Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
03.12.2018, Tallinn
Asja number
3-18-1750
Haldusasi
XX kaebus teenistusülesannete täitmisel saadud tervisekahjustuse asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.10.2018 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Muuta Tallinna Halduskohtu 24.10.2018 määrust hüvitise saamise nõuete osas, lugedes kaebuse tagastamise asemel asja menetlus lõpetatuks ja seda ringkonnakohtu määruses toodud põhjendustel. Muus osas jätta halduskohtu määrus muutmata. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (HKMS § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu menetluses oli XX hagi Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti (MTA) kaudu) vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagi aluseks oli 27.10.2002 MTA teenistuja poolt põhjustatud liiklusõnnetusega hagejale teenistusülesannete täitmise ajal tekitatud tervisekahjustus.
Harju Maakohus kinnitas 15.09.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-29561 kompromissi, mille p 2 kohaselt kostja maksab hagejale mittevaralise kahju eest hüvitist 20 000 eurot ja p 3 kohaselt varalise kahju eest 16 595 eurot (hageja nelja aasta palk). Kompromissi p-d 6 ja 7 olid sõnastatud järgmiselt: „6. Hageja kinnitab, et loeb kompromissilepingu punktis 3 nimetatud
3-18-1750 summa tasumisega kogu tekkinud kahju kaetuks ning hageja loobub varalise kahju igakuiste maksete nõudest. 7. Pooled on kokku leppinud, et käesolev kompromiss lahendab ammendavalt ja lõplikult tsiviilasja nr 2-08-29561 esemeks olevad nõuded. Hageja kinnitab tingimusteta ja tagasivõtmatult, et tal ei ole Eesti Vabariigi vastu 27.10.2002 toimunud liiklusõnnetusest tulenevaid olemasolevaid ega tulevikus tekkida võivaid nõudeid ega pretensioone ning hageja loeb nimetatud liiklusõnnetusest tulenevad vaidlused lõplikult lahendatuks.“
3.XX esitas 09.07.2018 MTA-le taotluse, milles palus muuta taotleja teenistusest vabastamise alus õiguspäraseks. Taotluse kohaselt ei ole MTA praeguse ajani järginud Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2006 otsust haldusasjas nr 3-04-319 ega muutnud kaebaja teenistusest vabastamise alust.
4.XX esitas 13.07.2018 MTA-le taotlused, milles palus välja arvestada ja hakata maksma teenistusülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusest tulenevat varalise kahju igakuist töötasu asendavat hüvitist alates 01.01.2019 ja ühekordset hüvitist. Taotluste kohaselt piirab kompromissilepingus kokku lepitu alusetult kaebaja võimalust kahju hüvitamiseks ning vara kaitseks. Kaebaja arvestas, et kompromissiga on saamata jäänud palk hüvitatud ainult kuni 31.12.2018 ja seejärel tuleb MTA-l hakata hüvitist edasi maksma. MTA pole siiamaani maksnud kaebajale hüvitist avaliku teenistuse seaduse (ATS) alusel.
5.MTA 10.08.2018 vastuses teatati XX-le, et tema taotlused hüvitiste saamiseks on alusetud, sest kaebaja on tsiviilasjas nr 2-08-29561 sõlmitud kompromissiga vabatahtlikult loobunud täiendavate nõuete esitamisest. MTA 08.08.2018 vastuses teatati XX-le, et MTA ei ole kaebaja teenistusest vabastamise kohta koostanud uusi dokumente põhjusel, et Tallinna Ringkonnakohus 30.06.2006 otsusega asjas nr 3-04-319 tunnistas MTA peadirektori 07.09.2004 käskkirja nr 3424-K seadusvastaseks ja kinnitas sisuliselt, et kaebaja teenistusest vabastamise aluseks oli toonase ATS § 119 lg 3.
6.XX esitas 07.09.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus: 1) kohustada MTA-d kaebajale välja arvestama ja maksma ühekordset hüvitist 27.10.2002 teenistusülesannete täitmisel saadud tervisekahjustuse eest; 2) kohustada MTA-d muutma õiguspäraseks kaebaja teenistusest vabastamise kanne juhul, kui see takistab ATS-i alusel hüvitise määramist ja välja maksmist; ning 3) alternatiivselt kohustada MTA-d arvestama ja maksma kaebajale teenistusülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusest tulenevat varalise kahju igakuist palgatulu asendavat hüvitist alates 01.01.2019. Kaebuse põhjenduste kohaselt on MTA käitunud tsiviilasjas nr 2-08-29561 kompromissilepingu sõlmimisel pahauskselt ning see sõlmiti eesmärgiga vältida tööandjana võimalikku edaspidist kahju hüvitamise kohustust. Tsiviilasjas oli pooleks Eesti Vabariik õigusvastaselt kahju tekitajana, mitte tööandjana. 2004. a-l kehtinud ATS § 56 lg 2 p 2 sätestas, et teenistuja töövõime täieliku kaotuse korral makstakse teenistujale ühekordset toetust tema viie aasta ametipalga ulatuses. Kaebaja kaotas töövõime teenistusülesannete täitmise ajal. ATS alusel hüvitise maksmine on MTA seadusest tulenev kohustus ning sellise hüvitise määramine ja maksmine toimub avalik-õiguslikus suhtes, mis välistab selle tsiviilasja esemest. Kompromissilepingu p 7 on tühine. Kui hüvitise määramist ja väljamaksmist takistab kaebaja teenistusest vabastamise kanne, siis peab MTA seda muutma.
7.Tallinna Halduskohus tagastas 24.10.2018 määrusega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 3 alusel kaebuse osas, mis puudutab hüvitiste saamise nõudeid. Praeguses asjas esitatud nõue on sisuliselt sama, mis tsiviilasjas nr 2-08-29561. Asjaolu, et eelmine vaidlus lahendati tsiviilkohtumenetluses, ei oma määravat tähtsust. Kompromissilepingus kinnitas kaebaja, et tal enam ei ole Eesti Vabariigi vastu 27.10.2002 toimunud liiklusõnnetusest tulenevaid olemasolevaid ega tulevikus tekkida võivaid nõudeid ega pretensioone ning ta loeb nimetatud liiklusõnnetusest tulenevad vaidlused lõplikult lahendatuks. HKMS § 121 lg 2 p 2
2(4)
3-18-1750 alusel tuleb tagastada teenistusest vabastamise kande muutmiseks kohustamise nõue, kuna see ei aita saavutada hüvitise saamise eesmärki.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUS
8.XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 24.10.2018 määrus. MTA otsused rikuvad kaebaja teenistussuhtest tulenevaid õigusi kahju hüvitamisele, võrdsele kohtlemisele ja vara kaitsele. HKMS § 43 lg 1 näeb ette, et korduva kaebusega on tegemist siis, kui samas asjas on jõustunud halduskohtu lahend. Kaebaja nõue praeguses asjas on avalikõiguslik, kuid tsiviilasjas lahendati eraõiguslikku nõuet ning nõuete alused ei kattu. Tsiviilasjas kinnitatud kompromiss rikub kaebaja inimõigusi. MTA takistab seadusliku aluseta kaebajal oma teenistussuhtest tulenevate õiguste maksma panemist. Teenistussuhte lõpetamise kohta õigel alusel haldusakti andmine võimaldaks kaebajal teostada oma varalist nõudeõigust hüvitiste saamiseks, s.o kaebuse eesmärgi saavutamine on võimalik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.HKMS § 121 lg 1 p 3, millele halduskohus tugines hüvitise saamist puudutavate nõuete tagastamisel, ei kuulu asjas kohaldamisele. Selle sätte kohaselt tuleb kaebus tagastada, kui kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. Asjakohane säte on hoopis HKMS § 152 lg 1 p 1, mille kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus või kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta.
10.On tõsi, et jõustunud halduskohtu lahendit sama asja kohta praegusel juhul ei ole. Kuid halduskohus leidis määruses siiski õigesti, et määravat tähtsust ei ole sellel, et pooltevaheline kompromissileping kinnitati tsiviilasjas. Harju Maakohus lahendas kaebaja deliktilist nõuet Eesti Vabariigi kui 27.10.2002 liiklusõnnetuses osalenud transpordivahendi valdaja vastu. Selle vaidluse otsustasid pooled lõpetada kompromissilepinguga, mille kinnitas maakohus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg 1 järgi on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel, kusjuures ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nähtuvalt tsiviilasjas nr 2-08-29561 kinnitatud kompromissilepingust maksis Eesti Vabariik kaebajale hüvitist mittevaralise kahju eest ning lisaks varalise kahju katteks kaebaja nelja aasta palga suuruse summa. Kaebaja kinnitas seejuures tingimusteta ja tagasivõtmatult, et tal ei ole Eesti Vabariigi vastu 27.10.2002 toimunud liiklusõnnetusest tulenevaid olemasolevaid ega tulevikus tekkida võivaid nõudeid ega pretensioone ning ta loeb nimetatud liiklusõnnetusest tulenevad vaidlused lõplikult lahendatuks. Säärane kõikehõlmav kokkulepe pidi sisaldama nii eraõiguslikke kui ka avalik-õiguslikke (sh ATS-st tulenevate hüvitiste) nõudeid, kuna vastasel korral poleks olnud poolte jaoks liiklusõnnetusest tulenevate võimalike nõuete osas lõplikku selgust. Kompromiss, mis hõlmab eraõiguslike nõuete kõrval ka avalik-õiguslikke nõudeid, on kooskõlas seadusega. Kuna ühest ja samast elulisest südmusest võib tekkida poolte vahel nii eraõiguslikke kui ka avalik-õiguslike nõudeid, poleks kompromissilepingu eesmärgi saavutamine võimalik üksnes ühe õigusharu piires kokkulepete sõlmimisega. Poolte jaoks on kompromissi sõlmimisel oluline, et lõppeksid kõikvõimalikud, mitte üksnes eraõiguslikud vaidlused. Näiteks võimaldab ka HKMS § 154 lg 3 hõlmata halduskohtu kinnitatavas kompromissis eraõiguslikke tingimusi. Sama on võimalik tsiviilkohtumenetluses. Asjaolul, et avalik-õiguslike nõuete lahendamine ei 3(4)
3-18-1750 kuulu üldjuhul maakohtu pädevusse, pole määravat tähtsust, kuna kohtupraktika aktsepteerib erandolukorras avalik-õigusliku nõude lahendamist maakohtus nagu ka eraõigusliku vaidluse lahendamist halduskohtus, kui pooled seda ei vaidlusta (TsMS § 631 lg 3, Riigikohtu erikogu 10.04.2002 määrus asjas nr 3-3-4-2-02, p 10). Seda arvestades tuleb HKMS § 43 lg 1 p-i 2 ja § 152 lg 1 p-i 1 tõlgendada selliselt, et need hõlmavad ka tsiviilasju lahendava kohtu lahendit, millega on lõplikult lahendatud avalik-õiguslik nõue. Vastupidine tõlgendus kahjustaks oluliselt res judicata põhimõtet ning seeläbi käibe- ja õiguskindlust. Kompromissilepingu p-st 7 tuleneb seega, et ATS-ist tulenevate hüvitiste nõude osas on olemas jõustunud kohtulahend, millega kaebaja loobub selle esitamisest.
11.Ebaõige on kaebaja arusaam, et kompromiss ei ole talle edasiste nõuetest loobumise osas siduv. Kompromissi sisuks ongi ebaselgest olukorrast tulenevate riskide hindamise tulemusel vastastikuste järeleandmiste tegemine, mis võib hõlmata ka teatud õigustest loobumist (VÕS § 578 lg 2). Kompromissi sõlmimine polnud kohustuslik, kui kaebaja soovis edaspidi esitada vastustaja vastu veel täiendavaid nõudeid. Kaebaja allutas ennast kompromissi tingimustele omal vabal tahtel, selle kiitis heaks tema toonane eestkostja ja kaebajat esindas vandeadvokaat. TsMS § 430 lg 8 sätestab: „Kompromissi saab tühistada ja selle tühisusele saab tugineda tsiviilseadustiku üldosa seaduses nimetatud alustel ning kompromissist saab taganeda või selle üles öelda võlaõigusseaduses nimetatud alustel. Kompromissi saab tühistada või selle tühisusele tugineda ning kompromissist saab taganeda või kompromissi üles öelda üksnes kompromissi kui täitedokumendi alusel toimuva täitemenetluse hagiga lubamatuks tunnistamise menetluses. Kui kohus sellise hagi rahuldab, loetakse, et kompromissil ei ole täielikult või osaliselt õiguslikke tagajärgi ja menetlus asjas, milles kompromiss sõlmiti, jätkub.“ Asjast ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid lepingu tühisusele või sellele, et kaebaja oleks kompromissilepingu kehtivalt tühistanud, sellest taganenud või selle üles öelnud.
12.Teenistusest vabastamise aluse kohta haldusakti andmise nõudes on Tallinna Halduskohtu 24.10.2018 määrus seaduslik ja põhjendatud.
13.Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.