Otsuse avalikult teatavaks 6. september 2019, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-19-434
Haldusasi
XXi kaebus Politsei-ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3430 eurot seoses viibimisega 343 päeva Pärnu arestimajas inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes periooditi alates 23.08.2016 kuni 19.12.2018 Kaebaja: XX Vastustaja: Politsei-ja Piirivalveamet
Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt XXi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 1500 (üks tuhat viissada) eurot.
2.Politsei-ja Piirivalveametil kanda hüvitis XXi arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxx 15 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.
3.Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata Siseministri määruse „Arestimaja sisekorraeeskiri” § 31 lg 3 osas, milles see sätestab, et üksnes tehniliste tingimuste olemasolul võib arestialune ja vahialune kasutada järelevalve all selleks kohandatud arvutites riiklikku elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit.
Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse lahendi kuulutamisest arvates (vt ka otsuse punkti 11). Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.08.03.2019 (koos 27.03.2019 täpsustusega) esitas XX Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei-ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3430 eurot seoses viibimisega 343 päeva Pärnu arestimajas inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes periooditi alates 23.08.2016 kuni 19.12.2018.
2.28.03.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Ühtlasi vabastas kohus kaebaja menetlusabi korras kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. 17.06.2019 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
3.Kaebuse esitaja palub välja mõista Politsei-ja Piirivalveametilt mittevaraline kahju summas 3430 eurot seoses viibimisega 343 päeva Pärnu arestimajas inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes periooditi alates 23.08.2016 kuni 19.12.2018. Kaebaja selgitab esmalt, et viibis eelnimetatud ajaperioodil Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajas kokku 12 korral 343 päeval (ühe kohtumenetluse raames). Kaebaja leiab, et Pärnu arestimaja tingimused olid inimväärikust alandavad. Täpsemad rikkumised seisnesid alljärgnevas:
3.1.Puudus laud, kui olime kolmekesi kambris, siis puudus kolmas tool. Sellest tulenevalt ei saanud normaalselt kirjutada ja süüa. Süüa tuli taldrik käes voodi peal.
3.2.Aknad ei olnud avatavad ja läbipaistvad. Ei saanud värsket õhku ja loomulikku valgust (kaks rida läbipaistmatuid klaasblokke). Nimetatud asjaolud põhjustasid kaebajale mh terviseprobleeme – silmad, pea ja selg valutasid, nahaprobleemid.
3.3.WC oli kambrist eraldamata, millest tulenevalt levis kambris hais ja puudus wc-s privaatsus (kate oli auklik ja ei ulatunud seinast seinani, kõik oli kambris kuulda ja tunda). Tänapäeval ei ole raske ehitada 1mx1m seinu põrandast laeni, materjali kulub minimaalselt. Kaebaja leiab, et sellega mõnitati teda ja tehti lisasurvestamist. Lõhkine kalts, mis ei ulatunud ei laeni ega põrandani ja isegi seinast seinani ei taga kaebaja arvates inimväärikust austavaid tingimusi.
3.4.Kaebajale ei olnud tagatud www.riigiteataja.ee kasutamine õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumiseks. Ilmselgelt ei saa inimene ennast kaitsta, kui tal puudub juurdepääs õigusaktidele ja kohtupraktikale. 343 päeva ilma sellise võimaluseta on selge kaebaja õiguste riive. Arvuti oleks võimalik paigaldada ülekuulamiste tuppa, see ei vajaks ka väga suurt investeeringut. Etteheiteid Pärnu arestimajale on tehtud juba aastal 2012 õiguskantsleri poolt, kuid sellele vaatamata ei ole olukorda parandatud.
3.5.Kaebaja ei saanud juuksurisse ega oma hügieeni eest piisavalt hästi hoolitseda. Kaebaja märgib, et eriti ebanormaalne on vastav asjaolu olukorras, kus kaebajat hoiti arestimajas järjest 3 kuud ja 10 päeva ehk 1⁄4 aastat (23.08.2016-02.12.2016). Dušši sai kasutada samuti ainult üks kord nädalas. Euroopa Vanglareeglistik näeb juba ammu ette, et minimaalne on kaks korda nädalas pesemise võimaldamine. Kambris puudus ka soe vesi. Kanistreid ei lubatud vahepeal kambrisse. Kaebajale toodi juukselõikusmasin, kuid ei olnud kedagi, kes kaebaja juukseid sellega ajaks.
3.6.Kaebaja toob välja, et sundventilatsioon on väga mürarikas, mis seab kahtluse alla ka selle vastamise müra normtasemele, mis on ette nähtud elamistingimustele. Kui ventilatsioon öösel töötab on võimatu magada, kui ei tööta, siis ei ole jällegi õhku. Vahel siiski lülitatakse ööseks ventilatsioon välja, kuna müra on nii tugev, siis on aga täiesti umbne – eriti suvel.
Lisaks tõmbab Pärnu arestimaja sundventilatsioon sisse mootorsõidukite heitgaasid, mis on mürgised ja põhjustavad pikema aja jooksul ka teatud haigusi (mis ei alga aga momentaalselt). Vastavaid asjaolusid peaks olema võimalik kontrollida, kas need ruumid vastavad elamistingimustele sätestatud normidele ka olukorras, kus hoovis seisavad sõidukid töötava mootoriga ning päästeautod sõidavad välja kõrval asuvast depoost. Kaebaja märgib, et kui teda toodi konvoiga viimane kord Pärnu arestimajja, siis ta nägi konvoi auto aknast, et ventilatsiooni õhu sisse võtmise torude all on seisvad politsei bussid.
3.7.Kokkusaamised lähedastega olid 10 minutit kuus ja seda seistes koridoris, mida on selgelt liiga vähe. Näiteks Tallinnas saab kohtuda 2 korda kuus 1h ja 10 min. EIK on korduvalt toonitanud, et tuleb soodustada peresidemete säilimist. 10 minutiline kokkusaamine on eeltoodud põhimõttega vastuolus. Tegemist on inimese mõnitamisega (EIÕK art 3 ja art 8). Arvestades, et vahistatule tuleb lubada ka pikaajalisi kokkusaamisi, siis lühiajaliste kokkusaamiste lubamine niivõrd lühikese aja jooksul ei ole õiguspärane.
3.8.Arestimajas ei olnud tagatud seadusega ette nähtud ühe tunnine jalutuskäik. Jalutuskäigu eesmärk on kaitsta inimese tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule. Nende olulisus on üldteadaolev.
3.9.Kokkuvõtvalt toob kaebaja välja, et isegi peale 2019 aasta jaanuari remonti ei ole Pärnu arestimajas jalutamisvõimalust loodud, millest nähtub, et oma rikkumisi ei soovita lõpetada. Ükski varasem pöördumine vastustaja poole poleks rikkumisi kõrvaldanud. Kaebaja leiab, et rikkumised ei lõppe enne kui hüvitised ei tõuse Euroopa tasemele. Tegemist on käesoleval juhul kompleksrikkumisega. Ka Riigikohus on korduvalt maininud, et hüvitis ei tohiks olla võrreldes EIK poolt välja mõistetavate hüvitistega ebamõistlikult madal. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et vastustaja peab kaebajale hüvitama mittevaralise kahju 10 eurot päev. Raha palub kaebaja kanda Swedbank kontole nr xxxxxxxxxxxxxx.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
4.Vastustaja märgib oma vastuses kaebusele, et esitab kaks alternatiivset taotlust: 1) kui kohus tuvastab XXi õiguste rikkumise, piirduda toimingu õigusvastasuse tuvastamisega; 2) kui kohus tuvastab XXi õiguste rikkumise ja leiab, et see väärib hüvitamist rahas, mõista mittevaralise kahju katteks üks euro iga arestimajas viibitud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 500 eurot. Vastustaja toob esmalt välja, et kaebaja viibis Pärnu arestimajas kokku 345 päeva (vt tl 30p). Vastustaja esitab järgmised vastuväited kaebusele.
4.1.Siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi ASkE) § 13 lg 1 p 2 kohaselt kuulub arestimaja kambri sisustusse võimaluse korral laud. Pärnu arestimaja kambris laud puudub, kuid selle asemel on kambris riiulid ja antakse toole. Seega oli XXil võimalik soovi korral saada kambrisse lisatoole, mida oleks võimalik kasutada laua asemel. PPA leiab, et laua puudumist kambris ei saa lugeda õigusvastaseks, eriti olukorras, kus laud ei ole kambri sisustuses kohustuslik. Tähelepanu väärib asjaolu, et kaebaja on kõikidel perioodidel viibinud enamuse ajast alarahvastatud kambris või üksinda, saades seega rohkem võimalusi laua puudumisest tingitud vajaduste rahuldamiseks. Kaebaja aktiivne kirjavahetus, taotluste esitamine, helistamisvõimaluse kasutamine tõendavad vastupidist, et kaebaja sai oma õigusi takistamatult realiseerida.
4.2.Kui kambris oli kolm isikut, puudus kolmas tool. PPA märgib, et kaebusest ei ole arusaadav, kas olukorras, kus kambris oli kolm isikut ja kaks tooli, jäi XX toolist ilma või mil moel ühe tooli puudumine riivas või häiris kaebaja elukorraldust kambris. XXi väited on üldsõnalised ja arusaamatud. Vastustaja märgib, et kuigi ASkE § 13 lg 1 ei näe ette tooli kambri kohustusliku sisustuselemendina, anti kambrisse toole ja võimalusel oleks saanud toole juurde küsida. Tooli olemasolu tõendavad vastusele lisatud fotod ja nende olemasolu kambrites on kinnitanud
Õiguskantsleri kantselei ametnikud juba 2012 kontrollkäigul. Kuna tooli olemasolu arestimaja kambris ei ole kohustuslik, ei saa selle puudumist tunnistada ka õigusvastaseks.
4.3.VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 teise lause kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Arestimaja akent ei ole põhjust võrrelda tavapärase eluruumi aknaga, kuivõrd arestimaja on eriotstarbeline ehitis. Kambrites, kus viibis XX, oli aken klaasplokkidest ja kambri võimalik hämarus oli kompenseeritud kunstliku valgusega, mille paigaldamisel oli arvestatud elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega valgusega – kaks päevavalguslampi. PPA leiab, et loomulik valgus koos kunstliku valgustusega oli igal juhul elutegevuseks piisav nagu nõuab VangS § 45 lg 1. Näiteks Tartu Halduskohtu haldusasjas nr 3-18-645 leidis kohus, et Pärnu arestimaja kambri akna peamiseks eesmärgiks on loomuliku valguse tagamine ning ühestki õigusaktist ei tulene, et see peaks olema täiesti läbipaistev ning võimaldama ka aknast välja vaatamist. Kambri võimalik hämarus oli kompenseeritud kunstliku valgusega, mille paigaldamisel oli arvestatud elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega valgus – kaks päevavalguslampi. Kaebaja on aktiivselt kasutanud õigust kirjavahetusele ja suhtlusele, mille tõttu tema väited ebapiisavale valgusele ei ole kooskõlas tema tegusa elukorraldusega Pärnu arestimajas.
4.4.ASkE § 13 lg p 7 tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. ASkE ega VangS ei sätesta, millistele nõuetele WC peab vastama. Kambrites olevad WC-d olid eraldatud umbes ühe meetri kõrguse seinaga ja kahelt poolt kambri seintega; suurema privaatsuse tagamiseks oli võimaldatud katted, millega sulgeda WC sellisel moel, et saada privaatsust. PPA ei nõustu XXi väitega, et WC kasutamine oli alandav. Vastavalt VangS § 90 lg 4 ja § 156 lg 2 sätestatule, peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine ja poolavatud WC ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik. ASkE ei kehtesta mingeid nõudeid kambrites asuva WC tüübile või konstruktsioonile. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.11.2008 otsuse nr 3-3-1-54-08 kohaselt on nõue kambri pideva jälgimise võimaldamiseks sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Seega saab XXi ebamugavusi selles osas käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi. Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega. ASkE § 32 lg 1 p 5 kohustab kinnipeetuid hoidma kambris puhtust, millise kohustuse täitmiseks arestimaja väljastab puhastusvahendid. Vastusele lisatud fotod tõendavad, et WC-s on puhastushari ning privaatsuse tagamiseks ei kasutata „kaltsu“, vaid katet, mis ulatub laest põrandani ja ümbritseb kahest küljest kambri WC osa. Kui kinnipeetud ei pea millekski enda järel koristamist, seda ka peale WC kasutamist, võib juhtuda, et kambris hakkab levima ebameeldiv lõhn. Kaebaja viibis Pärnu arestimaja kambrites enamuse ajast üksinda, seega WC kasutamine ja puhtuse hoidmine sõltus eelkõige temast endast. 4.5 ASkE § 31 lg 3 võimaldab kinnipeetul kasutada järelevalve all elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrist vaid juhul, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused. Pärnu arestimajas sellised võimalused puuduvad. Kuna tegemist ei ole kohustusega, vaid võimalusega, ei ole PPA kaebaja õigusi rikkunud.
4.6.ASkE § 31 kinnipeetu õiguste loetelus puudub juuksuriteenus. ASke § 26 lg-s 1-3 peetakse eelkõige silmas pesemist. Seda tõendab ka asjaolu, et vangistusseaduse § 50 nimetab juuksuriteenuse tagamist iseseisva vangla kohustusena, mida ei saa samastada
hügieeninõuetega. PPA pöörab tähelepanu, et XX sai pakiga juukselõikamise masina. Järelikult PPA ei ole selles osas kinnipeetu õigusi rikkunud.
4.7.XXi hoiti Pärnu arestimajas liiga pikalt – järjestikku 3 kuud ja 10 päeva, perioodil 23.08.2016-02.12.2016. XX sattus arestimajja oma mitteõiguskuuleka käitumise tagajärjel ning arestimajas viibitud ajalise perioodi pikkus sõltus ka tema poolt toime pandud õigusvastastest tegudest. Väljavõte arestimaja arvestusžurnaalist näitab, et kõnealusel perioodil kohtus kaebaja kaitsjaga 11-l korral, menetlustoiminguid viidi temaga läbi 10 korral. PPA leiab, et küsimus tuli adresseerida uurimisasutustele, kelle menetluslikust otsusest sõltus kaebaja arestimajas viibimise pikkus. Arestimaja tegeleb kinnipeetute hoidmisega ja õiguslik alus isiku arestimajja paigutamiseks tekib uurimisasutuse, mitte arestimaja tegevuse resultaadina. Pärnu arestimaja juhi ettekandest nähtub, et arestimaja juht suhtles menetlejaga ja Tallinna Vanglaga kaebaja etapeerimise võimalikkuse osas. Kaebaja etteheide Pärnu arestimajale ei ole põhjendatud.
4.8.ASkE § 26 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul kasutada kord nädalas dušši. Pesemisvõimaluse kasutamine või kasutamisest keeldumine Pärnu arestimajas dokumenteeritakse. Vastusele lisatud väljavõte arestimaja töö arvestusžurnaalist nähtub, et XX sai ennast pesta üks kord nädalas, mis vastab ASkE-ga kehtestatud nõuetele. Ühel korral 16.11.2018 XX pesemisvõimaluse kasutamisest keeldus. PPA ei ole eksinud kehtestatud nõuete vastu.
4.9.ASkE § 13 lg 1 p 6 sätestab, et pesemiskoha olemasolu kambris ei ole kohustuslik. Sellest järelduvalt leiab PPA, et ka sooja vee olemasolu kambris ei ole kohustuslik. Kambri kraanist sooja vee saamise võimaluse puudumine ei ole käsitatav kaebaja õiguste rikkumisena. Lisaks antakse soovi korral igapäevaselt kambrisse nii sooja joogivett kannuga kui ka sooja vett kanistriga, samuti on kambris olemas pesukausid. XX sai pakiga veekeetja, seega tal oli võimalus teha kambris sooja vett. PPA poolt on püütud olemasolevaid tingimusi leevendada, mille tõendamiseks on vastustaja esitanud fotod kambrist ning arestimaja juhi ettekande.
4.10.Vajalik õhuringlus on tagatud sundventilatsiooni kaudu. Sundventilatsioon tähendab, et kambris viibija ei saa seda ise reguleerida ning ka õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetu ise peaks saama kambrit oma eelistuste kohaselt ventileerida. Ventilatsiooniavad on nähtavad PPA poolt kaebusele lisatud fotodelt kambrist. Ventilatsioon on ja oli töökorras ja seda regulaarselt puhastatakse. Nõuetekohane õhuvahetus on vajalik mitte ainult kinnipeetutele, vaid ka arestimaja ametnikele, Alates 01.01.2011 kuuluvad prefektuuri hooned Riigi Kinnisvara AS-le, mis remondib, renoveerib ja hoiab ruume korras. Viimati renoveeriti ventilatsiooni 2018 aasta lõpus. Kaebaja väited, et tingimused ei vasta nõuetele, on PPA hinnangul liialdatud ega ole usutavad. Sundventilatsioon ei tekita seesugust müra, mis häiriks olulisel määral kambris viibijaid. Sellisel juhul oleks häiritud ka muud arestimajas tehtavad toimingud – ülekuulamised; kokkusaamised kaitsjaga, kaplaniga jms. Tekiks oht arestimaja ametnike tervisele ja töökeskkonnale, kes viibivad samades tingimustes. Õhuvahetuse perioodiline lõpetamine ei ole võimalik ka põhjusel, et kambri aknad ei ole avatavad. Kinnipeetute soovil antakse kambrisse ventilaatorid. PPA leiab, et XXi ventilatsiooniga seotud väited ei ole usutavad.
4.11.Pärnu arestimaja juht ei kinnita kaebaja väiteid, et sundventilatsioon tõmbaks sisse mootorsõidukite heitgaase. Sellist olukorda, kus arestimaja täitub mootorsõidukite heitgaasidega, ei saa tekkida ja seda ka ehitustehnilistel põhjustel. Ventilatsioon ei asu
Päästeameti garaažide poolsel küljel. PPA jääb vastuses toodu juurde ja kinnitab, et ventilatsioon on töökorras ja õhuvahetus on tagatud. XXi etteheide tõstatab kahtluse, kas tal oli siiski võimalus näha tema enda sõnul läbipaistmatust kambri aknast Päästeameti hoonet ja selle ees toimuvat. Kaebaja terviseprobleemidega tegeleti, anti ravimeid ja registreeriti eriarsti vastuvõtule. PPA on täitnud ASkE § 30 nõudeid.
4.12.ASkE 54 lg-d 1 ja 2 kehtestavad lühiajalise kokkusaamise maksimaalse pikkuse. PPA pöörab tähelepanu, et ajavahemikul 24.08.2016 - 28.09.2016 oli XXile kehtestatud suhtluskeeld. PPA ei saa mõjutada konkreetse kokkusaamise pikkust, kuivõrd see sõltub kokkusaajate soovist ja otsusest. Heita PPA-le ette asjaolu, et kokkusaamine kestis vähem kui lubatud maksimaalne pikkus, ei ole asjakohane. Kaebajale kokkusaamisi võimaldati, vahel kaks korda kuus. PPA leiab, et ei ole kaebaja õigusi kokkusaamisele rikkunud.
4.13.Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arstimajas jalutushoov puudub. PPA arvates tuleb antud juhul arvestada asjaoluga, et kambris viibimise ajast tuleb maha arvestada arestimajja toimetamise ja vanglasse etapeerimise päevad, mil kaebaja viibis arestimajas osa päevast ning menetlustoimingutel ja muudel kokkusaamistel viibimise aeg. Lisaks nimetatule viibis kaebaja enamuse ajast alarahvastatud kambris ja enamuse ajast üksinda, seega ei saanud jalutamise võimaluse puudumine vastuse punktis üks loetletud ajavahemike jooksul kaebaja õigusi PPA arvates olulisel määral riivata, kuigi riive oli olemas. Õiguskantsler on leidnud, et Pärnu arestimaja kinnipidamistingimusi võib lugeda rahuldavatakse, kui seal viibitakse mitte kauem kui 30 päeva järjest ja üldjuhul kaebaja viibis lubatud ajavahemiku ulatuses. Ka sai XX taastuda Pärnu arestimajas osaks saanud ebamugavustest. Näiteks jäi esimese ja teise perioodi vahele ligi kahekuine vahe, teise ja kolmanda perioodi vahele jäi ligi kolm kuud.
4.14.PPA leiab, et hüvitise suurus on ebaproportsionaalset suur ja ei vasta väljakujunenud kohtupraktikale sarnastes asjades. Kinnipeetu etapeerimine jalutushooviga arestimajja ei sõltu ainult arestimaja ametnike tahtest. Tuleb arvestada ka seda, et kaebaja on sattunud arestimajja oma mitteõiguskuuleka käitumise tagajärjel ning arestimajas viibitud ajalise perioodi pikkus sõltub ka kinnipeetu poolt toime pandud õigusvastastest tegudest. Arvestusžurnaali kannetest nähtub, et PPA menetlejad ja Pärnu Maakohus viisid XXiga aktiivselt läbi erinevaid menetlustoiminguid. Järelikult ei olnud XXi etapeerimine teise arestimajja võimalik objektiivsetel asjaoludel, st kriminaalasja menetlemise vajaduse tõttu. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende kumulatiivset mõju. Riigikohus lahendis nr 3-3-1-43-11 on öelnud, et: „Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele.“ Riigikohus ja EIK on leidnud, et mittevaraline kahju mõistetakse välja üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline ja hingeline valu seda õigustab ning teatud juhtudel piisab toimingu õigusvastasuse tuvastamisest, vabandamisest kannatanu ees jms (vt nt Riigikohtu lahend 3-3-1-78-11). Juhul, kui kohus leiab, et rikkumise intensiivsusaste ei ole kohtu meelest suur, siis piisab kaebuse rahuldamiseks PPA toimingu õigusvastasuse tuvastamisest.
Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-10-14 selgitanud: „... ei saa kolleegiumi hinnangul määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas ringkonnakohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte. ...“ Ka on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-42-15 öelnud: „Kannatanu alandava kohtlemise kestus on seejuures oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seepärast ei saa kohtud tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel.“ Kohtute praktikas ulatub hüvitise päevamäär kuni 0 - 7 euroni. Lisaks arvestatakse ka kaebaja reaalset viibimist arestimaja kambris (näiteks Tartu Halduskohtu haldusasi nr 3-18-645). Silmas pidades Pärnu arestimajas viibitud aega, samuti seda, et XX ei pidanud kõikidel päevadel viibima kambris kogu päeva ulatuses, muud kinnipeetava õigused olid tagatud, puudub info, et värskes õhus viibimise mittevõimaldamine pärssis mingil moel XXi aktiivsust, asjaolu, et kaebus on esitatud ca 2,5 aastat peale hiljem esimese ja pikima perioodi lõppemist, leiab PPA, et kaebaja kinnipidamine Pärnu arestimajas ei põhjustanud kaebajale ülemääraseid kannatusi. Juhul, kui kohus leiab, et XXi õigusi rikuti määral, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist, peab PPA põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks üks euro ühe päeva eest, kuid mitte rohkem kui 500 eurot arvestades rikkumise iseloomu ja ulatust.
4.15.Vastustaja palub jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5.Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastastest kinnipidamistingimustest Pärnu arestimajas, kus ta viibis ajavahemikes 1) 23.08.2016-02.12.2016, 100 päeva; 2) 03.02.2017-10.03.2017, 36 päeva; 3) 16.06.201721.07.2017, 36 päeva; 4) 15.09.2017-20.10.2017, 36 päeva; 5) 01.12.2017-22.12.2017, 22 päeva; 6) 26.01.2018-07.02.2018, 13 päeva; 7) 09.03.2018-16.03.2018, 8 päeva; 8) 28.03.201811.05.2018, 45 päeva; 9) 29.05.2018-11.06.2018, 14 päeva; 10) 17.09.2018–05.10.2018, 19 päeva; 11) 07.11.2019-16.11.2018, 10 päeva; 12) 14.12.2018-19.12.2018, 6 päeva; kokku: 345 päeva, tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud. Kaebaja väitel on kahju kokkuvõtvalt põhjustatud sellega, et arestimaja kambrites, kus ta on pidanud viibima, puudus laud, kui kaebaja oli kolmekesi kambris, siis puudus kolmas tool, aknad ei olnud avatavad ja läbipaistvad, ta ei saanud värsket õhku ja loomulikku valgust. Kaebaja toob välja, et WC oli kambrist eraldamata. Lisaks polnud talle tagatud www.riigiteataja.ee kasutamine õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumiseks. Kaebaja ei saanud ka juuksurisse ega oma hügieeni eest piisavalt hästi hoolitseda (dušš 1 kord nädalas ja kambris ainult külm vesi). Sundventilatsioon kambrites, kus ta viibis oli väga mürarikas, lisaks tõmbas Pärnu arestimaja sundventilatsioon sisse mootorsõidukite heitgaasid, kokkusaamiste kestus oli ainult 10 min. Kaebaja toob eraldi välja, et tal puudus kogu kaebuses märgitud aja võimalus seaduses ettenähtud jalutuskäiguks värskes õhus.
6.RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
Siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 29 lg 1 sätestab, et kinnipeetute järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab „Vangistusseaduse”, arestimaja sisekorraeeskirja ja arestimaja päevakava täitmise, kinnipeetute julgeoleku ja üldise julgeoleku arestimajas. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.
7.Vaidlust pole selles, et vastustaja (Politsei- ja Piirivalveamet) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet ja täitis seda ülesannet ka kaebaja kaebuses toodud ajavahemikel kaebaja suhtes.
8.Järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane ja kas kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.
8.1.VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. ASkE § 13 lg 1 sätestab, et kambri sisustusse kuuluvad: 1) ühe- või kahekordsed voodid (välja arvatud kainenema toimetatute hoidmiseks mõeldud kamber); 2) võimaluse korral laud; 3) võimaluse korral istekoht igale kinnipeetavale; 4) võimaluse korral valjuhääldi; 5) võimaluse korral riidenagi; 6) võimaluse korral pesemiskoht; 7) võimaluse korral WC; 8) võimaluse korral isiklike asjade hoiukoht.
8.1.1.Laud, toolid ja nagi Kaebaja heitis vastustajale esmalt ette kambris laua puudumist ning ajal, mil kambris oli kolm isikut ühe tooli puudumist. Samuti märkis kaebaja, et nagisid ei olnud piisavalt. Kohus märgib, et arvestades ASkE § 13 lg 1 sõnastust, millest tuleneb, et kambris on laud, toolid ja nagi üksnes võimaluse korral. Järelikult ei olnud vastustaja kohustatud tingimata kambrisse paigutama ka lauda ja toole ning nagisid. Järelikult ei olnud vastustaja tegevus selles osas õigusvastane. Samas märgib kohus, et vastustaja vastusest nähtuvalt peab vastustaja mõistlikuks laua asemel söömiseks ja kirjutamiseks vaba voodi kasutamist (tl 35 pöördel) tulenevalt sellest, et see on lauast suurem ja täidab laua otstarvet. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et voodi põhiotstarve on normaalsetes oludes ikkagi magamine. Voodi kasutamist söömisel laua asemel ei saa kohtu arvates pidada normaalseks olukorraks, eriti kui kinni peetav on sunnitud seda tegema pikema aja jooksul. Kohtunik on seisukohal, et tavaolukorras ei kasutata vähemalt Eestis ja üldiselt ka arenenud maailma riikides voodit tänapäeval söögilaua asemel ja selline sunduslik olukord võib põhjustada keskmisele isikule hingelisi üleelamisi, mis ei ole meeldivad. Vastustaja on usutavalt põhistanud, et praktikas toolid siiski on kambris ning kaebajal oli võimalik tooli kasutada. Kaebaja ei ole ka väitnud, et toolid oleks üldse puudunud. Kaebaja on välja toonud ainult seda, et juhul kui viibiti kambris kolmekesi, oli kasutada kaks tooli. Kohus leiab, et viimati nimetatud olukorras oleks kaebaja saanud vajadusel täiendavat tooli kambrisse küsida. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks seda teinud ja sellest oleks keeldutud. Järelikult ei ole kaebaja siinkohal kasutanud oma esmaseid vahendeid oma õiguste kaitseks.
8.1.2.Loomulik valgus ja õhk
VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele. Samas leiab kohus, et selle sätte sisustamisel tuleb siiski arvestada Euroopa vanglareeglistikuga, mille p 18.2 alap a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral (Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 8). Ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) peab oluliseks kinnipeetavate ligipääsu loomulikule valgusele ja värskele õhule (Vt nt CPT standardite areng vangistuse alal. Väljavõte 11. üldaruandest, avaldatud 2001. aastal. Kättesaadav: https://rm.coe.int/16806cd1fc (06.09.2019)). Järelikult ei pea kambris tingimata olema avatavat akent – eeldusel, et kambri õhutatus on muul moel piisaval määral tagatud. HKMS § 59 lg 1 sätestab, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kohus arvestab tõendamiskoormuse jaotumisel, et kaebajal võib olla keeruline tõendada oma väiteid kinnipidamistingimuste mittevastavuse kohta konkreetsel ajahetkel. Seevastu oli vastustajal võimalik esitada tõendeid, mis kinnitavad tema väidet, et valgustus ja ventilatsioon arestikambris vastasid nõuetele. Näiteks on vastustaja väitnud, et ventilatsioonisüsteemi puhastati regulaarselt, kuid ei ole selle kohta tõendeid esitanud. Kuna tagantjärele on keeruline tuvastada, kas kaebaja kambrites oli tagatud piisav ventilatsioon ja valgustus ning selles osas on kohtule esitatud vaid menetlusosaliste väited, arvestab kohus ka Pärnu arestimajas toimunud õiguskantsleri kontrollkäikude aruannetega (vt Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 11). 18.07.2012 toimunud õiguskantsleri nõunike kontrollkäigu PPA Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu kambrisse kokkuvõttest (Kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote__p pa_laane_prefektuuri_korrakaitseburoo_arestimaja__parnu_kamber.pdf (06.09.2019)) nähtub, et n-ö üldkasutatavates ruumides oli tehtud mitmeid remonttöid, sealhulgas uuendatud ventilatsioonisüsteemi ning kambrites vahetatud valgustid; kõik kambrid said uued valgustid sama aasta juuli lõpuks. 31.01.2014 seisukohas (Kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_oig usrikkumise_puudumise_kohta_kinnipidamine_politsei_ja_piirivalveameti_laane_prefektuuri_korrakaitseburoo_arestimaja_parnu_kambris.pdf (06.09.2019) ) on õiguskantsler märkinud, et Pärnu arestimaja kambrites oli õhuringlus tajutav ning ventilatsioonitoru juures õhu liikumine võrdlemisi intensiivne – seda hoolimata julgeolekukaalutlustel toru ette paigutatud võrest. Samas nähtub 14.07.2015 toimunud kontrollkäiku puudutavast õiguskantsleri 03.09.2015 kirjast (Kättesaadav: http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/soovitus_politsei_ja_piirivalveameti_laane_prefektuuri_parnu_politseijaoskonna_arestikamber_kontrollkaik.p df (06.09.2019), et ventilatsioon Pärnu arestimajas on ebapiisav ja õhk ei ole värske ning ehkki suitsetajad ja mittesuitsetajad paigutatakse eraldi kambritesse, on ka „suitsuvabades“ kambrites ja teistes ruumides (nt raamatukogu, koridor) tugev koltunud suitsuhais. Eelnevast järeldub, et Pärnu arestimaja kambrites on olemas ventilatsioonisüsteem, kuid ventilatsiooni piisavus konkreetsel hetkel sõltub erinevatest asjaoludest, nagu välis- ja sisetemperatuur, kinni peetavate isikute arv kambris ning see, kui sageli ventilatsioonisüsteemi puhastatakse. Seetõttu ei pruugi see igal ajal võrdselt hästi tagada kambrite õhutatust. Kaebaja on küsinud näiteks 04.06.2018 ventilaatorit, kuid arestimaja ei ole taotlust rahuldanud, kuna vabad ventilaatorid hetkel puudusid (tl 43). Veel on kaebaja küsinud termomeetrit õhutemperatuuri mõõtmiseks, kuid termomeetrit ei ole kaebajale väljastatud (tl 41). Kohtu arvates saab eelnevat arvestades kaebaja väiteid ventilatsiooni ebapiisavuse kohta pidada osaliselt põhjendatuks, s.o ventilatsioonisüsteem oli küll olemas, kuid ei saa lugeda tuvastatuks,
et see tagas kõigil aja vahemikel, mil kaebaja viibis Pärnu arestimajas, kaebaja kambri piisava ventileerituse. Kaebaja väidetest järeldub, et kambris polnud kinnipeetul võimalik akent avada ning vastustaja pole vastupidist väitnud. Asjaolu, et kambrite aknad ei ole avatavad kinnitavad ka kohtule esitatud fotod (tl 52,54). Seega puudus kaebajal võimalus leevendada võimalikke ventilatsiooni puudujääke kambri õhutamisega loomulikul teel. Mis puudutab kaebaja väiteid ventilatsiooni suure müra kohta, siis arvestades jällegi asjaolu, et kaebajal on keeruline tõendada oma väiteid kinnipidamistingimuste mittevastavuse kohta konkreetsel ajahetkel, siis seevastu oli vastustajal võimalik esitada tõendeid, mis kinnitavad tema väidet, et ventilatsioon arestikambris sellist müra, mis häiriks, ei põhjusta teostades selleks vajalikud mõõtmised. Käesoleval juhul ei ole vastustaja seda teinud. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga selles, et vastavad väited on tingimata otsitud ja täiesti põhjendamatud. Müra, mis ei sega isikutel sh ametnikel töö ülesandeid täita, võib öösel kui muu müra lakkab, muutuda häirivaks. Kaebaja väidet, et sundventilatsioon tõmbab sisse mootorsõidukite heitgaasid, peab kohus liialdatuks, kuivõrd vastav asjaolu oleks tuntav ka arestimaja töötajate poolt, kes peavad viibima samas hoones. Kuivõrd ventilatsioonisüsteem on vastustaja väitel üks, siis peaks heitgaase olema tunda igal pool. Kohus märgib siinkohal, et ka õiguskantsler ei ole oma kontrollkäikudel midagi sellist tuvastanud. Sellest tulenevalt ei pea kohus vastavaid kaebaja väited eriti usutavaks. Kaebaja väide, et kambril oli küll aken, kuid see ei paistnud läbi ja sealt ei tule eriti loomulikku valgust, kuivõrd see on läbipaistmatutest klaasplokkidest on samuti leidnud kinnitust (vt tl 52, 54). Ka vastustaja selgituse kohaselt on Pärnu arestimajas klaasplokist aknad. Õiguskantsleri 18.07.2012 kontrollkäigu kokkuvõttes on märgitud, et kambrites on olemas aken, mis aga ei lase loomulikku valgust täiel määral läbi. Loomuliku valguse hulk sõltub konkreetsetest näitajatest (sh akna suurus, klaasploki paksus, kas akna ees on valgust varjavaid takistusi), mis kohtule pole täpselt teada, kuid võib arvata, et kambris oli vähemalt mingil määral olemas loomulik valgus, mis ilmselt polnud küllaldane, et näiteks lugeda. Kunstlikule valgustusele pole kaebaja etteheiteid teinud. Vastustaja on selgitanud, et kambris on kunstlik elutegevuseks vajalik valgus – kaks päevavalguslampi. Sellest võib järeldada, et kunstliku valguse sisselülitamisel oli valgustus kambris igapäevategevusteks (sh lugemine ja kirjutamine) piisav. Samas tuleb kinnipidamistingimuste kogumis hindamisel ja hüvitise määramisel arvestada asjaolu, et juurdepääs loomulikule valgusele oli piiratud.
8.1.3.WC kambrist eraldamata ASkE § 13 lg 1 p 7 tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. Vaidlust ei ole selles, et kambrites, kus kaebaja viibis oli WC olemas. Küll aga heidab kaebaja vastustajale ette WC korrektset eraldamata jätmist (eraldati väidetavalt kaltsuga ning üksnes osaliselt) ning WCst tulenevat haisu. Täpsemaid nõudeid tualeti asukohale või tüübile ette nähtud ei ole. Seega ei saa Aasia-tüüpi WC-d pidada iseenesest õigusvastaseks. EIK lahendites on WC kambrist eraldamata jätmist peetud probleemiks. Käesoleval juhul kohtule esitatud fotodest nähtuvalt oli WC eraldatud kambrist rohelise kattega (tl 53, 56,57), mis piltidelt nähtuvalt ei olnud siiski kaebaja polt väidetud räpane kalts, vaid ilmselt plastmassist riidest tehtud sirm. Kuna kaebaja ei viibinud kambris alati üksi, ei taganud selline wc eraldussüsteem talle alati WC täiesti privaatset kasutamist. Samuti ei ole kohtu arvates täielikult inimväärikuse tagamise nõudega kooskõlas eraldamata WC olemasolu kambris, kus tuleb samal ajal ka süüa ja magada. Kohus leiab, et vastavat asjaolu tuleb arvestada hinnates koosmõjus kõiki kinnipidamistingimusi. WC puhtuse eest tuli hoolitseda kaebajal endal. Kaebaja ei ole väitnud, et selleks ei võimaldatud puhastusvahendeid ning, et seda ei oleks saanud teha.
8.1.4.Dušš üks kord nädalas, kambris külm vesi ja juuksuriteenuse puudumine Vastustaja on vastuses kaebusele (tl 31p) selgitanud õigesti, et ASkE § 13 lg 1 p 6 sätestab, et pesemiskoha olemasolu kambris ei ole kohustuslik. Sellest tulenevalt ei ole ka sooja vee olemasolu kambris kohustuslik. Lisaks on vastustaja märkinud, et soovi korral antakse igapäevaselt kambrisse nii sooja joogivett kannuga kui ka sooja vett kanistriga, samuti on kambris olemas pesukausid. XX sai pakiga veekeetja, seega tal oli võimalus teha kambris sooja vett (tl 49p). Kohus leiab, et vastustaja on põhjendatult välja toonud, et vastustaja poolt on püütud olemasolevaid tingimusi leevendada, mille tõendamiseks on vastustaja esitanud fotod kambrist ning arestimaja juhi ettekande. Kaebaja ei ole väitnud, et sai dušši alla korra kuus nagu märgib vastustaja, vaid üks kord nädalas, mida peab liialt väheseks. ASkE § 26 lg 2 sätestab, et kinnipeetul võimaldatakse kord nädalas kasutada sauna või dušši ning vahetada voodipesu. Kaebaja ei ole väitnud, et talle seda ei võimaldatud. Kaebaja väidab, et ta oleks soovinud kasutada dušši vähemalt 2 korda nädalas. Kohus leiab, et kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve miinimumnõuetele vastavas ulatuses võimaldamine kindlasti kinnipidamistingimuste kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lõikest 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama. Mis puudutab kaebaja väidet, et ta ei saanud juuksurisse, siis ASkE-st ei tulene kohustust tagada arestimajas juuksuriteenuse osutamist. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebajale on toodud käsipakiga 15.09.2016, 20.10.2016, 28.09.2017 juukselõikamise masin. Seega oli kaebajal võimalik oma juuste eest hoolitseda. Kohus märgib siinkohal, et kohtuniku isiklikest kogemustest tulenevalt on juukselõikamismasinaga võimalik ka ise oma juuksed vähemalt minimaalselt vajalikus korras hoida. Kohtu hinnangul olid kaebajal isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks olemas piisavad võimalused vähemalt elementaarsel määral ning vastavaid etteheiteid ei pea kohus võimalikuks arvestada võimaliku hüvitise määramisel.
8.1.5.Puudus juurdepääs riigiteatajale ja kohtulahendite registrile ASkE § 31 lg 3 sätestab, et arestialune ja vahialune võib kasutada järelevalve all selleks kohandatud arvutites riiklikku elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused. Kaebaja leiab, et kuivõrd talle ei tagatud juurdepääsu õigusaktidele ning kohtulahenditele, siis rikuti sellega oluliselt kaebaja õigusi 345 päeva jooksul, kuna kaebaja ei saanud oma põhiseadusega tagatud õigusi kaitsta. Kaebaja leiab, et selline tegevus on õigusvastane. Kohus leiab, et antud vaidluse lahendamisel tuleb muuhulgas kontrollida ASkE § 31 lg 3 põhiseaduspärast, kuivõrd vastav norm ei kohusta arestimaja tagama juurdepääsu õigusaktide andmebaasile ja kohtulahendite registrile, mis võib aga oluliselt piirata arestimajas viibiva isiku kaebeõigust, samuti õigust saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, mis on vajalik tema põhiseadusega tagatud õiguste kaitsmiseks.
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine HKMS § 158 lg 4 kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega.
Kohtupraktika põhjal saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatada sätte suhtes, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja mille põhiseadusvastasuse ning kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral. Kohtu hinnangul on ASkE kehtivatest sätetest praeguse vaidluse lahendamisel asjasse puutuv ASkE § 31 lg 3, mis ei taga arestimajas viibivatele isikutele juurdepääsu õigusaktidele ning kohtulahenditele, vaid seab juurdepääsu eelduseks tehniliste tingimuste olemasolu. Kui tehnilisi tingimusi ei ole, saab arestimaja kehtiva regulatsiooni kohaselt õiguspäraselt keelduda juurdepääsu võimaldamisest õigusaktidele ja kohtulahenditele. Kui vastav säte viidatud osas („tehniliste tingimuste olemasolul“) ei ole põhiseaduspärane, siis ei saaks arestimaja õiguspäraselt õigusaktidele ja kohtulahenditele juurdepääsu võimaldamisest arestimajas viibivatele arestialustele ja vahialustele keelduda ning vastav tegevus oleks õigusvastane. Sel juhul tuleks nimetatud rikkumisega kahjunõude lahendamisel arvestada. Sätte põhiseaduspärasuse korral arestimajal vastavat kohustust ei oleks ning ka käesolevas asjas tuleks lugeda arestimaja keeldumine õiguspäraseks ning mittevaralise kahju hüvitamist selline keeldumine kaasa ei tooks. Kui kohus on kindlaks teinud sätte asjasse puutumuse, tuleb kohtul edasi kontrollida sätte formaalset ja materiaalset õiguspärasust. Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et ASkE on formaalselt põhiseaduspärane ehk vastab pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele. Materiaalses plaanis peab riivel olema legitiimne eesmärk ja riive peab olema proportsionaalne. Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsionaalne abinõu. Kohus leiab, et ASkE § 31 lg 3 on osas, mis sätestab õigusaktide andmebaasile ja kohtulahendite registrile juurdepääsu eelduseks arestimajas vastavate tehniliste tingimuste olemasolu, vastuolus põhiseaduse § 44, mis sätestab, et igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ning PS § 15, mis sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kohus leiab, et ka arestimajas viibivatele vahistatutele peab olema tagatud soovi korral ja järgides mõistlikku arestimaja sisemist töökorraldust juurdepääs õigusaktidele ja kohtulahenditele interneti kaudu. Juurdepääs neile allikatele on vajalik ja põhjendatud, kuna need on vajalikud vahistatule ja arestialusele eelkõige kaebeõiguse teostamiseks (PS § 15) aga ka muude õiguste neile kuuluvate õiguste realiseerimiseks. Hetkel kehtiv ASkE § 31 lg 3, seades õigusaktidele ja avalikule kohtupraktikale juurdepääsu eelduseks arestimaja tehnilised võimalused, ei taga vahistatutele ja arestialustele kaebeõiguse teostamise võimalust, samuti piirab õigust saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Kohus leiab, et vastav piirang ei oma legitiimset eesmärki ega ole proportsionaalne (piirang ei ole sobilik, vajalik ega mõõdukas) arvestades, et õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumise tagamine on vajalik tagamaks vahistatutele ja arestialustele efektiivne võimalus enda õigusi kaitsta. Seejuures tuleb arvestada, et vahistatule ja arestialusele on õigusaktide ametlikud tekstid hetkel tulenevalt ka nende avaldamise korrast (Riigi Teataja seadus § 1 ja 11) sisuliselt ja autentselt kättesaadavad üksnes elektroonilise infosüsteemi ja interneti vahendusel ja selleks on vajalikud teatud tehnilised tingimused. Ka kohtupraktikast on kinni peetavatel isikutel võimalik saada ülevaade tegelikult üksnes Interneti vahendusel. Kohtule nähtub, et ASkE § 31 lg 3 sätestatud piirangu eesmärgiks on ilmselgelt infotehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtuga kaasnevate kulutuste piiramine. Kohtule ei nähtu, et tegemist võiks olla legitiimse eesmärgiga olukorras, kus muul viisil ei ole vahistatutel ega arestialustel võimalik õigusaktide ja kohtulahenditega tutvuda. Olukorda, kus vastavate
õiguste teostamine ei ole tagatud viitega tehniliste võimaluste puudumisele, ei saa pidada ka proportsionaalseks riiveks. Tegemist on väga intensiivse põhiõiguse riivega, mille õigustamiseks peaks esinema väga kaalukad põhjused. Antud olukorras selliseid põhjusi ei kohtule ei nähtu. Tehnilise mittevõimekusega (sh selle võimekuse tagamiseks kuluvate rahaliste vahenditega) ei saa õigustada arestimajas viibivatele vahistatutele juurdepääsu piiramist õigusaktidele ja kohtulahenditele. Kohus märgib, et selles osas on vaidlusalune säte kohtu arvates otseses vastuolus ka põhiseaduse §-ga 14, mille kohaselt on täidesaatva võimu kohustuseks õiguste ja vabaduste tagamine. Kohus märgib, et kohtul puudub kahtlus, et Eesti Vabariigil on olemas nii tehniline võimekus kui ka vajalikud rahalised ja materiaalsed vahendid vastava ligipääsu tagamiseks. Tegemist ei ole keerulise tehnilise küsimusega ega ülemääraste ja põhjendamatute kulutustega riigile. Analoogses olukorras vanglas viibivatele kinnipeetavatele on Interneti kasutamine õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumiseks tagatud läbi VangS § 311, mis sätestab, et kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ASkE § 31 lg 3 tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata osas, milles see näeb ette tehniliste tingimuste olemasolu selleks, et arestialune ja vahialune võiks kasutada järelevalve all selleks kohandatud arvutites riiklikku elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit. Kuivõrd viidatud norm ei ole põhiseaduspärane, siis vastustaja, jättes kaebajale võimaldamata juurdepääsu ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile viitega tehniliste võimaluste puudumisele (vt ka tl 42), on käitunud õigusvastaselt ning vastavat asjaolu tuleb arvestada ka mittevaralise kahju suuruse määramisel.
8.1.6.Jalutuskäik vabas õhus Kaebaja viibis Pärnu arestimajas vahistatuna. Vahistatuid hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris (VangS § 90 lg 3). VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama tuleneb ka arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 lg-st 2. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestimajas puudub jalutushoov ning kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku, ehkki ta avaldas selleks ka soovi (tl 40). Seega jäeti kaebaja õigusvastaselt ilma võimalusest viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Kaebaja viibis Pärnu arestimaja 11,4091–16,9548 m2 suurustes kambrites üksi või kuni kahe teise kinnipeetuga kõige kauem katkematult 100 päeva, millele järgnesid lühemad perioodid vahemikus 6 päeva kuni 45 päeva kokku 345 päeva mis on lühemaajaliseks kinnipidamiseks mõeldud arestimajas kinnipidamise kohta väga pikk aeg. Pikaajaline kinnipidamine ilma võimaluseta viibida vabas õhus ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega (VangS § 41). Arvestades lisaks kinnipidamise kestusele seda, et pikaajalise suletud ruumis viibimise rõhuvat mõju suurendasid otsese juurdepääsu puudumine värskele õhule, vähene loomulik valgus ja võimatus aknast välja näha, on tegemist kaebaja õiguste intensiivse rikkumisega (vt ka EIK lahendeid asjades Popandopulo vs Venemaa, avaldus nr 4512/09 ja I.I. vs Bulgaaria, avaldus nr 44082/98, kus vabas õhus liikumist ja loomulikku valgust puudutavas osas olid tingimused võrreldavad praeguse asjaga). Asjaolu, et arestimaja omanik on Riigi Kinnisvara AS, ei vabasta PPA-d vastutusest. Jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena (Riigikohtu 21.04.2010 otsuse nr 3-3-1-14-10 p 15 ja 18.04.2012 otsuse nr 3-3-1-90-11 p 19). Samuti on vastustaja märkinud, et võimaluse korral viibis kaebaja kambris vastavalt tema soovile üksi.
Kohus jagab vastustaja seisukohta, et mõnevõrra talutavamad võisid kaebaja tingimused olla ehk ajal, mil ta sai kambris üksi viibida (vt tl 38). Samas leiab kohus, et see ei kompenseeri jalutamise võimaluse puudumist. Kohus leiab, et kaebajal puudusid suure osa ajast hüved ja võimalused, mis võinuks värskes õhus viibimise ja jalutamisvõimaluse puudumist arvestaval määral kompenseerida. Kaebaja arestikambrist välja toomine advokaadi kohtumiseks 45 korral, 23 korral menetlustoimingute tegemiseks ja 47 korral arestimajast välja toimetamiseks kokku 345 päevast jalutamisvõimalust värskes õhus ei kompenseeri nagu leiab ekslikult kohtule esitatud ettekandes Pärnu politseijaoskonna juht. Eeltoodud vastustaja rikkumist tuleb arvestada võimaliku hüvitise määramisel.
8.1.7.Kokkusaamised lähedastega ainult 10 min Vastustaja on oma vastuses välja toonud, et VangS § 24 lg 2 ja ASkE § 54 lg 1 tulenevad lühiajalisele kokkusaamisele sätestatud maksimum kokkusaamiste ajad, mitte miinimum kokkusaamiste ajad. Veel on Pärnu politseijaoskonna juht oma ettekandes selgitanud, et kokkusaamisi kaebajale võimaldati, iseasi kui kaua kokku saanud omavahel suhtlevad – see on juba kokku saanute asi. Kolme tundi ei peagi täis rääkima. (vt tl 36p-37) Kohus leiab, et vastustaja poolt välja toodu nagu oleks kokku saanute omavaheline asi kaua nad suhtlevad ei ole usutav. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kõik kokkusaamised on kestnud 10 minutit v.a üks kohtumine 11 minutit (tl 47). Eluliselt ei ole usutav, et arestimajja vahistatut vaatama tulnud perekonnaliige ja vahistatu ei soovi üle 10 minuti kohtuda ja kõik kokkusaamised on lõpetatud punkti pealt 10 minuti järel. Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et vastustaja ei võimaldanud kohtumisi üle kümne minuti. Sellise tegevusega on vastustaja oluliselt riivanud kaebaja õigust vanglavälisele suhtlemisele, mille eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Kohus märgib siinkohal ka seda, et kohtule esitatud tõenditest ei nähtu kuidagi, et kaebaja oleks põhjustanud oma käitumisega kokkusaamiste enneaegset lõpetamist või muud moodi kokkusaamisõigust kuritarvitanud. Pikaajaline kinnipidamine ilma võimaluseta suhelda perekonnaliikmetega mõistliku aja jooksul lühiajalise kokkusaamise näol olukorras, kus vangistusseadusega on vastav õigus ette nähtud maksimaalselt 3 tunni ulatuses ja ASkE alusel kahe tunni ulatuses ei ole kohtu arvates kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega kuivõrd sellises olukorras vahi all viibimine põhjustas kaebajale ilmselgelt rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad (VangS § 41). Vastavat asjaolu tuleb arvestada ka hüvitise suuruse määramisel. Kahju suurus
9.Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-80-12, p 28). RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Kõiki eelnevalt kirjeldatud asjaolusid kogumis arvestades (so loomuliku valguse vähesus, ventilatsiooni võimalikud puudused, värskes õhus jalatuskäikude mitte võimaldamine, perekonnaliikmetega kokkusaamise võimaldamine üksnes 10 minuti jooksul, õigusaktidele ja kohtulahendite juurdepääsu mitte tagamine) leiab kohus, et kohane hüvitis inimväärikuse alandamise eest on praeguses asjas 1500 eurot. Seega kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. Kohus märgib siinkohal, et hüvitise määramisel pole oluline, et kaebaja ei teinud arestimajas viibimise ajal etteheiteid valgustusele ja ventilatsioonile. Olukorras, kus kaebajale ei
võimaldatud isegi jalutuskäiku, võib eeldada, et kaebaja etteheited poleks midagi muutnud. Õigusaktide ja kohtulahendite andmebaasi soovis kaebaja kasutada, mille peale talle selgitati, et arestimajal puuduvad selleks tehnilised võimalused (vt tl 42). Menetluskulud
10.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja oli vabastatud menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Kaebaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda (vt ka HKMS§ 109 lg 3). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus ja edasikaebamine
11.Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg 3 kohaselt edastab kohus kohtuotsuse Riigikohtule ning sellega on algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Riigikohtu lahend (olenemata selle resolutsioonist) ei muuda käesolevat kohtuotsust. Kui Riigikohus leiab erinevalt halduskohtust, et ASkE on põhiseadusega kooskõlas, siis ei too see kaasa käesoleva otsuse ümbervaatamist kohtu poolt omal algatusel. Kui pool soovib käesoleva otsuse muutmist, siis tuleb tal esitada apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates (HKMS § 181 lg 1 ja 2). /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.