Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.04.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1282
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16.12.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 16.12.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-1282 muutmata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
31.05.2021
Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Halduskohus rahuldas 16.06.2017 otsusega asjas nr 3-17-456 X (kaebaja) kaebuse osaliselt ja tuvastas Tallinna Vangla (vastustaja) tegevuse õigusvastasuse, mis seisnes ajavahemikul 09.–23.08.2016 kartserikaristuse kandmise ajal kaebajale vabas õhus viibimiseks vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 3 ls-s 2 sätestatud tingimuste tagamata jätmises ja sellega kaebaja inimväärikuse alandamises. Kohtuotsus jõustus 18.07.2017.
2.Tallinna Halduskohus rahuldas 05.07.2017 otsusega asjas nr 3-16-2147 kaebaja kaebuse osaliselt ja tuvastas, et ajavahemikul 10.–28.03.2016 muutus kaebaja jälgimiskambris kinnipidamine õigusvastaseks hiljemalt 11.03.2016, kui vastustaja jättis hindamata kaebaja edasise jälgimiskambris hoidmise vajaduse; ajavahemikul 01.–08.06.2016 muutus kaebaja jälgimiskambris kinnipidamine õigusvastaseks alates 03.06.2016 kell 13.17, kui vastustaja jättis hindamata kaebaja edasise jälgimiskambris hoidmise vajaduse; ajavahemikul 22.– 27.06.2016 oli kaebaja jälgimiskambrisse paigutamine ja kinnipidamine õigusvastane kogu ulatuses; ajavahemikul 30.06.–03.07.2016 muutus kaebaja jälgimiskambris kinnipidamine õigusvastaseks alates 02.07.2016, kui vastustaja jättis hindamata kaebaja edasise jälgimiskambris hoidmise vajaduse. Kohtuotsus jõustus 05.08.2017.
3.Kaebaja esitas 02.04.2019 vastustajale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju eest hüvitist 2000 eurot. Kaebaja nõudis kahju hüvitamist ebaseadusliku jälgimiskambris hoidmise ja kartseris viibimise ajal jalutamisvõimaluse puudumise eest. Kaebaja tervist kahjustati ning tema eraelu rikuti.
4.Vastustaja rahuldas 10.06.2019 vastusega nr 5-37/19/54-2 kaebaja taotluse osaliselt ja otsustas kaebajale maksta õigusvastaselt jälgimiskambris hoidmisega ajavahemikel 03.06.2016–08.06.2016, 22.–27.06.2016, 02.–03.07.2016 ning kartserikaristuse kandmise ajal nõuetekohaste jalutuskäikude tagamata jätmisega ajavahemikul 09.–23.08.2016 tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 150 eurot. Vangla jättis nõude läbi vaatamata ajavahemiku 11.03–28.03.2016 eest, kuna selles osas ei esitatud nõuet tähtaegselt.
5.Kaebaja esitas 08.07.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustajalt mittevaralise kahju eest 2000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Vangla tegevuse õigusvastasus on tuvastatud kohtulahenditega haldusasjades nr 3-16-2147 ja 3-17-456. Kaebaja märkis, et 150 eurot ei ole piisav hüvitis õigusvastase 14-päevase jälgimiskambris ja 14-päevase kartserikambris hoidmise eest. Kaebaja psüühika ja tervis said kahjustada ning seda tõendavad ravikaart ja pidevad arsti külastused. Kaebaja saab vastustaja tegevuse tõttu sotsiaaltoetust, et osta ravimeid. Kaebaja mälu on halvenenud. Kaebaja tarbis erinevaid ravimeid ja teeb seda siiani. Eelmärgitu kinnitab kaebaja versiooni temale põhjustatud piinadest.
6.Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist järgmistel põhjendustel: 1) nõuetekohase jalutusvõimaluse puudumist 12 järjestikusel päeval ei ole kohtupraktikas peetud sedavõrd intensiivseks riiveks, et see annaks aluse lugeda kinnipidamistingimusi inimväärikust alandavaks ja õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist rahas (Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2019 otsus asjas nr 3-16-2031). Samuti ei ole kohus pidanud põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitise eest raha välja mõistmist olukorras, mil kinnipeetaval puudus nõuetekohane jalutamisvõimalus 10 järjestikusel päeval, arvestades täiendavalt, et pikka aega kasutusel olnud avatud tualetist võib teatud määral levida ebameeldivat lõhna (Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus asjas nr 3-16-225). Kuna praegusel juhul viibis kaebaja kartseris järjest 14 päeva ja muid olulisi rikkumisi seoses kartserikambrite tingimustega ei ole tuvastatud, ei saa jalutamistingimustega seotud riivet pidada sedavõrd intensiivseks, et 2(6)
3-19-1282 see annaks aluse mõista kaebajale välja kahjuhüvitis suuremas ulatuses kui senises kohtupraktikas. Arvestada tuleb, et vangla paigaldas jalutusboksidele varikatused kinnipeetavate soovil, kes soovisid jalutades saada kaitset sademete eest; 2) asjaolu, et kaebaja viibis jälgimiskambris 14 päeva, ei õigusta suurema hüvitise väljamõistmist. Kaebaja paiknemine vaidlusalusel perioodil jälgimiskambris oli tingitud tema enda käitumisest. Kaebaja kujutas endast kõrgendatud ohtu vangla julgeolekule ning kaaskinnipeetavate, ametnike ja teiste vangla territooriumil viibivate isikute elule ja tervisele. Vangla oli eelnevalt võtnud tarvitusele meetmed kaebaja meeleseisundi stabiliseerimiseks. Kaebajaga viidi korduvalt läbi vestlusi. Ta paigutati kambrisse, kus võimalused korrarikkumiste ja ähvarduste täideviimiseks olid minimaalsed. Erinevad agressiivsed intsidendid jätkusid. Seega esines erakorraline põhjendatud vajadus kaebaja jälgimiskambrisse eraldamiseks. Kinnipeetav vastutab enese käitumise eest ja tal on võimalik järgida vangla sisekorda ning vältida julgeolekuohtusid. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid erilisi tagajärgi, mille põhjustas tema jälgimiskambrisse paigutamine; 3) sündmuste lühiajalisust arvestades ei saanud tervise kahjustamist kaasneda. Ka kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusalustel päevadel või vahetult pärast seda pöördunud meditsiiniosakonda kaebustega, mida oleks võimalik seostada vabas õhus jalutuskäikude mittetagamise või jälgimiskambris viibimisega. Kaebaja tervisekaardi andmetest ei nähtu kaebaja vangistuses viibimise jooksul terviseseisundi halvenemist, mida võiks seostada praeguse vaidluse esemeks oleva vastustaja tegevusega.
7.Tallinna Halduskohus jättis 16.12.2019 otsusega kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) Tallinna Halduskohus tuvastas asjas nr 3-16-2147, et kaebaja kinnipidamine jälgimiskambris oli perioodidel 11.–28.03.2016, 03.–08.06.2016, 22.–27.06.2016 ja 02.–03.07.2016 õigusvastane. Tallinna Halduskohus tuvastas asjas nr 3-17-456, et kaebajale jäeti õigusvastaselt ajavahemikul 09.–23.08.2016 kartserikaristuse kandmise ajal tagamata vabas õhus viibimise võimalus; 2) kohus tunnistas asjas nr 3-17-456 õigusvastaseks ka kaebaja kinnipidamise kartserikambris ebarahuldavates tingimustes ajavahemikel 19.04.–24.05.2017 ja 29.05.–15.06.2017 (kokku 54 päeva). Selles osas ei ole kaebaja hüvitist taotlenud. Kuigi kaebaja viitas 10.10.2019 esitatud täiendavas seisukohas võimalusele esitada ka selle eest vastustajale kahju hüvitamise nõue, ei tule seda käsitleda kaebuse muutmise avaldusena. Kaebaja ei ole nõuet muutnud ja uut nõuet ei saaks kohustusliku kohtueelse menetluse mitte läbimise tõttu ka menetlusse võtta (VangS § 11 lg 8). Samuti pole perioodi 11.–28.03.2016 osas kaebust esitatud ega menetlusse võetud; 3) kaebajale tervisekahju põhjustamine ei ole tõendatud ega usutav. Tervisekaardi väljavõttest perioodi 05.10.2007–09.06.2017 kohta ei nähtu, et vaidlusalustel perioodidel oli kaebajal vastustaja õigusvastasest tegevusest tingitud võimalikke terviserikkeid. Tervisekaardile tehtud kannetest võib lugeda, et kaebaja tervisekaebused ei erine vaadeldaval perioodil varasematest ega hilisematest sissekannetest. Kaebaja on küll 12.08.2016 (kartserikambris viibimise ajal) kurtnud, et talle ei ole kuu aega väljastatud silmatilkasid ja meditsiiniosakond ei reageeri, kuid pärast seda väljastati talle silmatilgad. Kuna kaebaja etteheide puudutas aega enne tema kartserisse paigutamist, ei saa ka väidetav silmatilkade väljastamata jätmine olla seotud kaebaja kartseris hoidmisega. Kaebaja väide, et ta saab sotsiaaltoetust ravimite ostmiseks, ei seondu vastustajale etteheidetud rikkumistega ega praeguse vaidlusega. Samuti ei ole usutav, et jälgimiskambris või kartseris kinnihoidmine kokku 28 päeva saaks põhjustada mäluprobleeme; 4) vastustaja süü seisneb hooletuses, kuna ta jättis piisavalt kaalumata, milliseid täiendavaid võimalusi saaks kasutada kinnipeetavatele jalutusbokside mugavama kasutamise tagamiseks. Vastustaja jättis hindamata kinnipeetava jälgimiskambris jätkuva hoidmise põhjendatuse; 5) kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ning sel põhjusel hüvitise välistamine või vähendamine ei ole põhjendatud; 3(6)
3-19-1282 6) mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 27.06.2017 otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt Riigikohtu 07.11.2017 otsus asjas nr 3-15-3215, p 9; 16.03.2017 otsus asjas nr 3-3-1-83-16, p 24; 27.05.2016 otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 12; 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (HKMS § 41 lg 5; Riigikohtu 20.10.2010 määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18); 7) kohus võrdleb vastustaja määratud hüvitist teiste sarnastes asjades määratud hüvitistega. Tallinna Ringkonnakohus mõistis 18.09.2017 otsusega asjas nr 3-16-611 isikule välja mittevaralise kahju eest hüvitise 80 eurot selle eest, et ta jäeti ilma nõuetekohastest jalutuskäikudest 36 päeva jooksul (s.o 2,22 eurot päeva eest). Asjas nr 3-16-231 mõisteti isikule nõuetekohastest jalutuskäikudest ilma jätmise eest 30 päeva jooksul hüvitiseks 60 eurot (s.o 2 eurot päeva eest). Kaebaja jalutamisvõimalused ei olnud neis asjades käsitletutest halvemad, mistõttu ei saa ka vastustaja määratud hüvitise suurust (s.o u 5 eurot päeva eest) pidada ebapiisavaks; 8) kaebaja õigusvastane jälgimiskambris hoidmine toimus mitmel erineval lühikesel perioodil. Kaebaja viibis jälgimiskambris lühikeste perioodide jooksul. Kohus analüüsis asjas nr 3-162147 jälgimiskambrite tingimusi. Viidatud asjas ei tuvastanud kohus, et kaebajat oleks hoitud jälgimiskambris, mis oleks olnud lubatust niiskem, koristamata või lagastatud. Samuti ei nähtunud kaebaja tervisekaardist, et kaebajale oleks jälgimiskambris viibimise ajal keeldutud vajadusel meditsiinilise abi osutamisest. Näiteks on kohtud õigusvastaste kinnipidamistingimuste tõttu väikese kasutatava põrandapinna ja täiendavalt muude ebakohaste tingimuste osas mõistnud välja hüvitise 297 päeva eest 750 eurot ehk 2,5 eurot päevas (Riigikohtu 17.03.2017 otsus asjas nr 3-3-1-89-16) ja 166 päeva eest 332 eurot ehk 2 eurot päevas (Riigikohtu 09.12.2015 otsus asjas nr 3-3-1-42-15). Seevastu õigusvastaselt kartserisse paigutamise eest pidas Riigikohus kinnipeetavale õiglaseks hüvitiseks 6,4 eurot iga kartseris viibitud päeva eest (Riigikohtu 28.01.2014 otsus asjas nr 3-3-1-80-13 p 13). Tartu Halduskohus määras 30.09.2019 otsuses asjas nr 3-19-962 kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmise eest hüvitiseks 44,73 eurot 7 päeva eest (s.o 6,39 eurot päevas). Vastustaja määratud hüvitis on võrreldavas suuruses ja selle määramisel ei ole jäetud olulisi asjaolusid arvestamata, mis võinuksid mõjutada hüvitise suurust. Jalutamistingimuste osas ei olnud riive kuigi intensiivne (vaba õhu juurdepääs jalutusboksile oli tagatud) ja jälgimiskambris aluseta kinni pidamine kitsendas küll kaebaja niigi piiratud vabadust ehk muutis kinnipidamistingimused koormavamaks kui tavapäraselt, ent muid kinnipidamise tingimusi täiendavalt sel ajal ei rikutud ja vaidlusalused ajavahemikud ei olnud kokkuvõttes kuigi pikad.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ning kaebuse rahuldamist. Kaebaja ei nõustu Tallinna Vangla ega Tallinna Halduskohtu seisukohtadega ja jääb kõigi oma halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.
9.Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata jätmist. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi põhjendust selle kohta, miks tuleks vaidlustatud otsus tühistada ning kaebaja apellatsioonkaebuse esitamise ainsaks põhjuseks on kaebaja subjektiivne rahulolematus selle üle, et kohus ei rahuldanud tema kaebust.
4(6)
3-19-1282
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses uusi väiteid esitanud, vaid ta jääb kaebuses märgitu juurde. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Kohtuasjas on vaidluse all, kas õigusvastaselt jälgimiskambris hoidmisega ajavahemikel 03.06.2016–08.06.2016, 22.–27.06.2016, 02.–03.07.2016 ning kartserikaristuse kandmise ajal nõuetekohaste jalutuskäikude tagamata jätmisega ajavahemikul 09.–23.08.2016 tekitatud mittevaralise kahju eest on 150 eurot kohane rahaline hüvitis või mitte (vt käesolev otsus p 7 alap 2).
12.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise korral, otsustab hüvitise suuruse kohus (RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseadus § 128 lg 6). Eeltoodud normidest järeldub, et kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel avar otsustusruum, seda eelkõige seetõttu, et kannatanule tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav. Kui varalise kahju hüvitamise eesmärgiks on kahju tekkimise eelse olukorra taastamine, mittevaralise kahju hüvitamisel sellist eesmärki ei ole (Riigikohtu 15.04.2020 otsus asjas nr 3-18-360, p 14). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (nt Riigikohtu 07.11.2017 otsus nr 3-153215, p 9; 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p 24; 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 12; 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Õiguse kohaldamise ühetaolisuse põhimõtte kohaselt võib hüvitise kindlaksmääramisel arvestada ka sarnastes kohtuasjades välja mõistetud hüvitiste suurusi (Riigikohtu 09.12.2015 otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29).
13.Praeguses asjas vaidluse all olevad tingimused, milles kaebaja pidi lühikeste perioodide jooksul viibima, ei rikkunud kaebaja õigusi sedavõrd raskelt, õigustamaks mittevaralise kahju eest suurema hüvitise kui 150 euro välja mõistmist. Seejuures nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et tervisekaardi väljavõte ei luba järeldada kaebaja tervise kahjustamist (vt käesolev otsus, p 7 alap 3). Vaidluse all on seega inimväärikuse ja eraelu rikkumisega kaasnenud kaebaja füüsilise ja hingelise valu ning kannatuse rahas hüvitamise suuruse küsimus.
13.Kaebajat hoiti õigusvastaselt jälgimiskambris lühikestel perioodidel kokku 14 päeva (6 päeva perioodil 03.–08.06.2016, 6 päeva perioodil 22.–27.06.2016 ja 2 päeva perioodil 02.– 03.07.2016). Kaebaja ei viibinud jälgimiskambris järjestikku, vaid erinevate perioodide vahel olid päevades mõõdetavad ajavahemikud (s.o 11 ja 4 päeva). Kuna tegemist ei olnud ühe kestva toiminguga, võib eeldada, et kaebaja füüsilise ja hingelise valu ning kannatuse ulatus on sellest tulenevalt väiksema.
14.Kaebaja ei saanud ajavahemikul 09.–23.08.2016 kartserikaristuse kandmise ajal vabas õhus viibida VangS § 651 lg 3 teises lauses sätestatud tingimustel. Kaebaja ei nõua mittevaralise 5(6)
3-19-1282 kahju eest rahalist hüvitist selle eest, et ta ei saanud jalutada, vaid et ta pidi jalutama boksis, mis ei vastanud VangS § 651 lg-s 3 sätestatud kõikidele nõuetele. Halduskohtu hinnangul oli jalutusboksi katmata osa hinnanguliselt 1/3 või 2/5 ulatuses ning valgust läbi laskvas osas oli kate katuselt pooles ulatuses eemaldatud, kuid osaliselt kattis jalutusboksi puidust läbipaistmatu osa. Halduskohus lisas, et varem katusele paigaldatud plastikkatete osalise eemaldamisega oli tagatud värske õhu juurdepääs ning vaatlusel ilmnes, et jalutusboksis oli tuntav värske õhu juurdepääs ning ruumi pääses päevavalgus (vt Tallinna Halduskohtu 16.06.2017 otsus asjas nr 3-17-456, p-d 20.3–20.5). Kaebaja pidi kõikidele nõuetele mittevastavat jalutusboksi kasutama kokku 14 päeva. Ka nimetatud asjaolud kogumis võimaldavad järeldada, et tegemist ei saanud olla märkimisväärse füüsilise ja hingelise valu ega kannatusega, mis tingiks suurema hüvitise välja mõistmise.
15.Halduskohus on võrrelnud vastustaja määratud hüvitisi teiste sarnastes asjades määratud hüvitistega (vt käesoleva otsuse p 7) ning leidnud, et vastustaja määratud hüvitis on võrreldavas suurusjärgus ja selle määramisel ei ole vastustaja jätnud olulisi asjaolusid arvestamata. Arvestades rikkumise ajalist kestust, rikutud nõudeid ja kaebaja õiguste rikkumise raskust, sh sarnastes asjades välja mõistetud hüvitise suurusi, on kaebajale välja mõistetud hüvitis 150 eurot piisav. Erilisi asjaolusid, mis tingiksid suurema hüvitise väljamõistmise, ei ole tuvastatud. Halduskohus ei ole praeguses asjas ületanud kohtule jäetud otsustusruumi mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis lubaks järeldada sellist füüsilist ja hingelist valu ning kannatust, mis tingiks suurema hüvitise kui 150 euro väljamõistmise.
15.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.
16.Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei ole taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.