Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. mai 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-845
Haldusasi
XX kaebus Keila Linnavalitsuse 27. märtsi 2018. a ettekirjutuse nr 4.1-1.3/330-1 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 1. veebruari 2019. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja XX, esindaja Aleksei Smelov Vastustaja Keila linn, esindaja EF
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-18-845 muutmata. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 1. juulil 2019 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keila linn kohustas 27. märtsi 2018. a ettekirjutusega nr 4.1-1.3/330-1 XX tagama Keila linnas Haapsalu mnt 47 asuval kinnistul oleva ehitise visuaalne korrasolek, ohutus ja asjatundlik korrashoid. XX-l tuleb korrastada vastavalt nõuetele ja kehtivale ehitusprojektile ehitise katus, seinad, ukseavad ja uksed; taastada hoone kandevkonstruktsioonid, katus ja välisseinad; muuta ohutuks koone katus, seinad ja kandekonstruktsioonid; taastada ehitise välisilme ja fassaadielemendid, katus ja avatäited (uksed); uksed värvida, korrastada ja muuta ohutuks; hoone seinad katta ühtlase värviga või fassaadikattega, et tagada ehitise visuaalne korrasolek; katus korrastada; tagada hoone ohutus ja visuaalne korrasolek. Ettekirjutus tuli täita 1. juuliks 2018. Korralduses märgiti kokkuvõtlikult järgmist: 1) vajadusel võib omanik kaaluda ohtliku ehitise lammutamist, milleks tuleb taotleda ehitusluba ja lammutamine peab olema ohutu ja selle läbiviimine peab vastama ehitusseadustiku (EhS) nõuetele; 2) Haapalu mnt 47, Keila asub lagunenud abihoone (tuvastatud paikvaatlusel 3. märtsil ja 13. oktoobril 2017 ning 1. märtsil 2018). Abihoone lõunapoolne sein on vajunud viltu ja on püsti püsimiseks toestatud palkidega. Abihoone katus on umbes 1/3 kuni pooles ulatuses sisse varisenud. Hoone kandevkonstruktsioonid, sarikad ja seinad on püsivalt kahjustunud. Hoone katus on sammaldunud, osaliselt lagunenud ning seda pole hooldatud. Hoonele on juurdepääs, mida pole piiratud. Hoonest võib lähtuda oht inimeste tervisele ja elule, sh lastele; 3) hoone välisilme on korratu; 4) XX on alates 9. jaanuarist 2017 kinnistu kaasomanik 29/100 ulatuses. Enne seda oli ta sama kinnistu kaasomaniku volitatud esindaja; 5) XX on seletuste andmisest keeldunud. Keila linn on korduvalt saatnud kutseid XX rahvastikujärgsele aadressile, töökohta ja e-mailile; 6) ettekirjutus on tehtud EhS § 130 lg 2 p 2 ning korrakaitseseaduse (KorS) § 23 lg 4 ja § 28 alusel; 7) ettekirjutuse täitmata jätmise korral võidakse määrata sunniraha 3000 eurot.
2.XX esitas halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Keila linna 27. märtsi 2018. a ettekirjutuse nr 4.1-1.3/330-1 või tuvastada selle tühisuse. Kaebaja märgib kokkuvõtlikult järgmist: 1) ettekirjutuse tegi isik, kellel puudus selleks pädevus. Tegemist on tühise ettekirjutusega (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 p 3). Ettekirjutuse teinud järelevalvespetsialist ei ole Keila Linnavalitsuse liige ega ametnik. Tal puudus pädevus teha toiminguid ja ettekirjutusi Keila Linnavalitsuse nimel; 2) ettekirjutusest ei selgu kaebaja kohustused, mistõttu on see tühine (HMS § 63 lg 2 p 5). Ettekirjutus on umbmäärane, üldsõnaline. Sellest ei selgu, millised konkreetsed ja täpsed kohustused kaebaja peab täitma; 3) ettekirjutus on õigusvastane, kuna olemas on veel üks samasisuline ja kehtiv 5. juuni 2017. a ettekirjutus nr 4.1-1.3/634-36. Ettekirjutuse kehtivuse ajal ei saa anda teist samasisulist ettekirjutust sama nõudega ja teistsuguste tähtaegade ja sunnivahenditega. Teistele kaasomanikele tehtud ettekirjutuse täitmise tähtaega pikendati; 4) ettekirjutust pole võimalik 1. juuliks 2018 täita. Ehitisel pole kehtivat ehitusprojekti. Kolme kuuga ei ole võimalik ehitusprojekti saada ega ehitustöid teostada.
3.Keila linn palub vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja märgib kokkuvõtlikult järgmist:
2(6)
3-18-845 1) Keila Linnavolikogu delegeeris 25. augusti 2008. a määrusega nr 14 riikliku järelevalve ülesanded Keila Linnavalitsusele. Keila Linnavalitsus määras ametikohad ja isikud, kes tegutsevad haldusorgani nimel (HMS § 8 lg 2). Keila Linnavalitsuses viib järelevalvet läbi ehitusspetsialist, kelle ametiülesandeks on mh ettekirjutuste koostamine; 2) tühisuse alused puuduvad. Ringkonnakohus selgitas 11. augusti 2017. a määruses asjas nr 317-1413, haldusakti tühisuse aluseid ja seda, et spetsialist oli pädev ettekirjutust tegema; 3) ettekirjutusest nähtub kästud tegevus. Kaebaja peab tõrjuma lagunevast hoonest lähtuva ohu. Ohtu saab tõrjuda hoone korrastamise või lammutamisega. Omaniku enda valida on konktreetne meede, kuidas ta ohu tõrjub; 4) hoone peab olema visuaalselt korras, kuna see asub linnas peatänaval; 5) kaebaja viidatud teine ettekirjutus anti teisel õiguslikul alusel. Kaebaja viidatud ettekirjutusega kontrolliti Keila linna heakorra eeskirja nõuete täitmist; 6) kaebajale kuulub suurem osa kaasomandist. Puukuuri osa, mis on lagunenud, on just kaebaja kasutuses; 7) ettekirjutus pole õigusvastane põhjusel, et teistele kaasomanikele pikendati ettekirjutuse täitmise tähtaega.
4.Tallinna Halduskohus jättis 1. veebruari 2019. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma seisukohti kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) ettekirjutus pole üldsõnaline ega umbmäärane ning selle täitmine on võimalik; 2) sisepädevuse võimalik rikkumine ei tooks kaasa välsipädevuse rikkumist, mistõttu ei saa haldusakt olla sisepädevuse võimaliku rikkumise tõttu tühine; 3) Keila Linnavolikogu 28. septembri 2010. a määruse nr 13 „ Keila linna avaliku korra ja heakorra eeskiri“ (määrus nr 13) § 15 lg 1 kohaselt kontrollivad nõuete täitmist volitatud isikud. Keila Linnavalitsuse kodulehelt kättesaadava järelevalvespetsialisti ametijuhendi kohaselt kuulub tema pädevusse heakorra eeskirjaga kehtestatud nõuete kontroll, sh ettekirjutuste tegemine. Järelevalveseptsialist oli pädev isik; 4) abihoone on varisemisohtlik, mis nähtub vastustaja viidatud allikast. Hoone on viltu ja osaliselt kokkuvarisenud katusega. Ülekaalukas avalik huvi nõuab sellise hoone korda tegemist; 5) ettekirjutus pole õigusvastane teise ettekirjutuse tõttu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Apellant väidab kokkuvõtlikult järgmist: 1) eristada tuleb linnavalitsust kui omavalitsusorganit linnavalitsusest kui ametiasutusest. Esimene koosneb linnavalitsuse liikmetest ja teine ametnikest. Vastustaja järelevalvespetsialist ei olnud pädev järelevalvet läbi viima; 2) halduskohus tugines otsuse tegemisel kehtetule määrusele nr 13; 3) halduskohus ei põhjendanud Keila Linnavolikogu 25. augustil 2015 vastu võetud määruse nr 14 „Riikliku järelevalve ülesannete delegeerimine“ (määrus nr 14) kohaldamata jätmist. Nimetatud määruse kohaselt ei ole riikliku järelevalve ülesannet ametiasutusele delegeeritud. Järelevalvespetsialistil puudus riikliku järelevalve läbiviimise pädevus; 4) halduskohus ei põhjendanud seda, miks ettekirjutus ei kuulu tühistamisele; 5) vastustaja pikendas teistele kaasomanikele tehtud ettekirjutuste täitmise tähtaega. Vastustaja nõuab kaebajalt ettekirjutuse täitmist; 6) avalik huvi ettekirjutuste täitmiseks puudub. Kaasomanikele tehtud ettekirjutuste täitmine on peatatud ning vastustaja ei soovi nende täitmist;
3(6)
3-18-845 7) halduskohus jättis analüüsimata kaebaja väite, et ettekirjutust ei olnud võimalik kolme kuuga täita. Ehitisel polnud ehitusprojekti, mistõttu oleks kaebajal tulnud see tellida. Uut ehitusprojekti ega uue hoone ehitamist ei ole võimalik kolme kuuga teha; 8) ettekirjutus on õigusvastane põhjusel, et varem anti teine sama sisuga ettekirjutus; 9) ettekirjutusega peale pandud kohustused on üldsõnalised, umbmäärased ja põhjendamatud.
6.Keila linn palub vastustes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja väidab kokkuvõtlikult järgmist: 1) vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde; 2) kaebaja keeldub vastustajaga suhtlemast. Viimati kutsuti kaebaja vastustaja juurde selgitusi andma 8. märtsil 2019. Kaebaja kohale ei ilmunud. Kinnistul asuvat ehitist pole korrastatud; 3) ettekirjutuse tühisuse alused puuduvad. Ettekirjutus on õiguspärane (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-17-1413); 4) kaebaja väide, et ettekirjutus on õigusvastane seetõttu, et antud on teine sama sisuga ettekirjutus, on põhjendamatu; 5) avalikes huvides on tõrjuda lagunevast ehitisest lähtuv oht; 6) ettekirjutus pole õigusvastane, kuna teisel kaasomanikel pikendati ettekirjutuse täitmise tähtaega. Need menetlused ei seondu praeguse menetlusega; 7) kaebaja viidatud teise ettekirjutuse esemeks on kinnistul oleva ehitise vastavus heakorra eeskirja nõuetele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.
8.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlustatud ettekirjutus kaebaja toodud põhjustel tühine HMS § 63 lg 2 p 3 alusel. Viidatud normi kohaselt on haldusakt tühine, kui seda pole andnud pädev haldusorgan. Ettekirjutuse tegi Keila linn kui kohaliku omavalitsuse üksus EhS § 130 lg 2 p 2 alusel, mis annab kohalikule omavalitsuse üksusele pädevuse viia läbi riiklik järelevalve kontrollimaks mh ehitise vastavust, sh ohutust. Küsimus sellest, kas ametnikul oli antud sisesuhtest tulenev volitus ettekirjutuse tegemiseks, ei ole haldusakti tühisuse, vaid õiguspärasuse küsimus.
9.Haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti (HMS § 8 lg 2). Keila Linnavolikogu 28. oktoobril 2010 vastu võetud määruse nr 14 „Keila linna ehitusmäärus“ (määrus nr 14) § 4 lg 2 p 3 kohaselt on linnavalitsuse pädevuses ehitusvaldkonna korraldamisel inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale ohtliku ehitise nõuetele vastavusse viimise otsustamine (vt ka määrus nr 14 § 26 lg 3). Järelevalvet määruse nr 14 täitmise üle teevad Keila Linnavalitsuse poolt määratud ametnikud (määrus nr 14 § 29). Järelevalvespetsialisti sisepädevus tegutseda linnavalitsuse nimel tuleneb ametijuhendi p-st 3.1, mille kohaselt on ametniku ülesandeks Keila Linnavalitsuse nimel riikliku järelevalve teostamine, järelevalve teostamine linna haldusalal õigusaktide täitmise üle, vastavate märgukirjade koostamine ning nende täitmise kontrollimine. Järelevalvespetsialistile oli seega omistatud sisepädevus linnavalitsuse nimel ettekirjutuse tegemiseks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1413, p 10).
4(6)
3-18-845
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlustatud ettekirjutus tühine HMS § 63 lg 2 p 5 alusel. Sarnaselt haldusasjale nr 3-17-1413 pole ka praeguses asjas kaebaja vaidlustanud asjaolu, et tema omandis on ehitis, mis on lagunenud määral, mida saab pidada ohtlikuks. Ettekirjutusega kohustati kaebajat kõrvaldama ehitisest lähtuv oht, kas ehitise korda tegemise või lammutamise teel. Ettekirjutusega jäeti konkreetne meede kaebaja valida, mistõttu on ettekirjutus kaebajale vähem koormav. Vaidlustatud ettekirjutusest nähtub seega ettekirjutuse adressaadi kohustus, kohustus pole vastukäiv ning seda on võimalik täita (vt ka vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1413, p-d 12–14).
11.Apellandi hinnangul on ettekirjutus õigusvastane põhjusel, et selle vabatahtliku täitmise tähtaeg – umbes kolm kuud – oli liiga lühike (ettekirjutus anti 27. märtsil 2018 ja see tuli täita
1.juuliks 2018). Kaebajaga seotud analoogses vaidluses ei pidanud ringkonnakohus nt 5. juuni 2017. a ettekirjutusega antud vabatahtlikku täitmise tähtaega (s.o 10. august 2017) ehitise ohutuks muutmiseks ebamõistlikult lühikeseks. Ringkonnakohus märkis, et kuna abihoone on halvas seisukorras ja varisemisohtlik, oli õiguspärane abihoonest (s.o kuur) lähtuv oht võimalikult kiiresti kõrvaldada. Ringkonnakohus lisas, et kuuri kui lihtsa ehitise ohutuks muutmiseks tehtavad tööd (vajadusel projekti koostamine, asjakohaste lubade taotlemine, tööde teostaja leidmine vms) ei ole eelduslikult väga töö- ja ajamahukad. Samuti selgitas ringkonnakohus, et vastustaja tegi juba 2016. a-l kõigile kaasomanikele ettekirjutuse abihoone ohutuks muutmiseks ning edasised tegevused takerdusid eeskätt kaebaja ja tema õiguseellase koostöövalmiduse puudumise taha (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1413, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodud asjaoludel ka praeguses vaidluses määratud ettekirjutuse vabatahtlik tähtaeg ebamõistlikult lühike.
12.Apellandi hinnangul on vaidlustatud ettekirjutus õigusvastane põhjusel, et teistele kaasomanikele pikendati ettekirjutuse vabatahtlikku täitmise tähtaega. Kaebajaga seotud analoogses vaidluses põhjendas ringkonnakohus teistele kaasomanikele pikema tähtaja määramist asjaoluga, et abihoone korrastamine või lammutamine seisis paljuski kaebaja (ja varem tema õiguseellase) nõusoleku ja koostöötahte puudumise taga, mistõttu ei saanud teised kaasomanikud neile tehtud ettekirjutusi abihoonet puudutavas osas täielikult täita, kuid selle takistuse kõrvaldamine oli vähemalt osaliselt kaebaja mõjusfääris (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1413, p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda eeltoodud asjaoludel ka praeguses vaidluses teistele kaasomanikele tähtaja pikendamine vaidlustatud ettekirjutust õigusvastaseks.
13.Apellandi hinnangul on vaidlustatud ettekirjutus õigusvastane põhjusel, et vastustaja andis 5. juunil 2017 analoogse sisuga ettekirjutuse nr 4.1-1.3/634-36. Apellandi seisukoha kohaselt ei saa ühe ja sama ehitise korda tegemiseks kahte sama sisuga ettekirjutust teha. Vastustaja kohustas 5. juuni 2017. a ettekirjutusega kaebajat korrastama Haapsalu mnt 47 kinnistul asuva elamu fassaadi (p 5.1); rakendama meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks (p 5.2); korrastama abihoone ja tagama kinnistul asuva abihoone ohutuse, vajadusel lammutama lagunenud abihoone seadusega sätestatud korras (p 5.3) ning niitma kinnistul muru ja koristama jäätmed (p 5.4). Ettekirjutuse õiguslike alustena märgiti KorS § 15 lg 1, § 23 lg 4, § 28 lg-d 2 ja 3 ning Keila Linnavolikogu 29. aprilli 2014. a määrus nr 5 „Keila linna heakorraeeskiri“. Tallinna Halduskohus tühistas 6. augusti 2018. a otsusega 5. juuni 2017. a ettekirjutuse p-d 5.1 ja 5.2 ning jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata.
5(6)
3-18-845 Vaidlustatud ettekirjutusega peale pandud kohustus kattub 5. juuni 2017. a ettekirjutusega osas, milles kaebajat kohustati tõrjuma abihoonest lähtuv oht. Ülejäänud osas ettekirjutustega kaebajale pandud kohustused ei kattu. Vaidlustatud ettekirjutus on ajaliselt hilisem ja selle andmisel on tuginetud teisele õiguslikule alusele, s.o EhS § 130 lg 2 p-le 2. Kuigi sellises olukorras oleks vastustajal olnud võimalik ka varasem haldusakt osaliselt kehtetuks tunnistada või seda muuta, ei ole eelviidatud asjaolu ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud ettekirjutuse tühistamise aluseks. Vaidlustatud ettekirjutus on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas (HMS § 54). HMS § 63 lg-s 2 sätestatud ettekirjutuse tühisuse alused puuduvad. Kui kaebaja peaks emmast-kummast ettekirjutusest tuleneva kohustuse abihoonet puudutavas osas täitma, tuleb sellega lugeda mõlemast korraldusest tulenev kohustus täidetuks ning kaebajale ei saa sunnivahendeid kohaldada (asendustäitmise ja sunniraha seadus § 2 lg 1 ja § 8 lg 1). Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kas ajaliselt varem antud korraldusest tulenev kohustus tõrjuda ehitisest lähtuv oht kehtib või mitte (HKMS § 41 lg-d 1 ja 2).
14.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja menetluskulude nimekirja kohtule pole esitanud, mistõttu jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.