A.E. kaebus Maksu- ja Tolliameti maksuotsuse nr 12.2-5/007360 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – A.E., esindaja vandeadvokaat Ilja Sipari
Asja läbivaatamine
Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet, esindaja Liisa Nikkarinen Kohtuistung 13.09.2018
05.03.2018
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.E.i kaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 19.11.2018.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 05.03.2018.a A.E. (kaebaja) suhtes maksuotsuse nr 12.25/007360, tasumisele kuuluva maksusumma määramise kohta. Maksuotsusega määrati kaebajale tasumisele kuuluv tulumaks maksustamisperioodi 2016 eest summas 5723,27 eurot ning nõuti tagasi alusetult tagastatud tulumaks summas 239,97 eurot. Maksusumma on kaebaja poolt tasutud. Maksuotsust põhjendati kokkuvõtvalt sellega, et 05.02.2014 omandas kaebaja ostuhinnaga 19 000 eurot hoonestatud kinnistu nr xxxxxxxx asukohaga xxxxxxxx (kinnistu) koos seal paiknevate ehitistega, mille koosseisu kuulus aiamaja, kuuriosa ja garaaž. 23.09.2016 võõrandas kaebaja aga juba hoonestamata kinnistu müügihinnaga 49 000 eurot. Kuivõrd kaebaja poolt esitatud dokumentide kohaselt omandas kaebaja 05.02.2014 hoonestatud kinnistu koos seal paiknevate ehitistega, mille koosseisu kuulus aiamaja, kuuriosa ja garaaž ja võõrandas 23.09.2016 hoonestamata kinnistu, ei kohaldu kaebaja suhtes tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p 4 toodud maksuvabastus ning kaebajale määrati tasumisele kuuluv tulumaks.
2.21.05.2018 esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 24.05.2018 määrusega kaebuse menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht 1(6)
3.Käesoleval juhul puudub TuMS § 15 lg 5 p 4 rakendamata jätmiseks alus. Vaidlust ei ole selles, et 05.02.2014 müügilepinguga (p 1.8.5) omandas kaebaja TuMS § 15 lg 5 p 4 mõttes aiamaja. Vaidlust ei ole ka selles, et kinnistu on olnud kaebaja omandis üle kahe aasta ja kinnistu suurus ei ületa 0,25 ha. Vaidlus on selles, kas kinnistu koosseisus olnud aiamaja lammutamine annab käesoleval juhul aluse jätta TuMS § 15 lg 5 p 4 toodud maksuvabastus kohaldamata. Olulise asjana tuleb tuvastada, kas vaidlusalune aiamaja on olnud kinnisasja olulise osana kaebaja omandis 05.02.2014-06.02.2016. Vaidemenetluses esitatud ja perioodil 19.08.2016 kuni 10.09.2016 tehtud fotodelt on näha, et seisuga 19.08.2016 ei olnud kinnistul lammutustöid veel tehtud. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka tunnistajate S. D., I. J. ja I. J. ütlustega. Nimetatud töödega alustati alles 27.08.2016 ning lammutustöid korraldas kinnistu ostja. I. J. ütluste kohaselt kasutas ta kaebajaga suhtlemisel elektronposti aadressi xxxxxxxx. Maksutoimikus oleva 17.08.2016 elektronkirja kohaselt on kaebaja viidatud elektronposti aadressile saadetud kirjas kinnitanud, et ta teavitab naaberkinnistu omanikku vaidlusaluse kinnistu uuest omanikust ja tööde algusest. Tunnistaja I. J. on kohtule kinnitanud, et korraldas kinnistul lammutustöid, ning täiesti spekulatiivne on MTA väide, et uus omanik üksnes asus koristama ehitusjäätmeid. Tõendatud on, et töödega alustas kinnistu ostja kokkuleppel kaebajaga enne 23.09.2016 müügilepingu notariaalset tõestamist, kuna kinnistu oli juba varasemalt broneeritud 17.08.2016 koostatud broneerimislepingu alusel. Seega alustati lammutustöödega ajal, mil kinnistu oli olnud kaebaja omandis ja kasutuses 2,5 aastat. 23.09.2016 müügilepingus antud kinnitus, et kinnistu on hoonestamata, vastas müügilepingu päeva seisuga tegelikkusele, sest kinnistu ostja lammutas aiamaja 27.08.2016. Tõendatud on, et vaidlusaluse kinnistu seisukord ei ole selle soetamise hetkest kuni selle valduse ostjale üleandmise hetkeni 17.08.2016 muutunud. MTA lähtub kitsalt 23.09.2016 lepingu sõnastusest.
4.Ehitisregistrile esitatud teatis aiamaja lammutamise kohta oli vajalik ehitusloa saamiseks ja tegelikkuses ei olnud aiamaja 2014 seisuga lammutatud. Maksuhaldur eiras uurimispõhimõtet ning lähtus üksnes 23.09.2016 lepingu sõnastusest. Samuti jättis maksuhaldur tähelepanuta kaebaja poolt vaides esitatud taotlused teabe nõudmiseks kolmandatelt isikutelt. Kaebaja on tõepoolest hankinud vajalikud load ja dokumendid, mis võimaldasid püstitada vaidlusalusele kinnistule üksikelamu, kuid see ei väära fakti, et aiamaja kui kinnisasja oluline osa on olnud kaebaja omandis üle kahe aasta ja kinnistu ostjale üleandmise hetkel oli selle koosseisus ka aiamaja.
5.Peamine vaidlus käib poolte vahel sisuliselt ainult selle üle, kas maksumaksja peab tasuma täiendavat tulumaksu olukorras, kus de facto võõrandas ta hoonestatud kinnistu juba enne notariaalse tehingu tegemist ja de jure vormistati notariaalne müügitehing ca kuu hiljem ja olukorras, kus ostja oli kinnistul olevad ehitise juba lammutanud. Kaebaja hinnangul tuleb praegusel juhul lähtuda de facto olukorrast ehk olukorrast, mis vastab tehingu tegelikule majanduslikule sisule – hoonestatud kinnistu, mille koosseisus on sh aiamaja, müük. Vastustaja seisukoht
6.Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega ning leiab, et maksu- ja vaideotsus on õiguspärased ja põhjendatud. TuMS § 15 lg 5 p-d 4 tuleb tõlgendada selliselt, et maksuvabalt on võimalik müüa suvila või aiamaja vallasasjana või kinnisasja olulise osana, suvila või aiamaja peab olema maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta ja kinnistu suurus ei tohi ületada 0,25 ha. Kui eelnimetatud üks nõuetest ei ole täidetud, puudub võimalus maksuvabastuse rakendamiseks. Tallinna Halduskohtu otsusest haldusasjas nr 3-16-822 tulenevalt on TuMS § 15 lg 5 p 4 kohaldamisel oluline, et isikul, kellel on suvila (aiamaja) näol teine elukoht, ei peaks selle võõrandamisel tasuma saadud kasult tulumaksu. Sel juhul on aga siiski eelduseks, et isik müüdud kinnisasjal asuvat hoonet ka tegelikult suvilana (maakoduna, aiamajana) kasutas ning et seda võimaldas konkreetne ehitis nii seisukorra kui ehituskonstruktsiooni ja ruumijaotuse mõttes. Viidatud lahendist nähtub, et maksuvabastuse eeldus on esiteks suvila või aiamaja olemasolu müüdaval kinnisasjal ning teiseks selle kasutus. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kinnistu võõrandamisel (23.09.2016) sellel aiamaja või suvilat ei olnud. Seega oli üks maksuvabastuse eeldusi võõrandamise ajal täitmata. Siin2(6)
juures ei ole oluline, kas ja mis hetkel aiamaja lammutada laskis, vaid selle puudumise fakt. Istungil üle kuulatud tunnistajad väitsid, et kinnistul on olnud kuuri- või garaažitaoline ehitis, mis ei olnud elamiskõlbulik, kuid tunnistajate ütlused ei kinnita aiamaja olemasolu ega lükka ümber maksuotsuses tuvastatut. On märkimisväärne, et aiamaja ega sellega seotud lammutamise kokkuleppeid pole mainitud ka broneerimislepingus ega kaebaja ja ostja vahelises kirjavahetuses. Aiamaja lammutamine ei tulnud jutuks enne vaide esitamist. Seega isegi kui kinnistul oli varasemalt aiamaja, puuduvad tõendid selle kohta, et see oli seal kinnisasja müümisel või et ehitis oli tegelikult kaebaja kasutuses suvila või aiamajana.
7.Lisaks on märkimisväärne, et kaebaja esitas juba 2014 aastal ehitisregistrile teatise aiamaja lammutamise kohta 18.11.2014. Samuti on kaebaja maksuhaldurile esitanud juba 2014.a maist pärineva projekti dokumentatsiooni ja plaanid kinnisasjale plaanitavast üksikelamust. Samas ei ole esitatud ühtki fotot aiamajast ega selle lammutamisest. Kaebaja pildid ei tõenda ühegi aiamaja lammutamist, vaid seda, et mingil hetkel paistab kinnistul olevat rohkem ehitusprahti, mille olemasolu jääb selgusetuks. Isegi kui TuMS § 15 lg 5 p 4 kohaldamiseks poleks määrav aiamaja lammutamine tulevase ostja poolt enne müügilepingu sõlmimist ning piisaks aiamaja omamisest kahe aasta vältel, ei ole kaebaja mingilgi moel tõendanud aiamaja olemasolu ning selle kasutamist aiamajana kahe aasta jooksul.
8.Maksuhaldur ei ole rikkunud uurimiskohustust. Arvesse on võetud kõiki kaebaja poolt esitatud dokumente ning toetutud ei oleks üksnes müügilepingule. Maksuhaldur on kontrollinud kõiki maksustamisel tähtsust omavaid asjaolusid ning põhjendanud oma seisukohti. Vaideotsuses on maksuhaldur arvestanud kaebaja poolt esitatud dokumentidega ning andnud neile hinnangu.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Vaidlus on selles, kas xxxxxx kinnistu nr xxxxxxx võõrandamisel kohaldub kaebajale TuMS § 15 lg 5 p-s 4 sätestatud maksuvabastus. Kohus leiab, et maksuvabastus ei kohaldu ning MTA 05.03.2018 otsus nr 12.2-5/007360 vastab seadusele ja on õige. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
10.Asja tehioludest nähtuvalt omandas kaebaja 05.02.2014 sõlmitud lepingu alusel 19 000 euro eest hoonestatud kinnistu nr xxxxxxx, mille koosseisu kuulus aiamaja. Lepingu punktis 1.8.7 sisaldub märkus, mille kohaselt on ehitised amortiseerunud. 23.09.2016 sõlmitud müügilepinguga võõrandas kaebaja müügihinnaga 49 000 eurot sama kinnistu nr xxxxxxxx, kuid juba hoonestamata kujul. Lepingu punktis 1.7 toodu kohaselt paiknevad ehitisregistri andmetel kinnistul kasutusel olev kasvukoone kuuriga (ehitisregistri koodiga xxxxxxxxx), ehitamisel olev abihoone (ehitisregistri koodiga xxxxxxxx) ja üksikelamu (ehitusregistri koodiga xxxxxxx), mille ehitamiseks on väljastatud ehitusluba. Lepingu punktis 1.13.7 sisaldub kaebaja kinnitus, et lepingu eseme oluliseks osaks oleva üksikelamu ja abihoone ehitamist ei ole alustatud ja lepingu ese on hoonestamata.
11.TuMS § 15 lg 5 p 4 kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui: a) suvila või aiamaja vallasasjana või kinnisasja olulise osana on maksumaksja omandis olnud üle kahe aasta ning b) kinnistu suurus ei ületa 0,25 hektarit. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga (millele ei vaidle vastu ka kaebaja), et kui üks viidatud nõuetest ei ole täidetud, siis puudub alus maksuvabastuse rakendamiseks.
12.Kohus leiab, et TuMS § 15 lg 5 p 4 sõnastusest tulenevalt hinnatakse sätte kohaldamise eelduste esinemist või nende puudumist kinnisasja võõrandamise hetke seisuga. Vastupidisel juhul ei oleks enam tegemist sättes toodud tunnustele vastava kinnisasja võõrandamise ja sellelt saadava kasuga. Sättes kasutatakse mõistet „kinnisasja võõrandamisest saadud kasu“, mis sätestab üheselt, et TuMS § 15 lg 5 p-s 4 toodud maksuvabastus laieneb nendele maksukohustuslastele, kelle omandis on võõrandamise hetkel kinnistu, millel paikneb suvila või aiamaja vallasasjana või kinnisasja olulise osana ja mis võõrandamise hetke seisuga on olnud maksumaksja omandis üle kahe 3(6)
aasta ning kinnistu suurus ei ületa 0,25 ha. Seega ei ole õige kaebaja käsitlus, mille kohaselt piisab sellest, et kinnistu koos sellel paikneva suvila või aiamajaga on olnud kaebaja omandis vähemalt ajavahemikus 05.02.2014-06.02.2016. Sätte kohaldamiseks pidi aiamaja või suvila paiknema kinnistul ka kinnistu võõrandamise hetkel, mitte mistahes kahe aastast perioodi ületava ajavahemiku vältel alates kinnistu omandamisest. Kohtu seisukohta toetab Riigikohtu 26.03.2009 lahendis nr 33-1-2-09 toodu. Viidatud kohtuasjas oli vaidluse all TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaldamine olukorras, kus võõrandati kinnisasi, millele kaebaja kavatses ehitada elumaja, kuid mille kasutusotstarve oli võõrandamise hetke seisuga muutunud. Kolleegium leidis, et asja lahendamisel on määrava tähtsusega, et kaebaja võõrandas poolelioleva motelli, mitte eluruumi, millest tulenevalt ei laienenud kaebaja suhtes TuMS § 15 lg 5 p-s 1 toodud maksuvabastus. Seega tuleneb ka Riigikohtu viidatud lahendist, et maksuvabastuse eelduste olemasolu või nende puudumist hinnatakse kinnistu võõrandamise hetke seisuga.
13.Kaebaja ja vastustaja vahel on erimeelsus selles, millist ajahetke tuleks käsitleda kinnistu võõrandamise hetkena TuMS § 15 lg 5 p 4 tähenduses. Kaebaja leiab, et lähtuda tuleb 17.08.2016 broneerimislepingust, kuivõrd sisuline kokkulepe kaebaja ja ostja vahel saavutati juba 17.08.2016. Vastustaja leiab, et lähtuda tuleb notariaalse lepingu sõlmimisest 23.09.2016. Kohus leiab, et TuMS § 15 lg 5 p 4 tähenduses on kinnistu võõrandamise hetk asjaõiguslepingu sõlmimise hetk, st 23.09.2016, mil kaebaja ja I. J. vahel sõlmiti kinnistu müügileping ja asjaõigusleping. Kohtu seisukoht põhineb järgneval.
13.1.17.08.2016 kuupäeva kandva broneerimislepingu punktis 1.1 deklareerivad pooled, et arvestades, et Pool I (kaebaja) soovib müüa kinnisasja asukohaga xxxxxx, registriosa nr xxxxxxx ja Pool II (I. J.) soovib asja osta hinnaga 49 000 eurot, on Pooled kokku leppinud, et Pool I ei müü asja ühelegi kolmandale isikule kuni 30.09.2016 ning Pool II tasub selle eest Poolele I 2000 eurot hiljemalt 19.08.2016. Punktis 1.2 sisaldub selgitus, et leping ei kohusta Poolt I müüma asja Poolele II ning ei kohusta Poolt II asja Poolelt I ostma ning leping ei ole käsitletav eellepinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 33 tähenduses ega kinnisasja omandamise või võõrandamise lepinguna AÕS § 119 tähenduses. Lepingu põhiesemeks on üksnes Poole I lepingu punktis 1.1 toodud kohustus mitte müüa asja kolmandale isikule ja Poole II kohustus tasuda selle eest broneerimistasu. Pooled leppisid ühtlasi ka kokku, et kinnistu valdus läheb ostjale üle peale broneerimistasu maksmist. Lepingu punkti 2.3 kohaselt loetakse broneerimistasu müügilepingu sõlmimisel asja eest ettemaksuks ning see tasaarvestatakse asja müügihinnaga. Asja materjalide kohaselt ei ole viidatud leping küll I. J. poolt allkirjastatud, kuid nähtuvalt 23.09.2016 sõlmitud lepingu punktist 2.2 kinnitavad kaebaja ja kinnistu tegelik ostja I. J., et 2000 eurot on enne müügilepingu sõlmimist kaebajale ülekandega tasutud. Samuti kinnitas I. J. istungil, et asus kinnistut valdama enne notariaalse lepingu sõlmimist. Seega saab broneerimislepingu selle punktide 3.1 ja 1.3 kohaselt lugeda sõlmituks vaatamata sellele, et lepingul puudub I. J. allkiri. 13.2 VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt peab kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping olema notariaalselt tõestatud. Asja võõrandamine eeldab seega asja omandi üleandmist müüjalt ostjale, st asja käsutamist müüja poolt. Kinnisasja ei ole võimalik käsutada ei broneerimislepinguga ega ka võlaõigusliku müügilepinguga. Broneerimislepingu sisuks on müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata, müügilepinguga võtab müüja kohustuse asi üle anda ja teha võimalikuks omandi üleminek ostjale, ehk kohustus teha käsitustehing (sõlmida asjaõigusleping). Alles asjaõiguslepingu sõlmimise tagajärjel tehakse kehtiv kanne kinnistusraamatusse ja omand läheb müüjalt ostjale üle. Viidatud seisukoht ei oleks erinev ka juhul, kui tõlgendada 17.08.2016 sõlmitud broneerimis4(6)
lepingut seaduses sätestatud vorminõudeid eirates sõlmitud eellepinguna, kuivõrd eellepinguga võetakse üksnes kohustus sõlmida müügileping. Seega ei käsutanud kaebaja 17.08.2016 sõlmitud broneerimislepingu alusel kinnistut ega andnud I. J. ega I. J. üle kinnisasja omandit. Asja müük VÕS § 208 lg 1 tähenduses toimus 23.09.2016, mil kaebaja võõrandas kinnistu I. J. ning pooled sõlmisid asjaõiguslepingu kinnistu omandi üleandmiseks kaebajalt I. J. Viidatud lepingu alusel kanti kaebajale üle ka valdav osa ostuhinnast ning tekkis TuMS § 37 lg 1 tähenduses kasu vara võõrandamisest. Seega on TuMS § 15 lg 5 p 4 kohaldamise seisukohalt oluline, kas kinnistul paiknes 23.09.2016 lepingu sõlmimise seisuga aiamaja või suvila. 13.3 Kaebaja enda kinnitusest ja 23.09.2016 sõlmitud lepingu punktis 1.13.6 toodust tulenevalt puudub poolte vahel vaidlus selles, et 23.09.2016 lepingu sõlmimisel kinnistul aiamaja või suvilat ei olnud. Seda kinnitas ka istungil üle kuulatud tunnistaja I. J. ning näitavad kaebaja poolt kohtule esitatud fotod kuupäevadega 09.09.2016 ja 10.09.2016. Seega oli maksuvabastuse rakendamise üks eeldustest kinnistu võõrandamise hetke seisuga täitmata ning TuMS § 15 lg 5 p-s 4 sätestatud maksuvabastus ei kohaldunud. Seega on maksuotsus õiguspärane. Eeltoodust tulenevalt ei ole tähtsust, millal kinnistu ostja kinnistul väidetavalt paiknenud ehitise lammutas ning millal anti kinnistu valdus kaebaja poolt ostjale üle. Puudub vaidlus, et lammutamine toimus enne 23.09.2016 ja nimetatud lepingu sõlmimise ajal oli kinnistu hoonestamata.
14.Kohus märgib täiendavalt, et vastustaja märgib oma kirjalikus vastuses kaebusele koos viitega Tallinna Halduskohtu lahendile haldusasjas nr 3-16-822 õigesti, et TuMS § 15 lg 5 p-s 4 toodud maksuvabastus on mõeldud selleks, et isikul, kellel on suvila (aiamaja, maakodu) näol teine elukoht, ei peaks selle võõrandamisel tasuma saadud kasult tulumaksu. Sel juhul on aga siiski eelduseks, et isik müüdud kinnisasjal asuvat hoonet ka tegelikult suvilana (maakoduna, aiamajana) kasutas ning et seda võimaldas konkreetne ehitis nii seisukorra kui ehituskonstruktsiooni ja ruumijaotuse mõttes. Seega on TuMS § 15 lõike 5 p 4 tähenduses lisaks suvila või aiamaja paiknemisele kinnisasjal oluline ka asja tegelik kasutus aiamaja või suvilana müügilepingu sõlmimisel. Seega, kui ka asuda seisukohale, et TuMS § 15 lõike 5 p 4 tähenduses oleks oluline aiamaja või suvila lammutamine uue ostja poolt enne müügilepingu sõlmimist, peaks kaebaja tõendama aiamaja või suvila kasutamist aiamaja või suvilana kahe aasta jooksul enne müügilepingu sõlmimist. Kaebaja nimetatud asjaolu ei tõendanud ning menetluses leidis tõendamist, et kaebaja kinnistul asuvat ehitist aiamaja või suvilana kahe aasta jooksul ei kasutanud. Esmalt tõendab seda asjaolu, et kaebaja on juba 17.11.2014 esitanud Maardu linnavalitsusele teatise ehitise, ehitusregistri koodiga xxxxxxxx (aiamaja) likvideerimise kohta. 23.09.2016 sõlmitud lepingu p 1.7.1 kohaselt on kaebajale 19.04.2014 väljastatud ehitusluba ehitise püstitamiseks ja kirjalik nõusolek väikeelamu püstitamiseks. Kaebaja on ka ise maksuhaldurile selgitanud, et ehitusregistrile esitatud teatis 1411513/00386 aiamaja lammutamise kohta oli vajalik ehitusloa saamiseks. Seega nähtub kaebaja enda poolt maksumenetluses esitatud dokumentidest, et kaebaja eesmärgiks ei olnud kinnistul paikneva ehitise kasutamine aiamaja või suvilana, vaid kaebajal oli juba algselt eesmärk muuta kinnistu kasutusotstarvet ning püstitada sellele elamu. Teiseks leidis kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustega tõendamist, et kaebaja ei kasutanud kinnistul paiknevat hoonet selle võõrandamise hetkel ega ka broneerimislepingu sõlmimise hetkel aiamaja või suvilana. Tunnistaja I. J. andis istungil ütlusi, mille kohaselt asus kinnistul vanemat tüüpi kasvuhoone ja kuuri moodi ehitis. Sisustus oli väga lohakas. Jättis mahajäetud maja mulje. Kinnistu ostis eesmärgiga ehitada, millega hetkel ka jõudu mööda tegeletakse. Tunnistaja S. D. selgitas, et kinnistul paiknes ajal, mil ta tegi fotod mahajäetud kasvuhoone ja suvilahoone. Mingid lilled, kõik oli rohtunud ja kinni kasvanud. Ajavahemikul 2014 kuni 2016 ei ole kinnistul tehtud midagi. Kaebajat on ta kinnistul näinud paar korda. Tunnistaja I. J. ütluse kohaselt paiknes 2016 augustis kinnistul vana kasvuhoone, vana garaaž ja puud. Ehitised ta lammutas ning notariaalse 5(6)
lepingu sõlmimise ajal oli kinnistul juba uus vundament. Kinnistule ta esmalt sisse ei saanud, sest lukk oli roostes ning krundil kõndida ei saanud, sest keegi ei olnud seal midagi teinud. Maja oli väga halvas seisukorras, kuid enne ostu-müüki ta sees ei käinud, kuna sisse ei olnud võimalik minna, sest lukke ei saanud lahti. Seega nähtub tunnistajate ütlustest, et tegemist oli pigem mahajäetud hoonega, mida selle seisukorrast tulenevalt ei olnud võimalik aiamaja või suvilana kasutada ja kaebaja seda viidatud otstarbel ka ei kasutanud. Seega ei oleks TuMS § 15 lg 4 p 5 kohaldamise tingimused täidetud ka siis, kui kinnistu seisukord oleks müügilepingu sõlmimise hetke seisuga olnud muutumatu, st kinnistul oleks paiknenud 23.09.2018 seisuga amortiseerinud hoone, mida kaebaja ei kasutanud.
15.Kaebaja heidab maksuhaldurile ette ka uurimiskohustuse täitmata jätmist. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu. Maksuhaldur ei ole rajanud oma järeldusi üksnes ostu- müügilepingu tekstile, vaid on maksuotsusest tulenevalt nõudnud kaebajalt 30.01.2017 täiendavate dokumentide esitamist 2016 aastal võõrandatud kinnistu kohta, millel paiknes kaebaja väidete kohaselt müümise momendil suvila/aiamaja. 07.02.2018 palus maksuhaldur kaebajal esitada kinnistul teostatud tööde eest tasumist tõendavad dokumendid. Seega täitis maksuhaldur maksumenetluses uurimiskohustust nõuetekohaselt ning on taganud ka kaebajale õiguse esitada menetluses asjas tähtsust omavaid dokumente ja seisukohti. Kaebaja ei esitanud maksuhaldurile maksumenetluses broneerimislepingut ega kinnistu naabri poolt tehtud fotosid, mis on esitatud kohtule. Viidatud tõendid esitas kaebaja alles vaidemenetluses, millest tulenevalt ei saanud maksuhaldur nimetatud dokumentide olemasolust maksumenetluses ka teadlik olla. Kuivõrd maksuhaldur ei olnud maksumenetluses teadlik broneerimislepingu olemasolust ja kaebaja väitest, mille kohaselt lammutati aiamaja peale broneerimislepingu sõlmimist, et saa maksuhaldurile ka ette heita, et ta jättis kogumata viidatud asjaolu kinnitavad tõendid. Vaideotsuses on kaebaja poolt esitatud tõendeid hinnatud ning vaideorgan on leidnud, et maksuhaldur on põhjendatult tuginenud 23.09.2016 müügilepingule ning kaebaja poolt täiendavalt esitatud fotod tõendavad täiendavalt, et kinnistu võõrandamisel oli kinnistu hoonestamata ja aiamaja lammutatud. Vaideorgan on leidnud, et seega ei ole üksnes ostja kinnitus, et ta ostis kaebajalt suvila, piisav maksuvabastuse rakendamiseks, kui muud kogutud tõendid (müügileping, fotod, kaebaja kinnitus) seda ei kinnita. Seega ei ole vaiet lahendav organ jätnud kaebaja poolt esitatud tõendeid tähelepanuta. Nimetatust tulenevalt ei ole maksuhaldur ei maksumenetluses ega ka vaidemenetluses rikkunud uurimiskohustust ning kontrollitud on asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja on antud hinnang kaebaja poolt esitatud tõenditele. Maksuhaldur ei ole rajanud oma järeldusi üksnes müügilepingu p-s 1.13.6 sisalduvale müüja kinnitusele, nagu püüab väita kaebaja. Kaebaja ei ole vaideotsust vaidlustanud, millest tulenevalt ei hinda kohus otsuses kaebaja väiteid seonduvalt kaebaja poolt taotletud tunnistajate üle kuulamata jätmisega vaidemenetluses.
16.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et MTA 05.03.2018 maksuotsus nr 12.2-5/007360 vastab seadusele ning selle tühistamiseks puuduvad alused. Kaebus jääb rahuldamata.
MENETLUSKULUD
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks. Seega jäävad menetluskulud kaebaja kanda. MTA ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, millest tulenevalt jäävad menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.