Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 9. oktoober 2019, Tartu
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus varjupaigataotlejate X ja Y kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Tartu Halduskohtu 2. septembri 2019. a määrus X ja Y määruskaebused Kirjalik menetlus Määruskaebuste esitajad/isikud, kelle kinnipidamist taotletakse – X ja Y Riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Aldo Vassar Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
3-19-1665
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 2. septembri 2019. a määrus muutmata.
2.Asendada käesolevas määruses selle avaldamisel määruskaebuse esitajate nimed tähemärkidega X ja Y.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud pidasid 1. septembril 2019 xxx maakonnas xxx vallas xxx külas kinni isikud, keda kahtlustati Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise kontrolljoone ebaseaduslikus ületamises. Ühtlasi puudus isikutel seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Kinni peetud isikud tuvastati kui Armeenia Vabariigi kodanikud X ja tema alaealine laps Y. Esialgu peeti isikud kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, § 15 lg 2 p-de 1 ja 3, § 15 lg 3 ja § 19 lg 1 alusel kuni 48 tunniks. Kuna isikud avaldasid hiljem soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks, vormistati kinnipidamine ümber kinnipidamiseks kuni 48 tunniks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse
2.Politsei- ja Piirivalveamet esitas 2. septembril 2019. a Tartu Halduskohtule taotlused X ja Y kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 361 lg 1 ja lg 2 p-de 4, 5 ja 7 alusel. Taotluses märgiti järgnevat.
2.1.VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. VRKS § 361 lg 21 alusel tuleb põgenemisohtu tõlgendada koosmõjus VSS §-s 68 nimetatud asjaoludega. VSS § 68 p 8 sätestab, et põgenemisoht esineb juhul, mil välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning tal ei ole luba või õigust Eestis viibida. Isiku ütluste kohaselt on ta varasemalt rahvusvahelist kaitset taotlenud nii Lätis, Rootsis, Saksamaal kui ka Hollandis. Kuna ta endale soodsat otsust ei saanud, läks ta tagasi Armeeniasse. Isiku ütlustest nähtub, et Eesti ei olnud tema sihtriigiks. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isiku abikaasale on
20.veebruaril 2018 väljastatud Saksamaal rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistus. Isik ise väidab, et ta ei tea oma abikaasa asukohta.
2.2.VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Sellele viitavad isiku riiki saabumise asjaolud ning see, et isik on varasemalt neljal korral erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides taotlenud rahvusvahelist kaitset, kuid ei ole väidetavalt endale soodsat otsust saanud, mistõttu on ta neist riikidest lahkunud.
2.3.VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 604/2013 sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht. Kuna isik on esitanud varasemalt rahvusvahelise kaitse taotluse Lätis, Saksamaal, Rootsis ja Hollandis, tuleb välja selgitada, kas mõni nimetatud liikmesriikidest on vastutav isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ning kas isik kuulub sellest tulenevalt üleandmisele vastutavale liikmesriigile.
2.4.PPA hinnangul ei ole VRKS §-s 29 nimetatud järelevalvemeetmete (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule andmine) kohaldamine isiku suhtes võimalik, kuna esineb põgenemisoht. Leebemate järelevalvemeetmete rakendamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peab alust andma isiku varasem käitumine (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Arvestades seda, et isik ei otsinud Eestisse ja Euroopasse saabumiseks seaduslikke võimalusi ning tema algseks eesmärgiks oli minna Lätti, ei saa PPA eeldada, et vabaduses viibides võiks isik menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni olla ametivõimudele kättesaadav. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isiku abikaasa võib olla mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis ning isik võib vabaduses viibides Eestist omavoliliselt lahkuda. Põgenemisohtu ei vähenda ka alaealise lapse olemasolu. Laps on sündinud xxxs. Lapse ema on vaatamata lapse olemasolule erinevates riikides ringi liikunud.
3.Tartu Halduskohtu andis 2. septembri 2019. a määrustega haldusasjades nr x-xx-xxxx ja nr x-xx-xxxx loa X ja Y kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 2. septembrist 2019 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohus kordas oma määruses käesoleva määruse p-s 2 nimetatud põhjendusi ning nõustus, et isiku kinnipidamine ja paigutamine kinnipidamiskeskusesse on vajalik ja proportsionaalne. Halduskohus ei nõustunud määruses vaid sellega, et isikute tegelikuks eesmärgiks ei ole saada Eestist rahvusvahelist kaitset. Halduskohtu hinnangul ei pea rahvusvahelise kaitse taotlust esitama koheselt pärast kinnipidamist. Isikud tegid seda umbes
neli tundi pärast kinnipidamist. Isikute varasem käitumine võib viidata sellele, et rahvusvahelist kaitset soovitakse saada ükskõik millises Euroopa Liidu liikmesriigis. Halduskohus leidis seega, et kinnipidamise alusena ei saa käsitleda VRKS § 361 lg 2 p 5.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.X ja Y esitasid Tartu Halduskohtu 2. septembri 2019. a määrusele määruskaebused, milles taotlevad halduskohtu määruse tühistamist. Määruskaebuses märgivad määruskaebuse esitajad järgnevat.
4.1.Isikud esitasid riigi õigusabi taotlused 5. septembril 2019. Tartu Ringkonnakohus rahuldas need 10. septembril 2019. Määruskaebuse esitajatele riigi õigusabi korras määratud esindaja võttis ülesande vastu ja teavitas kohut määruskaebuse esitajate esindamisest 17. septembril 2019. Asja materjalidega tutvus ta 18. septembril 2019, samal päeval koostas ta ka määruskaebuse. Seega tegi esindaja kõik menetlustoimingud viivitamata ning ühepäevase hilinemisega esitatud määruskaebuse puhul tuleb kaebetähtaeg ennistada.
4.2.Määruskaebuse esitajate puhul ei esine VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 7 nimetatud kinnipidamise aluseid. Kaebaja sai kõikidelt riikidelt, v.a Hollandilt, kus ta rahvusvahelist kaitset taotles, keelduva vastuse. Sellest ei järeldu, et määruskaebuse esitajad on loata teistest liikmesriikidest lahkunud ja et määruskaebuse esitajad ei ole usaldusväärsed. Määruskaebuse esitaja kardab enda ja oma lapse elu pärast, mistõttu ta liigub ühest riigist teise lootusega kuskil saada rahvusvahelist kaitset. Määruskaebuse esitaja hinnangul on Eesti turvaline riik ning siin on sobilik elada. Varasemalt ei olnud määruskaebuse esitaja Eestist teadlik, mistõttu nimetas kaebaja sihtkohariigina Lätit, kus ta on kunagi ka viibinud.
4.3.Kohaldada tuleks leebemaid järelevalvemeetmeid, sest määruskaebuse esitaja hoidmine kinnipidamiskeskuses koos tema väikese lapsega ei ole proportsionaalne.
5.Politsei- ja Piirivalveameti vastuses palutakse määruskaebus rahuldamata jätta.
5.1.Määruskaebuse esitaja varasem käitumine annab alust arvata, et vabaduses viibides võib isik omavoliliselt lahkuda mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki. Isiku põgenemisohtu suurendab ka asjaolu, et isiku abikaasa viibib väidetavalt Hollandis. Halduskohtu küsimusele, miks määruskaebuse esitaja abikaasast eraldi reisib, isik ei vastanud. PPA-le on arusaamatu, et kui isik otsib endale ja oma lapsele turvalist keskkonda, siis miks lahkuti Hollandist ning siirduti tagasi Armeeniasse, mis on riik, mille eest kaitset taotletakse. Isiku käitumine tekitab küsimusi tema tegelikes eesmärkides. Lisaks on isik andnud vastuolulisi selgitusi ka sihtriigi osas. Näiteks esialgu väitis isik, et lahkus erinevatest liikmesriikidest enne rahvusvahelise kaitse taotluse osas sisulise otsuse saamist, hiljem aga on ta öelnud, et sai kõikidest riikidest peale Hollandi negatiivse otsuse ning liikus seetõttu edasi uude liikmesriiki.
5.2.Halduskohus on õigesti leidnud, et kinnipidamise alusena esineb ka VRKS § 361 lg 2 p-s 7 nimetatu. Määruskaebuse esitaja on korduvalt erinevates liikmesriikides rahvusvahelist kaitset taotlenud ning seetõttu on vajalik välja selgitada, kas mõni nendest liikmesriikidest on vastutav isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, millest tulenevalt kuulub isik Dublini määruse alusel üleandmisele tollesse liikmesriiki.
5.3.Isikute kinnipidamiskeskusesse paigutamine on proportsionaalne ja tagab paremal määral esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemist. Halduskohus toimunud istungil leidis ka lastekaitsespetsialist, et kuigi kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei ole lapse parimates huvides laiemas mõttes, tagab kinnipidamiskeskuses võimaldatav stabiilsus ja muuks eluks vajalik lapsele parema elukvaliteedi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Esmalt lahendab ringkonnakohus taotlused määruskaebuste esitamise tähtaja ennistamiseks (I) ning annab seejärel hinnangu isikute kinnipidamiskeskusesse paigutamise õiguspärasusele
(II).
I
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks puudub vajadus, sest määruskaebus on esitatud niigi tähtaegselt. Vaidlustatud halduskohtu määrus tehti 2. septembril 2019 ning riigi õigusabi taotluse esitasid isikud juba 5. septembril 2019. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui isik on esitanud kaebetähtaja jooksul riigi õigusabi taotluse, siis sisaldub selles ka kaebus, kui selles on väljendatud kaebaja tahe kaebus esitada ning haldusakt, mida soovitakse vaidlustada (RKHKm 3-3-1-30-13, p 9). Ringkonnakohtu arvates on see seisukoht kohaldatav ka määruskaebemenetluses riigi õigusabi taotluse esitamisele. Ka käesoleval juhul nähtus isikute esitatud riigi õigusabi taotlusest nende tahe esitada määruskaebus ning samuti määrus, mida vaidlustada sooviti. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et
5.septembril 2019 esitatud riigi õigusabi taotlused sisaldasid endas ka määruskaebust, ning hiljem määratud esindaja poolt esitatud määruskaebus on käsitatav määruskaebusena täiendatud kujul. Kokkuvõttes on seega määruskaebused esitatud tähtaegselt 5. septembril 2019 ning määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks pole vajadust. II
8.PPA taotluses on isikute kinnipidamise alustena välja toodud VRKS § 361 lg 2 p-d 4, 5 ja 7, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4); kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5); isiku üleandmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 604/2013 sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht (p 7). Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks piisab ka vaid ühe aluse olemasolust. Kuna halduskohus leidis, et rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks ning määruskaebuse vastuses ei ole vastustaja halduskohtu seisukohale ja järeldusele vastu vaielnud, jäädes kinnipidamise alustena VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 7 nimetatu juurde, ei analüüsi ringkonnakohus alljärgnevalt kinnipidamise alusena VRKS § 361 lg 2 p 5.
9.Kõiki kinnipidamisega seotud asjaolusid käsitleb ringkonnakohus käesolevas määruses lähtudes Xst, kuna ta on oma alaealise lapse seaduslik esindaja, nad saabusid Eestisse koos ning lapse edasine käekäik sõltub kahtlemata tema ema tegutsemisest.
10.VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud kinnipidamise alusega seoses on kohtupraktikas selgitatud, et nimetatud alusel kinnipidamise eesmärgiks on, et isik oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-18/16, p 39). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Samas ei ole asjaolude ebaselgus üksi piisav selleks, et võtta isikult vabadus. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude
väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. jaanuari 2018. a määrus asjas nr 3-17-792, p-d 18.1 ja 18.2).
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praegusel juhul isikute põgenemisohtu välistada. Taoliseks kartuseks annab alust isikute varasem käitumine. Isikud saabusid Eestisse
1.septembril 2019. Enne seda olid nad alates 10. augustist 2019 olnud Moskva lähistel xxx linnas, kus elab määruskaebuse esitaja abikaasa õde. Määruskaebuse esitaja väitis, et reisisihtkohaks ei olnud esialgu Eesti, vaid sooviti minna Lätti, kuid Eesti kasuks otsustati lühema vahemaa tõttu. Lisaks on isik andnud vastuolulisi ütlusi varasemalt erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides esitatud varjupaigataotluste resultaatide suhtes. Esmastes selgitustes väitis määruskaebuse esitaja, et ta on taotlenud rahvusvahelist kaitset Lätis, Saksamaal, Rootsis ja Hollandis ning on neist riikidest lahkunud enne otsuse saamist. Seejärel muutis isik oma ütlusi ning mainis, et lahkus enne rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes sisulise otsuse saamist üksnes Hollandis olles. Isiku eesmärgid on ebaselged ning kujunenud käitumismustri pinnalt võib eeldada, et vabaduses olles võib isik liikuda edasi mõnda teise liikmesriiki. See aga takistab esitatud varjupaigataotluste menetlemist. Seda enam, et isiku varasema käitumise tõttu on praegusel hetkel mitmeid väljaselgitamist vajavaid asjaolusid. Näiteks on ebaselge, miks isik päritoluriigist lahkus, sest vaatamata väidetavale ohule on isik pärast Euroopa Liidu liikmesriikidest negatiivsete otsuste saamist tagasi kodumaale pöördunud, kust lahkus viimati selle aasta augustis. Põgenemisohtu suurendab kindlasti ka see, et määruskaebuse esitaja abikaasa võib Hollandis viibida, mistõttu võib eeldada, et määruskaebuse esitaja soovib koos lapsega oma abikaasa juurde reisida.
12.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et kinnipidamise alusena esineb ka VRKS § 361 lg 2 p 7, mis sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 604/2013 sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht. Isik on väidetavalt neljas erinevas liikmesriigis taotlenud rahvusvahelist kaitset. Väidetavalt lahkus määruskaebuse esitaja Hollandist enne seda, kui seal jõuti asjas sisuline otsus teha. Seetõttu võib olla tekkinud olukord, kus Eesti ei olegi liikmesriik, kes peaks isiku taotluse lõpuni menetlema, vaid asjakohane menetlus kuulub läbiviimisele mõnes muus liikmesriigis. Kahtlemata eeldab nimetatu väljaselgitamine aega ning olukorras, kus isikud pääsevad vabadusse, ei pruugi nad enam vastutavale riigile väljaandmiseks kättesaadavad olla.
13.Arvestades käesoleval juhul esitatud asjaolusid, on isikute kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne abinõu. Kuigi määruskaebuse esitaja väidab, et väikese lapse tõttu tuleks tema suhtes kohaldada VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud leebemaid järelevalvemeetmeid, on lastekaitsespetsialist halduskohtu istungil väitnud, et kuigi kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei ole lapse parimates huvides laiemas mõttes, tagab kinnipidamiskeskuses võimaldatav stabiilsus ja muuks eluks vajalik lapsele parema elukvaliteedi. Seega ei ole praeguses situatsioonis vabaduses viibides ilmtingimata lapse elukvaliteet parem, seda enam, et tema emal puudub siin töökoht, sotsiaalsed garantiid, suhtlusvõrgustik ning ta ei valda ka kohalikku keelt.
14.Lähtudes VRKS § 13 lg-st 1, mis sätestab, et rahvusvahelise kaitse menetlus ja ajutise kaitse menetlus ei ole avalikud, asendab ringkonnakohus käesolevas määruses selle avaldamisel määruskaebuste esitajate nimed tähemärkidega X ja Y.
15.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest ei ole määruskaebuste rahuldamine põhjendatud ning Tartu Halduskohtu 2. septembri 2019. a määrus tuleb jätta muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.