T.P. kaebus Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduse nr 285 tühistamiseks, vabade ja piirnevate maade erastamiseks kohustamiseks ja Lääne-Nigula Vallavalitsuse kohustamiseks lahendama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlus uuesti
Menetlusosalised
Kaebaja – T.P. Vastustaja – Lääne-Nigula vald, esindaja Andrus Post
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.05.2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Lääne Maakonnakomisjoni 31.08.1993 otsusega nr 63 (I kd, tl 124) on Lillemaa nr 39, kinnistu 13128, pindala 4,24 ha õigustatud subjektideks tunnistatud V. K. 1/6 maa osas, M.L. 1/6 maa osas, A.R. 1/6 maa osas, H.-K. R. 1/6 maa osas, E. L. 1/6 maa osas ja E.-E. P. 1/6 maa osas. E.-E. P. on teinud maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avalduse T.P.le 1/6 mõttelises osas.
2.Lääne- Maavalitsuse 06.08.2007 kirjaga nr 2.1-1/2294 (I kd, tl 119-120) peeti võimalikuks endise Lillemaa 39 talu maa, välja arvatud ehitiste alune ja neid teenindav maa, tagastamist õigustatud subjektide nõusolekul nende kaasomandisse, kuna sel juhul jääb esialgu tagastamata või kompenseerimata alla 8 protsendi õigusvastaselt võõrandatud Lillemaa 39 maast ja ei ole teada, kuidas väljaspool haldusmenetlust otsustatakse ehitiste omandiõigusega seotud küsimused. Kirja kohaselt nähtub vara tagastamise toimikust, et õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisnõudega koormatud endise kinnistu maa on hoonestatud, sellel paiknevad Lääne Maa-arhiivist 18.02.2004 väljastatud inventariseerimistoimiku nr 202 dokumentide järgi kaks elamut, majandushoone ja garaaž. 1(9)
3.Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusega nr 52 (I kd, tl 123) otsustati lõpetada Oru valla maakasutusõigus 3,9 ha suurusel maa-alal ja tagastada see kaasomandisse 1/6 mõttelise osana V. K.le, M.L.le, A.R.ile, E. L.le ja T.P.le. Korralduse kohaselt puuduvad tagastataval maatükil hooned ning tagastamata maa 0,3 ha tagastatakse õigustatud subjektidele eraldiseisva maaüksusena. Korralduse kohaselt koosneb tagastatav maaüksus kahest maatükist: maatükk I pindalaga 1,3 ha, sihtotstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla ja maatükk II, pindalaga 2,6 ha, sihtotstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla.
4.23.04.2008 ( I kd tl 42-43) esitas T.P. (kaebaja) vaide Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korralduse nr 52 kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja leidis, et elamu juurde moodustatava maatüki suurus peaks olema 1,684 ha. Samuti taotles kaebaja maatükki I ümbritsevate vabade maade ostmise võimaldamist ja jaotamist võrdselt vastavalt mõtteliste osade jaotusele õigustatud subjektide vahel. Oru vald lahendas vaide 14.05.2008 otsusega nr 5-13/167 (I kd tl 44-45) jättes vaide rahuldamata, kuna taotletu ei vasta õigustatud subjektide vahel eelnevalt saavutatud kokkuleppele maa jaotuse osas. 30.06.2010 kontrollis Lääne Maavanem Oru vallavalitsuse 24.03.2008 korralduse nr 52 õiguspärasust ning leidis, et korraldus ei ole õigusvastane (I kd, tl 70-71).
5.Lisaks eeltoodule on kaebaja esitanud maa tagastamise menetluses korduvalt seisukohti ja taotlusi, milles on avaldanud, et ei nõustu sellega, et elamu juurde määratava maatüki suurus on üksnes 0,3 ha. Kaebaja on leidnud, et Lillemaa talu maad koosnevad ajalooliselt kahest lahustükist, millest eluasemekoha moodustas 1937.a koostatud kaardimaterjalide alusel 1,684 ha ja heina- ja karjamaa lahustüki osa 2,552 ha. Kaebaja seisukohad maatükkide suuruste osas on olnud ajas muutuvad. 12.08.2016 (I kd tl 93-99) pöördumises leidis kaebaja, et mõistlik on mõõdistada eluasemekoha ümber 1,5 ha ning moodustada kaks katastriüksust, millest 1,5 ha on hoonestatud eluasemekoha maa, teine lahustükk 3 ha. 16.09.2016 (I kd tl 102-109) leidis kaebaja, et eluasemekoha juurde moodustatava maatüki suurus peaks olema 1,9 ha ja muu maa 2,3 ha. Samuti taotles kaebaja hoonestatud eluasemekoha maaga piirnevate vabade maade erastamist. Kaebaja on pöördunud Oru valla, Lääne Maavanema, Lääne- Nigula valla poole oma taotlustega veel ka näiteks 14.06.2008 (I kd, tl 50-51); 23.06.2008; 22.04.2016 (I kd, tl 84), 30.06.2016 (tl 87 ja 89) jne.
6.Lääne- Nigula Vallavalitsuse 28.06.2016 korraldusega nr 271 pikendati tagastamismenetlust ja anti sellest õigustatud subjektidele teada (I kd tl 86). 03.01.2017 korraldusega nr 8 (I kd, lk 139140) pikendati tagastamismenetlust veel kord kuni 01.08.2017. Korralduses on mh märgitud, et maa tagastamisega osadena on vastavalt toimikule nr 1856 eelnevalt nõustunud kõik subjektid ja on piiridega tähistatud skemaatilise kaardi ja aluskaardi allkirjastanud. Kokkulepitud maaüksuse jaotuse tulemusena moodustusid maaüksused järgnevalt: maatükk 1- 0,3 ha; maatükk 2- 1,3 ha; maatükk 3- 2,6 ha. Korralduses on märgitud, et kuna õigustatud subjektid leppisid kokku maa tagastamises kaasomandisse ja olid eelpool nimetatud kaardid allkirjastanud, andis Oru vallavalitsus 24.03.2008 korralduse nr 52, mille alusel otsustati tagastada 2 maatükki, millel puudusid hooned. Kolmas maatükk, millel asusid hooned jäi tagastamata. Peale vormistamist plaani- ja kaardimaterjali alusel keeldus T.P. allkirjastamast katastriplaane ja töö jäi seisma.
7.Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korraldusega nr 285 (I kd tl 156-156) otsustati, lähtudes õigustatud subjektide kokkuleppest, omandiosade muutumisest, Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korraldusest nr 52, Maa-ameti 13.01.2017 kirjast nr 6-1/17/861 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 12 lõikest 1 ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 161 lõikest 11: tagastada Lillemaa talu õigusvastaselt võõrandatud maatükk 1 nimetusega Lillemaa, pindalaga 0,3 ha, sihtotstarbega 100 % elamumaa vastavalt kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajalik maa vastavalt nende osa suurusele ehitises A.R. 1/10 osas, T.P. 6/10 osas, M.L. 1/10 osas, H.-K.R. 1/10 osas ja V. K. pärijatele 1/10 osas kaasomandisse; tagastada plaani- ja kaardimaterjalide alusel õigustatud subjektidele T.P.le 2/6 osas, H.-K.R.ile 1/6 osas, M.L.le 1/6 osas, A.R.ile 1/6 osas ja V. K. pärijatele 1/6 osas, kaasomandisse Lillemaa talu õigusvastaselt võõrandatud hoonete2(9)
ta maatükk 2 pindalaga 1,3 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa ja maatükk 3 pindalaga 2,6 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa.
8.Kaebaja esitas 01.08.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles märkis vaidlustatava haldusaktina „Toimingute tegemine“, 22.04.2016 nr 5.3/16-370-4, Lääne-Nigula Vallavalitsus. Kohus jättis 04.08.2017 määrusega kaebuse käiguta, kuna kohtule ei olnud aru saadav, milliste haldusaktide vaidlustamiseks kaebaja kohtu poole pöördus. 21.08.2017 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule täiendava kaebuse. Kohus võttis 01.09.2017 kohtumäärusega menetlusse (täpsustatud 27.12.2017 määrusega) kaebaja kaebuse Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduse nr 285 tühistamiseks, vabade piirnevate maade erastamiseks kohustamiseks ja Lääne-Nigula Vallavalitsuse kohustamiseks lahendama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlus uuesti.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
9.Kaebaja taotleb Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduse nr 285 (korraldus nr 285) tühistamist. Korraldus eirab Maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lõike 1 punktis 1 sätestatut, et elamu juures ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikega kokku teisti. Kokkulepet õigustatud subjekti ja ehitise omanike vahel ei ole. Tegelikest asjaoludest ja seaduses sätestatust tulenevalt on õige, et Lillemaa kahe elamu, garaaži ja saunaga hoonestatud eluasemekoha maa kinnistu, mis on väiksem kui 2 ha (ajalooliselt 1,684 ha) tagastatakse tervikuna MaaRS § 9 lõike 11 kohaselt. Puudub igasugune alus ilma elamuvalduse suurima kaasomanikuga kokku leppimata väiksema maa määramiseks. Kaebaja on tähtaegselt ja nõuetekohaselt vaidlustanud maade tagastamise kaartidele raske eksimuse teel väljapetetud allkirjade pahatahtliku tõlgendamise. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut 0,3 ha hoonestusmaa eraldamiseks. Kaebaja on tähtaegselt vaidlustanud Oru Vallavalitsuse 24.03.2008 korralduse nr 52 (korraldus nr 52), esitades sellele 23.04.2008 vaide. Haldusorganil puudub õigus pahatahtlikuks allkirja tõlgendamiseks olukorras, kus on selge kaebaja tegelik tahteavaldus. Antud allkirja tühisus toob kaasa korralduse nr 52 tühisuse. Kaebaja taotlusel algatas Lääne Maavanem ka korraldusega nr 09.07.2008 järelevalvemenetluse korralduse nr 52 õiguspärasuse suhtes. 30.06.2010 järelevalve otsuse kehtivuse osas on kaebajal kahtlusi, kuna see ei ole selge ega üheselt mõistetav ning kaebaja ega tema õiguseellane ei saanud esitada oma seisukohti.
10.Kaebaja on vastustajat teavitanud 24.11.2016 „Teavitamine oluliselt muutunud kaasomandisuhetest“ et seoses pärimismenetluse lõpule viimisega on ära langenud õiguslik alus hoonestusmaa määramiseks. Vastustaja on kogu menetluse kestel hoidnud kaebajat heas usus, et menetluses vaidlustatud haldusaktide rakendamine on peatatud tulenevalt osapoolte vahelistest läbirääkimistest. Kaebajal on ootus, et vastustaja võtaks vastu haldusakti lähtuvalt tegelikest asjaoludest ja kaebaja ootusest. Lillemaa talu eluasemekoha maal ei ole kokkulepet elamu omanike ja õigustatud subjektide vahel, millest tulenevalt ei tagastata MaaRS § 9 lõike 1 kohaselt võõrandatud maad elamu juures kuni 2 ha ulatuses ning MaaRS § 9 lõike 11 kohaselt jagatakse nii tagastatav kui erastatav maa elamu omanike ja õigustatud subjektide vahel võimalikult võrdsetes osades vastavalt kaasomanike osa suurusele ehitises ja õigustatud subjektide osa suurusele maa nõudeõiguse kaasomandis. Kaebaja leiab, et õigusvastaselt võõrandatud 1,6 ha suurune eluasemekoha maatükk 1 tuleb tagastada ja ostueesõigusega erastada kaasomandis oleva elamuvalduse juurde vastavalt õigustatud subjektide nõudeõiguse ja elamu kaasomanike osade suurusele; maatükk 2 pindalaga 2,6 ha tuleb tagastada plaani- ja kaardimaterjalide alusel õigustatud subjektide kaasomandisse vastavalt kaasomandi osade suurusele. Lisaks tuleb erastada ostueesõigusega Lillemaa talu maadega piirnevate vabade maade arvel maatüki 1 juurde maatükk 3 pindalaga 4,6 ha vastavalt kaebusele lisatud plaanile (lisa 13, I kd lk 218). Kohus ei saa vaidluse lahendamisel tugineda korraldusele nr 52 ning kaebaja taotleb korralduse tühisuse kindlakstegemist. Tegemist on tühise haldusaktiga, see rajaneb ametialaselt võltsitud dokumendil, see on vastu võetud menetluskorda rikkudes ja kohustab toime panema õigusrikkumise. Õigustatud subjektide allkirju plaanil on vastustaja poolt oma3(9)
voliliselt ja pahatahtlikult tõlgendatud kokkuleppena maa jagamiseks. Korralduse andmise eelselt ei tagatud kaebajale õigust olla ära kuulatud. 15.02.1018 menetlusdokumendis on kaebaja teavitanud, et soovib kohtult taotleda kahju hüvitamist kohtu hinnangul tulenevalt vastustaja süülisest tegevusest ja tegevusetusest menetluse läbiviimisel kaebajale tekitatud aastatepikkuse menetluskoormuse ja avaldustes esitatud asjaolude kohaselt nii kaebaja tervisele kui ka majanduslikule kahjule omandiõiguse realiseerimisel. Vastustaja seisukoht
11.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. Kaebuse sisust nähtuvalt vaidlustab kaebaja korralduse nr 285 punkte 1 ja 2, millega otsustati haldusmenetluse esemesse kuuluv küsimus – Lillemaa talu nr 39 maade tagastamine õigustatud subjektidele. Kaebajal puudub õigus ja menetluslik võimalus viidatud punkte vaidlustada põhjendusel ja osades, et tagastatav maa on jagatud kolmeks maaüksuseks pindaladega 0,3 ha, 1,3 ha ja 2,6 ha, samuti nende piiride ja pindala osas, kuna vastav otsus oli tehtud juba korraldusega nr 52. Korraldus nr 52 on kehtiv ning seda ei ole tähtaegselt kohtus vaidlustatud. Peale vaidemenetluse läbimist kaebaja kohtu poole ei pöördunud. Korralduse nr 258 punktis 2 üksnes korratakse korraldust nr 52 ja muudetakse seda osas, milles kaebaja ei ole korraldust vaidlustanud. Punktis 2 toodu on üksnes infotmatiivne, korrates korralduse nr 52 punkte 1 ja 2. Korraldusega nr 285 muudeti korraldust nr 52 üksnes tagastamise õigustatud subjektide nimede ja omandiosade suuruse osas, kuna korralduse nr 52 andmisest möödunud 9 aasta jooksul on surnud korralduses isiklikult nimetatud subjektid V. K. ja E. L. V. K. nõudeõiguse osas on maa tagastamise osas õigustatud subjektideks tema pärija ning E. L. pärja E. L. pärija K. L. on päritud 1/6 maa tagastamise nõudeõiguse võõrandanud kaebajale, kellele kuulub nüüd nõudeõigus 2/6 mõttelises osas (mitte 1/6 mõttelises osas nagu korralduses nr 52). Kaebaja ei vaidlusta korraldust nr 285 osas, milles muudeti õigustatud subjektide ringi võrreldes korraldusega nr 52. Osas, millega tagastatav maa jagati 3 maaüksuseks, määrati kindlaks maatükkide suurus ja piirid, sealhulgas eraldati tagastatavast maast 0,3 ha hoonete alune maatükk, jäi korraldus nr 52 kehtima. Korralduse nr 52 aluseks oli õigustatud subjektide poolt novembris 2002 sõlmitud kokkulepe maa tagastamiseks 3 maaüksusena, mis väljendus kõigi õigustatud subjektide poolt plaanidel kolme maatüki piiride kooskõlastamises. Kaebaja meelemuutus ja kokkuleppest taganemine ei ole kokkuleppest taganemise või haldusmenetluse uuendamise alus. Korraldusega nr 52 oli tagastatud ja eraldatud maatükid pindalaga kokku 3,9 ha ning tagastamata oli üksnes hoonete juures asuv 0,3 ha. Hooned olid kaasomandis ning kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja omandiosade suurust ehitiste kaasomandis.
12.Eluasemekoha maatükki nr 1 ei olnud võimalik tagastada korraldusega nr 52 põhjusel, et maa tagastamise nõudeõiguste loovutamistega ja ostueesõigusega erastamise avalduse esitamata jätmisega oli tekkinud olukord, kus Lillemaa 39 talu eluasemekoha maad ei saanud kaebaja õiguseellasele E.-E. P.le tagastada ega erastada. Samas takistas tema omand kaasomandiosale vallasasjast ehitises eluasemekoha tagastamist koos ülejäänud kahe maatükiga. Seetõttu tuli õigusvastaselt võõrandatud maa tükkideks jagada, et ülejäänud, hoonestamata maa osas saaks maa tagastamisega edasi minna. Kaasomandiosa 5/10 mõttelist osa Lillemaa talu elamust kuulus E.-E. P.le kuni tema surmani 26.12.2012 ja maatüki nr 1 tagastamist takistanud isikute: maa tagastamise õigustatud subjektide ja ehitise kaasomanike lahknemine kõrvaldati alles 01.08.2016, kui kaebaja, kes oli maa tagastamise õigustatud subjekt, omandas isa järel pärimisega 5/10 mõttelist osa tagastataval maal asuvast vallasasjast, ehitisest. Õigustatud subjektid H.-K.R., A.R. ja M.L. esitasid vastustajale 2016 aastal avaldused, milles soovivad vastu võtta Lillemaa talu nr 39 maa vastavalt 2002 kokku lepitule. Selle alusel koostati katastriüksuse plaanid ning allkirjastati kõigi kaasosaliste poolt, va kaebaja (15.03.2004). Samuti teatasid kaasomanikud, et ei soovi Lillemaa taluga piirnevaid vabu maid osta kaasomandisse kaebajaga. Iga isiku soovid vabade maade erastamise osas on erinevad.
13.MaaRS § 12 lg 1 esimene lause sätestab, et kui tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigustatud subjekti kaasomandis ja ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast 4(9)
maast ei ole võrdsed, tagastatakse neile linna piirides asuv krunt või õiguspärases kasutuses olev maa ning väljaspool linna piire asuv maa käesoleva seaduse § 9 1.lõikes sätestatud ulatuses kaasomandisse vastavalt iga õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis. Tagastatava maa suurus oli 0,3 ha ja vastas MaaRS § 9 lg 1 sätetele ja oli väiksem, kui 2 ha. Vastustaja küsis enne haldusakti andmist Maa-ameti seisukohta. Maa-amet vastas 13.01.2017 selgitusega ning andis juhised edasiseks käitumiseks. Vastustaja ei saanud olemas olevatel faktilistel asjaoludel ja MaaRS § 12 lg 1 alusel ning korralduse nr 52 kehtivusele tuginedes teha hoonestatud maatüki nr 3 tagastamise kohta teistsugust otsust, kui seda kajastab korraldus nr 285. Seda ei saa vastustaja teha ka tagastamise taotlust uuesti läbi vaadates. Kaebaja eesmärk ei ole menetluslikult saavutatav. Korraldus nr 285 ei ole haldusorgani kaalutlusotsus. Kolmandate isikute seisukoht
14.H.-K.R. nõustub korraldusega nr 285.
15.M.L. ei nõustu korralduse nr 285 tühistamisega. Ta ei soovi kaasomandisse maaüksust nr 2 suurusega 1,6 ha ja nr 3 suurusega 2,6 ha. Samuti ei soovi vabade piirnevate maade erastamist kaasomandisse ja vastavalt kaasomandi osade suurusele.
16.A.R. toetab korraldust nr 285, kuna see teenib kõigi kaasomanike huve võrdselt ja õiglaselt. Kaebajal ja kolmandatel isikutel on edaspidi võimalik maad omavahel jagada mistahes viisil ja kokkuleppel- see ei pea toimuma läbi maade tagastamise või kohtumenetluse. Vabade ja piirnevate maade ostmist kaasomandisse kaebajaga ei soovi. Kaebaja on isikuks, kes pole teadlikult andnud nõusolekut maade tagastamiseks. Samas ei saa tagastatava maa suurus tagastamise käigus muutuda. Praegu on see muutunud 0,04 ha võrra.
KOHTU PÕHJENDUSED
17.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et ÕVVTK Lääne Maakonnakomisjoni 31.08.1993 otsuse nr 63 järgi on omandireformi objektiks Lillemaa talu nr. 39 pindalaga 4,24 ha. Kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja ka asjaolu, et Lääne-Nigula Vallavalitsuse 01.08.2017 korralduses nr 285 on õigesti kajastatud endiste omanike ja nende pärijate omandiosade suurused endisel kinnistul paiknevas ehitises ning kaasomandi osade suurused tagastamisele kuuluvale maale. Vaidlus on selle üle, kas korralduse nr 285 andmisel on õiguspäraselt jagatud tagastatav maa kolmeks maaüksuseks. Samuti on vaidlus maaüksuste suuruste ja piiride üle.
19.Korraldusega nr 52 otsustati lõpetada Oru Valla maakasutusõigus 3,9 ha suurusel maa-alal ja tagastada see kaasomandisse 1/6 mõttelise osana V. K.le, M.L.le, A.R.ile, E. L.le ja T.P.le (p 1). Korralduse punktis 3 märgiti, et tagastatav maatükk koosneb kahest maatükist: maatükk I, pindala 1,3 ha, sihtotstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla ja maatükk II, pindala 2,6 ha, sihtotstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla (p 3). Korralduses märgitakse, et tagastataval maal ehitised puuduvad (p 2). Korraldusega nr 285 otsustati tagastada Lääne-Nigula vallas, Jalukse külas Lillemaa talu õigusvastaselt võõrandatud maatükk I kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajalik maa vastavalt nende osade suurusele ehitises A.R.ile 1/10 osas, T.P.le 6/10 osas, M.L.le 1/10 osas, H.-K.R.ile 1/10 osas ja V. K. pärija(te)le 1/10 osas kaasomandisse järgnevalt: maatükk I nimetusega Lillemaa, pindalaga 0,3 ha, sihtotstarbega 100% elamumaa (p 1); tagastada plaani- ja kaardimaterjali alusel õigustatud subjektidele T.P.le 2/6 osas, H.-K.R.ile 1/6 osas, M.L.le 1/6 osas, A.R.ile 1/6 osas, V. K. pärijatele 1/6 osas, kaasomandisse õigusvastaselt võõrandatud hooneteta maatükid 2 ja 3 vastavalt sõlmitud kokkuleppele alljärgnevalt: maatükk 2 pindalaga 1,3 ha, nimetus puudub, sihtotstarbega 100 % maatulundusmaa; maatükk 3, pindalaga 2,6 ha, nimetus puudub, sihtotstarbega 100 % maatulundusmaa. 5(9)
Kuivõrd nii korralduse nr 52 kui ka korralduse nr 285 objektiks on õigusvastaselt võõrandatud Lillemaa nr 39 talu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamine ning korraldusega nr 285 ei tunnistatud varasemat korraldust nr 52 kehtetuks, siis omab korraldus nr 285 regulatiivset toimet üksnes osas, milles sama küsimust ei ole juba reguleeritud varasema korraldusega nr 52. Nimetatud printsiip tuleneb Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg-st 2, mis sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerumiseni või kohustuse täitmata jätmiseni, kui seadus ei sätesta teisti. Seega on korraldus nr 52 kehtiv osas, milles sellega otsustati lõpetada valla maakasutusõigus 3,9 ha suurusel maa-alal ja tagastada see õigustatud subjektide kaasomandisse kahe maatükina: maatükk I, pindala 1,3 ha, sihtotstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla ja maatükk II, pindala 2,6 ha, sihtotstarve maatulundusmaa, asukoht Oru vald, Jalukse küla (p 3). Korralduse reguleerimisalast jäi välja üksnes 0,3 ha suuruse maatüki tagastamise küsimus, mille osas märgiti, et tagastamata maa 0,3 ha tagastatakse õigustatud subjektidele iseseisva maaüksusena. Kuivõrd nimetatud maatükk moodustas aga kogu korralduse nr 52 reguleerimisalast välja jääva ning tagastamistaotlusega hõlmatud endise Lillemaa nr 39 talu maa, siis on korraldusega nr 52 lõplikult reguleeritud ka tagastatava maa jagamise küsimus kolmeks maaüksuseks, määratud kindlaks nende suurused (0,3 ha, 1,3 ha ja 2,6 ha) ja piirid, sealhulgas eraldatud tagastatavast maast 0,3 ha suurune hoonete alune maatükk ehitiste teenindamiseks. Seega, kuivõrd korralduses nr 285 üksnes tsiteeriti korraldust nr 52 maatükkide pindalaga 1,3 ha ja 2,6 ha tagastamist puudutavas osas ning nimetatud maatükkide tagastamise järgselt jäi tagastamata üksnes 0,3 ha suurune hoonestatud maatükk ning korraldus nr 52 kehtib, siis on kaebaja praeguseks minetanud võimaluse vaidlustada korraldust nr 285 põhjendusel, et tagastatav maa on jagatud kolmeks maaüksuseks pindalaga 0,3 ha, 1,3 ha ja 2,6 ha, samuti nende maaüksuste pindalade ja piiride osas. Vastav otsus on tehtud juba korraldusega nr 52. Viidatud korralduse puhul on tegemist kehtiva haldusaktiga, kuivõrd seda ei ole kohtumenetluses tühistatud ega haldusmenetluses kehtetuks tunnistatud. Kaebaja on küll esitanud korralduse nr 52 kehtetuks tunnistamiseks 23.04.2008 vaide (I kd tl 42-43), kuid Oru Vald jättis 14.05.2008 otsusega nr 513/167 kaebaja poolt esitatud vaide rahuldamata (I kd tl 44-45). Haldusakti vaidlustamine vaidemenetluses ei kõrvaldanud selle kehtivust, kuivõrd vaie jäi rahuldamata ning kaebaja ei pöördunud korralduse nr 52 vaidlustamiseks kohtu poole. Vastustaja on õigesti leidnud, et korraldus nr 52 on kehtiv haldusakt, mille kehtivusele saavad tugineda maa tagastamise õigustatud subjektid ning vastustaja maa tagastamise eeltoimingute läbiviijana.
20.Korraldusega nr 285 on muudetud korraldust nr 52 üksnes subjektide ringi ja nende omandiosade suurust, sh omandiosade suurust maaüksusel paiknevas ehitises. Puudub vaidlus selles, et korralduse nr 52 andmise järgselt on surnud õigustatud subjektid V. K. ja E. L. V. K. nõudeõiguse osas on seega õigustatud subjektideks tema pärijad ning E. L. pärija K. L. on päritud 1/6 maa tagastamise nõudeõiguse võõrandanud kaebajale, millest tulenevalt kuulub kaebajale nüüd maa tagastamise nõudeõigus 2/6 mõttelises osas. Kohus leiab, et õigusjärglasele ei saa üle minna nõudeõigust suuremas osas, kui see kuulus tema õiguseellasele ning asjaolu, et muutunud on õigustatud subjektide ring ei muuda korralduse nr 52 kehtivus uute subjektide suhtes. Seega on osas, millega tagastatav Lillemaa 39 maaüksus jagati kolmeks maaüksuseks pindaladega 0,3 ha, 1,3 ha ja 2,6 ha, määrati kindlaks maatükkide suurus ja piirid, sealhulgas eraldati tagastatavast maast 0,3 ha hoonealune maatükk hoonete teenindusmaaks ning otsustati hoonestatud maatükid suurustega 1,3 ha ja 2,6 ha tagastada õigustatud subjektidele vastavalt nende nõudeõiguste suurusele, otsustatud kehtiva haldusaktiga nr 52, mille vaidlustamise võimaluse on kaebaja praeguseks minetanud. Seetõttu ei saa kaebaja viidatud väitele enam korralduse nr 285 vaidlustamisel tugineda.
21.Tagastatava maa jagamine kolmeks maatükiks ei ole praegusel juhul toimunud vastuolus kehtiva õigusega. 6(9)
21.1 MaaRS § 6 lõige 1 sätestab, et maa tagastatakse endistes piirides, kui MaaRS-ist või planeeringu- või maakorralduse nõuetest või kokkulepetest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Maa tagastatakse plaani- või kaardimaterjalide alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Kui see ei ole võimalik plaani- ja kaardimaterjali puudulikkuse tõttu või kui õigustatud subjekt ei soovi plaani- ja kaardimaterjali alusel tagastamist, viiakse läbi katastriüksuse mõõdistamine. Endise Lillemaa nr 39 talu tagastamiseks on õigustatud subjektid, sh kaebaja, 2002 sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt tagastatakse maa kaasomandisse kolme lahustükina, millest kaks maatükki on ehitisteta ja ühel maatükil asuvad õigustatud subjektidele kuuluvad ehitised. Õigustatud subjektid on oma allkirjadega tagastatavate maaüksuste plaanidel oma tahet kinnitanud (I kd tl 63 ja 64, sama lk 115 ja 116). Seega on väär kaebaja väide, mille kohaselt ei ole õigustatud subjektide vahel sõlmitud kokkulepet maa tagastamiseks kolme lahustükina vastavalt suurustega 0,3, 1,3 ja 2,6 ha. Kaebaja on allkirjaga viidatud plaanidel oma tahet 0,3 ha hoonete aluse maa eraldamiseks kinnitanud. Kaebaja ei ole ka menetluse välja toonud, milles seisneb vastustaja väidetav pahatahtlus kaebaja allkirja tõlgendamisel ning millisel põhjusel on allkiri tühine. Kaebaja ei väida, et allkiri ei oleks kirjutatud tema poolt ega ole ka tõendanud, et oli allkirja andes raskes eksimuses. Kaebaja ei ole pöördunud kohtu poole kokkuleppe, kui tehingu tühistamiseks, seoses väidetava eksimusse sattumisega kokkuleppe allkirjastamisel, ehkki kaebaja on juba 2004.aastast keeldunud varasemalt sõlmitud kokkulepet tunnustamast, keeldudes allkirjastamast 14.03.2004 piiriprotokolle. TsÜS § 99 lg 1 p 2 ja lg 2 järgsed tehingu tühistamise tähtajajad möödusid juba enam, kui 10 aastat tagasi, mis tähendab, et kaebaja ei saa väidetavale eksimusele enam mistahes menetluses tugineda. Pigem nähtub kaebaja poolt vastustajale esitatud pöördumistest, et kaebaja on oma seisukohta hilisemalt muutnud ega soovi enam maa tagastamist vastavalt 2002 aastal kokku lepitule. Kaebaja argumendid on olnud pigem õiguslikku laadi – kaebaja on leidnud, et maa jagamine selliselt, nagu on õigustatud subjektide vahel kokku lepitud ja väljendatud korralduses nr 52, ei vasta kehtivale õigusele, kuivõrd elamu juurde määratav maatükk peab olema suurem. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu kohtule käesoleva asja materjalidest asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et õigustatud subjektide vahel ei ole sõlmitud kokkulepet maa tagastamiseks kaasomandisse kolme lahustükina vastavalt suurustega 0,3, 1,3 ja 2,6 ha ja selliselt, nagu on kajastatud õigustatud subjektide poolt 2002 aastal allkirjastatud plaanil ja väljendatud korraldustes nr 52 ja 285. Kokkulepe kehtivust ei muuda asjaolu, et õigustatud subjektide ring on vahepealsel ajal muutunud. Õigusjärglase suhtes on õiguseellase poolt tehtud tehingud kehtivad. Samas on kaebaja olnud 2002 kokkuleppe pooleks, mistõttu ei saa üleüldse tekkida küsimust sellest, kas kokkulepe on tema suhtes siduv.
21.2.MaaRS § 12 lõike 1 kohaselt, kui tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigustatud subjekti kaasomandis ja ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast maast ei ole võrdsed, tagastatakse neile väljaspool linna piire asuv maa MaaRS § 9 1. lõikes sätestatud ulatuses kaasomandisse vastavalt iga õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis. Väljaspool linna asuv MaaRS § 9 1. lõikes sätestatust suurem maa tagastatakse ehitise juurde kuuluvast maast eraldi kinnistuna kaasomandisse vastavalt õigustatud subjektide osadele tagastatavast maast, kui nad ei ole katastriüksuse moodustamise alguseks kokku leppinud teisiti. MaaRS § 9 lõige 1 sätestab, et kui väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise füüsilise isiku omandis olev ehitis ja kui õigustatud subjekt ja ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises elamu omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile, ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad elamu juures kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisti. Kohus asus otsuse eelmises alapunktis seisukohale, et Lillemaa nr 39 talu endiste omanike poolt 2002 aastal sõlmitud kokkulepe on jätkuvalt kehtiv. See on kehtiv ka kaebaja suhtes, kes oli viidatud kokkuleppe pooleks ning on kokkuleppe allkirjastanud. Kuivõrd korraldusega nr 52 oli 7(9)
eelnevalt juba otsustatud 3,9 ha õigusvastaselt võõrandatud maa eraldamise ja tagastamise küsimus, siis oli korraldusega nr 285 otsustada üksnes 0,3 ha tagastamine. MaaRS § 9 lõikest 1 ei tulene, et elamu juurde moodustatav maaüksus ei saa olla väiksem, kui 2 ha. Sätte kohaselt tagastatakse maa kuni 2 ha ulatuses. Ka kaebaja ei vaidlusta iseenesest asjaolu, et sätte tähenduses võib elamu juurde määratav maa olla väiksem kui 2 ha (kaebaja selgitab, et ajalooliselt oli see 1,684 ha). Tulenevalt korralduse nr 52 kehtivusest oli korraldusega nr 285 võimalik tagastada 0,3 ha, mis oli väiksem kui 2 ha, kuid maa tagastamine sellises ulatuses ei ole vastuolus MaaRS § 9 lõikega 1 ega ka MaaRS § 12 lõikega 1. Seega ei saanud vastustaja olemasolevate faktiliste asjaolude alusel teha teistsugust otsust hoonestatud maatüki tagastamise kohta ning korraldus nr 285 on õiguspärane. Kaebajal ei ole enam võimalik saavutada elamu juures asuva maa jagamist kaheks maatükiks ja kogu elamu juures asuva 1,6 ha maa tagastamist õigustatud subjektidele vastavalt nende omandiosade suurusele ehitises.
22.Korralduse nr 52 puhul ei ole tegemist tühise haldusaktiga, nagu ekslikult leiab kaebaja. HMS § 63 lg 2 p-de 3 ja 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan või kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole võimalik muul moel objektiivselt täita. Riigikohus on oma praktikas (nt lahend nr 3-3-1-21-03 p 13, nr 3-31-35-13 p 12) asunud seisukohale, et haldusakti tühisus on haldusakti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele seni, kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab. Kaebaja ei tugine eelpool kirjeldatud haldusakti tühisuse alustele. Kaebaja leiab, et korraldus nr 52 on tühine, kuna see on vastu võetud seadust ja menetluskorda ning kaebaja ja Erich-Elias Paarmaa õigusi rikkudes ning rajaneb ametialaselt võltsitud dokumendil ja kohustab toime panema õigusrikkumise (võltsitud dokumendi kasutamise). Kaebaja käsitluse kohaselt on võltsitud dokumendiks õigustatud subjektide poolt 2002. aastal sõlmitud kokkulepe, millel kajastuvat asukohaplaani on vastustaja justkui omavoliliselt muutnud ja pahatahtlikult tõlgendanud. Kohus leiab, et kaebaja poolt esile toodud alused ei saa ka hüpoteetiliselt tuua kaasa haldusakti tühisust, kuivõrd kaebaja poolt esile toodud haldusakti tühisuse aluseid ei ole sätestatud HMS § 63 lg-s 2. Asjaolu, et haldusakt ei vasta seaduse nõuetele või rikub kaebaja või tema õiguseellase õigusi või et vastustaja on ebaõigesti tuginenud 2002 sõlmitud kokkuleppele, saaksid olla haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks, kuid need ei too kaasa haldusakti tühisust. Korralduse nr 52 vaidlustamise võimaluse on kaebaja aga minetanud. Asja materjalide põhjal peab kohus usutavaks vastustaja väidet, mille kohaselt lähtus Oru Vallavalitsus korralduse nr 52 andmisel asjaolust, et õigustatud subjektid olid 2002 leppinud kokku maa tagastamises kaasomandisse (nt Lääne-Nigula Vallavalitsuse 28.06.2016 korraldus nr 271 (I kd, tl 86)). Kaebaja ei ole väitnud, et kokkuleppel olev allkiri ei ole kirjutatud tema poolt. Samuti on vastukäivad kaebaja väited seonduvalt plaanide hilisema muutmisega. Vastava väite esitas kaebaja alles kohtumenetluses (12.03.2018) ning ei ole väitele varem tuginenud. Oma väiteid ei ole kaebaja põhjendanud ega tõendanud, mistõttu on kohtul põhjust arvata, et tegemist on kaebaja paljasõnaliste ja otsitud väidetega. Samas, nagu kohus eelnevalt tuvastas, siis on kaebaja varasemad väited seonduvalt maa jagamisega olnud õiguslikku laadi ega tugine kokkuleppe kehtetusele. Seega on kohus seisukohal, et korralduse nr 52 puhul ei ole tegemist tühise haldusaktiga ning vastustaja on korralduse nr 258 andmisel õigustatult tuginenud korralduse nr 52 kehtivusele.
23.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et korraldus nr 258 vastab kehtivale õigusele ning selle tühistamiseks puuduvad alused. Kuivõrd kohus jätab rahuldamata kaebaja poolt esitatud tühistamisnõude, siis jääb ühtlasi rahuldamata ka kaebaja poolt esitatud kohustamisnõue.
24.Kaebaja on esitanud lisaks eelpool nimetatud nõuetele ka nõude, millega palub kohustada vastustajat vabade ja piirnevate maade erastamiseks. 8(9)
MaaRS § 313 lg 1 kohaselt on liitmiseks sobiva maa erastamist õigus nõuda vaba maaga piirneva maatüki kinnisasja omanikul. Lillemaa nr 39 talu maa ei ole kinnistatud. Seega ei saa vastustaja lahendada kaebaja taotlust. Taotlus on esitatud ennatlikult. Samas ei ole mitte keegi Lillemaa nr 39 talu maa tagastamise õigustatud subjektidest olnud nõus erastama liitmiseks sobivat maad kaebajaga kaasomandisse. Samuti on õigustatud subjektide soovid küsimuses, millise maa liitmist nad sooviksid, vägagi erinevad. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse kohustada vastustajat vabade ja piirnevate maade erastamiseks. Seega jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata.
MENETLUSKULUD
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kolmas isik A.R. on esitanud kohtule taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks summas 528 eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Asja materjalidest ei nähtu, et A.R. oleks menetluses kasutanud esindaja või nõustaja abi. Tema poolt kohtule 04.10.2018 esitatud menetlusdokument on allkirjastatud tema enda poolt. Seega ei ole A.R. taotluses toodud kulude puhul tegemist kulutustega, mida kohus saaks kaebajalt välja mõista. Seega jäävad A.R. menetluskulud samuti tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.