Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Tiia Nurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. oktoober 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1010
Haldusasi
A.E. kaebus Maksu- ja Tolliameti maksuotsuse nr 12.2-5/007360 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – A.E., esindaja vandeadvokaat Ilja Sipari
Asja läbivaatamine
Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet, esindaja Liisa Nikkarinen Kohtuistung 13.09.2018
05.03.2018
Kaebaja seisukoht 1(6)
juures ei ole oluline, kas ja mis hetkel aiamaja lammutada laskis, vaid selle puudumise fakt. Istungil üle kuulatud tunnistajad väitsid, et kinnistul on olnud kuuri- või garaažitaoline ehitis, mis ei olnud elamiskõlbulik, kuid tunnistajate ütlused ei kinnita aiamaja olemasolu ega lükka ümber maksuotsuses tuvastatut. On märkimisväärne, et aiamaja ega sellega seotud lammutamise kokkuleppeid pole mainitud ka broneerimislepingus ega kaebaja ja ostja vahelises kirjavahetuses. Aiamaja lammutamine ei tulnud jutuks enne vaide esitamist. Seega isegi kui kinnistul oli varasemalt aiamaja, puuduvad tõendid selle kohta, et see oli seal kinnisasja müümisel või et ehitis oli tegelikult kaebaja kasutuses suvila või aiamajana.
aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 ha. Seega ei ole õige kaebaja käsitlus, mille kohaselt piisab sellest, et kinnistu koos sellel paikneva suvila või aiamajaga on olnud kaebaja omandis vähemalt ajavahemikus 05.02.2014-06.02.2016. Sätte kohaldamiseks pidi aiamaja või suvila paiknema kinnistul ka kinnistu võõrandamise hetkel, mitte mistahes kahe aastast perioodi ületava ajavahemiku vältel alates kinnistu omandamisest. Kohtu seisukohta toetab Riigikohtu 26.03.2009 lahendis nr 33-1-2-09 toodu. Viidatud kohtuasjas oli vaidluse all TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaldamine olukorras, kus võõrandati kinnisasi, millele kaebaja kavatses ehitada elumaja, kuid mille kasutusotstarve oli võõrandamise hetke seisuga muutunud. Kolleegium leidis, et asja lahendamisel on määrava tähtsusega, et kaebaja võõrandas poolelioleva motelli, mitte eluruumi, millest tulenevalt ei laienenud kaebaja suhtes TuMS § 15 lg 5 p-s 1 toodud maksuvabastus. Seega tuleneb ka Riigikohtu viidatud lahendist, et maksuvabastuse eelduste olemasolu või nende puudumist hinnatakse kinnistu võõrandamise hetke seisuga.
lepingut seaduses sätestatud vorminõudeid eirates sõlmitud eellepinguna, kuivõrd eellepinguga võetakse üksnes kohustus sõlmida müügileping. Seega ei käsutanud kaebaja 17.08.2016 sõlmitud broneerimislepingu alusel kinnistut ega andnud I. J. ega I. J. üle kinnisasja omandit. Asja müük VÕS § 208 lg 1 tähenduses toimus 23.09.2016, mil kaebaja võõrandas kinnistu I. J. ning pooled sõlmisid asjaõiguslepingu kinnistu omandi üleandmiseks kaebajalt I. J. Viidatud lepingu alusel kanti kaebajale üle ka valdav osa ostuhinnast ning tekkis TuMS § 37 lg 1 tähenduses kasu vara võõrandamisest. Seega on TuMS § 15 lg 5 p 4 kohaldamise seisukohalt oluline, kas kinnistul paiknes 23.09.2016 lepingu sõlmimise seisuga aiamaja või suvila. 13.3 Kaebaja enda kinnitusest ja 23.09.2016 sõlmitud lepingu punktis 1.13.6 toodust tulenevalt puudub poolte vahel vaidlus selles, et 23.09.2016 lepingu sõlmimisel kinnistul aiamaja või suvilat ei olnud. Seda kinnitas ka istungil üle kuulatud tunnistaja I. J. ning näitavad kaebaja poolt kohtule esitatud fotod kuupäevadega 09.09.2016 ja 10.09.2016. Seega oli maksuvabastuse rakendamise üks eeldustest kinnistu võõrandamise hetke seisuga täitmata ning TuMS § 15 lg 5 p-s 4 sätestatud maksuvabastus ei kohaldunud. Seega on maksuotsus õiguspärane. Eeltoodust tulenevalt ei ole tähtsust, millal kinnistu ostja kinnistul väidetavalt paiknenud ehitise lammutas ning millal anti kinnistu valdus kaebaja poolt ostjale üle. Puudub vaidlus, et lammutamine toimus enne 23.09.2016 ja nimetatud lepingu sõlmimise ajal oli kinnistu hoonestamata.
lepingu sõlmimise ajal oli kinnistul juba uus vundament. Kinnistule ta esmalt sisse ei saanud, sest lukk oli roostes ning krundil kõndida ei saanud, sest keegi ei olnud seal midagi teinud. Maja oli väga halvas seisukorras, kuid enne ostu-müüki ta sees ei käinud, kuna sisse ei olnud võimalik minna, sest lukke ei saanud lahti. Seega nähtub tunnistajate ütlustest, et tegemist oli pigem mahajäetud hoonega, mida selle seisukorrast tulenevalt ei olnud võimalik aiamaja või suvilana kasutada ja kaebaja seda viidatud otstarbel ka ei kasutanud. Seega ei oleks TuMS § 15 lg 4 p 5 kohaldamise tingimused täidetud ka siis, kui kinnistu seisukord oleks müügilepingu sõlmimise hetke seisuga olnud muutumatu, st kinnistul oleks paiknenud 23.09.2018 seisuga amortiseerinud hoone, mida kaebaja ei kasutanud.
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.