Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. detsember 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1601
Haldusasi
XX kaebus Lääne-Nigula Vallavalitsuse 1. augusti 2017. a korralduse nr 285 tühistamiseks, vabade ja piirnevate maade erastamiseks kohustamiseks ning Lääne-Nigula Vallavalitsuse kohustamiseks lahendada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlus uuesti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX Vastustaja – Lääne-Nigula vald, seaduslik esindaja AP Kolmandad isikud – HH, MM, AA ja KK
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. aprilli 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
29.novembril 2018
RESOLUTSIOON
1.Tagastada XX-le 21. novembril 2018. a esitatud tõendid toimiku lehtedel 40p–71p, III köide; 28. novembril 2018. a esitatud tõendid toimiku lehtedel 80–81, III köide ja 85–90p, III köide ning 29. novembril 2018. a esitatud tõend toimiku lehel 93, III köide.
2.Jätta rahuldamata XX taotlus kaebuse muutmiseks.
3.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. aprilli 2018. a otsus asjas nr 3-17-1601 muutmata.
4.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 18. jaanuaril 2019. a (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-17-1601 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52 lõpetati Oru valla maakasutusõigus 3,9 ha suurusel maal ja tagastati see kaasomandisse 1/6 mõttelise osana VV-le, MM-le, AA-le, HHle, EE-le ja XX-le (p 1); märgiti, et tagastataval maal hooned puuduvad (p 2); määrati, et tagastav maaüksus koosneb kahest maatükist: maatükk I, pindala 1,3 ha, maatulundusmaa, Oru vald, Jalukse küla; maatükk II, pindala 2,6 ha, maatulundusmaa, Oru vald, Jalukse küla (p 3).
2.Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285 otsustati lähtudes õigustatud subjektide 2002. aasta kokkuleppest, omandiosade muutumisest, Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusest nr 52, Maa-ameti 13.01.2017 kirjast nr 6-1/17/861, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 12 lg-st 1 ning Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 161 lg-st 11: tagastada Lillemaa talu õigusvastaselt võõrandatud maatükk I Lillemaa, pindalaga 0,3 ha, sihtotstarbega 100% elamumaa, kaasomandis oleva ehitise alune ja selle teenindamiseks vajalik maa vastavalt nende osa suurusele ehitises AA-le 1/10 osas, XX-le 6/10 osas, MM-le 1/10 osas, HH-le 1/10 osas ja VV pärijatele 1/10 osas kaasomandisse; tagastada plaani- ja kaardimaterjalide alusel õigustatud subjektidele XX-le 2/6 osas, HH-le 1/6 osas, MM-le 1/6 osas, AA-le 1/6 osas ja VV pärijatele 1/6 osas kaasomandisse Lillemaa talu õigusvastaselt võõrandatud hooneteta maatükk II pindalaga 1,3 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa ja maatükk III pindalaga 2,6 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa.
3.XX esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule, mille halduskohus võttis menetlusse nõuetes Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduse nr 285 tühistamiseks, vabade piirnevate maade erastamiseks kohustamiseks ja Lääne-Nigula Vallavalitsuse kohustamiseks lahendada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlus uuesti. 1) Maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 kohaselt ei tagastata maad osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned ja MaaRS § 9 lg 11 kohaselt jagatakse maaüksus, millel asuvad elamud, elamute omanike ja õigustatud subjekti vahel võimalikult võrdsetes osades. Maa tagastamise õigustatud subjektide vahel ei ole sõlmitud kehtivat kokkulepet maa tagastamiseks kolme maaüksusena. Seega on MaaRS § 6 lg 1 kohaselt maa tagastamisõiguse määramise ja maa jaotamise aluseks maa endised piirid. 2) Lillemaa kinnistu koosneb ajalooliselt kahest maaüksusest: eluasemekohast suurusega 1,68 ha ja lahusmaa osast suurusega 2,55 ha. Eluasemekoht ja seda ümbritsevad vabad maad olid maade tagastamise menetluse algatamise ajal majavalduse kaasomandi osa suuruse ulatuses EE ja XX kasutuses. Kuna Lillemaa hoonestatud 1,68 ha suuruse eluasemekoha ehitiste kaasomandiosade suurused ja ehitistega maa tagastamise nõudeõiguse suurused ei lange kokku, on eluasemekoha maatüki piirinaabriteks maa tagastamise õigustatud subjektid ja maal asuvate ehitiste kaasomanikud. Lillemaa 1,68 ha suurusel maaüksusel on kaks elamut, garaaž ja majandushoone. Kohaldada tuleb MaaRS § 9 lg 1 p-i 1 ja lg-t 11. 2(15)
3-17-1601 3) Maa tagastamismenetluse alustamise hetkel asus Lillemaa talu nr 39 maal EE-le kuuluv 5/10 suurune suurim kaasomandiosa tagastataval maal asuvatest ehitistest, milleks on kaks elamut. EE on 21.12.1993 avalduses soovinud maad osta kodu lähedalt oma elamuvalduse juurest ning 31.03.2004 avalduses soovinud Lillemaa talu tagastataval maal asuva poole elamuvalduse omanikuna nii Lillemaa talu tagastatavate maade kui Lillemaa talu ümbritsevate vabade maade erastamist avalduse alusel. Need avaldused võttis Oru valla maakorraldaja 25.03.2004 teatisega nr 22 vastu. Vastustaja on seega EE maaostu avaldustega arvestanud. EE avaldus maa erastamiseks elamu juurde on esitatud ja registreeritud tähtaegselt ning vastavalt Oru valla maakorraldaja juhistele. EE maa erastamise sooviavaldustega on arvestatud ja sellega on tekitatud õigustatud ootus maade tagastamiseks. Maa on ilma õigusliku aluseta jaotatud kolmeks maaüksuseks ja ühelgi neist ei ole näidatud EEd. EE 01.08.2016 pärimistunnistus tõendab, et puudusid erikokkulepped maa tagastamise osas elamu kaasomanike ja maa tagastamise õigustatud subjektide vahel. Samuti ei ole põhjendatud, miks ei ole EE avaldused käsitatavad avaldusena maa erastamiseks Lillemaa majavalduse ehitiste juurde. Avaldused olid esitatud vabas vormis ja Oru valla maakorraldaja poolt vastu võetud (vt ka Vabariigi Valitsuse 29.04.1997 määrusega nr 88 kinnitatud „Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise kord“). MaaRS § 9 lg 1 p 1 sätestab, et elamute juures ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti. Seda ei ole tehtud. Seega on õiguspärane, et Lillemaa hoonestatud kinnistu, mis on väiksem kui 2 ha (ajalooliselt 1,684 ha), tagastatakse tervikuna kaebajale MaaRS § 9 lg 11 alusel. 4) Õigustatud subjektide 2002. a kokkuleppele tagastatava maa ajalooliste piiride kohta lisati pärast allakirjutamist plaanile allkirja tähendust oluliselt muutev viide hoonete teenindusmaa määramiseks ja muudetud oli punasega tähistatud ala suurust, kõrvaldades tähistatud teenindusmaa kokkupuutepiiri ja võttes sellega hoonete kaasomanikelt võimaluse taotleda maaga piirnevana põllu ostueesõigusega erastamist. Lisaks oli võltsitud õigustatud subjektide tahteavaldust tagastatava maa kolmeks jaotamise osas, kuna XX allkiri oli plaanile saadud teda oluliselt eksitades (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94). Samuti rikuti EE õiguspärast ootust tema elamuosa juurde maa erastamiseks tagastatava 1,684 ha maa osas. Ehitiste omandiõigus on tuvastatav ehitisregistri andmebaasist. 5) 06.08.2007 maa tagastamise otsuse nr 2.1-1/2294 olemasolu selgus alles 01.12.2016. Kohalik omavalitsus ega Lääne Maavalitsus ei ole teavitanud kaebajat tema õigusi puudutavast otsusest. 6) Kaebaja ei ole andnud nõusolekut 0,3 ha hoonestusmaa eraldamiseks. Kaebaja on 23.04.2008 esitanud vaide Oru Vallavalitsusele korralduse nr 52 vaidlustamiseks. Vallavalitsuse 14.05.2018 vastus (I kd tl 44–45) ei ole käsitatav vaideotsusena ning korrektne vaideotsus on kaebajal endiselt saamata. Vastustaja on hoidnud kaebajat heas usus, et vaidlustatud haldusaktide rakendamine on peatatud tulenevalt läbirääkimiste jätkumisest. Sellest tulenevalt on kaebajal õiguspärane ootus, et Lääne-Nigula Vallavalitsus võtab vastu uue maa tagastamise korralduse. 7) Vaide uuesti esitamisega 14.06.2008 lugesid XX ja EE, et nad on teavitanud Oru Vallavalitsust ja Lääne Maavalitsust enda eksimusse viimisest, dokumendi allkirjastamine toimus olulise eksimuse mõjul (TsÜS § 92 lg 2) ning vaide kordusesitamisega tühistati TsÜS § 98 kohaselt nõusoleku andmine Lillemaa maaüksuse tagastamise õigustatud subjektide
3(15)
3-17-1601 kokkuleppele. TsÜS §-de 92 ja 98 kohaselt toob allkirja tühisus kaasa sellel põhineva haldusakti osa tühisuse. 8) Korraldus nr 52 on tühine haldusakt, kuna see on vastu võetud kaebaja ja EE õigusi ja menetluskorda oluliselt rikkudes, see rajaneb võltsitud dokumendil ja kaebajat ei ole menetlusse kaasatud. Vastustaja ei andnud enne korralduse vastuvõtmist kaebajale võimalust vastuväidete esitamiseks ja on piiranud oluliselt EE õigusi maa ostueesõigusega erastamiseks talle kuuluvate hoonete juurde. Vastustaja keeldub põhjendamatult menetluse uuendamisest. Lisaks viivitas vastustaja menetlustoimingutega, sh vaidemenetluse otsusest teavitamisega. Kaebaja on kohtule esitanud kaks dokumenti samaaegselt allkirjastatud maa plaanide duplikaatidest (3-17-1601-21_Taotlus_15022018 lisad 3 ja 4). Dokumendid on silmanähtavalt erinevad.
4.Lääne-Nigula vald palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Kaebajal puudub menetluslik võimalus vaidlustada korralduse nr 285 punkte 1 ja 2 põhjendusel, et tagastatav maa on jagatud kolmeks maaüksuseks, samuti nende maaüksuste piiride ja pindala osas, sest vastav otsustus tehti Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52, mis on kehtiv. Kaebaja on esitanud sellele vaide, mis jäeti 14.05.2008 vaideotsusega rahuldamata ning kaebaja kohtu poole ei pöördunud. 2) Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduse nr 285 p-ga 2 korratakse Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldust nr 52 ja muudetakse seda osas, milles kaebaja ei ole korraldust vaidlustanud, s.o õigustatud subjektide nimede ja omandiosade suuruste osas. 3) Korralduse nr 52 andmise aluseks oli õigustatud subjektide poolt 2002. a novembris sõlmitud kokkulepe maa tagastamiseks kolme maaüksusena. Kaebaja kokkuleppest taganemine ei ole haldusmenetluse uuendamise ega korralduse nr 52 muutmise või tühistamise aluseks. Väited kokkulepetele antud allkirjade või kokkulepete võltsimisest ei ole kinnitust leidnud. Korraldus nr 285 tugineb põhjendusele, et tagastatavaks maaks oli tunnistatud Lillemaa talu nr 39 pindalaga 4,24 ha, sellest oli korraldusega nr 52 eraldatud ja tagastatud maatükid pindalaga kokku 3,9 ha ning tagastamata oli üksnes hoonete juures asuv 0,3 ha. Hooned olid maa tagastamise õigustatud subjektide kaasomandis. 4) EE ja LL esitasid ühisavalduse Oru vallas Jalukse külas asuvate maade tagastamiseks ja ühistatud vara kompenseerimiseks. EE tunnistati ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 31.08.1993 otsusega nr 63 Lillemaa talu nr 39 tagastamisel omandireformi õigustatud subjektiks – 1/6 maa osas ja 1/6 ühistatud vara osas. Samal ajal kuulus EEle 5/10 mõttelist osa tagastataval maal asuvast Lillemaa talu majavaldusest. Pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse koostamist, kuid enne ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsuse tegemist, loovutas EE 27.07.1993 avaldusega XX-le talumaade tagastamise nõudeõiguse kogu ulatuses. Sellega kaotas EE võimaluse omandada elamu juurde maad õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise teel. Samas ei esitanud ta tähtajaks (01.01.1998) avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks. Maavalitsus on 06.08.2007 kirjas nr 2.1-1/2294 sedastanud, et EE 21.10.1993, 31.03.2004 avaldused, 10.04.2004 kiri ja 02.08.2005 taotlus ei ole käsitatavad avaldustena maa erastamiseks. Samuti ei saanud maa erastamise avaldust esitada suuliselt (vt Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõiguse erastamise kord“ p-d 8 ja 10). Seega oli tekkinud olukord, kus Lillemaa talu eluasemekoha maad ei saanud EEle tagastada ega erastada, samas takistas tema omand kaasomandiosale eluasemekoha tagastamist koos ülejäänud kahe maatükiga. Seetõttu tuli õigusvastaselt võõrandatud maa jagada, et ülejäänud osas saaks maa tagastamisega edasi minna. 4(15)
3-17-1601 5) Maatüki nr 1 tagastamist takistanud maa tagastamise õigustatud subjektide ja ehitise kaasomanike lahknemine kõrvaldati alles 01.08.2016, kui XX, kes oli Lillemaa a-39 maa tagastamise õigustatud subjekt, omandas pärimisega 5/10 mõttelist osa tagastataval maal asuvast ehitisest. Õigustatud subjektid HH, AA ja MM esitasid Lääne-Nigula Vallavalitsusele 2016. aastal avaldused, milles soovivad vastu võtta Lillemaa talu nr 39 maa vastavalt kokkulepitule (2002. aastal), mille alusel vormistati katastriüksuse plaanid ning allkirjastati kõigi asjaosaliste, v.a XX poolt 15.03.2004. Maa-amet selgitas 13.01.2017, et kui maa tagastamise õigustatud subjektid on mingis menetlusetapis sõlminud kokkuleppe maa tagastamise kohta maaüksustena kaasomandisse, on see kokkulepe kehtiv hoolimata asjaolust, et mõnede õigustatud subjektide asemel on maa tagastamise menetlusse astunud nende pärijad ja omandiosade suurused on muutunud. 6) Korraldusega nr 285 tagastatava maa suurus 0,3 ha vastas MaaRS § 9 lg-le 1. Vastustaja ei saanud olemasolevatel faktilistel asjaoludel, MaaRS § 12 lg 1 ja 24.03.2008 korralduse nr 52 alusel teha hoonestatud maatüki nr 3 tagastamise kohta teistsugust otsust. Vallavalitsus ei saa teha teistsugust otsustust ka korralduse nr 285 tühistamise korral. Kaebaja eesmärk saavutada elamu juures asuva maa kaheks maatükiks jagamise tühistamine ning elamu juures asuva 1,6 ha maa tagastamine õigustatud subjektidele vastavalt omandiosade suurusele ehitistest ei ole saavutatav.
5.H-K. Reinvald ja MM palusid jätta kaebuse rahuldamata.
6.AA palus vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajal ja kolmandatel isikutel on edaspidi võimalik maad omavahel jagada mistahes viisil ja kokkuleppel. Seega on kaebaja soov maa jagamiseks ennatlik. Kaebaja pole teadlikult andnud nõusolekut maade tagastamiseks ja on jätnud oma õigused õigel ajal kasutamata. Kaebajale pidi olema ette näha, et juhul, kui avaldust ei esitata ühiselt, võivad õigustatud subjektid kaotada õiguse erastada maad endise talukompleksi ümbruses.
7.KK seisukohta ei esitanud.
8.XX selgitas 15.02.2018 seisukohas, et taotleb kahju hüvitamist vastustaja süülise tegevuse ja tegevusetuse tõttu menetluse läbiviimisel. Kahju on tekkinud nii kaebaja tervisele kui ka omandile.
9.Tallinna Halduskohtu 09.04.2018 määrusega jäeti rahuldamata XX taotlus kaebuse täiendamiseks kahju hüvitamise nõudega.
10.XX esitas 25.04.2018 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 09.04.2018 määruse resolutsiooni p 1 peale, milles palus halduskohtu määrus vaidlustatud osas tühistada ning teha uus määrus, millega rahuldada kaebuse muutmise taotlus.
11.Tallinna Halduskohtu 09.04.2018 otsusega jäeti XX kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 1) Nii korralduse nr 52 kui ka korralduse nr 285 objektiks on õigusvastaselt võõrandatud Lillemaa nr 39 talu maa tagastamise küsimuse lahendamine ning korraldusega nr 285 ei tunnistatud varasemat korraldust nr 52 kehtetuks, mistõttu omab korraldus nr 285 regulatiivset 5(15)
3-17-1601 toimet üksnes osas, milles sama küsimust ei ole juba reguleeritud korraldusega nr 52 (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2). Seega on korraldus nr 52 kehtiv osas, milles otsustati lõpetada valla maakasutusõigus 3,9 ha suurusel maa-alal ja tagastada see õigustatud subjektide kaasomandisse kahe maatükina: maatükk I, pindala 1,3 ha, ja maatükk II, pindala 2,6 ha. Korralduse reguleerimisalast jäi välja üksnes 0,3 ha suuruse maatüki tagastamise küsimus, mille osas märgiti, et tagastamata maa 0,3 ha tagastatakse õigustatud subjektidele iseseisva maaüksusena. Kuna nimetatud maatükk moodustas kogu korralduse nr 52 reguleerimisalast välja jääva ning tagastamistaotlusega hõlmatud endise Lillemaa nr 39 talu maa, on korraldusega nr 52 lõplikult reguleeritud ka tagastatava maa jagamise küsimus kolmeks maaüksuseks, määratud kindlaks nende suurused (0,3 ha, 1,3 ha ja 2,6 ha) ja piirid, sh eraldatud tagastatavast maast 0,3 ha suurune hoonete alune maatükk ehitiste teenindamiseks. 2) Kaebaja on minetanud võimaluse vaidlustada korraldust nr 285 põhjendusel, et tagastatav maa on jagatud kolmeks maaüksuseks, samuti nende maaüksuste pindalade ja piiride osas. Vastav otsus tehti korraldusega nr 52. Kaebaja on küll esitanud korralduse nr 52 kehtetuks tunnistamiseks 23.04.2008 vaide, kuid Oru vald jättis 14.05.2008 otsusega nr 5-13/167 kaebaja vaide rahuldamata. Kaebaja ei pöördunud kohtu poole. 3) Korraldusega nr 285 on muudetud korraldust nr 52 üksnes subjektide ringi ja nende omandiosade suuruse osas, sh omandiosade suuruse osas maaüksusel paiknevas ehitises. Õigusjärglasele ei saa üle minna nõudeõigust suuremas osas, kui see kuulus tema õiguseellasele ning asjaolu, et muutunud on õigustatud subjektide ring, ei muuda korralduse nr 52 kehtivust uute subjektide suhtes. Seega on osas, millega tagastatav maa jagati kolmeks katastriüksuseks, määrati kindlaks maatükkide suurus ja piirid, sh eraldati tagastatavast maast 0,3 ha maa ehitiste teenindusmaaks ning otsustati hoonestatud maatükid suurustega 1,3 ha ja 2,6 ha tagastada õigustatud subjektidele vastavalt nende nõudeõiguste suurusele, otsustatud korraldusega nr 52. 4) Tagastatava maa jagamine kolmeks maatükiks ei ole toimunud vastuolus kehtiva õigusega. Endise Lillemaa nr 39 talu tagastamiseks on õigustatud subjektid, sh kaebaja, 2002. aastal sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt tagastatakse maa kaasomandisse kolme lahustükina, millest kaks maatükki on ehitisteta ja ühel maatükil asuvad õigustatud subjektidele kuuluvad ehitised. Õigustatud subjektid on allkirjadega tagastatavate maaüksuste plaanidel oma tahet kinnitanud. Kaebaja ei ole välja toonud, milles seisneb vastustaja pahatahtlikkus kaebaja allkirja tõlgendamisel ning millisel põhjusel on allkiri tühine. Kaebaja ei väida, et allkiri ei ole kirjutatud tema poolt, ega ole tõendanud, et oli allkirja andes eksimuses. Kaebaja ei ole pöördunud kohtu poole kokkuleppe tühistamiseks, ehkki kaebaja on juba 2004. aastast keeldunud sõlmitud kokkulepet tunnustamast, keeldudes allkirjastamast 14.03.2004 piiriprotokolle. 5) Kaebaja on oma seisukohta hiljem muutnud ega soovi enam maa tagastamist vastavalt 2002. aastal kokkulepitule. Kaebaja argumendid on olnud õiguslikku laadi – maa jagamine selliselt, nagu on õigustatud subjektide vahel kokku lepitud ja väljendatud korralduses nr 52, ei vasta kehtivale õigusele, sest elamu juurde määratav maatükk peab olema suurem. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu, mille alusel saaks asuda seisukohale, et õigustatud subjektide vahel ei ole sõlmitud kokkulepet maa tagastamiseks kaasomandisse nii, nagu on kajastatud 2002. aastal allkirjastatud plaanil ja väljendatud korraldustes nr 52 ja 285. Kaebaja oli 2002. a kokkuleppe pooleks, mistõttu on kokkulepe tema suhtes siduv. 6) Kuna korraldusega nr 52 oli eelnevalt juba otsustatud 3,9 ha õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus, tuli korraldusega nr 285 otsustada üksnes 0,3 ha tagastamine. MaaRS § 9 lg-st 1 ei tulene, et elamu juurde moodustatav maaüksus ei saa olla väiksem kui 2 ha. Sätte 6(15)
3-17-1601 kohaselt tagastatakse maa kuni 2 ha ulatuses. Ka kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et sätte tähenduses võib elamu juurde määratav maa olla väiksem kui 2 ha (kaebaja selgitab, et ajalooliselt oli see 1,684 ha). Tulenevalt korralduse nr 52 kehtivusest, oli korraldusega nr 285 võimalik tagastada 0,3 ha, mis oli väiksem kui 2 ha. Maa tagastamine sellises ulatuses ei ole vastuolus MaaRS § 9 lg-ga 1 ega § 12 lg-ga 1. Seega on korraldus nr 285 õiguspärane. Kaebajal ei ole enam võimalik saavutada elamu juures asuva maa jagamist kaheks maatükiks ja kogu elamu juures asuva 1,6 ha maa tagastamist õigustatud subjektidele vastavalt nende omandiosade suurusele ehitises. 7) Kaebaja leiab, et korraldus nr 52 on tühine, kuna see on vastu võetud seadust ja menetluskorda ning kaebaja ja EE õigusi rikkudes ning rajaneb võltsitud kokkuleppel ja kohustab toime panema õigusrikkumise. Kaebaja käsituse kohaselt on võltsitud dokumendiks õigustatud subjektide poolt 2002. aastal sõlmitud kokkulepe, millel kajastuvat asukohaplaani on vastustaja omavoliliselt muutnud ja pahatahtlikult tõlgendanud. Kaebaja esile toodud alused ei too kaasa haldusakti tühisust. Asjaolu, et haldusakt ei vasta seaduse nõuetele või rikub kaebaja või tema õiguseellase õigusi või vastustaja on ebaõigesti tuginenud 2002. aastal sõlmitud kokkuleppele, saaksid olla haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks. Kaebaja ei ole väitnud, et kokkuleppel olev allkiri ei ole kirjutatud tema poolt. Samuti on vastukäivad kaebaja väited seonduvalt plaanide hilisema muutmisega. Säärase väite esitas kaebaja alles kohtumenetluses (12.03.2018). Oma väiteid ei ole kaebaja põhjendanud ega tõendanud. 8) Kaebaja on esitanud lisaks nõude, millega palub kohustada vastustajat vabade ja piirnevate maade erastamiseks. MaaRS § 313 lg 1 kohaselt on liitmiseks sobiva maa erastamist õigus nõuda vaba maaga piirneva maatüki kinnisasja omanikul. Lillemaa nr 39 talu maa ei ole kinnistatud. Seega ei saa vastustaja lahendada kaebaja taotlust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
12.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 09.04.2018 otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. 1) Kaebaja taotleb, et kohus lubaks kaebust muuta ja esitada tuvastamiskaebuse vastustaja toimingute ja haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks, sh kohus ennistaks 2002. a kokkuleppe selle algses tähenduses ja eemaldaks kokkuleppel oleva punase joone hiljem lisatud tähenduse. Halduskohus on ekslikult kitsendanud kaebaja kaebeõigust ja piiranud nõuet korralduse 285 tühistamis- ja kohustamiskaebusega. Kaebaja taotles 01.08.2017 avalduses haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist (tuvastamiskaebus) ning täiendas oma taotlust 21.08.2017 avalduses, et lisaks korralduse 285 tühistamisele taotleb kaebaja korralduse aluseks olnud 2002. a kokkuleppe õigusvastasuse tuvastamist ja sellest tulenevalt korralduse nr 52 tühisuse tuvastamist. Samuti taotleb kaebaja kaebuse muutmist hüvitamiskaebuse esitamiseks ja õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebaja majavalduse osa väärtus ja väärtuse langemine sõltub oluliselt maja juurde kuuluva maa suurusest. Samuti on kaebaja kulutanud aega vaidlusküsimuste lahendamisele olukorras, kus vastustaja on rikkunud hea halduse tava, tegutsedes õigusvastaselt ja venitades menetlusega. 2) 2002. a kokkulepet tõendavad maaüksuse plaanid on visuaalselt erinevad, kuna ühel neist on viide punase joone tähendusele sõnastusega „kokkulepitud hoonete teenindusmaa“ ja teisel plaanil viide puudub. Kaebajat on sellise tõlgenduse hilisema lisamisega oluliselt eksitatud. 2002. a kokkuleppele allakirjutamise ajal puudus dokumendil viide, et tegu oleks olnud hoonete 7(15)
3-17-1601 teenindusmaa määramisega. Vastupidi, tegemist oli kokkuleppega tagastada maa endistes piirides ja tervikuna, mille kohaselt said vastavusse viidud ka maa tagastamise avaldused. Vastustaja on pärast maa tagastamise õigustatud subjektide ja ehitiste omanike kokkuleppe allkirjastamist lisanud sinna informatsiooni ja muutnud punase joonega tähistatud ala suurust, kuid ei ole muutustest kaebajat ega EEd teavitanud. Seega on kaebajal õiguspärane ootus, et kohus ennistab 2002. a kokkuleppe selle algses tähenduses ja kujul ning eemaldab kokkuleppelt punasele joonele õigusvastaselt antud tähenduse. Seega on maa tagastamise õigustatud subjektide ja ehitiste kaasomanike vahel kokkulepe seniajani sõlmimata. 3) Kaebaja on väited seonduvalt plaanide hilisema muutmisega esitanud juba 14.06.2008 vaide täpsustamise avalduses ja oma väiteid tõendanud 2002. a dokumendi kolmanda originaali esitamisega, millel puudub viide hoonete teenindusmaa määramiseks. Punase joonega märgistatud õueaiamaa ala suurus ei ole sama, mis on vastustaja poolt esitatud dokumendis, kus on punase joonega tähistatud ala suurust muudetud ja nihutatud külgneva vaba maaga ühisest piirist eemale. Vaide kordusesitamisega 14.06.2008 luges kaebaja, et ta on teavitanud vastustajat enda eksimusse viimisest ning luges avalduse esitamisega nõusoleku andmise tühistatuks. 2002. a kokkuleppe kasutamine korralduste nr 52 ja nr 285 alusdokumendina on seega õigusvastane. 4) Halduskohus on jätnud tähelepanuta EE ostueesõigusega erastamise avaldused eluasemekohamaa kaasomandiosa ja piirneva maa ajutise kasutamise ning maa ostueesõigusega erastamiseks talle kuuluva kahe elamuga majavalduse juurde (25.03.2004 ja 31.03.2004 avaldused). Vastustaja väide, et EE avaldused ei olnud sobivad, on ekslik. Kõikide menetlusosaliste algsed avaldused olid esitatud vabas vormis. Pärast 25.03.2004 avaldust ei ole vastustaja kaebaja ega EE poole selgitustega pöördunud. Vastustaja kinnitas 31.03.2004 avalduste kättesaamist ja oli teadlik, et õigustatud subjektide ning ehitiste omanike vahel ei ole kokkulepet saavutatud ning EE soovib tagastataval maal asuva ehitise kaasomanikuna nii Lillemaa talu tagastatavatest maade kui Lillemaa talu ümbritsevatest vabadest maade ostueesõigusega erastamist ning XX soovib maa tagastamise õigustatud subjektina samade maade ostueesõigusega erastamist ja tagastamist. Vastustajale oli teada, et kaebaja ei olnud andnud nõusolekut hoonete teenindamiseks vajaliku maa eraldamiseks ja kõikide õigustatud subjektide avaldused olid esitatud taotlusena maa tagastamiseks tervikuna. 2002. a plaanid allkirjastanud isikute ring ei kattunud ehitiste omanike ringiga ja puudus kokkulepe hoonestusõiguse seadmise osas. Kohus peab tuvastama EE 21.12.1993 ja 31.03.2004 avalduste õiguspärasuse ja lugema need avaldused 1,68 ha hoonestatud maa ja sellega piirnevate vabade maade ostueesõigusega erastamise menetluses lahendatavateks. 5) Kaebaja sai muudatustest teada alles korraldusest nr 52 ja esitas koheselt vaide. Ebaõige on vastustaja väide, et ta lahendas kaebaja 23.04.2008 vaide 14.05.2008 vaideotsusega. Viidatud dokumendi näol on tegemist vastustaja antud selgitustega ja dokumendil puuduvad vaideotsuse kohustuslikud elemendid, sh vaidlustamisviide. Kaebaja vaidlustas selle uuesti 14.06.2008. Vastustaja ei ole järginud uurimiskohustust ega ole andnud kaebajale võimalust olla ära kuulatud. Kaebaja täpsustas 14.06.2008 vaiet ja esitas selle samaaegselt ka maavanemale. Ka maavanema otsust ei saa käsitada vaideotsusena. Seega on korraldus nr 52 tähtaegselt vaidlustatud ja nõuetekohane vaideotsus on kaebajale seniajani väljastamata, millest tulenevalt on kaebajal kaebeõigus ka korralduse nr 52 peale.
8(15)
3-17-1601 6) Väär on vastustaja väide, et kõik hooned asusid 0,3 ha suurusel maaüksusel ja 1,3 ha suurusel maaüksusel hooneid ei olnud. Hooneregistri väljavõttest nähtub, et 2006. aastal on vastustaja andnud nõusoleku ühele kaasomanikest puukuuri ehitamiseks vaidlusalusele maale. Maa-ameti kaardirakendusest nähtub, et kuur asub maatükil, mille osas vastustaja muutis pärast 2002. a plaanide allkirjastamist punase joonega märgistatud ala. Seega on puukuur maatükil, millel ehitised väidetavalt puuduvad.
13.Lääne-Nigula vald palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 1) Kahju hüvitamiseks puudub alus, kuna maa tagastamine õigustatud subjektidele (sh kaebajale) on veninud kaebaja enda tegevuse tõttu. 2) 2002. aastal sõlmitud kokkulepe on kehtiv, kuna kaebaja ei ole tähtaegselt taotlenud selle tühistamist. Seega ei saa kaebaja väidetavale eksimusele enam tugineda. Asjakohane ei ole kaebaja väide, et on olemas kolm erineva sisuga kokkulepet. Tegemist on ühe ja sama (sh samal kuupäeval sõlmitud) kokkuleppega, kuid need asuvad kolmel erineval alusplaanil (üldine alusplaan, hoonetega maatüki alusplaan ja hooneteta maatüki alusplaan). Neil kõigil on kaebaja ja teiste õigustatud subjektide allkirjad. 3) Korraldus nr 285 omab regulatiivset toimet üksnes osas, milles sama küsimust ei ole juba reguleeritud korraldusega nr 52. Korraldusega nr 52 otsustati õigustatud subjektidele tagastada kaasomandisse kaks maatükki – maatükk I pindalaga 1,3 ha ja maatükk II pindalaga 2,6 ha. Kuna korraldusest nr 52 jäi välja üksnes 0,3 ha suuruse maatüki tagastamise küsimus, on korraldusega nr 52 lõplikult reguleeritud ka kogu tagastatava maa jagamise küsimus kolmeks maaüksuseks ning määratud nende suurused (0,3 ha, 1,3 ha ja 2,6 ha) ja piirid, sh eraldatud tagastatavast maast 0,3 ha suurune hoonete alune maatükk ehitiste teenindamiseks. Kuna korraldus nr 52 on kehtiv haldusakt, on kaebaja minetanud võimaluse vaidlustada korraldust nr 285, sest tagastatav maa on juba jagatud kolmeks maaüksuseks. Korraldusega nr 285 on muudetud üksnes subjektide ringi. 4) MaaRS § 9 lg-st 1 ei tulene, et elamu juurde moodustatav maaüksus ei saa olla väiksem kui 2 ha. Tulenevalt korralduse nr 52 kehtivusest oli korraldusega nr 285 võimalik tagastada 0,3 ha ja see ei ole vastuolus MaaRS § 9 lg-ga 1 ja § 12 lg-ga 1.
14.MM ja AA vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu.
15.HH ja KK seisukohti ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
16.Kaebaja esitas 21.11.2018, 28.11.2018 ja 29.11.2018 ringkonnakohtule täiendavad tõendid. Ringkonnakohus selgitas 29.11.2018 istungil, et võtab kaebaja esitatud tõendid haldusasja materjalide juurde, ent tagastab kohtuotsusega korduvalt esitatud tõendid (29.11.2018 kohtuistungi helisalvestis 11:06:07; 11:07:43).
17.Kaebaja 21.11.2018 esitatud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse (tl 40p, kd III), AP kirjad ja joonise (tl 41–42p, kd III); EE 22.09.1989 kirja (tl 43–43p, kd III); 14.10.1988 ettepaneku (tl 44–44p, kd III), EE 12.08.1993 kirja (tl 45, kd III); 23.09.1993 ühisavalduse (tl 48p, kd III), joonise (tl 49, kd III) ja 23.09.1993 avalduse politseile (tl 49p–50, kd III) tagastas 9(15)
3-17-1601 ringkonnakohus 21.08.2018 määrusega (vt määruse p-d 12–14) ning jättis 02.11.2018 määrusega rahuldamata XX vastuväite viidatud tõendite tagastamise osas (vt määruse p 12). Ringkonnakohus jääb oma varasemate seisukohtade juurde ega korda neid ning tagastab korduvalt esitatud tõendid. XX 23.02.1995 avaldus (tl 47–47p, kd III) ja Oru Vallavolikogu 26.10.1993 otsus (tl 48, kd III) on juba lisatud toimiku materjalide juurde (vastavalt tl 19p–20 ja tl 14, kd I). Toimiku koormamine dubleerivate dokumentidega ei ole põhjendatud ning ringkonnakohus tagastab ka need tõendid (vt ringkonnakohtu 21.08.2018 määruse p-d 5–6 ja 02.11.2018 määruse p 12). Eelnevalt viidatud tõendid esitas kaebaja 21.11.2018 topelt (tl 51– 71p, kd III). Eespool toodud põhjendustel tagastab ringkonnakohus ka topelt esitatud tõendid.
18.Täiendavalt esitas XX 28.11.2018 tõenditena ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 31.08.1993 otsused nr 63 (tl 80–81, kd III); 13.12.2003 avalduse (tl 85, kd III); 15.03.2004 katastriüksuse plaanid (tl 85p–87p, kd III); õigustatud subjektide maa tagastamise avaldused (tl 88–90p, kd III) ja 29.11.2018 Lillemaa talu plaani nr 39 (tl 93, kd III). Need tõendid on varasemalt toimiku materjalide juurde lisatud (vastavalt tl 128, kd II; tl 124, kd I; tl 19, kd I; tl 74p–77, kd I; tl 176f–176j pöördel, kd II; tl 16, kd I), mistõttu tagastab ringkonnakohus nimetatud tõendid.
19.Seega jäävad kaebaja apellatsioonimenetluses esitatud tõenditest haldusasja materjalide juurde Oru Vallavalitsuse 12.08.1993 otsus nr 41 (tl 40, kd III), 2016. a detsembri kirjavahetus (tl 81p, kd III) ning joonised (tl 82–83, kd III). II
20.Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.04.2018 otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
21.Kaebaja on praeguses haldusasjas vaidlustanud tühistamiskaebusega Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduse nr 285 (tl 156–156p, kd I). Viidatud korraldusega tagastati Lillemaa talu õigusvastaselt võõrandatud maatükk I pindalaga 0,3 ha (kaasomandis oleva ehitise alune ja selle teenindamiseks vajalik maa) õigustatud subjektidele vastavalt nende osa suurusele ehitisest. Samuti tagastati õigustatud subjektidele kaasomandisse Lillemaa talu hooneteta maatükk II pindalaga 1,3 ha ja maatükk III pindalaga 2,6 ha. Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52 (tl 36–36p, kd I) määrati, et tagastav maaüksus koosneb kahest maatükist: maatükk I (1,3 ha) ja maatükk II (2,6 ha). Tagastatava maa osade suurused määrati kindlaks õigustatud subjektide 2002. aasta kokkuleppega (tl 45p–46, kd I; tl 97–97p, kd III).
22.Kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetest nähtub kokkuvõtvalt, et ta ei ole rahul tagastatava Lillemaa talu maade piirijaotusega, selgitades mh, et õigustatud subjektide vahel 2002. aastal sõlmitud kokkulepet ei ole kaebaja allkirjastanud ning ta oli eksimuses 2002. aasta plaanile lisatud punase joone tähenduse osas. Kaebaja taotleb, et kohus ennistaks kokkuleppe selle algses tähenduses ning eemaldaks kokkuleppel olevale punasele joonele hiljem lisatud tähenduse. Kaebaja hinnangul tuleks tagastatava maa osade suuruseid muuta, sh tagastada elamualune maa 1,684 ha suuremas osas.
23.Halduskohus on kaebajale õigesti selgitanud, et seda eesmärki ei ole kaebajal 01.08.2017 korralduse nr 285 vaidlustamisega võimalik saavutada. Vaidlustatud korraldusega otsustati Lillemaa talu nr 39 maade tagastamine kolmes osas vastavalt õigustatud subjektide osade suurusele, mis olid pärast 24.03.2008 korralduse nr 52 andmist muutunud pärimise ja nõude 10(15)
3-17-1601 loovutamise tõttu. See, mitmeks osaks ja millistes suurustes maatükkideks Lillemaa talu nr 39 maad jaotada, määrati kindlaks õigustatud subjektide 2002. aastal sõlmitud kokkuleppega.
24.Vastustaja on 01.08.2017 korralduse andmisel õiguspäraselt tuginenud 24.03.2008 korraldusele nr 52. Kaebaja esitas 24.03.2008 korralduse kehtetuks tunnistamiseks vaide (tl 38– 39, kd I), millele Oru vald vastas 14.05.2008 vastusega nr 5-13/167 (tl 44–45, kd I). Kaebaja hinnangul ei saa vastust käsitada vaideotsusena ning kaebaja vaie on endiselt õiguspäraselt lahendamata. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
25.Iseenesest on õige, et valla vastus ei vasta vaideotsuse vorminõuetele, sh puudub vaidlustamisviide (haldusmenetluse seaduse (HMS) §-d 57 ja 86). Vastuse pealkirjast tuleb aga järeldada, et vald ise on pidanud kirja vaide kohta tehtud otsuseks. Vastuses selgitati maa tagastamise ning tagastatavate maatükkide suurustega seonduvat, seda, miks maa tagastati osade kaupa, viidati kaebaja esitatud plaanile ning lahendati seega sisuliselt kaebaja vastuväited (vt HMS § 83 lg 1). Vaideotsuse allkirjastamine ametniku poolt, kes ei peaks vaiet oma ametijuhendist tulenevalt lahendama, ei too kaasa vaideotsuse tühisust, sest allkirjastajaks on valla ametnik ning sisepädevuse normide rikkumine ei too kaasa haldusakti tühisust. HMS § 63 lg 2 p-d 1–5 sätestavad haldusakti tühisuse alusel. Selliste aluste esinemist haldusasja materjalidest ei nähtu. Kaebaja väited selle kohta, miks on tema hinnangul korraldus nr 52 tühine, seonduvad haldusakti õigusvastasusega.
26.Riigikohus on 21.04.2015 määruse asjas nr 3-3-1-2-15 p-s 20 selgitanud, et kui vaidlustatud korralduses oli vaidlustamisviide olemas, pidi isik mõistma, et kuna korralduse vaidlustamiseks on antud tähtaeg, ei ole seda võimalik tähtajatult vaidlustada ka juhul, kui vaideotsuses puudub vaidlustamisviide ning korralduse tühistamiseks tuleb pöörduda kohtusse. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kahtluse korral oma õiguslikes teadmistes peab õiguslikes küsimustes kogenematu isik mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi (vt Riigikohtu 01.10.2002 määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19; 16.01.2009 määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17).
27.XX sai vaideotsuse kätte 19.05.2008 (tl 47p, kd I) ning esitas 14.06.2008 korduva vaide (tl 50–51p, kd I; täiendatud 15.06.2008 ja 16.06.2008 (tl 48; 54–54p ja 66–66p, kd I)). Samuti pöördus kaebaja 23.06.2008 maavanema poole järelevalve teostamiseks (tl 71p, kd I). Ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebajale hiljemalt selleks ajaks olema selge, et Oru vald ei tee täiendavat vaideotsust ning kaebajal tuli oma õiguste kaitseks pöörduda kohtu poole. HKMS § 47 lg 3 ls 1 sätestab, et kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. HKMS § 283 lg 3 sätestab, et kui haldusorgan viivitab või on tegevusetu enne käesoleva seadustiku jõustumist kohtueelses menetluses esitatud nõude lahendamisel, võib sama nõudega kaebuse esitada kahe aasta jooksul käesoleva seadustiku jõustumisest arvates. Samasisuline kaebuse esitamise tähtaja piirang kehtis ka enne 2012. aastat (vt Riigikohtu 09.05.2008 määrus asjas nr 3-3-1-22-08, p 14). Arvesse tuleb võtta HMS §-s 84 sätestatud vaide läbivaatamise tähtaega. Kaebaja ei saanud jääda ootama võimaliku täiendava (korrektse) vaideotsuse väljastamist, vaid tal tuli oma õiguste kaitseks astuda täiendavaid samme. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud.
28.Järelevalvemenetlus lõppes Lääne Maavalitsuse 30.06.2010 järelevalveotsusega nr 2.11/1554 (tl 70–71, kd I). See otsus toimetati kaebajale kätte 14.05.2015 (tl 69, kd I). Lisaks saatis Lääne-Nigula Vallavalitsus 22.04.2016 kaebajale kirja nr 5-3/16-370-4, milles selgitas, et maa tagastamine tuleb lõpule viia hiljemalt 30.06.2016 ning maamõõtja poolt koostatud 11(15)
3-17-1601 katastriplaanid on endiselt allkirjastamata (tl 74, kd I). Kaebaja ei pöördunud ka pärast seda kohtu poole, vaid tegi seda alles 01.08.2017. Seega ei ole korraldust nr 52 tähtaegselt vaidlustatud. Korraldus on kehtiv ja menetlusosalistele siduv.
29.MaaRS § 6 lg 1 kohaselt tagastatakse maa endistes piirides, kui MaaRS-st või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. MaaRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu hooned või rajatised ühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt MaaRS §-dele 7, 9 ja 10 (vt ka MaaRS § 6 lg 4 p 1). Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 7 kohaselt võib endise kinnistu maad õigustatud subjekti nõusolekul tagastada osadena erinevatel aegadel, kui vaidlusküsimuste lahendamise, kokkulepete sõlmimise, planeeringute, maakorralduse või mõõdistamiste tõttu pole võimalik osade üheaegne tagastamine.
30.Vaidlusalune maa on tagastatud tervikuna. Vastustaja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et tervikuna tagastamine tähendab seda, et tagastatakse kogu õigusvastaselt võõrandatud maa. Maa tagastati kolmes erinevas osas, et esmajärjekorras saaks tagastada maatükid, millel ei asu teisele isikule kuuluvaid hooneid (29.11.2018 kohtuistungi helisalvestis 11:50:01; vt ka VV 22.11.2002 avaldus (tl 176f, kd II); AA 22.11.2002 avaldus (tl 176fp, kd II); HH 22.11.2002 avaldus (tl 176g, kd II); XX 23.02.1995 avaldus (tl 176g pöördel, kd II); MM 22.11.2002 avaldus (tl 176j, kd II); LL 22.11.2002 avaldus (tl 176j pöördel, kd II)). Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et tagastatav maa otsustati tagastada kolme erineva tükina, sest EE loovutas maa tagastamise nõudeõiguse XX-le (tl 12, kd I), mille järel tekkis olukord, kus tagastataval maal asuvate hoonete omanike ring erines tagastatava maa õigustatud subjektide ringist. Seega ei saanud kogu tagastatava maa osas tagastamismenetlust kiiresti lõpule viia. Maa osadena tagastamine oli põhjendatud, et ülejäänud maatükkide osas saaks tagastamismenetluse viia lõpuni võimalikult kiirelt. Kirjeldatud eesmärgil tagastatava maa jaotamist kolmeks maatükiks ei saa vastustajale ette heita.
31.Selles, millistes suurustes maatükid tagastatakse, oli õigustatud subjektidel võimalik kokku leppida. Selline kokkulepe sõlmiti 2002. aastal (vt tl 45p–46, kd I; tl 97-97p, kd III). Viidatud plaanidelt nähtub, et tagastatav maa jaotati kolmeks maatükiks pindaladega 0,3 ha (hoonete teenindusmaa), 1,3 ha ja 2,6 ha. Hoonete teenindusmaa on eraldatud punase joonega (tl 45p– 46, kd I). Kaebaja esitas halduskohtule lisaks plaani, millelt ei nähtu punast joont, mis eraldab teemaad (tl 16, kd I). Ringkonnakohtu istungil ei osanud vastustaja esindaja selgitada, miks muudeti osaliselt punase joone asukohta, st arvati teemaa elamu teenindamiseks oleva maa hulgast välja (ringkonnakohtu 29.11.2018 istungi helisalvestis 12:00:42). Eelnev ei tähenda aga, et õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkulepe ei oleks kehtiv. Sõltumata sellest, millistel põhjendustel muudeti osaliselt punase joone asendit, on kaebaja allkirjastanud ka need katastriüksuse plaanid, millel on hoonete teenindusmaa osast teemaa välja arvatud (tl 45p–46, kd I; vt ka MaaRS § 9 lg 1 p 1).
32.XX on tõepoolest juba 15.06.2008 täiendatud vaideavalduses (tl 48 ja tl 54–54p ja tl 66– 66p, kd I) ja vaides (tl 50–51p, kd I) selgitanud, et mõistis plaanil oleva punase joone tähendust nii, et sellega tähistatud ala määrab kõrgema maamaksuga maksustatava õueaiamaa suuruse ja sellest väljapoole jääv ala maksustatakse loodusliku rohumaana ning allkiri anti maaüksuse kogupiiridega nõusoleku kohta, millel on eraldi tähistatud maa maksustamise jaotus. Kaebaja märkis kaebuses, et katastriplaanidele on lisatud tähendusi, millest ei olnud kaebajat allkirjastamise hetkel teavitatud ning maamõõtja poolt on pärast plaani allkirjastamist sinna 12(15)
3-17-1601 lisatud allkirja tähendust oluliselt muudetud ja XX allkiri oli saadud teda oluliselt eksitades. Ringkonnakohtu istungil selgitas kaebaja, et vastustaja tugines dokumendile, millel ei ole kaebaja allkiri ning dokumenti on muudetud, vastustaja on tõlgendanud ekslikult joone tähendust ning see ei lange kokku kaebaja antud tähendusega (29.11.2018 kohtuistungi helisalvestis 11:11:36). Samuti ei olnud kaebajat punase joone tõlgenduse osas ära kuulatud (29.11.2018 kohtuistungi helisalvestis 11:42:27).
33.Kaebaja väited selle kohta, et plaanidel ei ole tema allkiri, on tõendamata. Erinevate plaanide visuaalsel võrdlusel nähtub, et kõikidel plaanidel olev allkiri on sarnane, sh sellel plaanil olev allkiri, millel puudub täiendav punane joon (tl 16, kd I). Lisaks ei ole kaebaja väited selles osas järjepidevad ning nendest nähtub pigem, et kaebaja on plaanid allkirjastanud, ent oli väidetavalt eksimuses sinna lisatud punase joone tähenduse osas. Seetõttu ei saa kaebaja väiteid eksitamisest ja allkirja võltsimisest pidada ka eluliselt usutavaks. Kaebaja väited puukuuri ehitamise kohta 2006. aastal ei ole asja lahendamisel määravad, sest ei muuda 2002. aastal sõlmitud kokkuleppe sisu.
34.Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka väide, et punase joone tähendusest ei ole EE teavitatud. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr 144 ,,Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p 8 kohaselt saadetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek isikule, kelle omandis on ehitis, mille teenindamiseks vajalikku maad määratakse, või tema volitatud esindajale ja maa tagastamise õigustatud subjektile, kelle maa tagastamise taotlus on lahendamata. Oru Vallavalitsus saatis 07.11.2002 EEle teate tulla allkirjastama maa plaane ning viia tagastamise menetluse toimingud lõpuni (tl 17, kd I). Sama teade saadeti XX-le (tl 17p, kd I). Vaidlusalustel plaanidel puudub küll EE allkiri, ent võttes arvesse Oru Vallavalitsuse 07.11.2002 teadet ning õigustatud subjektide lähedasi suhteid, ei pea ringkonnakohus usutavaks, et EE ei olnud teadlik plaanide allkirjastamise vajadusest ning nendes tehtud muudatustest, sh tagastatava maa osade suurustest. Toimiku materjalidest ei nähtu, et EE oleks enne plaanide allkirjastamist esitanud kokkuleppe osas vastuväiteid.
35.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et EE oli esitanud avalduse elamu juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Sellise avaldusena ei ole käsitatav EE 21.12.1993 avaldus (tl 22p, kd I). Avaldusest nähtub, et EE soovis Oti talu maad asendada kodu lähedal asuva maaga (Tamme põld, Kibuse põld ja Kibuse koppel). Avalduses on küll mainitud, et kui Kibuse kopli osa ei ole võimalik asendada, soovitakse seda välja osta, ent see ei ole käsitatav elamu aluse maa ostmise avaldusena (vt ka Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrus nr 267 ,,Maa ostueesõigusega erastamise korra kinnitamine“ p 10). EE 31.03.2004 avaldus on esitatud hilinemisega (elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldus tuli esitada hiljemalt 01.01.1998) ning avaldusest nähtub pigem soov kaasomandi lõpetamiseks (tl 30, kd I). Avaldused, mille esitas XX (tl 19–21, kd I), ei saanud samuti olla elamu aluse maa ostueesõigusega erastamise avaldusteks, sest kaebaja ei olnud ehitise kaasomanikuks. Lisaks oli selleks ajaks möödunud avalduste esitamise tähtaeg ning avaldustest nähtub, et nendega soovib kaebaja osta elamu ümbrusest täiendavat maad (piirnevad maad; Aleksi kopli mets, Kibuse põld ja Kibuse koppel, tl 21, kd I). Seega ei pidanud vastustaja pöörduma kaebaja ega EE poole avalduste täpsustamiseks või andma täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks.
36.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja ekslikult viidanud Lillemaa talu ümbritsevate maade ostueesõigusega erastamise avaldustele kui elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise avaldustele. Nii XX kui ka EE avaldusi tuleb mõista Lillemaa talu ümbritsevate maade ostmise tahteavaldustena. Nii on neid mõistnud ka Oru vald (tl 22, kd I) ja Lääne Maavalitsus (tl 34–35, kd I). Oru vald on 25.03.2004 vastuses nr 22 selgitanud, et Lillemaa talu ümbruses asuvate maade erastamise soovidega on arvestatud, ent selleks tuleb esmalt viia lõpule Lillemaa talu maade tagastamise menetlus (tl 22, kd I). 13(15)
3-17-1601
37.Kaebaja on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse kaebuse muutmiseks ja hüvitamiskaebuse esitamiseks. XX väidete kohaselt sõltub tema majaosa väärtus oluliselt maja juurde kuuluva maa suurusest. Vastustaja on õigusvastaselt menetlust venitanud, mistõttu on kaebaja pidanud kulutama aega vaidlusküsimuste lahendamiseks.
38.Kaebuse muutmise lubatavusega seonduvat selgitas ringkonnakohus 19.12.2018 määruses asjas nr 3-17-1601. Ringkonnakohus jääb oma seisukohtade juurde. Seonduvalt kahju hüvitamise nõude perspektiivikusega selgitab ringkonnakohus järgmist.
39.Kahju hüvitamiseks peavad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse § 127 lg 2). Kui kahjunõude rahuldamise eeldused on täidetud, tuleb selgitada, kas esineb aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg-d 1 ja 3).
40.Kaebaja väidetest nähtuvalt on vastustaja põhjustanud talle kahju (omandiosa väärtuse vähenemine) tagastamismenetluse õigusvastase viivitusega.
41.Maade tagastamise toimingute tegemist on küll valla poolt mitmel korral pikendatud (vt Oru Vallavalitsuse 16.12.2002 korraldus nr 140 (tl 176a–176ap, kd II); Oru Vallavalitsuse 31.03.2003 korraldus nr 68 (tl 176b, kd II); Oru Vallavalitsuse 29.12.2003 korraldus nr 174 (tl 176bp, kd II)), ent kaebaja on ka ise mh nt 31.03.2004 taotlenud tagastamismenetluse peatamist, kuni selgub elamu kaasomandi lõpetamine (tl 31, kd I) ning 15.03.2004 koostatud katastriüksuse plaane keeldus kaebaja allkirjastamast (tl 74p–77, kd I). Lisaks nähtub, et EE suri 26.12.2012, ent pärimismenetlus algatati alles 28.06.2016 (tl 88, kd I) ning pärimistunnistus väljastati 01.08.2016 (tl 92–92p, kd I; pärimismenetluse algatamise vajadusele on viidatud ka 14.05.2015 kirjas (tl 69, kd I)). Lääne-Nigula Vallavalitsus saatis 22.04.2016 kirja nr 5-3/16370-4, milles selgitas, et maa tagastamine tuleb lõpule viia hiljemalt 30.06.2016 (tl 74, kd I). Kaebaja teavitas 15.06.2016 vastustajat muutunud asjaoludest seoses pärimismenetluse algatamisega (tl 84–84p, kd I) ning Lääne-Nigula Vallavalitsuse 28.06.2016 korraldusega nr 217 pikendati tagastamismenetlust (tl 86, kd I). Kaebaja on menetluse käigus esitanud mitmeid täiendavaid ettepanekuid maade jaotamise osas (12.08.2016 ettepanek (tl 93–94p, kd I); 30.06.2016 ettepanek (tl 89, kd I); 24.11.2016 ettepanek (tl 102–103, kd I)). Kuna kaebaja ei olnud nõus maa tagastamisega 2002. aastal kokku lepitud osades, pöördus Lääne-Nigula Vallavalitsus 01.12.2016 Maa-ameti poole selgituste saamiseks (tl 112–112p, kd I). XX esitas 23.12.2016 avalduse menetlustähtaja pikendamiseks (tl 136, kd I), mille Lääne-Nigula Vallavalitsus 03.01.2017 korraldusega nr 8 rahuldas, pikendades tagastamismenetlust kuni 01.08.2017 (tl 139–140, kd I; vt ka tl 25–28p, kd II). Eelnevast nähtub, et vastustaja ei ole tagastamismenetluse toimetamisel olnud õigusvastases viivituses ning menetluse venimine on olnud tingitud nii kaebaja keeldumisest allkirjastada katastriplaane kui ka asjaolust, et menetluse käigus on muutunud õigustatud subjektide omandiosade suurused (seonduvalt pärimismenetluse ja nõude loovutamisega). Seega ei ole täidetud RVastS § 7 kohaldamise eeldus, s.o avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, mistõttu ei ole põhjust pidada kaebaja kahju hüvitamise nõuet perspektiivikaks.
42.Eelnevast tulenevalt jääavad XX apellatsioonkaebus ning kaebuse muutmise taotlus rahuldamata. Halduskohtu 09.04.2018 otsuse tühistamiseks puudub alus.
43.Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad tema apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda. Vastustaja ega kolmandad isikud ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, mistõttu jäävad ka nende võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1). 14(15)
3-17-1601
(allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.