L.K.i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 12.07.2018 otsuse nr 3007346 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja: L.K., esindajad vandeadvokaadid Alar Urm ja Kärt Saar Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus RPKS § 32 lg 2 p
kohaldamata jätmiseks ja selle osas põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 21.02.2019 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.L.K. esitas 04.06.2018 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse ja dokumendid riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 8 alusel edasilükatud vanaduspensioni määramiseks.
2.SKA 20.06.2018 otsusega nr 1 määrati L.K.ile edasilükatud vanaduspension alates 04.06.2018. SKA 28.06.2018 otsusega nr 2 arvutati varasema otsusega määratud pension ümber, kuna esialgu oli jäänud ajateenistuses viibimise aeg arvestamata.
1(7)
3.L.K. esitas 21.06.2018 SKA-le avalduse ning 26.06.2018 avalduse täienduse. 21.06.2018 avalduses soovis L.K., et SKA kannaks talle üle saamata jäänud pensioni või põhjendaks sellest keeldumist. Avalduse täienduses palus L.K. määrata endale vanaduspension tagasiulatuvalt alates 05.08.2013. Lisaks palus ta taotlusega nõustumise korral tühistada tema 04.06.2018 avaldus edasilükatud vanaduspensioni saamiseks. SKA jättis 12.07.2018 otsusega nr 3007346 taotluse rahuldamata.
4.L.K. esitas 10.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 12.07.2018 otsuse nr 3007346 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
5.Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud.
6.SKA 12.07.2018 otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada, kuna otsuse tulemusel jääb kaebajal saamata pension peaaegu 5 aasta eest. SKA otsuse järgi kaotas kaebaja oma seadusega ettenähtud õiguse üksnes põhjusel, et ta ei olnud esitanud õigeaegselt taotlust pensioni saamiseks. Kui kohus ei pea võimalikuks kohaldatava normi tõlgendamist viisil, mis tagaks kaebaja omandiõiguse kaitse, tuleks norm tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.
7.Tulenevalt RPKS mõttest on igal isikul õigus valida, millal ta soovib hakata pensioni saama. Kui isik soovib hakata pensioni saama varem (kuni kolm aastat), määratakse talle vähendatud pension (RPKS § 9). Kui isik soovib hakata pensioni saama hiljem, määratakse talle reeglina suurendatud pension (RPKS § 8). RPKS § 32 ei välista seda, et taotlus vanaduspensioni saamiseks võib olla esitatud ka pärast seda, kui isikul on tekkinud vanaduspensioni saamise õigus.
8.Antud juhul sunnib riik kaebajale peale valiku, mis toob talle kaasa märkimisväärse varalise kaotuse. Kaebaja rahalist kaotust ei kompenseeri ka RPKS § 8 lg-s 3 sätestatud edasilükatud vanaduspensioniga kaasnev pensioni suurendamine, kuna tal on alates 05.09.2018 õigus saada kohtunikupensioni (eripension), mille suurust edasilükatud vanaduspension ei mõjuta. Edasilükatud ja seaduse kohaselt suurendatud vanaduspensionit saaks kaebaja seega kätte ainult 3 kuu jooksul, mis ei kompenseeri kuidagi pensionit, millest ta viie aasta jooksul ilma jäi.
9.Kaebaja on täitnud kõik seaduses ette nähtud tingimused selleks, et saada soovitud pensioni alates 05.08.2013. Sotsiaalkindlustuse (sh pensionikindlustuse) näol on tegemist sundkindlustusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 4221 lg 2 mõttes, kuna kindlustusvõtja on kohustatud tasuma kindlustusmakset ja hüvitamise kohustus on avalik-õiguslikul juriidilisel isikul. Õigus sotsiaalkindlustusele on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg 2 kaitsealas. Kaebaja on täitnud enda kohustuse kindlustusmakseid (ehk sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse § 1 mõttes) tasudes ja rahaliselt enda vanaduspensioni panustades. Vastustaja pole täitnud kindlustusandja kohustust pelgalt seetõttu, et kaebajal ei olnud meeles õigel hetkel taotlust esitada. Sellises olukorras jääb kaebaja rahast ilma ning riik rikastub alusetult.
10.Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et riigiasutusena ei pea vastustaja seadust põhiseadusega kooskõlaliselt tõlgendama isegi siis, kui sätte kohaldamine toob konkreetsel juhul kaasa kaebaja omandiõiguse ebaproportsionaalse riive. Riigikohus on selgitanud lahendi nr 3-31-64-02 punktis 10, et isegi kui seaduse sõnastusest võiks järeldada, et haldusorganil ei ole diskretsiooni rakendamise kohustust, võib see tuleneda PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttest. Antud juhul tõi diskretsiooni kasutamata jätmine kaasa tulemuse, mis ebaõiglaselt ja põhjendamatult rikub kaebaja omandipõhiõigust. Seega tuleb RPKS § 32 lõiget 2 tõlgendada viisil, et juhul, kui muud vanaduspensioni saamise eeldused on täidetud, siis saab isik ise valida, mis ajast ta soovib vanaduspensioni õigust kasutada, isegi kui see ajahetk jääb minevikku.
2(7)
Ainuüksi asjaolu, et isik ei esitanud õigel hetkel avaldust, ei anna seaduse kohaselt õigust jätta isikut vanaduspensioni saamise õigusest ilma. Avalduse esitamine on üksnes tahteavaldus, et riik teaks, kas isik soovib saada ennetähtaegset vanaduspensioni, harilikku vanaduspensioni või edasilükatud vanaduspensioni. Kõik inimesed ei teagi, mis ajast neil on õigus saada vanaduspensioni, paljud ei ole kursis seaduse (muutuva) regulatsiooniga või lihtsalt unustavad avalduse esitada. Sellega, et riik maksab pensioni tagantjärgi, kuigi oleks pidanud seda maksma juba 5 aastat tagasi, ei too riigile kaasa mingit negatiivset tagajärge. Pigem on riik saanud ebaõiglase eelise sellest, et on saanud kaebajale kuuluvat raha tänaseni enda käes hoida ja peaks maksma vahepealse aja eest viivist. Olukorras, kus kaebajat isegi ei teavitatud tema õigusest, ei ole kaebaja omandiõiguse riive millegagi põhjendatud.
11.Alternatiivselt, kui sätet ei ole võimalik tõlgendada ja kohaldada põhiseadusega kooskõlaliselt, siis on tegemist põhiseadusevastase sättega. Vastustaja ei ole vastuses kaebusele ega 16.11.2018 seisukohas esitanud ühtegi argumenti, milline võiks olla RPKS § 32 lõikega 2 põhjustatud põhiõiguse piirangu eesmärk. Kuna riivel ei ole eesmärki, ei saa riive olla ka vajalik ega mõõdukas. Seega on säte põhiseadusega vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata. Omandipõhiõigus kaitseb isiku vara kui tervikut ka avalik-õiguslike piirangute vastu. Seejuures on omandi puhul silmas peetud ka teatud liiki avalik-õiguslikke varalisi õigussuhteid (nt pensioninõue pensionikassa vastu). Ka Riigikohus on lahendis 3-4-1-1-14 leidnud, et õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse.
12.RPKS § 32 lg 2 p 1 alusel oleks kaebaja pidanud esitama avalduse hiljemalt 05.11.2013. Kaebaja esitas avalduse vanaduspensioni määramiseks 26.06.2018. RPKS § 32 lg 2 mõte ei peaks olema karistada isikuid, kes ei osanud õigel esitata taotlust pensioni saamiseks. RPKS § 32 mõte on anda isikutele valida, millisel viisil ja millal nad soovivad pensioni saada. Ei ole mingit põhjust siduda pensioni saamise õigus sellega, millisel ajahetkel esitati pensionile jäämise taotlus. SKA otsuse kohaselt, kui isiku pensioniiga on saabunud ning isik ei ole kolme kuu jooksul pensioniavaldust esitanud, ei ole tal eelneva sätte alusel õigust enam tagasiulatuvalt vanaduspensioni saada. Olukorras, kus isikul tekib õigus vanaduspensionile, kuid isik ei ole sellest teadlik, puudub tal RPKS § 32 lg 2 teise lause järgi võimalus hiljem tagantjärgi riigi soodsale kohtlemisele – s.o õigustatud ootusele saada riigilt vanaduspensioni alates pensioniikka jõudmisest.
13.Põhiseaduse kommentaaride § 32 punkti 9 kohaselt, kaitseb omandipõhiõigus olemasolevat vara, sh nõudeid, mitte lootust või võimalust vara saada, kuid omandipõhiõiguse kaitseala sisustamisel tuleb siiski arvestada õiguspärase ootusega. Õiguspärane ootus peab olema piisavalt konkretiseerunud. Samale seisukohale on jõudnud ka Euroopa Inimõiguste Kohus 10.07.2002 lahendis Gratzinger ja Gratzingerova vs Tšehhi Vabariik. Selline olukord toob kaasa, et avalduse hilinenult esitamise tõttu jääb kaebaja ilma märkimisväärsest rahasummast. Seega on tegemist omandipõhiõiguse (PS § 32) riivega, samuti piirab säte kaebaja õigust sotsiaalkindlustusele (PS § 28 lg 2)
14.Kaebajale jääb arusaamatuks RPKS § 32 lg 2 p 1 sätestatud riive eesmärk. Pelgalt riigi raha kokkuhoid intensiivset omandiõiguse riivet ei õigusta. RPKS § 32 lg 2 punkti 1 kaebajale kohaldades rikastub riik kaebaja arvelt, sest kaebaja on omalt poolt maksnud vastavas ulatuses sotsiaalmaksu, mille arvelt peaks alates vanaduspensioniikka jõudmisest toimuma väljamaksed. Riik on selle kulureaga arvestanud ja sotsiaalmaksu vastu võttes andnud lubaduse maksta seaduses ette nähtud kohustuste täitmisel kaebajale pensioni. Näib, et RPKS § 32 lg 2 p 1 sätestatud piirang, et avaldus tuleb esitada 3 kuu jooksul, on sätestatud lootusega, et osad isikud unustavad, et neil on õigus saada pensioni ja ei esita avaldust ning nende arvelt saab riik kulusid kokku hoida. See ei saa olla õigusriigis lubatud põhiõiguse piiramise eesmärk. Käesoleval juhul 3(7)
ei ole riivel legitiimset eesmärki, mistõttu ei saa piirang olla vajalik ega mõõdukas. Tegemist on sättega, mis on põhiseadusega vastuolus. Ei ole legitiimset põhjust, miks kaebaja ei või taotlust vanaduspensioni saamiseks esitada rohkem kui 3 kuud pärast vanaduspensioni õiguse tekkimist. Vastustaja seisukohad
15.Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. RPKS § 32 lg 2 kohaselt määratakse riiklik pension pensioni taotlemise päevast. RPKS § 32 lg 2 p 1 kohaselt määratakse vanaduspension varasemast tähtajast, s.o pensioniikka jõudmise päevast (§ 7 lg 1 või 2) juhul, kui pensioniavaldus on esitatud kolme kuu jooksul pensioniikka jõudmise päevast arvates.
16.Kaebaja on sündinud 05.08.1950 ja jõudis vanaduspensioniikka 05.08.2013. Selleks, et taotleda vanaduspensioni määramist alates vanaduspensioniikka jõudmise päevast, oleks tal tulnud esitada pensioniavaldus hiljemalt 05.11.2013. Kaebaja esitas pensioniavalduse 26.06.2018, mistõttu rakendub tema osas RPKS § 32 lg 2 esimene lause, mille kohaselt määratakse riiklik pension pensioni taotlemise päevast. Kaebaja esitas pensioniavalduse 04.06.2018 ja samast kuupäevast määrati talle ka edasilükatud vanaduspension.
17.2013.aastal puudus riigil kohustus teavitada isiklikult kõiki isikuid, kes lähenevad pensionieale. RPKS § 31 lg-test 3 ja 4 tulenevalt on pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamise kohustus eelkõige taotlejal (vt RKHK lahend haldusasjas nr 3-3-1-4-09). Alles 01.01.2017 jõustus RPKS § 301, mille lg 1 kohaselt SKA kontrollib sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmete alusel RPKS-s sätestatud isiku vastavust vanaduspensioniõiguse tingimustele ja teavitab isikut RPKS §-s 7 sätestatud pensioniõiguse tekkimisest vähemalt kuus kuud enne selle õiguse tekkimist.
18.Analoogilises haldusasjas (nr 3-09-999), kus isik ei esitanud avaldust ja taotles pensioni määramist tagasiulatuvalt õiguse tekkimisest, jättis kohus kaebuse rahuldamata, tuginedes RPKS § 32 lg 2 p-le 1.
19.Riiklikku pensioni maksmiseks koguneb raha sotsiaalmaksust. Väär on kaebaja väide, et isik on töötamise ajal maksnud makse, millest kogunenud summade väljamaksmiseks tekib teatud hetkel õigus. Isiku eest makstud sotsiaalmaksu ei koguta tulevikus isikule pensioni maksmiseks, vaid Maksu- ja Tolliamet (MTA) kannab vastava osa laekunud sotsiaalmaksust riigieelarve riikliku pensionikindlustuse vahenditesse, millest makstakse pensione tänastele pensionäridele. Isikule ei teki omandiõigust tema palgalt makstud sotsiaalmaksule ja nõudeõigust tema töötamise ajal makstud maksudest kogunenud summade väljamaksmiseks.
20.RPKS §-s 31 ja RPKS § 32 lg-s 2 on sätestatud regulatsioon riikliku pensioni taotlemiseks ja määramiseks, sh isiku õigus esitada pensioniavaldus kuni 6 kuud enne vanaduspensioniikka jõudmist või kolme kuu jooksul arvates pensioniikka jõudmise päevast. Isiku valikuvabadus riikliku vanaduspensioni algtähtaja osas on sätestatud RPKS §-des 8 ja 9, mille kohaselt on isikul õigus vanaduspensionile kuni kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist või mistahes ajal pärast vanaduspensionile õiguse tekkimist, pensioni vastavalt vähendades 0,4 protsendi võrra iga kuu ja sellest lühema perioodi eest, mis on jäänud isiku vanaduspensioniikka jõudmiseni, või suurendades 0,9 protsendi võrra iga kuu eest, mis on möödunud isiku jõudmisest vanaduspensioniikka.
21.SKA-l ei ole pädevust hinnata, kas seaduse säte on kooskõlas põhiseadusega. Ammendav ja välistav loetelu, kes võivad sellise taotlusega Riigikohtu poole pöörduda, sisaldub põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 4 lg-s 2. SKA peab täitma kehtivat seadust olenemata selle võimalikust vastuolust põhiseadusega. Ka Tallinna Halduskohus on 16.10.2013 kohtumääruses (haldusasi 3-13-1451) leidnud, et SKA peab seadust kohaldama
4(7)
sõltumata selle võimalikust põhiseadusevastasusest ja ei pruugi omada seisukohta või pädevust väljendada seisukohta põhiseaduslikkuse küsimuses.
KOHTU PÕHJENDUSED
22.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
23.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja jõudis vanaduspensioniikka 05.08.2013 vastavalt sel ajal kehtinud RPKS § 7 lg 1 p-le 1 ning selleks ajaks oli tal täitunud 15-aastane pensionistaaž (RPKS § 7 lg 1 p 2). Ühtlasi oli tal selleks ajaks täitunud kohtunikupensioniks vajalik staaž (kohtute seaduse § 1322 lg 1; Riigikohtu personaliosakonna selgitus, tl 28 pöördel). Pooled vaidlevad RPKS § 32 lg 2 p-i 1 kohaldamise üle.
24.Kohus ei nõustu kaebajaga, et tal olid vanaduspensioni tagasiulatuvalt (alates 05.08.2013 kuni 05.08.2018) määramiseks vajalikud eeldused täidetud. Kuigi kaebajal olid 05.08.2013 seisuga täidetud pensioniea ja nõutava staaži nõue, ei olnud ta esitanud pensioniavaldust. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) mõttes on pension rahaline hüvitis (SÜS § 13 lg 1) ning juhul, kui seadus ei sätesta hüvitise andmist taotlust esitamata, tuleb hüvitise saamiseks esitada hüvitise andjale taotlus (SÜS § 24 lg 1). Ka RPKS § 31 lg-st 1 nähtuvalt tuleb pensioni taotlemiseks esitada SKA-le pensioniavaldus. Seega määratakse pension isikule ainult tema soovi korral ning ilma avalduseta ei ole talle võimalik pensioni määrata. Riigikohus on selgitanud, et pensioni taotlemise üldise loogika kohaselt lasub pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamise kohustus eelkõige taotlejal (RKHK 18.03.2009 otsus asjas nr 3-3-1-4-09, p 17). Seega toimub riikliku pensioni määramise menetlus kui haldusmenetlus pensioni saamise õigusega isiku algatusel, mitte riigi algatusel.
25.RPKS § 32 lg 2 kohaselt määratakse riiklik pension selle taotlemise päevast. Varasemast tähtajast määratakse pension järgmistel juhtudel: 1) vanaduspension pensioniikka jõudmise päevast (§ 7 lõige 1 või 2 või § 10 lõige 1), kui pensioniavaldus on esitatud kolme kuu jooksul pensioniikka jõudmise päevast arvates; 2) toitjakaotuspension või rahvapension toitja surma päevast või politsei poolt teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse algatamise päevast, kuid mitte üle 12 kuu enne pensioni taotlemist. Viidatud sättest nähtub, et vanaduspension määratakse tagasiulatuvalt pensioniikka jõudmise päevast üksnes juhul, kui pensioniavaldus on esitatud kolme kuu jooksul pensioniikka jõudmise päevast arvates. Kui kaebaja soovis vanaduspensioni tagasiulatuvalt määramist, tulnuks pensioniavaldus esitada hiljemalt 05.11.2013. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja nimetatud tähtpäevaks avaldust ei esitanud. Vaidlus puudub ka selles, et kaebajal olnuks avalduse esitamise tähtaja mööda laskmiseks mõni objektiivselt mõjuv põhjus.
26.Kohtu hinnangul on vastustaja RPKS § 32 lg 2 p-i 1 õigesti kohaldanud. Olukorras, kus isik esitab pensioniavalduse ligi 5 aastat pärast pensioniikka jõudmise päeva, ei ole SKA-l kehtiva õiguse kohaselt võimalik tagasiulatuvalt vanaduspensioni määrata. Avalikus õiguses kehtib seaduslikkuse põhimõte (PS § 3 lg 1), millest tulenevalt on SKA õigustatud pensioni määrama ja maksma üksnes seaduses ettenähtud tingimustel ega saa teha otsuseid, mis väljuksid seadusega lubatud raamidest. Kuivõrd seadusandja on otsustanud piirata tagasiulatuvalt pensioni maksmise kindla tähtajaga, pidi ka vastustaja sellest lähtuma. Kohus ei nõustu kaebajaga, et asjaolusid arvestades tulnuks vastustajal diskretsiooni teostada ning tema avaldus rahuldada. Ka kaalutlusotsus peab lähtuma seadusest. Seadusandja tahe on kohaldatavast normist üheselt arusaadav ega jäta haldusorganile sellise kaalutlusotsuse tegemise võimalust nagu kaebaja soovib.
5(7)
27.Kuigi teatud juhtudel ning mõjuva põhjuse olemasolul võiks haldusmenetluse seaduse (HMS) kohaselt olla menetlustähtaja ennistamine võimalik, ei ole need normid vaidlusalusel juhul kohaldatavad, kuna esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast (s.o 05.11.2013) on möödunud rohkem kui üks aasta (HMS § 34 lg 3). Seda on vastustaja vaidlustatud otsuses ka selgitanud.
28.Haldusorgan ei ole jätnud täitmata ka teavitamiskohustust, mille mittetäitmine võiks olla aluseks tähtaja ennistamisel. Vastustaja on õigesti selgitanud, et kaebaja vanaduspensioniea saabumise ajal puudus haldusorganil kohustus isikuid lähenevast pensioniikka jõudmisest ja pensioni saamise õigusest eraldi teavitada ning vastav täiendus jõustus alles 01.07.2017. Ajal, mil kaebaja jõudis vanaduspensioniikka ei olnud selline kohustus tuletatav ei RPKS-st ega ka muudest õigusaktidest. Vastustaja poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2009 otsuses nr 3-09-999 on kohus leidnud (p 16), et kuigi isikute aktiivne teavitamine pensioniõiguse tekkimisest võiks iseenesest olla mõistlik ja eesmärgipärane ning ei pruugi olla tehniliselt keerukas või ülemäära koormav haldusorgani jaoks, saab haldusorganile tegevusetust ette heita siiski üksnes juhul, kui seadusest või muust õigusaktist tulenes haldusorganile kohustus kindlal viisil tegutseda. Et ajal, mil kaebaja jõudis pensioniikka, vastustajal selline tegutsemiskohustus puudus, ei saa vanaduspensioni saamise õiguse tekkimisest teavitamata jätmist pidada õigusvastaseks. Ka Riigikohtu 16.11.2009. otsuses asjas nr 3-3-1-53-09 (p 21) rõhutatud haldusorgani selgitamiskohustuse all ei peetud silmas isikute teavitamist enne menetluse algust, vaid olukorras, kus isik oli avaldusega pensioni saamiseks haldusorgani poole pöördunud ning selles asjas oli selgitamiskohustus seotud tõendite esitamisega.
29.Küll oli kaebajal endal võimalik vajadusel pöörduda SKA poole oma pensioniea lähenemisel ja paluda selgitada seaduses sätestatut, et otsustada, milline võimalus pensioni taotlemisel oleks talle kõige soodsam. Selle tegemata jätmist ei saa kaebaja ette heita vastutajale. Pole eluliselt usutav, et juriidilist kõrgkvalifikatsiooni nõudval ametikohal töötanud isik ei olnud võimeline välja selgitama, millal saabub tema pensioniiga ning millistel tingimustel määratakse pension.
30.Kaebaja leiab, et RPKS § 32 lg 2 p 1 on põhiseadusega vastuolus ning tuleb HKMS § 158 lg 4 kohaselt jätta kohaldamata. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
31.Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et vastustaja poolt põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse osas sisulise seisukoha mitteesitamine ei võta kohtult kohustust hinnata asjassepuutuva normi põhiseaduspärasust. Vastustaja on siiski ekslikul seisukohal selles, et tal ei oleks võimalik sisulist seisukohta esitada. Kohaldatava normi põhiseaduspärasuse argumendid on osa kaebusest ning vastustajal tuleb kaebusele vastata. Küll on õige seisukoht, et SKA pole põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise õigusega subjekt, kuid see ei välista kohtumenetluses kaebusele täies ulatuses vastamise kohustust. Eelduslikult kaitseb SKA riigi seisukohta ning on võimeline esitama õigusliku argumentatsiooni, miks seadus on põhiseaduspärane. Võib eeldada, et haldusorgani pädevusvaldkonda puudutav seaduseelnõu on selle kooskõlastamise käigus olnud analüüsimisel ka SKA-s ning võib-olla saanud haldusorgani poolt ka seisukoha regulatsiooni asjaja ajakohasuse osas. Seaduse rakendaja kommentaarid võivad vahel hõlbustada normist arusaamist. Samas võib vastustaja ka piirduda seisukohaga, et tal puudub selles küsimuses sisuline seisukoht.
32.Vaidlustatud RPKS § 32 lg 2 p 1 on piisavalt selge ja arusaadav ega riku seetõttu õigusselguse põhimõtet ega ole formaalselt põhiseadusega vastuolus.
33.Kohtu arvates rajaneb kaebaja arusaam normi ebaõiglusest, lisaks soovimatusele leppida oma eksimuse tagajärgedega, valel arusaamisel riiklikust pensionisüsteemist. Vastustaja on õigesti selgitanud, et riikliku pensioni maksmiseks koguneb raha sotsiaalmaksust, mida maksab riigile 6(7)
tööandja. Riik ei kogu kaebaja kogumiskontole personaalset pensionifondi kaebajalt laekunud maksetest. Isiku eest tööandja poolt makstud sotsiaalmaksu ei koguta tulevikus isikule pensioni maksmiseks, vaid MTA kannab vastava osa laekunud sotsiaalmaksust riigieelarve riikliku pensionikindlustuse vahenditesse, millest makstakse pensione sellel hetkel pensioni saavatele isikutele. Isikul ei teki omandiõigust tema palgalt makstud sotsiaalmaksule ega nõudeõigust tema töötamise ajal makstud maksudest kogunenud summade väljamaksmiseks. Isikul on õigus pensionile seaduses sätestatud tingimustel, millist õigust pole kaebajalt võetud ei haldusorgani tegevuse ega seadusandja poolt seaduse hilisema muutmisega.
34.Kohus nõustub kaebajaga, et õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse (PS § 32) kaitsealasse (Riigikohtu 26.06.2014 otsus 3-4-1-1-14, p 88; 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-18-14, p 54). Kui kaebaja oleks järginud seaduses sätestatud nõudeid (pensioniavalduse õigeaegse esitamise kohustust), oleks talle pension temale sobival ajal määratud. Seega pole riik võtnud kaebajalt õigust pensioni saada või vähendanud seda toimetulekut mittevõimaldava määrani. Kaebaja jäi ilma teatud hüvitise osast enda süül.
35.Kaebaja pole sellise regulatsiooni tõttu jäänud ilma riigi abist PS § 28 lg 2 mõttes, st sattunud toimetulekuraskustesse. SKA 28.06.2018 otsuse nr 2 tegemise ajal oli kaebajale makstava pensioni suuruseks 1624,66 eurot (tl 15).
36.Mingi õiguse realiseerimiseks või soodustuse saamiseks haldusmenetluse alustamine isiku avalduse esitamisega on tavapärane. Pensionide maksmisel võimaldab avalduse esitamise kohustus ja selleks tähtaja määramine planeerida paremini riigieelarvet, mida saab käsitleda avaliku huvina (vt RKHK lahend asjas 3-3-1-6-02, p 16).
37.Kaebaja menetluslik taotlus käsitletud RPKS sätte kohaldamata jätmiseks põhjendatud ei ole.
38.SKA 12.07.2018 otsus nr 3007346 on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
39.Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt avaliku võimu kandja kohustus haldusakt anda või toiming sooritada. Kohus saab haldusorganit kohustada, kui haldusorgan on õigusvastaselt jätnud seadusest tuleneva kohustuse täitmata. Eelnevalt asus kohus seisukohale, et SKA jättis õiguspäraselt kaebaja taotluse rahuldamata. Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja määras kaebajale pensioni alates avalduse esitamise päevast ning et vastustajal ei olnud kohustust maksta pensioni selle õiguse tekkimise päevast alates, kui avaldus on esitatud RPKS § 31 lg 2 p-s 1 sätestatud tähtajast hiljem. Seega puudub vastustajal kohustus maksta kaebajale pensioni tema avalduse esitamisele eelneva ajavahemiku eest, mistõttu tuleb ka kohustamisnõue jätta rahuldamata. Menetluskulud
40.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Vastustaja taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ei esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.