Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
1. märts 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-19-114
Haldusasi
Aiandusühistu Pringi-Männi kaebus Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korralduse nr 732 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 08.10.2018 taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – Aiandusühistu Pringi-Männi, volitatud esindaja v.adv Alar Urm Vastustaja – Viimsi vald, volitatud esindaja Gunnar Kender
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. veebruari 2019. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Aiandusühistu Pringi-Männi määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Aiandusühistu Pringi-Männi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
4.veebruari 2019. a määrus haldusasjas nr 3-19-114 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Mittetulundusühingust Aiandusühistu (AÜ) Pringi-Männi tegeleb Viimsi vallas Pringi külas Metsaveere tee 8a asuva puurkaevu ja sellega seotud veetrasside haldamisega ning pakub oma liikmetele puhast joogivett. AÜ Pringi-Männi on kasutanud puurkaevu vee erikasutusloa nr L.VV/330334 alusel, mida on pikendatud kuni 31.03.2019.
2.AÜ Pringi-Männi esitas Keskkonnaametile 05.10.2018 tähtajatu vee erikasutusloa taotluse. Keskkonnaamet andis 24.10.2018 kirjaga nr 14-6/18/16311-2 AÜ-le Pringi-Männi taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks (kohaliku omavalitsuse nõusoleku esitamiseks) tähtaja 26.11.2018. AÜ Pringi-Männi esitas 22.11.2018 Keskkonnaametile vee erikasutusloa
3-19-114 taotluse puuduste kõrvaldamise tähtaja pikendamise taotluse. Keskkonnaamet pikendas 23.11.2018 kirjaga nr 14-6/18/16311-4 taotluse puuduste kõrvaldamise tähtaega kuni 21.12.2018.
3.AÜ Pringi-Männi pöördus 08.10.2018 Viimsi Vallavalitsuse poole kooskõlastuse saamiseks.
4.Viimsi Vallavalitsus keeldus 18.12.2018 korraldusega nr 732 „Nõusoleku mitte andmine Aiandusühistu Pringi-Männi vee-erikasutuseks“ nõusoleku andmisest AÜ PringiMänni vee-erikasutuseks Viimsi vallas Pringi külas Metsaveere tee 8a asuvast puurkaevust. AÜ Pringi-Männi liikmetest 9 ei ole liitunud AS-i Viimsi Vesi ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemiga. Veevõtu andmete põhjal tuvastati, et 9-st liikmest 4 ei ole 2016.‒2018. a-l vett võtnud ka AÜ Pringi-Männi süsteemist. Samuti nähtus, et AÜ PringiMänni liikmete hulgas on endiselt kinnistuid, kes tarbivad paralleelselt vett mõlemast süsteemist, aga ei esita puurkaevust võetava vee koguseid AS-le Viimsi Vesi kanalisatsiooni juhitava vee arvestamiseks. AÜ Pringi-Männi ei ole siiani esitanud AÜ liikmete veearvestite näite. Kinnistupõhised veearvestite näidud ei ole kaitstavad füüsilise isiku andmed. Kui AÜ Pringi-Männi ei esita Viimsi Vallavalitusele liikmete veenäite, on pea võimatu kontrollida, kui palju tegelikult liikmed vett tarbivad ja kas vee arvestamine käib veenäitude alusel. Puurkaevust võeti 2018. a kolme kvartali jooksul 3340 m3, aga liikmete tarbimise andmetest nähtub, et liikmed tarbisid justkui 2069 m3 vett. AÜ esindaja sõnul läks 1271 m3 veest kaduma avariide tõttu, samas avariisid esines ka eelnevatel aastatel, mil veekaod olid veel suuremad. Kuna AS Viimsi Vesi on loonud liitumisvõimalused kõikidele AÜ liikmetele ning neist enamus on ka liitunud, ei pea Viimsi Vallavalisus otstarbekaks anda AÜ-le Pringi-Männi luba kinnistute aastaringselt veega varustamiseks. Lisaks ei ole põhjendatud taotletav veevajadus 18 000 m3 a-s, kuna esitatud andmetest nähtuvalt on veevajadus oluliselt väiksem. Metsaveere tee 8a asuva puurkaevu sanitaarkaitseala (30 m) ei vasta veeseaduses (VeeS) esitatud nõuetele, sest kitsenduse alasse jäävad lisaks teele ka elamud. Sanitaarkaitseala tuleks vähendada 10 meetrile vastavalt VeeS § 28 lg 4 p-le 1. Keskkonnaregistri andmetel tuleb AÜ Pringi-Männi puurkaevu vesi kambrium-vendi põhjaveekogumist. AÜ veetarbimise andmetest nähtub, et puurkaevust võetud vett kasutati aktiivselt 2018. a suve kastmisperioodil. Põhjavett tuleb kasutada säästlikult ning põhjaveega kastmine ei ole põhjendatud, kui tarbevaru on piiratud. Sellest tulenevalt on oluline, et Viimsi Vallavalitsus omaks ülevaadet, kui palju põhjavett tarbitakse ning et seda tarbitaks sihipäraselt. Kuni Viimsi Vallavalitsusel puudub põhjalik ülevaade AÜ Pringi-Männi tegelikust veetarbimisest ja veeteenuse toimivusest, ei anta nõusolekut vee erikasutuseks. Lisaks ei ole kahe veeteenuse rakendamine nimetatud piirkonnas sel viisil põhjendatud. Olukord, kus kinnistud on kahe veeteenusega varustatud, mõjub põhjavee säästlikule kasutusele halvendavalt.
5.AÜ Pringi-Männi esitas 18.01.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korralduse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 08.10.2018 taotlus uuesti läbi. Vastustaja on alates 2016. aastast soovinud, et kaebaja lubaks puurkaevu sanitaarkaitsealasse rajada tarbevee ja sadeveetorustiku. Nii andis vastustaja 2016. a-l arendajale Reterra Invest OÜ ehitusloa nimetatud torustike rajamiseks, kuigi VeeS § 281 lg 1 keelab ehitustegevuse sanitaarkaitsealas. Kaebaja oli sunnitud torustike rajamise peatamiseks ja oma liikmete puhta 2(6)
3-19-114 joogivee saamise huvi kaitseks pöörduma kohtusse (haldusasi nr 3-16-2588). Tallinna Halduskohus tühistas 28.12.2017 otsusega haldusasjas nr 3-16-2588 vastustaja väljastatud ehitusloa. Vastustaja on pärast kohtuvaidlust üritanud jõuliselt survestada kaebajat sanitaarkaitseala vähendama 10 meetrini, kuna nii tekiks vastustaja poolt soositud kinnisvaraarendajal võimalus kaebaja huve eirates ja kaebaja liikmete puhta joogiveega riskides torustikud siiski välja ehitada. Kaebaja sanitaarkaitseala vähendamist ei taotle. Õige ei ole vastustaja väide, et kaebaja veearvestus on ebatäpne. Kõik kaebaja liikmete kinnistud on varustatud taadeldud ja plommitud veemõõtjatega ning kaebajal on täielik ülevaade tarbitud vee kogustest, kuigi VeeS ei nõua kaebajalt selle üle arvestuse pidamist. Veetarbimise andmed ja veemõõtja näidud on isikuandmed Euroopa andmekaitse üldmääruse (2016/679) art 4 p 1 mõttes. Kaebajal ei ole andmete avaldamiseks liikmete nõusolekuid ning nende avaldamiseks ei ole ka seadusest tulenevat alust. Vastustajal ei ole tarvis kaebajalt tema liikmete veetarbimise andmeid küsida. Väide, et vastustajal on neid andmeid tarvis selleks, et AS Viimsi Vesi saaks kontrollida kanalisatsiooniteenuse kasutamise koguseid, on ebaõige. Vastustaja väidab korralduses, et kuna kaebaja ei ole veetarbimise kohta esitanud piisavalt andmeid, siis ei ole tagatud AS-i Viimsi Vesi ühiskanalisatsioonisüsteemi toimepidevus hädaolukorra seaduse mõttes. Selline väide on vale. Kaebajalt andmete mittesaamine ei häiri kindlasti AS-i Viimsi Vesi ühiskanalisatsiooniteenuse toimepidevust ning teisipidi andmete saamine ei suurenda teenuse toimepidevust. Kaebajal ei ole hädaolukorra seadusest tulenevat kohustust tagada oma veesüsteemi toimepidevust, sest kaebaja ei ole vee-ettevõtja ega soovigi saada vee-ettevõtjaks. Kaebaja veetarve moodustab kogu valla veetarbest väga väikese osa (ca 0,3%), kaebaja ei ole vett raisanud ning kaebaja liikmete ühendamine AS-i Viimsi Vesi võrku ei vähenda veetarbimist. Seetõttu on vee säästlikku kasutamist ja veepuudust puudutavad vastustaja väited asjakohatud ega põhjenda vastustaja poolt vee erikasutuseks nõusoleku andmisest keeldumist.
6.Tallinna Halduskohus tagastas 04.02.2019 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-i 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Vaidlustatud korralduse näol on tegemist menetlustoimingu, mitte haldusaktiga. Nõusolek on antud vee erikasutusloa menetluses. Teisisõnu päädib menetlus vee erikasutusloa andmise või vee erikasutusloa andmisest keeldumisega. Nõusolek on üks menetlustoimingutest lõpptulemuseni jõudmisel. Asjaolu, et nõusoleku andmisest on keeldutud, ei muuda menetlustoimingut haldusaktiks. Selliselt sarnaneb vee erikasutusloa menetluses antav kohaliku omavalitsuse nõusolek kooskõlastusega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 mõistes. HKMS § 45 lg-ga 3 piiratakse isiku õigust pöörduda menetlustoimingu vaidlustamiseks kohtusse. Kaebeõiguse puudumisel on kohtul õigus kaebus HKMS § 121 lg 2 p-i 1 alusel tagastada. Tegemist on siiski diskretsioonilise alusega, mille rakendamiseks peab kaebeõiguse puudumine olema ilmselge kahtlusteta (vt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-52-15, p 10). Kohtu hinnangul on kaebeõiguse puudumine ilmselge. Kohtupraktikas on peetud siduvat kooskõlastust eelhaldusaktiga sarnanevaks menetlustoiminguks, mis on vaidlustatav nii enne lõpliku haldusakti andmist eraldiseisvalt (HKMS § 45 lg 3, samuti nt Riigikohtu 21.09.2011 otsus nr 3-3-1-5-11, p 18; 16.01.2014 määrus nr 3-3-1-4-13, p 19) kui ka pärast seda koos haldusmenetluse lõpptulemusena antud haldusaktiga. Praegu ei ole Viimsi Vallavalitsuse nõusoleku näol tegemist siduva menetlustoiminguga. VeeS-st ei tulene, et kohaliku omavalitsuse nõusoleku puudumine toob 3(6)
3-19-114 kaasa vee erikasutusloa andmisest keeldumise (VeeS § 9 lg 10). Kohaliku omavalitsuse nõusolek on kohaliku omavalitsuse arvamus või seisukoht. Nõusoleku puudumine ei välista vee erikasutusloa taotluse suhtes otsuse tegemist. VeeS § 2 p 13 kohaselt on vee erikasutusluba kiritõend tegevuse lubamiseks. VeeS § 9 lg 5 kohaselt otsustab vee erikasutusloa andmise Keskkonnaamet kaalutlusõiguse alusel. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada, kas vee erikasutusloa andmine on põhjendatud või mitte. Kohaliku omavalitsuse nõusolek annab loaandjale kohalike olude ja vee erikasutusloa andmise otstarbekuse kohta vajalikku informatsiooni. VeeS §-dest 9 ja 91 ei tulene, et Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korraldus tooks vältimatult kaasa selle, et kaebajale jäetakse sel põhjusel vee erikasutusluba andmata. Keskkonnaametil tuleb kohaliku omavalitsuse seisukohas esitatud ettepanekuid või loa andmist välistavaid asjaolusid kaaluda ning nendega mittearvestamist põhjendada sarnaselt halduseväliste isikute arvamustega. Seega puudub Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korraldusel iseseisev mõju kaebaja õigustele ning kaebajal puudub õigus menetlustoimingu iseseisvaks vaidlustamiseks. Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2017 korralduse näol on tegemist menetlustoiminguga vee erikasutusloa menetluses. See ei riiva kaebaja mittemenetluslikke õigusi ega ole vältimatult kaebaja õigusi rikkuv. Kaebajal on võimalik vaidlustada nõusoleku andmata jätmine koos lõpliku haldusaktiga (kui vee erikasutusluba jäetakse andmata). Kohus saab vee erikasutusloa õiguspärasust hinnates kontrollida ka Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korralduse õiguspärasust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.AÜ Pringi-Männi palub 19.02.2019 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja võtta kaebus menetlusse või alternatiivselt saata kaebus tagasi halduskohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks. Vaidlustatud korraldus on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 7 lg 2 kohaselt haldusakt. Vastustaja on korralduses muu hulgas märkinud, et seda võib halduskohtus vaidlustada 30 päeva jooksul. Seega on vastustaja korraldus haldusakt, mitte üksnes menetlustoiming. Vee erikasutusloa taotlemist täpsustab keskkonnaministri poolt VeeS § 9 lg 14 alusel välja andnud määrus nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ (määrus nr 18), mille § 5 lg 1 p-i 11 kohaselt peab vee erikasutusloa taotlus ühe kohustusliku dokumendina sisaldama kohaliku omavalitsuse nõusolekut. Sama määruse § 13 lg 3 sätestab, et kui vee erikasutusloa taotlus ei vasta VeeS või määruse nr 18 nõuetele, siis annab Keskkonnaamet puuduse kõrvaldamiseks tähtaja ning kui tähtaja jooksul puudust ei kõrvaldata, siis jäetakse taotlus läbi vaatamata. Keskkonnaamet on antud juhul andnud kaebajale tähtaja vee erikasutusloa taotluse puuduse kõrvaldamiseks, st vastustaja nõusoleku esitamiseks, ning seda tähtaega on pikendatud. Seega on Keskkonnaamet menetluses selgelt lähtunud määruse nr 18 § 13 lg-st 3. Kui kaebaja ei esita vastustaja nõusolekut Keskkonnaametile (muu hulgas seetõttu, et vastustaja nõusolekut ei anna), siis esineb määruse nr 18 § 13 lg 3 kohaselt alus jätta vee erikasutusloa taotlus läbi vaatamata. Vastustaja poolt vee erikasutuseks nõusoleku andmine on vee erikasutusloa taotluse esitamise eeltingimus, milleta ei ole kaebajal võimalik määruse nr 18 kohaselt vee erikasutusloa taotlust esitada. Järelikult ei ole vaidlustatud korraldus üksnes menetlustoiming, vaid haldusakt, millel on kaebaja õigusi muutev sisu ning mis on kohtus eraldi vaidlustatav. 4(6)
3-19-114 Kaebeõiguse eitamine asetab kaebaja olukorda, kus ta minetab võimaluse vee erikasutusluba taotleda, kuna tal ei ole vee erikasutusloa taotluse osana esitada vastustaja nõusolekut.
8.Viimsi vald palub 26.02.2019 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata, nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.AÜ Pringi-Männi määruskaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja halduskohtu määruse tühistamiseks alust.
10.Halduskohus on kaebuse tagastanud HKMS § 121 lg 2 p-i 1 alusel, mille kohaselt võib kohus kaebuse määrusega tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Nimetatud alusel kaebuse tagastamine on lubatav vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (nt Riigikohtu 08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 8; 25.11.2015 määrus nr 3-3-1-52-15, p 10). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, mistõttu ei ole kaebuse sisuline menetlemine põhjendatud.
11.Määruskaebuse esitaja leiab jätkuvalt, et vaidlustatud korralduse näol on tegemist haldusaktiga, mis on eraldiseisvalt vaidlustatav. Seda seisukohta toetavad kaebaja hinnangul asjaolud, et Viimsi Vallavalitsus on nõusoleku andmisest keeldumise vormistanud korraldusena, mis on KOKS § 7 lg 2 kohaselt haldusakt; korralduses on märgitud, et seda võib vaidlustada halduskohtus; kohaliku omavalitsuse poolt vee erikasutuseks nõusoleku andmine on vee erikasutusloa taotluse esitamise eeltingimus, milleta ei ole kaebajal võimalik vee erikasutusloa taotlust esitada.
12.HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Vaidlustatud Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korraldusega nr 732 ei tekitata, muudeta ega lõpetata kaebaja õigusi ja kohustusi ehk sellel puudub regulatiivne tähendus lõpliku otsustuse suhtes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et vastustaja poolt VeeS § 32 lg 5 p-i 1 alusel antud nõusolek on menetlustoiming ‒ tegemist on osaga vee erikasutusloa taotluse menetlusest, mis lõppeb vee erikasutusloa andmise või sellest keeldumisega. Vaidlustatud menetlustoimingut ei muuda haldusaktiks asjaolu, et see on vormistatud korraldusena ja vastustaja on selles ekslikult märkinud edasikaebe võimaluse halduskohtus. Ka asjaolu, et VeeS § 32 lg 5 p 1 ja määruse nr 18 § 5 lg 1 p 11 räägivad nõusoleku andmisest vee erikasutuseks, kuid vastustaja on praegusel juhul keeldunud nõusoleku andmisest, ei tähenda, et tegemist on haldusaktiga. Haldusmenetluse teooria toetab seisukohta, et teise asutuse või sama asutuse teiste struktuuriüksuste poolt antavad arvamused, ettepanekud, nõusolekud ja kooskõlastused, samuti nendest keeldumised on menetlustoimingud (K. Merusk, I Pilving „Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne“ Tallinn: Juura 2013, lk 71).
13.Menetlustoimingu vaidlustamise võimalused on HKMS § 45 lg-st 3 tulenevalt piiratud. Menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine on kohtupraktika järgi lubatav vaid erandlikel juhtudel: kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest, või kui menetluses on tehtud sedavõrd oluline ja ilmne viga, et juba menetluse käigus on võimalik jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane (vt nt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-39-10, p 21; 17.11.2011 määrus nr 3-3-1-64-11, p 9). Menetlustoimingu eraldiseisvat vaidlustamist enne lõpliku haldusakti andmist on 5(6)
3-19-114 kohtupraktikas peetud võimalikuks ka juhul, kui tegemist on siduva kooskõlastusega (vt nt Riigikohtu 19.04.2007 otsus nr 3-3-1-12-07; 15.04.2010 määrus nr 3-3-1-1-10; 10.06.2010 määrus nr 3-3-1-38-10).
14.Halduskohus on kaebeõiguse olemasolu hindamisel õigesti lähtunud sellest, kas kohaliku omavalitsuse keeldumine nõusoleku andmisest on vee erikasutusloa andmise üle otsustajale (Keskkonnaametile) siduv. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et praegusel juhul ei ole vastustaja nõusoleku näol tegemist siduva menetlustoiminguga. Kohaliku omavalitsuse nõusoleku siduvus saab tuleneda vaid kehtivast õigusest. VeeS § 32 lg 5 p-i 1 kohaselt annab kohalik omavalitsus oma halduspiirkonnas nõusoleku vee erikasutuseks. VeeS § 9 lg 5 järgi otsustab vee erikasutusloa andmise aga Keskkonnaamet. Vee erikasutusloa andmisest keeldumise alused on sätestatud VeeS § 9 lg-s 10. Nimetatud sättes toodud keeldumise aluste hulgas ei ole nimetatud kohaliku omavalitsuse nõusoleku andmisest keeldumist. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada, kas vee erikasutusloa andmine on põhjendatud või mitte. Kohaliku omavalitsuse nõusoleku küsimise eesmärgiks on loaandjale kohalike olude ja vee erikasutusloa andmise otstarbekuse kohta informatsiooni andmine. Seega on sisuliselt tegemist kohaliku omavalitsuse arvamuse või seisukohaga, mis ei ole Keskkonnaametile siduv. Keskkonnaametil tuleb kohaliku omavalitsuse nõusolekus esitatud ettepanekuid või loa andmist välistavaid asjaolusid kaaluda ja nendega mittearvestamist põhjendada ning teha vastav kaalutlusotsus. Määruse nr 18 § 16 lg 1 kohaselt on taotluse kohta esitatud seisukohad muu hulgas asjaoluks, millest lähtudes vee erikasutusloa andja otsuse teeb. Seega ei too kohaliku omavalitsuse nõusoleku mitteandmine VeeS-s ja määruses nr 18 toodud vee erikasutusloa andmise ja selle andmata jätmise regulatsiooni (määruse nr 18 §-d 16 ja 18 ning VeeS §-d 9 ja § 91) arvestades vältimatult kaasa vee erikasutusloa taotluse esitamise võimatust ega vee erikasutusloa andmisest keeldumist.
15.Ekslik on määruskaebuse esitaja seisukoht, et vastustaja nõusoleku puudumine takistab tal vee erikasutusloa taotlemist. Määruse nr 18 § 13 lg 3 kohaselt on Keskkonnaametil vee erikasutusloa läbi vaatamata jätmise õigus vaid juhul, kui taotleja ei ole taotlusmaterjalide hulgas kohaliku omavalitsuse nõusolekut/nõusoleku andmisest keeldumist üldse esitanud. Praegusel juhul on Viimsi Vallavalitsus 18.12.2018 teinud korralduse nõusoleku mitteandmise kohta, mis edastati kaebajale 19.12.2018 e-kirjaga. Seega oli kaebajal võimalik Keskkonnaameti poolt 23.11.2018 kirjas nr 14-6/18/16311-4 antud tähtajaks 21.12.2018 see vee erikasutusloa taotlusematerjalidele lisada. Kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku mitteandmine ei välista vee erikasutusloa taotluse menetlemist ja vee erikasutusloa andmist Keskkonnaameti poolt.
16.Eelnevast tulenevalt puudub Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korraldusel nr 732 iseseisev mõju kaebaja õigustele ning kaebajal puudub 18.12.2018 menetlustoimingu iseseisva vaidlustamise õigus. Nõusoleku andmisest keeldumist on võimalik vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga. Vee erikasutusloa õiguspärasust hinnates saab kohus kontrollida ka Viimsi Vallavalitsuse 18.12.2018 korralduse nr 732 õiguspärasust.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.