G.G. i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 02.11.2017. a otsuse nr 7.PT-2/24538-11 tühistamise ja uueks otsustamiseks kohustamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 04.05.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
G.G. i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – G.G. , volitatud esindaja Aleksei Smelov Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.05.2018. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud jätta kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 28.03.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.G.G. esitas 13.09.2017 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotlused perehüvitiste (vanemahüvitis, sünnitoetus, lapsetoetus, lapsehooldustasu) saamiseks ja kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete tegemiseks seoses 28.06.2017 sündinud lapse M.G. kasvatamisega.
2.SKA jättis 02.11.2017. a otsusega nr 7.PT-2/24538-11 G.G. i taotlused rahuldamata põhjendusega, et asjas kogutud tõendite kohaselt ei ela G.G. ja tema laps M.G. alaliselt Eestis. Seega ei vasta G.G. perehüvitiste saamiseks perehüvitiste seaduses ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatud tingimustele ning puudub seaduslik alus määrata talle perehüvitisi ja kohustusliku kogumispensioni täiendavaid sissemakseid lapse M.G. i kasvatamiseks.
3.G.G. esitas SKA 02.11.2017. a otsuse peale vaide, mille SKA jättis 04.01.2018. a vaideotsusega nr 1.1-10/49756-4 rahuldamata.
4.G.G. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada SKA 04.01.2018. a vaideotsus ning kohustada SKA-d tegema uus otsus, millega rahuldada kaebaja 13.09.2017. a avaldus perehüvitiste saamiseks ning kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete tegemiseks tema lapse M.G. i kasvatamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja ja lapse elukohaks rahvastikuregistri andmetel Eesti. Vastavalt Crompex OÜ töökorraldusele viibis kaebaja töölähetusel Venemaal. Kaebaja viibis Venemaal viisa alusel. Seega on kaebaja alaline elukoht Eesti. Kaebaja on Eesti resident tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lg 1 tähenduses.
5.Tartu Halduskohus jättis 04.05.2018. a otsusega kaebuse rahuldamata. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lg 1 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1 koostoimes näevad ette, et Eestis perehüvitiste saamiseks peab ka Eesti kodanik elama Eestis. Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja Eesti kodanik ning tal on Eesti rahvastikuregistris registreeritud elukoht. Sama aadress on kaebaja 28.06.2017 Venemaal sündinud lapse elukohana registris alates 05.09.2017. Kaebaja abikaasal (tema lapse emal) puudub elukoht Eesti rahvastikuregistri järgi. Kogumispensionide seaduse (KoPS) § 10 lg 1 järgi on ka täiendava kohustusliku pensionifondi sissemakse tegemiseks määrav, et laps, kelle kasvatamisega seoses täiendavaid sissemakseid tehakse, elaks Eestis. Kaebaja väitel on tema elukohaks Eesti ja siin elab ka tema laps. Registrikannetel on rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg 1 kohaselt informatiivne ja statistiline tähendus ning üksnes seaduses sätestatud juhtudel õiguslik tähendus (lg 2). Seega ei tõenda pelgalt elukoha andmed rahvastikuregistris Eestis alalist elamist, vaid arvestada tuleb konkreetseid asjaolusid. Halduskohus nõustus vastustaja tõlgendusega, et perehüvitise saamiseks Eestis ei ole piisav üksnes residendi staatus maksuõiguslikus mõttes, vaid ka Eestis alaline elamine (majanduslike ja isiklike huvide keskpunkt). Kaebaja ei eita tihedat sidet Venemaaga ning on selgitanud, et Venemaal viibides elatakse üürikorteris. Samas on kaebaja andnud vastustajale vastuolulist teavet tema lapse ja lapse ema elukoha kohta. Kaebaja on 26.09.2017 seletuses märkinud, et lapse ema elab koos lapsega Eestis. Piiriületuse andmetest ilmneb, et nii laps kui ka ema viibisid Eestis tõesti kuni 26.09.2017, kuid lahkusid siis Vene Föderatsiooni. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) esitatud andmetest kaebaja, tema lapse ja lapse ema piiriületuste kohta ilmneb, et ema ja laps on saabunud Eestisse 02.09.2017 ning lahkunud 26.09.2017. Kaebaja kohta näitab andmebaasi väljavõte alates 25.08.2017 – 26.09.2017 iganädalast liikumist Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel ning 26.09.2017 Eestist lahkumist. Kaebaja enda esitatud passi väljavõttest piiriületuste kohta ei ilmne, et kaebaja oleks Eestisse naasnud pärast lahkumist 26.09.2017 ja enne 02.11.2017 vaidlustatud otsuse tegemist. Kaebaja passiväljavõttest nähtuvad templid piiriületuste kohta novembris 2017, detsembris 2017 ja jaanuaris 2018 ei saanud mõjutada vaidlustatud otsuse tegemist 02.11.2017.
Töötamise registris on registreeritud kaebaja töötamine Eesti äriühingus Crompex OÜ. Nimetatud äriühing on saatnud tegevjuhi G.G. i välislähetusse Peterburgi 27.05.2017 – 26.05.2018. Samaks ajavahemikuks on talle väljastatud ka Vene Föderatsiooni viisa. Crompex OÜ 13.09.2017 dokumendi kohaselt on kaebaja lubatud ajavahemikuks 01.10.2017 – 01.12.2018 lapsehoolduspuhkusele vastavalt töölepinguseadusele. Halduskohus nõustus vastustaja hinnanguga, et ka eeltoodud tõendid toetavad seisukohta, et kaebaja ei ela Eestis. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et kaebaja ise on Crompex OÜ juhatuse liikmena allkirjastanud nii dokumendi enda lähetamise kui ka lapsehoolduspuhkusele lubamise kohta. Äriregistri andmetel on kaebaja juhatuse ainus liige. Need tõendid toetavad halduskohtu hinnangul osana tõendite kogumist seisukohta, et kaebaja on enda ja perekonna elu korraldanud viisil, et perekond saaks viibida üheskoos Vene Föderatsioonis. PHS § 8 lg-st 3 tulenevalt on SKA-l perehüvitiste määramisel ja maksmisel lisaks rahvastikuregistri seaduses sätestatud andmetele õigus lähtuda ka muudest andmetest. Vastustaja on arvesse võtnud taotleja enda esitatud seletusi ning järginud haldusmenetlusele omast uurimiskohustust. Kaebaja selgitused, et lapse ema töötab Peterburis ning et Eestit külastatakse kord kuus, viitavad halduskohtu hinnangul sellele, et pere peamiseks elukohaks ning kaebaja ja tema lapse alaliseks elukohaks ei ole Eesti. Seega ei ole tõendatud kaebaja ja tema lapse elamine ning lapse kasvatamise Eestis PHS § 4 lg 1 ja SHS § 3 lg 1 ning KoPS § 10 lg 1 tähenduses. Vastustaja on välja selgitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et kaebajal puudus õigus perehüvitiste saamiseks ja talle kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete tegemiseks. Halduskohus leidis, et puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Seega puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Halduskohus jättis kaebuse tervikuna rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et seaduse eesmärk perehüvitiste ja kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete tegemisel on toetada isikuid, kes kasvatavad last ja kelle elukoht on registreeritud Eestis ning kes on Eesti residendid TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Kaebaja ja tema lapse elukoht on registreeritud Eestis ja kaebaja on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Seega on tal õigus perehüvitiste ja kohustusliku kogumispensioni sissemaksete saamiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus on tõlgendanud seadusi ebaõigesti, hinnanud tõendeid ebaõigesti ning teinud seetõttu ka ebaõige otsuse.
7.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebuse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning märgib seejuures, et jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Toimiku materjalide ja halduskohtu otsuses toodud põhjenduste pinnalt ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, nagu oleks halduskohus käesoleva lahendi tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja hinnanud ebaõigesti tõendeid ning oluliselt
rikkunud kohtumenetluse norme. Vaidlustatud otsusest nähtuvad selgelt kohtu põhjendused, halduskohtu järeldused ja seisukohad on jälgitavad ning igati motiveeritud. Vaidlustatud lahendis on halduskohus tähelepanu pööranud käesolevas asjas olulistele küsimustele. Samuti on halduskohus igati analüüsinud kaebaja seisukohti, mis vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust omasid. See, et kaebajale ei pruugi halduskohtu seisukohad meeldida, kuna esitatud kaebus jäeti rahuldamata, ei tähenda veel seda, et halduskohtu otsus oleks põhjendamata, selles oleksid tõendid jäetud hindamata ning selle tõttu jõudis halduskohus otsuses valedele lõppjäreldustele.
10.Ringkonnakohtul ei ole alust nõustuda kaebaja seisukohaga, et PHS-i ja KoPS-i eesmärgiks on see, et ka olukorras, kus kaebaja ja tema lapse elukoht on registreeritud Eestis ning kaebaja on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses, on tal õigus Eestis perehüvitiste ja kohustusliku kogumispensioni sissemaksete saamiseks. Halduskohus märkis vaidlusaluses otsuses õigesti, et SÜS § 3 lg-st 1, PHS § 33 lg-st 1 ja KoPS § 10 lg-st 1 tulenevalt on perehüvitiste ja kohustusliku pensionifondi täiendavate sissemaksete tegemise eelduseks toetuste taotleja Eestis elamine ja lapse kasvatamine Eestis ning perehüvitiste saamiseks ei piisa seega üksnes residendi staatusest TuMS § 6 lg 1 tähenduses. PHS § 4 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse selles seaduses ette nähtud perehüvitisi PHS-s sätestatud tingimustel SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 sätestab, et sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. PHS § 4 lg 1 ja SÜS § 3 lg 1 koostoimes näevad seega ette, et Eestis perehüvitiste saamiseks peab ka Eesti kodanik elama Eestis. PHS § 33 lg 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval selles sättes loetletud isikul. Ka PHS-i eelnõu seletuskirja järgi rakendub Eestis residentsuspõhine perehüvitiste skeem ehk Eestis on perehüvitisi õigustatud saama selle seaduse põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad. KoPS § 10 lg 1 sätestab, et kohustatud isikule, kes on kuni kolmeaastast Eestis elavat last kasvatav vanem, eraldatakse riigieelarvest kohustuslikku pensionifondi sissemaksete tegemiseks täiendavalt 4% Eesti keskmisest sotsiaalmaksuga maksustatavast ühe kalendrikuu tulust (täiendav sissemakse) iga kuni kolmeaastase lapse kohta. Seega on ka täiendava kohustusliku pensionifondi sissemakse tegemiseks määrav, et laps, kelle kasvatamisega seoses täiendavaid sissemakseid tehakse, elaks Eestis. Eeltoodut kinnitab KoPS § 10 lg 13, mille kohaselt selles paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka kuni kolmeaastast Eestis elavat last kasvatava TuMS § 6 lg-s 1 sätestatud residendist vanema suhtes, kes ei ole veel kohustatud isik selle seaduse tähenduses. Kogumispensionide seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on sama seaduse § 10 lg-s 13 nimetatud isikutena mõeldud mitte lihtsalt residente TuMS § 6 lg 1 mõttes, vaid noori Eesti residente, kes on saanud lapsevanemaks, kuid kellel ei ole KoPS § 7 lg 3 kohaselt veel tekkinud makse tasumise kohustust ning kes ei ole KoPS mõttes veel kohustatud isikud. KoPS seob eelnevast nähtuvalt õiguse täiendava kohustusliku pensionifondi sissemakse saamiseks samuti selgelt lapse Eestis elamisega, mitte üksnes rahvastikuregistri kandega või vanema residentsusega.
Kaebaja viitab oma seisukoha alusena PHS § 4 lg-le 3, millest tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei saa nimetatud sätet siiski tõlgendada nii, et perehüvitise saamiseks Eestis on piisav üksnes residendi staatus maksuõiguslikus mõttes ja kaebaja ning lapse elukoha registreering Eestis, mitte aga nende alaline elamine Eestis, s. o Eesti olemine nende majanduslike ja isiklike huvide keskpunkt. Eelnevalt viidatud PHS-i eelnõu seletuskirjast nähtub samuti, et PHS § 4 lg 3 regulatsiooni puhul on mõeldud eelkõige olukordi, kus inimesel on mitu elukohta (näiteks elab ta peamiselt Eestis, kuid suvel elab teises riigis ning on seetõttu registreeritud ka teise riigi registrisse). Seega on õige vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et perehüvitiste saamiseks Eestis on siiski määrav Eesti alaliseks elanikuks olemine ning seda ka Eesti kodaniku puhul.
11.Toimiku materjalidest nähtuvalt on kaebaja rahvastikuregistri andmetel Eesti kodanik ning tal on Eesti rahvastikuregistris registreeritud elukoht (Mõisavahe tänav 38-126, Tartu) alates 25.03.1993. Sama aadress on kaebaja 28.06.2017 Venemaal sündinud lapse elukohana registreeritud alates 05.09.2017. Kaebaja abikaasal ja tema lapse emal puudub elukoht Eesti rahvastikuregistri järgi. Kaebaja muu kontaktaadressina on registrisse märgitud Venemaa aadress. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja abiellus Venemaal ja ka tema laps sündis 28.06.2017 Venemaal. Kaebaja on oma 26.09.2017. a selgituses märkinud, et lapse ema on Venemaa kodanik, kuid elab koos lapsega Eestis, Tartus. 30.10.2017. a vastuses selgitab kaebaja, et pere elukoht on Eestis ja Venemaal elatakse üürikorteris ning lapse ema töötab Venemaal ja Eestit külastatakse kord kuus. Töötamise registri andmetel töötab kaebaja OÜ-s Crompex ja on esitanud tõendi välislähetuse kohta Peterburis perioodil 27.05.2017–26.05.2018 ning tal on sama ajavahemiku kohta kehtiv Vene Föderatsiooni viisa. PPA piiriületuse andmete järgi viibis kaebaja 2017. a Eestis 5 korda, kokku 28 päeva ning tema laps viibis Eestis ühel korral, kokku 25 päeva. Lapse ema viibis Eestis 2017. a jaanuaris 9 päeva ja septembris 25 päeva. Piiriületuse andmed ei kinnita seega kaebaja väidet, et nad külastavad Eestit korra kuus. Samuti on kaebaja alates 01.10.2017 lapsehoolduspuhkusel ja seega ei ole ta samal ajal enam välislähetuses, kuid sellest hoolimata elab ta suurema osa ajast Venemaal. Nagu juba eelpool märgitud, on perehüvitise ja kogumispensioni täiendava sissemaksega seonduvalt lisaks kaebaja elukohale oluline ka lapse elukoht. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olenemata lapse elukoha kandest Eesti rahvastikuregistris, on ebatõenäoline, et nii väike laps viibiks emast, kes elab ja töötab Venemaal, pikalt lahus seetõttu, et elab kaebaja väitel tegelikult Eestis. Lapse ema Eestis viibimise kohta rohkem kui kahel korral 2017. a puuduvad aga igasugused andmed. Seega on alust kahelda kaebaja väites, et tema tegelikuks elukohaks on Eesti ja siin elab ka tema laps. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 kommentaari järgi (Tsiviilseadustiku üldosa seadus, koostajad P. Varul jt, Tallinn 2010, lk 62) tähendab alaline elamine kohta, kus isik alaliselt viibib ning millega ta on kõige enam isiklikult seotud. Samas on rõhutatud, et elukoht ei pea olema peamise vara asukoht. Nagu varasemalt märgitust nähtub, on kaebaja koos perega elanud 2017. a peamiselt Venemaal, mitte Eestis.
Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt vastustaja ja halduskohtu hinnanguga, et kaebaja ega ka tema laps ei elanud 2017. a alaliselt või peamiselt Eestis. Vaidlust pole ka selle
üle, et kaebaja viibimisaluseks Vene Föderatsioonis on viisa, pikaajaliseks töötamiseks Vene Föderatsioonis.
mis väljastati kaebajale
12.Halduskohus on põhjendatult viidanud ka sellele, et PHS § 8 lg-st 3 tulenevalt oli vastustajal perehüvitiste määramise ja maksmise üle otsustamisel lisaks rahvastikuregistri seaduses sätestatud andmetele õigus lähtuda ka muudest andmetest. Vastustaja ongi oma otsuse tegemisel arvesse võtnud taotleja enda seletusi ning uurimiskohustust järgides pöördunud ka Tartu linna ja PPA poole. Tartu Linnavalitsus märkis 13.10.2017. a vastuses järelepärimisele, et linnavalitsusel pole võimalik anda ülevaadet pere tegeliku elukoha kohta, kuigi lastekaitse spetsialist teostas 13.10.2017 kodukülastuse kaebaja registrijärgsel aadressil, kus aga kedagi kodus ei olnud. Tõendite kogumis hindamisel ei kinnita siiski ka see linnavalitsuse selgitus kaebaja ja tema lapse Eestis elamist. Samuti on RRS § 6 lg 1 kohaselt registrikannetel informatiivne ja statistiline tähendus ning üksnes seaduses sätestatud juhtudel on neil õiguslik tähendus (lg 2). Seega ei tõenda ka üksnes kaebaja ja tema lapse elukoha andmed rahvastikuregistris tema Eestis alaliselt elamist. Perehüvitiste saamine ja täiendavate kohustusliku kogumispensioni maksete tegemine ei ole samas eranditeks, mille puhul rahvastikuregistri kanne omaks siduvat õiguslikku tähendust (RRS § 48 lg 2).
13.Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et tõendatud ei ole kaebaja ja tema lapse elamine ning lapse kasvatamine Eestis PHS § 4 lg 1 ja SHS § 3 lg 1 ning KoPS § 10 lg 1 tähenduses. Vastustaja on seega välja selgitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid hinnates jõudnud samuti põhjendatult järeldusele, et kaebajal puudus õigus perehüvitiste saamiseks ja talle kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete tegemiseks.
14.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.05.2018. a otsuse muutmata.
15.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud tema enda kanda. Samas on kaebajal jätkuvalt õigus saada tagasi apellatsioonkaebuse esitamisel enamtasutud riigilõiv 15 eurot, nagu ringkonnakohus juba oma 08.06.2018. a määruses märkis, paludes kaebajal teatada ringkonnakohtule arvelduskonto omaniku nimi ja arvelduskonto number, millele tagastatav riigilõiv kanda (HKMS § 104 lg 8). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.