Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 29. oktoober 2019, Tartu 3-18-435 Tõnu Kapteini (ärinimi FIE Tõnu Kapteini Ranna talu) kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 4. detsembri 2017. a otsuse nr 12-6/17/1138 ja
25.jaanuari 2018. a vaideotsuse nr 12-4/18/4-1 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2019. a otsus FIE Tõnu Kapteini Ranna talu apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja FIE Tõnu Kapteini Ranna talu Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2019. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. november 2019.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.FIE Tõnu Kapteini Ranna talu esitas 2016. aastal Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks.
2.13. veebruari 2017. a otsusega nr 12-6/17/220 jättis PRIA taotluse rahuldamata.
4. detsembri 2017. a otsusega nr 12-6/17/1138 PRIA tunnistas kehtetuks oma
13.veebruari 2017. a otsuse nr 12-6/17/220 FIE Tõnu Kapteini Ranna Talu osas ning jättis rahuldamata mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse otsuse lisas toodud põhjustel. Otsusega vähendati taotleja kindlaksmääratud pindala suurust 285,25 hektarini, vähendati toetust maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 24 ja Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/1014 art 18 lg 6 ja art 19 lg 1 alusel taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse (3,97 ha) kahekordse ulatuses ning jäeti toetus määramata määruse nr 53 § 8 lõike 4 alusel rohumaa kohta, mille iga hektari kohta ei peeta
põllumajanduslikus majapidamises vähemalt 0,2 loomühikule vastaval hulgal mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi või mille iga kuni 0,1 hektari kohta ei ole taotlejal vähemalt ühte mahepõllumajanduslikult peetavat mesilasperet. Kokkuvõttes jäeti taotlus rahuldamata, kuna toetuse erinevate vähendamiste tulemusena ei ole tekkinud väljamakstavat toetussummat.
4.25. jaanuari 2018. a vaideotsusega nr 12-4/18/4-1 jättis PRIA rahuldamata kaebaja vaide PRIA 4. detsembri 2017. a otsuse kehtetuks tunnistamiseks.
5.28. veebruaril 2018 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 4. detsembri 2017. a otsuse nr 12-6/17/1138 ja 25. jaanuari 2018. a vaideotsuse nr 12-4/18/4-1 tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks vaadata toetustaotlus uuesti läbi. Kaebuse kohaselt ei tehtud PRIA 2017. aasta kontrollide käigus kindlaks kaebaja 2016. aasta tegelikku maakasutust ja vaidlustatud otsuses puudub faktiline alus kindlaksmääratud pindala suuruse 285,25 ha kindlakstegemiseks. Kaebaja ettevõttes peetakse OÜ-ga Adoranna sõlmitud koostöölepingu alusel OÜ-le Adoranna kuuluvaid mahepõllumajanduslikult peetavaid veiseid. Seetõttu on väär otsuse väide, et ettevõttes ei peeta rohumaa hektari kohta 0,2 loomühikule vastavalt hulgal põllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi. Loomade pidamist kinnitavad Põllumajandusameti (PMA) kontrolli protokollid ja dokumendid mahepõllumajanduse registris.
6.Vastuses kaebusele vaidles PRIA sellele vastu palus jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et 2017. aasta alguses toimunud administratiivse kontrolli käigus uuendati kaebaja põllumassiivide andmeid põllumassiivide registris 2016. aasta hiliskevadel ja suvel tehtud ortofode põhjal, milledelt ilmnev sai täiendavalt kinnitust 25. maist kuni
1.juunini 2017. a teostatud kohapealse kontrolli käigus. See tõi kaasa toetuse vähendamise. Taotluse rahuldamata jätmise tingis aga asjaolu, et taotleja ei pidanud põllumaa hektari kohta vähemalt 0,2 loomühikut mahepõllumajanduslikult peetavaid loomi. Kaebaja ei ole loomapidajana arvel PMA mahepõllumajanduse registris ja PRIA põllumajandusloomade registris. Kaebaja karjamaadel karjatatakse OÜ Adoranna veiseid ja hobuseid koostöölepingu alusel, mistõttu ei saa tegemist olla kaebaja mahepõllumajanduslikult peetavate loomadega.
7.25. veebruari 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja jätnud tähelepanuta, et tühistamiskaebuse rahuldamise korral taastuks PRIA 13. veebruari 2017. a otsuse nr 12-6/17/220 kehtivus. Seega ei viiks tühistamiskaebuse rahuldamine kaebajat kaebusega taotletava eesmärgini, milleks on taotluse rahuldamine ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse väljamaksmine. Vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse põhikaalutluseks on asjaolu, et kaebaja ei pidanud oma põllumajanduslikus majapidamises vähemalt 0,2 loomühikule vastaval hulgal mahepõllumajanduslikult peetavaid karjatatavaid loomi. Kaebaja väidab, et OÜ Adoranna ja kaebaja vahel 2. oktoobril 2010. a sõlmitud koostööleping alusel peetakse ettevõttes OÜ-le Adoranna kuuluvaid mahepõllumajanduslikult peetavaid veiseid. Koostööleping aga ei tõenda kaebaja toetuskõlbulikkust määruse nr 53 § 8 lg 4 mõttes. Selleks peab toetuse saaja olema nii mahepõllumajanduslik tootja kui ka mahetunnustatud loomapidaja (määruse nr 53 § 2 lg 1, § 3 lg 1 p 7, § 4 lg 1 p 7, § 5 lg-d 3 ja 4, § 7 lg-d 1 ja 3). Kaebaja ei ole määruse nr 53 mõttes mahetunnustatud loomapidajaks ka tulenevalt loomatauditõrje seaduse (LTTS) sätetest, mis aktsepteerib loomaomanikega lepingulistes suhetes olevate isikute tegevust loomade pidamisel. Seda seetõttu, et LTTS-i ja määruse nr 53 reguleerimisalad ja nende andmise eesmärk ei ole sama. Põllumajandusloomade registreerimiskohustus tuleneb LTTS § 11 lg-st 1 ja põllumajandusloomade registri määruse
§ 7 lg-st 5, aga samuti määruse nr 53 lg-st 6. Määruse nr 53 mõttes ei saa registreeringut asendada kaebaja poolt kohtule esitatud tõendid.
8.Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja taotletud ja PRIA kindlakstehtud pindala erinevus 3,97 ha, kuid tulenevalt selle erinevuse suurusest (üle 2 ha), on erinevus tinginud administratiivse meetme kohaldamise veel 7,94 ha osas (taotletud 289,22 ha, kindlaksmääratud 285,25 ha, pärast meetmete rakendamist 277,31 ha). Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 6 lg 1 alusel on PRIA-l kohustus teha igal aastal põldude identifitseerimise süsteemi kvaliteedi kontrolli, mis hõlmab ka maksimaalse toetuskõlbliku pindala suuruse õige määramise kontrollimist. Seega on PRIA-l pädevus administratiivse ja kohapealse kontrolli raames teha kindlaks maksimaalne toetusõiguslik pindala ka juba registrisse kantud põllumassiivide korral. Nimetatud seisukoha faktiliseks aluseks on asjaolu, et ortofotod on tehtud 2016. aasta hiliskevadel ja suvel, milledelt ilmneva osas saadi täiendavat kinnitust 2017. aastal kohapealses kontrollis. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 2 p 23 alap a kohaselt on kindlaksmääratud pindala pindalatoetuskavade tähenduses pindala, mille puhul on täidetud kõik toetuskõlblikkuse tingimused või muud toetuse andmise tingimustega seotud kohustused. Seega olenemata asjaolust, et PRIA põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrisse oli kantud algselt suurem toetusõiguslik maa-ala, pidi kaebaja teadma, kas registrisse kantud ning toetustaotlustes kajastatud maa-ala vastab toetusõiguslikkuse kriteeriumile või mitte.
9.Kaebaja ei ole taotlenud toetust mahepõllumajanduslikult peetavate mesilasperede eest, mistõttu ei kohaldu käesolevas vaidluses määruse nr 53 § 8 lõike 4 teine alternatiiv seonduvalt mesilasperedega ja vastavalt ei ole asjakohased kaebaja väited ja selgitused selle asjaolu kohta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.FIE Tõnu Kapteini Ranna talu esitas apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus.
11.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kaebaja ettevõttes loomade pidamise nõude täitmise tõendamisel omavad olulist tähendust lisaks koostöölepingule PMA kontrolli protokollid ja tõendavad dokumendid, mida aga kohus ei ole kordagi hinnanud kui tõendeid. Koostööleping ja mõlema ettevõtte PMA tõendavad dokumendid (kinnitavad mahepõllumajanduse registri kandeid) koos põllumajandusloomade registriga võimaldavad loomade pidamise nõude täitmist usaldusväärselt tõendada. Mahetoetusi makstakse vaid põllmajandusmaa hektari kohta, sellega ei kompenseerita loomade pidamisega seotud kulutusi, seega ei pea toetuse taotleja olema mahetunnustatud loomapidaja loomatauditõrje seaduse tähenduses kelle andmeid kajastuvad põllumajandusloomade registris.
12.Kohus jõudis üksnes 8 fotot vaadeldes veendumusele, et põllumassiivid (mitte põllud), mida on fotodel kajastanud ei saanud olla käsitatavad toetusõigusliku põllumaana 2016 aastal. Fotosid vaadeldes ei ole kohus tuvastanud seda, et kaheksast PRIA poolt kohtule tõendina esitatud fotost kaks ei ole tehtud põldudest, millele toetust taotleti. Ülejäänud on küll tehtud osaliselt põldude osast millele toetust taotleti, kuid ei ole selgitatud, millise nõude rikkumist need tõendavad.
13.PRIA esitas vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja mahetunnustatud loomapidajaks olemine ei ole tõendatud. Toetuse saaja peab lisaks sellele, et ta on mahepõllumajanduslik tootja, olema ka mahetunnustatud loomapidaja. Selline seisukoht on kooskõlas varasema kohtupraktikaga. Asjaolu, kas kaebaja on mahetunnustatud loomapidaja, tuleneb registriandmetest. Kaebaja ei ole olnud PMA poolt mahetunnustatud loomapidaja ega
ole loomapidajana arvel PMA mahepõllumajanduse registris. Ka PRIA põllumajandusloomade registris ei ole kaebaja loomapidajana arvel. Kui kõnealuste loomade osas rikutakse mahepõllumajanduslikke loomapidamise nõudeid või loomade identifitseerimise ja registreerimisega seotud nõudeid, siis sanktsioon määratakse registris kajastuvale isikule (antud juhul Adoranna OÜ), mitte kaebajale. See aga tähendab, et apellant saaks teisele ettevõttele kuuluvate loomade kohta toetust alati täies mahus, sõltumata rikkumistest.
14.Seoses taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevusega selgitab vastustaja, et taotleja on toetusetaotluse esitamisel kohustatud märkima põllumassiivide kaardile võimalikult täpselt tema kasutuses oleva põllumajandusmaa piirid, millele ta toetust taotleb ning mida ta reaalselt põllumajanduslikuks tegevuseks kasutab. Toetuse maksmise eeskirjades on üheks sätestatud tingimuseks see, et toetusõigusliku pindala hulka ei arvata üle 0,01 ha suuruseid alasid, kus põllumajanduslik tootmine ei ole võimalik (antud juhul näiteks puittaimedega ning puitunud pillirooga kaetud alad). Eeltoodust tulenevalt ei kuulunud taotletud pindalast 3,97 ha kindlaksmääratud pindala definitsioonist lähtuvalt kindlaksmääratud pindala hulka, vaid moodustas taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse, millega kaasnesid määruse (EL) nr 640/2014 artiklis 19 sätestatud sanktsioonid. Kohapealses kontrollis tuvastati põllumassiivide seisundid, mitte fotodelt nähtuvate konkreetsete põldude seisundid ning tehti kindlaks toetusõiguslikkust välistavate asjaoludena kadakad, võsa ja majandamata pilliroog jm. Pindalapõhiste toetuste taotlemise aluseks on põllumajandustoetuste ja põllumassiivide register, mis tähendab, et põld, millele toetust taotletakse, peab asuma nimetatud registrisse kantud toetusõiguslikul põllumassiivil. Seega peab põld, millele toetust taotletakse, olema heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis. Puittaimede või puitunud pillirooga alad ega püsivalt liigniisked alad sellele vastata ei saa. Siseriikliku õiguse kohaselt arvatakse maksimaalse toetusõigusliku pindala hulka põld, kus ühe hektari kohta ei kasva rohkem kui 50 puud (määruse nr 22 § 5 lg 5). Seega sätestab määruse (EL) nr 640/2014 artikkel 9 lg 3 imperatiivselt, et kui puude arv ületab maksimumtihetust, siis ei ole põllumajandusliku tegevuse võimalikkus iseenesest enam oluline, kuivõrd sellist pindala ei saa toetusõiguslikuna käsitleda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
16.Apellatsioonimenetluses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et PRIA ekslikult ei ole pidanud kaebajat toetusõiguslikuks määruse nr 53 § 8 lg 4 alusel ning lisaks on PRIA õigusvastaselt vähendanud toetusega seotud põldude kindlaksmääratud pindala tagasiulatuvalt. Ringkonnakohus on lahendanud sarnastel asjaoludel vaidlusi kaebaja ja PRIA vahel ka varem, leides, et kehtiva õiguse kohaselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemisel ei saa kaebajat pidada loomapidajaks ja seega toetusõiguslikuks määruse nr 53 § 8 lg 4 järgi ning, et 2016. aastal toimunud administratiivse ja 2017. aastal toimunud kohapealse kontrolli tulemusena on kindlaksmääratud pindala hulgast põhjendatult välja arvatud põllumassiivide osad, mis liigniiskuse, pilliroo või kadakate tõttu ei ole toetuskõlbulikud.
17.Jõustunud otsuses haldusasjas nr 3-16-1579 selgitas ringkonnakohus, et määruse nr 53 § 8 lg 4 grammatilisel tõlgendamisel võib järeldada, et taotleja peab olema nii mahepõllumajanduslik tootja kui ka mahetunnustatud loomapidaja. Mahepõllumajandusliku loomapidamise nõue tuleneb ka määruse nr 53 § 3 lg 1 p-st 7, § 4 lg 1 p-st 7 ning § 5 lg-test 3 ja 4, samuti määruse üldistest normidest. Kuigi LTTS §-st 4 nähtub, et loomapidajaks võib olla nii isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) kui ka isik, kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga, millest tulenevalt
ei ole LTTS järgi välistatud ka rendi või muu lepingu alusel loomapidajaks olemine, ei saa sellest siiski järeldada, et kaebaja oli määruse nr 53 mõistes mahetunnustatud loomapidaja. LTTS § 11 lõikest 1 tuleneb, et loomapidaja on kohustatud pidama peetavate põllumajandusloomade kohta arvestust ning registreerima nad riiklikus registris LTTS-is ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras. Vabariigi Valitsuse poolt LTTS § 11 lõike 3 alusel 26. juuni 2014. a määrusega nr 103 kehtestatud „Põllumajandusloomade registri“ § 7 lõikest 5 tulenevalt on põllumajanduslooma andmed põllumajandusloomade registris seotud teda pidava loomapidaja andmetega. Määruse nr 53 § 5 lõikest 6 nähtub, et mahepõllumajanduslikult peetavate veiste, lammaste ja kitsede puhul võetakse ühikumäärade arvutamisel arvesse taotleja poolt kohustuseaastal peetavate loomade keskmine arv, kelle kohta on andmed kantud põllumajandusloomade registrisse. Seega võib järeldada, et määruse nr 53 mõistes on (mahe)loomapidajaks siiski isik, kelle andmed kajastuvad asjaomastes registrites. Võttes koostöölepinguga karjatamiseks teisele isikule kuuluvad loomad, kes lepingu järgi „tagab tingimused“ kaebaja kohustuste täitmiseks, ei täidaks toetus oma eesmärki ning looks kaebajale teiste taotlejatega võrreldes konkurentsieelise.
18.Ringkonnakohus on jätkuvalt eelviidatud otsuses toodud seisukohal ning leiab, et kaebaja ei ole kvalifitseeritav loomapidajana määruse nr 53 tähenduses. Vastupidist järeldust ei õigusta kaebaja tõenditena esitatud koostööleping (I kd, tl 10) ega Põllumajandusameti mahepõllumajandusliku kontrolli dokumendid kaebaja ja OÜ Adoranna kohta (I kd, tl 11-15). Vastupidi, neist tõenditest nähtuvalt, on vaatamata kaebaja ja OÜ Adoranna koostöölepingule, käsitatud loomapidajana siiski OÜ-d Adoranna ja mitte kaebajat. Seega on Põllumajandusamet pidanud OÜ-d Adoranna vastutavaks mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuete järgimise eest. Tähelepanuväärne on siinjuures, et kaebaja ega OÜ Adoranna esindaja ei ole sellele vastu vaielnud, vaid on allkirjaga kontrolli protokollil (I kd, tl 12, 13p) kinnitanud nõustumist kontrolli tulemustega. Eelnev on kooskõlas ka sellega, et kaebaja ei ole loomapidajana registreeritud PMA mahepõllumajanduse registris ega PRIA põllumajandusloomade registris. Kaebaja käitumine viitab üheselt sellele, et lisaks koostöölepingus võetud kohustustele OÜ Adoranna ees ei ole kaebaja soovinud täita muid loomapidaja kohustusi. Seega on OÜ Adoranna kasutanud kaebajat koostöölepingu alusel oma loomapidaja kohustuste täitmiseks ega ole andnud loomapidamist kaebajale üle.
19.Ringkonnakohus osutab veel sellele, et määruse nr 53 § 11 lg-s 2 on sätestatud taotleja kohustus täita kogu kohustuseperioodi kestel mahepõllumajanduslikul maal mahepõllumajandusliku taimekasvatuse ja mahepõllumajanduslike loomade puhul mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid. Mahepõllumajanduse seaduse § 12 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister mahepõllumajandusliku tootmise nõuded, sealhulgas tegevuse jätkamiseks esitatava teabe ning teabe esitamise tähtaja. Põllumajandusministri 20. veebruari 2009. a määruse nr 25 „Mahepõllumajandusliku tootmise nõuded“ §-de 9 ja 10 järgi peab maheloomapidaja arvestust loomakasvatuse kohta ja esitab Põllumajandusametile tegevuse jätkamise aasta 1. veebruariks andmed ettevõttes peetud üleminekuaja läbinud loomade arvu kohta, liikide ja vanusegruppide kaupa, samuti loomadelt saadud loomakasvatussaaduste koguse kohta. Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et isegi sõltumata registreeringu puudumisest loomapidajana ei saa kaebajat pidada toetuskõlblikuks määruse nr 53 § 8 lg 4 järgi. Nimelt on taotlejal kohustus käituda loomapidajana (pidada arvestust loomade ja loomakasvatussaaduste kohta ning teavitada Põllumajandusametit maheloomapidamise jätkamisest). Olukorras, kus kaebaja ei ole endale selliseid kohustusi võtnud, ei saa ta täita määruse nr 53 § 8 lg-s 4 sätestatud loomkoormuse nõudeid, kuna määruse nr 53 § 11 lg 2 kaudu on loomkoormuse nõue üheselt seostav just taotleja loomapidaja kohustuste täitmisega. Seetõttu ei piisa määruse nr 53
tähenduses loomapidajaks kvalifitseerimiseks ainuüksi sellest, kui isik täidab vabatahtlikult ülesandeid, mis tavapäraselt lasuvad loomapidajal, ilma, et ta oleks seotud loomapidaja kohustuste ja vastutusega. Vastustaja on siinkohal põhjendatult osutanud, et kaebaja käsitlus tingiks talle konkurentsieelise, kuna võimaldaks saada toetust olemata samaaegselt kohustatud maheloomapidamise nõudeid täitma. Vastavalt ei saa määruse nr 53 § 8 lg-s 4 sätestatud loomkoormuse nõuet täita selle kaudu, et kaebaja võimaldab talle kuuluval maal kolmanda isiku loomade karjatamist ja varub sööta kolmanda isiku loomadele. Kaebajal on sellega seoses üksnes eraõiguslikud kohustused kolmanda isiku ees, mitte avalik-õiguslikud kohustused järgida maheloomapidamise nõudeid. Seetõttu on ringkonnakohus jätkuvalt seisukohal, et kui kaebaja ja OÜ Adoranna koostöölepingust tulenevaks ainsaks hüveks kaebajale on PRIA-lt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamine, on suure tõenäosusega tegemist kaebaja poolt kunstlike tingimuste loomisega toetuse saamise eesmärgil.
20.Haldusasjades nr 3-18-505 ja 3-18-305 hindas ringkonnakohus 2016. aasta administratiivse ja 2017. aasta kohapealse kontrolli tulemusel kaebaja põllumassiivide toetusõiguslike pindalade vähendamist, leides, et PRIA on seejuures käitunud õiguspäraselt. Ringkonnakohus selgitas nendes lahendites püsirohumaa toetusõiguslikkuse nõudeid ja hindas kontrolli läbiviimise õiguspärasust. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus järgnevat. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 p-i h järgi võib püsirohumaa hõlmata ka karjatamiseks sobivad põõsaid ja/või puid tingimusel, et rohi või muud rohttaimed jäävad valdavaks. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 639/2014 art 6 kohaselt käsitatakse määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 1 p-i h kohaldamisel rohtu ja muid rohttaimi ülekaalus olevana siis, kui need katavad üle 50 % toetuskõlblikust alast. Tulenevalt määruse (EL) nr 1307/2013 art 4 lg 2 p-le a määrab aga liikmesriik kindlaks kriteeriumid, millele põllumajandustootjad peavad vastama, et täita kohustust hoida põllumajandusmaa karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras (põllumajandusliku tegevusega tegelemine). Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 2 p 23 kohaselt on kindlaksmääratud pindala toetuskavade tähenduses pindala, mille puhul on täidetud kõik toetuskõlblikkuse tingimused ja muud toetuse andmise tingimustega seotud kohustused. Sama määruse art 9 lg 3 kitsendab puudega põldude toetusõiguslikkuse kriteeriume, nähes ette, et üksikute puudega põldu käsitatakse toetusõiguslikuna, kui on täidetud samaaegselt kaks sätestatud tingimust - sellisel põllul peab olema võimalik tegeleda põllumajandustegevusega samamoodi nagu puudeta põldudel samas piirkonna ning puude arv toetuskõlbliku hektari kohta ei ületa teatavat maksimumtihedust, mille liikmesriigid on siseriiklikult kindlaks määranud. Vastavalt põllumajandusministri 10. märtsi 2015. a määruse nr 22 „Põllumassiivi kaardi koostamise, põllumassiivi piiripunktide määramise, põllumassiivile unikaalse numberkoodi andmise, põllumassiivi toetusõigusliku pindala ning põllumassiivil asetsevate maastikuelementide määramise ja korra ning põllumassiivi kasutamise kohta esitatavad andmed ja nende esitamise kord“ § 5 lg-le 5 arvatakse maksimaalse toetusõigusliku pindala hulka põld, kus ühe hektari kohta ei kasva rohkem kui 50 puud. Seega kui puude arv ületab maksimumtihetust, siis ei ole isegi põllumajandusliku tegevuse võimalikkus sellel maa-alal iseenesest enam oluline, kuna sellist maad ei saa toetusõigusliku pindala hulka arvata. Kaebaja maade toetusõiguslikust pindalast välja jäetud osadel kasvav kadakas ei ole rohi ega rohttaim, mistõttu tuleb teda pidada puittaimeks, mille laialdane levik põllumajandusmaal võib kaasa tuua selle maa põllumajanduslikust kasutusest välja langemise.
21.Ringkonnakohus on jätkuvalt samal seisukohal. Käesolevas asjas vaidluse alla olevate põllumassiivide piiride korrigeerimist põhjendas vastustaja sellega, et tuvastati mittetoetusõiguslikud alad, mis olid kaetud kadakatega, pillirooga, võsastunud, liigniisked või puudega kaetud ja puude tihedus ületas lubatud maksimumtihedust.
Määruse nr 53 § 8 lg 8 järgi ka mahepõllumajandusega jätkamise toetuse määramisel lähtutakse toetusõigusliku põllumajandusmaa määratlemisel põllumajandusministri 10. märtsi 2015. a määruse nr 22 „Põllumassiivi kaardi koostamise, põllumassiivi piiripunktide määramise, põllumassiivile unikaalse numberkoodi andmise, põllumassiivi toetusõigusliku pindala ning põllumassiivil asetsevate maastikuelementide määramise ja korra ning põllumassiivi kasutamise kohta esitatavad andmed ja nende esitamise kord” §-s 5 sätestatust. Seega ka käesoleval juhul oli PRIA kohustatud toetusõigusliku pindala hulgast välja arvama selle osa kaebaja põllumassivist, millel võsastumise, pilliroo või liigniiskuse tõttu ei ole võimalik tegeleda loomade karjatamisega ja/või millel kasvavate puude tihedus ületab 50 puud hektari kohta. Kuna kumbki tingimus iseseisvalt välistab ala toetusõiguslikuna määratlemise, siis viimasel juhul ei olnud enam vaja tuvastada, kas loomade karjatamine alal on välistatud.
22.Põllumassiivide piiride muutmisest teatas PRIA kaebajale 13. juuni 2017. a kirjaga (I kd, tl 112-113), milles oli märgitud iga põllumassiivi pindala muutmise ulatus ja samuti muutmise faktiline põhjendus. Põllumassiivide piiride korrigeerimise faktiline alus on tuvastatud kohapealse kontrolli käigus, mille toimumisest kaebajat teavitati ja mille tulemused kajastuvad iga põllumassiivi kohta eraldi koostatud kohapealse kontrolli aktis (I kd, tl 114-130). Kohapealse kontrolli teostamisel tehti ka fotosid põllumassiividest, kuid PRIA selgitusel on fotodel üksnes illustreeriv tähendus ning need ei olnud aluseks piiride korrigeerimisele. Kohtumenetluses on kaebaja seadnud kahtluse alla selle, kas põllumassiivide piiride korrigeerimiseks esines õiguslik ja faktiline alus. Ringkonnakohus asus eespool seisukohale, et vastustaja nimetatud asjaolude ilmnemine on aluseks mõjutatud ala väljaarvamiseks toetusõigusliku pindala hulgast. Kohapealse kontrolli aktide, 2016. aastal toetuse taotlemisel märgitud taotletava pindala ja pärast põllumassiivide piiride muutmist maksimaalse toetusõigusliku pindala kõrvutamise kaudu oli kaebaja jaoks arusaadav, millises osas ja millise faktilise asjaolu tõttu täpselt iga põllumassiivi suhtes muudatused tehti Kaebaja ei ole aga esitanud konkreetseid vastuväiteid piiride muutmisele ega osutanud, millises osas ja mis põhjusel tema hinnangul PRIA on eksinud piiride muutmise aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamisel. Seetõttu ei pidanud vastustaja kohtumenetluses täiendavalt selgitama piiride muutmise asjaolusid ega halduskohus omal algatusel kontrollima iga põllumassiivi piiride muutmise faktilise aluse esinemist. Seetõttu on põhjendamatu kaebaja etteheide, nagu oleks halduskohus rikkunud menetlusnorme, tuvastades piiride muutmise õiguspärasuse ainuüksi vastustaja esitatud fotode põhjal.
23.PRIA peetav põllumassiivide register on aluseks nii otsetoetustaotluste kui ka maaelu arengukava toetuste määramisel. Seetõttu sai kaebaja toetust taotleda põllule, mis on kantud registrisse toetusõigusliku põllumajandusmaana ja vastab seega heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis oleva põllumajandusmaa nõuetele. Tulenevalt määruse nr 22 § 5 lg-st 1 määrab põllumassiivi maksimaalse toetusõigusliku pindala PRIA. Vastavalt oli PRIA õigustatud ja kohustatud parandused registrisse kandma, kui ta tuvastas kontrolli tulemusena, et registris on maksimaalse toetusõigusliku pindala hulgas kajastatud alad, mis ei vasta hea põllumajandus- ja keskkonnaseisundis oleva põllumajandusmaa nõuetele. Seejuures oli kaebajal endal toetuse taotlemisel õigus märkida ära just see põllumajandusmaa, millele ta toetust taotleb ning ühtlasi kohustus tagada, et sellel on täidetud abikõlbulikkuse tingimused. Seetõttu juhul, kui PRIA registris oli maksimaalse toetusõigusliku pindala hulgas kajastatud alasid, mis tegelikkuses tingimustele ei vasta, tuli kaebajal toetuse taotlemisel need alad ise välja arvata. Toetustaotluse lahendamisel, kui PRIA tuvastas, et toetusetaotlusel esitatud andmed põldude kohta on ebaõiged, sest hõlmatud on ka mitteabikõlbulikud alad, siis tuli kohaldada sanktsioone nii, nagu need on ette nähtud määruse (EL) nr 640/2014 art-s 19. PRIA oli õigustatud ja kohustatud arvestama mittevastavusega ka kaebaja 2016. aastal esitatud taotluse osas, kuna vaidlusaluste alade väljaarvamise faktiline alus on püsivat laadi (ei tekkinud
2017. aasta kevadel, vaid juba varem) ning aluse esinemises võimaldasid veenduda ka 2016. aastal tehtud ortofotod.
24.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga selles, nagu käesolevas asjas esitatud kaebusega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki juba põhjusel, et PRIA 4. detsembri 2017. a otsuse tühistamise korral taastuks PRIA 13. veebruari 2017. a otsuse kehtivus kaebajat puudutavas osas, millega samuti jäeti kaebaja toetusetaotlus rahuldamata. HKMS § 44 lg 1 kohaselt on isikul lubatud kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Seetõttu üldjuhul ei saa vaidlustada isikut soodustavaid haldusakte, millel puudub negatiivne mõju isiku õigustele. Sel põhjusel ei ole alust eeldada, et kaebaja tahteks oli käesolevas asjas tühistamisnõudega vaidlustada PRIA 4. detsembri 2017. a otsust ka resolutsiooni p 1 osas, s.t varasema otsuse kehtetuks tunnistamise osas, mis oli kaebaja jaoks positiivse mõjuga. Kahtluse korral oli halduskohtul võimalik paluda kaebajal oma tahet täiendavalt selgitada. Olukorras, kus kaebaja ei ole vastupidist tahet selgelt väljendanud, saab kaebust tõlgendada selliselt, et ta soovib kaevatava otsuse tühistamist üksnes tema õigusi kahjustavas osas. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 1 kehtivuse säilimisel saavutaks kaebaja aga kaebuse rahuldamisel oma eesmärgi, s.t puuduks kehtiv haldusakt, millega toetusetaotlus on jäetud rahuldamata ja vastavalt oleks võimalik teha ka vastustajale ettekirjutus taotluse uueks lahendamiseks. Käesoleva asja lahendamisel ei ole see siiski oluline, sest puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
25.Eeltoodu muutmata.
alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus
26.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning puudub alus vastustaja menetluskulude kaebaja kasuks väljamõistmiseks, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.