Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Tiina Pappel 21.05.2019, Tartu 3-18-327 A kaebus Viru Vangla poolt kaebaja kartserikaristuste väikeste vahedega või katkematult täitmisele pööramise õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 09.10.2018. a otsus A apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja toimikusse A 08.05.2019. a seisukoht.
2.Tagastada Ale 08.05.2019. a seisukoha lisad 7-l lehel.
3.Jätta rahuldamata A taotlus vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks.
4.Rahuldada A apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Tühistada Tartu Halduskohtu 09.10.2018. a otsuse resolutsiooni p 1. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada A kaebus osaliselt ja tuvastada Viru Vangla tegevuse õigusvastasus A suhtes kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramisel ajaperioodil 20.05.2016-06.06.2018 (kokku 747 päeva). Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
6.Jätta A menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
Asendada avaldatavas kohtuotsuses A nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 20.06.2019 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A esitas 20.11.2017 Viru Vanglale taotluse, milles ta palus võimaldada tal viibida kartserikaristuste vahepeal mõistlik aeg tavarežiimil.
2.Viru Vangla jättis 14.12.2017. a vastusega nr 6-10/39566-2 A taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et distsiplinaarkaristuste määramine järjestikku on seaduse ja kohtupraktikaga kooskõlas ning õiguspärane.
3.Viru Vangla jättis 16.01.2018. a vaideotsusega nr 6-12/24-2 rahuldamata A vaide vangla 14.12.2017. a vastuse nr 6-10/39566-2 peale. Vangla selgitas, et kui karistuse täitmise edasilükkamise otsus puudub, siis rikutakse karistuse täitmisele pööramise viivitamisega vangistusseaduse (VangS) § 65 lg-t 1. Vangla leidis, et vaide esitaja tervislik seisund ei ole kartseris viibimise jooksul halvenenud ning kartseris viibimise järjestikune kestus ei ole osutunud asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks.
4.A esitas 11.02.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tuvastada Viru Vangla tegevuse, s.o pikaajaliste järjestikuste distsiplinaarkaristuste määramise ning vahedeta ja väikeste vahedega kandmise õigusvastasus ning kohustada vanglat lõpetama kaebaja suhtes antud tegevus ja korraldama kartserikaristuste kandmine viisil, mis vastab rahvusvahelistele standarditele (üksikvangistus ei tohi kesta üle 14 päeva). Kaebuse põhjendused: 14-päevasele kartseris viibimisele peaks järgnema mõistlik ajavahemik tavarežiimil vastavalt õiguskantsleri 05.10.2016. a seisukohale. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis lahendis Razvyazkin vs Venemaa, et pikaajaline väikeste vahedega kinnipeetava üksikvangistuses hoidmine on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine. Kartseris viibimise ajal ei toimu füüsilist ega vaimset stimulatsiooni. Vangla ei ole hinnanud üksikvangistusest tulenevat mõju kaebaja vaimsele ja füüsilisele tervisele. Kartserikaristuse kandmise jooksul on kaebajal tekkinud unehäired, foobiad, tugevad ärevused ja depressioon.
5.A selgitas 04.03.2018. a puuduste kõrvaldamise avalduses, et ta ei soovi vaidlustada distsiplinaarkaristuse põhjust, vaid viisi, kuidas karistusi täidetakse.
6.A palus 28.05.2018. a puuduste kõrvaldamise avalduses menetleda kohtul järgmisi nõudeid: teha Viru Vanglale ettekirjutus toimingu tegemise keelamiseks, s.o mitte pöörata kaebajale määratud kartserikaristusi täitmisele katkematult ning tuvastada Viru Vangla tegevuse – vahedeta ja väikeste vahedega kaebaja kartserirežiimil hoidmise – õigusvastasus.
7.Tartu Halduskohus tagastas 01.06.2018. a määrusega A kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Viru Vangla tegevuse, s.o distsiplinaarkaristuste vahedeta kandmise õigusvastasuse tuvastamist ning võttis menetlusse A kaebuse Viru Vangla tegevuse, s.o distsiplinaarkaristuste väikeste vahedega kandmise õigusvastasuse tuvastamiseks ning Viru Vanglale ettekirjutuse tegemiseks toimingu tegemise keelamiseks, s.o mitte pöörata kaebajale määratud kartserikaristusi täitmisele katkematult.
8.A väitis 22.08.2018. a ja 23.09.2018. a täiendavates seisukohtades, et vestlused inspektorkontaktisikuga ei ole aset leidnud ning tal ei ole olnud probleeme ravimite manustamisega.
9.Tartu Halduskohus jättis 09.10.2018. a otsusega A kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 2). Halduskohus otsustas asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused:
1) 20.05.2016-06.12.2017 kaebaja kartserirežiimil kinnipidamist võib pidada ebaproportsionaalseks, kuna katkemata kartseris viibimise kestus 657 päeva on oluliselt ületanud kartserikaristuse maksimummäära 45 päeva. Varasemal perioodil ei viibinud kaebaja kartserirežiimil ebaproportsionaalselt kaua, sest kaebaja sai kartserikaristuse kandmise vahepeal viibida mõistlik arv päevi ka tavarežiimil, samuti ei ületanud kartserirežiimil viibimine (30-69 päeva) oluliselt kartserikaristuse maksimummäära. 2) Vastustaja võttis karistuse määramisel arvesse kaebaja tervislikku seisundit. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et arstid on pidevalt jälginud kaebaja tervislikku seisundit. Vastunäidustusi, mis välistaks kartserikaristuse kandmist, kaebajal ei ilmnenud. Nõustuda võib vastustajaga, et kaebaja ei ole ise oma tervisesse suhtunud hästi, kuna keeldus 2018. a maikuus korduvalt määratud ravimite manustamisest (II kd, tl 101-107). Ka varasemalt keeldus kaebaja ravist (ravilugu nr 117; I kd, tl 86) või ei ilmunud vastuvõtule (ravilugu nr 128; I kd, tl 87p) või keeldus vererõhu ja kehatemperatuuri kontrollimisest (ravilugu nr 169; I kd, tl 93). Raviloo nr 334 anamneesist nähtuvalt märkis kaebaja arstile, et viibib juba 2 aastat kartseris, kaebuseks on püsiv väsimustunne, magab öösel piisavalt, aga hommikul ärkab ikkagi väsinuna – arst leidis, et kinnipeetav on töövõimeline, saab täita koristaja tööülesandeid (I kd, tl 113). Kaebaja väidet, et kartserikaristuse kandmise jooksul on tal tekkinud unehäired, foobiad, tugevad ärevused ja depressioon, tervisekaardi väljavõte ei kinnita. 3) Kaebaja ei kandnud kartserikaristust kartserikambris, vaid II üksuse eluosakonna tavalises elukambris (I kd, tl 73). Pole põhjust kahelda vangla väites, et kambris oli dušinurk ja tualett. Kaebajale oli tagatud privaatne tualeti ja duši kasutamise võimalus. Samuti oli kambris sundventilatsioon, piisav valgustus (aknaga ruum, lisaks kohtvalgusti), sisseehitatud raadio. Kaebajale olid tagatud ajalehed ja ta sai raamatukogust laenutada ka kartserirežiimi ajal raamatuid (I kd, tl 125-130). Kaebajal oli võimalus viibida igapäevaselt värskes õhus. Ka oli tal võimalik sportida kambris või jalutuskäigu ajal. Kartserikaristuse kandmise ajal oli kaebajale arsti poolt lubatud võimlemismatt, et teha võimlemisharjutusi seljale (ravilood nr 167, 176, 188, 207, 228, 239, 258; I kd, tl 92p, 93p, 95p, 98, 100p, 102, 104). Kaebajal võimaldati osaleda erinevates programmides: eluviisitreening (7 kohtumist, 24.04.-05.06.2017), sotsiaalsete oskuste arendamine (8 kohtumist, 29.09.-27.10.2017), agressiivsuse asendamise treening (18 kohtumist, 29.07.-02.10.2015) (I kd, tl 118-119). Kaebajaga viidi läbi vestlusi (I kd, tl 120-124). Kaebaja selgitas 29.03.2018 inspektor-kontaktisikule, et kartserikaristused ei täida eesmärki, sest talle pigem meeldibki rahulikult omaette olla ning et tavarežiimil olek lõhub tunduvalt rohkem psüühilist seisundit kui kartser (I kd, tl 123p). Väljavõtted kaebaja telefonikõnedest ja kirjavahetusest kinnitavad, et vangla on taganud isikule võimalused vanglaväliseks suhtluseks (I kd, tl 131-146). 4) Kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine oli lubatav. Kaebaja kartserisse paigutamine toimus kooskõlas vangistuse eesmärkidega ega avaldanud kaebajale negatiivset mõju. Kaebaja suhtes kohaldati vajalikke meetmeid määral, mida EIK praktikas on peetud kartserikaristuse võimalikku negatiivset mõju neutraliseerivaks. Kuigi kartserirežiimil ei ole tagatud mugav ja hubane olek, olid tingimused piisavad, et leevendada kartserirežiimi ohtlikku mõju ning tagada vaimne ja füüsiline stimulatsioon.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.A esitas 31.10.2018 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 09.10.2018. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus käsitles vaid vastustaja versiooniga sobivaid tõendeid. Kohtuotsus ei ole põhjendatud. Kohtu käsitlus, et kinnipeetavale võib kohaldada üksikvangistust kuni on põhjustatud tervisekahju ja seejärel tuleb kartserikaristuse täitmine peatada, on vastuolus põhiseaduse (PS)
§-dega 18 ja 28, VangS §-ga 41, rahvusvaheliste nõuetega (nt Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT)), EIK praktikaga ja õiguskantsleri 05.10.2016. a seisukohaga. 2) Kaebaja tervisekaardil ei ole välja toodud või diagnoositud tema tervisliku seisundi halvenemist pikaajalise üksikvangistuse kohaldamise tõttu, sest vangla ei ole hinnanud üksikvangistusest tulenevat negatiivset mõju kaebaja vaimsele ja füüsilisele tervisele. Kaebajal on kartseris olles tekkinud terviseprobleemid (tugevad seljavalud, väsimus), mis on süvenenud ning lisandunud on uued haigused (2015. a jõuetus, nõrkus, asteenia; 2016. a krooniline xxx; 2018. a orgaaniline depressioon jne). Riik on kohustatud tagama kinnipeetava tervise kaitse (Euroopa vanglareeglistiku (EVR) p 43.2, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite reegli nr 32 p 3). 3) Vangla juristidel ega kohtul ei ole pädevust ega erialaseid oskuseid, et anda kaebaja tervislikule seisundile meditsiiniline hinnang, s.o osutada tervishoiuteenust. Kohtuotsuses viidatud n.ö üksikvangistuse mõju leevendavate meetmete käsitlus on ebaõige. Täidetud olid vaid kartserile kehtestatud üldised miinimumnõuded. Vangla tegi kaebaja olukorra karmiks muude piirangutega, s.o päevasel ajal madratsi keelamine, isiklike asjade keelamine jms. Spordiga tegelemise võimaldamine tähendab ligipääsu spordirajatistele ja -inventarile (EVR p 27, ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite üldosa reegel nr 24, CPT/Inf(2)3 lg 47), mida vangla ei ole teinud. Kartseris sportimisvõimalused puuduvad. Kartseris on lubatud ainult piibel ja usukirjandus. Vangla ei võimaldanud kaebajale aastaid lühiega pikaajalisi kokkusaamisi ning kartserirežiimil võimaldati helistada 10 minutit nädalas. Vale on väide, et kaebaja on kontaktisikule selgitanud, et talle pigem meeldib kartseris olla. Kaebaja suhtes ei kohaldatud vajalikke meetmeid määral, mida EIK praktikas on peetud kartserikaristuse võimalikku negatiivset mõju neutraliseerivaks.
11.Viru Vangla esitas 11.12.2018 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kohus on piisava põhjalikkusega uurinud tõendeid ja tuvastanud asjakohased faktilised asjaolud. Kohtuotsust on piisavalt põhjendatud. Hinnates kartserikaristuste järjestikust katkematut täitmisele pööramist, arvestas kohus nii isiku kartseris viibimise kestusega kui ka sellest tuleneva individuaalse mõjuga isiku tervisele ja sotsiaalsele olukorrale.
12.Viru Vangla teatas 19.03.2019. a vastuses kohtunõudele, et 19.03.2019 seisuga ei ole kaebaja paigutatud distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse ning kaebaja suhtes on täitmisele pööramata üks distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri, millega kaebajale määrati viis ööpäeva kartserit ning karistus pööratakse täitmisele 20.03.2019. Vangla selgitas, et halduskohtu otsuse tegemise aja seisuga kandis kaebaja kartserikaristust. Vangla selgitas, et kaebajale oli kartserikambrisse lubatud kaasa võtta ainult usulist kirjandust. Vangla märkis, et Viru Vanglas viibimise ajal ei ole kaebaja esitanud ühtegi taotlust pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ja kaebaja on kolmel korral taotlenud lühiajalist kokkusaamist.
13.A palus 03.04.2019. a vastuses kohtunõudele jätkata keelamiskaebuse menetlemist ja tuvastada Viru Vangla õigusvastane tegevus ning teha Viru Vanglale ettekirjutus toimingu tegemise keelamiseks, s.o mitte pöörata pikaajalisi (üle 14 päeva) kartserikaristusi täitmisele katkematult. Alternatiivselt palus kaebaja keelamisnõudelt üle minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele ja tuvastada pikaajaliste (s.o üle 14 päeva) kartserikaristuste järjestikku täitmise õigusvastasus. Kaebaja palus tunnistada VangS § 63 lg 1 p 4 PS-ga vastuolus olevaks. Veel palus kaebaja koguda täiendavaid tõendeid. Kaebaja väitel puudub alus arvata, et tema suhtes ei kohaldata edaspidi kartserikaristusi ning vangla tegevus on jätkuv, mistõttu tuleb õigusvastasus tuvastada ajavahemikul 25.06.2015-17.03.2019.
14.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16.04.2019. a määrusega kaebaja taotluse keelamisnõude osas kaebuse muutmiseks ning läks keelamisnõudelt üle tuvastamisnõudele (tuvastada Viru Vangla tegevuse, s.o kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramise õigusvastasus) ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks.
15.Viru Vangla leidis 26.04.2019. a vastuses kohtunõudele, et järelevalve tervise üle tagab, et hinnatud on üksikvangistuse mõju isikule. Kaebaja viibis pidevalt meditsiiniõdede ja arstide vaateväljas. Puudub põhjus arvata, et väljaõppinud ja kogemustega tervishoiutöötajad ei tundnud ära, kui kaebajal oleksid kartserikaristuse kandmisel avaldunud terviseprobleemid, mis seostuksid vastava režiimiga. Vangla leidis, et sellise seisundi märkamiseks ei pea korraldama eraldi läbivaatust. Vangla väitel ka viidi kaebaja osas läbi erinevaid sekkumistoiminguid (kohtuotsuse p 21), mistõttu oli erinevate kontaktide sagedusest tulenevalt tagatud, et kaebaja terviseprobleemide teket, kui need oleksid esinenud, oleks märgatud.
16.A esitas 08.05.2019. a täiendava seisukoha, milles ta väidab, et Viru Vangla on kaebaja vaimselt sandistanud ning arst ei ole oma kohustusi kaebaja osas täitnud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Tartu Ringkonnakohtu 16.04.2019. a määrusest tulenevalt on vaidluse esemeks apellatsiooniastmes Viru Vangla poolt kaebaja kartserikaristuste katkematult või väikeste vahedega täitmisele pööramise õiguspärasus.
18.Kaebaja leidis 03.04.2019. a vastuses ringkonnakohtule, et Viru Vangla tegevuse õigusvastasus tuleb tuvastada alates 25.06.2015 kuni 17.03.2019. Viru Vanglale esitatud vaide (I kd, tl 21-22) kohaselt viibis kaebaja kartseris ajaperioodidel 25.06.-04.09.2015, 23.09.-26.10.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016, 09.06.-10.05.2016 ja 20.05.2016-11.01.2018. Kaebuse (I kd, tl 2-10) kohaselt viibis kaebaja kartseris ajaperioodidel 25.06.-04.09.2015, 23.09.-26.10.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016, 09.03.-10.05.2016 ja 20.05.2016-11.02.2018. Viru Vangla 16.05.2018. a õiendi (I kd, tl 147-148) ja 21.06.2018. a õiendi (II kd, tl 3) kohaselt viibis kaebaja kartserirežiimil ajaperioodidel 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016, 11.03.-10.05.2016 ja 20.05.2016-06.06.2018. Eeltoodust ilmneb, et kaebaja väidetud kartserirežiimi ajaperioodid osaliselt erinevad vastustaja teatatud ajaperioodidest. Arvestades, et vastustaja on andmete esitamisel viidanud ka asjakohastele distsiplinaarmenetluse käskkirjadele ning kaebaja ei ole vastustaja esitatud andmete õigsust haldusasjas kahtluse alla seadnud, siis lähtub ringkonnakohus vastustaja esitatud andmetest kartserirežiimi ajaperioodide kohta. Ringkonnakohus märgib, et halduskohtumenetluses saab üldjuhul kaebuse esitada juba rikutud õiguse kaitseks. Seetõttu arvestab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel kaebaja kartseris viibimise perioode enne kaebuse esitamist. Erandina peab ringkonnakohus võimalikuks hinnata kartserikaristuse täideviimise õiguspärasust perioodi osas, mis kaebuse esitamise ajal veel kestis. Selle ajavahemiku osadeks jagamine kaebuse esitamise ajast lähtudes moonutaks kartseris pikaajalise viibimise ajas kumuleeruvat mõju ega tagaks kaebaja õiguste tõhusat kaitset (Tartu Ringkonnakohtu 29.03.2018. a otsus nr 3-17-356, p 20). Käesoleva haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse 11.02.2018 ning kaebajat hoiti kartseris ajaperioodidel 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.201504.02.2016, 11.03.-10.05.2016 ja 20.05.2016-06.06.2018. Seega hindab ringkonnakohus Viru Vangla tegevuse õigusvastasust kaebaja suhtes kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramisel kuni 06.06.2018.
19.Käesolevas haldusasjas vaidlustab kaebaja üksnes talle määratud distsiplinaarkaristuste täideviimise viisi, taotledes nii kartserikaristuste väikeste vahedega kui ka katkematult täitmisele pööramise õigusvastasuse tuvastamist. VangS § 63 lg 1 p 4 sätestab, et kinnipeetavale võib kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. VangS § 65 lg 1 sätestab, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. VangS ega ükski muu õigusakt ei sätesta, millise järjestikuse perioodi vältel võib kinnipeetav viibida kartserirežiimil. VangS § 41 lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistus ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 41 lg 2 järgi kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega peab vangla kinnipeetava kartserisse paigutamisel arvestama inimväärikuse põhimõttega ning korraldama karistuste täitmise kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega.
20.Riigikohus on selgitanud, et kuigi erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused olid eraldivõetuna õiguspärased, ei pruugi lubatav olla nende katkematu täitmisele pööramine. EIK praktikast nähtub, et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda ka üksikvangistuse pika järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus (EIK otsus asjas Gorbulya vs Venemaa, p-d 75 ja 77, ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid (samas, p 78; EIK otsus asjas Csüllög vs Ungari, p 30). Sellised tagajärjed on vastuolus taasühiskonnastamise eesmärgiga. PS § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes (RKHK 10.10.2017. a otsus nr 3-15-3133, p 18). Veel on Riigikohus selgitanud, et kõigi distsiplinaarkaristuste katkematu järjestikune täideviimine ei ole vangla julgeoleku tagamiseks tingimata vajalik. Hindamaks, kas kartserikaristuste järjestikune katkematu täitmisele pööramine on lubatav, on oluline arvestada nii isiku kartseris viibimise kestust kui ka sellest tulenevat individuaalset mõju tema tervislikule või sotsiaalsele olukorrale. Seetõttu tuleb individuaalselt hinnata ka seda, kui pikk tavalises eluosakonnas viibimine on piisav kartseris viibimise ohtliku mõju leevendamiseks. Hindamisel tuleb arvestada kartserirežiimil tegelikult kohaldatud piiranguid. Siiski tuleb ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Kui ümber ei lükata eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks (RKHK 04.06.2018. a otsus nr 3-15-2943, p-d 17 ja 19).
21.Arvestades Riigikohtu seisukohta, et VangS § 65 lg 1 järgi on vanglal kaalutlusõigus kartserikaristuse järjestikuse täideviimise edasilükkamisel koostoimes VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimaalse määraga, saab järeldada, et kartserikaristuste täitmisel ei pea vastustaja eeldama üksikvangistuse isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid tõenäoliselt kahjustavat toimet. Vastavalt ei pea vastustaja sel juhul täiendavalt põhjendama, miks kinnipeetavale määratud kartserikaristust või -karistusi täidetakse katkematult. Kinnipeetaval endal on võimalus osutada ja põhjendada, miks jätkuv kartserirežiimil viibimine
tema õigusi ülemääraselt riivab. VangS-is nimetatud kartserikaristuse maksimaalset määra ületava kartserirežiimil hoidmise korral peab vangla veenduma, et kartserikaristuse jätkuv täitmine ei too kaasa vangistuse eesmärkidega vastuolus olevaid kahjulikke tagajärgi kinnipeetavale. Vastustaja sellekohase veendumuse aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tekkinud veendumuse kujunemine peab olema kontrollitav, mistõttu tuleb vastustajal vaidluse korral põhjendada kinnipeetava jätkuvat hoidmist kartserirežiimil. Seejuures ei ole piisav tuginemine karistuste määramise õiguspärasusele, vaid kinnipeetava pikaajalist kartserisse paigutamist saavad õigustada kinnipeetavaga seotud asjaolud. Vanglal tuleb veenduda, et pikaajaline kartserisse paigutamine on kooskõlas vangistuse eesmärkidega ega põhjusta kinnipeetavale terviseprobleeme. Kui vastustaja soovib tugineda tervisekaardi andmete alusel antud arsti seisukohale kinnipeetava pikaajalise kartserirežiimil viibimise mõju hindamisel, tuleb selgitada, kuidas on tagatud üksikvangistuse tegeliku mõjuga arvestamine kinnipeetavat üle vaatamata (Tartu Ringkonnakohtu 29.03.2018. a otsus nr 3-17-356, p 19).
22.Haldusasja materjalide kohaselt viibis kaebaja kartseris oldud ajaperioodide vahel tavarežiimil vastavalt 52 päeva (04.09.-25.10.2015), 6 päeva (25.-30.11.2015), 36 päeva (04.02.-10.03.2016) ja 10 päeva (10.-19.05.2016). Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja saanud viibida mõistlik arv päevi tavarežiimil, nagu ka halduskohus kohtuotsuses (p 17) leidis. Kaebaja apellatsioonkaebuse väited ei lükka eeltoodut ümber. Seejuures peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada asjaoluga, et kaebaja, kui väga arvukalt distsiplinaarkorras karistatud kinnipeetav (vt halduskohtu otsuse p-s 13 toodud loetelu), pidi ilmselgelt olema teadlik, et vangla korrale allumatus toob kaasa distsiplinaarkaristuse rakendamise, milleks tõenäoliselt on korduvate rikkumiste korral kartserikaristus kuni 45 ööpäevaks (VangS § 63 lg 1 p 4) ning et karistused pööratakse täitmisele koheselt (VangS § 65 lg 1). Sellest hoolimata jätkas kaebaja süstemaatiliselt distsiplinaarrikkumiste toimepanemist, kusjuures ta pani toime korduvalt sarnaseid rikkumisi. Ringkonnakohtu hinnangul võib eeltoodust järeldada, et kartserirežiimil viibimine ei avaldanud kaebajale taotletud mõju, kuna vastasel juhul ei oleks ta rikkumisi järjepidevalt toime pannud. Eelnevat toetab ka halduskohtu viidatud (kohtuotsuse p 21) asjaolu, et kaebaja on 29.03.2018 inspektor-kontaktisikule selgitanud, et kartserikaristused ei täida eesmärki, sest talle pigem meeldibki rahulikult omaette olla ning et tavarežiimil olek lõhub tunduvalt rohkem psüühilist seisundit kui kartser (I kd, tl 123p). Kaebaja apellatsioonkaebuse väitel on vale väide, et ta on kontaktisikule selgitanud, et talle pigem meeldib kartseris olla. Vastustaja kinnitas 04.09.2018. a seisukohas (II kd, tl 100), et väljavõte vangiregistri päevikukannetest on õige. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, et esineks alust vastustaja esitatus kahelda. Päevikukannete väljavõttes (I kd, tl 120-124) on ühtekokku 46 kannet. Eluliselt ei ole usutav, et inspektor-kontaktisik on 29.03.2018. a päevikukandes kaebajaga vestluse ebaõigesti kirja pannud. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus jättis põhjendatult kaebaja kaebuse distsiplinaarkaristuste väikeste vahedega kandmise õigusvastasuse tuvastamise nõudes rahuldamata.
23.Haldusasja materjalide kohaselt viibis kaebaja katkematult kartseris 69 päeva (ajaperiood 27.06.-04.09.2015), 30 päeva (26.10.-25.11.2015), 65 päeva (01.12.2015-04.02.2016), 60 päeva (11.03.-10.05.2016) ja 747 päeva (20.05.2016-06.06.2018).
24.Kartseris 26.10.-25.11.2015 viibitud perioodi osas leiab ringkonnakohus, et kuna vangla kohaldas kaebaja suhtes kartserirežiimi järjest vaid 30 päeva, seega vähem kui kartserikaristuse maksimummäär ehk 45 päeva, ei olnud kartserikaristuse täitmine kaebaja suhtes sel perioodil ülemäärane ega vastustaja tegevus õigusvastane. Seetõttu tuleb eeltoodud osas jätta kaebus rahuldamata.
25.Kartseris viibitud perioodidel 27.06.-04.09.2015 (kokku 69 päeva), 01.12.2015-04.02.2016 (kokku 65 päeva) ja 11.03.-10.05.2016 (kokku 60 päeva) ei ületa kaebaja katkematu kartseris viibimise kestus oluliselt VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. VangS § 63 lg 1 p 4 sätestab, et kinnipeetavale võib kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. VangS ei sätesta, millise järjestikuse perioodi vältel võib kinnipeetav viibida kartserirežiimil. Arvestades, et eelmainitud ajaperioodid (vahemikus 60-69 päeva) ei ületanud oluliselt kartserikaristuse maksimummäära ning kaebaja sai vahepealsel ajal viibida mõistliku arvu päevi ka tavarežiimil, ei viibinud kaebaja eelnimetatud ajaperioodidel katkematult kartserirežiimil ebaproportsionaalselt kaua. Vastustaja 07.06.2018. a vastuse lisast nr 3 (väljavõte vangiregistri päevikukannetest) nähtub 02.06.2016. a vestlus psühholoogiga (I kd, tl 121p), milles on muuhulgas märgitud, et kaebaja on käitumuslikult viisakas ja korrektne, emotsionaalselt tasakaalukas ja stabiilne, kognitiivselt tajub reaalsust adekvaatselt ning on kohanenud kartserirežiimiga. Ringkonnakohus võtab arvesse ka seda, et kaebaja puhul on tegemist isikuga, kes järjepidevalt rikkus vanglas kehtivat korda, seega pidi ta eelduslikult aru saama, et taolise käitumise korral karistatakse teda distsiplinaarkorras, mis pööratakse ka täitmisele tulenevalt VangS § 65 lg-st 1. Ringkonnakohus märgib, et kui vangla ei saa süstemaatiliselt korda rikkuvate kinnipeetavate suhtes distsiplinaarkaristusi kohaldada ja pöörata neid täitmisele vajadusel koheselt peale rikkumist, siis võib see viia olukorrani, kus vanglal puudub võimalus saavutada oma eesmärke ja täita seaduses sätestatud ülesandeid.
26.Kaebaja väitel (vt 03.04.2019. a vastus) olid tema suhtes kohaldatud kartserikaristused õigusvastased, kuna puudus arsti hinnang kartserikaristuste täideviimise kohta. Halduskohtule esitatud tervisekaartidest nähtub perioodidel 27.06.-04.09.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 meditsiinitöötajate poole pöördumisi vastavalt 12-l, 20-l ja 8-l korral. Eeltoodu pinnalt ei ole kahtlust, et kaebaja terviseseisund oli tähelepanu all. Halduskohus ei ole otsuses leidnud, et kinnipeetavale võib kohaldada üksikvangistust kuni on põhjustatud tervisekahju ja seejärel tuleb kartserikaristuse täitmine peatada. Kaebaja sellekohane väide apellatsioonkaebuses ei ole õige.
27.Kaebaja apellatsioonkaebuse väitel on tal kartseris olles tekkinud terviseprobleemid (tugevad seljavalud, väsimus), mis on süvenenud ning on lisandunud uued haigused (nt 2015. a jõuetus, nõrkus, asteenia; 2016. a krooniline xxx, 2018. a orgaaniline depressioon jne), mis kajastuvad tema tervisekaardil. Kaebuses väitis kaebaja, et kartserikaristuse kandmise jooksul on tal tekkinud unehäired, foobiad, ärevus ja depressioon. Seega tõi kaebaja halduskohtus välja teistsugused terviseprobleemid kui apellatsioonkaebuses. Halduskohus tõdes kohtuotsuses (p 18), et tervisekaardi väljavõte ei kinnita kaebaja väidet, et kartserikaristuse kandmise jooksul on tal tekkinud unehäired, foobiad, tugevad ärevused ja depressioon. Ka ringkonnakohtule ei nähtu vaidlusaluste perioodide kohta esitatud tervisekaartide kannetest sellekohaseid kaebaja kaebusi vangla meditsiinitöötajatele. Samuti ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses vastupidisele viidanud. Eeltoodut ei lükka ümber ka kaebaja 08.05.2019. a seisukohas väidetu, et vangla on kaebaja vaimselt sandistanud. Tervisekaartidest nähtuvalt on 12.05.2009. a raviloos nr 18 (I kd, tl 76) tehtud märge, et kaebaja vigastas treeningu käigus selga ning seejärel 11.04.2010 (ravilugu nr 42, I kd tl 78) ja 12.05.2010 (I kd, tl 49) jne kurtis kaebaja seljavalu. 22.09.2015. a raviloost nr 190 (I kd, tl 95p) nähtuvalt kaebas kaebaja, et põhihaigestumise (xxx) pärast tunneb ta pidevalt nõrkust ja väsimust. Samas 17.11.2015. a raviloost nr 195 (I kd, tl 96) nähtub, et dr E. Elbergi hinnangul on kaebaja üldseisund hea. Kaebaja nimetatud xxx diagnoos on kirjas 01.10.2016. a raviloos nr 273 (I kd, tl 106-106p). Xxx1 ehk xxx tähendab xxx, mis avaldub kahjustatud närvi toimimisalale kiirguvate valudena, vääraistingutena, kõõlusreflekside kustumisena ja tundlikkuse vähenemisena. Valu ja kangus on kaela- ja nimmepiirkonna xxx 1 https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/xxx/id-1473
kõige sagedasemad tunnused. Käesolevas asjas on ilmnenud, et kaebaja vigastas selga juba 2009. a. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada kaebaja apellatsioonkaebuses nimetatud terviseprobleeme haigusteks, mis on tekkinud seoses tema kartserirežiimil viibimisega. Asteenia ega depressiooni diagnoose vaidlusaluse perioodi tervisekaartide kannetest ei nähtu. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleva vaidluse eseme seisukohalt asjakohatu ka kaebaja apellatsioonkaebuse väide, et vangla juristidel ega kohtul ei ole pädevust ega erialaseid oskuseid, et anda kaebaja tervislikule seisundile meditsiiniline hinnang, s.o osutada sisuliselt tervishoiuteenust. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus tervishoiuteenuse osutamise üle. Vaidlust ei ole ka halduskohtule esitatud tervisekaartide kannete õigsuse üle.
28.Haldusasja materjalidest ilmneb, et kaebaja viibis tavakambris (vastustaja 07.06.2018. a vastuse p 3.5 alap 2, I kd, tl 73). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud etteheide, et vangla muutis olukorra karmiks muude piirangutega, s.o päevasel ajal madratsi keelamisega, isiklike asjade keelamisega jne. VangS § 651 lg 2 ls 2 sätestab, et kinnipeetava juures kambris olevad isiklikud asjad antakse hoiule ja tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Kartserikaristuse ajal annab kinnipeetav päevaseks ajaks ära oma voodivarustuse. Seega kohaldusid kaebajale kartserikaristusi kandes kartserirežiimile omased piirangud ja kohustused, mis ei saanud tekitada kaebajale suuremaid kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
29.Kaebaja apellatsioonkaebuse väitel tähendab spordiga tegelemise võimaldamine ligipääsu spordirajatistele ja -inventarile, mida vangla ei taganud. Kaebaja viitab EVR (kinnitatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 2) p-le 27, ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite (vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr A/RES/70/1253) reeglile nr 24 ja CPT/Inf(2)34 lg-le 47. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Asjakohatu on kaebaja viide standard-miinimumreeglite reeglile nr 24, kuna see käsitleb riigi kohustusi kinnipeetavate tervishoidu, mitte sportimist puudutavas osas. Ringkonnakohus peab ühtlasi vajalikuks selgitada, et EVR ja CPT raportid on soovituslikud dokumendid, mis ei ole liikmesriikidele õiguslikult siduvad (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; Riigikohtu 08.12.2016. a otsus nr 3-3-1-55-16, p 10). EVR p 27.1 järgi tuleb igale vangile iga päev võimaldada vähemalt üks tund sportimist värskes õhus, kui ilm lubab. EVR p 27.2 kohaselt tuleb halva ilma korral vangile võimaldada sportimist muudes tingimustes. EVR p-s 27.3 märgitakse, et õigesti organiseeritud tegevus füüsilise vormi edendamiseks ning küllaldaste sportimis- ja meelelahutusvõimaluste tagamiseks moodustab vanglarežiimi lahutamatu osa. EVR p 27.4 järgi muretsevad vanglaasutused sellise tegevuse soodustamiseks asjakohased seadmed ja varustuse. CPT standardite (CPT üldaruannete osatekstid) II osa p-s 48 selgitatakse: "Eraldi tuleks ära märkida sportimine vabas õhus. Nõue, et kinnipeetavad saaksid vähemalt ühe tunni päevas vabas õhus tegutseda, on laialdaselt omaks võetud. CPT rõhutab, et eranditult kõigile kinnipeetavatele (kaasa arvatud need, kelle puhul rakendatakse karistusena üksikvangistust) tuleb anda võimalus iga päev vabas õhus sportida. Enesestmõistetavalt peaksid spordirajatised olema piisavalt avarad ja võimalust mööda pakkuma varju halva ilma eest.". Kuigi kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, peab kehakultuuriga tegelemise võimalus vanglas olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule (Riigikohtu 07.04.2010. a otsus nr 3-3-1-5-10, p-d 18-19). Vastustaja väitel oli kaebajale tagatud regulaarselt iga päev võimalus viibida värskes õhus ning tal oli võimalik sportida kambris või jalutuskäigul väljas viibimise
ajal (07.06.2018. a vastuse p 3.5 alap 3). Kaebaja ei ole haldusasjas eeltoodud osas põhjendatud vastuväiteid esitanud.
30.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et vangla ei võimaldanud talle aastaid lühi- ega pikaajalisi kokkusaamisi ning kartserirežiimil võimaldati helistada 10 minutit nädalas. Vangla selgitas 19.03.2019. a vastuses, et Viru Vanglas viibimise ajal ei ole kaebaja esitanud ühtegi taotlust pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ja kaebaja on kolmel korral taotlenud lühiajalist kokkusaamist. Vangla vastusest saab ringkonnakohus aru, et kaebaja taotletud lühiajalised kokkusaamised toimusid. Kaebaja sai vangla 19.03.2019. a vastuse kätte 28.03.2019 (II kd, tl 147), kuid ta ei ole enda 03.04.2019. a vastuses vastustaja eeltoodut väidetele vastu vaielnud. Ringkonnakohtul ei ole alust vastustaja väidete õigsuses kahelda. Seega järeldab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuses esitatud väide lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmise kohta on ebaõige. Ühtlasi on sisutu kaebaja etteheide pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmise kohta, kuna kaebaja neid ei taotlenud.
31.VangS § 28 lg 1 ls 2 kohaselt kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 51 lg 2 ls 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas ning ls 3 kohaselt nähakse täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus ette vangla kodukorras. Viru Vangla kodukorra p 13.9.1.1 kohaselt vangla tagab kinnipeetavaile telefoni kasutamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas ning p 13.9.1.4 kohaselt kinnipeetavale, kes on õigel ajal esitanud nõuetekohase taotluse kasutada telefoni, võimaldatakse helistada päevakavas ettenähtud ajal ühel korral kuni 10 minutit. Vastustaja 07.06.2018. vastuse lisa nr 5 (väljavõte telefonikõnedest, I kd, tl 131-139p) andmetest nähtub, et kaebajale on kartserirežiimil olles võimaldatud korduvalt helistada ka pikemalt kui 10 minutit (näiteks 21.08.2015, 21.11.2015, 19.12.2015, 02.01.2016, 26.03.2016, 17.04.2016, 23.04.2016, 07.05.2016 jne). Seega on olnud kaebajale helistamisvõimalus tagatud ning seda isegi suuremas mahus, kui see objektiivsest õigusest tuleneb.
32.Ringkonnakohus peab vaidlusalused kartseris viibitud ajaperioode silmas pidades asjakohaseks ka halduskohtu otsuse p-des 18-22 analüüsitud asjaolusid ja toodud põhjendusi ning ei näe vajadust neid muuta. Halduskohus on ekslikult leidnud vaid seda, et kaebaja sai vangla raamatukogust laenutada kartserirežiimi ajal erinevaid raamatuid (kohtuotsus p 19). Vastustaja 19.03.2019. a vastuse (II kd, tl 143-143p) kohaselt ei olnud kaebajal kartserikambrisse siiski lubatud kaasa võtta raamatuid, vaid ainult usulist kirjandust. Kaebajale usulise kirjanduse võimaldamise üle käesolevas haldusasjas vaidlust ei ole. Kuna eelmainitud ajaperioodid ei ületanud oluliselt kartserikaristuse maksimummäära ning kaebaja sai vahepealsel ajal viibida mõistliku arvu päevi ka tavarežiimil ning kaebajale olid tagatud võimalused nii füüsiliseks kui ka vaimseks tegevuseks (sportimine ning vaimne stimulatsioon nagu ajalehed, raadio, kartseris lubatud kirjandus, lühiajalised kokkusaamised karistuste kandmise vahepeal, kirjavahetus, telefonikõned, erinevates programmides osalemine) kartserirežiimi tingimustes, siis on ringkonnakohus seisukohal, et ka eeltoodud ajaperioodide osas tuleb jätta kaebus rahuldamata.
33.Haldusasja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja kartserirežiimil katkematult ka ajaperioodil 20.05.2016-06.06.2018, s.o kokku 747 päeva. Eelmärgitud ajaperioodi - veidi üle 2 aasta - kestus on ringkonnakohtu hinnangul märkimisväärselt pikk, ületades ilmselgelt väga oluliselt (peaaegu 17-kordselt) VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Seega eeltoodud osas saab ringkonnakohtu hinnangul pidada kaebaja katkematult kartserirežiimil kinnipidamist ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole vastustaja eeltoodud perioodiga seonduvalt ümber lükanud eeldust, et
ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Ka vastustaja poolt kohtule esitatud selgitused ja tõendid ei tõenda vastupidist. Vastustaja väitel tõendavad tervisekaardid, et kaebaja viibis pidevalt meditsiiniõdede ja arstide vaateväljas ning järelevalve tervise üle tagab, et hinnatud on üksikvangistuse mõju isikule. Ühtlasi oli erinevate kontaktide sagedusest tulenevalt tagatud, et kaebaja terviseprobleemide teket, kui need oleksid esinenud, oleks märgatud (26.04.2019. a vastus, II kd, tl 159-159p).
34.Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja pöördus vaidlusalusel ajaperioodil korduvalt meditsiinitöötajate poole, kuid tervisekaartide kannetest ei ilmne, kas ja kuidas veenduti, et kaebaja paigutamine katkematult kartserisse 747 päevaks ei põhjustanud talle psüühilisi ega füüsilisi terviseprobleeme ja tagatud oli üksikvangistuse mõjuga arvestamine kinnipeetavat üle vaatamata. EIK on märkinud, et pikaajalise üksikvangistusega peab kaasnema isiku seisundi pidev hindamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seda nõuet kokku 747 päeva kestva kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramisel järgitud. 08.08.2017. a raviloost nr 334 (I kd, tl 113) nähtuvalt mainis kaebaja arstile (dr R. Aadamsoo) kartseris olemisega seoses püsivat väsimustunnet. Arsti otsuse kohaselt hindas viimane üksnes kaebaja koristajana töötamise võimalikkust, mitte aga üksikvangistuse mõju kaebaja seisundile seonduvalt pikaajalise katkematult kartseris hoidmisega. Tervisekaardi kannetest ei nähtu vangla hinnangut kaebaja seisundile seoses üksikvangistusega. Eeltoodust tingituna loeb ringkonnakohus Viru Vangla tegevuse kaebaja suhtes kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramisel ajaperioodil 20.05.2016-06.06.2018 (kokku 747 päeva) õigusvastaseks.
35.Kõike eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt. Selguse mõttes tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 09.10.2018. a otsuse resolutsiooni p-i 1 ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab kaebaja kaebuse osaliselt ja tuvastab Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse kaebaja suhtes kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramisel ajavahemikul 20.05.2016-06.06.2018 (kokku 747 päeva). Ülejäänud osas, s.o kartserikaristuste täitmisele pööramise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas ajaperioodidel 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016, jääb kaebus rahuldamata.
36.Kaebaja palus 03.04.2019. a vastuses tunnistada VangS § 63 lg 1 p 4 Põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 4 lg 3 kohaselt algatab kohus menetluse kohtuotsuse või -määruse edastamisega Riigikohtule. PSJKS § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Käesoleva haldusasja asjaolusid arvestades jätab ringkonnakohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse VangS § 63 lg 1 p 4 vastuolu osas PS-ga algatamata, kuna ringkonnakohtu hinnangul seda vastuolu ei esine. Seega ei esine alust tunnistada VangS § 63 lg 1 p-i 4 PS-ga vastuolus olevaks. Ka õiguskantsler ei ole 05.10.2016. a kirjas5 eelmärgitud VangS-i sätte PS-ga vastuolu leidnud. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata.
37.Kaebaja esitas koos 08.05.2019. a seisukohaga ringkonnakohtule lisasid kokku 7-l lehel. HKMS § 62 lg-st 2 tulenevalt korraldab kohus üksnes selliste tõendite kogumist, millel on asjas tähtsust. HKMS § 198 lg 2 kohaselt on uue tõendi esitamine apellatsiooniastmes võimalik üksnes piiratud juhtudel. HKMS § 198 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid 5 https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kartserikaristuse_maksimaalne_pikkus.pdf
mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigeks lahendamiseks. Kaebaja esitas 08.05.2019. a seisukoha lisana nr 1 väljavõtted haigusjuhtudest perioodil august 2018 kuni aprill 2019. Kuna käesoleva haldusasja vaidlusalune periood lõpeb juuniga 2018. a, siis on tegemist asjakohatu tõendiga ning ringkonnakohus tagastab selle kaebajale. Kaebaja esitas 08.05.2019. a seisukoha lisana nr 2 meditsiiniosakonna spetsialist-arsti ametijuhendi väljatrüki. Haldusasja materjalidest nähtuvalt taotles kaebaja juba 03.04.2019. a vastuses, et ringkonnakohus nõuaks Viru Vanglalt välja meditsiiniosakonna spetsialist-arsti ametijuhendi. Tartu Ringkonnakohus jättis 16.04.2019. a määrusega kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse eset arvestades ei seondu 08.05.2019. a seisukoha lisana nr 2 esitatud dokument vaidluse esemega, mistõttu ringkonnakohus tagastab selle kaebajale.
38.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg-s 2 on sätestatud, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja on vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetluskulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. Tartu Halduskohus vabastas 01.06.2018. a määrusega (I kd, tl 69-70p) kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest. Tartu Ringkonnakohus jätkas 05.11.2018. a määrusega (II kd, tl 131-132) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuigi ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osaliselt, ei too see kaasa menetluskulude jaotuse muutust halduskohtus, sest vastustaja on riigi haldusorgan (HKMS § 15 lg 2), seega ei ole põhjust mõista HKMS § 118 lg 2 alusel vastustajalt võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga riigi tuludesse menetluskulusid, mille tasumisest kaebaja oli vabastatud. Seetõttu jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas muutmata. Ka jätab ringkonnakohus HKMS § 118 lg-st 2 juhindudes kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
39.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses ringkonnakohtu algatusel kaebaja nimi tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.