Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
02.05.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1600
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 12.07.2018 otsuse nr 3007346 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Alar Urm Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja SA
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.01.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.01.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1600 muutmata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.06.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-18-1600 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX-l tekkis alates 05.08.2013 pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 7).
õigus
riiklikule
vanaduspensionile
(riikliku
2.XX esitas 04.06.2018 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse RPKS § 8 alusel edasilükatud vanaduspensioni määramiseks. SKA määras 20.06.2018 otsusega nr 1 edasilükatud vanaduspensioni alates 04.06.2018.
3.XX esitas 26.06.2018 SKA-le avalduse, milles palus määrata vanaduspension tagasiulatuvalt perioodi 05.08.2013–05.08.2018 eest. Avaldusega nõustumise korral palus XX annulleerida tema avaldus edasilükatud vanaduspensioni saamiseks.
4.SKA otsustas 12.07.2018 otsusega nr 3007346 mitte määrata XX-le vanaduspensioni tagasiulatuvalt. RPKS § 32 lg 2 järgi määratakse riiklik pension taotlemise päevast. Vanaduspensioni võib määrata pensioniikka jõudmise päevast, kui pensioniavaldus on esitatud kolme kuu jooksul pärast pensioniõiguse tekkimist. XX esitas avalduse enam kui neli aastat pärast vanaduspensioniikka jõudmist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg-t 3 arvestades ei saa avalduse esitamise tähtaega ennistada. XX-le ei saa vanaduspensioni määrata ka alates 26.06.2018, sest talle on varasema avalduse alusel juba määratud edasilükatud vanaduspension, mida on suurendatud 0,9% võrra iga kuu eest, mis on möödunud isiku jõudmisest vanaduspensioniikka.
Alates 05.09.2018 on XX-l õigus kohtuniku vanaduspensionile.
6.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 12.07.2018 otsuse nr 3007346 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks määrata kaebajale vanaduspension tagasiulatuvalt perioodi 05.08.2013–05.08.2018 eest. RPKS § 32 lg 2 p-i 1 tuleb tõlgendada selliselt, et see annab õiguse määrata kaebajale vanaduspension tagasiulatuvalt alates 05.08.2013, või tunnistada see säte põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks, sest see rikub kaebaja omandiõigust (PS § 32).
7.Tallinna Halduskohus jättis 22.01.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada RPKS § 32 lg 2 p 1 PS-ga vastuolus olevaks. Eeldused vanaduspensioni tagasiulatuvaks määramiseks perioodi 05.08.2013–05.08.2018 eest ei olnud täidetud, sest kaebaja ei esitanud pensioniavaldust. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 13 lg 1 ja § 24 lg 1 ning RPKS § 31 lg 1 kohaselt määratakse pension isikule ainult tema soovi korral. Pensioni taotlemise üldise loogika kohaselt lasub pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamise kohustus eelkõige taotlejal (Riigikohtu 18.03.2009 otsus nr 33-1-4-09, p 17). Seega toimub riikliku pensioni määramine pensioni saamiseks õigustatud isiku, mitte riigi algatusel. Vanaduspensioni tagasiulatuvaks määramiseks oleks kaebaja pidanud avalduse esitama hiljemalt 05.11.2013 (RPKS § 32 lg 2 p 1), kuid kaebaja ei teinud seda. Seaduslikkuse põhimõtet arvestades ei olnud SKA-l seetõttu õigust kaebajale vanaduspensioni tagasiulatuvalt määrata. SKA-l ei olnud selles küsimuses kaalutlusõigust. Kuna esialgsest
2(5)
3-18-1600 menetlustoimingu tegemiseks ettenähtud tähtpäevast (05.11.2013) oli möödunud rohkem kui üks aasta, ei olnud alust ka tähtaja ennistamiseks (HMS § 34 lg 3). SKA ei jätnud teavitamiskohustust täitmata, sest kohustus teavitada isikuid pensioniikka jõudmisest ja pensioni saamise õigusest tekkis SKA-l alles 01.07.2017 (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2009 otsus nr 3-09-999 ja Riigikohtu 16.11.2009 otsus nr 3-3-1-53-09, p 21). Kaebaja on töötanud juriidilist kõrgkvalifikatsiooni nõudval ametikohal ja oleks pidanud ise olema võimeline välja selgitama, millal saabub tema pensioniiga ja millistel tingimustel talle pension määratakse. Vajadusel oleks saanud küsida SKA-lt täiendavaid selgitusi. RPKS § 32 lg 2 p 1 ei ole PS-ga vastuolus. Õigus saada pensioni on rahaliselt hinnatav õigus, mis kuulub olemuslikult PS § 32 lg-s 1 sätestatud omandipõhiõiguse kaitsealasse. Riikliku pensioni maksmiseks koguneb raha sotsiaalmaksust, mida maksab riigile tööandja. Riik ei kogu kaebaja kogumiskontole personaalset pensionifondi kaebajalt laekunud maksetest. Isikul ei teki omandiõigust tema palgalt makstud sotsiaalmaksule ega nõudeõigust tema töötamise ajal makstud maksudest kogunenud summale. Isikul on õigus pensionile seaduses sätestatud tingimustel ning seda õigust ei ole kaebajalt võetud. Kui kaebaja oleks esitanud pensioniavalduse õigeaegselt, oleks talle pension määratud temale sobival ajal. Nõue esitada mingi õiguse realiseerimiseks või soodustuse saamiseks avaldus on tavapärane. Pensionide maksmisel võimaldab see planeerida paremini riigieelarvet, s.o on avalikes huvides. Kaebaja ei ole ilma jäänud riigi abist puuduse korral (PS § 28), sest vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli tema pensioni suurus 1624,66 eurot.
8.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kaebajal jääb pension saamata peaaegu viie aasta eest, sest ta ei osanud esitada pensioni määramise avaldust õigel ajal. Kui RPKS § 32 lg 2 p 1 ei võimalda kaebajale vanaduspensioni tagasiulatuvalt määrata, tuleb see tunnistada PS-ga vastuolus olevaks. Nimetatud RPKS-i säte rikub kaebaja omandiõigust, sest kaebaja on maksnud sotsiaalmaksu ja vastab alates 05.08.2013 kõigile pensioni saamise tingimustele. Omandi kaotamisel avalduse esitamata jätmise tõttu ei ole legitiimset eesmärki. Riigi rahaliste vahendite kokkuhoid ei saa olla legitiimne eesmärk. Mõju riigi rahalistele vahenditele on marginaalne ja pensionikulud on ette planeeritavad. Kaebaja õiguste riive on intensiivne. Vanaduspensioni suurendamine 0,9% võrra ei kompenseeri kaebajale omandi kaotust, sest kaebaja saaks suurendatud vanaduspensioni ainult ca 3 kuud. Kaebajal on alates 05.09.2018 õigus saada kohtuniku vanaduspensioni, mis on fikseeritud suurusega ja mida ei suurendata, kuigi kaebaja ei saanud esimesed viis aastat pensioni, millele tal oli õigus. Riik ei peaks kaebajale peale suruma valikuid, mis toovad talle kaasa märkimisväärse rahalise kaotuse. Pension on sundkindlustus ja tegemist ei ole riigi „kingitusega“. Sellel, kas isik maksab sotsiaalmaksu ise või teeb seda tema eest tööandja, ei ole tähtsust. Kuna kaebajal ei olnud meeles õigel ajal avaldust esitada, siis rikastub riik alusetult kaebaja arvelt. Kaebajale pensioni saamiseks avalduse esitamise kohustuse panemine on ebaõiglane. Kaebajat isegi ei teavitatud avalduse esitamise kohustusest. RPKS § 32 lg 1 p 2 paneb ebaõiglasesse olukorda kitsa grupi pensioni saajaid, sh pensioneeruvad kohtunikud, kes jõudsid vanaduspensioni ikka ajal, kui riigil ei olnud kohustust teavitada neid pensioniavalduse esitamisest; ei teadnud, et neil on õigus vanaduspensionile ja selleks tuleb esitada avaldus; ja on õigustatud saama hiljem fikseeritud suurusega soodustingimustel vanaduspensioni, mida ei
3(5)
3-18-1600 suurendata selle võrra, et nad lükkasid pensioneerumist teatud aastate võrra edasi. See ei saanud olla seadusandja tahe.
9.Sotsiaalkindlustusamet palub halduskohtu otsuse põhjendustega.
jätta
apellatsioonkaebus
rahuldamata,
nõustudes
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Puudub vaidlus, et kaebaja puhul olid alates 05.08.2013 täidetud RPKS § 7 lg-st 1 tulenevad eeldused riikliku vanaduspensioni saamiseks – ta oli jõudnud pensioniikka ja tal oli olemas nõutav Eestis omandatud pensionistaaž. RPKS § 31 lg-st 1 tuleneb aga vanaduspensioni saamiseks täiendav tingimus – nõue esitada SKA-le pensioniavaldus. Kaebaja esitas avalduse pensioni saamiseks alles 04.06.2018. RPKS § 32 lg 2 p 1 järgi määratakse riiklik pension pensioni taotlemise päevast. Vanaduspension määratakse pensioniikka jõudmise päevast (RPKS § 7 lg 1 või 2 või § 10 lg 1), kui pensioniavaldus on esitatud kolme kuu jooksul pensioniikka jõudmise päevast arvates. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et RPKS § 31 lg 1 ja § 32 lg 2 p 1 koostoimes ei võimaldanud määrata kaebajale vanaduspensioni alates 05.08.2013, sest ta ei esitanud avaldust õigeaegselt, ning need normid ei ole PS-ga vastuolus. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kõiki halduskohtu otsuse põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4), märkides vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.
11.Nõue teha vanaduspensionile tekkinud õiguse maksmapanekuks avalik-õiguslik tahteavaldus – esitada pensioniavaldus – ning selle nõudega seonduv piirang, mille kohaselt ei maksta vanaduspensioni tagasiulatuvalt rohkem kui kolme kuu eest, on eesmärgipärane ja käesoleva vaidluse asjaoludel ka proportsionaalne.
12.Õigus saada pensioni on rahaliselt hinnatav õigus, mis kuulub PS § 32 lg-s 1 sätestatud omandipõhiõiguse kaitsealasse. PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine on piiratav igal PS-ga kooskõlas oleval eesmärgil. Pensioni tagasiulatuva maksmise piiramise legitiimse eesmärgina saab käsitada riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist, mis hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad (vrd nt Riigikohtu 21.02.2002 otsus nr 3-3-1-6-02, p 16; 26.06.2014 otsus nr 3-4-1-1-14, p-d 88 ja 112–115 ning 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-18-14, p 59; samuti Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2018 otsus nr 318-584, p 16).
13.Seadusandjal on hüvitisnõuete regulatsiooni (sh vanaduspensioni õiguse realiseerimise tingimuste) kehtestamisel avar otsustamisruum. Hüvitise saamise menetlus algab õigustatud isiku initsiatiivil, kui ei ole ette nähtud teisiti (SÜS § 24 lg 1). Nõue esitada vanaduspensioni saamiseks avaldus arvestab isiku vabadusega otsustada ise ajahetke üle, millal ta soovib vanaduspensionile jääda. Näiteks võib isik valida edasilükatud vanaduspensioni, mida suurendatakse 0,9% iga kuu eest, mis on möödunud isiku jõudmisest vanaduspensioniikka (RPKS § 8), või hoopis ennetähtaegse vanaduspensioni, mille puhul toimub pensioni vähendamine (RPKS § 9). Isikute puhul, kellel on samaaegselt õigus mitmele pensionile (nt nii RPKS-i alusel makstavale vanaduspensionile kui ka eripensionile) või mitmele erinevale pensionilisale, mida ei määrata samaaegselt (nt RPKS § 24), arvestab see regulatsioon ka isiku vabadust ise määrata, millist liiki pensioni ta soovib saada (RPKS § 6). Nõue esitada pensioniavaldus on vajalik ka praktilistel põhjustel. Hüvitise maksmist puudutava menetluse alustamine haldusorgani algatusel on põhjendatud eeskätt siis, kui haldusorganil on olemas kogu vajalik teave hüvitise määramiseks. Vanaduspensioni õiges suuruses välja arvutamine ja maksmine ei ole (vähemalt praegu veel) võimalik üksnes riiklikesse registritesse kantud 4(5)
3-18-1600 andmete põhjal. Pensioni saamiseks õigustatud isiku tahe saab SKA-le teatavaks tema avaldusest. Kuigi SKA osutab pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide hankimisel, peab pensioni saamise õiguse või selle suuruse arvutamise kohta esmajoones asjakohaseid tõendeid esitama õigustatud isik ise (SÜS § 21 lg 1 p 1; RPKS § 28, § 281, § 31 lg 6). SKA-l on vaja teada ka näiteks seda, millisel viisil ja kuhu (nt millisele pangaarvele) isik pensioni maksmist soovib. Lisaks kinnitab isik pensioniavalduse esitamisega, et tema esitatud andmed on õiged ning ta vastab kõikidele pensioni saamise tingimustele. Need asjaolud õigustavad avalduse esitamise nõuet.
14.Seda, et kaebajale ei maksta pensioni alates vanaduspensioniikka jõudmisest, kuna ta ei esitanud õigeaegselt pensioniavaldust, kompenseerib asjaolu, et kaebajale 04.06.2018 määratud vanaduspensioni on suurendatud kooskõlas RPKS §-ga 8. Valik, kas saada edaspidigi edasilükatud ja vastavalt suurendatud vanaduspensioni või taotleda selle asemel kohtuniku vanaduspensioni (mis on keskmisest vanaduspensionist märkimisväärselt suurem), ei ole kaebajale riigi poolt peale surutud, vaid tema enda valik. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda tööandja poolt tema töötasudelt makstud sotsiaalmaksu arvelt vastuhüve konkreetset liiki ja konkreetses suuruses pensioni näol, vaid sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa arvelt tagatakse kindlustatud isikule pensioniikka jõudmise korral sissetulek RPKS-s ja teistes õigusaktides ettenähtud tingimustel.
15.SKA ei teavitanud kaebajat 2013. a-l vanaduspensioni saamise eelduste tekkimisest, kuid halduskohus selgitas õigesti, et SKA-l ei olnud enne 01.07.2017 sellist õigusaktidest tulenevat kohustust. Alates 01.07.2017 RPKS §-s 301 kehtestatud kohustus ei kehti tagasiulatuvalt. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebajal võimalik pensioniõiguse tekkimisega seonduvad asjaolud ise ülemääraste pingutusteta välja selgitada. Nõue esitada vanaduspensioni saamiseks avaldus, samuti piirang maksta vanaduspensioni tagasiulatuvalt rohkem kui kolm kuud, on kehtinud alates 01.06.2002. Kaebaja juriidilist kvalifikatsiooni arvestades saab temalt eeldada võimekust asjakohaste õigusaktidega omal käel tutvuda või pöörduda õigeaegselt SKA poole selgituste saamiseks, et teha enda jaoks soodsaim valik.
16.Kuna käesoleva vaidluse esemeks on SKA otsus, millega kaebajale keelduti riikliku vanaduspensioni määramisest alates 05.08.2013, jäävad tähelepanuta kaebaja väited, mis seonduvad kohtuniku vanaduspensioniga.
17.Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.