Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
24. mai 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-866
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla direktori 17. veebruari 2021. a otsuse nr 5-8/21/1871-2 ja Justiitsministeeriumi 19. aprilli 2021. a vaideotsuse nr 11-7/1431-4 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja taotlus avavanglasse paigutamiseks ning Tallinna Vangla ja Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustajad – Tallinna Vangla ja Justiitsministeerium
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-866 resolutsiooni punktide 1 ja 4 peale
Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-866 resolutsiooni punktid 1 ja 4 muutmata.
Tõlkida käesolev määrus vene keelde.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kaebuse tagastamist puudutavas osas võib määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1 ls 3, § 235 lg 1).
1.X esitas Tallinna Vanglale 17.01.2021 taotluse paigutada ta kinnisest vanglast ümber avavangalasse, sest tema puhul on täidetud vangistusseaduse (VangS) § 20 lg-s 1 märgitud eeldused. Kuigi taotleja puhul ei ole täidetud nõuet, et ärakandmata karistus ei tohi ületada 18 kuud, on tema vangistuse täideviimise protsess siiski jõudnud vabastamisetappi.
3-21-866
2.Tallinna Vangla direktor tagastas 17.02.2021 otsusega nr 5-8/21/1871-2 X taotluse ja jättis ümberpaigutamise menetluse alustamata, sest taotleja puhul ei ole täidetud VangS § 20 lg-s 1 ja justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimused. X kannab karistust Harju Maakohtu 27.09.2010 otsuse nr 1-10-2047 alusel ning tema karistusaeg algas 14.10.2009 ja lõpeb 14.10.2024. Individuaalses täitmiskavas (ITK) on VangS § 20 lg 1 ja täitmisplaani § 17 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel planeeritud paigutada X avavanglasse 14.04.2023 ning sellest varasemat kuupäeva ei ole võimalik määrata, kuna riskihindamises on X hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks ning tema puhul on uue võimaliku seksuaal- ja vägivallakuriteo toimepanemise tõenäosus 5 aasta jooksul 41–62%, mis on kõrge näitaja. Seega ei toetaks vangla X ennetähtaegset vabastamist ja tema avavanglasse paigutamise planeerimisel lähtutakse täitmisplaani § 17 lg 1 p-st 2 ehk kui ITK-s planeeritud tegevused ja täitmisplaani § 17 lg-st 2 tulenevad nõuded on täidetud, siis alustatakse avavanglasse paigutamise menetlust 14.04.2023.
3.X esitas Justiitsministeeriumile 01.03.2021 vaide Tallinna Vangla direktori 17.02.2021 otsuse nr 5-8/21/1871-2 kehtetuks tunnistamiseks ja uue otsuse tegemiseks, millega paigutada ta avavanglasse, lubada tal kasutada mobiiltelefoni ja hoida seda toas ning liikuda järelevalveta väljaspool vanglat kindla marsruudita. Justiitsministeerium edastas 02.03.2021 kirjaga vaide Tallinna Vanglale ettevalmistava menetluse jätkamiseks. Tallinna Vangla tagastas 17.03.2021 otsusega nr 5-15/21/132-4 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel X vaide osas, mis puudutas tema nõudeid lubada avavanglasse paigutamisel kasutada ja hoida toas mobiiltelefoni ning liikuda järelevalveta väljaspool vanglat kindla marsruudita. X esitas Tallinna Vangla 17.03.2021 otsuse peale kaebuse (haldusasi nr 3-21-671). Tallinna Halduskohus tagastas 09.04.2021 määrusega X kaebuse läbivaatamatult, Tallinna Ringkonnakohus jättis 24.05.2021 määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis 15.06.2021 määrusega tema määruskaebuse menetlusse võtmata. Tallinna Vangla edastas 18.03.2021 kirjaga X vaide Justiitsministeeriumile lahendamiseks osas, milles vaidlustati Tallinna Vangla direktori 17.02.2021 otsust nr 5-8/21/1871-2.
4.Justiitsministeerium jättis 19.04.2021 vaideotsusega nr 11-7/1431-4 X vaide rahuldamata. Kuna avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamine on toiming, siis ei ole sellest keeldumine haldusakt ning seega ei saa nõuda ka selle kehtetuks tunnistamist. Vaiet tuleb seega tõlgendada viisil, et selles nõutakse kohustamist toimingu sooritamiseks (HMS § 72 lg 1 p 3). Kohustamisnõude rahuldamiseks peavad selle eeldused olema täidetud nii taotluse esitamise kui ka vaideotsuse tegemise aja seisuga. Kuna X puhul ei olnud täidetud täitmisplaani § 17 lg 1 p 3 tingimus (isik on hinnatud kõrgohtlikuks ja vangla ei toeta tema ennetähtaegset vabastamist), siis lähtus vangla õigesti ärakandmata karistusest (täitmisplaani § 17 lg 1 p 2). Xl oli vangla otsuse tegemise ajal jäänud karistuse lõpuni 3 aastat ja 8 kuud, mis on nüüdseks vähenenud 2 kuu võrra. Seega ei vastanud X avavanglasse paigutamise taotluse tagastamise hetkel ega vasta ka praegu VangS § 20 lg-s 1 ja täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldusele (s.o tema ärakandmata vangistus ületab 18 kuud). Seega oli põhjendatud vangla otsus jätta ümberpaigutamise menetlus alustamata. Põhjendamatud on ka kahtlused vangla direktori pädevuses, sest täitmisplaani § 2 lg 1 kohaselt otsustab VangS § 20 lg 1 alusel avavanglasse ümberpaigutamise vangla direktor. Vaide esitaja avavanglasse ümber paigutamata jätmis ei saa pidada ka põhiseaduse (PS) §-de 14 ja 16 vastaseks.
5.X esitas Tallinna Halduskohtule 23.04.2021 kaebuse, milles palus tühistada Justiitsministeeriumi 19.04.2021 vaideotsus nr 11-7/1431-4 ning hüvitada temale Justiitsministeeriumi ja Tallinna Vangla tekitatud mittevaraline kahju (kumbki 150 000 eurot). Justiitsministeeriumi 19.04.2021 vaideotsusest ei selgu, kas vaie vaadati läbi mh nõuetes, mis seondusid avavanglasse paigutamise, mobiiltelefoni hoidmise ja kasutamise ning järelevalveta 2(6)
3-21-866 väljaspool vanglat liikumisega. Halduskohtul tuleb PS § 15 lg 2 ja HKMS § 158 lg 4 kohaselt jätta kohaldamata õigusaktid, mis ei võimalda kaebaja taotlust rahuldada. Kaebaja hoidmine kinnises vanglas riivab tema eraelu puutumatust ning takistab tema identiteedi ja isiksuse arengut ning suhete loomist ja arendamist. Avavanglasse paigutamisest keeldumine võib olla vastuolus ka PS §-st 28 tuleneva õigusega tervise kaitsele. Justiitsministeerium ei lahendanud vaiet tähtaegselt. Avavanglasse üleviimisest keeldumine ei saanud olla aluseks keelduda mobiiltelefoni hoidmise ja kasutamise lubamisest ning väljaspool vanglat järelevalveta liikumisest. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, § 9 lg 1 ja § 14 lg 1 tingimused. Kaebaja palus ühtlasi vabastada ta riigilõivu tasumise ja tõlkekulude kandmise kohustusest.
6.Tallinna Vangla märkis 13.05.2021 vastuses, et kaebaja ei ole vaidlusaluses küsimuses vanglale kahju hüvitamise taotlust esitanud.
7.Tallinna Halduskohus tagastas 15.06.2021 määrusega X kaebuse Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamise nõudes (resolutsiooni p 1), rahuldas menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas X menetlusdokumentide ja kohtulahendite tõlkimise kulude kandmisest (resolutsiooni p 3), jättis muus osas menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 4) ja andis kaebajale riigilõivu 750 eurot tasumiseks aega 10 päeva määruse resolutsiooni p 4 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 5). Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja peamine eesmärk kanda karistust edasi avavanglas. Seega tõlgendab halduskohus HKMS § 2 lg 4 alusel kaebust viisil, et kaebaja taotleb ka Tallinna Vangla direktori 17.02.2021 otsuse nr 5-8/21/18712 tühistamist ning Tallinna Vangla kohustamist vaadata 17.01.2021 taotlus uuesti läbi. Kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada, sest kaebaja ei ole läbinud VangS § 11 lg-s 8 ettenähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kuna kaebaja taotleb Justiitsministeeriumi tekitatud kahju hüvitamist summas 150 000 eurot, tuleb HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 kohaselt tasuda riigilõiv 750 eurot. HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvutatud kaebaja kahekordne ühe kuu sissetulek viimasel neljal kuul oli 20,63 eurot ning seega on ilmne, et kaebaja ei ole oma majanduslikku seisu arvestades võimeline kandma tõlkekulusid ega tasuma riigilõivu. Isegi kui kaebaja võib eesti keelt mõnel määral osata, ei ole see piisav kaebeõiguse realiseerimiseks ja kohtulahenditest arusaamiseks. Seega tuleb kaebaja täies ulatuses vabastada menetlusdokumentide ja kohtulahendite tõlkimise kulude kandmisest. Riigilõivust vabastamise osas jääb menetlusabi taotlus HKMS § 111 lg 1 alusel rahuldamata, sest kaebuse edulootused on kesised. Avavanglasse ümberpaigutamist reguleerivad VangS § 20 lg 1 ja täitmisplaani § 17, mida tuleb kohaldada koosmõjus. VangS § 20 lg-s 1 sätestatud formaalsete tingimuste täidetusel on vanglal õigus kaaluda, kas paigutada kinnipeetav avavanglasse või mitte. VangS § 20 lg 1 ei võimalda paigutada kinnipeetavat avavanglasse enne, kui tema ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud (Riigikohtu 10.04.2019 määrus nr 3-18-111, p-d 19–20; Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1327, p 16). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja karistusaja lõpp saabub 14.10.2024 ja tema ärakandmata karistusaeg on seega oluliselt pikem kui 18 kuud (see tähtaeg saabub alles 14.04.2023). Seega on ilmne, et kaebaja puhul ei ole täidetud formaalsed eeldused avavanglasse paigutamiseks, mistõttu on esitatud tühistamis- ja kohustamisnõude edulootused väga vähesed. Kohtule ei nähtu, et avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmisega seotud vaidemenetluse käigus oleks Justiitsministeerium rikkunud mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud kaebaja põhiõigust määral, mis võiks tuua kaasa mittevaralise kahju rahas hüvitamise. Kaebaja peab tekitatud kahjuks identiteedi terviklikkuse, isikliku arengu ning teiste inimestega suhete loomise ja arendamise võimaluste kitsendamist. Võib järeldada, et kaebaja peab silmas kahju tekitamist tema väärikuse alandamisega. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid tema kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, kuid 3(6)
3-21-866 selliseid asjaolusid praegu ei nähtu. Viivitus vaide lahendamisel ei saanud kaebajale põhjustada rahas hüvitatavat mittevaralist kahju. Seega on hüvitamiskaebuse edulootused samuti vähesed, mistõttu tuleb kaebajal kahju hüvitamise nõude menetlemiseks tasuda riigilõiv 750 eurot. Kui kaebaja soovib üksnes tühistamis- ja kohustamisnõude menetlemist, tuleb sellest kohut selgelt teavitada ja tasuda riigilõiv 15 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.X palub 29.06.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 4 ning saata asi halduskohtule läbivaatamiseks. Piirangud, mis takistavad kaebajale õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, on formaalselt ja materiaalselt põhiseadusevastased. Kahju hüvitamise taotlus oli seotud inimväärikust alandava kohtlemise ja eraelu puutumatuse rikkumisega vangistustingimustes ning samuti tervisekahjuga. Järelikult on kaebus tervisekahju nõude osas RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt riigilõivuvaba. Rikutud on kaebaja õigusi, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-tes 3, 5, 6, 13,14 ja 18. Seega ei ole halduskohus järginud PS § 123. Riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine ja kaebuse läbi vaatamata jätmine ei soodusta kohtusse pöördumise õiguse piiramise eesmärkide saavutamist ja on PS-ga vastuolus. Halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 4 ei saa olla täitmiseks kohustuslikud, sest need on vastuolus kohtunike eetikakoodeksi §-ga 14.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; RLS § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks nõuda määruskaebuse kohta vastustajatelt seisukohta.
10.Määruskaebuses on vaidlustatud halduskohtu 15.06.2021 määrust osas, millega tagastati X kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, sest kaebaja ei ole selles osas läbinud VangS § 11 lg-s 8 ettenähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust (resolutsiooni p 1), ning jäeti HKMS § 111 lg 1 alusel rahuldamata kaebaja taotlus vabastada ta kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest (resolutsiooni p 4).
11.Kaebaja ei ole määruskaebuses seadnud kahtluse alla väidet, et ta ei ole enne Tallinna Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse pöördumist esitanud vanglale kahju hüvitamise taotlust. Järelikult ei ole kaebaja nimetatud osas läbinud VangS § 11 lg-s 8 ettenähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust ja hüvitamiskaebus ei ole seega lubatav (HKMS § 47 lg 1), sõltumata riigilõivu tasumisest. Halduskohus tagastas X kaebuse Tallinna Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas seega õiguspäraselt.
12.Justiitsministeeriumi tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudele VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue ei laiene ning halduskohus ei olegi selles osas kaebust tagastanud, vaid üksnes keeldus X-le 750 euro suuruse riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmisest, hinnates tema kaebuse eduperspektiivi väikeseks. Lisaks hindas halduskohus, et kuna perspektiivitud on ka nõuded tühistada Tallinna Vangla direktori 17.02.2021 otsus nr 5-8/21/1871-2 ja kohustada Tallinna Vanglat vaatama kaebaja 17.01.2021 taotlus uuesti läbi, siis ei oleks põhjust vabastada kaebajat 15 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest mh juhul, kui kaebaja soovib üksnes tühistamis- ja kohustamisnõuete menetlemist.
4(6)
3-21-866 Halduskohus ei ole kahelnud selles, et kaebaja ei ole oma majandusliku seisundi tõttu võimeline riigilõivu tasuma, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel täiendavalt peatuda.
13.Kaebaja on määruskaebuses leidnud, et kuna ta on viidanud mh tervisekahjule, siis on tema kaebus RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt riigilõivuvaba. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. RLS § 22 lg 1 p-s 12 sätestatud riigilõivuvabastust ei saa kohaldada, kui kaebaja ei ole kaebuses kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju kohta tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel) või kui lisatud dokumentidest nähtuvalt ei kujuta kaebus endast kehavigastuse või terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebust, vaid sellega soovitakse kaitsta muud õigushüve. Seega juhul, kui esitatakse kaebus, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja nõutakse kahju hüvitamist, tuleb kohtul hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on kaebuses põhjendatud määral, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud terviseriket (vrd Riigikohtu 20.12.2010 määrus nr 3-3-1-75-10, p 6 ja seal viidatud varasemad lahendid).
14.X on kaebuses seostanud temale kahju tekitamist eelkõige avavanglasse ümber paigutamata jätmisega, leides, et jätkuvalt kinnises vanglas hoidmisega piiratakse ülemääraselt kaebaja võimalusi isiksuse arendamiseks ning sotsiaalsete suhete loomiseks ja tugevdamiseks. Kuivõrd kaebaja viitas seejuures VangS §-le 41 (inimväärikuse austamine ja õiguste järgimine), siis on halduskohus põhjendatult järeldanud, et kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitamist seoses väärikuse alandamisega. Lisaks on kaebuses märgitud, et on võimalik, et avavanglasse paigutamisest keeldumine ei kaitse alates 28.01.2020 igaühe PS § 28 lg-s 1 sätestatud õigust tervise kaitsele. Kohtutoimiku põhjal ei ole arusaadav, milliste asjaoludega kaebaja see väide seostub. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumine olla kahjustanud kaebaja tervist, mistõttu ei ole RLS § 22 lg 1 p-s 12 sätestatud riigilõivuvabastus praegusel juhul kohaldatav. Kui kaebaja hinnangul on tema tervist kahjustatud sellega, et teda ei paigutatud kinnise vangla režiimist ümber avavangla režiimile, siis väidab ta sisuliselt hoopis seda, et tema tervist kahjustavad kinnise vangla kinnipidamistingimused. Selline tervisekahju ei saa olla põhjuslikus seoses avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumisega, vaid kinnises vanglas kinnipidamisega.
15.Halduskohus järeldas õigesti, et menetlusabi andmise majanduslike eelduste täidetusele vaatamata tuleb menetlusabi andmisest HKMS § 111 lg 1 alusel keelduda, sest puudub piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine oleks edukas. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimused sätestavad koosmõjus VangS § 20 lg 1 ja täitmisplaani § 17. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse, kuid tal on õigus nõuda, et vangla hindaks tema vastavust avavanglasse ümberpaigutamise tingimustele ja nende täidetuse korral kaaluks kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamist (nt Riigikohtu 10.04.2019 määrus nr 3-18-111, p-d 18–20). VangS § 20 lg 1 näeb mh ette, et avavanglasse saab paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja karistusaeg lõpeb 14.10.2024. X 17.01.2021 taotluse ja 01.03.2021 vaide rahuldamata jätmise (sh vajaduseta ümberpaigutamise menetlust alustada ja ümberpaigutamise põhjendatust sisuliselt kaaluda) tingiski asjaolu, et avavanglasse ümberpaigutamine rohkem kui 18 kuud enne karistusaja lõppu (s.o enne 14.04.2023) on VangS § 20 lg-st 1 ja täitmisplaani § 17 lg 1 pst 2 tulenevalt välistatud. Kaebuse saaks rahuldada üksnes juhul, kui kohus jätaks eeltoodud sätted asja lahendamisel kohaldamata, kuid see oleks äärmiselt ebatõenäoline (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 16.04.2019 otsus nr 3-18-212, p-d 16–17). Kui kaebaja hinnangul on õigusvastased kinnises vanglas kehtivad kinnipidamistingimused (nt piirangud vanglavälisele suhtlemisele ja liikumisele), oleks asjakohane vaidlustada hoopis nende tingimuste tema suhtes rakendamist. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus, et kuna avavanglasse ümberpaigutamise 5(6)
3-21-866 menetluse alustamisest keeldumise otsuse tühistamise ja kaebaja 17.01.2021 taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamise ning Justiitsministeeriumi tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõuded on perspektiivitud, siis jättis halduskohus kaebaja HKMS § 111 lg 1 alusel põhjendatult riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata.
16.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.06.2021 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 4 muutmata.
17.Kuna halduskohus andis kaebajale menetlusabi praeguses asjas tehtavate kohtulahendite tõlkimiseks, siis tuleb käesolev määrus HKMS § 114 lg-s 2 sätestatud menetlusabi jätkuvuse põhimõttest lähtudes tõlkida vene keelde. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.