G.G. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 02.11.2017 otsuse nr 7.PT-2/24538-11 tühistamise ja uueks otsustamiseks kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – G.G., volitatud esindaja Aleksei Smelov esindajad Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta G.G. kaebus rahuldamata.
2.Tagastada kaebuse esitamisel enamtasutud riigilõiv 15 eurot. Kaebajal teatada hiljemalt käesoleva otsuse jõustumisel pangakonto, millele tagastatav riigilõiv kantakse, number ja omanik.
3.Jätta ülejäänud menetluskulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04. juunil 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.G.G. esitas 13.09.2017 Internetportaali eesti.ee kaudu Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotlused perehüvitiste (vanemahüvitis, sünnitoetus, lapsetoetus, lapsehooldustasu) saamiseks ja kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete tegemiseks seoses 28.06.2017 sündinud lapse M.G. kasvatamisega. SKA jättis 02.11.2017 otsusega nr 7.PT-2/24538-11 G.G.
3-18-265
taotlused rahuldamata põhjendusel, et asjas kogutud tõendite kohaselt ei ela G.G. ja tema laps M.G. alaliselt Eestis. G.G. esitas SKA 02.11.2017 otsuse peale vaide, mille SKA jättis 04.01.2018 vaideotsusega nr 1.1-10/49756-4 rahuldamata. Vaideotsuses leidis SKA, et vaidlustatud otsuses tehtud viide kehtivuse kaotanud välismaalaste seaduse §-le 6 ei ole asjakohane, kuid see ei anna alust otsuse tühistamiseks. Muid vaide rahuldamise aluseid vaideotsuse kohaselt ei ilmnenud.
2.G.G. esitas 05.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada 04.01.2018 vaideotsus ning kohustada SKA-d tegema uus otsus, millega rahuldada G.G.13.09.2017 avaldus perehüvitiste saamiseks ning kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete tegemiseks tema lapse M.G. kasvatamiseks.
3.Tallinna Halduskohus andis 06.02.2018 määrusega asja kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule. Haldusasja nr 3-18-265 toimik saabus Tartu Halduskohtusse 02.03.2018. Tartu Halduskohus võttis 06.03.2018 määrusega kaebuse menetlusse Sotsiaalkindlustusameti 02.11.2017 otsuse nr 7.PT-2/24538-11 tühistamise ja uueks otsustamiseks kohustamise nõudes.
4.Vastustaja esitas 27.03.2018 vastuse kaebusele. Kohus on määranud 27.03.2018 määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas kirjalikus menetluses täiendava seisukoha 17.04.2018 ja vastustaja 20.04.2018.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja esitab kaebuses ja täiendavas seisukohas järgmised väited.
5.1.SKA seisukoht, et kaebaja alaline elukoht ei ole Eestis, on õigusvastane. Vastavalt Crompex OÜ töökorraldusele viibis kaebaja töölähetusel Venemaal Peterburis. Kaebaja viibimist Peterburis ajutiselt tõendab asjaolu, et kaebaja viibis Venemaal viisa alusel. Seega on kaebaja alaline elukoht Eesti Vabariik ja Venemaa on tema ajutine viibimise koht viisa alusel Crompex OÜ-s töökohustuste täitmiseks töölähetusel olles. Ka Siseministeeriumi 10.01.2018 vastuses kaebajale on märgitud, et välislähetuses viibimine ei pruugi tähendada püsivalt teise riiki elama asumist.
5.2.Kaebaja ja lapse Eestis viibimist kinnitavad Venemaa piirivalve poolt passi pandud templid.
5.3.Perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lõike 3 kohaselt on Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, õigus perehüvitistele, kui ta on resident tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 tähenduses. Kaebaja on Eesti resident tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 tähenduses. Seda tõendab Eesti Maksuja Tolliameti tõend ja maksudeklaratsioon (2017. a. TSD kokkuvõte maksude maksmise kohta). Kaebaja ei ole Venemaa ega mõne teise riigi resident, ei maksa seal makse ega ole Venemaa alaline elanik ja seega ei ole tal õigust Venemaal perehüvitiste ja teiste hüvitiste saamiseks.
5.4.Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg1 kohaselt on Eestis elaval Eesti kodanikul sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused. Kaebaja vastab SÜS § 3 lg 1 nõuetele, kuna tal on üks elukoht, kus ta regulaarselt elab ja mis asub Eestis, ning ta on Eesti kodanik. SÜS ei sätesta, kui palju päevi aastas peab Eesti kodanik elama/viibima Eestis, et ta vastaks SÜS § 3 lg 1 nõuetele.
5.5.Põhjendamatud on vastustaja väited, et hüvitise määramiseks peab arvestama täiendavate asjaoludega nagu näiteks, kus toimuvad kaebaja olulised pereelulised sündmused, et kaebaja
2(7)
3-18-265
on abiellunud Venemaal ja tema laps on sündinud Venemaal, kes ja kuidas korraldab kaebaja lapse elu ja kasvatamist jne.
Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised väited.
6.1.SÜS § 3 lg-st 1, PHS § 33 lg-st 1 ja KoPS § 10 lg-st 1 tulenevalt on perehüvitiste ja kohustusliku pensionifondi täiendavate sissemaksete tegemise eelduseks Eestis elamine ja lapse kasvatamine Eestis.
6.2.Eesti rahvastikuregistri andmetel on kaebaja elukoht alates 05.03.1993 Mõisavahe tänav 38-126, Tartu. Muu kontaktaadressina on märgitud Venemaa aadress. Kaebaja on abiellunud Venemaal. Laps on sündinud 28.06.2017. Lapse elukoht Eesti rahvastikuregistris on kaebajaga sama alates 05.09.2017 ja tema varasem elukoht oli registri järgi Venemaal. Lapse ema (T.G.) kohta andmed rahvastikuregistris puuduvad. Kaebaja on 26.09.2017 selgituses vastanud, et lapse ema elab koos lapsega ning 30.10.2017 vastuses, et pere elukoht on Eestis ja Venemaal elatakse üürikorteris.
6.3.Töötamise registri andmetel töötab kaebaja OÜ-s Crompex ja on alates 01.10.2017 lapsehoolduspuhkusel. Kaebaja on esitanud tõendi välislähetuse kohta Peterburi 27.05.2017– 26.05.2018 ja tal on samal ajavahemikul kehtiv Vene Föderatsiooni viisa.
6.4.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) piiriületuse andmete järgi viibis kaebaja 2017. a Eestis viiel korral kokku 28 päeva ning tema laps ühel korral (septembris) 25 päeva jooksul. Kaebaja poolt välja toodud ülejäänud Eestis viibimise ajavahemike kohta pole tõendeid esitatud. Samuti pole teada, kelle hoole all oli laps väidetavalt neil ajavahemikel Eestis viibides, kui kaebaja ise Eestis ei olnud. Lapse ema viibis Eestis 2017. a jaanuaris 9 päeva ja septembris 25 päeva. Piiriületuse andmed ega ka kaebuses toodud andmed ei kinnita kaebaja väidet, et nad külastavad Eestit korra kuus.
6.5.Kaebaja on alates 01.10.2017 lapsehoolduspuhkusel, seega ei ole ta enam välislähetuses. Sellest hoolimata on ta elanud suurema osa ajast Venemaal.
6.6.Perehüvitiste saamiseks ei piisa üksnes residendi staatusest tulumaksuseaduse § 6 lg 1 tähenduses, vaid selleks peab olema ka alaline elanik. Välismaalaste seaduse (VMS) § 5 loeb alaliseks elanikuks Eestis elava Eesti kodaniku.
6.7.Lisaks kaebaja elukohale on oluline ka lapse elukoht. On ebatõenäoline, et nii väike laps viibiks emast pikalt lahus. Lapse ema Eestis viibimise kohta rohkem kui kahel korral 2017. a puuduvad andmed. Kõik kaebaja jaoks olulised peresündmused (abiellumine, lapse sünd) on toimunud Venemaal. Ka pärast välislähetuse lõppemist on kaebaja ja tema laps jätkuvalt suurema osa ajast väljaspool Eestit.
6.8.Kaebaja on andnud menetluse jooksul vastuolulisi andmeid ja kõik andmed pole tõeseks osutunud. SÜS § 5 lg 2 paneb ka isikule endale kohustuse eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele kaasa aidata.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kaebaja on vaidlustanud SKA otsuse, mille kohaselt ei vasta kaebaja perehüvitiste saamiseks perehüvitiste seaduses ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatud tingimustele ning puudub seaduslik alus määrata talle perehüvitisi ja kohustusliku kogumispensioni täiendavaid sissemakseid seoses M.G. kasvatamisega (tl 8-8p). Vastustaja tugines vaidlustatud otsuses SÜS § 3 lg-le 1, PHS § 4 lg-le 1, § 8 lg-le 1, § 33 lg-le 1 ning kogumispensioni seaduse (KoPS) § 10 lg-le 1. Vastustaja on kaebaja 13.09.2017 avalduse (tl 33) rahuldamata jätmist põhjendanud asjaoluga, et kaebaja ja tema lapse elukohaks ei ole Eesti.
3(7)
3-18-265
8.PHS § 4 lõike 1 kohaselt määratakse ja makstakse selles seaduses ette nähtud perehüvitisi PHS-s sätestatud tingimustel SÜS § 3 lõikes 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lõige 1 sätestab, et sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul. PHS § 4 lg 1 ja SÜS § 3 lg 1 koostoimes näevad ette, et Eestis perehüvitiste saamiseks peab ka Eesti kodanik elama Eestis. PHS § 33 lõike 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval selles sättes loetletud isikul.
9.Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja Eesti kodanik ning tal on Eesti rahvastikuregistris registreeritud elukoht, mis on tema elukohaks juba alates 25.03.1993. Sama aadress on kaebaja 28.06.2017 Venemaal sündinud lapse elukohana registris alates 05.09.2017 (tl 6, 47-48). Kaebaja abikaasal (tema lapse ema) puudub elukoht Eesti rahvastikuregistri järgi.
10.Perehüvitiste seaduse eelnõu (217 SE) seletuskirja1 kohaselt rakendub Eestis residentsuspõhine perehüvitiste skeem. Eestis on perehüvitisi õigustatud saama selle seaduse põhimõtteid arvestades Eestis elavad perekonnad. Perehüvitiste taotlemist ja määramist ei piirata kodakondsuse, rahvuse ega muudel alustel (seletuskirja lk 9).
11.Perehüvitise saamise õigust ei ole Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi samaliigilist hüvitist (PHS § 6 lg 1). Praegusel juhul ei ole ilmnenud, et kaebaja või ka tema abikaasa saaks samaliigilist hüvitist mõnes teises riigis. Vaidlus on selles, kas kaebaja ja tema lapse elukoht on Eestis või välisriigis (Vene Föderatsioonis).
12.Kogumispensionide seaduse (KoPS) § 10 lg 1 sätestas kaebaja avalduse esitamise ajal ning ka hetkel kehtivas redaktsioonis, et kohustatud isikule, kes on kuni kolmeaastast Eestis elavat last kasvatav vanem, eraldatakse riigieelarvest kohustuslikku pensionifondi sissemaksete tegemiseks täiendavalt 4% Eesti keskmisest sotsiaalmaksuga maksustatavast ühe kalendrikuu tulust (täiendav sissemakse) iga kuni kolmeaastase lapse kohta. Täiendavat sissemakset pensionifondi tehakse korraga ühe vanema eest. Seega on täiendava kohustusliku pensionifondi sissemakse tegemiseks määrav, et laps, kelle kasvatamisega seoses täiendavaid sissemakseid tehakse, elaks Eestis. Seda järeldust kinnitab ka KoPS § 10 lg 13 sõnastus, mille kohaselt selles paragrahvis sätestatut kohaldatakse ka kuni kolmeaastast Eestis elavat last kasvatava tulumaksuseaduse § 6 lõikes 1 sätestatud residendist vanema suhtes, kes ei ole veel kohustatud isik selle seaduse tähenduses. Kogumispensionide seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (vastu võetud 06.06.2012) eelnõu (SE 213) seletuskirja2 kohaselt on mõeldud noori Eesti residente, kes on saanud lapsevanemaks, kuid kellel ei ole KoPS § 7 lõike 3 kohaselt veel tekkinud makse tasumise kohustust ning kes ei ole KoPS mõttes veel kohustatud isikud (seletuskirja lk 9). KoPS seob õiguse täiendava kohustusliku pensionifondi sissemakse saamiseks lapse Eestis elamisega. Viidatud seletuskirja kohaselt võib kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete tegemise süsteem mõjutada positiivselt sündimuskäitumist, misläbi suureneb pensionivara ning süsteem aitab lahendada ühiskonna vananemisega seotud probleeme. Eelnõu mõjutab otseselt lapsevanemate sotsiaalseid garantiisid pensionieas. Kirjeldatud eesmärgist ilmneb, et
kehtestatud soodustus on suunatud Eesti elavate laste kasvatamisele ja Eesti ühiskonna sotsiaalprobleemide vähendamisele tulevikus.
13.Eelnevat arvestades on vaidluse lahendamisel määrav, kas kaebaja ja tema laps on Eestis elavad isikud. Asjas on esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti (st vaidlustatud otsuse) õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga. Kohustamisnõude lahendamisel arvestab kohus ka otsuse tegemise ajaks kujunenud õiguslikku ja faktilist olukorda (Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-79-16; 33-1-13-13).
14.Kaebaja väitel on tema elukohaks Eesti ja siin elab ka tema laps (vt eelpool otsuse põhjenduste p 9). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas (lg 2). Registrikannetel on rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg 1 kohaselt informatiivne ja statistiline tähendus ning üksnes seaduses sätestatud juhtudel õiguslik tähendus (lg 2). Seega ei tõenda pelgalt elukoha andmed rahvastikuregistris Eestis alaliselt elamist, vaid arvestada tuleb konkreetseid asjaolusid. Perehüvitiste saamine ja täiendavate kohustusliku kogumispensioni maksete tegemine ei ole eranditeks, mille puhul rahvastikuregistri kanne omaks siduvat õiguslikku tähendust (RRS § 48 lg 2).
15.Kaebaja osundab ka PHS § 4 lg-le 3, millest tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on Eesti resident tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lõike 1 tähenduses („Füüsiline isik on resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval.“). Kaebaja on esitanud Maksu- ja Tolliameti residentsustõendi, mille kohaselt on ta 2017. a Eesti resident Eesti tulumaksuseaduse tähenduses (tl 7). Kohus nõustub vastustaja tõlgendusega, et perehüvitise saamiseks Eestis ei ole piisav üksnes residendi staatus maksuõiguslikus mõttes, vaid ka Eestis alaline elamine (majanduslike ja isiklike huvide keskpunkt3). Eelnevalt juba viidatud seaduseelnõu 217 SE seletuskirjast ilmneb, et selle regulatsiooni puhul on mõeldud olukordi, kus inimesel on mitu elukohta (näiteks elab ta peamiselt Eestis, kuid suvekuudel elab teises riigis ning ta on seetõttu registreeritud ka teise riigi registrisse). Seega on määrav siiski Eestis alaliseks elanikuks olemine ning seda ka Eesti kodaniku puhul. Residentsust ei määratleta kalendriaasta järgi, vaid lähtutakse suvalisest 12kuulisest perioodist4.
16.Kaebaja ei eita tihedat sidet Venemaaga ning on selgitanud, et Venemaal viibides elatakse üürikorteris. Samas on kaebaja andnud vastustajale vastuolulist teavet tema lapse ja lapse ema elukoha kohta. Kaebaja on 26.09.2017 seletuses (tl 36) märkinud, et lapse ema T.G. elab koos lapsega Eestis. Piiriületuse andmetest (tl 42-43) ilmneb, et nii laps kui ka ema viibisid Eestis tõesti kuni 26.09.2017, kuid lahkusid siis Vene Föderatsiooni. Kaebaja märkis 30.10.2017 seletuses („Andmete täpsustamine“), et teine vanem töötab Venemaal, Peterburis ning Eestit külastatakse kord kuus (tl 46). PPA 13.10.2017 vastusest SKA-le ja andmetest kaebaja, tema lapse ja lapse ema piiriületuste kohta (tl 42-43) ilmneb, et ema ja laps on saabunud Eestisse 02.09.2017 ning lahkunud 26.09.2017. Kaebaja kohta näitab andmebaasi väljavõte alates 25.08.2017-26.09.2017 iganädalast liikumist Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel ning 26.09.2017 Eestist lahkumist.
L. Lehis. Eesti maksuseaduste kommentaarid 2017, Tartu 2017, lk 80. Samas.
5(7)
3-18-265
Kaebaja enda esitatud passi väljavõttest piiriületuste kohta (tl 18-19p) ei ilmne, et kaebaja oleks Eestisse naasnud pärast lahkumist 26.09.2018 ja enne 02.11.2018 vaidlustatud otsuse tegemist. Kaebaja passi väljavõttest nähtuvad templid piiriületuste kohta novembris 2017, detsembris 2017 ja jaanuaris 2018 (tl 18-19p) ei saanud mõjutada vaidlustatud otsuse tegemist 02.11.2017. Esitatud väljavõttest nähtuvad lühiajalised Eestis viibimised pärast vaidlustatud otsuse tegemist ja enne vaideotsuse tegemist (12.11.2017-13.11.2017, 24.11.2017-27.11.2017, 21.12.2017, 26.12.2017, 29.12.2017). Need andmed viitavad küll liikumisele Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel, kuid mitte alalisele elamisele Eestis. Ei ole ilmnenud, et kaebajaga koos reisinuks tema laps või lapse ema.
17.Töötamise registris on registreeritud kaebaja töötamine Eesti äriühingus Crompex OÜ (tl 13), samuti väljamakste tegemine 2017. a jaanuarist oktoobrikuuni (tl 13p). Crompex OÜ 19.05.2017 korralduse nr 17/18 (tl 15) alusel on tegevjuht G.G. saadetud välislähetusse Peterburgi 27.05.2017 –26.05.2018. Samaks ajavahemikuks on talle on väljastatud ka Vene Föderatsiooni viisa (tl 16). Crompex OÜ 13.09.2017 dokumendi kohaselt on kaebaja lubatud ajavahemikuks 01.10.2017–01.12.2018 lapsehoolduspuhkusele vastavalt töölepinguseaduse (TLS) § 62 lg-le 1 (tl 14). Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et ka eeltoodud tõendid toetavad seisukohta, et kaebaja ei ela Eestis. Vaidlust pole, et viibimisaluseks Vene Föderatsioonis on kaebajal viisa. Samas nähtub viisalt, et see on väljastatud pikaajaliselt töötamiseks Vene Föderatsioonis. Kaebaja lähetuse aeg 19.05.2017 dokumendi alusel kattub osaliselt lapsehoolduspuhkusel viibimise ajaga. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et kaebaja ise on Crompex OÜ juhatuse liikmena allkirjastanud nii dokumendi enda lähetamise kui ka lapsehoolduspuhkusele lubamise kohta. Pikaajaline lähetus on vormistatud 19.05.2017, st ajal, mil lapse sünd (juuni 2017) oli kaebajale ette teada. Äriregistri andmetel on kaebaja juhatus ainus liige. Äriühingu juhatuse liikmena on kaebajal olnud võimalus korraldada nii enda pikaajaline välislähetus Vene Föderatsiooni (Peterburgi) talle sobival ajal ning sel alusel saadud viisa on võimaldanud tal siseneda Vene Föderatsiooni ja seal viibida. Nii lähetusse saatmine kui ka lapsehoolduspuhkuse võimaldamine on TLS § 62 lg-l 1 ja § 21 lg-tel 1 ja 2 põhinevad tööandja diskretsioonilised otsustused, mida pole põhjust pidada iseenesest õigusvastaseks. Samas toetavad need tõendid osana tõendite kogumist seisukohta, et kaebaja on enda ja perekonna elu korraldanud viisil, et perekond saaks viibida üheskoos Vene Föderatsioonis.
18.PHS § 8 lg-st 3 tulenevalt on SKA-l perehüvitiste määramisel ja maksmisel lisaks rahvastikuregistri seaduses sätestatud andmetele õigus lähtuda ka muudest andmetest. Vastustaja on arvesse võtnud taotleja enda esitatud seletusi ning haldusmenetlusele omast uurimiskohustust järgides pöördunud ka kohaliku omavalitsuse üksuse (Tartu linn) ning PPA poole. Tartu Linnavalitsus märgib 13.10.2017 vastusest SKA järelepärimisele (tl 40), et Tartu Linnavalitsusel pole võimalik anda ülevaadet pere tegeliku elukoha kohta. Lastekaitse spetsialist on teostanud 13.10.2017 kodukülastuse kaebaja registrijärgsel aadressil, kuid kedagi ei viibinud sel ajal kodus. Mõistagi ei saa ühekordse kodukülastuse katse põhjal teha veel järeldust, et pere sel aadressil alaliselt ei elaks. Tõendite kogumis ei lükka see tõend aga ka vastustaja seisukohta ümber ega kinnita Eestis elamist.
19.Kaebaja selgitused, et lapse ema töötab Peterburis ning et Eestit külastatakse kord kuus, viitavad kohtu hinnangul sellele, et pere peamiseks elukohaks ning kaebaja ja tema lapse alaliseks elukohaks ei ole Eesti. Vastustaja on põhjendatult viidanud ka tsiviilseadustiku üldosa seadustiku § 14 kommentaarile (Tsiviilseadustiku üldosa seadus, koostajad P. Varul jt, Tallinn 2010, lk 62), mille kohaselt tähendab alaline elamine kohta, kus isik alaliselt viibib ning millega ta on kõige enam isiklikult seotud. Samas on rõhutatud, et elukoht ei pea olema peamise vara asukoht. Seega ei ole määrav, et kaebaja väitel elab pere Peterburis üürikorteris. Ka kaebaja ise on 30.10.2017 seletuses märkinud, et kord kuus külastatakse Eestit, mitte ei ole nimetanud 6(7)
3-18-265
Peterburi külastamist. Lapse vanust arvestades on põhjendatud vastustaja seisukoht, et tavapärane on väikelapse viibimine oma ema juures.
20.Eeltoodud tõendeid arvestades nõustub kohus vastustajaga, et tõendatud ei ole kaebaja ja tema lapse elamine ning lapse kasvatamine Eestis PHS § 4 lg 1 ja SHS § 3 lg 1 ning KoPS § 10 lg 1 tähenduses. Vastustaja on välja selgitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et kaebajal puudus õigus perehüvitiste saamiseks ja talle kohustusliku kogumispensioni täiendavate sissemaksete tegemiseks. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja poolt välja toodud asjaolud (kaebaja abiellumine ja lapse sünd Vene Föderatsioonis) ei ole kaebaja ja lapse alaliselt Eestis elamise hindamisel määravad, kuid viitavad kogumis siiski sellele, et kaebaja ja tema pere huvide kese ei ole Eesti.
21.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teinud vormi- või menetlusvigu, mis võiksid vaidlustatud otsuse tühistamise kaasa tuua. Otsus vastab haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud õiguspärasuse eeldustele. Kaebajale on võimaldatud haldusmenetluse kahel korral asjaolude kohta selgitusi esitada, seega oli tagatud ka võimalus olla haldusakti andmise menetluses ära kuulatud. Vastustaja on vaideotsusega korrigeerinud otsuse ebaõige viite välismaalaste seaduse kehtivus kaotanud normile, mis aga ei olnud ka mõjutanud vastustaja lõppjäreldust (hinnangut alalisele elamisele Eestis).
22.Eelnevat arvestades puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kuna kohustamisnõude rahuldamine oleks võimalik üksnes juhul, kui vaidlustatud haldusakt osutunuks õigusvastaseks ja kohus selle tühistaks, puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD
23.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kulud õigusabile (912 eurot, tl 55-58) tema enda kanda.
24.Kaebuse esitamisel on tasutud riigilõivu 15 eurot. Kohus on kaebust 06.03.2018 määrusega menetlusse võttes asunud seisukohale, et tegemist on lõivuvaba kaebusega riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 järgi. HKMS § 104 lg 5 p-st 1 ja lg 8 ls-test 4 ja 5 tagastab kohus enamtasutud riigilõivu menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Praegusel juhul on riigilõivu tasunud E-kohus OÜ (tl 23). Kaebajal tuleb teatada kohtule hiljemalt käesoleva kohtuotsuse jõustumisel, millise isiku pangakontole ta soovib riigilõivu tagastamist, ning selle konto number. Kuna riigilõivu tasumise kohustus ei ole pooltevahelise vaidluse esemeks, saab kohus enamtasutud riigilõivu tagastada ka enne kohtuotsuse jõustumist.
25.Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.