitmiseks antud juhul piisav. Tuleb arvestada, et üldreeglina on vangistuse kandmise kohaks siiski kinnine vangla, avavanglas viibimise eelduseks on piisava usalduse tekkimine isiku suhtes. Arvestades kaebaja senist käitumist vanglas ning asjaolu, et taotluse esitamise ajaks oli kaebaja ärakandmisele kuuluvast karistusest kandnud ära suhteliselt lühikese osa, siis on põhjust kahelda isiku usaldusväärsuses ning ka sellisel juhul on avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmine õiguspärane.
15.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.