Rahvastik › PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks

X on rahvuselt venelane ning ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik. X on omanud tähtajalist elamisluba Eestis ajavahemikul alates 15.05.1995-15.05.2000 ja pikaajalise elaniku elamisluba perioodil 26.01.2000-25.04.2017. PPA 25.04.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1 tunnistati Xi pikaajalise elaniku elamisluba nr EL39A002010 kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel alates 25.04.2017, sest isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Lisaks koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati viieaastane sissesõidukeeld. Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks oli VSS § 74 lg 2, mille kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, kui välismaalasele ei anta vabatahtlikku lahkumise tähtaega. Eelnimetatud PPA otsuses koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus VSS § 72 lg 2 p 7 alusel. X vaidlustas PPA 25.04.2017 otsuse kohtumenetluses, kuid PPA otsust ei tühistatud. Nimelt jõustus Riigikohtu halduskolleegiumi 26.02.2019 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-17-946 Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsus, millega jäeti PPA 25.04.2017 otsus jõusse. Seega on Xi pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistatud ning talle on kohaldatud sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja 5-aastane sissesõidukeeld Eesti Vabariiki, mis hakkab kehtima alates lahkumiskohustuse täitmisest. X kaebas PPA 25.04.2017 otsuse peale Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK). Kohus leidis 20.05.2020 lahendis X vs. Eesti, et sekkumine kaebaja eraellu tema Eestist väljasaatmise näol ei olnud ebaproportsionaalne ning kaebus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 alusel jäeti rahuldamata. 08.04.2019 esitas X PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks VMS § 118 p 9 alusel. PPA 16.09.2020 otsusega nr 15.3-3.2/156-13 keelduti Xile tähtajalise elamisloa andmisest. 05.10.2020 esitas PPA Tartu Halduskohtule taotluse Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Tartu Halduskohtu 15.10.2020 määrusega haldusasjas nr 3-20-1913 rahuldati PPA taotlus ning anti luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 06.11.2020 esitas PPA Eesti Vabariigi Välisministeeriumile palve edastada Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile taotlus Xi tagasivõtmise kohta. 08.03.2021 tuli Venemaa Föderatsioonist vastus, et pikendavad taotluse menetlemist 60 päeva võrra. 08.12.2020 taotles PPA Tallinna Halduskohtult luba isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamiseks 4 kuu võrra. 11.12.2020 Tallinna Halduskohtu kohtumäärusega haldusasjas nr 3-20-1913 rahuldati PPA taotlus ning anti luba isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 11.04.2021 (k.a). PPA on seisukohal, et Välismaalaste seaduse § 43 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. VMS § 43 sätestab välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused. X on välismaalane ja tal puudub VMS § 43 mõistes seaduslik alus Eestis viibimiseks peale vangistusest vabanemist. VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 72 lg 2 p 1,4 kohaselt lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui esineb välismaalase põgenemise oht ja välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 17 lg 1 alusel saadetakse välismaalane välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki, kui Euroopa Liidu õigusakt või välisleping ei sätesta teisiti. Vaidlust ei ole selles, et Xi näol on tegemist välismaalasega, kellel puudub peale vangistust seaduslik alus Eestis viibimiseks. VSS § 15 lg 1 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud asjaolusid. VSS § 15 lg 2 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning

eelkõige juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. PPA hinnangul esineb isiku suhtes VSS § 15 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alused. VSS § 64 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud karistuseks vangistus. X on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud 2 (kahel) korral ja on olnud vangistatud ühel korral. Isiku kehtivad kriminaalkaristused on järgnevad: Viru Maakohtu 03.07.2007 otsusega nr xxxxxxx tunnistati X süüdi KarS § 424 alusel ning talle mõisteti karistuseks 5 kuud vangistust. X viibis eelvangistuses 3 päeva ning KarS § 68 lg 1 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 4 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 73 alusel ei pööratud mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui X ei pane 3-aastase (03.07.2007-02.07.2010) katseaja kestel toime uut kuritegu. X tunnistati süüdi, kuna ta juhtis 01.07.2007 kella 01:30 paiku Narva Narva-Jõesuu maanteel sõiduautot alkoholijoobes, olles varem karistatud liiklusseaduse § 7419 järgi. Isiku teine kehtiv kriminaalkaristus mõisteti Tartu Ringkonnakohtu poolt 07.05.2013 otsusega nr xxxxxx. Kohtuotsusega tühistati Viru Maakohtu 21.06.2012 otsus osaliselt – Xile KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 alusel mõistetud karistuste ning liitkaristuste mõistmise osas KarS § 64 lg 1, § 65 lg 2 alusel. Ringkonnakohus mõistis Xile KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 alusel KarS § 63 lg 1 karistuseks 10 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 03.07.2007 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa (4 kuud 27 päeva vangistust) võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 10 aastat 4 kuud ja 27 päeva vangistust (17.05.201014.10.2020). X pani 4 kuriteoepisoodi toime katseajal. Ringkonnakohtu lahendist nähtub, et Xi süüdistati narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus korduvas käitlemises, s.o omandamises, valdamises, edasiandmises, isikute grupi poolt suure varalise kasu saamise eesmärgil KarS § 184 lg 21 p 1 järgi ning kohustusliku dokumendita narkootilise aine toimetamises üle Euroopa Ühenduse tolliterritooriumi piiri ja Eesti Vabariigi riigipiiri Vene Föderatsiooni grupi poolt KarS § 392 lg 2 p 2 järgi. PPA osundab, et narkokuritegude vastu võitlemine on Eesti riiklik prioriteet ning X on toime pannud raske kuriteo, mille eest on talle määratud pikk vanglakaristus. Xi karistustest võib järeldada, et viimane toimepandud kuritegu ei olnud juhuslik. Olles eelnevalt kriminaalkorras karistatud, oli X teadlik kuritegude toimepanemise keelatusest ja nendega kaasnevatest tagajärgedest. Xi toimepandud kuritegu on raske esimese astme rahvatervisevastane narkokuritegu suure koguse narkootilise aine käitlemise eest suure varalise kasu saamise eesmärgil, mille toimepanemise eest näeb karistusseadustik ette kuni 15-aastase vangistuse. Viru Vangla riskihinnangu põhjal on X hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks. Kuna tegemist on rahvatervisevastaste kuritegudega, on ohustatud ühiskond tervikuna. Oht seisneb suurtes kogustes narkootiliste ainete käitlemises, soodustades sellega kuritegevuse suurenemist ning seades ohtu rahvatervise. Samuti seisneb ohtlikkus alkoholijoobes autot juhtides avariiohtlike olukordade tekitamises, seades ohtu avalikkuse. Vangla hinnangul on oht tõenäoline, et kui isik viibib vabaduses ja on materiaalsetes raskustes ning kui jätkab narkootikumide käitlemisega ja kuritegeliku taustaga isikutega suhtlemisega. Riski võib suurendada mh Xi kriminaalne mõtlemine, staatuse säilitamise tahe, materiaalsete väärtuste ületähtsustamine, soodusteguriks võib olla alkoholi tarvitamine. Viimase kuriteo episoodid on toime pandud katseaja jooksul. Xi lähivõrgustikku kuuluvad abikaasa J. A., tütred Y. S. ja A. Š. ning tema ema J. S. Viru vangla iseloomustusest nähtub, et pereliikmete omavahelised suhted on head ja toetavad. Abikaasa J. A. sõlmis abielu 23.07.2019 vangistuse ajal. Xi mõlemad tütred on täisealised. Vangla andmetel, viibides vanglas isik on suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui ka kirjavahetuse teel. Kokkusaamistel on käinud kuritegeliku taustaga isikuid. PPA rõhutab, et isikust tuleneva põgenemisohu hindamisel ei tugine PPA ainuüksi isiku karistatuse faktile, vaid kõikidele isikuga seonduvatele asjaoludele kogumis.

Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2020 haldusasjas nr 3-19-1274 selgitanud, et „Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (viimane ajakohastatud versioon on kinnitatud Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitusega (EL) 2017/2338 – ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159) p 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik sisenemine muu hulgas Schengeni alale. Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest ei anna automaatselt alust järeldada põgenemise ohu olemasolu. Põgenemise ohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid kogumis. Käsiraamatu p-s 14.1 (kinnipidamist õigustavad asjaolud) on rõhutatud isiku kinnipidamiseks konkreetse põhjuse nõutavust. See aga ei tähenda käsiraamatu kohaselt, et kinnipidamise eeltingimusena peaks isiku suhtes juba olema kohaldatud leebemat meedet, mis pole osutunud piisavalt tulemuslikuks.“ Isiku eelnev käitumine, st korduvate süütegude toimepanek näitab isiku suhtumist Eesti riigi seadusandlusesse ning annab PPA-le aluse arvata, et vabaduses viibides ei täida isik vabatahtlikult talle pandud kohustust lahkuda. Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2020 määruses haldusasjas nr 3-19-1274 p-s 12 leidnud, et „Halduskohus on arvesse võtnud kõiki asjaolusid kogumis ning jõudnud selle tulemusel õigele seisukohale, isikust tulenevat põgenemisohtu suurendab isiku varasem süstemaatiline seadusvastane käitumine ja ka sõltuvusprobleem, mistõttu võib tema põgenemise ja väljasaatmisest kõrvalehoidumise ohtu pidada reaalseks. Isiku varasem käitumine ei tekita tema suhtes usaldust, mis võiks anda põhjust eeldada, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks on saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks).“ PPA hinnangul on ringkonnakohtu käsitlus rakendatav ka käesoleva kaasuse osas põgenemisohu sisustamisel. VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. Viru Vangla on PPA-le edastatud kirja, millest nähtub, et isik ei soovi endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Vene Föderatsiooni. PPA hinnangul saab isiku keeldumist kaasa aidata endale väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel tõlgendada kui soovimatust täita talle pandud lahkumiskohustust. Soovimatus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki ei vabasta ettekirjutuse täitmisest. PPA hinnangul annab isiku selline käitumine aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Kuna käesoleval hetkel puudub Xil kehtiv reisidokument, siis puudub PPA-l võimalus väljasaatmise lõpule viimiseks. PPA hinnangul on isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine vajalik ka väljasaatmiseks puuduvate dokumentide ja isikupoolse kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu. Arvestades kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid, puudub PPA-l kindlus, et vabaduses viibides hakkab isik iseseisvalt endale vajalikke reisidokumente hankima ning täidab talle pandud lahkumiskohustuse. PPA rõhutab, et põgenemisohu prognoos hõlmab ka võimaluse siseriiklikult menetlusest kõrvale hoidumise ega tähenda automaatselt seda, et isik võib ebaseaduslikult ja omavoliliselt riigist lahkuda näiteks mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki. PPA on isiku dokumenteerimiseks edastanud tagasivõtutaotluse Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile, kuid positiivset vastust käesolevaks ajaks ei ole. Vaatamata sellele, et Venemaa Föderatsioon ei ole vastanud positiivselt peab PPA jätkuvalt võimalikuks, et Xi kodakondsusjärgne riik tagasivõtutaotluse rahuldab ja isikule reisidokumendi väljastab. PPA varasemas praktikas seoses Venemaa Föderatsiooni kodanikele dokumentide hankimisega: võtab protseduuri dokumentide hankimiseks isiku koostööga (telefonikõned ja kokkusaamised saatkonna ametnikuga, dokumendi taotluse ankeedi täitmine ja edastamine saatkonnale) aega umbes pool aastat (näiteks haldusasjad nr 3-19-2410 ja 3-19-1817). Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam (nt haldusasjad nr 3-18-629 , 319-334, 3-20-735,3-20-18 ) ja võib võtta aega üle pooleteise aasta tulenevalt Venemaa

ametivõimude tegevusest. Seda ajakulu saaks vältida, kui puudutatud isik ise dokumenti taotleks. Kuna ta seda ei tee, ei täida ta kaasaaitamiskohustust. PPA on seisukohal, et vabaduses viibides oleks puudutatud isiku motivatsioon kaasaaitamiskohustust täita veelgi väiksem. Muuhulgas võib ta vabaduses viibides hakata kõrvale hoidma ka neist toimingutest, mis on vajalikud Venemaa Föderatsioonile tema tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamiseks. Selliseks toiminguks võib olla näiteks kohtumine Venemaa saatkonna ametnikuga. Eelpool toodust tulenevalt leiab PPA, et isiku väljasaatmist ei saa lugeda perspektiivituks ning seda toetab ka PPA varasem isikute dokumenteerimise praktika koostöös Venemaa Föderatsiooniga (haldusasjad nr 3-18-629, nr 319-1690 , nr 3-19-334, nr 3-20-735 ja nr 3-20-18). PPA hinnangul on eeltoodule tuginedes täidetud eeldused ka VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud alustel kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. PPA hinnangul kaalub isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine üles isiku õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. X lähivõrgustikku kuuluvad abikaasa J. A., tütred Y. S. ja A. Š. ning tema ema J. S. Xi mõlemad tütred on täisealised. EIK on 08.01.2009 asjas Joseph Grant vs Ühendkuningriik aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta koos ei ole elanud. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 20.05.2020 lahendis X vs Eesti, et sekkumine kaebaja eraellu tema Eestist väljasaatmise näol ei olnud ebaproportsionaalne ning kaebus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 alusel jäeti rahuldamata. Seega Xi väljasaatmine on kooskõlas EIK ja Euroopa Kohtu praktikaga ning väljasaatmist välistavaid asjaolusid Xi suhtes ei esine. Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2020 määruses haldusasjas nr 3-19-1274 leidnud ka, et „Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema efektiivne – see peaks eesmärgipäraselt tagama ka lahkumiskohustuse täitmise. Teisisõnu ei oleks isiku kinnipidamine proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks sama tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega.“ PPA on seisukohal, et Xi osas ei ole põgenemisohust tingituna võimalik kohaldada VSS § 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. 07.04.2021 toimunud kohtuistungil (videokonverentsil) PPA jäi oma taotluse juurde pikendada Xi kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaega nelja kuu võrra. X ja tema esindaja kohtuistungil vaidlesid PPA taotluse vastu. Nad leiavad, et taotlus tuleb jätta rahuldamata ning X kinnipidamiskeskusest vabastada. Isik väidab, et tal on terviseprobleemid ning ta ei saa ka perega kokku. Esindaja esitas kohtule tutvumiseks kaks Xi avaldust, mis olid esitatud PPA-le (pikaajalise kokkusaamise lubamine ja hambaarsti juurde visiidi korraldamine). Mõlemad avaldused/taotlused jättis PPA rahuldamata, selgitades keeldumise põhjuseid (15.03.2021 vastused avaldustele).

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et PPA taotlus Xi kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra VSS § 25 lg 2 alusel on põhjendatud ning tuleb rahuldada, kuna isiku suhtes esineb VSS § 15 lg-s 1nimetatud põhimõte ning VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. Seaduses sätestatud juhul annab kohus haldustoimingu tegemiseks loa (HKMS § 264 lg 1). VSS § 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alus ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted. VSS § 25 lg 2 sätestab, et kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib, pikendab halduskohus pärast VSS § 25 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa, kuid mitte

kauemaks kui 18 kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates. Kohtu hinnangul esineb praegusel juhul alus isiku kinnipidamiseks PPA kinnipidamiskeskuses. X (Venemaa Föderatsiooni kodanik) on välismaalane, kellel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta (VSS § 2 lg 1). PPA 25.04.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1 tunnistati Xi pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks alates 25.04.2017. Isikule koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati sissesõidukeeldu 5 aastaks (otsus on jõustunud). PPA 16.09.2020 otsusega nr 15.3-3.2/156-13 keelduti Xile tähtajalise elamisloa andmisest. Xi on tema eelneva kuritegeliku tausta tõttu hinnatud Viru vangla riskihinnangu põhjal avalikkusele kõrgohtlikuks ning on suur tõenäosus, et see oht säilib ka isiku vabaduses viibides. Xil puudub hetkel kehtiv reisidokument, seega PPA-l ei ole võimalik väljasaatmist lõpule viia. VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. Kohtule esitatud andmete kohaselt on PPA-le laekunud informatsiooni alusel teada, et X ei soovi endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni. Soovimatus lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki ei vabasta lahkumisettekirjutuse täitmisest. Isik vabaduses viibides ei pruugi iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima, seda eriti siis, kui tal puudub soov Eestist lahkuda, ning võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Ka Tallinna Ringkonnakohus on käesoleva haldusasja 29.01.2021 määruses (p 15) asunud seisukohale, et „ /.../ Kuigi isikul on olemas lähikondsed (abikaasa, tütred ning ema), kes on kinnitanud, et aitavad Xi nii moraalselt kui ka materiaalselt, puudub isiku senise kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu alus arvata, et vabaduses viibides hakkaks isik - ka perekonnaliikmete abiga - endale dokumente taotlema. Vastupidi, perekonnaliikmetega koosolemise soov võib anda Xile alust venitada enda dokumenteerimisega.“ (jõustunud kohtulahend). Seega on kohtu hinnangul isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses vajalik väljasaatmiseks puuduvate dokumentide ja Xi poolt kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu, kuna arvestades isiku eelneva käitumisega seonduvaid asjaolusid, puudub kindlus, et vabaduses viibides hakkaks ta iseseisvalt endale vajalikke reisidokumente hankima ning vabatahtlikult täidaks talle pandud lahkumiskohustuse. Seega hõlmab põgenemisohu prognoos ka siseriiklikust menetlusest kõrvale hoidmise võimalust. Kohtule esitatud andmete kohaselt on PPA isiku dokumenteerimiseks edastanud tagasivõtutaotluse Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile, kuid mingit vastust sealt ei ole tulnud. Samuti ei ole välistatud, et vabaduses viibides võib isik hakata kõrvale hoidma ka neist toimingutest, mis on vajalikud Venemaa Föderatsioonile tema tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamiseks. Kohtu hinnangul kaalub isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses tema väljasaatmise tagamiseks üles tema õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis 20.05.2020 kohtulahendis X vs Eesti, et sekkumine kaebaja eraellu tema Eestist väljasaatmise näol ei olnud ebaproportsionaalne ning kaebus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 alusel jäeti rahuldamata. Seega Xi väljasaatmine on kooskõlas EIK ja Euroopa Kohtu praktikaga ning väljasaatmist välistavaid asjaolusid Xi suhtes ei esine. Kohus märgib vastuseks kohtuistungil esitatud suulistele väidetele, et kinnipidamiskeskuses ei ole ette nähtud pikaajaliste kokkusaamiste korraldamine (puuduvad ka vastavad ruumid), küll aga võib taotleda pereliikmetega kokkusaamisi (külastusaegadel). Samuti puuduvad tõendid isiku terviseseisundi märkimisväärse halvenemise kohta (kohtule ei ole sellekohaseid tõendeid esitatud). Kinnipidamiskeskusele 01.03.2021 esitatud avaldus hambaarsti visiidile saamise võimaldamiseks iseenesest ei tõenda isiku terviseseisundi halvenemist. Muid tõendeid isiku terviseseisundi kohta ei ole kohtule esitatud. Kohus seejuures märgib, et

kinnipidamiskeskuses on arstikabinet olemas ning vajadusel saab meditsiinialast abi arstilt ja medõelt (samuti võib vajadusel isiku toimetada ka EMO-sse). Lähtudes Xi kriminaalsest taustast ja sellega seonduvast Eesti Vabariigi seadusi mitteaustavast (mitteõiguskuulekast) käitumisest, nõustub kohus, et isiku suhtes ei ole põgenemisohust tingituna võimalik kohaldada VSS § 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Kohus leiab, et Xi väljasaatmine ei ole praegusel ajal muutunud perspektiivituks. Tagasipöördumiseks vajalike dokumentide vormistamise menetlus on pooleli ning hetkel puuduvad andmed, et väljasaatmine oleks ilmselgelt võimatu. Isiku enda kaasaaitamiskohustuse täitmise eiramise tõttu on tema väljasaatmise korraldamine tunduvalt aeganõudvam. Kui X näitaks üles aktiivsust ja teeks PPA-ga koostööd, võimaldaks see väljasaatmistoiminguid kiirendada ning sellega lüheneks ka tema kinnipidamiskeskuses viibimise aeg. Lisaks isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole muutunud ajaliselt ebaproportsionaalseks. Kuna Xi tagasipöördumiseks vajalike dokumentide vormistamine viibib, kuigi Eesti Vabariik on teinud mõistlikke pingutusi isiku väljasaatmise korraldamiseks, on täidetud tingimused isiku kinnipidamise pikendamiseks 4 kuu võrra VSS § 25 lg 2 alusel. Eeltoodust tulenevalt kohus pikendab Xi kinnipidamiskeskuses viibimise aega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.08.2021. X tuleb kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada, kui kinnipidamise alus on ära langenud või kui selgub, et väljasaatmine on muutunud perspektiivituks (VSS § 24 lg 11).

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.